Nurmkana taasasustamine Iirimaal

- kaanelugu Nurmkana taasasustamine Iirimaal

Nurmkana ehk põldpüü on olnud nii Eestis kui ka ülejäänud Euroopas läbi aegade populaarne jahilind. Paraku on tema käsi 20. sajandil kõikjal kehvasti käinud ja praegu on liik jõudnud seisu, kus ta on muutunud jahisaagina haruldaseks või lausa kustutatud jahiulukite nimekirjast ning võetud looduskaitse alla.

Refereerinud PAULI SAAG, bioloogiharidusega jahimees ILLUTRATSIOON EIKE ÜLESOO FOTOD INGMAR MUUSIKUS

Eestis on käimas debatt selle üle, kas vangistuses paljundamine ja loodusesse taasasustamine sobib või ei sobi nurmkanapopulatsiooni turgutamiseks. Selle taustal on kasulik vaadelda teiste maade kogemusi. Järgnev kirjatükk on refereeritud 2012. aastal ilmunud K. Buckley, P. Kelly, B. Kavanaghi, E. C. O’Gormani, T. Carnusi ja B. J. McMahoni artiklist „Every partridge counts, successful techniques used in the captive conservation breeding programme for wild grey partridge in Ireland“. Animal Biodiversity and Conservation, 35.2: 387–393. („Loeb iga nurmkana. Edukaid tehnikaid, mida kasutatakse Iirimaal loodusliku halli nurmkana aretusprogrammis“. Loomade elurikkus ja looduskaitse, 35.2: 387−393.)

Lisainfo ja artikliviidete jaoks palun vaadata originaalartiklit, samuti palun viidata originaalartiklile siinses tõlkeloos toodud info kasutamisel või levitamisel.

Juba varem on näidatud, et farmis kasvatatud lindudega taasasustamine on nende suure suremuse tõttu väga ebaefektiivne, mistõttu seda varianti populatsiooni taastamiseks ei kaalutud. Selle asemel otsustati paljundamiseks kasutada loodusest püütud linde ja hankida neid välisriikidest juurde. Täiendavad käitumisuuringud näitasid, et mitmendat põlvkonda vangistuses sündinud lindude kurnad olid peaaegu kaks korda suuremad kui nende metsikutel liigikaaslastel ja farmilindude tibude koorumisedukus oli peaaegu null, sest vanalinnud olid kaotanud järglaskonna eest hoolitsemise oskuse.

Vangistuses kasvatatud isendite loodusesse taasasustamist on kasutatud paljude väljasuremisohus loomapopulatsioonide juures, kuid edulugusid on vähe. Peamine murekoht kipub olema vangistuses sündinud isendite suur suremus ja väike sigimisedukus, sest nende võime vabas looduses toime tulla ja ellu jääda on vähenenud. Teistpidi aga, kasutades paljundamisprogrammis loodusest püütud ehk metsikuid isendeid, on samuti probleem isendite ellujäämus ja sigimisedukus, sest mõned liigid kohanevad vangistusega vaevaliselt.

Sissejuhatus

Nurmkana arvukus hakkas Iirimaal vähenema juba 19. sajandi keskel. Nurmkana on Iirimaal varem olnud populaarne jahilind, on üsna üllatav, et aja jooksul on ainult mõnel üksikul maaomandil üritatud neid küttimiseks majandada. Enne teist maailmasõda märgati arvukuse mõningat suurenemist, kuid 1950.−1960. aastatel olid arvukuse hinnangud endiselt tagasihoidlikud ja allakäik jätkus. Aastal 1993 hinnati kogu Iirimaa nurmkana arvukuseks kuni 200 pesitsevat paari ja looduslikud populatsioonid olid säilinud üksnes kahes piirkonnas. Seegi number võib olla üle hinnatud, sest samal ajal lasti jahipidamise eesmärgil loodusesse ulukifarmides kasvatatud linde.

Aastal 1996 alustati küll nurmkana aktiivse kaitse programmi, kus muude meetmete hulgas tegeleti ka elupaikade taastamise ja kiskjate ohjamisega, kuid üha kiirenevat allakäiku see peatada ei suutnud. Aastaks 2001, kui alustati selles artiklis kirjeldatud taasasustamise programmi ettevalmistusi, oli looduslik nurmkanapopulatsioon säilinud vaid ühes Iirimaa paigas ja selle suuruseks hinnati ainult 22 lindu. Liigi väljasuremine tundus paratamatu. Eestis mõjutavad nurmkanade arvukust oluliselt ka talved. Karmil talvel hukkub palju linde.

Aastal 2005 hangiti lisaks linde ka Eestist, väidetavalt oli tegu otse loodusest püütud lindudega.

Materjal ja metoodika

Kogu uuringu-/katseala suurus oli 12 km², mille sees omakorda määratleti 5 km² tuumikala. Tuumikalal püüti nurmkanu paljundamisprojekti jaoks ja nad taasasustati, ülejäänud alal tegeleti lisaks kiskjate (peamiselt rebane) ohjamise ja nurmkanale sobivate elupaikade loomise ning majandamisega.

Programmi esimesel kolmel aastal (2002−2004) hangiti linde lisaks

Soovitatavalt võiks loodusest püüda metsikuid isaslinde ja lubada neil paare moodustada kodustatud emaslindudega.

Prantsusmaalt, kus toimus sarnane taasasustamise programm. Tegu oli loodusest püütud lindude järglastega, mitte põlvkondade viisi vangistuses kasvatatud lindudega, nagu ulukifarmides tavaliselt. Aastal 2005 hangiti lisaks linde ka Eestist, väidetavalt oli tegu otse loodusest püütud lindudega. Iirimaa nurmkanade populatsioonil on ühiseid juuri nii ida- kui ka läänepoolsete nurmkanapopulatsioonidega ülejäänud Euroopas, seega leiti selline „veresegamine“ olevat õigustatud.

Eestist pärit lindudelt järglaste saamine osutus aga ootamatult raskeks. Nimelt selgus, et nurmkanapaarid, kellest kas üks või mõlemad linnud olid pärit Eestist, peitusid väga suure osa ajast lindlate varjetesse ega viinud oma järglaskonda söödapaikadesse. Selle tulemusena kannatasid tibud alatoitumuse all ja tibude suremus oli väga suur.

Programm kestis kümme aastat (2002−2011) ja kõigil aastatel püüti tibude saamiseks linde kohaliku asurkonna hulgast. Kevaditi alustati lindude püüdmist alles pärast seda, kui välitöödel saadud vaatlusandmed kinnitasid, et paarid on moodustunud. Seejärel keskenduti peamiselt üksikute isaslindude püüdmisele. Emaslinde püüti loodusest ainult üksikutel juhtudel, sest looduslikes nurmkanapopulatsioonides on tavaliselt isaslindude „ülejääk“ ja emased leiavad kiiresti paarilise isegi algse paari lagunemise järel.

Lindude püüdmisel kasutati peibutisena emaseid nurmkanu, keda hoiti püügipuuri eraldi suletavas osas. Püütud linnud viidi 2,5 m küljepikkusega puuridesse, kus neid ootas juba kolm vastassoost (harilikult siis emast) lindu ja jäädi ootama paari moodustumist. Kui asi õnneks läks ja linnud teineteist omaks võtsid, viidi värske paar uude puuri. Enamikul juhtudel järgnes pesaehitus, munemine ja haudumine. Ööpäev pärast tibude koorumist, pandi pesakond nädalaks spetsiaalse nurmkanatibude jõusöödaga „nuumale“.

Kõik puurid, kus linde hoiti, olid tähelepanuväärselt väikesed: uus, nn pesakonnapuur oli mõõtudega kõigest 1,5 × 0,6 × 0,6 meetrit. Põhjus, miks väikeste tibudega pesakondi nii väikestes puurides peeti, oli kurvad kogemused Eestist pärit lindude järglaskondade nälgimisega: pärast seda leiti, et mõistlikum on panna pesakond väikesesse puuri ja pidevalt sööta, mitte oodata, millal nad ise sööma tulevad. Pesakondi küll jälgiti pidevalt, kuid püüti igati vältida nende harjumist inimesega. Kui pojad said viienädalaseks, lasti kogu pesakond koos vanalindudega loodusesse varem valmis vaadatud paika.

Paraku ei munenud nurmkanad sugugi mitte kõiki mune pessa ja osa mune jäi puuri vedelema. Sellised „eksinud“ munad korjati kokku ja anti kindlat tõugu kodukanadele haududa. Kodukanadest kasuvanematega nurmkanatibusid kasvatati sama metoodika järgi nagu teisigi. Viienädalased tibud võeti kasuvanemate juurest ja viidi loodusesse. Lahtilaskmiskohaks valiti üksiku nurmkana või järglasteta paari territoorium. Sellised järglasteta linnud adopteerisid kohe orbudest tibud ja kasvatasid neid nagu enda omi.

Programm kestis kümme aastat (2002−2011) ja kõigil aastatel püüti tibude saamiseks linde kohaliku asurkonna hulgast.

Tulemused ja looduskaitselised soovitused

Kogemustest õpitakse ja nii kasvas tibude ellujäämus aasta-aastalt, olles 2011. aastal lausa 88,9% − nii head tulemust polnud artikli ilmumise ajaks üheski teises metslindude vangistuses kasvatamise projektis saadud. Vangistuses kasvatatud loomade taasasustamise juures on alati raske koht ka vangistuses sündinud loomade hakkamasaamine ja sigima asumine looduses. Ka selles on Iirimaa eksperimendi tulemused üsna head: sügisese arvukuse keskmine suurenemine kümneaastase ajavahemiku jooksul oli üle 40%.

Kokkuvõtteks andsid artikli autorid seitse näpunäidet, mida järgida nurmkanade taasasustamisel. 1. Kunagi ei tohi kasutada kodustatud või farmis kasvatatud linde, sest nende käitumine ei võimalda looduses hakkama saada ega pesitseda. 2. Pesakondade ellujäämise maksimeerimiseks peaks vähemalt üks vanalindudest olema loodusest püütud, ideaalis samast piirkonnast, kus hilisem lahtilaskmine toimub. Kinni püütud ja taas vabastatud metsikud linnud annavad oma ellujäämisoskused edasi järglaskonnale. 3. Soovitatavalt võiks loodusest püüda metsikuid isaslinde ja lubada neil paare moodustada kodustatud emaslindudega. Pesakonnad tuleb panna spetsiaalsetesse puuridesse 24 tundi pärast tibude koorumist, enne tibud ja seejärel vanalinnud. 4. Tibude kümnepäevaseks saamiseni tuleb neile tagada jõusööt. 5. Et vältida inimesega harjumist, peab lindude ja hooldajate kokkupuuted viima miinimumini. 6. Metsikuid nurmkanu ei tohiks vangistuses hoida rohkem kui üks aasta. 7. Juba enne lindude loodusesse laskmist tuleb tegeleda elupaikade hooldamise, kujundamise, lisasöötmiskohtade ehitamise ja kiskjate ohjamisega.