Issuu on Google+

ATE J A T E P Õ A J ILASTE P Õ I L O O K A AL

E N I L ALA DJA

TEKAN T Õ M A J – E L HÄÄ

nr 3 (87) märts 2010

Selles lehes: ❂ mõtisklused ❂ intervjuud ❂ koolielu ❂ omalooming ❂ muistendid

MILLISES EESTIS TAHAN ELADA? Olen eestlane, minu vanemad, vanavanemad on kõik eestlased. Elan Eestis, olen siin elanud 16 aastat. Tean ainult sellist Eestit, nagu ta meil praegu on. Mõned aastad tagasi oli elu parem. Nüüd on minu riigis ja kogu maailmas raskem aeg, majandus käib allamäge. Ettevõtted lähevad pankrotti, inimesi jääb järjest töötuks. Sellist Eestit ma ei taha. Tahan elada Eestis, kus kõigil inimestel läheb hästi. Minu maal ei tohi olla töötuid. Kõigile, kes soovivad ja suudavad tööd teha, peab töökohti jätkuma. Minu riigis ei tohi olla kodutuid. Kõigil inimestel peab olema kas korter või maja. Kellel on väike sissetulek, seda peab aitama riik, andma korteri, mille eest tuleks vähem üüri maksta. Minu kodumaal ei tohi olla ühtki tänavalast. Igal lapsel peab olema mõnus kodu, kus on ema ning isa, õed ja vennad. Lapsed peavad tundma kodusoojust, nad peavad tundma, et neid armastatakse, et neist hoolitakse. Meie teedel juhtub palju avariisid ja neis hukkub asjatult palju inimesi. Riik peaks olema nii rikas, et jätkuks raha paremate teede ehituseks. Teedel sõit peab olema turvaline. Meie autojuhid peavad olema head juhid, mitte mõttetud kihutajad. Tahan, et minu riigis ei rüüstataks, lõhutaks ega varastataks. Soovin, et kõik inimesed tahaksid õppida, et Eestis oleks haritud rahvaga riik. Selline riik ei teki iseenesest. Mina ja minu sõbrad peame selleks kaasa aitama oma hea õppimise ja käitumisega. Martin Järv 9. klassi õpilane


2

MÕTISKLUS & INTERVJUU KOGEMUSTEST ÕPITAKSE

Inimene kogeb terve elu erinevaid asju erinevatest valdkondadest ja õpib ka terve elu oma kogemustest. Iga õppetunniga on inimene kas enda või kellegi teise kogemuse võrra targem. Õppida on võimalik üksteise kogemustest, kuigi minu meelest tõhusaim viis on ikkagi ise kogemine ehk omal nahal järele proovimine. Oma kogemustest õppimine ei ole tavaliselt magus, kuid see on kõige tõhusam – et mitte samu vigu uuesti korrata. Minu kogemused vigadest õppimisel on põhiliselt valusad, kuna olen inimene, kes proovib kõik eksimused omal nahal läbi. Tavaliselt ei õpi ma ka esimesel korral oma vigadest, mis ei ole sugugi hea, kuna kordan sama viga mitu korda. On siiski harvu kordi, kui ma olen kuulanud ka kellegi teise soovitusi. Ma kuulan põhiliselt oma ema nõuandeid, kuna tean, et mu ema tahab mulle ainult head. Ka on ta minust palju vanem, seega palju kogenum kui mina. Kõige meeldejäävam nõuanne emalt on, et iga inimene on omamoodi ja seda tuleb aktsepteerida. See nõu oli mulle suureks abiks, kuna mul olid koolis probleemid mõnede õpilastega ja ma ei saanud aru, miks nad niimoodi käituvad. Üritan praegugi ja tulevikus selle nõu järgi käituda. Ise ma eriti nõu anda ei taha, sest kui ma peaks andma halba nõu ja see teeks olukorra veel hullemaks, siis mul oleksid süümepiinad inimese pärast, kellele olen kehva nõu andnud. On olnud ka helgemaid momente, kus olen aidanud inimest nõuga, mis on põhinenud minu enda kogemustel ning inimene on olnud tänulik hea abi eest. Sellisel juhul on endalgi terve päev palju parem olla. Üldiselt jään aga kindlaks arvamusele, et kõige parem on ise hästi palju kogemusi saada, sest kogemustest õpitakse. Laura Renke 8. klassi õpilane INTERVJUU ÕP KÄDIGA Kui kaua Te olete õpetanud? 5 aastat saab kevadel täis. Kuidas sai Teist õpetaja? Õpetajat oli vaja. Kuidas sai Teist huvijuht? Õppisin Viljandi kultuuriakadeemias huvijuhiks. Kas Teile meeldib Teie töö? Jah, ma armastan oma tööd. Mis tundi või ringi meeldib Teile kõige rohkem juhendada? Kunstitundi. Mis oli koolis Teie lemmikõppeaine? Kirjandus, ajalugu ja inglise keel. Miks Te tulite just Ala kooli tööle? Tulin lõputöö praktikaks ja siis pakuti tööd ning ka asukoht oli sobiv. Mis ringe Te juhendate? Näiteringi ja tantsuringi. õp Kädi Agu Miks just neid ringe? Sest lapsed tahavad ja ise olen ka kunagi selliste asjadega tegelenud. Meeldib ka. Te olite kanditaat ka Valgamaa noortesõbra valimisel. Kuidas Teil seal läks? Ma ise ei teadnudki sellest alguses, aga hiljem sain aukirja ja lusika. Kes Teid sinna kanditaadiks valis? Elen ja Laura. Suur aitäh õp Kädi Agule  Elen Liigus

6. klassi õpilane


INTERVJUU

3

INTERVJUU ÕP RAILIGA Otsustasin teha õpetaja Raili Visteriga intervjuu, sest tema on meie koolis kõige kauem töötanud õpetaja. Mitu aastat olete siin koolis töötanud? Olen töötanud siin 1967. aastast – seega olen siin töötanud 42 aastat, sügisel saab 43. Miks tulite just siia kooli õpetajaks? Sest siin on ilus loodus ja bussiliiklus oli hea. Kuigi oli ka teisi kohti, kuhu minna. Kus Te enne õpetajaks saamist õppisite? Õppisin Tartus. Mida mäletate oma õpingute ajast? Toredaid ja häid õpetajaid. Kas olete ka teistes koolides töötanud? Ei ole. See on esimene ja ka viimane kool, kus ma töötan. Kes on olnud kõige meeldejäävamad õpilased? Mare Sipelgas, Taimi Mosin, Kaidi Kuškis, Piia Käsk, Jaanus Kivaste. Kas meenub mõni tore sündmus, mis on nendega seotud? Kooli tuli kosmeetik ja meikis paljusid tüdrukuid, mõnda esimest korda. Kõige suurema muutuse tegi kosmeetiku käe all läbi Kaidi Kuškis, kes muidu oli väga tagasihoidlik, aga pärast meikimist oli Kaidi kõige tugevamalt meigitum. Kelleks tahtsite väiksena saada? Tahtsin saada arstiks, aga minu pinginaaber läks ka meditsiini õppima ja siis ma ei tahtnud temaga ühte kooli minna. Kui Te poleks õpetajaks õppinud, siis millega tegeleksite praegu? Arvan, et meditsiiniga või loodusega, oleksin näiteks aednik või midagi sellist. Kas Teile meeldib teie töö? Miks? Meeldib, sest lapsed on targad. Alati jääb meelde ju hea, halb unustatakse. Mitu õpilast on praegu Teie klassis? 8 õpilast. õp Raili Vister koos raamatukoguKas õpetate suuremaid või väiksemaid hoidja Maimu Järvega Ott Arderist rääkimas. õpilasi? Väiksemaid. Mis aineid Te annate? Eesti keelt, matemaatikat, loodusõpetust ja inimeseõpetust. Aitäh ja palju jõudu õp Railile tema töös. Kristina Ehatäht 6. klassi õpilane


4

KOOLIELU ÕE TALVELAAGER

30.-31. jaanuaril toimus Tsirguliina kultuurimajas ja gümnaasiumi hoonetes õpilasesinduste talvelaager. Kokku tulid Valgamaa koolide õpilasesindused. Meie koolist osalesid 8. klassi õpilane Laura Renke ning 6. klassist Kristina Ehatäht ja Elen Liigus. Kõigepealt toimus avaliku esinemise koolitus, mida juhtis Ave Eero. Koolitus oli üpris huvitav, kuid pikapeale tüütas veidi ära ka. Lõpuks esinesime oma rühmaga antud teemal, kasutades eelnevalt saadud teadmisi. Kõik grupid hindasid üksteist. Õhtune kava oli see-eest juba liikumisrohkem. Külaliseks oli näitleja, kes õpetas meile laval võitlemist. Sellele järgnes hinnangute andmine esinemistele ja disko. Teisel päeval pidime arutama rühmatööna muresid ja probleeme, mis olid välja toodud ÕE ümarlaual: koolilehe/kooliraadio toimimine, õpetajate suhted õpilastega, vanemate toetus, suhted vallavanemaga jne. Pakkusime omalt poolt, mida meie saaksime muuta. See oli väga innustav, meil on plaanis ka enda koolielu aktiviseerida. Elen Liigus 6. klassi õpilane KOOLIKROONIKA 28. jaanuaril käisid Kaimo Vahtre ja Anu Lillipuu Kaitseliidu Valgamaa malevast rääkimas Kodutütardest ja Noortest Kotkastest. Saime teada, et need organisatsioonid tegelevad paljude huvitavate asjadega. Seda kinnitasid ka Reelika ja Raivo Viitak, kes juba mõnda aega Kaitseliidu üritustest osa võtavad. Nii mõnelgi tekkis tahtmine pärast külaliste kaasahaaravat juttu Kodutütarde või Noorte Kotkaste liikmeks astuda. 05. veebruaril tähistasime Ilon Wiklandi 80. sünnipäeva. Toreda raamatukoguürituse eestvedajaks oli loomulikult raamatukoguhoidja Maimu Järv, teda abistasid õp Kaidi Vister, Raili Vister ja Kädi Agu. 16. veebruaril tähistasime vastlapäeva. Nii lumerikast aastat nagu tänavu pole juba ammu olnud, seetõttu oleks olnud patt jätta kasutamata lumelinna ehitamise võimalus. Ehkki õues oli päris krõbe ilm, nautisid kõik lumest linna ehitamist ja kelgusõitu. Samuti kuulutati möödunud sõbrapäeva puhul välja kooli sõbralikumad tegelased: Madis Sillaots, Rauno Visor, Grete Ehatäht, Reelika Viitak ja õp Kaidi Kuškis. Auhinnaks said nad kinopiletid Valga kultuurimajja. Sõbrapäevakaardi joonistusvõistluse võitis Elen Liigus.

Lumelinna ehitamine Foto: õp Kädi Agu


KOOLIELU

5

23. veebruaril oli pidulik Eesti iseseisvuspäeva tähistamise aktus, mille kulminatsiooniks oli ühislaul „Isamaa ilu hoieldes“ julgemate poiste eestlaulmisel.

Palju õnne, Eesti! Laulavad kõige pisemad. Foto: õp Kädi Agu

26. veebruaril tähistasime kogu kooliperega luuletaja Ott Arderi 60. sünniaastapäeva. Õpetaja Raili ja raamatukoguhoidja Maimu rääkisid Ott Arderi elust, õp Kaidi K ja Kaidi V tutvustasid tema loomingut. Ott Arderi luuletusi lugesid Renita, Kerli, Astrit, Merli, Egle, Laura R, Kristel, Tarmo, Kaisa, Merit ja õp Kädi. Õpetajate ansambel laulis Ott Arderi sõnadele tehtud laule „Koolitee“ ja „Lapsepõlve kodu“ ning Maria laulis „Suudlus läbi jäätund klaasi“ ja „Unemetsades“. Ei puudunud ka Ott Arderi vaim (majandusjuhataja Tõnis Järve kehastuses), kes vestles oma hea sõbra Ave Alavainuga (õp Kädi). 12. märtsil toimus traditsiooniline interaktiivne emakeelepäeva viktoriin, mida korraldab Valga Keskraamatukogu lastekirjanduse osakond koostöös Valga Maavalitsusega. Osales 43 võistkonda. Ala Põhikooli VI kl võistkond (Elen Liigus, Kristina Ehatäht ja Geimo Saar) saavutas 24,5 punktiga III koha! 15.-19. märtsil oli traditsiooniline emakeelepäevale pühendatud teatrikuu näitemängunädal, kus iga klass astus üles lühikese etendusega. Vaeva oli nähtud põnevate ruumide otsimisel: näitering esines treppidel, 7. klass õues. Meeldiv ning üllatav oli see, et klassid olid seekord kasutanud erinevaid žanre ning vahendeid: 1. ja 3. kl „Kassilugu“ (H. Vilep) – nukunäidend 2. ja 4. kl „Kivist maja ja jääst maja“ (setu muinasjutt) 5. klass „Mammutilaps ajab tuult taga“ (A. Pervik) – maskiteater 6. klass „Mida teeb Pätu siis, kui vihma ei ole kaua aega sadanud ja ikkagi kogu perega jalutama minnakse“ (A. Reinla „Pätu“) 7. klass „Patrik proovib lund“ (A. Perviku Paula-lugude põhjal) – vabaõhuetendus 8. klass „Koletise lugu“ (A. Vallik) – varjuteater 9. klass „Kodanik tahab olla edukas“ (A. Reinla „Kodanik on loll“) näitering „Riiuveski“ (S. Rannamaa „Kasuema“)

Fotosid üritustest vaata kooli kodulehelt: www.ala.edu.ee


6

KOOLIELU HOOLIME MÄRGALADEST

02. veebruaril tähistasime rahvusvahelist märgalade päeva. Esimese tunni ajal oli kogu kooliperel võimalik kuulata õp Evelyn Tamme ettekannet Ramsari konventsioonist ning märgalade ja nende kaitse tähtsusest. Reelika, Elen, Kristel, Laura R, Laura S, Merli, Tarmo ja Mauri rääkisid kaheteistkümnest Eesti looduskaitsealast, mis on Ramsari konventsiooniga liitunud. Kuulajate tähelepanelikkust kontrolliti ettekannetele järgnenud viktoriiniga ning pilditahvlite abil korraldati veetaimede tundmise võistlus. Tulemused olid järgmised: Viktoriini parimad Veetaimede tundmises parimad 1. Kristina, Elen, Reelika, Laura, Kristel 1. Elen Liigus 2. Joosep, Kristjan, Endi, Raivo, Mairo 2. Maria Põldsalu 3. Merli, Kristel, Maarja, Merit, Rauno 3. Tarmo Ranne 4. Raivo Viitak Lisaks käsitleti märgalade teemat nädala jooksul erinevates ainetundides. Kunstitunnis tegid algklassid märgala koos konnadega, 7. klass valmistas ruumilise plakati kõrest ning 8. klass meisterdas tigusid. Vene keele tunnis lugesid 8.-9. klassi õpilased muistendit Ülemiste järvest. Eesti keele tunnis kirjutas 6.-9. klass muistendeid erinevate rabade tekkimise kohta. Parimad neist leiad käesolevast koolilehest. Muusikatunnis kuulati veega seotud teoseid, nt Straussi „Ilusal sinisel Doonaul“, Chopini „Vihmapiiskade prelüüd“. Matemaatikatunnis lahendati ülesandeid, mis olid seotud Kaali järvega. 08. veebruaril olid meil aga külas Triin Saluste Soomaa rahvuspargist ja meie kooli vilistlane Merike Palginõmm Pärnu keskkonnateenistusest. Esimene neist tutvustas Viljandimaa märgalasid ja rääkis 1.-5. klassile kodukakust, teine külaline kõneles 6.-9. klassile tigudest ja karpidest. Ehkki paljudel õpilastel oli aimu, miks on tarvis märgalasid kaitsta, süvenes see teadmine nädala jooksul veelgi. Peipsi Koostöö Keskus tunnustas meie kooli tegevust märgaladest hoolimisel aga sellega, et kool saab endale 2000 krooni eest õppevahendeid soetada.

õp Kaidi Kuškis PÄEV KAITSELIIDUGA 19. veebruaril käisid kõik Ala kooli õpilased ning õp Kädi ja õp Evelyn koos kaitseliitlastega metsas. Esmalt tuli suur auto meie koolimaja ette, võttis meid peale ja viis metsa. Sõit iseenesest oli juba huvitav, sest varem ei olnud enamus meist sõjaväeautoga sõitnud. Metsa jõudes saime osa mitmetest toredatest tegevustest: suusatasime üsna laiade suuskadega, õppisime sõlmede sidumist, saime suure puust kelguga üksteist sõidutada ning nägusid maskeerida. Nooremad, kes ei suusatanud, mängisid huvitavat Metsaminek mängu, kus tuli kilekotti kaitsta Foto: õp Kädi Agu ning teiste mängijate randmelt linte haarata. Kuigi ilm oli imeline – sadas laia pehmet lund – olime rõõmsad, kui saime minna suurde sooja telki, kus ahi küdes. Jõime omapärase maitsega kuuseokkateed, mis oli heaks turgutuseks. Märkamatult oligi aeg sealmaal, et pidime tagasi pöörduma. Arvan, et kõik said kogemuse võrra rikkamaks ning loodan, et selliseid õppepäevi tuleb veel.

Elen Liigus 6. klassi õpilane


KOOLIELU

7

JAAN EINASTO – UNIVERSUMI SALADUSTE UURIJA Lõppenud veerandi viimasel koolipäeval külastas meie kooli astrofüüsik Jaan Einasto. Tal oli väga hea meel kutse üle, sest tema lapsepõlvekodu, Egeri talu, asub samuti siinmail. Kui noorematele õpilastele võis teadlase jutt veidi keeruline tunduda, siis vanemate klasside õpilased kuulasid küll põnevusega, seda enam, et astronoomiast räägitakse põhikooli ainetundides üpris vähe. Kõige rohkem erutas õpilasi teema, kas ka teistel planeetidel on elu.

Foto: õp Kaidi Kuškis

JAAN EINASTO sünd 23.02.1929 ❂ Astrofüüsik, Eesti Teaduste ❂ ❂

❂ ❂ ❂

Akadeemia liige Alates 1952. a töötab Tartu observatooriumis Kuulub rahvusvahelisse astronoomiauniooni, on seal galaktika- ja kosmoloogiakomisjoni liige Uurinud galaktikate ja universumi ehitust ning tumeda ainega seotud probleeme 1998 Riigivapi teenetemärk II klass 2004 Tartu Suurtähe kavaler ja Tartu linna aukodanik 2009 Marcel Grossmanni auhind tumeaine uurimise ja kosmilise kärgstruktuuri avastamise eest. Tema auks sai väikeplaneet nr 11 577 nimeks Einasto

6. klassi õpilased panid kirja, mis neile Jaan Einasto jutust meelde jäi:  Eesti üks esimesi astronoome oli Ernst Öpik, kes arvutas ka Maa tekke peaaegu täpse aja  maailmaruum paisub kogu aeg edasi  Jaan Einasto on uurinud tumeainet  universum on tekkinud u 13,7 miljardit aastat tagasi  maakera on tekkinud u 4,5 miljardit aastat tagasi  valgus jõuab Päikeselt Maale 8 minutiga  Kuult Maale jõuab valgus pooleteise sekundiga  alguses arvati, et Linnutee ongi kogu maailmaruum  arvatakse, et maailm sai alguse Suurest Paugust  Maa umbkaudset tekkeaega on arvutatud kivide järgi  Päike koosneb peamiselt vesinikust, mis põlemisel muutub heeliumiks  kõik tähed on päikesed, aga nad on meist hästi kaugel  teistes galaktikates ja teistel planeetidel võib ka olla elu  eestlaste ehitatud aparaadid on kosmoses käinud, nad uurisid seal helkivaid ööpilvi  astronoome on tänapäeval väga vaja Õp Kaidi Kuškis


8

OMALOOMING HULKUWAKASSI PÄEWAD L. Ojamaa luulest inspireerituna

ma olen kass maja ees kus ma seisin katki läx tass wäikese wiinerijupi leidsin kolm tatti tulewad raketid käes lasewad raketid minu poole ei tea kas nyyd on elu lõpp wõi hoopis uue algus linna peal hulgun ringi weidi räpane täna ma hulgun täiesti yxi ja näen taas neid tydrukuid tänawanurkadel kamp rotte keldriuxe ees õllest ja kuumusest segased olen nagu see rotikamp seal nurgas kes ma ometi olen & ma waatasin ringi ma nägin kassi tema oli ka hulkuwkass yx mees kõndis mulle wastu ta oli täis nagu tarakan ta rääkis minuga ja tahtis et ma talle wastax oh seda elu kyll oh seda elu kyll & taas need hulkuwakassi silmadega tydrukud kõnnitee serwadel neljakesi odawad ehted kuumus maailma piirid ei murdu ära pyya jäljendada kedagi teist

hulkuwakassi silmade läbi näen kuidas noored suitsetawad tänawatel kambakesi ja nad ropendawad tänawatel kõndides näen kuidas nad joowad mis sellest elust nii kyll saab mis sellest elust nii saab & ometi nad ei mõtle sellele joowad, suitsetawad mis neist tulewikus saama peab tydrukud poisid mõlemad passiwad tänawanurkadel ja arwawad, et igayx seal on lahe selline elu mis elu mis elu see selline on & jälle nad istuwad tänawal & jälle neil pudelid käes & mentki kylastab neid jälle wastu nad hakkawad talle ning rotid ka nende juurde tulewad neid ära nad ajawad lõpux ka ise sealt lahkuwad ja hulkuwakassi elu lõpetawad Mauri Kabanen, Merli Virki, Elvis Kaiv, Tarmo Ranne, Kristel Aria, Laura Sillaots, Reelika Viitak 7. klassi õpilased


OMALOOMING

9 LUULEMOSAIIGID K. Vainola, A. Teede ja K. Künsari luule põhjal

Kahju muidugi, et ma praegu õnnelikuna end ei tunne. Aga ma oskan unistada ja arvata, et õnn on tulemas. Mis siis, kui kolmekümne aasta pärast. Aga alati on see rahu ju leitud. Panin puude vahele väikese peegli ka. Kui suitsetan, siis vaatan ennast. Ma olen siis ilus. Mina olen siin. Kõik vaatamisväärne on nähtud. Mälestustest saab teater. Ka parimad meist haiget saavad ja ununenud unistusi nad vaikides ootama jäävad.

ÜKSINDUS Alaealised poisijõnglased, katkistes tagides, alati suitsud ees. Kõnniteedel kambakesi, keda kohtad tänavatel ropendamas, natuke ära eksinud. Ma panen nüüd ka suitsu kõrvale. Kui suitsetan, siis vaatan ennast. Kui ma üheksakümnene olen, olen õnnelik. Kahju muidugi, et ma praegu õnnelikuna end ei tunne. Ükskord peab ju õnn tulema. Ma loodan, et nii vanana pole mõtet pettuda. Aga mina olen täna üksi, kasvatan saba taha ja volksan keldriaknasse, pelglik ja jultunud. Ka parimad meist haiget saavad.

Merli Virki 7. klassi õpilane

Reelika Viitak 7. klassi õpilane

KUI MA OLEKSIN ...

KUI MA OLEKSIN ...

Kui ma oleksin rebane, ei sööks ma kanu ega hiiri. Kui ma oleksin kass, siis ma istuksin kogu aeg kellegi süles. Kui ma oleksin kala, ei upuks ma ära. Kui ma oleksin ämblik, ei kooks ma võrke. Kui ma oleksin lammas, loeksin ma õhtuti iseennast. Kui ma oleksin telekas, näitaksin paremaid filme ja saateid. Kui ma oleksin raamat, jutustaksin ainult häid jutte. Kui ma oleksin tuul, ei puhuks ma kõvasti. Kui ma oleksin päike, paistaksin kogu aeg. Kui ma oleksin koolitund, siis oleksin hästi lühike.

Kui ma oleksin põrand, siis ma võtaks ennast maast lahti, sest mulle ei meeldiks, kui kõik mu peal poriste jalgadega tatsaksid. Kui ma oleksin vaene, siis ma teeks nii kurva näo pähe, et kõik rikkad loovutaksid oma raha mulle. Kui ma oleksin Ellie Goulding, siis ma laulaks ainult häid laule. Kui ma oleksin karu Bernhard, siis ma tahaksin, et mind näidataks Eleni lõbuks iga päev telekast. Kui ma oleksin kärbseseen, siis ma poleks punane, vaid sinine ja kõige mürgisem. Kui ma oleksin naljahammas, siis ma teeksin kogu aeg nalja. Kui ma oleksin ajaleht, siis ma oleksin koomikseid täis. Kui ma oleksin põrsas, siis ma mängiksin rõõmsalt muda ja pori sees. Kui ma oleksin sepapoiss, siis ma taoksin tulist rauda. Kui ma oleksin nähtamatu, siis ei teaks keegi, mida ma teen.

Kristina Ehatäht 6. klassi õpilane

Elen Liigus 6. klassi õpilane


10

MUISTENDID MUISTENDID RABADEST Rahvusvahelisel märgalade päeval kirjutatud tööde paremik

6. klass – RUUNASOO RABA Elen Liigus Kunagi ammusel ajal, kui polnud veel telekat, raadiot, telefone, arvutit ega isegi elektrit, elas üks mees. Mees oli tubli nagu mehed vanal ajal ikka. Mitte keegi ei julgenud aga talle vastu kõndides tere öelda ega viibatagi mitte. Väikestel lastel oli keelatud tema poole isegi vaadata, sest mees oli nii suur, et oleks ulatunud küla kõrgeimagi kuuse otsast ladvakäbi vaevata enda pihku haarama. Ja isegi kui keegi rumal oleks julgenud teda tervitada, poleks ta iial kuulnud mehe vastust, sest mees, kes oli nii suur, et oleks võinud terve küla inimeste puuriitu vähimagi vaevata seljas tassida, ei osanud mitte raasugi, mitte ainsamatki silpi inimkeelt. Mehe kohta liikus külas palju, palju jutte. Nii palju jutte, et isegi küla suurim latatara ei teadnud neid kõiki. Mehel oli männimetsa servas oma talu: väike hubane majake koos suurte karjamaadega, sest tal oli palju hobuseid – nii palju, et ka kiidetuim matemaatik ei oleks neid sassiajamata korraga ära lugeda suutnud. Mees armastas oma ruunasid piiritult. Mees, kes oli tugev ja suur, käis iga jumala päev Liivi lahe ääres. Keegi, mitte ainsamgi isik ei teadnud, mida ta seal teeb. Mees väljus kodust iga päev täpselt siis, kui päike jõudis tema talu taguse metsa kõige kõrgema männini. Isegi kui ilm oli pilves, teadis ta alati, millal väljuda. Ta ei jäänud minekuga hetkegi hiljaks. Paljud külaelanikud olid proovinud teda jälitada ja välja selgitada, millega ta tegeleb, kuid kui nad hetkekski olid pilgu mujale keeranud, oli mees koos ruunaga lainetes. Mees, suur ja tugev, oli Liivi lahe lainetes koos ruunaga, kes oli nii õbluke. Keegi ei teadnud, kuidas suutis nõrguke kiitsakas ruun hoida suurt, tugevat ja rasket meest. Ühel sügishommikul, kui oli üpriski soe ilm, rääkisid mutikesed oma külajutte nagu alati, lapsed mängisid aias nagu alati, kassid nurrusid end aia vastu hõõrudes nagu alati. Kõik oli nagu tavaliselt. Oli tavaline, mitte ühestki teisest päevast erinev päev. Kõik oli tavapärane, kuni päike, mis oli sügise kohta ebatavaliselt lõõmavalt kuum, jõudis suure ja tugeva mehe männimetsa kõrgeima puuni. Mees, kelle kohta teati külas mustmiljon kuulujuttu, lõi oma tavalise tegevuse asemel hoopis labida mulda. Tema kaevamist vaatasid pealt tosinad ruunad. Mees kaevas sügavale, nii sügavale, et jõudis peaaegu teisele poole maakera välja. Kõigile teistele oli see lihtsalt üks tavaline päev, aga suurele ja tugevale mehele oli see päevaks, mil ta lahkus igavikuriiki. Ühel päeval, mil talvekülm oli juba möödunud ja kevadpäikene oli jõudnud veidi aega naeratada, läks üks tubli jahimees metsa. Mitte küll jahti pidama, vaid lihtsalt ilusat loodust imetlema. Ta jõudis männimetsa, mis oli üsnagi paks. Mees kõndis ja kõndis. Mõtles, et kui ta juba nii kaugele on jõudnud, siis kõnnib teisele poole välja. Metsast välja jõudnuna märkas ta maja – sellist väikest ja hubast, kuid veidi korrast ära. Jahimees mõtles, et läheb ning küsib lonksukese juua. Kui ta majale lähemale jõudis, märkas ta tosinaid ruunasid. Talumaad olid hakanud soostuma. Mees koputas uksele, aga kui keegi talle ei vastanud, mõtles ta, et küllap pole ka külani palju maad ning sinna ta jalutaski. Külla jõudnud, küsis jahimees esimeselt lahkelt proualt lonksukese juua. Kui teda tuppa paluti, küsis ta ka männimetsatukas oleva ruunadega talumajakese kohta. Proua rääkis talle suurest tugevast mehest, kes olevat piiritult oma ruunadesse kiindunud. Kui naine kuulis, et meest ei olnud kodus, kaes lahke proua kohe aknast välja ja imestas, sest päike polnud veel jõudnud männini, mis oli metsa suurim. See oli ebatavaline, lausa võimatu, sest mees ei lahkunud kunagi kodust enne, kui päike oli suurima puuni jõud-


MUISTENDID

11

nud. Eks mindi siis huvi pärast, meeletu uudishimu pärast kaema, miks ei olnud kodus suur ja tugev mees, kes ei osanud ühtki inimkeelt. Jõudnud kohale, nägid uudistajad, et meest tõepoolest ei olnud, olid ainult ruunad. Ruunasid oli nii palju, et igale külamehele oleks jagunud täpselt kaks ruuna, kaks ilusat ja rammusat ruuna, kes ei olnud nii õblukesed nagu see, kes kunagi oli kandnud suurt ja tugevat meest oma seljas. Talumaa ja metsatukk – terve see ala, mis oli kuulunud suurele mehele, oli soostumas. Küla vanim mees, kes oli olnud sünnist saati tumm, ütles, et mees, kes oli olnud tugev ja ei olnud osanud ühtki inimkeelt, oli elanud selles paigas aastasadu. Ta teadis veel, et mees, kes oli armastanud ruunasid, oli armastanud ka kõiki külaelanikke ja et sinna, kuhu ta end mattis, tekib soo. Iga talumees ja talupoeg sai endale kaks ruuna – ruuna, kes olid tugevad ja elasid kaua ning tegid väga head tööd. Kõik põllud, mis olid nende hobuste küntud, kandsid hästi vilja. Männimetsaäärne maa soostus tõepoolest ja seda hakati kutsuma Ruunasooks. Mees, kes oli olnud suur ja tugev ja ei olnud osanud ühtki inimkeelt, oleks selle üle väga rõõmustanud, nii palju, et ta polekski enam kellelegi suure ja kurjana tundunud. Mees, kes oli olnud suur ja tugev, oli armastanud kõiki elavaid, aga eriti oli ta hoolinud hobustest. Ta oli oma viimasel päeval andeks andnud kõikidele tagarääkijatele, kõikidele jõllitavatele jõmpsikatele, sest ta teadis, et nad polnud meelega nii totralt käitunud. Külarahvas teadis, et nüüd oli mehest saanud Ruunasoo kaitsja.

Kristina Ehatäht Elas kord üks ruun. Ta läks soosse, millel polnud veel nime. Tagasi ta sealt ei tulnudki. Varsti läks järgmine hobune samasse sohu, ka tema ei tulnud tagasi. Mõne aja pärast võttis terve kari ruunasid ette teekonna sohu, aga neistki ei jäänud jälgegi maha. Tänapäeval on selle soo nimi Ruunasoo. Kõik arvavad, et ju need hobused sinna sohu uppusid. Mina aga arvan, et tegelikult hobused lihtsalt eksisid ära ja ei leidnud enam koduteed. Nii nad jäidki sohu kenasti elama. Kalev Kähr Üks ruun pääses koplist lahti ja jooksis metsa. Ta mõtles, et saab seal puhata, aga ei saanud, sest hundid ajasid ta hoopis sohu. Inimesed läksid hobust küll päästma, kuid ruunake vajus laukasse. Hiljem uppus samasse sohu veel mitu hobust. Inimesed hakkasid seda paika kutsuma Ruunasooks.


12

MUISTENDID 7. klass – KAKERDAJA RABA

Reelika Viitak Elas kord tüdruk nimega Kaja Kakerdaja. Ta elas üsna raba lähedal. Ta käis iga päev seal marju korjamas. Murakad ja pohlad olid ta lemmikud. Talle meeldis seal ka vahel lihtsalt istuda. Lemmikpaigaks rabas oligi tal pehme istekoht sambla sees. Ühel õhtul ei tulnud Kaja koer Muki hõikamise peale tuppa. Tüdruk läks koera otsima. Kuna Muki käis temaga alati rabas kaasas, arvas Kaja, et koer on nüüdki sinna läinud. Ta oli peaaegu pool raba läbi otsinud, kui vajus järsku laukavette. Kahjuks ei osanud Kaja ujuda ning appihüüete jaoks oli ta majast liiga kaugel. Hommikul läks üks külamees rabasse ja märkas seal Kaja mantlit vee peal ning taipas, mis oli juhtunud. Külaelanikud, kes teadsid Kajat hea perenaise ja raba armastajana, andsid tema mälestuseks paigale nimeks Kakerdaja raba.

Kristel Aria Kord ennemuistsel aal elas ühes rabas lind nimega kakerdaja. Ta oli orb, tal ei olnud vanemaid. Tal oli kõht tühi ning ta otsis omale söögipoolist. Siis kohtas lind rabas tüdrukut, kes nuttis kivi peal. Lind küsis tüdrukult, miks ta nutab. Tüdruk rääkis, et kasuvanemad olid saatnud ta murakaid korjama, aga ta oli ära eksinud. Lind teadis, kuidas rabast välja minna, ta käskis tüdrukul endale järgneda. Mõne aja pärast olidki lind ja tüdruk rabast väljas. Tüdruk andis linnule tänutäheks marju. Lind palus tüdrukut, et ta iga päev rabas käima hakkaks. Tüdruk oli nõus. Tüdruk hakkas raba kutsuma linnu järgi Kakerdaja rabaks. Nad kohtusid seal iga päev. Lind oli rõõmus, et ta ei olnud enam ainuke elusolend rabas. Inimesed, kes tüdruku ja linnu sõprust imeks panid, hakkasid peagi ka ise seda paika Kakerdaja rabaks hüüdma.

Merli Virki Ennevanasti oli kakerdaja lind, kellele meeldis rabas putukaid otsida. Ta oli punakas-pruuni tooni, silmade ümber oli valge ring ning tal oli väike nokk. Üks talumees märkas rabas elavat lindu. Talumees oli ammu mõelnud rabale nime anda. Aga nüüd hakkas teda huvitama lind, kes rabas laulis ja sellega sinna ka teisi linde meelitas. Mees uuris lindude raamatut ja leidis, et lind, kes rabas laulab, on kakerdaja. Oligi rabale nimi olemas – Kakerdaja. Varsti oli kogu raba kakerdajaid täis, sest neil oli seal hea elada: palju putukaid ning vaba ruumi lendamiseks. Inimesed käisid seal üsna tihti linde vaatamas. Praegugi on Kakerdaja raba ilus koht, mida inimesed külastavad.


MUISTENDID

13 8. klass – TOLKUSE RABA

Raivo Viitak Ennevanasti oli ilmas palju tolguseid, kes ei viitsinud midagi teha – ei tööd ega muud sellist. Ühel päeval ajasid tolgused aga ühe ausa ja tööka mehe vihale. Mees elas teisel pool sood. Tema juurde viis meetrilaiune rada, mis tegi aga tubli ringi. Otsetee oli ohtlik. Mees otsustas tolgused endale sulasteks palgata. Tolgused ei viitsinud muidugi suure ringiga kõndida, nemad läksid otse ning uppusid ära. Rahvasuu andis rabale Tolkuse nime.

Kristjan Uuspalu Kord kõndis üks tolgus mööda maad ringi. Kui ta jõudis soisele lagendikule, tundis ta, et mõnedes kohtades on maa hästi pehme, nii et sinna võib lausa sisse vajuda. Tolgus tahtis sellest kasu lõigata. Ta ütles külameestele, et sealt kaudu saab kiiremini oma kaubaga linna. Külamehed läksidki, aga nende kärud vajusid sohu. Ise nad õnneks pääsesid. Tulnud inimesed kaugemaltki vajuvat maad vaatama. Hakati uurima, kas see maa ka kuidagi kasulik võiks olla. Avastasid siis, et seal olev pruun muld süttib. Tulusa äri leidnud inimesed olid rõõmsad, aga tolgus sai väga kurjaks. Tema oli ju leidnud selle paiga. Ta läks rappa, aga polnud kuigi ettevaatlik ja uppus. Inimesed, kes hiljem samasse rappa sattusid, nägid seal tihti üht tolgust kummitamas. Selle järgi hakati raba nimetama Tolkuseks.

Laura Renke Ammu, ammu – siis, kui veel kaevusid ei olnud, elas Pärnu lähedal üks sulane nimega Tolkus. Kuna ta oli väga halva õnnega, siis kutsuti teda Tolguseks. Selle üle, et inimesed teda pilkasid, oli sulane väga kurb. Ühel suvel oli väga kuum, nii et kõik põllud olid kuivad. Külatark ütles, et kui nad merest vett ei too, siis ootab neid hukatus. Külarahvas sattus paanikasse. Külavanem tapeti, sest ta ei suutnud välja mõelda, kuidas küla päästa. Sulane Tolkus oli ka mures, kuidas küla päästa. Ta mõtles päeva ja mõtles öö ning mõtleski välja võimaluse, kuidas pääseda. Ta kutsus külarahva kokku ning rääkis neilegi oma mõttest. See pidi aga jääma saladuseks. Kõik külaelanikud tegid nii, nagu Tolkus rääkinud oli ja ootasid põnevil järgmist päeva. Varahommikul olid kõik üleval ja imestasid: maa oli ümberringi nii niiske, nagu oleks öö läbi kõvasti vihma sadanud. Tänapäeval on Pärnu lähedal samas paigas ala, mida kutsutakse Tolkuse, mitte Tolguse rabaks.


14

MUISTENDID 9. klass – PILKUSE RABA

Karoliina Purga Elas kord üks tüdruk nimega Pille. Ta käis iga päev kodu lähedal asuvas järves ujumas ning rannas mängimas. Järve läheduses ei elanud rohkem lapsi ja Pille pidi üksi olema. Tal oli küll kaks venda, aga nad olid suuremad ja ei tahtnud õega mängida. Neil oli muud teha. Kord, kui Pille oli jälle järves ujumas, ilmus sinna üks poiss. Algul ta ei pannud teda tähelegi, aga kui nende pilgud kohtusid, käis mõlema südamest läbi värin. Nad hakkasid suhtlema ja neist said head sõbrad. Mida aeg edasi, seda lähedasemaks nad said. Paari aasta möödudes olid nad teineteisesse armunud ja tahtsid kokku jääda kogu oma ülejäänud eluks. Kui Pille vanemad sellest teada said, keelasid nad noortel kohtumise ära. Nad panid Pille kaheks nädalaks luku taha. Ühel päeval Pille põgenes ja jooksis poisi juurde, aga poiss oli kadunud. Pille läks järve äärde ja nägi veepinnal peegeldumas armsama kuju. Ta järgnes poisile ning vee alla nad jäidki. Kõik oli alguse saanud ühest pilgust. Pille vanemad, kes nüüd oma tegu kahetsesid, panid järvele nimeks Pilkuse. Pille aga oli oma vanemate peale vihane ja ei lasknud neil järvest rõõmu tunda, vaid lasi järvel kinni kasvada. Nii tekkiski Pilkuse järvest Pilkuse raba.

Kerli Saar Ühes väikeses külas elas üks tüdruk. Tal olid ilusaimad ja ilmekaimad silmad, mida eales nähtud. Tema silmade järgi kutsuti teda Pilkuseks. Öeldi veel: „Kui tema pilk oleks relv, siis ta purustaks vaenlased tuhandeks killuks.“ Ühel ilusal päeval otsustas tüdruk metsa jalutama minna. Talle meeldis väga loodus. Loodust nautides unustas ta ajataju. Kui kell lähenes juba keskööle, märkas ta, et väljas on pime. Märkas ka seda, et ta on eksinud. Ta oli kurb ja sattus paanikasse. Ta hakkas meeleheites jooksma, isegi teadmata, kuhu. Järsku tundis ta külma õhku, ka ta jalgadel hakkas külm. Ta sai aru, et on rappa sattunud. Ta hüppas mättalt mättale, aga libastus siis. Ta oli nüüd laukas. Ta tahtis kõigest väest välja pääseda, aga vajus aina sügavamale. Seal tema elutee traagiliselt lõppes. Tüdruku järgi hakati seda raba nimetama Pilkuseks. Vahel seal soos jalutades või marju korjates on tunda, kuidas tema hing ringi eksleb. Sellepärast sinna rappa enam nii väga ei kiputa.


MUISTENDID

15

Sander Aria Ükskord ammu elas ühe metsa ääres üks mees, kelle nimi oli Pilk. Ta elas üksi oma majas. Kord, kui ta oma põllule tööle pidi minema, hakkas ta kiruma, miks tal peab küll nii suur põld olema. Seda kuulis pealt Vanapagan, kellele selline sõim ei meeldinud. Vanapagan mõtles, et ujutab põllu veega üle. Seda ta tegigi. Kui Pilk läks uuesti oma põllule, leidis ta selle vee all olevat. Pärast veeuputust muutus põld väga pehmeks, nii et sinna ei saanudki enam peale minna. Siis kukkusid taevast alla tohutud kivid, mis tekitasid põllule suured augud. Need augud täitusid veega. Järgmisel päeval läks Pilk vaatama, kas vesi põllult on taandunud. Ta nägi, et põld on väikesi ja suuri auke täis. Ta tahtis neid lähemalt kaeda, aga kui ta põllule astus, vajus ta sügavale maa alla ning sinna ta jäigi. Pärast mehe surma muutus põld sooks ja seda hakati kutsuma Pilkuseks. Vanapagan oli oma teoga rahul, sest talle ei meeldinud, et Pilk oli töötegemist kirunud.

Uku Uhek Elas kord üks mees. Ta oli inetu ja hästi kole. Tema nimi oli Peeter. Inimesed naersid tema üle, sest ta silm pilkus kogu aeg. Aga Peetrile ei läinud see korda, ta ei muretsenud üldse, tema toimetas omaette. Ta töötas talus sulasena. Ka peremehele ei meeldinud Peeter. Peremehel oli tütar. Peeter armastas peretütart väga, aga peretütar ei vaadanudki tema poole. Seetõttu oli Peeter väga kurb. Nii kurb, et ta käis iga päev metsas nutmas. Varsti tekkis sellele kohale väike järv. Peeter ei tahtnud, et keegi tema pisaraid näeks. Ta ostis enda teenitud raha eest seemneid, läks järve äärde ning viskas seemned sinna sisse. Ta silmad ikka pilkusid. Kui üks pilgutus oli tehtud, ei näinud ta enam järve, vaid sood. Ta läks soo peale kõndima, aga äkki sattus ta laukasse. Ta karjus appi, aga kui külarahvas lõpuks kohale jõudis, oli Peeter juba uppunud. Külarahvas oli väga imestunud – kuidas oli siia üleöö soo tekkinud? Üks väike poisinaga ütles, et kole Peeter oli käinud siin nutmas. Kuna igale asjale tuleb ka nimi panna, siis otsustasid külaelanikud sood Pilkuseks kutsuma hakata.


16

OMALOOMING MUST MERI muistend

Kunagi vanasti elanud ühe õela ning kurja peremehe juures sulane, kes oli vaikne ning hea tööline. Peremees kohtles aga teda halvasti ning sulane ei kannatanud seda enam välja. Ühel ilusal päeval kuulis sulane, et on olemas selline meri, mis puhastab kurjade inimeste hinged, kui nood seda vett peaks puutuma või sellesse kukkuma. Sulane sai kohe aru, et peab oma peremehe peal selle ära katsetama. Ta leidis selle mere üles ning pöördus tagasi, enne kui peremees koju jõuab. Järgmisel päeval ajas ta peremehe nii vihale, et too hakkas sulast taga ajama ning sulane jooksis selle mere äärde. Peremees jõudis talle peagi järele, aga ta ei näinud sulast, kes oli põõsa taga peidus. Sulane hüppas põõsa tagant välja ja tõukas peremehe vette. Kui peremees välja oli roninud, läks sulane tema juurde, et kontrollida, kas peremees on ikka veel vihane. Peremees ei olnud. Ta ei karjunud sulase peale enam mitte kunagi. Sellest ajast peale kutsutakse seda merd Mustaks mereks, sest seal on paljude inimeste kurjus. Raivo Viitak 8. klassi õpilane

STENI MUINASJUTUVÕISTLUS Sten Roos oli Haapsalu poiss, kes kirjutas muinasjutte ja kelle elutee jäi kaasasündinud haiguse tõttu väga lühikeseks. Poja mälestuseks korraldavad tema vanemad juba üle 15 aasta muinasjutuvõistlust, millest igal aastal võtavad osa sajad lapsed. Võistlus algab sügisel ja lõpeb aprilli alguses, H. C. Anderseni sünniaastapäeva paiku. Sel aastal osalesid muinasjutuvõistlusel ka Ala kooli õpilased ning Elen Liiguse töö osutus auhinna vääriliseks. Eleni “Muinasjuttu siilist ja elevandist” võisid lugeda kahest eelmisest Alalisest, kus ta ilmus järjejutuna.

Ala Põhikool Helme vald 68507 Valgamaa kool@ala.edu.ee

Kaastöid võib saata meilitsi: kaidik@ala.edu.ee

Kooli koduleht: www.ala.edu.ee Telefon (õp tuba): 76 79 255


Alaline 3 (87)