maaiLmaPiLK
oLULiSeD ja vÄHem oLULiSeD oHvriD 80 aastat Teise maailmasõja algusest ja 75 aastat selle lõppemisest panevad nii või teisiti mõtisklema toimunu hindamise üle. Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog
P
arajalt sunnitult, sest idanaaber, kelle kodanikke jagub ka Eestimaale, on juba 55 aastat suurejooneliselt tähistanud oma Teises maailmasõjas (Suures isamaasõjas) saavutatud võidu ümmargusi aastapäevi.
Pole juhus, et esimestena üritasid seda narratiivi lõhkuda Eesti, Leedu ja Gruusia ehk siis sunnitult Venemaa rüpes olnud riikide juhid Arnold Rüütel, Valdas Adamkus ja Mihheil Saakašvili 2005. aastal. Tulutult, sest viis aastat hiljem sõideti jälle Moskvasse.
Seda alates aastast 1965, kui sõjast oli möödunud 20 aastat, sõjapurustused ja sõjakoledused – kus rohkem, kus vähem – taastatud või ähmastunud, Stalini isikukultus ja selle mõju sõjale paljastatud jne.
Pärast sõdimise algust Ukrainas jäi külalisterivi 2015. aastal hõredaks, ent Kreml tõi kohale Hiina ja India juhid. Eks varsti selgu, milline on külaliste tribüünide täituvus 9. mail 2020.
Kuna käis külm sõda, siis mõistagi räägiti eeskätt oma võidust ja vaid möödaminnes liitlastest. Tegelikult on sama seis tänagi – kuigi külm sõda on minevik –, sest Euroopas pole lihtsalt tekkinud võidu lõputu tähistamise kommet. Kogunetakse küll Normandia dessandi aastapäevadel ja ka 8. mail, ent Punase väljaku võiduparaadi taolisi marsse ei korraldata.
AUSTAD, EI AUSTA?
Mis seal salata – viimase analoogi puudumist Läänes püüdis veel president Jeltsin ära kasutada selleks, et sõjas sõdinud riikide ja teistegi riikide juhid käiksid 9. mail Moskvas paraadi vaatamas. President Putin aga tegi neist paraadi vaatamistest enda ja Venemaa autoriteedi tõstmise üritused. Võib aimata, miks demokraatlike riikide juhid hakkasid kutseid 9. maiks Moskvasse vastu võtma, kuid vaevalt keegi 1995. või 2000. aastal uskus, et sellest kujuneb „austamisena-mitteaustamisena“ (vene k uvažajet – ne uvažajet) tõlgendatav suhtlus.
32
3/2020
Minevikust sedagi, et kohe pärast sõja lõppu Euroopas korraldas NSV Liit oma võiduparaadi Moskva Punasel väljakul 24. juunil 1945 ja lääneliitlased tegid oma võiduparaadi 8. juunil 1946 Londonis. Need ühekordsed üritused olid kõrvutatavad vanast ajast püsinud tavaga lasta sõja võitjail vähemalt korra särada rahva ees, kelle nimel oli sõditud. Muidugi ei küsitud vanasti rahvalt arvamust, kas sõdida või mitte. Samas saab tõdeda, et kui esimese maailmasõja võitjatel ei tulnud valimistel toimunu eest vastust anda, sest impeeriumid lihtsalt lagunesid ja tekkisid uued riigid, siis teise ilmasõja lõpul ja järel toimunud valimistest andis vähemalt üks rabava tulemuse, millest ei taheta rääkida siiani. Põhjus on lihtne – ühel mehel tänaseni kõikjal eksponeeritavast võidukast
kolmikust tuli pärast valimisi nentida, et teda toetavad küll sõjavägi ja liitlased, tema oma rahva enamus aga paraku mitte. Jutt on Suurbritannias 5. juulil 1945 toimunud üldvalimistest, mis tegid Winston Churchilli asemel peaministriks leiboristi Clement Attlee. Tegu oli külma dušiga kõigile, eriti 17. juulil Potsdami konverentsi alustanud Churchillile, Trumanile ja Stalinile. Asi oli selles, et häälte kokkulugemine lõpetati 25. juulil ja nii tuli ühel suure sõja juhil ja väiksemate rahvaste saatuse otsustajal loovutada võitjate lauas oma tool kodusele rivaalile.
CLEMENT ... KES?!?
Suurbritannia eelmised valimised olid toimunud 1935. aastal ja viis aastat
