VANAPAGANAD VABADUSSÕJAS. AUGUST HENDRIKSONI SEIKLUSED MAAL JA MEREL

Kui Pärnus kitsarööpmelise raudtee veduridepoos poleks insener Jaak Jääratsi1 juhatusel 1919. aasta alul soomusautot ehitatud, ei oleks selle loo kangelasest August Hendriksonist ilmselt soomusauto juhti saanud.

Tekst: KAUPO LUUR , vabatahtlik autor

Aga ehitati. Valmis soomusauto jõudis rindele 27. veebruaril 1919, kui 6. jalaväepolk paiknes Ruhjas. Soomusauto tekitas meestes suurt elevust: „Sõdurid, kel ametialaliste ülesannete tõttu oli võimalus eesliinilt Ruhja tulla, käisid seda terasest imelooma vaatamas. Takseeriti teda igast küljest, katsuti käega ja tagasi minnes räägiti teistelegi, missugune vägev sõjamasin see soomusauto on.“

Auto määras polguülem kuulipildujate komando koosseisu, komandöriks nimetati kuulipildujate komando ülem alamkapten Peeter Feofanov2, motoristiks ja autojuhiks määrati, nagu vihjatud, allohvitser August Hendrikson3 ja tema abiks reamees Karl Tuisk.

AUTOJUHT ALGUSEST PEALE

August Hendrikson sündis 23. veebruaril (vkj 11. veebruaril) 18974 Sarvi külas Audru vallas Pärnumaal. Ta käis kolme talve jagu vallakoolis ja õppis aastatel 1914–1915 lukusepa tööalal Tallinnas5. Ta omandas autojuhi kutse juba enne esimest maailmasõda ning teenis juba tollal kutselise autojuhina üksikute autoomanike, teiste seas leivavabrikant Rottermanni juures. Viimasega koos siirdus ta Soome, kus tegi kaasa esimese maailmasõja.6

Kodumaale tagasi saabunud, astus ta 4. detsembril 1918 vabatahtlikult Eesti Rahvaväkke. Määrati teenistusse Pärnu Eesti 6. jalaväepolku, kus asus 5. detsembrist 1918 teenistusse autojuhina nooremallohvitseri auastmes.7

Hendrikson pidas Vabadussõja ajal päevaraamatut8 pealkirjaga „6­da jalawäe polgu Soomus auto „Wanapagan“ juhtija A. Hendriksoni päewa raamat Eesti­Wene enamlaste ja Landeswehri sõjast 1919­1920“. Sinna on ta kirja pannud oma tegemised: Eesti Rahvaväkke astumine, soomusauto ehitamine ideest ehituseni, osavatest autojuhioskustest pingelistes võitlustes Lõunarindel, Landeswehri sõjas ja Vene vägedega riigi idapiiril kuni demobiliseerimiseni.

HENDRIKSONI ALGATUS

Miks hakkas Hendrikson Vabadussõja aega päevaraamatusse kirja panema? Võib eeldada, et suureks mõjutajaks oli osalemine soomusauto ehitamises ja sellega sõttaminekus. Päevaraamatu järgi oli tema see, kes pakkus välja soomusauto ehitamise mõtte ja kel oli väga suurt osa selle teokssaamises.

Kas soov soomusautot ehitada võis tuleneda Hendriksoni kokkupuutest soomusautodega esimeses maailmasõjas? Igatahes otsis ning leidis ta kaks vana veoautot, millest üks seati korda ja sellest soomusauto ehitatigi. Masina ehitamine algas eri andmetel kas 10. detsembril 1918 või 2. jaanuaril 1919.

Väljavõte August Hendriksoni päevaraamatust: „1918a. kui akkati wabatahtlike kokku kutsuma kohe tõttasin WanaWändra walla majasse, ka üles kirjutama. Ja 4 detsembril 1918a. astusin eesti wäkke teenistusse. Olin auto juht juba Wene-Saksa sõjas, ka siin oli see soow, kuid meil puudusid autod. Warst nõudsin Polgu staapist luba Wändra poole sõita, et sealt mõnda autot leida. Seal sain kaks naru, ära rikkutud wenelastest maha jäetud weoutot, toimetasin Wändra Raba wärkskotta, kus teise ära remonteerisin ja teise küllest wõtsime puuduwad osad. Peale walmis saamise sõitsime Pärnu, kus soomus auto tegemine käsile wõeti. Meie soomus auto sai walmistud Pärnus “Ühistöö” poolt, Insener Jääratsi juhatusel. Walmistamine nõudis suuri raskusi. Tarwilise materjali ja riistade puudus. Walmistud sai järgmiselt, weoauto peale kere laewa teras plaatest, mis Tallinnast tellitud sai, sees puu wooder, wahelt kõwasti takkudega täis toppitud, mis läbi puuriwa kuuli kinni wõtab. Ees massina kohal õhuke teras wooder ja wahelt sammuti takkudega toppitud. Peale walmis saamise, küsiti kes läheb wabatahtlikult liinile, kohe astusin wälja, et olen walmis minema ja abiliseks tuli T.“

REMONDITÖÖD TULE ALL

27. veebruaril 1919 valminud soomusauto kujunes väga eriliseks nii oma välimuse kui ka olemuse poolest. Hendrikson masina autojuhiks määratud, sõideti ka kohe rindele. Märtsi esimesel päeval kell 1300 sõitis soomusauto kapten Peeter Feofanovi juhtimisel Stille karjamõisa juurde, kus toimunud esimeses lahingus löödi enamlased mõisast välja.

Kindlasti oli Vanapagana edu üheks põhjuseks autojuht, kes suutis kiiresti lahendada tehnilised mured ning soomusautoga vaenlase tule all oskuslikult manööverdada. Näitena Hendriksoni oskustest saab tuua juhtumi 30. juulist 1919, kui soomusauto Vanapagan oli Slakovitschi küla juures tõsises tulevahetuses vastasega ja masina mootor lakkas töötamast. Punased taipasid, et nüüd on võimalus seisvast masinast jagu saada, ning alustasid veelgi vihasemat laskmist. Hendrikson pakkus kiiresti välja tegevusplaani, mida ta päevaraamatus kirjeldab järgmiselt: „Tuli kartus, et kaua wastu panna ei ole wõimalik ja siis wõttawad ühes autoka wangi. Küsissin Leitnant M. luba wälja minna massinad parandama, kuid tema wastab et nii pea kui wälja kargad saad kuuli, wastan et õnne peab katsuma, esteks katsusin põhja alla luugist ennast last, kuid see ei õnnistunud all oli kuuli rahe tihe. Kohe tuli mõtte eest külle uksest wälja karata, katsun, ka see ei läinud korrda, nii pe kui ust aewasin anti kuula mööda küllge, mis auto plagises, ja kuulid wõiwad lahdise uksest sisse tungi ja otse bensiini paaki joosta mis sees seisis. Jälle tuli kena plaan, sidusin paela otsa ukse aegi küllg, ja teise otsa antsin autos olijate kätte, et kohe kui wälja olen karranud, nii tõmmawad ukse tagant kinni. Tarwilised riistad panin taskus, autost mehed antsid kõwasti tuld ja kargasin autost kraawi, kuulid wihisesid üle kraawi hea natuke aega, jäi angremaks, kohe kargasin wälja, auto ette, seal wiskasin pealt massina luugi lahti ja kalpsti olin massina wahel külili sees ja keerutasin „küinlid“ ja puhastasin, olin kõik walmis, siis antsin sees olijatele märku et tule aawawad, mis ka kohe sündis ja kohe olin seest wäljas ja wiskasin massina keima ja kraawi põhjas maoli maas, ja ootasin kuni waentlase tuli waikis, wähenes, antsin märku et uks aawataks ja kohe olin lipsti autos ja akkasin ära sõitma.“

KODU ELEWANT

1919. aasta sügisel­talvel oli soomusautol Vanapagan vähe sõdimist ning Hendriksoni tegevuseks oli masina korras hoidmine. 9. detsembril haigestus ta leetritesse ja oli haigemajas, kui 30. detsembril sai kätte tunnistuse minna kolmeks nädalaks puhkusele. Kodus olles haigestus Hendrikson veel kord ning tagasi rindele saabus alles 8. veebruaril 1920. Jõudeajal avaldas ta soovi minna teenima lennuväkke, kuid teda ei lubatud, sest kedagi ei olnud panna masina peale autojuhiks. „Siis jäin üksinda „Wanapaganaga“ Jõhwi alewi ligi, Edise mõisa, elasin üksi kui kodu elewant.“9

Selline vaikne olemine kestis kuni 18. maini, kui Hendriksonile saabus korraldus ilmuda koos Vanapaganaga kohale Valka Soomusautode kolonni. Soomusautode kolonni teenistusse ja nimekirja võeti ta 29. mail, vanemaks autojuhiks kinnitati 1. juunil ning demobiliseeriti 11. augustil 1920. Sellega oli Vabadussõda Hendriksoni jaoks lõppenud.

PÄÄSES AJALEHTE

Pärast Vabadussõda asus Hendrikson elama Pärnusse, töötades Pärnu Majanduse Ühisuses töödejuhatajana. Ehituste valmimise järel jätkas samas ühisuses tööd kaubapakkuja­autojuhina. Viimases ametis juhtus Hendriksoniga ka õnnetus, mis leidis kajastamist ajalehes Waba Maa10: „Pärnu, 14. veebruar 1936. Täna hommikul kell 9 alustas Pärnu majandusühisuse veoauto B-233 kaubakoormaga teekonda Tõstamaale, et ühisuse abikauplusele kaupa viia. Kuna Vana-Pärnu silla otsad praegu liig järsud on ja sealt ülepääs veoabinõule võimatu, siis majandusühisuse veoauto pöördus suurelt sillalt jõele, et sel teel pääseda otse Kuressaare maanteele. Jõudes paarsada meetrit jõel edasi, ei pidanud jää, mis 7–8 tolli paks, kaubaauto raskusele vastu ja auto vajus läbi jää jõkke, imekombel jäid jää ääre taha peatuma vaid auto esimesed rattad. Autojuht August Hendrikson ja tööline A. Kirikal hüppasid kiirelt juhiruumist välja ja päästsid sel kombel endid märjast hauast. Auto koormaks oli suhkur, sool, petrooleum ja muu pudukaup 4000 kg. ulatuses. Kui kaubaraskusele juurde arvata auto enese raskus – 3000 kg., siis pole imestada, et jõe jää ei suutnud seda raskust kanda. Majandusühisuse kahju on hukkunud kaubast 1000 kr. ja uuest Internatsionaal-tüübilisest autost kr. 5000. Kohe peale õnnetuse alustati päästetöid. Veoriista kavatsetakse päästa sel teel, et raiutakse jõe jäässe renn ja veetakse masin jõepõhja mööda kaldale. Katastroofi koht on kaldast umbes 100 mtr. kaugel. Õnnetuse kohale kogunes hommikust peale palju uudishimulikke.“

See polnud tal ainuke õnnetus, mis ületas uudisekünnist. 11. mail 1926 ilmunud Päevaleht annab teada: „7. mai õhtul sõitis Pärnu majandusühisuse autojuht August Hendrikson mootorrattal läbi Pärnu tänawate. Riia ja Kirikuaia tän. nurgal kukkus ta ilma nähtawa põhjuseta ühes sõiduriistaga ümber ja jäi meelemärkuseta lamama. Sealt toimetati ta haigemajasse, kus õnnetu meelemärkusele tuli, kuid meel wäga nörk on. Kukkumine sündis täiesti lagedal tänawal.“11

SUVESÕJA VETERAN

Hendrikson oli Eestimaa Autojuhtide ja Mototehnikute Pärnu Kutseühingu liige12 ning Pärnumaa autojuhtide ja motoristide seltsi asutaja ja esimees. Samaaegu tegutses ta alul Pärnu linnavalitsuse ja hiljem Pärnu maavalitsuse autojuhtide eksamikomisjoni liikmena. Kaitseliidus oli ta patarei vanemmotoristiks. Septembris 1930 anti Hendriksonile üle Läti iseseisvuse 10. aastapäeva mälestusmedal.

Hendriksoni taotluse alusel anti talle 18. veebruaril 1941 tunnistus lukusepa tööalal oskustöölisena registreerimise kohta13. Saksa­Vene sõja puhkedes astus ta Omakaitsesse ja võttis osa Eesti vabastamislahinguist. Teada on, et seersant August Hendrikson osales 19. juulil 1941 Pärnu­Kuressaare maanteel Audru silla juures toimunud lahingus, kus vastamisi võitlesid 70meheline metsavendade rühm kolonel Viktor Koerni juhtimisel ja hävituspataljon.14

Pärnu Omakaitse juhi käskkirjaga 30. oktoobrist 1941 kinnitati vanemseersant Hendrikson transport­ ja siderühma I järgu autojuhiks ning juba 19. novembril määrati ta sama rühma esimese jao ülemaks.15 Hiljem oli ta teenistuses Pärnu prefektuuris kuni põgenemiseni Rootsi aastal 1944.

HUKKUS LIIKLUSÕNNETUSES

August Hendrikson koos abikaasa Elfriede ja tütre Heljoga lahkusid Eestist kalapaadiga, midagi peale väheste kohvrite polnud võimalik kaasa võtta. Sõit üle Läänemere lõppes õnnelikult Ojamaale jõudmisega.16

Paguluses võttis ta elavalt osa eestlaste üritustest ja lõi jõuliselt kaasa paljudes organisatsioonides. Eesti Rahvusfondi juhatus tegi 17. märtsil 1948 Hendriksonile ettepaneku17 hakata usaldusmeheks Nybro, Kalmari ja ümbruskondade piirkonnas, pidades teda tubliks ning tuntud eestlaseks. Hendrikson võttis pakkumise vastu ja pidas seda ametit pikki aastaid, pälvides 8. oktoobril 1956 Eesti Rahvusfondi raudteenetemärgi.18

Varajasest noorusest peale autosid juhtinud Hendrikson Rootsis seda enam ei teinud, nende perekonnas autot ei olnud. Ta sõitis igal pool jalgrattaga, ehitas ja remontis neid ise. Rootsis töötas Hendrikson aednikuna, hoolitsedes aktiivselt ka oma kahekorruselist elumaja ümbritsenud ilusa aia eest Nybro linnas.19

August Hendriksoni tehnikat, masinate juhtimist ja põnevaid juhtumisi täis elu lõppes 16. novembril 1981 Nybro linnas Kalmari maakonnas Rootsis, kus ta sai jalgrattaga sõites autolt löögi ja suri saadud vigastustesse.20

VIITED:

1 1884 sündinud tagavaraväelaste toimikud G–J; ERA.680.3.25:201.

2 Fefanov, Peeter Nikolai p; ERA.495.7.701; 09.11.1914-17.11.1929.

3 1897 sündinud tagavaraväelaste toimikud H; ERA.680.3.142.124.

4 EAA.1284.1.583. Personaalraamat A-K (Vana-Vändra), 1898-1933, L 57.

5 ERA.891.2.3135

6 Võitleja = The Combatant: ülemaailmne Eesti sõjameeste ja vabadusvõitlejate häälekandja, 1 jaanuar 1957.

7 ERA.680.3.142. 1897 sündinud tagavaraväelaste toimikud H. L 124.

8 ERA.2124.3.182. Heindrikson, August, 6. Jalaväepolgu soomusauto "Vanapagan" juhtpäevaraamat Vabadussõja sündmustest 1919.-1920. a. Käsikiri.

9 ERA.2124.3.182. Heindrikson, August, 6. Jalaväepolgu soomusauto “Vanapagan” juht - päevaraamat Vabadussõja sündmustest 1919.-1920. a. Käsikiri.

10 Ajaleht Waba Maa, nr. 37, 14. veebruar 1936

11 Päewaleht, nr. 126, 11 mai 1926

12 ERA.891.2.3135

13 ERA.891.2.3135

14 Ajaleht Uus Elu nr 94 ja 95, august 1942

15 ERA.3799.2.1276

16 Taimi Barty. August Hendriksoni lapselapse mälestused. Autori valduses.

17 ERA.4935.1.237.21

18 ERA.4935.1.237.51

19 Taimi Barty. August Hendriksoni lapselapse mälestused. Autori valduses.

20 Samas.

LOE LISAKS:

• Lundborg, Einar. Soomusautoga Eesti Vabadussõjas. Minu rindeelamusi 1919–1920. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1968.

• Maide, Jaan; Valdin, Ernst, Kujundaja: Konstantin Rogušin. 6. jalaväepolk Vabadussõjas: 1918–1920. 6. Rahvaväe Polgu Sõjaväelaste Ühing. 1938.

• Õun, Mati. Tiit Noormets. Eesti soomusmasinad. Soomusautod ja tankid 1918–1940. Tallinn: Tammiskilp. 2001.

• Õun, Mati. Eesti Wabariigi soomusvägi 1918–1941. Grenader. 2017.