1-teist mõtet Foto: Lembit Peegel
Kaka võis anda tuule tiibadesse sadadele vutimehehakatistele.
jalgpall. Aga just vanemaealised loevad vähemalt üht päevalehte. Neile võiks ju teada anda, et kõigi teiste alade treenerid nendivad juba mitu aastat: esimese valiku noori võtab jalgpall endale, meie peame töötama nendega, kes sealt üle jäävad. See on üks suurimaid muutusi meie spordimaastikul ja kahandab oluliselt näiteks ka meie korvpalli võimalusi kunagi uuesti mudaliigast üles tõusta. Sest parimad poisid lähevad ju jalgpalli. Aga kas Eesti-suurune riik saab kehva valiku pealt üles ehitada koondist alal, mis nõuab pikakasvuliste pidevat pealekasvu? Kas korvpalliinimesedki on endale kirjeldatud põhimõttelist muutust teadvustanud? Miks ei ilmu analüüse selle kohta, kuidas on aastate lõikes muutunud meie noorte spordialaeelistused? Kuidas on muutunud harrastajate arvud? Ja mida jalgpalli sedavõrd ilmne ja salgamatu esiletõus käsikäes rahvastiku vähenemisega tähendab teiste spordialade tulevikule? Kui me lisame siia ka eesti tüdrukute jalkavaimustuse, Eesti meistrivõistlustel aina kasvava naiskondade arvu, siis on Peep Pahvi halvaendeline ennustus (PM 19.08), et korvpallist võib tulevikus saada marginaalne spordiala, juba täitunud. Ja see käib kõikide alade kohta peale jalgpalli. Individuaalalad, sh kergejõustik, ongi meil muutunud ju projektipõhiseks (à la Gerd Kanter).
Kuus miljonit polegi uudis!
Muidugi, mõistan suurepäraselt, et paljude ajakirjanike probleem on jalgpallist hästi kirjutamine. Kujukaim näide on eelmisel aastal tulnud teade, et jalkaliit toetab Meistriliiga klubisid kuni kuue miljoni krooniga. Milline uudis! Masu ajal annab üks alaliit oma parimatele klubidele raha! Selline asi vastab ju kõigile uudisereeglitele. Aga esimesena tegi sellest trükiajakirjanduses välja Postimees, kus sellest kirjutati märtsis hooaja avamisega seoses. Rääkisin nimme paljudele oma tuttavatele, et näe, on suur majandussurutis ja üks alaliit toetab klubisid kuue miljoniga. Tahtsin näha nende reaktsiooni: kas huvitab või jätab külmaks? Nägin endi ümber suuri silmi ja uskumatust – ei või olla? Kuidas see võimalik on? See, kuidas selline asi võimalik on, pidanukski olema spordikülgede ja analüüside teema. Kirjutama peab ju sellest, mis inimestele korda läheb, ja erinevalt noortespordist läheb rahateema inimestele alati korda. Aga meie meedia haarab kinni hoopis odavamatest arvudest: piisab mõnetuhandelisest elektrivõlast, kui kirjutatakse mõnuga kinnikeeratud dušikraanidest staadionil. Keegi jagab klubidele masu ajal kuus milli – see ka mingi teema!? Toodud näite peale mõeldes on ajakirjandus võib-olla harjunud sellega,
et jalgpallil läheb hästi. Kas saanuks samasugune uudis jääda täieliku tähelepanuta näiteks korv- võrk- või käsipallis? Ei usu.
Karavan liigub edasi
Aga tagasi Eesti – Brasiilia mängu juurde. Kas meile oli sellest kasu? Kõige suuremat kasu ei saa me kuidagi mõõta. Me ei tea ju, kelle karjäärile see mäng võis tõuke anda. Võib-olla näiteks Sander Purile? Me ei saa mõõta tulevaste jalgpallurihakatiste vaimustust ja sealt saadavat tõuget. Me ei tea, kui paljusid väikeseid pealtvaatajaid see mäng tulevikus tippu võib lennutada. Seda pole võimalik mõõta analüüside ega kihvtiste kolumnidega. Ka 100aastane Eesti jalgpall vääris seda mängu. Kohtumine brasiillastega kinnitas, et karavan liigub edasi, ikka edasi. Ja saatjaks kostub nagu muistegi: auh-auh!
Indrek Schwede JALKA peatoimetaja
2009 SEPTEMBER JALKA
9