Page 1

ISSN 2504-5881

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja / 3(6)/2017 issuu.com/konservatiividevabasona ajaleht@ekre.ee www.ekre.ee Mart Helme

Kui me oma keele, rahvuse ja kultuuri eest võitleme, siis oleme siin igavesti!

Martin Helme

Eesti jõukuse kasvu 4 suurt võtit Lk 6

Henn Põlluaas

Argo Luude

Sotside saatanlik plaan: teisiti­mõtlemine kriminaal­kuriteoks!

Riik peab lõpetama pimeda lahmimise ja panema sihid paika

Lk 7

Lk 8–9

Lk 4

INTERVJUU

INTERVJUU

Lk 10–11

Lk 15

Perekond Poolamets Jaak Madison – sajandivanuseid hingelt spordimees, traditsioone kes tahab taastada jätkamas Eesti spordi hiilguse

Eestlane olgu peremees oma Konservatiivne Rahvaerakond esitas seadusemuudatuse maal! metsa- ja maamüügi piiramiseks välismaalastele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon esitas Riigikogule seadusemuudatused, et piirata metsa- ja põllumaa müüki välismaalastele. „Eestlaste maaomandi säilimine on Eesti kui rahvusriigi eksistentsi vältimatu eeldus,” põhjendab erakonna esimees Mart Helme.

K

ui seni on Eesti riik muutnud metsa- ja põllumaa minemist välismaalastest omanike kätte järjest lihtsamaks, siis Konservatiivse Rahvaerakonna hinnangul on probleem, kui üha rohkem maad liigub välisriigi kodanike kontrolli alla. Mart Helme ütleb, et peremehetunne on omariikluse edendamisel asendamatu. „Omanikel on suurem vastutus- ja kohusetunne nii kohaliku kogukonna kui kogu riigi käekäigu ees. Kui me tahame olla peremehed omal maal, siis on loomulik, et see maa kuulub meie rahvale,” ütleb Helme. „Kui kriitiline osa Eesti maast kuulub mitte-eestlastele, siis on selge, et me ei ole siin enam peremehed, vaid lihttööjõud, kes on sunnitud välismaiste omanike poolt dikteeritud tingimustel nende heaks töötama. Muutume taas popsirahvaks omal maal.”

Kui tahame olla peremehed omal maal, siis on loomulik, et maa kuulub meie rahvale.

Kui kriitiline osa Eesti maast kuulub mitteeestlastele, siis on selge, et me ei ole siin enam peremehed.

Suurriigid ja -korporatsioonid ostavad maad kokku

Mart Helme

Helme sõnul on Eestis valitsenud metsa- ja põllumaa suhtes paraku turufundamentalistlik suhtumine: kõik on ostetav ja müüdav, küsimus on ainult hinnas. „On korrutatud mantrat, et rahal ei ole kodumaad ja maad seljas ära ei vii. Tõsi, maad ei viida küll seljas ära, aga see võidakse tootmisest kõrvaldada või kasutada seda meie majanduse seisukohast ebaotstarbekalt. See, kes käsutab tootmisvahendeid, saab mõjutada kõike, mis on tootmi-

sega seotud. Alates sellest, mida toodetakse ja lõpetades hinnakujunduspoliitikaga. Peame arvestama, et maailma ohustab tulevikus toidupuudus, selleks valmistudes ostavad suured riigid ja suur­ ettevõtted kogu maailmas maad kokku,” märgib Helme. „Pole välistatud arengud, et siinse maa ostmisega tahetakse lülitada kohalik konkurents mängust välja. Kui kriitiline mass maaomanikke on välismaalased, siis



võime ühel hetkel olla olukorras, kus välismaalased ostavad meie tootmisvahendid ära ja panevad seejärel kinni, et turgu mõjutada. Meenutagem, et 1990. aastate suur-erastamise perioodil osteti ära ja pandi kohe kinni Viljandi tuletikuvabrik ja tootmiskoondis Ookean.” Helme sõnul ei tohi mööda vaadata ka julgeolekuaspektist. „Kujutame ette olukorda, kus näiteks meile vaenuliku riigi kodanikud ja firmad omavad kriitilist osa teatud strateegiliste punktide ümber olevast maast. Ida-Virumaal, saartel, Tallinna ümbruses on sensitiivsed alad, mis peavad olema Eesti kodanike ja riigi poolt kontrollitavad.” Seetõttu on Helme sõnul oluline seadusesse sisse kirjutada lisameetmed, mis muudaksid ühest küljest maatulundusmaa omamise ja majandamise mõttekaks ja

Foto: Sander Ilvest, Postimees

kasulikuks, teisalt pärsiksid omandi lihtsat ja spekulatiivset liikumist isikutele, keda ei seo Eestiga mitte miski.

Keelame maa müügi kolmandate riikide kodanikele ja firmadele Praegused rahvusvahelised lepingud ei võimalda maa müügi täielikku keelamist Euroopa Liidu riigi kodanikele ja ettevõtetele, küll aga näeb Konservatiivse Rahvaerakonna eelnõu ette maa müügi välistamise kolmandate riikide isikutele ja ettevõtetele. Euroopa Liidu kodanikele ja ettevõtetele kehtestataks eelnõu kohaselt keeletsensus. Füüsilisest isikust välismaalasel tuleks maa ostmiseks anda isiklikult üle oma keeleoskustõend riigikeele vähemalt B1 tasandil valdamise kohta või tõendada isiklikult

suuliselt riigikeele oskust. Samuti­ peaks ostja omama metsa- või põllu­majandusalast haridust või vastavaid teadmisi ja oskusi põllumajanduse valdkonnas. Juriidilisest isikust ainuomanik või enamusaktsionär peab maa ostmisel olema suuteline riigikeelest aru saama ja tõendama maaüksuse edaspidist kasutamist põllumajandustootmises. Samuti peavad ainuomanikul või enamusaktsionäridel olema vastavad teadmised või oskused põllumajanduse valdkonnas. Helme sõnul on just Euroopa Liidu kapitali vaba liikumise tingimustes tarvis tagada, et säiliks eestlaste peremehestaatus Eestis nii põllumaa kui metsade omanikuna. „Kui välismaalased tahavad siinmail põllumajandusega tegeleda, siis on nad teretulnud maad rentima,“ ütleb Helme.


2

3(6)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Urmas Paet ja Sergei Lavrov 18. veebruaril 2014. aastal piirilepingu dokumente vahetamas 

Foto: AFP

Foto: laura oks, Postimees

Võtame Eesti-Vene piirilepingult allkirja tagasi!

Lasteaia kohatasu ülempiiri langetamine avaldaks positiivset mõju riigi iibepoliitikale

Riik peab aitama noori peresid: lasteaia kohatasu ülempiir poole väiksemaks! Konservatiivne Rahvaerakond esitas Riigikogule eelnõu vähendada kogu riigis lasteaia kohatasu ülemmäära praeguselt 20 protsendilt 10 protsendile valitsuse kehtestatud alampalgast ning vabastada kohatasu maksmisest alates kolmandast lapsest. „Muudatuse eesmärk on kaotada suured erinevused lasteaia kohamaksudes üle Eesti selleks, et vähendada eelkooliealiste lastega perekondade rahalist koormust,“ selgitas Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees Jaak Madison. „Näiteks moodustab lasteaia kohatasu alampalgast Paides 7,5% ja Kuressaares 9%, kuid Tartus 15% ja Viljandis ilma sissekirjutuseta peredele 20%. Need erinevused näitavad, kui palju sõltub meie perede heaolu kohaliku omavalitsuse poliitikutest. Kuna järgmisel aastal tõuseb alampalk 470 euroni, siis 20% sellest on 94 eurot. Keskmisele kahelapselisele perele on see valus löök rahakoti pihta.“ Madisoni sõnul aitab lasteaia kohatasu ülempiiri langetamine kärpida kohalike poliitikute tahet lappida eelarveauke laste ja perede arvelt. „Näiteks Tartus väheneks pärast ülempiiri langetamist lasteaia kohatasu praeguselt 64 eurolt 43 eurole. Ühe lapse kohta võidaks lapsevanem aastas üle 200 euro.“ Ülempiiri langetamine ja kohatasust vabastamine alates kolmandast lapsest avaldaks positiivset mõju riigi iibepoliitikale, sest nii suureneb perede kindlustunne laste kasvatamisel. Ühe- ja kahelapseliste perede jaoks muutub otsuse langetamine kolmanda ja enama lapse saamiseks majanduslikult kergemaks. Madison osutab, et kuna kolmanda lapse eest ei võeta juba praegu paljudes omavalitsustes tasu ning enamik omavalitsusi suudab lasteaiakohamaksu hoida 10% peal või alla selle, siis ei too seadusemuudatus kaasa märkimisväärseid kulusid.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon esitas Riigikogule eelnõu, et katkestada Eesti ja Venemaa vaheline piirilepingu ratifitseerimine ning võtta Eesti allkiri piirilepingult tagasi. Fraktsiooni liikme Jaak ­Madisoni sõnul on praegu piirilepingu tühistamiseks õige aeg, sest Venemaa pole viimase kolme aasta jooksul astunud ühtegi sammu lepingu ratifitseerimiseks. „Selle asemel on Venemaa

korduvalt süüdistanud Eestit ebasõbraliku õhustiku loomises. Et sihikindel tülinorimine kestab, võisime viimati veenduda tänavu maikuus, mil Venemaa teatas mitme Eesti diplomaadi väljasaatmisest,” ütles Madison. Madisoni sõnul tuleb piirileppe ratifitseerimine peatada, sest nn Paeti–Lavrovi pakt legaliseerib Vene Föderatsiooni poolse jätkuva okupatsiooni Eesti Vabariigi aladel, ilma et Eesti saaks loovutatud alade

eest vähimatki kompensatsiooni. “Praeguse piirilepingu ratifitseerimine seaks kahtluse alla ka Tartu rahulepingu järjepidevuse. Meenutagem, et Venemaa võttis 2005. aastal sõlmitud piirilepingult allkirja tagasi, sest ei nõustunud viitega Tartu rahulepingule ja nõukogude okupatsioonile.” Lepingu ratifitseerimise peatamine loob uue võimaluse pidada läbirääkimisi, lähtudes Tartu rahulepingu kehtivusest.

Hallipassimehed ja kolmandate riikide kodanikud ei peaks hääleõigust omama Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon esitas Riigikogule eelnõu piirata kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel hääleõigust nii, et see oleks ainult Eesti ja Euroopa Liidu kodanikel. Riigikogu konservatiivide fraktsiooni esimehe Martin Helme sõnul on maailmapraktikas siiski haruldane kord, kus kohalikel valimistel saavad hääletada ka Eestis alaliselt elavad mõne muu riigi kodanikud või ilma kodakondsuseta isikud. „Hääletamisõiguse andmine elamisloa alusel ei ole teinud meie riigi valitsemist paremaks, pigem vastupidi. On omavalitsusi, kus mittekodanike suure osakaalu tõttu on võimul jõud, mis esindavad mõtteviisi, mis on põlisrahva suhtes vaenulik,“ põhjendas Helme. „Eesti põhiseaduse preambulis antud riigi aluspõhimõtete austamise asemel tunnistavad mittekodanikud hoopis teisi väärtuste hierarhiaid, mis on oht Eesti riigile ja kultuurile.“ Helme sõnul tuleb Eesti demokraatial arvestada ka

Foto: Sille Annuk, Postimees

kasvava sisserändega. „Rahvastikuregistri andmeil tuli 2016. aastal Eestisse elama üle kuue tuhande välisriigi kodaniku, kelle hulgas oli ligi tuhat venelast, üle tuhande ukrainlase, üle saja nigeerlase ja samas suurusjärgus indialasi. Sisserändajatel puudub side Eesti kultuuriga ning seetõttu ei peaks neil olema õigust Eesti tulevikku puudutavates küsimustes kaasa rääkida ega avalikku võimu läbi valimiste

teostama.“ Helme sõnul loob seaduse muudatus vajaliku motivatsiooni sisserändajatel Eesti ühiskonda sulandumiseks: „Inimesed, kes soovivad hakata Eesti tuleviku üle otsustama, peaks näitama oma austust Eesti riigi ja rahva suhtes, õppides selgeks eesti keele ning sooritades kodakondsuseksami. Valimisõigus võiks olla Eesti kodakondsuse taotlemise üheks motivaatoriks.“


www.ekre.ee

3

3(6)/2017

EESTI EEST!

Tulevik ei ole mitte Rail Baltic, vaid Hyperloop Hyperloopi tunneli ehitus Nevada kõrbes

Eesti riik peaks rahvusvahelise ühistranspordi arendamisel hakkama lähtuma tulevikulahendustest, leiab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees ja Riigikogu Tallinna-Helsingi püsiühenduse toetusrühma liige Henn Põlluaas.

P

õlluaasa sõnul on Hyperloopi tehnoloogia arendus ja maksumus jõudnud tasemele, kus selle lahenduse kasutamist tasub hakata tõsiselt kaaluma. Üheks võimalikuks rakenduseks on Tal-

linn-Helsingi ühendus. „Seniste analüüside kohaselt läheks tavalise raudteetunneli rajamine merealusesse graniiti maksma ligi 15 miljardit eurot. Hyperloopi betoonist toruelementide rajamine mere põhja tuleks isegi odavam,”

Foto: AFP

ütles Põlluaas. “Kuna Hyperloopi kavandatav kiirus on 1200 km tunnis, jõuaks Tallinnast Helsingisse vähem kui kümne minutiga.” Hyperloopi kaasaegsete lahenduste taustal on Põlluaasa sõnul eriti groteskne, et valitsus püüab jõuga läbi suruda Eesti majandusele ja loodusele selgelt kahjulikku Rail Balticut. „Rail Baltic sobiks Hyperloopi taustal pigem muuseumieksponaadiks kui sajandiehituseks. Hyperloop, mis kulgeb kõrgemal kõikidest teedest, ei tükelda läbipääsmatu seinana maad, mida ta

Tuntud majandusekspert Kersti Kracht liitus rahvuskonservatiividega Tuntud Eesti ettevõtja Kersti Kracht kandideerib sügisel Tallinnas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna valimisnimekirjas. Kracht leiab, et valitsuse praegune majanduspoliitika on õigelt kursilt kõrvale kaldunud. „Valitsus ei taha ega oska panna piiri laristamisele ja selle asemel tõstab makse. Kõik aktsiisitõusud maksab kinni lõpptarbija ehk tavaline inimene,“ ütles Kracht. „Praegu maksab riik näiteks lapsetoetuse välja ja siis võtab kaudselt tagasi. Ka maksuvaba miinimum 500 eurot on juba tänaste maksutõusudega ära võetud.“ Krachti meelest tuleks üle vaadata kütuse-, lahja alkoholi ja gaasiaktsiis ning elektrivõrgutasud, mis löövad tarbija rahakohti pihta ja halvendavad ettevõtluskeskkonda. „Olen mures mikroettevõtluse käekäigu pärast Läti piiri ääres.

Samuti on mõistetamatu, miks ettevõtted nagu Eesti Energia ja Elektrilevi, mis varustavad eestimaalasi elektriga, peavad teenima astronoomilisi kasumeid, mis tulevad meie tarbijate taskust.“ Kracht on võtnud aktiivselt sõna Rail Balticu projekti vastu. „Rail Balticu ehitamisega võtab riik endale määramata suurusega rahalise kohustuse, mida ei saa heaks kiita Eesti inimene ega Eesti ettevõtja. Raha matmine sohu on kuritegu, eriti kui silmapiiril on moodne tehnoloogia nagu Hyperloop.“ Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme ütles, et tal on Krachti liitumise üle hea meel, sest ettevõtluse valdkonnas on tegemist väga kogenud asjatundjaga. „Kersti Kracht lisab meie erakonnale olulisel määral majandusalast kompetentsi,“ märkis Helme.

Kersti Kracht 

Foto: erakogu

Kersti Kracht on ettevõtjana tegutsenud alates 1987. aastast. Ühtlasi on ta Eesti väike- ja keskmiste ettevõtjate assotsiatsiooni (EVEA) president. Varem on Kracht olnud EVEA asepresident ja juhtinud aastaid Eesti Naisettevõtjate Liidu tegevust.

läbib ja ei vaja seetõttu raudteetamme, maanteesildu ega -tunneleid. See asjaolu võimaldab viia liine üle looduskaitsealade ja see kompenseeriks ka kasutatava tehnoloogia maksumust. Kui me ehitaksime Rail Balticu asemel Hyperloop Balticu, siis jõuaks Tallinnast Berliini ligi tunniga.” Los Angeleses on Hyperloopi projektiga juba alustatud ning Ameerika Ühendriikides räägitakse plaanist katta kogu riik Hyperloopi võrgustikuga. „Tõsiselt kaalutakse trassi rajamist muuhulgas Pariisi ja Ams-

terdami ning üle mere Helsingi ja Stockholmi vahele. Poolas arutatakse Gdanskist Krakovisse nn Hyper Polandi ehitamist. Loomulikult on Hyperloopi tehnoloogia veel arendusjärgus, aga Eesti võiks end näidata riigina, kus osatakse ette mõelda.” Hyperloop on ülikiire transpordisüsteem, kus vaakumtorus hõljuvatel kapslitel puudub hõõrdumine ja õhutakistus, mistõttu suudavad need arendada liikumiskiirust kuni 300 meetrit sekundis. HyperLoopiga saab transportida nii reisijaid kui ka kaupu.

Urmas Espenbergi „Valge mehe lauaraamat“ kutsub üles tervele mõistusele Kirjanik ja rahvuskonservatiiv Urmas Espenbergi sulest on ilmunud uus teos. „Valge mehe lauaraamat“ sisaldab Espenbergi esseid ja artikleid, milles võetakse luubi alla eestluse ja euroopluse ellujäämisvõimalused globalistide ja multikultiaktivistide poolt tuksi keeratud maailmas. (:)kivisildniku sõnul mõjub Espenbergi esseistika meie meedia taustal nagu sõõm värsket õhku terviseraja kasimatus välipeldikus. „See raamat sobib sulle, kui ­mugavuspagulaste ülistamine paneb su haarama põhiseaduse, teiba ja terve mõistuse järele, kui feministid tekitavad

sinus tülgastust ning üksi lillaroosa limuka nägemine ajab ihukarvad püsti. See raamat on reetmise, lolluse ja mandumise vastu ning kõige inimliku ja väärika poolt, ellujäämise poolt ka mõistagi,“ tõdeb (:)kivisildnik.


4

3(6)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Me jääme, kui võitleme!



Kui me oma keele, rahvuse ja kultuuri eest võitleme, siis püsime eestlastena igavesti, aga kui alla anname, siis hingitseme rahvusena veel vaid viimaseid põlvi, kirjutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees MART HELME.

M

aga magamas, ütlesid muistsed eestlased Läti Hendriku sõnul oma lahingus langenutele. Laula, laula, pappi,” ütlesid saarlased sama Hendriku teatel nende poolt piinatavale risti­ usu preestrile. See on eesti keel, mida kroonik tsiteerib. Meie esivanemate keel, millest me saame täiesti ühemõtteliselt aru ka täna, 800 aastat hiljem. Me saame aru ka, et meie muistse ja kõige vägevama sõjapealiku Lembitu nimi tähendab armastatut, lemmikut. Ja tema venna Unnepewe nimi õnnelikku päeva, õnnepäeva. Jah, muidugi on meie keel muistse vabadusvõitluse aegadest peale muutunud. Sõnu on kadunud, sõnu on tulnud. Mis täpselt muutunud on, ega me oskagi öelda, sest tolleaegset grammatikaõpikut meil ju käepärast pole ja eks 13. sajandist alates on siitmailt käinud üle hulk võõrvõime, kes kõik on jätnud midagi maha ka meie keelde. Aga vundament püsib. Ja just sellel vundamendil, meie iidsel ja imepärasel keelel, on läbi kõigi aegade ja katsumuste püsinud meie rahvuslik enesemääratlus. Miks? Kuidas? Oleks olnud ehk lihtsam, ja võib-olla pragmaatiliselt kasulikumgi, minna üle saksa keelele, rootsi keelele, vene keelele. Ometi seda ei juhtunud. Me jäime kangekaelselt oma keele juurde. Jonnist? Kindlasti. Sest iga eestlane, ka põlvepikku poisike-

ne, on alati teadnud, et kestahes võõrastest seda maad ka ei valitseks, nemad on siin ajutised, meie aga igavesed. Nagu siinne paas ja rändrahnud  ning seda koos oma keelega. Tõepoolest: kus on Rootsi kuninga võim ja rannarootslased? Nad on seal, kuhu nad kuuluvad  Rootsis. Kus on baltisakslased  nad on seal, kust nad tulid  Saksamaal. Koos oma keeltega.

Võib-olla on eesti keel meie suhu jäänud protestiks selle vastu, et meie muistses vabadusvõitluses ellu jäänud ülikud tasapisi saksastusid ja nii oma keele ja hõimu hülgasid. Mart Helme

Ent võib-olla on eesti keel meie suhu jäänud ka protestiks? Protestiks selle vastu, et meie muistses vabadusvõitluses ellu jäänud ülikud tasapisi saksastusid, oma keele ja hõimu hülgasid ning sulasid

ühte hoopis nendega, kelle vastu nad oleksid pidanud võitlema ja kelle voli eest nad oleksid pidanud oma rahvast rahvusliku eliidina hoopis kaitsma? Kindlasti sedagi. Maamehele oli vaenlase poole (ja võõra valitseja keele poole) üleminek selge reetmine ja reeturi eeskujul võõra keele omaks tunnistamine reetmise andestamine. Oma keele juurde jäämine oli selle taustal kõige lihtsam ja kättesaadavam protestivorm. Nõukogude okupatsiooni ajal omandas see protest lausa meeleheitliku varjundi, sest kõik me tundsime: meid lihtsalt ujutatakse slaavlastega üle ning on vaid aja küsimus, millal eesti keel avalikust ruumist täiesti välja tõrjutakse. Seda suurem oli kergendus, kui nõukogude impeerium kokku varises ja Eestist jälle iseseisev riik sai. Paraku peame praegu nägema, kuidas surve meie keelele, rahvusele ja kultuurile kuskile kadunud pole. Näeme taas seda, nagu kaheksasada aastat tagasi, kuidas ennast eliidiks pidav seltskond võõrasse, sedapuhku juba üleeuroopalisse või lausa globaalsesse eliiti sulandumise nimel reedab oma rahvuse. Institutsioonid ja persoonid, kes on kohustatud seisma meie põhiseaduses kirja pandu eest, ehk eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilimise eest, rikuvad päevast päeva põhiseadust, nimetades rahvusriiklust „ohtlikuks düstoopiaks” (SDE esimees Jevgeni Ossinovski), väites, et Eesti riik on loodud kõigile siin elavatele

Foto: Liis Treimann/Postimees

rahvustele (kaitseväe juhataja Riho Terras), kasutades eesti rahva asemel hägustavaid väljendeid nagu „eestimaalased” ja „kodurahvas” (vabariigi president Kersti Kaljulaid) ning lubades „eesti rahva” kasvatada kahemiljoniliseks kõigi kusttahes mujalt Eestisse elama asuvate inimeste arvel (IRL-i endine esimees Margus Tsahkna). Enamgi veel. Kuigi meie põhiseadus sätestab täiesti ühemõtteliselt, et Eesti riigikeeleks on eesti keel ja keeleseadus reguleerib täpsustavalt teiste keelte kasutamise korda, suruvad võimulolijad jõhkralt eesti keele kõrvale nii vene kui inglise keelt. Asi on läinud juba nii kaugele, et ministeeriumid saadavad välja ka venekeelseid pressiteateid ning leiavad, et see on igati normaalne praktika. Vene elektoraadile toetuv Keskerakond ja globalistlikku internatsionaali propageeriv Sotsiaaldemokraatlik Erakond on reeturliku hoiaku võtnud ka vene keele laulupidudele toomise suhtes, väites silmakirjalikult, et seda ei otsusta mitte poliitikud ja ametnikud, vaid kultuuriinimesed. Tegelikult me ju teame, kuidas kultuuriinimesed raha ja telgitaguse survega „õigeid” otsuseid langetama pannakse. Siinkohal mälestuskild laulupidude sajandalt juubeliaastalt Tartus aastal 1969. Loomulikult lauldi sellel laulupeol truualamlikult kiitust ka komparteile ja targale nõukogude valitsusele ning loomulikult käis kõik kahes keeles, ka teadustamine. Kui ettekandele tuli laul „Pill oll` helle”, öeldi seda kõigepealt maakeeles  ja siis kõigile ootamatult täpselt sama moodi, tegeliku tõlketa, justnagu ka vene keeles. Väljakutäis inimesi oli hetke jahmatusest

vait, seejärel vallandus aga naerulaviin. Saite, okupandid! Me oleme olemas, me oleme eestlased, meil on oma keel ja oma kultuur ja te ei võta meilt seda!

Vene elektoraadile toetuv Keskerakond ja globalistlikku internatsionaali propageerivad sotsid on reeturliku hoiaku võtnud vene keele laulupidudele toomise suhtes. Mart Helme

Meilt on küll korduvalt võetud meie vabadus, aga keegi pole meilt suutnud võtta meie eesti keelt. Ja selle keele, kui igavesti lehviva lipu all oleme ikka lootnud ja võidelnud – ning ka välja võidelnud  oma vabaduse eest. Meilt ei võta meie keelt ja kustumatut janu iseotsustamise vabaduse järele ka nüüdsed rahvusrenegaadid ning nende soveedijäänukitest liitlased. Sest kus on ordumeistrid, Rootsi ja Poola kuningad, Vene tsaarid ja nõukogude komissarid-sekretärid? Siin, Eestis, neid enam ei ole. Aga meie, eestlased, oleme! Ja kui me enda eest võitleme, siis oleme siin igavesti. Kui aga alla anname, siis hingitseme rahvusena veel vaid viimaseid põlvi.


www.ekre.ee

3(6)/2017

EESTI EEST!

5

Metsa tuleb majandada peremehe kombel! Valitsus peab meie loodust ja elukeskkonda oluliselt mõjutavates küsimustes lähtuma ennekõike rahva huvidest, kirjutab EKRE Harju- ja Rapla ringkonna esimees SIIM POHLAK.

E

esti mitmekesine ja kogu Euroopas haruldaselt liigirikas ja puhas loodus ning metsane maa on toitnud ja kaitsnud meid läbi ajaloo. Meie rabad, metsad, jõed, järved, maastikud on osa meie kultuurist ja seda valimatult ekspluateerides hävitame palju enamat kui vaid keskkonda. Üheks peamiseks aruteluteemaks seoses loodusega on viimase aasta jooksul kerkinud mets. Mööda Eestimaad sõites ei jää märkamata viimastel aastatel massiliselt tekkinud värsked raielangid ja metsa väljaveoks rajatud suured värsked metsateed. Metsaseaduse täiendused leevendavad praeguseid raiepiiranguid veelgi. Arenenud tööstusriike ühendava Majandus- ja koostööor-

ganisatsiooni OECD 2017. aasta märtsis avaldatud raporti andmetel raiub arenenud tööstusriikide seas Eestist kiiremini oma metsi vaid üks riik – Belgia. Eesti on väga lähedal juurdekasvu mahule ja kui tõeks peaksid osutuma erinevate metsaga seotud huvigruppide poolt välja öeldud hinnangud, et OECD-ni jõudnud andmed võivad olla tegelikust ilustavad, siis ei pruugi Eesti metsade majandamine juba praegu olla jätkusuutlik. See, kui palju statistika järgi Eestis metsa on, võib olenevalt mõõtmise metoodikast kõikuda. Metsa kaitse ja uuendusega tegelevad organisatsioonid on välja toonud, et ühe rahvusvahelise metsamaa definitsiooni alusel peetakse metsamaaks näiteks

Meie rabad, metsad, jõed, järved, maastikud on osa meie kultuurist. Siim Pohlak

vähemalt 0,5 hektari suurusega maatükki, kus puude kõrgus on üle viie meetri ja võrade liitus vähemalt 10%. Seega võib metsana sisuliselt kirja minna ka soisel alal kasvav võsa. Samuti võib arvudes kõikumist esineda kui mõõdetakse metsamaa osa riigi territooriumist. Kas riigi pindala arvestuses on olnud mõõtmisel sees ka meie suuremad veekogud? Tähelepanu tasub pöörata sellele, et noorendikud, mida samuti metsana arvestatakse, saavad tegelikult küpseks metsaks alles mitme inimpõlve pärast. Eeltoodud infot arvestades tekib mitmeid küsimusi, eriti olukorras, kus ministeerium toob välja sisuliselt Exceli tabelil põhineva pealiskaudse võrdluse eelmise sajandi alguspoolega ja väidab, et Eestis pole viimase saja aasta jooksul kunagi nii palju metsa olnud kui praegu. Jääb mulje, et ilma konteksti avamata tuuakse välja numbreid, millega õigustatakse juba alanud ja uue metsaseadusega järjest hoo-

gustuvat maa lagedaks raiumist. Keskkonnaminister ja asjaomased ametkonnad peaksid arvestama kõikvõimalike erisustega võrreldavate ajaperioodide seadusandluses, reeglites ja metoodikas ning alles seejärel koos taustainfoga neid numberid avaldama. Eesti metsa peab majandama peremehe kombel, mitte vahetama meie loodusrikkust mõneprotsendilise SKP tõusu vastu paariaastasel perioodil. Samuti tuleb metsa ja muude loodusvarade majandamisel jälgida, et sellest tekkivat kasumit ei veaks riigist välja välismaised firmaomanikud, vaid see läheks suurimas võimalikus ulatuses Eesti inimeste elukeskkonna parandamiseks. Eesti metsale tuleb pikas perspektiivis teha sõltumatu inventuur, et asjad oleksid selged ja saaksime majandada ühte oma suurimat loodusrikkust, Eesti Krooni kattevaraks olnud Eesti metsa jätkusuutlikult, mitte kasutada seda riigieelarves paisuvate kulude, näiteks Rail Balticu tõttu tekkivate aukude lappimiseks.

Milleks meile maaelu? Maaelu säilimine on Eesti suuruse riigi jaoks eksistentsiaalse tähtsusega, kirjutab talupidaja ja Konservatiivse Rahvaerakonna liige ANDO TULVIK. 1. Maaelu tagab riigi julgeoleku Territooriumi võimalikult ühtlane asustatus, põllu- ja metsamaa kuulumine oma rahvale ning pealesunnitud mobiilsust vähendav hajutatud tootmine kindlustavad riigi territooriumi hoituse ja kaitstuse. Eriti oluline on see piirivööndis, mis ühtlasi kattub Euroopa Liidu piirivööndiga.

2. Omamaine põllumajandussaaduste tootmine kindlustab rahva toidulaua

kõige kauem vastu maaelu tingimustes

Rahuajal seda ei tunnetata, ent kriisi korral varustusahelad katkevad, riigi reservide kohaletoomine ei ole kindel. Stabiilses olukorras ostavad ka maainimesed suure osa oma toidust kauplusest. Kui meenutame ajalugu, siis teame, et sõja ajal ei olnud Eestis näljahäda tänu peretalude süsteemile. EL-is makstavad põllumajandustoetusedki olid esialgselt mõeldud maaelu ja peretalude hajutatud tootmise säilitamiseks. Tänapäeva suurtootmisele orienteeritud toodanguga on kriisi korral raske rahvast varustada ning tootmist on lihtne hävitada. Nii põllu- kui loo-

Eestlastel ei ole nii tugevat identiteeditunnet kui juutidel või mustlastel. Meie tormame omaks võtma võõrast keelt, tähtpäevi, kombeid, unustades omad. Meie rahva tähtpäevi ja traditsioone on aidanud au sees hoida aga just maakoolid. Kokkuhoiu ja efektiivsuse sildi all jääb neid nüüd üha vähemaks. Saeme oksa, millel istume. Hiljuti tutvustati uuringut, millest selgus, et kõige tervemad ja kõige paremini eluks ettevalmistatud lapsed on Jaapanis. Lapsed lähevad seal kooli jalgsi või jalgrattaga, tervislik toit on nii kodus kui ka koolis ning tööharjumuste kujundamine algab

Foto: Sander Ilvest, Postimees

Kogukonnatunnetus on see, mis hoiab üleval ja viib elu edasi. Ando Tulvik

makasvatussaadusi tootvaid väikseid peretalusid jääb Eestis järjest vähemaks.

3. Keel, kultuur ja traditsioonid peavad

õppetöö käigus juba lapseeas.

4. Maaelule on omane kogukondlik tunnetus: perekond, küla, vald või muu haldusüksus Kogukonnatunnetus on see, mis hoiab üleval ja viib edasi elu nii kohalikul kui ka riigi tasandil. Valdade sundliitmine pärsib seda ja soodustab nii-öelda juurte läbilõikamist. Mõistan: tugev kogukondade arvamus segab valitsemist, juurteta inimest on kergem juhtida. Tulemuseks on, et riik kaugeneb veelgi rahvast. Kui me tahame, et Eesti riik edasi areneks, peab rahvas saama olulistes küsimustes kaasa rääkida. Praegune valitseja-

te mentaliteet – Toompeal jumalad, kohtadel rumalad – viib meid ummikusse.

5. Maaelu kaitseb immigrantide tulva eest Oma koduriigis psühholoogiliselt mõjutatud ja Euroopasse välja rändama õhutatud immigrante ei paelu meie maaelu. Anonüümsus on see, mis neid Euroopa suurlinnadesse meelitab. Immigrandid, ka juhul, kui riik neid ise sisse toob, ei ole kusagil õnne majja toonud. Terve ja tugev on see ühiskond, kus kõik ametid, alates lihttöölisest kuni presidendini, on täidetud inimestega oma rahva hulgast.


6

3(6)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Eesti jõukuse kasvu 4 suurt võtit Eesti inimeste elatustase ja riigi majandus ei hakka praeguse valitsuse lühinägeliku kulutamis- ja maksustamispoliitika mõjul iialgi kasvama. Elatustaseme ja majanduse parandamiseks tuleb astuda julgeid ja jõulisi samme, kirjutab Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees MARTIN HELME.

R

eformierakond kukutati, sest riik oli stagnatsioonis. Oravaparteilaste arvates ei tohtinud muuta mitte midagi, mida nad 20 aasta jooksul võimul olles teinud olid. Aga maailm muutub, vajadused ja väljakutsed samuti. Praegu vajab Eesti uut suurt plaani, mitte enam peenhäälestust. Paraku ei ole vasakvalitsus võimuletuleku järel täitnud lootusi, mis neile pandi. Tõsi, peenhäälestuse asemel võeti kasutusele kirvemeetod, kuid selles pole midagi uut ega edasiviivat. Tegemist on 100 protsenti läbikukkumisele määratud vasakpoolse kuluta-ja-maksusta-poliitikaga, mis on viinud igal pool, kus seda on proovitud, rikkuse hävitamiseni ja keskklassi muutumiseni vaesunud sõltlaskassiks. On suur vahe, kas öelda, et me ei välista laenuraha kasutamist ja riigieelarve miinusesse laskmist majandusele uue hoo andmiseks, või aetakse riik võlakeerisesse lühiajaliste valimislubaduste täitmiseks ehk valijate ära ostmiseks. Just seda viimast teeb Keskerakonna, sotside ja IRL-i valitsus. Jutud suurtest investeeringutest ei leia ju lähemal arvudesse süvenemisel vähimatki kinnitust: investeeringud tegelikult ei suurene, küll aga on suurenenud riigi jooksvad kulud. Praeguse valitsuse vastutustundetu ülekulutamine kahjustab vältimatult Eesti inimeste elatustaset ja ostujõudu, sest laenurahaga majandust üle kuumendades tekitatakse uus mull, millele järgneb uus masu. Eesti majandus on hetkel alates masu aegadest oma parimas vormis. Majandus on saavutanud maksimaalse kasvukiiruse, kuid paraku ei ole see kiirus rahuldav. Praeguse majanduskasvu juures ei jõua me järgmise saja aasta jooksul elatustaseme poolest järgi neile riikidele, kuhu Eesti inimesed massiliselt paremat elu otsima lähevad. Kui me ei tee midagi, mis oluliselt vähendaks majanduslikku motivatsiooni Eestist lahkuda ja suurendaks motivatsiooni kodumaale tagasi tulla, siis eestlaste väljaränne jätkub. Mis tähendab, et järjest raskemaks läheb ka majanduskasvu hoidmine, ammugi siis kiirendamine. Eestis pole 25 aastat aru saadud, et suurim majanduslik ressurss on inimene. See maksab

Eestis tuleb ellu viia poliitikat, mis viib sündivuse kasvule.

Soovime käivitada riikliku programmi, millega kustutatakse abielus oleva noore pere kodulaenust 25 protsenti iga perre sündinud lapse sünniga. Martin Helme

meile valusalt kätte, tekitades olukorra, kus järjest vähematel inimestel tuleb kanda järjest suuremat koormat. Mida suuremaks läheb surve, seda suurem on kiusatus minema kolida. See omakorda tekitab kiireneva allakäiguspiraali. Just niisuguse tulevikuväljavaate ära hoidmiseks tuleb astuda julgeid ja jõulisi samme majanduses, muu hulgas teha riiklikke investeeringuid, mille puhul võib kasutada ka laenu. Paraku näeme, kuidas praegune vasakvalitsus plaanib lühiajalist laristamist ja süüdimatut kulutamispidu, millel pole mingit tõsist pikemat positiivset mõju majandusele või inimeste elatustasemele. Lõppude lõpuks ei ole mingit kasu 50-60 eurost, mis tulumaksuvaba miinimumi tõusuga kätte jääb, kui selle saavutamiseks kehtestatakse rida uusi makse, mis toovad kaasa inflatsiooniralli ja söövad selle raha ära. Küll aga on uue valitsuse majandus- ja maksupoliitikal hukatuslik mõju meie majanduse konkurentsivõimele, sest erinevate aktsiisitõusude ja uute maksude välja mõtlemine

(pakendiaktsiis! gaasiaktsiis! teemaks!) muudab meie ettevõtete tegevuse ja Eestis tootmise sedavõrd kalliks, et tootmine pannakse kinni, erasektoris kaovad korraliku palgaga töökohad ning sellega koos ka maksulaekumised. Peale keerulise demograafilise olukorra takistab Eesti majanduse kasvu veel terve rida muid asju, mis sõltuvad otseselt meie endi valikutest: meil lokkab ebatõhus ja sageli monopolina käituv riigikapitalism. Riik tegeleb asjadega, millega ta tegelema ei peaks, makstes kümneid või isegi sadu miljoneid maksurahasid kõikvõimalikele MTÜ-dele, jättes samas tegelemata esmaste ülesannetega, jättes piiri valvamata, jättes tagamata tuletõrje või kiirabi . Tegemist on klassikalise paksu riigiga, kus iga tegevuse jaoks on olemas määrus ja iga määruse täitmist kontrollib ametnik. Samal ajal liigume me sotsialistliku ühiskonna suunas, kus endaga toime tulev keskklass vaesestatakse ning muudetakse sõltuvaks sotsiaalabist või erinevatest rikkuse ümberjagamisskeemidest. Kõige selle ülevalpidamiseks on mõistagi möödapääsmatud kõrged maksud. Taoline „põhjamaine“ mudel käib üle jõu isegi neilsamadel põhjamaadel, ehkki seal sai see võimalikuks olukorras, kus ühiskonna rikkusetase ja sotsiaalne sidusus oli meiega võrreldes palju kõrgem. Meie puhul garanteerib taoline mudel vinduva majanduskasvu ja kõrge väljarände. See ei ole lahendus. Mis on lahendus? Madalamad maksud ja sõda ülereguleerimise vastu, aga mitte ainult! Eesti jõukuse kasvul on neli suurt võtit. Esiteks tuleb ellu viia poliitikat, mis viib sündivuse kasvule. See tähendab nii väärtuspõhist muutust kui rahalist stimuleerimist. Konservatiivne Rahvaerakond usub, et olulisim takistus perede kasvule on oma kodu puudumine, mistõttu soovime käivitada riikliku programmi, millega kustutatakse abielus oleva noore pere kodulaenust 25 protsenti iga perre sündinud lapse sünniga. Samuti tahame kehtestada tulumaksupreemia, kus

iga kasvatatava lapse pealt võetakse vanemalt 5% võrra väiksemat tulumaksu. Esimese pensionisamba nivelleerimise asemel tuleks selle arvutamisel laste kasvatamise aeg liita tööstaažile. Kestlik kahanemine ei ole lahendus, vaja on pöörata eesti rahvas kasvule. Teiseks tuleb meie haridussüsteemis murda sadu miljoneid keerutav haridusmaffia ning tagada, et meie haridusele kulutatud raha, mis on üle Euroopa keskmise, annaks maksimaalset efekti. Põhihariduse puhul tuleb tagada, et igal lapsel oleks kool kodu lähedal, kutsehariduse puhul see, et kutseharidus oleks ahvatlev andekatele noortele ning pakuks neile perspektiivi. Kõrghariduse puhul tuleb aga tagada, et õpitaks alasid, mis toetavad Eesti ühiskonna ja majanduse arengut.

Tahame kehtestada tulumaksu­ preemia, kus iga kasvatatava lapse pealt võetakse vanemalt 5% võrra väiksemat tulumaksu. Martin Helme

Kolmandaks tuleb meil võõrtööjõu sisse tassimise asemel tuua tagasi kodumaale oma inimesed. Selleks, et neil oleks siia mõtet tulla, tuleb neile anda ümber- või täiendõpet valdkondades, mis on meie majanduses perspektiivikad. Nii on tagatud, et ära läinud pooliku või kasutuks osutunud haridusega Kalevipoeg tuleb Eestisse tagasi uue kvaliteediga. Ühtlasi tuleb tööjõupuuduse probleemile vaadata samas pildis tehnoloogilise revolutsiooniga: paljud lihtsamad töökohad kaovad. Selleks, et neilt vabanenud inimesed ei muutuks

Foto: shutterstock

mitte probleemiks, vaid saaksid liikuda oma elus astme võrra kõrgemale, tuleb neile tagada ümbervõi täiendõpe. Iseteeninduskassade tulekuga töötuks muutunud kassapidajat ei peaks nägema mitte probleemina, vaid vabanenud tööjõuna, keda saab rakendada majanduses senisest suurema lisandväärtuse loojana. Inimesele tähendab see suuremat palka, ettevõttele suuremat tootlikkust, riigile suuremat maksulaekumist. Neljandaks tuleb Eestis tõsiselt läbi arutada meie loodusressursi laiem kasutus. Eesti on Euroopa üks hõredamalt asustatud riike. Kõige metsarohkem, kõige puhtama vee ja õhuga. Meid ei ähvarda sellest kõigest ilma jäämine, kui me otsustame oma ühisvara panna ulatuslikumalt meie ühise jõukuse teenistusse. Toon vaid ühe näite: Eestis võib igal aastal kaevandada kuni 20 miljonit tonni põlevkivi. Seda kogust pole juba pikki aastaid ära kaevandatud, igal aastal jääb maksimumist puudu 5-7 miljonit tonni. Iga välja kaevandatud tonn põlevkivi toob riigile maksulaekumisi 18-20 miljonit eurot. Lisaks veel inimeste palgad nii sektoris endas kui sellega seotud aladel. Võrdluseks: sama summa loodetakse riigikassasse saada suhkrumaksuga. Riigil jääb igal aastal maksudena saamata 100 miljonit eurot, sest me ei kaevanda nii palju, kui võiksime. Eesti on loodusvarade poolest tegelikult väga rikas. Nii maapõuevarade kui metsa- ja põllumaa poolest. Absurdsete laristuprojektide asemel nagu Rail Baltic peame mõtlema, kuidas meie ülikoolid saaks pakkuda moodsaid ja puhtaid tehnoloogiaid meie loodusvarade väärindamiseks, kuidas meie kutsekoolid saaks õpetada spetsialiste, kes kõrgepalgalistel töökohtadel neid tehnoloogiaid kasutada oskaksid ja kuidas meie avalik sektor saaks erasektoris loodud rikkusega mõistlikult ümber käies teha seda, mida riik tegelikult tegema peab: tagama turvalise ja stabiilse keskkonna, kus eesti inimestel on hea elada.


www.ekre.ee

3(6)/2017

EESTI EEST!

7

Sotside saatanlik plaan:

teisitimõtlemine kriminaalkuriteoks! Väikerahvastel, rahvusriikidel ja ettevõtlusel pole suuremat vaenlast kui sotsialistlik ideoloogia, mida Eestis viivad ellu sotsiaaldemokraadid. Nüüd on sotsid oma sihtmärgiks võtnud sõnavabaduse  kõik, mis nende maailmavaatega ei ühti, tembeldatakse vihakõneks, kirjutab HENN PÕLLUAAS.

Sellise praktika tagajärjel vaibub avalik kriitika võimulolijate poliitika ja tegude suhtes kiiresti. Ja see ongi protsessi eesmärk. Tänaste tendentside jätkudes on vaid aja küsimus, millal algab ka Eestis nõiajaht nende vastu, kellel on kindlust enda moraalseid seisukohti ja vaateid kaitsta ning kes julgevad rääkida tõde.

Sotsid ihkavad uut vaikivat ajastut

V

ihakõne Eesti avalikus ruumis kogub hoogu ja kujutab endast päev-päevalt üha reaalsemat ohtu süütutele inimestele,“ kuulutas mõne aja eest sotside üks pea­ ideolooge Sven Mikser. Sellised väljaütlemised ei ole juhuslikud – nendega luuakse kunstlikult fooni vihakõne kriminaliseerimiseks. Juba aastaid on sotsid nõudnud karistusseadustiku muutmist, et nn vihakõne pidajaid oleks võimalik võtta kriminaalvastutusele. Niikaua, kui valitsuses on sotsid, püsib oht, et võimuliidu häältega tehakse see plaan teoks.

Mis on vihakõne? Vihakõne on tegelikult libamõiste, mille kriminaliseerimine loob võimaluse ebasobivate eriarvamuste ja äärmusliberaalsetele „väärtustele“ vastandujate mahasurumiseks ja karistamiseks. Vihakõneks saab kuulutada mistahes väite, mille puhul keegi suudab tõestada, et see on põhjustanud talle vaimseid kannatusi. Eestis ei ole näiteid selle kohta, et nn vihakõne oleks kujutanud kellelegi reaalset ohtu. Pealegi keelab meie põhiseadus rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamise ning karistusseadustik sätestab karistuse juhuks, kui „avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga“. Viha õhutamine on seega juba praegu seadusega keelatud ning mingit vajadust nn vihakõne kriminaliseerimiseks ei ole. Miks siis sotsid ikkagi nii tulihingeliselt vihakõne seadustamise trummi taovad? Põhjus on lihtne: tugev ideoloogiline ja poliitiline surve Euroopast. Eriti aktiivselt on vihakõne seadustamise vajadusest rääkinud sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees, siseminister Andres Anvelt. Seni on Eesti ühiskonna enamus ja paljud ühiskonnateadlased siiski terve mõistuse poolel. Ajaloolane Jaak Valge on osutanud, et kui liberaalne ideoloogia kuu-

Karistamine põhiseaduslike õiguste kasutamise eest piirab sõna- ja tegutsemisvabadust ning toob kaasa diktatuuri ja repressiivse ühiskonna  Foto: Reuters

Meie põhiseadus keelab rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamise. Henn Põlluaas

lutatakse poliitilise korrektsuse abil ainuvõimalikuks demokraatia vormiks, siis pole tulemuseks demokraatia, vaid demokratuur – see on diktatuuri ja demokraatia segu. „Demokratuur tähendab, et riigis toimuvad küll valimised ning ametlikult on ka sõnavabadus, aga poliitikas ja meedias domineerib eliit, kes esitab ainult üht tüüpi arvamusi. Teiste arvamuste esitamine on poliitiliselt ebakorrektne, vaba arutelu piiratud,“ leiab Valge (Huige 31.01.2017), kes taunib igasugust mõtte- ja sõnavabaduse piiramist ja leiab, et demokraatlik ühiskond ei tohi karta eriarvamusi ega summutada diskussiooni vihakõne või mis iganes sildi all. Sotsioloog Iivi Anna Masso on kirjutanud: „Sõnavabadust tulekski tingimusteta kaitsta. Dialoog õnnestub kõige paremini võrdsete partnerite vahel, kes austavad teineteist, julgevad teineteist kritiseerida ning ka taluvad kriitikat. Võimalusi parandada suhteid kultuuri poolest „teistega” on palju, mõttekuritegude kriminaliseerimine pole selleks õige viis.

Sõnavabadus on meie poliitiliskultuurilise identiteedi alustala, milleta ka demokraatia ja õigusriik oleksid sisutud sõnakõlksud.” (Eesti Päevaleht 05.02.2008) Kui praegu võime vabalt nalja visata ükskõik mille üle – niivõrd kui kellegi moraalne ja eetiline majakas võimaldab –, siis sotsid tahavad teisiti. Läänes on karistatud kirikuõpetajaid, kes on keeldunud homoseksuaale paari panemast, pagareid, kes pole nõus pulmatordile kahte peigmeest panema, lapsevanemaid, kes ei luba oma lastele „sooneutraalset“ ajupesu teha, neid, kes seisavad islamiinvasiooni vastu ning loomulikult neid, kes pealesunnitud „vabaduste“ ja uute „tõdede“ vastu sõna on julgenud võtta. Sotsid tahavad sellise repressiivhullumaja tuua ka Eestisse.

Uute „tõdede“ pealetung Õigusteadlane Varro Vooglaid on arutlenud vihakõne üle: „Küsimus ei ole selles, nagu ei peaks tõelist vaenu õhutamist (näiteks avalikke tõsiseltvõetavaid üleskutseid vägivallale) ohjeldama. Küsimus on selles, et siin on meil tegu millegi sootuks muuga – lootuse ja püüdlusega kriminaliseerida ka kõik see, mida võib vaenu õhutamise mõistet laiendavalt tõlgendada solvamise, halvustamise, kellegi õiguste pisendamise või diskrimineerimisele õhutamisena. Üks on selge: kui enam täiesti normaalsete maailmavaateliste tõekspidamiste eest (à la perekond on mehe ja naise vaheline liit, homoseksuaalsed suhted on ebamoraalsed,

islamiimmigratsioon on ühiskonnale kahjulik) ei saa avalikult seista ilma, et peaks riskima kriminaalkaristuse kaelasaamisega, siis on ühiskonnas midagi väga valesti läinud ning ei ole vähimalgi määral liialdus rääkida ideoloogilisest diktatuurist. Kokkuvõtlikult öeldes ei ole probleemiks mitte „vihakõne“, vaid see, et ühiskonnale võõra ideoloogia pealesurumisega kutsutakse esile vihaseid reaktsioone. Näiteks homofoobia polnud Eestis isegi jutuks, enne kui kooseluseadust peale suruma hakati. See, et inimesed tahavad kaitsta oma maailmavaatelisi tõekspidamisi ja meie ühiskonna kultuurilist järjepidevust, on igati normaalne ja ka kiiduväärne, olgugi et seda tuleks püüda teha väärikal ja tasakaalukal moel. Küll aga ei ole midagi kiiduväärset uue ideoloogilise süsteemi vaimselt vägivaldse kehtestamise püüdluses – teeseldes demokraatiat, ignoreerides rahva enamiku tahet ja eirates meie kultuuri alusväärtusi.“ (Blogi „Veritas lux mea!“ 02.05.2015) Vihakõneseadus annaks nii vasak- kui paremliberaalidele represseeriva instrumendi kutsuda ühiskonnas esile hirmuõhkkond – keegi ei teaks, missugune sõnakasutus või mõtteavaldus võib osutuda vihakõneks ja karistatavaks. Kehtestatakse tabuteemad, mille üle arutamine kriminaliseeritakse, nagu osades riikides juba tehtud on. Teisitimõtlejate arvamus kuulutatakse mõtteroimaks, mis tähendab, et sõnadele võib vastata otseste repressioonidega.

Ideoloogiat, mis formaalselt kaitseb „vähemuste” õigusi, aga tegelikult kaotab ühiskonnast sõnavabaduse, kriminaliseerib normaalsuse ning karistab kurjategijate asemel korralikke kodanikke, võib nimetada ka liberaalfašismiks. Kuigi Eesti on ajakirjandusvabaduselt riikide pingerea esiotsas, avaldab meedia peamiselt liberaalseid seisukohti esindavaid mõtteavaldusi ja seisukohavõtte, neist erinevate arvamuste esindajate jaoks on ajalehtede veergudele või televisiooni saamine võrdne lotovõiduga. Vähe sellest, ühiskonnas on tekkinud omamoodi vaikiv ajastu, kus tavalised inimesed eelistavad oma seisukohtade väljaütlemise asemel vaikida – oma meelsuse väljendamine on seotud riskiga saada sildistatud ja lahterdatud mõnda nn ebasoovitavasse ja parketikõlbmatusse gruppi, mis võib tuua kaasa pahandusi näiteks töökohal. Hando Runnel on tõdenud, et me oleme juba jõudnud faasi, kus me oleme nii hirmul, et me ei julge rääkida oma olemise õigusest, riigi suveräänsusest, rahva suveräänsusest! „Ei, me peame kõiki teisi austama, neile vastu tulema, sallima. Aga kui me endast natukesegi räägime: me vajaksime seda või seda – siis öeldakse, et see on rahvuslus. Rahvusluse teine nimi on natsionalism. Natsionalismi lõpp on fašism, aga fašism on ajalooline paha asi, mis tuleb maha lüüa. Mõni poisikene või naisukene tuleb sulle tänaval vastu ja võib sulle öelda, et sa oled fašist.“ (ÕL 23.11.2013) Eesti põhiseadus garanteerib igale inimesele südametunnistuse, mõtte- ja sõnavabaduse, mida vihakõne kriminaliseerimine rikuks. Pole kahtlust, et karistamine põhiseaduslike õiguste kasutamise eest piirab sõna- ja tegutsemisvabadust ning toob kaasa diktatuuri ja repressiivse ühiskonna. Nõukogude okupatsiooni ajal omas üks partei tõe monopoli ja vaba voli karistada kõiki teisitimõtlejaid, teisitiütlejatest rääkimata. Konservatiivne Rahvaerakond teeb kõik endast oleneva, et need ajad enam tagasi ei tuleks. Igaüks saab sellele eesmärgile kaasa aidata väga lihtsalt: ei tohi valida sotsiaaldemokraate!


8

3(6)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Argo Luude: riik peab lõpetama pimeda lahmimise ja panema sihid paika Kuidas muuta Eesti jõukamaks? Eesti ühe suurema jäätmekäitlusfirma AS Eesti Keskkonnateenused (EKT) juhatuse esimees ARGO LUUDE teab vastust, kuid nendib, et praegu töötab riik sellele pigem vastupidises suunas.

I

ntervjuus Konservatiivide Vabale Sõnale selgitab pikaajalise juhtimiskogemusega Argo Luude, mida tuleks muuta, et nii riigil kui ka kogu Eesti rahval hakkaks paremini minema. Samuti avab ta Tallinna endise abilinnapea Arvo Sarapuu tegevuse tagamaid ning põhjendab, miks keelaks ta Euroopasse tulevatel moslemitel islami tunnistamise. Kuna oled kaua tegutsenud prügimajanduses, siis alustame sellest, et küsime, mida tegi Arvo Sarapuu valesti? Sarapuu käitumine lähtus eelkõige ärimehe loogikast, mitte linnaametniku omast. Ärimees näeb ärivõimalusi ja konkurente, linnaametnik peaks aga nägema võimalusi parandada linna arengut ja seda, kuidas tõsta linnaelanike elukvaliteeti. Sarapuu käitus nii, nagu oleks kõik jäätmevedajad tema konkurendid, keda tuleb infost eemal hoida ja kellele tuleb kaikaid kodarasse loopida. Mis muutus Sarapuu abilinnapeaks tulekuga? Sarapuu saamisega abilinnapeaks lakkas igasugune suhtlus linna keskkonnaameti ja Jäätmekäitlejate Liiduga, samuti omavaheline suhtlus erinevate jäätmekäitlejate vahel. Hanketingimused koostati selliselt, et need soosiks Sarapuule alluva ettevõtte turule tulemist, mitte poleks kasulikud linnakodanikele. Ka linna keskkonnaamet mehitati inimestega, kes ei olnud mitte spetsialistid, vaid pigem kellegi tuttavad. Sarapuu ründas eraettevõtteid (välja arvatud loomulikult Baltic Waste Management) ja süüdistas neid, et nemad on põhjustanud kaose Tallinnas. Kasutusel olid fraasid väljapressimisest, monopolist, kartellist

– mis iganes sülg talle suhu tõi. Aga probleem ei olnud eraettevõtetes. Linn kuulutas prügiveohanked välja aastal 2014 ja sellel aastal tehti ka hinnapakkumised. Lepinguid hakati aga täitma alles 2017 ehk 2,5 aastat hiljem, ja kõiki pole senini täitma asutud. Põhjuseks on olnud linna keskkonnaameti viivitamine, millele võib omakorda otsida põhjuseid sellest, et Sarapuu kontrollitav Baltic Waste Management ei olnud valmis ega võimeline varem vedudega alustama. Vahepeal tõusis kütuseaktsiis mitu korda, palgad tõusid. On arusaadav, et ettevõtted ei tulnud enam ots-otsaga kokku ja soovisid hinda tõsta. Hinnatõstmise võimalus oli lepingutes täiesti olemas. Sarapuu nimetas seda aga väljapressimiseks. Mis oli Sarapuu motiiv? Üheks motiiviks oli kindlasti soov saada ise sellest ärist üht- või teistmoodi tükk kätte. Ta proovis osta ära erinevaid ettevõtteid. Kuna see ei õnnestunud, siis kasutati teistsugust lähenemist. Kui istud korraga nii rikka tellija kui ka pakkuja toolil, on vabadus teha just sinule sobivad tingimused. Sul on võimalus hankelt kõrvaldada konkurendid. Sul on võimalus kasutada linna propagandamasinat, mille kaudu saab valge mustaks ja musta valgeks rääkida. Ja peamine – sa saad suunata raha. Sarapuule kuuluv firma rendib prügiveokeid firmale, mille ta ise oma positsiooni kasutades Tallinna turule aitas. On ju selge, et mida edukamalt see ettevõte linnas toimetab, seda rohkem autosid renditakse, seda suurem on rahavoog, mis Sarapuu ettevõtte kontodele liigub ja seda suurem on viimaks tema perekonna isiklik heaolu. Sarapuud soovivad, et Riigi­kogu muudaks jäätmeseadust selliselt, et omavalitsus ei peaks

Argo Luude, korruptiivse linnavõimu suurimaid kriitikuid 

üldse konkursse korraldama, vaid võiks ise prügiveoga tegeleda. Siis jääks Tallinnas prügi vedama ainult Tallinna linn. Kas tundub, nagu aitaks selline tegevus kaasa konkurentsikasvule? Kas prügiveohinnad on kallinenud või odavnenud, kas prügiveo kättesaadavus on paranenud? Tallinna linn planeeris sel aastal saada prügiveost neli miljonit eurot käivet ja 800 000 eurot kasumit. See teeb käiberentaabluseks 20%. Eraettevõtetel on vastav näitaja 4-5%. Need arvud peaks ütlema linna poolt pakutava teenuse hinnataseme kohta kõik. Tallinn ei ole Eesti ainus korruptsiooni- ja varguse pealinn. Ka Kohtla-Järvel, Narvas, Jõhvis, Tallinna

rikastes lähivaldades, aga ka päris pisikestes kohtades, ajavad valitsevad sõpruskonnad üksteisega tulusat äri ja hangeldavad (kinnis)varaga. Kuidas oleks võimalik saada korruptsioon kontrolli alla? Üheks korruptsiooni kontrollimise vahendiks on vaadata üle kogu bürokraatia. Kas kõik igasugu load, nõusolekud, litsentsid ja kinnitused on ikka vajalikud. On selge, et mida suurem on bürokraatia, seda suurem on tõenäosus, et keegi soovib asju lahendada kiiremini ehk altkäemaksude abil või näeb keegi võimalust lisa teenimiseks, tehes ettepaneku altkäemaksu saamiseks, et mingid asjad hakkaksid sujuma. Kui teeksime asjaajamise lihtsamaks, nii et väheneks vajadus eri liiki ametnike käest midagi saada, siis väheneks ka korruptsioon juba iseenesest.

Foto: Konservatiivne Vaba Sõna

Kas korruptsiooni on üldse võimalik kontrolli alla saada? Kindlasti on võimalik asju ümber korraldades olukorda parandada. Toon lihtsa näite. Palju korruptsiooni omavalitsustes on seotud riigihangetega. Praegu on tihti juba hanketingimustest näha, et asjad pole puhtad, lisatud on kellelegi kasulikke piiravaid või välistavaid tingimusi. Hangete vaidlustamine käib rahandusministeeriumi juurde loodud spetsiaalses komisjonis. Täna puudub sellel komisjonil soov süveneda ja uurida, kas on hanke koostaja lisanud äkki tingimustesse midagi sellist, mis võib viidata kellegi korruptiivsetele huvidele. Näiteks sai Tallinna jäätmeveo puhul komisjonilt korduvalt küsitud, kas suure hulga odavamate pakkujate tagasilükkamine paljudel hangetel korraga ei


www.ekre.ee

viita korruptiivsele mustrile, kuid komisjon lähtus eelkõige soovist anda omavalitsusele õigus, mille tõttu tõlgendati seadust nii kitsalt kui võimalik ja omavalitsuse kasuks. Nüüdseks on selge, et hangetel tehtud otsused olid siiski langetatud pigem korruptiivsest huvist lähtuvalt. Kui Sa mõtled erinevatele Eesti KOV-idele, siis mis on nende kõige suurem tugevus ja kõige karjuvam nõrkus? Mu arvates on nii tugevuseks kui nõrkuseks need inimesed, kes omavalitsuses töötavad. Ja see pole tihti üldse seotud omavalitsuse suurusega. On olnud juhte, kes on suutnud väikest valda väga arukalt majandada, nii et kõik teenused on osutatud ja vallal pole üle jõu käivaid võlgu. Samas kuuleme suurtest omavalitsustest, kus asju aetakse uisapäisa, võetakse suuri laene küsitavatele projektidele ja kus valitseb suhtumine, et pärast meid tulgu või veeuputus. Kas praegune haldusreform on loogiline? Arvestades Eesti rahvaarvu ja üldist olukorda, siis on selge, et haldusreform oli vajalik. Nii pisikesele riigile on 220 omavalitsust kindlasti palju. Kui aga vaadata praegu läbiviidavat reformi, siis tuleb tõdeda, et loogikat on olnud vähe. Arvestatud ei ole elanike arvamusega. Viidi küll läbi küsitlused, kuid nende tulemused polnud siduvad. Mis demokraatia see on? Viime läbi hääletuse, aga otsustab ikka koosoleku juhataja. Kus on siin loogika? Ja paljud uued omavalitsused on ilma igasuguse ajaloolise ühisosata. Lihtsalt on pandud kokku mingid moodustised ja tihti pole isegi võimalik ühistranspordiga uude vallakeskusse sõita, ilma et ei peaks enne mõnes suuremas linnas ümber istuma ja meeletult aega kulutama. Selline reform ääremaastumist kindlasti ei vähenda. Ma ise oleksin esimese asjana paika pannud selge ja arusaadava eesmärgi – mida me saavutada tahame? Sellest lähtuvalt oleks pidanud toimuma kõik muu. Kindlasti oleksin lubanud rohkem paindlikkust. Pole ju vahet, kas vallas on 4800 või 5000 inimest. Kindlasti oleks pidanud arvestama kohalike elanike hääletusel saadud otsustega ja kindlasti oleks pidanud jälgima, kus on tõmbekeskused, millega liituda. Nii oleks liitumisel olnud arusaadav loogika. Lihtsalt piiride ümberjoonistamine ei saa olla eesmärk omaette. Kas vaeste valdade omavahel ühendamine, piiride mehaaniline nihutamine ja omavalitsuste nimede muutmine on arukas? Ei, see ei ole arukas. Meil on uued suuremad vallad, on uued nimed, eelduslikult ehk on ka valitsemiskulud väiksemad. Aga edasi? Kui me räägime Eesti riigi kestmisest, siis kas need uued omavalitsused aitavad sellele kaasa? Kas inimeste

3(6)/2017

EESTI EEST!

turvalisus paraneb? Kas teenuste kättesaadavus ja asjaajamise kord muutub paremaks? Kas töökohti tuleb omavalitsustesse juurde? Kardan, et neile küsimustele positiivseid vastuseid anda ei saa. Edasi tuleb küsimus, miks me selle reformi üldse tegime? Kas ei või juhtuda nii, et kuigi praegu saadakse jõuga mõnel pool 5000 või 10 000 elanikku kokku, aga viie-kuue aasta pärast on liidetud omavalitsus taas inimestest poolenisti tühjaks jooksnud? Piiride muutmine ei hoia ju inimest Ahjas või Türil, kui seal pole tööd ja leiba. Täpselt nii ongi! Inimesed ei lahkunud maalt sellepärast, et vallad olid väikesed. Lahkuti eelkõige sellepärast, et tööd polnud. Valdade piiride muutmisega ei teki töökohti juurde ega muutu kellegi elukvaliteet paremaks. Eelkõige on küsimus töökohtade olemasolus. Pikka aega on valitsus öelnud, et nemad ei saa majandusega midagi teha ja meil on vaba turumajandus, mida riik ei reguleeri. Ja üleüldse sõltuvat kõik sellest, kuidas läheb Soomel ja Venemaal. Mina sellega nõus ei ole. Kui vaadata keskmist töötajate arvu Eesti ettevõtetes, mis on umbes 15, ja näiteks LääneEuroopas, kus see on umbes seitse, siis võiks mõelda, miks see nii on. Üks põhjus on selles, et Eestis on jätkuvalt vähe väikeettevõtlust, nn perefirmasid, mis toidaks ära iseenda ja looks paar-kolm töökohta ka lisaks. Aga miks siis Eestis neid nii vähe on? Põhjus on jälle selles eelnimetatud bürokraatias. Eesti ametnikku ei huvita see, mis on riigile tervikuna kasulik. Teda võib-olla pole isegi kunagi niimoodi mõtlema ärgitatud. Tema tahab teha oma elu võimalikult lihtsaks ja turvaliseks – võtame aga kõik EL-i direktiivid ilma igasuguse adaptsioonita üle. Adapteerimine tähendaks ju vastutuse võtmist, aga seda meie ametnik ei soovi. Ja hiljem nõuame, et kõiki direktiive punkti pealt täidetaks.

natas ta hambad ristis ära. Sellises keskkonnas ei taha keegi ettevõtlusega, vähemalt väikeettevõtlusega, tegeleda ja seetõttu kaovad ka töökohad maalt. Oleks ülimalt lihtne kogu see süsteem ümber teha, raiuda bürokraatia kombitsad maha ja anda inimestele tagasi usk tegeleda ettevõtlusega, mis aitaks toita ära ennast ja oma naabrigi. Ja ma ei imestaks, kui töökohti tekkiks nii palju, et mingit haldusreformi poleks vajagi.

Mitut nn pagulast oleks võimeline Eesti ülal pidama ja integreerima? Esiteks ei ole minu meelest õige

Kui tegutsema hakkad, siis on kohal meeletu ametnike parv, sõltuvalt tegutsemisvaldkonnast. Kõik tahavad midagi saada, kedagi kaitsta, karistada, hoiatada. Selle jama peaks kiiresti ära lõpetama. Argo Luude

Eesti on eestlaste maa ja meie ainus kodu, kus kõneldakse eesti keelt. Mida arvad sellest, et siia tuuakse elama aina rohkem kaheldava taustaga araablasi? Ei pea olema selgeltnägija või hiromant, et sellele küsimusele vastata. Piisab, kui vaadata Rootsit, Inglismaad, Prantsusmaad või Saksamaad, et saada aru, millist ohtu kujutab islam vabale maailmale. Kahjuks ei taheta Euroopas aru saada sellest, et vägivaldses vaimus kasvatatud inimese geograafilise asukoha muutmisega ei muutu tema olemus. Naiivne on oodata, et ühe tegelase, kes Süürias on tapnud ja anastanud, transportimine mõni tuhat kilomeetrit eemale muudab tema meelt. See oleks võimalik võib-olla sel juhul, kui ta tõepoolest sattukski elama täiesti üksinda täiesti teistsuguste inimeste sekka. Või ehk siis, kui mitte ta ise, aga võib-olla ta lapsed võtaksid omaks teised väärtused. Ent kuna Euroopasse tuleb neid miljoneid, siis tekkivad neil oma kolooniad, kus nad jätkavad elamist ja tegutsemist täpselt nii, nagu nad seda tegid oma kodumaal ja seetõttu jõuavad siia ka kõik needsamad probleemid, mis olid nende kodumaal. Euroo-

Maksudega pole mõtet mängida. Oleks vaja kuulata eksperte, teha põhjalikud analüüsid, vaadata teiste riikide kogemusi, ja alles siis hakata edasi mõtlema. Argo Luude

Mäletan, kuidas mu sõber soovis avada väikest pagaritöökoda. Ta jahmerdas peaaegu aasta, et saada kätte vajalikud load ja litsentsid, kooskõlastused, nõusolekud jne. Üks inspektor teise järel vooris ta tegutsemiskohta ja muudkui esitas nõudeid. Iga nõue tähendas nii ajakui rahakulu. Kui tal poleks olnud seadmed juba ostetud, oleks ta tõenäoliselt käega löönud, aga sel põhjusel kan-

võib mõnes Euroopa riigis sattuda kohtu alla. Kui aga islamistidel lubatakse tulla siia koos kõigi oma kommete ja traditsioonide, väärtuste ja muu sellisega, siis juhtubki see, et üha rohkem hakkame nägema Euroopas samu asju, mida näeme praegu Iraagis, Süürias ja Afganistanis.

pa peaks ütlema selgelt, et saame pakkuda teile uut kodu, kuid meie reeglite kohaselt peate te hülgama islami, mis on puhas vägivallausk – ja kui keegi väidab vastupidist, siis lugegu enne koraan läbi ja väidelgu seejärel edasi –, peate loobuma oma tavadest ja traditsioonidest ning võtma üle uue identiteedi, sellise, nagu on Euroopas. Samas me teame, et ainuüksi niisuguse mõtte esitamise eest

lähenemine, nagu oleks kedagi vaja ülal pidada. Kui siia tuleb inimene välisriigist, siis tuleb teha talle selgeks, et siin saab elada vaid nii, et tuleb käia tööl või tegeleda ettevõtlusega ja teenida ise endale oma ülalpidamine. Pole mõtet harjutada inimesi elama jõude kellegi teise arvelt. On selge, et võõrast kultuurist tulnul on see raske, aga sellega tuleb arvestada juba oma kodumaalt lahkudes. Kui elu Euroopas tundub liiga raske ja keeruline, siis on võimalus minna ju ka mõnda Araabia riiki, kus sõda pole: Saudi Araabia, AÜE või kasvõi Iraan on turvalised maad, kultuur ja keel on sama, majandus tugev ja töökäsi on seal vaja. Kui aga otsustati tulla siia, siis tuleb ka need raskused üle elada. Kindlasti ei tohiks Eestis tekkida nn pagulaste kolooniaid. Pagulased peaks olema nii hajutatud, et on sunnitud õppima selgeks keele ja võtma üle meie tavad ja kultuuri. Sa oled kolme ilusa tütre isa. Kas annaksid oma õnnistuse, kui mõni neist tuleks ühel päeval sinu juurde, käevangus moslemipoiss ja ütleks, et nüüd nad abielluvad? Oma laste puhul lähtun ma põhimõttest, et igaüks teeb ise oma valikud ja vastutab ise tagajärgede eest. Kui mõni tütar soovib abielluda moslemiga, siis kindlasti ei hakka ma kedagi püssiga taga ajama ega loobu oma tütrega suhtlemisest. Aga soovitus, mis ma saan neile eluteele kaasa anda on ikka selline, et kooselu on tõsine asi. Armumine tuleb ja läheb, aga väärtused, põhimõtted ja kultuur jääb. On kindlasti palju-palju raskem elada koos kellegagi, kelle arusaamine elust ja asjadest on sinu omast väga erinev. Kas see on seda kõike väärt? Ma ei arva ühestki inimesest halvasti lihtsalt sellepärast, et ta on moslem või hindu või keegi kolmas. Aga ma ei pea ka nõustuma sellega, mismoodi nad elust ja olust aru saavad ja ma ei pea aktsepteerima nende tegusid. Ma usaldan oma tütreid ja usun, et nad teevad hea valiku.

9

Oled pikaajaline tegevjuht ja ettevõtja. Mis oleksid kolm kõige olulisemat asja, mida sinu meelest peaks Eesti majanduses kindlasti muutma või reformima? Eesti on väike riik, meie majandus on väike, ettevõtted on väiksed. Oleks loogiline, et Eestis käiksid asjad kiiresti. Aga tegelikkus on vastupidine. Bürokraatia on nii meeletult kasvanud, et kõik liigub teosammul. Ettevõtte saab küll asutada 20 minutiga, kuid see on ka kõik. Edasi on tarvis hankida mustmiljon tunnistust, litsentsi, akrediteeringut, registreeringut, tõendit või muud säärast. Ja reaalselt saab ikka tegutsema hakata ehk alles aasta hiljem. Ja kui tegutsema hakkad, siis on kohal meeletu ametnike parv, sõltuvalt tegutsemisvaldkonnast. Kõik tahavad midagi saada, kedagi kaitsta, karistada, hoiatada. Selle jama peaks kiiresti ära lõpetama. Kuidas suhtud 2018. aastast kehtima hakkavasse astmelisse tulumaksu? Väga rumalal viisil kehtestatud maks! Kas keegi arvab, et 6000 astmega maks on normaalne? Kui oli kange tahtmine teha astmeline tulumaks, siis teinud see Soome või Rootsi eeskujul, aga sellist segadust poleks olnud mõtet luua. Paljud inimesed sellest aru ei saa ja 2019. aasta tulude deklareerimine saab olema põnev. Milliseid valitseva koalitsiooni maksumuudatusi pead ettevõtlusele kõige hukutavamaks? Vaadates plaanitavaid maksumuudatusi, siis nende hulgas puuduvad sellised, mis oleks tulevikku vaatavad, ettevõtlust või ühiskonda kuhugipoole suunavad. Igasugu aktsiisid, mis mõjutavad meie ettevõtete kulusid võrreldes naaberriikidega vähendavad meie ettevõtluse konkurentsivõimet. Kui ettevõtetes nähakse vaid lüpsi­lehmi, kellelt raha välja pumbata, siis sellise suhtumise korral tuleb häda kiiresti õuele. Kuna tegu on pikaajaliste protsessidega, siis alguses ei pruugi midagi märgata, aga kui asi hakkab hapuks minema, saab laeva uuesti õigele kursile keeramine olema pikk ja vaevaline. Millised neist peaks kindlasti ära jätma? Maksudega pole mõtet mängida. Oleks vaja kuulata eksperte, oleks vaja teha põhjalikud analüüsid, vaadata teiste riikide kogemusi, ja alles siis hakata edasi mõtlema. Mis aga peamine – tuleks seada eesmärgid, miks me midagi teeme ja kuhu me oma tegevusega välja tahame jõuda. Praegu see täiesti puudub. Seetõttu soovitaks võtta aja maha, defineerida ära nii riigi, erinevate ühiskonnagruppide kui ka ettevõtluse lühemad ja kaugemad arengueesmärgid ning sellest lähtuvalt planeerida tegevused. Muidu on vaid üks pime lahmimine.


10

3(6)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Evelin, Helis, Meril ja Anti Poolamets oma kodus Kulina mõisas

Perekond Poolamets sajanditevanuseid traditsioone jätkamas Anti ja Evelin Poolametsal sai kolm aastat tagasi pealinnaelust küllalt. Nad otsustasid rajada oma uue kodu Lääne-Virumaal asuva Kulina mõisa pärnade ja tammede alla eesmärgiga arendada ettevõtlust ja kogukonnaelu.

A

nti ja Evelin kohtusid kunagi Eesti Kunstiakadeemia kohvikus ja paar on kokku jäänud tänaseni. Kulina mõisahoovis lippavad ringi nende kaks rõõmsameelset ihuvilja, kellest vanem, Helis, alustab saabuval sügisel oma kooliteed Vinni-Pajusti gümnaasiumis.

„Saabusime siia kolm aastat tagasi kevadel kuumal maikuu päeval, otsides maakohta. Kõik näis ideaalne, samas mehe kätt vajav ja väljakutset pakkuv,“ räägib Anti. Kulina mõisahoovis jookseb ringi kolm kaunist hobust: Tori täkk Hurmur, indiaani hobust meenutav poni Wilbur ja ruun

Altius. Nemad on rohkem perenaise Evelini hobi ja lasterõõm, kuid pakuvad silmarõõmu ka turistidele. Just on külas käinud grupp Soome estofiile, kes olid kaunitest mõisavaadetest vaimustuses. „Siin on palju tööd teha. Korrastamist vajab nii peahoone kui ka mõisapark, kus niidumasinatena tegutsevad kolm hobust. Mõtleme toodetest nagu Kulina mesi ja Kulina siider. Abikaasa Evelin on õppinud Tartu Ülikoolis keemiat ja kunstiakadeemias disaini. Küll ta nende toodetega hakkama saab,“ vestab juura- ja ajaloolase haridusega Anti Poolamets. Ta nendib: „Me liigume siin ajaga vastuvoolu. Kõik inimesed ei

pea istuma Tallinna ummikutes ja koostama müügiaruandeid Exceli­ -tabelites. Kui me maale tulime, ei tundnud me siin kedagi, aga hiljuti pidasime Kulina mõisas tegutsenud kooli 90. aastapäeva. Kulina kool tegutses mõisas kuni 1999. aastani. Ühe klassiruumi tahame isegi väikse koolimuuseumina taastada.“ Mõisas on Poolametsad korraldanud mitmeid laiemale avalikkusele mõeldud üritusi. Kontserdiga on üles astunud Tiibeti muusik, eelmisel aastal korraldati kahepäevane kirjandusseminar tuntud kirjanike osavõtul. Huvilised on saanud külastada Kulina mõisa ka avatud talude päeval.

„Me ei ostnud seda kohta suvilaks, tahame mõisale elu sisse puhuda, sulanduda kohalikku kultuuriruumi ja jätkata sajanditevanuseid traditsioone,“ ütleb Anti, kelle sõnul tuleks Eesti kultuuri ja traditsioonide alahoidmist võtta tõsisemalt kogu riigis. „Areng ja innovatsioon ei tohi tulla meie kultuuri ja rahvuse kadumise hinnaga.“ Juura- ja ajalooharidusega Anti on ühtlasi Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Lääne-Virumaa ringkonna esimees ning on sügiseste valimiste tõenäoline Rakvere linnapea kandidaat. Ta ütleb, et Rakvere on palju saavutanud, kuid veel rohkem on


www.ekre.ee

3(6)/2017

EESTI EEST!

11

Anti, Evelin, Helis ja Meril suundumas Wilburi ja Hurmuriga ratsutama

Fotod: erakogu

teha. „Kindlasti tuleb üle vaadata plaanitav riigigümnaasiumi asukoht ja peatada seltskond, kes üritab teha Rakverest Põhjala homopealinna,“ rõhutab Anti, kes peab end uusvasakpoolse ideoloogia rajaja Herbert Marcuse leppimatuks vastaseks. Saksa päritolu California filosoofi Herbert Marcuse tähelend algas Vietnami sõja ajal, kui tema filosoofia sai Läänes ülipopulaarseks. Marcuse oli marksist, kuid erinevalt oma rahvuskaaslasest, kommunismi ja represseerimise isast Karl Marxist, ei pidanud Herbert Marcuse revolutsiooniliseks klassiks mitte proletariaati, vaid vähemusi. Just vähemuste abil soovitas ta lammutada varasem ühiskond. Marcuse arvates tuleb kõik normaalne kuulutada ebanormaalseks. Traditsioonilise ühiskonna lõhkumisel on kasuks kõik „piinatud” vähemused nagu immigrandid, anarhistid, homod, lesbid ja muud seksuaalvähemused. Traditsioonilise jõu piiramiseks tuleb vähendada põlisrahva rolli, sealhulgas põlisrahva protsentuaalset osa rahvastikus, ja ka juhtivrolli nende omas riigis,

Saabusime siia kolm aastat tagasi kevadel kuumal maikuu päeval, otsides maakohta. Kõik näis ideaalne, samas mehe kätt vajav ja väljakutset pakkuv. Anti Poolamets

sest see aitab enamuse soove alla suruda. Seejärel tuleb anda otsustav löök enamusele ja põlisrahvale ning luua revolutsioonilisele marksistlikule eliidile kasumlik tulude ümberjaotussüsteem. „Me ei teadvustada seda, aga teatud protsesside ja massikultuuri ilmingute taga on ideoloogia ning varjatud ja salakaval ajupesu,“ ütleb Anti. „Kaosest ei sünni uus ja parem eelarvamustevaba inimene, millest unistasid nõukogude inimest aretanud kommunistid või uusvasakpoolsuse ideoloogid Läänes. Venemaal oli tulemuseks verine kodusõda ja sellele järgnenud massirepressioonid. Täna näeme, kuidas kodusõda on jõudnud „roiskuva“ Lääne suurlinnade tänavate-

le. Näeme, kuidas Briti impeeriumi pealinn London või sotsiaaldemokraatlik heaoluriik Rootsi on suundumas kaosesse ja pimeduse ajastusse. Teatud poliitilised jõud toetavad Rootsis massiimmigratsiooni, et püsida pagulaste häältega võimul. Rooma riigi varemetele tekkis aga uus tsivilisatsioon alles 500 aastat hiljem. Pagulased ei sulandu uude kultuuriruumi, vaid toovad kaasa kaose, plahvatusliku ja kontrollimatu kuritegevuse laine. Sa võid ju nimetada verise noaga mööda Londoni tänavat ringijooksvat sisserändajat „valgustatud islamirevolutsionääriks“, kuid tavaliselt nimetatakse sellist tüüpi siiski ohtlikuks kurjategijaks,“ seletab Anti Poolamets, kes on töötanud õppejõuna Sise-

Mesinik Evelin pärnade all

kaitseakadeemias ning puutub korrakaitsega otseselt kokku ka abipolitseinikuna patrullis käies. Samal ajal kui peremees Anti arutab populaarsetel teemadel ja perenaine Evelin lauda katab, käib väike peretütar Meril ringi kanalas ja korjab mune. Kirjud kanad käivad ikka maaelu juurde ja nende pidamine sobib ökomõisa suurepäraselt. Ka Evelinil jagub jaksu mütata ühiskondlikul rindel. Ta kavatseb kandideerida Konservatiivse

Rahvaerakonna nimekirjas Vinni vallas, sest tema arvates oleks vaja valla juhtimise juurde uusi inimesi. „Muidu jäädakse mugavustsooni mõnulema ega märgatagi, et võimalused muuta elu maal paremaks on palju suuremad. Vinni vallale on rohkem särtsu vaja, siis on meid ka Eesti kaardil näha,“ ütleb Evelin. Poolametsade Kulina mõisa võib igaüks tulla kaema üle-eestilisel avatud talude päeval, mis tänavu toimub 23. juulil.


12

3(6)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Võõrsil õpib Eestit

rohkem armastama Kristel koos pojaga

Väikeettevõtjast jurist KRISTEL MENNING on särav ja tegus naine, keda erialane töö viis mitmeks aastaks Inglismaale. Just kodust eemal õppis ta Eestit ja eestlasi veelgi kõrgemalt hindama. Nüüd kavatseb ta anda oma panuse, et oma kodus Viimsis vallajuhtimine õigetele rööbastele tagasi aidata.

K

risteli kodu Püünsi külas sai mõne aasta eest Viimsi vallavalitsuselt ilusaima koduaia preemia. Kristel on suurepärane kokk, 9-aastase poja pühendunud ema ja EELK Viimsi Jaakobi koguduse nõukogu liige. Ka praegu, mil on Eesti suve kõige kaunim aeg, valitseb Kristeli aias kord ja ilu. „Kui inimesed mu aeda vaatavad, siis nad ei usu, et ma olen siin ise n-ö lillegi liigutanud. Ikka arvatakse, et kui on pikk ja blond, siis vaevalt ta aias toimetab. Aga olen kõik ise teinud. Mul on lapsepõlvest peale olnud väga tugev töökasvatus. Niisama ei ole ma saanud kunagi logeleda. Olen kõik ise teinud ja kujundanud,“ räägib Kristel. Kristel kolis koos vanematega Viimsisse 25 aastat tagasi. Ta käis toonases Viimsi keskkoolis. Tema isa oli meremees. Nad elasid nõukogude aja lõpus 5 aastat Kirovi näidis-kalurikolhoosis Omedu külas. „Ma olen Kirovi näidislaps,“ muigab ta. Kirovi kalurikolhoos oli sisuliselt riik riigis. Sealsetel elanikel olid hüved, mida ülejäänud Nõukogude Eesti elanikel ei olnud. „Aga sellegipoolest pidime vennaga aias rohima ja vanematel

abiks olema kurgikasvatamisel, see oli sel ajal kõva äri, mida aeti vabal ajal. Seejärel hakkasime Viimsisse Püünsi külla oma maja ehitama. Mäletan, et ehitamise ajal ei olnud meil mõnda aega vett ja elektrit, pidime siis vett eemalt kaevust tassima. Niisama hõlpelu, nagu praeguse aja lapsed saavad endale lubada, meil küll vennaga ei olnud. Kogu aeg oli vaja askeldada ja ema aidata,“ meenutab Kristel. Kui ta keskkooli lõpetas ja Tartu ülikooli juura sisseastumiskatsetele läks, tundsid vastuvõtukomisjoni liikmed huvi, kas Kristeli vanemad või vanavanemad on ka õigusteadusega tegelenud. Tihtipeale on nii, et juristide järglased lähevad ka juurat õppima. „Aga mina olin ülejäänud sisseastujate seas täielik valge vares. Mina ei olnud lõpetanud niinimetatud eliitkooli ja mul ei olnud isegi mitte ühtki sugulast varem õigusteadust õppinud,“ märgib Kristel. Aga juurasse ta sisse sai ja selle ka õigeaegselt ja viisakate tulemustega ära lõpetas. Kristelil, nagu paljudel teistelgi eestlastel, on oma noore ea kohta ka mitmeaastane välismaal elamise ja töötamise kogemus.

„Reisisin esimest korda 18-aastaselt koos sõbrannaga Suurbritanniasse. Riiki, mis on üdini konservatiivne, täis traditsioone ja ajalugu. Mu üllatus oli suur, kui esimest korda Birminghami – suuruselt teine linn Inglismaal – Hagley Roadil nägin mošeesid, sarides naisi ja turbanitega mehi. Poed olid täis India riidemoodi ja tänavatel asusid erinevad India toiduja vürtsipoed. Möödasõitvatest autodest kostus India muusikat. Sel hetkel mõtlesin, et kuhu ma küll sattunud olin… See ei olnud vana hea Inglismaa, mida olin telerist näinud ja mille kohta ajalooõpikust lugenud. Ainsad, mis Briti suurlinna tänavatelt puudusid olid pühad lehmad. Vanematele rääkisin tögamisi, et sattusin Indiasse,“ meenutab Kristel. „Mõne aja pärast sai selgeks, et linnas olid erinevad linnaosad, kus elasid Briti koloniaalmaade rahvaste kogukonnad, ja sai ka selgeks, millisesse linnaossa valged teretulnud polnud. Selline kogemus pani mind siiralt ja südamest hindama meie enda kodumaad ja meie oma Eesti inimesi. Mäletan, kuidas vandusin endale, et see reis Suurbritanniasse, eriti Birminghami, jääb mu viimaseks reisiks saareriiki. Kuid nagu öeldakse: ära iial ütle iial. Elul olid minuga teised plaanid.“ Juba aasta pärast elas Kristel oma eestlasest elukaaslasega Walesi pealinnas Cardiffis, kus ta töötas kolm aastat õigusassistendina advokaadibüroos Eversheds LLP. „Tõsi, Cardiff on oluliselt valgem ja oluliselt rahvuslikum linn.

Korruptsioon tuleb lõpetada ning vald peab hakkama rohkem tegelema inimeste abistamisega. Kristel Menning

Kõmrid ehk uelslased peavad end inglastest erinevaks ning hoiavad oma kultuuri ja identiteeti,“ märgib Kristel. Cardiffis tajus ta, et seal hinnatakse eestlasi kõrgelt. Esiteks on eestlastel kõrge tööeetika – töö tehakse alati ära. Teiseks hindavad kohalikud väga nn valget tööjõudu, sest erinevalt Aasia päritolu immigrantidest ei jää eurooplastest sisserändajad Suurbritanniasse reeglina igaveseks. Ka Kristelil polnud kavatsust Suurbritanniasse jääda. „Sealne töö annab elukooli ja kogemuse, aga Eestit ma pikemaks ajaks välismaa vastu ei vahetaks. Sest tegelikult on meil Eestis hea elu. Loomulikult on parandamist vajavaid asju palju, kasvama peab meie palgatase, et peatada väljaränne. Aga mitte kusagil mujal ei ole nii häid inimesi kui Eestis. Me peame oma inimesi hindama ja kaitsma. Iga kord, kui ma Inglismaalt Eestisse jõudsin, tundsin, et rohi on siin rohelisem.“

Foto: erakogu

Pärast Eestisse naasmist töötas Kristel aastaid Nordea ja SEB pangas juristina ja tegeles nii liisinguküsimuste kui võlgadega kimpus olevate klientidega. Mõlemad valdkonnad andsid põhjalikud ja praktilised teadmised võla- ja asjaõigusseadustikust. Samuti on Kristel osaühingu Zanotti Külmatehnika ainuosanik ja juhatuse liige. Firma tegeleb kütte-, ventilatsiooni- ja kliimaseadmete paigaldusega. Tänavu kevadel astus Kristel Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmeks ja ta valiti EKRE Viimsi osakonna asejuhiks. „Mulle sobivad EKRE põhimõtted, mille kohaselt tuleb hoida eestlust ja Eesti inimesi. Samuti meeldib mulle, et EKRE poliitikud räägivad asjadest keerutamata ja otsekoheselt.“ Ka Kristel ütleb otse välja, et Viimsi valda saab paremini juhtida kui praegu. Tema südameasi on Viimsisse tagasi tuua nii pääste­ autod kui ka kiirabi ning luua valveapteek. „Praegu tuleb kiirabi ja päästeauto sisuliselt Tallinna kesklinnast, aga sealt on Viimsisse 16-18 kilomeetrit. See on väga pikk vahemaa, eriti olukorras, kus midagi põleb või keegi vaagub hinge,“ tõdeb Kristel. „Vaja on ka Viimsis resideeruvat politseipatrulli.“ Kristeli hinnangul on vajalik, et kogu Eestis tuleks vallavõim inimestele lähemale. „Korruptsioon tuleb lõpetada ning vald peab hakkama rohkem tegelema inimeste abistamisega. Eestist peab saama kõigi eestlaste jaoks parim paik maailmas, kus elada ja töötada.“


www.ekre.ee

3(6)/2017

EESTI EEST!

13

Poliitilisest aust ja kohusest rahva ees Kohutav on hävitada oma rahva mentaliteeti ja tulevikku isikliku magusa suutäie nimel, aga mõnedele ei ole see probleem, nendib kirjanik ROLAND TÕNISSON ja hoiatab, et selliste kommionude ja kommipoiste nahka ei tohi lasta meie rahval minna.

K

ui keskaegses Tallinnas noor aadlimees või linnakodanik pittu läks, võis ta vabalt võtta riidekirstust välja oma vanaisa noorpõlve pidurüü, selle tolmust puhtaks kloppida, ülle tõmmata ja seejärel kaunite pürjelipiigadega tantsupõrandal uhkeid poognaid tehes nende imetlevaid pilke võita. Mood muutus aeglaselt ja maailm oli igavalt stabiilne. Kuulsate inglise muruplatside saladuski peituvat lihtsalt selles, et kolmesajast aastast regulaarsest hoolitsemisest piisavat täiesti, seejärel võib vähem vaeva näha. Elame praegu ajal, mil paljugi muutub peadpööritava kiirusega. Oleme tunnistajaks sellele, kuidas vähem kui ühe inimpõlve (25 aastane periood) jooksul võib muutuda kogu rahva mentaliteet. Õigemini, kuidas ilmub esile seltskond inimesi, kes kuulutab oma rahva haigeks ja hakkab teda ravima. Õpetusi ja vahendeid, kuidas seda teha, on valmis jagama need, kes on huvitatud oma mõjupiirkonna laiendamisest. Teenreid leiavad nad nende seast, kes on valmis võõra onu

1960. aastate progressivistid nii Soomes kui ka Ameerika Ühendriikides said oma tegevuseks vajalikud vahendid Moskvast. Roland Tõnisson

käest kommi vastu võtma hoolimata keelust, et selliste onudega ei ole nalja: nad annavad kommi, aga võtavad sinu au. Muutunud ei ole mitte papa-mamma elukäsitlus, vaid maias perepoeg sülitab kaares vanemate õpetusele ja on valmis magusate kommide eest loobuma kõigest, mis talle kodunt kaasa anti. Koos omasugustega üritab ta anda sellisele „elukäsitlusele“ kena värvingu ja progressiivsuse oreooli.

Nõukogude pseudotõde de asemele oleme saanud nüüd globa­listliku valedekultuuri. Selle valguses on oluline lugeda Slovakkia kirjaniku Milan Kundera mõtet meie ajal toimuva kohta. Ei ole vahet, kas see on kirjutatud Moskva poolt mahitatud käpiksotsialismi või praeguse eurosotsialismi ajastul. Hea lugeja näeb isegi, et meetodid ja eesmärgid on samad: „Esimeseks sammuks rahva likvideerimisel on tema mälu kustutamine. Hävitada tema raamatud, kultuur, ajalugu. Siis tuleb palgata keegi, kes kirjutaks uued raamatud, klopsiks valmis uue kultuuri, leiutaks uue ajaloo. Üsna varsti hakkab rahvas unustama, kes ta on, kes ta oli. Inimese võitlus ülemvalla vastu on mälu võitlus unustamise vastu.“ Eestis on see võitlus nüüd käimas. Meie jaoks on tegemist võrdlemisi uue tendentsiga, ent tänu globalistliku ajutrusti pingutustele näib, et meie elus ei ole kunagi olnudki midagi nii olulist, kui võitlus tagurliku traditsionalismi ja edumeelse progressivismi vahel. Oluline on võrrelda meie olusid Soomes toimuvaga. 1960. aastatel ei jäänud seegi riik puutumata marksistlikust filosoofiast (loe: eluvõõrast targutamisest tööd tegevate inimeste maksuraha arvel). Selle äärmiselt kibedaid vilju lõikab meie sugulasrahvas täna, sest riiki on juhtinud aastaid „sotsialistid,“ kes enamasti ei ole peale tähtsamoelise targutamise iialgi korraliku tööd teinud. 1960.-1970. aastate maiparaadidel distantseerisid nad end oma „mõrvaritest isadest,“ kes talve- ja jätkusõjas kaitsesid röövellikku kapitalismi. Hiljem võimule saanud, tegid nad kõik selleks, et ülikoolides ja meedias kultiveeritaks inimestesse häbitunnet iseenda ja oma rahva „pooletoobise“ mineviku pärast. Selline on olukord praegu, kui sündmusteseeria „Soome 100“ raames avaldatakse riigi stipendiumite toel meedias, kirjanduses ja teadusmaailmas töid stiilis ja vaimus: uus hinnang

Nõukogude pseudo-tõdede asemele oleme saanud nüüd globalistliku valedekultuuri. Roland Tõnisson

ajaloole, mõrtsukas Mannerheim, rahva kitsarinnaline suhtumine erinevustesse läbi aegade, jne. 1960. aastate progressivistid nii Soomes kui ka Ameerika Ühendriikides said oma tegevuseks vajalikud vahendid Moskvast. Maial lapsel ei ole vahet, kelle käest komm vastu võtta. Ja laps teab, et kommide eest peab maksma. Oma auga. Aga see ei ole maiastele lastele probleem, sest võimalus särada vasakliberaalse kunsti- ja kultuurimaailma Parnassil on väga ahvatlev.

Probleemiks on aga see, kui kommionu äkki mingil põhjusel enam ei taha või ei suuda oma armuande jagada ning maias poiss või t­ üdruk üritab iga hinna eest vältida olukordi, mis võiksid kommionu pahandada. Meie poliitikud on suuresti kahes leeris. Neid on iseloomustanud 1960. aastate inimõiguste mustanahaline aktivist Malcom X, kelle kõnet tsiteeris Varro Vooglaid oma artiklis „Brexit ja majaneegrid Eesti poliitikas“, mis on kirjutatud pärast brittide otsust lahkuda Euroopa Liidust: „ […] inimõiguslane kirjeldas selles kuulsas kõnes „majaneegrite” ja „põlluneegrite” erinevust. […] näide iseloomustab […] fundamentaalselt erinevaid vaimseid hoiakuid, mis avalduvad igal ajal ja igas ühiskonnas: „ … on kahte tüüpi neegreid. Vana tüüp ja uus tüüp. Enamik teist teab vana tüüpi. Kui te loete tema kohta ajaloolistest allikatest, siis orjanduslikul ajal

Maias perepoeg sülitab kaares vanemate õpetusele ja on valmis magusate kommide eest loobuma kõigest, mis talle kodunt kaasa anti Roland Tõnisson

Foto: shutterstock

hüüti teda „Onu Tomiks”. Tema oli majaneeger. Ent orjanduslikul ajal oli kaks erinevat neegrit. Oli majaneeger ja oli põlluneeger. Majaneeger elas tavaliselt oma isanda lähedal. Ta riietus oma isanda moodi. Ta kandis oma isanda poolt kõrvale heidetud rõivaid. Ta sõi oma isanda poolt lauale jäetud toitu. Ja ta elas oma isanda majas, tavaliselt keldris või pööningul, kuid siiski oma isandaga ühe katuse all. Seega, millal iganes tuli majaneegril end identifitseerida, tegi ta seda alati just sellisel moel, nagu identifitseeris end tema isand. Kui tema isand ütles: „Meil on hea toit,” vastas majaneeger: „Jah, meil on küllaga head toitu.” Kui tema isand ütles: „Meil on siin kena elamine,” vastas majaneeger: „Jah, meil on siin õige kena elamine.” Kui isand jäi haigeks, siis samastus majaneeger end niivõrd oma peremehega, et ütles: „Mis lahti, isand, kas me oleme haiged?” Isanda valu oli tema valu. Ja tal oli piinarikkam taluda oma isanda haigust, kui ise seda põdeda. Kui majas süttis tulekahju, võitles majaneeger selle kustutamise eest innukamalt kui majaisand ise. Kuid põllul oli ka teine neeger. Majaneeger kuulus vähemuse hulka, massid moodustusid aga põlluneegritest. Nemad kujutasid endast enamust. Kui isand jäi haigeks, palvetasid nad, et ta sureks. Kui tema maja süttis, palvetasid nad, et tõuseks tuul ja lõõtsutaks leegid suuremaks. Kui keegi tuli majaneegri juurde ja ütles talle: „Tule, läheme oma teed,” vastas Onu Tom loomupäraselt: „Läheme kuhu? Mida ma suudan ilma isandata teha? Kus ma elaksin? Kuidas ma riided selga saaksin? Kes mind kaitseks?” Selline on majaneeger. Aga kui keegi läks põlluneegri juurde ja ütles: „Tule, läheme oma teed,” siis ta isegi ei küsinud, kuhu või kuidas. Ta vastas: „Jah, lähme juba.” Sellega oli küsimus lõpetatud.”“ (Objektiiv 24.06.2016) Jube on olla isanda „majaneeger“ ilma oma tahte ja mõttemaailmata. Oodata isanda laualt pudenevaid koorukesi ja tänada nende eest laia naeratuse ja sügava kummardusega. Jube on väriseda soosingukaotuse kartuses. Kohutav on hävitada oma rahva mentaliteeti ja tulevikku isikliku magusa suutäie nimel. Aga mõnedele ei ole see probleem. Selliste kommionude ja kommipoiste nahka ei tohi lasta meie rahval minna. Loo autor Roland Tõnisson on teoloog, rahvusvaheliste suhete magister ja kirjanik („Gosudar“, „Maarjamaa Kremli ja Pentagoni vahel“).


14

3(6)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

KOOL MINU ELUS Põllumajandusekspert

Merry Aart:

kool peab kujundama isiksusi MERRY AART (64) on Lõuna-Eestis hinnatud konsulent ehk spetsialist, kes tegeleb nõuandetegevusega maaelu arengu ja põllumajanduse valdkonnas. Ühtlasi on ta ettevõtja, MTÜ Eesti Maaelu Nõuandeteenistuse juhatuse liige ja Konservatiivse Rahvaerakonna juhatuse liige. Tema persoon avab rubriigi „Kool minu elus“. Merry, mis koolis te käisite? Elva Keskkoolis, kõik 11 aastat. Lõpetasin Elva Keskkooli esimese kirjandusklassi. Mu noorim poeg on lõpetanud samuti Elva Gümnaasiumi. Sama kooli esimese klassi lõpetavad sel kevadel mu lapselapsed, mu vanima poja kaksikud. Kas mäletate oma esimest koolipäeva? Mäletan. Mäletan esimest õpetajat, oma klassijuhatajat. Oli uhke tunne astuda suurte, viimasesse klassi minevate abiturientide vahel. 1. septembri emotsiooni ma ei mäleta, aga tean, et ma pole kunagi läinud kooli vastu tahtmist. Millised olid teie lemmikained, teie tugevused koolis? Eelkõige meeldisid võimlemine ja kehaline kasvatus. Peagi sattusin ka laskmistrenni, käisime suusatamas ja uisutamas. Olin ka täheke ja pioneer, aga me ei mõelnud tol korral ideelisuse peale, meile meeldis tegutseda, meeldis metsas käia ja üritusi korraldada. See oli erakordne klass, meil oli tugev ühtekuuluvustunne. Ma ei mäleta intriige või kiuslemist, küll aga mäletan toredaid üritusi ja kokkuhoidmist. Mida aeg edasi, seda rohkem oskad hinnata selliseid suhteid. Väga pikki aastaid saime kokku suhteliselt tihti, nüüd on elu teinud oma korrektiivid. Aga kui saame klassikaaslastega kokku,

tead ikka, millest ja kuidas keegi räägib. Nagu aeg oleks seisma jäänud. Paraku on mitmed klassikaaslased läinud taevastele radadele ja sellest on kahju. Hiljuti saadeti viimsele teekonnale meie suur autoriteet, eesti keele- ning kirjanduse õpetaja, professor Karl Muru ehk nagu ta meile oli meie Karla. Ta oli tõeline fenomen, tema õpetamise stiil pani mõtlema, analüüsima, sundis kujundama enda seisukohta. Meile andsid tunde ka Ain Kaalep, kooli direktor Arvo Mälberg, matemaatikaõpetaja Kure-papi, meie emake ehk teisisõnu ajalooõpetaja ja klassijuhataja Aino Tamm ja mitmed teised. Tol ajal oli õpetaja autoriteet ja ta teenis selle lugupidamise oma teadmiste ning käitumisega. Meil vedas, et meile õpetati lisaks süvendatult keelele ja kirjandusele ka aineid nagu poeesia ja psühholoogia, õpetati nägema ümbrust ja looma seoseid. Mäletan, et psühholoogia tunni raames käisime mööda Elva linna ja püüdsime visuaalse vaatluse teel määrata inimtüüpe – nalja sai palju. Meie hulgast ei tulnud kirjanikke või kirjandusteadlasi, aga meil on skulptor, muusik, arhitekt, õpetaja, poliitik, ja teisedki on tublid inimesed. Millised olid kooliajal teie hobid? Elvas olid tingimused tegeleda paljude aladega, kuid minu hobiks sai laskesport. Just sel ajal valmis uus

Merry külastamas Islandi loomafarmi

suved Nõo lähedal vanaema juures maal. Nii kui kooliaeg kevadel lõppes, olin kohe vanaema juures. Tol ajal oli Elva suviti supelsakste päralt. Ka meil oli osa ruume üüritud Leningradi või Moskva suvesakstele, see üüriraha oli osa sissetulekust. Suvitajad olid sõbralikud ja intelligentsed. Babuška Marie ei lubanud mul kunagi lahkuda enne, kui olin kõhu täis söönud, mäletan siiani tema küpsetatud rasvast nõretavaid pliine.

Fotojäädvustus Merry laskuriaegadest: täpsuslaskmine õpetab õpetab püsivust ja kannatlikkust

lasketiir. Hiljem oli mu isa laskespordi kohtunik ja ka mu noorem poeg on tegelenud laskmisega. Treener Eugen Ojat meenutan sooja südamega. Eks seegi etapp mu elus oli õppimiseks – tuli õppida püsivust, kannatlikkust, kontsentreerumist. Lemmikraamat lapsepõlvest? Mis avaldas mõju ja kujundas noort inimest? Kasvasin üles indiaani-juttude keskel. Võimalik, et sealt tekkis huvi looduse vastu, soov vaadata silmapiiri taha, reisida. Isal oli suhteliselt suur raamatukogu, meil loeti kodus palju. Isa oli sõja läbi teinud ning sageli kuulasin huviga tema humoorikaid sõjajutte. Ta oskas leida sõjast ka selle külje, sõja­koledustest ta eriti ei rääkinud, kuigi tean, et ta elas läbi mitmeid õudusi ja pettumusi. Kus möödusid koolisuved? Nii palju kui mäletan, olin kõik

Maal õpitakse töötegemist varakult. Mis töid mäletate ennast tegevat kaugemas lapsepõlves? Kõike. Mida jõud kandis ja mida vaja oli. Tuli niita heina, kuivatada, panna rõuku ja ka hanguda laka peale. Tuli loomi sööta-joota ja karjatada, kõplamisest ja kitkumisest rääkimata. Mul ei olnud otsest vajadust raha teenimise eesmärgil suviti tööle minna, aga kuna teised külalapsed käisid kolhoosipõllul tööl, siis ega minagi maha jäänud. Oli uhke tunne, et taskus on enda teenitud raha. Miks valisite Eesti Maaülikooli? Läksin pärast Elva Keskkooli lõpetamist EPA-sse agronoomiat õppima. Veidi hiljem läksin loomakasvatuse erialale ja lõpetasin õpingud kaugõppes laste, koduse majapidamise ja töö kõrvalt. Kerge see ei olnud, aga eesmärk sai täidetud. Olen hiljemgi EMÜ-s õppinud ja tunnustan väga seda ülikooli. Need, kes omal ajal EPA lõpetasid, on tugevalt kahe jalaga maa peal ja neil on hea pinnas elus toimetulekuks. Mul on koolidega elus vedanud.

FotoD: erakogu

Kumb on olulisem, kas hea lastetuba või kool ja tahe õppida? Mõlemad. Lastetuba ei saa valida. Mina omandasin tänu vestlustele isaga analüütilise mõtlemise. Mäletan neid pühapäevaseid jutuajamisi maailma asjadest. Sain varakult selgeks, et ei ole vaja korrata teiste vigu. Kui kool suudab anda analüütilise mõtlemisvõime, siis on kool oma panuse andnud. Kool peaks andma aluse, et inimene leiaks õige liikumis- ja tegutsemissuuna. Kui kool panustab isiksuse kujundamisse, mitte ei kujunda kõiki ühetaolisteks, kasvavad meil vastutustundega ühiskonnaliikmed. Minu vanaema ütles alati, et ära taha inimeselt rohkem, kui ta anda suudab ja ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Need kaks teesi on mind alati saatnud. Kas õpetaja amet on Eestis hinnatud? On olulisi ameteid, kus teenitakse vähem, kuid on ka neid, kus teenitakse rohkem. Teine asi on õpetaja staatus. Ma näen, et riik ei ole suutnud tagada õpetajale seda rolli ja kuvandit, mis tal peaks olema. Seetõttu on koolist kadunud palju häid õpetajaid, isiksusi, või pole nad sinna söandanud minnagi. Sellist õpilaste sõnakasutust koolis, nagu kuuleb tänapäeval, on vahel raske taluda. Ja õpetaja ei saa seada piire, sest ta ei tea, millal ja milles teda võidakse süüdistada. Ühiskonnas kehtivad reeglid või nende puudumine kandub ka kooli. Lastel, kel kodus reegleid ei ole, saab olema elus raske teistega koostööd teha. Konkurentsi me ülistame, kuid koostööd alahindame – aga just koostöös sünnib areng.


www.ekre.ee

3(6)/2017

EESTI EEST!

15

Jaak Madison –

hingelt spordimees, kes tahab taastada Eesti spordi hiilguse Eesti tuntuimaid rahvuskonservatiive JAAK MADISON räägib oma armastusest spordi vastu ning leiab, et Eestis tuleks taastada spordikoolide süsteem. Intervjueeris Aldo Maksimov Eesti Korvpalliliidust.

E

sialgu oli meil plaan rääkida Jaak Madisoniga Eesti ühest armastatuimast spordialast, korvpallist. Alast, mis on toonud riigile läbi aegade 73 tiitlivõistluste medalit ning mis kolme aasta pärast tähistab 100. juubelit. Madisoni võib tihti näha Saku Suurhallis, Raplas, Tartus Ülikooli Spordihoones ja mujalgi, kus parasjagu mängitakse korvpalli. Aga me ei räägi üksnes korvpallist. Madison on ka muus mõttes hingelt spordimees – teadmised spordist on laialdased, kogemused eri aladelt endalgi olemas ning ideed-visioonid olukorra parandamiseks niisamuti. Madisonil on oma nägemus, kuidas rahva tervist, spordikoolide süsteemi, pearahasid ja tippsporti koordineerida. Kõigepealt korvpallist. Kui suur korvpallisõber sa oled? Oled ikka seesama mees, keda Saku Suurhalli paremas küljetiivas võib mõnikord näha? Kui vähegi aega saan, siis ikka käin mängudel. Kuigi korvpall ei ole nii-öelda minu ala, siis olen sellele lapsest peale enim kaasa elanud. Hakkasin kossu jälgima 90. aastate lõpus, kui öösiti näidati TV3 pealt Hanno Tombergi kommentaaridega NBA mänge. Olen üles kasvanud selliste nimedega nagu Shaquille O’Neal, Kobe Bryant, Allen Iverson, Michael Jordan. Ja muidugi Martin Müürsepp, Aivar Kuusmaa ja teised Eesti suured korvpallurid. Millal viimati käisid korvpalli vaatamas? Kas kevadistele Alexela Korvpalli Meistriliiga finaalidele jõudsid? Olin Raplas, kui nad mängisid Tartuga poolfinaalis. Emotsioon oli üleval ja Rapla võitis selle lahingu. Võimas õhkkond. Eesti meistrivõistluste poolfinaale ja finaale püüan ikka kohapeal vaatamas käia, nii nagu ka koondise tähtsaid mänge. Mõni elamus korvpallisaalist? 2013. aasta Eesti otsustav EMvalikmäng Bulgaariaga. Eestil oli vaja kaheksa punktiga võita, saal oli pilgeni täis, üle 6000 pealtvaataja, ning Eesti võitis. See oli suure

emotsionaalse laenguga korvpallietendus. Kellele Eestis tavaliselt pöialt hoiad? Minu sümpaatia kuulus aastaid Rakvere Tarvale. Raha vähe, aga palju nii-öelda tuhhi! Tundub, et Tarva rolli on tänaseks sisuliselt üle võtnud AVIS Utilitas Rapla. Usun, et suur osa eestlasi oli tänavu kevadel just Rapla kui väiksema ja nõrgema poolt. Kunagi, kui intriigid olid teravamad, olin finaalis alati Kalev/Cramo poolt. Sinu esimesed kokkupuuted spordiga? Esimeses klassis mängisin jalgpalli, nagu paljud teised. Õppisin Albu Põhikoolis [traditsiooniliselt tugev suusatajate kasvulava – toim] ning algkoolis tegelesin poolteist aastat judoga. Kuni jõudsin oma põhiala ehk suusatamise juurde.

Jaak Madison Haanja maratonil ligi kümmekond aastat tagasi 

Rootsi keel sai seal ilmselt selgeks? Jah, ja see mulle väga meeldis. Rootsi keel on Noarootsi gümnaasiumis õppekeel, mistõttu olen saanud seda hiljem elus palju kasutada, ka oma praeguses töös parlamendiliikmena.

Albu, Jõulumäe, suusatamine – kuidas saakski teistmoodi olla? Samas, judotrenn oli kohalikus põhikoolis heal tasemel, nii jõudsin suusatamisse alles viiendas klassis. Meie kehalise kasvatuse õpetaja oli Ilmar Udam [endine suusataja, Eesti koondislane, mitmete maratonide võitja – toim], tema juhendamisel hakkasin minagi tõsiselt harjutama. Suuri tulemusi mul ette näidata ei ole, aga kui algul treenisime neli korda nädalas, siis Haanjas treeninglaagrites kaks korda päevas. Kütsin kõvasti Eesti maratonisarju – Aegviidu, Kõrvemaa, Tallinna maratonid. Meie treeningrühmast jõudis kõige kaugemale Kaarel Kasper Kõrge.

Mis sa arvad spordi korraldamisest Eestis ja noorte võimalustest? Eesti Vabariigi uue tulekuga spordikoolid kaotati. Leian, et spordikoolide süsteemi peaks Eestis taastama. Me ei ole Venemaa, kus tipptasemel sportlasi pudeneb kui varrukast. Spordi­k oole on vaja, et leida talente, kel on sportlikult head eeldused. Ilma toimiva süsteemita ei suuda Eesti suurune riik tippspordis varsti enam kaasa maailmas rääkida.

Kui põhikool läbi sai, olid omadega teelahkmel? Jah. Elasime Albus, vanemad elavad seal siiamaani ja käin seal praegugi sageli. Aga kui inimene on 15-16-aastane, tahab ta kodust kaugele, tahab hakata iseseisvalt elama ja nii juhtus ka minuga. Kuigi võimalus oli minna Aravete Keskkooli, mis jäi kodunt 8 km kaugusele, otsustasin põnevama variandi kasuks, läksin Noarootsi gümnaasiumisse. Sain seal oma­ ette õpilaskorterisse elama.

Oletame, et riik teeb sellise strateegilise otsuse. Kuid kas spordikoolid peaksid olema ainult riiklikult loodud ja koordineeritud? Tulevased spordikoolid võiksid toimida sarnaselt erakooli süsteemile. Nagu Audentese Spordi­gümnaasium oma tasuta ja tasuliste õppekohtadega. Toetus spordikoolile peaks olema erakooliga võrdne ning ka omavalitsuse poolt võrdsetel alustel rahastatud. Eestis võiks olla neli-viis spordi-

kooli. Näiteks Läänemaal, Lõuna-­ Eestis, Kesk-Eestis, Tallinnas ja Ida-Virumaal. Spordikoolide vajalikkuse poolt kõnelevad ka Korvpalliliidu juhid eesotsas presidendi Jaak Salumetsaga. Kuid riik nagu ei haaku... See teema on kahjuks unarusse jäetud. Küllap rahalistel kaalutlustel. Ehkki isegi peaminister Ratas on ideeliselt selle mõtte taga. Eesti sport on praegu paraku projekti­ põhine. Suusatajatel on suusaliidust eraldi toimetav Team Haanja. Siis on meil Kelly Sildaru, kes on edukas Eesti spordisüsteemi kiuste ja siis on veel üksikud sportlased, kelle edu najal me justkui peesitame. Aga süsteemi ei ole. Mida EKRE on teinud, et olukorda parandada? Opositsioonierakondade ettepanekutega arvestab võimuliit üliharva, aga oleme andnud spordi edendamiseks kord aastas jagatavat n-ö katuseraha, mille jagamisel saavad kaasa rääkida kõik parlamendierakonnad. Minu ettepanekul on toetatud Viljandi balletikooli 5000 euroga. Noori ja kehakultuuri peab rohkem toetama. Mulle väga meeldivad sellised spordihullud, kes ajavad mõnes kauges külas fanaatiliselt oma asja.

Foto: erakogu

Aga kaugem perspektiiv? Oleme erakonnas palju rääkinud, et kui saame valitsusse, siis meie üks prioriteete on haridus- ja teadusministri portfell. Siis taastame ka spordikoolide süsteemi. Spordikoolid on lahendus spordi edendamisel ja tippspordi üldise taseme tõstmisel. Spordikoolid on alternatiiv ka noorte mandumisele ja neil on ka regionaalpoliitiline mõõde. Muidugi peab spordikooli haridustase olema vähemalt samal tasemel korraliku gümnaasiumiga, sest ega kõigist lõpetanutest tule tippsportlasi. Küll aga võiksid sealt tulla näiteks tervisearenduse asjatundjad. Kui sportlik tuleb su suvi ja mida tugitoolist vaatad? Ujun, jooksen, suusatan. Kolmneli korda nädalas käin Riigikogu jõusaalis. Muide, ka Martin Helme on meil tubli jõusaalis käija. Suvel viibin palju maal, Järvamaal, isakodus. Maal on meil ka Valgehobusemäe spordikeskuse lähedal Tõrvaaugu järv ja Jänedal Kalijärv. Telekast vaatan ka vormelit, tänu Ott Tänakule nüüd ka rallit, suvel samuti tennist, eriti nüüd, mil Anett Kontaveit on tõusmas maailma tippu. Kindlasti külastan juuli lõpus-augusti alguses noorte meeste U18 kodust korvpalli EMi Tallinnas ning meeste koondise MM-valikmänge Kosovo ja Makedooniaga.


16

3(6)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

Eesti esimene sini-must-valge lipp Eesti Rahva Muuseumis 

www.ekre.ee

Foto: Sille Annuk, Postimees

Miks Eesti rahvuslipp on

sini-must-valge Eesti lipu ajalugu ja kolme värvi tähendus pole sugugi üheselt selge. Miks on Eesti lipp just sini-must-valge, sellesse püüab selgust tuua ajaloohuviline jurist ja EKRE volikogu esimees PAUL PUUSTUSMAA.

V

ähe on neid, kes julgevad alahinnata sümbolite tähendust. Omaks võetud sümbolite ümber on võimalik lihtsa vaevaga koondada võimsaid jõude, inimmasse. Sümbolid panevad nutma harduspisaraid ja tormama hullumeelse pullina vabasurma sümbolite solvaja vastu. Eesti rahvusluse ja rahvusriikluse ühiseks sümboliks on kolmevärviline trikoloor ehk sinimust-valge lipp. Neid kolme värvi kombineerides, lindikesi kandes ja lippe lehvitades deklareerisime me suveräänsust riigile ja ülemuslikkust Eesti seadustele 1918. 1988, hoidsime kätest ning laulsime end vabaks laulvas revolutsioonis. Aga kust need värvid tulevad ja mida sümboliseerivad? Tihti antakse sellele küsimusele üldisi selgitusi. Näiteks, et meie lipp on Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) lipp, mis miskipärast sai Vabadussõja ajal meie riigi lipuks.

Mõni laulab ette ka luuletuse, mis pärineb möödunud sajandi teise poole rahvaluulest, mida siinkirjutaja kuulis Olustvere malevas 1981. aastal: „… sinise taeva all künnab musta mulda valges särgis Eesti mees…“. Teine jälle meenutab laulu „Eesti lipp“, kuna juba seal on lauldud: „Ehitagem Eesti kojad kolme kodu-värviga!“ Mõni oskab anda täpsustusi, et lipp õnnistati Otepää kirikus 1884. aastal kui Eesti lipp. On väidetud, et eeskujuks võeti sugulasrahva soomlaste rahvusvärvid ja lisati must. Et sinine sümboliseerib meie usku eesti rahva tulevikku, must Eesti mullapinda, rahvuslikku musta kuube ja rasket minevikku ning valge väljendab lootust ilusamale tulevikule.

Eesti tunnusvärvide otsinguil Ühe legendi kohaselt tuli 1881. aastal üliõpilasele Aleksander Mõttu-

sele (1859-1932) pähe võtta oma asutatavas koduorganisatsioonis, üliõpilaskorporatsioonis Vironia, kasutusele värvid nagu oli tavaks sama kultuuriruumi ülikoolides ning valik langes kombinatsioonile sini-must-valge. Mis olid valiku aluseks ja millest lähtus tubli üliõpilane Mõttus, seda me ei tea. Seos ärkamisaja ja rahvuslikkusega on olemas – teadaolevalt soovis ta neid värve kasutada eestlastest üliõpilasi koondavas organisatsioonis. Tõsisemalt tasub võtta väiteid, et sini-must-valge lipu mõtte käis 1881. aastal esmakordselt välja Gustav Heinrich Beermann

Sinine sümboliseerib meie usku eesti rahva tulevikku, must Eesti mullapinda, rahvuslikku musta kuube ja rasket minevikku ning valge väljendab lootust ilusamale tulevikule. Paul Puustusmaa

(1832-1917), keda tudenginoored usaldasid ning kelle autoriteet oli ühiskondliku aktiivse tegevuse tõttu märkimisväärne. Temalt olevat üliõpilasorganisatsiooni Vironia asutada soovijad küsinudki ettepanekuna värve oma organisatsioonile – esimesele eestlastest üliõpilaste organisatsioonile, mida aga tookord asutada ei õnnestunud. Ärkamisaja laineharjal otsiti laiemalt juba tunnuseid ja tunnusvärve eestlasi ühendavale identiteedile. Rahvuslik intelligents pakkus aktiivselt välja oma mõtteid, tehes seda luuletustes ja lauludes. Eesti vaimulik luuletaja Jaan Bergmann (1856-1916) pakkus 1881. aastal avaldatud luuletuses rahvusvärvideks sini-must-rohelise. Tundub, et siingi lähtuti nii Neitsi Maarja värvidest kui ka Liivimaa klassikalistest värvidest (sinine ja must), millele lisati liivi hõimude poolt täna kasutatav roheline tunnustoon. 1882. aastal pakkus hilisem tuntud ühiskonna- ja usutegelane, esimese eestlastest üliõpilaskorporatsiooni Vironia asutaja, Eesti


www.ekre.ee

3(6)/2017

EESTI EEST!

17

Corps Baltica-Borussia Danzig zu Bielefeld on Bielefeldi ülikooli juures tegutsev üliõpilasorganisatsioon, mis on asutatud 3. novembril 1860. Korporatsiooni värvid on helesinine, must ja valge.

Kirjameeste Seltsi liige ning Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige Friedrich Wilhelm Ederberg (1859 – 1939) välja Eesti rahvuslike värvidena must-rohelise-sinise. Eesti Üliõpilaste Selts sai asutamisloa 1883. Selts võttis kasutusele 1881. aastal asutamata jäänud korporatsiooni Vironia värvid, Gustav Heinrich Beermanni poolt välja pakutud sini-must-valge. Kuid avalikult seltsi liikmed ja tudengid neid värve kasutada ei saanud, sest korporatsioonide koostöökogu ei tunnustanud neid värve seltsi puhul, mis ei olnud korporatsioon.

Kes õmbles esimese lipu? Sellegipoolest otsustas grupp aktiivseid EÜS-i toetajaid 1884. aasta kevadel, mil toimus seltsi vilistlaskogu asutamine, et ametlike värvide alusel õmmeldakse lipp. Väidetavalt sai õmblejaks Põltsamaal elav eestlase hingega sakslanna Emilie Rosalie Beermann (1860-1896), tuti valmistas lipule Paula Hermann, kes oli meie rahvusliku liikumise silmapaistva tegelase, Leipzigis doktorikraadi saanud Karl August Hermanni abikaasa, ja lipuhoidjaks sai Emilie vend Christoph Beermann (18641939). 4. juunil 1884 pühitses sinimust-valge kui Eesti Üliõpilaste Seltsi ametliku lipu seltsi vilistlane, doktor, usuteadlane ja folkolorist Rudolf Kallas (1851-1913). Tänane EÜS-i kodulehekülg teatab, et lipu värvid pidid kajastama eesti rahva iseloomu ja aateid, tähistama eesti rahvariiete enamlevinud värvitoone ning peegeldama Eesti ilmastikku ja loodust. Trikoloor oli sündinud, aga

riigilipuni oli veel aega mitu aastakümmet. Riigilipuks sai sini-mustvalge pärast pikki diskussioone alles 1922. aastal. Heraldiliste sümbolite puhul esineb juhuslikke kokkusattumusi harva. Tõenäoliselt ei ole juhus ka see, et esimese Eesti lipu õmmelnud Emilie Rosalie Beermann, kelle isa oli hea hariduse saanud Gustav Heinrich Beermann, Vaimõisa mõisa omanike von Wil­ ckenite ristipoeg, põimis lipu kokku kolmes värvikombinatsioonis ja just selles järjestuses – sinine-­must-valge. Just need värvid kannavad sajandite pikkust kohalikku ja sügavalt euroopalikku kultuuriidentiteeti. Vastasel korral oleks pidanud selle identiteedi laenama naabritelt või looma kunstlikult, ning sel juhul poleks see eales maarahva südamesse läinud. Mis võisid põhjustada meie rahvusliku värvikombinatsiooni valiku?

Neitsi Maarja sinine Andmed kristliku õpetuse rahumeelsest levitamisest meie aladel pärinevad 10.-11. sajandist, ja seda tõendavad arheoloogilised leiud. Maarjamaa nimetus pärineb tõenäoliselt aastast 1186, kui siinmail teadlikult kristlikku sõnumit levitama hakati. Seda tunnistab ka album „Terra Mariana 1186-1888“, mille originaaleksemplar asub tänapäeval Vatikani apostellikus raamatukogus, ent koopiaga võib tutvuda ka Eesti Rahvusraamatukogus. Paraku sekkus ka mõõk ning asi polnud teps mitte usus. Paavst Colestinius III kutsus 1193. aastal

Neitsi Maarja värv sinine on kristlikus kultuuris laialdaselt kasutusel Neitsi Maarjaga seotud tähtpäevade puhul Foto: Morguefile

ristimaid üles korraldama põhja­ maade paganate allutamiseks sõjakäiku Põhja-Kirde-Euroopasse. Seda mõtet toetas ka hilisem paavst Innocentius III, kelle valitsemise ajal 1197. aastal see sõda ka reaalse alguse sai. Euroopa ajaloos tuntakse seda sõda Liivimaa risti­ sõja nime all, see kestis aastatel 1198-1290 ja lõppes sellega, et tänapäeva Eesti-Läti aladel, kus toona räägiti valdavalt meie sugulaskeeli, loodi nõrga keskvõimu ja tugevate omavalitsustega iseseisev riik, mis allus formaalselt paavstile – Liivimaa konföderatsioon. Riigil oli ka ladinakeelne nimetus, millisena see ka Rooma paavsti toimetustes kirjas on – Terra Mariana ehk Maarjamaa. Seda riiki tuntakse meie historiograafias põhiliselt kui VanaLiivimaad, keskusega Riias. Eksisteeris see kuni Liivimaa tükeldamiseni Liivi sõja (15581583) järgselt, kui Liivimaa jagati Rootsi ja Taani Kuningriigi ning Kuramaa Hertsogiriigi ning Poola-Leedu riigi vahel. On tähelepanuväärne, et see mitusada aastat Euroopas eksisteerinud riik omas ka lippu, mis oli äravahetamiseni sarnane tänase Soome lipuga, ainult et valgel plagul oli mitte sinine, vaid must rist. See oli ühtlasi ordu plagu. Nimetatud perioodil oli Liivi­

maa liturgiliseks värviks Neitsi Maarja värv ehk sinine, mis on ka tänapäeval kristlikus kultuuris laialdaselt kasutusel Neitsi Maarjaga seotud tähtpäevade puhul.

Baltisaksa sini-valge Baltisakslastel olid just eeltoodud Maarjamaaga seonduvalt omad tunnusvärvid – sinine ja valge –, mida nad kasutasid sajandeid oma territoriaalse identiteedi tunnusena ja kasutavad veel tänapäevalgi. Neid värve kasutasid ülikoolides ka baltisakslastest üliõpilased, eriti väljaspool kodumaad, kui taheti viidata oma päritolule territoriaalse kuuluvuse kaudu akadeemilises korporatiivses tegevuses. See omakorda viitab baltisaksa tugevale identiteedile. Nii näiteks on teada 1860. aastal Karlsruhe ülikoolis loodud üliõpilaskorporatsiooni BBD (Baltica-Borussia Danzig) värvid ja lipp, mis on samuti sini-must-valge.

Preisi värvid: must-valge Ülalnimetatud korporatsioon (BBD) sidus endaga mitte ainult Liivimaa (tänapäeva Eesti-Läti) päritoluga üliõpilasi, vaid liitis endasse ka teise olulise saksakeelse grupi, kelle geograafiline identiteet oli seotud liivimaalastega – IdaPreisi hinge kandva piirkonna üliõpilased (tänased Leedu, Poola

alad koos Venemaa poolt okupeeritud Ida-Preisimaa ehk Kaliningradiga). Just preislased on need, kelle rahvuslikku identiteeti on sajandeid seotud must-valge värvitooniga, mis peegeldub preislaste ajaloolistelt lippudelt ja vappidelt. Enamgi veel – eeltoodust teame, et Liivi konföderatsioon omas samu värvitoone ja sümboleid ning seegi pole juhus. Riigi sõjalise jõu põhiraskust kandis Liivi ordu, mis oli Teutooni ordu haru, kellele omakorda kuulusid suured maavaldused Liivimaal ja Preisimaal, olles ühtlasi Liivi konföderatsiooni liige. Ülaltoodud tunnuste kasutamine jätkus aktiivselt ka hilisemal ajal, sealhulgas ka Vene Keisririigi võimu all, kes jättis Baltimaadele kehtima erikorra koos kõikide seisuslike õiguste, tavade ja kommetega. Põhimõtteliselt saab väita, et 12. sajandist kuni 19. sajandini olid Liivimaa värvisümboliteks erinevates kombinatsioonides sinine, sini-valge, must-valge. Edasine on vaid kombineerimise küsimus, kas panna nn lipupildil kõrgemale Maarjamaa ning Neitsi Maarja tunnusvärv sinine ja seejärel teised värvid või kombineerida kolmandat-neljandat moodi. Alternatiivi sini-must-valgele ei tundu olevat.


18

3(6)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

RETSEPTINURK

Kiiresti ja kergelt valmivad suvetoidud Kairet RemmakGrassmannilt Kairet Remmak-Grassmann on lasteaia direktor, õpetaja ja sotsiaalpedagoog, kes ühtlasi juhib Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Pirita osakonda ja Ida-Tallinna ringkonda. Kairet lööb aktiivselt kaasa ka erakonna naisühenduse töös, mille eesmärk on ennekõike tegeleda teemadega nagu laste kaitse ja traditsioonilise peremudeli hoidmine. Kaireti peres kasvab kaks last. Vaatamata küllaltki tihedale päevakavale on vaja leida aega ka söögitegemiseks. Tänastes retseptides on välja toodud Kaireti pere suvised lemmiktoidud, mis valmivad kiiresti ja kerge vaevaga.

Jahuvaba šokolaadikook • 200 g tumedat küpsetusšokolaadi • 200 g võid (mina kasutan laktoosivaba võid) • 3 dl suhkrut (kasutan rafineerimata suhkrut) • 5 suurt muna • serveerimiseks jäätist

Sulata šokolaad ja või, sega juurde suhkur ja lase jahtuda. Lisa ükshaaval munad. Küpseta 200 kraadises ahjus u 30 minutit. Valmis kook on pealt krõbe ja seest pehme. Koogi juurde paku jäätist.

Kiiresti valmiv suupiste Läätsesupp • • • • • • •

300 g läätsi 500 g veisehakkliha pool riivitud suvikõrvitsat 3 riivitud porgandit 3 varssellerit 1 paprika 1 purk purustatud tomatit basiilikuga • soola ja pipart • 1 spl valge veini äädikat

Ahjus valmistatud suvikõrvits • suvikõrvits • Parma sink • Napoletana pastakaste (mina kasutan Barilla pastakastmeid) • riivitud mozzarella juustu (võib kasutada ka tavalist juustu) • riivitud parmesani juustu • kitsejuustu • värsket rukolat • veidi soola

Pruunista pannil veisehakkliha. Lisa riivitud porgand, suvikõrvits, tükeldatud varsseller ja paprika. Nüüd lisa purustatud tomatid ja hauta. Vala saadud segu potti, lisa vesi ja läätsed. Keeda 40 minutit või kuni läätsed on pehmed. Vajadusel viimistle maitset soola ja suhkruga. Võta pott pliidilt ja sega supi sisse 1 spl valge veini äädikat.

Kata ahjuvormi põhi kastmega. Võta väiksemad suvikõrvitsad, lõika pooleks ja aseta ahjuvormi nii, et lõigatud pool jääb peale. Nüüd pane endale meeldivas koguses kõik toiduained sellises järjekorras suvikõrvitsate peale: kaste, Parma sink, rukola, kitsejuust, rukola, veidi kastet, siis riivitud mozzarella ja peale veidi parmesani juustu. Küpseta 190 kraadi juures u 25 minutit.

• pärmilehttaigen • pirn • sinihallitusjuust • Rulli lehttainas laual lahti ja lõika sellest ruudukesed. Viiluta pirn, aseta igale ruudule pirniviil ning selle peale tükike sinihallitusjuustu. Küpseta 200 kraadi juures ca 15 minutit.

Minu pere lemmik rabarberikook • 200 g võid (kasutan laktoosivaba võid) • 400 ml (kaks klaasi) suhkrut (kasutan rafineerimata suhkrut) • 7 muna • 300 g hapukoort (kasutan laktoosivaba hapukoort) • 400 ml (kaks klaasi) maisijahu • rabarber Vahusta toasoe või 200 ml (ühe klaasi) suhkruga. Seejärel eralda munakollased munavalgetest ning vahusta need ükshaaval suhkru- ja võimassi. Lisa hapukoor ja jahu ning vala küpsetuspannile, mis on eelnevalt küpsetuspaberiga kaetud. Küpseta ahjus 200 kraadi juures u 10 minutit. Kuni põhi eelküpseb, valmista ette rabarberid. Mina panin umbes 6 suurt rabarberivart. Alati võib panna

rohkem või vähem. Rabarberid koorida ja hakkida kuubikuteks. Kui soovid vähemhapukat, siis tasub rabarberid üle valada keeva veega ja nõrutada. Lisa eelküpsenud koogipõhjale rabarber ja pane uuesti umbes 10 minutiks ahju. Nüüd vahusta ülejäänud 7 munavalget koos järelejäänud suhkruga (200 ml ehk üks klaas) kõvaks massiks. Kata kook vahustatud munavalgemassiga. Peale koogi ahju asetamist keeran mina ahju kinni ja lasen koogil 5 minutit veel küpseda. Kui kook on liiga kaua ahjus, tõmbub ilus valge kate kokku ja silmailu jääb olemata. Pärast küpsetamist lasta koogil toasoojas jahtuda. Mõne hetke möödudes näed, et koogile on tekkinud väikesed kollakad pärlid. Mida hapum on vahekiht, seda rohkem on koogil pärleid. Head nautimist!


www.ekre.ee

Kõrgreljeefiga gemm (ehtena)

Vabariigi valvur Ivan ...

3(6)/2017

EESTI EEST!

Vana-Kreeka merenümf

...-TV

Üks Tuulepealsetest saartest

Asula

Aasta

BaikalAmuuri magistraal

Ida-Siberi rahva liige

Suur vedelikumahuti

Noot

Austraalia Uniwersytet maakood Gdanski

Piirimärk

Linn Jeemenis

Mobile Assault Platoon Järjest. tähed

Laulja

Piirkonna politseinik

VASTUS Millegi algussignaalid

Levila

Ehk Mardikas

Detailide ühendamise viis EKRE Haabersti osak. aseesimees

Kiri arvutiklahvil Inimeste vastastikune vahekord Eesruum Lihatoit Spordiajakirjanik ... Süvari Mitte tugev

Külatänav Kinetic Link Training

Tänav Luurajate süsteem Katusega täht

... Kronor Tallinna ... Gümnaasium (Mustamäel) Pagaritoode

Liiter

Paberisort

Kerge eine Igavene ... ja viletsus

Autor (inglise k.) Titaan Väike aaria ... ants (tehtud, korras, kombes)

Nõrkus, jõuetus

Nord-Ost

Vein (inglise k.) Endine eesti filmirežissöör ... Rulkov

Viirikud, rabatid Nädalalõpp (inglise k.)

EKRE esinumber Viimsis Ristsõna

Emil ... alias Tõnu Õnnepalu

Anum

Maja ees olev hoov

EKRE Pärnu linnapea kandidaat Naisenimi EKRE Kiili osakonna aseesimees ...-Martin Kaselo

Merepunavetikaist saadav želatiinitaoline aine

Elund

Timpan

EKRE juhatuse liige ... Miljand

EKRE Tallinna linnapea kandidaat

Raadius

19

PARIM INVESTEERING ON ............................................

Eduard ...-Hiina poolsaar Prantsuse k. artikkel Filmilavastaja

...sõna (substantiiv) Sünoptik ... Pedassaar

Lind Edward

Nõu

Tesla

Kaukaaslane

Stiimer

Suhkru aseaine

Sihtasutus EKRE Lääne Virumaa ringkonna juhatuse liige ... Nirgi Indiaanlane

Lääge Ennast mittearvestav, omakasupüüdmatu Spiikul

Maja "müts" Jõgi Siberis

Asutav Kogu

Kunstnik (1915-2011)

Jää (inglise k.) ...heitepäev ehk vastlapäev

Julius Oengo pseudonüüm

...-step (tants)

Jahiklass

Jõukas

EVEA president

W. CHURCHILL North-East

Homo homini lupus ...

Isikuline asesõna

Ost

Laulja

Maadlusvõte Raamatu "Tema isiklik venelane" autor Psüühil. sund

mi-bemoll Riik Euroopas

Tekstiil Leotis õlle valmistamiseks

Vereseerum

...viiul (vioola)

(Ümmargune) lillepeenar

Muusikastiil 556. Kuurid

Automark

Nõnda

Argonautide juht

EKRE juhatuse liige ... Poolamets Meeskoor

RuneScape Kaht aminorühma sisaldav süsivesiniku derivaat Tiitel Etioopias

Meditsiiniline protseduur Naisenimi Vesi-, veeEesti peaprokurör 1919. a.

Mens ... in corpore sano Lieutenant

EKRE esinumber Viljandis

Religioon

Süd

Värvus

Kehaosa

Endisaegne pinnamõõt

Sigimatu

Detsiaar

Riik Aasias

Saatan (inglise k.) Teisipäev Virtuoos, kunstimeister

Kaardimäng

Olümpiahõbe- ja pronks

Verte

A, ..., the

Vesi (prants. k.) Paremikku mittekuuluvaks peetav võistleja

Ungari vein

Inseneride Liit

Sõber

Kütitav loom

Rest in peace

Rohumaa

Armastusjumal Trade Union

Kõrvapõletik EKRE Võru-, Põlvaja Valgamaa osakonna juhatuse liige

Uimasti

Sademed

Olümpiahõbe

Tehing

Argoon

Tantaal

Välja arvatud

Indiaanlane

Merikarp

Kompvek

Rooma 1000

J naaber

Veregrupp

Hera ümmardaja

Eelmise lehenumbri ristsõna õige vastus on “Kesta igavesti ja mitte kuraditki karta”. Mart Helme elulooraamatu „Õnnesärgis sündinud“ saavad loosi tahtel endale Eva Reinsaar Tallinnast, Heino Pertel Saue Vallast, Gitta Naber Viljandist, Taimi Tinn Tartust ja Ene Raidma Paidest. Palju õnne! Käesoleva numbri ristsõna vastuseid ootame hiljemalt 1. septembriks 2017 aadressile ajaleht@ekre.ee või Toompuistee 4, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Tallinn 10142. Viis õnnelikku õigesti vastanut võidavad endale Mart Helme elulooraamatu „Õnnesärgis sündinud“. Palume vastuse juurde ära märkida ka selles ajalehenumbris kõige enam meeldinud kirjutise! Aitäh!

Kümnehaarmeline peajalgne

Neodüüm

Ristsõna vastus: ______________________________________________________ MINU Vastus: LEMMIKARTIKKEL SELLES LEHES: PIIMA VALAMINE LASTE

SUHU

______________________________________________________ Nimi ­_________________________________________________ Telefon _____________________________________________ Aadress _____________________________________________


3(6)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

a

www.ekre.ee

stit par e E a em h a te

! ks

Ai t

Liitu rahvuskonservatiividega! Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) on põhimõttekindel ja julgelt patriootlik Eesti partei, kelle vääramatu missioon on Eesti rahvuslike väärtuste ja huvide kaitse. Saada liitumisavaldus aadressile: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Toompuiestee 4, Tallinn 10142 Meie kontorist võetakse teiega ühendust. Erakonna põhikirja ja programmiga saab tutvuda veebilehel www.ekre.ee NB! Liituda on võimalik ka erakonna kodulehel www.ekre.ee/liikmeks-astumine/, kus saate täita elektroonilise avalduse.

AN K EET

20

Soovin astuda Eesti Konsevatiivse Rahvaerakonna liikmeks. Eesnimi ____________________________________________________ Perekonnanimi______________________________________________ Isikukood___________________________________________________ Aadress ____________________________________________________ ____________________________________________________________ E-post______________________________________________________ (Mobiil)telefon_______________________________________________

Profile for Konservatiivide Vaba Sõna

Konservatiivide Vaba Sõna, 3(6) / 2017  

Konservatiivide Vaba Sõna

Konservatiivide Vaba Sõna, 3(6) / 2017  

Konservatiivide Vaba Sõna

Advertisement

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded