Issuu

POLE SINU SÜÜ SEE

Miks me ennast süüdistame ja kuidas sellest vabaneda

Laura K. Connell

SEE POLE SINU SÜÜ

Miks me end ise alt veame ja kuidas sellest vabaneda

Laura K. Connell

Pilgrim 2024

Originaal

It´s not your fault

The subconscious reasons we self-sabotage and how to stop

Kõik õigused kaitstud.

Tõlkinud Kadre Vaik

Toimetanud Kadi Kütt

Küljendanud Lauri Tuulik

ISBN 978-9916-762-23-3

Trükk Tallinna Raamatutrükikoda

1. peatükk: Pimetäpid

2. peatükk: Kiindumusstiilid

3. peatükk: Perekonna patuoinad.

4. peatükk: Piiride kehtestamine

5. peatükk: Toksilised inimesed

6. peatükk: Negatiivne sisekõne

7. peatükk: Eluterved toimetulekumehhanismid

8. peatükk: Lõõgastuma õppimine

9. peatükk: Pealesunnitud eraldatusest väljumine

10. peatükk: Armastussõltuvusest tervenemine .

11. peatükk: Põgenemisfantaasiatest lahtilaskmine

12. peatükk: Endale lapsevanemaks olemine

13. peatükk: Endale ja teistele andestamine .

14. peatükk: Suurpuhastus .

Eessõna

Kas sa süüdistad end selles, et sa pole oma täieliku potentsiaali vääriliselt elanud? Usud sa, et see on tingitud sinu laiskusest, tahtejõu puudumisest või mõnest muust vajakajäämisest? On sul raske end distsiplineerida ja järjepidev olla? Oled sa kogenud, et sinust palju väiksema oskuste ja teadmiste pagasiga inimesed on edukad, ja kas oled imestanud, miks sina ei suuda samu eesmärke saavutada, kuigi oled neist palju targem ja andekam? Sa aimad, et hoiad end ise tagasi, kuid ei suuda mõista, miks. Ja sul on piinlik, sest sa oled veendunud, et teised inimesed mõtlevad sind vaadates sama.

Hoolimata kõigist oma imelistest isiksuseomadustest tunned, et sind ei hinnata ega väärtustata, justkui sinu vajadused polekski olulised. Ükskõik kui palju sa ka ei püüaks, ikka ei suuda sa oma vajadusi rahuldada ning ausalt öeldes ei teagi sa tegelikult päris täpselt, mida elult üldse tahad. Sageli on su mõtted segased ja sa kõnnid ringi nagu udus, suutmata näha rohkem kui paar sammu ettepoole. Sinu jaoks on raske õhtussegi purjetada, rääkimata siis kogu elu hõlmava plaani tegemisest. Suurem osa ajast kulub pigem reageerimisele ja elus püsimisele, kui endale meeldiva elu loomisele.

8 × See pole sinu süü

Kui teistel on paigas mingi struktuur ja olemas teatud harjumused, mille abil nad oma elu eesmärkide poole liiguvad ja elu-olu korraldavad, siis sina sellega hakkama ei saa. Isegi kui sul õnnestub kaost vältida ja veidigi mingit korda luua, on igapäevaelu rutiinne korduvus sinu jaoks tapvalt igav. Sul pole usku sellesse, et järjepidevus viib sihile, sest sa pole seda kunagi kogenud. Seepärast annad sa alla enne eesmärkide saavutamist, et siis teha endale suuri etteheiteid oma nõrkuse pärast. Sinu elu juhib sisemine kriitik, ükskõik kui palju positiivseid mantraid sa endale ka ei korrutaks, sest sügaval sisimas oled sa veendunud, et sellel kriitikul on tegelikult õigus.

See pole produktiivne käitumine, kuid endale vastu tegutsemine on kaitsemehhanism, mille eesmärk on säästa meid pettumustest ja hüljatusest, mis kunagi lapsena oli suisa elu ja surma küsimus. Selle asemel et midagi lõpuni viia ja ebaeduga riskida, tunned sina pigem soovi kõik pooleli jätta. Sinu alateadvus põhjendab seda nii, et kui sa lõpuni ei lähe, ei saa keegi ka öelda, et sa ebaõnnestusid. Harjumust ennast alt vedada ja endale olulisest loobuda nimetatakse enesesabotaažiks ja see on ka põhjus, miks sa tunned, et ei saa kunagi oma tahtmist.

Kui enesesabotaaž kõlab sinu jaoks tuttavalt, aitab käesolev raamat sul sellest vabaneda. Sa hakkad oma vajaduste eest seisma, muutud enesekindlamaks ja leiad viisi, kuidas saada igatsetud armastust, hoolimist ja austust. Sa töötad enda jaoks välja jätkusuutlikud harjumused, mis motiveerivad kõiki plaane ellu viima. Mõtted hakkavad liikuma ja sa hakkad aru saama, kes sa oled, mida sa tahad, millised on su põhiväärtused ja eelistused ning mis on see, mida sa oma ellu kindlasti ei taha.

Ma oskan sind suunata, sest olen olnud samas kohas, kus sina praegu: jooksnud peaga vastu seina, elanud alla oma potentsiaali ning teinud endale iga päev selle pärast etteheiteid.

Olles õppinud düsfunktsionaalse peredünaamika aluseid, hakkasin mõistma, et nii enesesabotaaži kui täitmata unistuste põhjused on peidus lapsepõlve rahuldamata vajadustes. Ma sain teada, kuidas enese vastu lahke olla ja piire paika panna, ning nüüd elan ma elu, kus teen valikuid, mis mind teenivad, mitte ei tööta mulle vastu. Olen täiesti veendunud, et ka sina suudad seda saavutada ning käesolev raamat annab sulle selleks nii vahendid kui teadmised.

Sissejuhatus

„Uuri välja, kes sa oled, ja tee seda sihipäraselt.“

– Dolly Parton

Ma kasvasin üles düsfunktsionaalses peresüsteemis, kus oli palju emotsionaalset vägivalda ja hüljatust, kus ma õppisin end pisendama, isegi nähtamatuks tegema ja teiste vajadusi enda omadest ettepoole panema. Selle tulemusena tundsin end oma nahas ebamugavalt. Mul oli selline tunne, et mul on midagi parandamatut viga. Keskkoolis avastasin, et ebamugavuse ja puudulikkuse tunnet aitab imeliselt tuimestada alkohol. Esimese joogi segas mulle mu parim sõbranna oma kodu keldris asuvas puhkeruumis, kus ta vanemad hoidsid igasuguse muu pudipadi kõrval ka alkoholi. Esimene kokteil, milles oli apelsinimahla sama palju kui viina, asendas kogu mu üksilduse, ebamugavustunde ja häbi õndsa unustusega. Ühtäkki oskasin öelda õigeid asju, kohtusin õigete inimestega ja suutsin poistele oma tundeid väljendada ja nendega suhelda.

Sellest päevast alates olin selle tunde jahil ja ootasin iga päev, millal uue joogi kätte saan. Nagu sa arvata võid, arenes sellest kooli lõpetamise ajaks välja täielik alkoholism. Ma ei joonud

12 × See pole sinu süü iga päev, aga liialdasin nädalavahetustel ja kannatasin tohutute pohmellide käes, millega kaasnes meeletu kahetsus selle pärast, mida ma eelmisel õhtul teinud ja öelnud olin. Kõigil joomise episoodidel olid tagajärjed, mida ma eelistasin eirata. Abielu inimesega, kes tugevdas minu veendumust, et mul on midagi viga, süvendas sõltuvust veelgi. Kooselu lõpuaegadel esines ta pidevalt etteheitva küsimusega: „Mis sul viga on?“. Nüüd ma tean, et palju kasulikum oleks olnud küsida: „Mis sinuga toimub?“

Tema kriitika ja emotsionaalne hoolimatus mõjusid koduselt ja tuttavlikult ning ma olin temaga abielus enam kui kümme aastat. Pärast lahutust võtsin end kokku ning juba mõne kuu pärast tunnistasin oma alkoholiprobleemi ja läksin võõrutusravile.

Sain teada, et alkoholism on midagi enamat kui joomine ning et taastumine eeldab ausust, sügavat tööd iseendaga ja mõistmist, kuidas iga inimese käitumist mõjutab tema minevik.

Selleks et ennast paremini tundma õppida, olen pidanud lakkamatust rabelemisest loobuma ja aja maha võtma. Kõige tähtsam pusletükk kogu protsessis on olnud teiste arvamusele toetumise asemel pigem jumala usaldama õppimine. Ajapikku loobusin enda vajaduste viimasele kohale seadmisest ja hakkasin enda elu eest võitlema, sest keegi teine seda teha ei saanud.

Lõpetasin ära üritamise mind pidevalt häbistavate pereliikmete meele järele olla ja õppisin neist pigem distantseeruma.

Minu erialaks oli düsfunktsionaalne peredünaamika ja seda õppides mõistsin, kuidas minu päritolupere ja see pere, kuhu ma abiellusin, tegid kõik selleks, et oma kahjulikke harjumusi mitte muuta. Toksiliste peresüsteemide põlistamisel on oluline, et kõik selle liikmed püsivad oma rollis. Need, kellel on julgust ja loomingulist vaimu muutuste ihaldamiseks, kuulutatakse sageli paariaks. Peresüsteem pigem hävitab süüdlase, kui seisab silmitsi vajadusega midagi muuta.

Toetavate piiride kehtestamist õppisin ma (tänu võõrutusravile) alles kolmekümnendates eluaastates. Enne seda ei tundnud ma kunagi, et mul oleks õigus kellelegi „ei“ öelda. Alles nüüd, kus ma olen üle viiekümne, oskan enda kaitseks piire tõmmata ja olen lõpetanud vabandamise asjade pärast, milles mina süüdi pole. Kõige tähtsam avastus on olnud see, et teiste negatiivne reaktsioon kehtestatud piiridele on märk sellest, et piirid toimivad, mitte sellest, et neist tuleb loobuda. Sellised inimesed ongi põhjus, mille jaoks piire vaja on.

Piiride kehtestamine ja toksiliste inimeste elust eemaldamine, isegi kui tegu on pereliikmetega, ei ole isekas. See võib olla kõige raskem asi, mida sa kunagi tegema pead, kuid sa oled seda väärt. Mida enam sa „ei“ ütlemist, piiride kehtestamist ja enda jaoks aja võtmist harjutad, seda lihtsamaks see muutub. Ja ole endaga leebe, kui sa kõike kohe ideaalselt teha ei suuda! Pole üldse lihtne enda sisse vaadata ja leida sealt varjatud takistused, mis sul ihaldatud elu elamast segavad. Selleks ei piisa ei uutest harjumustest ega eneseabimantratest. Neid takistusi tuleb tunnistada ja nendega tuleb tegeleda.

Minul oli vaja analüüsida minevikku ja selle mõju oma käitumismustritele. Minu võimetus asju lõpuni viia ja harjumus enda edu saboteerida polnud üldse seotud enesedistsipliini või tahtejõuga. Varsti näed, kuidas see kõik taandus mu ema võimetusele minu kui imiku emotsionaalsete vajaduste eest hoolitseda ja mul ei jäänudki muud üle, kui alla anda. Just täpselt nii kaugelt minevikust tuleb põhjuseid otsida.

Ja seepärast erinebki see raamat paljudest teistest samal teemal kirjutatutest. Kui ma üldse midagi olen aastakümneid kestnud teraapiast ja eneseavastamisest õppinud, siis seda, et vaid käitumise muutmine kõigi puhul ei toimi. Asjade teistmoodi tegemine ise seesmiselt samaks jäädes võib küll lühiajali-

14 × See pole sinu süü

selt aidata, kuid on väsitav. Niipea, kui sa positiivse sisekõne ja „hea vaibi“ pidevast kurnavast ülevalhoidmisest kasvõi korraks roidud, langed sa kohe vanadesse mustritesse tagasi. Kui sa muutuste tegemist tõsiselt võtad ja püsiva transformatsiooni ootuses harjumustega mängimise lõpetad, hakkad elama teadlikult, mitte kõigele reageerides. Enamik inimesi ei saa sellega hakkama, sest see nõuab tohutut tööd ja enesesse kaevumist. Nad otsivad kiireid lahendusi ja seitset lihtsat sammu eduni ning on pettunud, kui sihile ei jõua. Aga kui sa oled valmis vaeva nägema, suudad sa luua endale unistuste elu. Ja kui sa oled nagu mina, siis ei ole see midagi keerulist. Sa tahad elada teadlikult. Sa tahad elu, mida sa armastad ja mis teenib teiste hulgas ka sind ennast. Mis tunne see küll olla võiks?

ESIMENE PEATÜKK

Pimetäpid

„Sageli on just vaimselt kõige tervemad ja arenenumad need, kelle kanda on antud tavaliste inimestega võrreldes suuremad kannatused ja piinad.“

– M. Scott Peck

Sissejuhatuses tuli jutuks, et olin harjunud väljakutsetega silmitsi seistes alla andma. See muster sai alguse juba imikueas, kui ema ignoreeris mu emotsionaalseid vajadusi.

Bessel Van der Kolk kirjutab oma raamatus „Keha peab arvet“ sellest, kuidas väärkoheldud või hooletusse jäetud inimene võtab omaks teadmise, et mida ta ka ei teeks või ütleks, miski ei too talle vajalikku abi. Ja tänu sellele areneb välja harjumus raskuste ilmnedes alla anda.

Ta räägib ka sellest, et kui sinu eest hoolt kandvad inimesed ignoreerivad sinu vajadusi või näivad sinu olemasolu suhtes vastumeelsust tundvat, õpid sa hülgamist ja emotsionaalset eemaldumist eeldama. Raamatu „Complex PTSD“ autor Pete Walker kasutab mõistet „negatiivne märkamine“ (ingl negative noticing), mis tähendab seda, et laps näeb oma vanemate nägu-

16 × See pole sinu süü

del rõõmu asemel halvakspanu. Kui sa oled nagu mina, siis on sul raske abi leida raamatutest, milles öeldakse, et seni kättesaamatuks jäänud tulemusteni jõudmiseks pole vaja muud, kui teisiti mõelda, teatud harjumusi omandada või paari ettekirjutust järgida. Sa tahad meeleheitlikult lihtsatesse lahendustesse uskuda ja harjumuste kohandamine võib mõneks hetkeks isegi toimida ... ent varem või hiljem oled sa ikka alguses ja enesesabotaaži juures tagasi.

Toetava taustaga ja armastavast perest pärit inimestele väljakutsed meeldivad. Nende mõistes on tegemist loomuliku ebamugavusega, mida elus edasiliikumiseks taluda tuleb. Nad ei otsi ohte ega analüüsi, kas nende vajadused rahuldatud saavad.

Nad tunnevad end vabalt ning on valmis õppima ja väljakutseid vastu võtma. Nende jaoks, kelle teekond tänasesse päeva vähem ideaalne on olnud, tunduvad samad väljakutsed justkui

Sisyphose koorem*. Nende raskus on nii muserdavalt suur, et nad annavadki kergemini alla.

Teisisõnu, see ei ole sinu süü. Traumeeritud aju ei taha mängida ega avastada ega näha, kuhu asjad viia võivad. Ta tahab konkreetseid vastuseid, ta tahab asjadega ühele poole saada ja ta ei taha teha vigu. Psühholoog dr Jacob Ham ütleb selle kohta „ellujäämisaju“ vs. „õppiv aju“. Ta ütleb, et õppiv aju on avatud uuele teabele, talub ebakindlust ja näeb suuremat pilti. Õppiva ajuga inimesed on rahulikud, tasakaalukad, põnevil, mängulised ja uudishimulikud selle suhtes, mida nad õpivad.

Nad ei karda eksida, sest nad teavad, et see kuulub õppimise juurde. Tegelikult ei mõtle nad üldse enda isiku peale ja on veendunud, et suudavad end piisavalt hästi rakendada selleks,

* Sisyphos oli vanakreeka mütoloogias Korinthose linna rajaja ja kuningas, kes kavaldas surma üle. Karistuseks pidi ta surnuteriiki minema ning talle määrati ränk karistus: veeretada ülesmäge hiiglaslikku kivikamakat, mis mäetipust iga kord uuesti alla varises. Nii pidi Sisyphos tehtud tööd aina ja aina kordama. – Toim.

et õpitavat mõista.

Seevastu ellujäämisajuga inimesed on ülimalt keskendunud ohtudele. Nad ei talu ebakindlust, tahavad selgeid vastuseid ja mõtlevad must-valgelt. Ellujäämisaju tekitab paanikat, kinnisideid ja hirmu eksimise ees. Seetõttu ei tunne nad end rahulikult ega ole avatud uute asjade õppimisele ja tahavad olukorraga võimalikult kiiresti ühele poole saada. Nad kardavad eksides rumalana näida, kõhklevad endas ja enda võimes uusi asju mõista.

Dr Hami selgitus aitas mul mõista, miks ma polnud end kunagi turvaliselt tundnud olukordades, kus tulemus minu kontrollile ei allu. See selgitas, miks mul oli raske mänguline olla ja miks avastusretked ja ebakindlus tekitasid minus uudishimu asemel talumatut stressi. See selgitas, miks mul oli pooleliolevaid töid nii raske taluda ja miks ei suutnud ma kunagi lõõgastuda, enne kui kõik poolikud asjad on lõpetatud. See näitas, miks oli mulle asjade „õigesti“ tegemine niivõrd oluline ja miks ma kunagi ebakindlust ja pooltoone ei talunud. Mulle pidi alati õigus jääma ja see läks mulle suhetes kalliks maksma ning ajas mind täiskasvanud lastega pikkadeks kuudeks tülli. Kui sa oled juhtunud lugema raamatuid või artikleid selle kohta, miks inimesed kergesti alla annavad, siis oled ehk kuulnud ka seda, et sa „oled nõrk, sul puudub enesedistsipliin või sa pead endasse rohkem uskuma“. Dr Hami selgitus näitab aga seda, et tõenäoliselt oled sa palju tugevam kui enamik inimesi, lihtsalt kõik sinu ressursid on olnud suunatud ellujäämisesse ja vähem eluohtlike väljakutsete jaoks pole olulist ressurssi enam jätkunud. Arvestades lapsepõlves kogetud stressi, ei suudaks paljud edukaks peetud inimesed taluda pooltki seda, mis sul elus ette on tulnud.

Isegi kui su kodune keskkond oli turvaline, ei julgustanud su vanemad võib-olla sind kunagi väljakutsetega hakkama saa-

Inimesed, kelle ülesanne oli sind lapsena armastada, ei pidanud su vajadusi millekski. Ükskõik kui palju sa püüdsid oma vanematele meele järele olla, kasvasid ometi üles tundega, et sind ei kuulda ega nähta. Enda soovide väljaütlemine on kogu elu sulle raskusi valmistanud ja nii oled teiste vajadused enda omadest alati ettepoole seadnud. Sa oled kogenud emotsionaalset vägivalda, sind on hüljatud, su lapsepõlv on olnud täis segadust, valu ja üksindust. Kõlab tuttavalt?

Võib-olla oled sa endaga juba palju tööd teinud –käinud teraapias, osalenud kursustel ja lugenud läbi kõik eneseabiraamatud, mis vähegi trükivalgust on näinud, kuid see kõik pole aidanud sul end enesekindlamalt tunda ja oma sisemist kriitikut vaigistada.

Aga milline võiks su elu olla siis, kui sa usud endasse ja seisad oma vajaduste eest? Kui sa lõpetad lootmise, et teised peaksid muutuma, ja oled selle asemel valmis vaeva nägema, et luua endale oma unistuste elu? Mis tunne see küll olla võiks?

Traumaterapeut ja nõustaja Laura K. Connell aitab sul mõista ja tervendada mineviku hingehaavu, teha lõpp enese süüdistamisele ning töötada välja harjumused, mis sind teenivad ja su südant rõõmustavad.