Eesti Põllumajandus (kevad 2025)

EESTI

PÕLLUMAJANDUS

Teraviljakasvatuses

tuleb teha õigel ajal õigeid otsuseid

Lihaveisekasvatajad: kriisides jäävad ellu tugevamad

Pistimäe talus on mitu põlve kartuleid kasvatatud

Kliimamuutused sunnivad põllumehi uusi lahendusi otsima

Pärandniitude hooldus avab maamajandusele uusi võimalusi

Täistsükliga

Väljaande koostas Delfi Meedia erilahenduste ja sisuturunduse osakond

GEA lüpsirobot R9500

DairyMilk M6850 somaatiliste rakkude andur

• GEA lüpsirobotile on võimalik lisana tellida unikaalne somaatiliste rakkude andur, mis aitab varakult avastada mastiiti

• Piima analüüsitakse kogu lüpsiprotsessi jooksul, esimesest kuni viimase tilgani, jälgides lüpsmise ajal toimuvaid muudatusi

• Andur jälgib igal lüpsil iga lehma iga udara veerandi somaatiliste rakkude arvu

• Tänu rakkude arvu analüüsile saate subkliinilise mastiidi infektsioone täpsemini tuvastada

• Aitab minimeerida raviaega ja kiirendada paranemisprotsessi

• Ei kasuta kemikaale ega reagente rakkude analüüsimisel

• Puuduvad jooksvad kulud

• Töötab patenteeritud meetodil, mis võimaldab täpseid tulemusi

Farmitek OÜ

tel 505 8773

Vitamiini 2a, Tartu

aare@farmitek.ee

www.farmitek.ee

Kevad annab kõigele uue hingamise

Ehkki kevad paneb kõik elava innukamalt tegutsema, on see aastaaeg just põllumeestele uue hooaja või saagiaasta algus – hoolimata kõikidest tagasilöökidest, ilma vingerpussidest, vahetevahel ebaausaks kiskuvast konkurentsist, turuvapustustest ja üldisest ärevast õhkkonnast. Põllumees käib juba oma maadel ringi, mõlgutab mõtteid ja nuusutab tuult, et õigel ajal töödeks valmis olla.

Järjest rohkem tuleb olla täpne. Aasta taimekasvataja 2024 Rait Hallimäe jutustab käesolevas numbris, et õigel ajal tehtud tööd on hea saagi eeldus. Kui selle mööda lased, on juba liiga kuiv, liiga soe või vastupidi – liiga märg ja jahe. Lisaks kogemusele on põllumeeste jaoks üha enesestmõistetavamad kõikvõimalikud digitaalsed abimehed – mulla- ja ilmajaamad, täppispõllumajandus ning robotid. See kõik teeb ühest küljest töö lihtsamaks, teisalt aga nõuab õppimist, harjumist uue tehnikaga ja ka saadud andmete lugemise oskust. Järjest enam vajaks põllumajandus digioskustega noort põlvkonda ja üha rohkem mõeldakse sellele, kuidas noori sellesse sektorisse kaasata. Kuidas selle teemaga on tegeldud näiteks seakasvatuses, räägib noor ja edukas firmajuht MadeBritta Eensalu Vasula Farmidest. Tema arvates tuleks noortele näidata eelkõige põllumajandusvaldkonna tugevusi ja seda, kuidas end valdkonnas sisse seada, ilma et oleks vaja ülisuuri investeeringuid tegema hakata.

Ehkki rohepöördele on tõmmatud pidurit, pole sellega seotud muutused põllumajanduses kaugeltki mõttetud. Aina enam saadakse aru, et mulla seisukord ja kliimamuutused on nii globaalses kui ka lokaalses mõttes kõige suuremaid väljakutseid esitavad teemad. Kuidas majandada nii, et säästa muldi väljakurnamisest, kuidas kasvatada kultuure ka siis, kui suvised põuad ja talvised suurveed hakkavad igal aastal korduma?

Eesti põllumehel on ikka jagunud tervet talupojamõistust hoida oma põllumaid heas korras, rakendada esivanemate teadmisi ja kogemusi kohalike kultuuride kasvatamisel, pidada loomi loomasõbralikult. See eeldab lisaks kasumi nägemisele ka suurt südant. Selliste põllumeeste peale saab loota, et meil on toit laual ka kriisidest hoolimata.

SISUKORD

4 Põllumajandus arvudes

7 Teraviljakasvatuses tuleb teha õigel ajal õigeid otsuseid

11 Teraviljakasvatus nõuab üha rohkem kalkuleerimist

15 Pole tööd, mis robotile ei sobi

19 Lihaveisekasvatus kosub mõõnaaegadest

27 Terve muld on terve elu alus

34 Umbrohutõrjet ei saa teha umbropsu

39 Kliimamuutused sunnivad põllumehi nendega kohanema

VÄLJAANDJA

DELFI MEEDIA AS

Erilahenduste ja sisuturunduse osakonna juht: IRMELI KARJA irmeli.karja@delfi.ee

Toimetas ja lood kirjutas: ????????

Kujundaja: MARJU VILIBERG marju.viliberg@delfi.ee

Keeletoimetaja: JOLANA ARU

TRÜKK PRINTALL

REKLAAM

JAANA RÜÜTEL jaana.ruutel@delfi.ee

KELLY SAAREPERA kelly.saarepera@delfi.ee

HELDIN JEGIS heldin.jegis@delfi.ee

RACHEL BRANTEN rachel.branten@delfi.ee

KADRI KUNINGAS kadri.kuningas@delfi.ee

ANDRA KIVISSAAR andra.kivissaar@delfi.ee

45 Vasula Farmis loodetakse iseendale

51 Tööjõuvajadus põllumajanduses väheneb

55 Pistimäe talu: 35 aastat kartulikasvatust

63 Ringbiomajanduse arendamisel on palju kitsaskohti

67 Kliimaseadused teevad turbatootjad murelikuks

71 Loomade heaolu nõuab rohkem tähelepanu

81 Pärandniidud on elurikkuse pelgupaik

Põllumajandus arvudes

Statistilised näitajad ja majandusteadlaste analüüsid prognoosivad põllumajandussektorile paremaid aegu viimaste kriisiaastatega võrreldes.

Statistikaameti andmetel suurenes teraviljatoodang 2024. aastal võrreldes varasema aastaga 9%, kuid jäi siiski 15% madalamaks kui 2022. aastal. Kaunvilja saadi veerandi võrra rohkem, kartulit aga 12% vähem kui 2023. aastal.

Eelmisel aastal kasvatati teravilja 349 200 hektaril, millest veidi üle poole ehk 56% võttis enda alla taliteravili. Kuigi teravilja kasvupind vähenes aastaga peaaegu 1%, oli lõplik teraviljasaak 1 303 500 tonni. Sellest 57% moodustas nisu, 24% oder, 10% kaer ja 6% rukis.

Hektari kohta saadi 2024. aastal keskmiselt 3,7 tonni teravilja. Taliteravilja saagikus oli parem, keskmiselt 4,4 tonni hektarilt, samas kui suvivilja saadi 2,9 tonni hektarilt.

Kaunvilja kasvatati 2024. aastal 60 400 hektaril, millest 82% võttis enda alla põldhernes. Kaunvilja kasvupinna suurenemise tulemusena oli kogusaak rekordiline 148 700 tonni. See on 25% võrra rohkem kui aasta varem. Keskmiselt saadi kaunvilja 2,5 tonni hektarilt. Rapsi ja rüpsi kasvupind oli 60 200 hektarit ja see vähenes võrreldes 2023. aastaga 21%. Talirapsi jaoks oli aasta ebasoodne – saadi kaheksa aasta madalaim saagikus (üks tonn hektarilt). Lõplik rap-

Eesti ja Euroopa Liidu riikide keskmine piima kokkuostuhind.

si- ja rüpsisaak kokku oli 96 100 tonni, mis on keskmiselt 1,6 tonni hektarilt. Saak vähenes aastaga 30%.

Kartulit kasvatati kokku 3200 hektaril ja selle kasvupind vähenes aastaga 8%. Kartuli kogusaak oli 74 700 tonni, mis teeb elaniku kohta arvestatuna keskmiselt 54 kilogrammi. Köögivilja kasvupind suurenes ja oli mullu 1700 hektarit. Köögiviljasaak jäi kehva saagikuse tõttu siiski 23% madalamaks ja oli 33 200 tonni.

Puuvilju ja marju toodeti kokku 4400 tonni ehk kaks korda rohkem kui nende kasvatamiseks äärmiselt ebasoodsal 2023. aastal.

Piimatoodang aina suureneb

Statistikaameti andmetel osteti 2024. aastal põllumajandustootjatelt kokku 908 600 tonni piima, mis on 6% rohkem kui aasta varem. Tonni piima keskmine kokkuostuhind oli 2023. aastaga võrreldes 1% madalam ehk 431,76 eurot tonni eest. Kokku maksti põllumeestele piima eest üle 392 miljoni euro.

Piimatoodang moodustab umbes veerandi Eesti põllumajandustoodangu väärtusest ja mõjutab seega oluliselt Eesti põllumajandustootjate majandusseisu. Eelmise aasta alguses oli piima keskmine kokkuostuhind 425,87 eurot tonni eest. Suvel oli hind tavapäraselt madalam, kuid alates juulist on see pidevalt tõusnud. 2024. aasta detsembris maksti piimatootjatele piimatonni eest juba keskmiselt 480,22 eurot. Eesti piima kokkuostuhind sarnaneb Euroopa Liidu riikide trendiga ja sõltub

Põllumajandustootjatelt kokku ostetud piima kogus suurenes aastaga 6%.

Foto:

Allikas: statistikaamet

€/tonn

Eesti Euroopa Liit

Mahepõllundusmaa pindala aastatel 2013-2023.

suuresti olukorrast välisturul ning välisriikide nõudlusest, kuna arvestatav osa Eesti piimast ja piimatoodetest läheb ekspordiks. 2024. aasta detsembri EL-i riikide keskmine piima kokkuostuhind oli prognoositavalt 537,4 eurot tonni eest. Eesti piima kokkuostuhind oli 11% madalam.

Põllumajandustootjatelt kokku ostetud piima kogus suurenes aastaga 6%. Kokku on piimakogus viimase kümnendi jooksul suurenenud enam kui veerandi võrra. Esialgsetel andmetel toodeti 2024. aastal piimast kokku 247 500 tonni erinevaid piimatooteid, sealhulgas 109 800 tonni joogipiima, 64 800 tonni juustu ja kohupiima, 35 700 tonni hapendatud piimatooteid ning 3600 tonni võitooteid.

Mahepõllundusmaa pindala on suurenenud

Suure hüppe on viimase kümne aasta jooksul teinud kasutatava mahepõllumajandusmaa pindala. Mahepõllumajandus on mahepõllumajandusseadusele vastav keskkonda säästev ning looduslikku tasakaalu säilitav põllumajandussaaduste tootmine. Kasutatava põllumajandusmaa hulka kuuluvad sealjuures põllumaad, püsirohumaad, viljapuu- ja marjaaiad, puukoolid ja koduaiad, kus põllumajandussaaduseid kasvatatakse heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes.

Kui 2013. aastal oli Eestis 151 164 hektarit kasutatavat mahepõllundusmaad, siis 2023. aastal oli sellist maad

225 256 hektarit. Nii kasvas mahepõllundusmaa pindala kümne aastaga ligikaudu 74 000 hektari võrra. Sealjuures on viimasel viiel aastal püsinud mahepõllundusmaa pindala üsna samal tasemel, tehes möödunud aastal läbi 5800 hektari suuruse languse.

Samuti on olulise kasvu läbi teinud mesilasperede pidamine. See on viimase kümne aastaga suurenenud koguni 40% võrra. Kui 2013. aasta lõpus oli Ees-

tis 39 000 mesilasperet, siis 2023. aasta lõpus oli neid ligi 55 000.

Maa hind on kahekordistunud Maatükkidega toimus 2024. aastal kokku 17 623 tehingut, millest 10 601 olid hoonestamata ja 7022 hoonestatud maaga seotud tehingud. Haritava maa hektari mediaanhind oli 6557 eurot, mis on võrreldes 2023. aastaga sisuliselt muutumatu. Samas oli eelnevatel aastatel toimunud kiire hinnatõus, mistõttu võib hinnastabiilsust pidada turu rahunemise märgiks.

Haritava maa hinnad on viimastel aastatel nii kõvasti tõusnud, et kui võrrelda tänast hinda, siis see on võrreldes 2019. aastaga kahekordistunud ehk kui haritav maa maksis 2019. aastal ümardatult 3300 €/ha, siis praegu peab selle eest maksma 6557 €/ha.

Kõrgemad haritava maa hinnad on traditsiooniliselt piirkondades, kus on viljakamad mullad: Tartu, Lääne-Viru, Põlva, Jõgeva ja Järva maakonnas.

Kõige kõrgem haritava maa keskmine hind, 8049 €/ha, oli Põlvamaal, millele järgnesid Lääne-Virumaa (7237 €/h), Tartumaa (6985 €/ha) ja Valgamaa (6852 €/ha).

Loodusliku rohumaa hinnad on viimase viie aastaga kahekordistunud, jõudes 2019. aasta haritava maa tasemele, ehk et loodusliku rohumaa eest peab praegu maksma sellist hinda, mida tuli maksta 2019. aastal haritava maa eest.

Mesilasperede arv aastatel 2013-2023.

Allikas: statistikaamet

Allikas: statistikaamet

ha Mahepõllumajandusmaa

Tööjõud, millelt pole vaja maksta tööjõumakse

Üha keerulisem leida inimesi, kes oleks motiveeritud

farmitööd tegema, kuid loomad vajavad siiski hooldamist. Üheks valupunktiks on lehmade lüpsmine.

Võta appi robotlüpsisüsteem Lely Astronaut A5.

Robotlüpsisüsteemi näol on Teil võimalik saada tööjõud, mis ei lahku laudast vaid veedab seal tööd tehes kogu ööpäeva.

Nutikas karjakasvatus on Teie valik vaid

Teraviljakasvatuses tuleb teha õigel ajal õigeid otsuseid

Eelmise aasta parima taimekasvataja tiitli pälvinud Rait Hallimäe hoole all on teraviljapõlde üle 2000 hektari.

Kui mõelda tagasi viimaste aastate kliimauperpallidele, lõputuile kriisidele ja ühiskondlikele vapustustele, siis tundub, et teraviljakasvatajad peavad kasvõi kivist vett välja pigistama, et kulud ja tulud tasakaalu saada. Seetõttu on järjest määravamad nii klassikalised agronoomi teadmised kui ka uued agrotehnilised võtted ja lõpuks nende kombineerimine.

Ilmselt just neid kahte kombineerib omavahel ka eelmise aasta Eesti parimaks taimekasvatajaks nimetatud Rait Hallimäe, kes tegutseb agronoomina Tartumaal kolme ettevõtte juures. FIE Üllar Kaaver, Melior-M OÜ ja Rannu Mõis OÜ põldudel kasvatatakse teravilja, rapsi, põldhernest ning söödakultuure (heintaimi ja mais) ligikaudu 2100 hektaril.

Parima taimekasvataja tiitli välja andnud Maaelu Edendamise Sihtasutuse tutvustuses märgiti, et Hallimäe paistab silma jätkusuutlike ja keskkonnasäästlike lahenduste kasutamise poolest, teenides kasumit ka keerulistel aastatel.

Põllupidaja võimekuse panevadki proovile justnimelt keerulised aastad, mille poolest mõned viimased on eriti meelde jäänud.

Eelmise aasta talv oli taliviljadele erakordselt halb. Aastavahetuse käredad külmad, mis tulid lumeta maale, hävitasid enamiku rapsist. „Talirapsi oli maas 360 hektarit, millest kaks kolmandikku hävis täiesti, tagantjärele tarkusena oleks tulnud ka allesjäänud osa ümber külvata,“ ütleb Hallimäe.

Samas pani talioder katsumustele hästi vastu ja tema taliodrapõld oli eelmise aasta viljelusvõistlusel paremate seas, samuti hernepõld.

Detsembrist veebruarini on teraviljakasvatajal kõige rahulikum aeg, saab puhata, eelmise aasta tulemusi analüüsida ja uueks hooajaks plaane sättida. Uus hooaeg sai alguse juba sügisel, mil taliviljad külvatud said. Nüüd tuleb jälgida, kuidas need talvituvad, sest selle järgi saab teha juba prognoose tulevase saagi kohta. „Hetkel tundub, et põldude talvitumine on hea, sel aastal pole liiga teinud ei külm ega liiga paks lumikate,“ möönab Eesti parim taimekasvataja.

Eelmise aasta valusa kogemuse pinnalt otsustati sel aastal ettevõttes riskantsem osa taliviljadest siiski kindlustada. Suureks abiks on PRIA kindlustusmeede, mis katab makse 70% ulatuses.

Plaanide tegemisel

peab olema paindlik

Teraviljakasvatajad juhinduvad viie aasta külviplaanidest, kuid sellegipoolest tuleb mõnikord vajadusele vastavalt selles muutusi teha. Samas ütleb Hallimäe, et pikka plaani on ikkagi vaja. Enamasti külvatakse pärast talivilja suvivili, aga

Foto: Raivo Tasso

kui näiteks eelmisel aastal läks taliraps hukka, tuli mõelda, mis võiks olla selle alternatiiv.

Kliima on viimastel aastatel samuti sundinud põllumehi plaanidesse korrektiive tegema. Põuad on oluliselt hakanud saake vähendama ja seetõttu kasvatatakse rohkem talivilju, kuna need on põua suhtes vastupidavamad. Suvivilju on hakatud asendama vahekultuuridega.

Põllupidaja võimekuse panevadki proovile justnimelt keerulised aastad, mille poolest mõned viimased on eriti meelde jäänud.

„Kui ma 15–16 aastat tagasi noore agronoomina alustasin, kasvatasime enamasti suvirapsi, siis alles õppisime talirapsi kasvatama. Viimased 5–6 aastat ei ole enam üldse suvirapsi kasvatanud. Samas oleme märganud, et kahjurid, mis varasemalt kahjustasid enamasti suvirapsi, on nüüd kohandunud ja kolinud talirapsile. Kahjuriprobleem on väga suur, kaotame selle tõttu kuni kolmandiku talirapsi saagist. Kahjuritõrje aga on komplitseeritud, kuna Eestis ei ole ühtegi efektiivset süsteemset insektitsiidi talirapsile kasutamiseks registreeritud. Seetõttu peame kasutama kontaktseid insektitsiide, millega peame tegema 3–5 tõrjeringi, et kahjustusi minimeerida. Paraku on kahjurid kõige aktiivsemad just päeval, kuid on teatud perioode, mil pritsimine päevasel ajal on keelatud,“ kirjeldab Hallimäe olukorda.

Samuti on tema sõnul varasemate aastatega võrreldes hakatud mulda vähem harima, et selle struktuuri vähem häirida, mulla viljakuse hoidmiseks ning suurendamiseks kasvatatakse rohkem vahekultuure.

Muidugi on ka teraviljakasvatuses kasutusse võetud uut tehnoloogiat. Hallimäe sõnul on see areng olnud väga kiire ja alati ei jõua tehnoloogia ülikärme uuenemisega sammu pidada: „Oleme infotehnoloogilisi lahendusi püüdnud rakendada väetamisel. Kasutame selleks Yara Atfarmi rakendust, samuti Agriconi ja METK-i mullakaarte. See aitab küll põldude seisukorda jälgida, kuid eeldab suurt tööd kaartide koostamiseks ja

Täppisviljelus, väiksem mullahäiring ja vahekultuuride kasvatamine on Rait Hallimäe sõnul tema töös edu taganud. Foto: Lii Sammler

analüüsimiseks. Tehnoloogia on suureks abiks, aga ära ei saa unustada ka talupojatarkusi.“

Oskus tabada õiget hetke

Viljahinnad on juba pikemat aega enamvähem ühesugused olnud, väetiste hinnad kõrghetkedest allapoole tulnud, seega tuleb nii vilja müügil kui ka sisendite ostmisel olla väga hoolikas soodsate hindade hetke tabamises. Hallimäe on enda sõnul taimekasvataja ning müügija ostuotsused teeb Üllar Kaaver. „Meie viljamüük käib lihtsalt. Oleme ühistu

Viljahinnad on juba pikemat aega enamvähem ühesugused olnud, väetiste hinnad kõrghetkedest allapoole tulnud, seega tuleb nii vilja müügil kui ka sisendite ostmisel olla väga hoolikas soodsate hindade hetke tabamises.

KEVILI liige ja müüme selle kaudu. Muidugi kasutame osa omakasvatatud vilja ka loomakasvatuses, kuid suurem osa läheb müüki. Esimesed otsused vilja müügihindade fikseerimiseks teeme juba kevadel, kui on selge taliviljade seisukord pärast talvitumist. Viljamüük on aastaringne protsess ja kuna meil on ka kohta, kus vilja hoida, saab rahulikult sobivaid hindu oodata,“ selgitab Hallimäe.

Sisendite ostud püütakse aasta peale ära jagada. Kui hind on vastuvõetav, tuleb ära osta. Ka loomakasvatus toetab teraviljakasvatust oma lautadest pärit orgaanilise väetisega. Ehkki orgaanilist väetist on keerulisem ja kulukam põllule laotada, aitab see kõrgeid väetisehindu leevendada ja hoiab sisendeid stabiilsena.

„Üldiselt tuleb sisendid valmis osta talvel, enne kevadtööde algust. Aga kui ilmataat teeb oma korrektiivid ja näha on, et mõnel põllul suuremat saaki ei saa, pole mõtet ka väetist sinna laotada ja see jääb lattu ootele. Lihtsalt õigel ajal tuleb pidurit tõmmata ja loota, et need otsused on õiged,“ lausub aasta taimekasvataja.

Teraviljakasvatus nõuab üha

rohkem kalkuleerimist

Vilja müügihind on paljudel koristamise ajaks juba fikseeritud.

Foto: Anni Õnneleid

Teraviljakasvatus on Eesti põllumajanduse üks alustalasid ja järjest suurenevad saagid on muutnud teravilja ka riigi oluliseks ekspordiartikliks. Samas on teraviljakasvatus haavatav ekstreemsete ilmaolude tõttu, mis on kujunenud üsna tavapäraseks.

Selle väite tõestuseks võib tuua paar viimast aastat, mil nii suviste kui ka talviste ebasoodsate ilmaolude tõttu jäid saagid tippudest märkimisväärselt kehvemaks. Eelmise aasta kogu teraviljasaak oli 1,3 miljonit tonni, 2023. aastal oli see 1,2 miljonit ja rekordilisel 2022. aastal 1,5 miljonit tonni.

Eriti drastiliselt langes rapsi ja rüpsi kogusaak ning ka kasvupind. Talirapsilt saadi viimase kaheksa aasta kehvim saak ja see vähenes võrreldes eelmise aastaga koguni kolmandiku võrra. 2024. aasta algas tugevate miinuskraadidega ja täieliku lumekatte puudusega, mistõttu raps hävis ning kevadel tuli põllud uuesti külvata. Kevad aga üllatas maikuus alanud põuaga, kuhu lisandusid ka öökülmad,

ning seejärel juuli ja augusti pidevad vihmad.

Talikultuurid on ilmastikukindlamad

Statistika kohaselt moodustas kogu 349 200 hektari suurusest teraviljapinnast üle poole ehk 56% taliteravili. Kui üldiselt saadi eelmisel aastal hektari kohta keskmiselt 3,7 tonni, siis taliteravilja saagikus oli keskmiselt 4,4 tonni hektarilt, samas kui suvivilja saadi 2,9 tonni hektarilt.

Taliviljade osakaalu suurenemine ongi otseselt tingitud ilmastiku riskide maandamisest, sest pikad põuaajad kipuvad suviti korduma. Muutus taliviljade osakaalu tõstmiseks hakkas toimuma juba aastatel 2021–2022. Praeguseks on

enamik nisust ehk 80% kasvupinnast tali nisu all, samas taliodra osakaal on umbes kolmandik kogupinnast.

Kliimamuutust peegeldab ka asjaolu, et üha rohkem kasvatatakse Eestis maisi ja seda mitte üksnes haljasmassiks, vaid ka terade saamiseks. Pikemad ja soojemad suved ning meie kliimale sobivad sordid on maisist teinud kasuliku teraviljakultuuri.

Euroopa saagid vähenesid

Ka Euroopa teraviljakasvatust mõjutasid eelmisel aastal oluliselt ebasoodsad ilmastikuolud. Oli piirkondi, kus oli liigselt sademeid, esines nii külma- kui ka kuumalaineid ja harjumuspäraseks on muutunud suvised põuad ning liigkuumus, mis mõjutas enam suvivilju. Raskemad ilmastikuolud talvel avaldasid omakorda mõju taliviljadele.

Euroopas toodeti möödunud aastal 255 mln tonni teravilja, mis on viie aasta keskmisest väiksem, mõnes piirkonnas lausa 10% võrra. Toodang on langenud nii maisi kui ka odra osas, samas aga on suurenenud rukki- ja kaeratoodang.

Taliviljade osakaalu suurenemine ongi otseselt tingitud ilmastiku riskide maandamisest, sest pikad põuaajad kipuvad suviti korduma.

Kui vaadata terve maailma teraviljatoodangut, siis kõige enam kasvatatakse maakeral maisi – eelmisel aastal 1,2 miljardit tonni. Maisitoodang on pidevalt suurenenud ja ka nõudlus on kasvanud. See on tingitud maisi laialdasest kasutamisest loomasöödana, samuti selle etanooliks ja biokütusteks töötlemine. Maisi keskmine saagikus oli kuus tonni hektarilt.

Nisu toodeti ja tarbiti aastas 798 miljonit ja otra 170 miljonit tonni.

Kõige suurem kasvupind üle maa -

ilma on aga nisul, mida kasvatatakse 234 miljonil hektaril, sellele järgneb mais, kusjuures selle kasvupind on ka kõige rohkem suurenenud. Kõige rohkem on vähenenud aga rukki kasvupind.

Viljakaubanduses tuleb

kalkuleerida

Eelmisel aastal eksportisime veidi vähem kui viie aasta keskmine – 174 mln euro eest, mis moodustab 22–25% kogu toiduainesektori ekspordist. Meie nisu läheb peamiselt Hispaaniasse ja Nigeeriasse, oder Marokosse, Leetu, Saksamaale, kaer Hispaaniasse ja Lätti, rukis Hispaaniasse ning Saksamaale.

Teraviljakasvatajal tuleb lisaks ilmastiku riskide maandamisele hakkama saada ka vilja müügi ja sisendhindade kõikumisega, et need püsiks tasakaalus ning tagaksid kasumlikkuse. Viljahinnad rahvusvahelisel turul on väga kõikuvad ja neid mõjutab nii ilmastik kui ka poliitilised otsused. Veebruaris peetud Baltic Agro talveseminaril ütles ettevõtte viljakaubanduse juht Timo Sildvee, et hetkel on üks olulisem mõjutaja USA uus poliitika, mis lubab erinevaid ekspordi- ja impordimaksude tõuse, samuti jätkuv sõda Ukrainas ja Lõuna-Ameerika ebasoodsad ilmastikuolud.

Ehkki taliraps on põuale vastupidavam, ohustavad selle talvitumist lumeta külm ja ka liiga paksu lumekatte all ummuksisse jäämine. Foto: Lii Sammler

Teraviljakasvatajal tuleb lisaks ilmastiku riskide maandamisele hakkama saada ka vilja müügi ja sisendihindade kõikumisega, et need püsiks tasakaalus ning tagaksid kasumlikkuse.

Nimelt on maailm USA majanduspoliitiliste otsuste ootuses, mis võib kerEesti teraviljasaak aastatel 2014–2024.

gitada mitmete riikide ja regioonide tollimakse.

Seega tuleb põllumeestel vilja müügi ja sisendite ostmisel jälgida pingsalt hindu ning teha kalkulatsioone. Samas peab reageerima vajadusel väga kiiresti, sest hinnapakkumised kehtivad tihti vaid paar päeva.

Samal üritusel esinenud Lääne-Virumaa teraviljakasvataja Margo Klaasimägi tõi näiteks nende firmas Ariston Grupp toimiva müügistrateegia, mille kohaselt fikseeritakse poole tulevase saagi müügihind juba suvel, kui kultuuride seisukord on enam-vähem teada, ning lepingud vilja müügiks jaotatakse erinevate kuude peale. Tema sõnul on viljahinnad kõige madalamad just saagikoristuse ajal. Samal ajal, kui viljahinnad on languses, on aga põllumeeste kulutused kõige suuremad. Kui on piisavalt laopinda ja rahalises mõttes kannatab oodata, on kõige mõttekam vilja müüa aasta lõpus või uue aasta alguses.

2024. aasta viljelusvõistluse lõpuseminaril ütles regionaal- ja põllumajandusministeeriumi põllumajanduspoliitika osakonna juhataja Kristel Maidre, et taimekasvatuses on kõige olulisemaks väljakutseks riskide maandamine. Sealjuures peaks abiks olema teadus-arendustöö, et leida kliimale vastupidavaid kultuure, ja tuleks täiustada agrotehnikat taimede ilmastikukindluse tõstmiseks. Samuti on vaja leida tasakaal teraviljasektori konkurentsivõime ja kliimapoliitika vahel.

Allikas: Statistikaamet

SCANDAGRA EESTI

esimene valik põllumajanduses

MARGE PÄHKEL

ASi Scandagra Eesti viljaäri juht, juhtkonna liige

Põllumajandussektoris seisavad 2025.–2026. aastal ees mitmed väljakutsed. Tarbimise vähenemine nii kohalikul kui ka globaalsel turul, turgude volatiilsus ja ebastabiilsus ei loo kindlustunnet põllumajandustootjate seas. Aasta 2025 on alanud turgudel tormiliselt, millest ei ole jäänud puutumata põllumajandustootjadki.

Viimased kaks aastat on ilmastikutingimuste tõttu Eesti teravilja saak olnud tagasihoidlik, mida ei ole toetanud hindade liikumine, mistõttu on paljud põllumajandusettevõtted sattunud raskustesse. Põllumajandussektori �inantseerimine on muutunud riskantsemaks kui 3–4 aastat tagasi. Madalam saak tähendab aga vähem raha kogu sektoris ning vähem tööd kogu tarneahelas, sealhulgas logistikas ja sadamates. Samal ajal tarii�ide valguses ja alanud kaubandussõjas on veelgi keerulisem kaupa eksportida. Meid mõjutavad eelkõige Venemaa nisusaak, Lõuna-Ameerika sojaubade saak ja Hiina impordi otsused.

Eesti on eksportiv riik ja me ekspordime rohkem, kui ise tarbime: me toidame ennast ära ja me sõna otseses mõttes toidame ka maailma. Meie toidunisu liigub Aafrika riikidesse, söödaviljad teistesse Euroopa riikidesse.

Eesti teraviljakasvatus on teinud viimase 10 aasta jooksul läbi suure arengu ja nüüd on oluline, et geopoliitilistes tõmbetuultes püsiks elus kogu sektor – see on võtmetähtsusega Eesti toidujulgeolekut silmas pidades.

Scandagra Eesti on koostöös põllumajandustootjatega panustanud põllumajanduse arengusse ja oleme tõstnud tootjate efektiivsust, kvaliteeti

ja muidugi teadlikkust börsimaailmast. Teravilja, suurte toorainete, sisendite, sh väetiste, hinnad on seotud tooraine turgude liikumisega ja see on ka põllumehele uus reaalsus.

Scandagra roll on olla konsulteeriv nõuandja ja agronoom, et toetada jätkusuutlikku ja keskkonnasõbralikku põllumajandust. Kuna turg on kiiresti muutuv, on Scandagra eesmärk jagada põllumeestele pidevalt värsket turuinfot ja suurt pilti. Kui põllumehel läheb hästi, siis on meil toit laual!

Scandagra saavutas 2024. aastal häid tulemusi, määravaks said turgudel riskide maandamine ja eksport õigel ajal. Scandagra oli tugev partner vilja vastuvõtul. Investeeringud infrastuktuuri aitasid tagada kahekordsed teravilja mahud võrreldes 2023. aastaga ja turuosa suurendati kõikides sisendite tootegruppides vajaduspõhise lähenemisega. Samuti oli ettevõtte jaoks oluliseks elektri ja gaasi hinna �ikseerimine enda tootmisüksuste jaoks.

Viimastel aastatel on oluliselt kasvanud Scandagra roll tagada suurtoorainete saadavus loomakasvatajatele: Muugale impordime soja ja maisi laevadega, et tagada stabiilne saadavus. Aiapidajatele ja hobifarmeritele läbis uuenduskuuri Scandagra e-pood www.scandagra.ee

Roboteile on jõukohane näiteks puuviljade korjamine.

Pole tööd, mis robotile ei sobi

Põllumajandust on aastaid kimbutanud tööjõupuudus, sest maatööd seostatakse enamasti raske ja monotoonse füüsilise tööga. See on pannud teadlasi ja insenere otsima lahendusi põllumajanduse automatiseerimiseks ning robotiseerimiseks.

Prognooside kohaselt kasvab põllumajandusrobotite turg rahvusvahelise turuuuringute firma Marketsandmarkets andmetel hinnanguliselt 13,5 miljardilt dollarilt 2023. aastal üle 40 miljardile dollarile 2028. aastaks. Põllumajandusrobotite arengus domineerib hetkel Põhja-Ameerika, kus on automatiseerimisel pikad traditsioonid muudes sektorites, nagu toidu- ja joogitööstus, autotööstus, farmaatsia.

Robotid on juba aastakümneid töötanud lüpsifarmides, võimaldades sel moel vähendada oluliselt tööjõukulusid, lisaks on robotitele usaldatud söötmine, loomade tervise ja tootlikkuse hindamine, samuti karjamaade seire.

Aianduses leiavad robotid rakendust puu- ja juurviljade korjamisel ning pakkimisel, neid saab programmeerida põllukultuuride hooldamiseks, väetamiseks, umbrohu eemaldamiseks.

Umbrohu vastu võitlemiseks kasutavad ettevõtted arvutinägemist ja mitmesuguseid mehaanilisi tööriistu, mis võimaldavad robotitel kemikaalide ka -

sutamise asemel umbrohtu välja kitkuda. Teiste robotite nutikad pihustid on ühendatud arvutikaameratega, mis tuvastavad umbrohud ja suunavad neile liigile vastava herbitsiidi.

Aianduses leiavad robotid rakendust puuja juurviljade korjamisel ning pakkimisel, neid saab programmeerida põllukultuuride hooldamiseks, väetamiseks, umbrohu eemaldamiseks.

Robotputukad aga jäljendavad looduslike tolmeldajate käitumist ja välimust. Pisikesed masinad on varustatud andurite ja kaameratega. Mikroajamid võimaldavad neil iseseisvalt lennata, navigeerida ja taimi tolmeldada.

Hiljuti teatati, et Austraalia agroroboteid tootva firma AgBot põllundusrobot AgXeed on püstitanud uue jõudlusrekor-

di, harides 14 tunni jooksul üle 30 hektari põllumaad. Katse käigus külvati talinisu ja selle töökiirus oli 7 km/h.

Agrorobootika Eestis

Ka Eesti Maaülikoolis tegutseb agrorobootika töörühm ja viimase aja saavutustest on ette näidata spetsiaalne mehitamata roheenergia baasil töötav elektriline põllundusroboti prototüüp, mis on suunatud mustikaistanduste täppisväetamiseks ammendunud freesturbaväljadel.

„Robotite kasutuselevõtt aitab ühelt poolt kaasa põllunduse ja aianduse majanduslikule jätkusuutlikkusele, teisalt mängib see olulist rolli keskkonnahoidlikus lähenemises, sest tegemist on kestliku ja ressursitõhusa tehnoloogiaga,“ selgitas agrorobootika töörühma juht professor Jüri Olt.

Ammendunud freesturbavälju saab väärindada näiteks marjakasvatuse kaudu, aidates nii kaasa sealt eralduva süsihappegaasi sidumisele ning maastiku taaselustamisele. Robotväeturi kasutamine aitaks parandada marjakasvatuse majanduslikku jätkusuutlikkust, vähendades samal ajal vajadust inimtööjõu järele.

Freesturbaväli on oma olemuselt pehme ja soine ehk tagasihoidliku kandevõimega ning seetõttu on seal tavamasinatega liikumine ja toimetamine üsna keeruline. Spetsiaalselt sellisele pinnasele loodud robot saab sellega aga

FOTOD: SHUTTERSTOCK

kenasti hakkama. Ilma väetamata jääb sellisel pinnasel mustikataime saagikus tagasihoidlikuks.

Droonide ajastu on käes

Üha laialdasemalt leiavad põllumajanduses kasutust ka droonid. Täiustatud andureid kasutades jälgivad droonid taimede kasvu, tuvastavad nende stressi, mis võib olla põhjustatud haigustest ja kahjureist, jälgivad põllu temperatuuri ning pihustavad pestitsiide, vett või väetisi vastavalt vajadusele. Neid seadmeid saab kasutada ka pildistamiseks ja maa viljakuse mõõtmiseks, samuti mulla kvaliteedi jälgimiseks ja selle tagamiseks, et põllukultuurid ei kannataks põua või üleujutuse tõttu.

Loomakasvatuses kasutatakse droone rohumaade vaatlemiseks ja loomade liikumise jälgimiseks suurtel maa-aladel. Mõned droonid on varustatud termokaameratega, et tuvastada kõrge kehatemperatuuriga haigeid loomi.

Digitaalsed teenused ühel platvormil

Mulla seisundit ja sellega seotud teavet, põllukultuuride tüüpe ja väetamisvajadust jälgivad GIS-kaugseiresüsteemid ning -tarkvara. See süsteem aitab valida põllukultuuridele parima asukoha ja annab soovitusi mulla toitainesisalduse parandamiseks. GIS-tarkvara abil saab jälgida ka kariloomade tervist, viljakust ja toitumist.

Droonidelt saab pihustada vastavalt vajadusele väetisi, vett või taimekaitsevahendeid.

Tööstuses juba tuntud ja laialdaselt kasutatav süsteem SCADA (Supervisory Control and Data System) on välja mõeldud tehase protsesside visualiseerimiseks ja juhtimiseks. SCADA juhtserver koondab kõikidest seadmetest edastatavad andmed ühte keskkonda, et neid mugavalt jälgida ja vastavalt vajadusele kogu süsteemi juhtida.

Väikese tehase mõõdu annab välja ka kõrgtehnoloogiline viljakuivati ja selle täielikuks automatiseerimiseks ning juhtimiseks sobib SCADA süsteem samuti. Selle tõestuseks on Aru Põllumajanduse teraviljakompleks, mille renoveerimise ja laiendamise käigus ehitati see peaaegu täisautomaatseks. See tähendas, et protsessi ja selle alam-

Lisaks lüpsmisele on robotitele usaldatud lehmade söötmine, tervise ja tootlikkuse hindamine.

seadmete juhtimine sai toimuda nüüd operaatori ruumist, mitte füüsilisi hoobasid liigutades.

Selleks et kogu kompleksi juhtimine oleks võimalik, oli vaja luua SCADA süsteem, mis võimaldab juhtida, diagnoosida, saada ülevaadet ja teha saadud andmete põhjal vajalikke otsuseid kuivatusprotsesside parendamiseks.

Objekti juhtimine käib terviklikult SCADA süsteemi kaudu, mis võimaldab juhtida igat seadet. Kõigi andmete logimine võimaldab vajadusel tuvastada omavahelisi seoseid ning diagnoosida süsteemi tööd häirete korral.

SCADA funktsionaalsus on kasutatav ka väljaspool operaatoriruumi. Operaatoritel on tahvelarvutid, millega nad saavad SCADA-t kasutada ka kompleksis ringi liikudes.

Täiustatud andureid kasutades jälgivad droonid taimede kasvu, tuvastavad nende stressi, mis võib olla põhjustatud haigustest ja kahjureist.

Farmi- ja masinahaldus ühes programmis

Saksa põllumajandusmasinate tootja CLAAS on välja töötanud masinahalduse programmi CLAAS connect, mis ühendab farmi- ja masinahalduse, täppisviljeluse ja CLAAS-i hoolduse digitaalsed lahendused ühes kasutajaliideses. Programm annab otseühenduse teenuste pakkumiste ja digispetsialistidega, kes aitavad optimeerida masina jõudlust. Lisaks lihtsustab rakenduse ja CEMIS 1200 kaudu saadav ühendus reaalajas farmimasinate andmetega põllutöid nii farmi juhtidele kui ka töötajatele. CLAAS connecti süsteemis saavad kasutajad vaadata üksikasjalikult üksikuid masinaid ning hallata samaaegselt tööprotsesse ja masina kasutamist. Digitaalsete lahenduste ühele platvormile kombineerimise eeliseks on asjaolu, et tööprotsesse saab vaadata terviklikult planeerimise, dokumenteerimise ja analüüsi eesmärgil. CLAAS connect on kasutusel juba enam kui 30 riigis, sealhulgas Eestis.

Praegu on lihaveise kasvatamisel tasuvuse piiriks minimaalselt 150 ammlehma, mis suudab tagada kahe inimese töökoha.

Lihaveisekasvatus kosub mõõnaaegadest

Viimased aastad on meie lihaveisekasvatajatele olnud väljakutserohked. Kui veel viis aastat tagasi oli Eestis 79 000 lihaveist, siis selle aasta alguseks 65 255, mis tähendab umbes kümneprotsendilist karja vähenemist.

Üheks põhjuseks on olnud keerulised ilmastikuolud, mistõttu rohukasv jäi väheseks ja paljud karjad pidid söödanappuse tõttu tegevuse lõpetama või siis seda oluliselt vähendama. Samuti ei makstud vahepealsetel aastatel ammlehma toetusi ja lihahinnad seisid paigal.

Eelmisel aastal hakkasid lihahinnad tõusma, ent selleks sobivaid loomi napib. Kehvadel aastatel jäi hulk loomi üles kasvatamata, kuid lihalooma üleskasvatamine võtab aega ligi paar aastat. Samas on sisendhinnad olnud püsivalt kõrged ja kui lihahinnad tõusma hakkasid, otsustasid paljud müügi kasuks, et lõpuks tehtud kulutused tagasi saada.

Nagu teisteski põllumajandussektoreis, on lihaveisekasvatuses järjest olulisemaks saanud kuluefektiivsus. Lihatootmise kasumimarginaal on väike, seetõttu tuleb kõik kulud hoolikalt läbi mõelda ja kontrolli all hoida. „Kui ei õnnestu piirkonnast või tootmisest lähtuvalt hankida juurde suuremahulisi toetusi, peab väga hästi läbi mõtlema, kuidas oma tootmist planeerida. Sellistes kriisides jäävad alles tugevamad, kellel on rohkem loomi ja maad, võimalus ise varuda kogu vajaminev söödabaas ning ka põhjalikumad teadmised lihaveisekasvatusest,“ möönab Eesti Liha veisekasvatajate Seltsi esinaine Jane Mättik.

Eesti parim karjakasvataja aastal 2025, Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi esinaine Jane Mättik oma aberdiin-angustega.

Foto: Karl Mikovitš

Foto: Karl Mikovitš

Ta lisab, et praegu on lihaveise kasvatamisel tasuvuse piiriks minimaalselt 150 ammlehma, mis suudab tagada kahe inimese töökoha. Et aga ettevõte majanduslikult toimiks ja ettevõtjal ei oleks vaja ööpäev läbi rügada, peaks karja suurus olema 300–400 looma.

Tõuloomade müük on tapaloomade müügiga võrreldes stabiilsem, tõuloomade hinnad ei kõigu väga, ehkki pole ka viimastel aastatel oluliselt tõusnud. Seetõttu peab praktiliselt mõtlev lihaveisekasvataja olema võimalikult mitmekülgne. Eriti keeruline on end ära majandada just väiksemate karjadega. Lisaks liha- ja tõuloomadele tuleks kasvatada ka teravilja, heina ja teha silo ehk et kõike peaks olema natuke – munad ei oleks ühes korvis ja riskid oleks maandatud.

Jane Mättiku sõnul on lihaveisekasvatus väga pika tasuvustsükliga tegevus, kus investeerimisotsustest kasumini on väga pikk tee. Lihaveisekasvatuses on lisandväärtus palju väiksem võrreldes

piimakarjaga. Kui piimatoodangut lehma kohta saab erinevate tootmisvõtetega tõsta, siis ammlehmalt saab ikka vaid ühe vasika aastas. Ja kui lisandväärtus ei kasva, siis ei ole võimalik teha ka arenguks hädavajalikke investeeringuid.

Lihatootmise kasumimarginaal on väike, seetõttu tuleb kõik kulud hoolikalt läbi mõelda ja kontrolli all hoida.

Viimasel kahel aastal on ammlehma toetust jälle maksma hakatud, kuid need summad on väga väikesed, seda eriti just teiste EL-i riikidega võrreldes. „Meil makstav ammlehma toetus jääb sõltuvalt loomast 50 ja 130 euro vahele, kuid näiteks meie naabritel soomlastel

on see kuni 700 eurot,“ selgitab Mättik. Ja peamine vahe Eestiga on, et Soomes on liha- ja piimalehma toetused võrdsed, meil aga laiutab siin mitmekordne vahe piimalehma kasuks. Peamised, lehma ülalpidamiseks ja heaolu tagamiseks tehtavad kulud on aga võrdsed.

Vajadus liha väärindada

Kuna liha kokkuostuhinnad Eesti tapamajades on võrreldes Euroopa lähiriikidega madalamad, eelistavad kasvatajad müüa loomi otse näiteks Poola või siis noorloomadena nuumale erinevatesse Euroopa riikidesse. „Eestis ei ole seni loomade nuumamine veel nii rentaabel kui mujal ja üheks põhjuseks on meie väikesed karjad ning sellest tulenevalt kõrge omahind. Kuid lihaveisekasvatajate seltsis arutame ja proovime leida lahendusi, kuidas seda paremini organiseerida. Üks idee on luua ühine suurem nuumafarm, mis aitaks kulusid optimeerida,“ arutleb Mättik.

Eestis kasvatatud tõuloomad on kuulsust kogunud juba üle maailma.

Foto: Raivo Tasso

Samuti on Eesti loomapidajate jaoks probleem üha kallinevad söödahinnad. Põua-aastad ja kokkuostuhuvi araabia riikidesse kergitasid rohusöötade hinda, mis ühtpidi oli kindlasti kasulik ka loomakasvatajatele endile, kel jätkus sööta ka müügiks, kuid teisalt muutus kõrge hinnaga sööda loomast läbilaskmine mõttetuks ning tõstis tootmise omahinda.

Lihaveisekasvatajate soov on, et kodu maist liha väärindataks siin rohkem, mitte ei veetaks Poola ja Läti tapamajadesse või teiste riikide nuumafarmidesse – nii jõuaks kohalikelt rohumaadelt toodetud hea liha ju meie endi toidulauale ning sellest võidaksid kõik –nii tootjad kui ka tarbijad.

Meie geograafiline asend eeldab juba seda, et loomade transpordile tuleb suuremaid kulutusi teha. Samuti tuleb kohaneda piirangutega, näiteks loomade heaolu silmas pidavaid nõudeid või piiride sulgemisi arvestades. Ekspordil kolmandatesse riikidesse peab tegema väga suurt müügitööd. Seega peame konkurentsis olema mitte mahu, vaid kvali -

teediga, ja seda meil jagub, sest Eesti elusveised ja liha on just välismaiste kokkuostjate seas üha populaarsemaks muutunud.

Tõuloomade müük võrreldes tapaloomadega on stabiilsem, tõuloomade hinnad ei kõigu väga, ehkki pole ka viimastel aastatel oluliselt tõusnud.

Eelmise aasta lõpul Euroopa ja Lõuna-Ameerika vahel sõlmitud vabakaubandusleping Mercosur toob kindlasti siia odavat loomaliha, sest meie mahud pole sealsetega võrreldavad, samuti tootmistingimused ega kvaliteedistandardid. Meil on need vastavalt väiksemad, kulukamad ja kõrgemad. Samas on just moslemiriikides elatustase tõusnud ja hakatud rohkem tähelepanu pöörama just veiseliha kva-

liteedile. Seega peame müügiargumendina kasutama just liha kvaliteeti, selle marmorsust, mida kõikjal juba hinnata osatakse.

Liha kvaliteet on võtmeküsimus Liha kvaliteedi tõstmiseks on lihaühistutel koostatud kvaliteedikava, mis aitab veiste pidamise ja söötmisega liha kvaliteeti tõsta. Sellegipoolest võib meie lihaveiste liha kvaliteet olla vägagi erinev. Nii näiteks tõi šarolee tõugu veiseid kasvatav Reet Pikkmets välja, et meil on väga erinevaid lihaveisekasvatajaid: „Ühed kasvatavad looma lihaks, aga on ka neid, kellele loom on ainult maastiku hooldaja. Ka liha kvaliteet sõltub väga palju sellest, kas ta on maa hooldaja ja sööb võsa või elab korraliku silo peal ja kasvab lopsakaks lihaloomaks. Ma ei mõtle, et me peaksime loomad jõusööta täis toppima, vaid seda, et rohusööt oleks hästi korralik. Ka rohusöödal on vahe: on suur erinevus, kas see tuleb kultuurheinamaast või mahajäetud jäätmaast. Loomadel on vahe ja lõpptulemus sõltub sellest, millise baa-

si pealt ta tuleb. Seetõttu on sööda teema väga oluline.“

Lihaveisekasvatajate seltsi esinaine Jane Mättik peab väga oluliseks ka meie enda inimeste harimist, et nad oskaksid head liha hinnata: „Oleme tegelenud liha otseturustamisega, et kohalikele inimestele näidata, et meie toodetud liha on väga hea. Liha kvaliteet on üldse üks kõige olulisem näitaja meie jaoks. Kvaliteedikavadele toetudes saavad kasvatajad liha omadused soovitud tulemusteni viia.“

Tõuaretust tuleb vaadelda kompleksselt

Liha kvaliteet on ka tõuaretuse üks eesmärke. „Tõuaretus on samuti väga pika tsükliga tegevus ja seda peaks vaatama kompleksselt. Ehk et meie eesmärk pole üksnes võimsad lihaloomad, vaid ka see, et meie ammlehmad oleksid head poegijad, hea iseloomuga hoolitsevad emad. Samuti see, et meie lihaloomad saaksid endale hea maine. Just sel eesmärgil on

käivitatud ka jõudluskatsed lihaloomadele, mis on maailmas lausa unikaalne,“ räägib Mättik.

Viimasel kahel aastal on ammlehma toetust jälle maksma hakatud, kuid need summad on väga väikesed, seda eriti just teiste EL-i riikidega võrreldes.

Hetkel on meie karjades puhtatõulisi loomi 24% ja see annab ka parema väljundi loomade müügiks, kuid tõuaretust peaks suunama laiapõhjalisemalt, mitte üksnes lihatootmist silmas pidades.

Eestis kasvatatud tõuloomad on kuulsust kogunud juba üle maailma ja neid on eksporditud nii Türki, KeskAasiasse kui ka Aserbaidžaani.

Viimasel ajal on aga ekspordile tulnud piiranguid seoses transpordiga läbi Venemaa, samuti loomade heaolu nõudeid ja haiguspuhanguid silmas pidades. Päris mitmed riigid on hetkel nt elusveiste ekspordi keelanud lammaste katarraalse palaviku ehk sinikeele tõttu. Seetõttu on hakatud rohkem rõhku panema sperma ekspordile.

Eestis on alustatud veiste genoomuuringutega, mis annavad infot sõltuvalt tõust isegi kuni 17 aretuses olulise parameetri, sh liha kvaliteedi ja sööda kasutuse efektiivsuse kohta. Pika ja pideva aretustööga on jõutud sellele tasemele, et tõupulli müümisel tuuakse sinna juurde välja nii palju andmeid, kui on vähegi võimalik Eestis välja selgitada või siis teenusena välismaalt tellida. Enam ei saadeta katsesse juhuslikke loomi, vaid eelnevalt tehakse juba väga tugev selektsioon nii iseloomu kui ka muude parameetrite osas.

Samas on need uuringud väga kallid ja seda on üksnes omavahendite abil

Loomadega pärandniitude hooldamine annab paljudele farmeritele võimaluse lisaraha teenida. Pildil Muhu Liha ühistu lihaveised loopealsel.

Foto: Raivo Tasso

Foto: Muhu Liha

väga keeruline rahastada. Selle teemaga aitaks suuremas ja efektiivsemas mahus edasi minna see, kui riik ei kärbiks igal aastal veistele ette nähtud aretustoetust, sest ka aretustegevuste kulud kasvavad aasta-aastalt. Isegi kui uuringuid tehakse teiste riikide laboris, siis meie kogused on nii väikesed, et ühe testimise hind jääb väga kõrgeks.

Lihaveised hoiavad keskkonda

Jane Mättik arvab, et kui Euroopa Liit pürgib kliimaneutraalsuse poole, siis tuleks igati kaitsta kohalikku lihaveisekasvatajat, sest selliselt toodetud liha on väikseima jalajäljega: „Kui vaadata looma kasvatust kliimaseaduse ja taastava põllumajanduse kontekstis, mis praegu suurt kõlapinda tekitab, on viimane aeg mõista, miks meile on vaja kariloomi, kes tegelikult ka väljas karjamaal käivad. Selles osas ma tõesti loodan, et hiljemalt järgneva paari aasta jooksul settivad need asjad paika ja meil on siis veel piisavalt karjatatavaid loomi ehk lihaveiseid, kellega rohumaid hooldada. Ja lisaks toota orgaanilist väetist

ehk tahesõnnikut, mis on mulla elustiku tagamiseks väga-väga oluline. Praegu meil seda igal juhul napib ja see on tõsine defitsiit.“

Peame konkurentsis olema mitte mahu, vaid kvaliteediga, ja seda meil jagub, sest Eesti elusveised ja liha on just välismaiste kokkuostjate seas muutunud üha populaarsemaks.

Kuna lihaveistel on oluline roll pärandniitude hooldusel, siis viimaste uudiste kohaselt hakkab riik seda tegevust suuremal määral toetama. See annab paljudele farmeritele võimaluse täiendavat tulu saada, kuid paraku loob see lihaveisekasvatajate seas ka ebavõrdsust. Nimelt on piirkondi, kus on palju pärandniite, kuid

ka selliseid, kus neid ei ole üldse, ja seega puudub ka vastavale toetusele ligipääsu võimalus. Viimaste andmete põhjal taotles seda vaid u 19% lihaveise kasvatajatest.

Lihaveistest on üldse hakatud rohkem rääkima keskkonna ja taastava põllumajanduse aspektist, sest karjamaal käiv kari aitab kaasa muldade taastumisele. Mõju mullale, mis karjatamisega tekib, ei ole negatiivne ehk et kari oma elutegevusega aitab mulla taastootmisele ja selle kaudu ka elurikkuse kasvule kaasa.

Peale kõige muu on lihaveisekasvatus selline valdkond, millega alustamine ei nõua nii suuri investeeringuid kui mõni teine valdkond ja seda saab arendama hakata järk-järgult. Seega on see ala, millega saavad oma äri alustada ka noored farmerid, kes on otsustanud jääda elama maale oma kodukanti või maale kolida. See on võimalus pidada väiksemat talu ja elada looduslähedast elu, samas toota loodus- ja loomasõbralikult, hoida kodukoha maastikke ja külakultuuri.

Kindlusta saak

PRIA pilk on kliendisuhetel

PRIA sulest on mitmel korral ilmunud lugusid, kuidas liigume oma teenustega samm-sammult klientidele lähemale. Tõsi on, et me ei peaks tegema mitte ühtegi liigutust ilma, et see looks kliendile väärtust. Käesolevast aastast on PRIAs eraldi meeskond, kelle ülesandeks on klientide kasutajakogemuse parendamise ning mugavusküsimuste eest seismine.

TEKST: TAAVI TAMM , PRIA KLIENDIHALDUSJUHT

Küsimus, kas teenus lihtsalt töötab, erineb oluliselt sellest, kui mugav seda kasutada on. Esimene neist on hädavajalik, teine aga sõltub subjektiivsest ootusest. Sageli seatakse esikohale teenuste tehniline toimimine ning kasutaja praktiline kogemus jääb tagaplaanile. Ometi võib see, mida meie peame mugavusküsimuseks, olla kliendile kriitilise tähtsusega. Kliente kaasates ja teenuseid täiustades oleme PRIAs sellele teemale põhjalikult keskendunud. Mitmed parendused on tehtud, töös ja tulemas.

PERSONAALNE

KLIENDITEENINDUS

Kindlasti olete kuulnud lugusid, et PRIA taotluste esitamine on väga keeruline ning ilma välise abita on toetusraha kättesaamine sisuliselt võimatu. Maaelu toetamiseks liiguvad suured summad, seega tõepoolest vajab taotlusprotsess süvenemist ja tähelepanu. Küll aga varjutavad need lood olulist – nimelt seda, et PRIA spetsialistid pakuvad klientidele tasuta igakülgset nõu ja abi.

Juba alates 2023. aastast saavad kliendid teatud toetuste puhul kasutada juhendamisteenust, kus saab koos juhendajaga üle vaadata taotlemiseks vajalikud dokumendid ja plaanid. Samuti teenindavad kliente esmaspäevast reedeni infotelefonid ning küsimusi saab esitada ka meilitsi. Tänavu alustasime üldkontaktide korrastamisega, ühendasime meiliaadresse ja vähendasime erinevate telefoninumbrite arvu, et klient ei peaks pikalt juurdlema, kuhu ta oma küsimuse suunama peaks.

Samuti parandasime silmast silma teeninduse kättesaadavust: varasema kolme päeva asemel saab nüüd PRIA maakondlikes esindustes käia neljal tööpäeval, esmaspäevast neljapäevani. Selle eelduseks oli broneerimispõhisele süsteemile üleminek: alates 1. aprillist töötavad kõik maakondlikud esindused üksnes broneeringute alusel, mida saab hõlpsasti teha veebis pria.ee/broneering või toetuste infotelefonile helistades. Aja eelnev broneerimine tagab kliendile personaalsema teeninduse: ta ei pea ootama järjekorras ning kohutumise aeg on segamatult vaid tema küsimustele vastamiseks. Veelgi enam – teenindaja saab end kliendi eripäradega kurssi viia, et koostöö sobiks kui rätsepaülikond.

KIRI PRIALT EI TOHI TEKITADA ÄREVUST

2024. a sügisel alustasime põhjaliku tööga, et meie kirjalik suhtlus selgemaks, lihtsamaks ning sõbralikumaks muuta. Kogu protsessi läbisime koos klientidega, sest just nemad on oma kogemuse kõige paremad eksperdid. Ühises töötoas kaardistasime, millistele küsimustele klient vastuseid otsib

ning loodud mudeli põhjal kirjutasime erinevaid pindala- ja loomatoetuste taotlejatele mõeldud teavitustekste ümber.

Tekstide uusi versioone testisime kahes etapis ning tegime parendusi. Esimesed uuendatud otsused jõudsid toetuste taotlejateni juba eelmise aasta detsembris ning need on toonud positiivset tagasisidet. PRIA võttis kasutusele ka reegli, mille järgi peab iga klient esimese 30 sekundi jooksul aru saama:

• mis toimub ja kuidas see teda puudutab?

• miks nii on?

• mida ta nüüd tegema peab või teha saab?

Pealtnäha lihtsad muudatused on toonud juba käegakatsutavaid paremaid tulemusi. See ei tähenda muidugi, et alates tänasest tuleb PRIAst ainult puhast kulda. PRIA saadab aastas sadu tuhandeid kirju ning ümberharjutamine võtab aega. Oluline on, et astume selgekeelsema tuleviku poole ning palume klientidel alati julgelt tagasisidet anda.

LIHTSAM TAOTLUSPROTSESS

Loomakasvatuse otsetoetuste taotlemisel oleme juba mitmel aastal kasutanud lihtsustatud taotlusvormi ning taotluse esitamine võtab aega vaid mõne minuti. Sellest ja klientide tagasisidest inspireerituna oleme mais-juunis toimuva pindala- ja maaelu arengu loomapõhiste toetuste taotlusvooruks välja töötanud eeltäidetud taotlusvormi. Selle täitmisel võetakse arvesse varasema aasta taotlemise andmed ning registriandmete hetkeseis. Kiire ja lihtsa taotlemise aluseks on korrektsed ja ajakohased andmed registris.

joonistama hakata. Kui põllud saavad enne lumesula korda, jääb pärast vaid vaev need taotlusele lisada. Varem sai põlde joonistada vaid üpris vahetult enne taotlusperioodi algust, kuid nüüd ei pea selle tegevusega sahmima toidutootjale kõige kiiremal ajal, kui päike juba taevas ja kevadtööd täies hoos.

MIDA SELLEL AASTAL VEEL OODATA?

Pealtnäha lihtsad muudatused on toonud juba käegakatsutavaid paremaid tulemusi.

Käesoleval aastal keskendub kliendisuhete meeskond vundamendi ladumisele läbi tagasiside süsteemi loomise, klientide segmenteerimise ja kliendihaldussüsteemi arenduse. Selle kõrval tehakse aga mitmeid suuremaid ja väiksemaid parendusi, mille järgi kliendid juba varem on soovi avaldanud. Klienditeeninduse kättesaadavuse parandamine, eeltäidetud pindalatoetuse taotlus ning kirjade ja otsuste lihtsustamine on esimesed sammud pikal teekonnal. Infosüsteemide edasiarendustest on töös e-PRIA avakuva täiustamine, et klient saaks parema ülevaate enda andmetest ning mugavamalt toetuste taotluse täitmisega alustada või pooleliolevat taotlust jätkata. Samuti korrastame toetuste taotlemise rippmenüü, loome võimalused oma dokumentide vaate korrastamiseks jms. Teisisõnu – võtame ükshaaval ette neid klientide avaldatud muresid, millest oleme juba teadlikud ning mille lahendamine meie teenuste kasutamise oluliselt mugavamaks muudab.

Tänu e-põlluraamatu funktsionaalsuse lisandumisele on oluliselt lihtsam ajakohasena hoida ka oma põlluandmeid, kuna e-PRIA põldude haldamise teenus on aasta ringi avatud ning kliendid saavad oma põlde varakult

PRIAl täitub tänavu 25. tegutsemisaasta. Teame hästi, et paljud need muudatused on olnud pikalt oodatud, kuid ettevalmistused on võtnud omajagu aega. Oluline on, et seisame kindlalt klientide kõrval ning aeg on küps hüpeteks, mis meie teenuseid põlluharijatele kergemaks muudavad. Ainult niimoodi saame täita enda olulist ülesannet – olla maaelu arengupartner.

Euroopa mullakokkuleppe peamine eesmärk on vähendada inimtegevuse negatiivset mõju muldadele.

Terve muld on terve elu alus

Muld on põllumehe jaoks kõige olulisem ressurss ja kogu tootmise alus. Muld kasvatab meile toitu, kuid tagab ka toitainete ringluse, reguleerib ja puhastab vett. Muld on seega kogu elamise alus, kuid intensiivne põllupidamine on muldade kvaliteeti ohtliku piirini halvendanud.

FOTOD: SHUTTERSTOCK

Kuna muldade olukord üle maailma on drastiliselt halvenenud, on hakatud otsima võimalusi selle tendentsi muutmiseks ja muldade hea seisukorra taastamiseks. Sel eesmärgil käivitas Euroopa Komisjon 2021. aastal mullakokkuleppe, eesmärgiga leida lahendusi ühiskonna suurimatele katsumustele, milleks on kasvav rahvastik ja vajadus toota järjest enam toitu, muutuv kliima ning kahanevad loodusressursid.

Kuigi Eesti muldade olukord pole kõige kehvem, tuleb siiski olukorda seirata ja vältida vigu, mida mujal on varasemalt tehtud. Seetõttu tuleb riiklikul tasandil jälgida, millises seisundis on muld kui peamine toidu tootmiseks va-

jalik loodusvara. Lisaks sellele on muld ökosüsteemis süsinikuringluse üks olulisemaid lülisid. Võrreldes atmosfääriga sisaldab muld kolm korda rohkem süsinikku, mistõttu väikesed muutused mulla süsinikuvarus võivad kaasa tuua märkimisväärseid muutuseid atmosfääri CO2 kontsentratsioonis.

Kuigi Eesti muldade olukord pole kõige kehvem, tuleb siiski olukorda jälgida ja vältida vigu, mida mujal on varasemalt tehtud.

Selleks et muldade olukorrast ülevaade saada, peab neid uurima. Mulla analüüsimine annab põllumeestele väärtuslikku teavet mulla toitainete sisalduse, pH, orgaanilise aine ja mikroobide aktiivsuse kohta. Regulaarselt tehtavate testide abil saavad põllumajandustootjad hinnata, kuidas mullas sisalduv on taimedele kättesaadav. Niimoodi saab tuvastada võimalikke puudujääke või saasteaineid, mis võivad pärssida põllukultuuride kasvu.

Mida mullaproovid näitavad?

Mullaproovidega saab kindlaks teha, mil määral sisaldab muld olulisi toitaineid fosforit ja kaaliumit ning mikroelemente tsinki, boori ja mangaani. Teades, millistest toitainetest on puudus, saavad põllumajandustootjad optimeerida väetamist, toetades taimede kasvu ja vähendades kulusid sisenditele.

Mulla happesus või leelisus mõjutab toitainete kättesaadavust taimedele. pHväärtuse kontroll võimaldab teha kohandusi, näiteks lubja lisamist pH tõstmiseks või väävli kasutamist selle alandamiseks, mis tagab optimaalsete tingimuste säili-

tamise. Lisaks määrab mulla pH ka selle, milliseid kultuure on võimalik üldse põllul kasvatada.

Mullaanalüüsid tuvastavad seal sisalduvaid saasteaineid, nagu raskmetallid või pestitsiidid, mis võivad koguneda ja ohustada nii põllukultuure kui ka tarbijaid. Saasteainete tuvastamine ja kontrollimine aitab kaitsta põllukultuuride tervist ning tagada tarbijate ohutust.

Kokkuhoid analüüside kaudu

Kuigi mulla analüüsimine võib tunduda lisakuluna, toob see sageli kaasa pika ajalise kokkuhoiu, kuna optimeerib sisendite kasutamist ja toob kasu nii majanduslikult kui ka keskkonna mõttes.

Analüüside abil saab paika panna väetiste kasutamise. Väetised on kulukad ja võivad valesti kasutamisel põhjustada keskkonnakahjusid. Mulla analüüsimine võimaldab täpset toitainete lisamist, vähendades liigset väetise kasutamist ja kulusid.

Terve mulla haldamine tagab suurema saagikuse, kuna see toob esile haigustele, kahjuritele ja ilmastikuoludele vastupidavamad taimed. Uuringud on näidanud, et regulaarne mulla analüüsimine ja teadlik toitainete majandamine suurendavad saagikust märkimisväärselt.

Ülemäärane väetamine ja halb mulla hooldus võivad põhjustada mulla erosiooni, põhja- ja pinnavee reostust

ning kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Mullaanalüüsid toetavad säästlikke meetodeid, aidates rakendada taastavaid tavasid, mis suurendavad mulla orgaanilise aine sisaldust ja soodustavad süsiniku sidumist, leevendades kliimamuutuste mõju.

Mullaanalüüsid tuvastavad seal sisalduvaid saasteaineid, nagu raskmetallid või pestitsiidid, mis võivad koguneda ja ohustada nii põllukultuure kui ka tarbijaid.

Mulla analüüsimise sagedus sõltub põllukultuuridest, mullatüübist ja majandamisviisidest. Üldiselt soovitatakse väljakujunenud põldude puhul analüüse teha vähemalt iga viie aasta tagant, nagu näevad ette ka PRIA nõuded. Oluliste muudatuste, näiteks külvikorra või väetamismeetodite korral, võib sagedasem analüüsimine olla kasulik.

Mulla analüüsimine on osa suuremast mulla tervise juhtimise kavast. Täiendavalt on mullatervise turgutamiseks kasu näiteks vahekultuuride kasvatamisest. Rukki või ristiku külvamine parandab mulla struktuuri, säilitab toit-

aineid ja suurendab orgaanilise aine sisaldust.

Samuti tuleb leida sobiv viljavaheldus, mis tasakaalustab mulla toitaineid ja katkestab kahjurite tsükli.

Samuti on muldadele kasulikum mullaharimise vähendamine. Sellega kaitseme mulla struktuuri, väheneb erosioon ja hoogustub mikroobide tegevus.

Tipptehnoloogia mulla analüüsimiseks

Tänapäeva tehnoloogia võimaldab täpseid ja reaalajas tehtavaid mullaanalüüse. Täppispõllumajanduse vahendid, näiteks mobiilirakendused ja andurid, pakuvad tootjatele väärtuslikku teavet taimede toitainete kasutamise, kastmisvajaduse ja kahjuritõrje kohta. Keerukamad laboratoorsed meetodid võimaldavad analüüsida mulla bioloogilisi ja süsiniku sidumise omadusi.

2019. aastal alustas tööd Eestis välja töötatud teaduspõhine põllumajandusplatvorm Paul-Tech. See mullajaam võimaldab põllumeestel teha täpsemaid igapäevaseid otsuseid tänu reaalajas vaadeldavatele mullaandmetele. Ettevõte kasutab mullaandureid, mis on välja töötatud mitme põlvkonna teadusuuringute põhjal, et mõõta väetiste efektiivsust pinnases ning anda põllumeestele ülevaade erinevatest protsessidest mullas.

Mullajaam mõõdab ööpäev läbi kahe tunnise intervalliga mullavee

Mullakaeved näitavad viljaka kihi osakaalu ja vihmausside aktiivsust pinnases.

Foto: Lii Sammler

BISON SARJA TOOTED

BISON GRAB

Sobib ideaalselt talupidamisse ja materjali käitlusesse

Kaal: 100 kg

BISON 300 PRO VÕSAGILJOTIIN

Sobib 9–21 t ekskavaatoritele

Kaal: 600 kg

BISON M700 MÄTASTAJA

Tera 700 mm lai ja vahetatav Valmistatud Hardox terasest

Kaal: 410 kg

BISON TITAN GRIP

Toodame 1,57–57t ekskavaatoritele, 5t–12t ekskavaatoritele, 12t–18t ekskavaatoritele

BISON MAXI REHA

Laius: 2500 mm

Kaal: 660 kg

Valmistatud Hardox terasest

BISON 230

Sobib 9t ja väiksematele ekskavaatoritele

Kaal: 300 kg

TEEME ERINEVAID TÖID ÜLE EESTI JA KA SOOMES

• Põllumajanduslik ehitus (karjalaudad, hoidlad vms)

• Kaeve- ja planeerimistööd ekskavaatoriga Cat 315

• Pinnase vedu traktoriga

• Võsalõikus giljotiiniga, materjali väljavedu, hakkepuidu purustamine

• Metsakraavide kaevamine

• Maapinna mätastamine

• Metsamaast haritava maa rajamine, kändude juurimine jne

• Betoonitööd

Baltstar Grupp OÜ | Kalda tn 5, Antsla, Antsla vald, Võru maakond Baltstar Grupp OÜ | Tel 5660 6675 (Kalmer, ehitus) | Tel 5674 9277 (Stevel, masinateenus)

www.baltstargrupp.ee

Mullaproovidega saab kindlaks teha, mil määral sisaldab muld olulisi toitaineid fosforit ja kaaliumit ning mikroelemente tsinki, boori ja mangaani.

elektrilisi omadusi. Mõõdetud andmed kuvatakse reaalajas veebipõhisesse kliendiportaali.

Üks Paul-Techi jaam on varustatud kahe anduriga: kõrgem andur on 8 cm sügavusel ja madalamal asetsev andur 16 cm sügavusel. Sellisel moel on võimalik jälgida toitainete liikumist erinevates mullastiku kihtides ja kihtide vahel. Seeläbi saab hinnata, kas toitained on valdavalt taimede juurestiku piirkonnas ja ka taimedele kättesaadavad või on need liikumas sügavamatesse kihtidesse.

Mullajaam võimaldab põllumeestel teha täpsemaid igapäevaseid otsuseid tänu reaalajas vaadeldavatele mullaandmetele.

Veebirakendusest on võimalik näha, kas ja millal on väetisega antud toitained vabanenud ning kui palju on taimik mingiks hetkeks toitaineid tarbinud. Näiteks kui mulla liigse kuivuse tõttu ei ole toitained vabanenud, saab teha otsuseid uueks pealtväetamiseks.

Enne taimiku vegetatiivset arengut ja pärast saagikoristust mõõdetud and-

mete põhjal on võimalik jälgida mulla toitainete bilanssi. See tähendab, et on näha, kui palju on toitaineid enne külvi ja kui palju on neid järel pärast saagikoristust. See annab võimaluse teha valikuid vahekultuuri kohta ja näha majandamise efektiivsust. Seeläbi saab teha täpseid otsuseid, mis kajastavad põllu tegelikku hetkeolukorda.

Lisaks saame infot mulla niiskussisalduse ja temperatuuri kohta. Mulla niiskuse põhjal on võimalik näha, kas mullavee kättesaadavus taimedele on liigne, optimaalne, kehv või kehvemapoolseks muutumas. Samuti näeb seda, kas taimik on juba põuastressis, kuigi põlluvaatlusel see visuaalselt tuvastatav pole.

Eesti tehnoloogia levib laiemalt

Lisaks Eestile tegutseb Paul-Tech ka Soome ja Rootsi turul ning eelmisel aastal laienes ettevõte Ühendkuning riiki, kus on praeguseks kasutusel üle saja mullajaama.

Huvitava faktina võib märkida, et nüüdsest tegeleb mullajaam ka legendaarse Sherwoodi metsa tammepuu seire ja kaitsega. Eelmise aasta lõpus paigaldas Paul-Tech Sherwoodi metsa Nottinghamshire’is Suurbritannia kuulsaima tammepuu – legendaarse Robin

Euroopa mullakokkuleppes on fikseeritud kaheksa peamist eesmärki:

Vähendada inimtegevuse negatiivset mõju muldadele.

Säilitada mulla orgaanilise süsiniku varusid.

Parandada mulla struktuuri.

Vähendada muldade saastamist ja taastada muldi efektiivsemalt. Vältida erosiooni.

Vähendada kõrbestumist.

Vähendada muldadele ehitamist ja suurendada linnamuldade taaskasutamist.

Suurendada ühiskonna teadlikkust muldade rollist ja olulisusest.

Hoodiga seotud The Major Oaki juurde kolm mullajaama, et jälgida ja toetada selle ajaloolise tamme tervist. Hinnanguliselt tuhandeaastane Major Oak on legendidega tihedalt seotud – väidetavalt kasutas Robin Hood seda oma peidupaigana. Tänapäeval meelitab see ikooniline tamm igal aastal Sherwoodi metsa ligi 350 000 külas-

Mullajaama andmetele tuginedes saab ettevõtja järgmist infot:

Kuidas kulgeb taimede sügisene areng?

Kuidas möödub talvitumine?

Millal ja kui palju väetada?

Kas taimed on kriitilistel kasvuperioodidel toitainete ja veega varustatud?

Kas taimikul võib olla stress, mida silmaga ei näe?

Millise normiga kasvuregulaatorit kasutada?

Millise normiga fungitsiidi kasutada ja leheväetamist teha?

Millal peab taimekaitseprits põllul olema ja kui keerulisi segusid taimik antud ajahetkel kannatab?

Kui suureks kujuneb saak?

Kas kõik toitained kasutati kasvuperioodil ära?

Kuidas on erinevad saagiaastad omavahel võrreldavad?

tajat üle maailma, olles nii Suurbritannia looduspärandi sümbol kui ka populaarne turismiobjekt.

Puu hooldamiseks on aastate jooksul rakendatud erinevaid meetmeid, alates tugistruktuuridest kuni taradeni, mis kaitsevad mulda ja juuri. Seni on tamme ümbruse mulda perioodiliselt testitud, et hinnata selle kvaliteeti ja tuvastada võimalikke ohte puu tervisele. Mullajaama abil saavad eksperdid nüüd aga reaalajas jälgida mulla seisundit, sealhulgas niiskust, temperatuuri ja toitainete taset, mis aitab hinnata puu tervist ning kohandada hooldusmeetmeid vastavalt vajadusele.

Mullajaama abil saavad eksperdid nüüd reaalajas jälgida mulla seisundit, sealhulgas niiskust, temperatuuri ja toitainete taset.

pinnas sisaldab. Paul-Techi mullajaam pakub meile võimaluse paremini mõista hüdroloogiat – veevajadust, liikumist ja imendumist. Toitainete kättesaadavus on samuti suur fookusala, ja võimalus seda reaalajas jälgida on märkimisväärne eelis,“ kommenteeris SoilBioLabsi tegevjuht Simon Parfey. Paul-Techi tegevjuht Mikk Plakk märkis, et nende mullajaamu kasutatakse peamiselt põllumajanduses, et aidata põllumeestel teha andmepõhiseid otsuseid. Selle projektiga saab aga rakendada seda tehnoloogiat täiesti uuel viisil – ajaloolise ja ökoloogiliselt tähtsa puu kaitsmiseks.

Briti Kuninglik Linnukaitseühing (RSPB), mis haldab Sherwoodi metsa, on aastaid teinud koostööd Ühendkuningriigi juhtiva mullamikrobioloogia laboriga SoilBioLabs. „Oleme aastaid analüüsinud Major Oaki ümbritsevat mulda, uurides selle mikrobioloogiat, sealhulgas seeni ja baktereid, mida see

The Major Oak sai oma nime antiigiuurija major Hayman Rooke'i järgi, kes kirjeldas seda esmakordselt 1790. aastal. Tamm kaalub hinnanguliselt 23 tonni, selle tüve ümbermõõt ulatub 10 meetrini ning võra laius 28 meetrini. The Major Oak on tänapäeval populaarne sihtkoht, mis paelub nii looduse kui ka ajaloo austajaid.

Sherwoodi metsa legendaarse tammepuu kaitsesse annab oma panuse ka Eesti firma Paul-Tech.

Sama kvaliteet nii Eesti koduaias

kui Hollandi tipptehnoloogiaga kasvuhoones

Eesti Tervise Arengu Instituut on värskelt uuendanud toitumissoovitusi, kus taimse toidu osatähtsus on taas suurenenud. Eesti riigi isevarustatuse tase köögiviljadega on vaid 38% ja puuviljadega napp 12%. Enamik tarbitavast jõuab meieni lõunapoolsetest riikidest, kus on taimekasvatuseks soodsamad tingimused. Kuid siiski saame väita, et suurem osa köögi- ja puuviljadest on kasvanud Eesti mullas ehk turbast toodetud kasvusubstraadis.

Turvas on väärtuslik maavara ja mängib võtmerolli üha suureneva taimse toidu nõudluse rahuldamises. Enamik köögivilju kasvab kasvuhoonetes. Sealne suletud keskkond võimaldab ökonoomsemalt kasutada piiratud ressursse, nagu substraat, vesi ja toitained. Kui taimedele pakkuda ideaalseid kasvutingimusi, siis saab ühelt ruutmeetrilt pea 20 korda suurema saagi ning selleks kulub 4 korda vähem vett kui tavapärase avamaakasvatuse juures.

Praegusel hetkel on turvas eelistatuim kasvusubstraadi baaskoostisosa tänu oma paindlikkusele ja mitmekülgsetele omadustele. Tegemist on n-ö puhta lehega, mis pakub taimede kasvuks ideaalset vee- ja õhurežiimi ning on madala pH ja toitainete sisalduse tõttu kergesti kohandatav erinevate kultuuride kasvatamiseks.

Väikese mahukaalu tõttu on turvast efektiivne transportida ka kaugematesse riikidesse. Eesti turbatooted on maailmas väga hinnatud. Tegemist on tootega, mille nõudlust ei ole räsinud majanduslikult ebastabiilsed olud. Näiteks Eesti Statistikaameti kaubavahetuse väärtuse poolest on turvas 17. toode HS4 tasemel. Peamised ekspordi sihtriigid on Hiina, Holland, Hispaania.

Aeg-ajalt kuuleb turbast ka negatiivses võtmes. Seda küll mitte taimekasvatajate käest, kes tänasel päeval alternatiivseid lahendusi ei näe, vaid ametnikelt, kelle töös valitsevad tabelid ja määrused.

Turbale omistatakse kõrgeid CO2 heite näitajaid. Vastavasisuline metoodika on pärit ajast, kui turvas leidis peamiselt kasutust energeetika valdkonnas. Tõesti, sel ajal koguti turvast suvel ja talvisel perioodil kasutati seda katlamajades kütteks. Siis oli kohene 100% süsinikuheide põhjendatud.

Tänasel päeval kasutatakse 98% turbatoodangust taimekasvatuses. Tartu ja Tallinna ülikooli kõige värskem turbateemaline uurimistöö jõudis järeldusele, et u 98% algselt turbas sisalduvast süsinikust liigub pärast vahetut taimekasvatuses substraadina kasutamist mulda, tõstes seal mulla üldist orgaanilise aine sisaldust. Arvestades analüüsitud Eesti turbaproovide biokeemilist koostist, võib täiendatud Eesti parameetritega mudelprognoosi alusel turbaga põllumulda viidud süsinikust talletuda 27–30%. Ka turbapõhise substraadiga täidetud suvelillepotist ei vaata ju sügiseks tühjus vastu?

Siinkohal jääb õhku küsimus: miks on ametnike tabelite ja reaalse kasutuse vahel nii suured käärid?

Eesti substraaditehaste kõrge kvaliteediga toodetest saavad osa nii suurtootjad kui koduaia taimekasvatajad. Näiteks Biolani tehaste toodang jõuab samaväärsena nii jaekaubandusest leitavasse väikepakki kui suurpallides aianditesse.

On kevad ning annab ju kasvuhoones või rõdunurgas kasvav kurgitaim meile omamoodi kindluse. Ja seda ikka Eesti turbas kasvades. Kuidas siis muidu!

Umbrohutõrjet

ei saa teha umbropsu

Üha rohkem on põllumehed üle maailma mures taimekaitsevahendite suhtes resistentseks muutuvate umbrohtude pärast. Nüüd on Eestiski esimesed leiud selle kohta, et teatud umbrohud taimekaitsevahenditele ei allugi.

Sarnaselt ülejäänud maailmaga kannustab resistentsuse teket laiatoimeliste taimekaitsevahendite liigsagedane kasutus ja tegemist on süveneva probleemiga. Maaelu Teadmuskeskuse taimekaitse osakonna teadur Silvia Pihu avaldas kolleegidega teadusartikli, mis kirjeldab herbitsiidiresistentsust harilikus vesiheinas. Eelkõige esineb resistentsus sulfonüüluureapõhiste taimekaitsevahendite suhtes. Sinna klassi kuuluvaid taimekaitsevahendeid kasutatakse laialdaselt, sest

need on paljudele kultuurtaimedele ohutud ning neid kulub võrdlemisi vähe.

Silvia Pihu ja kaaslaste töö viitab, et resistentsed taimed tekkisid ilmselt kohapeal ega saabunud Eestisse seemnete leviku kaudu. „Koguseliselt on herbitsiidid kõige kasutatumad pestitsiidid nii Eestis kui ka mujal Euroopas. Kuna mujal maailmas on resistentsus kujunenud juba päris suureks probleemiks, vaatlesin, kas seda võib esineda ka meie põldudel. Katsetasime 11–12 eri liigiga ja paar tükki tulid välja,“ kirjeldas ekspert.

Sellised katsed võtavad Pihu sõnul küllaltki palju aega, sest taimed tuleb seemnest üles kasvatada ja neid on vaja pritsida erinevate vedelike ning annustega. Resistentset vesiheina avastati kolme katsepõllu pealt. Teadusartikkel käsitles küll vaid vesiheina, kuid tegelikult leidsid teadlased ka resistentset virna ehk roomavat madarat. Mõlemat umbrohtu on mehaaniliste võtetega raske tõrjuda ja need on levinud üle kogu Eesti. Elusorganismide geenides tekib aeg-ajalt juhuslikke mutatsioone. Kui mõni neist mutatsioonidest osutub kasulikuks, võib

taim saavutada herbitsiidi resistentsuse, selgitas Pihu. Teisisõnu avaldab ühtede ja samade herbitsiidide sage kasutamine taimedele evolutsioonilist survet. Samal põhimõttel tekib bakterites antibiootikumide resistentsus.

Elusorganismide geenides tekib aeg-ajalt juhuslikke mutatsioone. Kui mõni neist mutatsioonidest osutub kasulikuks, võib taim saavutada herbitsiidi resistentsuse.

Vältida tuleks korduvkasutust Sulfonüüluuread on teadusartikli järgi üks kõige levinumaid herbitsiidirühmi maailmas. Nende tõhusus ja laialdane kasutamine on viinud aga resistentsuse tekkeni mitmel umbrohuliigil, sealhulgas harilikul vesiheinal.

„Herbitsiidel on kõigist pestitsiididest kõige suurem valik erinevaid toimeaineid. Põllupidajad kipuvad valima neid aga soodsama hinna järgi, kasutades mitu aastat järjest suhteliselt laia spektriga taimekaitsevahendeid. Näiteks sulfuroonid on hästi levinud toimeained. Seetõttu tekib neile palju resistentsust,“ märkis Pihu.

Uuringu tulemused rõhutavad vajadust ulatuslikuma herbitsiidiresistentsuse seiramise ja uurimistöö järele Eestis. Silvia Pihu hinnangul on olukord Eestis võrreldes Lääne-Euroopaga vähemalt praegu veel suhteliselt hea ning resistentsus pole kuigi levinud. Lähematest riikidest esineb resistentsust sagedamini Taanis-Rootsis ja üksikuid juhtumeid on registreeritud ka Leedus.

Erinevates riikides tehtud uuringute kohaselt esineb resistentsust aina rohkem just kevadel kasutatavate sulfuroontoodete osas. Seega tuleks põhirõhk umbrohtude kontrollimiseks panna sügisesele herbitsiidiringile. Resistentsuse esinemisel on olukord keerulisem ja ka sügisesi lahendusi on vaja omavahel kombineerida.

Suurema probleemi korral tuleks kombineerida mitmeid toimeaineid, mis võivad kokkuvõttes muuta kõrreliste tõrje päris kulukaks. Eriti suured on põl-

lupidajate mured raiheina, aas-rebasesaba, murunurmika ja rukki-kasteheina tõrjumisega, aga neile lisaks on vaja kontrolli alla saada ka teised talvituvad umbrohud, nagu vesihein, kesalill, rukkilill, harilik hiirekõrv, põldmailane ja põldkannike.

Kevaded on tavaliselt jahedad ja viimastel aastatel ka üsna kuivad ning ka sellest seisukohast võetuna on parem alustada umbrohu tõrjumisega juba sügisel, et umbrohi ei konkureeriks kultuurtaimedega, ei tarbiks ära väetist ja aitaks kevadel aega juurde võita.

Taimehaiguste tõrjel on oluline paindlikkus

Seenhaiguste tõrjeks mõeldud fungitsiidide kasutamise teevad lihtsamaks süsteemsed fungitsiidid.

Nimelt fungitsiidi kasutamisel võib väiksemast kulunormist piisata taime pinnal asuva seeneniidistiku tõrjeks, samal ajal saab sügavamal taimekudede sees olev suurem kogus seeneniidistikust palju vähem mõjutatud. Nakatumise järel pritsitud fungitsiidi efektiivsus väheneb, mida pikem on aeg nakatumise ja pritsimise vahel.

Süsteemse mõjuga fungitsiidi eelis on ümberpaigutumine taime sees, hävitades taimes juba asuvat patogeeni, kuigi haigustekitajate täielik likvideerimine pärast fungitsiidi kasutamist saavutatakse praktikas suhteliselt harva.

Oluline on taimehaiguste tõrje paindlikkus, kuna keeruline on kindlaks teha nakatumise täpset aega. Lisaks võib

täpse haigushoiatuse või prognoosi järgi planeeritud optimaalset tõrjetööd takistada hetke ilm. Süsteemse fungitsiidi raviv mõju võimaldab vähendada töötlemiste arvu ja aidata kaasa taimekaitsevahendite säästlikumale kasutamisele.

Oluline on taimehaiguste tõrje paindlikkus, kuna keeruline on kindlaks teha nakatumise täpset aega.

Põllumehed saavad ka ise oma põldudel kahjustajaid hinnata läbi ETKI vastava rakenduse, kuhu oma põllu infot sisestades kuvatakse tõrjesoovitused nii umbrohtude, taimehaiguste kui ka kahjurite ohjamiseks.

Külvikord ja mulla tervis

Järjest rohkem pööravad põllumehed tähelepanu mulla tervisele, mille kaudu saab samuti oluliselt umbrohtumist vähendada. Külvikord häirib kahjurite elutsüklit ja võib vähendada vajadust keemiliste pestitsiidide järele. Lisaks sellele soodustab terve mulla või substraadi säilitamine taimede tugevat kasvu, mis muudab need kahjurite suhtes vähem vastuvõtlikuks. See ei hõlma mitte ainult mullakahjurite või -haiguste minimaalset esinemist, vaid ka tasakaalustatud mineraalide sisaldust ning mulla poorset struktuuri.

Parem on alustada umbrohtude tõrjumisega juba sügisel, et umbrohi ei konkureeriks kultuurtaimedega.

Foto: Sven Arbet

Tülikas umbrohi roomav madar ehk virn on osutunud taimekaitsevahendite suhtes resistentseks.

Foto: Shutterstock

Kliimamuutused sunnivad põllumehi nendega kohanema

Kliimamuutused ja mullastiku seisukord on tänapäeva maailmas kaks olulisemat keskkonnaküsimust, mis mõjutavad meie planeeti ning ühiskonda laiemalt. Ekstreemseid ilmastikuolusid esineb järjest sagedamini ja kui need tähelepanuta jätta, seisaksime peagi silmitsi toidunappusega.

Et Eestis jätkuks toidu jätkusuutlik tootmine, on vaja leida viise, kuidas põllumajandust ilmastikumuutustega kohandada. See hõlmab laiemas vaates tehnoloogia ja innovatsiooni kasutamist, säästlikke põllumajandustavasid, ilmastikukindlamate sortide aretamist, mulla tervise säilitamist ja parandamist ning see kõik eeldab tihedat koostööd põllumeeste, teadlaste ja sordiaretajate vahel.

Kliimateadlased on prognoosinud globaalse soojenemise tagajärgi Eestile ja leidnud, et kliimamuutused põhjustavad keskmise temperatuuri vähest tõusu kogu aasta lõikes ning näiteks seda, et kevaded algavad varem ja sügised hiljem, mis tähendab, et taimede kasvuperiood on pikem.

Järjest pikenevat kasvuperioodi võib põllumajanduse seisukohast pidada positiivseks, sest see võimaldab ühel

hooajal saada põllult kaks saaki. Seda näiteks siis, kui pärast talivilja koristamist külvata maha järgmine kultuur, mis veel valmida jõuab. Samuti on võimalik, et õige pea saame kasvatama hakata soojalembesemaid kultuure, mis võib-olla asendavad praegu kasvatatavad.

Eelkõige peaks soojemaks minema just talveperioodil, mitte niivõrd palju suvel. See aga ei pruugi tähendada üldsegi mitte lumeta talvi, vaid hoopis rohkem lund. Selle põhjusteks peavad kliimateadlased seda, et soojem Läänemeri aurab rohkem – kui soe merevesi kohtub külma õhuga, tekib rohkem sademeid, mis talvel sajab lumena. Samuti nõrgendab polaarpiirkondade soojenemine polaarset jugavoolu, mis võib põhjustada külma arktilise õhu kandumist

Paul-Techi mullajaama pilt veebruarikuiselt taliviljapõllult näitab, et tänavune talv oli taliviljadele sobiv.

lõuna poole, sealhulgas Eestisse. Kui see külm õhk kohtub sooja ja niiske õhuga, tekibki rohkem lund. Kuna soojem õhk mahutab rohkem niiskust, tekitab niiskus kokkupuutel külma õhuga tugevaid lumesadusid.

Samas märgivad teadlased, et sarnased mõjud võivad olla ajutised. Pikemas perspektiivis, kui temperatuurid jätkavad tõusmist, võib lumesadude hulk hoopis väheneda, kuna rohkem sademeid tuleb alla vihmana.

Pehmete talvedega kaasnevad ohud

Kuigi kliima soojenemisega prognoositakse meile soojemaid talvi, toob see ka taimekasvatusele uusi probleeme kaasa. Vesise ja külmavaese talvega talvituvad näiteks talinisu ning -oder väga halvasti.

Ka möödunud talvel sadas korraga maha paks lumikate, mis tuli külmumata maale ja püsis vaid lühiajaliselt. Täppispõllumajanduse ettevõtte PaulTech mullajaamade andmete analüüsis

märgitakse, et sel aastal märjale maale kiirelt sadanud paks märg lumikate pole just parim kombinatsioon, eriti kui see juhtub varakult ja järgneb kiire sulamine. See võib nõrgendada taimede vastupanuvõimet edasistele talvekatsumustele. Kuid kokkuvõttes sõltub kõik sellest, millised ilmastikuolud järgnevad ja millised kultuurid põllul kasvavad.

Järjest pikenevat kasvuperioodi võib põllumajanduse seisukohast pidada positiivseks, sest võimaldab ühel hooajal saada põllult kaks saaki.

Talvituvate kultuuride edukus sõltub lume ja mulla koosmõjust. Talvitumise seaduspärasuste tundmine aitab põllumehel riske mingil määral hinnata. Teraviljadest on rukis tõeliselt vastu-

pidav, taludes lumeta kuni –25-kraadist pakast. Nisu peab vastu –20 kraadini, tritikale jääb nende kahe vahele. Kõige õrnem teravili on talioder, mis ilma lumeta võib kahjustuda juba –15 kraadi juures. Taliraps on teraviljadest õrnem, taludes lumeta vaid –15- kuni –18-kraadist pakast, kuid tema puhul on kriitilise tähtsusega sügisene areng – optimaalselt peaks taimel olema 8–10 lehte enne talve.

Lumi on taimedele nagu tekk – mida paksem see on, seda paremini kaitseb külma eest. Kui õhutemperatuur langeb –15 kraadini, piisab taimede kaitseks vaid 5 cm lumest. Samas, kui lund on 20 cm või enam, taluvad isegi õrnemad kultuurid –30-kraadist pakast.

Lumikate põhjustab haudumist ja uppumist

Paksu lumekihi kiire sulamine võib talvituvatele põllukultuuridele tekitada mitmeid probleeme. Esiteks, kui sulavesi jääb põllule ja temperatuur langeb alla nulli, võib maapinnale tekkida jää-

Üks võimalus saagikadusid vältida on aretada põuale vastupidavamaid kultuure.

Foto: Shutterstock

koorik, mis takistab taimede hingamist ning võib põhjustada nende lämbumist.

Kui sulavesi ei saa külmunud maapinna tõttu mulda imbuda, võivad taimed liigniiskuse tõttu uppuda. Samuti loob liigne niiskus soodsa keskkonna erinevate taimehaiguste levikuks. Kiire lume sulamine võib põhjustada taimede juuresüsteemi paljastumist ja taimede mullast väljakerkimist, mis omakorda võib viia taimede hukkumiseni. Samuti võib kiire sulamine põhjustada toitainete leostumist mullast, mis halvendab tai mede kasvutingimusi.

Talvituvate kultuuride edukus sõltub lume ja mulla koosmõjust. Talvitumise seaduspärasuste tundmine aitab põllumehel riske mingil määral hinnata.

Siiski neid probleeme selle talvega ei kaasnenud, sest jääkoorikut ei tekkinud, kuna maapind ei olnud lume alt külmunud. Seetõttu oli ka taimede uppumisoht väiksem. Vesi jäi küll mõneks ajaks põldudele, aga pinnas ei olnud sügavalt külmunud ega takistanud vee äravoolu. Samas võib liigne niiskus luua soodsa keskkonna erinevate taimehaiguste levikuks.

Globaalsed ohud põllumajanduses

Mainekas teadusajakirjas Plant Stress ilmus 76 teadlase ja 50 Euroopa teadusasutuse, sealhulgas Eesti Maaülikooli teadlaste koostöös valminud uuring, mis toob välja suurimad globaalsed ohud põllumajandusele ja põllukultuuride paljunemisele, samuti võimalused nende ohtude vältimiseks või tagajärgede leevendamiseks.

Oleme abiks sinu masina või seadme tehnilise probleemi lahendamisel

OÜ, Pärnu GSM: +372 555 36366

GSM: +372 55 36003 E-mail: info@hydraks.ee

Põlluilmajaamad annavad farmeritele reaalajas andmeid ilmastikutingimuste kohta konkreetsel põllul.

Kuna inimeste arv planeedil Maa järjest suureneb, on põllumajandusel ja toidutootmisel kanda väga oluline roll. Samas on kliimamuutused toonud põllumeestele kaasa uued mured. Ilmunud teadusartiklis näevad teadlased lahendust integreeritud põllumajanduses, mis lähtub erinevate valdkondade seostamisest ehk terviklikust lähenemisviisist, et leida kliimakindlad põllukultuurid.

Nii on näiteks toiduga kindlustatuse jaoks ülioluline suurendada taimede paljunemisvõime stressikindlust, et toitu saaks kasvatada ka äärmuslikes tingimustes. Stressi taluvate põllukultuuride aretamist kiirendavad kaasaegsed aretusmeetodid ja genoomika.

Äärmuslikus kliimas tagavad saagi agrotehnoloogiad ja täiustatud tehnilised tugisüsteemid ning suurandmed, AI ja oomika (tehnoloogiad, mida kasutatakse elusorganismide rakke moodustavate molekulide tervikanalüüsiks) võimaldavad teha integreeritud analüüse vastupidavate põllukultuuride väljaselgitamiseks ja aretamiseks. Seega tuleb kliimakindla põllumajanduse suunas lii-

kumiseks lõimida väga erinevaid teadusvaldkondi.

Nii on näiteks toiduga kindlustatuse jaoks ülioluline suurendada taimede paljunemisvõime stressikindlust, et toitu saaks kasvatada ka äärmuslikes tingimustes.

Algatusega RECROP liitunud teadlased ja eksperdid otsivad lahendusi kliimamuutustest tulenevatele probleemidele põllukultuuride kasvatamisel ning nende vastupidavuse tagamisel. Uuringute keskmes on põllukultuuride paljunemist mõjutavate asjaolude lahtimõtestamine ja kestlike strateegiate väljatöötamine saagikuse suurendamiseks muutuvates kliimaoludes.

Nimetatud uuringus osalenud Eesti Maaülikooli taimekasvatuse ja -bioloogia

professor Ülo Niinemets andis samadel teemadel intervjuu ajalehele Sirp 2019. aastal, kus avaldas arvamust, et nende kultuuride asemel, mida praegu kasvatame, on 10–15–20 aasta pärast hoopis teised kultuurid. Samuti tuleb uurida praegu kasvatavate kultuuride stressitaluvust ja selle suurendamist.

Näiteks tõi ta katse bataadikasvatusest Eestis. Bataat on teadupärast troopiline ja lähistroopiline vili, aga kui Eesti suvi juhtub olema väga soe, annab see siingi väga hea saagi. Seega võiks bataat olla meie tulevikukultuur. Samamoodi tasub proovida kasvatada ka teisi siin kasvatamiseks sobivaid vilju.

Üks viis kliimamuutusega seotud saagikadusid vähendada on aretada põuale paremini vastupidavaid, väiksema veetarbimisega taimi.

Taimed kohanevad keskkonnamuutustega lehtede ja varte pinnal asuvate õhulõhede avanemise ning sulgemise kaudu. Näiteks põuaperioodil õhulõhed sulguvad, et kaitsta taime niiskuskao ja närbumise eest. Süsihappegaas on aga taimedele toit, mille omastamiseks õhulõhed avanevad.

Foto: Shutterstock

Kliima mõjutab mulla tervist

Muutuvad ilmastikutingimused mõjutavad suure tõenäosusega ka mulla tervist. Intensiivse põllumajanduse probleem on see, et mullad kurnatakse välja ja nende elustik hävineb. Selle vältimiseks saab rakendada säästlikke põllumajandustavasid, mis aitavad parandada mulla struktuuri, niiskuse hoidmist ja viljakust, need omakorda aitavad põllukultuuridel vastu pidada ekstreemsetes ilmastikutingimustes.

Mulla huumusesisaldust tuleks suurendada, et parandada mulla veehoiuvõimet põuasel perioodil. Mulda tuleks väetada mitmekülgselt ja lisaks mineraalväetistele kasutada ka orgaanikat. Samuti aitab mulla niiskusesisaldust hoida see, kui mulla pind oleks võimalikult pikalt taimestikuga kaetud.

Digitaalsed ilmajaamad

Satelliidi- ja ilmajaamad on mänginud olulist rolli põllumajanduses juba aastakümneid. Ilmajaamad koguvad konkreetsest asukohast detailset infot, nagu temperatuur, õhuniiskus, tuulekiirus ja sademed, andes otsest teavet konkreet-

sete põldude hetkeolukorra kohta. Need pakuvad täpset ja kohalikku teavet, mis aitab põllumeestel optimeerida istutamise, kasvu ning saagikoristuse tingimusi. Reaalajas andmed võimaldavad täpset reageerimist ilmamuutustele.

Üks viis kliimamuutusega seotud saagikadusid vähendada on aretada põuale paremini vastupidavaid, väiksema veetarbimisega taimi.

Maaelu Teadmuskeskus algatas aga selle aasta algul projekti KIPPER (Kliimaja Ilmateenuste Prototüübid kestlikuks Põllumajanduseks Eesti Regioonides), mille raames luuakse põlluilmastiku andmebaas ja sellel põhinevad kaardirakenduste prototüübid, mis aitavad hinnata taimekasvatustööde õigeaegsust ja viimase kümne aasta ilmakahjude tõenäosust taimikule Eestis. Projekti juhib

Maaelu Teadmuskeskus (METK), partneriteks on Tartu Ülikooli kliimauuringute keskus ja Ruumab OÜ.

Põllutööde ajaraami prototüüp võimaldab hinnata töö tegemise õigeaegsust lähtuvalt ilmastikutingimustest. Tulevikus võiks sellest kujuneda teenus, mis aitaks põllumeestel hinnata antud hetke või lähipäevade ilma sobivust põllutöö tegemiseks.

Tartu Ülikooli kliimauuringute keskuse juht professor Piia Post: „Kestliku põllumajanduse tagamiseks on hädavajalik kasutada rohkem andmepõhist teavet. Põllumehed teavad, et kliima on muutunud, seepärast tuleb uuendada ka teavet Eesti põlluilma kui ressursi kohta.“

„Prototüüp loob aluse teenustele, mis suurendavad põllupidajate võimekust teha taimekasvatuse kavandamisel pikaajalisi strateegilisi otsuseid. Näiteks küsimuses, milliseid sorte või kultuure piirkonnas kasvatada, arvestades põllukultuuride soojuse ja niiskusega kindlustatust praegustes klimaatilistes oludes,“ sõnas projekti konsortsiumi juht ja METK-i agrotehnoloogia valdkonna vanemteadur Kalvi Tamm.

Vasula Farmis loodetakse iseendale

Eestlastele meeldib jätkuvalt kõige enam süüa sealiha ja seakasvatus on meie põline põllumajandusvaldkond. Samas on meie taasiseseisvumisjärgne seakasvatus liikunud ühest kriisist teise ja ellu on suutnud jääda vaid kõige tugevamad ning targemad farmerid.

Kuna tegutseme avatud turu tingimustes, liiguvad ka sealiha hinnad börsihindadega kaasa ega hooli sellest, mis on sealiha tootmise omahind. Seega tuleb kasumisse jäämiseks kogu toomine ülima täpsusega läbi kalkuleerida ja

leida tihedas konkurentsis oma võimalused.

Vasula Farmid on leidnud oma võimaluse ja eduka äriplaani täistsükliga seakasvatuses ehk et sigade kasvatamisest kuni lõpptoodangu müümiseni enda loodud müügipunktides. See eeldab li-

saks seafarmidele ka lihatööstust ja hästi toimivat müügivõrgustikku.

Tartumaal tegutsevat ettevõtet võib pidada perefirmaks, sest kunagise legendaarse seakasvataja Aare Kalsoni töö on nüüdseks üle võtnud tema lapsed –Tanel ja Made-Britta. Praeguseks on aga ettevõtmine paisunud nii suureks, et tööd jagub 75–80 inimesele.

Made-Britta Eensalu ütleb, et sellise ärimudeli tingiski kunagine kriisisituatsioon, mil eksport Venemaale lõppes, lihahinnad olid olematud ja tuli välja mõelda, kuidas omatoodetud lihale väärtust juurde anda, seega oli vaja hakata arendama ka töötlemise poolt. „See

Vasula Farmide tuumik: Aare Kalson, Tanel Kalson, Made-Britta Eensalu ja Silver Eensalu.

Foto: Erakogu

annab suure eelise – me ei sõltu enam nii tugevalt liha kokkuostuhindadest ega kaubakettide diktaadist. Nüüd sõltub kõik meist endist. Loodame ikka enda peale, siis teame, et saame kvaliteeti tagada. See on olnud meie ettevõtte moto algusaegadest peale,“ selgitab ta.

Loodame ikka enda peale, siis teame, et saame kvaliteeti tagada. See on olnud meie ettevõtte moto algusaegadest peale.

Teisalt on ettevõtet arendatud pikkamööda, aga pidevalt. „Kui ka Aare sai omal ajal hakkama ilma laene võtmata, siis oleme ka nüüd proovinud investeeringuid teha ettevaatavalt – mitte võlgu võtta, kuigi kohustused ja vastutus oma töötajate ees on suur. Meie tootmine eeldab palju erinevaid ja üsna keerukaid tehnilisi ning tehnoloogilisi lahendusi. Väga palju oleme farmide sisseseadest

kuni tööstuses kasutatavate seadmeteni ise valmis ehitanud. See oskus ise asju teha annab enesekindlust, samas ka kokku hoidu. Tellimusena ostetud seadmed on küll hea kvaliteediga, kuid ka maksavad palju ja see kajastub toote hindades,“ selgitab Made-Britta.

Kvaliteet räägib enda eest

Muidugi nõuab nii paljude erinevate aladega korraga tegelemine väga palju energiat ja teadmisi erinevatest valdkondadest: „Minu rida on seakasvatus ja kitsamalt veterinaaria, aga ka kontoripool – kaasa tuleb mõelda igas valdkonnas. Lisaks on vaja tegeleda personaliga, hoida silma peal tapamajal, olen ka tegev Eesti Tõusigade Aretusühistus. Seega peab ikka valima, mis on hetkel prioriteetne, sest ajaressurss on piiratud, mul on ka väikesed lapsed. Vahel lähen ka poodi leti taha ja aitan müüjaid, uurin ostjate tagasisidet. Tahame pakkuda ostjale sellist toodet, mida saab ainult meie poest. Meie eesmärk on, et meie toode ja ka klienditeenindus oleks midagi enamat kui see, mis ostja saaks kusagilt suurpoest.“

Vasula Farmidel on kaheksa müügikohta Tartu- ja Põlvamaal, lisaks pikaajaline koostööpartner Tartu turul. Põhjust lihapoodi minekuks on küllaga, sest nii värsket sealiha enamasti mujalt tõepoolest osta ei õnnestu. „Me tapame esmaspäevast reedeni ja töötleme rümbad oma lihatööstuses. Lihakehad jahutame maha ja juba järgmisel päeval on võimalik värsket liha meie poest osta ning ülejärgmisel päeval on müügil juba sellest valmistatud lihatooted,“ räägib Made-Britta.

Ta lisab, et tarbijatele meeldib see, et poes saab lihatükke vaadata ja valida. Samuti on Vasula lihatooted erilised selle poolest, et tagasi hoitakse kõikvõimalike lisaainetega, mis annavad toodetele nn tööstuse maitse: „Meie tooted on valmistatud koduste retseptide järgi ja hea maitse on kõige olulisem. Hea müügitulemuse eelduseks on aga pidev tootearendus ja turu-uuringud, et tarbijate maitset ning eelistusi tabada.“

Made-Britta kiidab oma müügimeeskonda, öeldes, et sinna kuuluvad inimesed, kellel on usk firmasse ja eesmärgid

Selektsioonis on oluline nii liha kvaliteet, põrsaste arv aastas kui ka emiste iseloom.

Foto: Karin Kaljuläte

selged. Sellise suhtumisega töölised on ka muudes ettevõtte sektorites ja tööandjana peab tagama selle, et inimestel oleksid head töötingimused ja nad tunnetaksid oma olulisust.

Meie eesmärk on, et meie toode ja ka klienditeenindus oleks midagi enamat kui see, mida ostja saaks kusagilt suurpoest.

Pingutused loomade heaoluks

Vasula Farmide seakasvatus on jagunenud kolme farmi vahel. Kislas kasvatakse sigu täistsükliga. Siin toimub aretustöö ja emiste selektsioon. „Meil on 600 tõuemist ja selektsioonis on oluline nii liha kvaliteet, põrsaste arv aastas kui ka emiste iseloom,“ selgitab Made-Britta.

Kisla farmis sünnivad ka põrsad ja kui nad on saanud 25-kiloseks, viiakse

nad edasi Vedu ja Äksi lautadesse, kus neid nuumatakse kuni 120-kiloseks saamiseni.

Made-Britta on veterinaarina uurinud ja peab oluliseks sigade heaolu farmis. Seetõttu kasvab 70% Vasula sigadest sügavallapanuga lautades, ülejäänud restpõrandal. Viimane on seakasvatuses laialt levinud, sest võimaldab lihtsamini läga töödelda ja põrandaid korras hoida. Umbes 5% Eesti sigadest kasvatatakse sügavallapanuga lautades. Sügavallapanuga laudas on põrandal põhk, mis on sigadele palju meelepärasem ja loomuomasem keskkond. „Sea jaoks on tuhnimine väga loomuomane tegevus ja põhust allapanu võimaldab seda hästi. Samuti on laudas erinevad tasapinnad, on hämaramaid ja valgemaid ning ka jahedamaid ja soojemaid nurki. See kõik imiteerib looduslikke tingimusi ja sead tunnevad end loomulikumalt ning turvaliselt. Samuti on põhu söömine sigadele hea, sest sealt saab kiudaineid. Põhus askeldamine annab loomadele tegevust ja seetõttu ei esine sügavallapanuga lautades nii palju kisklemist ega sabade nä-

rimist kui restpõrandaga laudas,“ ütleb Made-Britta.

Samas on sügavallapanuga võrreldamatult rohkem tööd ja vaeva. Tema sõnul algab kõik sellest, et on vaja leida kvaliteetne põhk, see peab tingimata olema kokku pressitud kuival ajal. Põhk viiakse vahelattu, kus peavad olema samuti head tingimused, sest seakatku levides tuleb väljastpoolt toodud materjali suhtes olla eriti hoolikas. Seejärel viiakse põhk vahelaost sigala lattu, kus 20–30 suurt rulli tuleb käsitsi 2–3 korda nädalas laiali laotada.

Kvaliteetse liha eelduseks on ka kvaliteetne sööt. „Me ostame oma sööda söödatehastest, kuid selle koostise osas saame ise kaasa rääkida. Me kasutame nisu ja otra umbes võrdsetes kogustes, sest nisu on proteiini ja aminohapete poolest rikkam. Ise arvestame ka sööda mineraalainete lisandid. Proteiinidest kasutame sojat ja päevalille. Muidugi on oluline pidevalt jälgida vilja- ja muude sisendite hindu, et õigel ajal ostuotsuseid teha ning niiviisi kulusid optimeerida,“ selgitab Made-Britta.

Limiidilaen kevadtöödeks

Holm pangast

Laen alates 25 000 €

Lepingutasu 0 €

Sigadele on loomuomasem elu sügavallapanuga laudas.

Siga kasutatakse lõpuni

Vasula Farmide suuremaks investeeringuks viimastel aastatel on olnud uue tapamaja ehitus. „See on kaasaegne tootmishoone, kus kõike on püütud teha nii, et töötingimused oleksid seal võimalikult mugavad, et kõik oleks ergonoomiline ja paikneks loogiliselt, samuti oleks tagatud kõik keskkonnanõuded ja saastuse vältimine.

Sügavallapanuga laudas on põrandal põhk, mis on sigadele palju meelepärasem ja loomuomasem keskkond.

Kaasaegses tapamajas on väga palju keerukaid nüansse ja see nõuab palju tehnilist taiplikkust, et olla jätkusuutlik ja leida parimaid lahendusi. Tapamaja meeskonda juhib tugev liider ja oma ala spetsialist. „Meil ei ole suurt tööjõuvoolavust ja enamikul on meie juures pikk töökogemus. Neile on oluline, et nad

saavad tööandja peale kindlad olla ja et nende hea tervis on meile oluline. Ka loomade heaolul on suur osakaal. Siin on tehtud nii, et sel äreval hetkel oleks loomadel võimalikult vähe stressi,“ võtab Made-Britta tapamaja töökorralduse kokku.

Selleks et sead viimseni ära kasutada ja ka jäätmete probleemi vähendada, seati eelmisel aastal tapamaja kõrvale sisse lemmikloomatoidu tootmise tsehh. Inimese toidulaua seisukohalt vähem väärtuslikud sea osad, nagu subproduktid, kõrvad, kamar, kärsad, sõratohlud, kuivatatakse ja kasutatakse lemmikloomamaiuste valmistamiseks Ottomarinimelise kaubamärgi all. „See oli pikalt kavandatud idee, sest soovime pidevalt areneda ja uusi asju välja mõelda, mis meie tootmise veelgi jätkusuutlikumaks teeks. Sel moel saame sead lõpuni ära kasutada,“ ütleb ettevõtja.

Seakasvatus vajab motiveeritud tööjõudu

Tööjõud seakasvatuses üldisemalt teeb muret kogu sektoris. Made-Britta sõnul on ta teise põlvkonna seakasvataja.

Tema isa Aare Kalson on seakasvatusega tegelenud 1992. aastast, kui ta ostis ühe sigala, sest nägi toona seakasvatuse perspektiivi. Peale selle on isa olnud edukas ka ses mõttes, et on innustanud oma lapsed selle alaga jätkama.

„Isa on olnud hea eeskuju, suunanud meid end harima ja et me ta äriga edasi läheksime. Tema eeskujul läksin veterinaariat õppima ja kogu kooliaja otsisin praktikakohti sigalates. Taanis saadud kogemused on mind innustanud ja mõned asjad, mis ma seal nägin, käivad minuga kaasas siiamaani. Tegelikult olin sigalas tegutsemas juba 14-aastaselt, kui isa innustusel hakkasin juhatajale puhkust andma. Ilmselt sealt see tuttavlikkus ja huvi selle alaga tegelemiseks tekkis ning elukutsevalikul ongi see oluline,“ meenutab MadeBritta.

Samas tunnistab ta, et see sektor ei ole hetkel noorte seas populaarne, siia on väga keeruline saada inimesi, kel oleks nendega võrreldavalt huvi ja kirge. „Seetõttu motiveerime inimesi, pakume enda juures tudengitele praktikakohti ja püüame neile näidata, et see töö on hu-

Foto: Raivo Tasso

vitav ja perspektiivikas. Seda peaks tegema sektoriüleselt. Noorte kaasamisel teeb palju ära Eesti Tõusigade Aretusühistu, kus kaasatakse noori, andes neile praktikakohti ja tööd seemendusjaamades,“ kirjeldab Eensalu.

Meil ei ole suurt tööjõuvoolavust ja enamikul on meie juures pikk töökogemus. Neile on oluline, et nad saavad tööandja peale kindlad olla ja et nende hea tervis on meile oluline.

Tõusigade Aretusühistus tegutsedes peab ta selle peamiseks eesmärgiks seakasvatuse algtoomise perspektiivi laiendamist ja sektori rahastuse suurendamist, samuti seda, kuidas sealiha kvaliteeti tõsta ja seda ka tarbijate hulgas promoda.

Ehkki seakasvatusega alustamine täies mahus nõuab ülisuuri investeeringuid, on Made-Britta arvates sellegipoolest võimalusi ka noortel: „Investeeringu mõttes on parim seakasvatusega alustada sügavallapanulauda rajamise või sisustamisega, investeeringu osa on sel väiksem. Küll on hiljem suuremad jooksvad ülalpidamiskulud. Nii saab sektorisse siseneda, sealt edasi on võimalik suhteid luua ja hakata vaikselt arenema. Alustuseks võib võtta hooneid ka rendile, teha kellegagi koostööd – tuleb vaid fantaasiat rakendada. Samuti saab sektorile sobivaid kõrvalteenuseid pakkuda. Turul on palju neid, kes sooviksid koostööd teha, ja nii saavad kõik ettevõtted tegevust laiendada.

Eestis on pädevaid seakasvatuse spetsialiste liiga vähe. Maaülikooli lõpetanud veterinaare tuleb seakasvatussektorisse väga vähe, sest see sektor on üliväike. Motiveeritud noorte ja üldse sobiva tööjõu leidmine ning koolitamine on suur väljakutse, millega tuleb tegeleda iga päev.“

Sigade heaolu on viimasel ajal pidevalt jutuaineks olnud.

Foto: Rauno Volmar

Tööjõuvajadus põllumajanduses väheneb

Kutsekoja OSKA korraldatud uuringu kohaselt väheneb 2031. aastaks põllumajanduses ja toiduainetööstuse valdkonnas töötajate arv 11% võrra. Samas püsib valdkonna tööjõuvajadus suur, seda nii töötajate asendusvajaduse kui ka voolavuse tõttu. Samuti vajab see sektor palju hooajalist tööjõudu.

Põllumajandustöötajate arv väheneb nii maailmas tervikuna, Euroopas kui ka Eestis.

Statistikaameti andmetel töötas Eestis aastal 2023 põllumajandussektoris vaid 2,6% kõigist hõivatutest, s.o 18 200 inimest. Töötajate arvu vähenemise peamiseks põhjuseks on põllumajandusettevõtete tootlikkuse tõus ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtt.

Sektoris töötavad peamiselt oskustöötajad, sealhulgas loomakasvatajad, farmiseadmete juhid ja põlluviljade kasvatajad ning vaid umbes 15% hõivatutest moodustavad lihttöölised. Oskustöötajatest umbes pool omab ka vastavat kutseharidust põllunduse või loomakasvatuse erialal.

Samuti prognoositakse, et tööhõive langus ei toimu kõigil ametialadel –

looma arste, loomaarsti abilisi, põllumajanduse ja kalanduse nõuandjaid ning põllumajandusmasinate ja seadmete tehnilise toena töötavaid inimesi ootab ees väike hõive kasv.

Üheks näiteks, kus Eestis on süvenemas tõsine tööjõupuudus, on veterinaaria valdkond. Loomaarste vajatakse toidutootmises karjatervise ja toiduohutuse tagamiseks, järelevalveasutustes, toidukaupade ning loomade liikumisel piiriüleselt. Viimase kümne aasta jooksul on veterinaarmeditsiini eriala lõpetajate arv ja valdkonda jõudvate tegevloomaarstide arv pidevalt vähenenud.

Valdkonna järelkasvu kindlustamiseks on põllumajandus- ja toidusektori jaoks kriitilise tähtsusega strateegiliselt olulistel erialadel (veterinaaria, looma- ja taimekasvatus) kvalifitseeritud järelkasvu koolitus nii kõrg- kui ka kutsehariduse tasemel.

Põllumajandustootmine vajab noori

Maaeluministeeriumi programmis „Põllumajandus, toit ja maaelu aastatel 2024–2027“ tuuakse välja, et analoogselt teiste arenenud riikidega on ka meie probleemiks kvalifitseeritud ja hooajalise tööjõu puudus, spetsialistide, sealhulgas ettevõtete tegevjuhtide keskmise vanuse kriitiline kasv, noorte vähene huvi

Põllumajandussektor ootab pikisilmi noori, kes tooksid kaasa oma digioskused.

põllumajandusliku ja toidukäitlemise erihariduse omandamiseks ning põllumajanduse ja toidutööstuse töökohtade madal atraktiivsus noorte silmis.

Sektoris töötavad peamiselt oskustöötajad, sealhulgas loomakasvatajad, farmiseadmete juhid ja põlluviljade kasvatajad ning vaid umbes 15% hõivatutest moodustavad lihttöölised.

Ettevõtete juhtide vanuselises struktuuris ületab 65-aastaste juhtide osakaal (26%) noorte juhtide osakaalu (17%), mis viitab otseselt probleemidele põlvkondade vahetuses. Seetõttu tuleks igati soodustada noorte jõudmist põllumajandussektorisse. Selleks on juba välja töötatud rida riiklikke meetmeid. Teadupärast on põllumajandustootmise struktuur juba välja kujunenud ja uute ettevõtete loomine sektorisse on raskendatud nii põllumajandusmaa piiratuse kui ka tootmise alustamiseks vajaliku suhteliselt suure kapitalinõudluse tõttu. Noorte põllumajandustootjate osakaalu suurendamiseks ja põlvkonda -

de vahetuse toetamiseks rakendatakse põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetust ning täiendavat sissetulekutoetust noortele põllumajandustootjatele. Mõlema toetusmeetme eesmärk on hõlbustada põllumajandustootjatel tegevusega alustamist, aidata kaasa põlvkondade vahetusele põllumajanduses ning suurendada kaasaegsete teadmiste ja kogemustega põllumajandustootjate arvu põllumajandussektoris.

Põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetust saavad taotleda noored ettevõtjad (kuni 40-aastased), kes esmakordselt alustavad põllumajandusliku tegevusega äriplaanis kirjeldatud tegevuste elluviimiseks.

Täiendava sissetulekutoetusega toetatakse noorte põllumajandustootjate sissetulekuid, andes seeläbi täiendavaid vahendeid põllumajandusliku tegevusega tegelemiseks. Lisaks on loodud põllumajandustootmisega alustavatele noortele ettevõtjatele inkubatsiooniprogramm, mille eesmärk on toetada alustaja baasteadmisi ja oskusi.

Noored toovad sektorisse digioskused

Sektori püsivuse tagamiseks on oluline muuta see noortele atraktiivseks. Tänapäeva noor ei kipu meeleldi korduvaid ega ebaefektiivseid tööülesandeid tege-

Noortele omane innovaatilistele lahendustele orienteeritud mõtlemine aitab kindlasti põllumajanduses hoogsalt toimuvale digipöördele kaasa.

ma. Tänu nutiseadmetega ja infovoos üles kasvamisele on neil juba eos teadmine – kõike on võimalik õppida füüsiliselt asukohast sõltumata ja info peab olema lihtsasti kättesaadav. Noortele omane innovaatilistele lahendustele orienteeritud mõtlemine aitab kindlasti põllumajanduses hoogsalt toimuvale digipöördele kaasa. Veel on oluline suunata rohkem tähelepanu kvaliteetsele teadusele, lihtsatele rakendustele ja uuenduslikele projektidele.

Tööjõupuuduse leevendamiseks toimub väljaõpe suurel määral ettevõtetes. Kutsekoolides on praktikasüsteem suhteliselt hästi paigas, kuid nõudlus praktikantide järele ületab paljudel erialadel kahjuks pakkumist.

Ettevõtjatele pakub tõhus praktikasüsteem võimalusi panustada tulevaste töötajate oskuste arendamisse ning luua püsivad kontaktid ettevõtjate ja õpilaste kui tulevaste töövõtjate vahel.

Lihtsam töö jääb välistöölistele Teadupärast on põllumajandus üpris hooajaline. Suvel ja sügisel läheb marja- ning köögiviljakasvatajatel mõne nädala jooksul vaja palju töökäsi. Sõltuvalt tegevusalast on seda probleemi püütud lahendada nii kodu- kui ka välismaiste hooajatööliste palkamisega.

Ka loomakasvatuses on pidevalt puudu lihtsamate, ent raskemate tööde –mida Eesti inimesed eriti teha ei soovi –tegijaist.

Juba aastaid on tööjõupuudust nimetatud kohtadel leevendanud ukrainlastest töölised, kes olid end siin sisse seadnud juba enne sõja puhkemist.

Tööandjate sõnul on välistööjõu peamiseks plussiks stabiilsus ja ka paindlikkus tööülesannete osas, samuti on välistööjõud rohkem motiveeritud tööd tegema.

Loomaarstide nappus on muutumas kriitiliseks.

Foto: Sven Arbet

MÜKOTOKSIINID SÖÖDAS

Mükotoksiinid kahjustavad soolestikku, elundi- ja immuunsüsteemi ning halvendavad karja optimaalset tootlikkust ja seeläbi ka kasumlikkust.. Loomad puutuvad mükotoksiinidega kokku karjamaal ning ladustatud koresööda, teravilja, ostetud täissööda ja allapanumaterjali kaudu.

Mükotoksiinide tõhusaks ohjamiseks tuleb hõlmata kogu protsess, põllult - söödalavani ja riskihindamisest söötmise halduseni.

Alltech'i mükotoksiinide riski kontrolli ohjamise programm pakub lahendusi, mis aitavad vähendada ja toime tulla mükotoksiinidest tuleneva ohuga loomade tervisele ja farmi kasumlikkusele.

MYCOSORB®

MYCOSORB® on laiatoimeline mükotoksiinisiduja, mis seob efektiivselt mükotoksiine ja vähendab oluliselt nende imendumist looma organismi, aidates piirata mükotoksiinide tervist kahjustavat mõju.

Mycosorb® on:

o Kiire toimega.

o Tõhus madala lisamismäära juures.

o Teadusuuringutega tõestatud toimega.

o Käsitletud 151 eelretsenseeritud artiklis.

o Läbinud 21 in vitro uuringut.

ALLTECH 37+®

Mükotoksiini analüüs Alltech 37+® on meie mükotoksiinide ohjamise programmi nurgakivi. Meie laborites on uuritud üle 30 000 proovi, igas laboris määratakse enam kui 50 loomasöödas leiduvat mükotoksiini. ALLTECH 37+® tulemused annavad realistliku pildi söödakomponentide, koresöötade ja täisratsiooniliste segusöötade saastumisest mükotoksiinidega.

Carbon Trust sertifikaat tõendab, et Mycosorb® kasutamine aitab tõsta karja tootlikkust ja vähendab metaaniheitmeid.

o Läbinud 103 in vivo uuringut.

Alltech Eesti OÜ alltech.com/eesti eesti@alltech.com söötmise mükotoksiini.

Pistimäe talu:

35 aastat kartulikasvatust

Kartul on juba mitu sajandit olnud eestlastele teine leib ja seda kasvatati kunagi igas talus ning aiamaal. Nüüd aga on see tegevusala hakanud hirmuäratava kiirusega kahanema ja peab tegema jõupingutusi, et kodumaine kartulikasvatus ülepea ei hääbuks.

Statistika andmetel jätkas pikalt kahanenud kartuli kasvupind vähenemist ka eelmisel aastal, pisenedes võrreldes 2023. aastaga veel kaheksa protsenti, olles seega aegade väikseim.

Kartulit kasvatati meil eelmisel aastal 3200 hektaril, sellest arvestuslikult 250 hektarit kasvatatakse kodumajapidamistes. Veel kümme aastat tagasi kas-

vatati kartulit pea kaks korda suuremal pinnal ehk 6300 hektaril, 20 aastat tagasi aga koguni viis korda suuremal pinnal. Kokkutõmbumise taustal on meil siiski veel tublisid tegijaid, kel aastatepikkune kogemus ning oskus ka ajaga kaasas käia. Üks selline on Pistimäe talu, kus Andres ja Merike Jaaska on selle alaga tegelenud juba üle 35 aasta. Üsna väikese talu arukas majandamine pälvis eelmisel aastal ka laiemat tähelepanu ja Pistimäele omistati aasta talu aunimetus.

Kartulitele sobiv maa

„Kui 1989. aastal taluseadus vastu võeti, siis me ka talupidamisega alustasime. Algul tegime kõike – kasvatasime teravilja, erinevaid aedvilju ja pidasime sigu ning pulle. Aasta-aastalt oleme oma tegemisi kokku tõmmanud ja nüüdseks keskendunud kartulikasvatusele.“

Tegelikult on kartulikasvatus siin Võru külje all juba aastakümneid kohalikule rahvale lisatulu toonud. „Juba minu vanemad kasvatasid nõukogude ajal kar-

tuleid, ikka rohkem kui omatarbeks vaja läks ja ehk lubatudki oli. Kartulid läksid müügiks Venemaale, aga ka meie oma linnarahvale. Ka kõik teised meie ümbruskonnas kasvatasid kartuleid,“ sõnab Andres.

Kartulikasvatuseks on sealsed maad väga sobivad. Savi-liivmullad hoiavad parasjagu niiskust, kuid ei lase liigsel veel seisma jääda.

Ta ütleb, et kartulikasvatuseks on sealsed maad väga sobivad. Savi-liivmullad hoiavad parasjagu niiskust, kuid ei lase liigsel veel seisma jääda. Vähetähtis ei ole selle tegevusala juures muidugi ka aastakümnetepikkune kogemus ja ka ärivaist, et saak saaks kasulikult maha müüdud.

Andres ja Merike Jaaska Pistimäe talu on aasta talu 2024. Foto: Tom Zuravljov

2008. aastal ostsid Jaaskad ära vana ja üsna räämas sovhoosi kartulihoidla ja tegid seal suuremahulise remondi − nii saadi 3500 m 2 korralikku hoidla pinda. Viimastel aastatel on talus kartuleid kasvatatud 50–60 hektaril.

Traatusside levik on sealkandis suur probleem, nii et mõni kasvataja on isegi koristamisest loobunud, kuna saak on täiesti ussitanud.

Talus saadakse enamasti hakkama oma pere tööjõuga ehk lisaks Andresele ja Merikesele töötab talus ka Andrese vend. „Minu teha on enamik tehnika- ja põllutöid, samuti paberimajandus, abikaasa töö on peamiselt

sorteerimine ja vend tegutseb enamasti kartulihoidlas, kus tuleb raskeid kotte tõsta. Samas asendame üksteist seal, kus vaja. Hooajatöödele oleme igal aastal 4–5 inimest lisaks palganud. Varasemalt on meil töötanud ukrainlased ja lätlased, viimasel ajal oleme tööjõudu saanud töötukassa kaudu,“ räägib taluperemees.

Sordivalik vastavalt tarbija maitsele

Kartulikasvataja jaoks algab uus hooaeg aprillikuus ja sõltuvalt ilmast lähevad esimesed mugulad mulda jüripäeva paiku: „Meie kartuleid praegu ei eelidanda ja väga varaseid kartuleid me samuti ei kasvata. Eelidandamisega on lihtsalt liiga palju lisatööd, mida varase kartuli müügiga tagasi ei teeni. Enda tarbeks ja tuttavate jaoks kasvatame ikka ka sellist kartulit, mida saab jaanipäeval juba potti pista. Aga seda teeme oma n-ö aiamaal, kus kasvatame neid kahekordse katteloori all.“

Pistimäe talu peamised kasvatatavad sordid on 'Laura' ja 'Gala'. Need on sordid, mida ostjad soovivad ja seega tuleb neid lihtsalt kasvatada. „Lisaks sellele on meil sordivalikus veel 'Concordia' ja 'Red Sonia'. Need on aretatud Saksamaal ja peavad meie mullastiku ning ilmastikuga kohanema. Katsetame uusi sorte ja vajadusel vahetame neid välja. Nii on meil üks sort umbes 3–4 aastat tootmises ja siis läheb väljavahetamisele. Mõnest sordist ei saa meie tingimustes asja, teistele pole jälle ostjate seas turgu,“ selgitab Andres.

Ta ütleb, et kõigepealt kasvatatakse talus enda jaoks seemnekartul: „Juba esimesel aastal seemet kasvatades saab aimu, kas sel sordil on meie tingimustes potentsiaali. Seemne saame maaletoojatelt, kes need omakorda välismaalt sisse ostavad. Enamiku seemnest paneme maha enda tootmispõldudel, müügiks eriti üle ei jää. Meil kartulikasvatajatena on kohustus, et vähemalt 20% kartuleist oleks sordiseemnest kasvatatud.“

Kartulile sobib pigem jahedapoolne mõõdukate sademetega suvi.

Foto: Sven Arbet

MIDAGI SUURT ON VALMIS SAANUD

Uus kabiin, võimsam mootor, kompaktsemad mõõdud: just selline on Strautmann Primus - uus põlvkond iseliikuvast söödamikserist.

Liitu Strautmanni kasutajatega ja saa osa nutikatest lahendustest, mis viivad piimatootmise uuele tasemele.

ei ole pelgalt sõnakõlks, vaid ka reaalsus.

Väljakutseiks kahjurid, haigused ja ilmastik

Kui kartul mullas, tuleb selle eest hoolitsema hakata. Kui varred paraja pikkusega, tehakse muldamine. See aitab umbrohu vastu ja aitab ka väetist mugulaümbruse mullaga paremini segada. Muldamine tagab ka mugulate korraliku kaetuse mullaga, mis välistab nende roheliseks minemise ning aitab saavutada sobiva kuju ja ühtlasema suurusega mugulaid. Teise rinde umbrohud tuleb hävitada umbrohutõrjega.

Igal aastal himustavad kartulisaaki ka mitmesugused kahjurid ja haigused. Kui kartulimardikaga saab tõrjet tehes edukalt hakkama, siis traatussi vastu ollakse üpris kaitsetud. Nimelt on viimastel aastatel keelustatud tõhus tõrjevahend ja asendatud see vähem tõhusatega, mis tulemust ei anna.

Traatussi levikut aitaks vähendada see, kui aasta enne kartulite mahapanekut saaks maale teha juulis-augustis mullaharimist. Paraku on ootel maa kas teravilja või kartulite all ning juulisaugustis ei tule mullatööd kõne alla.

Tarbija eelistab kartuleid, mis on mugavalt kooritavad.

Foto: Sven Arbet

Traatusside levik on sealkandis suur probleem, nii et mõni kasvataja on isegi koristamisest loobunud, kuna saak on täiesti ussitanud.

Kartul talub põuda päris hästi, sest mugulas on oma niiskusevaru mingil määral kaasas. Kuid pikemad kuumaperioodid mõjuvad kartulitele laastavalt ja panevad kasvu kinni.

Aidata võiks ka sagedasem viljavaheldus. Põllumehe sõnul kasvatatakse praegu kaks aastat ühel maatükil kartuleid, seejärel pannakse väetatud ja umbrohust puhtale maale vahelduseks teravili. Kuna tegu on väikese taluga, siis on viljavahelduseks võimalusi vähem ja tuleb naabritega koostööd teha. „Anname oma kartulikasvatusest vabanenud maid või ka selleks sobimatuid maid,

mis asuvad orgudes või küngastel, naabertalule, kes kasvatab teravilja, tema aga annab meile kasutamiseks kartulikasvatuseks sobivaid maatükke,“ kirjeldab Andres.

Vihmasel suvel ja niiskemate öödega kipub levima ka kartuli lehemädanik. Selle profülaktika algab juba esimese tõrje ringiga, kui pealsed on kasvanud veidi suuremaks. Haiguste tõrjet tuleb teha läbi kogu suve, kuni augusti lõpuni välja, vahel 5–6 ringi.

Ilmastik üllatab aina sagedamini

Viimastel aastatel sagenenud ekstreemsed ilmastikuolud teevad murelikuks ka kartulikasvatajad. Eelmistel suvedel järgnes põuale ja kuumalainele liigniiskus ning üleujutused.

Kevadel on Andrese sõnul kõige olulisem valida õige hetk põllule minekuks. „Liiga vara pole mõtet minna, sest muld on veel külm ja mugulaid maha panna pole mõtet. Küll aga aurub mullas olev niiskus põlluharimise käigus välja ning kui järgneb kuivem periood, jäävad kartulid kuiva kätte. Kui on saabunud pü -

sivad soojad, siis tuleb teha esimene mullaharimine ja esimesel võimalusel, umbes jüripäeva paiku, ka kartulid maha panna.“

Kartul talub põuda päris hästi, sest mugulas on oma niiskusevaru mingil määral kaasas. Kuid pikemad kuumaperioodid mõjuvad kartulitele laastavalt ja panevad kasvu kinni. Ehkki Pistimäe talu maad on vett hästi läbilaskvad savi-liivmullad, olid näiteks eelmise aasta laussajud ka siinmail liiast ja umbes 2,5 hektarit jäi liigvee tõttu koristamata.

Saak salve ja müügile

Koristusperiood on kartulikasvatajale kõige kiirem aeg. Siis on talus enamasti ka lisatööjõudu ja kartulikombain töötab igal võimalikul ajal. Grimme kartulikombain, samuti neljarealine kartuli reategija, sorteer, aga ka kartulihoidla väljaehitamine on olnud talu suuremad investeeringud. Samuti on rajatud betoonkattega väliplatsid, et oleks tehnikaga hea manööverdada, ilma et tekiks liigselt pori.

TELESKOOPLAADURID MANITECH MTech

Kartuleid säilitatakse hoidlas puitkonteinerites, mis on osalt enda tehtud, osalt ostetud. Kui on säilitamise võimalus, saab ka rohkem müügihinna üle otsustada. Saagikoristuse järel on hinnad kõige madalamad, sest siis on pakkujaid palju. Pistimäe talus müüakse aga kartuleid järk-järgult vastavalt tellimustele.

Kui varasemalt eksporditi kartuleid Ukrainasse, Moldovasse ja Poola, siis viimastel aastatel on kogu saak läinud eestlaste toidulauale. „Meie kartul läheb kokkuostjate kaudu peamiselt Tallinna, Pärnusse ja Narva. Lisaks sellele tellivad meilt kartuleid kohalikud toitlustusettevõtted ja osa läheb koorimisele ning töötlemisele firmasse Juurviljaait,“ jutustab Andres.

Kartulikasvatusel on erinevaid spetsialiseerumise võimalusi. Töötlemise osas on võimalik valida, millist lisandväärtust pakutakse: kas turustatakse musta kartulit, pestud kartulit, pestud ja pakendatud kartulit või pestud, pakendatud, kooritud kartulit.

Ka Pistimäe talus otsitakse võimalusi, kuidas kartulile lisaväärtust anda, ja

plaanis on osta hoidlasse kartulite pesemise ning poleerimise seadmed. „Järjest rohkem soovivad inimesed osta juba puhast, soovitavalt ka kooritud kartulit, mitte enam niivõrd mullast mugulat,“ kinnitab talupidaja.

Ka Pistimäe talus otsitakse võimalusi, kuidas kartulile lisaväärtust anda, ja plaanis on osta hoidlasse kartulite pesemise ning poleerimise seadmed.

Kartulite sorteerimine ja müük kestab kuni järgmise saagini. Märtsikuus oli Pistimäe hoidlates veel 500 tonni kartuleid, kuid uus saak on veel kuude kaugusel.

Kartulikasvatus jääb alles

Kuigi numbrid kõnelevad armutult sellest, et kartulil pole meie toidulaual

enam endist tähendust, ei loobu kindlasti eestlased kartulist. Maailma avanemisega on meie toidulauale sattunud palju uusi ja huvitavaid toidu aineid, kuid kartulil on sellegipoolest seal oma koht.

Meie kartulikasvatajad peavad rinda pistma teiste tootjatega Euroopa Liidu avatud turul, taluma odavama ja madalama kvaliteediga importkartuli hinnasurvet, astuma vastu soojeneva kliima väljakutsetele. Samuti tulema toime tööjõupuuduse ja sellegagi, et põlvkondade vahetus on sellesse valdkonda visa tulema.

Ka Andres tunnistab, et kui nad abikaasaga oma tegutsemise lõpetavad, pole silmapiiril kedagi, kes nende ettevõtmise üle võtaks.

Samas hoolega haritud ja kartulikasvatuseks sobiv maa jääb ikka alles, samuti teadmised ja kogemused, mida aastakümnete jooksul on omandatud ja järgmistele põlvedele edasi antud. Kui on kartulisööjaid, küllap siis leidub ka neid, kes seda väärt mugulat kõigest hoolimata ikka edasi kasvatavad.

Kui hoiustamiseks on ruumi piisavalt, saab nende eest ka sobival ajal sobivamat hinda küsida.

Foto: Anni Õnneleid

KEVADINE ERIHIND!

UUS TÖÖRIIST BIG-BAG-KOTTIDE TÜHJENDAMISEKS

AgroBagiga püüdsime lahendada põllumajandusvaldkonna üldise vajaduse kiirema, lihtsama ja ohutuma Big-Bag-kottide avamise väetise laotamisel.

Nüüd saate kiiresti ja lihtsalt oma ATV-l istudes kive korjata!

Stoneless kivikoguja taga on Taani noormees Søren Kristensen, kes ise lapsepõlves kodutalu põllult kive korjamas käis ja juba siis tekkis mõte, et seda tööd peab saama targemalt teha.

Søren on projekteerinud ja arendanud Stoneless´i viimase 4-5 aasta jooksul. Pärast pikka arendus-, testimisaega ning parenduste tegemist on tulemuseks väga tugeva konstruktsiooniga kivikoguja, mida saab kasutada oma ATV või UTV-ga.

Stoneless kivikogujaga läheb töö palju kiiremini kui traktoriga ja käsitsi korjamisel, samas suured rehvid ja väike kaal minimeerivad võimalikud sõidukahjustused. Stoneless’i saab kasutada ka tärkavatel põldudel.

MEHAANILINE UMBROHUTÕRJE

GST Biostar purustab pinna ja tõstab pinnase üles tähtrataste välimises osas paiknevate labidate abil. Labidad tõmbavad umbrohu varases kasvufaasis välja, mõjutamata põllukultuuri kasvu. Sel moel on pinnas õhustatud ja umbrohi kuivab ära.

GST Biostar kohandab iga puhastuselemendi automaatselt maapinna järgi, reguleerides vedru abil survet, saavutades nii iga tähtratta puhul maksimaalse puhastusefekti. GST Biostar on põllukultuuri vastu äärmiselt õrn ja kahjustab teiste mehaaniliste umbrohutõrjeseadmetega võrreldes minimaalselt saaki.

GST Biostari saab kasutada mitmesuguste põllukultuuride puhul (mais, nisu, raps, põlduba, kartul, suhkrupeet jne), olenevalt põllukultuuri külvisügavusest. Pinnatöötlus toetab pinnase soojenemist, millel on positiivne mõju taimede kasvule.

Võimsa GST Biostari töökiirus on 18–25 km/h.

Võimsa GST Biostari töökiirus on 18–25 km/h.

LIHTNE JA KIIRE KIVIKORJAMINE!

Ringbiomajanduse arendamisel on palju kitsaskohti

Ehkki viimasel ajal on rohepöörde hoogu maha võetud, on see siiski tulevikuteema ning ökoloogilise jalajälje vähendamine ja ressursside parem kasutamine on aktuaalsed sellegipoolest. Seetõttu tuleb edasi arendada ka ringbiomajandust, mis sisuliselt tähendab ressursside mõistlikumat kasutust.

Biomajanduse programmis aastateks 2025–2028 on kirjas, et Eestis annavad biomajandusega seotud sektorid ja tegevusalad ligikaudu 13% majanduse lisandväärtusest ning 17% ekspordist, lisandväärtus töötaja kohta on olnud aga ligikaudu 30% allpool EL-i keskmist. Kui jõukamate Euroopa riikide biomajanduses on olulisel kohal kapitali- ja tehnoloogiamahukad tegevusalad (näiteks farmaatsia- ja keemiatööstus), siis Eesti biomajandus on olnud väga toorainekeskne (metsa/puidu, põllumajanduse/toidu) – neis väärtusahelates luuakse 90% Eesti biomajanduse lisandväärtusest.

Biomajandus lähtub ringmajanduse põhimõttest ja ringbiomajanduse aluspõhimõteteks on:

kestlikkus (sh tasakaal majandus, looduskeskkonna hoiu ja sotsiaalsfääri vahel);

ressursside kaskaadkasutus ehk ressursside kasutamine ja töötlemine kõrgema lisandväärtuse prioriteedi alusel;

ressursside võimalikult pikk ringluses hoidmine; ressursiturvalisus.

2023. aastal koostasid ametkonnad ja teadlased ringbiomajanduse teekaardi, mis määratleb selle arengu peamised tegevussuunad aastani 2035. See on ühtlasi aluseks piirkondlike ringbiomajanduse teekaartide koostamisele, mis lähtuvad kohalikest bioressurssidest, kogukondade ja omavalitsuste vajadustest ning võimalustest.

Projekti peaeesmärgiks on saada

arusaam piirkonna bioloogilistest ressurssidest, väärtusahelatest ja nende kitsaskohtadest. Töörühmad loodi pilootprojektina Läänemaal, hiljem ka Kesk-Eestis ning neid tutvustati ka piirkonna ettevõtjaile.

Kui palju on meil ressursse?

Lihulas ja Põltsamaal toimunud kohtumistel viidi läbi rühmatööd erinevate majandusharudega (nt metsandus, kalandus ja vesiviljelus, põllumajandus) seotud bioressursside ning väärtusahelate kaardistamiseks.

Kesk-Eesti metsanduse töörühmas tõdeti näiteks, et enamik piirkonna bioloogilisest ressursist on juba praegu kasutusel ja kõrgema lisandväärtusega toodeteks muundumiseks peaks muutuma kas tarbijate ootus või seadusandlik raamistik. Kuniks senine majandusruum püsib, jääbki suur hulk väheväärtuslikku puitu metsa loodusrikkuse rõõmuks kõdunema või veetakse välja väheväärtusliku küttena.

Taimekasvatuse töörühmas tõdeti, et enamik bioressursse on juba kasutusel. Üksikute, veel kasutamata voogude korral on takistused nii administratiiv-

Luhaheina ja pilliroo seniseks kasutusviisiks on valdavalt põletamine. Foto: Sven Arbet

sed (hooldusniitmisel kogutav väheväärtuslik hein), logistilised (juurdepääs efektiivse transpordivahendiga on raskendatud) kui ka sõltuvad ressursside hooajalisusest, hoiustamisvõimalustest jne. Lisaks tõstatus küsimus, kas kõiki kõrvalsaaduseid on üldse majanduslikult otstarbekas kõrgema väärtusega toodeteks väärindada?

Lääne-Eestis nimetati teraviljakasvatusega seoses üheks võimaluseks sorteerimisjääkide ja ebakvaliteetse vilja suuremat väärindamist. Probleemiks on siin aga kõikuvad või väga väikesed kogused, mistõttu viiakse need pigem metsloomadele söödaks.

Kuniks senine majandusruum püsib, jääbki suur hulk väheväärtuslikku puitu metsa loodusrikkuse rõõmuks kõdunema või veetakse välja väheväärtusliku küttena.

Väärindamine nõuab loovust

Köögiviljade kasvatamisel ja väärindamisel tekib palju mittevajalikku osa. Sellise bioressursi väärindamisel on vaja nii rohkelt loovust kui ka turu head

tundmist. Lühikese perioodi vältel korraga valmivate puu- ja köögiviljade ning marjade terviklik väärindamine on samuti keeruline, kuna hooajal on põhifookus eelkõige põhitoodangul ning jääkide ja kõrvalsaadustega tegeleda ei jõuta. Lisaks ei soovita sageli vastu võtta väheväärtuslikku tooret või on kogused väga väikesed, mistõttu on mõistlikum väärindada selline saadus pigem biogaasiks.

Pressijääkide väärindamine (sh transport ja ladustamine) on kallis ja lõpptoote hind läheb nii kõrgeks, et tarbija ei ole võimeline seda kinni maksma. Lisaks on takistuseks seadusandlikud probleemid.

Lääne-Eesti sinimajanduse ressursse uurides tõdeti, et probleemiks võib olla aeganõudev bürokraatia ja asjaajamise keerukus nt uute avamerekasvanduste rajamisel. Vetika väärindamise teeb keerukaks rohke importkauba osakaal Eesti turul. Sinimajanduse potentsiaalse võimalusena nimetati merikarpide ja vetikate kasutamist veekogude puhastamisel.

Sõnniku ja silojääke oleks võimalik kasutada biogaasi tootmiseks ka LääneEestis ning seeläbi toitained digestaadiga piirkonna põldudele tagasi viia. Samas puuduvad Lääne-Eestis praegu biogaasijaamad, kuid enne uute biogaasijaamade rajamist on vajalik teha majandusarvestused.

Väga piiratud on ka pilliroo väärindamine, millest valmistatakse väikeses koguses joogikõrsi, samuti kasutatakse seda ehitusmaterjalina, aga ka põletatakse.

Väga piiratud on ka pilliroo väärindamine, millest valmistatakse tänapäeval väikeses koguses joogikõrsi, samuti kasutatakse seda ehitusmaterjalina, aga ka põletatakse. Lääne-Eestis on palju nii pärandniite kui ka väärtuslikke rohumaid, mida niidetakse võimalikult hilja. Luhahein ja pilliroog praegu pigem põletatakse (sh nt Lihula katlamajas), mis peaks aga olema väärtusahela kõige viimane variant. Väga suured ootused on teadlastele, et leida ja katsetada erinevaid väärindamisvõimalusi.

Aruteludega jõuti nii Lääne- kui ka Kesk-Eestis sinnamaale, et suureks kitsaskohaks on ebaühtlased, aga kohati ka liiga väikesed, hooajalised ja kõikuva kvaliteediga materjalivood. See omakorda teeb keeruliseks majanduslikult jätkusuutliku tõhusa väärindamise toodeteks, mida saaks ka kaugemale turustada. Alternatiiviks on „loomulik aineringe“ ehk kohapealne ringmajandus, kus kohalikud ressursid kasutatakse või väärindatakse kohapeal.

Eesti veekogude kallastel on rohkelt pilliroogu, mis ootab väärindamist.

Foto: Aldo Luud

koostööd Eesti farmeritega!

söötmislahendused ja mitmekülgne tootevalik!

by SCHAUMANN

● Söödalisandid veistele, sigadele, lammastele ja kanadele

● Silokindlustuslisandid igat liiki söödamaterjalidele

● Biostimulaatorid – suurema kasvu ja saagikuse kindlustamiseks

● Tootelahendused biogaasijaamadele

65% Eestis kaevandatavast turbast kasutatakse aiandussubstraatide valmistamiseks.

Kliimaseadused teevad turbatootjad murelikuks

Turbaliidu iga-aastane statistika toob esile, et kohalikud ettevõtted väärindavad kohapeal üha rohkem toidu kasvatamiseks vajalikke kasvusubstraate. Statistikast nähtub, et ettevõtted on reageerinud hästi turu vajadustele, kuigi kliimaseaduse vaatest on sektori tulevik tume.

Nimelt seisab eelmisel aastal koostatud kliimakindla majanduse seaduses, et turba kaevandamise lubade andmise põhimõtet muudetakse nii, et see toob kaasa turbatootmise CO2-heite 12-protsendilise vähenemise aastaks 2030 ning märgaladest lähtuva heite sajaprotsendilise vähenemise aastaks 2050.

Turvas pole enam ammu vaid küttevõi allapanu materjal, nagu varasematel aastakümnetel, vaid turbast on saanud pea asendamatu kasvusubstraatide materjal ning see osakaal suureneb pidevalt.

Kui 2022. aastal toodeti Eestis 1,65 miljonit kuupmeetrit turba kasvusubstraate, siis mullu jäi see number napilt

alla kolme miljoni, mis moodustab kogu kaevandatud turba mahust pea 65%.

Eesti Turbaliidu juhatuse esimehe Jüri Tiidermanni sõnul kasvavad mahud ka järgmistel aastatel, kuna turu nõudlus aina suureneb. „Toidu kasvatamisel ei ole Euroopas turbasubstraatidele asendust. Piltlikult öeldes kasvavad turbal kõik eluks vajalikud taimed, alates potisalatist kuni puuistikuteni välja. Segane geopoliitiline olukord on toonud selgelt välja vajaduse ise rohkem oma heaolu eest vastutada, olgu see riiklikul või Euroopa Liidu tasemel. Et Eesti turvas on nii meie enda kui ka Euroopa Liidu toidu julgeoleku tagaja, on Eesti pinnal seda aina rohkem väärindama hakatud,“ sõnas Tiidermann.

Foto: Ilmar Saabas

Lisandväärtus antakse freesturbale, kui seda pakendada, selle pH-d reguleerida, erinevatesse fraktsioonidesse sõeluda jne. Aiandusturba turustamine on viinud Eesti ettevõtted rahvusvahelisele turule ja teinud nad osaks globaalsest väärtusahelast.

Toidu kasvatamisel ei ole Euroopas turbasubstraatidele asendust. Piltlikult öeldes kasvavad turbal kõik eluks vajalikud taimed, alates potisalatist kuni puuistikuteni välja.

Praegu hõivab turbatööstus 2% Eesti märgaladest. Kasvusubstraatide nõudluse kasv paneb ettevõtteid panustama aina rohkem nii alade heakorrastamisse kui ka teadusarendusse, mis otsib substraatidesse turvast täiendavaid koostisosi. Tiidermann tõi välja, et varasemalt 100% turbast koosnevad segud on praeguseks juba asendunud keskmiselt 70% segudega, mis on aidanud tootmismahte suurendada.

Eestis on enam kui kümme kasvusubstraatide tootmise tehast. Kokku tegeleb turba kogumise ja väärindamisega üle 40 ettevõtte, mis loovad maapiirkondadesse üle 2000 töökoha.

Nõudlus turbasubstraadi järele kasvab

Vaatamata kasvavale toodangule muudab kliimakindla majanduse seadus turbasektori ettevõtjad ärevaks. Nimelt näeb seaduseelnõu ette sektori jalajälje nulli viimist aastaks 2050. Tiidermanni sõnul jääb ebaselgeks, miks on vaikimisi sulgema asutud eluliselt vajalikku majandusharu, mis annab sisendi ka mitmele teisele sektorile, nagu aiandus ja põllumajandus. „Samal ajal, kui valitsus tegeleb Eesti majanduse ja konkurentsivõime hävitamisega, prognoosivad teadlased, et aastaks 2050 nõudlus kasvusubstraatide järele vastupidiselt vähemalt kahekordistub. Praegu tagavad Eesti ettevõtted üle 10% Euroopa kasvuturba vajadusest. Meie toodang toob iga-aastaselt lauale umbes 15 miljardit tervislikku toidukorda, mis käib kokku ka taimse toidulaua eelistamise polii -

leitud.

tikaga. Jääb arusaamatuks, kust see toit valitsuse silmis meieni jõudma hakkab,“ ütles ekspert.

Liidu arvates peaks riik sektori piiramise asemel korrastama andmeid, mis seni omistavad turbatööstusele ülehinnatud kliimajälje. Hetkel määratakse sektorile heitetase, mis tekiks kogu turba otsesel põletamisel ega arvestada seda, et turvas leiab pikaajalist kasutust kasvuhoonetes ja põldudel. Eesti turba süsinikusisaldus vaikeväärtuse järgi võetuna on üle 30% suurem kui tegelikult. Heiteks arvestatakse kogu kaevandatud turvas kaevandamise aastal, samas on fakt, et tema elukaare pikkus on kuni 200 aastat ja ka siis ei lagune ta kogu ulatuses.

Hinnanguliselt on aiandusturba panus Eesti kasvuhoonegaaside heitesse mitte suurem kui 0,02% ning aastas kasutatakse umbes 0,00007% kogu meie turba koguvarust.

Hinnanguliselt on aiandusturba panus Eesti kasvuhoonegaaside heitesse mitte suurem kui 0,02% ning aastas kasutatakse umbes 0,00007% kogu meie turba koguvarust.

Turbale on alternatiive raske leida

Teadlased on uurinud turba osakaalu vähendamist substraadis alternatiivsete osistega. Teatud ulatuseni saab substraadi hulka segada ka teisi koostisosi, mis koostoimes üksteist täiendavad. Nendeks koostisosadeks on näiteks kookoskiud, kompost, puidukiud, perliit, uuritakse ka pilliroo kasutamise võimalusi. Kõigis eelnimetatud biokomponentides on võrreldes turbaga rohkelt baktereid ja neid kasutatakse hobiaianduses. Nende iseseisev kasutamine on väga keeruline ja enamasti annavad hea tulemuse, kui neid segatakse vahekorras kaks osa turvast ning üks osa midagi muud.

Hobiaianduses toodetakse väikeses mahus ka turbavabu substraate, kuid neil on siiski olulisi probleeme kvaliteediga, mis praeguste teadmiste juures ei ole ületatavad. Ära ei saa unustada ka teiste koostisosade keskkonnamõju, mis avaldub kuskil mujal, kuid on sageli väga suur.

Süsinikuheite vähendamiseks on turba tootjad asunud ennaktempos korrastama kasutusest välja langenud alasid. Lisaks võib tulevikus võtta kasutusele näiteks autonoomsed traktorid ja kogu tootmist rohkem automatiseerida. Samuti lühendada kogumise tsükliaegu jms, mis kõik suurendaks efektiivsust ehk teisisõnu sama toodangu saab väiksema pinna pealt, mis võimaldaks heite vähendamist tootmisaladel.

Hetkel pole turbasubstraadile aianduses sobivamat alternatiivi

Foto: Shutterstock

Külastage meid

Maamessil boksis nr VP-70

Loomade heaolu nõuab rohkem tähelepanu

Järjest enam muutub tarbijatele oluliseks toidu kvaliteet ja see, kuidas seda on kasvatatud. Intensiivse loomakasvatuse puhul on rohkem hakatud rääkima farmiloomade pidamistingimustest ja heaolust.

Euroopa Liidu ametkonnad hindavad sel aastal loomade heaolu õigusruumi eesmärgipärasust, vastavust uuematele teadusuuringute tulemustele ja rakendamise efektiivsust. Sellest, mida on plaanis teha Eestis loomaheaolu valdkonnas, et olla kooskõlas uuenevate õigusnormide ja ühiskondlike ootustega, kirjutab maablogis toiduohutuse osakonna loomaheaolu peaspetsialist Ulrika Tuppits.

Euroopa Liidus peetavate põllumajandusloomade (sh Eestis elavate veiste, sigade, munakanade, broilerite) heaolu tagamist reguleeriva õigusruumi hindamine viidi läbi koostöös teiste liikmesriikide ja Euroopa Liidu ametkondadega. Analüüsi tulemusena järeldati, et Euroopa Liidu õigusakte peab muutma neljas

valdkonnas: põllumajandusloomade pidamine, transport, tapamajade tegevus ja toodete märgistus.

Ministeerium osaleb liidu ühises õigusloomes ja uuenenud õigusaktide kaudu jõuavad muudatused ka Eestisse. Alustatud on konsultatsioone vald konna asjatundjate ja teiste ametkondadega, et koguda arvamusi ja ettepanekuid kehtiva loomakaitseseaduse ja selle rakendamise kohta. Selle eesmärk on analüüsida vajadust seaduse ja selle alamaktide muutmiseks.

Loomakaitseseadus tähtsustab loomade heaolu

Viimase 20 aasta jooksul tehtud teadusuuringud on tõstatanud küsimuse, kas piisab sellest, et tagada loomadele ainult

viis vabadust: vabadus valust, näljast, füüsilisest ja vaimsest ebamugavusest ning vabadus väljendada liigiomast käitumist, või vajavad kõik loomad midagi enamat, tagades keskkonna ja tegevused, mis pakuvad loomale hea elukogemuse. Selle mõtteviisi suunas liikumise märkideks on põllumajandusloomade puhul näiteks nõuded pidada kanu tingimustes, kus neil on võimalik nii õrrel magada kui ka õues siblida.

Kõige rohkem on viimasel ajal kõne all olnud puurikanade pidamistingimused ja järjest rohkem survestatakse kanafarme puurikanade pidamisest loobuma. Siiski on kanade elutingimusi oluliselt parandatud, sest juba 2012. aastal keelustati Euroopa Liidus nn patarei-tüüpi puurid ja mindi üle täiustatud puuridele. Patarei-tüüpi puurides puudus kanadel võimalus end sirutada ja vabalt liikuda, ülekoormatud puurides muutusid kanad liigikaaslaste suhtes agressiivseks ning elutingimused üldiselt olid halvad.

2012. aastaks tegid ka Eesti linnukasvatajad väga mahukaid investeeringuid uutesse täiustatud puuridesse,

Euroopa Liidus peetakse enamikku 7,5 miljardist munakanast endiselt patarei-tüüpi puurides.

Foto: Karin Kaljuläte

mida oli kavas kasutada umbes 25–30 aastat. Üleminek õrre- ja vabapidamisele nõuab munatootjailt aega investeeringute tegemiseks ning süsteemi muutmiseks.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja kodulehelt saab lugeda, et koja arendusnõunik Triin Hallap (veterinaarmeditsiini doktor, PhD) on viimase aja teaduskirjandust kanade heaolu kohta põhjalikult uurinud ja konsulteerinud Eesti Maaülikooli teadlastega. Tema sõnul hoitakse valdav osa väljaspool Euroopa Liitu peetavast 7,5 miljardist munakanast endiselt tavalistes (patarei-tüüpi) puurides.

Täiustatud puurides on võrreldes patarei-tüüpi puuriga kanale loodud rohkem võimalusi liigiomaseks käitumiseks. „Puuri suuruse osas on samuti kindlad reeglid, mille kohaselt peab munakanadel olema kana kohta vähemalt 750 cm2 puuripinda, millest 600 cm2 on kasutuspind. Puuri kõrgus peab kasutusalast väljaspool oleva ala puhul olema igas punktis vähemalt 20 cm ja iga puuri kogupindala peab olema vähemalt 2000 cm2,“ selgitas Hallap, kummutades müüti, nagu oleks kanapuur A4-paberilehe suurune.

Muudatused

Euroopa Liidu tasandil

Kuigi pikki aastakümneid kasutusel olnud (patarei-)puur on juba kümme aastat ELis keelatud, siis üha enam umbusaldavad tarbijad põllumajanduslindude pidamist ka täiustatud puurides.

See on ka põhjuseks, miks Euroopa Komisjon valmistab käesolevaks aastaks ette seadusandliku ettepaneku, millega soovitakse keelustada alates 2027. aastast EL-is põllumajanduslindude täiustatud puuris pidamine. „Selle tulemuseks on üleminek täielikult puurivabale pidamisviisile, millel on nii positiivsed kui ka negatiivsed mõjud seoses linnu tervise ja heaoluga,“ rääkis Hallap.

Kõige

rohkem on

viimasel ajal kõne

all olnud puurikanade pidamistingimused ja järjest rohkem survestatakse kanafarme puurikanade pidamisest loobuma.

Kuigi puurivaba pidamine võimaldab kanadel täiesti vabalt liikuda suuremal alal, väljendades oma loomulikku käitumist (pesitsemine, toidu otsimine ja nokkimine ning tolmuvannide võtmine), on muret tekitav võimalus, et vabapidamissüsteemides, kus karjade suurus on 3000 – 10 000 isendit, võib lindude suremus olla suurem.

Linnu talu kavandab investeeringuid

Linnu Talu OÜ ärijuht Jarno Hermet kinnitab, et nende ettevõttes on kolm kanalat veel puuris pidamise süsteemis ja kaks õrre/vabalindlat: „Laias laastus plaanime igal järgneval aastal vahetada välja ühe puurikanala. Üks aasta on varuks ka, sest on veel veidi selgusetu, kas Euroopa Liit seda üleminekut rahaliselt toetab. Mõned töödokumendid liiguvad, kuid kindlust siiani pole. Eelmine üleminek, mis toimus aastal 2012 vanadelt puuridelt praeguste suurte ja moodsate peale, oli Euroopa Liidu põllumajandusprogrammis ligi 40% toetusena sees, sest need investeeringud olid ja on ka praegu kallid. Seadmete elu- ja tasuvusaeg on pikk ehk umbes

Kanade vabapidamissüsteemid on sobilikumad väiksemates tootmistes.

30 aastat. Meil on veel veidi aega oodata, et võimaliku rahalise toetamise asi selguks, sest siis oleks oluliselt lihtsam neid investeeringuid teha.“

Hermeti sõnul algab ettevõtte investeeringute hinnanguline suurusjärk alates ühest miljonist eurost, sõltuvalt sellest, milliseid seadmeid valida ja milliseid ehituslikke lisatöid tegema peab. Võrdluseks: talu aastakäive on keskmiselt 2,8 miljonit eurot.

Linnud ise muidugi on ka üksteise suhtes pidevas olelusvõitluses, olgu nad siis puuris või vabalt peetavad.

Viimase 15 aasta jooksul on Linnu talus lindude olude parendamisse investeerinud juba u 2 miljonit eurot (kaasa arvatud praeguseks hetkeks avaliku arvamuse seisukohalt väga halvas nimekirjas olevad pesakastide, õrte

jms varustatud suured lindudele liikumist võimaldavad puurid). Seega on see uus investeerimisvajadus talu jaoks väga suur, seda enam, et kõige rohkem oma poole kasutusea peal olevad puurid kestaks veel vähemalt 15 aastat ning nende väljamonteerimine ja kuskile müümine-transportimine mingit lisatulu ei tooks.

„Kolme väljavahetatava puurikanala peale kaotame me umbes pool miljonit juba varem kulutatud raha, sest me ei saa neid seadmeid amortiseerumise lõpuni pidada. See pool miljonit tuleb uute õrreseadmete ostule juurde arvutada, nii et kogukuluks tuleb 1,5 miljonit, mis võrdub enam-vähem meie poole aasta käibega,“ selgitab Hermet.

Puurivaba kanala riskid

Kuna Linnu talus on juba kaks õrre- ja vabalindlat, siis on põhjalikult ka puurivabade pidamise riskide maandamisega tegeldud. Allapanu ja õues käimise tõttu on haiguste risk lindudel oluliselt kõrgem. Lindla põrandal tuleb jälgida, et allapanu säiliks kuivana.

Parima turvavarustuse mootorsaega töötamiseks leiad Oregonilt

Turvapükste ostjatele tasuta turvakindad kauba peale!

HAAPSALU • R-TEHNIKA, Tehnika 7

JÕHVI • BASEILO, Rakvere 35

KÄRDLA • RAUAPOOD, Leigri väljak 1

KEILA • TEHNIKAKESKUS, Haapsalu mnt 57

NARVA • BASEILO, Hariduse 13

PAIDE • BASEILO, Suur-Aia 45

PAIKUSE • VOLDAK, Põllu 11

PÕLVA • ROOSMASHIIN, Võru 32

RAKVERE • BASEILO, Tallinna 47

TALLINN • HORTULUS OÜ, Pärnu mnt 368

TAPA • BASEILO, Pikk 19

TARTU • METSAKAUPMEES, Võru 94

Foto: Sven Arbet

Turul on varsti pakkuda ka probiootilist pulbrit allapanule puistamiseks, mis peaks selles lindudele ohtlike bakterite osakaalu vähendama ning materjali ohutumaks muutma.

Õuealal on kõrge elektrikarjusega varustatud aed, mis muidugi ei kaitse röövlindude rünnakute eest, kuid metsloomi hoiab eemal.

Seaduses on ette nähtud, et sigadele tuleb ette panna tuhnimismaterjali, kuid restpõrandate kasutuse tõttu pole see kõikides farmides võimalik.

Linnud ise muidugi on ka üksteise suhtes pidevas olelusvõitluses, olgu nad siis puuris või vabalt peetavad. „Üldiselt on nii, et kui lindudel on piisavalt ruumi ja muud püsivat stressiallikat pole (palavus, janu, tühi kõht jms), siis ei teki ka puuris suuri tülisid, kuigi omavaheline hierarhia on alati paigas pidamisviisist sõltumata,“ kinnitab Hermet.

Sigade heaolu parandab sügavallapanu

Sigalates on levinud probleemiks kannibalism ja muud ebanormaalsed käitumismustrid. Seaduses on ette nähtud, et sigadele tuleb ette panna tuhnimismaterjali, kuid restpõrandate kasutuse tõttu pole see kõikides farmides võimalik.

Eestis seafarmides kasvab 95% sigadest restpõrandatel, samas on hakatud teadvustama ka sügavallapanu olulisust. Üks ettevõtteid, kus enamik sigu kasvab juba sügavallapanuga lautades, on Vasula Farmid. Selle juhataja Made-Britta Eensalu sõnul on nüüdseks jõutud arusaamisele, et sigadele on normaalseks eluks vajalik võimalikult loomuomane keskkond ja tegevus ehk tuhnimine: „Siga tahab allapanu, et endale aset teha, imiteerida juurika otsimist. Restpõrandal ei saa seda pakkuda, sest lägasüsteemid ei aktsepteeri allapanu. Seega tähendaks eetiline tootmine sügavallapanu.“

Sügavallapanuga laudas asuvad söötmed platvormidel ja sead liiguvad kahel tasapinnal. Samuti on erinevalt valgustatud ja erineva temperatuuriga alad. Nii on ka looduses: saab varjuda ja olla valguse käes, olla erinevatel tasapindadel,

madalamas kohas auku kaevata või kõrgemalt toimuvat jälgida.

Samuti on oluline allapanuks kasutatav põhk, mis toetab sigade tervist mitmel moel, parandades soolestiku tervist, vähendades stressi ja sellega seotud käitumishäirest tingitud sabade närimist. Põhu närimisega satub looma seedekulgasse kiudaineid, mis stimuleerib soolte peristaltikat. Nuumsigade kasvatuses on tavapärane valida võimalikult peene jahvatusastmega söödafraktsioon, sest siis on söödas sisalduvate toitainete omastatavus maksimaalne, kuid sellega seondub nuumsigadel maohaavandite esinemine. Samuti on sagedased sigade mao parakeratoos, limaskesta erosioonid ja haavandumine, mis harilikes nuumagruppides ulatub 58–70 protsendini. On leitud, et sea tervise seisukohalt ennetab 300 g põhukiudu päevas peenest sööda jahvatusastmest tekkivat maohaavandite esinemise riski. Mõõdukas põhukiu tarbimine parandab söödaväärindust ja toitainete imendumist peensoole osas.

Vastuoluline sabade lõikamine

Sigade suurtootmine restpõrandail soodustab erinevaid käitumishäireid, üks neist on sabade närimine. Selle enne -

Eestis kasvab 95% sigadest restpõrandaga lautades.

Foto: Robin Roots

Allapanuks kasutatav põhk toetab sigade tervist mitmel moel, parandades soolestiku tervist, vähendades stressi ja sellega seotud käitumishäirest tingitud sabade närimist.

tamiseks lõigatakse põrsastel sabad ära. Loomade heaolust rääkides on Euroopa Liidus tõstatatud sabade lõikamise probleem väitega, et see põhjustab põrsastele asjatuid kannatusi. Eelmise aasta algul toimunud seakasvatajate ümarlaual arutleti sigade heaolu teemadel ja leiti, et sabade lõikamise lubatavusel on mitu tahku. Põrsaste sabade lõikamine valutustatakse ja pärast sabade lõikamist enamasti looma käitumine ei muutu, ta sööb ja käitub tavapäraselt. Tootjad rõhutasid, et saba ei ole ainuke heaolu indikaator, sest sigadel on ka muid stressiallikaid. Oluline on näiteks

vältida sööda kvaliteedi kõikumist, suurt loomkoormust sulgudes, tagada mugav ase, õigeaegne ravi, piisav ventilatsioon farmis ja hea mikrokliima ning tegelusmaterjali kättesaadavus. Nendele aspektidele püütakse alati tähelepanu pöörata.

• KALLURHAAGISED

• PLATVORMHAAGISED

• KONTEINERHAAGISED

• MASINATREILERID

• LOOMAHAAGISED

• VILJAVEOHAAGISED

Samas rõhutavad tootjad, et iga uus nõue tähendab kõrgemat toiduhinda ka tarbijate jaoks. Kampaania korras sigade sabade lõikamise täielik keelamine võib sigade heaolu tõsiselt halvemaks muuta.

Põhul kasvavatel sigadel on võimalus tuhnida ja ka põhku süüa.

Foto: Tiit Blaat

20 aastat

REHVID

KÕIKIDELE MASINATELE

(autod, traktorid, laadurid, haagised jm)

Näiteks, uute

rehvide hinnad koos käibemaksuga:

Mtz82 ette/taha: 190/395 €/tk

T-40AM: 210/350 €/tk

T16/25: 75/210 €/tk

RS-09: 75/230 €/tk

Rehvid on koos sisekummidega.

Küsida võib kõiki rehve!

Asuvad Tartus.

Rehvide transport üle Eesti.

Tel 503 9766 rain@redsom.ee www. redsom.ee

METSATEHNIKA MÜÜK JA HOOLDUS

OÜ AGROSILVA KAUBANDUS

TEL 505 2255 E-post: heino.tyrk@agrosilva.ee

Valikus on kuusk, mänd, kask, hübriidlehis ja must lepp.

Meilt saab ka tellida end Eestis juba tõestanud ulukitõrjevahendit TRICO ning taimejuurestiku töötlemiseks mõeldud HÜDROGEELI .

Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu ostab PIIMA- JA LIHATÕUGU

ARETUSVEISEID (tiined ja mittetiined mullikad), LIHATÕUGU TAPAVEISEID

Kontakt:

Tanel Bulitko, tel 510 8253 • Ilmar Kallas, tel 5309 0724 etky.kogumiskeskus@gmail.com

USALDUSVÄÄRNE PARTNER VEISTE MÜÜGIL!

Ostame:

• pullikud ja lehmikud nuumale

• praakloomad kombinaati

• tiined mullikad

• seemendusealised mullikad

• piimatõugu vasikad

KÜSI HINDA KA MEILT –PAKUME KONKURENTSIVÕIMELISI TINGIMUSI!

Tegutseme usaldusväärselt aastast 2008

Leia endale kindel partner juba täna! Ingmar, tel 5551 2929 • Peep, tel 522 7129

OÜ ostab

Pärnu

COMBY TRACK

Mõeldud metsatöödeks tihti vahelduva ja muutliku pinnasega maastikul.

Lindilabad on pikkustes 900, 1000, 1100 ja 1200 mm. Mitmekülgsete omadustega lindid aitavad teil metsatöid teostada ka väga kiiresti muutuva pinnasega metsas.

CLT TRACK

Mõeldud metsatöödeks kuiva, kivise ja mägise pinnasega maastikul.

Lindilabad on pikkustes 820, 1000, 1100 ja 1200 mm. Maksimaalse vedavusega lindid aitavad teil metsatöid teha ka kõige raskemates tingimustes väga mägisel pinnal.

ECV KANDVAD LINDID

Maksimaalse kandevõimekusega.

Lindilabad pikkustes 1000, 1100 ja 1200 mm. Aitavad teil metsatöid teha ka kõige raskemates tingimustes väga pehmel pinnasel.

ECV AGRESSIVE

Ülimalt kandvad ja ka suurpärase haardeomadusega.

Lindilabad pikkustes 900, 1000, 1100 ja 1200 mm.

Maksimaalse kande- ja haardevõimekusega lindid aitavad teil metsatöid teha ka kõige raskemates tingimustes väga pehmel pinnasel.

KASVAVA METSA OST

METSAKINNISTUTE OST

ÜMARPUIDU KOKKUOST

METSATRANSPORDI TEENUS

METSAMATERJALI LÕIKUS JA VÄLJAVEDU

Pärandniidud pakuvad elupaika sadadele taimeliikidele, kuid ka loomadele ja lindudele.

Pärandniidud on elurikkuse pelgupaik

Pärandniidud on väga pika aja jooksul kujunenud põlised ökosüsteemid, mida ei ole küntud, väetatud ja kuhu ei ole külvatud kultuurtaimede seemneid. Selline keskkond on erakordselt liigirikas ja seob olulisel määral süsinikku.

Pärandniitude aladega on seotud ligikaudu pool Eesti taimeliikidest, kolmandik sammaldest ja samblikest, suurem osa tolmeldajatest, nagu kimalased ja erakmesilased, liblikatest ning põllulindudest. Eesti 570 kaitsealusest liigist 287 elupaik on pärandniitudel.

Eelmise aasta lõpul lisati kliimaseadusele pärandniitude taastamise meede, mille kohaselt peab aastaks 2027

olema Eestis hoolduses 50 000 hektarit pärandniite. Meetme kogusumma on 68,1 miljonit eurot, millest 58,1 miljonit tuleb heitkogustega kauplemissüsteemi enampakkumistuludest, riigi kaasfinantseeringust ja Euroopa Liidu fondidest, lisaks tuleb riigil panustada veel kümme miljonit eurot.

Toetust jagav PRIA saab aastas pärandniidu hooldamise toetuse taotlusi umbes 850 soovijalt, kelle hulgas on nii

ettevõtteid kui ka eraisikuid. Tegemist on EL-i eelarvest eraldatud sihtotstarbelise rahaga, mida saab kasutada ainult põllumajanduse ja maaelu toetamiseks.

Ehkki eelnõu kohaselt peaks 2027. aastaks olema hoolduses 50 000 hektarit pärandniite, oli 2023. aasta lõpus neid taastamises ja hoolduses kokku veidi üle 41 000 hektari.

Hooldatakse ajaloolisi pärandniite

Pärandniitude hooldamise ja taastamise meetmed on suunatud ainult ajaloolistele ning spetsialistide poolt inventeeritud pärandniitudele – aladele, mis on põlised, iseloomuliku liigilise koosseisuga ja kujunenud sajandite jooksul.

Toetustega soovitakse soodustada nende väärtuslike ökosüsteemide säilimist ja taastumist karjatamise, niitmise taasalustamise ning kinnikasvanud vanadelt niitudelt võsa eemaldamise kaudu.

Pärandniidud on peamiselt säilinud just seal, kus mullad on vaesed või õhukesed, maapind kas liiga kuiv, liiga märg või üleujutatav. Seal ei ole intensiivne põllumajandus võimalik, kuid karjatamine ja heinategu on. Suuresti just tänu sellele, et pärandniitude hooldamist on viimased 20 aastat toetatud, on säili -

Foto: Sven Arbet

nud väikeloomapidamine ja karjatamine Eesti kaugemates kantides.

Selleks tegevuseks makstav toetus ei ole talunikule lisasissetulek, vaid aitab osaliselt katta lisakulud, mis keerukamatel maastikel loomi karjatades ja heina varudes tekivad. Ent selle tulemusena säilivad lisaks toitu tootvatele maastikele ka väärtuslikud looduskooslused.

Pärandniidud on peamiselt säilinud just seal, kus mullad on vaesed või õhukesed, maapind kas liiga kuiv, liiga märg või üleujutatav.

Samuti on pärandniitude hooldusel oluline sotsiaalmajanduslik mõju, kuna nende hooldus toetab maaelu ja kohalikku majandust. See kõik põhjendab pärandniitude kui unikaalsete süsteemide hooldamise ja taastamise vajadust.

Parimad pärandniitude hooldajad ongi need, kes oma kodutalus on aastakümneid loomi karjatanud ja heina teinud. Nii ka Krista ja Vallo Vilta Läänemaal Nigula talus: „Meie niiduhoolduse algne mõte saigi alguse loomapidamise vajadusest. Algul niitsime kodu lähedalt lammastele heina ja nägime, kuidas sedaviisi tekivad ilusad alad. Niidust edasi aga algas padrik ja pilliroog, kus keegi käia ei tahtnud, kuid tegelikult olid ka seal varasematel aegadel olnud samasugused niidud. Kasutame veiseid ka niiduhoolduseks, aga kuna meil on väga pehme pinnas, saame siin karjatada poole koormusega ehk et kui tavaliselt arvestatakse üks loom hektari kohta, siis meil on see üks loom kahe hektari kohta, nii et 25 looma on meile parasjagu,“ selgitab Krista.

Hooldus muudab niitu pikkamööda

Nigula talu puisniidud teebki eriliseks niiske, soostuv pinnas. Suurel osal aastast saab siin liikuda vaid veekindla jalanõuga ja hoolduseks sobivat aega on vaja hoolega passida. Samas on see soodne kasvupaik mitmetele haruldastele taimeliikidele.

Niidu taastamine võtab aega kolm aastat, aga alles kümne aastaga hakkab õigeid tulemusi märkama.

„See ala on üks liigirikkamaid. Ka meie kodu juures, mida oleme kauem hooldanud, on väga palju eri liike. Näeme, et iga suvega see rikkus vaid kasvab. Niidu taastamine võtab aega kolm aastat, aga alles kümne aastaga hakkab õigeid tulemusi märkama. Sel aastal proovisin esimest korda ka niidu väärtuse hindamist. Kodu juures kasvab meil üsna haruldane kuning-kuuskjalg. Talle on oluline, et tema kasvuala oleks vähemalt kord aastas üle ujutatud. Veel on siin kasvamas vähemalt kaheksa liiki orhideid, siberi võhumõõk, lodukannike ja harilik porss, mis kõik on kaitsealused liigid,“ loetleb Krista.

Pärandniidud kliimamuutuste leevendamisel

Pärandniitude hoidmine on eelkõige tingitud Eesti ohustatud elupaikade ja liikide kaitse ning säilitamise vajadusest. Inimtekkeliste kliimamuutuste leevendamise vajadusest lähtuvalt on pärandniitudel tähtis roll, sest need talletavad süsinikku stabiilselt mullas ja taimestikus.

Elurikkad ja heas seisundis ökosüsteemid on vastupidavamad keskkonnamuutustele ning pakuvad inimese jaoks olulisi looduse hüvesid, näiteks aitavad kaasa toidutootmiseks oluliste tolmeldajate seisundi paranemisele ning põllukahjurite looduslike vaenlaste säilimisele.

Lisaks looduse kaitsmisele on tarvis seda ka taastada, kuna elurikkuse kadu seab ohtu ökosüsteemide kestlikkuse. Ja mida paremas seisus on elurikkus, seda vastupidavam on keskkond kliimamuutustele.

Meie pärandniidud on liikide arvukuse poolest ühel ruutmeetril ühed maailma liigirikkamad. Foto: