Keanu Reeves China Miéville
Keanu Reeves China Miéville
MUJALMAA RAAMAT
Originaal:
The Book of Elsewhere
KEANU REEVES
CHINA MIÉVILLE
Tõlkija Grethel Vahesaar
Keeletoimetaja Inge Pitsner
Küljendaja Lauri Tuulik
© Pilgrim, 2025
ISBN 978-9916-762-67-7
Trükk Tallinna Raamatutrükikoda
MEIE EMADELE elu, lugude… armastuse eest
Ja kui maine sind enam ei tunne, sosista vaikivale maale: ma voolan. Küütlevale veele ütle: ma olen.
––– Rainer Maria Rilke „Sonetid Orpheusele“
Ruum, täis peatselt saabuvat vägivalda. LED-tulede vastikut valget valgust. Seejärel sisenes üks mees ja istus metallkappide vahele. Ta võttis seljakotist seadme ja kontrollis sellel protokolle. Mõneks ajaks üksi jäänuna vahtis ta ekraani. Ta relvavennad järgnesid talle lõpuks.
Mees jätkas ettevalmistustega. Teistel sõduritel olid omad rituaalid. Kaks neist naersid isekeskis roppude naljade üle. Veel kaks kontrollisid sünkroonis vaikselt ja keskendunult relva. Järgmine, särgita, vilgas, laskus toenglamangusse ja tegi teiste relvavendade jalge ees plaksuga kätekõverdusi. Saabus öise valvesalga juht. Ta uuris kaarti nii põhjalikult, nagu oleks selle mõnest hauakambrist leidnud. Esimene sõdur jätkas skanneril diagnostika tegemist.
Keegi sisenes juba ettevalmistunult, lõuani kinni tõmmatud lukuga ja eraldusmärgita khakivärvi vammusesse sisse pakitult, nagu oleks väljas külm. Keegi ei pööranud talle tähelepanu. Aga kui ta ruumis ringi vaatas, kohtus ta pilk skanneriga mehe pilguga ja nad noogutasid teineteisele.
Uks kääksatas viimast korda. Sel korral vaatasid kõik ukselävel seisjat. Pikk ja kõhn kuju tähistamata tumedas riietuses vaatas neid pika musta juuksetuka alt. Ta siluett seisis liikumatult. Teistest relvavendadest eristuv skanneriga mees heitis kiire pilgu ühele relva ette valmistanud mehele, ja too mõõtis omakorda uustulnukat, nagu ka kõik teised.
Tumedapäine mees sisenes ja tardumus katkes ning kõik naasid varasemate toimingute juurde. Esimene mees tõstis taas skanneri, kontrollis selle tööd, mõõtis selle kristalse ekraaniga tervet ruumi. Ta peatus sellega veidi pikemalt mehel, keda oli piilunud, vahetas seadmel registreid, muundades sõdurid värviliste kontuuride maastikuks. Uustulnuk seisis üksi nurgas, pea maas.
Keegi lähenes talle.
Skanneriga mees kortsutas kulmu. Teda ei pannud kõhklema mitte ekraanil olev omapärane pimeduse keeris – ta oli tumedapäist meest korduvalt sellisel kujul näinud –, vaid asi oli talle läheneva mehe, kurguni kinni tõmmatud jakilukuga lühema sõduri anomaalias. Jakk oli ekraanil valge ja läbipaistmatu, selline, nagu riided olla ei tohiks. See helendas. Selle all oli kaitsekilp.
„Hei,“ ütles skanneri kasutaja ekraanil nähtu peale. „Ulafson?“
Ta vaatas, kuidas jakiga sõdur ettevaatlikult Üksuse raudvarale lähenes.
Ta oli kuuldekaugusest väljas. Ta keris skanneri helipüüduri seadistusele, et lugeda, mida tehisaru huulte liikumisest ja nõrkadest helilainetest tuvastab, kuid see ei andnud selget näitu.
Pikk mees pöördus läheneva Ulafsoni poole ja sosistas justkui anuvalt. Ulafson sirutas käed välja ja sööstis ühtäkki edasi. Ta sihtmärk vaatas teda tuimalt. Isehakanud ümberpiiraja lähenes, pomises midagi hääletult, nägi välja, nagu ta nutaks, ja skanneriga mees ütles uuesti „Hei!“. Sedapuhku nii valjult, et kõik pöördusid ja hakkasid ka karjuma, ja nad nägid, kuidas kinni tõmmatud jakilukuga sõdur taskust püstoli haaras ja samal ajal
nuuksus, seda oli selgelt näha, ja ta sihtis relvaga mitte seda kuju, kelle poole ta koperdas, vaid ülejäänud ruumi, kõiki, kes seda nüüd pealt vaatasid.
„Hoidke eemale!“ karjus ta.
Mustapäine pikk mees sirutas käe ja surus peopesa vastu ründaja rinda, tõkestas ta tee. Ta ei löönud teda ega lükanud ka pikali, ainult hoidis teda tagasi. Kurva näoga sihtmärk ei öelnud ühtegi sõna ega liigutanud end muul moel, lihtsalt hoidis lühemat meest väljasirutatud käe kaugusel, kui too talle lähenemiseks vaeva nägi. Jakiga mees nügis ja ähkis, kuni teine teda eemal hoidis, ja tõmbas vaba käega jakiluku lahti ning sirutas käe ühte sisetaskusse, kust kostus metalli klõpsatus ja paistis peegeldus.
„Relv!“ karjus keegi, nagu mees poleks neid juba ühe relvaga sihtinud, mehi, kelle kõrval ta oli tapnud ja peaaegu hukkunud. „Ulafson, ei!“ kostus veel üks hääl.
Püssipaugud. Väga valjud. Ulafson tõmbles, kui vintpüssiga sõdur, kellele ta relvavend oli pilgu heitnud, sihtis ja tulistas lühikesi valanguid, hirmunud ilme näol, tabades teda rindkere ülemisse ossa ja reitesse, vältides seda, mille järele ta oli küünitanud, ja Ulafson karjus rünnaku all ja pillas püstoli käest, kuid jäi ise kuidagi püsti, jätkas nügimist, koperdamist, kui kuulid teda läbistasid ja tabasid ta enda sihtmärki, kelle nägu oli endiselt osavõtmatu, kui veri temast välja purskus. Kuid ta tõmbles ja ta käsi libises. Need kuulid, mis jakiga meest tapsid, lükkasid ta lõpuks oma sihtmärgi blokeerivast käest edasi tema haardesse. Viimase võiduka hingetõmbega vajutas ta peidetud päästikut. Ruum täitus taas suitsu, metalli, müra ja tulega.
Esimene mees, kes ruumi sisenes, polnud viimane lahkuja, kuid ta viibis seal terve karmi verise koristustöö aja. Ta oli plahvatustsoonist piisavalt kaugel, osaliselt kaitstud nende poolt, kelle jäänuseid nüüd kokku kraabiti, märgistati, koguti lugupidamise
riismetega, mida pritsmete vastu tunda saab. Ta oli nende nimed mõttes ette lugenud. Ta ei teadnud, kui paljud ellujäänutest enam üles ei ärka. Kui paljud temasugused pärast püüdlikku pausi taas lahinguväljale naasevad. Kui paljud olid temast mööda trüginud, et endalt sõprade jäänuseid maha pesta.
Üks käsi puudutas ta õlga. See sõdur, kes oli esimesena tulistanud.
„Kas tuled?“
„Ma järgnen sulle,“ vastas ta.
Ruumi teises otsas seisis rühmajuht, kaart unustatud, verine nägu rahulik. Ta läitis sigari, mille suits segunes püssirohu ja ürtide lehaga.
Pingil, kõrbenud punase ja musta tähe epitsentris, istus mustapäine mees, keda süütaja oli proovinud endaga hauda viia.
Ta nägu oli huulte kohal rahulik ja peaaegu puhas, kuna seda kaitses lõug, mis oli nüüd rikutud, verest ja naharibadest tilkuv sakiline lõualuu. Ta istus, küünarnukid reitel. Vaatleja märkas läbi kõrbenud koopa, kus enne oli asunud mehe rinnakorv, ta selgroogu. Nägi tukslevaid siseorganeid nagu valgusest häiritud kalu.
Ta pööras kergelt skannerit, hoidis kätt madalal, et see neid mõlemaid võtaks. Skanner oli endiselt helivõimendi seadistusel. Kui rühmajuht rääkima hakkas, ilmusid skanneri ekraanile sõnad.
– Kõik korras, poja?
Istuv mees ei tõstnud pilku. Ta ohkas välja verd ja liigutas räbaldunud suud.
– Väsinud / Räsitud / [?] luges vaatleja.
– Jeerum, mis segadus, ütles rühmajuht. – Mis tal, kurat võtaks, arus oli?
Ta vestluskaaslane kehitas õlgu. Ta sirutas käe oma rippuva torsotüki alla ja tõmbas enda seest midagi välja. Tõstis selle üles.
– ? Kraas / Klaas / ?, luges masin tema öeldut.
– Jah, vastas teine. – Ta oli pudelitesse mähitud. Tehnikud uurivad välja, mis nendes oli.
– Ürtidega äädikas, kuvas masin rikutud huulte vastuse. – Ja püha vesi. Kivisool / pool [?] ja naelad on hobuseraudadest. Ja seda on tunda. Salveid.
Ta põletas salveid.
– Mis mõttes? Kuidas sa seda tead?
– Ma tean, mis tunde sool ja äädikas haavas tekitavad. Ulafson hakkis / pakkis? pommi sisse igasugu talismane. Ja Keever, see pole veel kõik.
Vigastatud mustapäine kuju ulatas tillukese kõrbenud ja verise paberitüki.
– See oli mu roiete all.
– Ma ei loe seda välja.
– See on üks nimi.
Ta viipas ruumis ringi ja jätkas.
– Enamik / ebamiin? lendas õhku, aga riismed jäid. Nimed. Üksuse surnute nimed. Need, kes liiga lähedale jõudsid.
Kaks meest vaatasid mõnda aega teineteisele otsa.
– Ma olen nii väsinud, ütles istuv mees. Ta kõrbenud süda tilkus.
– Kõigest sellest. Ta viipas ruumile. Iseendale. Lõpuks vaatas ta üles ja tegi ootamatu muliseva häälitsuse.
Vanem mees küsis: „Kas sa naerad?“ Ta küsis seda piisavalt valjult, et vaatleja ei pidanud sõnu ekraanilt lugema.
– Asi on sigaris, vastas teine, kui vaatleja jälle ekraani vaatas. – Déjà-vu.
Arsti lugu
Mul pole enam kaua jäänud. Need on mu viimased sõnad, mis ma kirja panen. See teadmine muudab mu kurvaks. Mitte nii väga mu elu lõpu pärast: ma olen küllaltki vana. Vaid mu haletsusväärse seisundi pärast. Kui isegi truu koer, olend, kes on võimeline armastama ilma inimtundeid raskendavate asjaoludeta, keerab pea halvakspanevalt kõrvale, on lohutamatus paratamatu. Ma tean, et Lun reageerib mu lõualuu ravimi lõhnale, kuid see on kasin lohutus. Tema kriitilisus äratab minus häbi, ehkki ma võin proovida seda maha salata, tunnet, et olen kurjategija, hülgaja, et temas sellise reaktsiooni tekitan.
Vahetust leinast teravam on aga loomulikult mu mure nende pereliikmete pärast, kes pole – ma loodan, et veel – saanud oma kodust lahkuda. Ma ei suuda hoomata seda pimedust, mis on neelanud endasse Austria ja tõenäoliselt kogu Euroopa, mida sunnitakse kärmelt taganema.
Mu valu lookused pole mu mõistuse ähmastes kõrvalteedes lahti ühendatud. Luni võimetus mulle otsa vaadata tõi mu vai-
musilma Dolfi, ühe mu õdedest, kes ka pilgu kõrvale pööras.
Valu jääb minuga, kuni ma igaveseks lahkun.
Ma ei tea, kes selle kirja leida võiks. Ehk läkitan selle tulle. Kuid pärast pea 20 aastat usaldan need mälestused viimaks paberile. Olen alati kirjutanud selleks, et mõista, mida ma õieti mõtlen. Ja minus tekitab vastumeelsust mõte, et jätan need müsteeriumid uurimata. Ma tahaksin teada, mida ma sellest arvan.
Kui surm on mulle nii lähedal, ja igal pool mu ümber, siis kuidas mina, kelle jaoks on olnud nii väärtuslik naasta selle juurde, mis on juba maetud, saaksingi teisiti, kui mitte uuesti külastada seda erilist minevikus toimunud ilmutust?
Mu mõtisklused Thanatosest pärinevad peamiselt esimesest ilmasõjast naasnute ütlustest. Nii paljud elasid oma unenägudes kõik õudused uuesti läbi. Kui alateadvust kannustab eelkõige soov ebameeldivusi vältida, siis kust pärinevad sellised korduvad surmaheitlustesse tagasipöördumised? Mu kohtumised nende armetutega hämmastasid mind. Kuid andmetest piisab haruharva inimese veendumuste muutmiseks. Vaja on šokki, isiklikku kriisi.
Mul oli üks patsient.
Kohtusime vaid kolm korda. Need olid pikad seansid. Ta oli pikk ja tõmmu ja tugeva kehaehitusega keskealine mees. Ta kandis kallist ülikonda ja vaatas mulle otsa ja surus mu kätt tugevalt. Arvasin, et ta on sõdur. Pidasin teda repatriandiks, kes suudab väga edukalt korduvaid luupainajaid varjata.
Ta ütles, et soovib iseennast mõista.
Mäletan esimest päeva väga selgelt. Mäletan, et istusin hallis hommikuvalguses tema vastas, kui ta diivanil lebas, minu ees märkmik, ja kuulasin, kui ta pehmel tungival häälel oma elulugu rääkis.
Tema esimesed sõnad – mul on märkmed siiani alles, ehkki kavatsen need varsti hävitada – kinnitasid mu kahtlusi selle kohta, mis teda painab.
„Ma muudkui tapan ja tapan ja tapan,“ ütles ta. „Ja tegelikult tahaksin puhata või/ja midagi muud teha, see tähendab midagi peale tapmise, või vähemalt otsustusõigust omada, aga ei, tapmine tuleb alati tagasi ja võtab mu üle võimust. Ja mõnikord, mitte kuigi tihti, kuid elu jooksul korduvalt, ma suren. Ja see on valus. Ja see on alati üks verine värk. Ja ma tunnen iga lööki. Iga lihahaava. Tunnen iga pommi põletust ja lööklainet.
Ja tulen siis tagasi.
Tulen tagasi ja muudkui tapan ja tapan ja tapan ja lõpuks suren jälle, ja see karussell jätkab pöörlemist. Nii et palun öelge mulle, herr Doktor,“ küsis ta minult, „mis mees ma selline olen?“
Arvasin, et ta kirjeldab teatud surmaunenägu, millest ma olin nii palju kuulnud. Uskusin, et ta küsib mult, nagu ma ise tol ajal küsisin, miks pöördub alateadvus tagasi sellise veresauna juurde. Aga see mees, kelle nime ma ei nimeta, tõusis püsti ja pööras pead, et mulle otse silma vaadata, rikkudes eeskirja, millest ma kinni pean, ja ma ei suutnud temaga silmsidet katkestada. Ja ta vallandas esimese osa sellest kaheharulisest märgilise tähtsusega
šokist, mis põrmustas kõik minu paradigmad.
„Ma tulen tagasi,“ ütles ta uuesti, ja rahulikust tämbrist, millega ta selle võika väite esitas, mõistsin, et mu varasemad teooriad jäävad selliste eksistentsiaalsete ja igapäevaste õudustega tegelemiseks puudulikuks. Arvasin tol hetkel endiselt, et see, mis ta mulle usaldas, oli omamoodi mõistujutulik tõde. Nagu see muuhulgas ka oli.
Aga ma nägin, kuidas see mees nägi mind läbi, nägi, mida ma mõtlen. Ta vangutas pead. Ja – lahkelt, nagu ta oleks teadlik mu kasvavast hirmust, ja vaatamata sellele, et ma polnud sõnagi lausunud – ütles: „Ei, herr Doktor. Ei. Või mitte ainult seda. Kõigel on mingi muu tähendus, see vastab tõele, kuid mõnikord tähendab see ka täpselt seda, mida see tähendab. Palun kuulake mind. Ma olen siin selleks, et teilt küsida: miks? Mis ma olen?“
Ta ei lasknud mul kõrvale vaadata. Ja nüüd tabas mind teine haru. Ma teadsin, mida ta öelda kavatseb, ja ma mõistsin selles olevat tõde. Ma sain sel hetkel aru, et tema sümboolse tähendusega avaldust tuli mõista ka sõna otseses mõttes. Ja ma teadsin, et ma pole pärast seda päeva enam kunagi endine. Et miski jääb mind kummitama.
„Ma tapan,“ ütles ta mulle aeglaselt ja vankumatult. „Ma suren,“ jätkas ta. „Ma tulen tagasi.“
Keanu Reevesi ja China Miéville’i žanripiire ületav ja pinevusest pakatav New York Timesi menuk, mis on inspireeritud koomiksisarjast „BRZRKR“.
Alati on ringi liikunud sahinaid ja legende, et on olemas sõdalane, keda ei saa tappa. Kes on näinud tuhandeid tsivilisatsioone õitsele puhkemas ja kokku varisemas. Tal on olnud palju nimesid: Unute, Äikese laps, Surm ise. Tänapäeval tuntakse teda lihtsalt B-na.
Ja ta tahab olla võimeline surema.
Üks USA salajane sõjaväebaas on lubanud teda selles osas aidata. Vastutasuks peab ta ka neid aitama, aga kui üks vägagi surelik sõdur surnust üles ärkab, viitab see jõule, mis on isegi B-st mõistatuslikum. Mis on vähemalt sama tugev. Ja millel on oma plaan.
B teekonda kirjeldavasse loosse on põimitud igasuguseid mälukillukesi. Jutustus sisaldab ka teiste tegelaste lugusid B kohta, nende kohtumistest või elust koos B-ga; lülitub vastavalt vajadusele kolmanda isiku vaatest jutustaja või teise isiku vaatesse; hüpleb erinevate ajastute, riikide, kultuuride ja usundite vahel; uurib sugu ja seksuaalsust, rassi ja seisust; esitab inimkonna kohta küsimusi, millele pole üheseid vastuseid. Ja mis kõige tähtsam – pakub arvukalt vaatenurki B ja selle kohta, kas ja mil määral ta üldse inimene on. See kõik on täienduseks B enda põhjalikule sisekaemusele. Kuid kõigil on hääl, isegi sõna otseses mõttes hääletutel.
PILGRIM.EE
Kaanepilt: shutterstock.com
@NedilkoArt