AEG. TEEKOND NIMEGA NAINE

Selle raamatu idee sündis isiklikust vajadusest mõtiskleda sügavamalt aja ja vanusega seotud muutuste teemal. Ma usun, et iga naine, kes saab vanemaks, murrab selle üle pead ja peeglisse vaatamine tekitab ühtaegu nii hirmu kui elevust. Samad tunded valdasid ka mind oma viiekümnenda sünnipäeva eelõhtul. Mis see siis on, mis on täna teistmoodi, kui see oli eile? Ega suurt midagi, või siis ometi kõik. Muutused, nii välised kui sisemised, toimuvad tasahilju ja nendest annavad märku nii ajas muutuv peegelpilt kui sisemaailma mõtted ning tunded. Mõistmine, et midagi on naise jaoks aja möödudes pöördumatult läbi, kuid samas midagi põnevat on kindlasti veel ees. Midagi, milleks oled valmistunud kogu oma teadliku elu. „Noorena olin ma ilus, kuid vanemaks saades sain ma iseendaks,“ on üks tark naine kunagi öelnud. Leppimine ja rahulolek sellega, et sa pole enam noor, võib-olla ka mitte enam ilus, aga sa oled sina ise, on aja edasi liikumise kõige suurem väärtus.

Kuidas nende muutustega rahumeelselt ja väärikalt toime tulla, sellest saab vanemaks saades üks kandev mõte. Just sel põhjusel soovisime portreteerida küpses eas naisi, kes on meie arvates nende teemadega tõtt vaadates osanud olukorraga hästi hakkama saada. Naiste valimine raamatusse kulges loomulikku rada. Vaatasime Eestis ringi, küsisime soovitusi ning tegime ettepanekuid naistele, kes meie arvates on loomulikult ilusad ja omavad mitmetahulist elukogemust ning huvitavat sisemaailma, mida teistega jagada. „Miks just mina?“ küsis üllatunult nii mõnigi naine, kui talle raamatus osalemise ettepaneku tegime. Aga miks ka mitte? Et valik poleks liiga ootuspärane, siis püüdsime pildile naisi erinevates vanustes ja elualadelt, nii maalt kui linnast. Meile kõigile sai selgeks, et Eestis on väga palju ilusaid, huvitavaid ning tarku küpses eas naisi, kes on osanud vanemaks saamist omamoodi nautida, hinnata ning ka enda kasuks pöörata. Meie valik seekord sai lihtsalt selline. Teemast ülevaate saamiseks palusime neil vastata ühesugustele küsimustele. Samade küsimuste üle võib mõtiskleda ka iga lugeja, kuidas on tema elu kulgenud.

Raamatu pealkirjaks sai „AEG. Teekond nimega Naine“. Miks? Sest aeg muudab meid kõiki. Ta vormib meid, õpetab ja arendab. Ta annab ja võtab. Vahel ka laastab, vahel lohutab. Meile kõigile antakse aega erinevalt. Kindel on see, et vanemaks saades saab aja mõiste täiesti uue tähenduse ning igasugune ajaraiskamine tundub mõttetu.

Tuntud filosoof Seneca mõtiskleb oma kuulsas kirjas elu lühidusest selle üle, kui vähe meil on aega. Meid ahistab aja kiire kulg ja me kardame mõelda päevale, mil meie elutee lõpeb, kuid ometi raiskame seda päevast päeva asjadele, mida me tegelikult ei väärtusta. Me mõtiskleme inimvõimekuse piiridest ja väldime ebamugavustunnet, mida tekitab surelikkuse tunnistamine.

Elu ajalisusega leppimine ei peaks olema masendav ega tähendama seda, et sa vägisi igast päevast ja hetkest maksimumi püüad võtta. Vastupidi, see võib olla ka vabanemine, mis võimaldab loobuda mõttetust katsest teha kõike, meeldida kõigile, saavutada täiuslikku töö ja eraelu tasakaalu. Alati saab unistada rohkemast, kui teha jõuab. Aega paremini kasutada aitab tunnistamine, et me ei pruugi kõigega hakkama saada. Et vahel ongi raske ja elusügise poole tuleb hakkama saada teemadega, mida noorena tähelegi ei pannud. Illusioonidest vabanemine annab võimaluse realistlikult ka vananemisega seotud muutustega toime tulla.

Nendel raamatulehekülgedel kohtud paljude kaunite küpses eas naistega, kes lubasid meid oma mõttemaailma, jagades oma elukogemusi ning teadmisi ajast ning sellega seotud muutustest. Kohtud naistega, kes on inspiratsiooniks kõigile, et väärikas kulgemine ajas on vaatamata kõigele siiski rõõmus protsess. See on võimalus elada teadlikult oma elu. Uudishimu ja elutahe ajas aina kasvavad.

Olen lõpmata tänulik neile naistele, kes siin raamatus meiega oma mõtteid jagavad. Kohtumised nendega puudutasid mind sügavalt ning kinnitasid, kui palju toredat on elul erinevates vanustes pakkuda, kui elad kogu südamest oma tões ja väes.

Tiina Ristimets

Liina Orlova-Hermaküla

Kuidas sa tunned ennast praegu 80nda juubeli eel?

Täitsa hästi. Mina küll ei soovi veel alla anda. Mind väga huvitab, kuidas elu edasi läheb. Kuidas läheb minu lähedastel ja lastelastel. Mul on kaks lapselast ja nad üllatavad mind kogu aeg. Näiteks üllatas Adeele mind sellega, et aasta pärast moedisaini õpinguid Amsterdamis läks ta hoopis õppima lingvistikat. Adeele on viis aastat juba modellina tegutsenud ja praegu teeb isa juures filmi. Nende üle olen ma väga uhke.

Kas Adeele vahel küsib nõu, et vanaema, mida ma võiksin teha?

Ega ta ei küsi enam. Temal on oma kogemused. Nad elavad teises ajas, kui mina olen. Aga meile meeldib omavahel rääkida, kui kokku saame. See on meie hindamatu aeg.

Igaühe elu on nii unikaalne ja kõigil tuleb omas ajas oma kogemused kätte saada. Tähtis on olla alati aus iseenda suhtes.

Mis sulle praegu muret teeb?

Treppidel on käimine raske, aga muidu on ikkagi elu väga tore. Põdemist on vahel ka ja oma keha eest on vaja kogu aeg hoolt kanda. Hammastega on pisut muret, kardavad külma, aga doktor ütles, et mina teil neid vahetama ei hakka, sest need on kolmekümneaastase hambad. Ma imestasin muidugi selle üle. Mul tuleb tänada oma esivanemaid selle eest.

Mis sulle praegu kõige rohkem huvi pakub?

Mul on ju pikk elu olnud, aga ma ei taha veel käega lüüa. Mind huvitab poliitika ja ühiskond ning soovin võimalusel ka oma arvamusega kaasa rääkida. Sellepärast lähen viimast korda veel kandideerima Tallinna volikokku. Minu eesmärk on hoida ennast tegutsevana ja ma tõesti tahan midagi oma kodulinnaosa heaks veel ära teha.

Sa tunned kodanikuna muret, et kuidas teha vanemate inimeste elu oma linnaosas lihtsamaks?

Muidugi, eks ma olen ju ise samas vanuses ja mõtlen sellele, et kui ma ühel päeval ise pean rulaatoriga mööda tänavat liikuma.

Ole alati võimalustele avatud ja tee enda jaoks tark valik.

Millest sa unistad?

Unistan, et saaks juubeli peetud, valimised tehtud ja et see pandeemia saaks ükskord mööda ja normaalne elu taastuks. Lisaks on igasuguseid tegemisi veel vaja ära teha. Mariaga on vaja ära lõpetada Evald Hermaküla film.

Milline on sinu jaoks olnud kõige lahedam eluperiood?

Mida vanemaks saad, seda rohkem iseendaks saad. Saad endast rohkem teada, sest elu on olnud kirju ja pakkunud igasuguseid kogemusi. Kõik perioodid on olnud omamoodi ägedad. Näiteks see, kui lõpetad seitsmeteistkümneselt reaalkooli ja saad teatrikooli sisse ning mõtled, et terve elu on sul veel ees. Kuna teatrikoolini oli veel kaks aastat aega ja sattusin lugema kuulutust, et haigla otsib sekretäri, siis nii sattusingi sinna tööle. Sain sealt palju sõpru. Eriti meeldis mulle üks vanem õde Pedak, kes oli minu jaoks selline eestiaegne tõeline tugisammas. Sõbralik, tugev, päikseline ja enesekindel. Kunagi ei kaevanud millegi üle.

Samal ajal sain tööd ka juba mannekeenina. Läksin pärast keskkooli punase kleidiga Estonia kontserdisaali kontserdile, istusin teises reas ja kontserdi lõpus viskasid pillimehed mulle lilli. Üllatuseks tuli pärast kontserti minu juurde moekunstnik Meeli Pajupuu ja ütles, et kuulge, kas te tuleksite Klementisse mannekeenitööd tegema. Minul lõid kohe silmad särama – miks mitte.

Seal oli väga äge seltskond. Moekunstnik Melanie Kaarma ning Lepo Sumera ema ja paljud õmblejad. Ainult hirm oli, et mis saab siis, kui Panso saab teada, sest ega meil ei lubatud selliseid asju teha. Ühel päeval avastasin suure pildi Pärnu maanteel – kohvitassiga mina. Õnneks Panso seda ei näinud. Viimasel kursusel sain esimese filmirolli filmis „Supernoova“. Seda filmiti Tartumaal Tõravere observatooriumis ning seal oli mul võimalus koos mängida paljude vanema põlvkonna tuntud meesnäitlejatega.

Mis on olnud üks raskemaid kogemusi?

Mul on olnud rinnavähk ja sellega seoses ka raske puue. See kogemus kurnas kõvasti ja võttis oma aja. Kolm aastat hiljem tekkis ka lümfipais ja seda tuleb mul nüüd pidevalt kontrollida, pean kandma käesukka ja käima massaažis.

Mis on kõige ägedam kompliment, mille oled saanud?

Ma ei teagi, ei ole väga neid tähele pannud, kuidagi lähevad kõrvust mööda. Üks esimesi suuri komplimente oli minu jaoks see, kui mind kutsuti Klementisse mannekeeniks.

Aga kui mul tuju läheb ära, siis ma ju virisen ja keegi ei ütle mulle siis komplimente.

Igaühe elu on nii unikaalne ja kõigil tuleb omas ajas enda kogemused kätte saada.

Milline on teekond naisena sinu jaoks olnud ja mida on naine olemine sinu jaoks tähendanud?

Huvitav, ma ei ole kunagi endast kui naisest mõelnud – ma mõtlen endast kui inimesest, aga oma soo peale pole ma kunagi väga mõelnud. Minus oli väga pikka aega palju sellist naiivset last ja on siiamaani. Meie õpetaja Panso rõhutas ikka, et säilitage endas laps, see mängiv laps, ja mulle tundubki, et minu lapsed on minust märksa küpsemad ja täiskasvanulikumad.

Mul oli pikk väljaveninud lapsepõlv ja mingil ajal ma isegi ei uskunud, et ma võin üldse kunagi emaks saada. Ühel hetkel ma olin aga ema, ja ma arvan, et see ongi minu kõige olulisem roll naisena. Samas see, mille kaudu ma ennast mõtestan või endast mõtlen, on ikkagi minu kutsetöö. Kui mõelda põhjustele, miks ma näitlejatöö valisin, siis oli see võib-olla alateadlik soov saada iseendast vapramaks, julgemaks, ja eelkõige ongi see olnud minu teekond iseendani.

Milline on su suhe iseendaga?

Vahelduv. Ma arvan, et olen hakanud tasapisi endaga rahu tegema – ma olin pikka aega iseendaga hädas, sest miski mulle enda juures eriti ei meeldinud ja ka enesekindlusega olid suured probleemid. Ma tundusin endale nii kohmaka ja liiga suurena. Mäletan, kuidas Velda Otsus ütles, et näitlejannad peavad olema ikka väikesed ja haprad olevused. Velda Otsus oli mu suur lemmik, suur-suur iidol, ja ma olen väga õnnelik, et olen näinud teda mängimas ja temaga koos saanud laval olla. Olen üldse väga õnnelik, et mind peale lavakunstikateedrit suunati Draamateatrisse, kus mängisid lisaks temale veel sellised vanakooli näitlejad nagu Aino Talvi, Jüri Järvet, Kaarel Karm ja Ants Eskola. See sisemine väärikus, mida nad endas kandsid, oli justkui mingi teise aja väärikus – nemad teadsid mingit teist aega, millest mina midagi ei teadnud. Ja ma õppisin muidugi veel ka enesekehtestamise oskust.

Millised on sinu kogemused ema ja laste suhetega?

Selle üle olen õnnelik, et saan oma tütrega kõigest rääkida, kuigi ta võib mulle ka väga teravalt öelda ja mõnikord ma olen solvunud, sest ta valab oma paha tuju mulle kaela. Olen püüdnud mitte solvuda, et mitte korrata oma ema käitumismustrit, kuigi saan tagantjärgi aru, et minu emal ja kogu nende põlvkonnal oli kohutavalt raske. Ema tahtis väga kunsti õppima minna, aga olud olid vastu. Vanaisa oli piirivalvur, viidi vangi ja lasti millalgi maha. Vanaema küüditati. Ema jäi üksinda. Mu õde Krista läks Tartu Kunstikooli õppima, ta on muuseas teatrikunstnik, ja teatud mõttes elas ema justkui läbi Krista. Mina tundsin ennast kõrvalejäetuna ja mu suhted emaga olid keerukamad.

Mida on sulle õpetanud suhted meestega?

Pean tunnistama, et oma meeste valimine on mul ebaõnnestunud. Halvad valikud on aga õpetanud mind ennast tundma, olen aru saanud, mis mulle tegelikult oluline on ja mis mitte.

Püüa kõigepealt üles leida, kes sina oled.

Milline oleks selline suhe, mida sa naudiksid?

Esimene asi on muidugi see, et meil peaks olema sarnane huumorimeel, et meid ajaksid naerma sarnased asjad, ja et mul oleks huvitav. Pigem sõber, kes annab mulle ka hingamisruumi. Mul on väga vaja oma isiklikku ruumi ja ma naudin vahel üksinda olemist. Ja oluline on, et raskustest saadakse kahekesi koos üle.

Kui sul on tõsiselt raske olnud, kuidas sa siis oled ennast turgutanud ja mis on sind aidanud?

Võime ja oskus iseenese üle naerda on mul aidanud terve elu ennast püsti hoida. Ma üritan asju vaadelda erinevatest vaatepunktidest ning mitte võtta iseennast ülemäära tõsiselt ja traagiliselt, sest lõppeks ma tajun ennast ikkagi vaid liivaterana. Ja ma mõtlen selle peale, kui palju on tõeliselt traagilise elusaatusega inimesi, näiteks emad, kes peavad oma lapsi matma, mida ma ei suuda endale isegi ette kujutada.

Kas on midagi, mida sa elus kahetsed?

Võiksin ju oma valikuid elukaaslaste osas kahetseda, aga kaks last on suur kingitus ning sellepärast ma tegelikult polegi kahetsust tundnud. Kahetsemine on üldse üsna mõttetu tegevus.

Kui palju sa pöörad tähelepanu välimusele?

Ilmselt tänu näitlejatööle suhtun sellesse väga rahulikult. Kui ma mõtlen, mis on ilu, siis ma arvan, et kõige ilusam on ikkagi loomulikkus. Et olen just täpselt selline, nagu olen – see on minu elu ja see on minu nägu.

Kuidas sa oled kohanenud vanemaks saamisega?

Mida vanus sinu jaoks tähendab?

Kui mõelda vanusest kui vananemisest, siis see mingil määral ikka mõjutab.

Sul on vähem energiat ja vähem jõudu ja sa pead üsna täpselt arvestama oma suutlikkusega. Samas võin end teinekord ka üllatada. Eile, kui ma mõtlesin selle peale, et kas ma olen vana ja kas ma tunnen end kuuekümne kaheksasena, siis ma tundsin küll, et tahaks öelda, et oh ei, ma ei tunne end üldse kooskõlas selle vanusega. Aga näiteks mõnel hommikul, kui ma pean üles tõusma ja kõik kohad valutavad, siis ma tunnen end saja-aastasena. Kui ma õhtul etenduselt tulen, siis on mul energiat ja ma justkui elustun ja siis võin küll öelda, et olen viiskümmend viis ja natuke peale. Ühesõnaga, vanusega ongi nii, et see sõltub hetkest, tervislikust seisundist või väsimuse astmest. Minu jaoks on vananemisega seotud veel üks selline asi, et ma tunnen ennast siin maailmas järjest võõramaks jäävat. Mul ei ole tehnoloogiaga head suhet –ja mul ei ole kunagi tehnoloogia vastu ka huvi olnud. Ma tahan inimestega kokku saada, nendega suhelda, näost näkku rääkida. Aga see maailm, mis praegu tehnoloogia arenguga peale tuleb, selles on midagi nii agressiivselt ennast kehtestavat, ja seda on natuke liiga palju.

Kuidas sa suhtud surma ja mida sellest mõtled?

Minu jaoks on oluline üks teema, mis on meil tabu, aga mis tuleks lahti rääkida –see on eutanaasia, kui tervislik seisund muutub selliseks, et inimene ei ole võimeline enam ise üldse endaga hakkama saama. Vähemalt on nüüdsel ajal vist olemas seaduslik alus, et saad fikseerida oma soovi, kui sa ei soovi elustamist – näiteks kui on insult või infarkt vms. Surm on paratamatus. Mul on olnud hetki, kus mul on surma suhtes täiesti ükskõik – aga nüüd lastelastega seoses ma tahaksin väga näha, mis neist saab ja kuidas nad kasvavad – nemad tekitavad elu vastu huvi.

Mis on su unistused?

Unistus ongi just nimelt see, et tervis ja vaimne selgus säiliks võimalikult kaua, sest siis on kõik võimalik. Sellest sõltub, kuidas sa suudad maailma vastu võtta ja seda mõtestada.

Kui sul oleks piiramatu ressurss, mida sa siis teeks?

Võib-olla ma käiks ja reisiks rohkem. Ma tean, mida ma ehitaks. Ja on kaks kohta, kus ma mõõdutunde kaotan: raamatupood ning keraamika- ja disainikauplused.

Mida sooviksid kuldkalakeselt?

Ilmselt on need kõik laste, õe ja venna ja kõige lähedasematega seotud, et nendega oleks hästi, sest see on ring, millele toetuda. Ma ei kujuta ette, kui nendega midagi juhtuks või neid ei oleks. Ja et ma ise saaksin ikka veel tükk aega oma tööd teha, et mälu ega tervis alt ei veaks. Kõik see on ikka väga-väga oluline, kuigi hooti käib ju niimoodi, et läheks ära kuskile metsa ja oleks rahus, aga mõne aja pärast hakkab jälle tagasi kiskuma.

Kui kaua teatris saab olla?

Nii kaua, kuni professionaalses vormis oled – kuni tekst meelde jääb ja laval liikuda suudad. Ja samas – nii kaua sa oledki vormis, kuni sul on tööd.

Milline eluperiood sulle naisena kõige rohkem on meeldinud?

Mulle millegipärast tundub, et see praegune, et ma olen kuidagi valedest pingetest ja valedest hirmudest vaba ning ma suudan kõigesse rahulikumalt suhtuda. Ma võtan loomulikumalt ja rahulikumalt vastu kõike seda, mis elus toimub või juba on toimunud või kui elus tuleb ette täiesti ootamatu hoop.

Mida ütleksid oma elukogemuste põhjal kahekümnekolmekümneaastastele naistele?

Kuula oma sisehäält või südamehäält, ükskõik kuidas me seda nimetame, intuitsiooni. Leia see üles, arenda seda, toetu sellele, saa iseendaga kokku. Püüa kõigepealt üles leida, kes sina oled.

Armastus on peamine maailmakõiksuse liikumapanev jõud, mis läbib kõike ümbritsevat.

Halvad valikud on aga õpetanud mind ennast tundma, olen aru saanud, mis mulle tegelikult oluline on ja mis mitte.

Milline on sinu tähtsam roll ja ülesanne naisena siin elus?

Ükskõik kust otsast sellele teemale mõtlen, siis enda kõige tähtsamaks rolliks pean ikkagi emaks olemise võimalust oma kahele lapsele, kes otsustasid minu läbi siia ilma saabuda. See on suur au ja vastutus, et sain neile elu edasi anda ja saan aidata seda kujundada.

Naine ja armastus – mida need sõnad sinu jaoks tähendavad?

Armastus tähendab minu jaoks pühendumist. See on vaikne, sügav ja püha seisund kahe inimese vahel, milles on soov oma elu teise inimesega jäägitult jagada ning lõpuni koos oma elu veeta.

Kindel ja vankumatu tunne, mis ajas pealispindselt küll rahuneb, kuid seespidiselt süveneb ja kasvab. Armastuse vormid ja keeled on mõistagi erinevad. Emaarmastus on vast kõige võimsam jõud, millel pole piire ja tingimusi. Armastus mehe ja naise vahel tärkab, elab ja kasvab, kui mõlema jaoks olulised aspektid on täidetud.

Milline on sinu elufilosoofia?

Mind huvitab elu. See tähendab, et tahan elada enda jaoks huvitavat elu, mis mind arendab, kannab ja hoiab. Ja mulle meeldib mu elu. Selles on kõiki värve ja maitseid ning see annabki elusale elule mõtte. Mul ei ole enam elu suhtes illusioone ja ma ei võta enam ammu midagi iseenesestmõistetavana, suhtun elus olemisesse suure lugupidamisega ning elan tänuga.

Mida on sulle õpetanud suhted meestega?

Seda, et mehed võivad olla palju õrnemad ja haavatavamad hinged kui naised. Kui neid hoida ja kasta, siis nad liigutavad mägesid. Vastupidiselt jäävad neist järgi ainult varemed. Mehe juures pean väga oluliseks sisemist väärikust ja ausust ning seda, et ta julgeb otsustada ja vastutust võtta. Naisena võib asju otsustada, aga tark on jätta alati mehele mulje, et see oli siiski tema otsus.

Aga suhted lastega?

Armastuse ja piiride seadmisega saab kõik asjad korda. Kõige tähtsam on usalduse loomine ja hoidmine ning omavahelised kokkulepped, mis peavad. Lapsele annab turvatunde teadmine, et emana olen nende jaoks alati olemas. Ma ei taha elada enda elu laste arvelt, vähemalt niikaua, kui nad mind rohkem vajavad.

Milline on sinu suhe iseendaga?

See on üks hea suhe, rahulik, sõbralik ja aus. Ma tean, kes ma olen ja mida ma elult soovin. Olen nõus, et inimese üks tähtsamaid ülesandeid elus on tundma õppida ennast. Kõikide oma võlude ja valudega. Kui sa tunned ennast, siis oled ka enda vastu aus ja võtad ennast sellisena, nagu sa oled. Kohtled selle teadmise valguses armastavalt ja arvestavalt nii ennast kui teisi. Ma ei püüa näida teistele enam parem või halvem. Olen see, kes olen. Võiks öelda, et olen ebatäiuslikult täiuslik ning selles teadmises mõnusas rahus endaga.

Kuidas oled kohanenud vanusega leppimise ja ilu hääbumisega? Loodus on mulle olnud üsna armuline. Loomulikult ma vahel mõtlen sellele. Siiski võtan seda kui loomulikku osa elust ja üle ei muretse. See ei tähenda, et mul hirme pole, loomulikult on. Keha on tark, annab oma kortsukeste ja gravitatsiooniga sellest märku. Ma luiskaks, kui väidaks, et selle märkamine mul tuju rõõmsaks teeb, aga mõtlema paneb see mind küll. Võtan seda kui paratamatusega leppimise praktilist harjutust. Kõike, mida enda jaoks saan ise teha, seda ka teen. Välimuse hoidmisel pean oluliseks une kvaliteeti, õiget toitumist, igapäevast liikumist ning vaimse tervise ja tasakaalu hoidmist. Head mõtted ja suhted – neid saab igaüks ise enda jaoks kujundada.

Kuidas tuled toime ebaõnnestumistega?

Mõtlen saadud kogemuse üle järele ja püüan teada saada, mida sellest õppima pean. Millegi lõpp on alati millegi algus. Igas tagasilöögis peab olema ka midagi head, aga selle teadasaamiseks peab varuma kannatust. Varem või hiljem see ka selgub.

Mida soovid kuldkalakeselt?

Suurim soov on, et tervis püsiks korras endal ja lähedastel. Samuti, et maailm püsiks meie ümber rahus.

Millist supervõimet endale sooviksid?

Et oleks võime peatada inimestes rumalus ning ahnus, millega hävitatakse süstemaatiliselt loodust ning puhast keskkonda meie ümber.

Inimese üks tähtsamaid ülesandeid elus on tundma õppida ennast.

Mida ütleksid 20-aastasele noorele naisele oma elukogemusest lähtuvalt?

Õnne pole vaja oodata ega otsida väljastpoolt ennast. Oma õnne eest vastutab igaüks ise. Õnnelik olemine on enda sisemine otsus. Ela avatud südamega. Isegi kui saad haiget, ära pane oma südant igaveseks lukku. Säilita alati oma maailm ja eneseteostuse allikad, need hoiavad sind vee peal, ükskõik, milliseid erinevaid aegu ja kogemusi elul pakkuda on. Suhtes olles ära kaota ennast ära. Võta aega endale ja oma vajadustele, siis oled ka parem kaaslane ja sisemiselt õnnelik naine.

Kas on midagi, mida oma elus kahetsed või teeksid teisiti?

Olen mõelnud, et see võib olla üks kurb tunne, kui elu lõpus avastad, et midagi on jäänud tegemata või kahetsed oma tegusid ja valikuid. Sellepärast püüan juba praegu nii elada, et kahetsust, mis jätaks hinge kripelduse, ei oleks. Isegi kui midagi läheb valesti, siis püüan asja ära klaarida, et midagi häirima ei jääks. Ka paratamatusega leppimine või millestki, mis ei õnnestu või ei toimi, vabaks laskmine ning andestamine on võimalused elada kahetsuseta elu.

Mis aitab sul rõõmsat meelt säilitada ja elus edasi minna?

Teadmine, et see on minu elu ja see on unikaalne just sellisena, nagu ta on. Ainult mina ise saan seda oma suhtumise ja tegudega muuta ja parandada. Mul on palju häid sõpru, terved ja toredad lapsed, ainuüksi sellele mõtlemine paneb mind naeratama.

Mida tahaksid veel selles elus kogeda? Mida ootad tulevikult?

Kui võib soove esitada universumile, siis ma tahaks olla elu lõpuni terve ja rõõmus ning eluga rahulolev inimene, kellega noored inimesed tahavad koos olla. Kunagi, kui kutsusin Fred Jüssi oma sünnipäevale, siis ta ütles mulle: „Muidugi ma tulen rõõmuga. Sa mõtle, kui suur kompliment see on, kui noored inimesed kutsuvad vana mehe oma sünnipäevale“.

Ma arvan, et selles on suur tõetera sees – kui oled positiivne ja huvitav kogu oma elu, siis tahavad ka teised sinuga koos olla.

Naisena oleks minu jaoks huvitav teadlik ja sügav paarisuhte kogemus kahe sarnases arengus inimhinge vahel. Kahte inimest seob vaid sügav soov koos olla ja selleks pole vaja muid siduvaid aspekte, millele oma suhe rajada. Eneseteostuslikult on veel palju huvitavaid asju, mida võiks teha. Looming on ikka minu rada, ükskõik millise kuju või vormi ma sellele annan. Reisida, kirjutada, filmi teha, oma teadmisi ja kogemusi jagada, seda kõike oleks tore teha. Uudishimu elu vastu ajas aina kasvab.

Mis on sulle suurimat rõõmu valmistanud?

Minu terved ja toredad lapsed. Rahuldust pakkuv eneseteostus. Armastavad suhtekogemused. Romantilised armsad elamused, kohtumised, komplimendid, mis lisavad elule vürtsi ja toidavad iga naise südant.

Lusti ja rõõmu võiks olla iga naise elus kohe palju. See toidab sisemist naiselikkust ja sära, mis on kaugele näha.

Ka

paratamatusega leppimine

või millestki, mis ei õnnestu või ei toimi, vabaks laskmine ning andestamine on võimalused elada kahetsuseta elu.

Kõige huvitavam aeg ongi siin ja praegu.

Mis on sinu jaoks suurim väljakutse?

Olla tugev ka siis, kui tegelikult tahaksid olla nõrk. Olla kontaktis enda sisemise jõu ja naiselikkusega, kui oled väsinud ja mures. Tasakaalu leidmine kõikide elutahkude, ootuste ja kohustuste vahel.

Kuidas hoida endas naiselikkust, kui argirutiin võimust võtab?

Väikeste vallatuste ja naeruga. Luban endal ka nõrk olla ja muretult mitte midagi teha. Igapäevane väike annus lusti ja rõõmu hoiab rutiinist väljas.

Mina turgutan ennast vahel ka väikese ostuteraapiaga ehk et lähen ja ostan, mida tahan. Korraks aitab seegi.

Milline on ilus naine?

Ilus naine on hooliv, huvitav, arukas ning elurõõmus.

Mida iga naine võiks endale lubada?

Naeratamist, rõõmsat meelt ja muretut kerget olemist. Aega iseendale ja oma vajadustele. See kõik ei maksa midagi, aga annab väga palju.

Kuidas oled raskustest üle saanud?

Aitab teadmine, et kõik möödub kord. Nii hea kui halb.

Usun ka, et igale halvale ajale järgneb kindlasti midagi head. Ja kui on midagi, mis kurvastab, siis luban endal ka kurb olla. Tähtis on lihtsalt mitte kauaks kurbusesse kinni jääda, muidu jääb kõik muu hea nägemata. Mind aitab väga looduses olemine, see rahustab. Ning muidugi mu head sõbrad, kes viskavad nalja ja on minu jaoks lihtsalt olemas.

Mida on sulle elu murdepunktid ja kaotused õpetanud?

Seda, et loota saan vaid iseendale. Ning ka seda, et mitte miski siin elus pole iseenesestmõistetav. Tervis, suhted, lapsed, töö, kodu – kõike tuleb hoida ja anda alati oma parim.

Ka seda, et ära lükka kunagi edasi ütlemist oma lähedastele, et kui väga sa neist hoolid ja neid armastad.

Milline on olnud kõige huvitavam aeg su elus?

Huvitav tähelepanek, et igal ajal tundub, et just praegu ongi kõige huvitavam aeg. Tunnen nii praeguses vanuses, aga samamoodi tundsin ennast ka kümme ja kakskümmend aastat tagasi.

Ehk siis kõige huvitavam aeg ongi siin ja praegu.

Milline on tähtsaim elu mõte sinu jaoks?

Oma elule tuleb mõte ise anda. Ei rohkem ega vähem. Tunda rõõmu pisiasjadest ja olla tänulik selle eest, kes sa oled ja mis sul on.