issuu.com/konservatiividevabasona ajaleht@ekre.ee www.ekre.ee EESTI KONSERVATIIVSE RAHVAERAKONNA HÄÄLEKANDJA 9/2025
Martin Helme: „EKRE on kvaliteedimärk“ Lk 2
MUIDUGI EKRE! Erakonna valimisprogramm Lk 3
ODIHR: kriitiline hinnang Eesti e-valimistele Lk 4
Rene Kokk: „Automaks tuleb kehtetuks tunnistada“ Lk 6
Mart Helme: „Eesti allakäik on masendav“ Lk 7
Omavalitsustel on õigus peatada tuugenite pealetung Lk 8
Aat Purje: „Meie eesmärk on hoida eestlased oma kodumaal“ Lk 9
EKRE – Eesti Konservatiivse
Rahvaerakonna enesekindel loosung „MUIDUGI EKRE!“ on nii enesestmõistetav ja tabav, et on muutunud juba folklooriks.
Meie programm võtab kokku kümme olulisemat valdkonda, kus muidugi EKRE korra majja lööb. Kes siis veel?
Muidugi peavad hinnad langema ja palk tõusma! Muidugi tuleb maamaksu langetada! Muidugi ei luba me tuulikuid ega päikeseparke sinu koduvalda! Muidugi peab Eesti olema eestikeelne! Muidugi peab kool olema kodu lähedal! Muidugi autoga! Muidugi tuleb korruptsioon lõpetada! Muidugi tuleb rahvale anda suurem sõnaõigus! Muidugi toetame noori peresid! Muidugi hoolime eakatest!
Kui viimatisel Riigikogu valimiskampaanial oli meie juhtmõtteks „Päästame Eesti!“, sest „Me armastame Eestit!“, nagu kõlas eelmine kohalike omavalitsuste valimislause, siis mäletatavasti rikuti see päästeoperatsioon süvariigi poolt erinevate manipulatsioonide abil ära. Ja jutt ei käi üksnes ebausaldusväärsetest e-valimistest.
Erakonna esimehe Martin Helme sõnul on seekordsetel valimistel valijal iseäranis oluline ja vastutav roll, et meie elu lõpuks paremuse poole pööraks. „Valija peab tegema ära ko-
dutöö ja karistama neid, kes on meie elu tuksi keeranud ning neilt võimu ära võtma,” ütleb ta, hoiatades, et neile ei tohi häält anda ka siis, kui nad on peitunud erinevatesse valimisliitudesse.
Kohalikel valimistel on kahtlemata suur mõju ka riigi üldisele poliitikale – need nihutavad jõujooni ja peavad näitama sisulist umbusaldust viimaste aastate valitsuserakondadele.
Kohaliku omavalitsuse volikogu valimisnädal on 13. oktoobrist kuni 19. oktoobrini. 13. kuni 18. oktoobrini toimub eel- ja kahjuks ka elektrooniline hääletamine. Soovitame valida paberil näiteks valimispäeval, 19. oktoobril, mil toimub hääletamine ainult jaoskondades.
EKRE kui kõige eestimeelsem ja rohujuuretasandil olev erakond on oma nimekirjaga – tublide eesti inimestega – esindatud pea kõigis (74) Eesti omavalitsustes.
Valla või linna elanike poolt neljaks aastaks valitav esinduskogu korraldab kohaliku elu küsimusi ja kinnitab ametisse täitevorgani ehk valla- või linnavalitsuse.
Valimistel võivad osaleda nii erakonnad, valimisliidud kui üksikkandidaadid.
Hääletamisõigus on vähemalt 16-aastastel valijatel, kelle rahvastikuregistrisse kantud elukoht asub vastavas vallas või linnas. Lisaks Eesti kodanikele on hääletamisõigus Euroopa Liidu kodanikel ja Eestis pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel elavatel kodakondsuseta isikutel.
Martin Helme, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees
EKRE esimehe Martin Helme sõnul on eelseisvatel valimistel erakonna üleriigiline programm koostatud selliselt, et see kõnetaks kõiki igas Eestimaa paigas. Samas on selge, et mõni teema on maal tähtsam kui linnas, teine jälle läheb linlastele rohkem korda.
„Ma ise pean väga tähtsaks punkte, mis räägivad palkadest, toimetulekust, maksude alandamisest,“ ütleb Martin Helme. „Eestis on elu ikka nii totaalselt nässu keeratud, et hakkamasaamine on muutunud üleüldiseks probleemiks. Ka need, kes varem ilusti toime tulid, kuigi ei pidanud ennast rikasteks ehk meie mõistes keskklass – ettevõtjad, keskastme juhid, spetsialistid –, on neli aastat kestnud raju inflatsiooni, ettevõtluskeskkonna hävitamise, maksutõusude ja energiahindade tõttu pidevalt rahalises kitsikuses. Varem raskustes olnud inimestel on nüüd veel raskem.“
Teise tähtsa teemana toob ta esile korruptsioonivastase võitluse. „Me ju näeme kasvõi Tallinnas, et vanade parteide väljavahetamine teiste vanade mugavusparteide vastu ei ole toiduahelat ja raha kantimist vähendanud, vaid vastupidi, suurendanud,“ lausub ta. „Korruptsioon lokkab paraku nii suurtes kui väikestes omavalitsustes ja parim viis sellest lahti saada on leida täitsa uued inimesed. Meie olemegi need!“
Ta lisab, et oluline on ka võitlus tuuletööstusega.
EKRE on ainus erakond Eestis, kes seda võitlust peab ja seda on rahvas mõistnud – üle terve riigi
on tuulikuvastased rahvaalgatused ühinenud EKRE nimekirjadega. Samuti tuleb esile tõsta eestluse ja eesti keele kaitset. EKRE on kõige rahvuslikum erakond Eestis ja me pole nõus, et omavalitsused juurutavad vene- või inglisekeelset keskkonda.
Martin Helme, valimisloosung „Muidugi EKRE!” ütleb üheselt ja enesekindlalt, et ainult EKRE seisab vastu nn ühisparteile. Ma mõtlen, et see on nii loomulik: muidugi on EKRE see, kes tuleb ja teeb asjad korda! Muidugi kardavad kõik kartelliparteid meid nagu tuld! Muidugi tuleb muutuste saamiseks ja ummikust välja tulekuks valida EKREt, mitte kedagi teist! Kui me loosungit otsisime ja selle välja valisime, siis tundus, et Eestis on hulk asju nii selged ja endastmõistetavad, et polegi vaja juurde seletada. See tekitab inimestes teatava positiivse, energilise meeleolu. Kui sõber tuleb külla ja küsib, kas teeme ühe õlle, ütled sa: muidugi! Nii sa näitad, et sul on hea meel ja hakkaks kohe pihta. Kui küsid las-
telt, kas jäätist ka ostame, ja nad hüüvad innukalt: „Muidugi!”, siis see on märk, et te mõistate üksteist poole sõna pealt. Meie mõistame ka inimesi, nende muresid ja soove, ja usume, et inimesed on ammu mõistnud, mille eest ja mille vastu seisab EKRE ja mõistavad ka seda, et muidugi tuleb meid toetada, kui tahta, et elu paremaks läheks!
Viimased Eesti valitsused on teinud kõik selleks, et elu halvemaks läheks. Kuidas mõjutavad kohalike omavalitsuste valimiste tulemused riigi valitsuse poliitikat ja positsioone üldisemalt?
ka sotse!) saavad valimistel hävitava tulemuse, siis on meil lootust, et laguneb ka vihatud Michali valitsus. Võimalik, et tulevad isegi erakorralised valimised, mille võidaks muidugi EKRE! Kui ikka Reformierakond kukub võimult näiteks Tartus, Pärnus, Tallinnas ja mujal, siis seda ei ela Michal erakonna juhina lihtsalt üle. Ja kui sotsidelt võtta ära nende viimased alles jäänud maapiirkondade kantsid – Saaremaa, Hiiumaa, Türi, Võru –, siis jäävad nad Tallinna hipsterite parteiks, millel on raskusi Riigikogus kümnegi koha saamisega.
Muidugi on EKRE see, kes tuleb ja teeb asjad korda!“
Seega ei tohi mitte mingil juhul häält anda poliitikutele ja parteidele, kes tegid automaksu, tõstsid käibe-, tulu-, aktsiisi- ja maamaksu. Kes tegid meile nn homoabielu, kes on riiki sisse lasknud pöörases koguses immigrante ja tahavad neid veel ikka juurde. Midagi ei saa minna paremaks, kui valija premeerib talle valetanud, temalt varastanud, tema arvamusest teerulliga üle sõitvat poliitikut valimistel jälle oma häälega.
du maski taha. Valija peab olema väga tähelepanelik, et mitte anda oma häält valimisliidule. Nad üritavad muidugi end müüa jutuga, kuidas kohalik elu ei ole ju ideoloogiline ja meie siin ajame oma asja, aga tegelikult on nad ajanud vägagi ideoloogilist rohe-asja, vägagi ideoloogilist homoasja, vägagi ideoloogilist koolide sulgemise asja ja vägagi ideoloogilist 20 soo propageerimise asja koolides, mis on alles jäänud. Valimisliitude puudus on ka selles, et seal koos kandideerivad inimesed ei ole kokku tulnud ühise maailmavaate või programmi pärast, vaid soovist saada volikogusse. Pärast valimisi on pigem reegel, et nad jooksevad eri suundades, igaüks üritab endale võimalikult head positsiooni saada, hääletatakse ilma igasuguse ühtsuse ja loogikata. Kuidas siis valija pärast aru peab saama, kes millist lubadust täitis ja kes mitte?
Ma pean ütlema, et inimesed on väga kurjaks aetud. Ma pole nii intensiivset vaenulikkust valitsuse suhtes kohanud kunagi varem kui praegu. Ja ma olen selle pahameelega väga päri.“
Neil valimistel on valijal võimalik tõesti lüüa kaks kärbest korraga. Kõigepealt on võimalik anda oma kodukandis hääl inimestele, kes ei luba kodu lähedale tuulikuparki, kes alandavad maamaksu, kes hoiavad kodulähedase kooli avatud, kes seisavad autoomanike kaitsel ja normaalse liikluskorralduse eest. Me seisame südikalt eesti keele ja eestluse eest. Me ei luba korruptsiooni. Aga lisaks sellele on valijal võimalik karistada poliitikuid ja parteisid, kes on meie elu järsult halvemaks teinud. Kui meil õnnestub saavutada see, et senised valitsusparteid (ja ma pean silmas tingimata
Kutsun kõiki inimesi üles andma oma häält just meie erakonnale, sest mul puudub usk, et Isamaa, kes istub võimul näiteks Tallinnas, Tartus, Pärnus, Haapsalus, Rakveres, meile mingi tegeliku muutuse tooks. Tallinnas, kus Reformierakond, sotsid, Isamaa, Eesti 200 on poolteist aastat koos linna valitsenud, on kõik läinud halvemaks, korruptsioon on priskem, toiduahelad pikemad, liiklus hullem ja venestamine hullem kui varem. On ainult ebakompetentsus ja ülbus. Lahendus ei ole anda võim Tallinnas tagasi Keskerakonnale. See oleks tagasipöördumine vana juurde. Lahendus on toetada EKREt, sest meil on tahtmine, kompetentsus ja karastatus alustada puhtalt lehelt, visata eelarvest välja puugid, puhastada ametnikkond parteilistest ideoloogiatöötajatest, avada linn normaalsele liiklusele ja kaitsta eesti laste õigust õppida puhtalt eestikeelses koolis.
EKRE on ainsana väljas peaaegu kõigis omavalitsustes üle Eesti oma nimekirjaga, mitte valimisliitudes nagu enamik teisi. Olete hoiatanud ka valimisliitudesse peitunute eest. EKRE on kvaliteedimärk. Meie poolt hääletades tead, mida saad. Meie kandidaadid on tulnud maailmavaatelisse erakonda ja teevadki poliitikat selleks, et viia ellu meie programmi. Ükski teine erakond Eestis ei suuda nii ulatuslikult riiki katta. Selle asemel poevad nad paljudes kohtades peitu valimislii-
Olete palju ringi liikunud ja rahvaga kohtunud. Milline on olnud toetus ja millised on olnud kõneained, mida inimesed üles võtavad? Jah, ma liigun tõesti väga palju mööda Eestit. Kohtun nii erakonnakaaslaste kui tavaliste inimestega. Ma pean ütlema, et inimesed on väga kurjaks aetud. Ma pole nii intensiivset vaenulikkust valitsuse suhtes kohanud kunagi varem kui praegu. Ja ma olen selle pahameelega väga päri. Kaja Kallase ja Kristen Michali valitsused on eesti inimestele ikka väga palju halba teinud. Põhimure on mõistagi toimetulek. Automaks lööb kõiki valusalt. Hinnatõus on söönud ära inimeste säästud ja paisanud väga paljud otseselt vaesusesse. Aga eesti inimesed näevad selle kõrval ka muid protsesse, mis teevad muret. Eesti üleujutamine immigrantidega. Vene keele massiivne pealevajumine mitte ainult Tallinnas, vaid ka mujal Eestis. Moslemite ja aafriklaste üha kasvav arv. Inimesed on väga mures sõja pärast ja seda muret on reformarid küüniliselt ning vastutustundetult kütnud, et hoida mingitki argumenti, miks neid peaks toetama. Aga see on teinud mõõtmatut kahju meie iibele, inimesed lihtsalt ei julge lapsi saada. See on teinud pöörast kahju meie majandusele, meil on miljardites kapitali väljavool riigist. Ja inimesed on mures ja vihased väga jõuliselt pealetungiva autokraatia pärast, mis meie riigis käimas on. Algas see sundsüstimisega, praegu toimub usin sõnavabaduse piiramine, totaalne jälgimisühiskond, mis meil kaamerate ja pangaväljavõtete abil tekitatud on, ei jäta kuigipalju ruumi kodanike vabadusele. Aga vestluste käigus saab üks asi veel selgemaks: inimesed näevad, et on olemas lootus. On olemas jõud, kes meie riigi ja rahva sellest keerulisest ja ohtlikust olukorrast välja toob. See jõud on MUIDUGI EKRE!
EKRE – Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna loosung kohalike omavalitsuste valimistel on enesekindel „Muidugi EKRE!“ ja programm hõlmab kümmet olulist valdkonda.
Eelolevatel valimistel saab tabada kaks kärbest ühe hoobiga: aidata oma kodukandi volikogusse põhimõttekindel, eestimeelne ja tervemõistuslik EKRE ja samal ajal karistada Reformierakonda, sotse, Eesti 200 selle eest, et nad tegid automaksu, tõstsid käibe,- tulu-, maaja aktsiisimaksu, surusid läbi homoabielu ja tassivad riiki immigrante. Ja mingil juhul ei tohi anda oma häält valimisliitudele, kuhu läbikõrbenud külakurnajad end peidavad!
Valimistel kasuta oma häält targalt! Meil on olemas lahendused kohaliku elu edendamiseks!
Selleks, et elu Eestis läheks paremaks, tuleb valida muidugi EKRE!
Muidugi peavad hinnad langema ja palk tõusma! EKRE on erakond, kes mõistab, kuidas majandus toimib. Me ei lähe kaasa hüsteerilise kliimapaanikaga, sunniga liha asemel putukaid süüa ning järjest vähem tarbida. Me ei luba „kestlikku kahanemist“ ega „planeedi päästmist“, vaid hästitasustatud töökohti ja hinnatõusu tagasipööramist. Meie seisame selle eest, et inimeste toimetulek ja elujärg paraneksid iga aastaga. Selleks tuleb panna pidur maksu- ja hinnatõusudele. Omavalitsuste roll on vähendada bürokraatiat nii planeeringutes kui ettevõtluses, aidates nii luua töökohti.
Meid valides võid kindel olla, et palgad hakkavad kasvama ja hinnad ning maksud langevad! Kes toob sinu toetusel tagasi jõukuse? Muidugi EKRE!
Muidugi tuleb maamaksu langetada!
EKRE on alati seisnud madalate maksude eest. Valitsuses olles langetasime kütuseaktsiisi ja elektriaktsiisi, panime lae maamaksule. Reformierakond koos sotside ja Eesti 200-ga muutsid seadust nii, et kohalikud volikogud saavad mitmekordselt tõsta maamaksu. Reformierakond, sotsid, Eesti 200 ei ole hääletanud ühegi maksulangetuse poolt, küll aga kambakesi tõstnud absoluutselt kõiki makse, trahve ja riigilõive.
Valides EKRE, saad olla kindel, et maamaksu summa sinu jaoks ei
kasva, vaid jääb varasemale tasemele või lausa väheneb!
Kes langetab sinu hääle abil maamaksu? Muidugi EKRE!
Muidugi ei luba me tuulikuid ega päikeseparke sinu koduvalda!
EKRE on alati seisnud odava elektri ja inimeste tervise eest. Samuti seisame kodukandi puutumatu looduse eest!
Taastuvenergia ehk juhuelekter toob kaasa veel kallima elektri, kasvavad võrgutasud ja röövellikud „lisatasud“. Inimeste kodukandi loodus rüüstatakse pöördumatult! Kannatada saavad meie metsad, veesooned, linnud ja loomad!
Sõltumatud teadusuuringud kinnitavad, et suured tuulikupargid kahjustavad nii inimeste kui loomade tervist. Valides EKRE, saad kindel olla, et sinu kodukanti tuulikuid ei tule!
Kes peatab sinu kodukandis tuulikuarendused? Muidugi EKRE!
Muidugi peab Eesti olema eestikeelne!
EKRE on kõige rahvuslikum erakond Eestis! Oleme alati seisnud vastu immigratsioonile nii idast, läänest kui lõunast. Me ei nõustu, et
eestlaste ülesanne on üritada lõputut hulka sisserännanuid integreerida, mille tulemusel integreerub eestlane vaid ise aina uute ja uute tulijate hulka. Selgelt on näha, kuidas seda hinda maksavad meie enda lapsed, kes on pandud „integreerima“ koolis mitte-eestlasi. Me ei ole nõus, et eesti lapsed peavad oma hariduse arvelt „integreerima“ mitte-eestlasi koolides.
Eestis peab igal pool valitsema eesti keel: nii omavalitsuses, riigiasutuses, erasektoris kui tänavapildis. Valides EKRE, võid kindel olla, et Eesti saab jälle eestikeelseks ja eestimeelseks! Kes seisab sinu hääle toel eestluse eest? Muidugi EKRE!
Muidugi peab kool olema kodu lähedal!
EKRE on alati seisnud maapiirkondade elujõu ja väikekoolide kaitsel. Meie saadikute eestvedamisel võideldi südikalt näiteks Metsküla kooli sulgemise vastu. Neis omavalitsustes, kus EKRE on võimul olnud, on ära hoitud koolivõrgu optimeerimine ehk koolide sulgemine. Oleme alati pingutanud, et kodulähedane kool jääks alles. Iga kooli sulgemisega kasvab laste teekond kooli – exceli-tabelis see ei kajastu,
aga meie näeme pikeneva kilometraaži taga lapsi.
Valides EKRE, võid kindel olla, et maapiirkondades säilib elu, sest säilib kodulähedane kool!
Kes hoiab elu ja väikekoole maal?
Muidugi EKRE!
Muidugi autoga!
EKRE seisab normaalsuse eest liikluses. Autot on inimestel vaja nii hõredalt asustatud maapiirkonnas kui ka kiire elutempoga linnas. Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200 kehtestatud automaks tuleb tühistada, kütuseaktsiisi tuleb langetada, autojuhtide tagakiusamine piirangute ja teadlike ummikutega tuleb lõpetada! Autojuhtide kiusamise asemel tuleb normaalselt tööle saada ühistransport.
Valides EKRE, võid kindel olla, et ulmeliste rohe- ja punautoopiate asemel hakkab liiklus taas kiiresti ja taskukohaselt toimima.
Kes seisab autoomaniku kaitsel?
Muidugi EKRE!
Muidugi tuleb korruptsioon lõpetada!
EKRE on alati seisnud kompromissitult ausa valitsemise eest! Valitsuses olles asusime uurima rahapesu räpaseid tagamaid. Omavalitsustes
oleme väsimatult paljastanud Reformierakonna, sotside, Eesti 200 ja isamaalaste skeeme maksuraha suunamiseks endale või oma sõpradele. Me ei luba avalikku võimu pöörata omakasu saamise tööriistaks. Parim viis korruptantidest lahti saada on valida nende asemel rikkumata inimesed!
Valides EKRE, võid kindel olla, et lõpetame rahakantimise vanadele olijatele ja suuname maksuraha kohaliku rahva heaolu parandamisse! Kes lööb korruptantidest platsi puhtaks? Muidugi EKRE!
Muidugi tuleb rahvale anda suurem sõnaõigus!
EKRE on alati usaldanud rahvast. Inimesed peavad saama poliitikas kaasa rääkida sagedamini kui kord nelja aasta jooksul. Seisame selle eest, et omavalitsustes algatada rahvahääletusi ja rahvaküsitlusi olulistes küsimustes, näiteks tuulikuparkide rajamise või koolivõrgu muutmise asjus. Just rahvas peab neis kaalukais teemades oma sõna ütlema.
Valides EKRE, võid kindel olla, et sinu kodukohas ei tehta otsuseid sinult küsimata. See ongi demokraatia. Kes seisab rahva otsustusõiguse eest? Muidugi EKRE!
Muidugi toetame noori peresid!
Lastega pered hoiavad elu väikestes piirkondades. Et nad siia jääksid, on vaja tagada lasteaiakohad, kodulähedane kool ja vanematele kaugtöökoht või töö kodu lähedal. Mitmes EKRE juhitud vallas oleme täitnud oma valimislubaduse ja tõstnud sünni- ning ranitsatoetusi. Eesti ees seisva demograafiakriisi lahendamiseks peavad pingutama nii keskvalitsus kui iga omavalitsus, et noortel peredel oleks võimalikult head tingimused laste kasvatamiseks. Kehtestame meie juhitud omavalitsuses 1500-eurose sünnitoetuse iga lapse puhul. Kes seisab laste ja noorte perede eest kõige südikamalt?
Muidugi EKRE!
Muidugi hoolime eakatest! Eakad on oma elukogemusega meie kogukondade lahutamatu ja väärtuslik osa. Nendega koos toimib iga kogukond terviklikuma ja elutervemana. Valitsuses olles tegime ära erakorralise pensionitõusu. EKRE hoolib ja toetab meie seeniore, hoolitseme koos vanaemade ja vanaisade eest. Tagame ühistranspordi, arstiabi kättesaadavuse ja kodulähedased teenused.
Kes hoolib oma eakatest?
Muidugi EKRE!
Pöördumise põhjuse andis Riigikogu juhatuse otsus 2024. aastal, blokeerides võimaluse parlamendi suurel saalil otse Veneetsia komisjoni poole pöörduda, kuid EKRE ei lase end sellel takistada, sest ka riigikogu juhatuse liikmel on võimalus pöörduda ODIHRi poole palvega see edastada Veneetsia komisjonile, meenutab Riigikogu teine aseesimees Arvo Aller.
Arvo Aller: „Seega tekkis mul opositsiooni esindava Riigikogu juhatuse liikmena võimalus seda teha. Riigikogu teise aseesimehena pöördusin Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) poole taotlusega hinnata Eestis kasutatava e-valimiste süsteemi vastavust demokraatlike valimiste põhimõtetele.
Ühtlasi taotlesin oma pöördumises, et e-valimiste kriitilisse hinda-
misse kaasataks ka riigiõiguse asjatundjatest moodustatud Euroopa Nõukogu komisjon „Demokraatia õiguse kaudu”, mida tuntakse ka Veneetsia komisjoni nime all. Pöördumise tulemusena on oluline, et Eestis kasutatav e-valimiste süsteem võetaks rahvusvahelisel tasemel kriitilise vaatluse alla, kuna
Eestis on usaldus valimissüsteemi vastu tunduvalt madalam kui paljudes teistes Euroopa riikides, samal ajal kui valimiste usaldusväärsus on demokraatliku riigikorralduse nurgakivi.
Kevadel 2024 algatas EKRE fraktsioon, mis toona oli suurem, koos mõningate liitlastega kahekümne ühe allkirjaga Riigikogu-poolse pöördumise Veneetsia Komisjoni poole, et saada rahvusvaheline hinnang e-valimiste õigsuse ja aususe kohta, aga ka kogu Eesti valimisüsteemi pädevusele.
Eelnõu läbis kõik vajalikud menetluse etapid. Ka juhtivkomisjon otsustas, et eelnõu läheb saali ja saadikud saavad selle üle hääletada.
Paraku Reformierakonnaga liitunud ülehüppaja Alar Laneman võttis oma hääle eelnõult tagasi, mis tähendas, et eelnõule jäi kahekümne algataja allkiri. Seejärel tõlgendas Riigikogu istungiosakond olukorda nii, et vähema kui kahekümne ühe allkirjaga algatust saali saata ei saa. Riigikogu juhatuses nõupidamisel tõid teised juhatuse liikmed välja erinevaid argumente, miks seda ei või saali saata. Mina jäin teisele seisukohale – Riigikogu kodu- ja töökorraseaduse kohaselt on nii, et kui algatuse esitamisel on kakskümmend üks allkirja, siis hoolimata sellest, et keegi võtab allkirja hiljem ära, liigub see ikkagi suurde saali. Välja arvatud juhul, kui tegu on Eesti põhiseaduse muutmisega.
Paraku seda pöördumist saali ei saadetud, mistõttu pidime asja ajama teisiti.“
EKRE fraktsioonijuht
Martin Helme saatis
Riigikogu juhatusele kirja, milles tõi välja, et eelnõud tuleb menetleda tavapärases korras. Paraku seda pöördumist saali ei saadetud, mistõttu pidime asja ajama teisiti.
Palusime läbi viia uuringu e-valimiste õiguspärasuse üle ning vaadata kriitiliselt üle ka turvalisuse pool.“
Kuna Riigikogu nimel ei olnud võimalik Veneetsia Komisjonile pöördumist saata, siis saatsin ma Riigikogu teise aseesimehe allkirjaga välja kirja Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile, et nemad võtaksid meiepoolse dokumendi menetlusse. Palusime läbi viia uuringu e-valimiste õiguspärasuse üle ning vaadata kriitiliselt üle ka turvalisuse pool. Meie eesmärk on saada nende ekspertide hinnang ja et see oleks kõigile ühtmoodi arusaadav. Dokument, mille välja saatsin, oli põhjalik: neliteist lehekülge dokumentatsiooni pluss lisad. Välja läks see nii elektrooniliselt kui ka paberkandjal. Hinnangu saamine on oluline kõigile pooltele. Teade, et OSCE otsustas käivitada ekspertmissiooni, ja et ta saatiski juba veebruaris 2025 ODIHRi ekspertmissiooni Eestisse, näitavad, et ka opositsioonis on võimalik õigluse nimel võitlust pidada.“
Tänavu juunis saabus kauaoodatud ODIHRi raport Eesti e-valimiste korraldamise kohta, mis toetas EKRE seisukohta, et e-valimised Eestis ei ole usaldusväärsed ega vaadeldavad.
Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) ja inimõiguste büroo (ODIHR) ekspertgrupp teeb oma raportis teravat sisulist kriitikat meie e-valimiste süsteemi kohta selle praegusel kujul ja annab ligi 30 leheküljel soovitusi, mida tegema peab, et need vastaksid demokraatia standardile ja oleksid usaldusväärsed.
Raporti põhisõnumina võib välja lugeda, et Eesti e-valimised ei vasta rahvusvahelise demokraatia standarditele.
Väljavõtted ODIHRi raportist räägivad puudujääkidest õigusraamistikus ja protseduurides, ebapiisavatest tagatistest hääletussalajasuse ja aususe jaoks, piiratud läbipaistvusest
ja avalikust järelevalvest ning tehnilistest ja turvalisusega seotud probleemidest, samuti kaebuste esitamise ja sanktsioonide puudujääkidest ja poliitilisest lõhest ning usaldusprobleemidest.
Ekspertgrupp saadeti tänavu veebruaris Eestisse Riigikogu aseesimehe Arvo Alleri kirja peale.
„Anti lehekülgede kaupa soovitusi valimiste turvalisuse, salajasuse ja vaadeldavuse parandamiseks, mis annavad selge sõnumi, et praegu ei ole raporti hinnangul tagatud e-valimiste vastavus demokraatlike valimiste rahvusvahelistele nõuetele. Otse pole öeldud, et e-valimised Eestis tuleks ära keelata, kuid on pikk nimekiri asjadest, mis tuleb korda teha,“ kommenteeris EKRE esimees Martin Helme.
Läinud aasta kevadel algatas EKRE fraktsioon Riigikogu-poolse pöördumise Veneetsia Komisjonile, et saada rahvusvaheline hinnang e-valimiste õigsuse ja aususe kohta,
aga ka kogu Eesti valimisüsteemi pädevusele.
EKRE tõi esile, et meie e-valimised ei ole ühetaolised, seega on need põhiseadusevastased. Valitud parlament ning kohalike omavalitsuste volikogud on seega illegitiimsed. Põhiprobleemid on ka e-valimiste tulemuste kontrollitavuse puudumine, ebaturvalisus, samuti mittetäielik sõltumatu auditeerimise ja vaatlemise süsteem.
ODIHR käivitas veebruaris kolmeliikmelise ekspertmissiooni, kohtudes muuhulgas Riigikogu juhatuse ja põhiseaduskomisjoni liikmetega ning fraktsioonide esindajatega, samuti valimiskomisjoni ja valimisteenistusega, õiguskantsleri ja riigikohtuga ning mitme teise ametiasutuse ning valitsusvälise organisatsiooni ja eksperdiga.
Ka varem on ODIHR olnud e-valimiste süsteemi suhtes kriitiline. Muu hulgas toodi 2023. aasta Riigikogu valimiste järel esile, et Ees-
tis tuleks teha pingutusi e-valimiste usaldusväärsuse suurendamiseks.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on aastaid võidelnud e-valimiste vastu, korraldades erinevaid arutelusid ja vaidlustanud tulemusi kohtus. Kõige reljeefsemalt ilmnes e-valimiste pahupool viimatistel Riigikogu valimistel, kui need tõid võidu Reformierakonnale, kuigi tavahääletuse järel juhtis Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Seejuures võttis e-häälte tulemuste avalikustamine ebatavaliselt kaua aega.
Valitsus, mis valede ja tühjade lubaduste toel võimule sai, tüürib Eestit tuima järjekindlusega Euroopa kõige kehvemini hakkama saava riigi positsioonile.
Lubati, et makse ei tõsteta, lubati vastutustundlikku riigijuhtimist, lubati, et elu läheb paremaks. Tegelikkus? Eesti majandus on olnud mitu aastat järjest languses, hinnad on kõrged, maksukoormus kasvab ning aina rohkem peresid tunneb, et hakkama saada on üha raskem.
Maksud ja lõivud tõusevad nagu varas pimedas. Julgeolekumaks, automaks, aktsiisitõusud,
riigilõivude kasv – nimekiri on pikk ja järjest täienev. Maamaksule on Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 eestvedamisel antud võimalus kohalikul tasandil mitmekordselt kasvada. See tähendab, et sinu koduvallas võib homme keegi otsustada
Automaks, kõrgemad kütusehinnad, kasvav maamaks ja kallim elekter – kõik see lööb valusalt eelkõige väljaspool Tallinna elavaid peresid.“
Rain Epler, Riigikogu liige Lõuna-Eestist
reaalselt midagi peale uue arve ja uue kohustuse inimesele. Kõige rohkem kannatavad kahju maal elavad inimesed. Automaks, kõrgemad kütusehinnad, kasvav maamaks ja kallim elekter – kõik see lööb valusalt eelkõige väljaspool Tallinna elavaid peresid. Kui linnaelanik saab hakkama ühistranspordiga, siis maainimene mitte. Kui linnas on töö ja kool kohe ümber nurga, siis maal tuleb kohale jõudmiseks kümneid kilomeetreid sõita. Valitsus aga räägib jätkuvalt „15-minuti linnadest“, mis pidavat õnne meie õuele tooma. Maal elamist peetakse pigem tülikaks probleemiks. Kui seda kõike vaadata, tuleb küsida: miks peaks keegi saabuvatel
kohalikel valimistel andma oma hääle ajaloo halvimat riigijuhtimise kvaliteeti näidanud erakondadele? Kui Reformierakond, sotsid ja Eesti 200 on riigis elu halvemaks teinud, siis ei tohi neid selle eest premeerida heade valimistulemustega ühelgi tasandil. Kui ebaõnnestujad ja Eesti kahjustajad saavad mõne linna või valla juhtimise juurde, aitab see neil „elus püsida” ja järgmisteks Riigikogu valimisteks jõudu koguda. Sellel ei tohi lasta juhtuda! Valik kohalikel valimistel ei ole seega sugugi ainult küsimus sellest, kes teeb korda pargi või kes parandab löökaugud tänavates. See on küsimus sellest, kas Reformierakond ja sotsid saavad inimestelt selge sõnumi, et nende ebaõnnestunud poliitika ei tohi jätkuda ning kas Eesti 200 kaob viimaks ometi ajaloo prügikasti. Kas maaelu tehakse veel raskemaks või hoitakse elujõulisena? Kas inimene saab oma töö ja kodu vilju nautida või peab rügama selleks, et suur osa tema loodud ja teenitud rikkusest läheb riigi kätte, kes seda arutult raiskab!
EKRE seisab selle eest, et maamaks ei tõuseks, et automaksu ei kehtestataks ja et inimeste kodukandi elu ei muudetaks kalliks ja võimatuks. Meie jaoks ei ole maaelu tülikas taak, vaid Eesti tugevuse ja kestmise alus. Kui meie valime madalad maksud ja terve mõistuse poliitika, siis saab Eesti veel tõusta. Kui aga anname oma hääle neile, kes juba kord on valetanud ja meie elu kallimaks teinud, siis pole mingit kahtlust – nad teevad seda uuesti.
Kui keegi veel pisutki usub, et meie tervishoius on suures plaanis asjad korras, siis paraku saab iga päevaga selgemaks tõsiasi, et kõigi nende aastate jooksul, mil eesti inimeste elu on olnud „kindlates kätes”, on sellesse elutähtsasse sektorisse hiilivalt nagu vähkkasvaja sisenenud korruptsioon, ametkondlik mugavus ja raiskamine. Suviste sündmuste valguses sai Eesti avalikkus teada, kuidas pidevast rahapuudusest hädaldav tervisekassa juhtkond ja ametnikud, kes inimeste ravimiseks ilma bürokraatia ja kerjamiseta sentigi ei taha välja anda, lasksid šampanjal voolata omaenda uhkeid suvepäevi pidades. Kokku kulutati paari päeva jooksul ära peaaegu 150 000 eurot! Samal ajal võime näha sotsiaalmeedias ahastavaid üleskutseid annetada raha harvikhaiguste küüsis vaevlevate inimeste ravimite ostuks, beebide operatsioonideks, haiglatele seadmete muretsemiseks ja milleks kõigeks veel... Seejuures me ei räägi teinekord isegi suurtest summadest, vahel on küsimus mõnes tuhandes euros, et inimese kannatused saaksid leevendatud, beebi elupäästva operatsiooni või lastehaigla vajaliku monitori kätte. Ehk kui mõelda, mida reaalselt oleks võinud ära teha
inimeste heaks kasvõi sellesama suvepäevade prallele kulutatud rahaga, siis mina küll tahaksin teada, kas selles süsteemis siis ühtegi südametunnistusega inimest enam ei tööta, kes oleks püsti tõusnud ja öelnud –jätame selle peo ära ja suuname raha inimeste ravimisse!
Minister Joller teatas juba kevadel, olles vaevalt ametisse astunud, et ega patsiendi rahulolu olegi pri-
sinu enda kodus elamise ebamõistlikult kalliks teha. Tallinnas istuvad poliitikud teavad väga hästi, et see tähendab paljudele inimestele, eriti maal elavatele peredele, ränka lisakoormust. Aga neid see ei huvita. Nemad arvavad, et kui maal elu kalliks ja keeruliseks muuta, kolivad inimesed ise linnadesse ja see lihtsustab hullumeelse roheideoloogia elluviimist. Sama muster joonistub välja igal sammul. Selle asemel, et majandusele hoogu anda, soodustada odavat energiat ja töökohtade loomist, on valitsus valinud maksutõusude ja rohepöörde tee, mis teeb elu kallimaks ja ebakindlamaks. Pumbatakse miljoneid projektidesse, mis ei tooda maarne, kõige olulisem on ikka, et süsteem töötaks. Nüüd siis nägime, kelle heaks süsteem meil põhiliselt töötab – ikka iseenese ja ametnike mugava toimetamise nimel. Pärast seda skandaali oleks oodanud, et ometi võetaks midagi ette ja keegi ka reaalselt valitsuses vastutaks! Aga kus sa sellega. Valdkonna eest vastutavad ministrid on Reformierakonna valitsustes ennastunusta-
valt tegelenud küll 20 erineva soo ja transinimeste õiguste eest võitlemisega, aga normaalsete inimeste ravijärjekorrad aina pikenevad, raviraha kaob kui mutiauku ning ainus, mida eesti inimene praeguse ministri suust on kuulnud: ärge tülitage meid siin mingi köha ja punniga. Guugeldage endale diagnoos ja mis põhiline – vaktsineerige, vaktsineerige, vaktsineerige. Või muidu võtame teie õigused ise oma laste vaktsineerimise üle otsustada üldse ära. Töö selle nimel igatahes juba käib!
Ja siis küsib eesti inimene täiesti õigustatult: kuhu minu raha läheb? Raha, mida palehigis teenitakse igapäevast tööd rügades ning mille pealt ettevõtjad kõrgete energiahindadega tapetult, vaevu hingitsedes veel riigile kuhjaga makse maksavad. Riik aga, nagu teame, kulutab seda teatavasti laialt igale poole. Miljardid sõtta? Pole probleemi. Miljardid tuulikutele? Pole probleemi. Miljardid Rail Balticule? Pole probleemi. Aga oma inimestele? Pole teil vaja midagi. Üks esmapilgul hoomamatu, aga siiski oluline detail meie ravirahade puuduses ja ravijärjekordade pikenemises on muuseas fakt, et viimase kolme aastaga on tervisekassas kindlustatute arv suurenenud 68 556 inimese võrra ehk siis suuremas
osas Ukrainast, aga ka mujalt maailmast tulnute arvelt, kes on esitanud avalduse ajutise kaitse või rahvusvahelise kaitse saamiseks. Kõik vastava kaitse saanud inimesed saavad automaatselt ravikindlustuse ja ligipääsu meie tervishoiuteenustele. Mis omakorda vähendab oma inimeste võimalusi arstile pääseda ja lisab meie arstidele koormust. Ja siis saavad just eestlased minister Jollerilt hurjutada, miks nad tunglevad EMO ukse taga... Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 valitsemine on viinud Eesti tervishoiu süsteemsesse kriisi. Keeruline on ületöötanud meditsiinitöötajatel, ministri ärahirmutatud patsiendid ei julge enam arsti juurde minnagi, mille tulemusena haigused ja vaevused süvenevad. Kuid millega tegelevad ministeeriumis hästimakstud ametnikud? Töötavad ministri juhtimisel välja eutanaasiaseadust. Et kui kellegi piinad ikka väljakannatamatuks muutuvad, siis tuleb seesama riik heategijana appi ja pakub lahkelt võimalust vähemalt piinadeta elust lahkuda. Tundub kole? Ongi kole. Paraku korrumpeerunud ja püstloodis langeva toetusega valitsus teisiti ei oskagi. See on nüüd juba kõigile selge. Mis on lahendus? MUIDUGI EKRE!
Mootorsõidukimaks ehk rahvapäraselt automaks on ülimalt ebaõiglane ja ühiskonda eriti teravalt lõhestav ning toimetulekuraskusi tekitav koormis. EKRE on olnud selle maksu kehtestamise vastu menetluse esimesest päevast peale. Oleme argumenteerinud ja toonud välja hulga erinevaid aspekte, miks mootorsõidukimaksu kehtestada ei tohi, kirjutab Riigikogu liige Rene Kokk.
Pöördusime isegi õiguskantsleri poole, tuues välja puudusi seaduses. Korraks tekkis selle tulemusena isegi õiguskantsleri püstitatud arutelu Riigikogus, kuid tänase päevani on automaks kahjuks jõus.
Olen Riigikogu kõnepuldist korduvalt toonud välja automaksu kehtestamisega ühiskonnale kaasnevaid suuri probleeme ja tänaseks on kahjuks esimesed negatiivsed mõjud statistiliselt näha. Uute autode müük on kordi langenud, inimesed on sunnitud ostma vanemaid ja vähem turvalisi sõiduvahendeid, mida kinnitavad ka automüüjad. Vanade ja odavamate autode ostmine tähendab suure läbisõiduga vananeva
autopargi kiiret tekkimist. See toob omakorda lisaks muudele probleemidele kaasa raskemate liiklusõnnetuste arvu, kuna vanad sõidukid on vähem turvalised kui uued. Ilmselt tuleb siis mõni minister ja räägib valjul häälel, kuidas arusaamatul põhjusel on raskete liiklusõnnetuste arv statistikas tõusutrendis, „aga aru ei saa, mis seda põhjustab“.
Ainud õige lähenemine on automaks kehtetuks tunnistada!
Omaette teema on ka vaade põhjendustele, miks meile reformierakonna, sotside ja Eesti 200 poolt seda maksu üldse peale suruti. Alguses räägiti keskkonnamaksust, siis saadi aru, et inimesed ei ole rumalad ja põhjendus pole adekvaatne. Mõne aja möödudes saimegi tollaselt rahandusministrilt teada, et raha kulub igale poole ja see tuleb võtta igalt poolt, kust saab, ning võimalikult palju. Kui 2023. aasta alguses oli valitsusel automaksu kogumise summa eesmärk ca 120–130 miljonit aastas, siis hiljem sooviti saada rahvalt juba 230 miljonit eurot aastas. Olen korduvalt toonud välja asjaolu, et Eesti riigi eelarve ei ole kaugeltki nii halvas seisukorras, nagu
viimased valitsused seda välja paista lasevad. Siit ka mõni näide. 2025. aasta eelarvest avastati aasta alguses 100 miljonit eurot, mille olemasolust ministritel aimugi ei olnud. See üllatas isegi peaminister Kristen Michali. Hiljem hakati rääkima Narva gaasijaamast, kuhu võiks selle raha suunata. Riik kandis 2024. aasta riigieelarvest üle 2025. aasta eelarvesse ca 584 miljonit eurot, kusjuures kokku jäi 2024. aastal kasutamata eelarvelisi vahendeid suurusjärgus 2.27 miljardit eurot. Aastatel 2023–2024 olid kõnealused summad oluliselt suuremad. Nendega saab igaüks ise tutvuda internetiavarustes. Ei saa jätta mainimata, et 2023. aastal oli majandusministeeriumi eelarves kahekordselt kajastatud summa 104,7 miljonit nimelt kahel erineval eelarvereal ja üks 104,7 miljonit seisis lihtsalt jõude tegevustega sisustama-
ta. Näiteid võiks tuua veel, aga miks ma sellest üldse räägin, kui alustasin automaksu teemaga? Tegelik olukord on selline, et EKRE jutt kõigi automaksu negatiivsete mõjude kohta meie peredele ja ettevõtlusele on realiseerunud. Tõde on ka see, et Eesti riigieelarve saab ja oleks saanud ka enne kenasti hakkama automaksu kehtestamata. Lugesime hiljuti, et haridusminister Kristina Kallas, kes püüab iga hinna eest tegevuste ümberkorraldamise ja raha kokkuhoiu egiidi all sulgeda teeninduskoole nagu Vana-Vigala, teatas ajakirjanikule rahulolevalt, et „meil on lõpuks raha, meil on raha sitaks!”.
Nüüd, kui kohalikud valimised on kohe-kohe ukse ees, avastati, et riigi eelarve on 800 miljonit paremas seisus, kui planeeritud. Nüüd käib valitsuses võidujooks selle üle, kes teeb
ettepaneku automaksu kaotamiseks. Neid on nüüd valitsuses mitu, kes järsku enne valimisi on automaksu osas kriitiliselt meelestatud.
Ärge uskuge järjekordseid manipulatsioone enne valimisi!
Teeme EKREs ise kõik selleks, et see kahepalgelisus paljastada ja anda võimalus mitte ainult sõnades, vaid ka tegudega juba enne sügisistungit teha erakorraline istung ning kuulutada mootorsõidukimaks kehtetuks. Siis näeme päriselt, kes seda ettepanekut Riigikogu suures saalis toetavad ning kes on jälle enne valimisi inimeste lollitamise peale välja läinud. Kui varem ei õnnestu, siis pöörab EKRE automaksu tagasi ja tühistab Eesti ühiskonda ja ettevõtluskeskkonda kahjustava maksu valitsusse naastes!
Omavalitsuste saladus – miks maksame järjest rohkem, aga saame üha vähem?
Omavalitsused on loodud selleks, et inimestele oleksid tagatud igapäevased asjad – korras teed, toimivad koolid ja lasteaiad, bussiliiklus, raamatukogud, kultuurimajad ja spordirajatised. See on miinimum, mida inimesed ootavad. Kahjuks on paljudes valdades ja linnades reaalsus vastupidine. Koole ja lasteaedu pannakse kinni, ääremaastumine kasvab ning lubatud arengut ei tule, selle asemel kohtame korruptsiooni, onupojapoliitikat ja läbimõtlemata otsuseid, kusjuures jamade arve maksavad lõpuks kohalikud elanikud ise. Näiteid on kõikjalt Eestist, kasvõi minu koduvallast Koselt – meil on 11 aastat kestnud halva juhtimise tagajärjed värvikalt näha. Kogu väärtuslik valla vara on aastate jooksul odavalt müüdud või tasuta jagatud „omadele“, sõlmitud lepinguid, mis täitsid eelkõige valla valimisliite kontrollivate tegelaste taskuid, mitte valla vajadusi. Halva juhtimise mälestusmärgiks on meil
Kose staadion, kuhu maeti eelmise vallavõimu ajal ligikaudu miljon eurot, aga mis on suures osas kasutuskõlbmatu.
Sarnaseid lugusid leiab kümnetest valdadest või linnadest üle Eesti: kõlakoja remont, kus maksti töö eest kolm korda kallimat hinda; odavalt võõrandatud kinnistud; hanked, kus parim pakkumine jäeti kõrvale ja osteti „onupoja“ käest. Need pole erandid, vaid korduv muster.
Tegelased, kes on viinud omavalitsuse rahalisse kaosesse või lasknud läbi kahjulikke otsuseid, peavad vastutama, ja valijate võimuses on nad volikogudest välja jätta.“
Kõige halvem on, et korruptsiooni tõttu jäävad tegemata päris asjad. Teed lagunevad, sest raha ei ole, lasteaiad ootavad remonti, koolid ja võimlad vananevad. Tänavavalgustus ei tööta nagu peab, kergliiklusteed on ehitamata, bussigraafikud hõredad. Pered maksavad kõrgemat maamaksu ja lasteaia kohatasu, aga
teenused ei parane. Vallad võtavad üha suuremaid laene ja uutel juhtidel, kes korruptantide järel võimule tulevad, kulub rohkem aega vanade jamade lappimisele kui elu edasiviimisele. See ei ole vaid mõne üksiku omavalitsuse mure – see on üleriigiline probleem, mis õõnestab inimeste usaldust poliitika vastu. Vanad tegijad ilmuvad välja uute valimisliitudega, muudavad nime, lisavad paar uut lihtsameelset, aga tulemused on samad – jätkub ühishuvide asemel üksikute ärihaide eraasjade ajamine ning keegi ei vastuta. Eesti vajab pööret. Omavalitsuste juhtimises peab esikohal olema elanike ühishuvi, mitte valimisliidu kokkuklopsija omakasu, ja vallajuhid peavad vastutama. Iga euro eelarves on inimeste raha, mitte kohaliku niiditõmbaja isiklik varasalv. Tegelased, kes on viinud omavalitsuse rahalisse kaosesse või lasknud läbi kahjulikke otsuseid, peavad vastutama, ja valijate võimuses on nad volikogudest välja jätta.
Läbipaistev juhtimine ei ole utoopia. Kui korruptsioon välja juurida, tekib varsti raha ka teede parandamiseks, koolide ja lasteaedade renoveerimiseks ning kergliiklusteede rajamiseks. Lisaks peavad suure mõjuga küsimused – näiteks tuulepargid, karjäärid või koolide sulgemised – minema rahvahääletusele. Otsuseid ei tohi teha ainult kitsas ring vallamajas, vaid inimesed, kelle kodusid ja elu need otsused kõige enam puudutavad.
Me ei vaja imet, vaid korralikku asjaajamist. Meie teed, koolid ja raamatukogud väärivad peremehe kätt, mitte viisakalt vormistatud skeeme, mille järel nenditakse, et jälle tuleb mõni kool kinni panna, sest raha ei ole. Valimiskasti juures tuleb hääl anda eesmärgiga, et omavalitsus hakkaks tööle inimeste, mitte ringkäenduse huvides. Kui tahame paremat Eestit, tuleb alustada oma koduvallast – ja selleks on vaja julgust, järjekindlust ning valmisolekut seista õigluse eest, mida EKRE-l jagub.
AINUTÕE MÜLGAS
Sellest lojaalsusnõudest tingituna on Eestis viimase paarikümne aasta jooksul pea kõigis valdkondades toimunud ka personalipoliitikas negatiivne selektsioon, sest kõik, kes ainuõigeks kuulutatud narratiividega ei nõustu, tõrjutakse erinevate võtetega kõrvale ja asendatakse nendega, kes tülikaid küsimusi ei esita. Eksib siinjuures see, kes arvab, et nimetatud trend eksisteerib vaid poliitikas ja riigiametites. Ei, see puudutab ka ülikoole, koole, kaitseväge, politseid, meditsiiniasutusi – sisuliselt kogu ühiskonda kõige tavalisemate töökohtadeni välja. Kujukad näited on siinkohal muidugi koroonaaegne hüsteeriline vaktsineerimisest keeldujate vallandamine ja tühistamine, vaktsiinipasside apartheidisüsteemi kehtestamine ja kaitsemaski avalikus kohas mitte kandvate inimeste füüsiline terroriseerimine. Hiljem oleme samasugust hüsteerilist tühistamise, vaenamise ja sildistamise klaperjahti kogenud seoses Ukraina täiemahulise sõja puhkemisega. Kõik see sarnaneb kahetsusväärselt äravahetamiseni keskaegsete nõiajahtidega ega ole karvavõrdki kooskõlas meie põhiseaduses sätestatud demokraatia, isikuvabaduste, kehalise puutumatuse ja arvamuste paljususe põhimõtetega.
Ent mafioosne ja ainult ühe ning ainuõige tõe mülgas, millesse Eesti on viimase kümnendi jooksul vajunud, on veelgi sügavam, kui eelpool kirjeldatud näited demonstreerivad.
MASENDAV POLIITILINE IGAPÄEV
Meie põhiseadus sätestab ka, et inimeste põhiõiguste ja poliitiliste vabaduste kaitseks on Eestis loodud erinevate, üksteise suhtes ristkontrolli teostavate institutsioonide võrgustik. Nendeks institutsioonideks on prokuratuur, kaitsepolitsei, õiguskantsler, riigikontroll, riigikohus ja sellesama põhiseaduslikkuse kaitsjana sugugi mitte tähtsusetu ja vähese võimuga president.
Põhiseadus ei kehti enam, arvamuste paljusus ei ole lubatud, inimeste põhiõigused on tõlgendatavad, riik ei teeni enam kodanikku, vaid kontrollib, karistab, piirab ja alandab teda maksude, propaganda, justiitsterrori ja poliitilise omavoliga.“
Missugune on aga tegelikkus?
Tegelikkuses on need institutsioonid kujunenud võimu rahvalt usurpeerinud kliki eri harudeks. Jah, aeg-ajalt mängitakse mingit kontrollimise ja vastuvaidlemise mängu – näiteks kui president saadab mõne selgelt ühiskonna ootuste ja ka põhiseaduse vaimuga vastuolus oleva seaduse riigikokku tagasi, teades samal ajal isegi, et see on vaid mäng ja olles enne nimetatud pingpongitamise eel riigikohtu esimehega kokku leppinud, kuidas seal käitutakse –, aga see ei muuda vähi-
Eesti põhiseadus ütleb, et kõrgema võimu kandja riigis on rahvas, kes teostab oma võimu valimistel. Kõlab hästi, aga ei vasta juba ammu enam tegelikkusele. Päris elus on võimu riigis usurpeerinud ajakirjanduses nn valgeteks jõududeks ristitud erakondade tipp-poliitikud, eriteenistused ja nendega tihedalt seotud kitsas ring kõrgemaid ametnikke. Võime seda klikki nimetada oligarhiaks, aga võime nimetada ka maffialaadseks grupeeringuks, kuhu kuulumise ja hüvede saamise vältimatuks ja kategooriliseks tingimuseks on lojaalsus grupile ja selle elluviidavatele poliitikatele.
malgi määral Eesti tegelikku poliitilist reaalsust.
Poliitiline reaalsus on aga masendav. Prokuratuurist on Eestis saanud poliitilise arveteõienduse instrument – meenutame EKRE-ga seonduvalt vaid Martti Kuusiku ja Kert Kingo kaasuseid –, kaitsepolitseist on saanud ajakirjandust oma tööriistana kasutav meelsuskontrolli ja sealt tulenevalt süsteemi suhtes kriitiliselt meelestatud isikute ja organisatsioonide häbistamise ja tühistamise organ, mis häbenematult, seadust väänates selles osas prokuratuuriga koostööd teeb; õiguskantsler tegeleb meil peenhäälestusega, aga kui eelpool nimetatud organitest tuleb tellimus –näiteks kelleltki saadikupuutumatuse äravõtmise ettepanek riigikogu ette viia –, siis täidab ta selle vastu vaidlemata. Riigikontroll paljastab aeg-ajalt küll riigiametites lokkavat raiskamist, korruptsiooni ja vastutamatust, teab seda tehes aga suurepäraselt, et mingeid reaalseid järelmeid ja karistusi nendele paljastustele ei järgne. Riigikohus on aga instants, mis eriti viimase kahe aasta jooksul annab juriidilise kattevarju kõigele, mida võimu usurpeerinud klikk nõuab ja vajab. Olgu tegemist siis e-valimiste legitiimsuse teema laualt maha pühkimise või riigikogu juhatusele töö- ja kodukorda rikkudes nn enesekorraldusõiguse andmisega. Ja siis on meil veel president. Siinkohal on kommentaarid aga lausa liigsed.
KRIISI JUURPÕHJUSED
Mis on siis Eestis juhtunud, et kogu põhiseaduses nii hästi kavandatud ja üksteist kontrollivate võimuharude süsteem on umbe jooksnud? Esiteks on meil, nagu eespool juba sedastasime, tegemist pikaaegse ja sihikindla negatiivse selektsiooniga personali vallas. Teiseks on meil aga peaaegu kogu taasiseseisvumisjärgse perioodi võimul olnud üks kartell, kes on kõiki eelpool loetletud institutsioone – ja kaugeltki mitte ainult neid – mehitanud oma soosikute või lausa oma kampa kuuluvate nägudega. Võimalikuks on see osutunud tänu meie poliitilisele süsteemile, mis annab parlamendis võimul olevale enamusele privileegi ametisse hääletada endale lojaalseid kandidaate. Nii ongi näiteks riigikohus riigikogu poolt paika hääletatud inimestest, keda võim võib kahtlusteta pidada lojaalseks mitte põhiseadusele, vaid enda paikapanijatele. Sama kehtib õiguskantsleri, presidendi ja kõigi teiste puhul, kes ametisse nimetamisel riigikogu hääletustelt läbi käivad. Tegelikult on see kõik läbinisti korruptiivne ja just seesuguse personalipoliitika tulemus ongi absoluutne karistamatus, mis on tänaseks Eestis jõudnud endeemilise seisundini.
Meie pilt Eesti allakäigust – aga allakäik on ju masendav ja haarab endasse kogu ühiskonna alates majandusest ja lõpetades demograafiaga – oleks poolik, kui jätaksime käsitlemata ajakirjanduse rolli kogu selle riikliku ja rahvusliku hävitustöö juures.
Aga – ja see on kriitilise tähtsusega küsimus – kas meil on veel üldse ajakirjandust? Minu arvates on meil üha selgemalt tegemist pigem ajakir-
jandust kattevarjuna kasutava propagandatööstuse ja ajupesukontserniga. Just nimelt ajupesukontserniga. Sest nagu meil on poliitikas kasutusel mõiste ühispartei, millesse kuuluvad kõik riigikogus esindatud erakonnad peale EKRE, nii on meil ka ajakirjanduse näol tegu propagandakontserniga, mille igapäevane ülesanne on erinevas varjundis – kollasest punaseni – veenda inimesi, et Eestis, Euroopas ja läänes tervikuna kehtib vaid üks tõde, mida meil Eestis esindab loomulikult vaid võimul olev seltskond. Siin sulgub ring. Põhiseadus ei kehti enam, arvamuste paljusus ei ole lubatud, inimeste põhiõigused on tõlgendatavad, riik ei teeni enam kodanikku, vaid kontrollib, karistab, piirab ja alandab teda maksude, propaganda, justiitsterrori ja poliitilise omavoliga. Kõik kokku tähendab aga, et Eesti poliitiline süsteem on jõudnud kriisi ja ummikusse ning katsed seda seniseid poliitilisi ja propagandistlikke manöövreid kasutades – näiteks Reformierakonda Isamaa ja Eesti 200 Parempoolsete vastu vahetades – on samuti määratud läbikukkumisele ning vaid süvendavad niigi eksistentsiaalseks muutunud kriisi. Kõige selle taustaks on veel geopoliitilised mullistused, mis senise maailmakorra vältimatult segi paiskavad. Selles segipaisatud maailmas, kus troonile astub isand Reaalpoliitika, algab paratamatu elujõuetute riikide likvideerimine. Praeguse mafioosse poliitika jätkumisel satub kardetavasti seesuguste riikide hulka ka Eesti. Selles olukorras ongi kodanikel vaid üks valik – vastuhakk. Valimistel on vastuhaku kõige valutumaks ja efektiivsemaks vormiks MUIDUGI EKRE!
EKRE poliitikutest Evelin ja Anti Poolametsast on saanud tuulikuvastase võitluse sümbolid. Nad on korraldanud paljudes kohtades üle Eestimaa rahvakohtumisi, kus on rääkinud hiiglaslike tuuleparkide ohtudest inimese tervisele, loodusele ja elukeskkonnale. Evelinil on Vinni vallavolikogu esimehena ka vahetu kokkupuude tuuleärikate surve ja kohtuvaidlustega.
Paljude omavalitsuste otsused lõpetada tuuleparkide eriplaneeringud näitavad, et kogukondadel on jõudu. Põltsamaal läbis kohalike elanike eestvedamisel ja juristide toel koostatud tuulepargivastane eelnõu 19. augustil teise lugemise ning volikogu otsustas eriplaneeringu lõpetada.
Kuid kas see tähendab, et Põltsamaa on hiigeltuulikutest pääsenud?
Paraku mitte. Sama on kogenud Vinni vald Lääne-Virumaal: kui volikogu jättis tuulealade detailplaneeringud algatamata, kaebasid arendajad (Sustainable Investments OÜ ja TMV Green OÜ) otsused kohtusse ning kohus need tühistas.
Sarnane olukord tekkis Haljala vallas. Kui volikogu lõpetas hübriidpargi planeeringu, teatas arendaja, et vaidlustab otsuse kohtus. Haljala volikogu rõhutas seejuures: „Avalik huvi taastuvenergia tootmiseks ei ole ülimuslik. Sama kaalukas on avalik huvi säilitada Haljala looduslähedase elu- ja puhkekeskkonnana Lahemaa rahvuspargi vaimus.“
Kohaliku otsustusõiguse alus Planeerimisseaduse § 128 annab KOVile selge volituse jätta detailplaneering algatamata eelkõige juhul, kui leidub muu ülekaalukas avalikul huvil põhinev põhjus või kui planeeringu elluviimisega kaasneks ebaproportsionaalne kolmanda isiku õiguste riive. Sõna „eelkõige“ tähendab, et põhjused ei piirdu loeteluga – ka vastuolu valla arengukava või ruumilise visiooniga on legitiimne alus. Kui valla strateegilistes dokumentides pole tuuleenergeetikat üldse ette nähtud või kui on seatud prioriteediks maastike, pärandkultuuri ja rohevõrgustiku hoidmine, siis ei saa tuuleparkide massiline rajamine olla „vaikimisi“ kooskõlas valla eesmärkidega. Tuulearenduste eesmärk ei tohi olla „iga hinna eest megavatid“. Omavalitsuse esimene kohustus on kaitsta kohalikku avalikku huvi –linna- või maastikuvaadet, külade sidusust, kogukondade kodurahu, koolide ja hoolekandeasutuste mõjutsoone ning kohaliku ettevõtluse (sh turism, põllumajandus) jätkusuutlikkust. Need ei ole tunnetuslikud „emotsioonid“, vaid planeerimisotsuste tegelik sisu.
Tööstusmaastiku pealetung
Tuugeneid reklaamitakse kui „rohelist tulevikku“, ent reaalses ruumis muudavad need looduskaunid paigad tööstusmaastikuks. Küla või aleviku siluett, kirikutornide ja mõisakomplekside vaated, põldude ja metsaservade rütm ei ole juhuslikud pildid, vaid kohaliku identiteedi kandjad. 250–300 meetri kõrgused tööstusseadmed koos taristuga (alajaamad, kõrgepingeliinid, ligipääsuteed, karjäärid) loovad uue tööstusmaastiku, mis surub ajaloolise ja loodusliku kihistuse tahaplaanile.
See mõjutab otseselt: elukeskkonna kvaliteeti (müra, vilkumine, varjutus, visuaalne dominantsus), kinnisvaraturgu (nõudlus väheneb, hinnad langevad), turismi ja puhkemajandust (mõisad, rahvuspargid, pärandmaastikud), kogukonna sidusust (lahkhelid, kolimissurve, „vaikne hääletus“ jalgadega).
Kui vallal on arengukavas seatud eesmärgiks loodus- ja kultuuripärandi hoidmine, siis on tuugenitööstus nende põhimõtetega otseses vastuolus. Üksikud leevendusmeetmed, näiteks tuulikute arvu vähendamine, ei muuda tervikpilti, kui mõju on kumulatiivne ja pöördumatu.
Detailplaneeringuid algatatakse väitega, et arendaja „tahab vaid uurida“. See on teadlik eksitamine. Detailplaneering on ehitamise esimene siduv samm, kus fikseeritakse ehitusõigus, hoonestusalad, tuulikute arv ja kõrgus ning teede ja tehnovõrkude asukohad. Kui detailplaneering kehtestatakse, on vaidlus juba „teises faasis“. Iga hilisem tagasipööre
tähendab suuremaid vaidluskulusid ja kahjustab KOV finantsvõimekust. Arutelud takerduvad sageli väitesse: „müra jääb normidesse, infraheli pole tõestatud“. Riigikohus on aga rõhutanud, et püsiv müra kahjustab psüühilist heaolu. Eestis puudub sõltumatu, tuugenite uutele kõrgustele vastav metoodika infraheli, vibratsiooni ja varjutuse tervisemõjude hindamiseks. Kuni teaduslik kindlus puudub, peab omavalitsus lähtuma ettevaatusprintsiibist – mitte kahjustama elanike unerežiimi või vaimset tervist.
Vale riskijaotus
Arendajad pakuvad KOVidele „tuulikutasu“ ja räägivad töökohtadest. Kuid üksiku tuluartikli kõrvale tuleb panna kogukulu: maastiku ja turismi mainekahju, kinnisvara hinnalangus, teede hooldus, elukvaliteedi kadu, tulevased demonteerimiskulud (0,5–1 mln eurot tuuliku kohta) ja jäätmeprobleem (labad, ohtlik jääde). Kui arendaja ettevõte satub raskustesse, jääb kõik vallale. See ei ole vastutustundlik riskijaotus.
Omavalitsused on jäänud hätta vaidluses arendajatega nii tingimuste seadmise kui menetlustega. Praegu dikteerib arendaja suuresti menetluskäigu, kuna tema maksab ja tellib keskkonnamõjude hindamise, eksperdid ja avalikud koosolekud. Tööstuslikke tuuleparke toetav Reformierakonna valitsus on teadlikult tekitanud olukorra, kus rahvas ja volikogud ei taha tuulikumonstrumeid, ent äri ja raha on saanud poliitilise õnnistuse. Kui inimesed vastu hakkavad, ähvardab neid kohus –kas rahalise karistuse või otsusega, mis sunnib arendustega leppima.
Vajalikud sammud
Omavalitsused peavad varakult paika panema tingimusliku lävendi-
1. Kehtestada KOV tasandil raamotsus, mis seab tuulearendustele lävendipaketid (müra, infraheli, varjutus, kaugus asustustest, kõrgus, maastikuline sobivus, kumulatiivne mõju).
2. Kehtestada tõendamisnorm: arendaja peab esitama sõltumatu ekspertiisi; KOV tellib kahtluse korral vastuekspertiisi.
3. Sätestada demonteerimiskohustus ja rahaline tagatis iga tuuliku kohta (hüpoteek, pangagarantii) koos jäätmekäitluse plaaniga.
4. Tagada päris kaasamine – mitte formaalsed infopäevad, vaid arutelud, kus mõju kitsaskohti ei pühita vaiba alla.
5. Planeerida ruumiline puhver väärtusmaastike, mõisakomplekside, kaitsealade ja rohevõrgustiku ümber.
6. Korraldada kogukonnareferendum suurprojektide puhul –kohalik mandaat välistab hilisema väite „häälekast vähemusest“.
paketi: müra, varjutuse, infraheli, vibratsiooni, maastikumõju, loodusväärtused, kinnisvaraturu mõju, asustuse tihendus jne. Samas ei toeta neid tingimusi seadusraamistik, sest näiteks varjutuse ja vibratsiooni suhtes puuduvad üldse normid.
Seetõttu on väga oluline, et volikogudesse valitaks inimesed, kes seisavad tuulearenduste vastu.
Eestisse kavandatakse enam kui tuhat tuulikut koguvõimsusega kordades üle meie keskmise tarbimise. Probleem pole üksnes võimsuse planeerimises, vaid ruumilises koondumises väikeste omavalitsuste territooriumile. Kui muudame ulatuslikud maa-alad tööstusliku energiatootmise tsooniks, muudame sunnitult ka kohalikku eluviisi. See ei ole tasakaalustatud valik. Lisaks on tuule tootlikkus Eestis napp ja ebapüsiv, salvestusvõimekus puudulik ja sõltuvus välistest turgudest suur. „Energiajulgeoleku“ loosungi taha ei tohi peita planeerimisriske, mis maandatakse KOV ja elanike arvelt. Kõik pooled peaksid arvestama, et „suures maailmas“ on tuulevaimustus otsa saamas ning nendega seotud ohte ja negatiivseid tagajärgi teadvustatakse üha enam. Eesti entusiasm tuuleparkide raja-
miseks võib anda valusa tagasilöögi, kui jääme tarbetute, kallite ja raskelt demonteeritavate monstrumitega hätta.
Tuuleparkide teema ei ole pelgalt kilovattidest – see on küsimus, kus ja kuidas me elada tahame. Omavalitsus, mis kaitseb oma maastikku, kodurahu ja pärandit, ei ole „arenguvaenulik“. Vastupidi – ta on oma elanike esindaja, mitte välismaiste äriplaanide täideviija.
Meil on õigus ja kohustus öelda „ei“, kui kaalul on kohaliku identiteedi püsimine. Ja kui öeldakse „jah“, siis ainult tingimustel, mis tagavad, et inimene ja kodu ei jää tööstusmaastiku varju.
Eestit ei tohi muuta tuuletööstuse kolooniaks. Eesti vajab tugevaid kogukondi, terveid inimesi ja elukeskkonda, mille üle uhkust tunda. Omavalitsuste töö on seda hoida –ja selle töö nimi on vastutustundlik planeerimine.
EKRE ei luba muuta Eestit tuuletööstuse kolooniaks Valimistel tuleb ka teistel erakondadel ja valimisliitudel lõpetada udujutt ning öelda ausalt, kas nad toetavad tuuleparkide massilist rajamist või mitte. Valija väärib selgust.
Viimastel aastatel on ühiskonnas puhkenud terav arutelu kodulähedase kooli vajalikkuse, võimalikkuse ja olulisuse üle. Maapiirkondades on enamik koole väikekoolid ja terve koolitäie moodustab mõnelgi pool linna mõistes paar-kolm klassitäit õpilasi, kirjutab Eeva Helme.
Järjest enam lapsevanemaid saab aru, et parim õppekeskkond lastele on väike kool ja väike klass. Niisugune keskkond toetab kõige paremini laste vaimset tervist, aga ka erinevate oskuste omandamist. Väikekoolide säilimise eest peetavas võitluses on kuulsaks näiteks saanud Metsküla kool Lääneranna vallas, mille käekäigule elas aktiivselt kaasa pea kogu Eesti ning korraliku lahingu andsid Lääneranna valla elanikud ning Metsküla ühtehoidev kogukond. Kõik endast oleneva tegi kooli säilimise jaoks ka EKRE fraktsioon Lääneranna volikogu opositsioonis.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna üks valimislubadusi on olnud alati, et maapiirkondades hoitakse alles väikesed kodulähedased koo-
lid. Lubadusel on palju suurem kontekst, kui esmapilgul ehk tundub –see on seotud meie pea kõigi teiste programmiliste punktidega, mille elluviimisel on tagatud, et Eesti jääb eestikeelseks ja eestimeelseks. Olgu see sünni- või suurperede toetuste tõstmine, ettevõtluse elavdamine maksulangetuste abil, inimeste jõukuse kasvatamine või maamaksu langetamine. Kõik need punktid on kantud ühest eesmärgist: et eestlane oleks ja jääks peremeheks omal maal. Meie erakond näeb Eestit tervikuna ja pakub ka terviklikke lahendusi.
Eestlaste rahvuslik eneseteadvus ja enesemääramine said alguse just väikestest külakoolidest, kust sirgusid meie esimesed haritlased ja kultuuriinimesed, meie rahva esimesed liidrid. Külakoolist on pärit meie kultuuri ja rahvuse juured ning jõud. Oleme vastu pidanud kõigile katsetele meie lapsi venestada, olgu siis tsaariajal või Nõukogude okupatsiooni käigus, ning säilitanud eestikeelse hariduse. Veel enam, meie keelest on saanud teaduskeel.
Ehk kogu meie rahvusliku kultuuri vundament peaks olema meie riigis prioriteet, mida hoida ja arenda-
da. Miskitmoodi aga oleme jõudnud hoopis risti vastupidisesse olukorda. On täiesti mõistetamatu, miks on meie oma riik seadnud prioriteediks OECD saadetud raporti elluviimise, mis näeb ette Eesti koolivõrgu „optimeerimise”. Sõna „optimeerimine” koolivõrgu puhul ei tähenda midagi muud kui koolide mastaapset kärpimist ning sulgemist organisatsiooni suuniste järgi, mille peakontor asub Pariisis.
Kui tänased juhtivatel kohtadel istuvad poliitikud teeksid oma väärtushinnangutes korrektuure ja seaksid päriselt esikohale meie rahvuse, keele ja kultuuri püsimajäämise, näeksime me just sellist poliitikat, mis väärtustab rohkem noori peresid. Kahjuks on tegelikkus vastupidine.
Kooli sulgemine maapiirkonnas toob kaasa selle, et laste igapäevane koolitee muutub lubamatult pikaks. Bussis tuleb päevas veeta kaugelt üle mitme tunni või veel rohkem, kui sõitma peab ka huviringi. Lõpuks kannatavad õpitulemused ja laste tervis üleni. Nii otsustavad ühel hetkel
Piisab vaid meenutada tonaalsust, millega valitsuserakondade esindajad õigustasid peretoetuste vähendamist, ja on kõigile selge, et lapsed ja pered, ammugi paljulapselised pered ei ole selles riigis prioriteet. Ometi peaks igas rahvusriigis olema nii keskvalitsuse kui ka kohalike omavalitsuste eesmärgiks tagada keskkond, mis toetaks laste kasvatamist ning looks eeldused sündimuse kasvuks. Kui seda ei tehta, on tulemus paratamatult ühiskonna vananemine ja massiline väljaränne. Meie noored pered lähevad otsima paremaid tingimusi võõrsilt.
mine on omakorda otsene oht meie julgeolekule. Aga kooli sulgenud omavalitsus saab „võidukalt” näidata: me ju ütlesime, et lapsi jääb iga aastaga vallas vähemaks!
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna üks lubadusi valimistel on olnud alati, et maapiirkondades hoitakse alles väikesed kodulähedased koolid.“
lapsevanemad, et sellist ränka hinda pole maal elamise eest enam võimalik maksta ning kolitakse linna. Kohalik ettevõtja jääb ilma töökätest, kogukond elujõulistest inimestest. Väikeste piirkondade väljasureta-
Eesti kõige kurikuulsam koolivõrgureform tehtigi Lääneranna vallas, kus olin aastast 2021 ka volikogu liige. Reformi käigus pandi kinni kaks kooli – Lõpe ja Metsküla. Varbla ja Koonga põhikoolist said kuueklassilised koolid ning Virtsu põhikoolist suisa neljaklassiline. Eks võta see ilmekalt kokku viimaste valitsuste prioriteedi, mis on soositud ka omavalitsustes – koolide pidamiseks raha pole, kohtus käimiseks on küllaga. Nagu ei loeta raha, isegi mitte enam miljoneid, kui viiakse ellu utoopiaid nimega Rail Baltic või rohepööre. Aga üht väikest kooli, mille aastaeelarve pole sadat tuhandetki, pidada ei jaksata. Kogu see pilt on neile, kes vähegi näha ja süveneda soovivad ning Eesti elu tõsiselt võtavad, viimastel aastatel nii vildakas ja vale, et nii ei või enam mingil juhul jätkuda lasta. Peame oma riigi tagasi võtma ja alustama vundamendist – eestikeelsest ja eestimeelsest haridusest. Seda aga teeb vaid MUIDUGI EKRE!
Iga omavalitsuste eesmärk peaks olema sobiva keskkonna loomine laste kasvatamiseks.“
Sügiseste kohalike omavalitsuste volikogude valimiste eel võiksime võtta hetke, et mõelda, kuidas saab kohalik omavalitsus abiks olla, et noortel peredel oleksid võimalikult head tingimused kodu rajamiseks ja laste kasvatamiseks.
Oluline tegur on kindlasti lasteaia- ja koolikohtade olemasolu ning
nende paiknemine kodule võimalikult lähedal. Paraku on olukord nende kättesaadavusega üle riigi kehv. Suurimates linnades, eeskätt Tallinnas, on lasteaia- ja koolikohtade puudus pidevalt kasvav probleem. See on pannud linnasüsteemi surve alla ning toonud kaasa ajutised ja küsitavad lahendused. Kuna lasteaedade rajamine ei ole olnud Tallinna linnavalitsuste jaoks aastaid prioriteet, siis otsitakse mitmelgi juhul hädalahendust ajutiselt paigaldatavatest moodulitest, kuhu rühmi paigutada. Jah, need aitavad ajutiselt ruumipuudusega toime tulla, kuid sellist lahendust ei saa pidada rahuldavaks, sest ükski lasteaed ei ole kummist. Lasteaed suudab kvaliteedis järeleandmisi tegemata teenust pakkuda siiski üksnes nii paljudele lastele, kui nende ruumidesse on ette nähtud. Tekitatavad mammutlasteaiad ei ole hea keskkond ei lapsele ega personalile. Seepärast peab EKRE oluliseks, et linn teeks investeeringuid uute koolide ja lasteaedade rajamisse. Ai-
nult nii saab tagada, et igal lapsel on kodulinnaosas oma koht lasteaias ja koolis.
Maapiirkondades on pilt teistsugune, kuid mure ei ole väiksem. Seal, kus koolid ja lasteaiad veel alles on, koha küll enamasti saab, ent mitte enam kodu lähedal.
Seisame väga põhimõttekindlalt oma veendumuste kaitsel, mille kohaselt kodulähedased koolid ja lasteaiad võimaldavad noortel peredel luua kodu maale, mis ei lase maaelul välja surra – see omakorda teenib meie suurt eesmärki vältida eestlaste väljasuremist oma kodumaal. Lisaks hariduse kättesaadavusele ei tohi unustada tööhõivet. Kui noored pered ei leia kodukoha lähedalt tööd, ei aita ka suur armastus. Seetõttu on kohalike omavalitsuste oluline roll piirkonda ettevõtluse meelitamisel ja investeeringute toomisel. Uued töökohad annavad noortele kindluse, et maal saab peret ülal pidada ja tulevikku ehitada. Meie eesmärk on hoida eestlased kodumaal. Seetõttu kutsume sügisestel kohalike omavalitsuste valimistel valima EKREt. Sellega toetad südikat ja põhimõttekindlat võitlust laste ja noorte perede eest.
Zimbabwes toimus rahareform ning hakkasid kehtima ühe-, kahe-, viie- ja kümneühikulised seeriad. Kuid endised miljardilised rahatähed anti mängida koolilastele ja kauge Aafrika riigi haridusministeeriumi pressiteates seisis mustvalgel: „Raha on meil sitaks!”
Tuleviku Tervisekassa suvepäevad hakkavad toimuma ainult Istanbuli rahvusvahelises lennujaamas. Osalejatele antakse võimalus osta McDonald’sist Big Mac’e tervelt 20 eurot tükk.
Michal on kogu perega Prantsusmaal. Tore elu, kõike on saada, ka ilm on ilus. Aga tütar käib ja vaatab, et kõike siin on, aga kilusid ei ole. Ema ütleb: „Kuss! Ole tasa, et isa seda ei kuuleks. Muidu saadab need ka kõik siia.”
Müügile lastakse Kaja Kallase näopildiga postmargid. Naine on ise väga uhke. Aga siis tahaks ta muidugi teada, kuidas neil ka minekut on. Ja jõuavad kuuldused Kallase kõrvu, et margid ei kleebi, ei jää ümbriku külge. Kallas läheb ajaleheputka juurde ja ostab paar oma pildiga kirjamarki. Sülitab peale ja paneb ümbrikule. Ja kinni jääb väga hästi. Siis küsib ta müüjalt, et mis jutt see olgu, et margid ei kleebi ning ei jää ümbrikule peale. „Aga rahvas sülitab teisele poole,” vastab müüja.
„Kuidas te ka elate, härrased talunikud?” küsib põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras naljatades. „Hästi,” vastavad talunikud naljatades.
Karel Peter Traxler 1866
Margus Tsahkna peab Brüsselis pikalt-laialt kõnet. Pärast küsib ta assistendilt: „Ma ju lasksin teha kahetunnise kõne, nüüd aga kulus tervelt kuus tundi.”
Nooruke abiline vastu: „Jah, aga ma printisin need välja kolmes eksemplaris.”
Kirsten Michal läks kunstinäitusele. Üldpilt jätab talle kesise mulje. Ojad, mäed, mõni nägu ka, no kas see on tõesti meie suur kunst?
Michal vihastab: „No ja mis see siin veel on! No öelge, kas see on siga või inimene?”
Kunstikuraator vastu: „See on peegel”.
Jürgen Ligi silmab tänaval kerjavat meest ja hurjutab: „Noor mees veel, miks te tööd ei tee?” Kerjaja vastu: „Härra Ligi, ma ju teen, see siin on mul peale tööd.”
Õpetaja küsib matemaatikatunnis Juku käest, kui palju on kaks korda kaks. Juku mõtleb natuke ja vastab, et esialgse kiirhinnangu järgi 8, aga järgmisel nädalal täpsustab.
“Miks lollid kratsivad kukalt, aga targad otsaesist?” küsib Jürgen Ligi Kristen Michalilt. “Oot-oot, las ma mõlen,” vastab Michal ja kratsib kukalt.
„Kellega võiks võrrelda eesti meest?”
„Ei oska öelda.”
„Metallitöölisega. Päeval viilib, õhtul tinutab, öösel treib.”
12 kuud istusid ümber lõkke. Juuli hädaldas, et ta on nii väsinud - äkki november asendaks teda. November selle peale: no kurat, maid asendasin, juunit asendasin, nüüd sina ka veel!
„Kui pikk on Kirsten Michal?” „Täpselt sentimeetrites ei tea, aga kõigile kõrini.”
Tšehh Karel Peter Traxler on maleajalukku läinud eelkõige omanimelise Traxleri vasturünnaku väljamõtlejana. Peale traditsioonilisi käike 1. e2-e4 e7-e5 2. Rg1-f3 Rb8-c6 3. Of1-c4 Rg8-f6 4. Rf3-g5 käib must mõneti ootamatult 4. ... Of8-c5!?, lastes vastasel kas oda või ratsuga väljalt f7 sisse lüüa.
Tänapäeva teooria soovitab siin valgel mitte liiga ahneks minna, piirduda peale 5. Oc4:f7+ Ke8-e7 6. Of7-d5 etturivõiduga.
Mis saab aga peale 5. Rg5:f7? Laual on ju kahvel, mustal on tules nii lipp kui vanker. Siis põrutab aga must samuti
5. ... Oc5:f2+ ja valge peab siin üht-teist teadma. Parimaks peetakse oda mitte lüüa. Selle peale tuleb 6. ... Rf6:e4+ ning ka musta lipp tuleb välja h4 kaudu suure hooga mängu. Hea on rahulik 6. Ke1-f1.
Ametilt oli Traxler preester ja seetõttu maleturniiridel väga ei osalenud. Ta koostas üle 900 maleülesande ja andis neist hiljem välja raamatu.
Maleülesanne lahendub, nagu enamasti ikka, vaikse ootekäiguga. Must peab pärast seda ennast ise avama. Ilus ja lihtne miniatuur.
1. Millise kirjaniku nime kandva auhinnaga ei kaasne rahalist preemiat, küll aga kunstnik Ülle Kaabu kujundatud karjasemärss?
a) Juhan Liivi
b) Eduard Vilde
c) Bernard Kangro
2. Mitme naelaga võrdus keskaegne mõõtühik leisikas?
a) 10
b) 20
c) 30
3. Millise valdkonna üks suuremaid eraettevõtteid on Meliva?
a) metsanduse
b) hariduse
c) meditsiini
4. Mitu korda on Emmy auhinnale kandideerinud Eesti juurtega näitlejatar Mena Suvari?
a) ühe
b) kaks
c) kolm
5. Millisel Eesti piirkonnal on olemas eraldi Kaitseliidu malev?
a) Kõrvemaa
b) Alutaguse
c) Mulgimaa
6. Millise spordiala uue laine pioneer oli Robert Linna, kes ise võistles aktiivselt aastatel 1998–2006?
a) lumelauasõit
b) BMX
c) rulasõit
7. Mis nime kannab algklassiõpilastele korraldatav nuputamisvõistlus?
a) Jänku-Juta
b) Karu-Kati
c) Rebase-Rein
8. Millisesse putukate seltsi kuuluvad kõik meie sipelgad?
a) ehmestiivalised
b) kiletiivalised
c) lehviktiivalised
9. Mitu vehklejat on saanud Eesti aasta naissportlase tiitli?
a) 3
b) 5
c) 7
10. Millist neist tegelastest ei ole legendaarses „Pesakonna“ koomiksis?
a) Siili
b) Rebast
c) Hunti
Käesoleva numbri ristsõna vastuseid ootame hiljemalt 30. oktoobriks 2025 aadressile info@uueduudised.ee või Toompuiestee 27, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Tallinn 10149.
Viis õnnelikku õigesti vastanut võidavad endale EKRE sümboolikaga kruusi.
Palume ristsõna vastuse juurde ära märkida oma postiaadressi ja selles ajalehenumbris kõige enam meeldinud kirjutise. Aitäh!
Ristsõna vastus
Minu lemmikartikkel selles lehes
Nimi Telefon
Aadress
Astu meie liikmeks!
Kui oled vähemalt 15-aastane ning pead oluliseks rahvuslikke ja konservatiivseid väärtusi nagu kodumaa ja eestlus, siis Eesti Konservatiivne Rahvaerakond vajab sind, et koos olla tugevad. EKRE liikmeks olemine on auasi ning meie erakonda kuulumisega annad ühiskondliku panuse Eesti arengusse.
Kui nõustud erakonna põhikirja ja programmiga ning tahad kaasa rääkida rahvuskonservatiivse poliitika kujundamisel ja elluviimisel, siis oled teretulnud EKRE ridadesse.
Erakonna liikmemaksu suurus on 18 eurot aastas.
Erakonnaga liitumise avalduse saab esitada elektrooniliselt veebilehel www.ekre.ee/liitu
Teine võimalus on võtta ühendust EKRE piirkonnajuhtidega, kelle kontaktid siinkohal avaldame:
Põhja-Tallinna ringkond (Tallinna Haabersti, Põhja-Tallinna ja Kristiine linnaosad)
Esimees Urmas Reitelmann urmasreitelmann@gmail.com, +372 501 4562
Ida-Tallinna ringkond (Tallinna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosad)
Esimees Aat Purje, aatpurje1@gmail.com, +372 5331 3213
Lääne-Tallinna ringkond (Tallinna Mustamäe ja Nõmme linnaosad)
Esimees Mart Kallas, mart.kallas@ekre.ee, +372 525 1577
Harju- ja Raplamaa ringkond Esimees Siim Pohlak, siim@tre.ee, +372 5623 6022
Läänemaa ringkond
Esimees Hardi Rehkalt, hardi11@hot.ee, +372 515 8237
Saaremaa ringkond
Esimees Kristjan Moora, kmoora@gmail.com, +372 5645 7847
Lääne-Virumaa ringkond
Esimees Anti Poolamets, anti.poolamets@gmail.com, +372 5691 4374
Ida-Virumaa ringkond
Esimees Arvo Aller, arvo@ivtl.ee, +372 5662 4644
Järva- ja Viljandimaa ringkond
Esimees Elar Niglas, elar.niglas@gmail.com, +372 5305 6120
Tartu- ja Jõgevamaa ringkond
Esimees Küllo Kingo, kingo.kyllo@gmail.com, +372 527 9813
Tartu linna ringkond
Esimees Merike Lumi, aadelhein@gmail.com, +372 522 3697
Võru-, Valga- ja Põlvamaa ringkond
Esimees Mati Kuklane, mati@hesveka.eu, +372 503 0762
Pärnumaa ringkond Esimees Valmar Veste, valmar.veste@gmail.com, +372 5664 7382
Soome osakond Esimees
Merliin Grauberg-Riisenberg, grauberg.merliin@gmail.com, +358 4 0040 9749
Rootsi osakond
Esimees Aare Laas, aarelokalaas@gmail.com, +467 3957 6663
Tule liitu EKRE-ga!
Nüüd on aeg – ühendame jõud! Teeme koos Eesti elu paremaks!
Meie erakonna osalemine valimistel, aga ka igapäevane tegevus valimistevahelisel ajal nõuavad suurt rahalist ressurssi. Oleme väga tänulikud iga toetussumma eest.
ERAKONNA KONTO SEB PANGAS:
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond EE301010002019895003
ERAKONNA KONTO LHV PANGAS: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond EE677700771001338916
Annetuse tegemisel lisa selgitusse annetaja EES- ja PEREKONNANIMI ning kindlasti ka ISIKUKOOD. Seadus ei luba erakondadel ilma nime ja isikukoodita annetusi vastu võtta.
Aita levitada infot!
Aitad meie ühisele edule kaasa, kui jagad erakonna postitusi ja rahvuskonservatiivse veebiportaali Uued Uudised artikleid sotsiaalmeedias. www.ekre.ee uueduudised.ee
@rahvuspartei
@rahvapartei
@erakondekre
@uueduudised
@UuedUudisedTV
Trükisõna (erakonna ajaleht, voldikud) levitamiseks võta ühendust oma kodukandi ringkonnaga, mille juhtide kontaktid leiad ajalehe tagaküljelt või erakonna kodulehe www.ekre.ee kontaktide lehelt.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond Toompuiestee 27, Tallinn 10149
EKRE ON EESTIS LIIKMESKONNA SUURUSELT TEINE ERAKOND. 2025. AASTA SÜGISE SEISUGA ON ERAKONNAL ÜLE 9300 LIIKME.
Jagades erakonna postitusi ja rahvuskonservatiivse veebiportaali Uued Uudised artikleid sotsiaalmeedias aitad kaasa meie ühisele edule!
@uueduudised
@uueduudised
Instagram: @rahvapartei Facebook: Facebook: Rumble: YouTube: @rahvuspartei @UuedUudisedTV
X (twitter): @erakondekre
TikTok: @erakondekre
Telefon: +372 682 9555 E-post: info@ekre.ee
