8 minute read
Uno Kask – Torilt ja hobusega
- juubilar -
Uno Kask – Torilt ja hobusega
Advertisement
Uno Kask Pärnu jahimeeste liidus karvaste keskel.
Uno Kask on viimased kümme aastat juhtinud Pärnumaa jahimeeste liitu. Detsembris tähistas ta 60. sünnipäeva. Jahimees on ta olnud aga juba üle 40 aasta.
TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD ERAKOGU, JAANUS VAIKSOO
Oled olnud kogu elu Pärnumaa mees?
Jah. Sündisin Toris, käisin Virula kaheksaklassilises koolis, mis praegu on Tori põhikool. Siis tuli Sindi keskkool ja edasi juba Tallinna polütehnilises instituudis (TPI) teedeehitus, mille lõpetasin 1985.
Kuidas sa jahiradadele jõudsid?
Isa oli jahimees. Aastast 1972 on tõsisem jahimehetee algus.
Mida sa sellest ajast mäletad?
Mäletan, et jäneseid oli palju. Käisin isaga metsas kaasas. Koeri ei olnud, seega sai kogu aeg mööda jälgi järel käidud ja loomi välja aetud. Siis tuli tavaliselt juba novembri alguses lumi maha. Ja kevadine nepijaht oli ju too aeg lubatud. Isegi siis veel, kui ma olin juba ametlikult jahimees, võis veel nepijahil käia. See oli ilus aeg. Jahipileti sain 1979. aasta jaanuaris. Olin 17, kui jahimeheeksami ära tegin siinsamas klubimajas. Kirjalik eksam, 60 küsimust. Kursusi tol ajal ei olnud. Kuulusin ToriSindi hooldusala Tori sektsiooni, isa oli samas seltsis.
Siis varsti tuli tudengipõlv peale.
Läksin 1980 TPI-sse teedeehitust õppima. Enne seda viilisin aasta aega Vene sõjaväest. Hirm oli küll, aga kui TPI-sse sisse sain, siis enam ei puudutanud keegi. TPI-s oli ju sõjalise kateeder ja muidu ei saanudki kooli lõpetada, kui said ohvitseriks. Tegelikult tahtsin alguses EPA-sse minna, aga ei saanud tookord sisse, isegi nelja neljaga mitte. Aga ma ei kahetse üldse. Ma ju tegelesin väga tõsiselt ratsaspordiga, kokku 13 aastat, 1972–1985. Siis jätkus aega kõigeks, käisin isegi Nõukogude Liidu noorte meistrivõistlustel, tegin takistussõitu. Kui TPI-s käisin, siis elasin Niitväljal ja nii ma seal õppisin ning trenni tegin. Kui aga pärast kooli tuli teha valik, kas ratsutamine või töö, siis valisin töö. Nüüd ei ole enam hobuse selga istunud. Hobune tahab saada hästi palju aega ja töö kõrvalt selle asjaga tegeleda on keeruline, eriti kui on veel muud hobid. Valisin jahinduse ja kalapüügi.
Oma jahiseltsi maadel rebasejahil.
Pärnumaa jahimeeste kokkutulek 2019. Juhatuse esimees Uno Kask tänab peakorraldajaid Jaanus Põldmaad ja Hardi Pikkmetsa.
Kui TPI lõpetasid, siis läksid Torisse tagasi?
Jah, siis läksin Torisse tagasi. Ja alustasin Pärnu teedevalitsuses Tori piirkonna meistrina.
Nõukogude aeg kestis veel kuus aastat …
… nii et mul „õnnestus“ 1988 isegi Vene sõjaväes ära käia, ohvitserina. Võeti kaheks aastaks.
Kuidas see võimalik oli? Võeti kaheks aastaks veel pärast ülikooli?
Ikka. Tuli teade, et olen kohustatud ilmuma komissariaati. Nädal või poolteist oli aega kõigi oma tööde üleandmiseks. Kõik käis väga kiiresti. See oli selline suur kampaania, kui mittemustmullavööndisse hakati teid ehitama. Mind saadeti Volgoda oblastisse Njuksenitsa külla, talvel sai sinna ka autoga ligi, aga kevadel ja sügisel oli ainus ühendus laev või lennuk. Juunis 1988 läksin ja 1989 detsembris olin kodus tagasi. Poliitiliste erimeelsuste pärast visati mind Vene sõjaväest välja. Öeldi, et rikun pataljoni poliitmoraali. Eestis oli ju olnud juba laulev revolutsioon ja kõik need sündmused.
Mis te seal Njuksenitsa külas üldse tegite?
Tegime valmis isegi ühe seitsmekilomeetrise kruusateelõigu. Ega teid seal olnudki. Venelane ütles selle peale, et kõige parem teemeister on talv. Moodustati tee-ehituspataljonid. Siis mul polnud veel peret, Pärnust võeti neli poissi ja kõik olime vallalised. Elasime ühikas, kuuekesi ühes suures toas. Ohvitseri palk oli 210 rubla pluss toit 30 rubla eest.
Omamoodi kogemus kogu eluks.
No ikka. Küla ümbruses elas väga palju 1936. aastal Ukrainast küüditatud inimesi. Alguses ei saanud aru, mis toimub: üks tädi tuleb küla vahel vastu, kiidab, et oi, kui tublid, teine tuleb vastu ja sõimab okupantideks. Kui ükskord kohalikega jutu peale saime, saime teada, miks meisse niimoodi suhtuti. Ukrainlased, kes seal olid, oleksid võinud ju pärast Stalini surma kodumaale tagasi minna, aga kõigil oli sama küsimus: kuhu ma lähen 20 aastat hiljem, mis mind Ukrainas ootab?
Kui lõpuks Eestisse tagasi pääsesid, oli siin varsti iseseisvus käes. Kuidas sul see üleminek sujus?
Rahulikult. Olin Toris teemeister kuni aastani 1993, siis edutati mind Pärnu teedevalitsuse juhataja asetäitjaks, hiljem juhatajaks. Seal olin pikalt. AS Pärnumaa teed moodustati 2008, olin selle juhatuse liige. AS Eesti Teed moodustati 2012, seal olin samuti juhatuses. Novembrist 2018 lõpetasin aga tõsisema tegevuse tee-ehituses. Tegin oma väikeettevõtte. Kui ikka enam öösel magada ei saa ja näed Exceli tabeleid silme ees, siis on vist õige aeg ära lõpetada. Nüüd olen täiesti veendunud, et langetasin õige otsuse.
Nii et jahti oled pidanud kogu selle aja tee-ehitaja ameti kõrvalt?
Juba tunduvalt varem. Kui keskkooli läksin, siis sel ajal püüdsin põhiliselt raudade ja lõksudega: nugis, mink, kährik, harvem ka mõni rebane. Lõksud olid küll isa omad, aga mina käisin vaatamas. Rauapüük oli sel ajal kõva. Mäletan, see oli vist 1987. aasta novembris, kui mul oli terve kuu puhkus ja püüdsin karusloomi rohkem, kui oli mu poole aasta palk. Aga selle eest olin ka peaaegu kogu puhkuse metsas väikekiskjaid püüdmas. Teiste meestega sai püügipiirkonnad omavahel kokku lepitud. Jahikirg ja muidugi ka raha oli põhiline selle asja juures. Kui meil ka praegu oleks riiklik toetus näiteks
kährikunahkadele, siis ma arvan, et kärntõbe oleks kordades vähem.
Kas käid ka koeraga jahil? Mis koer sul on?
Laika, läänesiberlane, juba kolmas sama tõugu koer. Esimese koera võtsin alles 1996. aastal, kui sain endale maja, enne polnud võimalust. Kui olin väike poiss, siis oli isal Eesti hagijas. Siis peeti palju jänesejahti. Kui mina ametlikult jahimeheks hakkasin, oli jänest juba vähe. Miks neid nii väheks jäi, ei oska seletada. Nagu näiteks ka seda, miks põdrad 1980. aastate alguses kuuski koorisid. Võrreldes mõne aasta taguse ajaga ei olnud põtrade arvukus nii hirmus suur, aga üks tõsisem metsade koorimine oli 1984. aasta sügisel, kui noored kuusikud olid järsku valged. Mul on ka oma metsas küllalt sellest ajast pärit kuuski, mis on täiesti nahas. Mingi asi põhjustas põdral sellist massilist käitumist. Praegu koorib põder mõne üksiku kuuse.
Kas on sul oma lemmikjaht?
Kõik jahid meeldivad, kui on hea seltskond. Aga ma olen alati olnud pigem ühisjahtide pooldaja. Lippudega hundijaht on ikka omaette elamus. Üksi käin ma metsas päris palju ja enamasti pole püssigi kaasas. See-eest tean, mis jahimaadel toimub, mis ulukid liiguvad ja kui palju neid on.
Tori jahimehed on olnud hea seltskond?
Väga hea! Muidu ei saa ju ühes seltsis nii kaua olla. Nüüd ma olen jälle pärast kümneaastast vaheaega seltsi esimees. Seltsi kuuluvad Tori ja Sindi jahtkond. Esimene ajavahemik oli 2002–2009.
Väga palju aitab hea jahiseltskonna kujunemisele kaasa jahimaja, mille soetasime 2003. aastal ja mille ehitamise ning korrastamisega on kõik liikmed tõsiselt vaeva näinud. Veelgi paremaks läks elu 2019. aasta sügisel pärast uue ulukite esmakäitlushoone valmimist. Lisaks veel traditsioonide järgimine: Kangru Karikas kettalaskmises, Kangru Kult kuulilaskmises, jõulurahu väljakuulutamine, jahihooaja lõpetamine väikeulukijahiga. See kõik muudab kollektiivi ühtseks ja mõnusaks. Individuaalsed lisasöötmise kohad on kindlasti need, mis murendavad seltskonda.
Nüüd juba ligi kümme aastat oled olnud Pärnumaa jahimeeste liidu esimees. Üks kõige suuremaid töid on olnud Pärnumaa jahimeeste lasketingimuste parandamine.
Pärnumaa laskekoolituskeskus. Selleks sügiseks peaks olema suur osa asju tehtud. Alustasime juba Jaan Liivsoni ajal, kui hakkasime vana Tuule tänava lasketiiru asemele tõsisemalt otsima paremat kohta, sest oli selge, et midagi uut on sinna juurde võimatu teha. Saime linnaga kokkuleppele, et tööstusrajooni ja Rääma raba vahele saab laskekoolituskeskuse ehitada.
Alustasid sisuliselt nullist?
Jaan Liivsoni juhtimisel tegi otsuse juhatus, kuhu ka mina kuulusin. Detailplaneeringu lepingu allkirjastasin juba mina. Praeguseks riigihange lõpuks käib, aga kui see kõik on ükskord valmis, siis arvan, et see saab olema Eesti, kui mitte Põhjamaade kõige parem lasketiir. Peahoone peab valmima selle aasta lõpuks ja muud rajatised suvel 2021:
Väga palju aitab hea jahiseltskonna kujunemisele kaasa jahimaja, mille ehitamise ning korrastamisega on kõik liikmed tõsiselt vaeva näinud.
saja meetri tiir, 50 meetri tiir ja kaheksa kettalaskmispaika, sh kaks kaevik- ja kaks kaarrada.
Lisaks headele laskuritele on Pärnumaa Eesti jahimeeste kokkutulekutel silma paistnud. Mida sa kokkutulekutest arvad?
Ma olen seda meelt, et üks aasta võiks olla maakondlik ja teisel aastal vabariiklik kokkutulek. See oleks õige ja sellega suudaks ka taset hoida. Kui teha, siis juba teha. Maakonnas on kokkutulekuid vaja. Pärnumaal on 22 seltsi, mis kuuluvad liitu, kümme on iseseisvad, lisaks veel Läänemaalt tulnud. Oleme teinud varem kahepäevaseid, viimane kokkutulek 2019. aasta suvel oli kolmepäevane.
Kui aktiivselt sa praegu jahil käid?
Ma arvan, et sellist nädalat ei ole, kui ma oma jahimaadel ei käi. Ka suvel mitte. Aga sügisel, kui algab suurulukijaht, siis peaaegu kõik nädalavahetused kuni jahihooaja lõpuni välja olen metsas ja vahetevahel nädala sees ka, talvel kindlasti. Kui keegi korraldab hundijahi, siis lähen ikka. Ma tean oma jahimaadel päris hästi, mis loomad kuskil on.
Sina oled see jahimees, kes on ka kalamees.
Kala püüan siis, kui kala võtab. Mulle ei meeldi minna õhtul jõe äärde nagu näiteks hullud karbipüüdjad, kes võivad istuda 24 tundi ühe loigu ääres.
Kevadel püüan särge ja vimba. Nüüd on ju Sindi pais maas, ei pea enam sõitma Sinti, et kala püüda. See kevadine püük on hästi tore. Talvel käin mõned korrad ikka Pärnu lahe peal ahvenat püüdmas. Üks poegadest on ka kalahaige. Kumbki poeg pole küll jahimees, aga kala püüab noorem ikka kõvasti, jõuab rohkem jõe äärde kui mina. Haugirekord on tal samuti suurem kui mul: 9,2 minu seitsme kilo vastu. Teine poeg peab fotoaparaadiga fotojahti. Oleme koos käinud suviti Soomes kalal Haapajärvel Lappenranta lähedal. Soomlastest jahisõbrad käisid siin jahil ja meie seal kalal. Aga siis tuli SAK vahele. Seakatk tõmbas kriipsu peale, nii et kõik see Soome-poolne suhtlus on kahjuks soiku jäänud.
Millised suuremad plaanid on Pärnumaa jahinduses pooleli? Mida tahaksid ära teha peale laskekoolituskeskuse?
Jahimaade kasutusõiguse uued lepingud peavad saama tehtud! See on üks lähema aja kõige tähtsam asi. Seda julgen küll öelda, et maakasutuslepingud ühinenud maaomanikega (ÜMO) on viimase viie-kuue aasta jooksul sõlmitud, mis on meil hea trump, mida paljud ei ole suutnud teha. ÜMO-ga on väga hea koostöö, mis muudab ka kasutusõiguse lepingute sõlmimise hõlpsamaks, soodustab vanade jahipiirkondade säilimist ja koostöö jätkumist.
Ma arvan, et hea koostöö RMK ja kõigi metsaomanikega on vesi ainult jahimeeste veskile ja mõistlik tegevus. Kui mõni maaomanik ütleb, et tema maa peal ei tohi jahti pidada, siis jahimees peab sellega arvestama, mitte vaidlema või saatma maaomaniku pikalt. Maaomanik on peremees omal maal.
