ma hästi haritud töötajaskonnata, kuid just Eesti ehitussektor paistab Euroopas silma kõige madalamalt eriharidust omavate töötajatega. Kui 2012. aastal oli ehitussektoris eriharidusega töötajaid 49%, siis 2014. aastaks oli see osakaal langenud juba 41,5%-ni. Õnneks entusiastlike ettevõtete eestvedamisel uuendusi Eestis siiski rakendatakse. Peamised ehituses rakendamist vajavad uued tehnoloogiad on BIM (Building Infomation Model) ja mitmesugused integreeritud projektijuhtimise meetodid. Mõlema osas on eestvedajaks Riigi Kiinisvara AS, mis riigi omanduses oleva ettevõtte puhul on igati loogiline ja kiiduväärne. Samas oleks vaja riigipoolset aktiivset tegutsemist normide ja standardite kehtestamisel. Kuivõrd kriitiline on järelkasvu ja tööressurssi teema uuenduste elluviimisel ja sektori üldises arengus? Probleemiks on haritud tööjõu Eestisse tööle saamine ja jäämine. Naljaga pooleks võiks isegi väita, et Eestis saadav ehitusalane haridus on liiga hea, et selle omandanud noored ka Eestisse tööle jääksid. See omakorda on hoopis keerulisem probleem, mille lahendamisega ehitussektor iseseisvalt hakkama ei saa. Kui kiiresti ehitusmaterjalid, ehitustehnoloogiad uuenevad? Mitme aasta pärast või kas üldse võiks rääkida elumaja 3D-printimisest? Ehitus on üks kõige konservatiivsemaid tegevusalasid. Mis puutub uue elumaja printimisse, siis selle osaks tuleks olla optimistlikult skeptiline. Mingil hetkel on see kindlasti võimalik, ent vajab tõsist arendustegevust materjalide osas, mis oleksid prinditavad ja samal ajal sobiksid kasutamiseks meie vahelduvas kliimas.
Teisest küljest pööratakse üha enam tähelepanu ehitamises kuluvale energia kogusele. Hoone käigus hoidmiseks ja sisekliima tagamiseks vaja mineva energia kogus on uute hoonete puhul kordades väiksem kui veel viisteist aastat tagasi ehitatutes, liikudes tasapisi, ent kindlalt nulli suunas. Üha olulisemaks muutub kulutada võimalikult vähe energiat ka hoone püstitamise ja utiliseerimisega seoses. Kas potentsiaalsed prinditavad materjalid saavad olema energiasäästlikud? Seda on praegu võimatu öelda. Küll võib väita, et Eesti on rikas teadaolevalt ainukese taastuva ehitusmaterjali, puidu poolest. Eesti on üks Euroopa suurimaid puitmajade eksportijaid. Puitehituse tehnoloogiat tasub siin küll arendada. Näiteks Tartu ettevõte Kodumaja AS on osaline hetkel maailma kõrgeima 14-korruselise puidust elu- ja büroohoone ehitamisel Bergenis, mis näitab, et puit sobib meie kliimas suurepäraselt ka mitmekorruseliste hoonete ehitamiseks. Kinnisvaraanalüütikud nendivad, et ehitushind ei sõltu asukohast, aga turuhinna vahe on mitmekordne – linna kasuks ja maapiirkonna kahjuks. Kas uusehitus kolib suurematesse linnadesse ja maale jääb vaid ehitus oma tarbeks?
Teadaolevalt määravad kinnisvara hinna kolm tegurit – asukoht, asukoht ja asukoht. See on küsimus riigi- ja haldusreformiga tegelejatele, aga nii näib see küll olevat ja seda mitte ainult meil, vaid selline nähtus on üpris universaalne. Kas arvestataval määral endale energia tootmine – olgu see siis elektrituulik või päikesepaneelid – on Eestis realistlik? Endale energia tootmine on minu hinnangul realistlik. Seda ju-
hul, kui arvutame aasta lõikes ja kui on võimalik müüa üleliigne elekter võrku, mille siis pimedal ning tuulevaiksel ajal tagasi saame osta. Palju suuremas mastaabis on hiljuti avaldatud üleeuroopalise energialiidu plaanid just sellise probleemi lahendamisele suunatud – piisavate riikidevaheliste ühenduste puhul saab üleliigse elektri suunata sinna, kus seda parasjagu vaja on. Kas poleks pigem lihtsam ehitada ka Eestisse üks korralik tuumaelektrijaam, selle asemel, et tegeleda killustatud alternatiividega? Kindlasti oleks see lihtsam, aga kas ka mõistlik? Arvata võib, et kui neljanda põlvkonna tuumaelektrijaamad ükskord reaalselt tööle hakkavad, saaks sellele küsimusele konkreetsemalt vastata. Milline võiks olla meie idee energiamaailmas läbi lüüa? Kas lahenduseks võiks olla hoopis viimasel ajal laineid löönud põlevmaterjal graptoliitargilliit, vanema nimetusega diktüoneemakilt? Lühemas perspektiivis võib igasuguseid asju põletada, alates põhust ja lõpetades põlevkivigaasiga. Pikemas perspektiivis tuleb piltlikult leppida sellega, et kõiki lampe ei saa korraga põlema panna. Pole olemas energiatiheduselt ja efektiivsuselt samaväärset alternatiivi naftatoodetele. Pigem võiks Eesti võimalus olla regionaalne bioenergeetika. Mitmes Euroopa riigis kogub populaarsust liikumine “100% RES Communities”, mis sai alguse Saksamaal. Praeguseks tegutseb see liikumine veel Prantsusmaal, Austrias, Belgias, Sloveenias, Ungaris, Itaalias ning Tšehhis.
45