KAKS AASTAT INGLISMAAL ÜHENDKADETIVÄES

Maskeerimisvormis 16aastased, kes roomavad läbi metsa vaenlast otsides. Õpilased, kes teavad, kuidas evakueerida tsiviilisikuid aktiivse tule all, ning noored, kes oskavad relvi kinnisilmi lahti võtta ja kokku panna. See kõik on osa Briti erakoolide pikast traditsioonist nimega Combined Cadet Force, millega mul õnnestus tutvust teha Brentwoodi eragümnaasiumis õppides.

Tekst: SANDRA LAUR , Londoni King’s College’i rahvusvaheliste suhete tudeng, CCF kompaniiveebel

Combined Cadet Force’i juured ulatuvad 1859. aastasse, mil Suurbritannia sõjaminister Jonathan Peel kutsus koole ja ülikoole moodustama vabatahtlike üksusi. Euroopas valitses poliitiline ebakindlus ning kasvav impeerium vajas oma valduste kaitseks rohkem väljaõppinud mehi, seega nähti sõjalises väljaõppes võimalust sisendada noortesse patriotismi, distsipliini ja kohusetunnet – väärtusi, mida viktoriaanlikul Inglismaal kõrgelt hinnati.

See algatus pani aluse koolides toimivatele kadetiprogrammidele, mis aja jooksul arenesid tänapäevaseks Combined Cadet Force’iks, ühendades erinevate väeliikide treeninguprogrammid ühtseks süsteemiks.

1948. aastal moodustati ühtne CCF, mis ühendas kõikide väeliikide – kuningliku mereväe, kuningliku merejalaväe, maaväe ja kuningliku õhuväe – kadetid. Kui algselt keskendus organisatsioon peamiselt noorte ettevalmistamisele sõjaväeteenistuseks, siis tänapäeval on eesmärgiks arendada ka noorte juhtimisoskusi.

CCFiga seotud õppeasutusi on Inglismaal üle 500 ning kadetiorganisatsioonides osales 2019. aastal kokku üle 42 000 noore. CCFist on kujunenud oluline hüppelaud noortele, kes soovivad tulevikus õppida sõjaväelistes õppeasutustes või valida karjääri kaitsevaldkonnas. Programmi läbi teinud noored on paremini ette valmistatud nii tsiviil­ kui ka sõjaväelisteks väljakutseteks.

MAAL, ÕHUS JA MEREL

CCF jaguneb kolmeks osaks: merevägi (sh merejalavägi), maavägi ja õhuvägi. Iga kool saab valida, millele nad keskenduvad.

Mereväe sektsioon keskendub navigatsioonile ja merendusega seotud teadmistele. Kadetid õpivad purjetamist, paadijuhtimist ja merepääste põhitõdesid. Merejalaväe suund pakub lisaks taktikalist treeningut ja ellujäämisoskusi.

Maaväe sektsioon pakub väljaõpet orienteerumises, välilaagrite korraldamises ja esmaabi andmises ning annab põhilised sõdurioskused.

Õhuväe sektsioon annab lennundusharidust, sealhulgas lennuteooria õpet, lennusimulaatoritel harjutamist ning võimalust osaleda purilennukoolitustel. Kadetid omandavad teadmisi lennukite ehitusest ja õhunavigatsiooni põhitõdedest.

Peale koolipõhise CCFi leidub Inglismaal ka kogukonnapõhiseid kadetiorganisatsioone: Sea Cadet Corps, Army Cadet Force, Air Training Corps ja Volunteer Cadet Corps. Peamine erinevus seisneb selles, et CCF on integreeritud konkreetsete koolide õppesse, kus ühendus tegutseb poolautonoomselt ja võtab vastu õpilasi alates 9. klassist kuni gümnaasiumi lõpuni, samal ajal kui kogukonnapõhised organisatsioonid on avatud kõigile huvilistele noortele ja võimaldavad liituda veelgi nooremas eas.

SÕJALINE ÕPE NOORTE SEAS POPULAARNE

Kõigil õpilastel oli kohustus valida kas mere­, maa­ või õhuväe erialasuund või panustada ühiskondlikult kasulikku tegevusse. Kuigi mõlemad valikud olid võrdselt väärtustatud, osutus sõjaline väljaõpe CCFi programmis vähemalt meie lennus selgelt populaarseimaks. Seda põhjusel, et võimaldas arendada oskusi, mida hinnatakse kõrgelt juhtivatel ametikohtadel: meeskonnatöö, juhtimisvõimekus, strateegiline mõtlemine. CCFi edukas läbimine on märkimisväärne eelis ülikooli sisseastumisel.

Õpe toimus kaks korda nädalas: teisipäeviti enne lõunapausi ja reedeti pärast seda. Iga tund algas rivistusega kooli väljakul, kus tervitasime ohvitsere ja teisi instruktoreid. Seejärel viidi läbi varustuse kontroll, tagamaks, et kogu vorm vastaks nõuetele. Taskud pidid olema suletud, saapad puhastatud, paelad korrektselt seotud ja barett nõuetekohaselt peas. Pärast kontrolli marssisid rühmad määratud klassiruumidesse, kus algas teooriaõpe.

Kasutati nn õpilaselt õpilasele metoodikat, kus vanemad kadetid juhendasid nooremaid. See on süsteem, mis arendab vastutustunnet ja juhtimisvõimeid juba õppe varases etapis. Iga teooriatunni juures viibis sõjaväeline juhendaja.

Esimene semester keskendus põhiteadmistele: terminoloogia, riviõpe, ülevaade armee struktuurist, esmaabi­ kursus. Seejärel alustasime relvakursusega, mille käigus õppisime 5,56 mm relva L98A2 käsitsemist – puhastamist, kokkupanemist ja lahtivõtmist kinnisilmi ning laskeoskuste arendamist. Pärast teooria omandamist ja praktilisi harjutusi tuli sooritada test. Suurimaks proovikiviks oli see, et lühikese aja jooksul tuli meelde jätta suur hulk informatsiooni.

Omandasime laia valiku sõjalisi oskusi, sealhulgas maskeerimistehnikad, sidepidamine, relvade käsitsemine, laskeoskus, kaardilugemine, ellujäämisoskused, esmaabi ja distsipliin.

Teisel semestril keskendus väljaõpe erinevatele sõjalistele strateegiatele ja taktikatele. Alguses räägiti teooriast, kasutades videomaterjale ja praktilisi harjutusi, kus paigutasime plastsõdureid kaardil lahingurivistusse. Seejärel rakendasime õpitut kooli harjutusväljakul, et katsetada erinevaid taktikaid ka realistlikes tingimustes.

LAHINGUD NII METSAS KUI LINNAS

Meie sõjaväelinnak koosnes klassiruumidest, relvaladudest ja ulatuslikust harjutusalast, mis hõlmas nii avatud maastikku kui ka tihedat metsavööndit. Kuna linnak paiknes kooli territooriumil, võimaldas see iga tund praktilist väljaõpet.

Omandasime metsas ja looduskeskkonnas tegutsemise oskusi, nagu maskeerumine ja orienteerumine. Füüsiliste võimete arendamiseks olid regulaarsed jooksutreeningud ja jõuharjutused, sealhulgas kätekõverdused ja kõhulihaste harjutused.

Linnalahingute väljaõppeks kasutas meie kool Briti sõjaväe spetsiaalset treeninguala, kuhu meid viidi kord kuus bussidega. See harjutusväljak oli realistlikult üles ehitatud linnakeskkond elamute, kirikute, tunnelite, kaupluste jm rajatistega.

Väljaõppe käigus õppisime tsiviilisikute evakueerimist aktiivse tule all, kaasvõitlejatele toetava tule pakkumist ja lõhkekehade käsitsemist. Samuti omandasime oskusi tänavalahinguteks, hoonete süsteemseks läbivaatamiseks ning reageerimiseks varitsustele ja ootamatutele ohuolukordadele. Erilist rõhku pandi tõhusa sidepidamise harjutamisele lahingutingimustes ja keskkonna taktikalisele kasutamisele, et suurendada operatsioonide turvalisust ja tõhusust.

Meie väljaõpe keskendus eelkõige lähivõitlusele ja sõjategevusele inimene inimese vastu, mitte lahingutele soomusmasinate või droonide vastu. Drooni­ ja õhutõrjevõime arendamine kuulus peamiselt õhuväekadettide koolitusprogrammi, väljaõppe lõpus oli neil võimalik juhtida ka päris lennukit.

DISTSIPLIIN JA BRITI HUUMOR

Combined Cadet Force’i tegevust toetasid kogenud professionaalid, enamasti erusõjaväelased, sealhulgas rügemendi veebel ja vanemohvitserid, kes vastutasid väljaõppe kvaliteedi ja ohutuse eest. Meie instruktoritel oli märkimisväärne kogemustepagas, sest paljud neist olid osalenud välismissioonidel, sealhulgas Iraagis ja Afganistanis.

Instruktorid oli range tööeetikaga ja suutsid ennast kehtestada. Kuna meie koolis pöörati suurt tähelepanu maine hoidmisele, käsitleti ka CCFi kui kooli esinduslikku osa. Enamik õpilasi suhtus väljaõppesse tõsiselt ja pühendunult, ehkki leidus neidki, kes püüdsid kohustustest kõrvale hiilida. Erilist tähelepanu pöörati varustuse hooldusele ja korrektsusele. Õpilased pidid juba hommikul saabuma kooli laitmatus vormis.

Meie pataljoniülem, keda me kõik poolkartlikult austasime, kandis alati kaasas keppi, mille ots oli raskest metallist. See polnud ainult dekoratiivne aksessuaar, vaid distsipliini tagamise tööriist. Kui mõni kadett tegi midagi valesti, näiteks unustas rivis õiget sammu pidada või andis käsklusele lohaka vastuse, lõi ta kepiga täiest jõust vastu asfalti, nii et kogu väljak kajas. Tardusid isegi need, kes polnud eksinud.

Enamik karistustest piirdus valju sõimu või sarkastilise alandusega, kuid juhtus, et eksinud kadettidele määrati ka lisakaristusi kätekõverduste või muu füüsilise koormuse vormis. Mõned rikkujad pidid jääma ka pärast tunde, et kirjutada vabandav essee. Nõnda kasvatatakse sitkeid kodanikke!

Kui allüksuste ülemalt oli tarvis nõu või abi, siis ei olnud sageli võimalik aru saada, kas ülem räägib tõsiselt või viskab nalja. Briti huumor oli CCFis peaaegu sama tähtis kui rivikord. Iga vastus oli vürtsitatud irooniaga ning tekitas kohati segadust, eriti rahvus­vaheliste õpilaste seas. Välisõpilased jäid tihti uskuma „heatahtlikke“ soovitusi, teadmata, et need olid hoopis peenelt maskeeritud naljad. Näiteks võidi uued kadetid saata laoruumi otsima „jalgsipatrulli propelleri õli“ või paluti neil välja võtta „cylindrical electromagnetic emission device“, mis tähendab tegelikult taskulampi. Keelebarjäär ja kultuurilised erinevused tegid iroonia tajumise keeruliseks, mis pakkus kohalikele õpilastele ja juhatajatele ohtralt meelelahutust.

HIERARHIA JA VÕISTLUSED

CCFis on kadettidel võimalus osaleda edutamissüsteemis, mis lubab pühendunud osalejatel tõusta kõrgematele ametikohtadele ja saada vastutusrikkamaid ülesandeid. Kandideerimine eeldas mitmeetapilist protsessi, mis hõlmas kirjaliku avalduse esitamist, essee kirjutamist, intervjuud ja praktilist eksamit.

Mina sain kompaniiveebli positsiooni, mis võimaldas mul keskenduda tööle oma konkreetse kompaniiga. See parandas märkimisväärselt koostööd ja tõhusust, sest andis võimaluse saada oma meeskonnaga lähedasemaks ja tuttavamaks.

Enne seda moodustusid rühmad juhuslikkuse alusel, mistõttu tuli sageli töötada uute liikmetega, kelle oskuste ja teadmiste tase polnud alati ette teada. Püsiva meeskonnaga sai korraldada sujuvamat väljaõpet ja teha tõhusamat tiimitööd.

Igapäevase väljaõppe kõrval pakkusid kadettidele lisamotivatsiooni maakondlikud võistlused, mis oli oluline osa CCFi programmist. Aasta lõpus valiti välja 12 silmapaistvamat kadetti, kes esindasid kooli piirkondlikel võistlustel. Kui tahtsid kuuluda valitute hulka, tuli kogu aasta jooksul demonstreerida pühendumust, oskusi ja sihikindlust. Nendeks võistlusteks valmistumine oli minu lemmik, sest saime treenida ka nädalavahetustel ning meid viidi erinevatesse keskkondadesse, nagu sõjaväebaasid, metsad jne, kuhu me tavaõppel poleks sattunud.

Kolmepäevasel võistlusel testisid mitmekülgsed ülesanded kadettide füüsilist vastupidavust, vaimset valmisolekut ja tehnilisi oskusi. Võistlusalade hulka kuulusid täpsuslaskmine, takistusraja läbimine täisvarustuses, haavatute kandmine ja varitsus. Samuti pandi proovile oskused raadiosides, luureraportite koostamises ja orienteerumises tundmatul maastikul.

Üks eredamaid mälestusi CCFist pärinebki sellelt võistluselt. Minu rühmale anti ülesanne läbida päästeoperatsioon – päästa „vigastatud“ meeskonnaliige ja toimetada ta ohutusse kohta. Samal ajal oli tarvis vaenlase tagalast üles leida nende strateegiadokument. Olin võistlusel ülema 1. abi (second in command). Just kõige pingelisemal hetkel, vaenlase tule all „vigastatu“ juurde jõudes, teavitati mind, et ülem on hukkunud ning mina pean strateegia ja juhtimise üle võtma.

Olin tol ajal just kompaniiveebliks saanud, mis tähendas, et mu tahe muljet avaldada ja mitte läbi põruda oli suur. Juhendasin meeskonda otsekohe ümber korraldama, jaotasin rollid ringi ning keskendusin üheaegselt nii „vigastatu“ päästmisele kui ka dokumendi hankimisele.

Kui operatsioon edukalt lõpule viidi, taipasin, et see kogemus oli palju enamat kui lihtsalt mäng. See oli tõeline võimete test, kuidas tulla toime kriitilises olukorras, kus igast otsusest võib sõltuda elu. Kogemuse krooniks oli kuldmedal.

Samuti oli kadettidel tähtis osa kooli esindamisel ametlikel üritustel ja paraadidel. Üks silmapaistvamaid sündmusi oli iga­aastane Remembrance Day paraad, kus kõigi piirkonna koolide kadetikorpused marssisid üheskoos läbi linna, austamaks neid, kes on andnud oma elu riigi eest. Paraadi kulminatsiooniks asetati mälestusmärkidele pärjad, et avaldada lugupidamist langenud sõjaväelastele.

Peale paraadidel osalemise hinnati regulaarselt kadettide taset ja väljaõppe kvaliteeti. Selleks korraldati ülevaatusi, kus kadetikorpused pidid näitama oma marssimisoskusi, vormikandmise korrektsust ja relva käsitsemist. Kohale saabusid Briti armee ohvitserid, kes hindasid kadettide sooritust oma kogenud silmaga. Edukas sooritus mitte ainult ei tõstnud kooli mainet, vaid andis ka kadettidele enesekindlust ja motivatsiooni edaspidiseks.

IGA VIIES ÕPPUR SÕJAVÄELASEKS

Õppused olid üles ehitatud nii, et iga kadett sai end proovile panna ning oma võimeid järk­järgult täiendada. Füüsilised ja vaimsed ülesanded olid hästi tasakaalus.

Siiski leidus õpilasi, kellele füüsiline koormus osutus väljakutseks, eriti seetõttu, et poistelt ja tüdrukutelt nõuti võrdväärset sooritustaset. Mõned kadetid aga tundsid, et just võrdsus aitas neil arendada iseseisvust ja meeskonnatööd, sest ka raskemate harjutuste sooritamisel oli kaaslaste toetus oluline.

Paljud minu rühmakaaslased otsustasid CCFi kogemuse järel jätkata karjääri sõjaväes. Hinnanguliselt umbes viiendik meie grupist kandideeris gümnaasiumi lõpus mainekatesse sõjaväeakadeemia­tesse ning paljud neist said ka stipendiume.

Minu rühmakaaslaste enamik olid rahvuslikult meelestatud noored, kelle silmis oli kuningliku perekonna sümboolikal ja traditsioonidel erakordne tähendus. Kuninganna kõned, mida me vahel kuulasime, tõid mitmele neist pisarad silma – mitte ainult monarhi sõnade, vaid ka tema enda tõttu.

Kui Elizabeth II 2022. aasta septembris meie hulgast lahkus, võis koolis tunda masendunud õhkkonda. Kool andis meile paar päeva leinamiseks, sest kuninganna surm raputas sügavalt nii kohalikke õpilasi kui ka õpetajaid. Nende jaoks oli kuninganna riigi sümbol.

Kuigi mina ei valinud pärast gümnaasiumi lõppu militaarkarjääri, vaid läksin õppima Londoni King's College'isse rahvusvahelisi suhteid ja sõjauuringuid, on CCFi kogemusest saadud oskused ja visadus aidanud mind ka tsiviilelus. Sõjaline väljaõpe ei ole pelgalt ettevalmistus teenistuseks relvajõududes, vaid kasvatab ka enesedistsipliini, vastutustunnet ja vaimset vastupidavust.

Vahel meenutab minus peituv kadett eriti elavalt, kuidas me külmadel hommikutel seisime täisvarustuses rivis ja ootasime, varbad külmast kanged, kuni instruktor meie saapapeegeldust hindas. Sellised kogemused õpetasid kannatlikkust ja kasvatasid vaimset sitkust, mis on hilisemas elus korduvalt väärtuslikuks osutunud.