inimest Kuidaskodustada
Mida kassid arvavad inimesest ja tema elust
Illustreerinud
Andrea Ferolla
Eessõna kirjutanud
Daria Bignardi
Originaal:
Come addomesticare un umano
© 2022 Giunti Editore S.p.A., Firenze-Milano
www.giunti.it
© Kirjastus Pilgrim, 2024
Itaalia keelest tõlkinud Monika Allert
Toimetanud Inge Pitsner
Adaptsiooni küljendanud Lauri Tuulik
ISBN 978-9916-680-76-6
Trükk Tallinna Raamatutrükikoda
EESSÕNA
DARIA BIGNARDIKassid alustasid minu kodustamisega, kui olin viieaastane tüdruk.
Esimese kassi nimi oli Micione. Mu õde leidis ta Ferraras meie maja ette pargitud auto alt ühel pakaselisel ja udusel kahekümne esimesel jaanuaril – sellest ajast alates tähistame sel päeval Micione sünnipäeva, kuigi loomaarsti arvates oli ta tookord juba nelja- või viiekuune. Me ei väsi kordamast, et Micione oli väga intelligentne, lausa niivõrd intelligentne, et avas ise konserve. Ta elas meiega kakskümmend üks aastat. Kui ma nutsin, ja ma nutsin tihti, sest olin üks viril tüdruk, tuli Micione mind lohutama, lakkudes mu pisaraid. Ta oli Norra kass, kuninglik, pika karvaga, ja ma pidasin teda alati oma vanemaks vennaks: kirjutasin sellest pikalt oma esimeses raamatus „Non vi lascerò orfani“ (Ma ei jäta teid orbudeks).
Kui Micione suri, olin mina juba mitme aasta eest kodust lahkunud ja ema adopteeris uue pärlhalli ümmarguste silmadega kassi Alonzo, kellel minu ja mu õe arvates kujunes temaga kahekesi elades välja bipolaarne häire.
Juba neliteist aastat elan Barack Obamaga, roheliste silmade, pika ja kõhna tiigrikarvalise kassiga, kes kasvas üles kompleksiga Rebecca, esimene abikaasa, sest
juba ajast, kui ta oli väike, kordan ma talle pidevalt, et ta on väga ilus ja hea, aga ta ei ole ega saa kunagi
olema nii intelligentne, nagu oli minu vend Micione.
Kui ma seda teen, langetab Obama nördinult kõrvad, aga ma kahtlustan, et ta teeb seda minu heameeleks.
Minu õel, kes elas pikka aega koos kass Janisega, on paar aastat olnud veidi metsik kass Koala, kes on pärit
ühest Delta del Po piirkonnas asuvast Goro külast.
Õetütar Annalena, mu õe vanim tütar, elas koos
Cassia ja Ameliaga ning on nüüd Clodia ja Lupiniga.
Teine õetütar Silvia kasvatas üles Fëdori, suure punase kassi, kes oli kaks aastat kadunud ja leiti siis imekombel üles ning viidi koju tagasi.
Meie neljakesi ja mu tütar Emilia, kes on Barack Obama peale veidi kade, suhtleme pere-chat’is, kus räägime ainult oma kassidest. Saadame üksteisele fotosid sellest, mida nad teevad ja millest meie meelest räägivad, meenutame kasse, keda enam pole, ja lobiseme praegustest nende selja taga.
Seda, et kassid on meie peremehed, aimasin juba
Micione kõrval kasvades, aga ma polnud sellest enne Babase raamatu lugemist nii täpselt ja lõplikult aru saanud.
Nagu James Hillman raamatus „Soul’s code“ (Hin-
6
ge kood) kirjutab, valivad vastsündinute hinged ise endale vanemad, kes rikuvad nende elu nii palju, kui on vaja rikkuda, et saada iseendaks. Sain Babast lugedes aru, et ka meie kassid valivad meid ja ennekõike kodustavad meid.
Kassiväärse geniaalsusega Babas avaldab selles Andrea Ferolla imeliste joonistustega illustreeritud raamatus nipid, millega kassid meid vallutavad.
Kuidas Babas need saladused avastas?
Räägitakse, et Babas elab juba aastaid kahe suure kassi, Leopoldino ja Kapten Fracassaga, kuid kasside salakeelt hakkas õppima siis, kui elas koos Pimlico-nimelise kassiga, ja enne seda koos ümmarguse ninaga tiigrikarvalise kassi Boboga, kes magas tema kõrval teki all, pea padjal. Minu arvates on seal midagi veel.
Keegi ei suuda mõista nii hästi üht kassi, kui pole ise natuke kaslane, ja on ka neid, kes väidavad, et Babas on tegelikult kass: siniste silmade ja valge mantliga.
Kohtasin üht inimest, kelle identiteeti ma ei saa paljastada, aga kes väitis kindlalt, et Babas on maagiline päkapikk, kes elab teatud Liguuria metsades, ja üks teine vannub, et Babas on kaheksa-aastane poiss.
Ametlikult on tegemist Milano kunstnikuga, kes elab Roomas ja kelle tegelik nimi on Barbara Capponi, aga minu meelest on see identiteet lihtsalt suitsukate.
Ma lõpetasin selle mõistatamise, sest ma tean, kui
7
saladuslikud ja vandenõulaslikud on kassid. Vean kihla, et me ei saa seda kunagi teada.
Mul on hea meel, et sain eesõiguse lugeda eelvaadet sellest erakordsest dokumendist, mis kuidagi on pääsenud kaslaste tsensuurist.
8
Prints Leopoldinole, Kapten Fracassale, Pimlicole, Bobole, Diegole, Luiginole, Pongole, Ameliale, Martale, Biciale, Tigrele, Popòle, vanale Maole, Micionele, väikesele Dorritile, Apidale, Ballettale, Nòcciolale, Obamale ja kõikidele kassidele, kes on meid austanud oma sõpruse ja tähelepanuga.
SISSEJUHATUS
Me elame planeedil, mis kubiseb inimestest, see on muutunud nende kuvandiks ning nendesarnaseks.
Ellujäämine pole naljaasi: seal väljas on keeruline maailm.
Aga kui elu läheb karmiks, hakkavad tugevad tegutsema. Mitte kunagi pole maa peal olnud nii palju inimesi ja ka nii palju kasse.
Näib ilmselge, et meie teame, kuidas tulla toime nende olenditega, kelle uskumatud võimed on sageli ajendatud kõige seletamatumatest idiootsustest.
Tegelikult on neid üsna lihtne taltsutada. Ja eraldi võetuna mõned neist polegi väga viletsad.
Meie, kasside ettepanek on käesoleva juhendi kaudu anda teile teavet ja soovitusi, kuidas valida, kodustada ja kasvatada oma inimest.
1. INIMESED
LIIGI ÜLDOMADUSED
Inimesed kuuluvad suurte ahvide perekonda. See pole nende süü.
Nagu paljud primaadid on need olendid elavaloomulised ja lärmakad ning varustatud haaravate käppadega. Selle liigi puhul on tagakäpad osaliselt atrofeerunud kahejalgse asendi tõttu, mida nad püsivalt hoiavad.
Nad on suured loomad, pikliku struktuuriga, sabata, teistest ahvidest kohmakamad. Neil on lakk, rohkem arenenud emastel, aga mujal karvkate puudub, välja arvatud absurdsetes kehapiirkondades.
Koon on lame, kuid mitte inetu, ja ainus omadus, mis ähmaselt kassi meenutab, on eesmised silmad. Neil on suur nina, mis on peaaegu kasutu, ja nende kõrvad ei liigu. Liigi isastel on vurrud, aga tundub, et nad ei oska neid kasutada.
Tehniliselt on kõige paremini õnnestunud kehaosad esikäpad või käed. Need on varustatud pikkade sõrmedega ja viletsate küünistega, mis liiguvad erakordse osavusega.
Meie silmis võivad need olla muljetavaldavad ja näivad peaaegu nagu loomad, kellel on oma elu; kuid
need on vahendid, mis ühendavad jõu ja täpsuse, ja kui olete oma isendi välja õpetanud, mõistate, mida kõike võib luua üks inimese kätepaar teie teenimiseks.
Kahejalgsete puhul torkab silma see, et nende keha on kaetud asjadega, mis on nagu teine kleepuv nahk, ja mõnikord avastate õudusega, et nad kannavadki kellegi teise nahka.
Nad panevad asju pähe, silmade ette ja keha külge rippuma. Liigi emased, eriti teatud juhtudel, topivad oma tagajalad esemetesse, mis raskendavad neil ka lühemate vahemaade läbimist, ja kui nad lahkuvad oma urust, võtavad nad kaasa nii palju kodutarbeid, et nende jaoks on vaja spetsiaalseid mahuteid, mida nimetatakse kottideks.
Võite ette kujutada, et nende kohmakust ei vähenda kõik need abivahendid, millega nad end katavad ja raskemaks teevad.
Meie nimetame seda inimeste sundkiindumust asjadesse tühjaks-tähjaks.
Tühjal-tähjal on nende olendite elus suur osakaal ja me pöördume selle teema juurde korduvalt tagasi.
Vaatamata sellele, et nende välimus tekitab kahtlusi, ei saa inimesi alahinnata. Nad võivad olla erakordselt intelligentsed ja me ei häbene tunnistada, et
16
paljud nende võimed on meie jaoks endiselt mõistatuseks. Nad suudavad muuta maastikku ja luua selliseid seletamatuid nähtusi nagu tuli, valgus, tuunikalakonservid ja muud imed.
Inimene suhtleb kehaga nagu kõik teisedki loomad, aga ta suhtleb ka verbaalselt nagu linnud: obsessiivselt ja konstantselt.
On täheldatud, et kaks suhtlusviisi, kehaline ja vokaalne, võivad olla täiesti vastandlikud. Näiteks võivad nad üksteist soojalt tervitada suuliste kiindumusavaldustega, aga kehaga väljendada pahameelt ja vaenulikkust. Nõnda võivad nad käituda ka kassidega: verbaalselt hellitavad ja lubavad toitu, aga samal ajal kavatsevad teid kinni püüda ja veokisse* sulgeda.
Seda liigile iseloomulikku kahepalgelisust on oluline meeles pidada ka seetõttu, et kuna seda kaslastel ei esine, siis võib see teid üllatada iga kord, nagu juhtuks see esmakordselt.
Inimesed on sotsiaalsed loomad ja elavad enamjaolt perekondades.
Kui kutsikad saavutavad seksuaalse küpsuse, lahkuvad nad mõnikord päritolu leibkonnast ja võivad
* Veok: liikuv vangla deporteerimiseks.
17
