PEAS ROKKKONTSERT MINU
Elu ATH-ga, mida keegi ei näe
ROKK-
PEAS KONTSERT MINU
Elu ATH-ga, mida keegi ei näe
Pilgrim 2026
Toimetanud Inge Pitsner
Küljendanud Lauri Tuulik
© Kirjastus Pilgrim, 2026
© Ülle Tammik, 2026
ISBN 978-9908-58-019-7
Trükk Tallinna Raamatutrükikoda
SISUKORD
7 Dr Margus Lõokese sissejuhatus
13 Eessõna
16 ATH lapsepõlves
27 ATH täiskasvanuna
51 Laps vanemate varjus – nähtamatu koorem
71 Elu korrastamine
83 ATH avastamine ja diagnoos
101 ATH helged hetked ehk mis on toredat
118 Epiloog
120 Peegelduslehed
141 Tänusõnad
143 Mind inspireerinud raamatud
Sa ei pea ennast
põlema panema, et teistel oleks soe.
Penny Reid
DR MARGUS LÕOKESE SISSEJUHATUS
Aktiivsus- ja tähelepanuhäire ehk ATH on aastaid pälvinud rohket tähelepanu nii meediakanalites kui ka inimestevahelises suhtluses, samuti tervishoiuspetsialistide ringkondades. Arvamused on vastakad, kohati täiesti vastuolulised isegi spetsialistide seas. Mõne hinnangul on teema ülepaisutatud ja psüühikahäire ülediagnoositud; teiste arvates, mis on ka teaduslikust vaatepunktist paikapidavam, on ATH selgelt aladiagnoositud ning tekitab tänapäeva ühiskonnas üha enam ja üha tõsisemaid toimetulekuraskusi.
Iseasi, kas me peame kõigile eripäradele tingimata andma diagnostilise nimetuse. Ja just närvisüsteemi eripärana peakski ATH-d käsitlema. Sellise eripäraga inimesele on mingi nimetuse andmine siiski sageli oluline – see avab ukse enesemõistmisele, suurendab teadlikkust ja, mis
kõige tähtsam, aitab leida oma koha ning toimiva eneseabi. Vahel on vaja ka kõrvalist abi ja nõu, vahel lausa ravimeid.
Oma olemuselt on ATH närvisüsteemi eripära, sobivad keelelised vasted võiks olla „neuroerilisus“ või „neurodivergentsus“. Ajuteadus on kirjeldanud sellisel ajul selgeid toimimise eripärasid. Need ei teki ega kao, vaid püsivad elukäigu vältel üldjoontes stabiilsena ning kõiguvad vähesel määral kooskõlas aju üldise arengu ja muutustega.
Eripära on sage: erinevad andmed viitavad, et kuni 20% inimestest võib olla neuroerilise ajuga. Seetõttu ei ole paslik nimetada seda haiguseks. Kas see on uus ja tänapäevane nähtus? Ei, lihtsalt tänapäevases ühiskonnas on sellisel ajul raskem. Raskustes aju kaotab kergemini kontrollivaid mustreid ning kaitsev „mask“ mureneb üha hõlpsamini.
Sellisel arengulisel eripäral pole süüdlast, see aju saab lihtsalt sellised suunised meie bioloogilise funktsioneerimise algmaterjalist, geenidest. Eripära mõistmise muudab keerukaks nn fenotüübiline varieeruvus, st ajufunktsiooni eripärade väljendumine mõõdetavates ja hinnatavates tunnustes (käitumises, emotsioonides, tunnetes, mõtlemises, kognitiivsetes funktsioonides jne). See omakorda sõltub suuresti väga paljudest teguritest, mis aju arengut
ja funktsioneerimist mõjutavad. Ehk siis elukeskkonnast, harjumustest, suhetest, kogemustest jms, samuti organismi sisemistest teguritest, sh kehalisest tervisest.
Ilmselt kõik, kes teemasse pisut süvenenud, on teadlikud, et ATH-ga inimesed on oma käitumuslike mustrite, tunnete ja emotsioonide väljendamise ning toimetulekuvõime poolest vägagi erinevad. Kliinilises praktikas eristatakse mõnel pool isegi erinevaid ATH tüüpe. ATH kliinilises väljenduslaadis esineb tugev varieeruvus, mida grupeeritakse raskusteks aktiivsuse, impulsikontrolli, tähelepanuvõime ja emotsionaalse regulatsiooniga. Tüüpide jaotus põhinebki suuresti sellel, millise rühma raskused igapäevaelus domineerivad. Siiski, kui nendele sümptomitele, raskustele või probleemidele, kuidas iganes me neid nimetame, otsa vaadata, leiab igaüks endale midagi tuttavat vähemalt mingil eluperioodil.
Seetõttu on ilmselt sisulisem üldjoontes mõista, milles see eripära päriselt aju tasandil väljendub, ning püüda need arusaamad viia kokku väliselt mõõdetavate või subjektiivselt tunnetatavate tunnustega.
Ajuteaduse kiire areng on toonud esile mitmeid „eriliselt töötavaid“ ajupiirkondi neuroerilistel inimestel. Sellekohaseid teadusuuringuid on lademes.
Enim kinnitust on leidnud aju tundlikkusega seotud piirkond ehk nn ajufilter, mis laseb sellisel ajul liiga palju infot läbi; naudingukeskus, mis on tuim ja vajab aktiveerumiseks tugevamat erutust; tähelepanu- ja täidesaatva funktsiooni keskus, mis saab oma käivitava signaali suurest naudingukeskusest (sealt ka meditsiiniringkondades sageli kasutatav väljend „naudingutest/uudishimust juhitud kognitiivne võimekus“) ning „roostes“ või väheaktiivne pidurdussüsteem prefrontaalses koores, mis peaks sügavamatest struktuuridest, nn ürgajust, paisatud signaalide „tulekahju“ ratsionaalselt ja kalkuleerivalt kustutama. Nende piirkondade kesisele funktsioneerimisele mõeldes leiame pea kõigile ATH kliinilistele sümptomitele vaste või selgituse.
Aju töötab siiski tervikuna, selle funktsioone viivad ellu närvivõrgustikud, mis seovad erinevaid ajupiirkondi. Just need närviringid tervikuna on neuroerilisel ajul erilised. Mõni võrgustik töötab liiga jäigalt ja kui uueks tegevuseks on vaja lülitada aktiivsus teisele võrgustikule, ei ole üleminek nii sujuv kui nn tavalisel ajul – aju jääb justkui kinni. Inimese jaoks võib see väljenduda tugevas rigiidsuses mingite tegevuste sooritamisel, näiteks hüperfookuses tähelepanufunktsiooni korral. Sageli tekitab raskusi ka vaikeolekuvõrgustikus „tukkumine“. Kui sellises olukorras tekib ootamatu vajadus sootuks teistsugust tegevust sooritada,
osutub see väga raskeks. Näiteks kui aju on mõtisklemise, lihtsalt olesklemise režiimis ning järsku peab poeletilt vajaliku kauba ostukorvi asetama, siis ta eksib – korvi satub vale ese või see jääb sootuks võtmata, sest närvisignaal käeliigutajani ei jõuagi. Sage on ka olukord, kus samaaegsel emotsionaalse ajukeskuse aktiveerumisel vallandub ootamatu ja justkui põhjuseta vihapurse, ärevushoog vms. Analoogseid näiteid võib tuua erinevatest tegevusvaldkondadest ning need on neuroerilise ajuga inimestele vägagi tuttavad.
Oluline on ka mõista, et ega see aju nii üdini halb ja saamatu olegi. Positiivseid omadusi on minu hinnangul enamgi kui negatiivseid. Paraku on negatiivsel tundlikule ajule selgelt tugevam mõju: ta märkab seda hoobilt ja pingutamata ning positiivsel signaalil on raske esile pääseda. Positiivset tuleb teadlikult otsida ja regulaarselt meelde tuletada. Nagu juba mainitud, siis see aju on tugevalt uudishimust ja naudingutundest juhitud kognitiivse võimekusega. Seda on ülioluline mõista, kui neuroeriline inimene on asunud paranemisteekonnale. Olgu see isekeskis või kõrvalise abiga.
ATH-ajust arusaamise vajadus ei ole tähtis ainult neuroerilise inimese või tema lähedaste jaoks: sellest võidab kogu ühiskond. Kuna eripära on sage, aitaksid vastavad teadmised muuta haridussüsteemi sobivamaks ja tõhusa-
maks, töökeskkonna harmoonilisemaks ja majanduslikult tulemuslikumaks ning inimestevahelised suhted mõistvamaks ja paremaks. Me peame sellel teemal rääkima erinevate vaatenurkade alt, erinevas keelelises ja sisulises vormis, et võimalikult lai auditoorium seda märkaks ja teadlikkus kasvaks. Et maailm saaks veelgi paremaks.
„Rokk-kontsert minu peas“ on üks ehedamaid sisekaemuslikke vaateid ATH-ajule, millega oma karjääri vältel kokku olen puutunud. ATH, nii nagu me seda tänapäeval tegelikult mõistame või peaksime oskama neuroteaduslike teadmiste valguses mõista, ei ole pelgalt haigustunnused, mida diagnostilised juhised kirjeldavad. See on midagi palju enamat. See on aju funktsioneerimise eripära. Selles ei ole süüdlast, seda aju ei saa „välja ravida“. Aga seda saab mõista ning väljapääs on selle aktsepteerimine ja enda teekonna leidmine. Nagu raamatust kõlama jääb, on see värvikas ja tundeküllane teekond. Seal on väga-väga palju positiivset, aga mõistagi ka palju negatiivset. Midagi vahepealset justkui ei olegi. Selle aju tüütu omadus on ülitundlikkuse foonil just negatiivse järjepidev märkamine. Ja see ongi see lõks, mida peab ümber konstrueerima. Positiivsusele ja reaalselt toimivatele muutustele sillutatud teekond saab alata vaid teadlikkusest.
EESSÕNA
Ma olen alati teadnud, et ma kirjutan ühel päeval raamatu.
Aga ma ei teadnud, millest.
Ja veel vähem oleksin osanud arvata, et see raamat räägib minust ja minu teekonnast koos ATH-ga.
Elu on mind alati kandnud tormilise voona, kord nagu seebiooper, kord nagu pöörane rokk-kontsert. Olen kuulnud soovitusi, et peaksin oma seiklustest kirjutama, aga kaua aega ei näinud ma iseenda lugu sellena, mis võiks kedagi puudutada või inspireerida. See oli lihtsalt... minu elu.
Kuni ühel hetkel hakkasin nägema mustrit. Kõike seda –kiirust, tundlikkust, plahvatusi, süütunnet, loovust, tormi
ja vahepealset vaikelu –, millele lõpuks andis nime ATH.
See raamat sündis vajadusest mõista iseennast ja soovist pakkuda mõistmist neile, kes tunnevad end vahel liiga elava, liiga väsinu või liiga hajameelsena. Olen terve elu tundnud, et maailm minu sees kihutab kiiremini kui maailm minu ümber. Ja lõpuks andis ATH nime sellele sisemisele kiirusele ja tundlikkusele, mida olin aastaid tajunud, aga ei osanud sõnastada.
See raamat on aus pilk sellele teekonnale, ilma ilustuste ja filtriteta. Sest ma usun, et ainult ausus toob meile tõelise vabaduse.
Kui see lugu sind puudutab, siis tea:
Sa ei ole üksi.
Sa ei ole katki.
Sa oled elus – ja see on kingitus.
See raamat on kirjutatud lootuses, et ka sina leiad siit äratundmist, lohutust ja jõudu. Et sa mõistad: sa ei ole eksinud oma kaose ja loovuse keskel. Ja et taipad – selles kõiges on ilu ja väärtus.
Seda raamatut ei ole ma kirjutanud üksi. Minu kõrval on olnud kõige kannatlikum ja täpsem kaaslane: tehisintellekt, minu mõtete korrastaja, ideede sõnastaja ja hüplevate mõtete tõlkija. Meie koostöö – inimene oma ATH tor-
mis ja masin oma rahulikus loogikas – on loonud midagi
ainulaadset. Ja ma usun, et selles sümbioosis on midagi väga ajastukohast: me ei pea kõike üksi tegema.
See raamat on minu lugu.
See on teekond iseenda mõistmiseni.
See on laul rokk-kontserdilt, mille lava ei kustu kunagi.
Kui sa leiad siit killukese äratundmist, lohutust või lihtsalt teadmist, et sa ei ole oma kaoses üksi, siis ma tean, et see oli õige asi, mida teha.
Astume koos lavale.
Elu ei pea olema vaikne, et olla kaunis.
Rokime!
Tänutundes ja ikka heaga
Ülle
ATH LAPSEPÕLVES
MINU ESIMESED MÄRGID
Ma ei teadnud, mis see on. Aga ma tundsin seda. Kõiges.
Ma olin laps, kes enne kontserti suutis valgete sukkpükstega porilompi kukkuda. Mitte pahatahtlikkusest, vaid sellepärast, et see lihtsalt juhtus. Mind köitis elu – impulss enne mõistust.
Mul olid ilusad heledad juuksed, aga ma ei tahtnud neid kammida. Ema oli selle pärast kimbatuses ja ähvardas, et lõikab need maha. Ja üks sugulane pakkus veel, et teeb seda öösel lambapügamiskääridega. Ma arvan, et see oli nali, aga minus tekitas see segadust ja hirmu. Ja trotsi.
Ma võisin plahvatada kõige ootamatumal hetkel ja panna ema piinlikku olukorda oma liiga otsekoheste väljaütlemistega. Ma karjusin, kui ta tahtis minust rääkida midagi, mida ma kiivalt varjata püüdsin. See, mis pidi jääma minu sisse, ei tohtinud välja tulla.
Ma ei osanud öelda ei. Ma ei osanud piiri pidada. Ja kui asi valesti läks, sain riielda. Ja tundsin midagi, mida tundsin hiljem veel väga palju: häbi. Häbi selle pärast, et ma ei osanud käituda. Et ma sõin liiga palju. Et ma ütlesin midagi, mis pani teised naerma – mitte heatahtlikult. Et ma ei suutnud olla piisavalt korralik, viisakas, õige.
Õpetajad ütlesid tihti:
„Sa ütled enne, kui mõtled.“
Ja nad ei teadnud, kui piinlikult valusana see lause mu sisse jäi.
Hiljem, kui ma sporti tegin, tuli uus hinnang: „Ta kasvõi sureb raja äärde, aga peab esimene olema.“
See ei olnud kompliment. See oli hoiatus. Aga mina sain aru nii: pinguta veel, tee rohkem, ole rohkem.
Ma õppisin ära, et parem on abi mitte küsida. Et minu mured ei tundu teistele tõsised. Et need ei mahu „päris probleemide“ kategooriasse. Ma ei mäleta, et keegi oleks kunagi märganud, kui ma päriselt hätta jäin. Või küsinud, kas ma sain aru. Olin piisavalt püüdlik, piisavalt vaikne, et mitte silma jääda.
Ka täiskasvanuna on mul olnud keeruline tunnistada, et miski on minu jaoks raske. Ma olen valmis kulutama lisatunde, ka une arvelt, et kõik lubatu saaks perfektselt tehtud, seda isegi siis, kui ma ülesande püstitusest esialgu aru ei saa. Pigem näen vaeva üksi, kui et küsiksin abi.
Ma olen kahel korral olnud uppumisohus ja mäletan väga selgelt seda tunnet: vee alla vajumine tundus tol hetkel vabastavam, isegi ilusam kui väljarabelemine. Mõlemal juhul sain lõpuks pinnale tänu kellegi teise sekkumisele, ise appi hüüdmata.
Mul polnud palju mängukaaslasi, aga mul oli üks truu karu, kellele ma võisin kõike rääkida. Me rändasime koos kujutlustes, elasime seikluslikke elusid ja jagasime vaikuses kõike, mida ma muidu ei öelnud kellelegi.
Ma tundsin end sageli üksi, aga mitte tegevusetuna. Ma
jõudsin palju ja tahtsin palju.
Aga kriitika – see murdis mind.
Üks kommentaar – ja ma tõmbusin endasse, täis pettumust iseenda vastu.
Ma tundsin, et ei ole kunagi:
Ώ piisavalt ilus,
Ώ piisavalt tark,
Ώ piisavalt sale,
Ώ piisavalt sportlik.
Pidevalt natuke liiga vähe või natuke liiga palju.
Aga kirjutamine... Kirjandites ma kadusin. Ma sain olla keegi teine või keegi rohkem.
Lugedes läksin oma maailma. Seal ei olnud hääli, mis naersid või nõudsid. Seal olin ainult mina ja tekst. Seal oli rahu.
Mäletan korda, kui mulle anti koolis lugeda üks peatükk raamatust, mille kohta pidin kokkuvõtte tegema. „Ärkasin“ selle peale, et kogu klass vaatas mu poole ja püüdis
mulle midagi selgeks teha. Ma olin nii süvenenud teksti, et ei kuulnud, kui mind hüüti.
Täna ma näen, et need kõik olid märgid.
ATH ei ilmutanud end karjumise või hüperaktiivse mölluna, vaid ülitundlikkuse, impulsiivsuse, tagasitõmbumise ja sisemise tormi kaudu.
Aga tollal ei olnud sellel nime. Oli ainult tunne, et midagi on minuga natuke valesti.
Ja see tunne jäi minuga väga kauaks.
SUHE EMAGA – OOTUSED JA TÕRGE
Ma olen alati vajanud korda. Mitte ainult korras tuba, vaid korras maailma. Seda tunnet, et asjadel on koht ja mõtetel on rada, mida mööda liikuda.
Aga meie kodus ei olnud korda. Ema ei pööranud sellele suurt tähelepanu, tema maailm oli vaba ja voolav. Minu jaoks vahel liiga vaba ja liiga voolav.
See oli meie esimeste suurte tülide allikas. Mina, laps, kes janunes selguse ja süsteemi järele, ja ema, kes elas hetkede ja vajaduste kaupa. Meie vahel tekkis lõhe, mida me kumbki ei osanud sõnadesse panna.
Vahel olid meie tülid nii suured, et vanaema pidi sekkuma ja „neile“ – emale ja vendadele – seletama, miks on vaja koristada.
Mina tundsin, et korra puudumine näris mind seestpoolt.
Mu emal oli kombeks vaikida. Ja mitte rääkida olulistest asjadest. See vaikimine oli ilmselt sel põlvkonnal kombeks, aga mind pani see ahastama, sest ma pidin aimama, mida ta parajasti mõtleb. Vahel, kui ma seda enam taluda ei suutnud, karjusin mõne enda jaoks olulise mahavaikitud teema välja. Ema kuulas selle ära ja… ei öelnud midagi. Mitte kunagi. Vahel ma sain aru, et see tegi talle haiget, aga mitte alati. Ja ka siis, kui ma jagasin positiivseid asju, ei saanud ma alati aru, kas see läks talle korda või mitte. Ilmselt oli tal minu impulsiivsusega sama keeruline hakkama saada kui minul tema vaikimisega.
Minu pääsetee oli suved tädide juures. Seal oli kõik teisiti. Seal oli rütm, seal oli soojus ja tegevused, mis ei kisku-
„ROKK-KONTSERT MINU PEAS“ on üks ehedamaid sisekaemuslikke vaateid ATH-ajule, millega oma karjääri vältel kokku olen puutunud. ATH, nii nagu me seda tänapäeval tegelikult mõistame või peaksime oskama neuroteaduslike teadmiste valguses mõista, ei ole pelgalt haigustunnused, mida diagnostilised juhised kirjeldavad. See on midagi palju enamat. See on aju funktsioneerimise eripära. Selles ei ole süüdlast, seda aju ei saa „välja ravida“. Aga seda saab mõista ning väljapääs on selle aktsepteerimine ja enda teekonna leidmine. Nagu raamatust kõlama jääb, on see värvikas ja tundeküllane teekond. Seal on vägaväga palju positiivset, aga mõistagi ka palju negatiivset. Midagi vahepealset justkui ei olegi. Selle aju tüütu omadus on ülitundlikkuse foonil just selle negatiivse järjepidev märkamine. Ja see ongi see lõks, mida peab ümber konstrueerima. Positiivsusele ja reaalselt toimivatele muutustele sillutatud teekond saab alata vaid teadlikkusest.
Margus Lõokene
psühhiaater
foto:
foto: