ELLUJÄÄMISKURSUS
Kuidas muutustega elus toime tulla
Rita Rätsepp
Peep Vain
Mai-Agate Väljataga
© Rita Rätsepp / Peep Vain / Mai-Agate Väljataga
© Kirjastus Pilgrim, 2024
Toimetanud Inge Pitsner
Kujundanud Lauri Tuulik
ISBN 978-9916-762-44-8
Trükitud Tallinn Raamatutrükikojas
SISUKORD
7 MITTE MIDAGI EI MUUTU, KUI MITTE MIDAGI EI MUUDA
Rita Rätsepp / psühholoog
65 KA SINUST VÕIB SAADA
MUUTUSTE MEISTER
Peep Vain / elutarkuste õpetaja
97 ELU ON MÄNG JA SA ISE VALID
OMA ELUTEATRI NÄIDENDI
Mai-Agate Väljataga / teadjanaine
MITTE MIDAGI EI MUUTU, KUI MITTE MIDAGI
EI MUUDA
Rita Rätsepp
psühholoog
„Kõige püsivam ja tõhusam viis olukorra muutmiseks on muuta iseennast.“
David Gershon
MUUTUSE OLEMUS
Muutused on elu osa, on kogu aeg olnud, sest elu on pidevas muutumises. Elumuutus, meelemuutus, meeleolumuutus, näoilmemuutus, ilmamuutus, kliimamuutus, suunamuutus, nimemuutus, pingemuutus, struktuurimuutus, häälikumuutus, hingamisrütmi
muutus, ealised muutused, sotsiaalsed ja poliitilised muutused, pöördeline muutus elus, muutus paremuse poole ... Muutuvad meie mõtted ja keskkond meie ümber. Muutuste ja elu vahele võib panna lausa võrdusmärgi. Eriti tänases maailmas võime öelda, et elame suurte muutuste ajajärgul.
Inimesed kardavad muutusi, aga samas ka vajavad neid. Nagu elu on pidevas muutumises, nii on ka inimesi läbi aja saatnud kaks vastandlikku mõttelaadi – soov muutuda ja hirm muutuste ees. Tihti me soovime, et inimesed või asjad meie ümber muutuksid, aga siis kindlasti teatud piirini ja sel viisil, nagu meie seda soovime. Paraku on aga nii, et inimene teeb küll plaane, elu aga läheb, nagu läheb, ja kui siis muutust ei toimu selle piirini, mida mina soovin, ja sellisel viisil, nagu mina ette kujutan, tekib stressireaktsioon ja muutusega on raske toime tulla. Aju ei tee vahet, kas tegemist on unistuse või tegelikkusega. Kui inimene midagi oma mõtetes eeldab, siis aju jaoks on see juba tegelikkus, aga kuna päris tegelikkus sellele siiski ei vasta, tekib stressireaktsioon. Aju ei saa aru, kuidas siis nii, peaks ju olema nii, nagu ma ette kujutasin. Samas teame, et kui me midagi ei muuda, siis mitte midagi ka ei muutu. Muutus oma olemuselt ongi lihtsalt millegi senisest teistmoodi tegemine.
Muutus tähendab, et kõik siin elus on mööduv. Muutuste vastu võitlemine võrdub kohati sooviga panna jõgi vastuvoolu voolama.
Muutus on natuke nagu revolutsioon – vanamoodi ei saa ja uutmoodi veel ei oska – ja just see tekitab inimeses hirmu, kusjuures see muutus võib olla ka positiivne. Põhjus on selles, et aju ei tee vahet, kas muutus on positiivne või negatiivne, sest aju ei anna hinnanguid. Tema jaoks on muutus igal juhul stress – see on puhtalt füsioloogiline protsess, reaktsioon on täpselt sama nii negatiivse kui positiivse muutuse puhul. Stressireaktsioon iseenesest on meie kehale aga vajalik, kuna see mobiliseerib keha muutuseks valmis olema.
Isegi kui ma tean, et tulemas on väga tore asi, näiteks abiellumine, on ikka teatud hirm, kui mul puudub varasem kogemus. Ma ju ei tea täpselt, mis mind ikkagi ees ootab, kui tore see kõik saab olema. Hirm tekib isegi sellise sündmuse puhul, mis kunagi juba oli ja läks hästi – aga kas ka seekord õnnestub?
See on seotud alalhoiuinstinktiga, mis meid kogu aeg saadab; meie heaolu säilimise aspektist on see väga oluline ja vajalik. Aju võtab informatsiooni vastu ja oskab seda kodeerida läbi selle, kuidas ta suudab ennustada. Ennustamine aga käib läbi selle, mida oleme varem kogenud ja läbi sünteesinud. Näiteks kui
hakkame reisile minema, tuleb positiivne ärevus: ega ma lennukist või rongist maha jää, kas kõik ikka sujub jms. Nii et ärevus või hirm käib alati muutustega kaasas, see on evolutsiooniliselt alati olemas olnud.
Ja veel kord: vahet pole, kas muutused on positiivsed või negatiivsed.
LEVINUMAD MUUTUSED
Isiklikud muutused ehk muutused, mis toimuvad inimese sees: mõtetes, tunnetes, tunnetuses; käitumuslikud muutused. Muutusi ellu viies võib inimene muutuda näiteks enesekindlamaks, muuta oma mõttemaailma positiivsemaks, muuta oma tavapärast suhtumist või elustiili.
Tervisega seotud muutused, mis kaasnevad kas füüsilise või vaimse tervisega. Mõlemad on muutuste kontekstis väga olulised teemad. Füüsilise tervise muutused on seotud valdavalt haiguste või traumadega ja need on inimesi saatnud läbi aegade. Vaimse tervisega seonduv on peamiselt viimaste kümnendite teema.
Muutused suhetes ehk muutused, mis toimuvad suhetes teiste inimestega. Inimesed tulevad meie ellu ja
lahkuvad meie elust. Muutused toimuvad sõprus- ja partnerlussuhtes, perekondlikul tasandil. Muutused suhetes võivad toimuda kas töö- või elukoha vahetusega, lahkuminekutega või uute suhete loomisega. Iga inimese tuleku või lahkumisega kaasneb muutus senises elus. Mida olulisem on konkreetse inimese roll kellegi elus, seda suurema muutuse ta kaasa toob.
Karjäärimuutused ehk muutused, mis kaasnevad tööga. Mõjutatud saavad nii töö- kui eraelu. Nii töö iseloomu kui töökoha muutused mõjutavad töö- ja eraelu tasakaalu. On siis tegemist edutamise, töö kaotamise või pensionile jäämisega.
Finantsmuutused ehk muutused, mis mõjutavad meie toimetulekut. Tänases maailmas on sissetulek üks olulisemaid elu mõjutajaid. Finantsvabadusest või selle ihalusest kuni sissetuleku kaotamiseni. Raha on ekvivalent, mis mõjutab toimetulekut ja sellega kaasnevad muutused on väga olulised igapäevases toimimises.
Muutusi läbi elades on igati normaalne tunda erisuguseid tundeid – kurbust, viha, hirmu. Oluline on nendesse mitte kinni jääda.
Levinud on mõtteviis, et teised peavad muutuma.
Kui tema oleks normaalne, kui tema muutuks või
käituks teisiti, siis oleks kõik hästi. Teisalt on ka levinud uskumus, et mina saan kedagi muuta.
Teiste muutmise soov on aga nagu võitlemine tuuleveskitega. Teadvusta, et see on sinu arvamus või soov, aga mitte teise inimese oma. Tema teeb ja käitub, nagu on tema tõde ja loogika. Absoluutset tõde ei ole suhetes olemas. Sina saadki tegeleda vaid iseenda sees toimuvate reaktsioonide teadvustamisega ja seeläbi nende korrigeerimisega. Peegelda näiteks teisele inimesele tagasi oma tundeid ja tee seda minasõnumina: „Mina tunnen nii“, „Minule mõjub see nii“ jne. Mitte nõnda: „Sina tee teisiti“, „Sina tekitasid selle olukorra“ jne. Mina-sõnumiga peegeldad enda sees toimuvat ja teine saab muuta oma käitumist, või siis mitte muuta, aga sina oled välja öelnud. Kui sa lähened olukorrale sina-sõnumiga, tajub teine seda rünnakuna ja ründab vastu. See võib muuta suhte veelgi pingelisemaks. Eks tüli tuleb ikka sellest, et mõlemal on õigus.
NÜÜDISAJAL ON MUUTUSTE
PROTSESS KIIREM KUI VAREM
Tänases maailmas on muutuste protsess läinud kiiremaks. Miks? Minu arvates on esiteks põhjus selles, et taustsüsteem on läinud kiiremaks – info liigub kiiremini ja on rohkem kättesaadav. Igasugused sõja- ja katastroofisõnumid on meil käes samal momendil, kui need toimuvad. Päris vanasti liikus info suust suhu või aeglaselt kirja teel ning mõni sündmus oli selleks ajaks, kui kuskil külas sellest teada saadi, juba ammu ära olnud. Täna oleme pidevalt haaratud muutuste keerisesse. Selles tormlevas infovoos ei suuda aju sisse tulevat infot enam korralikult hallata ega läbi sünteesida ja nii teevad muutused meid ärevamaks kui vanasti.
Aastaid tagasi kuulsin intervjuud eesti noormehega, kes purjetas üksinda ümber maakera. Ta ütles, et kolmandal nädalal keset Atlandi ookeani tiksudes sai ta aru, et aega on küll. Ehk aeg on tegelikult väga suhteline, kõik sõltub taustsüsteemist. Kunagi oodati postipoissi nädalaid, et kallimalt kirja saada, aga praeguses taustsüsteemis lähme ruttu närvi, kui pole mõne hetkega oma e-kirjale vastust saanud. Miks ta juba ei kirjuta, kas ta ei ole juba mu sõnumit avanud?
Kaasaegse kiire taustsüsteemi mõjul oleme ärevamad
ja ka muutuste suhtes tundlikumad, sest kogu aeg tundub, et toimumas on suured muutused. Vanasti valmistati kõike pikemalt ette ning inimesel oli aega mõttega harjuda. Ta oli rohkem valmis, et muutusega toime tulla. Mis ei tähenda, et ärevust ei olnud. Ikka oli, aga rohkem oli aega kohaneda.
Nagu öeldud, toimuvad muutused kogu aeg, aga vanasti olid protsessid aeglasemad. Võtame kasvõi selle, et kui kunagi ehitati mingit hoonet, näiteks kirikut, sajand või paar, siis tänapäeval on nii, et kui kevadel lüüakse kopp maasse, siis jõuludeks saad koju. Meil on praegu nõnda, et aina kiiremini, kõrgemale ja kaugemale.
Tulenevalt sellest, et uut infot tuleb kogu peale, ei ole inimesel aega asju läbi seedida ning seetõttu on ka tema teadlikkus endast halvem. Pole enam mahti aega maha võtta ja endasse vaadata. Ja see hoiab närvisüsteemi väga haprana ning kohanemine ja muutustega toimetulek on kehvem. Kuna elu käib mööda spiraali, siis võib see olla lihtsalt selline etapp maailma ajaloos. Kes teab, kuidas edasi läheb.
KA SINUST VÕIB SAADA MUUTUSTE
MEISTER
Peep Vain elutarkuste õpetaja
VASTUMEELSUS MUUTUSTE
SUHTES ON INIMLIK JA LOOMULIK
Üldistamine on libe tee, kuid teen seda sellegipoolest üsna sageli. Inimesed on ... Poliitikud on ... Rikkad inimesed on ... Nooremad põlvkonnad on ... Naised (või mehed või nemad) on ...
Ma üldistan samadel põhjustel mis enamik inimesi – nii on asju lihtsam mõtestada, see on must-valge, paremini hallatav, või vähemalt nii me loodame. Me
kõik armastame üldistada, ent ometi oskame lõpuni
rääkida vaid enda eest. Ja seegi on libe tee, sest meie mõtted, teod ja olemine on muutlikud ja pole üldse etteaimatavad. Me oleme muutumises. Me oleme inimesed.
Seega ma vabandan, kui minu öeldu ei kehti kõigi kohta. Ma lihtsalt püüan asjadest aru saada ja seda loodetavasti viisil, mis on abiks sullegi nii sinu elus kui ettevõtmistes.
Enamik inimesi ei oska muutustega toime tulla. Ei tunne end muutuste keerises mugavalt. Ei oota põnevusega muutusi. Pehmelt öeldes. Tegelikult inimesed kardavad muutusi ja suurem osa avaldab muutustele aktiivselt vastupanu.
Peamised põhjused selleks on järgmised:
• Soovimatus asju muuta, mis tuleneb vajadusest turvalisuse, stabiilsuse ja etteaimatavuse järele.
• Muutuste elluviimiseks vajalike oskuste puudumine ehk siis oskamatus luua visiooni, seada eesmärke, planeerida ja plaane ellu viia (asju teoks teha).
• Suutmatus muutuda, mis tuleneb immuunsusest muutuste suhtes –
konkureerivate teadvustamata
kohustuste tõttu, mille tulemuseks on paigalseis, isegi kui soov muutusteks on olemas.
• Harjumine valu ja ebamugavusega, selle asemel et tõsta oma heaolu standardeid ja tegutseda neile vastavalt.
Seega, vastupanu muutustele on üsna loomulik.
Asjad muutuvad kogu aeg ja sagedamini pigem halvemuse kui paremuse suunas. Karvad kasvavad. Muru kasvab. Hinnadki. Meie keha kulub ja eluenergia väheneb vanuse kasvades. Positiivsete muutuste, näiteks tehnoloogilise arengu taustal näivad inimesed üha rumalamaks muutuvat. (Kuid võib-olla just tehnoloogia arengu tõttu.) Ühiskond, eluviis ja elustiil, reeglid ja seadused – need kõik muutuvad kogu aeg. Raske öelda, mil määral just paremuse poole, ja sõltub muidugi ka sellest, kellelt küsida.
Ma arvan, et üks inimliku muutustele vastupanu varjatud algpõhjustest on keeleline. Kui räägime inimese võimekusest (või võimetusest) muutustega toime tulla ning nendega kohaneda, siis peame eel-
kõige silmas väliskeskkonna muutusi. Ehk halvad asjad juhtuvad enamjaolt, ilma et inimene neid ise planeeriks ja tahtlikult korraldaks. Jõudsin selle seose teadvustamiseni alles hiljaaegu. Lühidalt öeldes on muutus mingi ebamugav väline asi, millele tuleb reageerida ja midagi ette võtta. Usun, et osalt just sellepärast on meie alateadvuses sõnal „muutus“ negatiivne värving.
Jah, vahel juhtub täiesti ootamatult ka häid asju. Tavaliselt juhtuvad head asjad inimestega, kes neid planeerivad, eeldavad ja „tellivad“. Neid kõige kiuste taga ajavad. Nendeks vaimselt ja muul moel valmistuvad. Neid kannatlikult ootavad. Tehes kõik endast oleneva, et need juhtuksid.
Autor ja koolitaja Brian Tracy tegi kunagi nalja, et maailmas on kolme (mitte kahte) tüüpi inimesi. Mõned panevad asju juhtuma. Teised lasevad asjadel juhtuda. Ja siis on need, kes imestavad, et mis juhtus. Naljakas, aga nii ongi.
Milline tüüp sina muutustesse suhtumise kontekstis oled? Ja kui palju see sind seni aidanud on?
MUUTUSTE PARATAMATUS –
JA MEIE IGATSUS STABIILSUSE JÄRELE
Esimene tõsiseltvõetav eneseabiraamat, mida lugesin, oli Stephen R. Covey „Väga efektiivse inimese 7 harjumust“. Covey rõhutab raamatus ja raamatu ideid selgitavates videotes, et elu on pidevas muutumises.
Nagu kiire vooluga kärestikuline jõgi. Ettearvamatu ja pidevas muutumises. Nagu jõel paadiga sõites, nii tuleb ka elus pidevalt valvel olla, et kiiresti muutuvatele oludele õigeaegselt reageerida. Vastasel juhul võivad tagajärjed olla rasked või isegi katastroofilised.
Pean tunnistama, et see kõlas mu jaoks juba toona mõistlikult. Ent 25-aastasele alles oma iseseisva elu alguses olevale noorele mehele oli see kõik veidi liiga teoreetiline. See kas ei tundunud liiga suure probleemina või siis polnud ma omal nahal elu kärestikke veel kogenud. Täna elule tagasi vaadates tõden, et põhjus oli mõlemas, rohkem muidugi viimases.
Eneseabitööstus on tuntud oma loosungite poolest. Enamik neist on tõsi, kuid paljud on ka klišeed. Vean kihla, et kõik on kuulnud juba vaat et vanasõnaks kujunenud mõtet „Ainus asi, mis ei muutu, on see, et kõik muutub“ – või mõnd versiooni sellest. Kui see budistlikku püsituse põhimõtte konteksti panna,
hakkab asi selgemaks muutuma. Mitte veel ilmselgeks, aga selgemaks.
Selle kohaselt on kõik olemasolev ebakindel ja lakkamatus muutumises. See kehtib nii heade kui halbade asjade puhul. Me soovime, et head asjad kestaksid igavesti, kuid nad ei kesta. Me kardame, et halvad asjad ei saagi otsa, aga õnneks siiski on ka neil oma lõpp.
Kui kellelegi pole muutuste paratamatus ilmselge, siis on suur osa sellest tema väheses elukogemuses. Haigena või pärast raske trauma kogemist on raske uskuda, et aeg parandab kõik haavad. Sama kehtib ka esimese armastuse purunedes. Kuid juba pärast mõnda kaotatud armastust, haigust ja traumat – mis tõepoolest möödusid – hakkab inimesel positiivsem ja optimistlikum suhtumine välja kujunema. Ka see läheb üle (veel üks klišee, mis vastab tõele). Ja tõepoolest – lähebki.
Et sellega leppida, tuleb aktsepteerida ka sama mündi teist poolt. Ka head asjad elus saavad otsa. Meile kallid inimesed ja loomad surevad. Sõprussuhted ja armastuses sõlmitud partnerlused lõpevad. Ja päris kindlasti jõuab ka meie enda elu siin maa peal kord lõpule. Teadlaste sõnul kustub ühel päeval isegi päike. (See muidugi ei juhtu lähitulevikus. 3,7 miljardit aastat on väga pikk aeg.) Kõik saab ükskord otsa.
Milline siis on tark ja küps, täiskasvanulik viis sellesse kõigesse suhtuda? Ja mis saab meie loomuomasest igatsusest stabiilsuse, turvalisuse ja kindluse järele?
Olen võtnud endale ülesandeks leida paremad viisid muutustega toimetulemiseks. Suur osa sellest on seotud paremate reaalsuste ettekujutamisega ja sellega, millist neist valida ja ellu viia. Teatud mõttes olen ma Härra Muutus, Härra Teeme Asjad Paremaks. Olen see, kes on inspireerinud teisi oma elu paremaks muutma, selle käigus olen ka ise kasvanud ja muutunud. Tunnistan, et armastan kasvu, õppimist ja arengut. Mulle meeldib paremat tulevikku ette kujutada, eesmärke seada, otsustada ja tegutseda.
Aga ma armastan ka stabiilsust. Olen aastate jooksul loonud endale üsna hea elu ja olen valmis selle nimel nii mõndagi tegema, et seda kõike võimalikult kaua säilitada. Sellest seisukohast võttes ei meeldi mulle muutused, eriti sellised, mis ohustavad minu praegust armast status quo’d.
Me kõik oleme selles suhtes üsna sarnased – võin mingit lahjemat sorti mürki selle peale võtta. Meil on raske uskuda, et asjad ei kesta igavesti. Me kõik ihkame positiivseid muutusi, mis parandavad nii meid kui meie elujärge. (See, mil määral inimesed suudavad ja tahavad selle nimel tegutseda, on mui-
dugi teine asi.) Ja me kõik ihkame, et head ajad ja asjad jääks püsima.
Kuidas seda võrrandit siis tasakaalustada ja lahendada?
PÜSI AJAST EES JA SAAGU
SINUST MUUTUSTE MEISTER
Kui peaksin muutuste juhtimise kontekstis esile tõstma ühe keskse teema või idee, siis on valik lihtne.
Kohane muutustega, tehes selleks vajalikud kohandused oma elus, vaimses tervises, füüsilises kehas, heaolus, suhetes – kõiges, mis on sulle oluline.
Õpi avastama ja tunnistama asju, mis ei ole korras; pane paika, millised nad olema peavad; mõtle, miks see sulle oluline on; langeta vastavad otsused ja asu asja kallale.
Pidevalt väikeste ja keskmise suurusega vajalike muudatuste tegemine oma elu olulistes valdkondades teenib kaht eesmärki. Esiteks, asjad hakkavad paremaks minema. Teiseks, sa muutud asjade paremaks tegemisel osavamaks. Selle käigus muutub su identi-
ELU ON MÄNG
JA SA ISE VALID
OMA ELUTEATRI
NÄIDENDI
Mai-Agate Väljataga teadjanaine
Inimestel on tunne, et maailmas valitseb kaos: palju on sõjalisi konflikte, ärevust ja haigusi, eriti vähkkasvajaid. Universumi energiad on aga sellised, et siin ei ole mingisugust kaost, kõik on sihipärane! Oleks hea, kui inimkond oleks sellest teadlik.
Mis siis tegelikult toimub?
Praegu toimub üleminek uutele energiatele, läheme üle ühest võnkesagedusest teisele, meie vaimne areng hakkab toimuma kiiremini. Teisisõnu öeldes oleme teel teadlikuks saamise poole. Tegelikult on inim-
kond algusest peale liikunud teadlikkuse poole, aga me teame ikka veel väga vähe. Muutused tähendavad seda, et ma pean muutma oma arusaamist, mu teadmised peavad laienema. Kogemuste ja teadmistega kaasneb aga see, et mida rohkem sa tead, seda rohkem saad aru, kui vähe sa tead.
Millest me peame teadlikuks saama?
Kuidas maailm on üles ehitatud, millised energiaseadused on olemas, kes ma olen ja kust tulen. Teadvustama peab endale seda, et me käime siin tuhandeid kordi ja alati võtame kaasa tundeid, mis on meie loomejõud. Niimoodi ongi ette nähtud, et inimene kogeks negatiivseid tundeid ja õpiks neid märkama ning ümber tegema.
Praegu peab inimkond usinalt tegelema sellega, et Kali-juga ehk pimeduse ajastul kogetud ja praktiseeritud negatiivsed tunded ümber teha. Negatiivsuse peame tegema positiivsuseks. Siin toimib karmaseadus, mis on halastamatu seadus – kõik, mida sa teed, keerab otsa ringi ja tuleb sinu enda peale tagasi. Enda ütlemiste ja tegemiste eest on vaja võtta vastutus, ja kui sa võtad vastutuse, siis oled teadlik, et ma ei tee teistele halba.
Väga oluline, lausa kõige olulisem, on see, et sa oled teadlik enda sees olevatest tunnetest. Et sa paned
tähele, mis sinu sees olevate tunnete ehk loomejõududega toimub, sest sa ju ise suunad oma energiaid. Näiteks et sa teaksid, et kui oled vihane, siis see viha ei tee kedagi õnnelikuks, kõige vähem sind ennast. Viha rikub sinu tervist, suhteid teistega jne. Või et sa märkaksid, et oled sisiseja/susiseja tüüp – praegu on neid tüüpe väga palju. Viha on palju just sellepärast, et me peidame selle ära, surume alla, sest tahame olla ju „head inimesed“. Ja kui me peidame ta ära, siis meil on paha olla, aga samas me ei saa aru, miks meil on paha olla. Viimasel ajal küsitakse minult loengutel: „Ma ei saa hakkama oma vihaga, eriti ei saa hakkama äkkvihaga. Mida teha?“ Viha on nagu kõik teised energiad ja kui sa äkkviha tundes ütled: „Mina kogen praegu äkkviha tunnet“, siis sa muudad selle võnkesagedust ja see ei ole enam äkkviha, see muutub taltsamaks ja sa saad sellega hakkama. Siinjuures ei tohi unustada, et kõik tunded on meie enda valitud, meie omad, keegi teine ei ole neid meie sisse pannud.
Kui hoolid oma südametervisest, siis tuleb lõpetada muretsemine, kuna see takistab ja aeglustab energiavooge, mille tagajärjel hakkavad tekkima setted nagu jões, mille vetevoogu aeglustatakse. Muretsemise lõppfaas on tavaliselt infarkt ehk elundi purunemine umbesoleku tõttu. Muretsemine tuleb asendada tähelepanu ja hoolimisega. Olen ikka ini-
mestelt küsinud, kas muretsemine tegi olukorra paremaks või lahendas selle ära. Vastus on alati „ei“. Muretsemine on palvetamine selle eest, mida sa ei taha. Mida rohkem muretsed, seda kindlamini saad just seda, mille pärast muretsed. Hoiad ju oma teadvuses neid asju üleval.
Ärevus tekib ka sellest, et kardad midagi. See on hirm või eneses kahtlemine. Samuti tekib ärevus usalduse puudumisest kõrgemate jõudude vastu. Ärevus tekitab tunde, et sa ei julge teha midagi, mida sa tunned, et tahaksid teha. Surud selle energiavälja enda sisse ja keha hakkab vibreerima. Kui sa ei saa aru, miks sa värised, siis püüa mõelda, mis tunde sa endas maha surusid. Vaata oma tunde taha.
Füüsilised haigused tekivad siis, kui sinu sees on negatiivsed tunded ja sa neid ringi ei tee. Nii et sellega peabki inimene selles muutuvas maailmas tegelema. Kõige hävitavamad tunded, mis teevad keha haigeks, on sallimatus ja vimm.
Kuidas negatiivseid tundeid ümber teha?
Tunnete ümbertegemise ehk energia vibratsiooni muutmise võtteid on väga erinevaid, sest iga hing on ainulaadne. Üldist kõigile sobivat meditatsiooni ei ole olemas. Võib lihtsalt istuda oma negatiivsete energiate sees, tajuda, kuidas ja kus see su kehas lii-
gub, ja ühel hetkel see viha muutub – siis, kui suudad jälgida, neutraalselt vaadelda, hoida teda oma tähelepanus. Siis ta muutub, õigemini muutub tema võnkesagedus. Viha on disharmooniline energia ja sa muudad ta vaatlemise abil harmooniliseks energiaks.
Et tajuda enda sees olevat tunnet, istu rahulikult ja tunneta. Just nimelt tunneta, mitte ära mõtle. Mis tunne see on? Kuskohal ta sinu sees asub? Kas on nõrk, keskmine või tugev? Kas sa talud seda või mitte? Igaks juhuks ütlen vahepeal, et absoluutselt kõik on energia, mitte ainult ahjupuud ja nafta. Nii et negatiivset tunnet ei saa oma energiaväljast välja lükata, sest see on sinu isiklik hingeosa. Mõned ütlevad, et lase lahti. Millest sa lahti lased? Sa ei saa ju oma energiaväljast lahti lasta.
Neutraalselt saab viha ja ka teisi negatiivseid tundeid vaadelda alles siis, kui oled teadlik. Teadlik sellest, et sina ja su tunded pole üks ja sama. Et su tunded pole sina ise, vaid energiad, millega sul on vaja tööd teha. Kui sa arvad, et oledki alaväärne, siis hakkad ennast veel rohkem maha tegema ja lõpuks oledki täiesti kokku jooksnud.
Ära kunagi enda kohta ütle, et mina ennast ei muuda. Sellega viskadki endale kaikad kodaraisse ja paned oma arengu seisma. Sa tulidki siia ellu selleks,
ELAME PRAEGU SUURTE MUUTUSTE AJASTUL.
MUUTUSED ON AGA ELU OSA JA NENDEGA TULEB ÕPPIDA TOIME TULEMA.
Muutused tabavad meid kõiki, olgu need siis ealised, sotsiaalsed ja poliitilised või mõni ootamatu poordeline elusündmus. Muutuvad ka mõtted, inimesed ja keskkond meie umber. Muutuste ja elu vahele võib lausa võrdusmargi panna, sest see on midagi, millega kõik inimesed kokku puutuvad. Vahe on selles, kuidas me muutustega toime tuleme. Inimesed kardavad muutusi, aga samas ka vajavad neid. Nagu elu on pidevas muutumises, nii on ka inimesi labi aja saatnud kaks vastandlikku
mõttelaadi – soov muutuda ja hirm muutuste ees. Muutustega toimetuleku tähtsaim märksõna on kohanemine uute oludega või sellega, et midagi on teistmoodi.
Mida ja kuidas siis teha, kui muutused tabavad ootamatult ja meil tuleb sündmuste keerises ellu jääda ning kõike uuesti otsast alustada? Selles raamatus jagavad muutustega toimetuleku juhiseid kolme valdkonna armastatud õpetajad, kellel on oma elukutsest ja elukogemusest lähtuvalt mida jagada – psühholoog Rita Rätsepp, elutarkuste koolitaja ja muutuste meister Peep Vain ning teadjanaine Mai-Agate Väljataga.