Maamajandus (mai 2025) by Delfi Meedia

juHTKIRI

Vajame uut tehnoloogiat

„Mina küll enam rapsima ei hakka!“ ütles üks põllumees mulle möödunud sügisel. Ta püüdis kehva mängu juures mitmemõttelisest sõnaseadmisestki lohutust leida. Tõde oli aga see, et tema ettevõtmist tabas juba teist aastat järjest paras katastroof, kui hoole ja armastusega maha külvatud rapsi saak erinevatel põhjustel pea täielikult ikaldus. Ja ta ei olnud ainus.

Terves Euroopas on kunagisest rahakultuurist saamas juba peaaegu kindel kahjumitootja. Ometi on rapsiõli meie toidulaual olulisel kohal ja õlitootmisest üle jäänud rapsikook aitab mitmekesistada loomade ninaesist.

Õnneks pole põllumehed oma mures üksi: seda on tähele pannud teisedki. Saksa sordiaretusfirma Rapool on probleemi eriti tõsiselt käsile võtnud. Nad on loonud Poola Euroopa mastaapseima rapsikatse, kus ligi 800 katselapil püütakse leida lahendusi levinumatele muredele, millega meiegi kasvatajad igapäevaselt kimpus on. Üks on igal juhul juba selge –samamoodi ja seniste teadmistega enam edasi minna ei saa.

Võimalusi leidub tegelikult mitmeid, tuleb vaid sobivad tehnoloogiad üles leida. Muide, Painkülas asuv tehas valmistab Iisraeli tuntuimat rapsiõli brändi. Küll oleks vägev, kui saaksime selle ekspordiartikli mahud kõik omakasvatatud rapsist valmistada!

Kartulikasvatuseski on trend aasta-aastalt vähenemise suunas liikunud. Paljud meist üldse teavad, kuidas kartulisorte säilitatakse? Kindlasti ei tuleks esimesena silme ette steriilne labor, kus pisikestes katseklaasides väikesed kartulitaimed reas. Just sellisel viisil ongi Jõgeva külje all asuva Maaelu Teadmuskeskuse geenipangas hoiul 33 Eestis aretatud kartulisorti, nende kõrval mitmeid sorte ka mujalt maailmast. Katseklaasitaimed saab istutada ka kasvuhoonesse ning just sarnastest taimedest saabki alguse haigustevaba kartuliseemnekasvatus.

Miks seda kõike vaja on, võiks ju küsida. Olukorras, kus üha raskemaks muutub kasvava inimhulga äratoitmine ja ilmastikuolud kipuvad saagid igal aastal ebakindlaks muutma, ei ole mu meelest küll ühegi vana tarkuse säilitamine ega uue hankimine kurjast. Nii ehk saabki lõpuks leitud kesktee hästi saaki andvaks rapsikasvatuseks ja loodud uued ning kõige paremini kasvavad kartulisordidki?

maRju REITsaK

Toimetaja Marju Reitsak. Tel 661 3300. e-post marju.reitsak@maaleht.ee ♦ Maamajandus nr 3 (120) 22. mai

Poolas otsitakse rapsikasvatuse probleemidele lahendusi

♦ Rapsi saagikus on kliimamuutuste ning kahjurite ja haiguste laiema leviku tõttu murelikuks teinud nii kasvatajad, teadlased kui ka sordiaretajad. Sestap otsustas Saksa sordiaretusfirma Rapool rajada Poola Grabonógi Euroopa suurima katsepõldude kompleksi.

maRju REITsaK marju.reitsak@maaleht.ee

Tohututel põldudel on kokku üle 800 eraldi tähistatud katselapi. Iga päev näeb terve meeskond inimesi vaeva selleks, et leida see võluvits, mis kunagise rahakultuuri taas kasumit tootma paneks.

„Peame koos leidma lahenduse, mis kasvatajat rahuldaks, raps ei saa lihtsalt unustuse hõlma vajuda,“ muretseb Rapooli rahvusvaheline tootejuht Rene Brand.

Kliimamuutuse eitamisel pole rapsikasvatuses kohta, sest just viimaste aastate pikemate ja soojemate sügiste ning kevadiste põudade tõttu ei kanna end aastakümnete jooksul tõestanud rapsikasvatustehnoloogiad enam vilja. Rapsi tegelik maksimumpotentsiaal hektarilt jääb ideaaloludes 10 tonni kanti, räägiti katsekeskuses põllupäeval. Selliseid numbreid aga ükski talunik kombainimisel ei kohta. Lisaks eelpool mainitule on süüdi ka lõuna poolt üha põhjapoolsematele aladele kolivad kahjurid ning haigused. Selge on, et põllumees peab leidma nutikaid lahendusi, et mitme kaupa saabuvate hädade kiuste saak salve tuua.

Loodi tali- ja suvirapsi ristand Kuigi vastaretatud hübriidsordid on näidanud suurepäraseid tulemusi, usuvad teadlased, et tasuks astuda veel paar sammu edasi. Nii aretati nn Runneri tüüp ehk tali- ja suvirapsi ristand. „See on väga kiire arenguga taim. Kusjuures ta saavutab teiste sortide ees tõsise edumaa nii sügisel kui kevadel,“ rääkis uue areti-

♦ bioloogiliste preparaatide katsed;

♦ seemnetöötlemise preparaatide katsed;

♦ väetuskatsed;

♦ Runneri katsed;

♦ sordivõrdluskatsed;

♦ rapsi kahjustuste kompenseerimisvõime katsed;

♦ külviaja katsed.

se tootejuht Dörte Göckede. Uus ristand peaks olema nii tali- kui ka suvirapsi parimate omaduste kombinatsioon. Tänu sügisesele kiirele arengule sobib see aga pigem Euroopa lõunapoolsematele aladele. Sel hooajal katsetatakse Runnerit esimest korda ka Eestis Viljandimaal, kusjuures sel aastal talvitus aretis rahuldavalt, mis annab lootust, et sellel uuenduslikul aretusliinil võiks meilgi potentsiaali olla.

Uuel aretisel on veel üks pluss – see kasutab vett palju tõhusamalt, seega võiks siinkohal olla päästetud põuasemate alade rapsikasvatus.

„Meil saaks seda ehk püüdjakultuurina kasutada?“ arutles KEVILI taimekaitsespetsialist Tiiu Annuk. Nimelt kui põllu ümber ring kiirema arenguga rapsi külvata, jõuaks kahjurid oma laastamistöö seal ära teha ja ülejäänud põld jääb nõnda puhtam.

Esialgu on aga Runner katsetamisjärgus ja esimesi põhjapanevamaid järeldusi saab teha siis, kui saak koristatud.

Vaid sordiaretusest ei piisa

Eesti taimekasvatusspetsialistid Poola põllupäeval: Tiiu Annuk, Allar Kade, Anu Ruut, Mart Toomsalu ja Helina Märtmann. Fotod: Marju Reitsak

Näiteks püütakse tõestada, et taliraps tuleks külvata märksa hiljem ja taimekaitset võiks kasutada oluliselt vähem, kui seni arvatud. Mõlemad võiks olla põllumehele väga kasulikud avastused – nii saab kokku hoida. „Iga euro, mis te hektaril sisendite pealt kokku hoiate, on raha teie endi taskus,“ ei väsi Brand põllumeestele kordamast. Nii soovitabki ta valida hilisem külviaeg ning kasvuregulaatoreid pigem tagasihoidlikult pruukida. Kusjuures viimaste ajastus on kõige tähtsam: sügisesi kasvuregulaatoreid tuleb kasutada täpsematel aegadel, esimest korda 3–4 lehe faasis.

„See, mida me rapsikasvatusest teame, on 20–30 aastat tagasi antud soovitused. Vabandust, aga need on vananenud andmed,“ ütles spetsialist. Brandi sõnul tuleb ka praegustesse ilmastikuoludesse paremini sobivate uute hübriidsortide kasvatamist hakata õppima algusest peale. Just katsetades, kuidas saada oma keskkonnas maksimaalne tulemus minimaalsete vahendite kasutamisega. Nii püüti järgmises katsesektsioonis uurida, kui palju ja millal tuleks rapsitaimele väetist anda. Eriti püüdsid pilku katselapid, kus hektarile oli antud 150 kg lämmastikku. Ühel juhul oli kogu norm mulda viidud sügisel ja teisel juhul kevadel. Märgatavat vahet taimedel esmapilgul ei paistnud. Grabonógi

„Tuleb radikaalselt muuta rapsikasvatuse tehnoloogiat,“ on Rene Brand veendunud. Selle hüpoteesi tõestuseks või ümberlükkamiseks on Poola katsepõldudel mitmed jahmatama panevate pealkirjadega katsesektsioonid.

Vastutav toimetaja Marju Reitsak, marju.reitsak@maaleht.ee, 661 3300

Keeletoimetaja Ene Leivak, ene.leivak@maaleht.ee

Korrektor Merike Järvlepp, merike.jarvlepp@maaleht.ee

Kujundaja Mari Peterson, mari.peterson@maaleht.ee

Reklaami projektijuht Kadi-Liis Maidla, kadi-liis.maidla@delfi.ee, 5666 1049

Rapsi tegelik maksimumpotentsiaal hektarilt jääb ideaaloludes 10 tonni kanti.

Maamajandus ilmub Maalehe vahel

Maalehe tellimine telefonil 680 4444 või e-postil klienditugi@delfi.ee www.maaleht.ee, www.maamajandus.ee

Narva mnt 13, 10151 Tallinn

Väljaandja Delfi Meedia AS

Trükk AS Printall

„Kuigi Poola on kõikvõimalikelt kasvutingimustelt meile palju lähemal kui Saksamaa, ei saa siin katsekeskuses nähtut päris üks ühele Eestisse üle kanda,“ hindas agronoomia ekspert Mart Toomsalu. Eriti rõõmus oli ta aga selle üle, et üha väiksemad väetusnormid annavad tõestatult häid tulemusi. „Eestis pole ka enam kedagi, kes tahaks 200 kg lämmastikku rapsipõllu hektarile panna, aga mida väiksema normiga hakkama saab, seda parem nii keskkonnale kui ka põllumehe rahakotile.“

Rapsil on uskumatu taastumisvõime

Kõige hullumeelsem tundus katse, kus külmakahjustuste simuleerimiseks niidetakse ühel juhul kogu taimik maha kevadel pärast

talvitumist ja teisel juhul lõigatakse peavars maha enne õitsemist.

Üllatav oli, et eelmisel sügisel saadi sama katse tulemuseks see, et kevadise niitmise korral kaotasid kõik katses osalenud uued hübriidsordid keskmiselt vaid 16% saagist. Peavarre mahalõikamise korral aga ainult seitse protsenti.

„Teist sellist kultuuri pole, millel oleks niivõrd suur taastumisvõimekus,“ oli katset tutvustav ekspert Bruno Kezeya vaimustunud.

„See, mida me rapsikasvatusest teame, on 20–30 aastat tagasi antud soovitused.“

REnE BRand

Uus ristand peaks olema nii tali- kui ka suvirapsi parimate omaduste kombinatsioon, usub Dörte Göckede.

Kohal viibinud põhjaregioonide esindajad suhtusid sellesse katsesse aga veidi skeptilisemalt, sest külmakahjustusega taim on saanud viga laiemalt, kui vaid kaotanud osa oma haljasmassist. Sellist stressi on aga taime pügamisega keeruline saavutada.

Samas kuna piisavat külma Poolas pole, tundus katse olevat siiski väga loovalt üles ehitatud. Kõike selleks, et kaasata ka põhjapoolsematel aladel asuvaid kasvatajaid ning nende probleeme.

„Kavatseme jätkata nii kohalike katsete korraldamist kui ka laiahaardelist uurimistööd, et leida kesistele saakidele kõikides tingimustes lahendus,“ lubas Rene Brand kõigile kohalviibijatele, kes suure põnevusega sügisel selguvaid tulemusi ootama jäävad.

1–2 nädalat

GRI Nordic OÜ Tel 5686 2672 margus@gritires.ee gritires.ee

GRI Nordic OÜ

Tohutu suur katseala oli infotahvlitega jaotatud sektsioonideks.

Rene Brand on seda meelt, et kasvuregulaatoreid tuleb paremini ajastama hakata.

Eestis toodetud rapsiõli müügiturgude osakaal 2024

Painkülas asuv ettevõte toodab Iisraeli turu

juhtivat õlibrändi

♦ Eesti kümne suurima toidutööstuse seas trooniv

Scanola Baltics on leidnud kohaliku jaeturu mahu vähenedes ellujäämisvõimaluse ekspordis.

sILja PaaVLE

silja.paavle@maaleht.ee

„Meie Painküla tehas on Eesti ja tegelikult kogu Baltikumi jaoks liiga suur. Et raha teenida, peame tootmisvõimsust ka kasutama,“ jagas Scanola Baltics ASi müügidirektor Alo Süvari ettevõtte kogemust tänavusel toiduainetööstuse liidu XIX aastakonverentsil.

Toiduõli kategoorias väheneb Süvari sõnul jaeturu maht aeglaselt, aga kindlalt. „Viimase viie aastaga oleme kaotanud 10%,“ ütles ta, lisades, et selle taga on tõenäoliselt muutus inimeste tarbimisharjumustes.

Võrdne stardipositsioon

Scanola Baltics toodab aastas 65 000 tonni rapsiõli. Eestis müüakse seda Olivia kaubamärgi all. Ent Eestisse jääb nende tootmismahust vaid 26% ehk umbes 17 000 tonni. „Et meie suurim klient Eestis on pudeldaja EBM Grupp, võib arvata, et ekspordi kogus on veelgi suurem,“ täpsustas ühe siinse suurima ekspordiosakaaluga toiduainetööstuse müügijuht.

Osa toodangust veetakse Lätti, Leetu ja Soome, ent neid riike käsitleb Scanola Baltics AS koduturuna.

Firma suurim eraldiseisev turg asub Iisraelis, kuhu müüakse 30% toodangust.

„Mahuliselt teeb see umbes 20 500 tonni.“ Aga lisaks veetakse eestimaist rapsiõli ka näiteks Norra, Taani, Maltale ja Küprosele.

„Kaarti vaadates võib nentida, et müüme oma toodangut defitsiiditurgudega riikidesse: defitsiit valitseb üleüldiselt toiduvaldkonnas või siis ainult õlide mõttes,“ jutustas Süvari. See annab Jõgevamaal asuvale ettevõttele võrdse stardipositsiooni kõigi teiste õlitootjatega ehk tegu on ausa konkurentsiga.

Defitsiiditurgudele keskendumine on teadlik valik, kuna Euroopa ja õli tootmise kontekstis on Scanola Baltics väiketootja.

„Oleme proovinud oma nõrkuse tugevuseks muuta. Meie väiksus ei võimalda Hiinaga äri teha, iga nendepoolne küsimine on pool meie aasta tootmismahust,“ rääkis Süvari. Selline olukord on enda kasuks pööratud paindlikkusega: väikses tootmisettevõttes ollakse valmis tegema asju, mida suuremad Euroopa tootjad ei tee.

Näiteks toob ta ekspordi Maltasse, kuhu korraga ostetakse ehk üks konteineritäis.

„Suured Euroopa tootjad sellise kogusega jutule ei võta – tootmiseks kuluva kümne minuti pärast pole mõtet liine ümber sättida. Meil võtab sellise koguse tootmine kolm ja pool tundi, siis võib juba pingutada.“

Iisraeli turu eripära on koššer-reeglistiku järgimine. „Kogu meie toodang, mis seal poodi läheb, on koššer. See seab mõningaid

lisanõudeid, aga kuna rapsiõli puhul on tegu taimse tootega, pole midagi eripärast. Liha ja piima eksport oleks palju keerulisem,“ selgitas Süvari. Muide, paar autotäit koššerõli on saadetud ka näiteks Inglismaale ja Belgiasse.

Investeeringud aitavad Miinuseks praeguste riikide puhul, kellega koostööd tehakse, on müügijuhi hinnangul nende asukoht ühes majandustsüklis. „Kui kellelgi läheb pekki, läheb kõigil.“ Muidugi on mõeldud ka uute riikide haaramisele, aga näiteks toitu importiv Jaapan on kaugel ja transport sinna liiga kulukas ning ajamahukas.

Mõistagi on nii tootmis- kui ekspordimahtude suurenemisele kaasa aidanud investeeringud, mida alates 2012. aastast on tehtud järjepidevalt. „Oleme pannud raha tootmisefektiivsusesse, automatiseerimisse ja energialahendustesse, kuid ka pakenditesse,“ loetles müügidirektor. Pakendamine on tema sõnul eksporditurgudele pääsemise võtmeks: „Paljud ikka oskavad tsisternitäie õliga midagi teha? Liitrise pudeliga saab aga igaüks midagi ette võtta.“ Süvari toob näiteks, et kui tema 2014. aastal õlitehasesse tööle asus, oli ettevõtte pakendusmaht umbes 2000 tonni aastas, nüüdseks on see tõusnud 28 000 tonnini.

Eesti ekspordist Iisraeli moodustab toiduõli üle 50%.

Foto: erakogu

„Oleme investeerinud tootmisefektiivsusesse, automatiseerimisse ja energialahendustesse, kuid ka pakenditesse.“

aLO sÜVaRI

See omakorda on aidanud Iisraelis kanda kinnitada, sest seal on ettevõttel mõni üksik

tööstustarbija – suurem osa õlist müüaksegi pudelites. Painkülas asuv ettevõte toodab praegu Iisraeli turu juhtivat brändi, aga ka mitut private label’i toodet. „Eesti ekspordist Iisraeli moodustab toiduõli üle 50%, on põhjust rahul olla.“

Kohapealne agent maandab riske Õli ekspordimahtu pole pinevus maailmapoliitikas siiani vähendanud. Poolteist aastat tagasi hoogustunud Iisraeli–Palestiina konflikt tekitas küll ärevust ja küsimuse, mis saab edasi. Reaalsuses ei saanud midagi –esimese kuuga läksid mahud alla, edasi aga hoopis tõusid.

Põhjus oli lihtne: Iisraeli valitsus pani osa toidukohti kinni, teised sulgesid ise uksed, kuna kliente polnud, ning kodus kokkamise osakaal suurenes. „Läks hästi, aga see näitab, kuidas kõikvõimalikud olukorrad võivad tegemisi, tarneahelat ja ka logistikat mõjutada,“ kirjeldas Süvari positiivset kogemust Lähis-Ida riiki eksportimisel. Müügijuhi hinnangul on kogu tegevuse sujuvamaks muutnud Iisraelis elav agent, kes mõistab kohalikku tausta, kultuuri ja valdab keelt. Samuti on päris kindlasti esindaja kohalolek aidanud riske maandada nii, et aastatega on tugev usaldus koostööpartnerina igati välja teenitud.

Alo Süvari jagas Scanola Balticsi kogemust eestimaise rapsiõli eksportimisel. Foto: Erlend Štaub

Eestis aretatud kartulisordid säilivad katseklaasides

♦ Jõgeva külje

all asuva Maaelu

Teadmuskeskuse

geenipangas on hoiul 33 Eestis aretatud kartulisorti, aga nende kõrval mitmeid sorte ka mujalt maailmast.

sILja PaaVLE

silja.paavle@maaleht.ee

„Teisiti ei oleks võimalik materjali hoida, et ka tulevikus mugulate kujul tervet seemet saada,“ lausub Terje Tähtjärv, kartuli ja köögiviljade valdkonna teadur.

Kartulisorte säilitab Maaelu Teadmuskeskuse (METK) taimebiotehnoloogia osakond, kus in vitro kollektsioonis talletatakse mikrotaimedena Eesti uusi ja vanu sorte, perspektiivseid aretisi ning katsematerjali teadustööks.

Dubleerimine parandab toidujulgeolekut

Möödunud aasta lõpul sõlmiti Interregi projekti MainPotRe raames aga uus koostööleping ning mainitu kõrval leiab METKi

Uusim sort tuleb müügile 2026. aastal

Tänavu kanti sordilehte teadlaste Aide Tsahkna ning Terje Tähtjärve aastatepikkuse aretustöö vili kartul ’Joosep’.

„Tegu on saagika, hästi säiliva, hästi kollase ja minu meelest ka maitsva kartuliga,“ iseloomustab Tähtjärv. Keskvalmiv lauakartul on tema sõnul krutskeid täis: mõnes kasvukeskkonnas võivad kareda koorega mugula silmaümbrused olla punakad.

Kartuli ’Joosep’ seeme tuleb müügile 2026. aastal.

Tööd uute aretistega toimuvad aga pidevalt ning Tähtjärv loodab, et Jõgeval aretatuist kõige varajasem ’Maret’ saab paari aasta pärast lisa teise varajase sordi näol.

Kuivsäilikuid leiab ka Teravmägede hoidlast, kuid mikrotaimed on hoiul just siin. Dublee-

dubleerimine vanadele sortidele mõeldes,“ lausub Tähtjärv. MainPotRe projekti raames on kogutud ja kogutakse ka pärast selle lõppemist vanu pärandsorte, mida teadlased edasi uurivad ning tulevikus neid inimestele seemnemugulatena välja anda saavad.

Tähtjärvele meenub kohe, kuidas üks vanahärra Ida-Virumaalt tõi teadlastele mõned mugulad sordist, mida kasvatas juba tema vanavanaisa. Et sort oli nii vana, kutsuti teda ’Tsaariaegne’. Teadlane jutustab, et omal ajal olid mõisateski suured kartulikollektsioonid – kartulikasvatus aitas inimesi näljast hoida. Rahvas hakkas sortidele aga nimesid panema ning mugulad levisid käest kätte.

„Kirjanduse andmeil kasvatati näiteks Hummuli mõisas 125 eri sorti,“ lausub ta, lisades, et kui kellelgi vähegi on sellist vana sorti, võiks seda METKi teadlastega jagada. ’Tsaariaegne’ on tema sõnul samasugune pärandsort, nagu inimeste seas rohkem tuntud ’Väike verev’ või ’Odenwaldi sinine’. Populaarne on ’Tsaariaegne’ aga tänini, hiljuti toimunud Maamessil pidid teadlased

Viimati aretatud, märtsis tunnustuseni jõudnud sordi ’Joosep’ saamiseks kulus tublisti üle kümne aasta.

Tähtjärv loodab, et viimaks saab hoo sisse markeritega kontroll, mille abil suudavad Euroopa geenipangad kartulitest võetud proovide abil tuvastada sarnaseid sorte ning saada aimu, millised sordid on omal ajal levinud riigiüleselt ning millised eri nimesid kandvad sordid võiksid olla üks ja sama kartul. „Euroopa suurimad geenipangad asuvad Saksamaal ja Tšehhis. Neist leiab ka nõukogude ajal sinna sattunud meie sorte,“ teab ta. 33 Eestis aretatud sorti on säilinud Sortide säilitamise töö on Jõgeva külje all igapäevane. Kui METKi teadlasteni jõuab mõni pärandsort, on see reeglina puruhaige ning algatuseks pannakse mugulad kaheks kuuks ahju termoteraapiasse. Seejärel võetakse kartulist analüüsid, hinnatakse ära võimalike viiruste ja viroidide olemasolu. „Kui neid ei leita, kuulutatakse mugul terveks,“ räägib Terje Tähtjärv.

Larissa Sirel hoolitseb katseklaasis kasvavate kartulitaimede eest.

„Seejärel pannakse kartul kasvuhoonesse kasvama haigusetekitajate eest kaitstuna. Kasvanud taimede lehekaeladest arenevatest pungadest lõigatakse meristeemliistakud ning need pannakse omakorda katseklaasi kontrollitud keskkonnatingimustesse kasvama steriilsele toitesegule,“ kirjeldab Tähtjärv kiirkorras protsessi, mis tegelikult võtab aega kuid ja kuid, ent teeb Eesti vanemad ja pärandsordid ka hobikasvatajale kättesaadavaks.

Larissa Sirel, METKi taimebiotehnoloogia osakonna vanemtehnik räägib, et taime kiire kasvu ennetamiseks hoitakse katseklaase üsna jahedas. Aga ikka tuleb väljaveninud taimi iga kuue kuu tagant lõigata. Kokku on tema hoole all tuhandeid katseklaase, geenipanga kartulitaimi in vitro olekus üle 400. Geenipangas tervikuna on Eestis aretatud 48 kartulisordist säilinud 33. Needsamad katseklaasitaimed saab istutada ka kasvuhoonesse ning just sarnastest taimedest saabki alguse kartuli seemnekasvatus: alguses sirguvad taimed kilerullide peal, seejärel tunnelvagudes ning viimaks põllul.

Kartuli ja köögiviljade valdkonna agronoom Veronika Maasik ja teadlane Terje Tähtjärv näitavad vanu Eesti kartulisorte, mille säilitamisega nad igapäevatöös tegelevad.

Fotod: Silja Paavle

„Et sel moel seemet saada, kulub kogu protsessile kaks aastat,“ viitab Tähtjärv.

Võrdluseks toob teadlane, et ühe kartuli aretamisel tuleb sellist protsessi läbida mitmeid kordi. Tema osalusel viimati aretatud, märtsis tunnustuseni jõudnud sordi ’Joosep’ saamiseks kulus tublisti üle kümne aasta. Pikk ja töömahukas protsess on ka põhjus, miks kartuliseeme inimestele kallivõitu tundub, olgu tegu pärandsordi või mõne uuema aretisega.

Mis on MainPotRe ja Interreg?

♦ MainPotRe on Lätit, Eestit ja Soomet ühentav Interregi projekt, mille peamine eesmärk on suurendada kohalike kartulisortide kättesaadavust väike ja hobikasvatajatele ning seeläbi suurendada PõhjaBalti piirkonna isevarustatust ja toidujulgeolekut.

♦ Interreg on ELi ühtekuuluvuspoliitika vahend, millega püütakse lahendada piiriüleseid probleeme ja arendada ühiselt eri territooriumide potentsiaali. Interregi programmid võimaldavad teha riikidevahelist koostööd ja eri piirkondade vahelist koostööd. Allikas: METK, Riigi Tugiteenuste Keskus

Igal katseklaasil on sordi nimi.

Kliendikogemus: miks valib Eesti farmer Scandagra söödad?

Eesti põllumajanduses on iga otsus oluline, eriti kui see puudutab loomade toitmist ja heaolu. Hiljutises tagasisideküsitluses jagas Scandagra klient KaskaLuiga oma kogemusi ettevõtte söötade ja toodete kasutamisel farmis. Alljärgnev artikkel annab ülevaate tema hinnangutest ja tähelepanekutest.

Kvaliteet ja paindlikkus on võtmetegurid

Küsimusele, miks on farmis valitud just Scandagra söödad, toob juhatuse liige Indrek Nõmm välja kõige olulisema aspekti – kvaliteedi ja hinna suhte. „Hinna läbirääkimistel on Scandagra väga paindlik,“ märgib ta. Lisaks toodete kvaliteedile hinnatakse ettevõtte valmidust koostööle ja individuaalsele lähenemisele.

Söödad kogu elutsükli vältel Scandagra tooted on kasutusel kogu veiste elutsükli vältel – sünnist kuni elu lõpuni. Eriti toob klient esile järgmisi tooteid:

• vasikate starter (0–4 kuud)

• söödagraanulid lüpsilehmadele Selline pidev kasutus peegeldab usaldust toodete stabiilsuse ja toimivuse suhtes. Koostisosade täpsus ja usaldus kokkulepete vastu

Klient rõhutab, et söötade koostises on oluline kokkulepitud segu täpne järgimine. See tähendab, et tootja peab tagama järjepidevuse ning vastama ootustele, mis on varasemalt kokku lepitud. Selline usalduslik suhe tootja ja kasutaja vahel on võtmetähtsusega.

Tootlikkus sõltub paljudest teguritest Küsimusele, kuidas sööt on mõjutanud vasikate juurdekasvu ja piimakarja tootlikkust, vastab ta ettevaatlikult:

Maarja-Liis Ant Scandagra Eesti loomakasvatuse kliendihaldur

maarja-liis.ant@scandagra.ee

„Seda on raske hinnata. Kui sööt on kvaliteetne ja farmis tehakse tegevusi kindlalt kokkulepitud protokolli alusel, siis on juurdekasvud korras ja piima tuleb.“ Ta lisab, et ükski lüli ei tohi lonkama jääda, kuna siis mõjutab see kohe tulemusi. See näitab, kui tähtis on terviklik lähenemine loomakasvatuses.

Tervisemured ei ole haruldased

Toodangu tagasilöökide osas märgib klient, et haigusi ja muid probleeme esineb palju. See rõhutab vajadust mitte ainult kvaliteetse sööda, vaid ka tõhusa tervisejälgimise ja -juhtimise järele farmis.

Lai valik tooteid lisaks söötadele

Scandagra toodetest kasutatakse farmis veel mitmeid teisi abivahendeid, näiteks:

• lakukivid

• desopulber

• jaekaubad

• piimapulber

Scandagra tooteportfell katab lisaks söötadele igapäevased vajadused farmitöödes, pakkudes terviklahendusi.

Kliendi tagasiside põhjal on Scandagra tugevuseks usaldusväärne kvaliteet, koostöövalmidus ja laiaulatuslik tootevalik. Kuigi tootlikkust mõjutavad mitmed tegurid, aitab õigesti valitud ja õigesti kasutatud sööt saavutada soovitud tulemusi. Hea koostöö farmi ja tarnija vahel on eduka loomakasvatuse aluseks.

Eesti, Läti ja Soome jagasid kestliku

♦ Keskkonda säästvad põllumajanduspraktikad on järjest enam fookuses nii seadusandliku poole pealt kui ka põllumeeste enda huvist lähtuvalt. Nüüd on hakatud oma kogemusi rohkem ka rahvusvaheliselt jagama.

KRIsTIIna mÄRs

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja siloekspert

Mõistame ju kõik, et meil on ainult üks planeet ning põllumehele on tema põhiressursi ehk maa viljakuse säilitamine, parandamine ja edukas majandamine sellel kõige olulisem. Seoses loomakasvatuse efektiivsemaks muutumisega on intensiivistunud ka silotootmine. Veiste põhisööda ehk silo tootmisprotsessi keskkonnasäästlikumaks muutmise võimaluste uurimisega Eestis, Lätis ja Soomes on kahel aastal tegelenud projekt „Kestlik silotootmine –Sustainable silage“, mille esimesi tulemusi jagati 15. mail Lätis Cēsises toimunud seminaril.

Projekti raames tehti katseid 10 pilootfarmis Eestis ja Lätis ning kuues Soome farmis. Lisaks Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojale olid kaasatud ka Eesti Maaülikool, Maaelu Teadmuskeskus, Läti Farmerite Parlament, Läti Maaülikool, LääneSoome nõuandeteenistus ProAgria ning Soome Loodusressursside Instituut (LUKE).

Väga oluline on keskkonnariskidega seotud teemasid käsitleda just piiriüleses koostöös, kuna ainult ühe riigi tasemel tehtavad pingutused ei ole piisavad. Samas andis projekt väga hea võimaluse õppida naaberriikide praktikatest. Kõigi kolme riigi spetsialistid on kolme aasta jooksul teinud terve rea põnevaid söödatootmist puudutavaid katseid.

Kaarutamine tuleb taas

Lätlased on fookusesse võtnud kiire närvutamisprotsessi ja lutsernikasvatuse. Ka neid kimbutavad kuivad suved ning lutsern on üks väheseid kultuurtaimi, mis peab põuale väga hästi vastu. Esitleti katsete tulemusi silomassi toorproteiini sisalduse muutuste kohta sõltuvalt lutserni osakaalust seemnesegus. Testiti segusid, mis sisaldasid 30, 50 ja 70% lutserni. Põldkatses selgus, et esimeses niites andis parima

Kõigi kolme riigi spetsialistid on kolme aasta jooksul teinud terve rea põnevaid söödatootmist puudutavaid katseid.

proteiinisaagi hektarilt 70% lutsernisisaldusega rohumaasegu, kuid teises, kolmandas ja neljandas niites oli kõrgeim proteiinisisaldus (ca 20% proteiini kg kuivaines) hoopis 50% lutserni sisaldaval rohumaal. Oli rõõm saada kinnitust, et oleme meiegi õigel teel ning seni sarnaselt toimetanud, sest Eestis kasvatatavad populaarsemad lutsernisegud sisaldavad 53% lutserni. Silomassi kiiremaks närvutamiseks ja suhkrute säästmiseks

on lätlased võtnud kasutusele vahepeal unustuse hõlma vajunud abivahendi – kaaruti. Haljasmassi laiali kaarutades suutsid nad ka sügiseses septembri keskpaiga niites ristikusilo närvutada algselt 16% kuivainelt 20 tunniga 34,2% kuivaineni, mis on siloteoks igati sobilik. Ka Eestis kogub kaarutamine aina enam populaarsust, kuid oluline on seejuures reguleerida kaaruti kõrgust õigesti ja kaarutada ainult siledatel põldudel, et väl-

tida mulla silosse sattumist ning loomadele kahjuliku võihappe tekke riski. Soome farmid on väiksemad Soomlased andsid ülevaate eelmisest silohooajast, sellest selgus, et keskmine saagikus rohumaadelt oli 8,8 tonni kuivainet hektarilt ning keskmine Soome piimafarm viis aasta jooksul laborisse analüüsimiseks 9,4 siloproovi. Usun, et meil on see number sama või isegi väiksem, kuigi kar-

jad on meil märksa suuremad ja silo koguseliselt ettevõtte kohta rohkem kui Soome perefarmides. Tasub varasemast enam mõelda oma söödabaasil silma peal hoidmisele. Lisaks presenteeriti huvitavaid rohu saagikuse andmeid eelmisest kevadest, mille kohaselt kasvas kõrreliste rohumaal taimik viieteistkümnel siloteole eelneval päeval mõõtmistulemuste alusel 2 cm päevas ja hektari kohta moodustus keskmiselt 313 kg kuivainet päevas. Rohumassi energiasisalduses toimus Lõuna-Soomes järsk langus 3. juunil, kui kuivaine saagikus jõudis 5,46 tonni juurde hektarilt. Ka Eestis üritame sellel aastal varasemast enam rõhku panna silo proteiini- ja energiasisaldusele ning mitte taga ajada saagikust.

Mais on eestlase fookus Eestlaste silokatsetest pakkus kuulajatele enim huvi vedelsõnnikuga rohumaade väetamise ja maisi koristuskõrguse katse. Vedelsõnniku katses väetati pool rohumaad vahetult pärast esimest niidet vedelsõnnikuga 25 m3/ha ja teine pool jäeti väetamata. Enne teist niidet koguti rohumaalt võrdlevad proovid ning leiti, et orgaanikaga väetatud poolel oli rohumassi proteiinisisaldus kolme protsendipunkti võrra madalam. Arvestades eelmisel aastal valitsenud põuda esimese

Baltic Vianco Trading OÜ Sänna küla, Rõuge vald, 66710 Võrumaa +372 786 0228 info@balticvianco.ee www.balticvianco.ee

PÕLLUMAJANDUSLOOMADEGA KAUPLEMINE

Euroopa Liidu sisene eksport import & Eesti siseturg sh tõuloomade vahendamine, nuuma- ja tapaloomade ost

PÕLLUMAJANDUSLOOMADE

TRANSPORDITEENUS

Seoses loomakasvatuse efektiivsemaks muutumisega on intensiivistunud ka silotootmine. Foto: Argo Ingver

silotootmise praktikaid

Ka Eestis üritame sellel aastal varasemast enam rõhku panna silo proteiini ja energiasisaldusele ning mitte taga ajada saagikust.

niite järgselt, tasus ikkagi rohumaid vedelsõnnikuga väetada. Maisi koristuskõrguse katse raames koristati maisi samalt põllult 25 cm kõrguselt ning 45 cm kõrguselt. Taimed hekseldati ning nende toiteväärtus analüüsiti laboris. Leiti, et maisi koristuskõrgust 20 cm võrra tõstes muutus silomass 9,3% kuivemaks ja tärklisesisaldus suurenes 119 g võrra kg kuivaine kohta. Samas jäi siloks väärtusetut varretüüd põllule 3,45 t/ha rohkem, mis on väärtuslikuks toiduks mullabakteritele ja täidab ka haljasväetise rolli.

Projekti „Kestlik silotootmine“ tegevused põllul on praeguseks lõppenud ja algavad projekti tulemuste teavitustegevused. Selleks korraldatakse nii suvel kui sügisel põllupäevi ja seminare, et kõik põnevad kolmes riigis tehtud katsete tulemused põllumeesteni tuua ning katsetatud praktikate juurutamise üle koos arutada. Kuigi tingimused on kõigis kolmes riigis erinevad, on siiski võimalik kaasa mõeldes ja kohandades neid ideid ka meil kasutamiseks sobilikuks muuta.

Foto: erakogu

Farmides on MASINAD üha olulisemad töötegijad

♦ Põldudel püüavad pilku võimsad värvilised traktorid koos haakeriistadega. Aga ka loomafarmide jaoks töötatakse välja järjest paremaid masinaid.

LII sammLER ml@maaleht.ee

„Ettevõtete tooteportfellid laienevad, seega on Maamessil uudistamist ühtaegu nii äri- kui ka erakliendil. Näiteks on suurfarmide traktorite kõrval välja pandud maamajapidamisse sobivad traktorid,“ tutvustas tänavuse messi üht suunda projektijuht Margus Kikkul. Nii olid selle aasta Maamessil Clarksoni Lamborghini kõrval (mis hetkel töötab juba Harjumaa põldudel) vaadata mitmed väiksemad farmi sobivad traktorid nii tuntud kui vähem tuntud tootjatelt.

Väga laia valikuga oli väljas Stokker, kes müüb Kubotat. See on firma, kes ei keskendu ainult suurtehnikale, vaid vaatab igas mastaabis tootjate poole. Kubota tugevuseks on just keskmise suurusklassi tehnika ning traktorivalikus oli farmitööks sobivaid päris mitu. Huvi pakkus näiteks Kubota L2-622 – 62hobujõuline esilaaduri ning esi- ja tagarippsüsteemiga multifunktsionaalne traktor, ent muidugi vaatasid külastajad ka väiksemaid ning suuremaid mudeleid. Kubotale pakkusid väiksematest traktoritest konkurentsi Arbos, Kioti jmt masinad.

JCB teleskoop sai hellitusnime

Kaasaegsed lüpsikarjafarmid on kõrged – suurfarmi kõrgus on lehmade heaolu arvesse võttes kümne meetri ümber – ning seal mahuvad toimetama lisaks suurtele traktoritele ka kõrge tõsteulatusega tõstukid. Kitse- ja lambalaudad, sigalad ja kanalad on hulga madalamad. Ometi vajavad needki mehhaniseerimist. Kanalatõstuk – just sellise hellitusnime sai messil JCB tele-

skooplaadur. JCB 530-60AGS on kompaktne, aga võimekas teleskooplaadur põllumajandusse. Oma väiksuse tõttu mahub ta toimetama igale poole, kuid ei tee järeleandmisi võimsuses ega vastupidavuses. Tõstejõud on tal kolm tonni ning tõstekõrgus maksimaalselt kuus meetrit.

„Võimas mootor ja vastupidav konstruktsioon tagavad usaldusväärsuse ka kõige raskemates tingimustes,“ tutvustatakse masinat. „Laaduri kompaktne suurus võimaldab töötada kanalates, lautades ja kitsastes oludes. Mugav kabiin tagab suurepärase nähtavuse ja täpse juhitavuse.“

Tubli tõstuk on ka Mecalaci teleskooplaadur AT1050, mille tõstevõime on suurem kui eelmisel, tõstekõrgus aga pisut madalam. Lisaboonuseks on nelja ratta pööramine ja panoraamkatus. Valmistajad tutvustasid teda nii: „Uue generatsiooni teleskoop-rataslaadur, mille jäik raam ja nelja ratta pööramine tagavad parima turvalisuse ja manööverdamisvõime omas klassis. Jäik raam säilitab masina madala raskuskeskme ja hoiab selle stabiilsena ka maksimaalsel pöördel. Tõstekõrgus on kuni 4,7 meetrit ja tõstevõime kahvlitega kuni 4,3 tonni. Poomi tõsteulatus maapinnal on kuni kolm meetrit. Monopoom ja suured kabiini aknad tagavad väga hea väljavaate tööriistale ja ümber masina.“

Iseliikuv söödamikser on küll kallis, kuid teeb ära mitme masina töö: lõikab silo tranšeest lahti, laadib, segab teised ained hulka, sõidab ja jagab sööda laudas loomadele ette.

Farmitöödes on vaja sööta varuda, seega tõsta nii heina- kui silopalle. Tore, et sellega arvestavad just Eesti oma metallitööstused. Eestis valmistatud Haywaspi heinapalli kahvlid teeb unikaalseks turu suurim, neljatonnine kandevõime, mis võimaldab neid kasutada ka keskmiselt tonni kaaluva silorulli transpordiks.

Eestlaste ostujõudu on hakatud hindama

Pea pool sajandit Saksamaal söödamiksereid tootnud perefirma BvL on müünud neid paljudesse maadesse. Firma töötas 1978. aastal välja esimese vertikaalse järelveetava söödamikseri ja on tänini üks juhtivaid Euroopa tootjaid. Tavalisi, traktori järel veetavaid BvLi söödamiksereid

on päris palju ka Eestis. Näiteks on ostjate hulgas olnud Estonia OÜ, Kõpu PM OÜ, Kehtna Mõisa OÜ jmt.

Iseliikuvat BvLi söödamikserit aga pole siinmail varem tutvustatud. Neid müüdi aastaid ainult tootmise lähiümbruses – Saksamaal ja Hollandis. Põhjuseid oli kaks: kõrgem hind ning see, et tootjad soovisid mudeli arendada viimase peal täiuslikuks. Selle aasta Maamessil oli see aga kolmandas, farmitehnika hallis, lausa kesksel kohal. „Seni pole me Eestis seda mikserit demonstreerinud,“ selgitas BvLi mikserite maaletooja Startet ST OÜ juht Üllas Jaaska.

Optimal 2200 puukäpp ja Avanti võsatrimmer

Fotod: Lii Sammler

Selle Eestis esmakordselt näidatud liikurmikseri täpne mark on BvL Maximus Giant 2S. Uus iseliikuv söödamikser on vertikaalsete tigudega. Masinal on patenteeritud freesilahendus, mis annab suure jõudluse ja hea vastupidavuse. Masin on varustatud pilvepõhise söötmistarkvaraga Dairy Feeder, mis on tootja enda lahendus.

Iseliikuv söödamikser on küll kallis, kuid teeb ära mitme masina töö: lõikab silo tranšeest lahti, laadib, segab teised ained hulka, sõidab ja jagab sööda laudas loomadele ette.

Põllutöömasinaid toodetakse perefirmas BvL viiendat põlve. Tehas asub Hamburgi liidumaal Emsbürenis, Hollandi piiri lähedal. Seda piirkonda nimetatakse põllumajandustehnika Silicon Valleyks, kuna seal asub väga palju põllutöömasinate tehaseid – Fendt, John Deere, Claas, Krone, Strautmann jmt.

Armsa nimetuse „puukäpp“ taga varjab end puukraana, millega saab istutada erinevas suuruses puid põõsast suure õunapuuni. Puukäpaga pakub teenuseid ning vahendab neid Saaremaa arboristika ja haljastusfirma ArborEst OÜ. Too sai oma esimese puukäpa Optimal 1400 aastal 2020. Sellest peale hakati pakkuma ka puude ümberistutamist. Tänavu toodi Eestisse juba suurem puukäpp, Optimal 2200. Inimtegevusele ette jäävaid elujõulisi puid saab nii teisaldada uude, sobivamasse kasvukohta. Optimal 2200 kaevesügavus on 1,45 m, juurepalli võimalik läbimõõt 2,2 m. Puude ellujäämine on saja protsendi lähedal. Optimali puukäppasid toodetakse Saksamaal ettevõttes OptimalVertrieb Opitz GmbH. Tehase valikus on istutustehnikat, mis võivad istutada või teisaldada põõsaidpuid juurepalliga 36 sentimeetrist kuni kahe ja poole meetrini.

Viimastel aastatel on muru niitmise kõrval oluliseks muutunud ka trimmerdamine, kusjuures lisaks rohule trimmerdatakse spetsiaalse võsatrimmeriga ka väiksemat võsa. Selle töömahuka tegevuse asendamiseks tutvustasid Avanti müüjad nüüd mehaanilist võsatrimmerit või freesi, mis käib väiketraktori ette. „See teeb hea töö ja hoiab võsast vabanemisel kokku nii jõudu kui aega,“ kiitis firma tegevjuht Renee Mõttus.