Page 1

Ala P천hikool omalooming

Helgikivi 5.-8. klassi 천pilaste kunstmuistendid

2013


Ühel sügishommikul tõusis päikene ruttu. Paksust metsast kostis mitmeid hääli. Ühes väikses majas elas üks mees. Ta elas Helgi talus. Seal majas oli ta tähtis mees. Tal oli ka naine, kes elas seal vähe aega, aga lapsi tal ei olnud. Mehel olid mõned lehmad, lambad ja kanad. Lähedal oli ka väike järv. Mees käis oma loomi seal jootmas. Ühel hommikul kuulis mees järve äärest mingeid hääli: „Ära pese selle veega!“ Mees ehmus. Ta tõusis püsti ja vaatas ringi ja nägi järve põhjas liikumist. See oli Järvevana. Ta oli heatahtlik ja ta ei tahtnud paha, vaid head. Ta ütles uuesti: „Ära pese selle veega, see on pagana vesi. See on paha ja vastiku pagana vesi!“ Mees aga jõi ning keegi ei kuulnud enam temast midagi. Ka tema loomad jäid kadunuks. Mehe talu asemele tekkis kivi, millele pandi talu järgi nimeks Helgikivi. Praegugi asub kivi paksu metsa sees.

Kadri Aria 5. kl


Üks mees nimega Artur kolis Alale. Ta läks metsa seenile. Oli pime ja ta eksis ära. Mees kõndis ja kõndis ja sattus lõpuks lagendikule. Läks edasi ja nägi suurt kivi. Ta heitis sinna magama. Järsku kuulis: „Tere!“ Mees ehmus, vaatas ringi ja nägi kollast meest, kes kutsus teda enda poole. „Miks?“ küsis Artur. Kollane mees vastas: „Seal on ka sinu ema.“ „Ei, mu ema on kadunud,“ vastas Artur. „Ei, ta on minu juures,“ kostis kollane mees. „Olgu, ma tulen,“ ütles Artur. Samal päeval jäi ta kadunuks. Arturi sõber läks teda otsima ja temagi kohtas kollast meest, aga õnneks jooksis ta minema. Arturi talu nimi oli Helgi – Arturi ema järgi. Arturi sõber pani kivi nimeks Helgikivi. Kurmet Paurson 5. kl

Üks poiss leidis kord metsa seest ühe suure kivi. Ta jooksis kähku koju ja ütles isale: „Ma leidsin hästi suure kivi!“ Isa küsis: „Missuguse suure kivi?“ Poiss ütles: „Tule, vaata!“ Nad läksid metsa ja jõudsid siis selle kivi juurde. Isa ütles, et see kivi on Helgikivi. Nad läksid koju. Õhtul läks poiss selle kivi juurde tagasi ning ta nägi seal rohelisi mehikesi. Ta astus nende juurde: „Tere, kes te olete?“ „Meie oleme selle kivi omanikud,“ vastasid mehikesed. Kermo Saar 5. kl


Ükskord ammu käisid neli sõpra Helgikivi juures. Nad pidasid seal lõunat, mängisid mänge ja olid niisama lõbusad. Üks sõpradest tahtis teada, kui suur on see kivi ja neil tuli mõte, et igaüks mõõdab kivi ümbermõõdu vaksades ja arvutab ümber meetriteks. Esimene läks ja sai ümbermõõduks 162 vaksa. Läks teine ja tema sai 165 vaksa. Läks järgmine ja too sai 173 vaksa, sest ta oli teistest väiksem. Siis aga läks viimane sõprade seast mõõtma, kui ta oli poole peal, leidis ta mingi imeliku lohu. Ta kutsus teisedki vaatama – see oli koopasuu. Kaks poisi tahtsid kohe sisse minna, aga teised kaks ei olnud nõus. Nad vaidlesid ja vaidlesid, kuni lõpuks jõudsid kokkuleppele, et kaks lähevad sisse ja kaks jäävad välja ootama. Kaks julgemat läksid muudkui mööda koobast edasi, kuni nägid eemal valgust paistmas. Kui nad olid lähemale jõudnud, nägid nad väikest lõket, mille peal oli pada ja selle paja ümber oli palju väikseid mehikesi ja üks pika habemega vanem mees, kes segas pajas olevat rooga. Need väikesed mehikesed kutsusid poissegi suppi sööma ja kuna neil olid kõhud tühjad, siis nad sõidki ja muutusid ise ka väikesteks mehikesteks. Kui nad olid seal juba tund aega olnud, tulid sõbrad neid otsima. Nemadki sõid suppi ja muutusid väikesteks mehikesteks. Keegi ei kuulnud poistest enam midagi.

Jaanika Paluste 6. kl


Ühel hämaral õhtul läks üks tüdruk metsa jalutama. Äkitselt nägi ta tulukesi keset metsa ja ta liikus nende poole, et vaadata, millega tegu on. Kui ta tulukeste juurde jõudis, nägi ta rohelisi mehikesi, kes olid maandunud oma taldrikukujulise laevaga ühe suure kivi peale. Nad remontisid laeva. Tüdruk silmitses rohelisi mehikesi tükk aega. Lõpuks said nad laeva korda. Äkki nägid rohelised mehikesed tüdrukut ja kutsusid ta enda juurde. Mehikesed hakkasid parasjagu süüa tegema ja nad pakkusid ka tüdrukule toitu. Kuna tüdrukul oligi kõht just tühi, siis võttis ta meelsasti söögi vastu. Sellel ajal, kui tüdruk sõi, hakkasid rohelised mehikesed oma taldrikukujulise laevaga startima ja tahtsid tüdrukutki kaasa võtta, kuid tüdruk hakkas kartma ja pistis jooksu. Ta jõudis kivi lähedal asuva talu juurde. Selle talu nimi oli Helgi. Kuid tüdruk ei suutnud nii kiiresti joosta ja rohelised mehikesed võtsid ta endaga kaasa. Kivile, kuhu rohelised mehikesed olid maandunud, pandi nimeks Helgikivi. Madis Sillaots 6. kl

Valgamaal asub üks kivi. Selle nimi on Helgikivi. See on LõunaEesti suurim rändrahn. Ükskord läks maadeavastaja Mats Rosenberg Helgikivi juurde. Alguses ei leidnud ta kivi juurde viivat teed üles, kuid külarahva abiga jõudis ta lõpuks pärale. Kivi oli suur nagu lapik ketas mõne künkaga. Mats uuris kivi. Selle ajaga, kui ta uuris, jõudis väljas pimedaks minna. Kuna Matsil oli telk kaasas, pani ta selle püsti. Kui telk sai püsti pandud, otsis ta mõned puuhalud ja tegi ka väikese lõkke üles. Lõkke peal grillis Mats natuke vorsti ja leiba, mis kodust sai kaasa võetud.


Mats istus kivil ja imetles tuld. See põles majesteetlikult. Kui alles olid ainult söed, läks Mats telki. Magas seal natuke aega, kui järsku kuulis muusikat ja heeliumihääli. Mats läks telgist välja ja sulges enda järel telgi ukse. Ta nägi härjapõlvlasi, kes teda tantsima kutsusid. Kuna Matsil polnud midagi teha, läkski ta härjapõlvlastega tantsima. Oi, kui tore tal seal oli. Kuidas ta keerutas ja raputas oma keha. Härjapõlvlased keerutasid tantsu ajal järjest kaugemale ja kaugemale, kuid Mats ei märganud seda, vaid keerutas kaasa. Hommikul tuli lõkkekohalt ainult suitsu ja telk oli tühi. Telgi peal oli helkur. Kui Mats ei jõudnud teiselgi päeval koju, hakkasid ta naine ja lapsed muretsema. Nad helistasid politseisse, kes pärast läksid Helgikivi juurde Matsi otsima, aga kahjuks ei leitud teda enam kunagi. Sandra Orav 7. kl

Grete Ehatäht 6. kl


On üks Helgikivi. Ta on hästi suur ning lai. Tema peal kasvab sammal. Ühel päeval läksime koolikaaslastega Helgikivi juurde. Meile oli räägitud, et seal kivi juures elavad valged mehikesed, kes tahavad meiega tantsida. Kohtasimegi mehikesi. Klassiõde läks ühega tantsima, sest teda kutsuti. Nad tantsisid ja tantsisid, mina koos teistega kõndisin metsas ringi natuke. Kui me metsast tagasi tulime, oli klassiõde kadunud. Koolikaaslased ja mina hakkasime teda ruttu-ruttu otsima, aga me ei leidnud teda. Me hüüdsime ta nime, aga ta ei kuulnud meid. Me olime paanikas: äkki on meie klassiõega midagi halba juhtunud. Otsustasime otsida teda ka kivist eemalt. Kui me kivi juurde tagasi jõudsime, ootas meid tore üllatus. Klassiõde oli ilmunud kivi peale tagasi, aga tal olid seljas valged riided. Arvasime, et äkki muutus tema ka mehikeste sarnaseks. Õnneks see siiski nii polnud. Me läksime koolikaaslastega tema juurde, võtsime ta käevangu ning asusime koduteele.

Kaisa Pinka 8. kl

Reimo Saar 8. kl


Me käisime kooliga Helgikivi juures. Kõik ei teadnud, kus see kivi asub. Mina leidsin selle esimesena. Kui kõik kohal olid, siis õpetaja rääkis meile selle kivi kohta muistendi. Seejärel me hakkasime kivi mõõtma: kui pikk see kivi on, mis ta ümbermõõt on. Kui me hakkasime ära tulema, siis kadus üks tüdruk ära. Me otsisime teda terve päeva. Need, kellel oli külm, võisid ära minna. Kell oli juba nii palju, aga tüdruk polnud ikka veel välja tulnud ja õpetaja hakkas ka juba muretsema. Tüdruk jõudis alles öösel Helgikivi juurde tagasi. Seal olid pöialpoisid, kes kutsusid teda tantsima ja pakkusid talle suppi, aga tüdruk ei võtnud midagi vastu, sest tal olid jäänud õpetaja sõnad meelde ja ta teadis, et need, kes võtavad midagi vastu, kaovad ära koopasse, mis seal kivi all on. Järgmisel päeval leidis tüdruk kodutee üles ja ta läks koju. Ta jäi raskelt haigeks, aga sai väga ruttu terveks.

Janne Salkovski 8. kl

Profile for Kaidi Kuskis

Helgikivi kunstmuistendid  

Ala Põhikooli 5.-8. kl õpilaste omalooming Projekt "Ala Põhikooli õpilased õpivad tundma Valgamaa loodust"

Helgikivi kunstmuistendid  

Ala Põhikooli 5.-8. kl õpilaste omalooming Projekt "Ala Põhikooli õpilased õpivad tundma Valgamaa loodust"

Profile for kuskiska
Advertisement