Mart Helme: „Maailm liigub multipolaarsuse suunas“ Lk 2
Siim Pohlak: „Meie siht on jõukas eestlaste rahvusriik“ Lk 4
Anti Poolamets: „Rohepööre läheb rappa“ Lk 5
Martin Helme: „Kõikide probleemide lahendus on EKRE“ Lk 6–7
Sven Sildnik: „Usu või ei, hirmuvalitsuse lõpp on kiire ja möödapääsmatu“ Lk 9 issuu.com/konservatiividevabasona ajaleht@ekre.ee www.ekre.ee
Malle Pärna seni viimane teatriroll oli Jumala monoloog Lk 8
me oleme
ainus alternatiiv praegusele võimule
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on pärast suvist pereheitmist senisest oluliselt tugevam ja ühtehoidvam, mida näitas ka juunikuine erakonna kongress.
„Nii üksmeelset, nii motiveeritud ja kõrge moraaliga kongressi pole ammu näinud,“ ütles erakonna esimeheks tagasi valitud Martin Helme Jõhvis.
Martin Helme rõhutab, et me oleme kõige põhimõttekindlam erakond Eestis, üks ja ainus konservatiivne erakond, kellele läheb korda rahvuslik suveräänne Eesti, ning ainus väljapääs praegusest kriisist –EKREt on praegu rohkem vaja kui kunagi varem!
„Et meid ei õnnestunud kodustada, taheti meid lõhkuda, kuid nüüdseks on õnneotsijad lahkunud, vas-
tutööd erakonna sees enam sel moel ei tehta,“ lausus ta. Praegu käib ettevalmistus järgmisel aastal toimuvateks kohalike omavalitsuse valimisteks ning tõmmatakse aktiivselt käima kohapealseid osakondi, kust lahkujaid oli palju. Piirkonnad on puhastunud ning vajadusel on valitud tühjaks jäänud ametitesse uued juhid.
nõudmiselt, millega soovisime hinnangut e-valimistele, ning suuresti EKRE häältega Euroopa Parlamenti valitud Jaak Madison liitus Keskerakonnaga, aitab kõnekalt selgitada õõnestustööd, mida süvariik rahvuskonservatiivide kallal korraldas.
EKRE on ainus erakond Eestis, mis seisab Eesti põhiseaduse ja suveräänsuse eest, Eesti kui rahvusriigi ning vaba riigi eest.“
Tõsiasi, et riigikogu EKRE fraktsiooni liige Alar Laneman läks kohe pärast EKREst lahkumist Reformierakonda ja võttis tagasi allkirja
Helme on rõhutanud, et meie erakond püsib relevantne ja seisab järeleandmatult vastu globalistlikule, liberalistlikule perverteerunud ja korrumpeerunud võimuhullule revolutsioonilisele eliidile.
„Ühelgi liberaalil pole moraalset üleolekut meid noomida või õpetada. See, kui kellelegi meie teod või sõnad ei meeldi, ei ole meie prob-
leem, vaid nende probleem,“ lausus ta.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ei hakka iialgi toetama maksutõuse, homopööret, rohepööret, sundsüstimist, laste füüsilist ja vaimset rituaalset ohverdamist transsoolisuse kurjuse kultusele, ei hakka nõustuma Eesti venestamisega ega Eesti relvitustamisega.
EKRE on ainus erakond Eestis, mis seisab Eesti põhiseaduse ja suveräänsuse eest, Eesti kui rahvusriigi ning vaba riigi eest.
Helme: „Me peame kehtestama Eesti poliitikas oma tahte, sest oleme ainus partei, mis tahab, et Eesti oleks Eesti – eestikeelne, eestimeelne, eestlaste riik. Jõukas ja vaba riik. Seisame vastu meie muutmisele globalistlikuks provintsiks, kus meie jääme vähemusse.“
EKRE vastas ei ole ainult korrumpeerunud ja valelik Reformierakond oma käsilastega, vaid ka nende selja taga seisvad rahvusvahelised jõud. „Ärge siis kohkuge, kui meid nii meeleheitlikult materdatakse. Ärge üllatuge, et meievastane surve on meeletu. Kõik see näitab meie vastaste meeleheidet, et nad pole meist jagu saanud, meid ära kodustanud, meid reservaati pannud. Eesti vajab päästmist nüüd veelgi rohkem,“ lausus erakonna esimees.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on ainus mõistlik alternatiiv praegusele Eestit hävitavale valitsusele, et juhtida meid normaalsusesse. Ei ole olemas mingit uut ega vana EKREt. On üks ja ainus Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kes läheb pärast puhastustuld edasi veel tugevamana.
EKRE kongressi avaldus: seiskem ühtsena rahvuskonservatiivsete põhimõtete kaitsel!
Eesti elu on praeguse valitsuse juhtimisel jõudnud punkti, kus tuleb tõdeda – Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda on vaja rohkem kui kunagi varem.
Reformierakonna dikteeritud valitsuse poliitika tagajärjel vaesub Eesti kiiremas tempos kui ülejäänud Euroopa. Vaesumine saab sisse veel suurema hoo, kui inimeste rahakotile hakkavad mõju avaldama automaks, suhkrumaks, maamaksutõus ja pensionide lisamaksustamine. On oht, et kümned tuhanded inimesed peavad maksujõuetuse tõttu loobuma autost ja oma kodust.
Selle asemel, et maksude langetamise kaudu ettevõtlust edendada ja riigi rahakotti suurendada, ajab valitsusliit üha jõhkramate võtetega rahva jõukust ümber jagavat röövpoliitikat. Viimase aasta jooksul on Riigikogu opositsioonilt võetud järjest ära tööriistu poliitiliste otsuste mõjutamiseks. Peagi plaanitakse võtta vaenukõneseadusega inimestelt ja meediakanalitelt võimalus ka valitsevat režiimi kritiseerida. Oluliselt on halvenenud julgeolek, sest valitsuse lahtiste uste poliitika tagajärjel on viies kolonn Eestis väge juurde saanud. Eestlaste endi rahvastikuline väljavaade muutub üha süngemaks. Kõige tipuks on teatatud, et kavatsetakse hakata jälgima hoiustajate pangakontosid.
EKRE on ainus poliitiline jõud, mis tegelikult suudab ja tahab Eesti riiki sellest sügavikust välja vedada. Ennast rahvuskonservatiivsena esitlev Isamaa on muutunud liberaalsete võimuerakondade koostööpartneriks. Püüdes meeldida kõigile, on ta loobunud kaitsmast oma maailmavaatelisi väärtusi. EKRE seisab jõuliselt oma programmi ja põhimõtete eest ega kavatse taganeda. Veel üht erakonda, mis püüab pakkuda valijatele liberaalsel baaskonsensusel põhinevat peavoolupoliitikat konservatiivses kastmes, ei ole Eestisse rohkem vaja, neid on niigi küllalt. Kinnitame oma liikmetele ja toetajatele, et EKRE jätkab tööd Reformierakonna valitsuse laastamistöö takistamiseks. Me ei luba võtta inimestelt ära autot, kodu, normaalset sissetulekut ja turvatunnet. Me ei luba Reformierakonna valitsusel mängida Eesti metsi ja maid, kinnisvara ja maavarasid välismaiste suurkorporatsioonide kätte. Me ei ole nõus, et peremeeste ühiskonna ehitamise asemel ehitatakse Eestis teoorjadest koosnevat jälgimisühiskonda, kus rahva enamuse ainus roll on maksude maksmine valitsevale klikile. EKRE on alati nõudnud ja nõuab ka edaspidi ranget immigratsioonipoliitikat – oleme ainus tegelikult Eesti riigi ja rahva ning eesti keele püsimise eest võitlev erakond.
Kutsume kõiki üles meiega liituma ja meid toetama, et olla veel tugevamad oma poliitika elluviimisel. Me ei tohi lasta lüüa kiilu Eesti rahvuslike jõudude vahele ega muutuda erakonnaks, mis on meie konkurentidele mugav ja meeldiv. Jätkame tööd selle nimel, et tulla 2025. aasta kohalike omavalitsuste valimistel välja kõige eestimeelsemate kandidaatidega. Seiskem ühiselt rahvuslike väärtuste kaitsel! Eesti eest!
rumine võtab aega ja et uue tasakaalumehhanismi fikseerumine ei toimu ilmselt ilma kokkupõrgete ja verevalamisteta.
Maailm liigub multipolaarsuse suunas
Kolmkümmend viis aastat tagasi, kui Nõukogude Liit visinal õhust tühjaks jooksis, leidus tarku, kes ennustasid, et selle tagajärjel toimuvad globaalsed jõutasakaalude muutused jäävad ajutiseks ning et tegelikult liigub maailm vältimatult senisest palju keerulisema rahvusvaheliste suhete süsteemi suunas.
Seda uut, esialgu silmapiiril veel mitte paistvat süsteemi nimetasid need prohvetid multipolaarseks maailmaks.
Et seda ei ole isegi Ameerikas endas, kus toimuvad üheaegselt nii immigratsioonist tingitud tsivilisatsioonide kokkupõrge kui liberaalse demokraatia poolt oma kodanikele peale surutavate uusväärtuste põhjustatud kultuurisõda.
Taas oli neil õigus. Selle viimaseks kinnituseks on sõda Ukrainas.
Mis saab edasi?
Mis saab siis edasi? Kas uue, multipolaarse maailma kujunemise protsess jääbki kristalliseeruma puhastustuleliste sõdade kaudu? Ja mis saab selle kõige käigus Eestist? Siinkohal võime ennast lohutada sellega, et suurriikide sõjaline purustusvõime on jõudnud tasemeni, kus eranditult kõik peavad oma huvide realiseerimiseks jääma vaoshoituks. Teiseks – meie seisukohast – tuleb meile antud juhul kasuks, et oleme nii väikesed, et ei paku õigupoolest kellelegi märkimisväärset huvi.
KALLASE
Ajaloo lõppu ei tulnud Tol hetkel – kusagil 1990. aastate esimesel poolel – tundus niisugune jutt jampsimisena. Lääs (loe: Ameerika Ühendriigid) oli külma sõja võitjana oma võimsuse tipul. Näis, et turumajanduslikku ja demokraatlikku läänemaailma ei ohusta miski ning Francis Fukuyama nimeline poliitikateadlane kribas kiiruga kokku koguni raamatu, millele pani pealkirjaks „Ajaloo lõpp“. See lõpp seisnes selles, et maailm on nüüd jõudnud liberaalse demokraatia vältimatu võidu globaalse vormistumiseni ning selle vormistamise tagab USA sõjalise muskli najale toetuv pax Americana.
Ajaloo lõppu ei tulnud. Lääne hemisfäärist väljapoole jäävad riigid-rahvad lihtsalt ei nõustunud sellega ja kõigest mõni aasta pärast Fukuyama utoopiat ilmus sellele vastukaaluks Samuel P. Huntingtoni „Tsivilisatsioonide kokkupõrge“.
Selle kokkupõrke – ühtlasi ehk ka multipolaarse maailma kujunemise – omamoodi stardipauguna võime käsitleda New Yorgi kaksiktornide langemist 2001. aastal. Ühtäkki sai kõigile selgeks, et pax Americanat ei ole.
Siit kasvabki meile, Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale, välja kategooriline imperatiiv: jääda püsima, jääda Eesti poliitika tulipunkti, olla nii mentaalselt kui organisatoorselt valmis ja võimeline eesti rahva kestmise tagamiseks riigi juhtimist enda kätte võtma.“
Sai selgeks ka see, et Venemaa ei lase endast teha USA kolooniat, et Hiina on realiseerimas oma määratut potentsiaali ja võtmas ameeriklastelt maailma esiriigi positsiooni ning et islamimaailm ähvardab demograafiliselt hävitada nii Euroopa kui kogu läänemaailma senise kultuurilise ja etnilise identiteedi. Ühesõnaga, juba 21. sajandi esimesel kümnendil sai selgeks, et maailm liigubki multipolaarsuse poole. Nüüd ilmusid aga uuesti välja targad, kes oskasid selleski olukorras ennustada, et muutuste kristallisee-
Ometi ei lähe kõik need mullistused ja nende tulemused meist lihtsalt niisama mööda. Senise maailma geopoliitilise konstellatsiooni lagunemine tähendab vältimatult lõppu ka meie alternatiivitult end teatud pidepunktidega (Euroopa Liit, NATO) sidunud poliitilisele süsteemile. See omakorda tähendab, et ühel hetkel on Euroopas – ja vastavalt ka Eestis – tegemist võimuvaakumiga. Kui meil puudub poliitiline jõud, kes on võimeline ja tahteline seda vaakumit täitma, täidab selle mõni võõrvõim.
Ja siit kasvabki meile, Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale, välja kategooriline imperatiiv: jääda püsima, jääda Eesti poliitika tulipunkti, olla nii mentaalselt kui organisatoorselt valmis ja võimeline eesti rahva kestmise tagamiseks riigi juhtimist enda kätte võtma.
Mart Helme, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees
Evelin Poolamets, EKRE aseesimees
EKRE töövõit parlamendis –
Arvo Aller valiti riigikogu aseesimeheks
Arvo Aller (51) on sündinud Kohtla-Järvel. Endine Ida-Virumaa Talupidajate liidu liige ja Jõhvi vallavolikogu liige. Oli 2019–2021 maaeluminister. Alates 15. juulist 2024 Riigikogu aseesimees.
Riigikogu Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon saavutas suvel tõhusa töövõidu, kui parlamendi teiseks aseesimeheks valiti endine maaeluminister ARVO ALLER, kes viib juhatusse nüüd rohkem opositsiooni häält.
Aller kogus valimistel 20 häält. Urmas Reinsalu Isamaast sai Allerist kolm häält vähem. Kokku jagati 96 hääletussedelit. Üks tagastatud sedel oli kehtetu.
Esimese aseesimehena jätkab reformierakondlane Toomas Kivimägi, esimehena Lauri Hussar Eesti 200-st.
Enne Allerit oli sel kohal Keskerakonnast Isamaasse üle hüpanud ja nüüd Euroopa Parlamenti valitud Jüri Ratas.
Traditsioonide kohaselt kuulubki riigikogu juhatuse teise aseesimehe koht suurimale opositsioonierakonnale.
„Hea meel selle üle, et mingigi normaalsus riigikogu töös on taga-
si,” kommenteeris tulemust EKRE esimees Martin Helme, lisades, et kahtlemata seisab Arvo Aller opositsiooni huvide eest parlamendi juhatuses kindlalt ja tasakaalukalt.
Teatavasti riigikogu senine juhatus opositsiooni huve väga ei kaitsnud ning on julmalt sõitnud üle nii parlamendi kodu- ja töökorra seadusest kui ka heast tavast ja traditsioonidest, mis on halvanud tõsiselt riigikogu tööd.
Arvo Aller lubas seista selle eest, et selline suhtumine muutuks.
Asespiikrina näeb Arvo Aller mitut võimalust riigikogu igapäevatööd paremini korraldada. Näiteks opositsiooni esindajana riigikogu juhatuses loodab ta, et ka opositsiooni eelnõud võiksid olla kajastatud eespool.
Tavapäraselt on valitsuse seadused paigutatud teisipäevasesse ja kolmapäevasse päevakorda. Opositsiooni vaatest lähtudes võiks olla ka meie esitatud eelnõud eespool ehk samuti päevakorras teisi-
päeval ja kolmapäeval, mitte ainult töönädala lõpus neljapäeval, kus võib tekkida olukord, et saalis ongi ainult eelnõu enda esitajad, mistõttu diskussiooni ei teki.
Asespiikri töös on üks asi päevakorra koostamine ja teine istungi juhatamine.
Alleri hinnangul tuleks päevakorra koostamisel edaspidi arvestada kõigi riigikogu liikmete ja fraktsioonidega. Eelmine riigikogu aseesimees opositsiooni soovidega ei arvestanud.
Obstruktsioonist rääkides rõhutas Aller, et see on opositsiooni väheseid legaalseid tööriistu, mida on võimalik oma eesmärkide saavutamiseks kasutada: „Ärgem unustagem, et obstruktsioon oli põhjus, mitte tagajärg.“ Obstruktsiooni kasutamise põhjuseks oli Kaja Kallase valitsuse maksutõusude kehtestamine ilma valijatelt mandaati saamata, näiteks automaks, mille EKRE võimule saades kindlasti tagasi pöörab.
Valitsus sõitis Lihula sammast röövides ja võimu
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond taunib Lihula ausamba ebaseaduslikku võõrandamist
EKRE juhatus leiab, et tegemist on väga ränga võimu kuritarvitusega, mis viib Eesti pikkade sammudega eemale demokraatiast ja õigusriigist, kus põhiseadusega tagatud õigused ja vabadused on sisuliselt tühistatud. Siseminister Lauri Läänemets (SDE) oleks pidanud võtma seetõttu poliitilise vastutuse.
Rahvuskonservatiivide hinnangul rikkus politsei samba äravõtmisel olulisi põhiseaduslikke põhimõtteid nagu eraomandi puu-
tumatus, meelsusvabadus ning süütuse presumptsioon. Õigusriigis pole mõeldav, et võimud asuvad seaduslikult käituvaid inimesi karistama millegi eest, mida inimesed nende arvates kunagi tulevikus teha võivad.
Nii siseminister Läänemets kui tema alluvuses tegutsev Politseija Piirivalveamet on tahtlikult ja valelikult kohaldanud paragrahvi, mille alusel tegutseti.
EKRE on kompromissitult vastu nn vaenukõne kriminaliseerimisele. 2022. aastal tehtud Karistusseadustiku muudatust hakkavad võimud kuritarvitama oma poliiti-
Puhastunud osakonnad jätkavad aktiivselt
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ehitab taas aktiivselt üles neid kohapealseid osakondi, kust oli lahkujaid. Piirkonnad on puhastunud ning vajadusel on valitud tühjaks jäänud ametitesse uued juhid, esimestena Järva- ja Viljandimaal, Tartus ja Pärnumaal.
Järva- ja Viljandimaal valiti uued juhid esmalt Viljandi valla, Viljandi linna ja Põhja-Sakala osakondades. Ringkonna uueks juhiks sai noore põlvkonna poliitik Elar Niglas, kelle sõnul on kõik ringkonna osakondade juhtkonnad teinud head tööd erakonna rohujuuretasandi taastamisel.
Ka EKRE Tartu linna ringkond on oma terviklikkuse taastanud. Ringkonda hakkas juhtima MERIKE LUMI, kelle sõnul on uus juhatus hakkamist täis ja valmis vastu minema tuleva aasta kohalike omavalitsuste valimistele.
EKRE Pärnumaa ringkonna esimeheks valiti Valmar Veste. Ringkonna aseesimeesteks Helle Laantee ja Siimo Lopsik.
Kõikjal on lisandunud ka palju uusi liikmeid.
EKRE volikogu esimeheks valiti Valmar Veste, aseesimeheks Lilia Müller
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu valis septembris esimehe ja aseesimehe. Esimehe kohale oli end üles seadnud kolm kandidaati, kelle hulgast osutus valituks EKRE Pärnumaa ringkonna esimees VALMAR VESTE
Ettevõtja Valmar Veste on põline pärnakas ning Pärnu linnavolikogu liige. Ta ütles, et lähiaja põhitegevuses tuleb keskenduda järgmisel aastal toimuvatele kohalike omavalitsuste valimistele.
Aseesimehe kohale kandideeris koguni kuus inimest. Kõige rohkem hääli sai LILIA MÜLLER Lõuna-Eestist. Lilia Müller on omandanud Tartu ülikoolis magistrihariduse ärijuhtimises. Ta on valitud Valga vallavolikokku, ühtlasi on ta EKRE Võru-, Põlva- ja Valgamaa ringkonna aseesimees.
Pärast suurpuhastust on erakond ühtsem kui kunagi varem. See peegeldus ka volikogus valitsevas õhkkonnas.
Asutamisel on EKRE uus noorteorganisatsioon
lis-ideoloogiliste eesmärkide huvides. Tundes muret üha laieneva riigivõimu kuritarvitamise pärast on Riigikogu Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimees Martin Helme saatnud fraktsiooni nimel avaliku pöördumise õiguskantsler Ülle Madisele. Lisaks võttis EKRE volikogu septembris vastu ka sellekohase avalduse, nõudes siseministri tagasiastumist või ametist eemaldamist ning mõistes hukka võimu omavolitsemise ja Eesti ajaloo ümbertõlgendamise Kristen Michali valitsuse poolt.
Pärast EKRE senise noorteorganisatsiooni Sinine Äratus lagunemist asusid aktiivsed konservatiivsed noored EKRE alla looma uut noorteorganisatsiooni. Esimene oluline töökohtumine peeti riigikogu EKRE fraktsioonis enne sügisistungijärgu algust, kui kokku tuli kümmekond innukat noort, kes koos erakonna esimehega arutasid tulevikuvõimalusi.
„Kohtumise meeleolu oli positiivne ning osalised jagasid ühist vaadet sellele, et sedavõrd suur erakond peaks omama noortekogu, kus noored ei saaks ainult näha, kuidas poliitikat tehakse, vaid ka tulevikus aktiivselt poliitikas osaleda,“ ütles Sinise Äratuse endine esimees ning loodava ühenduse koordinaator PILLE-RIIN KAHRO
Eesmärk on selge – koondada noored, kes hoolivad kodumaast ja soovivad anda panuse, et meie ühiskonna põhiväärtused säiliksid tulevastele põlvedele. Seda kõike selle nimel, et ühiskonna alusväärtused jääksid püsima.
Esimese töökoosoleku sisu hõlmas muuhulgas noorteorganisatsiooni põhikirja mustandi läbivaatamist. Sealhulgas arutati liikmete vanusepiiri.
SIIM POHLAK: meie siht on jõukas eestlaste rahvusriik
Eesti majanduse olukord on Euroopas silmapaistvalt vilets ning Reformierakond on kriisi lahendamisel läbi kukkunud.
2009. aasta majanduskriisis mittetoiminud tööriistad ei tööta ka nüüd, vaid ajavad olukorra hullemaks kui toonase majandussurutise ajal, sest kriisi põhjused on teistsu-
gused. Meil on korraga majandus-, julgeoleku-, ja energiakriis. Valitsus aga pakub lahenduseks 2009. aastast tuttava kärpeplaani, lüpsab rahvast ja Eesti ettevõtjaid nagu oma lehmi, mõistmata, et lisaks kriisi olemusele on muutunud maailma majanduskeskkond ja riigid on asunud ajama oma ettevõtjaid toetavat protektsionistlikku majanduspoliitikat.
de osalused või turuosa varem või hiljem lihtsalt üle. Eesti majandus on vajunud Euroopas viimaste sekka ja Leedu läks meist mööda juba eelmise kümnendi keskel, kuigi oli enne 2009. aasta finantskriisi meist
Mis kõige tähtsam, praeguses majandusolukorras mitte ühtegi maksutõusu Eesti inimestele enam. Ükski riik ei ole suutnud ennast rikkaks maksustada ja seda ei juhtu ka Eestis.“
Kodumaise kapitali kaitsmise trend algas üle kogu maailma juba covidi ajal, aga Eestis ei ole selle ulatust ja mõjusid valitsuse tasandil siiani teadvustatud. Reformierakond teatab hoolimatult, et majanduses toimuvad struktuurimuutused ja ettevõtted lähevadki pankrotti ning inimesed vinguvad liiga palju. Tulemuseks on tuhanded Eesti ettevõtted tõsistes raskustes, ees ootavad koondamised ning veerand Eesti inimestest võtab juba praegu igapäevaste kulutuste katmiseks laenu. Seniste tendentside jätkudes kärbub kodumaine ettevõtlus ning läbimõeldud majanduspoliitikat ajavatest riikidest pärinev kapital võtab Eesti firma-
maas. Leedus tehti eelmise kriisi ajal Eestist paremaid valikuid ja tänaseks on tulemused käes.
Tänase valitsuse ministrid räägivad riigieelarve puudujäägist. Aga sellest, kas eelarvemiljonid ikka peavad minema ministeeriumide ümbernimetamiseks, ametnike palgatõusudeks, kliima- ja rohehulluse toetamiseks, erinevate ideoloogiliste MTÜ-de rahastamiseks ja valitsusele lojaalsete ettevõtjate taskutesse – sellest rääkida ei taheta ning eelarvekriis süveneb. Millised on lahendused? Esiteks ei tohi korrata 2009. aasta vigu. Valitsus peab ajama kontratsüklilist majanduspoliitikat, investeerida tuleb reaalselt vajalikku taristusse,
mitte ebapraktilisse Rail Balticusse. Vaja on ergutada majanduskasvu, hoidmaks ära tööpuuduse hüppelist kasvu ja pankrotilainet. Mis kõige tähtsam, praeguses majandusolukorras mitte ühtegi maksutõusu Eesti inimestele enam. Ükski riik ei ole suutnud ennast rikkaks maksustada ja seda ei juhtu ka Eestis. Eelarvepuudujäägi vähendamiseks tuleb algatada sisuline riigirevisjon, lisaks on vaja alustada jõulist võitlust korruptsiooniga, mis viib riigi ja omavalitsuste eelarvetest kümneid miljoneid eurosid aastas. Kärpida ei tohi elutähtsate teenuste, pensionite ja peretoetuste arvelt, raha on mujal. Euribori tõusuga on pangad teeninud hiigelkasumeid ja õiglane oleks nende lisapanus meie riigikaitsesse pangamaksu näol. Riigieelarve kasv saab tulla ainult sellest, kui meie ettevõtetel ja meie majandusel läheb hästi, kui Eesti inimestel läheb hästi. Ettevõtjatel on motivatsiooni luua Eestisse uusi töökohti siis, kui siin on stabiilne maksukeskkond, odav energia ja madalad tööjõumaksud.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna siht on jõukas eestlaste rahvusriik, kus pideva reformimise ja maksuralli asemel valitseb stabiilne ja turvaline elukeskkond ning otsuste tegemisel lähtutakse eelkõige tervest mõistusest.
Võimalus või illusioon? Õiglase ülemineku sildi all raisatakse raha ja võimalusi
Euroopa Liidus loodi Õiglase Ülemineku Fond, et aidata kaasa traditsiooniliste tööstusharude kadumisel alternatiivsete tekkele, mis säilitaksid töökohti ja tagaksid mõjutatud piirkondade majandusliku elujõu. Kas Eesti on kasutanud seda võimalust targalt? Pigem mitte.
Suur osa summadest suunatakse projektidele ja ametkondadele, millel puudub tegelik mõju seatud eesmärgile. Näeme raha kulumas küsitava väärtusega projektidele, millest saavad eelkõige kasu bürokraatlikud institutsioonid. Lisaks saavad rahastuse ühekordsed ning majandusliku mõjuta ettevõtmised, mille eestvedajatel on ühekordne heameel raha saamisest, kuid mis on igasuguse tulevikumõjuta.
Sel fondil on potentsiaal mõnevõrra leevendada kahju traditsiooniliste majandusharude hävitamisest. Selle abil võiks suunata ressursse uute ja innovaatiliste ettevõtmiste käivitamiseks, mis loovad töökohti ja aitavad tugevdada Eesti majandust tulevikus. Näiteks võiks toetada uute tööstusettevõ-
Toetuste jagamise üle otsustanud ametnikud ja poliitikud oleksid justkui kuulanud kass Basilio soovitust kuldmündid mulda pista, et rahapuu kasvatada. Aga me ei ela lollidemaal.“
tete teket või aidata edukatel ettevõtetel muutustega kohaneda; samuti toetada haridust ja teadust, et piirkondades, kus tööstus kaob, oleks töötajatel võimalus ümberõppeks ja uutele elualadele sisenemiseks. Tegelikkuses näeme midagi muud. Vaadates rahastatud projekte, ei ole raske märgata, et mitu neist ei täida fondi algseid eesmärke. Ressursid, mis peaksid aitama piirkondadel saada konkurentsivõimeliseks ja toetama uute tööstusharude teket, lähevad hoopis ebaolulisteks või naeruväärseteks projektideks.
Vaadates Õiglase Ülemineku Fondi raha kasutust Eestis, torkab silma hulk kaheldava väärtusega projekte. On rahastatud projekte, mis tegelevad kohalike käsitööoskuste säilitamisega, kuigi need ei loo pikaajalisi töökohti ega ole konkurentsivõimelised. Üks silmapaistev näide on investeeringud kohaliku laulu- ja tantsukultuuri säilitamisse, millel puudub otsene majanduslik kasu. Samuti on toetatud konverentse ja seminare, mille peamine „kasu” seisneb selles, et sündmuste korraldajad
saavad ühekordse tulu. See ei aita lahendada kohalike töökohtade kadumise probleemi ega toeta Ida-Virumaa arengut. Vaadakem näiteid. Suurima tüki, 46,7 miljonit eurot, saab endale haridus- ja noorteamet, kes kulutab üle poole rahast toetuse andmise tingimuste väljatöötamisele (sic!) ja ülejäänu täiendkoolituse mahu suurendamiseks. Lisaks „pudistatakse” raha väikeste summade kaupa küsitavatesse kohtadesse nagu tantsumaraton või laululaager, digitaalse noodikogu loomine, kodukandi kohtumised või kirveviskamise keskus. Näiteid jaburast rahakulutusest leiab veel ja veel. Andku kõigi vahvate ürituste korraldajad andeks, kuid usun, et ka nad ise on nõus, et piirkonna majandusliku heaolu säilimisele need tegevused kaasa ei aita. Kui raha kulutataks suunatult sellele, et majanduslik heaolu säiliks või heal juhul isegi paraneks, saaks rohelise mõtlemise päeva korraldada ka projektiraha kaasamata. Toetuste jagamise üle otsustanud ametnikud ja poliitikud oleksid justkui kuulanud kass Basilio soovitust kuldmündid mulda pista, et
rahapuu kasvatada. Aga me ei ela lollidemaal.
Õiglase Ülemineku Fondi vahendid on piiratud, ja kui neid kasutatakse projektideks, mis ei too kaasa jätkusuutlikku majanduslikku arengut, jäävad piirkonnad ilma tõelisest abist. Kui raha on kulutatud, kuid tulemus puudub – ei uusi töökohti, ei majanduslikku kasvu –, seisame silmitsi suure probleemiga. Tööstusalad, mida fond pidanuks uuendama ja arendama, jäävad abita, ja ei parane inimeste elujärg. Majanduse ümberkujundamise kontekstis ei tohi unustada, et see peab jääma konkurentsivõimeliseks. Kui toetust saavad projektid on illusoorsed ega loo reaalset väärtust, on fondi vahendid raisatatud ja tuleviku kasu on minimaalne. Kui Ida-Virumaal suretatakse välja põlevkivi väärindamisega seotud majandustegevus ja sellele majanduslikult võrdväärset alternatiivi ei teki, ei ole seal peagi inimesi, kes kirvest viskaks, ega noori, kellele on vaja lõpuballi. Sel juhul peavad peeglisse vaatama nii rahastamisotsuste tegijad kui ka need, kes lühiajalise omakasu eesmärgil raha küsisid.
Rain Epler, riigikogu liige
Siim Pohlak, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees
ROHEPÖÖRE LÄHEB RAPPA Anti Poolamets:
Rohepööre tahab pisiasjadeni elu normeerida, mida tunneme kommunismiajast, kui hoiti pilk peal, et inimesed liiga palju vara ei koguks. Jälgiti, et kellelgi ei oleks kahte maja või korterit, kiivalt loeti üle kariloomad ning autoostuluba tuli oodata aastaid, juhul, kui üldse sõidukiomanike ringi lubati. Nüüdki tahetakse rohepöörde sildi all piirata autode omamist, ehituse valdkonnas keeratakse energianõuetega mitu vinti peale.
Anti Poolamets, riigikogu liige
Nõukogude võim keerles ümber defitsiidi, sealhulgas oli alati puudus teatud toiduainetest. On kõhedust tekitav, kui kliimaminister Yoko Alender täie tõsidusega parlamendi kõnetoolist räägib, miks oleks vaja üht või teist toiduainet maailma päästmise huvides vähem tarbida. Rohepöörajate ja nõukogude võimu ühisjoon on nende auklike teooriate suhtes tehtava kriitika mahasurumine. Inimtekkelise kliimasoojenemise paanika õhutamine meenutab vägisi kurikuulsa Trofim Lõssenko tehtud „teadust”. Too kiusas taga geneetikuid ja propageeris ruutpesiti kartulipanekut. Eesti inimeste fantaasia kommunistliku riigi piirangutest möödahiilimiseks oli külluslik. Täna nimetatakse sarnast käitumist rohepesuks, näo tegemiseks, justkui täidetaks valitsuse käske ja keelde.
Fosforiidist saia ei saa Nõukogude Liidu väetisetootmise ministeeriumi nõudel kaevandati kõike ja kõikjal, et tagada viisaastakute täitmine kommunistliku partei hüvanguks.
Oli aeg, kui sellele hakati julgelt vastu. Virumaal fosforiidi kaevandamise plaan tähendas keskkonnaohtude kõrval koloniaalmajandust impeeriumi hüvanguks ning järjekordset migratsioonilainet. Valmistasin sõpradega fosforiidivastaseid loosungeid ning mäletan norus peaga teadlasi, kes aeti partei ja valitsuse poolt välja, et õpilaste pahameelt leevendada. Võimas rahvaalgatus pani fosforiidikaevandused seisma ning sütitas julguse nõukogude monstrumile vastu hakata. Fosforiidisõja algusest on möödas 37 aastat ning ring on täis saanud.
Hämmastav, et rohepöörde sildi all, mis justkui peaks loodust kaitsma, on käivitatud suurejoonelised looduskeskkonda kahjustavad plaanid. Ka maavarade järele janunevasse Rail Balticasse pumbatakse rohepöörde loosungite all lähiajal 275 miljonit eurot lisaraha, kuigi samal ajal kuivab Euroopa rahastus kokku. Paradoksaalsel moel on just nüüd, rohehüsteeria kõrghetkedel, plaanis kopp sisse lüüa Lääne-Virumaa fosforiidimaardlatele.
Toolse karjäärist plaanib Geoloogiateenistus lähiajal maapinnale tuua kuni 50 tonni fosforiiti, et saada täpsem ülevaate haruldastest muldmetallidest.
Kui suurem kaevandus lõpuks load saab, ei rauge ekskavaatorite hoog. Kunda ja Rakvere vahel pöörataks aastate jooksul maapind 30-40 sügavuselt pahupidi, paljud sellele alale jäävad kodud ja kinnisvarad lähevad sundvõõrandamisele. Ainuüksi Rakvere valla alast on riiklike maavarade aktiivse varuna kaetud 60 protsenti. Praegu töötatakse välja kontsessiooniseadust, millega saaks fosforiidi kaevandamise õigused välisfirmadele üle anda. Juba 2008. aastal käis Austraalia firma Monaro Mining NL meie fosforiidimaardlaid noolimas. Vahepeal on huvi fosforiidi suhtes üksnes kasvanud, samuti rohepöörajate kustumatu janu haruldaste muldmetallide järele. Käib uuring, kuidas fosforiidist ja argilliidist kätte saada nii liitium, vanaadium kui mangaan. Tore looduskaitse küll!
Energiasüsteemi
ärastamine ja tuulikumetsad
Samal ajal toimub elektritootmise kantimine maksumaksja poolt doteeritavatele, tuuliku- ja päikeseparke pidavatele eraettevõtjatele. Maksumaksja taskust pigistatakse sadu miljoneid. Meretuuleparkide alad on välisfirmade küüsi langenud. Norra firma Deep Wind Offshore AS sai õiguse rajada tuuleparki Saaremaa külje alla. Ettevõtte plaan näeb ette kahe mereala peale kuni 154 tuuliku püstitamist, mille rootori läbimõõt on kuni 250 meetrit. Mis saab lindudest, kes sellise rootori ette jäävad? Kõik see meenutab 2000–2002 aastal toimunud katset kodumaiste poliitikaanide mahitusel Eesti Energia kommiraha eest USA riiulifirmale NRG Energy maha müüa. Tookord koguti jultunud plaani vastu Rahvaliidu eestvedamisel üle 160 000 allkirja. Täna minnakse energiasüsteemi ja maavarade kaaperdamisega välisfirmade poolt uuele ringile. Seda ei tohi lubada.
Hämmastav, et rohepöörde sildi all, mis justkui peaks loodust kaitsma, on käivitatud suurejoonelised looduskeskkonda kahjustavad plaanid.“
Üle Eesti on arenduses mitusada tuulikuparki, sest riik on võtnud 2030. aastaks eesmärgi katta kogu riigi elektritarbimine taastuvate allikatega. Järgmise kuue aasta jooksul tuleb püstitada olenevalt võimsusest 350–550 uut tuulikut, mistõttu on vähe omavalitsusi, mis ulmelistest Tallinna teletorni mõõtu tuulikumetsadest puutumata jäävad. Ka päikesepaneelide kummalist tehnomaastikku on üha rohkem paigutatud korralikele põllumaadele. Unustatakse ütlemata, et tuulikute
infraheli on uuringute järgi tervisele kahjulik.
Nii tuleb Saarde tuuleparki üheksa 230 meetri kõrgust tuulikut, Tootsi kanti rajatakse 2025. aastaks 241 meetri kõrgusi tuulikuid koguni 38. Ka Vinni vallas, kuhu plaanitakse kümneid 300 meetri kõrguseid monstrumeid, on EKRE sellele plaanile kindlalt vastu. Samas on Reformierakonna juhitud valitsus vastu võtnud justkui kriisiaja seadused, millega surutakse omavalitsused nurka, isegi kui „teletornidele“ vastu hääletatakse. Ebastabiilne energiatootmine tuulikutest ja päikesest toob kaasa kallimad võrgutasud. Ei taheta rääkida, et hiiglaslikud tuulikulabad kujutavad endast suurt reostust. Neid ei osata taaskasutada. Kehitatakse õlgu, kui looduskaunites kohtades, mis muudetakse tööstusmaastikeks, kukuvad kolinal kinnisvarahinnad. Paljudes omavalitsustes on alustatud tuulikute vastu allkirjade kogumist.
Tammsaare pöörab hauas ringi
Nagu Rail Balticale sadade miljonite suunamisest vähe oleks, paisatakse niinimetatud soode taastamise projektidesse 37 miljonit eurot. Kui palju saaks selle summa eest Eesti külade elujõudu turgutada!
Soode taastamise sildi all hävitatakse rohkesti metsi. Üks näide on Tudu lähedal asuv Tudusoo looduskaitseala sihtkaitsevöönd, Natura 2000 alla kuuluv mets. Mõni aasta tagasi lõigati seal halastamatult maha kümneid hektareid ilusat männimetsa alates põlvepikkustest puudest, lõpetades suurte mändidega. Hulk puid ja oksi jäeti maha vedelema. Kraavid aeti kopaga kinni. Seejärel jäi trööstitu pilt lagastatud loodusest, nagu monument neile, kes väidavad, et tegelevad looduse kaitsmisega. Sarnane vaade avanes Viljandimaal Öördi rabas, kus kraavide kinniajamise tõttu hukkus 50 hektarit metsa. Soode taastamist võiks proovida näiteks Belgias, kus pole sajandeid nähtud ei karu, hunti ega ilvest, kus ei ole võimalik leida põlismetsa. Eestis rakendatav rohepööre
koosneb lihtsalt kaugelt sisse ostetud ideedest, mis ei arvesta Eesti probleemide ja tegelike vajadustega mitte üks raas. Meie probleemid on kiire rahvastiku vähenemine maapiirkondades, töökohtade kadumine, koolide sulgemine ja väljaränne. Küsimustele, mida võiks tegelikult rohelisteks, maaeluga seotuteks nimetada, valitsus lahendusi ei paku, vaid üksnes süvendab probleeme.
Tulekul radikaalne kliimaseadus Kliimaseaduse eelnõu (ametliku nimega kliimakindla majanduse seadus) on plaanis riigikogus läbi suruda 2025. aasta alguses. Tegu on ühe sürrealistlikuma seadusega Eesti ajaloos, mis kinnistab teadusmüüte ja vasakpoolseid ideoloogiaid seaduse jõuga, muutes CO2 kui „suure kurja“ väljajuurimise 2040. aastani riiklikuks ideoloogiaks, määrates, mitu protsenti tuleb „igal viisaastakul“ majandustegevust kokku tõmmata.
Kui nüüd ei tule majandusseadusi mõistvate inimeste vastuhakku, muudetakse ühtlane majanduslangus normiks maailma päästmise sildi all. Toksilise seaduse tulemusel väheneb eksportiva tööstussektori ja teiste ettevõtjate kindlustunne veelgi. Eelnõu seletuskirjast lähtub, et seaduse eesmärkide täitmiseks tuleb riigil 2040. aastaks investeerida kolm miljardit eurot ja erasektoril 11 miljardit eurot. Summa on veel tagasihoidlik, sest kogu senise energiasüsteemi lammutamine CO2 paanika tähe all ning mittetoimiva ja ülikalli süsteemi asemele ehitamine läheb maksma Eesti majanduse konkurentsivõime, tuhandete ettevõtete pankrotistumise ning riigi tulude kahanemise, mille tõttu jäävad tegemata tõeliselt vajalikud asjad. Selle asemel, et leida raha regionaalpoliitika jaoks, Eesti küla säilimiseks ja kodumaise toidutootmise hüvanguks, ujutatakse meid kõigi kanalite kaudu üle ebateadusliku kliimaärevusega. Kliimaradikalismile tuleb pidurit tõmmata enne, kui Eesti langeb rumalate eksperimentide tõttu riikide konkurentsivõimes veelgi allapoole.
Rahvaerakonna häälekandja
MARTIN HELME: Kõikide probleemide lahendus on EKRE
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimehe Martin Helme sõnul on erakonna seis pärast suvist pereheitmist veel tugevam ja kokkuhoidvam kui enne.
Martin Helme, te laususite pärast suvist erakonna kongressi, et nii üksmeelset, nii motiveeritud ja kõrge moraaliga seltskonda pole ammu näinud.
Ma tõepoolest näen seda nii. Jah, me tulime läbi väga raskest ajast, sest erakonna sees oli tekkinud üks teine erakond – või isegi mitu teist –, mis soovis teha EKREst midagi täiesti teist, kui me siiani oleme olnud.
Nende plaanile ei olnud ei valijate tellimust ega erakonna sees mingit laiemat toetust, nad teadsid ju seda.
Seega ehitati viimase paari aasta jooksul üles päris ulatuslik ja tugev võrgustik, mis asus oma eesmärke täitma kõige alatumate ja räpasemate võtetega.
Kui mõisteti, et ei õnnestu erakonda üle võtta ja peavoolule ning liberaalsele leerile meelepäraseks teha, asusid nad raevukalt erakonda lõhkuma.
Kui tolm oli langenud, võisime tõdeda, et erakonnas ei ole enam vaenulikku võrgustikku ega inimesi, kes on valmis põhimõtted vahetama toiduahela palukeste vastu. Ja see teeb meid tugevamaks, ühtsemaks, jõulisemaks, võitluslikumaks. See viib meid uuesti tippu!
Mida näitab või kinnitab tõik, et Alar Laneman liitus õige pea pärast EKREst lahkumist Reformierakonnaga ja Jaak Madison Keskerakonnaga?
Tundub, et just nende käitumine aitabki piltlikult selgitada lõhkiminekut, või oleks täpsem öelda – lõhkiajamist?
Erakonda ei saa juhtida ja ühtse meeskonnana tegutseda, kui juhatuse ning fraktsiooni laua taga istuvad inimesed, kes tegelikult töötavad mõne teise partei heaks. Laneman nurjas mitu korda pärast 2021. aasta kohalikke valimisi EKRE võimaluse saada Pärnus võimuliitu, sest uus võimuliit oleks Reformierakonna opositsiooni kukutanud. See tekitas küsitavusi varemgi: miks inimene sellisel viisil meie huvide vastu töötab? Nüüd ei tohiks kellelgi mingit küsimust enam olla.
Ka Riigikogu valimiste kampaania ajal ei olnud tema peamine mure mitte see, kuidas võimalikult jõuliselt rünnata Kaja Kallase valeotsuseid (muu hulgas riigikaitse vallas,
mida ta ise ka suletud uste taga alati teravalt kritiseeris), vaid manitses mind korduvalt mitte olema liiga terav valitsuse kriitik. Mulle oli ammu selge, et ta ei ole meile lojaalne, aga samas oli ta piisavalt kaval ja kahepalgeline ega andnud ka otsest põhjust väljaviskamiseks või valimisnimekirjast väljajätmiseks.
Sama võib öelda Jaak Madisoni kohta. Ta rääkis juba aasta eest, et tal on plaan vahetada fraktsiooni europarlamendis, kuigi see ei ole tema, vaid erakonna otsus. Ta ei käitunud juba pikemat aega erakonna liikmena, vaid tegutses nagu üksikkandidaat, kellel ei ole vaja erakonnaga arvestada ega midagi kooskõlastada. Samas ei ole ta saanud europarlamenti üksikkandidaadina, vaid EKRE häältega. Nüüd ta võttis ja viis need hääled Keskerakonda. Oleme olnud valitsuses Keskerakonnaga ja saame normaalselt läbi, aga see on meist ikkagi palju rohkem vasakul ja palju vähem eestimeelsem partei. Madison mitte ainult ei petnud oma valijaid, vaid varastas ka alatult mandaadi EKRElt.
Lahendasime selle olukorra otsustavalt, sest Eesti vajab päris konservatiivset, päris rahvuslikku, päris suveräänsusmeelset erakonda – see oleme meie. EKRE on originaal, teised on koopiad või võltsingud.
Palju on räägitud erakondadest nn konservatiivsel tiival. Tegelik ja ainuke konservatiive erakond on siiski EKRE, keda on praegu Eestile rohkem vaja kui kunagi varem ning kes suudab Eesti kriisist välja juhtida.
Liberaalne leer ahastas aastaid, et Konservatiivne Rahvaerakond on liiga populaarne ja kurtis ka, et selle põhjuseks on fakt, et oleme ainsad, kes rahva jaoks olulistel teemadel sõna võtame. Näiteks homoteemal, immigratsiooniteemal, rohepöörde teemal... Ülejäänud parteid vandusid truudust liberaalglobalistlikele poliitikatele, aga need poliitikad on rahva hulgas väga ebapopulaarsed.
Liberaalid üritasid nn EKRE probleemi lahendada lakkamatu laimu ja valetamisega. Prigožinit ikka mäletavad kõik?
Aga see tegelikult ka ei aidanud, sest üha enam
on neid, kes peavoolu propagandat tõsiselt ei võta.
Nüüd on tehtud põhimõtteline plaanimuutus – uus plaan on tekitada EKRE kõrvale võimalikult palju võimalikult sarnaseid ersatsparteisid, kes tõmbaksid meilt valijad ära, ja samal ajal meie suhtes kehtestada võimalikult ulatuslik mahavaikimine.
Varem loodi iga valimise eel globalistlikus sektoris uusi sünteetilisi „värskeid“ „protestiparteisid“ – Vabaerakond, Eesti 200, Parempoolsed. See ei viinud meie hääli vähemaks, vaid jagas kohti ümber vasakliberaalsel tiival. Nüüd üritatakse valijad orki tõmmata, luues tehislikke parteisid rahvuskonservatiivses sektoris, tekitades eluvõimetuid EKRE koopiaid või tuututades lihtsameelsetele, et Keskerakond on edaspidi tegelikult täitsa konservatiivne ja lausa rahvuslik seltskond.
Kogu ettevõtmise eesmärk on tagada, et midagi ei muutuks, et sõltumata võimul olevate erakondade nimedest ja kombinatsioonidest läheks kõik vanaviisi edasi. Ainus erakond, kes tahab, oskab ja suudab tuua Eesti elus pöörde paremu-
se poole, on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, ja kuni meie ei ole valitsuses, ei saa elu Eestis oluliselt paremaks minna.
Milline on EKRE edasine tegevuskava Riigikogus?
Me oleme kõige suurema rohujuurevõrgustikuga partei Eestis ja see tagab meile väga tugeva positsiooni kohalikel valimistel.“
Me ei ole Riigikogus kuidagi käega löönud, vastupidi, oleme palju jõulisemad kui vahepeal, mil põhiaur läks sellele, et veenda enda fraktsioonikaaslasi vajaduses võidelda. Samas opositsioonil lihtsalt pole hääli valitsuse poliitika mahahääletamiseks. Selle jaoks ongi obstruktsioon, et teatud eriti suurtes vastuseisu tekitavates teemades takistada valitsusel oma plaanidega edasi minna ning tekitada laiem ühiskondlik vastuseis, mida opositsioonina mobiliseerime. Tänane võimuliit on kõiki seadusi rikkudes opositsioonilt obstruktsiooni võimalused ära võtnud. See tähendab, et meie peamine töö Riigikogus on valitsuse valede ja halbade otsuste paljastamine ning parema lahenduse pakkumine. Lisaks tuleb veel rohkem suhelda rahvaga ja käia riigis ringi. Paratamatult dikteerib Riigikogu tööd koalitsioon oma eelnõudega. Teemad, millega nemad tulevad, on ikka maksutõusud, kärped, rohepööre, vihakõne ehk tsensuur. Kõigele sellele tuleb igal juhul vastu olla.
Kuidas läheb EKRE vastu kohalike omavalitsuste valimistele? Kohalike valimiste ettevalmistamisega oleme juba alustanud. Meie seis on palju parem, kui võiks arvata. Kuigi liberaalide poole üle läinud lõhkujad üritasid organisatsioonis šokki tekitada, ei õnnestunud see eriti. Mõne koha ringkonnad ja osakonnad jäid juhtideta, aga kõikjal on juba toimunud uued valimised ning valitud uued, kõrgelt motiveeritud juhid. Oleme võrreldes nelja aasta taguse ajaga palju tugevamad, kuna peaaegu kõigis omavalitsustes on meil inimesed, kes on volikogudes töötanud, oskavad valimisteks valmistuda, teavad olulisi teemasid ja kuidas panna kokku kandidaatide nimekirju.
Oleme kõige suurema rohujuurevõrgustikuga partei Eestis ja see tagab meile väga tugeva positsiooni kohalikel valimistel. See aitab viia sõnumid otse inimesteni, et tuua nad meie poolt hääletama. Eestis on väga palju väga erinevaid probleeme, aga lahendus kõigile on ikka ainult üks: EKRE peab saama valitsema!
Te olete öelnud, et EKRE eesmärk on suveräänne ja jõukas rahvusriik. Milline on sinna kõige sirgem ja lühem tee?
Eesti majandus on viimase kolme-nelja aastaga Euroopas kõige rohkem langenud. Inflatsioon on olnud Euroopa suurim. Maksutõusud
samuti, inimeste ostujõu langus ka. Kui meid valitsevad inimesed, kes nii ulatuslikult suudavad jõukust hävitada ja vaesust levitada, siis tuleb tõdeda, et ju siis see ongi nende tegelik eesmärk.
Meie eesmärk on inimeste heaolu ja jõukuse kasv. See ei ole kuigi keeruline: energiahinnad tuleb alla tuua. Teame, et see on võimalik. Elekter ja kütus on meil kallis riiklike regulatsioonide ja koormiste, mitte kliima või sõja tõttu. Elektri hinna alandamine on valitsuse ja Riigikogu käes.
Maksud tuleb alla tuua. Valus on kuulata valitsuspoliitikute jutte, et nemad panevad majanduse kasvama Euroopa kõige kallima elektriga ja üha kasvava maksukoormusega. Kui tahame majandust kasvama saada, tuleb elektri hind alla tuua ja maksud samuti! Tuleb lõpetada rohepööre, mis lisaks elektri hirmkalliks ajamisele tekitab tohutu hulga muid piiranguid ja bürokraatiat, mis takistab ettevõtlust.
Samal ajal tuleb otsustavalt maha tõmmata riiki pankroti ajavad ettevõtmised. Rail Baltic tekitab igal aastal maksumaksjale kulu 400 miljonit ehk kaks korda rohkem, kui automaks sisse tooma hakkab. Reformierakonna maksureform, mis teeb maksukingituse kõrgepalgalistele, tekitab riigieelarvesse 500 miljonise kulu ehk enam kui kaks korda suurema augu, kui toob sisse käibemaksu tõus.
Ukraina peale kulutab Eesti maksumaksja aastas siseriiklikult üle 200 miljoni erinevate toetuste ja kuludena näiteks hariduses või tervishoius. Ukrainasse kohapeale suuname samuti üle 200 miljoni, et ehitada koole, teid, sadamaid, elektrijaamu – kõike seda, mida me kodumaal ei tee, sest raha pole. Lisaks anname sinna 100 miljonit eurot
rotikursil, loomulikult on eelarve lõhki. Seda ei lahenda ükski maksutõus ega kärpimine peretoetuste, haiguspäevade või huvihariduse arvelt. Need on sadu kordi väiksemad summad. Samal ajal tehakse ühiskonnale tohutut kahju. Kärpida on vaja justnimelt neid suuri kamakaid, mida loetlesin, aga seda ükski võimupartei ei kavatse teha. Ainult meie oleme selleks valmis.
Pärast Kaja Kallase lahkumist valitsuse eesotsast pole riigis midagi parmaks muutunud. Pigem vastupidi. Kristen Michal jätkab oma maksuralliga „kindlat“ Eesti riigi ja eesti rahva hävingusse juhtimist.
Kristen Michali valitsus on Kaja Kallase jätkuvalitsus. Jätkatakse kõigi kõige halvemate praktikatega. Michal jätkab inimeste vaeseks tegemist maksutõusudega. Michal jätkab fanaatilise rohepöördega. Michal jätkab massilise immigratsiooniga, mis peamiselt tuleb slaavi riikidest. Michal jätkab politseiriigi
pensionite kallale teistkordse tulumaksutõusuga, mis võtab pensionäridelt väljamakstavat summat veel vähemaks. Nii mindi pensionite kallale lausa mitmel viisil.
EKRE on originaal, kõik teised on koopiad või võltsingud.“
Samuti jätkab Michali valitsus iibekriisi süvendamist: taas minnakse kärpima peredele olulisi toetusi nagu huviharidus või emapalk. Olukorras, kus meil on kõigi aegade madalaim sündimus, minnakse esimeses järjekorras lastega perede kallale, muuhulgas kannatavad lastega pered eriti rängalt automaksu tõttu. Samal ajal on avatud piirid venekeelsete riiki tulekuks. Michali valitsus hävitab eesti rahvusriiki ja eesti majandust täpselt nagu Kaja Kallas.
sõjalist abi. Kokku taas umbes pool miljardit kulu, mida kannab Eesti maksumaksja. Ärme unustame, et vasakpoolsed on aastate jooksul pannud käima ulatusliku mittetulundusühingute äri. See tähendab, et sotside, reformikate, isamaalaste ja roheaktivistide niinimetatud kodanikuaktiivsust makstakse umbes 300 miljoniga kinni riigieelarvest. Meie maksumaksja subsideerib igal aastal üle 300 miljoni euroga roheenergia tootmist olukorras, kus elekter on maailma kallim. Miks? Valitsuse seatud eesmärgile minna Eestis täielikult üle taastuvenergiale kulub lähiaastatel mitu miljardit maksumaksja raha aastas. Oleme pank-
ehitamist. Kui Kallas saatis politsei rahva kallale koroonapiirangute ajal, siis Michal ja Läänemets saadavad politsei rahva kallale Lihula samba ära võtmiseks, mõlemal puhul on tegu kodanikuvabaduste jõhkra jalge alla tallamisega. Ja Michal valetab sama vaevata kui Kallas – kinnitades, et tema valitsus pensionite kallale ei lähe, valetab ta pensionäridele jultunult näkku. Pensionite kallale mindi selle aasta kevadel, kui pensionäridelt võeti tulumaksusoodustus, mis tähendab, et järgmisest aastast peetakse pensionitelt kinni suurem kogus tulumaksu ning väljamakstav summa väheneb. Samuti minnakse
sustavalt – see tooks kulude kokkuhoiu, mis võimaldaks langetada kõiki makse. Maksulangetused omakorda toovad kiire majanduskasvu, mis suurendavad eelarvelaekumisi.
Näeme ju, et teised riigid – näiteks Leedu – on just seda teed läinud, nende majandus kasvab ja eelarvekriisi ei ole. Seega ei vasta tõele, et Ukraina sõda ja energiakriis on meie keerulise seisu põhjus. Keerulise seisu põhjus on korrumpeerunud ja käpardlik Eesti valitsus.
Olete öelnud, et Eesti on teel totalitarismi poole, meid valitseb liberaalne režiim, kes seadusi rikkudes või neid suvaliselt tõlgendades sõidab rahvast üle. Ilmekas näide oli Lihula sambakoopiaga juhtunu. Eesti on tõesti libisemas tagasi väga sarnasesse totalitaarsesse ühiskonda, millest me alles inimpõlve eest vabanesime. Lihula samba juhtum peaks olema äratuskell kõigile, kellele lähevad korda õigusriik ja vaba ühiskond.
Hoiatasime juba siis, kui Riigikogu kodukorda jultunult rikuti, et selline võimu omavoli ei jää ainult riigikogu saali. Lihula samba puhul rikuti kodanikuõiguste nimekirja kogu registri ulatuses: rikuti sõnaja veendumusvabadust, eraomandi
Meid vahetatakse meie enda kodumaal rahvana välja. Meilt röövitakse meie endi silme all meie rahvuskodu, meie riik.
Lisaks kasvab immigratsioon ka Aafrikast ja islamiriikidest, Eestis on juba väga suur ja üha agressiivsem moslemikogukond.
See protsess tuleb otsustavalt seisma panna. Ütlen selge sõnaga välja: kui võimule saame, saadame viimaste aastate jooksul Eestisse saabunud immigrandid kõik tagasi sinna, kust nad tulid! Eesti peab jääma eestlaste rahvuskoduks! Multikulti hävitab meid, see on väärastunud ideoloogiline kontseptsioon, mis tuleb otsustavalt tagasi lükata. Meie eesmärk on rahvusriik.
Globaalselt toimuvad lääne ühiskonna allasurumine, lisaks rohepöördele ja immigratsioonile LGBT pealesurumine, vabaduste äravõtmine. Liberaalide eesmärk on võtta inimestelt kõik ja et nad tunneksid end seejuures veel õnnelikuna… Millega see lõpeb? Tuleb aru saada, et see, mida liberaalne globalistlik eliit teeb läänele, kunagisele kristlikule valgele maailmale, ei ole eksitus ega käpardlikkus. See on fanaatiline ideoloogiline plaan lääne ühiskond selle senisel kujul täielikult purustada, pihustada ja ümber korraldada.
Majandus on juba mitu aastat languses, inflatsioon tõuseb endiselt, ettevõtted lõpetavad tegevuse ja me oleme teel viie kallima Euroopa riigi hulka. Samal ajal, kui mõni riik langetab makse ja ka EKRE langetas valitsuses olles aktsiise, et inimeste elujärg paraneks, on praegune valitsus maksuralliga inimeste kõri kinni pigistanud. Suure häälega tuldi rahandust korda tegema, neli aastat on tehtud, aga tulemus läheb aina hullemaks. Olete vahendanud ettevõtjate sõnu, et Eesti kõige suurem risk on loll valitsus.
Kuigi reformierakondlased üritavad valetada vastupidist, aeti eelarve kriisi just Kaja Kallase juhtimisel – igal aastal, mis nad meie võimuloleku järel tulid, oli eelarve miinus miljard või poolteist. Nüüd, peale hullu maksurallit ja kõige kallinemist on eelarvekriis veel hullem, rahandusministeerium ennustab, et lähiaastatel on just peale kärpeid ja maksutõuse eelarve puudujääk 1,2 ja 2 miljardi vahel. Nende majandus- ja maksupoliitika on hukatuslikud. Eelarvekriis on seetõttu, et liberaalglobalistid kulutavad enneolematus mahus maksumaksja raha ning peamiselt läheb see rohepettusele. Veidi on tõusnud ka kaitsekulud ja kasvanud sotsiaalkulud, aga need on väike osa meid tabanud kulude kasvust. Meie lahendus on lõpetada need kulud kiiresti ja ot-
puutumatust, sõnumisaladuse põhimõtet; rikuti kogunemisvabaduse põhimõtet; rikuti riigi omavoli ja võimu kuritarvituse keeldu ning võrdse kohtlemise põhimõtteid. Kui meil ongi jälle nii, et valitsus annab käsu ja politsei läheb kodanikele seadusi rikkudes kallale, siis me ei ole mitte teel totalitaarsesse ühiskonda, vaid olemegi juba kohal. Sellega ei saa leppida, sellele tuleb vastu hakata!
Ukraina sõja varjus on toimunud massiline immigratsioon. Enam ei saa teeninduses eesti keelega hakkama isegi väljaspool Tallinna. Eesti on kõigi aegade kõige ulatuslikuma immigratsiooni keerises. Meile on viimase paari aasta jooksul saabunud umbes 150 000 võõrast, üle kümne protsendi elanikkonnast. Nii ränka elanikkonna muutust ei talu ükski ühiskond.
Põhimass on taas idast nagu ikka. Peamiselt räägivad nad vene keelt, ehki paljudel on taskus Ukraina pass. Samal ajal on meie sündimus rekordmadal ning eestlaste väljaränne kogub majandusraskuste tõttu taas hoogu.
Meile tõmmatakse järjest kaela uusi kriise, et ühiskonnad ei suudaks vastupanu osutuda, samal ajal toimub massiivne ajupesu, mis juurib välja inimeste identiteeti, kogukonnatunnetust, lõikab läbi juured, määrib pähe oma ajaloo ja väärtuste häbenemist ning sunnib omaks võtma väärastunud ideid nagu transsoolisus või multikulturalism. Kõik kokku toob kaasa lääne ühiskondade kokkuvarisemise. Seda tehakse meile, et viia ellu suur lõppeesmärk: võtta ära kõik meie vabadused ja kogu omand, et muuta meid vaeseks ja allasurutud tööd rügavaks massiks, kellega aineliselt ja moraalselt üdini korrumpeerunud eliit võib teha, mida tahab. Me peame mõistma, et kõik need halvad asjad – alates eelarvekriisist, jätkates immigratsiooni ja iibega, lõpetades tervise ja kliimakriisi ning sõjajuttudega – toimuvad, sest eliit soovib, et see toimuks. Meie asi on mitte lasta neil oma plaane ellu viia, kaitsta oma lapsi, kaitsta oma eluviisi, kaitsta oma õigusi ja kaitsta oma omandit. Selles võitluses on poliitilisel väljal ainus tõsiseltvõetav jõud Eestis EKRE!
Malle Pärna seni viimane teatriroll oli Jumala monoloog
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poliitiku, Tartu linnavolikogu liikme, näitleja, luuletaja ja teoloogi Malle Pärna elu on olnud nii põnev ja mitmekülgne, et seda ei suudaks haarata ka mitme lehelooga. Kohtume Malle kodus Alatskivi lähedal, kus ta on elanud viimased üksteist aastat.
KODU
„Mu tütar leidis selle koha internetist, tulime vaatama – ilus, tore koht, lihtne pisike maja, minule paras,“ räägib Malle.
Ümbruses leidub palju nii pärnasid kui ka Pärnasid. Vaimselt on sel paigal tugev energia, lähikonnas on nii Juhan Liivi kui Anna Haava kodukant. Igati sobiv! Nii nagu leiti koht juhuslikult, on eluski palju juhuslikku.
Malle Pärn: „Ei oska seletada, miks mingisugused asjad juhtuvad ja miks nad juhtuvad just niimoodi. Me ju tegelikult eriti palju ei juhi oma elu. See kuidagi kulgeb – mingisugused plaanid, ettevõtmised, soovid, igatsused, unistused lähevad täide. Ja teised ei lähe.“
TEATER
Ta toob näiteks, et kui ta pärast lavakunstikateedri – Panso kooli! –lõpetamist draamateatrisse oleks läinud, oleks elu teisiti kujunenud. Ehk oleks ta mänginud suuri rolle nagu Ita Ever. Ilmar Tammur, toonane draamateatri peanäitejuht, ütles Mallele, et võtaks küll, aga pole kohta.
Samal ajal soovis Ugala suuremat osa kursusest. Malle oli tüdrukutest ainus, kel erialahinne viis.
Ta lisab siinjuures, et ta ei ole inimene, kes läheb endale midagi nõudma: „Mitte kunagi! Ma lähen sinna, kuhu mind kutsutakse. Teen seda, mida mulle antakse teha.“
Ugalas mängis Malle mitu väga toredat rolli, aga mentaliteedilt ei sobinud sinna – ei sobinud juhtkonnaga, ei sobinud lavastajatega ja uue peanäitejuhi Heino Torgaga hoopiski mitte.
Pärast kolme kohustuslikku aastat Ugalas läks Malle Pärn Mai Meringu kutsel edasi Rakverre. Kolm tundi keelitas Mering teda. Paraku maksid Malle otsekohesus ja Mai spontaansus ning konfliktsus kätte – aasta pärast läksid nende teed lahku. Malle Pärn: „Ma ei saanud kunagi hakkama sellega, et oleksin võltsilt kiitnud, et oi, küll sa oled tore.“ Rakverest läks Malle tagasi koju – ta oli pettunud ja haavatud. „Siis ma vaikselt hakkasin vaatama ja mõtlema – olin sisuliselt esimene vabakutseline näitleja. Mina ei olnud selline inimene, et tulen teatrist ära ja otsin endale mõne teise töökoha. Mina jäin näitlejaks, isegi ilma tööta.“
Tagantjärele ütleb ta aga mõlema teatriperioodi kohta häid sõnu. Elu
on elu, sisustad ju seda ise. Ja mitu sõpra olid toredad. Ta sai Viljandis teatriühingu hooajapreemia ja noore näitleja preemia.
RAADIO
Edasi sattus ta televisiooni ja raadiosse. Ta hakkas tegema lastesaateid ja luges muinasjutte saatesse „Head und, mudilased“. Praegugi korratakse neid vanu lugusid „Unejutu“ nime all.
Malle unejutud olid kõik kas tema enda kirjutatud või otsitud ja tõlgitud. Edasi tuli veel teisi lastesaateid, näiteks „Siller, siller“, „Muinajutumaias“ ja „Lastehommik“.
„Ega lastesaadete tegijate seas erilist konkurentsi ei olnud, sest selle eest maksti kõige vähem,“ ütleb Malle muheledes.
Aga Malle ei lugenud ainult muinasjutte, vaid ka laulis kitarri saatel. Lavakoolis õppides oli ta ehitusmalevas samas rühmas Tõnu Tepandi venna Jaak Tepandiga, kes mängis kitarri ja andis teeotsa kätte ka Mallele. (Viimati laulis Malle kitarriga mullu detsembris Mustvee kirikus, kuhu ta kutsuti advendi jumalateenistuse järel kogudusega kohtuma.)
Kord võttis Malle oma laulud ja kitarri ja läks lastesaadete toimetaja Juhan Saare juurde.
„Laulsin talle laulud ette ja tema ütles, et kuule, teeme lastesaatesarja. Mis mul selle vastu saab olla, eks ole. See oli „Muinasjutuaken“. Kaks aastat tegin, kord kuus oli saade. Rääkisin muinasjuttu ja laulsin laule vahele. Teisel aastal võtsin partnerid – Ago Saller, Maria Klenskaja, Igor Kurve, Ivo Eensalu.“
Lastega see asi kuidagi sobis. Malle peab ennastki veidi lapsemeelseks. Kuid tema lasteluuletuste ja muinasjuttude tekstides oli peidus ka alltekst täiskasvanute jaoks.
„Muinasjutt on kohutavalt tähtis. Lapsele on vaja muinasjutte, mis annaksid talle turvatunde. Ei ole eriti arukas õpetada inimest niimoodi, et sa pead tegema seda ja seda sa ei tohi teha. Rohkem mõjub see, kui midagi antakse kujundi kaudu. Muinasjutt on kujund, mille kaudu kujundatakse lapses inimest.“
FILM
Malle Pärna ainsaks filmirolliks jäi
Saare Leili „Tuulevaikuses“, kus ta mängis koos Jüri Järveti, Evald Her-
maküla, Mauri Rausi ja oma kursusekaaslase Lembit Ulfsakiga.
Paraku ei leidnud Veljo Käsperi linateos erilist heakskiitu kriitikute silmis, kuigi selle aja kohta oli eriline see, et seal mängisid ainult Eesti näitlejad.
Filmiti Viinistul, osa filmivõtteid oli Karepal, ehkki lugu tegelikult toimus Võrtsjärve ääres. Eks mere ääres oli põnevam. Võtete ajal käis muidugi suur seltsielu, filmibrigaad oli nagu tore sõbralik perekond. Peeti pidusid ja veedeti üheskoos niisama aega.
TÜTAR
Ka Malle Pärna tütrest Katrinist sai näitleja. Ta laulis ja luges juba lapsena luuletusi, käis emaga kaasas estraadietendustel, õppis ise ära mõne estraadimonoloogi ja kandis neid sugulaste sünnipäevadel ette. Malle meenutab: „Ta kaalus ikka midagi muud ka – ülikooli –, aga talle ei meeldinud toona Tartu linn. Mina ta näitlejaks õppima minekut mõjutanud. Lavakool annab ju väga hea humanitaarhariduse ja esinemisoskuse, paneb ennast igakülgselt arendama. Sellepärast mõtlesin, las ta läheb. Ta saab sealt eluks palju vajalikku, ükskõik, mis edasi saab. Samas tean, et teatris võid olla väga andekas, aga võib juhtuda nii, et istud selle oma suure ande otsas – istud kodus ja ei tee midagi. Edu teatris on sageli õnneasi.“
USUTEADUS
Usuteaduse juurde jõudis Malle Pärn estraadi kaudu. Ants Matiiseniga tehti estraadikava, terve Eesti sõideti läbi. „Sõitsime siis igal õhtul välja väiksematesse kohtadesse. Ja mina igal pool, kus peatusime, otsisin üles kohaliku kiriku, pildistasin seda. Mul on üle saja Eesti kirikut üles pildistatud. Pühapäevahommikud olid vabad, läksin kirikusse jumalateenistusele. Istusin häbelikult viimasesse ritta ja kuulasin kirikuõpetajat ja orelit, laulsin kaasa. See kõik oli niivõrd huvitav. Ja see kõik mulle nii meeldis.“
Nõnda hakkas ta pikkamööda kirikuinimestega kokku puutuma:
„Leidsin, et nad on tunduvalt sügavamad ja huvitavamad inimesed kui näitlejad ja kirjanikud, kellega seni läbi käisin ja pidusid pidasin.“
Lõpuks pani üks sõpradest-kirikuõpetajatest Malle kirikus pühapäeval laulma. Ta laulis Suure-Jaanis ja Pilistveres, hiljem hakati teda kutsuma ka mujale. Isegi Soome. Ühel hommikul pani Malle juhuslikult raadio mängima ja seal, „Kirikuelu” saates, kutsus toonane Usuteaduse Instituudi rektor Jaan Kiivit vastuvõtueksamitele. Edasi oli kuidagi loomulik minna teoloogiat õppima, kuigi ta tundis selle ees aukartust.
Malle Pärn: „Hakkasin mõtlema, miks ma panin raadio mängima sel hetkel, kui ta seda rääkis. Võtsin kutse vastu.“
Tegelikult tal ei olnud mõtet hakata pastoriks. „Mina jäin näitlejaks. Näitleja, see on mu esimene elukutse ja minu identiteet.“
Kirikuõpetaja peab lisaks koguduse vaimu ja hingeelu hoidmisele ju tegelema ka kirikuhoone ja vara eest hoolitsemisega. Malle on siiski väga palju jumalateenistusi läbi viinud ja kirikuõpetajaid asendanud. Instituudis märkas Malle, et tema ees läks nagu lahti uks, mille taga oli hoopis teine maailm. Tema elule andis see dimensiooni juurde, maailmas oli värve ühtäkki senisest palju rohkem, ta liikus mõtlemises justkui kõrgemale tasandile. Malle oli usuteaduskonda lõpetades üle viiekümne. Kooli läks ta hiljemgi – see oli autokool, kus ta kuuekümneselt eksamid tegi ja juhiloa sai.
POLIITIKA
Nagu teatri kaudu jõudis ta kiriku juurde, nõnda jõudis ta omakorda kirikust poliitikasse. Juba ärkamisajal hakkas kirikute juures kasvama vabaduseihalus. Sealt omakorda kasvas välja Kristlik Liit. Nagu Eestis asjad ikka on, ei leitud üksmeelt ning jaguneti kahte leeri, ühest osast moodustati poliitiline partei Kristliku Liidu nime all, mille juhi valimisel esitati Illar Hallaste kõrval teiseks kandidaadiks
Malle, kes sai Hallastest kolm häält vähem. Hiljem ERSP-ga ühinedes moodustati sellest Isamaaliit. Kui 2014. aastal tuli kooseluseadus ja Mart ja Martin Helme olid loonud äärmiselt huvitava internetiportaali Terve Mõistuse Sündikaat, hakkas Malle neile oma artikleid saatma ja nõnda ristusid teed EKRE-ga.
„Tegelikult hakkasin juba üheksakümnendatel aastatel kirjutama asjadest, mis minu meelest ei olnud päris õiged.“ Delfi ja Postimehe arvamusportaal avaldasid mitu artiklit, samuti Sõnumileht.
Ja siis helises Malle telefon. Ta oli just autoga koju jõudnud. Helistas Martin Helme, kes küsis, kas Malle Pärn tahaks osaleda riigikogu valimistel EKRE nimekirjas. Malle sai ligi 1900 häält, olles Jõgeva- ja Tartumaa esimene number.
„Mina võin öelda, käsi südamel, et mina olen Martin Helme erakonnas. Ja mina siit ei lähe! Mitte kunagi! Mitte kunagi. Ja kui mina lahkuksin erakonnast, siis lahkuksin ka riigikogust või volikogust, sest olen sinna saanud tegelikult EKRE häältega. See on minu eetika. Ilmselt vanamoeline, ilmselt tagurlik, üldse mitte liberaalne selles tänapäevases mõttes.“
Viimati mängis Malle Pärn 2012. aastal Tartu uues teatris vabaõhuetenduses „Naised valitsevad maailma“, kus mängis ühes stseenis – uskuge või mitte – Jumalat. Ta seisis Raadil künka otsas publikust kõrgemal ja rääkis mikrofoni. See jumala monoloog võttis kokku kõik selle, mis siin all toimus ja püüdis seda rahvale seletada ja õigustada. Viimasel etendusel sai ta publikult marulise aplausi. See oli ilus lahkumine.
Sven Sildnik: USU VÕI EI, HIRMUVALITSUSE LÕPP ON KIIRE JA
MÖÖDAPÄÄSMATU
Eesti rahvast vaenav, solvav, vaeseks tegev ja meie lapsi homodeks agiteeriv valitsus on üks hullemaid luupainajaid meie kannatusterikkas ajaloos. Valede ja lauslolluse ajupurustav kokteil koos süveneva majanduskaose ja luuludel põhineva kaitsevõimega on olukord, milles me keegi ei taha minutitki kauem vireleda, kuid lõks näib väljapääsmatuna, kirjutab rahvuskonservatiivne kirjanik ( : ) kivisildnik, kodanikunimega Sven Sildnik.
Uued maksud, ettevõtete pankrotid, krooniline hinnatõus, järjekordne sambarööv ja aina hullemad autoomanike vastased repressioonid puudutavad valusalt kõiki, ülekohut tunneme nii rahakotis kui ajusopis. Hullumeelse mandumise kirjeldamine tundub mõttetu. Kes veel pole valitsevat kaost hoomanud, on ilmselt mingi reaalsusetaju tõrkega.
Kui allakäik oli alles noor ja pigem teoreetilist laadi, nimetasin ma toimuvat loomastumiseks ning kirjutasin sellest palju kurbi lugusid. Väike jalustuskäik lähimineviku radadel aitab mälu värskendada: kõik algas kultuuri pilastamisest ja meie mõttemaailma moonutamisest. Hiiliv homoseksualism, kärarikas feminism, sogane modernism ja verist vahtu välja ajav globalism tundusid ohutud ja võrreldes eelmise okupatsiooni propagandaga isegi enam-vähem söödavad, vähemalt esialgu. Nõukogude inimese katkine operatsioonisüsteem sotsrealism oli ilmselge kõnts, mida oli meile pulgaga kurgust alla topitud nagu nuumhanele, iga vaheldus oli teretulnud – nii lame kommerts kui salakavalate soroslaste sepitsused. Rõõmuhõisetega võeti vastu erotomaania ja lääne puuslike ees lömitamine – enne Foucault’d tuli de Sade, enne täielikku tsensuuri sotsiaalmeedias kommertslehtede kommentaariumide peldikusein. Üks viis teiseni. Huvi keelatud kirjanduse ja väliseestlaste pärandi ning Siberi mälestuste vastu kadus kiiresti, järsku oli maailm lahti, kiusatusi meeletult ja solki terve ookean. Peagi jõudsime selleni, et
raamatukogudes nõuti kõige rohkem eriti madalalaubalise Barbara Cartlandi sopakaid, seejärel langesime pandeemilise kirjaoskamatuseni – pooled tudengid on uurimuste kohaselt funktsionaalsed kirjaoskamatud. Piinlik fakt.
Loetelu võib jätkata viisaastaku lõpuni. Igaüks võib iseenda läbielatus ja kogetus, esialgu ehk kaootilises faktidemassiivis leida selgeid seaduspärasusi ja näkku karjuvat mandumise loogikat. Kirjandus ja kirjaoskus on jäänud minevikku. Pole enam kahtlust, et asjad lähevad veel halvemaks, kui kliimakommunistidel õnnestub hävitada pool põllumajandust, edaspidi ilmselt ka teine pool, olgu ettekäändeks lämmastik ja süsinik või põhjuseks inimvaenulik vandenõu.
Ilma toiduta me hakkama ei saa. Kes meist on see pool, kes saab süüa, ja kes on see, kes ei saa? Kes otsustab? Mis saab neist, kellele ei jätku, kes ei jõua enam osta või kellele ei müüda ega eraldata? Lihtne matemaatika ütleb, et kui planeedi elanikkond kasvab ja toitu vähendatakse poole võrra, on tulemus katastroof. Inimesed lihtsalt surevad maha, lisandub palju ebameeldivusi, tapatalgud jms.
meid vääramatult, kuidas seda nüüd viisakamalt öeldagi, füüsilise kõrvaldamiseni, mahanottimiseni, tõurastamiseni – reaalse võimalusena ettekavatsetud näljahäda, sõda või mõni eksperimentaalne süstimine. Inimeste elu lõpetamise mooduseid on palju ja neid kasutatakse kõhklematult ja kõikjal üle maailma.
Meid juhitakse vastu hävingule
Kuhu ma oma jutuga tahan jõuda? Selleni, et meid juhitakse vastu hävingule. Et häving või mahanottimine on inimsoo vaenlaste pikaajaline plaan. Nagu ka hävitamist alustada kultuuri ja kirjaoskuse hävitamisega – see etapp on tänaseks edukalt läbitud. Peagi jõuame nälja, külma, pimeduse ja haigusteni. Mõistagi on tänane valitsus inimkonna ja eesti rahva hävitajate esireas.
Mida me sellest kõigest järeldame? Mingid alatud tüübid on petnud valijate enamuse toetama inimkonna ja rahvusriigi hävitamist, mõistagi ka rahva hävitamist. Nad alustasid kultuuri väärastamisest, siis võtsid ette massiimmigratsiooni ja meditsiinilised eksperimendid, mille tulemusel on meie sündimus saja aasta kõige madalam ja kukub.
Globalistide hirmuvalitsus ei saa kesta kuigi kaua – peagi ei ole enam kedagi valitseda, leplik maarahvas on maha maetud.“
Kõik, mis algas vaimse mandumise, loomastumise ja ilmselge kultuuri, meedia ja hariduse allakäiguga – ma olen kindlalt veendunud, et planeeritud hävitamisega –, viib
Äsja tuli uudis, et Tallinna sünnitusmajad tõmbavad tegevust koomale, kümne aastaga on sündimus vähenenud kolmandiku võrra ja ennustatakse, et sel aastal kukume
alla 10 000 sünni. Toon oma sõnade kinnituseks kõneka kirjakoha ajakirjandusest: „Kui headel aegadel nägi Eesti suurimas sünnitusmajas ilmavalgust 4300 last, siis mullu sündis Ida-Tallinna keskhaiglas veidi enam kui 3000 last. Praeguseks on sama ajaga ligi 200 sündi vähem ning eks aasta lõpuks oleks neid enam-vähem 250 kuni 300 vahel,“ ütles Ida-Tallinna keskhaigla juht Tarmo Bakler.
Lihtsustan numbreid, protsente ja matemaatikat, mis on emotsioonivaba ja millele peavoolu kirjatsurad ei lisa emotsiooni, oigeid ega karjeid. Neile ei lähe korda. Aafrika elude pärast ulusid nad omal ajal nii, et vähe pole. Kümne aastaga kaotasime kolmandiku elanikkonnast, kahekümnega kaotame kaks kolmandikku, kui saatanasigidike eestivaenulik poliitika jätkub. Kolmekümne aastaga kaotame 90% ehk kõik, ja lugu on läbi paari inimpõlvega.
Juba sel põhjusel ei saa globalistide hirmuvalitsus kuigi kaua kesta – peagi pole enam kedagi valitseda, leplik maarahvas on maha maetud ja sissetoodud uusasukatel on oma plaanid – kas kalifaadi või putinismi valguses, polegi nii tähtis. Eesti riiki ja kultuuri nad säilitama ei asu, neil on omad asjad ajada. Nii juhtub, kui paeluss otsustab peremehe ära kägistada. See ei ole kõige lootusrikkam Eesti riigi ja rahva tulevikustsenaarium, kuid see on allakirjutanu arvates kõige pikem. Midagi ei juhtu veel täna ega homme, kui mitte arvestada, et elu läheb järjest raskemaks, vaesemaks ja režiimi valed muutuvad aina läbipaistvamaks. Mida suurem valu ja
vaev, seda lihtsam on tõde ja valet eristada.
Eeltoodud perspektiiv aga ei ole kuigi tõenäoline, sõjardite pingutused kiire maailmalõpu poole on meeleheitlikud, üleilmne majanduskatastroof koputab uksele ja kliimavint on nii üle keeratud, et normaalne majandus ja normaalne elu ei ole niikuinii jätkusuutlikud, seega nälg, külm, haigused ja pimedus koos kohutava laamendamisega on lähitulevikus tagatud. Osa nendest õudustest või koguni täiskomplekt juhtub niikuinii, kui meid valitsevad globalistid ja nende käsilased saavad takistamatult edasi omavolitseda. Neid tuleb takistada, see on elu ja surma küsimus.
Ei mingit toetust globalistlikele satanistidele Mida teha? Ei mingit toetust globalistlikele satanistidele. Peame endale aru andma, et meid valitsevad pimeduse ja kurjuse jõud, kallased, miihalid, võrklaevad ja läänemetsad, kes viivad samm-sammult ellu meie rahvuskultuuri, rahvuse ja rahvusriigi hävitamise poliitikat. Ühtegi nende sõna ei tohi uskuda, kellelegi neist ei tohi anda valimistel häält, nende väärastunud ja reetlikku ideoloogiasse tuleb suhtuda põlguse ja üleolekuga, totruse üle tuleb irvitada. Valida tuleb ainult toimivat ja põhimõttekindlat opositsiooni, see tähendab Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda. Muud lootust ei ole. Ellujäämises ei ole midagi keerulist, sellega said hakkama isegi koopainimesed. Siiski annan veel mõne juhtnööri igapäevaseks eluks. Tagasi eesti kultuuri juurde, edasi Eesti Vabariigi poole!
ANEKDOODID
USA pansionaatides tehti eakate klientide seas küsitlus: “Kelleks te tahate saada, kui olete 80-aastased?” Ülekaalukalt võitis vastus “USA presidendiks, loomulikult”.
Kolm sotsi roomavad mööda raudteed. Esimene ohkab: “Küll on alles pikk trepp.” Teine ütleb: “Ja on alles madalad käsipuud.” Korraga teatab kolmas: “Härrased, rõõmustage, lift tuleb.”
Küsimus: “Kuidas hoida Riigikogu juhatajat Lauri Hussarit tegevuses?”. Vastus: “Annad talle paberilehe, mille mõlemale poolele on kirjutatud: “Keera teine pool!””
Kristen Michal helistab Jürgen Ligile: “Mulle on täiesti arusaamatu, miks mu toas laelamp ei põle. Olen juba kõik üle kontrollinud, aga kusagilt ei leia viga.” Ligi küsib irooniliselt vastu: “Aga, Kristen, kas sa eelmise kuu elektriarvet oled püüdnud juba tasuda?”
Mart Võrklaev käis tuttava matustel ja nägi, et surnu silmad on kaetud kaheeuroste müntidega. Ta võttis ühe neist lahkunu silmilt ja pobises: “Matusel käibemaksu erisust lahkunule ette näidata pole.”
Ukraina sõdurid helistavad rõõmsalt Moskvast ja teatavad võidukalt, et on nüüd Kremlis. Kuigi uudis on vaprale Ukraina presidendile Volodõmõr Zelenskõile hinges rõõmustav, peab ta siiski aktiivseid sõdureid manitsema, et nad ei kuula ju üldse: “Mis Kreml, ma ütlesin Krõmm, Krõmm!”
Peeter Pärtel Pere kõnnib loomaaias ja näeb silti: “Loomade toitmine rangelt keelatud!” Mõtleb omaette ja turtsub siis kõvasti: “Huvitav, millest nad siis elavad?”
MALENURK
Sergey Tkachenko, 1989. Matt kahe käiguga
Eestis tehti poliitikute bingoruudustik, kuhu on märgitud kõikvõimalikud parteid ja erakonnad. Seal on juhend, et aasta jooksul tuleb rist tõmmata nende koosluste nimele, mille liige on oldud ja kust on ka lahkutud.
Küsimus: “Kuidas panna Lauri Läänemets reede õhtul naerma?” Vastus: “Räägi talle esmaspäeva hommikul üks anekdoot.”
Vihmavarju kasutusjuhend algajale poliitikule –naispoliitik kannab seda ainult kogenud meespoliitiku kohal; meespoliitik vihmavarju lahti ei tee, vaid torkab sellega poliitilisi konkurente.
LAHENDUS
Kui Vladimir Lenin plaanis elektrifitseerida kogu Venemaa, siis Vladimir Svet plaanib tramifitseerida kogu Eesti.
Küsimus: “Kuidas panna Lauri Läänemets reede õhtul naerma?” Vastus: “Räägi talle esmaspäeva hommikul üks anekdoot.”
Aastaks 2030 on Eesti poliitikudki maksudest nii oimetud, et presidendi vastuvõtule tulevad vaid keisri uutes rõivastes.
Kolm käsku algajale poliitikule: “Iga päev vaheta aluspesu! Iga päev vaheta sokke! Kord nädalas vaheta parteid!”
Ukraina on maailmale kinkinud malelegendid nagu Efim Bogoljubov, Salo Flohr, David Bronstein, Mark Taimanov, Efim Geller. Karismaatilise Vasyl Ivanchuki eestvedamisel võideti 2004. ja 2010. aasta maleolümpial. Enne hiinlannade ülemvõimu kuulus naiste male maailmameistri tiitel korraks Natalja Ušeninale ja Maryia Muzychukile. Tänapäeva ühe kuulsaima maleülesannete koostaja-lahendaja (1997. aasta probleemmale maailmameister) ja paljude maleraamatute autori ülesanne lahendub lihtsa löögiga 1. h5:g6. Peale 1. ... c6-c5 tuleb 2. g6-g7X ja peale 1. ... Kh6:g6 2. Va6:c6X.
MÄLUMÄNG
1. Millise nime all olid tuntud keskaegsel Läänemerel palju pahategusid korda saatnud mereröövlid?
a) vitaalivennad
b) aleksandrivennad
c) paavlivennad
2. Millises vabrikus töötas Ervin Abeli tegelane seltsimees Tasku filmis „Viini postmark“?
a) piimavabrikus
b) ketrusvabrikus
c) kastivabrikus
3. Mis nime kannab Mart Helme iganädalane ajaloosaade Tre-raadios?
a) „Meie aja lugu“
b) „Ajaloominutid“
c) „Imeline ajalugu“
4. Millise hüüdnimega hakati kutsuma 1970. aastate lõpus Otepää lähistele Tehvandile rajatud eriskummalise kujuga treeningbaasi?
a) Eiffeli torn
b) Kreml
c) Pentagon
5. Millise asula üks vaatamisväärsustest on 2020. aastal renoveeritud Kindral Reegi maja?
a) Vastseliina
b) Värska
c) Obinitsa
6. Millist nime kandis ajakirja Noorus vahel ilmunud ristsõna- ja muude mõistatuste rubriik?
a) Terav Pliiats
b) Pähklipureja
c) Kange Kraam
7. Kelle rasvast valmistati Eestis peamiselt esialgu küünlaid?
a) lamba
b) hülge
c) sea
8. Kes on kirjutanud omal ajal palju kõneainet ja vastukaja pakkunud lühiromaani „Ma armastasin venelast“ (1994)?
a) Mihkel Mutt
b) Ene Mihkelson
c) Maimu Berg
9. Mitu liiki orhideesid koos alaliikidega kasvab meie looduses?
a) 20
b) 40
c) 60
10. Millisel Tallinna tänaval asub Kaitseväe Peastaabi uhke ja esinduslik hoone?
a) Juhkentali
b) Sõjamäe
c) Liivalaia
ÜLESANNE
AUTOR: ERKI EVESTUS
Käesoleva numbri ristsõna vastuseid ootame hiljemalt 10. novembriks 2024 aadressile info@uueduudised.ee või Toompuiestee 27, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Tallinn 10149.
Viis õnnelikku õigesti vastanut võidavad endale EKRE sümboolikaga kruusi.
Palume ristsõna vastuse juurde ära märkida oma postiaadressi ja selles ajalehenumbris kõige enam meeldinud kirjutise. Aitäh!
Ristsõna vastus
Minu lemmikartikkel selles lehes
Nimi Telefon Aadress
3 võimalust aidata kaasa rahvuskonservatiivide edule
Astu meie liikmeks!
Kui oled vähemalt 15-aastane ning pead oluliseks rahvuslikke ja konservatiivseid väärtusi nagu kodumaa ja eestlus, siis Eesti Konservatiivne Rahvaerakond vajab sind, et koos olla tugevad. EKRE liikmeks olemine on auasi ning meie erakonda kuulumisega annad ühiskondliku panuse Eesti arengusse.
Kui nõustud erakonna põhikirja ja programmiga ning tahad kaasa rääkida rahvuskonservatiivse poliitika kujundamisel ja elluviimisel, siis oled teretulnud EKRE ridadesse.
Erakonna liikmemaksu suurus on 18 eurot aastas.
Erakonnaga liitumise avalduse saab esitada elektrooniliselt veebilehel www.ekre.ee.
Teine võimalus on võtta ühendust EKRE piirkonnajuhtidega, kelle kontaktid siinkohal avaldame:
Põhja-Tallinna ringkond (Tallinna Haabersti, Põhja-Tallinna ja Kristiine linnaosad)
Esimees Lana Leemets lana.leemets@gmail.com, +372 5373 5050
Ida-Tallinna ringkond (Tallinna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosad)
Esimees Aat Purje, aatpurje1@gmail.com, +372 5331 3213
Lääne-Tallinna ringkond (Tallinna Mustamäe ja Nõmme linnaosad)
Esimees Mart Kallas, mart.kallas@ekre.ee, +372 525 1577
Harju- ja Raplamaa ringkond
Esimees Siim Pohlak, siim@tre.ee, +372 5623 6022
Läänemaa ringkond
Esimees Hardi Rehkalt, hardi11@hot.ee, +372 515 8237
Saaremaa ringkond
Esimees Kristjan Moora, kmoora@gmail.com, +372 5645 7847
Lääne-Virumaa ringkond
Esimees Anti Poolamets, anti.poolamets@gmail.com, +372 5691 4374
Ida-Virumaa ringkond
Esimees Arvo Aller, arvo@ivtl.ee, +372 5662 4644
Järva- ja Viljandimaa ringkond
Esimees Elar Niglas, elar.niglas@gmail.com, +372 5305 6120
Tartu- ja Jõgevamaa ringkond
Esimees Küllo Kingo, kingo.kyllo@gmail.com, +372 527 9813
Tartu linna ringkond
Esimees Merike Lumi, aadelhein@gmail.com, +372 522 3697
Võru-, Valga- ja Põlvamaa ringkond
Esimees Mati Kuklane, mati@hesveka.eu, +372 503 0762
Pärnumaa ringkond
Esimees Valmar Veste, valmar.veste@gmail.com, +372 5664 7382
Esimees Aare Laas, aarelokalaas@gmail.com, +467 3957 6663
Hei, rahvuskonservatiivne noor!
Tee erakonnale annetus!
Meie erakonna osalemine valimistel, aga ka igapäevane tegevus valimistevahelisel ajal nõuab suurt rahalist ressurssi. Oleme väga tänulikud iga toetussumma eest.
ERAKONNA KONTO SEB PANGAS:
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond EE301010002019895003
ERAKONNA KONTO LHV PANGAS: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond EE677700771001338916
Annetuse tegemisel lisa selgitusse annetaja EES- ja PEREKONNANIMI ning kindlasti ka ISIKUKOOD. Seadus ei luba erakondadel ilma nime ja isikukoodita annetusi vastu võtta.
Aita levitada infot!
Aitad meie ühisele edule kaasa, kui jagad erakonna postitusi ja rahvuskonservatiivse veebiportaali Uued Uudised artikleid sotsiaalmeedias. www.ekre.ee uueduudised.ee
@rahvuspartei
@uueduudised
Trükisõna (erakonna ajaleht, voldikud) levitamiseks võta ühendust oma kodukandi ringkonnaga, mille kohta leiad teavet erakonna kodulehe www.ekre.ee kontaktide lehelt.
EKRE ON EESTIS LIIKMESKONNA SUURUSELT KOLMAS ERAKOND. 2024. AASTA SÜGISE SEISUGA ON ERAKONNAL LIGI 9000 LIIGET.
Kui sa tahad osaleda poliitikas ja tegeleda partei asjadega seestpoolt, siis just see ongi sinu võimalus! Näed algusest saadik, kuidas tehakse ühte kõige ägedamat noorteorganisatsiooni Eestis.
Samuti on see suurepärane võimalus tutvuda uute inimestega ja luua sõprussuhteid terveks eluks.
Liitumissoovist anna märku e-posti aadressile: noored@ekre.ee Ära jää kõrvale!
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond Toompuiestee 27, Tallinn 10149
