4 minute read
Next Article
KATSUMUSED VORMIVAD ISELOOMU
Veebruari viimasel päeval pakkisid Valgamaa noored oma suured seljakotid ning asusid teele vahva seikluse poole –Rootsi talvelaagrisse. Põhjamaa talv, külmad metsarajad ja rohked proovikivid – need sõnad kirjeldavad vaid osa sellest, mis osalejaid Luleås ootas.
Tekst: JAANIKA VAHTRA , vabatahtlik autor
Jah, Rootsi lennuväe vabatahtlike organisatsiooni talvelaager pani tõsiselt proovile nii Valgamaa kodutütarde ja noorkotkaste vaimsed kui ka füüsilised piirid. Alljärgnevalt heidavad kodutütar Ellen Haljasmets ning noorkotkad Art Asi, Keiro Ilves ja Kert Glaser tagasivaatava pilgu hetkedesse, mis nende südameid soojendasid, aga neilt ka vankumatut jõudu nõudsid. Kust siiski ammutada jõudu ja julgust keerulistel hetkedel? Eks igaühel ole selleks oma sisemised ressursid ja motivaatorid, väikesed nipid, mis töötavad igal ajal – nii käredas pakases kui päikeselõõsas.
OOTUSED JA HIRMUD
„Ootasin uusi tutvusi,“ ütleb Art ja sama rõhutavad ka Ellen, Kert ja Keiro. Keiro lisab, et tema eesmärk polnud mitte ainult saada uusi kogemusi, vaid ka laiendada rahvusvahelist suhtlusvõrgustikku: „Leian, et kuna ilmselt tegeleme kõik tulevikus riigikaitsesektoris, on see kasulik ka edaspidiseks koostööks. See hoiab sooje suhteid põlvkondade vältel. NATO liikmesriikidele on tohutult oluline, et toimiks sujuv ja efektiivne koostöö.“
Ellen kartis esialgu, et uued kogemused võivad üle jõu käia: „Seda on korraga nii palju – inimesed, uued tegevused ja üldse kõik see uudsus.“
Laagri alguses oli segaseid muljeid. Kuigi kohe võis tajuda distsipliininõuet – linade voltimine voodites ja täpselt määratud koristamine –, leidsid noored, et korraldus oli pigem heitlik. „Vahel jäi mulje, et asjad polnud lõpuni läbi mõeldud, mis tekitas mõningast frustratsiooni,“ meenutab Ellen. Siiski tõid sellised tegevused nagu suusatamine ja jääaugu harjutus kaasa ootamatusi, millest piisas kõigi ootuste ületamiseks.
Keiro toob eraldi esile, et tema ootas laagrilt ka spetsiifilisi teadmisi ja praktilist kasu: „Soovisin rohkem teada saada Rootsi riigikaitse struktuuri ja tavade kohta, õppida, kuidas nemad asju teevad. See aitaks lisada midagi ka omaenda pagasisse, et tagada tõhusam töö erinevates olukordades tulevikus.“
ROOTSI NOORED ON ÜLLATUSI TÄIS
Üksmeelselt tõstavad kõik esile laagris valitsenud õhkkonda. „See seltskond oli fantastiline,“ kiidab Kert. „Rootsi noored olid nii värvikad, avatud ja huvitavate vaadetega,“ lisab Keiro. Ellen kiidab omavahelist klappi: „Me saime nii kiiresti lähedasteks ning see muutis viimase päeva hüvastijätu tõeliselt raskeks.“
Õhtuste vabade hetkede vestlustes ja tegevustes, olgu selleks ringmäng „Kesaias“ või kaardimängud, tekkis huvitav kultuurivahetus. „Nad olid nii üllatunud meie mängude üle ja arvasid, et nõiume,“ naerab Kert. Ellen tutvustas rootslastele meie laulu ja tantsupeo traditsiooni ning hindas väga nende avatust kuulata ja jagada ka oma kultuuri.
Keiro märkis, et jutuajamised olid tihtipeale sügavad ja mitmekesised: „Õhtuti pärast pikka ja väsitavat päeva vestlesime paljudel teemadel – Eesti ja Rootsi tavade võrdlemisest kuni poliitikani välja.“ Sellised hetked murdsid keelebarjääre ning näitasid, kui lihtne on leida ühiseid emotsioone ja rõõmu.
PROOVIKIVE JAGUS
Jääaugu harjutust oodati põnevuse ja aukartusega. Kert ja Art meenutavad seda kui adrenaliinilaksu, mis andis energiat kogu päevaks. „See oli värskendav ja pani südame kiiremini põksuma,“ kirjeldab Kert, kes enda sõnul armastabki just adrenaliinirohkeid tegevusi.
Laagri kavas oli ka hetki, mida noored küll pikisilmi ootasid, kuid mis erinevatel põhjustel teoks ei saanud. Näiteks jäi kahjuks ära Bandwageni taga suusatamine, mida Ellen ja Kert olid pisut kartnud ning Art erilise elevusega oodanud, nagu ka lend Arlanda ja Luleå vahel. Kuid Ellen ütleb, et sellele vaatamata oli kogu laager väga sisukas ja pakkus palju eneseületusvõimalusi.
Noortele jäävad kauaks meelde hetked, kus tuli astuda mugavustsoonist välja. Kert lisab: „Ma ei oodanud, et adrenaliin ja naer on nii tugevasti ühenduses. Pärast jääauku ei suutnud ma justkui hirmust enam rääkida – jäid ainult head emotsioonid.“
ELLUJÄÄMISEST MEESKONNATÖÖNI
Saadud kogemustest tõid noored tõid eraldi välja kihilise riietumise tähtsuse. Kert ja Ellen tunnistavad, et see soovitus tundus alguses tühine, kuid praktika näitas vastupidist: „Kui sa õigesti ei riietu, siis hakkab lõpuks tõesti külm, isegi aktiivselt liikudes,“ selgitab Art.
Meeskonnatöös oli tunda eestlaste soovi võtta juhtimine enda kätte. „Me suutsime ülesanded kiiremini lahendada ja tundsime end juhirollis mugavamalt,“ selgitab Keiro.
Samas tunnistas Ellen, et alguses tundus suhtlus rootslastega keeruline, sest keelebarjäär ja tõlgete aeglus mõjutasid tiimi dünaamikat. Keiro tõstab esile, et tihtipeale tõi edu eestlaste oskus efektiivselt ja kiiresti tegutseda, mis kinnistas usaldust kahe maa noorte vahel.
RASKE HÜVASTIJÄTT
Laagri viimane õhtu oli emotsionaalne. Ellen meenutab, kuidas lahkumine ja viimane pilk lehvitavatele rootslastele tõid hinge tühjuse: „Tunne, et võibolla ei näe neid enam kunagi, oli nii kurb.“ Noored lisavad, et kuigi laagripäevad olid rasked, oleksid nad hea meelega jäänud mõneks päevaks veel.
Keiro kirjeldab lõpuõhtut: „Said naerda, said nutta ja lõpuks mõtled, kuidas kõike seda tulevikuski endas hoida.“ Ellenile jäi südamesse ka viimane hommik: „Hommikusöögilauas pidasid rootsi poisid tüdrukutele naistepäeva puhul kõne. See oli nii armas ja meeldejääv.“
Rootsi laager ei olnud pelgalt kogemus, vaid emotsioonide, õppimiste ja mälestuste kogum. Noored kinnitavad, et oleksid valmis uuesti osalema, ükskõik kas juhendajana või noorena. Keiro võtab laagrimuljed kokku nii: „Väga emotsioonirohke, sai naerda ja nutta, sai ka sokke vahetada ja vett juua. Omaette huvitav kogemus, mis kohe kindlasti ei sobi kõigile.“
