Muinasjutud, mis osalesid XXIV Sten Roosi nimelisel muinasjutuvõistlusel

Ala P천hikool 5. klass Lisette Valerie Maidla Maarjo Paluste Siret Pogotovka Otto Markus Tiirak Triin Visor

2015

MEIE MUINASJUTUD

Kuidas lehmake metsa eksis Lisette Valerie Maidla Elas kord üks lilla-roosakirju lehmake. Ta elas inimeste juures talus. Ta erines teistest lehmadest selle poolest, et kui nendele meeldis kõige rohkem heinamaal heina mäluda, siis temale meeldis hoopis üksipäini jalutamas käia. Ühel päeval hakkas lehmakesel jälle heinamaal igav, sest tema ema oli ametis poegimisega ning keegi teine temast välja ei teinud. Lilla-roosakirju lehm läks üksinda uitama. Ta läks lausa metsa, aga kõndis nii kaugele, et eksis ära ega osanud enam laanest välja tulla.

Nii sammuski lehmake nukralt mööda metsa. Kõndis ja kõmpis, kuni talle tuli vastu karu. Karu mõtles: „Mis siin ometi sünnib? Lehm on metsa sattunud!“ Karu otsustas kõik teised metsaloomad kokku kutsuda ja arutada, mida küll lehmaga peale hakata. Ühed leidsid, et lehm tuleks metsast välja juhatada.

Teised omakorda ütlesid: „Oodake, lehm annab ju piima! Kui lehma lüpsta, siis saab kõhu piimast täis!“

Kõigil läks järsku kõht jube tühjaks. Tark öökull ütles, et piimaga saab palju erinevaid toite teha, näiteks pannkooke. Loomad olid peaaegu kõik seda meelt, et jätavad lehma metsa piimaandjaks.

Karu oli aga vahepeal aru pidanud ja asja põhjalikult kaalunud ning sõnas: „Lehma koht on ikka inimeste juures!“ Öökull ja karu juhatasid lilla-roosakirju lehmakese metsast välja ning ta jõudis õnnelikult oma tallu tagasi.

Lugu jõuluvanast Maarjo Paluste Elas kord jõuluvana. Ta elas koos päkapikkude ja põhjapõtradega kaugel põhjamaal. Jõuluvanal oli ka saan. Saanil ja põhjapõtradel oli võluvõime – nad oskasid lennata. Päkapikud aga meisterdasid ja pakkisid päevast päeva muudkui kingitusi.

Kui jõulud kätte jõudsid, hakkas jõuluvana saaniga kingitusi lastele laiali vedama. Jõuluvana teatavasti toob kingitusi korstna kaudu. Läkski esimesesse korstnasse, viis selles majas elavale poisile uue nutitelefoni. Seejärel läks jõuluvana teise korstnasse ja selles korteris elav pisike tüdruk sai endale uue kaisukaru. Kolmandast korstnast pidi jõuluvana sisse mahutama jalgratta, kuid ta jäi korstnasse kinni. Õnneks märkasid seda põhjapõdrad ja läksid jõuluvanale appi. Nad sikutasid ja sikutasid ning tõmbasidki jõuluvana korstnast välja. Ka jalgratas jõudis oma kohale kuuse alla.

Kui jõuluvana oli kõik kingitused laiali jaganud, siis läks ta tagasi põhjamaale.

Koju jõudnud, hakkas ta koos põhjapõtrade ja päkapikkudega jõulupidu pidama ja piparkooke sööma. Kui jõulud peetud said, läks jõuluvana magama, aga päkapikud pidid hakkama jälle kingitusi tegema, sest kaugel need järgmised jõuludki olid.

Poiss, kellel oli vapper kasuema Siret Pogotovka Elas kord poiss, kellel oli kasuema. Ühel päeval ütles kasuema poisile, et varsti on jõulud käes. Poiss küsis: „Mis need jõulud on?“ Kasuema vastas, et talvel,

kui saab uisutada ja kelgutada, siis tulevad pühad ja lapsed saavad palju kingitusi. Poiss arvas, et jõulud on toredad.

Järgmisel päeval tuli lumi maha ja poiss küsis kasuemalt, kas juba ongi jõulud.

Kasuema vastas, et veel mitte. Poiss läks õue kelgutama. Talle tuli vastu võõras mees, kes oli poisi arvates väga kavala näoga. Järsku haaras mees poisist kinni ja heitis oma turjale nagu koti, ise pistis plagama. Poiss hakkas nutma, aga keegi ei aidanud teda.

Kasuema kuulis poja nuttu ning jooksis õue. Ta küsis naabrilt, kas too on näinud tema last. Naaber ütles, et üks võõras mees oli poisi endaga kaasa viinud. Ta näitas, kuhupoole mees oli jooksnud.

Kasuema jooksis võõrale mehele järele ja käskis oma poja lahti lasta. Mees ehmus ning lasigi poisi lahti. Selgus, et mees oli veidi lihtsameelne. Talle meeldis lastega mängida, aga kõik lapsed kartsid teda. Ta võttis poisi endaga sellepärast kaasa, et tahtis temaga mängida, ta ei oleks talle midagi kurja teinud.

Ta lubas, et ta enam nii ei tee ning poiss ja tema kasuema andsid talle andeks.

Poiss ja kasuema kõndisid kodu poole. Õhtul läksid nad koos kelgutama.

Kasuema hoidis nüüd poisil alati silma peal, kui ta õues mängis.

Kui jõulud kätte jõudsid, tuli poisile jõuluvana, kes tõi palju kingitusi.

Jõuluvanal oli sama kaval nägu nagu sellel mehel, kes oli temaga mängida tahtnud.

Sliki kolm ülesannet Otto Markus Tiirak Elas kord poiss, kelle nimi oli Slik. Ükskord muutus tema isa koeraks ja Slik teadis kohe, kes selle teo taga oli. See oli kuri kuningas, kes tema isa koeraks muutis.

Slik läks kurja kuninga juurde ja palus, et ta vabastaks tema isa needusest.

Kuri kuningas ütles: „Sa pead kolm ülesannet täitma!“ Poiss küsis: „Mida ma pean tegema?“ Kuri kuningas vastas: „Kõigepealt too mulle laava seest tulekera. Teiseks mine vee alla ja too mulle kõikide maailmade saladusi varjav kristall. Kolmandaks mine sohu ja vabasta mu kass Pimpa kurja sooeluka käest.“ Poisil ei jäänud muud üle kui nõustuda, sest ta tahtis, et tema isa jälle inimeseks muutuks.

Slik hakkas esimest ülesannet täitma. Ta läks laavamäge otsima. Ta pidi pikalt mööda kivist rada üles mäkke kõndima. Lõpuks jõudis ta vulkaanikraatrini. Slik mõtles, kuidas ta küll tulekera kätte saab. Ta võttis julguse kokku ja hüppas kraatrisse. Ta sai tulekera kätte ning laava paiskas ta tagasi maapinnale.

Kuri kuningas oli tulekera üle rõõmus. „Too mulle nüüd kristall, mis varjab kõikide maailmade saladusi.“ Slik käis ära sügaval vee all ning tõigi kurjale kuningale kristalli. Kuningas hakkas tulekera ja kristalliga midagi toimetama. Poiss aimas halba, kuid ta pidi veel ühe ülesande täitma. „Too nüüd mulle sooeluka käest kass tagasi.“ Slik läks sohu, kus elas hirmus sooelukas. Ta haaras mõõga ning tormas elukaga võitlusesse. Kui ta sooelukast oli jagu saanud, läks ta puuri juurde, kus sooelukas loomi hoidis ning võttis kurja kuninga kassi kaasa.

Slik viis kassi kuningale. Kuingas ütles: „Kao nüüd minema, kui elu armas!“

Poiss ütles: „Sa lubasid, et muudad mu isa tagasi inimeseks.“ „Ma pole midagi lubanud, ma valetasin,“ kostis kuri kuningas.

Slik võttis mõõga ja asus kuningaga võitlema. Kuningas hüppas eemale, võttis tulekera ja heitis selle poisi suunas. Slik aga põikas osavalt eest ning võttis kristalli. Kristalli abil sai ta avada neetud maa. „Ma pagendan sind igavesse needusesse, kuri kuningas!“ hüüdis Slik. Kuri kuningas jäigi neetud maale lõksu.

Sliki isa jäigi koeraks, kuid õnneks oskas ta inimkeeli rääkida. Slik oli õnnelik, sest tal olid nüüd rääkiv koer ja võimas kristall.

Abivalmis hiir Triin Visor Elas kord üks tüdruk, kelle nimi oli Anni. Ta elas koos oma ema Liisiga väikeses linnas, kus neil oli kolmetoaline korter.

Annil ei õnnestunud ükski asi, tal vedas kogu aeg viltu. Kord läks ta kooli saapaid jalga panemata. Alati, kui ta tahtis taldrikule toitu tõsta, kukkus tal taldrik maha.

Anni emal oli kätte jõudmas sünnipäev ja tüdruk tahtis oma emale kooki teha.

Nagu arvata oligi, läks tal koogitegu esimesel korral valesti. Ja teisel korral läks tal ka kõik vussi. Kolmandal korral aga tuli kook välja, sest talle tuli appi üks musta värvi hiir.

Hiir küsis Anni käest: „Tüdruk, mis sul mureks on?“ Anni ütles: „Ma tahtsin emale sünnipäevaks kooki teha, kuid kuidagi ei tule see välja.“ Must hiir võttis välja oma võluraamatu ja võluoksa ning lausus mingid kummalised sõnad. Anni oli hiirvaikselt ega ütelnud midagi. Kui hiir oli oma kummalised sõnad ära lausunud, siis ütles ta tüdrukule: „Proovi nüüd oma emale kooki teha.“ Kui Anni tahtis oma abilise nime küsida, kadus must hiir ära.

Anni hakkaski kooki tegema ja ta saigi selle valmis nii, et enam ei läinud midagi untsu. Ta tahtis veel lillepoodi jõuda ja emale lilled osta. Anni oli kindel, et teel poodi juhtub temaga kindlasti mõni äpardus. Suur oli tema üllatus, kui ei juhtunudki!

Koju jõudnud, pani Anni koogi ja lilled lauale. Kui ema Liisi koju jõudis, oli ta väga üllatunud, et tütreke oli laua katnud, ilma et mõni taldrik oleks katki läinud.

Nad hakkasid koos kooki sööma ja see maitses tõesti väga hästi. Ema kiitis Annit.

Anni oli väga õnnelik, et tema üllatus korda läks.

Järgmistel päevadel ei juhtunud koolis Anniga samuti ühtegi äpardust.

Tegelikult õnnestusid tüdrukul kõik asjad sellest ajast peale, kui must hiir teda aitas. Niimoodi elas Anni õnnelikult elu lõpuni.