Tartumaa jahiorganisatsioonid kahe maailmasõja vahel

- ajalugu TARTUMAA

jahiorganisatsioonid kahe maailmasõja vahel

TEKST HEINO KASESALU FOTOD REPROD

Aastail 1919 ja 1920 oli Tartumaal pandud alus mitmele jahiorganisatsioonile. Tegevust alustasid Tartu jahiselts, Eesti kütiselts, mitu kaitseliidu kütisalka ning Rõngu jahi ja kalapüügi selts.

Tartus peeti 28. ja 29. mail 1921 kaitseliidu kütisalkade esimene kongress, millest võttis osa 35 vabariigi kütisalkade esindajat. Kõige rohkem delegaate oli ilmunud Viljandi- ja Tartumaalt, üldse ei olnud kütisalkade esindajaid Harju- ja Saaremaalt. Kõige arvukam kütisalk oli Viljandimaal, kus liikmeid üle 1700. Järgnes Virumaa, kus kütisalga liikmeid oli 1222. Kütisalkade tegevus oli mitmekesine: oli hävitatud röövloomi ja -linde, abistatud politseid varaste jälitamisel, korraldatud ajujahte, organiseeritud märgilaskmist haavli- ja vintpüssidest, söödetud kasulikke ulukeid jne. Võru ja Petseri maakonnas oli tabatud üle 500 rebase, karjapoistele oli makstud hüvitist röövlindude pesade otsimise eest.

Pikemaid vaidlusi põhjustas kaitseliidu kütisalkade organiseerimise taktika, samuti üleriigilise kütisalkade liidu asutamise küsimus.

Tartu–Võru rahukogule esitati 17. juunil 1921 avaldus kaitseliidu kütisalkade liidu põhikirja registreerimiseks. Asutajaliikmed olid Otto Rinne, Ado Orik ja Robert Tirol. Kütisalkade liit asus Tartus, tegevuspiirkond oli Eesti. Eesmärk oli koondada Eestis asuvate küti- ja jahisalkade, seltside ning ühingute tegevus, aidata kaasa nende põhikirjaliste ülesannete täitmisele, võimaldada oma liikmetele juriidilist, tehnilist ja ainelist abi. Liidu liikmeteks võisid olla kõik küti- ja jahisalgad, seltsid ning ühingud, kellel on juriidilise isiku õigused. Liidu põhikiri registreeriti 18. juunil 1921. Edgar Terrepson oli 1921. aasta mais Tartus toimunud kaitseliidu kütisalkade esimese kongressi korraldava komisjoni esimees. Peeter Kann oli loodusesõprade ja korraliku jahi armastajate seltsi Artemis üks asutajaliige.

Kurt Meenen oli 1941−1944 Tartu piirkonna komissar.

Kütiselts Wibuane tahab võidelda salaküttimise vastu ja maksab salaküttide ülesandjatele tasu, kui salaküti saab vastutusele võtta.

Tartus peeti 14. augustil 1921 küttide kodu ruumides kaitseliidu kütisalkade asemikkude kogu ja liidu asutajate koosolek. Postimees kirjutas 16. augustil 1921 selle kohta järgmist: „Häälteenamusega valiti juhatusse härrad Oidermann, Rüütel, Gnadenteich, Rinne, Stein, Simonlatser ja Smironin. Revisjonikomisjoni valiti härrad Grimm, Põdra ja Kuuse. Lisaks kütisalga sisseastumismaksule maksab iga kütisalga liige Liidule kolm marka aastas. Liidu häälekandjaks jääb Viljandi maakonna kaitseliidu kütisalga väljaandel ajakiri „Eesti Kütt“, mille üksiknumbri hind on 20 marka. Ülejäänud päevakorra küsimuste lahendamine otsustati jätta juhatuse hooleks.“

Uued jahiorganisatsioonid

Tartumaal asutati 1922. aastal mitu uut jahiorganisatsiooni.

Varnja kütiseltsi põhikirja registreeris Tartu–Võru rahukogu 21. augustil, asutajaliikmed olid Jüri Vaimel, Peeter Martinson, Heinrich Rätsepp ja Aleksander Tõruvere. Selts tegutses kuni 1940. aastani.

Aakre jahi- ja kalapüügiseltsi põhikirja registreeris Tartu–Võru rahukogu 20. septembril. Asutajad olid neli kohalikku jahimeest. Seltsi tegevus oli lühiajaline.

Eesti kütiseltsi Laeva, Kambja ja Kodavere haruseltsid asutati septembris 1922.

Loodusesõprade ja korraliku jahi armastajate seltsi Artemis põhikirja registreeris Tartu–Võru rahukogu 29. novembril 1922. Asutajad olid riigikohtunik Peeter Kann, Tartu ülikooli õppejõud Oskar Daniel ja Eesti Hüpoteegipanga asjaajaja Aleksander Kruusberg. Juhatus asus Tartus, tegevuspiirkond oli Eesti. Põhikirja järgi ei tohtinud seltsil olla üle 30 liikme. Selts rentis 1935−1941 Konguta metskonnast 237,6 ha jahimaid ja maksis selle eest renti 35 krooni ja 64 senti aastas. Rendilepingu järgi pidi selts esitama 50 paari halli varese jalgu aastas.

Kütiseltsi Wibuane registreeris Tartu–Võru rahukogu 4. jaanuaril 1923. Asutajad olid Oskar Schlossmann, Augustin Pann ja August Perajärv. Juhatus asus Tartus, tegevus toimus kogu Eestis. Ajalehes Teataja ilmus 8. mail 1923 lühike sõnum, et Tartu kütiselts Wibuane on võõrastel ära keelanud jahipidamise Marama, Vasula, Kirbusoo ja Pilkuse metsades. Ka seltsi liikmetele on keelatud kevadine mõtuse ja tedrekukkede jaht. Selts tahab võidelda salaküttimise vastu ja maksab salaküttide ülesandjatele tasu, kui salaküti saab vastutusele võtta. Ajaleht Postimees kirjutas 2. novembril 1928, et Tartu kütiselts Wibuane rajas endale Vasula metsa faasanikasvatuse. Raskused seisavad selles, et salakütid tapavad faasaneid.

Jahi- ja kalapüügi seltsi Wambola põhikirja registreeris Tartu–Võru rahukogu 13. veebruaril 1924. Asutajad olid Karl Luik, August Mõru, Jaan Raudsepp ja August Mägi. Juhatus asus Tartus, tegevuspiirkond Eesti. Postimees avaldas 18. juunil 1927 teadaande, et Tartumaal Kaarepere vallas asuvas Pikkjärves on keelatud igasugune kalapüük. Järve rentnik on jahi ja kalapüügi selts Wambola. Ajakirja Eesti Mets 1932 nr 1 andmeil on jahi- ja kalapüügi selts Wambola rentinud jahipidamiseks Kastre metskonna Tõlgu, Kiipuse, Laane, Murulaane, Aruaia ja Viira metsadest kokku 3032,40 hektarit.

Jõgeva kütiseltsi põhikirja registreeris Tartu–Võru rahukogu 18. augustil 1924. Asutajad olid Oskar Sarnet, August Meos, August Vindi ja Elias Mägi. Juhatus asus Jõgeva alevis Tartumaal.

Luunja jahiseltsi põhikirja registreeris Tartu–Võru rahukogu 20. juulil 1925. Asutajad olid Albert Kert, Voldemar Annok ja Jaan Bürger. Postimees kirjutas 15. detsembril 1936, et möödunud pühapäeval korraldasid Luunja jahiseltsi kütid jahi Kõrgeperve vahtkonnas Kavastus. Jahiseltsi kuulub ka arvukalt linnamehi, 15 meest lasid 17 jänest, kaks rebast ja laanepüüsid. Eelmisel pühapäeval said üheksa jahimeest saagiks 22 jänest, kusjuures õnnelikumad olid üks kohalik mees, kes laskis seitse jänest ja üks Tartu prokurör, kelle püss võttis elu neljal pikakõrvalisel.

Valguta jahiseltsi põhikirja registreeris Tartu–Võru rahukogu 3. septembril 1925. Asutajad olid Hermann Peterson, Paul Timse ja Aleksander Kala. Seltsi tegevuspiirkond oli Valguta vald.

Tartu linna politseiülema 4. oktoobri 1925. aasta kirjast politsei peavalitsuse ülemale selgus, et Tartus asus Tartu maakonna kaitseliidu kütisalk, esimees Johannes Glück, ja sama salga Tartu harurühm, esimees Gustav Prikkel. Tegevuse laiendamiseks oli kütisalk kogu

maakonnas asutanud harurühmad ehk jaoskonnad, mis töötasid salga põhikirja alusel. Enne 2. veebruari 1925 asutatud maakonna harurühmad olid Kavastu, Pala, Elva, Aakre, Alatskivi, Otepää, Jõgeva, Ranna, Avinurme, Luunja, Kammeri, Vesneri, Palamuse, Voldi, Laius-Tähkvere ja Lohusuu.

Otepää jahimeeste seltsi põhikirja registreeris Tartu–Võru rahukogu 3. märtsil 1926. Asutajad olid kuus kohalikku jahimeest, tegevuspiirkond oli Otepää ümbruskond.

Postimees kirjutas 31. märtsil 1936, et Otepää jahimeeste selts tähistas oma 25 aasta tegevuse juubelit. Selts oli esialgu asutatud 1911. aastal ja oli üks vanemaid seltse endises Otepää alevis. Seltsi oli koondunud hulk seltskonnategelasi ja jahi- ning kalaspordi sõpru. Liikmete arv on ulatunud vahepeal kuni sajani. Jahipidamiseks on selts rentinud metsi, kalaspordi harrastamiseks oli kauemat aega seltsi käes looduslikult kaunis Pühajärv. Aastal 1932 oli seltsile Otepää metskonna Pilkuse ja Lihuniku metsadest renditud kokku 595 hektarit.

Üleriigiline kongress

Tartus toimus 14. novembril 1926 esimene üleriigiline jahiorganisatsioonide kongress. Osa võttis 12 jahiorganisatsiooni 42 esindajaga. Moodustati komisjon uue jahiseaduse kava redigeerimiseks. Tõstatati üleriigilise jahiorganisatsioonide liidu asutamise küsimus. Liidu põhikirja väljatöötamine usaldati Eesti kütiseltsi ja Tartu jahiorganisatsioonide Artemis ning Wibuane hooleks. Kongressil tehti ettepanek lükata jahihooaja algust kahe nädala võrra edasi.

Mustvee kütiseltsi põhikirja registreeris siseministeerium 16. aprillil 1928. Asutajad olid Mustvee alevi jahimehed Burchard Aidnik, Valter Hain ja August Kangru. Juhatus asus Mustvee alevis, tegevuspiirkond Eesti.

Maarja kütiseltsi põhikirja registreeris siseministeerium 26. septembril 1928. Asutajad olid Voldemar Mässo, August Kurs, Armin Tamm ja Voldemar Amandus. Seltsi juhatus asus Kudina vallas, tegevuspiirkond Tartumaa.

Nõuni−Vana-Otepää jahimeeste seltsi põhikirja registreeris siseministeerium 7. novembril 1928. Asutajad olid seitse kohalikku jahimeest. Põhikirja järgi oli seltsi tegevuspiirkond Vana-Otepää vald.

Vorbuse kütiseltsi põhikirja registreeris siseministeerium 24. aprillil 1929. Asutajaliikmed olid Johannes Naadel, Peeter Freimann ja August Sura. Juhatus asus Tartumaal Vorbuse vallas, tegevuspiirkond kogu Eesti.

Ulila maapidajate kütiseltsi Kotkas registreeris kohtu- ja siseministeerium 2. juulil 1929. Asutajad olid Hans Luukas, Hans Sihver, Hendrik Tamm, Aleksander Kriisa, Jaan Kriisa, Johan Ratnik ja August Pehka. Juhatus asus Ulila vallas Kaimi külas, tegevuspiirkond oli Puhja kihelkond.

Kaarepere kütiseltsi põhikirja registreeris kohtu- ja siseministeerium 3. jaanuaril 1931. Asutajad olid Friedrich Saag, Rudolf Koorts ja August Lang. Tegevuspiirkond oli Kaarepere vald.

Tartu jahimeeste seltsi põhikirja registreeris kohtu- ja siseministeerium 8. detsembril 1931. Asutajad olid Alfred Rutmann, Vilhelm Hoppe ja Aleksander Sukk. Juhatus asus Tartus, tegevuspiirkond oli Eesti.

Jahiseltsi Diana põhikirja registreeris kohtu- ja siseministeerium 14. aprillil 1932. Asutajad olid Oskar Schlossmann, Peeter Villak ja Karl Alasi. Juhatus asus Tartus, tegevuspiirkond kogu Eesti. Postimees kirjutas 27. aprillil 1932, et jahiselts Diana on sihiks seadnud peamiselt jahiloomade ja lindude kasvatamise, kaitsmise ja talviti toitmise.

Vana-Otepää kütiseltsi põhikirja registreeris kohtu- ja siseministeerium 14. juunil 1932. Asutajad olid Eduard Kukk, August Rebane, Artur Käärik, Peeter Schmidt ja Karl Tõukar. Juhatus asus Vana-Otepää vallas, tegevuspiirkond Vana-Otepää ja naabervallad.

Vastse-Kuuste kütiseltsi põhikirja registreeris kohtu- ja siseministeerium 26. novembril 1932. Asutajad olid kuus Vastse-Kuuste valla jahimeest. Juhatuse asukoht oli Vastse-Kuuste vald Tartumaal, tegevuspiirkond lisaks veel Vana-Kuuste, Ahja, Kastre-Võnnu, Haaslava ja Karilatsi vald.

Jahiseltsi Ambu põhikirja registreeris siseministeerium 19. veebruaril 1936. Asutajad olid Leonhard Obet, Karl Puusepp, Elmar Sibul ja Paul Ots. Tegevuspiirkond oli Vara vald Tartumaal.

Torma kütiseltsi põhikirja registreeris siseministeerium 21. juunil 1939. Asutajad olid seitse Torma valla jahimeest. Juhatus asus Torma vallas Tartumaal, tegevuspiirkond Eesti.

Palamuse kütiseltsi põhikirja registreeris siseministeerium 15. detsembril 1939. Asutajad olid Aleksander Priks, Ilmar Ott ja August Grünvald. Juhatus asus Palamusel, tegevuspiirkond oli Eesti.

Elva kütiseltsil oli aastaiks 1936−1942 renditud Konguta metskonnast jahimaid 213,6 hektarit, mille eest tuli maksta renti 32 krooni ja 4 senti aastas. Samuti pidi selts esitama 48 paari halli varese jalgu aastas. Postimees kirjutas 19. aprillil 1939, et kütiseltsi peakoosolekul otsustati seltsile uusi jahimaid juurde hankida. Elvas

otsustati 7. mail korraldada varesejaht. Seltsi igal liikmel tuli 1. juuliks esitada kolm paari röövlindude jalgu. Sama ajaleht kirjutas 11. novembril 1939, et Elva jahimees A. Austla on käesoleval jahihooajal lasknud viis rebast. Laskmine toimus Meeril, kus Austla on jahipiirkonna kaasomanik. Samal ajal on ta lasknud aga ainult ühe jänese.

Viimasena asutatud Tartumaa jahimeeste organisatsioon sõjaeelses Eesti Vabariigis oli Reola jahimeeste selts Ropka vallas, mille põhikiri registreeriti 11. juunil 1940. Sama aasta 5. juulil seltsi tegevus lõppes.

Enne okupatsiooni

Ajavahemikul 1920−1940 asutati Tartumaal võrdlemisi arvukalt jahiorganisatsioone, kusjuures mõne tegutsemisaeg jäi üsna lühikeseks. Mõnda aega tegutsesid veel Saare kütiselts Wibuane (1927), Ranna kütiselts (1928), Roela kütiselts Kotkas (1930) ja Kavastu kütiselts Nool (1933). Arhiivist ei õnnestunud leida mõne seltsi, näiteks Tartu jahiseltsi Kalev, Elva kütiseltsi, Vaimastvere kütiseltsi asutamise protokolle. Eesti Entsüklopeedia IV (1934) andmeil tegutses Tartumaal 1932. aastal kokku 11 jahiorganisatsiooni. Eesti ajalooarhiivis (EAA. 2100. 12. 644) olevail andmeil oli 1937. aastal Tartumaal 17 jahiorganisatsiooni. Seega muutus tegutsevate jahiseltside arv aja jooksul.

Nõukogude Liit okupeeris 17. juunil 1940 Eesti Vabariigi ja varsti pandi ametisse ka uus valitsus. Sama aasta 9. oktoobril anti välja ENSV rahvakomissaride nõukogu määrus poliitharidustöö korraldamise kohta. Selle määruse § 8 alusel likvideeriti Eesti jahiseltsid. ENSV rahvakomissaride nõukogu määrusega 15. aprillist 1941 nr 677 muudeti kehtetuks kõik endised jahirendilepingud ja jahiõiguse muud kasutamisvahekorrad. Keelati jahipidamine ulukitele kuni 15. aprillini 1942. Erandina oli lubatud küttida hülgeid, samuti jäneseid taimeaedades ja puukoolides. Metsaametnikud võisid pidada jahti kahjulikele ulukitele.

Saksa riigi jahiseadus

Teise maailmasõja ajal tehti jahikorralduses suuri muudatusi. Riias ilmus 18. oktoobril 1941 ida maa-alade riigikomissari Hinrich Lohse määrus jahipidamise kohta nn Ostlandis. Eestis pandi 15. detsembril 1941 kehtima Saksa riigi jahiseadus. Kõrgeim jahindusvõim Eestis oli kindralkomissar Karl-Sigismund Lietzmann, kellele allus seitse piirkonnakomissari. Nemad andsid välja ka jahitunnistusi. Tartu piirkonnakomissar oli Kurt Meenen.

Okupatsioonivõimud andsid 1943. aasta lõpul paljudele Eestis varem tegutsenud seltsidele ja ühingutele loa tegevust jätkata. Seejuures oli tingimus, et edasi tegutsemiseks loa saanud organisatsioonid pidid peakoosolekud ära pidama veel samal aastal. Kokku anti Tartus ja Tartumaal tegutsemisluba 254 organisatsioonile, nende seas oli ka kuus jahiseltsi. Tartu linna seltsidest said loa edasi tegutseda jahiselts Diana ja Tartu jahiselts Kalev, Tartumaa seltsidest said loa Otepää jahimeeste selts, Ulila maapidajate kütiselts Kotkas, Vaimastvere kütiselts ja Elva kütiselts. Ajaleht Postimees kirjutas 29. detsembril 1943, et jahiselts Diana pidas oma esimese peakoosoleku pärast seltsi tegevuse taasalustamist.

Seega mõne Tartumaa jahiorganisatsiooni tegevus 1943. aasta lõpul formaalselt küll taastati, kuid sisulise tegevuseni ilmselt enam ei jõutud. Varsti algas Eestis uus Nõukogude okupatsioon.

Uus Alpha 200i

· Suur 3,5“ ekraan · InReach sidesatelliidi tugi · Ülevaatlik menüü · Koerte treening · Nutiühendused