{' '} {' '}
Limited time offer
SAVE % on your upgrade.

Page 1

number

23

T

STUSEST

TÖ Ö S T U S VA L D KO N N A A J A K I R I J A A N UA R 2020

Tervikla endus tööjõurendis KÜSI PAKKUMIST: info@hansavest.com või helista +372 5551 2661

WWW.HANSAVEST.COM


SISU:

TööstusEST Väljaandja: OÜ Meediapilt Koduleht: www.toostusest.ee Toimetus: Meediapilt OÜ, e-post: toimetus@meediapilt.ee, Toimetaja: Heli Lehtsaar-Karma e-post: heli@meediapilt.ee Reklaami müük: Ellen Ostrat, e-post: ellen@meediapilt.ee, telefon +372 5668 8515 Anneli Ostrat, e-post: anneli@meediapilt.ee, telefon +372 5804 3467 Kujundus: Eve Rammo, e-post: kujundus@meediapilt.ee Trükk: AS Kroonpress Toimetusel on õigus kaastöid lühendada ja toimetada. Ajakirjas avaldatud artiklid ja fotod on autoriõigusega kaitstud, levitamiseks vajalik OÜ Meediapilt nõusolek. Kaebuste korral ajakirja sisu osas võib pöörduda pressinõukogusse (meil: pn@eall.ee).

Taaskord elamislubadest lk 4 Intervjuu: Kaimar Karu tahab ettevõtjatesse süstida innovatsiooniisu lk 6–9 Tööstussektor pole rahul riigi teadusraha jaotamisega lk 10–14 Alanud aasta toob neli küsitava eesmärgiga seadusemuudatust lk 16–17 Elektrioksjonilt võib endale soodsa elektrihinna saada lk 18–19

ISSN 2382-9540

Väikesed elektritootjad seisavad silmitsi ootamatu auditivajadusega lk 20–21 Metallitööstus saab koolidega koostöös endale tööjõudu kasvatada lk 22–25 TTÜ elektroonikainstituut ootab magistriõppesse lk 26

Tööstusteemad veebis:

www.toostusest.ee

TALLINN Tähnase tee 2/4 Peetri alevik, Rae vald tel. 601 4594

TARTU Turu 45D tel. 733 9811 PÄRNU Savi 20/1 tel. 444 0010

… ja veereb jälle

www.varson.ee


Taaskord elamislubadest

A

lanud aasta alguses saabunud uudis sellest, kuidas välistööjõu aastane piirarv täitus tänavu juba esimesel nädalal kuhjaga, annab taas põhjust parastavalt, kerge traagilise noodiga ohata: no mida ma ütlesin! Ajakirja TööstusEST mulluses oktoobrinumbris ilmus lugu sellest, kuidas töötamiseks mõeldud elamislubade väljaandmise kord raskendab keemiatööstuse ettevõtetel tööjõu hankimist. Selles nentisime, et väljastpoolt Euroopa Liitu (EL) pärit töötajate piirarv on ilmselgelt liiga väike selleks, et meie tööstus endale piisavalt vajalike oskustega inimesi tööle tuua saaks. Piirarv on vaid üks tükk tervest puslest Kordame siis põhifaktid üle. Valitsus kehtestas tänavuseks sisserände piirarvuks 1314 inimest. Selle raames on ette nähtud 28 tähtajalist elamisluba loomingulistele töötajatele, 18 sportlastele ja kümme välislepingu alusel Eestis elamiseks. Ülejäänud 1258 elamisluba lähevad inimestele, kes tahavad Eestis töötada või ettevõtlusega tegeleda. Mõtlik lugeja võib siinkohal küsida, et kas siis Eestis tõepoolest nii vähe välismaalasi tegutseb? Mõistagi mitte, sest kõik sisserändajad tegelikult selle piirarvu alla ei käi. Piirarvust jäävad välja õppimiseks elamisloa taotlejad, Euroopa Liidu kodanikud ja nende pereliikmed, USA ja Jaapani kodanikud ning inimesed, kes taotlevad elamisluba Eestisse pereliikme juurde tulekuks. Piirang ei puuduta ka neid, kes tulevad Eestisse tööle teadlaseks, õppejõuks või IKTerialale. Samuti ei kuulu kvoodi alla tippspetsialistid, suurinvesto-

4

ERIK ARU KOLUMNIST

Hoida käigus ettevõtet, kus osa töötajaid vahepeal kolmeks kuuks ära käib, pole just kõige mugavam. rid ega inimesed, kes asuvad tööle iduettevõttesse või kavatsevad Eestis iduettevõtlusega tegelema hakata. Odav tööjõud tuleb meie riiki piirarvuta Tegelikult on täiesti arusaadav, miks on piirarv kehtestatud. Eesmärk on takistada odava välistööjõu pikemaks ajaks siia asumist. Ka piirarvu alla kuuluvad töötajad peavad saama vähemalt Eesti keskmist palka, mis mullu kolmandas kvartalis oli 1397 eurot. Üpris selge, et tegelikult pole ju selline tööjõud ülemäära odav. Odav tööjõud käib Eestis teisel moel, näiteks Poola tööviisaga kolme kuu kaupa. Ehitustöö on ehitustöö, kogenud mehel pole selleks pikka väljaõpet tarvis. Seega, odav tööjõud tuleb niikuinii üle piiri, elamislubadega ihnutsemine seda ei häiri. Küll aga

on probleeme nendel ettevõtetel, kes vajavad pikemaks ajaks selliseid kõrgharidusega töötajaid, keda Eestis ei koolitata, pole kunagi koolitatud ega ilmselt hakatagi muidu koolitama kui sellesama firma enda poolt. Samas Ukrainas, Valgevenes või Venemaal on tegu traditsiooniliste ametitega, milleks kõrgkoolidest igal aastal sadade kaupa inimesi välja tuleb. Nende pikemaks ajaks Eestisse toomiseks on mõistagi vaja elamisluba. Muidugi võib inimene tulla tööle ka lühiajaliselt, kuni 12 kuuks. Seejärel peaks ta kolm kuud Eestist eemal viibima ja võiks taas 12 kuuks naasta. On aga ju päris selge, et hoida käigus ettevõtet, kus osa töötajaid vahepeal kolmeks kuuks ära käib, pole just kõige mugavam. Iseasi on veel, mida see töötaja mõtleb ja kaua ta sellisel kohal püsib. Kas tööstusettevõtted peaks ümber profileeruma? Tähelepanelikule lugejale ilmselt jäi paari lõigu tagusest loetelust silma sõna „tippspetsialistid“, kes samuti piirarvu alla ei kuulu. See võiks ju ometi olla pääsetee, kuidas tööstusettevõtted vajalikke inimesi palgata saaksid. Siin tuleb ent mängu üks rasvane „aga“: tippspetsialist tähendab inimest, kes saab vähemalt kahekordset Eesti keskmist palka. Nii head asjatundjat, kellele 2800 eurot kuus maksta, pole tööstusettevõtetel ka igale kohale vaja. Pigem oleks vaja spetsiifilisel erialal värskelt ülikooli lõpetanud asjalikku inimest. Läänest võtta on neid kallis, idapoolsetele tuleb piir­ arv ette. Ehk tasub tööstusettevõtetel end idufirmadeks ümber profileerida?


Meedres Dangerous Goods OÜ kutsub teid

IATA ohtlike veoste regulatsiooni 1., 2., 3., ja 6. kategooria koolitusele. Koolitus põhineb aastal 2020 kehtival “IATA Dangerous Goods Regulations” 61. väljaandel. Kursus on mõeldud ohtlike saadetiste saatjale, pakkijale, ekspedeerijale ja vastuvõtu kontrolörile, et tagada nende tööks vajalikud teadmised ja parimad töövõtted. Koolitusel käsitletakse ohtlikele veostele rakenduvaid piiranguid, selgitatakse klassifitseerimispõhimõtteid ning õpetatakse klassifitseeritud tooteid nõuetekohaselt identifitseerima.

Õpetatakse ohtlike kaupade deklaratsiooni koostamist ning selgitatakse ohtlike saadetiste käitlemisreegleid ja laadimisnõudeid. Koolitame lennuametis kinnitatud koolituskava järgi. Meie koolitaja on saanud kogemusi igapäevatöös ja rahvusvahelistelt koolitustelt, sh IATA ohtlike veoste inspektorite koolituselt.

Peale selle tutvustatakse pakendamisnõudeid, korrektsete pakendite valimist ja nende nõuetekohast märgistamist.

Koolitus on eestikeelne. Kuna töövahendina kasutatav käsiraamat “IATA Dangerous Goods Regulatons” on ingliskeelne, siis on kursuse edukaks läbimiseks vaja osata heal tasemel inglise keelt. Baaskoolitus toimub 2.–6. märtsil 2020 Kadaka ärimajas (Kadaka tee 4, Tallinn). Koolituse hind sisaldab lõunasööki ja kohvipause. Koolituse kestus: 40 tundi. Koolituse hind on 850 eurot + km. Juhul kui koolitusel osaleja kasutab oma IATA DGR 2020 (61th edition) käsiraamatut, siis on kursuse soodushind 790 eurot + km. Koolitusele registreerumiseks saatke e-kiri 21. veebruariks aadressile dgr@meedresdg.eu. Kiri peaks sisaldama maksja rekvisiite, koolitatava nime ja rolli. Kohtade arv on piiratud.


Kaimar Karu:

vaja on julgust asju ette võtta Julgus eksperimenteerida ja oskus muuta innovatsioon igapäevatöö osaks on Eesti tööstusele hädavajalikud, et maailmas konkurentsivõimelisena püsida, leiab väliskaubandus- ja infotehnoloogia­minister Kaimar Karu. KÜSIS: HELI LEHTSAAR-KARMA

6

Teie portfelli kuuluvate teemade ring on väga lai. Millega on ametis oldud kahe kuu jooksul tulnud kõige rohkem tegeleda? Ka minu jaoks tuli mõnevõrra ootamatult see, et valdkond on nii lai – sisuliselt kirjakastist kosmoseni. Infotehnoloogia suhtes on suurt huvi üles näidatud, sest see on avalikkuse jaoks varem kõige enam murekohti tekitanud.

Ka väliskaubandusega on tulnud juba tõsiselt tegeleda. Ettevõtluse edendamiseks tehakse EAS-i kaudu nii Eestis kui ka väljaspool väga palju, seega kui ütlen, et EAS on võtnud kõige rohkem mu aega, siis ma ei valeta – neil ongi väga mahukad tegevused, mis haakuvad paljude valdkondadega. Ühtlasi olen aru saanud, et EAS-il on võimekust ettevõtteid nõuannete ja toetustega aidata palju rohkem, kui praegu küsima osatakse tulla. Eesti tööstus on võrreldes Saksamaa või Soome tööstusega liiga tööjõumahukas, samuti on meie tootlikkus madalam.


Kaimar Karu imestab, miks ettevõtjate innovatsiooniisu nii väike on ja lubab välja selgitada selle põhjused. Foto: Äripäev/Scanpix/ Liis Treimann

Millised on lahendused selle olukorra parandamiseks?

Peame targalt tegutsema, võttes arvesse praegust reaalsust tootmisettevõtetes. On palju riike, kellega me ei suuda tööjõukulu või tööjõu arvukuse osas konkureerida ja sellega pole midagi ette võtta. Isegi kui toome töötajaid kolmandatest riikidest juurde, tuleb üsna kiiresti mõistlikkuse piir ette. Tark tegutsemine tähendab meile sobilikes tööstusvaldkondades, kus meil on ajaloolised teadmised või loodusressursid, kõrgema lisand­ väärtusega tootmise arendamist. See võimaldab meil konkurentsis püsida.

Üks riigi ülesandeid on aidata leida ettevõtetele nišše, kus reaalselt konkureerimine on võimalik, ja teiseks pidada ettevõtjatega ausat dialoogi valdkondade asjus, kus asjad ei liigu edukalt. Üks murekoht on põlevkivitööstus – siin tuleb tööstusharu ümber defineerida, põlevkivi põletamise asemel sellele kõrgemat lisandväärtust anda. Millised meile sobilikud tööstusvaldkonnad on? Puidutööstus on suure potentsiaaliga, ka rasketööstus, metallitööstus. Keemiatööstuse eksport on päris hea. Oluline on see, et ettevõtted peaksid turusituatsiooni muutudes liikuma eelmistelt mudelitelt uuematele ja selleks on vaja innovatsiooni. Innovatsioon omakorda vajab toetust, isegi mitte niivõrd rahalist, vaid pigem abistavat ja suunavat. Siin on vähemalt kaks aspekti. Üks on see, millega tegeleb EAS ehk innustab ettevõtteid teadus-arendustegevusse panustama ja toetab neid tegevusi. Teine aspekt on selliste inimeste olemasolu, kes suudavad innovatsiooniga tegeleda. Ettevõtjad ei võta innovatsiooni asjus vedu ning ma ei ole ametis oldud veidi enam kui kahe kuu jooksul veel täpselt aru saanud, miks. Tundub, et paljude jaoks on innovatsioon praegu nice to have asi ehk teema, millega tegeletakse siis, kui kõik muud asjad on korda saanud. Selle mõtteviisiga enam kaugele ei jõua. Kuid ma kindlasti ei alahinda ettevõtjate intelligentsust – kui edukate ettevõtete juhid ei suuda innovatsiooni lahti mõtestada, siis kusagil on mingi tõrge ja see pole nende peas. Meil tuleb välja uurida, kus see tõrge on ja see likvideerida. Siin saab ka riik aidata. Kuid mul läheb aega, et välja selgitada, miks isu innovatsiooni järele meil nii väike on.

Meil on koostatud tööstuspoliitika roheline raamat, aga kuidas see ellu äratada? Ellu äratada pole vajadust, sest töö raamatu alusel käib. Näiteks möödunud ja käesoleva aasta meetmed – tootearendusmeede, digidiagnostika, digiinvesteeringud – ongi lähtunud rohelisest raamatust. Olen jõudunud kohtuda ka tööstus 2030 ekspertkoguga. Ekspertkogu laiendusena on loodud töörühmad, mis konkreetsete muredega tegelevad. Sel aastal tegeletakse finantsinstrumentide, tööstuse sisendiga Eesti energia- ja kliimapoliitikasse ning tööstuses vajalike oskuste teemadega. Rohelises raamatus on eesmärkide saavutamise hindamiseks seatud mõõdikud, neist mõnedega oleme päris hästi hakkama saanud, kuid murekoht on tööstusettevõtete investeeringud teadusarendustegevusse, kus oleme seatud eesmärkidest maas. Kasvõi paljukäsitletud digital transformation ei tähenda ju ainult olemasolevate protsesside efektiivsemaks muutmist, vaid äriprotsesside ümbermõtestamist tehnoloogia parima ärakasutamise abil. Selleks tuleks korraks samm tagasi astuda ja vaadata, kas teeme praegu õigeid asju? Ehk saame olemasolevat tehnoloogiat kasutada millegi täiesti uue tootmiseks, tehes väikese lisainvesteeringu? Nii et tuleb mitte ainult automatiseerida olemasolevat protsessi, vaid vaadata, mida tehnoloogia saab sulle veel pakkuda. Tööstusettevõtted peaksid läbi mõtlema ka toode vs. teenus paradigma: traditsiooniliselt on meil olnud tooteid tootvad ettevõtted, nüüd liigume terves maailmas teenusmajanduse poole. Tasuks mõelda, kuidas tööstusettevõte saaks seda suunda ära kasutada, millised on võimalused arendada olemasolevate toodete juurde teenu-

7


seid. Ka siin saab EAS nõu ja jõuga abiks olla. Investeeringute tegemine on konkurentsivõime tagamiseks hädavajalik, aga Eestis ei anna kommertspangad tööstusettevõtetele pikaajalisi laene. Tööstuspoliitika roheline raamat pakub välja, et riik peaks sekkuma ja turutõrke eemaldama. Kas ja mida on selles vallas plaanis teha?

Olen kuulnud väidet, et pankadest on raske saada pikaajalist laenu, aga viimasel tööstus 2030 ekspertkogu kohtumisel jäi kõlama, et paljulubavatele projektidele raha leidmine pole tegelikult raske, sh vaatavad ettevõtted ka Eesti kommertspankadest kaugemale. Euroopa Liidu poolne rahastamine jätkub, seega peame ettevõtjatega koos üle vaatama, millised oleks mõistlikud finantsinstrumendid. Ma pole otsetoetustele suure rolli panemise pooldaja – toetusrahaga saame aidata vaid väikest arvu ettevõtteid. Põhisuund peab olema sellel, et riik soodustaks head ärikeskkonda. Üks ärikeskkonda soodustav meede on maksuerisuste tegemine energiamahukale tööstusele. Kas ja millal see juhtub? See on valitsuses lähiajal arutlusel, meil on tahe olukorda muuta ja soodustada suurtarbijaid. Kuid selle tegemine nii, et kõik võidaksid, mitte ei soodustataks ühte gruppi teise arvelt, on keeruline. Mida kiiremini me lahenduse leiame, seda parem. Tööstusettevõtted said alates 2018. aasta lõpust taotleda EAS-ist toetust ettevõtte digidiagnostikaks (eelarve 1,1 mln). 2019. aasta kevadel lisandus investeeringutoetuse meede, milleks ette nähtud kolm miljonit eurot oli juba oktoobriks otsas.

8

Kas meetme jaoks tuleb lisaraha?

Määruse koostamine lisaraha küsimiseks käib, sest see meede oli efektiivne. Meede avaneb uuesti selle aastanumbri sees. Digitaliseerimise ja innovatsiooni puhul võiks ettevõtted mõelda ka investorite raha kaasamisele, sest raha on turul palju ja see ei tunne riigipiire. Tõsi, investorid eelistavad lühikese tasuvusajaga projekte, kuid see võimaldab suurematel ettevõtetel teha eksperimentaallahendusi ja spin-off projekte, et mõelda välja uus teenusevõi ärisuund. Kui see on edukas, siis võidavad kõik. See annab suurematele ettevõtetele võimaluse olla ise tururaputaja – nagu Bolt või Uber taksoäris – mitte lasta teistel turgu raputada. Eelkõige on vaja julgust asju ette võtta. Kuum teema on kliimamuutused ja Euroopa roheline kokkulepe. See seab tööstusettevõtted silmitsi väga suurte muudatustega, et eesmärgiks seatud kliimaneutraalsus saavutada. Samas on praegu üsna palju määramatust, milliste meetodite ja kelle raha eest need eesmärgid saavutatakse. Millal võib oodata suuremat selgust?

Hetkel ei tea seda vist keegi. Praegu kogume sisendit ministeeriumitelt ja ettevõtetelt, et selgitada, mida see meie jaoks tähendab. Positiivne on see, et 25% kõigist EL-i järgmise finantsperioodi rahastusprogrammidest on suunatud kliimaneutraalsuse saavutamiseks vajalikele tegevustele ja investeeringutele. Raha on seega olemas, küll on aga vaja välja mõelda, mida me eesmärkide saavutamiseks tegema hakkame. Oluline on ka see, et kui räägime kliimaga seotud eesmärkidest ja nende täitmisest, siis ei saa kehtestada üleeuroopalisi mehhanisme, mis kehtivad kõigile – näiteks

on riike, kes on põlevkivist suuremas sõltuvuses kui teised. Me peame, absoluutselt peame olema pragmaatilised ja arvestama Eesti eripäradega. ÜRO kliimaraport näeb puidus ja metsanduses tohutut potentsiaali. Soomlased on seda agaralt kasutama asunud. Riiklikult töötatakse puidust kangaste kallal, Soome firma on valmis teinud puitkomposiidist auto, kus isegi rehvid on 40% puidust. Puidutööstus on Eesti majanduse ja ekspordi üks tugisambaid, kuid riiklikku tuge sektorile ei ole. Kuidas saaks riik kaasa aidata Eesti puidu lisandväärtuse kasvatamisele?

See selgub selle aasta jooksul. Puiduettevõtted on kaasatud tööstus 2030 gruppidesse ja töötame koos programmi välja. Võimekus on puidutööstusel olemas, sest nad on oma toodetega Eestit reklaaminud üle maailma. Peatselt lähen Eesti puitmajatootjatega Hollandisse ärivisiidile ning seal teatakse ja tunnustatakse meie tooteid väga kõrgelt. Traditsioonilise tööstuse innovatsiooniredelil järgmisele pulgale astumiseks vajalikud tegevused peame riigi ja ettevõtjate koostöös välja mõtlema ja paika sättima. Tahangi siinkohal öelda, et kui ettevõtjatel on küsimus või mure, võiks tulla ministeeriumisse ja küsida, kas ja kuidas riik saaks aidata. Ettevõtjad võiksid riiki veel rohkem nügida. Ettevõtjad peaks ka veenduma, et nende huvid oleks tööstus 2030 ekspertkogus esindatud. Ja kui pole, siis tuleb omavahel koostööd teha, et see esindatus tekiks. Üks filosoofilisem küsimus ka: kas tööstus on IT osa või on IT tööstuse osa ehk kas Eestis peaks olema hoopis tööstus- ja ettevõtlusminister? Või oleks


interpack

mõistlik hoopis üks majandusminister?

Infotehnoloogia on tööstusharu. Sellega on kohati kaasnenud arusaam, et IT on olemas iseenda jaoks, kuid pigem on ta kõiki teisi tööstusharusid toetav. Seejuures on paljud innovatsiooniprojektid sellised, mis on alles viie või kümne aasta pärast rakendatavad. Infotehnoloogia peab olema toetaja ja võimaldaja, mitte asi iseeneses. Kui suudaksime rohkem tööd teha selle nimel, kuidas rakendada ettevõtete jaoks IT-lahendusi – mitte ainult digitaliseerida, vaid asju teistmoodi teha ja uusi asju teha – oleme leidnud võimaluse, kuidas maailmakonkurentsis ellu jääda. Riik saab siin aidata dialoogi luua. Praeguse valitsuse volitused lõpevad 2023. aastal – kui vahepeal just midagi ei juhtu. Oletame, et on aasta 2023 ja Teilt küsitakse: mida kasulikku tegite oma ametiaja jooksul Eesti tööstuse jaoks? Mida tahaksite vastata?

Loodan, et saan öelda, et Eesti ärikeskkond on vastavuses ettevõtete reaalse vajadusega. See tähendab, et riik on aru saanud, millist ärikeskkonda ettevõtted vajavad – minu meelest praegu ei saa veel nii hästi aru nagu võiks. Riigi roll – ja mitte ainult Eestis – on tihti kontrolliv ja keelav. Mulle meeldiks, kui riiki nähtaks aastal 2023 võimaldajana. See on imidžimuutus ja seda saab saavutada tegudega, mitte turundusega. Teiseks loodan, et saan öelda, et eesmärgid innovatsiooni suunal on mitte täidetud, vaid olulisel määral ületatud. Me oleme leidnud magusa võimaluse, kuidas Eesti ettevõtted suudavad innovatsiooni kui suuna omaks võtta, nii et see on muutunud igapäevatöö osaks. Kolmandaks loodan, et ettevõtted julgeksid eksperimenteerida ja neil oleks selleks ka võimekus.

PROCESSING & PACKAGING

Tundub, et paljude jaoks on innovatsioon praegu nice to have asi ehk teema, millega tegeletakse siis, kui kõik muud asjad on korda saanud. Kaimar Karu

Messe Düsseldorf GmbH esindus Eestis Saksa-Balti Kaubanduskoda Eestis, Lätis, Leedus / AHK Service OÜ Suurtüki 4b _ 10133 Tallinn _ Eesti tel. +372 6276 946 _ e-post: elo.saari@ahk-balt.org www.ahk-balt.org _ www.messe-duesseldorf.de


Tööstus pole rahul riigi teadusraha ühekülgse kasutamisega Tööstussektor on rahulolematu, sest ettevõtjate hinnangul rahastab riik tehnikavaldkonna teadus-arendustegevust arusaamatult tühises summas võrreldes praktilist väljundit vähem omavate teadusharude rahastamisega. TEKST: AIN ALVELA

Nii on see väldanud aastaid ning läinud aasta lõpus, kui tänavune riigieelarve avalikkuse ette jõudis, läkitas tosin valdavalt tööstusettevõtteid esindavat katusorganisatsiooni asjaomastele ministeeriumitele, ametkondadele ja peaminister Jüri Ratasele, kes on ka valitsuse teadus- ja arendusnõukogu esimees, ühispöördumise. Selles juhitakse tähelepanu tehnika ja tehnoloogia valdkonna kroonilisele alarahastamisele. Näiteks võrreldes OECD riikide keskmisega on Eesti teadus-arendustegevuse investeeringud tehnika ja tehnoloogia valdkonnas kõige madalamad. Veel võrreldakse Eestis loodusteadustele (matemaatika, füüsika, keemia) eraldatava raha ebaproportsionaalselt suurt osa võrreldes tehnikateadustega. „Asjaolu, et Eesti Teadusagentuuri (ETA) eraldatavad uurimistoetused on ebaproportsionaalselt suures osas suunatud Eesti üli10

koolides ja teadusasutustes teadustööks, mille seotus töötleva tööstusega ja laiemalt Eesti majanduse ja ühiskonna vajadustega on lubamatult väike, on erialaliitude jaoks arusaamatu,” märgitakse pöördumises. „Kooskõlas OECD riikides ülikoolidele suunatava rahastusega tuleb ka Eestis seada eesmärgiks tehnikateaduste uurimistoetuste proportsionaalse jaotuse suurendamine 25%-ni kogurahastamisest.” Liidud leiavad, et vähene riiklik toetus jätab Eesti olulise majandusveduri – töötleva tööstuse – euroliidus konkurentide seas üksjagu halvemasse seisu, andes teiste riikide ettevõtetele konkurentsieelise nii tootearenduse kui ka turunduse vallas. Töösturid ja nende esindajad on oma väljaütlemistes veelgi karmimad – nii mõndagi pehmet, sageli mitte mingisuguse praktilise väljundini jõudvat teadusuuringut nimetatakse üldistavalt kuu-uurimiseks, geeniuuringute rahasta-

mist aga Eesti riigi raha põletamiseks, kuna kardetakse, et uuringute tulemused jõuavad moel või teisel suurte piiritaguste ravimifirmade kätte. Rohepööre teadlaste toel Eesti Keemiatööstuse Liidu tegevjuht Hallar Meybaum kinnitas, et tööstusliitude omavahelises suhtluses on nn praktilise teaduse riikliku rahastamise teema ja selle kallutatus n-ö pehmete väärtuste kasuks olnud mitu aastat jututeemaks ning nüüd päädis see ametkondadele saadetud pöördumisega. Meybaumi sõnul valmis suuresti liitude pealekäimisel 2017. aasta lõpus majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis tööstuspoliitika roheline raamat, kus sätestatakse mh Eesti töötleva tööstuse vajadused ja arengusuunad. Näiteks tööstuse efektiivsuse tõstmine 2023. aastaks 80%-le Euroopa Liidu tasemest (2017. aastal oli see näitaja alla 49,7%), automatiseerimise ja digitaliseerimise vajalik-


Eesti Elektritööstuse Liidu juht Tõnis Vare. Fotod: Meeli Küttim

kus jmt. Lühidalt öeldes on palju arutatud teaduse suunamist vastavalt meie töötleva tööstuse vajadustele, sest muidu pole võimalik neid eesmärke saavutada. „See on pikalt vindunud teema. Teadus on meil rahastatud projektipõhiselt. See on praktilise teaduse surm, sel puudub väljund tööstusele. Et ellu jääda, kirjutavad teadlased projekte. Ja enamasti ei ole teadusprojektid tööstuse vajadusi arvestavad, neid võib liigitada humanitaarvaldkonna baas­ uuringute, mitte inseneriteaduste rakendusuuringute alla,” nentis Meybaum. Ta lisas, et erasektor on ju deklareerinud, et kui Eesti riik paigutab rakendusuuringute rahastamiseks vähemalt 1% SKP-st, siis hakkavad ka erafirmad sellesse rohkem investeerima. Tõepoolest – eelmisel aastal eraldas riik Eesti Teadusagentuuri kaudu teadusasutustele sihtotstarbelist nn uurimistoetust ligemale 40 miljonit eurot, millest tehnika-

Eesti Keemiatööstuse Liidu juht Hallar Meybaum.

Kui anda tööstusele rohkem, tuleb sealt ühiskonnale rohkem tagasi ja raha saab rohkem jagada ka neile teadusharudele, mis ehk nii palju ühiskonnale tagasi ei anna. Tõnis Vare

teadlastele jagus vaid 12%, lõviosa riigi teadusrahast kahmasid endale loodusteadused, ühtekokku u 18 miljonit eurot, sellest bioteadused 8,2 miljonit. 2015. aastast pärinevad andmed ütlevad, et 117 miljonit eurot erasektori raha liikus teadusuuringute tegemiseks piiri taha, sest kodumaa ülikoolidest polnud võimalik neid tellida. Eestisse jäi toona vaid alla 8 miljoni siinsete ettevõtete raha, millega rahastati praktilise väljundiga teadusuuringuid. „Meil on väga head teadlased, aga neilt ei saa üldjuhul uuringuid tellida, sest nad töötavad mujale. Ikka selleks, et elus püsida,” selgitas Meybaum. „Samas on kõik arengud nn rohepöörde suunas, mida ka tööstuselt nõutakse, teaduspõhised. Näiteks kliimaneutraalsus, ringmajandus, süsinikuheitmete sidumine, mürgivaba keskkond.” Meybaum möönis, et kõik tahavad raha saada – keeleteadlased, rahvaluule uurijad, etnograa11


fid, arhivaarid, aga keegi ei küsi, kust raha tuleb. „Raha tuleb tööstusest, mitte seina seest. See on igivana probleem – meie riik on õhuke ja paljude asjade jaoks raha ei jätku,” nentis Meybaum ja lisas, et kui me annaks raha neile, kes seda taasloovad, siis oleks seda ka rohkem jagada. Liiga palju raha valesse kohta Eesti Elektritööstuse Liidu tegevjuht Tõnis Vare nentis, et kui loodusteadustele antakse ligi 55% rahastusest, siis on see võrreldes teiste EL-i riikidega anomaalne nähtus. Tehnika ja tehnoloogia valdkond vajab suuremat toetust ning seeläbi saavad toetust ka loodusteadused (matemaatika, füüsika, keemia, meditsiin), sest nad on tihedalt seotud. Vare hinnangul peaks riik korrastama valdkondlikku rahastamist ja mitte ainult

25%

teadusagentuuri eraldatavate uurimistoetuste kogusummast peaks minema tehnikateadustele, leiavad tööstussektori erialaliidud.

tehnikavaldkonnas, vaid terviklikult. Tõnis Vare on seda meelt, et teadus peab ka ühiskonnale midagi pakkuma, kui riik sellele raha eraldab. Samale asjale on tähelepanu juhtinud ka Euroopa Komisjoni eksperdigrupi hinnang Eesti teadusinfosüsteemile, mida võiks resümeerida nii – logelemise eest pole mõtet maksta. Teisisõnu pannakse Eestile südamele, et tarvis on leida prioriteedid ja tegevussuunad, mida ennekõike arendada ja vastavalt ka rahastada. „Ega ühiskonnas ole ainult majandusprobleemid, terve ühiskond sipleb probleemides – meil ei jätku logopeede, reaalainete õpetajaid, perearste. Tarvis on rahastada valdkondi, mida ühiskond kõige rohkem vajab,” selgitas Vare. „Ja siinkohal jääb lauale muidugi majandus, sest kus see lisandväärtus ja sellega kaasnev suurem hulk ra-

ha ikka mujal tekib kui töötlevas tööstuses. Kui majandusel läheb hästi, siis on meil ka rohkem raha, mida jagada. Tark on seda jagada teadus-arendustegevusse.” Tõnis Vare sõnul peaks muutuma kivistunud mõtteviis, et ühiskond niikuinii ei saa teadlaste tööst ja tegemistest aru, antagu neile vaid raha ja ühiskonnal ei ole õigust nõuda tulemust. „See on proportsiooni küsimus. Kui anda majandusele ja tööstusele rohkem, tuleb sealt ühiskonnale rohkem tagasi ja raha saab rohkem jagada ka neile teadusharudele, mis ehk nii palju ühiskonnale tagasi ei anna või kus otsene teadussiire puudub,” rääkis ta. „Kõik saavad aru, et baasteadus annab sisendi rakendusteadusele, aga ka baasteadust tuleks teha piiratud ressursside korral valdkondades, mis on Eestile otseselt vajalikud.”

SAMA RAHA EEST

ROHKEM!

Juba 25 aastat tegevust Ees�s Voolugeneraator GE 7000 HBS-L AVR

Convex Pulse

6,5 kW 230 v 31,1 A

Hind alates 2200 +km Tavahind 3550 +km

2200.-

1399.-

6,5 kW 400 v 11,5 A

2400.-

1535.-

EVERMATIC AIR

varustatud Clean-Air õhupuhastus filtrisüsteemiga

600.-

Smartmig T25

699.-

Hind 999 +km TIG- ja Tavahind 1540 +km elektroodkeevitus

CEA Project 180 HF

keevitusvool 5- 180A, 220 v, ja maanduskaabliga

12

www.cedo.ee

Tartu: Vasara 52D Pärnu: Tallinna mnt 84 Tallinn: Vana-Tartu mnt.18 , Ladu 10

Lühinumber 1691


Firmadel napib võimekust teadust teha

E

esti Rõiva- ja Tekstiililiidu tegevjuhi Ruta Rannala sõnul oleksid just teadlaste rakendusuuringud need, mis tema valdkonna ettevõtetele kasu tooks. Ta peab firmadele üsna sobivaks teadusagentuuri meedet Nutikas, aga siiani pole rõiva- ja tekstiilitööstuse ettevõtted seda meedet just teab mis palju kasutanud, sest puudu jääb võimekusest. Lisaks märkis Rannala paari EL-i teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi Horisont 2020 projekti, mis on rakendusliku iseloomuga ja mille eesmärk on suhteliselt kiiresti lahendada mingisugune ettevõtte ees seisev praktiline probleem – juurutada uus tehnoloogia, võtta kasutusele uusi materjale jmt.

„Meie tööstusharu kasutab teiste tööstuste toodetud n-ö lõpptooteid – masinaid ja materjale. Eesti ettevõtted pole väga huvitatud materjaliteaduse alusuuringutest. Valdavalt väike- ja mikroettevõtetel puudub vastav võimekus, samuti pole meil siin sellist tööstust, mis lausa kiutasemel mingi uue materjali loomisega tegeleks,” kirjeldas Ruta Rannala olukorda. „Enamik ettevõtteid töötleb mujal maailmas välja arendatud ja valmistatud kangaid. Tuleb tunnistada, et Eesti firmades napib ambitsiooni, võrreldes sellega, milline võiks olla ülikoolide võimekus.” Ta lisas, et ei soovi teha kriitikat rahajaotamise põhimõtete üle, kuid möönis, et proportsioon on paigast ära. Samas tuleks Rannala hinnan-

gul vaadata ka keerulisel ajal peamiselt turunduse ja ärimudeli teemadega maadlevate ettevõtete võimekust, sest neil ei jätku tihti jõudu pikaajalistesse teaduspõhistesse arendusprojektidesse raha ja energiat panustada. „Kui teadusest natuke eemale minna, siis innovatsiooniprojektidega on ettevõtetes olukord parem ja tehakse koostööd nii Tallinna Tehnikaülikooli kui ka tehnikakõrgkooliga. Need on päris huvitavad, teaduspõhised ja teadusmahukad projektid, aga nende raames ei looda uut teadust,” iseloomustas Ruta Rannala sektori ettevõtete arendustegevust. „Seal rakendatakse olemasolevaid teadmisi uuel, seni kasutamata moel. See on innovatsioon, mitte teadustöö.”

Eesti Tarneahelate Juhtimise Ühingu

ning

juubelikonverents

Tarneahelakonverents 2020: TARNEAHELA JALAJÄLG

KONVERENTSI PEAESINEJAD

20.veebruaril 2020, Laulasmaa Spa ja konverentsikeskus

Rahvusvahelised ja kodumaised tarneahela valdkonna tippesinejad aitavad näha, kuidas jätta ettevõttena keskkonnale väiksem jalajälg, kuid samas tegutseda endiselt kasumlikult!

HORST WIEDMANN

Saksamaa Tarneahelate ja Ostujuhtimise Assotsiatsiooni president

Uuri lähemalt

PAUL DENNEMAN

rahvusvaheliselt tunnustatud tarneahela spetsialistide koolitaja

INGRID UIBUKANT Ragn-Sells’i tarneahelajuht

Lisainfo ja registreerimine: www.prolog.ee/tarneahel2020/ või võtke ühendust peep.tomingas@prolog.ee, +372 5610 3600

MIHKEL TAMMO Estanci tegevjuht

Konverentsil on sünkroontõlge eesti keelde.

Korralduse koostööpartner


TAK-id panustavad tootearendusse

M

ajandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) majandusarengu osakonna juhataja Kaupo Reede kinnitas, et ministeeriumis saadakse aru, et loodusteadused on inseneeriaga võrreldes seni riigilt suuremat rahastust saanud. „Oleme ministeeriumis seda meelt, et inseneeria osa teaduses tuleb rohkem toetada ja sellest tulenevalt toetame ka ettevõtjate arvamust,” andis Kaupo Reede mõista, milliste ettepanekutega läheb MKM-i esindaja veebruaris toimuvale Eesti Teadusagentuuri koosolekule, kus rahajagamist 2020. aastaks arutatakse. „Selleks, et raha jagada, tuleb see kõigepealt teenida ja investeeringud teadus-arendustegevusse aitavad seda teha,” lisas Reede. Ta selgitas ka 15 aastat tagasi suuresti euroliidu raha toel loo-

dud ligi kümne tehnoloogia arenduskeskuse (TAK) praegust olukorda. Nimelt loodi TAK-id just ettevõtete ja teadusasutuste vahelise koostöö edendamiseks. Esialgu toetati TAK-ide tegevust EL-i fondidest, edaspidi peaksid nad muutuma iseseisvateks äriühinguteks, mille osanikeks on ettevõtted ja teadusasutused. TAK-id muutuvad iseseisvaks Praegu hakkab see aeg tasapisi kätte jõudma, mil selgub TAKide eluvõime ja potentsiaal saada isemajandavateks organisatsioonideks. EL-i rahad tehnoloogiaarenduskeskustele lõpevad käesoleval rahastusperioodil ning aastal 2022 peavad lõppema viimased programmilised tegevused, mida programmi raames toetati. Pärast seda peavad TAK-id juba ise hakkama saama.

Kaupo Reede sõnul on TAK-id saanud euroraha kahel rahastusperioodil – eelmisel perioodil oli rahasaajate seas kaheksa TAK-i, käimasoleval on neist rahastatavate sekka jäänud kuus, kes said kokku 38,8 miljonit eurot. „Praegusel rahastusperioodil langesid välja vähiuuringute TAK ja nanotehnoloogia TAK. Seda just sellepärast, et me ei näinud neis otseselt ettevõtjatele suunatud teenuseid ja tulemust. MKM jagab põhimõtet, et me ei toeta baasteadust,” selgitas Kaupo Reede. Kaupo Reede hinnangul läheb allesjäänud TAK-idel päris hästi. Näiteks mõne TAK-i tegevusest moodustab toetus praeguseks vaid 12% kogueelarvest. See annab tunnistust sellest, et leitud on uued tuluallikad, majandamine läheb ülesmäge ja sellest on ka TAK-i liikmetest ettevõtetele kasu.

Omaette nokitsemine ei too kellelegi edu SIRJE POTISEPP EESTI TOIDULIIDU JUHT

O

leme teiste liitudega toetanud kahte printsiipi. Nimelt toetame sellist teaduse rahastust, et meil oleks ka edaspidi kõrgel tasemel teadlasi, nad jääksid Eestisse ja annaksid lisaväärtust oma riigile. Teiseks leiame, et teadus peab rohkem olema seotud ettevõtlusega ja teenima ka ettevõtluse huve. Seda on olnud meie hinnangul vähe ja siit algab kõik peale – teadlased nokitsevad omaette, taotletakse teadusrahasid EL-i fondidest, kuid tulemusi kas ei osata müüa või ettevõtted ei oska isegi arvata, et need tulemused on olemas. Selles

14

olen korduvalt veendunud, kui oleme näiteks TalTechiga teinud teadussaavutusi tutvustavaid infopäevi. Sealt tuleb palju uut infot, mis on ettevõtetele tänuväärne. Seega peaksid teadlased oma saavutustest rohkem rääkima. Siin on aga uus takistus – teadustöö tulemus on sageli kas konkreetse teadlase või teadusasutuse (äri)saladus ja see n-ö hoitakse teaduspublikatsioonideks. Rakendusuuringud on valdkond, kuhu on kindlasti lisavahendeid vaja suunata. Kõik sektorid tunnevad minu meelest sellest puudust. Samuti on praegu lauale toodud toetusmeede, kus ettevõttel on võimalus palgata teadlane. Igati positiivne samm.

Toidutööstused saavad kasutada kahe teadus-arenduskeskuse kompetentsi: AS Toiduja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskus (TFTAK) ja biokompetentsi keskus OÜ BioCC, mis on ka rahvusvaheliselt hinnatud teadusprojektide tegijad. Koostööd tehakse, aga võiks rohkem, sest toidutööstuse tootearenduse üks suund on tervislikkus ja funktsionaalsus. Ettevõtteid suunab reeglina teadlaste juurde kas igapäevaprobleem tootmises, mõni konkreetne toode või pikem vaade tootearendusele. Meil on suur töö ära teha, näitamaks, et teadusest on ettevõtlusele kasu. Siiani pole seda eriti tahetudki teha – igaüks nokitseb oma nurgas.


Ettevõtete otsustusvabaduse piiramine pärsib majandust Eesti on statistiliselt eeskujulik Euroopa Liidu siseturueeskirjade kohaldaja, astudes samal ajal samme tõhusama riigi suunas, kus ettevõtjate halduskoormus aja jooksul väheneb. Direktiivide vastuvõtmisel leidub samas värskeid näiteid, kus miinimumstandardi asemel on riik lisanud seadusemuudatustesse oluliselt rangemaid nõudeid.

MARKO UDRAS KAUBANDUSKOJA POLIITIKAKUJUNDAMISE JA ÕIGUSOSAKONNA JUHATAJA

A

lanud aasta toob neli kõnekat seadusemuudatust, mis piiravad ettevõtlusvabadust ja iseotsustamist ning toovad jõustumisel juurde rohkem bürokraatiat. Need piirangud ei tulene ka Euroopa Liidu direktiividest, vaid on kohalikud näited ülereguleerimisest. Tööstusettevõtteid teeb eelkõige murelikuks nii tuleohutusülevaatuse kohustuse kui ka jäätmepaketi ülevõtmisel müügipakendi ringlussevõtu sihtarvu kehtestamine. Mõlemad kohustused suurendavad erasektori kulusid ja halduskoormust. Ettevõtja peab tarbetuid pingutusi tegema Riik soovib kehtestada müügipakenditele ringlussevõtu sihtarvu, mille järgi peavad kõik ettevõtted, kes pakendavad oma tooteid müügiks või impordivad pakendatud kaupa, võtma ringlusesse vä-

16

hemalt 50% nendest pakenditest. Kui praegu kehtib ringlussevõtu sihtarv summaarselt kõikidele pakenditele (veo-, rühma- ja müügipakend), siis edaspidi on eraldi sihtarv ka müügipakendil. Kuna müügipakendid moodustavad olmejäätmetest märkimisväärse koguse, siis soovib ministeerium selle muudatuse abil suurendada olmejäätmete ringlussevõttu. Ettevõttele, kes tooteid pakendab, tähendab see aga kulude kasvu, sest müügipakendi ringlussevõtt on reeglina kulukam kui muude pakendite taaskasutus. Muudatuse tulemusel võivad suureneda taaskasutusorganisatsioonidele makstavad tasud. Materjalide taaskasutamine on väga tähtis ja aina enam seda ka tehakse, kuid igal ettevõttel ja taaskasutusorganisatsioonil peaks jätkuvalt olema võimalus ise otsustada, milliste pakendite abil täita ringlussevõtu sihtarvu.

Alanud aasta toob neli kõnekat seadusemuudatust, mis piiravad ettevõtlusvabadust ja iseotsustamist ning toovad jõustumisel juurde rohkem bürokraatiat.

Kuna riigil puudub praegu ilmselt võimekus kontrollida sihtarvu täitmist ja sihtarvu kehtestamise kohustus ei tulene Euroopa Liidu direktiividest, siis on tegu ülereguleerimisega. Olmejäätmete ringlussevõtu sihtarvu saavutamiseks on ka muid lahendusi, kui müügipakendile ringlussevõtu sihtarvu kehtestamine. Tahetakse vähendada ettevõtete otsustusvabadust Riik plaanib teha mitmeid olulisi muudatusi äriseadustikus ning mitmed neist vähendavad ettevõtete otsustusvabadust. Revisjoni töörühm on teinud näiteks ettepaneku kaotada võimalus, et põhikirjaga saab välistada aktsiate pantimist. Kojale jääb arusaamatuks, miks peab riik seadusega piirama aktsionäride omavahelist kokkuleppevabadust. Lisaks ei ole meile teada ühtegi praktilist probleemi, mille tõttu on vaja neid muudatusi teha. Üksnes õigusteoreetilistel põhjustel ei ole muudatuse tegemine õigustatud. Samuti soovitakse kehtestada sunddividend. Näiteks kui enamusomanikud ei ole teinud otsust dividendi maksmise kohta, siis oleks väikeomanikel teatud kriteeriumite täitmise korral õigus nõuda osaühingult või aktsiaseltsilt dividendi maksmist. Dividendi maksmine peab jääma enamus-


häältega tehtavaks otsuseks ning seadus ei pea siin erandeid ette nägema. Enamikus osaühingutes ei ole ületamatuid omanikevahelisi erimeelsusi ning ei kasutata vähemuse kurnamiseks dividendide mittemaksmise taktikat. Lisaks on ka praegu võimalik dividendipoliitikas rahumeelselt kokku leppida osanike või aktsionäride lepinguga. Tuleohutuse valdkonnas asendub üks kohustus teisega Tuleohutuse seaduse eelnõu paneb suuremate tööstus-, lao- ja büroohoonete omanikele kohustuse teha kord kolme aasta jooksul tuleohutusülevaatus. Kuid kuna tuleohutusülevaatust võib eelnõu kohaselt teha vaid inimene, kellel on vähemalt tuleohutuse spetsialisti 5. kutsetase, siis tuleb ülevaatu-

se teenus paljudel ettevõtetel sisse osta. Praegu tuleb nende hoonete omanikel teha kord aastas tuleohutuse aruanne ning selle tegijale ei ole nõudeid kehtestatud. Kaubanduskoda on teinud siseministeeriumile ettepaneku, et igal ettevõttel võiks edaspidi olla õigus otsustada, kas teha iga aasta tuleohutuse aruanne või tellida kord kolme aasta jooksul tuleohutusülevaatus, kuid ministeerium ei ole ettepanekut arvesse võtnud. Praegu jätkub eelnõu menetlus riigikogus. Ettevõtte omaniku antud laen ei vaja ülereguleerimist Justiitsministeerium soovib teha pankrotiseaduses mitmeid muudatusi, et maksejõuetu ettevõtte omanikel ei oleks võimalust saada kontrolli pankrotimenetluse üle näiteks fiktiivsete laenulepingute alusel. Selliste olukordade väl-

timiseks näeb eelnõu ette reeglid allutatud laenude jaoks. Kui ettevõtte juhatuse liige või omanik, kellele kuulub üle kümne protsendi osa- või aktsiakapitalist, annab ettevõtte maksejõuetuse olukorras ettevõttele laenu, siis loetakse eelnõu kohaselt sellist laenu allutatud laenuks. See tähendab, et eelnevalt nimetatud juhatuse liige või omanik oleksid pankrotimenetluses väljamaksete järjekorras teistest võlausaldajatest madalamal positsioonil. Ettevõtjad ei toeta plaanitavat muudatust. Allutatud laenude regulatsioon vähendaks omanike huvi anda äriühingu majanduslike raskuste korral äriühingule laenu. Praegu on ettevõttele laenu andnud omanikul maksejõuetuse olukorras laenu tagasisaamisel samasugused õigused nagu teistel võlausaldajatel.


Kuidas osta tulevikus odavamalt elektrit? E

35

1. Lepingu sõlmimise ajastus peab olema õige Siin peitub kuni 30% elektrihinna võidust. Kui meedia kirjutab elektri börsihinnast, siis räägitakse üks päev ette hindasid no-

teerivast Nord Pool Spot elektribörsist. Selleks, et elektril ei oleks ettevõtte jaoks iga tund uus hind, on olemas teine börs, millest Eesti meedias kunagi ei kirjutata. Sellel börsil kuvatakse elektri hinda mitmeks aastaks ette ja selle börsi nimi on Nasdaq OMX Commodity.

URMAS VOIT ENERGIAOKSJON.EE TEGEVJUHT

lekter on ostmiseks hästi lihtne toode. Ükskõik kellelt sa ostad, on elektri kvaliteet ja omadused täpselt samad. Müüjad võivad elektri kui toote ümber lisada muid mugavusteenuseid, aga need on alati teisejärgulised. Oluliselt keerulisem on osta elektrit hea hinnaga. Kui järgida elektri ostmisel kolme soovitust, siis ei ole ka hea hinnaga elektri ostmine enam nii keeruline.

18

elektrioksjonit on Elektrioksjoni keskkonnas korraldatud jaanuari keskpaiga seisuga. Neist 25 lõppes elektrilepingu sõlmimisega.

Praegu ei osta Nasdaq OMX Commodity börsil kaubeldavaid elektritooteid ükski Eesti tootmisettevõte. Põhjus on lihtne, neil ei olegi sealt võimalik elektrit osta. Kuid miks see börs siis elektriostjale tähtis on? Seal noteeritud tuleviku elektrihindasid võtavad Eesti elektrimüüjad aluseks klientidele fikseeritud elektrihinna arvutamisel. Kui elektrihinnad Nasdaqi elektribörsil langevad, siis langevad hinnad ka Eesti klientidele tehtavates elektripakkumistes ja vastupidi. Nasdaqi elektrihindasid jälgides on võimalik hästi aru saada, millal tulevikuks elektrilepinguid sõlmida. Elektritarbijat võiks huvitada tulevikutehingud alates ühest kvartalist kuni järgneva viie aastani. Nasdaqi hindade liikumisega kursis oleval ettevõt-


jal on võimalik olla elektrimüüjale võrdväärsem läbirääkimispartner. Vä hempa k kumisega energiaoksjonite korraldajana jälgime elektrihinda Nasdaqi börsil oma klientide huvides iga päev. Neile, kes soovivad, saadame kord nädalas e-kirjaga elektrihindade graafiku koos soovitustega, mis jagunevad kolmeks: elektriostuga oodata, ostmist kaaluda ja elektrit osta. 2. Taga enda jaoks elektrimüüjate maksimaalne konkurents Eestis on umbes kümme elektrimüüjat, kes müüvad elektrit lõpptarbijatele. Enamik ettevõtteid teab neist kolme või heal juhul nelja. Kui oled ise või elektrikaubanduse professionaali soovitusi järgides jõudnud elektriostu ajastusega punkti, kus aeg elektriostu jaoks näib olevat õige, on vaja tekitada müüjate vahel maksimaalne konkurents. Energiaoksjon.ee keskkonnas käivad oksjonitel vähempakkumisi tegemas viis-kuus elektrimüüjat. Praeguseks on toimunud 35 oksjonit, millest 25 lõppesid elektrilepingu sõlmimisega, st ostjad said enda jaoks sobiva hinna. Lisaks võtame enne oksjoni korraldamist elektrimüüjatelt pakkumised ka oksjoniväliselt. Ka Energiaoksjoni kliendid on mõnikord võtnud enne oksjonit pakkumisi elektrimüüjalt, kes ei soovi konkurentsi tõttu oksjonile pakkumist edastada. Nende 25 oksjoni puhul, mille lõppedes sõlmis ettevõte müüjaga elektrilepingu, on olnud vaid üks juhtum, kus klient on saanud oksjonil kujunenud elektrihinnast parema hinna oksjonil osalemisest keeldunud elektrimüüjalt. Ükskõik kas kasutad elektri ostmiseks oksjonikeskkonda või võtad pakkumised otse elektrimüüjatelt, soovitame oma kogemusele tuginedes igal juhul panna elektrimüüjad omavahel võistlema. Energiaoksjon teeb ostjale

konkurentsi tagamise lihtsamaks. Elektrioksjon aitas 2019. aasta lõpus klientidel sõlmida 1,4 miljoni euro väärtuses elektrilepinguid. 3. Väldi musta stsenaariumi kujunemist Must stsenaarium on olukord, kus elektrit ostev ettevõte jääb passiivseks ja elektrimüüja pikendab lepingu automaatselt. See on hästi lihtne juhtuma. Nagu sa juba aru said, siis selleks ei pea mitte midagi tegema. Neile ettevõtetele on meil halb uudis. Tõenäoliselt maksavad nad elektri eest palju rohkem kui teised sarnased ettevõtted. Tegime kuu aega tagasi tuttava ettevõtjaga katse. Helistasime ühe elektrimüüja äriklienditeeninduse kontaktidele ja rääkisime oma soovist osta 2020. aastaks kliendi trükikojale fikseeritud hinnaga elektrit. Andsime ärikliendihaldurile ettevõtte andmed ja meile tehti pakkumine 7,39 senti kWh. Telefonivestluses ei jäänud meil ühtegi võimalust hinna üle läbi rääkida. Kuna hind oli väga kõrge võrreldes meile teadaoleva turuhinnaga, siis tänasime viisakalt pakkumise eest, aga tehingut loomulikult ei teinud. See on ka tõenäoliselt see hind, mille trükikoda oleks saanud, kui ta oleks passiivse kliendina sama elektrimüüja juures lasknud lepingul automaatselt pikeneda. Korraldasime samal päeval trükikojale Energiaoksjoni veebikeskkonnas elektri ostmiseks vähempakkumisega oksjoni. Oksjonil osales viis elektrimüüjat. Konkurentsi tõttu tegi mõni elektrimüüja ka mitu pakkumist, kui keegi oli oksjonil temast vahepeal madalama pakkumise teinud. Elektrioksjoni tulemusena saime elektri hinnaks 5,162 senti kWh. Klient sai sedasi endale 30% parema elektrihinna, kui varem samal päeval telefonis tehtud pakkumise puhul.

Võidavad pikemaks ajaks planeerijad KULDAR VEERE

V

AS RAIT NÕUKOGU ESIMEES

õin oma kogemusest öelda, et Energiaoksjonist on seda rohkem kasu, mida kaugema perioodi jaoks elektrit osta. See tähendab seda, et kui tahta sõlmida lepingut lähiajal algavaks lühikeseks (kuni aastaseks) perioodiks, siis on erinevate müüjate hinnapakkumised küllaltki sarnased. Kui aga perioodi algus on kaugemal kui kuus kuud, siis on elektrimüüjate hinnavahed juba märgatavad ja kõige lihtsam viis parim pakkumine saada on kasutada Energiaoksjoni pakutavat keskkonda.

Hea teada Kuidas energiaoksjon toimib? Energiaoksjonil viiakse aastas vähemalt 100 MWh tarbivad ettevõtted kokku elektrimüüjatega. Elektrit osta sooviva ettevõtte ostusoov pannakse veebioksjoni keskkonda üles. Ostja nime näevad ainult müüjad. Energiaoksjoni meeskond saadab müüjatele oksjonil osalemise kutse. Igalt elektrimüüjalt küsitakse enne oksjoni algust alghind, hinnad sisestatakse oksjonikeskkonda. Kokkulepitud ajal avatakse 15 minutiks väheneva hinnaga veebioksjon, kus müüjad näevad madalaimat hinda ja saavad kordamööda madalaimast hinnast vähem pakkuda, kuni on selgunud odavaim MWh hind. Pärast veebioksjoni lõppu kuulutab elektrit osta soovinud ettevõte oksjoni õnnestunuks või ebaõnnestunuks. Ainult õnnestunud oksjoni korral edastab energiaoksjoni meeskond ostjale ja madalaima hinna pakkunud müüjale kontaktid elektrilepingu sõlmimiseks.

19


Üllatav

auditikohustus väikestele elektritootjatele

LEE LAANEMÄE GRANT THORNTON BALTICU ÕIGUSNÕUSTAJA

TARMO RAHKAMA GRANT THORNTON BALTICU AUDITIJUHT, VANDEAUDIITOR

P

eagi hakatakse koostama 2019. aasta majandusaasta aruandeid. Elektrit tootvate mikroettevõtete jaoks – näiteks neile, kes toodavad elektrit oma tarbeks, mitte võrku müümiseks ‒ võib tulla üllatusena, et nemad peavad laskma oma tegevust ka auditeerida, hoolimata sellest, et auditi piirmäärad seda ei nõua. Miks siis ikkagi auditeerima peab? A lu st a me va st u se otsimist mõistetes selgust luues. Elektrituruseadus (edaspidi ELTS) näeb ette elektrituru toimimise põhimõtted ja reguleerib ka elektrienergia tootmist. ELTS-i mõttes loetakse tootjateks kõik sellised ettevõtted, kes toodavad elektrienergiat ühe või mitme tootmisseadme abil, kuid mitte neid tootjaid, kes toodavad elektrit süsteemiga ühendamata tootmisseadmetega, mille netovõimsus kokku ei ületa 100 kW. Väiketootjale leebemad nõuded, aga mitte kõiges Seadusandja on üldiselt sätestanud leebemad nõuded tootjale, kes toodab kokku alla 200 kW neto-

20

võimsusega tootmisseadmete abil elektrit – neil pole vaja tegevusluba ja puudub kapitalipiirang. Seega võiks järeldada, et leebemad nõuded kehtivad ka auditeerimise puhul. Paraku see nii ei ole. ELTS-i järgi tuleb auditeerimine korraldada igal elektriettevõtjal, olenemata sellest, kui suur on elektriettevõtja tootmismaht või milliste seadmetega elektrit toodetakse (v.a süsteemiga ühendamata ja alla 100 kW võimsusega tootjad). Sellisest seadusesättest tuleneb auditeerimiskohustus ka paljudele väiksematele ettevõtetele, kes toodavad elektrienergiat ainult endi tarbeks, kellel puudub tegevusloa taotlemise nõue ning kelle kapitali suurus ei ole seaduses ette nähtud, kuid kel siiski on kohustus korraldada oma tegevuse auditeerimine. Praktikas toodavad ettevõtted elektrit siiski enda põhitegevuse (nt tootmise) toetamiseks. Kui elektritootjaks loetakse ELTS-i alusel kõiki ettevõtjaid, kes tooda-

100

kW tootmisvõimsust on maksimum, mille puhul veel auditeerima ei pea.

vad elektrienergiat (v.a süsteemiga ühendamata ja alla 100 kW võimsusega tootjad) ja neile laieneb ELTS-i järgi kohustus korraldada oma tegevuse auditeerimine, tõusetubki küsimus – millist tegevust ja mida täpsemalt peab elektriettevõtja auditeerima? Kas kogu ettevõtte tegevust või ainult seda osa, mis on seotud elektritootmisega? Kui seadusandja on lähtunud eeldusest, et elektritootja auditeerib kogu tegevust (st lisaks elektritootmisele ka põhitegevust), siis kas selline auditeerimiskohustus on proportsionaalne ja põhjendatud? Üldised audiitortegevuse nõuded sätestab audiitortegevuse seadus, mille paragrahvid 91 ja 92 sätestavad vastavalt ka auditikohustuse nõuded ja ülevaatuse nõuded. Auditeerima peab isegi mikroettevõtjat Praegu on paraku olukord, kus auditi tegemise kohustus rakendub ka ettevõttele, kes ei pruugi isegi mikroettevõtja näitajaid ületada (varad ei ületa 175 000 eurot ja müügitulu ei ole suurem kui 50 000 eurot aruandeperioodil). Elektriettevõtja aastaaruande auditeerimise kohustus suurendab kindlasti aruande kvaliteeti ja informatiivsust, kuid keeruline on hinnata aruande tarbijatele loo-


davat kasu võrreldes selle kohustuse täitmisega kaasneva kuluga. Kuidas eristada tegevusalade lõikes tulusid ja kulusid? ELTS sätestab, et ettevõtjal on kohustus koostada bilanss ja kasumiaruanne tegevusalade kaupa, kuid puuduvad täpsemad juhendmaterjalid, mis oleksid aluseks tegevusalade jaotamisele ja vastavate aruannete koostamisele. Sellest lähtuvalt on ettevõtte juhatusel vaja välja töötada täpsem praktika selle kohta, kuidas on toimunud tegevusalade lõikes tulude ja kulude eristamine. Need põhimõtted peavad olema dokumenteeritud ja järjepidevalt rakendatud, kuna nende suhtes peab ka audiitor tegema omapoolsed protseduurid. Audiitor veendub, et aruandes on elektrienergia tootmisega seotud info avalikustatud tegevus-

alade lõikes olulises osas kooskõlas juhtkonna kehtestatud põhimõtetega. Kokkuvõtvalt lisatakse audiitori arvamuses eraldi lõik ka selle kohta, kas toodud info on kehtiva seadusandluse ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega kooskõlas või mitte. Lõpptulemusena tekib küsimus, kas ettevõte, kes toodab elektrit, kuid kes ei ole audiitortegevuse seaduse mõttes auditi ega ülevaatuse kohuslane, on siiski kohustatud oma tegevust täielikult auditeerima? Võttes arvesse praegust turuolukorda, kus elektriettevõtjatena klassifitseeruvaid ettevõtteid on oluliselt lisandunud, ja arvestades, et ELTS võeti vastu juba 11.02.2003, oleks ehk seadusandjal aeg selles sisalduvate sätete sõnastust korrigeerida ning hinnata eelnimetatud sätete proportsionaalsust.

Elektriettevõtja aastaaruande auditeerimise kohustus suurendab kindlasti aruande kvaliteeti ja informatiivsust, kuid keeruline on hinnata aruande tarbijatele loodavat kasu võrreldes kohustuse täitmisega kaasneva kuluga.


Metallitööstuse probleemid algavad põhikoolist 22


Veljo Konnimoisa juhitavas Radius Machiningus käivad praktikal Tallinna Lasnamäe Mehaanikakooli õppurid ja lõpetajate seast on ettevõttesse värvatud nii mõnigi töötaja. Foto: Scanpix/ÄP/ Liis Treimann

Metallitööstused ajavad CNC-pingi operaatoreid tikutulega taga. Ametikoolid on valmis noortele vajaliku ameti selgeks õpetama, kuid algmaterjali napib. Probleem saab alguse juba kodudest ja varasema kooli­ astme haridusest.

TEKST: TANEL RAIG

Masina- ja metallitööstusettevõtted investeerivad järjepanu tipptehnoloogiasse, kuid kõigil neil on sarnane mure: „Seadmeid saab üsna lihtsalt hankida, kuid tööjõudu kataloogist valida on võimatu,“ ütles Radius Machiningu juhatuse liige Veljo Konnimois. Tallinna Tehnikakõrgkooli tehnikainstituudi lektor Madis Moor on nõus, et koolid ei suuda piisavalt CNC metallilõikepinkide operaatoreid ette valmistada. Kuid ta lisas, et kui puudub algmaterjal, on keeruline vajadust täita. Probleem kutseõppes algab rühmade täitmisega. Tallinna Tehnikakõrgkooli näitel võib välja tuua, et masinaehituse eriala õppekohad nii päeva- kui kaugõppes on küll täidetud, kuid konkurents ühele kohale väheneb iga aastaga. Lisaks on tehnikaerialadel suur väljalangevus kas majanduslike või isiklike probleemide tõttu, või ilmneb hoopiski eriala sobimatus. Madis Moorile sekundeeris Tallinna Lasnamäe Mehaanika­ kooli metallierialade juht Enn Helemäe. CNC-operaatorite ja üldse metallitöö suurim mure on tema sõnul noorte vähene huvi. Sarnane mure on ka teistes riikides, kuid Eesti väiksuse tõttu paistab probleem siin teravamalt välja. „Ühiskonna suhtumine kätega tehtavasse töösse on üsna kehvapoolne,“ leidis Helemäe. See tähendab, et tööstus tervikuna ei ole paraku populaarne. Selline suhtumine metallitöösse algab tavaliselt juba kodust ning jätkub (põhi)koolis ja edaspidigi. Baasharidus ja suhtumine jätavad soovida Helemäe sõnul on murekoht üldhariduskoolid ja sealne tehnoloogiaõpetus. Õpetajaid, masinaparki, materjale – kõike on vähe. „Reeglina on tööõpetuse tund kas puidutöö või parimal juhul ro-

bootikatund ja seda ka siis, kui on õpetaja olemas. Enamik põhikooli- ja gümnaasiumilõpetajaid ei ole kordagi käes hoidnud sirklit ja joonlauda ehk koolides praktiliselt puuduvad joonestamise tunnid. Tööstus aga põhinebki joonestamisel,“ kirjeldas Helemäe olukorda ja lisas, et vähene ühiskondlik huvi tehniliste oskuste vastu on viinud meid sinna, et need erialad ei ole enam popid. Lisaks on Eestis ikka veel suhtumine, et iga õige noor läheb ülikooli ja vaid need, kes hakkama ei saa, kutsekasse. Siit jõuame järgmise probleemini: kutsekoolidesse jõuavad nõrga üldharidusliku tasemega õpilaskandidaadid. „CNCoperaatori või ükskõik millise teise metallitöölise amet nõuab kõvasti üle keskmise teadmisi ja oskusi. Õpilaskandidaadid on aga reeglina just see seltskond, kes on olnud põhikoolis õppimisega hädas. See on ka erialalt väljalangemise põhjus,“ selgitas Helemäe. Veljo Konnimois on teadlik, et nad ei asu ettevõttena põhi- ja keskkoolilõpetajate silmis ihaldatuimate tööandjate hulgas. Tema hinnangul saab kehv suhtumine tööstusesse alguse juba koduse söögilaua taga, kus võetakse jutuks noorte tulevikuga seotud teemad. Konnimois leidis, et enne valiku tegemist võiks koolinoored käia rohkem tööstustes külas. „Tihti pole noortel õrna aimugi, mis meie seinte vahel toimub. Siin on suur saal täis tipptehnoloogiat ja hakkama peame saama õhinapõhiselt valdkonda jõudnud meeste ja naistega,“ lausus Konnimois. „Omandate teadmised masinaehitusest, õpite juurde programmeerimise ja oletegi tööjõuturul tikutulega tagaaetav spetsialist,“ soovitas ta noortele. Enn Helemäel on ettevõtetele üks soovitus, mis aitaks leevendada tasemel õppurite probleemi. Ettevõtted võiksid näidata suure23


mat initsiatiivi suunata oma töötajaid kooli täiendõppele. Tema kinnitusel on sel moel kooli tulnud väga häid ja motiveeritud õpilasi. Selliseks õppeks on mitmeid võimalusi: töökohapõhine õpe ja statsionaarse õppe erinevad vormid, mis toimivad tööelu häirimata. Kas ainult praktika on piisav koostöövorm? Kui Konnimois soovitab korda teha põhikoolide tööõpetuse klassid, nagu on siiani panustatud arvutiklassidesse ja muudesse interaktiivsetesse õppevahenditesse, siis Madis Moor näeb arenguruumi ka ametikoolide tehnilisel baasil. Ta loetles, et kindlasti saaks arendada koolide masinaparki, mis aitaks suurendada operaatorite individuaalset praktilist õpet. Arvestades, kui palju keerulisemaks on muutunud CNC-pinkidel töödeldavad detailid, siis peaks Moori arvates igas koolis olema üks aktiivtööriistadega treikeskus või lisa pöördteljega freeskeskus, mis on tööstuses CNC valdkonna standard. CNC-pinkide operaatoreid õpetatakse Eestis viies koolis. Teisalt ongi ettevõtete kaasamine koolituste juurde vajalik, sest praktika sooritamine ettevõttes annab reaalse ülevaate, mis õppijat peale kooli lõpetamist ees ootab. Tehnikakõrgkooli koostööpartnerite hulgas on jätkusuutlikke praktikakohtade pakkujaid – näiteks Fors MV, Sami, Sumar Tools, Intar MW, Wisefab, Norcar BSB jt. Enn Helemäe on ainult praktikaalase koostöö suhtes mõnevõrra kriitilisem. „Leian, et ettevõtete huvi ametikoolides õpetatava suhtes võiks olla suurem. Paraku kipub huvi kooli vastu piirduma vaid sooviga saada kiiresti töötajaid,“ nentis ta. Helemäe küll mõistab, et koostöö kooliga ei anna tulemust kohe, vaid alles kahe-kolme või isegi enama aasta pärast. Ilmselt on see ka põhjus, miks ette-

24

võtted ei ole eriti huvitatud kooli ja õpilastesse põhjalikumalt panustama. Samas annaks see ettevõttele suurepärase võimaluse õpilasele positiivselt meelde jääda. Hilisem praktika- või töökoha valimine oleks Helemäe ütlusel juba valik hea tuttava ja ülejäänute vahel. Hea nä itena põhja l i k umast koostööst kooli ja ettevõtte vahel tõstiski Helemäe esile Radius Machiningu. Lasnamäe Mehaanikakooli õpilased on seal praktikal käinud juba pikemat aega, aga kui 2018. aasta sügisel selgus, et koolil pole enam CNCerialade õpetajat, tuli ettevõttest kooli tööle kooli vilistlane. Helemäe kinnitusel tekkis kooli ja ettevõtte juhtkonna vahel väga hea üksteisemõistmine. Konnimois meenutas, et ühel Eesti Masinatööstuse Liidu nõupidamisel liikus info, et mehaanikakool jääb ilma väärtuslikust juhendajast. „Pikalt polnud siin midagi mõelda. Meie treimisosakonna juhataja Andrei Veršinin tõttas appi,“ jutustas Konnimois. Kaasa tehti terve õppeaasta. Konnimoisi väitel jäid kool ja õpilased ettevõtte panusega väga rahule. Ka ettevõtte jaoks oli mõju üsna kohene, kuna tööle leiti uusi inimesi. „Sellised väikesed panused valdkonda rohujuuretasandil kasvatavad ettevõtte ja ka tööandja brändi,“ väitis Konnimois. Konnimois ei arva, et ettevõtete koostöö koolidega peaks olema kohustus. Kuid möönab, et praktikute loengutesse kutsumist kasutatakse siiski vähe. „Meie ägedamate ettevõtete tootearendajad suudavad tunde oma kogemustest ja edusammudest rääkida, nii et kõigil on säde silmis. Miks seda pakutakse ainult konverentsidel kalli raha eest tippjuhtidele? Saadame nende ettekannete tegijad koolidesse sama asja tegema,“ kutsus ta üles vajalikke ameteid noorte seas populariseerima.

Üks küsimus Miks tasuks ettevõttel mõelda koostööle koolidega CNC valdkonna õpetamisel? MADIS MOOR TALLINNA TEHNIKAKÕRGKOOLI TEHNIKAINSTITUUDI LEKTOR

K

oolidega koostööd tehes on ettevõtted potentsiaalsete töötajate jaoks paremini pildis. Samuti aitavad ettevõtete spetsialistide kogemused parandada hariduse kvaliteeti ehk teisisõnu saavad ettevõtjad kaasa rääkida õppurite kompetentsi tõstmisel. Lisaks saavad koolid pakkuda täiendkoolitusi ettevõtete töötajatele. Kutsehariduskeskused operaatorite ja seadistajate tasemel, rakenduskõrgkoolid ja ülikoolid inseneride tasemel. Mina näen, et koolide ja ettevõtete omavahelises koostöös on võita mõlemal! Küsimus on vaid selles, kes on nõus oma aega ja vahendeid panustama. VELJO KONNIMOIS

O

RADIUS MACHININGU JUHATUSE LIIGE

lge loovad, tulge mugavustsoonist välja, kutsuge piirkonna koole enda väravast sisse ja näidake oma tootmisi. Kutsuge koos lastevanematega. Võib juhtuda, et motiveerite tulevast tööjõudu ja leiate ka uue hea kliendi mõne lapsevanema näol.

50

spetsialisti kaheksast Euroopa riigist käis mullu Tallinnas kogemusi vahetamas.


Eestisse kogunesid CNCkoolitajad üle Euroopa

E

estis on hakatud CNC-alase haridusega tegelema rahvusvahelises mõõtmes. Eelmisel sügisel toimus Tallinnas esimene rahvusvaheline Haas Techical Education Centeri (HTEC) CNCkoolitajate konverents, kus oli osalejaid üle Euroopa. Esimene CNC koolitajate konverents toimus 2.–3. oktoobrini 2019 Tallinna Tehnikakõrgkoolis ligi 50 osalejaga. Peale Eesti tuldi konverentsile ka Soomest, Norrast, Lätist, Leedust, Poolast, Itaaliast ja Inglismaalt. Konverentsi korraldanud Tallinna Tehnikakõrgkooli tehnikainstituudi lektori Madis Moori sõnul oli põhiline eesmärk kokku kutsuda eri riikide CNCkoolitajad, et jagada omavahel

Hea teada

kogemusi ja hariduses esinevaid probleeme ning arutada, milline on CNC tulevik. Lisaks suhtlusvõrgustiku loomisele toimusid praktilised töötoad, kus tutvustati trende viies valdkonnas: mõõteinstrumendid, lõikeinstrumendid, CAMtarkvara, rakistus, robotlaoga varustatud CNC treikeskus. Lisaks toimus CNC-treipinkide programmeerimise võistlus, millest said osa võtta kõik soovijad. Osales neli võistlejat ja parimaks osutus Vilniuse Tehnikaülikooli lektor. Ka metallitööstusettevõtete külastused olid konverentsi programmis. Oma uksed avasid konverentsil osalejatele OÜ Enemat ja OÜ Radius Machining.

Viies koolis õpetatakse CNC-pinkide operaatoreid Tallinna Tööstushariduskeskus Tallinna Lasnamäe Mehaanikakool Tartu Kutsehariduskeskus Võru Kutsehariduskeskus Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus

Omandate teadmised masinaehitusest, õpite juurde programmeerimise ja oletegi tööjõuturul tikutulega tagaaetav spetsialist. Veljo Konnimois, Radius Machiningu juhatuse liige

TRANSPORDIKASTID  ERIL AHENDUSED  SINU SOOVI JÄRGI 

FLIGHT CASES

- VAHTSISUD - ALUMIINIUMKASTID - VEEKINDLAD KOHVRID

Kontakt: WWW.AGESCASE.EE TEL: +372 555 84 333, E-POST: info@agescase.ee


Elektroonika kõrgharidus areneb käsikäes tööstuse vajadustega

E

esti elektroonikatööstuse käsi käib hästi. Elektroonikat läheb igal pool järjest rohkem vaja. Eestist eksporditakse elektroonikaseadmeid üle kogu maailma ja nõudlus kasvab. Majanduse üldise jahenemise märgid ei ole veel liigselt mõju avaldanud. Kuidas läheb aga elektroonikaalasel kõrgharidusel? Ta l l i n na Teh n i kaü l i kool i Thomas Johann Seebecki elektroonikainstituudi programmijuhi Andres Eegi sõnul peab elektroonikaalane kõrgharidus jätkuvalt uuenema, et käia kaasas tööstusharu vajadustega. Eesti elektroonikatööstuse peamised väljakutsed on tootmise moderniseerimine, kõrgema lisandväärtusega toodete ja inseneriteenuste arendamine. „Üha rohkem vajavad ettevõtted nutikaid inimesi, kellel on lisaks erialale tasakaalustatud teadmised nii kvaliteedi- kui keskkonnajuhtimisest, infoturbest ja kommunikatsioonitehnoloogiatest ning tootmise kui protsessi korraldamisest,” rääkis Andres Eek. Kõrgemal haridustasemel õppida soovijaid liiga vähe Eek tõdes, et kuigi suur nõudlus elektroonikaspetsialistide järele kasvatab õppijate arvu rakenduskõrghariduses ja kutsekoolides, on vähenemas magistri- ja doktoriõpingutes jätkajate arv. Kui Eesti elektroonikaettevõtted tahavad aga rahvusvahelisel turul edukalt konkureerida, on neil vaja magistri- ja doktorikraadiga spetsialiste, tootmisjuhte, tootearendajaid ja teisi keskastme- ja tippjuhte, kes suudavad panustada toote-

26

Hea teada Tallinna Tehnikaülikooli Thomas Johann Seebecki elektroonikainstituut on IT-teaduskonna üksus, kuhu kuuluvad elektroonika ja sidetehnika õppekeskus, kognitroonika teaduslabor, kommunikatsioonisüsteemide uurimisrühm ja mõõteelektroonika uurimisrühm. Instituudist on kasvanud välja mitmeid maailma muutvaid leiutisi, üks silmapaistvam näide on täiustused südamestimulaatorile, mida on müüdud miljoneid. Tänapäeval tegeleb instituut mh 5G tehnoloogia väljatöötamise ja uuringutega.

Kuigi suur nõudlus elektroonikaspetsialistide järele kasvatab õppijate arvu rakenduskõrghariduses ja kutsekoolides, on vähenemas magistrija doktoriõpingutes jätkajate arv.

arendusse ja tööstuse digitaliseerimisse. Andres Eegi sõnul saab magistriõppes valikainete abil koguda just selliseid teadmisi, mis olemasoleva või tulevase töökoha vajadustega kõige paremini sobivad. Lisaks Tallinna Tehnikaülikoolis õpetatavatele ainetele on võimalik teadmisi omandada ka välismaal. Seda saab teha Erasmuse programmi kaudu, viibides välisriigi ülikoolis ühe semestri. Õppetöö sisaldab ka palju praktilist tööd Ühe õppemeetodina kasutatakse tehnikaülikoolis praktilist meeskonnatöö kogemust pakkuvaid projektiaineid. „Projektiaine raames lahendab grupp magistritudengeid reaalse ettevõtte või uurimisrühma antud ülesannet,” selgitas Eek ja lisas, et nii saavad töötavad magistrandid lisaks enesearengule panustada õpingute ajal ka tööandja arengusse. Magistriõppe 120 ainepunktist moodustavad projektiained 36 punkti, mis tähendab, et töötavatel õppuritel on võimalik kolmandiku õpingute ajast tegeleda projektiainete käigus põhitööga seotud teemadega. Tallinna Tehnikaülikoolis algas sisseastumine elektroonikaja kommunikatsioonitehnoloogiate magistriõppesse juba möödunud aasta 1. detsembril ja kestab 7. juulini. Vastuvõtt on lävendipõhine, mis tähendab, et kõik lävendiületajad on automaatselt ülikooli vastu võetud. TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL


FERRESTO LASER •

Tule tn 33 76505 Saue, Harjumaa

Tooted Eestist Põhja-Ameerikani • alates 2006. aastast!


METALLILÕIKUSTEENUSED

• LEHTMATERJALI LASERLÕIKUS • TORUMATERJALI LASERLÕIKUS • PLASMALÕIKUS • VESILÕIKUS • GAASILÕIKUS • PAINUTAMINE

Profile for Meediapilt OÜ

TööstusEST jaanuar 2020  

TööstusEST on tööstusvaldkonna erialaliitude Eesti Elektritööstuse Liidu, Eesti Masinatööstuse Liidu, Eesti Keemiatööstuse Liidu, Eesti Plas...

TööstusEST jaanuar 2020  

TööstusEST on tööstusvaldkonna erialaliitude Eesti Elektritööstuse Liidu, Eesti Masinatööstuse Liidu, Eesti Keemiatööstuse Liidu, Eesti Plas...

Advertisement