rimine aga meil kuigivõrd jalgu alla saanud. Märke lihttöö minemakolimisest on aga selgi aastal juba mitu – võtame kasvõi Baltika näite. Tööjõud tuleb siit välja viia või asendada robotitega, mis poleks inimajaloos tingimata midagi väga uut. Inimesi on töös juba ammu abistanud mehaanilised seadmed, mootorid, eri energiat kasutavad ajamid ja muu sarnane. „Robot on lihtsalt veidi nutikam seade või vahel ka lihtsalt tarkvaraline lahendus,“ ütleb Vilo. „Peaksime suhtuma robotisse kui abivahendisse, mitte kui konkurenti.“ Kellele kuulub kasu? See mõistagi ei tähenda, et võimalike ohtude koha pealt ei maksa valvas olla. Prantsuse majandusteadlane, Toulouse’i ülikooli professor Gilles Saint-Paul, kes
Võtmeküsimuseks võib jääda see, kellele robotid kuuluvad. esines tänavu EBS-i poolt korraldatud Eesti majandusteaduse seltsi aastakonverentsil, on seni suhtunud tehnoloogiasse optimistlikult, seoses tehisintellekti ja robotite arenguga on teda tabanud mõningad kahtlused. Ta näeb võimalust, kus palgad ei pruugi enam tõusta, sest inimeste tootlikkus ei pruugi olla enam seotud nende juhitavate seadmete tootlikkusega. Seadmed nimelt juhivad ennast ise, ilma inimeste abita või inimeste väga väikese abiga. Sellisel juhul suurendab tehno-
loogia areng nende inimeste rikkust, kellele see tehisintellekt kuulub, mitte tööliste oma. Viimaste palk võib hoopis väheneda, kuna robotite arenedes muutub inimtöö vähem väärtuslikuks – masin teeb seda palju tõhusamalt. Tavapärases majandusteaduslikus nägemuses asi siiski nii kurb pole. „Robot on masin ja las masin teeb seda rumalat tööd,“ nagu ütleb Kütt. Muidugi robot hakkab aina enam tegema targemaid töid. On ameteid, mida arvuti juba suudab asendada – näiteks teeb see ära masinakirjutajate töö. Arvuti suudab vastu võtta juba ka keskastmejuhtide tasemel vastuseid. Kuid sellest ei pea laskma end morjendada, sest sest iga robotiga lisandub uut laadi töökohti. Robotite enda kasuks tööle panemise võtmeküsimuseks võib jääda see, kellele need kuuluvad – kas