Mees. Hing. Vägi by Pilgrim

TEEKOND VARJUST VALGUSESSE

MEES HING VÄGI

TEEKOND

VARJUST VALGUSESSE

Toimetanud Kadi Kütt

Küljendanud Lauri Tuulik

ISBN 978-9916-762-49-3

Trükk Tallinna Raamatutrükikoda

Hea lugeja, olen südamest tänulik, et oled selle raamatu kätte võtnud. Loodan, et see inspireerib sind avastama oma tõelist väge, et luua elu, mis on täis edu, kergust ja rõõmu. Selle raamatu kirjutamine on olnud minu südames ja mõtetes viimased neli aastat. Jagan siin enda kõige sügavamaid kogemusi ja õppetunde meheks kasvamise teel. Olen sel teekonnal otsinud armastust, andestust, rikkust ja rõõmu, olen käinud läbi sügavatest kuristikest ja saanud tunda tõelist vabadust ja tõde. Ma usun, et mu sõnum väärib maailmaga jagamist.

Pühendan selle raamatu sulle, kallis isa – tõelisele Mehele suure algustähega. Oled olnud mulle parim sõber ja kaaslane, suurim toetaja ja tark õpetaja. Sinu heatahtlikkus ja hoolivus on aidanud mul kasvada ja maailma sügavuti mõista. Mul on olnud au sinu kõrval astuda ja selle eest olen lõpmatult tänulik. Maailm vajab rohkem selliseid väekaid mehi nagu sina.

Südamlik tänu sulle, minu kallis Kristel, et oled mu kõrval olnud kogu selle teekonna vältel. Sa oled näinud minu tõuse ja mõõnasid, võite ja kukkumisi ning aktsepteerinud mind sellisena, nagu olen. Sinu toetus on andnud mulle võimaluse avastada oma tõelist potentsiaali. Olen tänulik, et oled mulle lojaalne ja armastav kaaslane. Armastan sind kogu südamest!

Sügava austusega Raivo

Sissejuhatus

I. OSA: MEES

15 Muretu lapsepõlv Mustamäel

17 Koolis kasvatasin endast „kõva mehe“

20 Pidev valu, alkoholism ja lõpuks murdumine

20 ....... Ma ei ole selleks valmis!

22 ....... Tühimik, mida on võimatu sõnadesse panna

24 ....... Leina elumuutvad õppetunnid

25 Meheks kasvamine: julgus olla mina ise

27 Keha kui suurim kingitus

27 ....... Mis kasu on materiaalsetest hüvedest, kui sa ei suuda neid nautida?

30 ....... Ehmatav äratus: nii enam edasi minna ei saa

32 ....... Miks on oluline mõista oma keha toimimist ja vajadusi

34 Oskus stressi juhtida

34 ....... Kuidas keha füüsiline seisund mõjutab vaimset tervist

37 Läbipõlemise õppetunnid: kriisist uuele teele

37 ....... Kasvõi veri ninast välja

40 ....... Anna endale võimalus proovida uut

42 Puhkamise tähtsusest

45 ....... Tasakaal pingutamise ja lõdvestamise vahel

49 Teadlik mees on oma elu meister

52 ....... Teadlikuks saamise 10 kõrvalmõju

54 ....... Teadlikkus on kingitus iseendale

2. OSA: HING

60 Mis siis, kui olen selle elu ise endale loonud?

62 ....... Kes ma siis olen?

64 ....... Elu varjude maailmas

68 Toimetulek tunnete ja emotsioonidega

70 ....... Keeta end pettumuse sapises supis

71 ....... Vanematelt „päritud“ süütunne

74 ....... Silmitsi elu suurima hirmuga

76 ....... Tunded ja emotsioonid on meie keha loomulik osa

81 Suhe iseendaga: enese aktsepteerimise kunst

81 ....... Mis siis, kui langevari ei avane?

83 ....... Miks meile tundub, et peame tunnustuse välja teenima?

87 Minevikuhaavade tervendamine

91 ....... Andestamine vabastab kibestumusest ja pettumusest

3. OSA: VÄGI

99 Mõttega lood reaalsust

99 ...... Kohalolu pistik on praeguses hetkes

102 .... Suur illusioon

103 .... Kuidas oma mõtetest teadlikuks saada

105 .... Kuulates vaikust, kuuled iseennast

108 .... Loodus annab ruumi hingamiseks

110 .... Kohalolus elamise eelised

112 Mõistusest südamesse: tagasi koju

113 ..... Süda on nagu kompass, mis näitab suunda

118 Eluväärtused – tõelise rikkuse allikad

119 ..... Väärtuste kindlakstegemine ja nende järgi elamine

121 Vabaduse hõrk maitse

121 ..... Vabadus on valik

122 ..... Oma tee valimine

124 ..... Vabadus algab seestpoolt

126 ..... Vabaduse ja vastutuse tasakaal

128 Aususe vägi: tõde ja autentsus

128 ..... Tõde on ainus, mis teeb vabaks

131 ..... Sisemise rõõmu allikas

134 ..... Mida teeksid rõõmus elades teisiti kui täna?

135 ..... Negatiivsete uskumuste nõiaringis

136 ..... Kõik, mida vajad, saab alguse sinust endast

139 Õnnelik raha

140 ..... Puudustunne materiaalsest heaolust hoolimata

143 ..... Mis siis, kui teha rahaga rahu?

145 ..... Raha on vaid vahend, et luua midagi enamat

147 ..... Raha kasutamine isiklikest väärtustest lähtuvalt

148 ..... Kui ma ise ei väärtusta oma tööd, ei väärtusta seda ka teised

149 ..... Kas vaimsus ja rikkus on kaks ise maailma?

152 Uue ajastu ettevõtlus

153 ..... 7 lihtsat isiklikku taipamist

160 Kuidas avada potentsiaali

160 ..... Meil kõigil on unikaalne anne

164 ..... Miks on oluline oma andeid ka teistega jagada

167 Teadliku paarisuhte võti

167 ..... Varjud paarisuhtes

169 ..... Tõelise ühenduse loomine

173 ..... Kuidas saab naine meest tema meheks kasvamise teekonnal toetada

175 Kuidas valida kergust

179 Varjust valgusesse

180 ..... Armastuskiri iseendale

187 Lõppsõna

Sissejuhatus

Telefon heliseb. Teisel pool on hääl, mis ütleb: „Lase käia, küsi! Ma vastan.“ Mis oleks sinu esimene küsimus?

Mina küsin: „Kes on Jumal?“

Tema vastab: „Jumal on TÕDE.“

Mis oleks sinu järgmine küsimus, kui hääl teisel pool teatab, et telefon on valjuhääldil ning sinu küsimust kuulevad kõik inimesed, keda sinu elus enam pole?

Mina küsiksin: „Miks me elame VALES?“

Vale algab sellest, kui meile selgitatakse, mis on ELU ja kuidas seda tuleb elada.

„Kes ei räägi tõtt? Kes nad on, et ei taha TÕDE rääkida?“ küsiksin edasi.

Ta vastaks: „Meie meeled. Usaldame ainult oma viit meelt ega tea midagi sellest, kust me tuleme ja mis meist saab pärast sellest maailmast lahkumist. Nii otsimegi oma ellu suhteid ja emotsioone, mis aitaksid peletada teadmatust.“

Niisiis võivad meie meeled meid petta, juhtida eemale tõest ja hoida meid teadmatuses, kuid just see teadmatus paneb

meid otsima vastuseid ja mõistma elu sügavamat olemust.

Kujutle hetkeks, et kõik, mida sa tead, on vaid kild tervikust. Kujutle, et igapäevane reaalsus on vaid vari tõelisest maailmast, mis peitub sügaval sinu sees. Kas oled valmis astuma teekonnale, mis viib sind kaugemale nähtavast ja kuuldavast?

See raamat kutsub sind uurima tundmatut, küsima küsimusi, mida sa pole julgenud küsida, ja leidma vastuseid, mis võivad muuta su elu igaveseks.

Astudes minuga koos selle raamatu lehekülgedele, hakkad ka sina vastuseid otsima. Kasuta oma meeli, kuid ära unusta, et tõde peitub sügavamal, seal, kus küsimused kohtuvad lõputu uudishimuga. Lase end juhtida teadmatuse ja avastuste maailma, kus iga lehekülg on samm lähemale tõele. See on teekond, mis võib sind viia tagasi enda juurde, sügavamale mõistmisele ja lõpuks Algallika tõeni.

I. OSA MEES

Muretu lapsepõlv Mustamäel

Minu elu meenutab natuke muinasjuttu, kus on olnud kõike: nii tõuse kui ka mõõnu, nii rõõme kui valusid.

See ongi elu kõikide oma aspektidega.

Üks olemuselt ülimalt siiras, lõbus ja avatud päikesepoiss sündis siia maailma 1971. aasta juunikuus Tallinna kesklinna sünnitusmajas, kus täna asub Eesti Pank. Poisslapsele pandi nimeks Raivo.

Ma tulin siia maailma elumängu mängima. Niipalju kui ma ennast lapsepõlvest mäletan, olin rõõmus ja käisin ringi naeratava näoga.

Mul oli õnnelik lapsepõlv, kus oli palju armastust. Minu elus oli hulk inimesi, kes mind hoidsid ja toetasid. Vanemate kõrval oli oluline osa vanaema Lindal, kelle juures Nõmme mändide all möödus suurem osa mu lapsepõlvest.

Aga kindlasti oli ka valukohtasid, mida olen nüüd, iseendast teadlikumaks saanuna, tervendama hakanud. Võtan seda kui meheks kasvamise teekonda – usun, et kõik, mis on mu elus olnud, on olnud vajalik. Muidu ei oleks ma täna see, kes olen.

Mu lapsepõlv möödus sügaval Vene ajal Mustamäel. Inimestel polnud küll palju vara, aga elu tundus tänasega võrreldes murevabam, turvalisem ja isegi värvilisem. Vähemalt nii ma elu läbi oma lapsesilmade tajusin. Lapsed astusid hommikul vara koduuksest välja ja õhtuhämaruses kutsusid vanemad nad tuppa. Hästi läks, kui oli vahepeal mahti lõunat süüa. Me ei vajanud palju, sest rõõm tuli sõpradega koosolemisest. Jooksime päev läbi õues, südamed täis uudishimu ja mängulusti. Tagusime jalgpalli, sõitsime rulaga, kihutasime võidu jalgrattal. Kõik oli võimalik, iga uus päev tõi uusi põnevaid seiklusi.

Sõpradega kohtumiseks ei vajanud me ekraane ega sõnumeid. Piisas sellest, et läksid sõbra ukse taha, koputasid ja lootsid, et ta on kodus. Kui sõpra kodus polnud, ootasid või tulid mõne aja pärast uuesti. Lihtsalt usaldasid, et küll lõpuks õnnestub.

Ühel päeval otsustasime sõpradega peitusemängu ajal maja ees seisva veoauto kasti pugeda. Paraku ei jõudnud me kastist maha hüpata, enne kui juht sõitu alustas. Nii sõitsimegi kesklinna. See oli hirmutav, aga samas põnev ka. Üks poiss hakkas hirmust nutma. Juht märkas meid, peatas auto ja käsutas kogu kamba kastist välja, valades kogu viha meie peale välja. Poiste vembud, mis muud, mis on siiani meeles.

Mulle meeldisid suvised hommikupoolikud, kui sõin pärast ärkamist kõhu maitsvatest pannkookidest täis ja tormasin kohe õue, et maailma avastada. Vanaema elas Nõmmel Vabaduse puiesteel, mis ristus Võidu tänavaga. Nii ma hommikuti Desna rattaga mööda vabadust võidule kihutasin. Äge aeg! Muretu ja vaba elu, täis elevust ja rõõmu!

Koolis kasvatasin endast „kõva mehe“

Siis algas kooliaeg, kus minu päikseline pool vajus üha enam varju. Mäletan selgelt, et kooliminek hirmutas mind ja kooli lõhn oli kõike muud kui kutsuv. Ma pidin kõvasti punnitama, et kuidagi kooliga kohaneda. Kindlasti ei olnud ma eeskujulik õpilane ja ärritasin oma olemusega paljusid. Koolisüsteem, mis lõi meist ebapiisavad ja ebakindlad inimesed, ei sobinud mulle, ma lihtsalt ei mahtunud etteantud raamidesse.

Muretu elu sai kooliminekuga läbi. Mulle ei meeldinud õppimine, eriti esimestes klassides oli väga raske päev läbi puupingil istuda ja õpetajat kuulata. Niheleda ja liigutada ei tohtinud, sest selle eest sai riielda. Või pandi nurka seisma. Või tutistati. Vanemates klassides karistas bioloogia õpetaja õpilasi nii, et hoidis last seljatagant kinni ja lõi põlvega tagumikku. Kaasõpilased said siis kõvasti naerda.

Kõige hirmutavamad hetked olid need, kui kutsuti tahvli ette vastama. Eriti siis, kui olin eelmisel päeval end mängimise maailma unustanud ja õppimiseks aega ei jäänud. Neid olukordi oli küll ja küll, kui seisin punastades klassi ees ega saanud sõnagi suust. Tundsin end taolistes olukordades tohutult ebamugavalt ja tahtsin häbi pärast maa alla vajuda, sest teised oskasid, aga mina mitte. Klass naeris ja õpetaja ütles tagatipuks mõne iroonilise kommentaari, mis tegi väga haiget. Aga välja ma seda ei näidanud, sest poistele selline hädine olek ju ei sobi. Ajad olid sellised: mehed olid rauast ja tunded nõrkade pärusmaa. Sealt oma esimesed sügavamad hingehaavad ja traumad, mis on mind elus palju mõjutanud, kaasa saingi.

Mingil põhjusel ei ole süsteemid mulle kunagi meeldinud.

Vene ajal suruti õpilased oktoobrilapseks, pioneeriks ja komnooreks – tuli teha asju, mida sügaval sisimas ei tahtnud, aga mida süsteem nõudis. Pidime end mahutama etteantud kasti, kus liigutamine oli raske ja ebamugav. Mäletan, kuidas minu sisse kogunes viha, kohati isegi raev, sest minult oli võetud mu varasem sõltumatus ja vabadus. Nii mõnigi konflikt lõppes kooli direktori juures, näiteks siis, kui tõmbasin puruks pioneeri kaelarätiku või kui nuuskasin nina leninliku komsomoli lipu sisse. Keegi kunagi ei küsinud, millest mu viha on põhjustatud, see püüti lihtsalt karistusega maha suruda. Kuna olen lapsest peale olnud üsna tundlik, oli koolis käimine pigem ebameeldiv ja hirmutav. Et sellest kõigest üle olla, kasvatasin endale ümber paksu naha ja võtsin „kõva mehe” rolli. Nii sain vähem haiget. Kuna ego oli end juba puhevile ajanud ja ma olin kõva mehe maski ette pannud, oli vaja seda rolli ju kindlalt ka etendada. Tekkis vastuseis teiste samasuguste „kõvade“ kuttidega – nügimised ja madistamised said osaks koolipäevast ja sellest tekkis palju tülisid ja haiget saamist. Pidev tõestamisvajadus oli see, mis kannustas veel tugevamaks saama, sest tugevatel oli kergem, nõrgemad kannatasid.

Mu teekond jätkus Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis (TEMT) autode tehnilise hooldamise erialal. Neli aastat pingelisi õpinguid, kus kolmekümne kolmest grupikaaslasest lõpetas vaid kaheksateist. Kuigi ma ei pea ennast kooli silmas pidades väga teravaks pliiatsiks, olin mina üks lõpetajatest. See andis mulle teadmise, et hinded ei ole elus kõige tähtsamad, sellest olulisem on oskus elada ja oma asjadega hästi hakkama saada.

TEMT-i ajal tekkisid sõbrad, kes olid nn pätimaailmaga seotud. Sellest perioodist on pärit ka esimesed tõsised konfliktid ja käitumine, mis läks selgelt vastuollu minu väärtustega:

kaklemine, ülbitsemine ja pidudel tülinorimine. Tagantjärele mõeldes ei tunne ma nende tegude üle uhkust, pigem tekitavad need sisemist raskust ja segadust. Kuna tundsin end ebapiisavana, andis uute sõpradega läbikäimine mulle kindlust, et ma olen siiski keegi. Jah, ma ei tunne uhkust, aga samas näen ka selle kogemuse kasu: see aeg õpetas iseenda eest seisma, ebameeldivate olukordadega hakkama saama ja end ka sellisena aktsepteerima. Õppisin teistega arvestama ja neid austama.

Sain ka sellise kogemuse, mil märkasin, kes ei ole mina. Ma ei ole kunagi kellelegi halba soovinud, kuid ometi tegin seda ise samal ajal selgelt aru saades, et selline käitumine ei ole üldse minulik. Olen oma suurimad õppetunnid saanudki just nendest olukordadest, mil olen taibanud, kes ma ei ole, et siis selle kaudu lõpuks teadvustada, kes ma tegelikult olen.

Minu elu suurimateks õpetajateks on kindlasti olnud suhted. Kuna kogemused puudusid ja keegi ei õpetanud, jätsid esimesed haiget saamised suhtes sügava jälje. Olin kerge armuja ja võtsin kõike südamesse, mu avatud hing elas usalduses. Kui mu esimene sügav armastus mind mu parima sõbraga pettis, oli kukkumine kõrge. Ma ei osanudki tegelikult selle olukorraga hakkama saada ja nii elasin ohvrirollis „Mind on hüljatud ja maha jäetud. Ma olen väärtusetu,“ kordasin endale ikka ja jälle.

Pidev valu, alkoholism ja lõpuks murdumine

1994. aasta 28. mai hommikupoolikul sain telefonikõne, mis muutis mu elu igaveseks. See oli kõne tuttavalt, kes vaikse häälega teatas, et mu naine on sattunud liiklusõnnetusse.

Tardusin. See oli kui pikselöök. Mu keha kattus külma higiga ja hingamine muutus raskeks. Mis mõttes sattus õnnetusse?

Kui halb olukord on? „Parem, kui sa istud, sest olukord on tõesti väga halb,“ kõlasid šokeerivad sõnad teiselt poolt. „Ta on küll elus, aga suurte kehaliste vigastustega.“

MA EI OLE SELLEKS VALMIS!

Sattusin paanikasse. Olin totaalses emotsionaalses kaoses. Erinevad stsenaariumid jooksid silme eest läbi, üks hirmutavam kui teine. Mis siis, kui vigastused on nii suured, et ta ei taastugi? Oota, ma ei ole selleks valmis! Praegu ei ole õige aeg. Olen alles 23-aastane noor mees, kes pole veel elama hakanudki. Mis saab minu unistustest? Meil on armas 3-aastane tütar, kuidas ta ilma emata hakkama saab? Ma pole veel mehekski saanud, rääkimata oskusest isa olla. Kuidas me nüüd tütrega kahekesi toime tuleme?

Küsimusi oli rohkem kui vastuseid ja mul polnud õrna aimugi, millise suuna võib elu nüüd võtta. Mul oli tohutu hirm, et ma ei suuda olukorda kontrollida ja kõik kukub kokku. Paanikas ja sisemises valus pöördusin isegi selgeltnägija poole.

Kuigi Vene ajal spirituaalsest maailmavaatest väga ei räägitud, oli see õlekõrs, millest haarasin, et saada natukenegi usku, et kõik saab korda.

Need olid lõputud tunnid ootamist ja muretsemist. Päevad möödusid ja mu sisemine ängistus aina kasvas. Telefonihelin võttis põlved nõrgaks, sest ma kartsin kuulda kõige hullemat.

Järgmised päevad olid kindlasti ühed kõige pikemad mu elus. Haiglas veedetud aeg, arstidega suhtlemine, lootus ja usk, et kõik siiski laheneb... Ei ole võimalik, et see juhtus minuga?!

Mingisugune positiivne lahendus peab ju sellele ometi tulema!

Emotsioonid kõikusid ühest äärmusest teise, mul oli tohutu hirm, et ma ei saa selle kõigega üksi hakkama. Tagantjärele pean tunnistama, et ei saanudki.

Juunikuu esimesel päeval sain haiglast kõne, et abikaasa on kahjuks meie seast lahkunud. Kahe auto kokkupõrkes saadud vigastused olid liiga tõsised ja teda ei olnud võimalik päästa.

Mu maailm kukkus hetkega kokku. Tohutu kaotusvalu, mida sõnadega on raske, isegi võimatu kirjeldada. Silme ees olid pildid varasematest õnnelikest hetkedest ja koos veedetud ajast. Kõik värvid muutusid hetkega halliks, kannatus ja valutunne täitsid kogu mu keha. Mind haaras ühteaegu kurbus ja viha, olin pettunud ja tundsin süüd, et ei suutnud midagi teha, et seda kõike ära hoida või muuta nii, nagu ma meeleheitlikult oleksin tahtnud.

Abikaasa surm oli tohutu šokk, millest väljatulemine võttis aastaid. Valu pidev allasurumine, ohvrirollis elamine ja teiste süüdistamine viisid mind lõpuks sisemise murdumiseni. Eluisu oli kadunud ja kõik tundus täiesti mõttetu. Kuna ma ei osanud oma tundeid väljendada, ei saanud ma oma valust ka kellegagi rääkida ja abi küsida. Tegin näo, et saan ise kõigega hakkama, samal ajal olin sügavas depressioonis. Alkoholist sai minu põgenemistee.

MEES. HING. VÄGI. TEEKOND

VARJUST VALGUSESSE

on teadlikkuse mentori Raivo Juhansoni raamat meestele, kes julgevad trotsida oma hirme ja kollektiivseid eelarvamusi ning kõndida sihikindlalt oma hingeteed.

See on aus ja sügav raamat meheks kasvamise teekonnast, mis algab emotsionaalsest kaosest, leinast ja sõltuvustest põhjustatud valust ning viib isiklike väärtuste avastamise ja vabaduse leidmise kaudu välja OMA TÕELISE VÄE äratundmiseni.

Hea lugeja, pärast sellist teekonda pole miski enam võimatu! Raivo jagab sügavaid isiklikke kogemusi ja lihtsaid praktilisi juhiseid, mis aitavad sul luua elu, millest oled alati unistanud – elu, kus sind juhib sinu enda eksimatu sisetunne ja su kaaslasteks on materiaalne rikkus, elurõõm ja kergus. See muutuste ja kasvu teekond on väärt ette võtmist ja Raivo Juhansoni raamat on sulle siin inspireerivaks ja praktiliseks teejuhiks.