KODANIK SÕDUR

„Citizen Soldier“ ei ole mängufilm. Ekraanil toimuv ei ole mängult. On päris inimesed päris sõjas. Kõik, mis jääb kaadri taha, võib olla mängult. Mängitakse, et tehakse montaaži, turundust; vaataja istub ekraani ette ja mängib filmi vaatamist. See võib nii olla, aga ei pruugi. Filmi enda puhul pole aga mingit kahtlust: „Citizen Soldier“ on film USA Rahvuskaardi võitlejatest Afganistani sõjas.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

Rahvuskaart on USAs organisatsioon, kus tegevväelasi on näputäis, põhikontingent on vabatahtlikud, kes tööpäeviti käivad ikkagi tööl, aga vabal ajal ajavad selga mundri, võtavad kätte relva ja rahmeldavad ennast vabas looduses oimetuks. Midagi meie Kaitseliidu sarnast seega.

Dokis on täpsemalt vaatluse alla võetud Oklahoma Rahvuskaardi 45. jalaväebrigaadi liikmete tegevus Afganistanis aastal 2011. Veelgi täpsemaks minnes, filmi oluliseks nurgakiviks on 2011 septembris läbi viidud operatsioon Brass Monkey. Operatsioon seisnes selles, et mindi ühte Talibani külakesse võõrsile. Ühes ei võetud mitte toidukraami ja peenemaid pudeleid, vaid püssid, granaadid ja helikopterid. Ei olnud Brass Monkey ka paarisammune külaskäik üleaedse juurde, vaid seal, kuhu mindi, tundis Taliban ennast ikka täitsa nagu omas kodus. Võis käia käed küünarnukkideni taskus ja üleüldse. Seega üpris oluline operatsioon.

Film koosneb kolmest põhilisest komponendist. Esimeseks väljaõppest. Näidatakse, kuidas käivad õppused, mida tehakse ja mis jääb tegemata.

Selles filmi osas sisaldub mõningane koomiline element. Ehk teisisõnu – kui ikka sõdalane laekub õppustele prillidega, millel puudub üks klaas ning ta ise on olukorrast vägagi teadlik, on kaks võimalust. Kas on tegemist ühe silmaga kodanikuga või on väeosas end sisse seadnud väljakujunenud situatsioonikoomik.

Teiseks päris ehtsast sõjapidamisest Afganistanis. Käiakse patrullis, lastakse püssi, otsitakse IEDsid. Siin enam naljakohti ei ole, pigem seigad, mis teevad kas murelikuks või rahutuks. Või mõlemat.

Kolmandaks muljetamisest. Kõige igavam asi, mida filmi sisse üldse pista, on mingisugusel muruplatsil laua ümber paigal istuvad inimesed. Olgu, emotsionaalsed kohad olid asjalised ja vajalikud. Ilma nendeta oleks dokk kaotanud suure jao oma algsest mõttest. Ent lõigud, kus istuti kusagil õues laua taga ja aeti põhimiselt plära, võinuks asendada mõne ägedama episoodiga. Mis taotlus või tagamõte siin oli, on raske öelda, aga tegu on filmi kõige tühjemate momentidega.

Dokfilm on selline žanr, kus osa tegevustest saab rahulikult kellegi teise kaela nihverdada, osa asju saab lasta vabatahtlikel tasuta ära teha. Umbes nagu harrastusteatris asjad käivad. Võtteplatse ette valmistama ei pea, seda teeb harilikult keegi teine, kes asjast ülepea midagi ei tea. „Citizen Soldieris“ käib see töö suisa riiklikul tasemel. Näitlejaid ka palkama ei pea. No heal juhul võetakse keegi peale lugema, aga see on ju kõigest üks isik, harva rohkem. Võrreldes mängufilmiga, kus terve jõuk saamahimulisi seisab palgapäeval ukse taga, nõudlik nägu peas. Isegi kaameramehe saab tööle võtta poole kohaga. Kinnita väljavalitute külge kaamera, lase neil ohjeldamatult filmida, küll midagi ikka saab! Ses mõttes on algus väga zen ja stressivaba. Täpselt niikaua, kuni tuleb hakata ennast laekunud materjalist läbi hekseldama.

Eks doki puhul käibki põhitöö ikkagi montaažilaua taga. Kuhi ülesvõetud materjali ees ja ole lahke, pane sellest nüüd midagi ägedat kokku. Kõik juba ootavad. Siis selgub, et duubleid teha ei saa. Metsaläinud lõike täitsa uuesti filmida ka ei saa. Vaevalt, et keegi läks sõjaväelaste juurde jutuga: „Teate, meil oleks ühte ägedat kaadrit veel vaja, äkki lähete ja lasete enda pihta tulistada või midagi, siis me saame filmida, kuidas teid päästetakse. Või laske midagi õhku. Häid plahvatusi pole sõjast rääkivas filmis kunagi liiga palju.“ No ei võeta jutule. Ja kui sul on ees laeni kõrguv kuhi materjali, millest läbi närida, võivad teinekord käed jõuetult rüppe vajuda. Perspektiiv läbi vaadata 99 aasta jagu filmitud mudru ei tundu just meeldiv. Nii võivadki filmi jõuda kaadrid, mis on pigem küsitavad. Kui sõdur on ikkagi olude sunnil maoli maas ja kiivrikaamera näitab peaasjalikult pinnast, siis pole pilt ekraanil just teab mis informatiivne. Võimalik, et tegija ise ka mõistab – see või too lõik pole piisavalt äge. Aga kopp on juba piisavalt ees ning tähtajad taovad jalaga vastu ust. Nii löödki lõpuks käega, et ah, küll nad ära kannatavad, pärastpoole tuleb ju naljakoht ja aktsiooni tuleb ja… Las ta jääda.

Mõnes mõttes on film natuke nagu plangu vahelt praost jalgpalli vaatamine. Midagi nagu on näha, vahepeal paistab pall, mõnikord võistlejad ning kui ennast kahest kohast kõveraks väänata ja kaela venitada, näeb ühte väravat. Asi selles, et nõrgema närvikavaga vaataja peale mõeldes on jõledam ja verisem osa sõjast kaadrist eemaldatud. Plahvatused on, tulistamine on, kõik muu on, aga pihtasaamist ennast ei näidata teile mitte. Nii on momendil, mil ameeriklased põrutavad IED otsa, ekraanil mõned segased kaadrid, mingi rahmeldamine, jutuvada ja muud ei midagi. Hiljem näidatakse pirakat auku maa sees ja kogu lugu. Midagi põnevamat näha ei saa. Mõelge ise juurde, kui soovite. Kui ei soovi, jätke see osa vahele. Sest telekast mööduv vanaema võib mõne koledama pildi peale moosisaia kurku tõmmata ja kellele seda jama vaja on. Kogu ettevaatlikkusest hoolimata on film USAs saanud külge märke „R“, mis tähendab, et vanaema põhimõtte­liselt võib filmi vaadata. Tõenäoliselt ilma moosisaiata, aga võib. Ent alla 17 aasta vanused võiksid „Citizen Soldieri“ üksipäini vaatamise asemel pigem telefoni ekraani kraapida. Kui vaatavad koos vanaemaga, siis võib, aga muidu ei.

Näitlejatöid hinnata ei saa, sest näitlejaid ei ole. Vandenõuteoreetikute arvates on muidugi kõik peale nende endi näitlejad, nii filmis kui elus, aga seda teed ei ole minul soovi minna. Ei ole näitlejaid ja ei ole ka žanris tihtilugu viljeldavat pealelugemist. Produtsendid sellise asja üle mõistagi rõõmustavad, sest nii saab hulga raha kokku hoida.

Film liigub enamvähem sujuvalt ja ka võhikule tehakse üsnagi täpselt selgeks, mis nimelt on USA Rahvuskaart, mis asju nad ajavad ja mille tarvis nad üldse olemas on. Kuivõrd Rahvuskaart on meie Kaitseliidule kõige sarnasem sealtmaa organisatsioon, siis ühele kaitseliitlasele võiks „Citizen Soldier“ juba niisamagi huvi pakkuda. Vaatamiseks tasub varuda aega ühtekokku tund ja veel kolmveerand. Jah, täit pilti Rahvuskaardist film ei paku, aga see pole sellisena mõeldudki. Keskendutakse ikkagi ühele konkreetsele üksusele ja kindlale sõjasündmusele Afganistanis. Kõik muu on puhas boonus.

Nii­öelda üldhariduslikus plaanis tasuks film igal juhul ette võtta. Ka juhul, kui teema üldsegi ei kõneta. Olgugi vahepeal natuke igav ja päris kõike, mida näha tahaks, ei näidata, silmaringi laiendamine kulub ikka ära. Ja niimoodi hõlpsa vaevaga teadmisi omandada – miks mitte! Soovitan.

„CITIZEN SOLDIER“

Osades: James Tyler Brown, Martin Byrne, Jared Colson

Lavastanud: David Salzberg, Christian Tureaud

1 tund ja 45 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 7. Tutvustada mõnd organisatsiooni või tegevust on alati hea mõte.

Teostus: 6. Tean, et on raske, aga palun vähem murupilte.

Lavastajale: 6. Kokkuvõtvalt enam-vähem tulemus.