26 minute read
Priidu Kohava jahimälestused
Priidu Kohava oma õpilastega Saue koolis.
KES OLI PRIIDU KOHAVA?
Advertisement
Böömimaal, praeguse Tšehhi aladel on Kochtitz, mis poola keeles tähendab „kalliks, ülevaks pidama“. 1307. aastal võttis sinna elama asunud mees endale perenimeks Kochtitz. Aastal 1570 ennistati Johann von Kochtizky paruni seisusse teenete eest keisrile. Sugukonna paiskas mööda ilma laiali 1618. aastal puhkenud 30-aastane sõda. Nii jõudis Mathias Kochtitsky 18. sajandi lõpul kannupoisina teenides Läänemaale. Sinna jäi ta pidama ja võttis naiseks eesti soost Krõõda.
Neli põlve hiljem, 20. oktoobril 1887 sündis Läänemaal Lihula vallas Kinksi külas Karba talus poiss, kelle nimeks sai Friedrich Kochtitsky, kuni ta selle 1936. aastal nimede eestistamise käigus muutis Priidu Kohavaks. Tema isa Karl Kochtitsky oli talunik ja sepp. Ema Minna Treubult oli pärit Virtsust.
Priidu Kohava asus õppima Tuudi vallakooli Lihula lähistel, seejärel Karuse kihelkonnakooli ja siis Haapsalu linnakooli, kus läbis lisaks pedagoogikaklassi. Ta lõpetas selle 1907. aasta kevadel õpetaja kutsetunnistusega ja asus Läänemaal õpetajana tööle. Ta abiellus Anna Ranggisega ja neil sündis tütar Hilja.
Alates 1914. aastast teenis Priidu Kohava Vene kaardiväe Kexholmi pataljonis. Revolutsiooni puhkedes jäi ta teisele poole rindejoont ja tagasipääs kodumaale venis pöördeliste sündmuste tõttu. Ta töötas lasteaiakasvatajana Uuralites ja õpetajana eesti asundustes Omski kubermangus ning hiljem haridusinstruktorina Omski Kalatšinski maakonnas ja lõpuks lektori ning tunniandjana Peterburis – nii jõudis ta samm-sammult kodumaale lähemale. Eestisse naasis ta 1921. aasta märtsis.
Samal aastal alustas ta tegevust Saue kooli rajamiseks ja 1923. aastal valiti ta ametlikult Saue 6-klassilise algkooli juhatajaks. Veel töötas ta Eesti Õpetajate Seltsi karskussekretärina ja Loodusringi Juhi tegevtoimetajana. Samal aastal sündis abiellu tütar Lehte.
Aastal 1928 abielu lahutati ja samal aastal abiellus Priidu Kohava Magda Meenkoviga, kes asus tööle Keila kooli raamatukoguhoidjana. Alates 1932. aastast töötas Priidu Kohava ka Tallinna I algkooli õpetajana. Abiellu sündis 1938. aastal poeg Priit Kohava.
Aastal 1941 arreteerisid sakslased Priidu Kohava ning saatsid Patarei vanglasse töö- ja kasvatuslaagrisse. Süüdistuse peamine alus oli Nõukogude Liidu teenistuses töötamine aastatel 1918−1921. Vanglas pani ta kirja oma testamendi ja mälestused, mis õnnestus toimetada tema naisele ja pojale. Aastal 1944 viidi ta Bissingeni vangilaagrisse Saksamaal, kus ta aasta pärast suri tüüfusesse. Tema maja asub Keilas Tähe 30.
Mihkel Kohava, pojapojapoeg
- Mälestused Priidu Kohava jahimälestused FOTOD ERAKOGU
Loodusest
Loodus on minule juba nooremaist aastaist olnud suurim tegur, mõjutaja, sisustaja, on olnud mulle pühadus, jumaluse objekt, Jumal ise ka Looduses.
Täielikku rahuldust olen leidnud looduses, olgu rännakuil, jahiretkeil, kalastusel, olgu päeval, öösel, olgu suvel, talvel või neil ilusail ülemineku aastaaegadel – kevadel ja sügisel.
Inimest olen armastanud niipalju, kui ta on olnud osa loodusest, inimest kui loomariigi kõrgemat liiki. Üksikuid, kes on olnud liiga kõrvalekalduvad looduse suursugusest rahust, liiga erinevad rahu ja inimesearmastuse mõistest, pole ma soovinud lähedastena võtta, seltskond üldse on mind vähe rahuldanud, üksikud sellest küll.
Olles rahuarmastaja, hoidudes igasugusest vägivallast inimese ja looduse vastu, armastades ja hoides loodust, ei ole ma saanud ometi võõraks jääda jahikirele. Jaht on olnud mulle veetlev kõige nooremaist aastaist alates. Olen hiljem kaalutlenud, mõelnud, kas see ei ole halb, looduse hävitamine. Olen ju ka taimetoitlane põhimõtteliselt olnud. Kuid lõpuks olen leppima pidanud, et see „võitlus olemasolu eest“ on paratamatu, lihatoit teatud määrani samuti, seega siis ka jaht. Olen suurima määrani jahi-eetikat täita püüdnud, hoides piinast jahisaagile ja ei ole kunagi saagirohkust soovinud (noore linnu jaht). Kalastamine, ettekujutluses sama veetlev, on tegelikult mulle vähem omane olnud. Jaht oma rännakuga, ühesuguse vaheldusega, looduse mitmekesisuse avaldumisega on mind jõuliselt köitnud.
Mängupüss ja vibupüss
Oli mul üsna noorena sõpru vanade jahimeeste seas. Üsna noorena kingiti mulle (tõi vist isa?) kaheraudne mängupüss, kirjud riideribad olid „tedrekujud“ ja nii käisin kodukoplis „jahil“. Olin seal ka metsavaht, tõkestasin teid. Ühel õhtul olime vennaga seltsis voodis ja isa jutustas meile püüde püüdmisest hobusejõhvist silmustega. See on elavamalt meelde jäänud isa juttudest, kuna
üldse vähe mäletan temast (olin siis vast umbes kaheksa ehk vast veelgi noorem). Jutt jäi nii meelde, et linna kooliõpilasena, noormehena selle teostasin ühel väga külmal jaanuarialgul (−30 kuni −31 kraadi). Sain mitu püüd, kuid külmetasin ka varbad see-eest ära ... Enam ei ole ma püüdnud niisuguste silmustega. Katsetasin küll vibupüüdjaga, kuid sellel ei olnud edu (tedred). Ilusa mälestusena on meelde jäänud lumisel talvel sõidud hobusega vallakoolist laupäevaõhtul koju, kui tedred lumistel okstel istusid, otse magus ärevus oli seda nähes.
Minu tõsine jahirelv nooruses oli vibupüss. Tõsi, jahisaak ei olnud suur, mõni kuldnokk sügisel parvest, ka varblasi, mõni kasutamata ohver – linnuke kadakapõõsalt. Aga seda ärevust, mis oli laskmises ... Kuidas kiivitajad meie karjamaal – „porsikus“ – nii osavasti noole eest põiklesid, kuidas nool lõõritava lõokese juurde tõusis ... Ühel kevadööl olin „Hermani-soinel“ – suurel veelombil karjamaal, parti varitsemas, vuhisedes laskusid nad üksteise järele sinna. Muidugi jäin saagita, kuid – ärev öö oli. Üldse „porsik“ oli ja on minu mälestuste ilmas mitmekülgne ja unustamatu. Kuidas seal konnad krooksusid, nii pole neid kunagi enam kuulnud. Prääksusid pardid, lendasid kiivitajad, nende pesi oli mätastel. Ja sügisel kajasid seal neppide „öö-beed“ – ööbeeks hüüdsingi neid. Kurb oli meeleolu neid jälgides, sest siis oli karjamaa romantika lõpul, suure-küla karjased oma karjaga olid asunud heinamaale. Vibupüssi pole ma kuni viimase ajani unustanud, vist praegugi on veel vibu kodus, nooledki. Ja kui ma veel kord seda võiksin, oleksin jällegi vibupüssi omanik ...
Jahipüss
Jahipüssi sain alles hilisemais aastais kasutada. Esimene oli üheraudne eestlaetav, õemehe oma. Noormehena oli see mõnikord kasutada minu käes kauemaks ajaks koguni, kui olin õpetaja Sauel. Õemehega käisime ühel ööl talvel, olin kihelkonna koolis siis, „Koti“ kõrtsi eeskojas jäneseid valvamas.
Nad käinud sealt teelt kõrtsi eest ristikheinu otsimas. Pauk – ja õemees Aadu ruttas jänese järele. „Tabas just kõrre pealt,“ ütles ta. Jänesel oli vist kõrs suus veel. Kõberdema metsavahi M. Trauhmani, minu noorepõlve parima sõbra pool käisin koolipoisina ka püssiga metsas ja lasksin. Õemehe üheraudsega sain muidugi juba jahisaaki, kuid eriti ei mäleta, mis just. Seda küll tean, kui kahju mul oli, kui ühel talvisel retkel lume seest paistvat tetre ei lasknud, pidades tema kaela puukännuks. Püssirohusarve ja muud eestlaetava tarbeasjad tegin omale ilusad, kuid eestlaetav ise mind enam ei
Oma Keila-maja uksel koos abikaasa Magdaga ...
rahuldanud. Ostsin siis omale Sauel vana kaheraudse tagantlaetava. Ka sellest jahisaagist ei mäleta palju, kuigi seda märksa rohkem oli, igasugust juba. Rahul ei olnud ja müüsin ta varsti ära. Siis ostsin juba täiesti uue püssi, kaheraudse tagantlaetava, kukkedega (mulle ei meeldinud kukkedeta, ei olnud seda romantikat neis, mis mulle püssis meeldis). See oli Belgia püss, vist firma „Bayard“ − oli keskmiste hindade sees (150 krooni) ja olin temaga alul väga rahul, hiljem läks ta „pehmeks“, müüsin, kui Sauelt lahkusin, ostes vastu montekristo (revolver oli mul ammu juba). Mäletan väga hästi esimest jahti sellega Sauel ühes kaupmees Piiniga, kaugemal Jõgisoo pool sooserval, lasin lennust esimese pauguga sinikaela ... oli hea meel. Hiljem põllul ja heinamaal neppe (kahte liiki), veelompis piiluparte mõne – oli hea jahipäev. Ja jahiõnne oli kogu selle aja. Kui jälle rohkem maaellu jäin Keilas, ostsin pruugitud (kolmandama kasutajana) kaheraudse kukkedega, väga hinnalise omal ajal, kal. 12 (eelmine oli vist 16 kal.). Ka see oli väga hea püss. Ja esimene jahiretk tõi kohe tedre lennust raba serval. Olin piirita õnnelik – jälle jahipüssi omanik. Naine tuletas seda hiljem meelde, ma öelnud: „Kas oled õnnelikku inimest näinud!“ Ja olin.
See oli viimane püss, selle pidin ära viima kommunistide valitsemise päevil Eestis, 1940. aasta sügisel. (Olin ennem viinud revolvri, siis montekristo, nüüd jahipüssi, isegi kaks jahinuga, üks neist suur.) Ja nüüd võin ainult mälestuses oma „metspardi“ „jahti“ pidada siin, paberil, lootuseta enam olla püssi omanik ja jahimeeski ... /---/
Poeg Priit ja jahipüss.
Jahiretked
Mäletades jahiretki, teen seda ilma kavata, nagu üks või teine meenub. Jahilinde ja jahiloomi ka ei liigita. Kirjeldused on rohkem kokkuvõtted mitmest juhust, üldistav pilt, meeleolu.
Sügis, juba värviküllane sügis. Rutates hommikul metsa, on juba öökülma tunda, kahiseb rohi. Kaasik on kollane, rohkesti langenud lehtigi. Pikkamisi liugleb üha uusi lehti alla. Lepik veel üleni roheline. Haavad on kohati veretavpunased. Vaikne orav ruttab lähema puu otsa, kahistades minnes lehti maas ... Tihnikuis keerutab üles metskurvits, kuid kaob kiiresti puude varju ... Punetavad pihlakate marjad okstel pidutsevad kadaka-rästad ... Rästas on mulle olnud armas jahilind, igal ajal õieti, seda rohkem sel hooajal. Lasen meeleldi mõne neist. Soo servalt, kõrgemalt kohalt, kuuldub tedre kudrutamine, kas mälestus möödunud kevadest või eelaimdus, et tuleb jälle kord kevad, kudrutamise aeg ... Kaugemalt kostab hagija kilkamine, „tõstis“ jänese kadakaselt karjamaalt või soo servalt.
Põlluservalt tõuseb vurisedes püüdeparv, kaob metsa suunas. Kurgede hääli kolmnurk jääb raba kohale, keerleb seal, laskub kaugele ...
Meri ... Veetlev, kutsuv oled sa olnud mulle, kui võisin püssiga õlal ja tugeva varustusega seljakotis, rutata sinu poole. Eriti mäletan sügisesi retki Haapsalu saartele, üksi ja seltsis koos Akkeliga ...
Jalgratta pakikandjale koguneb selleks kohandatud varustuskotti, otse
... ja koos sõprade ning sugulastega.
koorem oli ettevalmistus eelmisel päeval, toidu tagavara tuli võtta mitmeks päevaks, M. on valmistanud kotikestesse ja kottidesse nii mitmekesist ...
Sõit algas üsna vara, selgel augustikuu hommikul. Kilomeetrit 20−30 sõidetud, tuli puhkus, valitud kohal, eriti kus vesi ja okaspuumets ühinesid, sest seal algas esimene tee keetmine eriliselt selleks määratud nõus, mis rippus ketiga maha pistetud vibul. Varsti üleni suitsenud nõu. Orgi otsas või kohandatud pisikesel pannil lisaks küpsetatud liha. Sai seenigi otse samast korjatud ja küpsetatud. Puhkus peale maitsvat einet, jalad kõrgele kännule tõstetud. Ja siis jätkus sõit, juba hoopis hoogsam, meeleolukam, lauludega.
Peale lõunat oli mereranda jõutud, mõnikord veel lisavarustust Haapsalust võetud või mõni liigne raskus sinna jäätud. Ja siis, jättes jalgratta kas Haapsalusse või rannaäärde tallu, algas matk läbi vee. Seal oli öömajaks kas pilliroogudest heinaliste koobas või heinaküün (nagu kaugel Sassisaarel, üle 20 kilomeetri Haapsalust Matsalu poole). Seal toimusid korralised einetamised, lõkkel keedetud tee ja küpsetatud liha maitses ülihästi. Nii kord maiasmokk Akkel leidis, et kodus kunagi pole midagi nii maitsvat söönud, kui siin kadakapõõsaste vahel lõkkel küpsetatud liha, vürtsitatud kadakamarjadega. Ja tee, mis oma avastatud allikast toodud veest keedetud. Samal korral vist seegi oli, kui just valmis saanud tee tema poolt kogu nõuga ümber läks ja tuli uuesti allikale minna, et uues suitsus uus tee valmiks. See läks ruttu, see oli mõnusam kui mõnus, silmad kipitades suitsust. Siis pikutamine päikese soojuses.
Olin kord üksi soojal augustiööl otse heinakuhja ääre all ja päris aluspesus kohe, nii see oli. Hele kuupaiste. Uinusin. Korraga ärkan segatud hanede kaagutamisest ... Haarasin püssi, haned aga olid juba kaugele kadunud öhe.
Kord hirmsa tormiga, koormatud jahisaagist, tulin kaugelt (2−3 km Võnnusaarelt meie peastaapi Pullirahul). Teel kukkusin vette libedail kividel, jõudes ainult püssi kõrgele heita, üleni märg – jõudsin pärale.
Pilliroog ja muda
Neis tuli rohkesti liikuda. Mudasse jäid jalanõudki mõnikord. Aga pilliroost tuligi ju läheneda ujuvaile partidele või jälle lasta üle lendavaid parte mitmest liigist.
Sassisaarel oli kord päikesepaisteline päev, saare rannariba täis sinetavaid jumikaid, nagu rukkipõld, sumisesid putukad neis ... Ja mina põlvini vees sumades unustanud kõik muu peale sügava rahuldustunde oleviku momendist.
Oli seal Sassisaarel neppe ... Sadade viisi ja mitut liiki suuri, üsna väikesi. See oli veetlevaim nepijahi koht merel. Aga ka parte lendas seal saarte vahel mõnikord ööl niipalju, et lõppu ei olnud lennul, prääksumisel, ujuvatel kogudel saarte vahel suisel veel ...
Olen seal Pullirahul eksinud, saarte vahel pimedail öil, kui tõusnud vesi maastiku Pullirahudel täiesti muutnud oli, kaua eksinud. Läbimärgadena oleme lõkke ääres riideid vahetanud, taludes liighalbade ilmadega ööbinud.
Ka kevaditi olen Haapsalu rannikut külastanud, luigejahil olnud. Ei unu üks saarel veedetud päev, Võnnusaare lähedal, kus hommikul mind lootsikus saarele viidi, õhtul tagasi. Jää sulas saare rannal otse silma nähes päikese tame onnide lähedal. Päike on tõusnud, ilm selge, mahe lõuna- või edelatuul. Siis kostab nõrk „kouk-kouk, koukkouk“. Onnidesse! Olemegi jääpankade varjul. Vaatan, otsin hääle suunas. Läheneb hõbedane viir punetaval taevafoonil. Luiged tulevad ... Suuremaks kasvab viirg, valjem kostab häälitsemine. Ärevus kasvab. Juba on nad neile tuntud veekogu kohal. Märkavad ujuvaid selles kujusid, sõbralik häälitsus ja nad teevad tiiru lombi kohal, jõuavad selle keskele, valmis laskuma. Nüüd kõlavad paugud, igaüks valib lähima ...
Segadus, read tõusevad kõrgemale ... üksikud aga – langevad. Kes vee kohal, kes kaugemale jääle tumeda mütsuga, kes ka liueldes kaugemale jääväljadele.
Korjatakse langenuid, jälitatakse haavatuid. Uuesti kohtadele, uus parv läheneb ... Sama tulemus, harva läheb luikede rida ka kaugemalt läbi, ei tule kujudele, mõnigi kord aga päeva jooksul on nad lombi kohale laskumas ja – osa
kuumuses, minu nägu muutus ainsa päevaga pruuniks.
Varjatud, varitsedes luiki, ei saanud seekord küll neid, kuid ilusaid pruune sinikaelu sain ...
Merejääl on luike lastud, jääl on kelgu ja lootsikuga liigutud. Haapsalu rannas ja Matsalu lahes toimunud jahiretked ei unune, olles mitmekesisemate mälestuste kirju rida. /---/
Luigejahil
Oli varane kevad 1927. Olin Haapsalu sõbra kaudu saanud võimaluse vilunud küti kaasas luigejahile minna. Sõitsin rongiga laupäeval, peale koolitööd, et tagasi jõuda jällegi esmaspäeva hommikuks – tööajaks.
Meid kogunes pühapäeva varahommikul ligemale kaheksa jahimeest. Luigekujud kelgul, asusime üle mere Emby „liivale“, kus suur veelomp jäässe oli tekkinud.
Pootshaakidega lükkasime jääpakke, ehitasime ümber lombi rea jääonne. Vette asetatud luigekujud, riietusime üleni valgesse, püssid laetud 00 või peenemate haavlitega. Vara veel, jaluneist ei lenda enam põhja poole sealt ...
Õhtul kogume jahisaagi kelgule, on üle kümne luige, kellel kaks, kes ilma. Minul õnnestus kindlasti kaks saada, esimene nullidega, langeb vette, teine nr 1-ga, kukkus kaugemale jääle. Oli veel vaieldav kolmas, kuid selle jätsin teistele. – Õhtu hilja, kelgu varju hoides, tegime veel lasud. Mõnigi haavatud jäi mere jääle ...
Müstiline, kuid vähe nukrust tekitav jaht, kui seda uhket lumivalget lindu veres jäält haarad ...
Raske koormaga sõitsin teisel päeval Sauele. Sule kiskumine olnud raske töö. Noorema luige liha oli väga maitsev, rasvane. Vanem – sitkem.
Olen veel käinud, kuid enam pole juhtunud nii head ilma, eriti sobivat tuult. Kord lasksin siiski, kuid oma kogenematuses lasksin enne, kui nad tiiru tegid, seetõttu liiga kiirel ja kaugel lennul, ei tabanud.
Kord olin päevi, oli hirmus torm siis. Ainult vareseid lasksin, ühe jäält lennult, teise koguni maavalitsuse trepi eest kaselt ... See julgus jäi tormi tõttu märkamata.
PÄRANDI KOGUJA
Aastal 1912 innustus Lihula valla Penijõe kooliõpetaja Friedrich Kohtitstky ehk tulevane Priidu Kohava Eesti rahva muuseumi üleskutsest korjata muuseumile vanavara. Kogumismatkalt Kogumismatkalt isatalu ümbruses sai muuseum 67 eset. Lisaks sai ta 1912. aastal kodumaa päevapiltide võistlusel teise auhinna (esimene auhind jäi toona välja andmata).
Eesti rahva muuseum andis 2013. aastal välja „Päevapildiraamatu“, mis põhineb Priidu Kohava 1912. aasta kogumisretke päevaraamatul. Selle tegevustik toimub peamiselt Rame külas, riivamisi on kirjeldatud ka ümberkaudseid külasid Pivarootsist Puhtulaiuni ja Muristest Nehatuni. Kirjapandut ilmestavad rohked illustratsioonid autori fotode ja kogumismatkalt saadud esemetega, tervikpilti aitavad laiendada autori kirjad ning ülevaade tema eluloost.
Koos Magdaga Keila-Joal.
Ja rohkem ei ole ma luikedega laskekaugusel olnud. Klooga rannal võis neid ainult eemalt näha.
Haapsalu jääl oli retk udus, kompassiga tuli teed määrata. Jääpraod. Luiged, rampjalastel jääl, paadiks regi, luige kujud selles.
Jaht Pakri saartel
See oli siis, kui veel jahipiirkondi ei olnud, viimane vaba aasta. Leppisin sõiduks kokku Tallinna jahimeestega. Mootorpaat viis Paldiskist Pakrile. Seal pikem jalamatk saare vastaskaldale. Teel oli järv, kus lasti ilus sarvpütt. Hiljem laskis keegi kogemata lennust ematedre. Jõudsime kohale, jäime laagrisse kadakate varju. Oli vist 1. mai eelne õhtu, väga soe oli, nii oli tore ööbida lõkke ääres, kuigi osa küüni läks.
Õhtul kuulsime metskurvitsa mängu ja läksime valvama. Ei saanud nähagi. Hommikul vara algas tetrede jaht, kes hoogsalt kadakate vahel mängisid. Kuid jahimehi oli palju, omajagu hädaohtlik oli see küttimine. Keegi vist siiski laskis kuke, mina aga läksin varsti mere äärde, sest oli juba valgem ja õige jaht oli ju seal mõeldud, peamiselt lagledele (kujudki olid maa sisse pistetavad), kuigi hiljem selgus, et lagled juba lennu lõpetanud olid. Õhtul välja vaadatud rändkividega kaetud pikk maariba oli kohane koht.
Asusin kivivarju. Ja varsti lendas videvikus mulle tundmatu suur linnupaar minust hooga mööda. Teine pauk teisele, mõlemad tabasin, paigale jäi siiski üks, kuna teine ära lendas. Uudsuse ärevuses jooksin saagi juurde, arvasin olevat lagle. Kasutades hiljem määrajat, leidsin – oli hahk, pealegi emahahk ... Siiski, kui õige saak – isa – küll ära läks, oli mul ometi hea meel, et nii haruldase linnu lasksin. Laglesid ei näinud keegi. Jäid ainult pardid – ja neid lasksime sooja ilmaga merre kivide varju, sain minagi sinikaela. (Vist ka sel korral lasksin ühe meriharaka, kui see mitte Sassisaarel ei olnud?).
Oli ilus päev mere ääres, saaki keskmiselt, tuju ülihea. Kojusõidul lasksid mõned auli, kätte ei saanud vist keegi (mootorpaadilt).
Oli võimalus tutvuda ka saarerahvaga, rootslastega. Ka eestlasi elas seal.
Metskurvitsa jaht
Olen jahikirjanduse kaudu sellest jahist nii huvitatud, et see nagu kunstiline nauding, nagu kirjanduslik võlu minu kujutluses tundus. Ja ilus on tõesti see jaht.
Esimese tegin kaasa Märjamaal, Kasti-koolis õpetajana elades. Sõitsime jalgratastel, kolm oli meid. Ilus maikuu õhtu, kägu kukkus, kädistas. Juba kuuldusid kaugemalt paugud. Ja varsti kuulsin esimest korda seda konna krooksumist meenutavat häälitsust ... Varsti ka nägin ... Oli mul siis võõras püss. Ei mäleta, kas laske sain, mõni ikka laskis, kuid saagita jäime kõik. Nägime mõne, parem lennuaeg olevat läbi, ka oli seal ümbruses rohkesti padruneid leidunud (lähem mõisnik). Kuigi tühjalt tagasi sõitsime pimedal ööl, oli mulje ammu igatsetud jahist väga hea.
Ja ikka olen samas ülevas meeleolus olnud, kui olen käinud kord õige pika (üle 40 km) tee Märjamaa suunas, korduvalt Kloogal. Harilikult hiljaks jäänud, linde vähe, lend ei kordu kindlat rada kaudu. Sedagi ei mäleta, kas Kloogal sain pauke teha. Kuid tuju oli hea, kägu kukkus, teder kudrutas, loodus täis puhkevate lehtede ja õite aroomi. Keila ümbruses olen asjata kohta otsinud, mängu ei ole leidnud.
Tagajärjekam on mulle olnud aga sügisene jaht. Leidsin tihnikuist linde, tundmatuid, kiiresti tõusid ja kadusid puude varju. Viimaks teadsin, et need on metskurvitsad ja hakkasin neid sihilikult otsima. Kuid tõusust ei ole ma tihnikus ühtegi lasknud. Esimese lasksin ma varasel sügisel Kahardi kaasikus Keilas. Minu linnukoer Leede jäi tugevalt seisma ... otsisin, märkan – nepp ... Ei võinud seal lendutõusu oodata, kui laskmine tihnikus võimatu oleks olnud lennust. Lasksin, sain ... Tõusis veel teisigi hiljem sealt. Jahikotis mitmesuguse jahisaagi seas – metskurvits ...
Plaanikindlalt, korduvalt käisin raudtee lähedal talu lepikus, kust alati leidsin, laske aga ei saanud. Viimaks ometi, ühel vihmasel ilmal, oli kurvits täiesti lepiku äärel, kuhu koer seisma jäi. Lähenesin põksuval südamel, tõusis, pauk ... laskus umbes 40 m kaugusel, tabatult. See oli mu teine. Ja viimane. Trofeed, lühikesed hoosuled, on pimetoa (fotolabor – T. K.) seinal.
Olen lähemalgi veel näinud, aga lasta rohkem ei ole saanud. Mõnes kohas sügisel näinud.
Tõsi, hea jahisaak. Kuid ma eelistasin siiski rohukurvitsat ja tikutajat.
Tedred mängivad
Varane kevad. Esimesed rändlinnud on juba tagasi tulnud võõrsilt. Päeval näeb põllul või lagedal heinamaal kiivitajat
lendamas, lõoke sirtsub, katsub laulugi mõnikord. Soo kohal on kuulda koovitajaid, õhtul „möhitab“ tikutaja.
Tetrede mäng areneb hoogsalt. Nad on üles otsinud vanad tuntud mängukohad, sooservadel, põlluäärtel, heinamaal. Aga veel varem on jahimees kohendanud onnid valvamiseks vanadel kohtadel või rajanud uusi, kui ilmnesid uued mängukohad.
Kesköö on möödunud, ei ole enam kaua rahuvoodis olla, eriti kui mängukoht kaugemal on. Asud teele päris pimedas. Ei ole ühtegi häält veel kuulda, astud jahedas öös ekseldes tuntud teele. Siiski, lähemalt põllult hüüdis kiivitaja ... keegi segas ta öörahu, jõuad kohale, kohendad onnis aset, jääd ootama. Soo poolt kostab tikutaja mängulaul, see on õieti esimene looduse ärataja.
Varsti on kuulda lähedal lendu, vuhisedes laskub kohale esimene kukk ... Vaikus. Ei hakkagi vaatama, liig pime on veel. Esimesed „khõo-hšš“ kostavad, jälle vaikus. Kordumine, kudrutamiskatsed. Aga juba on kuulda ka võistlejate juurdelendu, varsti hääligi.
Elu looduses on vaheajal ärganud, tikutaja möhitab juba teistkordselt, peale vaheaega. Kiivitajaid on rohkem kuulda, käokegi häälitseb juba, nagu ärgates. Koovitaja kurblik-kaeblik hääl kostab jõe poolt. Mõni part vihiseb lennul. Mäng onni ümbruses on täies hoos, hääli kostab lähemalt ja kaugemalt.
Ja nüüd näeb juba võistlejaid, pimeduses välgub tihti valge värv, tõus ja äge raputamine kohal, hüpped. Juba riidki areneb, nagu vanal heal ajal, kui kukkede arv mängukohal veel suur oli.
Nüüd ei kannata kauem oodata, vaatad lähema, leiad onni seinas koha sihtimiseks ja ... lased. Kajab vaikuses hommiku esimene pauk ... Kohale jääb, rapsledes veel, toome koju.
Vaikib mäng, mõni tegelasist lahkub, mõni jääb. Uusi tuleb juurde ja kordub varsti mäng. „Vanal heal ajal“ lastud nii hommikuga ühel kohal mitu kukke, minul pole nii häid mängukohti olnud, on enamasti üksikud mängimas käinud.
Idas on koidupuna eriti tugevaks muutunud. Mäng vaikib, lähedal ja kaugel. Siis
tõuseb päike verevana ... Peale vaikust algab uuesti mäng, uuesti jahtki. Ja lõpeb jahisaagi korjamisega, kui juba mängijad lahkunud.
Kerge udu madalail kohtadel, kui sammud kojuteele. Lõokesed lõõritavad, kiivitajad, koovitajad ... Partide prääksumist kostab jõe poolt. Kodu lähedal vilistab kuldnokk. On aega, puhkad enne tööle asumist.
Minu mängujaht pole nii arenenud. Mängijaid kohal oli vähe ja esimese paugu järele oli ka mängukoht harilikult tühi. Võis võtta saagi ja lahkuda selleks korraks onnist. Kuid jaht jätkus, nüüd juba hiilides mängijaile mõnel teisel kohal. Tuli roomata, tasa-tasa astuda, põõsaid otsida – kust aga läheneda saaks. Mõnikord õnnestus, tihti aga oli koht nii ligipääsmatu, et peale pingutust ometigi lasta ei saanud.
Hiilides juhtus aga ka seda, et äralendaja vastu lendas ja nii sai lennust lasta. Keskhommiku ajal sai raba peal mändide otsas istunud kukkedele hiilides läheneda.
Hiilides olen lasknud esimese kuke vist Jälgimäe lähedal heinamaa serval valli tagant. Keilas olen siis lendu tõusnuid mõnikord lasta saanud hea tagajärjega. Onnist olen vist ainult kaks lasknud: esimese lähedal sooserval, teise Akkeli külalisena kaugel suurel sool.
Viimast reisi mäletan eriti. Olime suurel sool, Akkel kuulipüssiga. Mina lasksin oma kuke onnist, Akkelil ei õnnestunud sel hommikul. Polnud mõtet enam oodata, lahkusime sealt, et teel hiilides katsetada. Tugevasti mängisid Karjakülas, jõe ääres, kus suurem rabatükk kesk soist heinamaad. Läksime sinna, ajasime kukki lendu, kes rabast ei lahkunud, vaid seal tiirlesid. Olin keskel raba. Äärel laskis Akkel. Kuulatan, näen üle noorte mändade läheneb kukk ... Maa juba paras, lasen. – Ja uhkelt kaares langeb jahisaak ... Peitsin jahikotti kaks, pead kotisuust välja jättes, nagu see Akkeli viis oli. Ta ei olnud saanud kukke sel hommikul. Ma hiljem, nagu kogemata keerasin selja tema poole ... Muidugi sai ta siis teise kuke omale. Lahkusime, kui päike juba kõrges, sellest ilusast rabatukast. Ilus hommik, mõnus rahuldustunne õnnestunud jahiretkest.
Esimeses vaba jahimehe joovastuses (see oli vist 1932. või 1933. aasta kevadel) olin nädalate viisi mängu-jahil hommikuti, tutvudes kohtadega. Päeval oli raskusi, kuid tung sellele ilusale varahommikusele kontserdile oli nii suur, et pidin minema. Saaki palju ei olnud, oli rohkem ümbrusega tutvumine ja mängutehnikaga samuti.
Raskem, kuid ilusam jaht on küll varahommikune tedremäng.
Tedrejaht teistel aegadel
Mälestused tedrejahist on nooremast ajast jäänud. Veel siis, kui „kirju tedrekuju“ aset täitis kirju riideriba puu otsas, püssiks mängupüss.
Jaht kujudega on hilisemate jutustuste järele, kuuldud meie ümbruse kirglikult jahimehelt Põlma Jürilt ja seal elanud minu sõbralt Hendrik Kukelt, mulle veetlevana meelde jäänud. Ilus külm sügisene hommik. Jahimees on pikkade ritvadega suurte kaskede latva paigutanud mitu tedrekuju (haril. riidest), nokad vastu tuult. Ise on ta kõrges okstest tehtud onnis mugavalt sisse seadnud end ja – ootab. „Ajaja“ jalgsi või ratsa hobusega, piirab puude latva tõusnud tedred väljastpoolt ringi, ajades nad nii üles, et enam-vähem onni suunas liiguvad lendavad. Ja siis on vägagi tõenäoline, et nad märkavad kujusid ja laskuvad teiste omasuguste juurde, sest kuked kevadel nii tülitsejad, on nüüd ühiskondlikeks muutunud, rändlevad seltsis.
Kuuldub lend, tulevad ... Kujude lähedale, vabadele kaskedele (neid tuleb jätta) laskuvad juurde tulijad, et urbi nokkida ühise perena. Ja siis – pauk, teine ... Kukub üks või kaks. Teised võivad lahkuda, kuid ajaja võib veel uusi
linde kujudele juhtida ja siis jätkub laskmine, kuni hilise hommikuni, kui jahimees ahne on.
Mänguhoos kuuldub emade kaagutamist, „gank-gnak“. Hääl, mida jahimees nii kergelt järele ei tee, kuna isaste „khõv – hõš!“ kergesti omistatakse järeletegemiseks.
Emade nagin ajab eriti hasarti kuked, nad hüppavad hääle suunas. Mõnikord, kui emad vastasküljest häälitsevad, võivad kuked onni juurde tulla. Samuti on emad onni juurde, isegi üle jahimehe jalge, jooksnud.
Kujudega jahti Eestis pole ma pidanud, kuna see keelatud oli. Küll aga olen Siberis [vist 1918. aasta sügisel, Omski lähedal Ivanovkas, Eesti asunduses] selle jahi omapärast võlu tundnud ja mõnegi tedrekuke lasknud. Ärev on ootamine, laskumise jälgimine. Laskmine muidugi lihtne.
Analoogilist olen tunnud Eestis vareste jahil öökulliga, eriti harakad olid nagu tedred oma laskumises.
Tetrede jaht lumisel talvel on võimaldanud laskmise lumest. Üksikuid olen lasknud mõnikord, eriti on aga meelde jäänud Saue-Vanamõisa metsas üks suusaretk, kus ma laialisele tetrede peatuskohale sattusin.
See on nagu noore linnu jaht. Et nad kaunis kaugele lume all ronivad, siis ei tea õieti, kust ja kunas ta tõuseb; samuti võib paugu peale teine tõusta. Otse jalgade alt tuiskab lumi ... Pauk – mööda ... Kaugemalt tõuseb teine ... See kukub. Lähed otsides edasi, jälle paar tõusu, lased ... kust tõuseb ... See oli otse lahing sel korral, tetri oli rohkesti tõusmas. Saak oli siiski ainult kolm, sest mul on ikka puudunud see külm jahimehe rahu, mis nii vajalik edukaks jahiks.
Kuid sellestki oli enam kui küll. Seda enam, et koju teel veel kaks sinikaela allikast tõusul lasksin. Oli vist muudki veel sellekordsel rikkalikul jõululaual (vist telegrafitraatide vastu hukkunud põldpüü ja jänes).
Lumest tõusvale tedrele saab jahti pidada ainult sügava lumega, eriti kuhjunud kohtades. Tedred harilikult magavad hea meelega lume all, magamise jälgi võib tihti leida, pugemise kohalt nii sammu paar või rohkem eemal näed lumes auku ja tiivasulgede jälgi selle kõrval, kust magaja tõusnud.
Hiilimise hobusega olen Sauel ja Pühakülas kaasa teinud. On mõnus istuda reel, juhi kõrval, ja läheneda piirleval sõidul puudel kössutavaile tetredele. Eriti pehme lumesajuse ilmaga õnnestab see, jõuad laskekaugusele ja – korja saak ... Takistuseks on rohked aiad, traataiad (kuigi mõni mees traadikäärid kaasa võtab). Hilisemal ajal seda jahti pole harrastanud.
Juhuslik jaht tõusvaile tedreile on päris harilik sügisel ja talvel. See on tõsine jahimehelik jaht. Ootamata tõuseb tedrekukk oma või jahikaaslase eest, lendab kohta vahetades mööda parajas kauguses, hiilid mõnikord puudel istvaile jne. Saak ei ole muidugi rohke, kuid jahielevus on tähtsam saagist, ootamatus erutab, rännak rahuldab. Ka etteajamine võib mõnikord õnnestada. Sarnaselt, juhuslikult, olen lasknud mitugi korda. Meelde tuleb üks juhus Keilas, olin jahil ühes politseikonstaabli Ansoga. Oli talv. Kaugelt lähenes üksik kukk, möödalennul nii 50–60 head sammu. Lask, uhkelt langeb kukk lumme. Lähen ära tooma, siis alles meenub: aga praegu ei ole enam lubatud kuke laskmine ...
Joonistused Priidu Kohavast Patarei vangla päevilt. Arvatav autor tema sõber (ja türmikaaslane) kunstnik Romulus Titus.
Tunnistan konstaablile oma „õnnetuse“, mis teha ... „Pange kotti.“ − Muidugi, mis seal ikka veel teha. Lask olnud hea!
Noore linnu jaht
Hea koeraga on noore linnu jaht suur lõbu. Koera otsimine, siis tetrede tõus korduvalt, avaral maastikul hea laskmise võimalus, saak rohke. Kuid just viimane asjaolu teeb selle jahi mulle vähem veetlevaks. Tulevad meelde „jubedad“ pildid: jahimees üleni täisriputatud noori tetri silmustel (kuhu neid kiire laskmise puhul kerge paigutada). Ei ole eriti heade koeradega seda jahti kaasa teinud, oma koer seisis halvasti tetrede peal (kärsitu oli). Mõne olen lasknud. Mälestusi siiski häid, nii eriti Keila rabas, avaral kohal, sooserval – heinamaal. Rohket lõbu pakub just koera „töötamine“; otsimine, seis kärsitu, poos. Ja siis tõusud ...
Metsiste tõsist mängu ja jahti neile mängul tunnen õieti ainult kirjanduse kaudu.
Uraalis 1918. aasta kevadel pidin selle jahiga tutvunema (ka metskurvitsa jaht oli kavas), kuid liikuv front paiskas segamini selle kava. Keilas jäi see ka teostamata, häid kohti lähedal ei olnud. Siiski, ühe metsise olen mängult lasknud.
Noor jahisõber (siis veel püssita) Elmar Kobrusepp teadis Ohtu Linnamäe lähedal rabas kohta, kuhu metsised pidid tulema. Kutsus, läksime. Kohal olime vara, peitsime end männapõõsasse peaaegu lagedal rabal. Tema juba kuulis seda omapärast häälitsemist, mina alles hiljem. Häälitsus mulle meelde jäänud ei olegi, kas see „siuhk“ või „luiskamine“ oli. Hääl lähenes ... Varsti nägime, kuidas ta hüpates rabas liikus, ikka lähemale meile.
Ootasime, oli juba üsna lähedal. Siis lasksin … Tabasin, kuid mitte just hästi (olin sihtinud pähe), tuli lasku korrata. Ja siis ruttu haarasime hiiglase, Elmar läks temaga otsemat teed sohu, omale maale, kuna mina teed kaudu samasse kohta jõudsin. Sealt toimetasime koju. See oli „salaküti“ jaht, ei olnud ju luba ja maa võõras (riigi).
Lask sündis päris maoli olles rohu, kanarbiku jt põõsaste läbi, mis lasku takistasid. See ei olnud ju mäng puul, nagu lugenud olin. Aga mängust oli siiski lastud. Metsis tuli Tuula metsa poolt, kus mäng pidi korralikumalt vist ka toimuma.
Muidu olen sügiseti metsiseid võõrsil näinud (haavalehti söömas), kuid polnud siis püssi. Küla ümbruses on üksikud juhuslikult tõusnud, ilma lasu võimalusteta või mitte lasu ajal.
Rabakana
Rabakanu olen lasknud Siberis, meelde jäänud on sellest vähe. Küll aga mäletan ühe juhu, kus kana laskmata jäi. Olin teel koju talvisel õhtul. Kaugemal lumisel põõsal paistab keskel ilus kuulitaoline kogu. Oli juba videvik. Kas lasta? Ei ole mõtet, see on muidugi lumekuul, kuna põõsas kõikjal lumes. Lähenesin siis vist selguse saamiseks, kuul aga kadus põõsast, lendas ... Oli kahju, nii kahju, et see meelde jäi rohkem, kui saak mõnel teisel ajal.
Eestis olen rabakanu näinud, Ohtu rabas taga ajanud, kord isegi „Patsaku“ põllu tihnikus vist lasknud, kuid kätte saanud ei ole. Olen kuulnud kevadel nende mängu, läbilõikav „mökitamine“. Üldse on neid siiski Keila ümbruses vähe. Noorelinnu jahilt keegi laskis.
Laanepüü
Esimest korda nägin laanepüüd Siberi taigas, Tomski lähedal. Olin siis aga hulkur, seekord vist ilma vibupüssitagi, mis hiljem tegin. Olin marju otsimas. Nägin tema osavat varjamist puuoksal, peitemängu.
Kloogal õpetaja J. Vahariga käisime valvamas, siis vist kuulsin ainult hääli, lasta ei saanud kumbki.
Täiesti juhuslikult lasksin ühe hiljem, olles Akkeli külaline suures männikus, nende piirkonna kaugemal serval. Koerad ajasid, olin varjul jänese ootel, aeg – varane talv. Korraga lendab minu lähedale kuuse otsa, otse selle okstetihnikusse, lind, kes mulle tundmatu näis, sain teda ju ainult okste sees veel näha. Tundus, nagu mõni kull oleks olnud. Uudishimu oli nii suur, lasksin ...
Ja okste vahel langes pikkamisi alla – laanepüü ... Pistsin ärevuses jahitasku. Hiljem rääkisin Akkelile. Tema imestas, arvas, et juhuslik nende piirkonnas.
Ja hiljem pole ma laanepüüga kohanud, on ju neid vaid suuremates laantes. Järgneb
THERMAL
IMAGING
KAKS UUT TERMOKAAMERAT PULSAR AXION
New members of AXION family
Valida on kahe erineva soojuskaamera mudeli vahel
Omadus AXION XQ38 AXION XQ38 LRF
Laserkaugusmõõtja – Video ja foto salvestus Jah Sisemälu 16 GB
Jah – –Kaal (gr) 350 400 Mõõdud (mm) 167 × 49 × 73 167 × 74 × 73 Digizoom × 3.5−14 3.5−14 Hind eurodes 1990 2290
Pulsar Axion XQ38 LRF mudel on varustatud laserkaugusmõõtjaga, mis võimaldab mõõta objektide kaugust kiirelt ja täpselt. Kaugemal kui kilomeeter asuv objekt tuvastatakse ± 1 m täpsusega!
