MINI-PÕRGUPÕHJA: TÄIELIKULT OMA NIME VÄÄRILINE VÕISTLUS

„Me oleme läbi käinud kõik Laidonerid, Kuperjanovid, Valged Välgud, Ernakesed ja nüüd tulime siia Mini-Põrgule surema,“ oli kuulda teises kontrollpunktis. Läbitud oli seitse kilomeetrit, minna veel 28. Jah, selle aasta Mini-Põrgupõhja väärib oma nime.

Tekst: ROLAND LUHAVÄLI ja DEREK ERM , Mini-Põrgupõhja korraldajad

Mini-Põrgupõhja on Raplamaa noorkotkaste ja kodutütarde korraldatav luurevõistlus, mille juured ulatuvad lausa 1998. aastasse. Toona oli ta osa suurest Põrgupõhja retkest. Loodi lühem ja kergem rada järelkasvu tekitamiseks. Algusaastatel osalesid pigem Raplamaa noored. Mini-Põrguna jätkas võistlus aastal 2011 ja siis juba üleeestilisena.

Tänavune võistlus oli plaanis korraldada malevasisene. Siiski nuhiti meie hästi hoitud saladus välja ja küsiti: „Kas külalisvõistkondi ka ootate?“

Arutasime korraldustiimiga ja minutiga oli selge: „Jaa, ootame ikka!“ Seltsis segasem. Rajale startis kokku 16 võistkonda!

Kui reede päeval võis veel mõelda ranna ja sooja ilma peale, siis õhtuks pidi üles otsima oma kõige soojema talvise parka. Temperatuur kukkus kevadiselt 15 kraadilt miinusesse. Tuul ei vaibunud ja puhangud võisid kellegi õuelt lausa kassi minema viia. Nagu tellitult hakkas kell 21.30, kui alustas esimene võistkond, sadama õrna seenevihma. Olud aina halvenesid. Taevaluugid avanesid lõplikult ning neist pudenes isegi golfipallisuuruseid lumehelbeid. Alles varastel hommikutundidel lumesadu rauges. Maha sadas vähemalt 5 cm lund, mis püsis kohati veel nädalapäevad hiljemgi.

Võistlejad said pärast öiseid seiklusi hommikupudru kõrvale tunnikese sooja lõkke ääres puhata, kuid eesootav polnud sugugi lihtsam. Kuigi ilm andis järele, alustas tööd vastutegevus, kes patrullis mööda trassile jäävaid teid. Noored sisenesid vastase ohtlikku alasse. Kätte saadi nii mõnedki elutalongid, mida võistlejad peavad hoidma, kui elu armas. Talongi kaotamisest saadavaid karistuspunkte on raske ülesandeid lahendades korvata.

Võistluse keskpunkti kulminatsioon. Noorkotkad ja kodutütred jõuavad tähtsa mälestusmärgini, Relvastatud Võitluse Liidu Põrgupõhja punkrini. Luureinfo kohaselt on punkrist umbes 2 km kaugusel vastaste tugipunkt, mida noored peavad veel lähemalt luurama ja täitma SALUTE ettekande. Lisaks saavad võistkonnad endale granaadi maketi, mis tuleb vahele jäämata poetada vastase alal oleva veoauto alla, et vastase võime hävitada. Tihti tuli noortel läheneda alale mitu korda ja mitmelt poolt. Rakendati reedel töötoa raames õpitud karikakra meetodit, mis kandis 15 tiimi puhul ka vilja. Pea kohalt ei puudunud ka vastase luuredroonid. Selle võistlejate ühe lemmikülesande lahendamiseks oli aega 3 tundi ja 30 minutit.

Vastase ohtlikult alalt liiguti edasi. Konuvere kivisillal saadi sideülesandes vastuseks julgustav sõnum „7 km jäänud!“ ning jõutigi Tallinna-Pärnu maanteeni.

„Nii! Peate jõudma teisele poole, aga teed ületada ei tohi. 20 meetrit edasi on truup.“

„Mis asja!? Ei ole… Truup või, no johhaidii!“

Truubi algus oli kuiv, aga nii lihtsalt võistlejad ei pääsenud. Truubist väljumisel vaatas vastu sääreni sügav ja meeter lai vesi. Pole midagi teha, uuesti jalad märjaks.

Veel enne finišit ootas võistlejaid KP9 takistusrajaga, mille lõpus pidi õhupüssist lastes märki tabama. Joosti vasakult-paremalt, üleval-alt, läbi ja ümber põõsaste. Laskmine polnud ka üldsegi lihtne, sest hakkas hämarduma. Kiiresti tagasi ja järgmine tiimiliige rajale. Veel enne lõppu saadi korralik soe sisse. Pikalt enam venitada ei tahetudki, sest finišis ootas juba soe seljanka ja tuline saun.

Osalejad võtsid endaga koju kaasa ägeda kogemuse ja lood, mida edaspidi ikka helgelt meenutada. Samuti mõisteti, kui oluline on pakkida matkakott veekindlalt ja soojade vahetusriietega ning et enesesse peab uskuma, siis ei ole ükski takistus, kui suur tahes, ületamatu. Kogemuseta ei jäänud ka korraldajad, selle teksti autorid, kellele oli see üldse esimene kord võistlust korraldada. Aitäh kõigile osalistele!

Ägedate inimestega sünnivad ägedad asjad!

Lisalugu

MINI-PÕRGUPÕHJAL, SEEKORD SIIS KOHTUNIKUNA

MARTIN ANDRELLER, Põrgupõhja retke peakorraldaja

Minu esimene kontakt MiniPõrgupõhja retkega oli paljude aastate eest, kui stardieelsel õhtul rääkisin noortele Märjamaa koolis metsavendlusest, et anda neile lisateadmisi Eesti vastupanuajaloost. Järgmise päeva veetsin aga koos toreda kaaskohtuniku Oksaga Konuvere raudteesillal, kus kontrollpunkti ülesandeks oli sooja toidu valmistamine ja selle ära söömine. Võistlejad tegid sooja toitu endale, mitte kohtunikele. Ilm oli mäletamist mööda meeleolukas ja samasugune oli käesoleva aasta Mini-Põrgupõhjalgi.

Öösel kell kolm Tolli silla juures lumelörtsi- ja jäitesajus kummipaati täis pumbates ning pimedas jõevoolu, looduse ja iseendaga võideldes sai küll ülesandeks kõik ette valmistatud, kuid jäi mõningane kahtlus, kas või kuidas noored selle ülesande ära lahendavad. Mõeldes suvisele Põrgupõhja retkele, kus osad võistkonnad pidid kaks korda madalamast veest jalgsi läbi tulema (juulikuise veetemperatuuriga) ja sealjuures protesteeris nii mõnigi häälekalt, kui ebainimlik selline tegevus on, mu kõhklus ainult suurenes. Lootus jäi sellele, et ... ega ma päris täpselt ei teagi, millele.

Esimene võistkond oli oma kontrollajast ligi kaks tundi varem kohal ja hakkas kohe harrastusjuriste mängima seoses sellega, kus nad hakkavad oma aega ootama, aga põõsastesse said nad suunatud ning seal ilmselt oli palju varjulisem ja toredam kui avatud jõekaldal kõige selle keskel, mis ülevalt krae vahele tuiskas. Võistkonnad andsid oma maksimumi, et ülesanne ära teha, ja oli aru saada, et selle käigus õpiti senisest veelgi rohkem koos tegutsema. Märga ilma ja külma vett ei kartnud keegi – eredalt jäi meelde üks kodutütar, kes ütles umbes, et „pagana külm on“ ja hüppas siis paati kaldast lahti lükkama.

Mida ma Mini-Põrgupõhjalt õppisin, on peamiselt see, et võistluse korraldus on nende aastatega muutunud, kuid palju on muutunud ka noored ise. Ennekõike paremuse ja tubliduse poole. Küllap enamik võistlejaid tunnevad üksteist juba varasematest laagritest ja võistlustest, aga kui Põrgupõhja punkri juures kontrollpunkti ääres ümber lõkke istuti, siis polnud võimalik eraldada, kes millisest võistkonnast oli. Kuivad sokid läksid minu meelest jalga vajadus-, mitte omanikupõhiselt ja kedagi teisest eristada oli võimalik ainult embleemi järgi. See ei tähenda aga absoluutselt seda, et järgmiseks ülesandeks valmistudes oleks kuidagi tahetud omi mõtteid teiste kuuldes arutada.

Üldiselt jäi mind saatma ainult küsimus, et kui noored saavad vabalt hakkama selliste ilmaoludega, ülesannetega, maastikuga, iseenda ja võistkonna moraali ning motivatsiooni ülalhoidmisega, siis kuhu nad suureks saades kõik kaovad, et neid n-ö täiskasvanute võistlustel enam sellises mahus näha ei ole?

Igal juhul on käesolevast aastast avatud vähemalt 16aastaste noorkotkaste ja kodutütarde tee suurele Põrgupõhja retkele, täiendame vastavalt juhendit ning pole kahtlust, et nad selle ära teevad. Oli väga meeleolukas Mini-Põrgupõhja ja igati tore kohtunikuna kaasa aidata, et metsavendade mälestus ei ununeks ning noored saaksid end proovile panna.

Video: https://youtu.be/rI-IyyGzZ54