Issuu on Google+

ISSN 2504-5881

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja / 1(6)/2017 issuu.com/konservatiividevabasona ajaleht@ekre.ee www.ekre.ee Mart Helme

Leo Kunnas

Anti Poolamets

Henn Põlluaas

Ruuben Kaalep

Vene kaart ja Eesti suveräänsus

Meie ühiskonnal lasub vastutus tuleviku ees?

Aitab hambutust pagulaspoliitikast!

Sotsid ja nende suhted kremlimeelsetega

Pilguheit rahvuskonservatiivse mõtte ajalukku

Lk 3

Lk 4

Lk 5

Lk 6

Lk 12

Martin Helme

Peatage Fail Baltic!* Lk 16

TÕRVIKURONGKÄIK 2017: Tule ja soovi Eesti Vabariigile õnne! 24. veebruaril toimub neljandat korda Tallinna tänavatel vabariigi aastapäeva tõrvikurongkäik, kuhu on oodatud kõik rahvusmeelsed inimesed.

T

õrvik – teejuht pimeduses – on olnud aastasadu eestlaste vabadusvõitluse sümboliks. Jüriööl juhtisid tõrvikud eestlaste malevaid lahingusse võõrrahvaste võimu ja võõra ideoloogia vastu. Tõrvikud põlesid ka 23. veebruaril 1918 Pärnus Endla teatri ees, kui suurriikide heitluste kiuste võeti kätte ja kuulutati välja riik, kus eestlased said üle aegade oma tulevikku ise määrata. Nõukogude okupatsioonivõimud kiusasid taga eesti üliõpilaste tõrvikurongkäike, nähes nendes õigusega eestlaste igatsust oma iseseisva riigi järele. Tõrvikurongkäigu korraldaja, noorteühenduse Sinine Äratus juhi Ruuben Kaalepi sõnul on küsimus rahvusidentiteedist ja iseseisvast enesemääramisest praegu sama terav kui eelmise sajandi rasketel hetkedel. „Iseseisvust saab tagada vaid eestlaste enda tahe oma rahvusriiki hoida ja kindlustada. Kas see vabadustahe on eestlaste seas säilinud? Sellele annab vastuse tõrvikurongkäik, kus rahvusmeelsed inimesed saavad tulla tänavatele, et öelda: jah, Eesti jääb meie riigiks,“ ütles Kaalep. Selle aasta tõrvikurongkäigu tunnuslause kõlab: nüüd on meie aeg! „Iga aastaga leiab üha rohkem eurooplasi taas tee oma juurte juurde ja hakkab väärtustama oma esivanemate pärandit. Selge märk sellest on Euroopa rahvuslaste tugev vastuseis lõunast lähtuvale migratsioonilainele. Just see viis mullu brittide otsuseni lahkuda euroliidust, ja teispool ookeani globalismivastase Donald Trumpi valimiseni USA presidendiks. Rahvuslik leek kasvab suuremaks, ja tõepoolest, nüüd on meie aeg,“ selgitab Kaalep.

Sarnased rongkäigud rahvusriikluse väärtustamiseks toimuvad paljude Euroopa riikide iseseisvuspäevadel. Neist suurim Poolas toob igal aastal kokku üle saja tuhande patrioodi. Ka Läti ja Leedu rahvuslased tähistavad oma vabariigi aastapäeva rongkäiguga. 2003. aastal 50 osalejaga alustatud Läti tõrvikurongkäigul osales viimati 17 000 inimest. Eestlastest ja lätlastest on eeskuju võtnud ka soomlased, kes otsustasid detsembris oma iseseisvuspäevamarsi samuti tõrvikurongkäiguks ümber kujundada.

Tõrvikurongkäik aitab teha vabariigi aastapäevast kogu eesti rahva ühise peo. Eesti esimese rongkäigu korraldasid Sinise Äratuse noored 2014. aastal. „Neli aastat nooremana olime me ometi täis tahet näidata Eestile ja maailmale, et rahvustunne ei ole siit maalt kuhugi kadunud. Kui esimese tõrvikurongkäigu vaikis meedia enamasti maha, siis järgmisel aastal saatis seda ajakirjanduse tähelepanu. Esimesel rongkäigul oli osalejaid ligikaudu 120, kolmandal aga juba 2000 ringis,“ tõdes Kaalep. „Tõrvikurongkäik aitab tõepoolest teha vabariigi aastapäevast kogu eesti rahva ühise peo. Seal tärkab teadmine, et eestlaste parimad päevad on alles ees.“

Tõrvikurongkäik tõi eelmisel aastal tänavate ligi kaks tuhat inimest.

Foto: EKRE

Tõrvikurongkäik 2017 24. veebruar kell 19 Vabaduse väljak, Tallinn Rongkäik saab alguse Vabaduse väljakult, läbib Raekoja platsi ja kulgeb mööda Pikka tänavat kuni Margareeta aiani, naastes seejärel Uue ja Viru tänava kaudu Vabaduse väljakule. Plakateid, loosungeid või vabariigi aastapäevale sobimatut sümboolikat mitte kaasa võtta! Soovijatele jagatakse tõrvikuid Vabaduse väljakul. Tule ja soovi Eesti Vabariigile õnne!


2

1(6)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

ETTEPANEK

Pätsi ausamba asemel mälestusmärk Eesti vabadusvõitlejatele Eesti Vabariigi 100. juubeli puhuks ei peaks Toompea lossi kõrvale püstitama ausammast mitte vastuolulisele riigijuhile Konstantin Pätsile, vaid hoopis Eesti vabadusvõitlejatele, leiab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni aseesimees Henn Põlluaas. Põlluaas möönab, et Pätsi osa Eesti Vabariigi sünniloos ja selle kaitsmisel punaste vallutajate eest on kahtlemata märkimisväärne. „Päts oli Eestimaa Päästmise Komitee liige, just tema oli see, kelle sõna sai määravaks otsuse tegemisel, kas hakata Vabadussõjas Narva all pealetungivatele punavägedele vastu või mitte, tema mitmedki muud teened on vaieldamatud. Kui teemale ja Pätsi tegevusele õnnestuks panna punkt siinkohal, ei vaidleks mitte keegi ausamba püstitamisele vastu. Kuid elu ja ajalugu ei ole paraku nii lihtsad,“ ütleb Põlluaas. „Päts on ühtlasi isik, kes arreteeris fabritseeritud valesüüdistuste alusel oma poliitilised konkurendid, vabadussõjalased, viis läbi suurpuhastuse kaitsejõududes ja riigiametites, kehtestas autoritaarse riigikorra, viis sisse tsensuuri, kuulutas rahva haigeks, kelle eest tuleb otsused ära teha, ja saatis laiali riigikogu.“ Põlluaasa sõnul ei tohi mööda minna ka Pätsi kahtlasest ja omakasupüüdlikust finantsmahhinatsioonist Harju pangas, mille ta koos Laidoneriga põhja lasi ning mille materjalide avalikustamise kavatsus vabadussõjalaste poolt oli ilmselt üheks põhjuseks, miks otsustas Päts korraldada riigipöörde. „Avalikustamine rikkunuks tema viimasedki võimalused poliitikuna. Presidendikandidaadina, toona riigivanemana, oli ta juba niigi läbi kukkunud – vabadussõjalaste kandidaat kindralmajor Andres Larka sai üksinda rohkem toetusallkirju kui kõik ülejäänud kandidaadid, Päts, Laidoner ja sotsiaaldemokraat Rei, mitme peale kokku. Ka enne seda toimunud kohalikel valimistel said vabadussõjalased üle Eesti ülivõimsa tulemuse. Viha ja võimuhimu pimestasid sedavõrd, et koos Laidoneriga korraldati 1934. aasta märtsis riigipööre ja haarati ebaseaduslikult võim,“ osutab Põlluaas. „Oma kuriteo õigustamiseks võimendati sotside levitatud valesid vabadussõjalaste väidetava riigipöördekavatsuse kohta. Paraku ei suutnud selle kohta tõendeid hankida isegi Pätsi kontrolli all olev kohus ja arreteeritud tuli lõpuks vabaks lasta. Represseerituks jäid aga nii arreteeritud kui ametist kõrvaldatud ikkagi, sest töökohtasid ja ühiskondlikku positsiooni neile tagasi ei antud.“ Põlluaas meenutab, et just Päts oli see, kes täitis kuulekalt Moskva emissari Zdanovi korraldusi, lammutas oma dekreetidega Eesti riigi, saatis laiali kaitseliidu ning kuulutas nii eesti rahvale kui maailmale, et toimuv ei ohusta meie suveräänsust ja punaväed toodi sisse meie julgeoleku tugevdamiseks. „Mitte keegi ei saa kindlusega väita, et oleksime enda iseseisvuse suutnud säilitada nagu soomlased Talve- ja Jätkusõjas, kuid üks on kindel – mitte keegi ei oleks saanud viiskümmend aastat valetada, et Eesti astus Nõukogude Liidu koosseisu vabatahtlikult. Võimalik, et vastu hakates oleksime saanud sarnase staatuse, nagu oli teistel Ida-Euroopa riikidel, mis oli siiski võrreldamatult parem sellest venestamispoliitikast, mille käigus asustati Eestisse ligi pool miljonit venelast.“ Kaaludes Konstantin Pätsi teeneid Eesti ees ja tema tegevustest või tegevusetusest johtunud tagajärgi, siis kaalub halb kahjuks hea üle, märkis Põlluaas. „Avalikkuse reageeringud Pätsi ausamba püstitamise ettepanekule ja vastuartiklite suur hulk näitavad, et ausamba idee ei leia toetust ka rahva poolt.“ Küll aga võiksime Toompeale püstitada ausamba Eesti vabadusvõitlejaile, leiab Põlluaas. „See kujutaks endast tunnustust ja austusavaldust kõikidele, kes on langenud või võidelnud Eesti vabaduse eest läbi aegade – nii Vabadussõjas, Teises maailmasõjas, metsavendadena, okupatsiooniaegsete dissidentidena, või teevad seda tulevikus,“ ütles Põlluaas. „Täna ei ole paljudel meie iseseisvuse eest langenute omastel kohta, kus oma lähedasi mälestada, neile lillekimp ja küünal panna. Toompea, meie vabaduse kants ja kõrgeima riigivõimu asukoht, oleks just sellisele väärikale ausambale sobilik paik.“

Eesti laevakaitsjad vabanesid 2014 aasta aprillis kautsjoni vastu vahi alt, kuid ei saanud õigust maalt lahkuda. 2016. aasta jaanuaris mõistis India kohus laevakaitsjad viieks aastaks vangi. 

Foto Tairo Lutter / Postimees

Riik peab laevakaitsjate perekondadele appi tulema! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon saatis välisminister Sven Mikserile kirja, milles kutsub valitsust üles toetama rahaliselt Indias vangis istuvate laevakaitsjate perekondi. „On väga positiivne, et välisministeerium on võimaldanud alusetult süüdi mõistetud laevakaitsjatele tagatiseta laenu majutuse eest tasumiseks,“ seisab kirjas. „Paraku on laevakaitsjate pered sattunud äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Laevakaitsjate advokaadikulud, söök ja muud esmavajadused on jäänud viimase kolme aasta jooksul nende perekondade kanda.“

Konsulaarseadus sätestab, et põhjendatud taotluse alusel võib valdkonna eest vastutav minister isiku vabastada talle tagatiseta rahalise abi korras antud raha tagasimaksmisest või tagasimakstavat summat vähendada. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanek on vabastada laevakaitsjad neile antud tagatiseta laenu tagasimaksmisest ja katta laevakaitsjate advokaadikulud kasvõi osaliselt valitsuse eelarvest. „Riigipoolne toetus aitaks toitja kaotanud peredel toime tulla majanduslike raskustega ning laevakaitsjatel edasise

protsessi käigus saavutada õigeksmõistvat otsust ja naasta koju. Enda kodanike kaitsmine on iga riigi mitte ainult juriidiline, vaid ka moraalne kohustus. Omasid maha ei jäeta. Eriti, kui on tegemist hätta sattunud ülekohtuselt ja süütult süüdi mõistetud isikutega, nagu on juhtunud kõnealuses laevakaitsjate kaasuses,“ kirjutas fraktsioon Mikserile. India politsei arreteeris mereturvafirmale AdvanFort kuuluva piraaditõrjelaeva Seaman Guard Ohio 35 meeskonnaliiget, kelle hulgas oli ka 14 Eesti kodanikku, 2013. aasta 18. oktoobril.

Eesti kodakondsuspoliitika aluseid ei tohi lammutada! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu kutsub üles julgeoleku ja eesti rahva tuleviku huvides mitte toetama peaministripartei plaani kinkida “halli” passi omanikele Eesti kodakondsus. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu rõhutab, et Eesti on ainus riik maailmas, kus eestlastel kui põlisrahval on eelisõigus ja kohustus luua tingimused oma rahvuse, keele ja kultuuri kestvaks arenguks ning rahvuslikuks julgeolekuks. Omariiklus tähendab Eesti põhiseaduse preambulis sätestatud väärtuste ja eesmärkide tingimusteta täitmist, hoidmist ja kaitsmist. Volikogu on seisukohal, et eesti rahvuse õitsengu parim garant on põhiseaduses ette nähtud rahvusriigi põhimõtte järgimine igas riigielu puudutavas küsimuses. Riik saab põlisrahvuse huve kaitsta ja edendada ainult siis, kui kodakondsus on valdavalt kattuv rahvusega. Me ei poolda multikultuurset riiki, sest selle põhimõtte rakendamine on mujal maailmas viinud põlisrahvaste jaoks äärmiselt ne-

gatiivsete tagajärgedeni. Me ei toeta kodanikupõhise riigi mudelit, mis eitab rahvuse ja kultuurilise identiteedi keskset rolli kodanikkonna ühtsuse ja solidaarsuse alusena. Konservatiivne Rahvaerakond seisab rahvusvahelisel õigusel tugineva Eesti kodakondsuspoliitika aluspõhimõtete eest, mis pandi paika iseseisvuse taastamise ajal. Tollal jõuti valuliselt vaikiva ühiskondliku kokkuleppeni, mille kohaselt nõukogude okupatsiooniperioodil Eestisse elama asunud isikud ei pea siit lahkuma, aga peavad kodakondsuse omandamiseks läbi tegema naturalisatsiooniprotsessi: õppima ära keele, tegema kodakondsuseksami, täitma paiksustsensuse. Viimase 25 aasta jooksul on umbes 150 000 isikut, kes ei oma sünnijärgset Eesti kodakondsust, selle protsessi läbinud. Nad on valinud Eesti oma kodumaaks. Peale selle on Eesti erinevad valitsused teinud ülilihtsaks kodakondsuse saamise isikutele, kes on siin sündinud, kuid kelle kumbki vanem pole Eesti kodanik. Peaminister Jüri Ratase

soov anda Eesti kodakondsus umbes 80 000 inimesele, kes ei ole 25 aasta jooksul soovinud teha omapoolset pingutust naturalisatsiooniprotsessi läbimiseks, on ühe olulise Eesti ühiskonna hapra kokkuleppe purustamine. See on juba kahetsusväärselt toonud kaasa ühiskonnas pingete tõusu rahvuslikul pinnal. See on ülekohtune kõigi nende suhtes, kes tegid omapoolse pingutuse Eesti kodakondsuse omandamiseks. See on eestlaste osakaalu ja otsustusõiguse lahjendamine meie riigis. See tähendab kümnete tuhandete selliste inimeste poolvägisi kodanikeks tegemist, kes ei ole lojaalsed Eesti põhiseaduslikule korrale, kelle poliitiline kultuur ja eelistused langevad kokku Peipsi järve idakalda poliitilise kultuuriga ning kes ei ole 25 aasta jooksul suutnud kohaneda oma eelisseisundi kadumisega, mida nad nõukogude perioodil nautisid. Kümnete tuhandete taoliste inimeste toomine Eesti valijaskonda muudab pöördumatult ja tundmatuseni Eesti poliitilist elu ja valimistulemusi.


www.ekre.ee

1(6)/2017

EESTI EEST!

3

Vene kaart ja Eesti suveräänsus Mida iganes ei räägiks meie kartellipoliitikud oma parimatest kavatsustest siinsete venelaste integreerimise ja Eesti riikluse kinnistamise kohta, on nad kummalisel kombel teinud järjekindlalt just seda, mida tahab Venemaa – säilitada Eestis venekeelne diasporaa ja muuta riik mitmekeelseks, leiab Konservatiivse Rahvaerakonna juht MART HELME.

M

e oleme näinud, korduvalt ja korduvalt: kui valitsuspoliitikutel oma tegevuse õigustamisel ja kriitika vaigistamisel kõik muud argumendid otsa saavad, lajatatakse lauale vene kaart. Oled massiimmigratsiooni vastu – teenid Kremli huve. Oled homopropaganda vastu – laulad Kremli noodi järgi. Võitled vene keele laiutamisele piiri panemise eest – lõhestad Eesti ühiskonda ja pakud Putinile ettekäändeid sõja alustamiseks. Oled Tartu rahulepingu hülgamise ja 5,2 protsendi Eesti territooriumi kuldkandikul venelastele kinkimise vastu – kahjustad Eesti julgeolekut. Kritiseerid arutut ja meie majanduslikku konkurentsivõimet halvavat Euroopa Liidu direktiivset käsumajandust – propageerid tegelikult Eesti viimist SRÜ-sse. Kritiseerid Rail Balticu rajamise mõistusevastast plaani – loobid kaikaid kodarasse Eesti ühendamisele Euroopaga ning soovid meie jäämist Venemaa mõjusfääri. Näidete rida võiks jätkata, sisuliselt on see lõputu, sest puudutab kõiki meie eluvaldkondi, alates perepoliitikast ja lõpetades hävitatud maaelu ja jõuliselt nišistuva põllumajandusega. Ühine on kõige selle juures aga asjaolu, et valitsused – nii eelmised kui ka praegused – põrkuvad sisuliselt kõigis punktides rahva enamuse hoiakutega ning esindavad seisukohti, mis terve mõistuse kohaselt ei ole ratsionaalsed ega rahvuse heaolu ja suveräänse otsustusõigusega kattuvad. Miks siis nii tehakse? Vastus on õigupoolest nendessamades süüdistustes, millega vastalisi kostitatakse: seda tehakse hirmust Venemaa ees.

Järeleandmised „sõprade“ soovitusel Jah, Venemaa on Eesti iseseisvusele kahtlemata püsiv ja akuutne oht. Meenutagem Venemaa sõdu Gruusia ja Ukraina vastu. Meenutagem Venemaa jõulist sekkumist Süürias. Või meenutagem sedagi, et viimastel aastatel on Venemaa vahetult meie idapiiri (loe: kontrolljoone) taga peaaegu katkematult läbi viinud mastaap-

Urmas Paet ja Sergei Lavrov 2014. aasta veebruaris piirilepingu dokumente vahetamas.

Venemaa on Eesti iseseisvusele kahtlemata püsiv ja akuutne oht. Mart Helme

ning kahtedel viimastel kohalikel valimistel vene valijate poolt võimule tsementeeritud venemeelse Keskerakonna näol Tallinnas. Muide, hääleõiguse andmist kõigile kohalikele elanikele nõuti samal ajal meie liitlaste poolt ka Lätilt, kuid lätlased sellega toona ei nõustunud ega ole nõustunud tänaseni. On nende rahvusvaheline positsioon selle tõttu meist kuidagi halvem? Ega ikka ei ole küll.

Venestamine jätkub seid sõjaväemanöövreid, millede käigus on püssi alla võetud mitte üksnes sadu tuhandeid mehi, vaid harjutatud demonstratiivselt ja varjamatult ka sissetunge naaberriikidesse, kaasa arvatud Eestisse. Aga... Ja just siin peitubki suur aga. Meie lapsemeelsed valitsused pole kahekümne viie aasta jooksul mõistnud üht väga lihtsat, kuid kriitiliselt tähtsat asjaolu. Nimelt seda, et teised riigid, see tähendab meie liitlased NATO-s ja Euroopa Liidus, on meie hirmu Venemaa ees oma huvides ära kasutanud ja sundinud meie valitsusi, meie hülgamisega hirmutades, tegema kukesammude kaupa neile majanduslikke ja ideoloogilisi järeleandmisi. Miks? Aga ikka selleks, et neil endil oleks Venemaaga mugavam sobinguid sõlmida. Ja muidugi ka selleks, et meie inimeste käest kokku korjatud raha saaks võimalikult väikeste kadudega Eestist välja kantida. Just meie sõbrad ja liitlased olid need, kes omal ajal survestasid Mart Laari ja Toomas Hendrik Ilvest ning tollast Isamaad (nüüd IRL), Reformierakonda ja Mõõdukaid (nüüd SDE) andma Keskerakonna ovatsioonide saatel valimisõigus kõigile Eesti alalistele elanikele. Mis on selle tulemuseks näeme Eesti riigi ja keele marginaliseerumise näol Ida-Virumaal

Nüüd soovitavad meie „sõbrad“ meile taas, et me keeruliseks muutunud rahvusvahelises olukorras Moskvat ei ärritaks ning kohalike venelaste suhtes paindlikud ja järeleandlikud oleksime. Kaotage 60 protsendi eestikeelse aineõpetuse nõue vene gümnaasiumites, kehtestage regulatsioonid, mis muudavad venelastega kompaktselt asustatud piirkonnad Eestis sisuliselt kakskeelseteks, mis tegelikkuses tähendab, et Ida-Virumaa linnad ja pikkamööda ka Tallinn, muutuvad täiesti ühemõtteliselt ükskeelseteks ehk venekeelseteks. Looge segakeelsed koolid, kus õpivad kõrvuti nii eesti kui vene emakeelega lapsed. Mis sellest, et eesti vanemad oma lapsi niisugustesse koolidesse ei pane ja kui seal hädaga õnnestubki üks klassikomplekt eesti lapsi kokku saada, on praktikas tegemist venekeelse kooliga, kus eesti lapsed peavad õppima, kuidas saada hakkama vene keeles, vene lapsed aga eesti keelt selgeks ei saa. Me vaevame ennast ja kulutame asjatult raha mõttetute venekeelsete telekanalite peale, selmet kulutada sedasama raha IdaVirumaa eestistamiseks ja riigi kohaloleku tugevdamiseks seal. Me kulutame küll suurt raha eesti keele õpetamiseks, aga samal ajal

ei nõua nendeltsamadelt keelekursusi läbinutelt tegelikult eesti keele kasutamist praktilises elus. Koguni vastupidi – me lõdvendame järjest keelenõudeid, nagu näiteks viimati Narva taksojuhtide puhul. Ja seda kõike väidetavalt selleks, et meie ühiskond ei oleks keele ja rahvuse pinnal lõhestatud. Seejuures ignoreerime me hoolsalt fakte, mis näitavad, et kõigile meie kulukatele venekeelsetele tele- ja raadiojaamadele vaatamata püsivad Eesti venelased visalt Venemaa inforuumis, meil elavad Venemaa kodanikud (hinnanguliselt 100 000) valivad Venemaa riigiduumaja presidendivalimistel impeeriumimeelseid kandidaate. Me eirame fakte, et meil on arvestatav Eesti riigi suhtes vaenulikult meelestatud viies kolonn ja et kõigi järjestikuliste Eesti valitsuste hea tahte avaldused neelatakse nii Venemaa kui kohalike venelaste poolt ilma igasuguse tänutundeta alla, nõnda, et need teevad ruumi üksnes uute nõudmiste esitamisele. Tegelikult on meie valitsused kahekümne viie aasta jooksul oma järeleandmistega kinnistanud segregatsiooni ja õõnestanud siinsete venelaste (ning ka Venemaa ja muu maailma) silmis Eesti kui rahvusriigi ja eestlaste kui siinsete peremeeste autoriteeti ja positsiooni. Praktiliselt kõik meie viimase veerandsajandi valitsused on sellega rikkunud meie põhiseadust ja sillutanud järjekindlalt teed mitmekeelsele ja kodakondsuspõhisele riigile. Mis aga kõige paradoksaalsem – kõigi nende peamiselt julgeolekulistel kaalutlustel tehtud järeleandmiste hinnaks pole mitte Eesti julgeoleku kindlustumine, vaid selle nõrgenemine. Selle seadmine täielikku sõltuvusse meie „sõprade“ heast tahtest ja sobingutest Venemaaga.



Foto: AFP

Kartellierakonnad Eestit ei kaitse 1992. aastal, kui Sergei Karaganov käis esimest korda välja oma Venemaa kui impeeriumi taastamist käsitleva lähivälismaa doktriini, oli selle üheks keskseks osaks nõudmine säilitada endistes liiduvabariikides venekeelne diasporaa kui poliitiline instrument. Mida iganes meie kartellipoliitikud oma parimatest kavatsustest Eesti riikluse kinnistamisel ka ei räägiks, on nad kõiges, mis puudutab siinseid venelasi teinud kummalisel kombel järjekindlalt just seda, mida nõudis Eesti juhtidelt Karaganov. Kõik asjad omandavad oma tõelise tähenduse ajalises perspektiivis. Praegu, kakskümmend viis aastat pärast Eesti taasiseseisvumist on meil väga selge pilt sellest, et mitte ükski senine kartellierakond (ei Reformierakond, ei IRL, ei sotsid, ei Keskerakond) ole tegelikkuses seisnud järjekindlalt Eesti kui rahvusriigi ja eesti rahva kui peremeesrahva ning eesti keele kui riigikeele positsioonide eest. Kõik nad on olnud võimul ja kõik nad on järjekindlalt näidanud, et nende poolt valijatele (loe: eesti rahvale) antud lubadused ei vääri tegelikult isegi seda paberit, millele need kirjutatud on. Tegelikult on Eestil selles olukorras vaid üks võimalus: ennast sõnamurdjatena tõestanud poliitikute ja erakondade mänguväljalt minema kihutamine. On vaid üks kriteerium, millest selle juures juhinduda: põhimõttekindlus. Winston Churchill on öelnud: „Ja lõpuks on ikkagi põhimõtted need, mis kõige kindlamalt välja veavad.“ Meil on Eestis õnneks üks põhimõtetega erakond – Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Kui rahvas õla alla paneb, siis ühiselt veame kindlasti välja.


4

1(6)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Leo Kunnas: meie ühiskonnal lasub vastutus tuleviku ees Hiljuti saabus trükist Eesti kirjaniku ja sõjaväelase reservis Leo Kunnase romaan „Sõda 2023”, mis kirjeldab kahe erineva stsenaariumi kaudu Eesti sõda Venemaaga. Mida Kunnas oma uue raamatuga saavutada püüab, küsib teine kirjanik URMAS ESPENBERG. Oled humanitaar ja militarist korraga, kuidas selline kombinatsioon toimib? Väga rahulikult ja harmooniliselt, üks mitte ei välista, vaid toetab teist. Enamik kaadrisõjaväelasi, eriti need, kes ise sõjas olnud, on tegelikult sõjavastased, sest teavad, mida sõda tähendab. Humanitaarid on üldjuhul nagunii sõjavastased, sest neil on kalduvus mõista sõja mõttetust ka ilma selles ise osalemata. Sestap olen ilmselt üks Eesti sõjavastasemaid inimesi. Ku palju sinu sõjandusalaseid ideid ja soovitusi kuulda võetakse? Minu kirjutistel ja väljaütlemistel on üks eesmärk – esmane iseseisev kaitsevõime tuleb üles ehitada. Pakun lahendusi, kuidas seda teha. Neid, kes ise ennast kaitsta ei suuda, pole võimalik ka liitlasvägedel abistada. Viimastel aastatel on toimunud vastupidine – mitmes aspektis, eriti juhtimissüsteemi osas – on Eesti muutnud end suurriigi ideaalvastaseks. Peame säärasest ohtlikust olukorrast välja rabelema, enne kui on hilja. Meie ametiisikud on esitanud kaks põhilist vastuväidet: Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem, mistap ei ole riigi kaitsevõme tugevdamiseks vaja teha midagi erilist, lisaks ei olevat meil esmase iseseisva kaitsevõime ülesehitamiseks nagunii piisavalt ressursse. Kumbki väide ei vasta tõele. Pärast külma sõja lõppu keskendusid NATO riigid sõjalistele operatsioonidele väljaspool oma piire ning jätsid territoriaalkaitse unarusse. Enamik Euroopa liitlasi, samuti Rootsi, kärpisid drastiliselt kaitsekulusid ning relvajõude, viies sisuliselt läbi ühepoolse desarmeerimise. Samal ajal on meie idanaaber pärast president Vladimir Putini võimuletulekut oma relvajõude järjekindlalt tugevdanud ning see protsess jätkub täna ja lähitulevikus täie hooga. Donald Trump ei ole esimene USA president, kes Euroopa sõjaliselisele nõrkusele tähelepanu juhib. Seda tegid ka Barack Obama ja George Bush noorem, aga tulemusteta. Meie põhjanaaber Soome on suutnud üles ehitada täieliku, mitte esmase, iseseisva kaitsevõi-

me kõigest keskmiselt 1,3-1,4% suuruste kaitsekulutustega SKTst. Meie kõrval on empiiriline tõestus, et see on võimalik. Küsimus on eelkõige ressursside ratsionaalses ja sihtotstarbelises kasutamises. Soome on sellega hakkama saanud, Eesti mitte. Kibe tõde on, et laiapõhjalist riigikaitset ja esmast iseseisvat kaitsevõimet ei ole Eestis üles ehitatud. Sellest võin järeldada, et mind ei ole kuulatud. Veel ei ole liiga hilja ennast kokku võtta, nii ametiisikutel kui ka kogu meie ühiskonnal. Millises suunas areneb sinu meelest kaasaegne kirjandus? Ma ei ole kirjandusteadlane, et võiksin pädevalt sõna võtta kirjanduse arengu teemadel, samuti ei võta ma endale kirjanduskriitiku rolli, et arvustada teiste kirjanike teoseid. Mõned tähelepanekud mul siiski on. Kirjandusteosed muutuvad vormilt lühemaks ja lakoonilisemaks, piirid erinevate žanrite vahel hägustuvad või kaovad sootuks. Nooremad lugejad eeldavad põnevat süžeed ja hoogsat sündmuste arengut. Siin on kahtlemata suurteks mõjutajateks kiire elutempo, filmikunst ja arvutimängud. Kui mu 11-aastane poeg luges kohustusliku kirjandusena läbi Charles Dickensi „Oliver Twisti“, küsis ta minult imestunult: „Kuidas on võimalik, et ühes raamatus võivad sündmused nii aeglaselt areneda? Miks see raamat nii paks on, kui seal suurt midagi ei juhtu ning kui juhtubki, siis ainult loll ei suuda seda ette näha?“ Mul on tunne, et need laused võtavad kokku uue, pealekasvava põlvkonna hoiakud. Sul ilmus äsja romaan „Sõda 2023“, mida on nimetatud dokumentaalromaaniks, samas on seal ka palju fantaasiamängu. Kas tegemist on ulmeka või dokumentaalromaaniga? Ulmekirjanduses on eraldi alažanr – hoiatusromaan. „Sõda 2023“ võiks liigituda hoiatusromaanide hulka. Dokumentaalromaan kõlab muidugi uhkelt, aga kuidas oleks võimalik dokumenteerida tulevikku? Fantaasiamänguga „Sõda 2023“ ei hiilga, pigem on see ulmeromaani kohta tavatult fantaasiavaene. Kui

Leo Kunnas raamatu „Sõda 2023“ esitlusel Solarise Apollos, 25. jaanuar 2017. Foto: Urmas Espenberg

Kibe tõde on, et laiapõhjalist riigikaitset ja esmast iseseisvat kaitsevõimet ei ole Eestis üles ehitatud. Leo Kunnas

tegevus toimub lähitulevikus, ajaloolises plaanis kiviviske kaugusel, ei jää fantaasiaks kuigi palju ruumi. Kui käsitada puhta ulmena võimalust, et Eesti suudab esmase iseseisva kaitsevõime üles ehitada ning NATO kui allianss ennast kokku võtta ja sõjalise tasakaalu Baltikumis taastada, on lugu tõesti paha. Sel juhul oleks Eesti Vabariigi päevad loetud. Raamatu mõte on näidata, et meie ühiskonnal lasub vastutus tuleviku ees. Me loome oma tuleviku ise, oma tänaste tegude ja tegematajätmistega.

Millest raamat räägib? Raamat räägib sõjast Venemaaga, käsitades seejuures kõige ohtlikumat võimalikku stsenaariumi. Ei ole olemas negatiivsemat või positiivsemat sõda, sõjad on kõik negatiivsed, isegi juhul, kui osapool, kelle hulka kuulun, selle võidaks. Ma ei ole tõesti varem kohanud ühtegi kahe võimaliku stsenaariumiga hoiatusromaani, mis muidugi ei tähenda, et sääraseid ei võiks kusagil maailmas olemas olla. Kuigi tegelased on samad, on olukorrad, kuhu nad satuvad mõlemas osas täiesti erinevad. Kui lugeja ei teaks, et ka teine osa on olemas, võiks ta mõlemat osa, „Koljatit“ ja „Taavetit“, näha ka täiesti eraldi raamatutena. Peeter Tergens pääseb ilmselt kirjanduslike kujude ajalukku sellega, et on nii realistliku kui ka ulmeromaani tegelane. Sääraseid tegelasi pole kuigi palju. Jah, „Sõda 2023“ on nii sisult kui ka vormilt mõnevõrra tavatu raamat. See sulandab ühte erinevaid žanre: realistlikku romaani, ulmeromaani ja publitsistikat, kompab nende piire. Raamatut saab lugeda mõlemast otsast. Soovi

korral võib kummagi osa lõpus olevad maailmasündmuste võimalike arengute kirjeldused vahele jätta ning alustada uuesti teisest otsast. Ka illustratsioone, pealegi erinevate kunstnike illustratsioone (kolmel peategelasel neljast on igaühel oma illustraator), ning kaarte ja lahinguskeeme ei leia just igast taamatust. Kas arvad, et Venemaa võiks meid tõepoolest rünnata nii, nagu raamatus kirjeldad? Ma kirjeldan raamatus kõige tõenäolisemat varianti, kuidas see võiks juhtuda, lootes ise kogu südamest, et seda ei juhtu. Ainus kindel tee sõja ärahoidmiseks on jõudude tasakaalu loomine NATO riikide ja Venemaa (siia tuleb lisada ka Valgevene väed) vahel Baltikumis ning kogu Ida-Euroopas. Eestis tuleb iseseisev kaitsevõime üles ehitada, kui tahame iseseisva riigina püsima jääda. Iga inimene peab võitma koletised oma hinges ja saavutama sisemise rahu. Sõjad lakkavad siis, kui mitte ükski meist enam neid ei ihalda.


www.ekre.ee

1(6)/2017

EESTI EEST!

5

Aitab hambutust pagulaspoliitikast! Meie õigussüsteemi usaldusväärsuse õõnestamine absurdse pagulaspoliitika kaudu ei tohi enam kauem kesta, ent sellele saavad lõpu teha ainult inimesed valimiskastide juures, kirjutab õigusteadlane ja EKRE Lääne-Virumaa ringkonna juht ANTI POOLAMETS.

R

ahvusvahelist kaitset pakkuvad konventsioonid ja nendelt maha kirjutatud Eesti seadused on muutnud meie maa läbikäiguhooviks ning seiklejate ja illegaalide sihtmärgiks. Riik on lati nii madalale seadnud, et tasuta elule Eesti rahva kulul võib pretendeerida kes tahes, kui väidab, et tal on mingi probleem. Pealegi ei valva siin nn pagulaskeskustes vegeteerivaid riigi kaitsealuseid keegi, sest seadus ei lubavat. Nii ongi paari aastaga Vao keskusest teadmata suunas lõikama pannud üle 40 inimese. Soomes on läinud võimude silmist kaduma lausa 4000 tulnukat. Saksamaal ja Hollandis on küllalt juhtumeid, kus dokumentideta illegaal taotleb asüüli korraga mitmes riigis ja nopib ühtlasi igast kohast toetusrahasid.

Illegaalide suhtlus võimudega ajalehe esiküljel See, et Eesti riigil pole hambaid, ei tähenda, et need puuduvad illegaalidel. Kui neist kedagi välja saadetakse, siis peavad ametnikud olema valmis ka suukorvi kasutama. Just sellise uuendusliku erivahendiga toimetati üks illegaal Tallinnas lennuki peale. Laamendamised ja mässud Harku kinnipidamiskeskuses on juba rutiiniks muutumas. Kallutatud meedia muudab seal möllavate jultunud pättide nõudmised üleriiklikeks probleemideks. Harkus hoitavaid hulkureid valmistatakse järgmiseks Euroopasse tungimise katseks ette meie Politsei- ja Piirivalveameti rahade eest. „Igavuse peletamiseks“ antakse väljasaadetavatele 20 000 eurot eesti keele õppeks ja teist samapalju kulub inglise keele peale. Kui keegi ränduritest kohe oma tahtmist ei saa, asub ta meie maksumaksjate ja välisrahastusega sallivusühingute õhutusel Eesti riigiga pikaldastesse kohtuvaidlustesse. SA Eesti Inimõiguste Keskus analüüsib lausa kõiki Eesti varjupaigaotsuseid ja ummistab kohtuid illegaalide kaebustega ning nende ähvardustega riigi aadressil. Kindlasti varustatakse neid ka PR-abiga, et kõik ajalehed tagajalgadele ajada. Karmima suhtumise puhul võiks panna need MTÜ-d inimkaubanduse korraldajatega ühele pulgale. Kui Itaalias saaksid võimule immig-

"Avage piirid," kõlab Euroopa Liitu teel olevate immigrantide sõnum.

Foto: AP



Trumpil on õigus, kui ta ütleb, et kontrollimatu illegaalide vool lõhub Euroopa Liidu ning Merkeli avatud uste poliitika on olnud katastroof. Anti Poolamets

ratsioonivastased jõud, siis poleks kahtlust, et kümneid tuhandeid illegaale Aafrika rannikult Euroopasse vedavad „abiühingud“ läheks päeva pealt kohtu alla ning luubi alla võetaks ka nende abilised välismaal. Inimkaubandus on rahvusvahelise dimensiooniga kuritegu. Illegaalid suhtlevad Eesti võimudega süüdistaval ja käskival toonil ning ajalehtede esikülgedel ilmuvate väljapressimislugude abiga aetakse endale välja elamislubasid. On üsna tavaline, et oma lapsi kasutatakse väljapressimise abivahendina. Pabistavad ministrid sunnitakse illegaalide ees aru andma, vabandusi pilduma ja „humanitaarkaalutlustel“ lube väljastama. Harku „kinnipidamiskeskusest“ helistas üks end endiseks Iraagi valitsusametnikuks nimetav illegaal koguni Briti ajalehele The Guardian ja käratas selle veergudel: „Eesti lubamine Euroopa Liitu oli vale!“

Poliitik kahe heinakuhja vahel Sorose rahastatud Hillary Clintoni läbikukkumine USA presidendivalimistel on globalistidele suur

tagasilöök, ent ometi jätkab Soros demokraatlikult valitud rahvusriikide õõnestamist ning inimkaubanduse rahvusvahelist mahitamist. Seetõttu ei hoia ta oma finantsimpeeriumi ressursse Trumpi mustamiseks kokku. Hoolimata finantsoligarhia pingutustest suutis USA valetamisest tüdinud valija vana establismenti kandidaatidele koha kätte näidata ning valida presidendiks immigratsioonivastase Trumpi. Võimsa piirirajatise tulek Mehhiko piirile on nüüd kindel. See sarnaneb Ungari valitsuse resoluutsusele oma piiride kaitsel. Trumpil on õigus, kui ta ütleb, et kontrollimatu illegaalide vool lõhub Euroopa Liidu ning Merkeli avatud uste poliitika on olnud katastroof. Trump on Ameerika hoiatus Euroopa multikultilastele, sest nende tekitatud eksistentsiaalne hirm on pannud ka Euroopa rahvaid hääletama globalistide vastu. Eesti poliitikud on nüüd nagu kitsed kahe heinakuhja vahel – neil tuleb otsustada, kas jätkata Brüsseli nõudel hambutuna või käituda Trumpi eeskujul iseseisva riigina?

Eesti – Süüria desertööride rahusadam Iga riik vajab parimas relvakandmise eas mehi kodumaa kaitseks. Antud juhul vajaks neid Süüria kodusõjas nii Assadi pool kui ka tema vastased, seda omakorda ISIS-e vastu. Iga endast lugupidav riik annab desertöörid kohtu alla. Ometi on Euroopa ja Eesti eliit otsustanud Süüria riigi mõistes kurjategijaid, ent meile reklaamitud kui „eeskujulikke Süüria pereisasid“, premeerida rahvusvahelise kaitse ning tasuta munitsipaalkorteritega. On võimalik veelgi raskem versioon – meile tuuakse juba lahin-

gutes karastunud võitlejaid. Kas nad on pannud toime sõjakuritegusid või ajanud ülesõiduks vajamineva raha kokku röövimisega, jääb Eesti võimudele teadmata.

Jõukas maksumaksja päästab Albaaniat Praegu toimub „humanitaarkaalutlustel“ elamislubade ja „ajutise kaitse“ saajate ringi kunstlik laiendamine, millest võib eriti absurdimaiguliseks pidada Albaaniast tulnud illegaali ja tema pere ülalpidamist maksumaksja kulul, ja seda juba aastaid. 2,5 aastat kodumaal vangis istunud albaanlane käis kolm aastat Eesti riigiga (ja Eesti riigi kulul) kohut ning klaarib ajalehtedes ministritega arveid. Ringkonnakohus andiski sooja õhu puhumise eest õiguse albaanlasele. Eesti kohus leidis: „Oluline on ka emotsionaalne tagakius, pidev hirm enda ja oma pere julgeoleku pärast. Arvestades asjaolu, et kaebaja oli juba kaotanud töö ning kandnud 2,5-aastast vanglakaristust, annab märku, et ähvardustesse ei saa suhtuda kergekäeliselt.“ Tuleb välja, et ühegi kinnituseta suulise pärimuse esitamine kaugelt Albaaniast kehtib Eesti kohtutes mõjuka tõendina.

Tagaotsitav Ukrainast Kuigi Ukraina on üks Euroopa suurimaid riike ning sõjategevusest on hõlmatud üksnes paar oblastit, luuakse Eestis pretsedente, millega võib Ukrainastki saabuda siia kes tahes. Kas tegu on kremlimeelsete ida-ukrainlastega, desertööride või hoopis lahingutest väsinud separatistidega ei tea täpselt keegi. Postimees kirjutas Eestis „tagakiusatuna peavarju saanud“ ärimehest, kes Donetski separatistidega kasulikku äri ajas, ent lõpuks sealsete kõrilõikajatega vastuollu

läks. Mees tunnistas avameelselt, et pääses seaduslike Ukraina võimude poolt vangistamisest ainult tänu altkäemaksule ja parandab nüüd Eestis „hingehaavu“. Seda ajal, kui Ukraina sõdurid riskivad iga päev relv käes oma eluga, tõrjudes neidsamu Donetski kremlimeelseid.

Toidame kõiki Sri Lankast Iraagini Keegi ei hooli väikese Vao või Vägeva küla elanikest, kui nad kolmandast maailmast pärit seiklejatega üle ujutatakse. Vaos pikutav Sri Lankalt pärit 20-aastane „pagulane“ teatas, et talle meeldib Eestis elada. Kui üks Sri Lanka poiss siin varjupaiga saab, miks ei ole siis Eesti riik kohustatud ka ülejäänuid srilankalasi, ütleme kümneid tuhandeid, katma ja majutama? Pretsedent on ju loodud. Kreekast saabus Euroopa rändekava alusel Lääne-Virumaale 5-liikmeline Iraagi perekond. Kuna 33 miljoni elanikuga Iraagis pole ühtki linna või küla, kus oleks neid enda juurde elama lubatud, siis peab seda tegema Kunda! Jääme ootele, millal ülejäänud iraaklased hakkavad kohvrit pakkima, sest Eesti valitsus ei saa ju neistki enam keelduda. Olukord, kus absurdse pagulaspoliitika kaudu õõnestatakse meie õigussüsteemi usaldusväärsust, ei tohi enam kauem kesta. Kui õigussüsteemil puudub sisemine eneseanalüüsi ja korrastumise võime, tuleb seda teha seaduste parandamise kaudu ning siin peame panema lootuse Eesti valijate teravale silmanägemisele. Praegune riiklikul tasemel illegaalse immigratsiooni mahitamine tähendab peale otsese julgeolekuriski ka usalduse lammutamist riiklike institutsioonide vastu.


6

1(6)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Sotsid ja nende suhted kremlimeelsetega Konservatiivide Vaba Sõna avaldab peatüki riigikogu liikme Henn Põlluaasa (EKRE) peatselt ilmuvast raamatust „Sotsid“, mis paljastab Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) üha Eesti-vaenulikumaks muutuvat poliitikat.

E

esti Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal on olnud kirju ajalugu, mis on täis nimevahetusi ja ühinemisi teiste erakondadega. Tundub, et Sotsiaaldemokraatlikkusse Erakonda on kogunenud seltskond, kelle paljude suhtumine ja eesmärgid on varjamatult Eestivaenulikud. Sellest kõneleb 2012. aastal toimunud ühinemine kremlimeelse Vene Erakonnaga Eestis (VEE), kes oma suhtumisest saladust ei teinud. VEE juhid Stanislav Tšerepanov ja Gennadi Afanasjev kuulutasid enne erakondade ühinemist venekeelses Delfis, et teemale, justkui oleks Eesti Venemaa poolt okupeeritud, tuleb kehtestada moratoorium, sest okupatsiooni fakt olevat kohtus kinnitamata ja ilma vastava kohtuotsuseta on see vaid usu küsimus.

Ühinemine eestivaenuliku parteiga Esmapilgul võis nii mõnelegi jääda mulje, et tegemist on avaldusega, millele ei maksa suuremat tähelepanu pöörata. Kremli propagandaruuporist tuleb pidevalt selliseid ja hullemaidki avaldusi. Tegelikult on aga küsimus tõsine. Lisaks sellele, et vägivaldse okupatsiooni ja anneksiooni eitamine tähendab nõustumist Kremli propaganda ning meie ajaloo ümberkirjutamise ja võltsimisega, tähendab see avaldus ka ei rohkemat ega vähemat kui Eesti riigi juriidilise järjepidevuse ja legitiimsuse kahtluse alla seadmist. Kui Eestit ei okupeeritud, siis astus ta järelikult ise ja vabatahtlikult NSV Liidu koosseisu. See tähendaks, et tänane Eesti ei oleks mitte sõjaeelse Eesti Vabariigi, vaid ENSV õigusjärgne, uustekkeline riik. See omakorda tähendaks kodakondsuse andmise kohustust kõigile 1991. aasta seisuga siin elanud isikutele, kakskeelsuse kehtestamist ehk vene keelele riigikeele staatuse andmist jne. Ühesõnaga, hoopiski teistsugust riiki, kui see, mille me vabaks laulsime. Ei maksa olla naiivne ja arvata, justkui poleks Tšerepanov ja Afanasjev oma avalduse sisu ning tagamaid mõistnud. Toonane SDE esimees, endine Keskerakonna poliitikasekretär,

Eesti okupeerimise teema on sotsidele jätkuvalt lahtine küsimus, mida nende arvates ei ole ilmselt tõestatud tänaseni. Henn Põlluaas

sotsidesse üle jooksnud Sven Mikser ütles, et tema antud seisukohta ei toeta, kuid erakonna poolt ametlikku hukkamõistu ega mingit muud reageeringut sellele skandaalsele seisukohale ei järgnenud. Ka Mikser ise jäi edaspidi selles küsimuses ebalevale seisukohale. SDE aseesimees asus aga avalduse tegijaid õigustama, väites, et nende jutu algne mõte võis minna lihtsalt tõlkes kaduma.

Mida siis Vene Erakond Eestis endast kujutas Enne ühinemist SDEga kandideeris VEE nimekirjas Riigikokku parteitu Dmitri Klenski, üks pronksiöö initsiaatoritest, olles lausa erakonna nimekirja esinumber. Samas nimekirjas oli ka pronksiööl Westmani äri rüüstanud Juri Žuravljov. VEE programmilised seisukohad olid kremlimeelsed ja kaugeleminevad – näiteks nõudsid nad, et vene keel saaks Eestis ametliku staatuse ehk riigikeeleks ning mittekodanikud saaksid õiguse valida ja olla valitud Riigikokku ja europarlamenti. Samuti sõdisid nad ägedalt vene gümnaasiumite eestikeelsele õppele üleviimise vastu.

Vene Erakond Eestis oli vastu ka Eesti astumisele NATO-sse. KAPO aastaraamatus öeldakse otse, et VEE kujutas endast ohtu Eesti julgeolekule ja kirjeldatakse, kuidas VEE koos Läti kremlimeelsete venelastega kasutas alatuid võtteid ja otseseid provokatsioone Eesti diskrediteerimiseks. Välistatud ei ole otsesidemed ja seotus vene eristruktuuridega. Seoses VEE pronksiöö „kangelastega“ tasub meenutada võimude suutmatust või tahtmatust takistada Tallinna kesklinnas Vene saatkonnast initsieeritud mässukatset. Enneaegselt vallandudes muutus see lihtsalt kontrollimatuks märatsemiseks ja rüüstamiseks, mille käigus peksti takistamatult segi osa kesklinnast. Samuti seda, et vastupidiselt president Ilvese hiljem silmakirjalikuks osutunud lubadusele, et kõik süüdi olevad isikud saavad karmilt karistada, lõppes protsess hoopiski ninameeste õigeksmõistmisega kohtus ja neile maksumaksja taskust kopsaka valuraha maksmisega „alusetute“ süüdistuste eest. Pole vaja kirjeldada, kui rängalt riivas see ausate inimeste õiglustunnet ja usaldust võimude suhtes. Siseministri toolil, kelle vastutusalas toimuv oli, istus sotside ridadest pärit Jüri Pihl. Mikser avaldas heameelt, et VEE vastas sotside ühinemisettepanekule positiivselt, justkui ei omaks lojaalsus Eesti Vabariigile vähimatki tähtsust. SDE ühinemine erakonnaga, kes eitab Eesti ajalugu, enesemääramisõigust ja julgeolekuvajadusi ning esindab Kremli huve, viidi edukalt lõpule. SDE otsus liituda taasiseseisvumisaegseid internatse, aprillimässajaid ja Öise Vahtkonna avalikult eestivaenulikke ja šovinistlikke äärmuslasi koondava Vene Erakonnaga Eestis on märgiline.

Ossinovskil on FSB toetus? Tšerepanovit premeeriti SDE aseesimehe positsiooniga, mis näitab, et VEE eestivaenulikkus sotse ei häirinud. Erakonna esimehe Sven Mikseri ühinemisläbirääkimiste alguses meediale öeldu – „meie maailmavaated ja eesmärgid kattuvad“ –, vastas järelikult täiel määral tõele. Ühinesid kaks sarnast erakonda, kes ajavad sama asja. Tšerepanov oli muuseas üks neist, kes Jevgeni Ossinovskit SDE esimeheks soovitas. Kas tähendab see Ossinovskile ka FSB heakskiitu ja toetust? Arvestades sellist tausta, avaldusi ja liikmeskonda, kujutavad sotsid endast võimalikku julgeolekuriski Eestile. Ja veel

Rahvusriigi lammutajate juhtoinas Jevgeni Ossinovski.   Foto: Kristjan Teedema / Postimees

üks asi – huvitaval kombel on SDE ametlikul kodulehel erakonna ajaloost rääkivas peatükis sotside ja VEE ühinemine sootuks maha vaikitud. Vahetult enne ühinemist antud intervjuus hommikutelevisioonile ei suutnud Sven Mikser vastata küsimusele, kas pärast liitumist VEE-ga jäädakse Eesti okupeerimise tunnistamise juurde või mitte. Eesti okupeerimise teema on sotsidele jätkuvalt lahtine küsimus, mida nende arvates ei ole ilmselt tõestatud tänaseni. 2014 põhjustas toonane Riigikogu SDE fraktsiooni liige, kunagine kõrge NLKP funktsionäär Jaak Allik igatahes uue skandaali oma väitega, et Venemaa ei ole kunagi Eestit rünnanud. Huvitav, kas sellise seisukoha näol on tegemist mitmete sotside juhtfiguuride perekondliku pärimuse või laiemalt levinud SDE liikmete või lausa erakonna ametliku seisukohaga? Omal ajal avaldas Allik muuseas tugevat vastuseisu ka Eesti ühinemisele NATO-ga. Kahtlusevari lasub ka sotside rahastajate kohal. SDE suursponsoriks on Läti Raudtee juhile poole miljoni euro altkäemaksu andmises ja Eesti Raudteele kehvemate liiprite tarnimisega ligi kümne miljoni ulatuses kahju tekitamises süüdistatud Oleg Ossinovski, kelle rikkus põhineb Venemaal aetaval transiidiäril. Ei ole kellelegi saladus, et Venemaal pole võimalik tegutseda ilma FSB ja Kremli sidemete ja soosinguta, seda eriti välisfirmade esindajatel. Ossinovski koostööpartneriks Venemaal on ühe suurima raudteefirma Global­trans Grupp omanik Andrei Filatov, kelle tihedatele sidemetele Kremliga ja otsesele seotusele vaenuliku ja Eesti-vastase propagandafilmi valmistamisega on osundanud KAPO. Tegemist on kaaluka tegelase ja kõrge lennuga.

Annetused kahtlastest allikatest Hoolimata Jevgeni Ossinovski valimiseelsest lubadusest keelduda isa annetustest, on SDE võtnud peale valimisi Oleg Ossinovskilt vastu kümneid tuhandeid eurosid. Korruptsiooni- ja altkäemaksusüüdistuse sai ka SDE aseesimees ja teine suursponsor Kajar Lember. Tuleb välja, et end valgeks nimetavat punast erakonda rahastatakse juba aastaid kahtlastest allikatest pärit rahadega. Kas pole see mitte mõtlemapanev? Sest on ju teada – kes maksab, see tellib ka muusika. Paljud mäletavad veel, kuidas sotsid, välisminister Ilvese suu läbi, nõudsid meie strateegilise ettevõtte Eesti Energia mahamüümist, sisuliselt sandikopikate eest, ja kahtlase skeemiga ära andmist vene kapitaliga seotud Ameerika pisifirmale NRG Energyle. Eriti omapäraseks tegi tehingu see, et NRG oleks ostmise jaoks võtnud pangalaenu, mida pidi garanteerima ei keegi muu kui müüja ehk Eesti riik ise. Väideti alusetult, nagu uue, loovutusliku piirilepingu puhulgi, et ilma selle tehinguta me NATO liikmeks ei saa. Ei lugenud meie ega välismaiste konsultantide hoiatused, et tegemist on kahtlase ja Eestile äärmiselt kahjuliku tehinguga, mis isegi õnnestumise korral oleks toonud kaasa energiahinna järsu tõusu ja seeläbi Eesti toodete konkurentsivõime vähenemise nii sise- kui välisturgudel. Kavale, õigemini petuskeemile, õnnestus kriips peale tõmmata alles peale Rahvaliidu eestvedamisel korraldatud massilist allkirjade kogumist, mille käigus saadi enam kui 100  000 allkirja, ja avalikkuse terava vastuseisu abil. Vastuseta on aga küsimus: milles seisnesid seda afääri toetades sotside erihuvid?


www.ekre.ee

1(6)/2017

EESTI EEST!

7

Võimukoridorid vajavad pidevat tuulutamist Poliitilise korruptsiooni kontrolli all hoidmiseks tuleb välja vahetada end liiga kauaks riigitüüri juurde unustanud poliitikud ja ametnikud, kirjutab filosoof URMAS ESPENBERG.

N

ii nagu prostitutsioon on ka korruptsioon nähtus, millega on võideldud inimkonna sünnist saati, aga lahti saadud pole kummastki. Korruptsiooni – avaliku võimu kuritarvitamist isikliku kasu saamise eesmärgil – pole suutnud kõrvaldada ei despootlikud diktatuurid ega liberaalsed valitsused, ei karm nõukogude või hiina tüüpi sotsialism ega USA tüüpi koodeksipõhine ühiskond, ei sotsiaaldemokraatiad ja bürokraatlik Euroopa Liit ega Jaapani häbikultuur. Kuigi on teadlasi, kes näevad korruptsioonis ka mõningast kasu – näiteks kiirendab altkäemaks mõningaid muidu väga aeglasi bürokraatlikke protsesse –, ollakse üldiselt seisukohal, et korruptsioon tekitab ebavõrdsust ja taastoodab valitsuse moonutatud kulutuste kaudu vaesust. Korrumpeerunud poliitikud kipuvad investeerima rohkem neisse valdkondadesse, kus korruptiivne tulu on suurem.

Korruptsioon kahandab majanduskasvu Samuti käib korruptsiooniga käsikäes poliitiline ja majanduslik ebastabiilsus. Korruptsiooni tagajärjel kahaneb majanduskasv, sest korruptiivne majanduskeskkond ei soodusta investeeringuid. Seda nägime ilmekalt Reformierakonna viimasel valitsemisperioodil, kui skandaalid Tallinna Sadama ja parvlaevade hankega ei tahtnud vaibuda, samas kui reaalne majanduskasv erasektoris tammus paigal. Ajakirja Economist andmeil on korruptsiooni tajumise indeks ja inimarengu indeks omavahel seotud: mida vähem tajutakse riigis korruptsiooni, seda kõrgem on inimarengu näitaja, ning vastupidi. Riiklikul tasandil aset leidva ehk suure korruptsiooni puhul on korruptiivne tegu seotud kõrgete poliitiliste ametipositsioonidega ning taolise korruptsiooni mõju ja kahjustused võivad olla ulatuslikud. Siia alla käivad korruptiivsed teod, mis on seotud riigihangetega, suurte riiklike tehingutega, poliitiliste parteide ning valitsusasutustega. Pakkujaks pooleks on eelkõige eraettevõtted, kes soovivad saada või säilitada endale mingeid eeliseid väljaspool ausat ja avatud konkurentsi. Taoliste korruptiivsete tegude tagajärjel on kõige suuremaks kaotajaks kodanikud ja ühiskond tervikuna, sest kõrgete ametnike, st riigis juhtiva-

tel positsioonidel olevate isikute, omakasu soov kaalub tihtipeale üles riigile ning ühiskonnale olulised küsimused ja majanduslikumalt otstarbekamad tehingud. Korruptsioon väiksemas ulatuses on seotud konkreetsete äritehingutega ja avaliku sektori ametnikega. Selle korruptsioonivormi puhul on tegemist oma ametikoha või ametivõimu kuritarvitamisega avalike teenuste osutamisel, litsentside ja lubade väljastamisel, mille tulemusena saab enim kannatada tavakodanik. Korruptiivsete tegudega võivad olla seotud mitmete ametkondade esindajad, näiteks keskastme riigiametnikud, arstid, haridus-ja lasteasutuste töötajad jt. Kodanikel võib tekkida vajadus pakkuda nende organisatsioonidega suhtlemisel ning mingite teenuste saamiseks esindajatele altkäemaksu või anda pistist. Milline on korruptsiooni osakaal Eesti poliitikas? Korruptsiooni taset on raske mõõta ja uurida,

järeleandmisi ei tehta ning vahele jäänud korruptantidele kaasa ei tunta. Eestis annavad aga tõenäoliselt rohkem tulemusi õiguslikud regulatsioonid. Likvideerida tuleb karistamatuse tunne korruptsioonikuritegude toimepanekul, tuleb tagada avaliku sektori ja finantsinstitutsioonide läbipaistvus, vaba juurdepääs informatsioonile ja viimase läbipaistvus, kodanike kontroll riigivõimu tegevuse üle.

Korruptsiooni tagajärjel kahaneb majanduskasv, sest korruptiivne majanduskeskkond ei soodusta investeeringuid. Urmas Espenberg

juhtumid Eesti minevikust on muidugi kümne miljoni dollari afäär, VEB-fondi afäär, Eesti Raudtee erastamise afäär, maadevahetuse afäär ja Savisaare vene raha afäär, mida küll pole suudetud tõestada. Viimastest suurematest asjadest tuleb nimetada korruptsiooni Tallinna Sadamas ja maksumaksja raha laialdast kasutamist Keskerakonna KOV valimiste reklaamikampaanias 2013. aastal.

Kümnete aastate pikkune ametija võimupositsioonide säilitamine ühtede ja samade isikute poolt kinnitab, et varem või hiljem kaasnevad sellega võimu kuritarvitamine ja huvide konfliktid. Urmas Espenberg

sest keegi ennast ise süüdi ei tunnista ega paljasta. Lisaks varjavad seda klannid, grupid, sõpruskonnad ja kõigi nende ringkaitse. Sestap on kasutusele võetud korruptsiooni tajumise uurimine ehk see, kuidas tajuvad inimesed korruptsiooni. 2015. aastal jagas Eesti 168 riigi arvestuses korruptsioonitabelis 23.-26. kohta Prantsusmaa, Tšiili ja Araabia Ühendemiraatidega. Kõige madalama tajutava korruptsioonitasemega riik oli Taani, millele järgnesid Soome ja Rootsi. Tabeli lõpetavad Somaalia, PõhjaKorea ja Afganistan, keda tajutakse kõige enam korrumpeerununa. Väga madal korruptsioonitase on alati olnud ka Uus-Meremaal. MTÜ Korruptsioonivaba Eesti juhatuse esimees Erkka Jaakkola hinnangul tammub Eesti korruptsioonitabelis paigal ning puuduvad märgid edasiliikumisest korruptsioonist puhtama Põhja-Euroopa suunas. Kuulsamad korruptsiooni-

Korruptant ei vääri kaastunnet Korruptsioonivastase võitluse strateegia tuleks valida vastavalt riigi kultuurile. Näiteks Jaapanis, kus inimeste käitumist reguleerib 90% ulatuses moraal ja häbifaktor, põhineb korruptsiooni vastu võitlemine enamasti moraalsele aspektile rõhutamisel. Seevastu USA-s, kus omakorda 90% inimsuhetest on reguleeritud seadustega, domineerib mõistagi õiguslik aspekt. Iga maa või riikide blokk peaks korruptsiooniga võitlemisel koostama sobiva programmi, mis sisaldaks nii moraalseid kui ka õiguslikke taktikaid. Eesti, kus religiooni positsioonid on nõrgenenud, ei paku ka ilmalik moraal paraku siduvaid pidepunkte. Väärtuste kadumine või moraali suhtelisus soosib korruptsiooni õigustamist ja vaikivat heakskiitu. Kui soovime ühiskonnana korruptsiooniga võidelda, siis peame uskuma, et väärtustes

Oluline on ka normaalne palgatase riiklikus sektoris ja kohalikes omavalitsustes, piisava hulga töötajate olemasolu ja nende tihedam roteerimine, meedia roll jälgimisfunktsiooni täitmisel, ja kiiremad kohtumenetlused korruptsioonijuhtumite puhul, mitte nendega aastate kaupa venitamine.

Võimulolijad roteeruma! Poliitilise korruptsiooni ohjeldamisel on tingimata vajalik, et toimiks võimulolijate rotatsioon. See peaks puudutama nii Riigikogu, presidendi kui muude valitavate organite koosseisu. Tõsi, selleks on demokraatlikes ühiskondades valimised, end praktika näitab, et mõnedel poliitilistel jõududel – nn poliitiline kartell – õnnestub võimul püsida mitmeid valimisi järjest ja isegi siis, kui nende tegelik toetus rahva hulgas on väike. Võimul püsimise ajal on suudetud ehitada võimuvertikaal ja toiduahel, mis tagab võimul püsimise nii headel kui ka halbadel aegadel.

Eesti oma­valitsustes seisab aga Augeiase tallide puhastamine veel ees. Urmas Espenberg

Kümnete aastate pikkune ameti- ja võimupositsioonide säilitamine ühtede ja samade isikute poolt kinnitab, et varem või hiljem kaasnevad sellega võimu kuritarvitamine ja huvide konfliktid (maailma rikkaimad inimesed ongi/ olid ju tegelikult korruptsiooni teel rikastunud diktaatorid Castro, Gaddafi, Saddam Hussein, Putin jt). Olukord, kus teisi isikuid või erakondi võimu juurde ei lasta, on sisuliselt diktatuur ning see on suu-

repärane korruptsiooni kasvulava. Kui võimule jääb grupp erakondi, kes jaotab võimu omavahel ära, siis tekib võimukartell, kuhu ülejäänud ühiskonnal ja poliitilistel parteidel asja pole. Meenutagem briti poliitiku ja ajaloolase lord Actoni sõnu: „Võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt.“ Näilise demokraatia mängimine, nagu juhtus ka Eestis viimase viie aasta jooksul, suurendab korruptsiooniohtu vältimatult. Õnneks suutsid uued poliitilised jõud nagu EKRE ja Vabaerakond sellesse kartelli 2015. aasta valimistel mõra lüüa. Ühes sellega on oluliselt hoogustunud ka korruptsioonivastane tegevus.

Korruptsioon Tallinna linnavalitsuses Eesti omavalitsustes seisab aga Augeiase tallide puhastamine veel ees. Tallinnas on üks poliitiline klann olnud võimul üle kümne aasta, olles jaganud ära kõik käsuliinid ja toitumisahelad. Tõsi, on lootust, et peagi algav suur korruptsiooniprotsess lööb õhu klaarimaks. Kogutud tõendite alusel on Tallinna linnapeale, Edgar Savisaarele esitatud süüdistus korduvas suures ulatuses altkäemaksuga nõustumises ja vastuvõtmises, suures ulatuses toime pandud rahapesus, suures ulatuses ja korduvalt toime pandud omastamises ning suures ulatuses erakonnale keelatud annetuste vastuvõtmises. Esitatud süüdistuse kohaselt võttis Edgar Savisaar Tallinna linnapeana altkäemaksu vastu ja nõustus sellega seoses oma tööülesannete täitmisega. Tallinna linna eelarveliste vahendite ebaseadusliku omastamise puhul on tegemist süüdistuse kohaselt linnale eraldatud eelarveliste vahendite kuritarvitamisega kohaliku omavalitsuse volikogu valimisreklaamide valmistamiseks 2013. aastal. Kohtueelse menetluse käigus esitati kahtlustus mitmele linnavalitsuse ametnikule ja eraisikule. Seitsme ametiisiku suhtes lõpetas prokuratuur kriminaalmenetluse, kuna ametnike tegevus ei olnud kantud tahtlusest omastada linna vara erakonnale ega sellega seotud inimestele. Tallinn paistab küll kõige paremini silma, aga ei ole Eestis kaugeltki ainus omavalitsus, kust leiab avaliku võimu kuritarvitamist isikliku kasu saamise eesmärgil. Käesoleva aasta sügisel toimuvatel kohalike omavalitsuste valimistel on igaühel võimalik oma esindajat valides mõelda ka selle peale, et samad vanad näod ei jääks liiga kauaks võimu juurde. Igaüks teist saab aidata korruptsiooni kontrolli all hoida, kui valib oma esindajaks uue ja puhtama näo või poliitilise jõu.


8

1(6)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Kuidas valimistel mitte petta saada Sügisestel kohalikel valimistel kaotavad valimisliidud tähtsuse ning üha suurem roll on erakondlikul maailmavaatel – otsustajatest sõltub, kas sinu kõrvalkorterisse paigutatakse pagulaspere või kas sinu lapse kooli lubatakse sooneutraalsust või omasooiharat eluviisi propageerivat LGBT aktivisti, kirjutab Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu liige MONIKA HELME.

S

elle aasta sügisel toimuvad kohalikud valimised ning võib juba ette ennustada, et need tulevad mõnevõrra teisiti. Tundub, et isegi haldusreformi isad ja ämmaemandad on juba ette nõutud ning kerges paanikas – kuidas ikkagi minna võidukalt valimistele olukorras, kus varasemad jõujooned on läbi lõigatud nagu Kalevipoja jalad. Kui niinimetatud kahe tooli seadus, mis lubab ka riigikogu liikmetel kuuluda kohalike omavalitsuste volikokku, pidi tooma parlamendierakondadele kohalikul tasandil valimisvõidu kergemalt, siis nüüd kuuleme järjest rohkem, kuidas isegi Kesk- ja Reformierakond räägivad mingitest ühistest valimisliitudest kodumuru kastmes. Küllap püütakse sellega peita erakondade sisemisi vastuolusid ja tegelikku nõrkust. Vabaerakond on ausam, olles teatanud, et nemad oma nime all välja ei lähe. Mis on ka mõistetav – erakond, kus on enam-vähem 600 liiget, ei suuda oma lipu all omavalitsusi mehitada.

Haldusreformi karuteene valimisliitudele Kui varem panid väikese valla helgemad pead seljad kokku ja tõepoolest said kohaliku elu edendamisel ka midagi ära teha, siis nüüdseks on haldusreformi tulemusel kokkuklopsitud suured omavalitsused, kus ühe nuka inimesed teise kandi mehi ei tunne, ühtset kogukonda ei moodustu. Millest on kahju, sest

Mõelgem, missuguse jõu saab seekord 5000 elanikuga omavalitsuses valija hääl, juhul kui valija teeb õige otsuse! Monika Helme

tõepoolest – kes teaks kohalikke probleeme paremini kui kohalikud ise. Nüüdseks on kohalik tasand laienenud kümneid kilomeetreid ühes ja teises suunas ning väga raske on valida otsustajate hulka inimesi, kes suudaks hallata kogu territooriumi ning erinevate piirkondade elanike probleeme nii, et kõik rahul oleksid.

Ja siin tulebki mängu poliitilise vastutuse mõõde. Varasemates väikestes omavalitsustes tähendas poliitiline vastutus muuhulgas seda, et vallamajas tehtud valede otsuste puhul võis otsustajale külavahel ka kurja näoga otsa vaadata, paar krõbedat sõna öelda ning seeläbi sai kantud mingigi poliitiline vastutus. Seevastu uutes suurtes omavalitsustes ei saa ühe ääremaa Mati minna teisest nurgast valitud Paulile ütlema, et sa, siga, keerasid igavese käki kokku! Mati ei pruugi Pauli tundagi, rääkimata sellest, et oleks teda valinud. Ja nii jääbki kohalik poliitiline vastutus võtmata. Lipsustatud otsustajad löövad kaugetes vallakeskustes klaase kokku ja rõõmustavad – näe, küll me tegime hea otsuse, kõik on rahul... Eriti segaseks lähevad asjalood siis, kui ühte valimisliitu klopsitakse kokku riigikogu erakonnad ja kohalikud tegijad. Varem või hiljem lähevad nad seal omavahel purelema. Rääkimata poliitilise vastutuse võtmisest, sest mida kirjum on seltskond, seda rohkem on otsad vees. Teame ju korruptsiooniskandaale, kus kõik näitavad kõigile näpuga, aga süüdi ei jää keegi. Seejärel teevad korruptandid uue valimisliidu ja sõit jätkub sama hooga. Kohalikud teed on aga ikka lahti lükkamata, koolid pannakse kinni ja postkontorid suletakse. Haldusreformi tulemusel tekkinud suurtes omavalitsustes on mõistagi ka jagamiseks rohkem raha ning seeläbi oht anonüümseks korruptsiooniks veelgi suurem.

Sügisestel valimistel on mõistlik valida mitte valimisliitu, vaid erakonda, sest ainult nii saab tagada, et valija saab ligilähedaseltki seda, mida loodab.  Foto: Sille Annuk / Postimees

Seega ei seisa sügisestel kohalikel valimistel ainult otsustajaks tahtjad valiku ees, kuidas edasi? Sama küsimuse peavad endale esitama ka valijad. Mõelgem, missuguse jõu saab seekord 5000 elanikuga omavalitsuses valija hääl, juhul kui valija teeb õige otsuse! Oktoobris 2017 ei saa valimiskasti juures enam otsustada pelgalt selle järgi, kes mida kohapeal ära on teinud, sest sõna „kohalik“ on omandanud uue tähenduse. Otsustusprotsessid on koondunud suurematesse keskustesse ja muutunud anonüümsemaks. Valija peab otsustama, kas anda oma hääl kellelegi, keda ta ei tunne ega ole kunagi näinudki, või tuleks valida omakandimeest, kel pole lootustki volikokku saada, sest suurte keskuste hääl saab otsustavaks. Või tuleks hoopis eelistada kedagi erakondade nimekirjast. Midagi pole teha, nii vastumeelne, kui see kogukondlikult mõtlevale inimesele ka ei ole, on seekord mõistlik teha valik erakondade vahel. See on ainus, mis tagab, et valija saab ligilähedaseltki seda, mida loodab.

Globaalsed kriisid jõuavad külasse

Raadiosaade

"Räägime asjast" Eetris Mart ja Martin Helme, kes räägivad Eesti asjadest nii, nagu need on! Tulised teemad, huvitavad intervjuud ja saatekülalised.

Igal pühapäeval algusega kell 11 Kordus samal päeval kell 21 Saate järelkuulamine internetis: www.mixcloud.com/raadiosaade

Ring FM  Tallinn 105,8 Tartu 104,7 Pärnu 93,9 Lõuna-Eesti 101,7 www.ringfilm.ee

Tre Raadio

Rapla 91,3 Pärnu 92,7 Kesk-Eesti 101,0 www.treraadio.ee

Praeguses keerulises ja muutuvas maailmas on üks asi, mida varem pole ehk nii palju hoomatud – ka kohalikel valimistel tuleb valida maailmavaadet! Globaalsed kriisid on jõudmas alevitesse ja küladesse, otsustajatest sõltub, kas sinu kõrvalkorterisse paigutatakse pagulaspere või kas sinu lapse kooli lubatakse sooneutraalsust või omasooiharat eluviisi propageerivat LGBT (lesbi, gei bi, trans) aktivisti. Kohalikule tasandile jõuavad läbi riigihangete ka otsused selle kohta, kes ehitavad meie teid ja koolimaju. Kas seda teevad meie oma ehitusettevõtjad või läbi uute eurodirektiivide võimaluse saanud sakslased, poolakad, prantslased, soomlased?

Kohalikest valimistest sõltub, mis jõujooned hakkavad domineerima riigikogu valimistel. Ja sellest omakorda sõltub, kes hakkab meie riigi ja rahva eest kõnelema uuenenud maailmas. Kas valime inimesi, kes tahavad ning suudavad kaitsta meie keelt ja kultuuri pealetungiva hävingu eest või valime alaüritajaid, kes on nõus kõigega, mis otsustatakse allakäivas ja moraalselt mandunud Euroopas. Seetõttu tasub juba kohalikel valimistel eelistada erakonda, kes on tahteline seisma oma inimeste eest ja võõraste mõjude vastu. Sest olgem ausad, me ei saa enam lubada eestlastest ülesõitmist nii kohalikul, riigikogu kui ka Euroopa tasandil. Praegu on Eestis ainult üks erakond, kes mõtleb eestlase peale ja annab endale aru, et ainult oma kodumaal jõuka ja iseseisvana toime tulev eesti rahvas on meie omariikluse pant. EKRE on ainukesena vastu hakanud otsustele ja plaanidele, millega hävitatakse Eesti maad ja rahvast ning mida inimesed ei toeta. Olgu selleks siis pagulas­ kvoodid, kooseluseadus, Rail Baltic või piirileping, millega antakse ära 5,2% riigi territooriumist. Oleme näidanud, et meil on selgroogu seista oma rahva eest, isegi kui meid on püütud parketi alla lükata. Kui aga parketi alla koguneb piisavalt palju meie moodi mõtlejaid ja meie toetajaid, siis ennustan, et lõpuks kolib ka parkett meie poole üle. Kohalikud valimised on esimene pikk samm selles suunas, kuhu Eesti peaks oma pilgu pöörama. See suund on tugev rahvusriik, kus ei ole häbi olla eestlane. Kus eurodirektiivide ja võõraste huvide eelistamine peab lõppema. Kus kõik innovatiivsed lahendused teenivad rahvuslikke huve, kus eestlaste arv hakkab kasvama, sest tunneme end rahvana turvaliselt. Teeme Eesti taas suureks!


www.ekre.ee

1(6)/2017

EESTI EEST!

9

Kont väikestele krantsidele Käimasolev haldusreform meenutab väikestele krantsidele visatud konti – las purelevad ja kisuvad, küll suurem ja tugevam pärast lahingut territooriumi ja piirid paika paneb, kirjutab Konservatiivse Rahvaerakonna Pärnumaa ringkonna juht HELLE KULLERKUPP.

Kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemisläbirääkimiste tulemusena tekkivad uued omavalitsused 2017 Allikas: Rahandusministeerium, 29.12.16 Rahvastikuregister, 27.12.16

E

esti haldusreform kujutab endast sisuliselt maade ja maksumaksjate ümberjagamise reformi, kus inimeste vajadused ja soovid ning territoriaalne omapära ei ole esmatähtsad. Kahju on väiksematest tublidest omavalitsustest, kes pannakse vähemtublidega ühte patta ning lastakse allavett. Paljuski said uute valdade moodustamisel määravaks vallavanemate vastastikused sümpaatiad ja antipaatiad. Paljusid vallajuhte ootab pärast aastase palgakompensatsiooni kättesaamist soe ametikoht uues omavalitsuses. Lahkuma sunnitud Rõivase valitsus ei andnud vastuseid küsimustele, mis muutub uute omavalitsuste tulubaasis ja missugused ülesanded jäävad riigile ning missugused kohalikule võimule. Uus, Ratase valitsus pole veel jõudnud otsuseid teha ega kipu ka kiirustama. Teisisõnu, peremees lõhub vana maja maha, teeb uue suure majakarbi, et kogu perel oleks parem, aga millega maja kütta, kuidas arveid maksta ja kust saada selleks raha, on teadmata.

Pärnumaa näide Stenbocki majast tulevate suuniste ja korralduste elukaugus jätab arvesse võtmata ajaloolise mälu ja järjepidevuse ning geograafilised ja rahvastiku paiknemise eripärad. Nii ongi juhtunud, et Pärnumaal asuvad Lindi kalurikülad ja neist üle neljakümne kilomeetri kaugusel paiknev Tõstamaa

KOV nimetus ja elanike arv täidab juba praegu kriteeriumi ja ühinemiskohustus puudub ühinemine on volikogudes otsustatud maakonnapiiri muutus või otsustatud külade üleandmine ühinemiste või sundliitmise tulemus pole veel teada tulevane maakonnapiir ühinemisläbirääkimised, mis viivad kriteeriumi täitmiseni ühinemisläbirääkimised, mis ei vii kriteeriumi täitmiseni

Haldusreform näitab hästi, kuidas keegi ei vastuta, maksumaksja maksab kõik kinni. Helle Kullerkupp

on tänaseks Pärnu linn. Pärnu linna eeslinnana toimivad Sauga valla külad Tammiste, Nurme, Eametsa ja Kilksama moodustavad tänaseks Pärnu eeslinna. On väär liita Pärnut rõngana ümbritsevad tiheasustusega alad, mis seni on olnud linna naabervaldade osad, kuid mille enamik elanikke toimetab Pärnu linnas, omavalitsustega, millega vallaelanikel kokkupuude puudub. Sama absurdne

on olukord Tahkuranna vallas Reiu ja Merekülaga. Sisuliselt on nad Pärnu eeslinnad, kuid uus vallavalitsus hakkab asuma hoopis vastassuunas, Riia pool Häädemeestes. Talupojamõistus ütleb, et liita tuleb sinna, kus ka tegelik elu toimub. Hea näide on vana taktika kõnniteede rajamisel: ära enne muru külva ja teed ehita, kui lased inimestel raja sisse tallata, siis tuleb tee õigesse kohta. Ka haldusreformi läbiviijad oleks pidanud kõigepealt vaatama, kus inimesed töötavad ja liiguvad, kus käivad arstil ja poes. Alles seejärel oleks olnud mõistlik teha „külge- ja väljalõiked“.

Rakendada tulnuks otsedemokraatiat Oleks tulnud teha täiesti uued omavalitsused ja ümmargust 5000 elanike alampiiri poleks pidanud üldse rakendama. Meie geograafiline rabade, soode ja metsadega omavalitsuste territoorium võib

kohati minna pindalalt väga suureks, aga elanike arvu mõistliku elu korraldamiseks ikka täis ei saa. Arvan, et linnade ja valdade uutele piiridele pidanuks andma heakskiidu rahvas. Meie erakond – Eesti Konservatiivne Rahvaerakond – toetab otsedemokraatia rolli suurenemist riigivalitsemisel ning rahvaküsitlus oleks kindlasti muutnud haldusreformi õiglasemaks. Uutes tingimustes, kus ka maavalitsusi enam pole, on suured hoovad antud riigivõimu kätte. Enne haldusreformi on küll lubatud, et kohalikele antakse rohkem õigusi ja iseotsustamist, kuid maavalitsuste kadumisega liiguvad paljud kontrollimehhanismid paratamatult kaugele ja kõrgele.

Vabadusega kaasnevad kohustused Omavalitsusele antakse suurem otsustamisõigus kohaliku korrakaitse, päästeteenistuse, ühis-

transpordi ja sotsiaalvaldkondade korraldamise osas, kuid kõik see nõuab ka suuremaid kulutusi. Pärast paariheitmist ja jagatud rahade otsasaamist jõuab kätte argipäev. Senised vallamajad jäävad vaikseks – heal juhul tuleb sinna teeninduspunkt, muuseum või käsitööring. Vananevas ja maksumaksjatest tühjaks jooksvas piirkonnas ei ole jätkusuutlikku tulubaasi, sest maksumaksjaid on vähe ning enamuse moodustavad teenuste tarbijad ja abivajajad. Riik peab hakkama looma töökohti ja soodustama väga tõhusalt ettevõtlust maal. Kui kõht on tühi ja arved maksmata, pole tähtis kui kiire on su internet või kui palju imelisi programme on nutitelefonis. Haldusreform näitab hästi, kuidas valitsuses asju aetakse: keegi ei vastuta, maksumaksja maksab kõik kinni, aga mis välja tuleb, seda ei tea, eks pärast vaatame...

Kogukond on enamat kui elurajoon Õnnelikuks eluks vajame enamat kui üksnes hea miljööga elurajooni, vaja on ka toimivat kogukonda, leiab kirjanik, politoloog ja reservohvitser GEORG KIRSBERG (EKRE).

K

ui elurajoon on lihtsalt formaalne termin, mida iseloomustavad kindlad piirid linnakaardil, siis seevastu kogukond on mentaalne termin, iseloomustades elurajoonis elavate inimeste sotsiaalset ja majanduslikku võimekust üksteisega koostööd teha. Baltisaksa pärandi näol on Eestil tugev kogukondlik kultuur, mis aga nõukogude okupatsiooniga paraku ruineeriti ning asendati pelgalt elurajoonide ehitamisega. Ka taasloodud Eesti ei pöördu-

nud tagasi kogukondliku kultuuri juurde, vaid kommunistide varandus parseldati kapitalistide kätte – kogukonnad jäid sellest ühtemoodi ilma. Kogukonnal põhinevat majandussüsteemi, nagu oli Wabariigi ajal – riikliku kommertspanga ja arvukate ühistute näol – uude Eestisse enam ei tekkinud. Kas tulevikus tekib, seda näitab aeg, aga paar tänuväärset algatust vähemasti juba on (Tartu Hoiu-Laenuühistu, Kodumaa Kapital Hoiu-Laenuühistu, Tuleva, Munitsipaalpood).

Siiski viiakse lõviosa Eestis toodetud kapitalist riigist endiselt välja. Seltsimaju peaks Eestis tegutsema ligi 400, kuid seltsimajad oma raha oma kogukonnas ei hoia. Sovjetlik okupatsioon pühkis minema meie kultuuri oluli-

sed aluskandjad – kultuursed ja majanduslikud kogukonnad –, asendades need formaalsete elurajoonidega. Näiteks Tallinnas Kristiines on küll linnaosavalitsus, mis tegeleb haldusküsimustega, kuid Kristiine kogukonda pole. Kristiine inimesed pole omavahel sotsiaalses ega majanduslikus mõttes seotud. Kui tahame mõelda Kristiine linnaosa paremale tulevikule, tuleb hakata arendama kogukonda, mille kandvaks ja ühendavaks jõuks on selle linnaosa unikaalne kultuur ja grupi poolt loodud vaimsed ja materiaalseid väärtused. Nendeks materiaalseteks väärtusteks peaks olema Kristiine kütteühistu (milleks maksta toakütte eest Fortemile hingehinda?), prü-

giveoühistu (milleks nuumata oma prügiveoga kapitalisti?), ühistupank (Kristiine uute elanike koduostu finantseerimiseks, et mitte nuumata Rootsi panku), munitsipaalpood või ühistuline pood. Milleks nuumata Prisma ja Maxima välismaalastest oma­ nikke? Prisma (nagu ka Viru hotell) on teatavasti Soome ühistu SOK omanduses, mis viib Eestist raha Soome kogukonda. Miks ei võiks minna see raha aga Eesti kogukonna taskusse? Et seda saavutada, peaks Kristiine kogukond koonduma ning ohjad enda kätte võtma. Kohalike omavalitsuste valimiste peamine suund peaks olema sellel, kuidas saaks elurajoonide sees õitseda sotsiaalselt ja majanduslikult sidusad kogukonnad.


10

1(6)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Eesti saab rikkamaks ettevõtlust soodustades Me kõik soovime, et meie ja meie sugulaste-sõprade-tuttavate elu läheks iga aastaga paremaks. Praegu ajab vabariigi etteotsa saanud valitsus sõnades inimlähedast, kuid tegelikkuses meid vaesuslõksu juhtivat majanduspoliitikat, kirjutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees JAAK MADISON.

M

eie ei teeni rikkurite huve, meie muretseme lihtinimese pärast!“ Kindlasti olete kuulnud selliseid hüüatusi poliitikute suust korduvalt ja korduvalt. Eriti armastavad lihtinimese huvide eest seismist rõhutada Keskerakonna ja sotside demagoogid. Poliitik peab hoolitsema ühiskonna tasakaalustatud arengu eest. Ent lihtinimese ja ettevõtja vastandamine võib küll tuua poliitikule lühiajalist edu, kuid praktikas on tegu valija eksitamisega. Esiteks, tänapäeval on paljud nii-öelda lihtinimesed ise endale tööandjad ehk ettevõtjad. Teiseks seetõttu, et mitte-ettevõtjate heaolu on otseses sõltuvuses sellest, kui hästi läheb ettevõtjatel. Maailmapraktika on korduvalt tõestanud, et jõukuse, tööhõive, palkade ja elatustaseme kasvu toob väikeettevõtluse edendamine. Kui ettevõtjatel läheb hästi, siis läheb hästi ka meie lasteaedadel, koolidel, politseil, haiglatel, kaitseväel ja teistel riigiasutustel. Ometi käituvad meie viimase aja valitsuserakonnad selle ilmselge põhimõtte vastu – tahetaks olla Robin Hoodid, kes võtavad rikas-

Kui tahame riigina saada jõuakamaks, siis pole meil muud valikut – me peame tegema väikeettevõtlusega alustamise ja tegelemise lihtsaks, meeldivaks ja ihaldusväärseks. Jaak Madison

telt ja annavad vaestele. Eelmine, Taavi Rõivase valitsus näitas, et väikeettevõtluse edendamine nende prioriteetide hulka ei kuulu. Selle asemel lajatati kogu ühiskonnale maksutõusu kobareelnõuga, mis mõjub hoopis ettevõtlust pärssivalt.

Jüri Ratase valitsuse ametisse astumist saatsid suured lootused – ehk murrab uus võimuliit Reformierakonna 17 valitsemisaastaga tekkinud stagnatsiooni Eesti majanduses. Seisak murti, aga valitsuse järgnevad sammud tekitavad ettevõtjates hoopis õudu.

Kõigepealt jäeti kasutamata võimalus tõmmata pidurit kahjulikule kobareelnõule. Ideoloogiliselt sobisid need maksutõusud SDE-le ja Keskerakonnale suurepäraselt – sotsialistlike erakondade valitsemist iseloomustavad kõrged maksud ja ümberjagamispoliitika. Sotsialistile ei ole oluline, kuidas ja kust raha tuleb, tema tõmbaks kapitalisti võlla ja jagaks tolle püksitaskust leitud varanduse oma äranägemise järgi laiali, küsimata, millisest taskust tuleb raha järgmisel päeval. Uus valitsus tahab hakata ellu viima ettevõtjate häbimärgistamise poliitikat. Kohustusega hakata erimärgistama ettevõtete autosid antakse kogu ühiskonnale mõista, nagu oleksid ettevõtjad petturid. Ossinovski suhkru- ja alkoholipoliitika näitab samuti ilmekalt, millises suunas Eesti majanduspoliitika teel on: rohkem piiranguid, rohkem regulatsioone, üleüldine hinnatõus. Tegelikult peaksime majanduse edendamiseks liikuma just vastassuunas – lõpetama jaburate eurodirektiivide ja muude bürokraatlike tõkete agara (loe: ogara) järgimise. Kui me tahame, et meie riik ja rahvas saaks rikkamaks ja majandus edeneks, siis on kõige olulisem langetada maksukoormust. Tõsi, eelmise valitsuse kavandatud sotsiaalmaksu vähendamine 1% võrra poleks andnud soovitud tulemust, aga praegune koalitsioon otsustas sotsiaalmaksu langetamisest soo-

tuks loobuda. Ometi annaks väiksem sotsiaalmaks ettevõtluse arengule kogu riigis jõulise tõuke. Praegu peab Eestis alustav ettevõtja juba esimesest tegutsemiskuust maksma sotsiaalmaksu täie rauaga ehk 33% ning seda võrdselt juba jalad alla saanud ettevõtjatega. Hullemas seisus on need ettevõtjad, kes loovad väikepiirkondades töökohti osalise tööajaga ning maksavad töövõtjale tihti pool miinimumpalga alammäärast. Sotsiaalmaksu maksavad nad aga miinimumpalga täissumma arvestuses. Just seepärast on ausal inimesel nii keeruline alustada töökohtade loomisega. Näiteks naabrid lätlased on vabastanud alustava ettevõtja üldse sotsiaalmaksust ning kehtestatud on hoopis 15% maks käibelt. Seega, mida suurem on käive, seda paremad võimalused on ka ettevõtjal makse maksta. Kui tahame riigina saada jõuakamaks, siis pole meil muud valikut – me peame tegema väikeettevõtlusega alustamise ja tegelemise lihtsaks, meeldivaks ja ihaldusväärseks. Pelgast jutust, et Eestis saab registreerida firma internetis 15 minutiga, ei piisa. Lõpetada tuleb ettevõtja pidamine külakurnajaks, keda riik võib viiel erineval moel peksta. Ja lõpetada tuleb ka ettevõtja ja tavainimese vastandamine. Kui praegused juhtpoliitikud sellest ise aru saada ei taha, tuleb neile seda meelde tuletada valimistel.

Kuidas toetada lasterikkaid peresid Nüüd, kus lasterikaste perede toetusrahad tõusevad, avaldatakse sageli arvamust, et mis te enam virisete, te saate ju raha. Tegelikult on toetusraha kasvul vaid leevendav mõju ning riik peaks aru saama, et paljulapselised pered vajavad oluliselt suuremat tähelapanu, kirjutab EKRE Saaremaa ringkonna juht MARIA KALJUSTE.

E

esti rahvas ja kultuur saab kesta vaid siis, kui suudame end rahvana taastoota. Iive muutub positiivseks, kui meile lisandub peresid, kus kasvab kolm või enam last. Selleks on tarvis, et riik mõistaks – lasterikkad pered vajavad täiendavat kaitset ja tuge. Olles ise nelja lapse ema, MTÜ Saaremaa Lasterikaste Perede Ühenduse liige ja samas ka sotsiaalteaduste magister, näen probleeme, mis vajaksid lahendamist kogu Eestis. Lasterikaste perede majandus-

liku olukorra muudaks oluliselt kergemaks, kui lasteaia kohatasu seataks vastavusse lasteaias käivate laste arvuga. Pered, kuhu on sündinud lapsed umbes aastase vahega, maksavad praegu lasteaia kohatasuks liiga suure osa pere eelarvest. Mõistlik oleks vähendada teise lapse kohatasu 50% võrra ning kolmas laps tasust üldse vabastada. Teine valus küsimus on laste huviringid. Suures peres on kõigile lastele huvihariduse tagamine raske katsumus. Omavalitsused võiksid sõlmida suuri peresid esindavate organisatsioonidega püsiva koos-

Lasteaia kohatasu tuleks seada vastavusse lasteaias käivate laste arvuga. Maria Kaljuste

töökokkuleppe, mis tagaks igaks aastaks kindla rahalise toetuse. Lasterikaste perede ühendused teavad paljulapseliste perede olukorda kõige paremini. Lasterikkad pered vajaksid ka toitumisnõustamist. On peresid, kus ostetakse toitu ainult poest ja kus ollakse sunnitud tegema soodsamaid valikuid. Need valikud seisnevad sageli allahinnatud („parim enne“ või „kõlblik kuni“ möödas) või kehva toiteväärtusega toitude ostmises. Tihti pole aga pere kehvapoolne toitumus tingitud mitte rahapuudusest, vaid teadmiste vähesusest. Riik peab mõistma, et suurte perede argipäevas on palju asju teistmoodi. Näiteks võeti mõne aasta eest vastu liiklusohutuse tagamiseks seadus, mille kohaselt ei tohi enam autos last sülle võtta. See paneb pere, kuhu sünnib neljas laps, olukorda, kus perre tuleb soetada tavalise sõiduvahendi asemel suurem kui 5-kohaline sõiduvahend. Suurema sõiduki ost võib

tähendada tõsist majanduslikku hoopi, arvestades, et lisaks hinnale on oluliselt suurem ka sellise sõiduki kütusekulu. Riik võiks kaaluda suurtele peredele mõeldud maksusoodustusi või toetusmehhanisme ning nende sidumist näiteks KREDEX-süsteemiga. Riik saab appi tulla, toetades lasterikaste perede ühenduste maakondliku koordinaatori ametikoha loomist. Koordinaator teeks tööd, mida praegu teevad suurte perede ühenduste vabatahtlikud oma pere ja põhitöö kõrvalt. Nii muutuks lasterikastele peredele suunatud tööd sihipärasemaks ja kvaliteetsemaks. Ja veel – riik peaks tellima ka korraliku uurimustöö selgitamaks, mis täpsemalt aitab lasterikastel peredel toime tulla, elukvaliteeti parandada ja pere juurdekasvu soodustada. Selline uuring annaks meie perepoliitikale aluse, millest ei saaks mööda vaadata ükski poliitiline jõud. Seistes paljulapseliste perede eest, seisame terve, targa ja elujõulise Eesti eest!


www.ekre.ee

1(6)/2017

EESTI EEST!

11

Kuhu kaob meie maksuraha? Eesti, Soome, Läti ja Leedu maksupoliitikat võrreldes selgub, et Eesti on suure maksukoormusega riik, kuid sellest hoolimata kaob osa rahast justkui musta auku, kirjutab EKRE Lääne-Tallinna ringkonna esimees WESSE ALLIK.

S

ellest, milline on riikide üldine maksukoormus, annab hea pildi SKP ja riigieelarve suhe. Soome sisemajanduse koguprodukt (SKP) oli 2015. aastal 209 miljardit eurot ja riigieelarvesse koguti 92 miljonit eurot kõiki makse – see on 44% SKP-st. Seejuures moodustab Soomes tulumaks kõigest 5,8% kogu riigi maksutulust. Eesti SKP oli 2015. aastal 20,5 miljardit eurot ning maksutulu 5,8 miljardit, mis moodustab 29% SKP-st. Seega võime öelda, et otsene maksukoormus on Eestis väiksem. Ent kui vaatame riigieelarvet, siis pilt muutub. 2015. aasta Eesti riigieelarve oli 8,5 miljardit ehk 41,6% SKP-st ning Soomes (kui arvestada sisse ka KOV kulud) ligi

100 miljardit ehk 50%. Vahe on ainult 8% ja tegelikult isegi väiksem, sest Soome võttis riigieelarve aukude lappimiseks ka laenu. Teisisõnu, otseste ja kaudsete maksude osakaal on Eestis väiksem, kuid raha saadakse kätte n-ö ümber nurga – riigilõivude, trahvirahade, Eesti Energia kaudu jne. Üldine maksude suhe on meil Soomega seega enam-vähem samas suurusjärgus ja tugineb samale loogikale. Kui Soomes on arusaadav, kuhu raha läheb – tegemist on ühe parimate sotsiaalgarantiidega riigiga maailmas –, siis Eesti puhul on see kaunis ebaselge. Üllatav pilt avaneb, kui vaatleme Läti ja Leedu numbreid. Läti eelarve oli 2015. aastal 7,6 miljar-

Foto: reuters

Selle arvestuse järgi peaks Eesti olema 2,5 korda väiksema suutlikkusega kui Soome ning kaks korda edukam kui Läti ja Leedu. Wesse Allik

dit eurot ja Leedu oma 9,2 miljardit eurot. Lätis elab kaks miljonit, Leedus ligi kolm miljonit inimest. Seega võiksime eeldada, et Eestis on riigipoolsed kulutused elanikkonnale (pensionid ja muud toetused) vähemalt kaks korda suuremad kui Lätis ja Leedus. Tegelik vahe on aga mõnedes protsendipunktides meie kasuks. Teed ja muu infrastruktuur pole meil samuti paremas seisus. Eesti kulutab küll kaitseväele rohkem kui naabrid (protsent SKP-st), kuid üldarvudes ollakse sama pulga peal. Kui jagame riigieelarve elanikkonna vahel, siis saame summa, mida riik tinglikult iga elaniku kohta kulutab: Soome 18 181 eurot, Eesti 7083 eurot, Läti 3800 eurot, Leedu 3172 eurot. Selle arvestuse järgi peaks Eesti olema 2,5 korda väiksema suutlikkusega kui Soome ning kaks korda edukam kui Läti ja Leedu. Kui vaatame pensione, siis

näeme, et Eesti keskmine pension on neli korda väiksem kui Soomes ja ainult natuke suurem kui Lätis. Läti keskmine pension oli 307 eurot ja Eestis 322 eurot. Seda olukorras, kus Läti eelarve on peaaegu miljard eurot väiksem ja rahvastik pea 800 000 inimese võrra suurem. Kui riigiaparaat, kes tegeleb raha ümberjagamisega, on äärmiselt tagasihoidliku suutlikkusega ning raha „kaob“ kuhugi ära (Estonian Airid? Eesti märgid? Ärma talud?), siis kui palju läheb „paremale“ ja kui palju „vasakule“ igast lisamiljonist, mida maksuamet meie maksumaksjalt välja pigistada suudab? Ja mis on selle kõige mõte Eesti kodanikule, kes juba praegu maksab kaks korda rohkem kui Läti kodanik, kuid saab vastu sisuliselt samasugust teenust? Riik vajab ühte suurt auditit, mis selgitaks välja, kuhu meie riigi raha läheb.

Eesti kool on tugev ja ei vaja multikulti-reforme Valitsuse hiilivatele katsetele meie üldhariduskoole multikulti vaimus ümber kujundada, tuleb vastu seista, leiab Konservatiivse Rahvaerakonna LääneTallinna ringkonna aseesimees VALDO JASK.

V

iimastel aastatel oleme  lugenud erinevates Euroopa koolides  (peamiselt Soomes ja Rootsis) toimuvatest veidratest arengutest. Küll sunnitakse õpilasi suure lugupidamisega suhtuma võõrastesse kultuuridesse, samas oma rahva kombeid alavääristades. Küll trikitatakse soorollidega – poisid pannakse tegelema tüdrukute teemadega ja vastupidi. Ümber tahetakse defineerida ka perekond. Õpetatakse, et täiesti normaalne on olukord, kui lapsel on kodus kaks isa või kaks ema.  Veel hiljuti tundus, et kõik see toimub kaugel ja meid ei puuduta. Ka ajakirjandus suhtus sellistesse koolidesse pigem irooniaga. Meenub mõne aasta  vanune artikkel ühest Rootsi koolist, kus ajakirjanik pilas avalikult sooneutraalsust ja tundis head meelt, et meil Eestis selliseid asju ei juhtu.  Viimasel ajal on aga  märgata pööret meie hariduspolii-

Viimastel aastatel

on paranenud nii noorte mõtlemisvõime, initsiatiiv kui ka distsipliin. Valdo Jask

tikas.  Haridusministeerium  on hakanud  andma koolidele suuniseid, nimetades neid esialgu küll lihtsalt soovitusteks.  Neist tuntuim on ettepanek korraldada ainetundides põgeniketeemalisi rollimänge.  Omades tuttavaid õpetajaid paljudes koolides, võin väita, et suur osa Eesti koole pakub siiski traditsioonilist haridust, sellist nagu oleme saanud nii meie ise kui ka meie emad ja isad. Uutesse algatustesse suhtutakse õpetajate hulgas pigem ettevaatusega. Siiski on ka koole, kus järgitakse sõnasõnalt ülevalt tulnud soovitusi.  Rahva suhtumisest nimetatud soovitustesse annavad hea pildi erinevates meediakanalites korraldatud küsitlused. Üle 80 protsendi inimestest on vastu eksperimentidele ja tahavad, et kool jääks ainult haridust andvaks asutuseks. Võib täie veendumusega väita, et noorus ei ole hukas ja need õpilased, kes täidavad koolikohustust korralikult, on mõtlemisvõimelised ning hästi kursis nii maailmaasjade kui ka kodumaal toimuvaga. Olen kuulnud, et viimastel aastatel on paranenud nii noorte mõtlemisvõime, initsiatiiv kui ka distsipliin. Õpetajad räägivad, et kõige “raskem” oli tegeleda õpi-

Rahvusvaheline meedia teeb multikulti ideoloogide kasuks igapäevast kihutustööd, aga kool peaks sellele vastu seisma. 

lastega, kelle sünniaastad jäävad Laulva revolutsiooni ja taasiseseisvumise alguse aegadesse.  Isamaalisusega on veidi keerulisemad lood. Valdav osa noori on kursis Eesti põhiseadusega ning teab, et Eesti on rahvusriik. Loomulikult on ka erandeid ja neid, kes on juba saanud tunda multikulti külma hingust. Õpetaja võib ju teha klassiruumis tänuväärset tööd ja kasvatada noori oma riiki armastama, aga rahvusvaheline meedia teeb multikulti ideoloogide kasuks igapäevast kihutustööd. Ja kui puudub ka toetav perekond, kes ei pea lugu ei Vabariigi aastapäevast ega Võidupühast, siis ei suuda

Foto: AFP

õpetaja parema tahtmisegi juures peatada väheste koolitundide jooksul multikultuursuse võidukäiku. Globalistid teavad suurepäraselt, et noored, kelle maailmavaade pole veel välja kujunenud, on kergesti manipuleeritavad. Siiski olen kindel, et Eesti kool on tugev ja täidab talle pandud kohustust, kasvatades ja harides tulevasi kodanikke põhiseaduse vaimus ega lase ajutistel ajavooludel end eksitada. Survele tuleb kindlameelselt vastu seista, nii lõpetavad praegused koolisüsteemi “reformimise” katsed ajaloo kolikambris, kus ongi nende õige koht.  


12

1(6)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Pilguheit

rahvuskonservatiivse mõtte ajalukku

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on ainus erakond Eestis, kelle ideed ja poliitika lähtuvad rahvuskonservatiivsest maailmavaatest. Selle maailmavaate arenguloost teeb lühiülevaate noorteühenduse Sinine Äratus juht RUUBEN KAALEP.

E

uroopa parempoolse maailmavaate juured ulatuvad sügavale minevikku, kuid praegusel, liberalismile ja vasakpoolsusele vastanduval kujul sai see tekkima hakata alles pärast sääraste ideede formuleerumist 17. ja 18. sajandil. Sellest ajast alates on vasakliberalism pidevalt oma haaret tugevdanud, liikudes parempoolsete silmis jätkuva moraalse ja kultuurilise mandumise suunas. Suur osa Euroopa parempoolsest mõtteloost keskendubki toimetulekule Lääne allakäiguga ja erinevate lahenduste pakkumisele selle peatamiseks või üleelamiseks. Prantsuse revolutsioon ja selle käigus sündinud ideoloogiad on mitme sajandi jooksul Euroopa ajalugu tohutult mõjutanud. Just revolutsioonile järgnenud ajast pärineb moodne liberalismi ja konservatismi vastasseis. Kui liberaalid pooldasid inimeste võrdsuse ideel põhineva utopistliku ühiskonna loomist ja vana, monarhistliku ning hierarhilise korra kukutamist, siis revolutsiooni vastaseid hakati kutsuma konservatiivideks.

Konservatismi kaks suunda Algusest peale on konservatismis eristunud teineteisest kaks suunda, mille omavaheline vastuolu on aja jooksul üha suuremaks kasvanud. Neist esimese, angloameerikaliku konservatismi alusepanijaks võib lugeda iiri päritolu Briti riigimeest Edmund Burke’i (1729–1797). Alates 17. sajandi Inglise kodusõjast ja revolutsioonist kutsuti sealseid liberaale, kes vastandusid absoluutsele monarhiale ja katoliiklikule Stuarti dünastiale, viigideks. Ka Burke alustas oma poliitilist karjääri viigina. Muuhulgas oli Burke toetanud Briti kolooniate mässu Ameerikas, mis viis Ühendriikide loomiseni. Alguses imetles ta ka Prantsuse revolutsionääre ja sealset „vabaduse vaimu“, kuid prantslaste kiirus traditsiooniliste ühiskonnastruktuuride purustamisel ja sellele järgnenud terrorirežiim hirmutas teda. Burke alustas debatti viigide radikaalsema tiivaga, mis pooldas revolutsioonist alguse saanud võrdsuseideoloogiat. Selles debatis käis Burke välja kõik teda ajalukku viinud seisuko-

uuestisünd. Oli vaja uut süsteemi, mis kannaks endas traditsioonilisi hierarhia ja aristokraatia põhimõtteid. Katoliiklasena pidas de Maistre selle ainuvõimalikuks aluseks jumalikku korda. Hoopis teisiti lähenes hierarhiale üks 19. sajandi suurimaid mõtlejaid, Friedrich Niet­zsche (1844–1900). Nietzschet on omaks pidanud nii parem- kui vasakpoolsed, tema filosoofia ei jäta

Kuigi kommunistlikud parteid ei pääsenud Läänes kunagi võimule, on peavooluparteid suure osa nende sotsiaalprogrammist poolsajandi jooksul ise ellu viinud. RUUBEN KAALEP

had. Ta oli vastu riigi ülistamisele ja teatas, et riiki tuleks näha üksnes kui kaubanduslepingut. Demok­ raatiasse suhtus ta skeptiliselt ja nägi ainsa toimiva valitsussüsteemina loomulikult kujunenud aristokraatiat. Poliitikud ei tohi end pidada muuks kui tööriistaks Jumala kätes, arvas Burke. Samas jäi ta elu lõpuni viigiks ja ei vaielnud sisuliselt vastu liberaalsele sotsiaalse progressi ideele. Burke’ist lähtuvalt peavad aga muutused olema aeglased ning tasakaalukad, arenema üksnes pika aja vältel, mitte kiiresti ja revolutsiooniliselt. Konservatismi teise, traditsionalistlikuma tiiva esimesi suuri mõtlejaid oli prantsuse filosoof Joseph de Maistre (1753–1821). Erinevalt Burke’ist nägi de Maistre revolutsiooni oma silmaga. Seni oli ta olnud vabamüürlane ja valgustusideede pooldaja, revolutsiooniline vägivald ja Burke’i lugemine pöörasid ta aga nende vastu. De Maistre’ist sai vasturevolutsiooni esimene eestkõneleja. Kui paljud revolutsioonivastased konservatiivid tahtsid taastada revolutsioonieelset olukorda, siis de Maistre mõistis, et ajalugu ei saa tagasi pöörata. Vasturevolutsioon pidi seega olema ise revolutsiooniline ja minema kaugemale pelgast senise taastamisest. De Maistre oli esimene, kes nägi, et ainus pääsetee vasakpoolsuse loodud kaosest saab olla Euroopa traditsiooni

aga mingisugust kahtlust tema parempoolsuses. Nietzsche naeruvääristas Prantsuse revolutsiooni ideid, jälestas sotsialismile omast karjamentaliteeti ja tõi selle asemele tahtejõust lähtuva üliinimese kui ainsa tõelise ajaloo suurkuju. Kõik on elitaarne, arvas Nietzsche, ja igas üksikisikutest koosnevas grupis valitseb hierarhia. Vahest kõige enam vaidlusi tekitav ja vanamoodsate konservatiivide jaoks suuresti vastuvõetamatu on Nietzsche vaade moraalile. Moraalne on üksnes tugevus, leidis Nietzsche. Kõrgeim moraali vorm on tema järgi vaprus. Nietzsche jaoks oli inimese ülesandeks tõusta kõrgemale oma maisest eksistentsist, saada ise uue maailma loojaks. Selles nägi ta ka ainsat lahendust Lääne allakäigule, milles revolutsioonid, võrdsuse tagaajamine ja sotsialistlik massiliikumine olid üksnes sümptomiteks. Nendel Nietzsche ideedel oli määratu mõju Euroopa parempoolse mõtte arengule järgneva sajandi vältel. Nietzsche kummutas liberaalse – ja ka Burke’i jagatud nägemuse ajaloost kui pidevast liikumisest paremuse poole. Aga ta ei nõudnud ka tagasiminekut kaunimasse minevikku. Nietzsche ideaal oli ühtlasi äärmiselt vastandlik sellele, mida kujutavad ette tema põlatud võrdsuseideoloogiast lähtuvad tänapäeva vasakpoolsed nihilistid.

Parempoolsus ja rahvuslus Kulus aega, kuni parempoolse maailmavaate lahutamatuks osaks sai rahvuslus. 19. sajandi rahvuslased olid valdavalt liberaalid, kuna nemadki võitlesid tihtipeale senise süsteemi ja rahvuspiire mitte arvestavate monarhiate vastu. Rahvuslus ja konservatism klappisid lõpuks kokku Prantsuse aktivisti Charles Maurras’ (1868– 1952) ideoloogias. Väga paljus kandis Maurras edasi de Maistre’i mõtteid. Ka Maurras pooldas monarhia taastamist Prantsusmaal ning loomulikul teel kujunenud hierarhiat. Olles ise agnostik, nägi ta prantsuse rahva ühendamiseks hädavajaliku jõuna siiski katoliiklust. Ühtlasi oli Maurras ka vankumatu rahvuslane. „Tõeline rahvuslane seab oma maa ettepoole kõigest muust,“ kõlas tema maksiim. Lisaks pärineb Maurras’lt kiindumus kohalikesse kogukondadesse ja sellest lähtuv riigivõimu detsentraliseerimise idee. Maurras lõi integraalse rahvusluse mõiste. Integraalne rahvuslus rõhutab orgaanilist rahvusriiki, sidudes konservatiivse hierarhia tervikliku nägemusega riigist kui rahvuse poliitilisest väljundist. Orgaaniline riik on kui sipelgapesa. Sama rahvus täidab selles kõikvõimalikud elualad, ja puudub marksistlik klassikonflikt, kuna selles loomulikul moel kujunevas süsteemis on hädavajalik igaühe roll, et püsiks riigi ja rahvuse terviklikkus. Esimese maailmasõja eelõhtul tekkis veel üks liberalismile ja vasakpoolsele massipoliitikale vastanduv mõttevool – futurism, mille võtmeisikuks oli itaalia luuletaja Filippo Marinetti (1876–1944). Kui enamik parempoolseid mõtlejaid otsis ideaale ajaloost, keeldusid futuristid igasugusest mineviku ülistamisest. Selle asemel andusid nad uue aja tehnoloogiale ja selle vallandatud jõududele, nähes ette liberalismi hävingut moodsa ajastu enda käe läbi. Futuristid jumaldasid kiirust, noorust, impulsiivsust ja kangelaslikkust. Pea sama palju rõhusid nad rahvuslusele, nähes aga oma rahva hiilgust üksnes tulevastes võitudes, mitte mineviku impeeriumides. Marinettist endast ja paljudest tema mõttekaaslastest said Esimeses maailmasõjas vabatahtlikud Itaalia armees. Teistega koos läks Itaalia poolel lahingusse ka sõdalaspoeedi võrdkujuks saanud

Gabriele D’Annunzio (1863– 1938), kelle hulljulgus kogus peagi tuntust kõigis Vahemeremaades. Nagu Marinetti, oli temagi mõjutatud Nietzschest, ja nagu futuristid, pidas temagi vaprust ning kangelaslikkust rahvusluse juures kõige olulisemaks. Võimalus millegi täiesti uue loomiseks tekkis pärast sõja lõppu, kui D’Annunzio marssis mõne tuhande vabatahtlikuga Fiumesse (praegune Rijeka Horvaatias) ja kuulutas selle iseseisvaks linnriigiks. Ühe aasta jooksul oli Fiume tõeliseks kunsti ja parempoolse poliitika paradiisiks, kus omavahel põimusid renessanss ja futurism. Muuhulgas inspireeris D’Annunzio tegevus Itaalias seejärel võimule tulnud fašiste, kes võtsid temalt üle suure osa oma esteetikast – näiteks ka rooma tervituse. D’Annunzio ja futuristid jäid aga elu lõpuni fašismi pragmaatilisuse ja massipoliitika suhtes kriitiliseks.

Konservatiivne revolutsioon Palju süngemad mõtted valitsesid sõja kaotanud Saksamaal, kus kujunes välja konservatiivse revolutsioonina tuntud liikumine. Selle mõjukaim esindaja oli Oswald Spengler (1880–1936), kelle mõtted, samuti Nietzschest lähtuvalt, keskendusid Lääne tsivilisatsiooni hääbumisele. Oma peateoses „Õhtumaa allakäik“ pani Spengler sõnadesse teooria tsüklilisest ajaloost, kus kultuuride tõus ja langus vahelduvad reeglipäraselt. Spengler vaatles kultuuri kui elusorganismi ja Lääne allakäik oli tema jaoks loomulik protsess, justkui taime närbumine sügisel. Periood, kus Lääne kultuuris valitses loovus ja avastuslik vaim, jäi tema järgi aastasadade taha. Nüüd oli Euroopas algamas kõle talv, mille peatamine ei olnud kellegi võimuses. Pessimistliku Spengleri arvates oli ainsaks võimaluseks pidada juba ette kaotatud võitlust. Iga rahvus peab hoolitsema enda ellujäämise eest, ütles Spengler. Sest ainult juhul, kui Euroopa rahvad suudavad allakäigu üle elada, on lootust, et kunagi algab uus kevad ja tärkab järjekordne kultuuritsükkel. Samuti konservatiivsesse revolutsiooni kuulunud Ernst Jünger (1895–1998) kujunes parempoolseks mõtlejaks kõrgelt autasustatud ohvitserina Esimese maailmasõja kogemuse otsesel toel. Liberaalse ühiskonna turvatunnet ja hirmu kannatuste ees pidas Jünger pet-


www.ekre.ee

1(6)/2017

EESTI EEST!

nägid paljud parempoolsed Euroopa enesetapuna, ja see süvendas Spengleri pessimismi, siis Teise maailmasõja järel näis pilt veel hullem. Kolmest omavahel võidelnud totalitaarsest ideoloogiast jagasid kaks – kommunism ja liberalism – maailma omavahel kaheks. Võimalused traditsioonilise maailmavaate võidulepääsemiseks tundusid erakordselt ahtad. Selles olukorras kirjutas Evola ühe oma peateostest „Ratsuta tiigril“, kus ta oli samuti sunnitud tõdema, et Lääne allakäiku peatada ei ole võimalik. Euroopa peab selle allak��igu läbi tegema ja üle elama, järeldas Evola. Vasakpoolsuse ja liberalismi juhitavat mandumist tuleb näha kui vihast tiigrit, kelle seljas tõeline aristokraat peab püsima senikaua, kuni loom on end väsinuks jooksnud.

Konservatiivsus ilma rahvusluseta

Rahvuskonservatism praktikas: laulupeod väljendavad rahva ühtekuuluvust. 

likuks ja nägi sõjas ühte moodust mugavustsoonist väljumiseks. Kolmandaks konservatiivse revolutsiooni suurkujuks oli õigusteadlane Carl Schmitt (1888–1985). Schmitt kritiseeris eriti tabavalt vasakliberalistlikku konflikti ja maailmast vastuolude kaotamise ideed. Poliitika lähtub sõbra ja vaenlase eristamisest, selgitas Schmitt, see aga tuleneb inimgruppidele omasest kollektiivsest hingestatusest. Schmitti järgi on inimloomusele omane lojaalsus oma maale ja rahvale, mitte abstraktsetele ideedele. Seega tuleb konflikte ja vastuolusid vaadata realistlikult. Utoopilisel rahuarmastusel on Schmitti järgi katastroofilised tagajärjed, sest ei ole vägivaldsemat sõda kui sõda sõja enda vastu.

Keel, kultuur, traditsioonid ning inimeseks olemine Nietzche ja Spengleri ideid arendas teiste seas edasi 20. sajandi suurimaks filosoofiks tituleeritud

Martin Heidegger (1889–1976). Esimese mõtlejana püstitas ta küsimuse, mis üldse on olemasolu ja jõudis samuti järeldusele, et side oma kultuuri, keele ja traditsioonidega kuulub inimeseks olemise juurde. Veel enam, side nende rahvustunnustega avabki ukse, mille kaudu inimene saab üldse maailma tunnetada. Sellest lähtuvalt nägi Heidegger ohtu nii idas kerkivas kommunismis kui ka Lääne liberalismis, kuna mõlemad ideoloogiad kuulutasid globaalset materialismi – inimese väljakiskumist oma loomuomasest olemisviisist, rahvuslikest müütidest ja müstikast. Materialismini ei viinud Heideggeri arvates tehnoloogia ise, vaid inimese suhtumine tehnoloogiasse, mis ei tunnistanud loodusjõudude kontrollimatust ja salapära. Heideggeri ideaaliks oli tänapäeva tehnoloogia ühendamine muistse, inimesele kõige omasema väärtussüsteemiga. Müütidele keskendus ka samal ajal mitmel pool Euroopas ilmet

Foto: AP

võtnud traditsionalistlik koolkond. Selle rajajaks oli prantsuse filosoof René Guénon (1886–1951), kes sõnastas suure esitähega Traditsiooni mõiste. Guénon leidis, et kõik muistsed religioonid ja kultuurid olid rajatud samale alusele. Selleks oli tsükliline ajalugu, hierarhia ja pühadusetunnetus. Modernne maailm, kust need põhimõtted puudusid, kujutas endast ohtlikku kõrvalekallet. Guénoni jälgedes käis 20. sajandi kõige parempoolsemaks filosoofiks nimetatud itaallane Julius Evola (1898–1974). Evola oli elupõline aristokraat, kelle harrastuste hulka kuulus mägironimine. Ka tema keskendus iidse Traditsiooni kuulutamisele ja nägi ajalugu järkjärgulise eemaldumisena muistse kuldaja printsiipidest. Jätkates de Maistre’i mõttelõnga, nägi ka Evola lahendusena radikaalset vasturevolutsiooni, mis tooks inimkonna tagasi igavikuliste väärtuste rüppe. Kui Esimest maailmasõda

Pärast Teist maailmasõda oli võidukas liberalism valmis enda kõrval tunnistama vaid Burke’i konservatismi, mis oli selleks ajaks võtnud pigem aeglustunud liberalismi ilme. Sellise lääneliku konservatismi üheks peamiseks ideoloogiks oli USA ajakirjanik William F. Buckley (1925–2008), kes taas kord lahutas konservatiivsuse ja rahvusluse. Olles küll veendunud kommunismivastane, nägi Buckley konservatismi ainuüksi majandusliku ideoloogiana, mille peamiseks ülesandeks on kaitsta ülemaailmset turumajandust – arusaam, mida enamik parempoolseid mõtlejaid oleks pidanud liigselt materialistlikuks. Buckleyl oli suur mõju Vabariiklikule parteile USAs, mis ongi sestpeale pigem kujunenud liberaalse Demokraatliku partei paariliseks sellesama liberaalse globalismi kuulutajana, mitte tõsiseltvõetavaks maailmavaateliseks vastaseks. Sama trend valitseb Euroopas, kus ilma rahvusluseta konservatism on toonud pildile Angela Merkeli ja teised temasugused liidrid, kes ei näe probleemi Euroopa rahvuste tulevikku ohustavas massiimmigratsioonis. Selliste suundumuste taga võib näha peamiselt sõjajärgse Lääne liberalismipinnases jõudsalt kasvanud kultuurimarksismi ja uusvasakpoolset ideoloogiat. Vasakpoolsed loobusid järk-järgult vägivaldse revolutsiooni ideest ja asusid selle asemel kasutama

13

metapoliitilisi vahendeid – ideede levitamine meedia ja ülikoolide vahendusel, ning seeläbi poliitikute aeglane, kuid pidev mõjutamine. Kuigi kommunistlikud parteid ei pääsenud Läänes kunagi võimule, on peavooluparteid suure osa nende sotsiaalprogrammist poolsajandi jooksul ise ellu viinud. Vastukaaluks uusvasakpoolsusele tekkis 1960ndatel Prantsusmaal uusparempoolne mõttevool, mis samuti peab poliitilise muutuse vältimatuks eeltingimuseks ideede külvamist metapoliitiliste vahenditega. Õpetlase Alain de Benoist’ (sündinud 1943) ümber kujunenud ringkonnas said viimaks kokku kõik peamised Euroopa parempoolsuse mõttevoolud. Uusparempoolsus pooldab rahvuslikul ühtekuuluvusel ja traditsionalismil põhinevat orgaanilist riiki, seistes vastu võrdsuseideoloogiale ja igasugusele globalismile. Kui sajandialguse Euroopa parempoolsed flirtisid kohati imperialismi ja totalitarismiga, siis uusparempoolsus välistab ka need suunad. Üheks suurimaks uusparempoolsuse saavutuseks võib pidada Evola traditsionalismi ja Marinetti futurismi ühendamist. Need kaks vastandlikuna näivat mõttevoolu on kõige põhjalikumalt omavahel sünteesinud teine prantslane Guillaume Faye (sünd. 1949). Faye kutsub arheofuturismiks oma visiooni, kus tulevikutehnoloogia viib osalt ise, osalt Lääne allakäigu poolt põhjustatavate katastroofide tulemusena ühiskonda, kus eksisteerivad kõrvuti igavikuline, muinasajast pärinev maailmatunnetus ja tänapäeva teaduse poolt pakutavad lahendused. Viimaste aastate suurimaks muutuseks on uusparempoolsusest mõjutatud alternatiivparempoolse liikumise teke peamiselt USAs. See liikumine kutsub end alternatiivseks, et vastanduda Buckley stiilis peavoolustunud konservatismile. Alternatiivparempoolsus nõuab rahvusluse tagasitulekut parempoolsesse poliitikasse ja on käesoleval hetkel peamiselt koondunud vabariiklaste presidendikandidaat Donald Trumpi ümber. Kui määratleda 21. sajandi rahvuskonservatismi, siis on tegu selgelt parempoolse maailmavaatega ja nõnda peab see lähtuma senisest Lääne parempoolsest mõtteloost. Just vanade traditsioonide ja tuleviku dünaamilise energia vahel tasakaalu leidmises ongi käesoleva sajandi parempoolsuse võti.


14

1(6)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Eesti piirivalve esimene „lahingkogemus“ Riigikogu liige ja piirivalve kolonel reservis UNO KASKPEIT meenutab, kuidas esimesed piirivalve ajateenijaid said 26 aastat tagasi oma esimesed tuleristsed Eesti iseseisvumise vastase Interrinde miitingul, mis oleks võinud kasvada üle riigipöördekatseks.

A

stusin Eesti Piirikaitse teenistusse 10. oktoobril 1990. aastal. Jõudsin läbida umbes kümnepäevalise kursuse „Eesti Piir-1“, töötada paar kuud Valga II piiripunktis, kui meid suunati detsembri alguses uuele kursusele Tallinnasse. Kursuse lõpus küsiti, kes meist on nõus tulema vabatahtlikult Remnikule esimeste ajateenijate väljaõppe instruktoriteks. Noore mehena olin nõus. 14. detsembril astusimegi Remnikul, seljakotid seljas, endise pioneerilaagri väravast sisse. Koos kolme instruktori ja laagriülemaga oli meid kokku kolmkümmend meest. Meil oli aega umbes nädal, et panna paika tulevase piirivalve ajateenijate õppekeskuse päevaplaanid, õppekavad ja muu eluks vajalik. Proovisime kõik plaanitud tegevused ja väljaõppeharjutused enda peal läbi. Relvadeks olid meil kumminuiad, sest toonane miilitsasüsteem meile muud ei usaldanud. Peagi toodi meile Eesti-aegsed Kaitseväe määrustikud, mille järgi hakkasime jaanuari alguses saabuvatele ajateenijatele andma edasi teadmisi rivikorrast ja distsipliinist. Ajateenijatele, kes hakkasid saabuma Remnikule 7. jaanuaril, jagati välja univormid ja pärast nende selga sobitamist algasid riviõppused. Mõned päevad harjutasime rivi ja selgitasime sõjaväelist distsipliini, kui meie väljaõpe tegi korraga täispöörde.

Massirahutused ja kasepuust malakad Meie spordiinstruktor alustas ühel päeval väga intensiivset kumminuia koolitust ning sellele järgnes intensiivne väljaõpe massirahutuste vastu tegutsemiseks meeskonnana. Me harjutasime hommikust lõunani ja lõunast hilise õhtuni. Ühel päeval pärast lõunat rivistas laagri ülem Juhan Saar meid lipuplatsil üles ja teatas, et nüüd teeme väikese jalutuskäigu metsa ning lõikame iga kahe mehe peale ühe pooleteise meetrise kasepuust malaka. Vahelduseks pikkadele treeningutele oli see hea ja huvitav ettevõtmine. Järgmisel päeval, 13. jaanuaril 1991 saabus pärast lõunat värava taha mitu bussi. Kodukaitse staa-

Toonased piirivalve ajateenijad tegid Eesti riigi hüvanguks suure asja, vaatamata sellele, et meie operatsioonist ei ole räägitud nii palju nagu 20. augustist. Eesti taasiseseisvumiseni jäi veel veidi enam kui pool aastat. Uno Kaskpeit

bist oli saabunud käsk minna appi Tallinna staabi ja Toompea lossi kaitsele. Nimelt plaanis Moskva tuua 15.-17. jaanuarini Balti riikide tänavatele sõjaväeüksused, sest liiduvabariigid keeldusid oma poisse Nõukogude armeesse saatmast. Samal ajal nägi stsenaarium ette, et Interrinne korraldab üleliidulistes tehastes suurstreigid ja miitingud. Eestis oleks tulnud tänavale 30 000-40 000 inimest. Seejärel oleks see mass koos sõjaväega riigis valitseva võimu kukutanud ning ajutine valitsus oleks armee toel võimule tulnud. Võtnud kaasa kogu oma varustuse – kumminuiad ja kasemalakad – asusime bussiga Tallinna poole teele. Kogu tee kuulasime hoolega raadiot, mis kandis üle sündmusi Leedust. Meeleolu bussis oli lõbus – poisid laulsid rivilaule ja tegid nalja Interrinde ja selle liidri Jevgeni Kogani üle. Kui Tallinnasse jõudsime, paigutati meid Rüütli tänaval

Remniku õppekeskuses pandi 90ndatel alus Eesti piirivalve taasloomisele.

asuvasse vanasse pühakotta, mis nõukogude ajal oli kohandatud maadlusmattidega spordisaaliks. Järgmisel hommikul viidi osa jagusid Toompea lossi valvesse ja mina koos paari jaoga läksin Toompea 1. Kodukaitse staabi valvesse. Staabi peauks oli tugevasti kindlustatud, selle ette oli ehitatud võimas barrikaad. Jagasime meeskonna vajalike valvekohtade vahel majas laiali ja algas valveteenistus. Väike üksus käis patrullimas ka öösel marsruudil Toompea loss, Kodukaitse staap ja Vabaduse väljak. Kõik öised toimkondade teenistused möödusid rahulikult ilma vahejuhtumiteta. Järgmisel hommikul 15. jaanuaril kell 6.30 toimus kogu Kodukaitse maleva rivistus. Kodukaitse ülem Andrus Öövel alustas oma sõnavõttu traditsioonilise hõikega: „Mehed!“ Seisime rivis ja vaatasime seda malevat, enamik mehi, kes seal rivis seisid, olid eraisikud, vabatahtlikud eesti mehed, kes olid valmis seisma paljaste kätega tankide vastu. Suhtumine meie allüksustesse oli hea, meid vaadati kui mehi, kes teavad, mida teha ja kuhu minna. Seda vaatamata sellele, et me ise kõiges alati kindlad ei olnud; meie noored ajateenijad olid saanud meeskonna koosseisus tegutsemiseks liiga vähe väljaõpet. Välja me seda siiski ei näidanud, kuna isikkoosseisu moraali tuli hoida.



Kõiki valveobjekte tugevdati ja vabatahtlik Kodukaitse malev oli kohale toodud põhjusel, et kell 10 pidi hakkama Toompeal Interrinde miiting.

Interrinde miiting lärmi ja hurraade saatel Enne kella kümmet hakkas rahvas kogunema Toompea lossi juurde. Meie staabi hoovi sõitis Dvigateli veoauto, millelt laaditi maha hulga loosungeid ja mõned kastid viina. Rahvale jagati loosungid välja ja soovijad said suure suutäie viina. See tegevus toimus kõik meie silme all, sest olime staabi hoones valves ja jälgisime kardinate tagant hoovis toimuvat. Miiting möödus kõva lärmi ja

Seisime rivis ja vaatasime seda malevat, enamik mehi, kes seal rivis seisid, olid eraisikud, vabatahtlikud eesti mehed, kes olid valmis seisma paljaste kätega tankide vastu. Uno Kaskpeit

Foto: erakogu

hurraade saatel. Kell 11.40 lõppes suur miiting, enne lõppu anti valitsusele üle ultimaatum, mille täitmist nõuti 24 tunni jooksul, vastasel juhul pidi algama streik. Pärast miitingu lõppu tolknes rahvas veel tükk aega staabi hoovis ja paistis, et otsiti joodavat, kuid seltskond, kes seda jagas, oli koos kastidega kadunud. Järgmine päev, 16. jaanuar möödus rahulikult, vaatamata sellele, et valitsus mässajate nõudmisi ei täitnud. Meid jäeti siiski 17. jaanuari õhtuni valvesse, et hoida ära ootamatuid konflikte. Pärast õhtusööki rivistati meie kompanii lossi aeda, kus riigiminister Raivo Vare tänas meid teenistuse eest ja kiitis isikkoosseisu. Oli uhke tunne. Relvi meile tolleaegne valitsus küll ei andnud, kuid üksusena usaldas rohkem kui relvastatud miilitsat. Sellega oli esimene „lahingülesanne“ täidetud. Meie pooleteist meetrised metsast lõigatud „sõjanuiad“ jäid bussidesse ja kasutust ei leidnud. Hiljem kütsime nendega Remnikul sauna – tuli hea saun. Mitte keegi selles operatsioonis osalenutest ei teadnud tol ajal, milliseks võib kujuneda poliitiline olukord. Toonased piirivalve ajateenijad tegid Eesti riigi hüvanguks suure asja, vaatamata sellele, et meie operatsioonist ei ole räägitud nii palju nagu 20. augustist. Eesti taasiseseisvumiseni jäi veel veidi enam kui pool aastat...


www.ekre.ee

Ahas

Taevasina

1(6)/2017

EESTI EEST!

EKRE volikogu esimees

Rüpp

Ühest ainest koosnev, looduses Liikluseeskiri vabalt esinev

Laupäev

Hädavares

2 x täht

Puu (inglise k.)

VALITSUS ON KUI

Täpsuslaskur

RINNALAPS - KOHUTAV ........................ ..............................

Toidukaunvili Kihn

Eksponaadi alus Näitleja, teoloog, EKRE juhatuse liige VASTUS jätkub

VASTUS Hiina mahuühik (Piir)määr, ettenähtud kogus

Anemo-

Estonian Air 502. Opus ... (katoliku kiriku organisatsioon) Raviasutus

Võrk (inglise k.) Telefoni leiutaja

Hunt Potis kasvatatav kääbuspuu Eesti rahvatants

Kunst (inglise k.)

Sekund Vaimulik laul Riigikogu EKRE fraktsiooni liige, Saue ekslinnapea

Vaevaliselt, kohmakalt liikumine Passive Optical Network

Fosfor Nõnda

Isiklik rekord ...foobia (hirm tehnika arengu ees)

Antimon Piirkond

Mõistus

Atmosfäär

Lohk, süvend, soon

Püssipauk Linnavalitsus

EKRE LääneTallinna ringkonna esimees See, mida on otsitud

Aeg-ajalt

Lõunamaine puuvili ...ütlev kääne

Näriline

Seareiest suitsulihatoode

Maailmajagu

Doos

Kaukaaslane

Pärak (ladina k.)

EKRE Mäksa osakonna aseesimees Üha

Ööklubi Tallinnas ...vool Vaba ametikoht Müügilaud

... Shepard (USA esimene astronaut) Mõõtkava

Meri (inglise k.)

Väike kont EKRE Haapsalu-Ridala osakonna aseesimees ... Rohilaid

Heli (inglise k.)

Navigatsioonimärk Kettaheitja Jott Töövahend suurtes aedades Ilutaim Kaksus Tina

la-diees

Valimiskastid

Hollandi maakood Ratsaväelane Endine Tallinna börsiindeks

Leivamulk

Suisa

Eetika kategooria Laeva ...raamat

Kärbus Mehenimi ...punn (hädine, saamatu inimene)

VASTUS jätkub Millegi vaistliku tajumise tunne

Soome end. peaminister Sõnapidaja mees

Lukufirma Musta mere kuurortlinn ...nisu (üks nisu sorte) Eritis Loba VASTUS jätkub

Kõnelõik Papi

University of Miami

Väiksemas koguses, tükiviisi Toataim

Õpetus kõrvahaigustest Looduse vahendusel saadud toode

Kristuse jünger

Põrguvürst

Gallon

United Nations

Riigikogu

Soome end. jooksukuulsus Jõe ...jooks

Koostisosa

Igavene ... (Ahasveerus)

Järjestikused tähed

Nurjatus

Hobuse ergutamise riistad

Eight, ..., ten Pigem

... Domini

Eesti Loomakaitse Selts

Amet (saksa k.)

Mehenimi Rännak Kuur Tihumeeter

Persoon Ilmakaar

Hispaania end. maalikunstnik, sürrealist Raadium

Riietusese

EKRE EKRE Tartu ringkonna Põltsamaa osakonna juhatuse esimees liige ... Miljand

Noot Port of ... (Trinidadi ja Tobago pealinn)

Nire James

Planeet

Katsetehas

Ultima Thule

Lind

Long play

...laevastik EKRE Saaremaa ringkonna esimees

EKRE Pärnumaa ringkonna juht

Kirjanik ...-Esko Mikelsaar Iga kord

Proua

Aasta

Jood

Lammas (lastekeeles) Suusk (inglise k.)

Vana aasta lõpp ja uue aasta algus

Liiter

Veregrupp

15

Liftipoiss

Isane lammas

Madu 2 x täht

Lehekülg

Manguma

Uimasti

Utmisnõu

...-mail

..., J, K, L

Rooma 50

... Aviv Lühem subjektiivses laadis kirjutis

Riieteta

Skaala

Eelmise lehenumbri ristsõna õige vastu on: „(Kooli me vaevalt) enam läheme, aga vangi võidakse panna küll.“ Kaks purki Saaremaa talupidaja Maria Kaljuste moosi saavad loosi tahtel endale Liivi Vastus: Tobreluts Tartumaalt, Kalle Hein Võrust, Merike Toming Põlvast, Maarja Tamm Tallinnast ja Tiina Buddel Harjumaalt.

Ristsõna vastus:

ISU ÜHES OTSAS JA VASTUTUSTUNDETUS TEISES ______________________________________________________

Käesoleva numbri ristsõna vastuseid ootame 20. märtsiks 2017 aadressile ajaleht@ekre.ee või Toompuistee 4, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Tallinn 10142. Viis õnnelikku õigesti vastanut võidavad endale komplekti tooteid (Eesti parima toiduaine tiitli võitnud vaarikaäädikas, leedriõie ning angervaksa siirupid rafineerimata suhkruga) Saaremaa talupidajalt Maria Kaljustelt (www.ideafarm.ee). Palume vastuse juurde märkida ka selles ajalehenumbris kõige enam meeldinud kirjutise! Aitäh!

...-komando

MINU LEMMIKARTIKKEL SELLES LEHES: ______________________________________________________ Nimi ­_________________________________________________ Telefon _____________________________________________ Aadress _____________________________________________


16

1(6)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Peatage Fail Baltic!* Ärge uskuge ühtegi inimest, kes väidab teile, et rong on läinud ja Rail Balticule (RB) hädapiduri tõmbamine pole enam võimalik – need inimesed kas eksitavad meelega avalikkust või on viimaste poolt eksiteele ja segadusse viidud ohvrid, kirjutab EKRE Riigikogu fraktsiooni juht MARTIN HELME.

J

ah, RB peale on juba kulutatud kümneid miljoneid eurosid ning kulutatakse veel kümneid miljoneid ja seda enne, kui ühtegi labidatäit pinnast liigutada kavatsetakse. Kuid kõik need kulud on tühised võrreldes kosmiliste kahjunumbritega, mida me hakkame kõik koos kinni maksma, kui projekt selle praegusel kujul päriselt lõpule viiakse. Ja mis eriti oluline, raudteetrassi ehitusega tegelikud kulud alles algavad, sest kui ehitamist lubab suures osas rahastada Brüssel, siis hooldus-, ülalpidamis-, doteerimis- ja veeremi hankimise kulud tuleb kanda meil endil. Need on summad, mis ulatuvad samuti sadadesse miljonitesse ega lõppe seni, kuni eksisteerib Rail Baltic. Kui nüüd öeldakse, et „praegu on hilja projekti kritiseerida“, siis tahaks teada, millal oli see õige aeg? Millal toimus projekti tutvustamine ja Eesti avalikkuses läbi arutamine? Või parlamendis? Või kasvõi ainult valitsuses? Seda polegi toimunud, asju on aetud avalikkuse eest varjatult, küllap just sel põhjusel, et oleks võimalik ühel hetkel öelda: praegu on liiga hilja! Tegelikult on projekti peatamiseks õige iga aeg, sest iga päev, mil me sel teel jätkame, suurendab meie kahju. Aga enne kõigi numbrite täpsemat lahti kirjutamist astume korraks mõne sammu tagasi ja kummutame paar levinud müüti.

Rail Balticut müüakse valega Esiteks, RB ei ühenda meid Euroopaga. Niivõrd-kuivõrd Eesti ise ja ka Läti-Leedu on Euroopa, siis muus osas on see loosung olnud algusest peale emotsionaalne vaht ja isegi konkreetsem reklaamtekst sõidust Berliini või Varssavisse ei ole projekti osa. Rail Baltic on, nagu nimigi kenasti ütleb, puhas Baltikumi projekt, mis algab Tallinnast, sõidab läbi Riiast ja jõuab välja Kaunasesse, tehes väikese harulõigu Vilniusesse. RB lõpeb Poola-Leedu piiril. See liin ei ühenda meid mitte kuidagi KeskEuroopaga. Varssavisse või Berliini saamiseks tuleks meil ikkagi teha ümberistumine Vilniuses ja loksuda edasi tavalise, aeglase rongiga. Teiseks, RB ei ole ka kiire. Ehk olete näinud klantsvideosid moodsatest rongidest, mis välgunoolena läbi tarastatud roheluse tuhisevad. Paraku, vähemalt praeguses faasis, ei ole kiiruseks ette nähtud mitte 240 km/h, vaid keskmine kiirus on planeeritud umbes 170 km/h

Rail Balticu vastane meeleavaldus majandusministeeriumi ees 26. jaanuaril 2017. 

Rail Baltic ei ühenda meid Euroopaga. Martin Helme

juurde, aeglasematel lõikudel mitte palju üle 100 kilomeetri tunnis. Selline kiirus ei vaja, muide, tarastusi ega kohustuslikke viadukte. Selline kiirus on meie raudteedel juba tükati praegugi ning olemasolevate lõikude uuendamine läbivalt 160 kilomeetrise kiiruse peale läheks maksma ligi neli korda vähem kui RB planeeritav kulu. Veelgi enam, kui me teeksime ülikiire raudtee, siis oleks kaheldav, kas seal peal saaksid sõita kaubarongid, kuna rasked kaubarongid kulutavad raudteed rohkem (hooldus on kallim!) ning aeglased ja pikad veeremid tekitavad reisijateveole takistusi ning on ohtlikud. Seega vajaks ausat vastust ka küsimus: kumb see RB ikkagi on – kas reisijateveo või kaubaveo hiigelprojekt? Kolmandaks, tegemist on enneolematult kalli projektiga, mis ületab nii ERM-i, praamihanke, Kreeka päästepaketi kui ükskõik millise teise meie riigi ajaloos olnud ettevõtmise kulu. Meie osalus selles on üüratult kallis. Ka euroraha puhul tuleb investeering teha võimalikult mõistlik. Kuna avalikkusele esitatakse seoses RB-ga numbreid, mis ei ole lähemal vaatlemisel absoluutselt tõsiseltvõetavad, on raske öelda täpseid summasid, kuid valitsus on nentinud, et meie omaosalus RB projekti esimeses faasis jääb vahemikku 300-400 miljonit eurot. Võrdluseks: kogu Eesti kaitse-eelarve on umbes 400 miljonit eurot. Millele kulub see 300-400 miljonit eurot? Täpseid vastuseid ei anta, aga mõningase urgitsemi-

se järel võime teha oma järeldusi. Esiteks sildade ja viaduktide peale. Kuna tegemist on kiirrongi trassiga, ei ole kogu trassi osas nähtud ette rongitee ristumist muu liiklusega. Lisaks kavatsetakse ehitada ökoduktid ehk sillad siilidele ja jänestele, kokku kuni 120 silda. Jällegi – meil ei ole veel projekti ega täpseid arve, aga selliseid koguseid on siin-seal pillatud. Ühe silla hind jääb vahemikku 2-5 miljonit eurot. Lisaks on plaanis ehitada uusi peatusi, et tühjuses vuhiseva trassi ääres saaks inimesed Küka­ metsas kiirrongilt maha ja peale minna. Oleme kuulnud, et selliseid peatusi on plaanitud kümmekond, ühe peatuse hind on 10 miljonit.

Eestit ootavad kosmilised kulud Peatused ja ülesõidud on peale kruusavalli ainsad objektid, mis tõotavad tulu kohalikule ehitussektorile ja töökohti siinsetele inimestele. Kõik, mis vähegi kallim ja keerulisem, nagu liiprid, pöörmed, kontaktvõrk, signalisatsioon jne on minemas Saksa firmadele. Mis kinnitab veelkord vana tõdemust, et Euroopa Liit on sakslaste räkit: nad korjavad nii enda kui ka ülejäänud euroliidu maksumaksjalt raha kokku, lasevad kohalikel kilplastel panna juurde omaosaluse ja suunavad siis selle tohutu rahahunniku oma korporatsioonidele, jättes hilisema ülalpidamiskulu teistele, riisudes neid hooldusega veel aastakümneid edasi. Paraku ei ole RB lobistide väited projekti kogumaksumusest ligilähedaltki adekvaatsed, mis tähendab, et omaosalus läheb ajapikku oluliselt suuremaks. Kui palju? Kui praegu räägitakse projekti kogumaksumusest summas 4,8 miljardit, siis võttes kõrvale teised raudteeprojektid Euroopas ja hinnates kilomeetri kulu, on põhjust karta, et tegelik lõppkulu

Foto: Liis Treimann / PM

tuleb umbes kolm korda suurem, jäädes 14 miljardi euro kanti. Mis tähendab, et kolme peale jagades ei ole Eesti osa mitte 1,3 miljardit, nagu meile räägitakse, vaid pigem 4-5 miljardit. Seega ei ole 20% omaosalus enam 300 miljonit, vaid miljard. Võrdluseks: kogu Eesti sotsiaalkulutuste suurus on 2,5 miljardit, millele lisandub pensionikassa kulu 1,7 ja haigekassa kulu 1 miljard eurot. Eesti riigieelarve maht käesoleval aastal on 8,5 miljardit, sellele lisandub miljardi jagu euroraha. Kust ja mille arvelt kavatsevad RB pooldajad selle kulu katta? Kardan, et plaan on sama lihtne nagu Kreeka päästmisegi puhul: laen kaela ja las järgmine valitsus muretseb. Paraku saavad meie kulud tõsise hoo sisse alles pärast ehituse lõppemist. Valitsus levitab müüti, nagu oleks hoolduskulu maksimaalselt 10 miljonit eurot aastas. Raudteespetsialist Barbo Juchnewitsch on RB võrdsete raudteede hoolduskulusid Euroopas hinnanud ning jõudnud numbrini 28 miljonit eurot. Arvestame aga, et RB projekt hõlmab ainult ehitust, ronge peame ise hankima. Kuna tegu on kiirrongidega, maksavad nad oluliselt rohkem kui meie praegused reisirongid. Ühe rongi hoolduskulu aastas on mujal 1,3 miljonit eurot, kümne rongi puhul oleks kulu juba 13 miljonit aastas. Sellele lisandub nende kasutatav elektrikulu, kümne rongi puhul 9 miljonit eurot aastas. Saame kopsaka iga-aastase kulu 50 miljonit eurot aastas. Siinjuures on kurioosne, et mida rohkem rahvast sõidab, seda suurem on kulu riigieelarvele, sest reisirongi liiklus on doteeritud ja iga lisanduv sõit neelab lisaraha. Siiski võime end esialgu lohutada, et projekti õigustamiseks välja paisatud prognoos, mille kohaselt hakkab Tallinna ja Kaunase vahel sõitma iga päev 14 000 inimest –

s.o aastas 5 miljonit – on pöörane liialdus. Kolmes Balti riigis elab kokku 6,3 miljonit inimest, kellest vaid 1,8 miljonit elab plaanitava raudtee ääres. Peterburis ja Helsingis elab kokku 5,6 miljonit ja nende kahe linna vahel vuhiseb kiirrong neli korda päevas. Kasutab seda 450 000 inimest aastas ehk 11 korda vähem inimesi, kui ennustatakse RB reisijatevooks.

Kahjumiprojekti lõpetamiseks pole kunagi hilja Palju parem pole lugu kaubaga. Mitte ükski reklaamimees pole suutnud vastata kahele lihtsale küsimusele: kust tulevad plaanitavad kaubakogused ja miks needsamad kogused ei sõida juba täna olemasoleval raudteel Tallinnast Tapa, Tartu, Valga ja Riia kaudu Kaunasesse? Tihti hakatakse seepeale rääkima fantastikamaailma kuuluvaid lugusid sellest, kuidas tulevikus Põhjameri sulab ning siis hakkab kaup liikuma läbi Soome. Selle jutuga on õige mitu häda. Äriplaani rajamine kliimamuutustele ei tundu mõistlik, aga isegi juhul, kui see loto annaks võiduloosi, ei ole vastust kahele küsimusele: miks peaks kaup liikuma Soome poole, kui juba praegu on olemas Põhja-Rootsist algav ja üle Taani Saksamaani kulgev raudtee, mille pikendamine Põhjamereni oleks odavam kui Tallinna-Helsingi tunneli rajamine. Kui me tahame arendada oma raudteed ja ühendada selle LääneEuroopa võrguga, siis on olemas kordades odavamaid lahendusi. Praegusel kujul, praegusel trassil tuleb RB projekt peatada igal juhul. Meie erakond tõmbab võimule saades sellele projekti kindlasti pidurit. Kunagi ei ole liiga hilja lõpetada lõputu kahjumiprojekt. *Fail – ingl k läbikukkumine


Konservatiivide Vaba Sõna, 1(6) / 2017