Ristikheinaleht sügis 2020

Ristikheinaleht Nr 2 (148), sügis 2020

 KÕIK TULID KOKKU!  PIIRE ÜLETAV MATKAMÄNG  KES ON KRISTEL?  SUUR RAMMUGAIDI VÕISTLUS  REELIKA EETRIS  SUVELAAGRITE MINISEERIA  RAPLA GAIDIDE AJALOOST

2 SÜNDMUSED

Nõupäevad sügisesel Raplamaal Laagriala kipub juba sügiseseks.

Juba teada värk, et kui lehed juba langevad, koguneb gaidipere hubasesse tuppa nõu pidama. Vaatamata hullumeelsele aastale, ei kadunud see traditsioon kuhugi. Ometigi oli ka selles iga aasta jälle aset leidvas tavas midagi uut.

likult üli-mega-magus uni!

Laupäeva alustasime nämma hommikusöögiga ning liikusime hommikusöögi lauast otse laagriala ringkäigule laagriala juhi Maria Bulakiga, seejärel juba arengukava meelte valda omaks saanud Urmo Reitavi juhtimisel. Võib küll tunduda, et juba sajandat korda arutasime oma organisatsiooni missiooimelt kogunesime ni ja visiooni üle, kuid eks see reede õhtupooli- olegi see kõige olulisem, mille kul Laukataguse poole oma sammud otsustame puhkekülas Rap- seada ja kuna meid on nii palju, lamaal, et veeta koos mõnusasti on loomulikult palju ka arvaaega, panna paika järgmise gai- musi. Astusime siiski sammudiaasta tegevuskava ja ka kese edasi ning väga hea saun kuumaks kütta. meel oli näha kaaNõu sai peetud sa mõtlemas ka nii diivanil kui neid, kel varem ka saunalaval, selleks võimanii et polegi lust polnud midagi imesavanenud. tada, et kõik Edasi Urmo on jutud kiirelt jätkus laugaididest räägitud said päevane päev vaimustuses. ja meil avanes talgutega, mille võimalus ka ükskäigus sättisime teise elus kulgevate laagriala valmis suumuutustega sammu pidada. reks kokkutuleku sündmuseks.

Kogu kremplile järgnes loomu- Tasandasime maad, sorteeri-

N

Milline neist "Tõe ja Õiguse" tegelastest kaevas parima kraavi?

Suitsune hõng, pilkane pimedus lavaruumis ja nahka kõrvetav temperatuur olid juba omaette täiesti meeli ülendav kogemus.

sime kive ja põletasime oksi, et külaliste jaoks plats puhas oleks. Ilmselgelt ei puudunud ka kiire trimmerdamine, sest seda saame seal küll lõpmatult teha. Lisandina tavapärastele talgutele avanes seekord ka võimalus päris oma paekivi plaadile freesiga kirjutada, et nõupäevadest killuke lahedat endaga koju viia.

Kui kõik hädavajalik oli korrastatud ja ka Urmo ise tööle rakendatud ja ära tänatud, suundusime tagasi ööbimispaika.

SÜNDMUSED 3

Fotod: Raido Vint

Suured lapsed lasti suurde liivakasti.

Et ei oleks kahtlustki.

Lasime õhtusöögil hea maitsta ning jätkasime õhtut lauamängude, hirmkuuma suitsusauna, vettehüpete ja niisama jutustamisega. Kindlasti läks käiku ka gaidialias, millest on kiiresti saanud paljude gaidide lemmikmäng.

Saun oli aga paljude jaoks midagi uut. Suitsune hõng, pilkane pimedus lavaruumis ja nahka kõrvetav temperatuur olid juba omaette täiesti meeli ülendav kogemus. Kui lisame juurde ka müstiliselt heleda ja

Uut staabiruumi ehivad Leho keevitatud uksed. läbipaistmatu karjäärivee, millesse julgemad hüppasid ja ettevaatlikumad ronisid, et keha ja vaimu karastada, saamegi kokku kõige gaidilikuma ja meeldejäävama õhtu.

Aitäh Mailiisile, kes taaskord üritust eest vedas ning ka Mariale ja Urmole, kes enda töötube innukalt läbi viisid! Kiitus ja kummardus ka Laukataguse puhkekeskusele, kes meid niivõrd soojalt vastu võttis ja sauna niivõrd soojaks küttis! gdj Kaire Jürgenson

On see uus põrand?

Jüripäeva virtuaalmatk Gaidide kauaigatsetud välihooaja algust ehk jüripäeva segas sel aastal tuline koroonapuhang kogu riigis, mistõttu ei saanud meie pere füüsiliselt kokku saada.

Siiski ei vandudnud me alla ja korraldasime oma jüripäeva matka teisel kujul: interneti teel.

Meie virtuaalmatk toimus 25. aprillil, mil kõik registreeritud üksused veebivahendusel samal ajal teatud aja jooksul pidid matkapunktide ülesandeid lahenda-

M

ma. Matkal osaleti hellakeste, gaidide ja vanemgaidide rajal ning matka korraldaja oli meie programmijuht Mark koos oma meeskonnaga. Õhtu lõpetas kell 17 peagaidi kõne. Igaaastased tunnustamised jäid laiali

jagamata ning lükkusid edasi tibude loenduse ajale.

Kallis lugeja, see on imehea võimalus panna oma teadmised proovile sellesama Jüripäeva matkaküsimuste raames! ngdr Kirke Kalamats

Test: Kas oled

Õiged vastused: 1. A – hellakese lubadusmärk, B – WAGGGSi märk, C – gaidi tõotusmärk, D – eeskujuliku gaidi märk, E – Eesti Gaidide Liidu märk, F – hellakese hoolsusmärk, G – gaidi hoolsusmärk, H – ürituse embleem, I – lint “Eesti Gaidlus” 2. A – noorkotkad, B – skaudid, C – gaidid, D – kodutütred 3. Kolm ristikheinalehte – vasakult isamaa, jumal, gaidiseadused, nool – kompassinõel, tähekesed – gaidi rõõmsad silmad, lint – gaidi naeratav suu, tekst “Ole valmis!” – gaidide juhtlause, roheline – loodus, valge – lootus, kuldne – rõõmsameelsus 4. Mervi Rodima, Triinu Sagor, Tiia Lillemaa, Lianne Teder, Mari-Liis Lind, Liina Siniveer, Merili Laul 5. 22.02 Heade Mõtete Päev, 21.03 vormipäev, 23.04 jüripäev, 20.09 vormipäev ja gaidluse rajaja Eleonore Hünersoni sünnipäev, 1.12 gaidlik-skautilik emadepäev

VIRTUAALMATKAD

4 SÜNDMUSED

targem kui gaid?

1. Mis märkidega on tegemist?

A

B

C

F

G

H

D

E

I

2. Nimeta, millistele noorteorganisatsioonidele kuuluvad need vormid.

A

B

3. Nimeta, mida tähistavad gaidide ristikheinalehe erinevad (kuni 8) elementi.

C

4. Pange Tiia Lillemaa õigesse Merili Laul tegutsemis- Triinu Sagor järjekorda Lianne Teder EGLi peaMervi Rodima gaidid: Mari-Liis Lind Liina Siniveer

D

5. Nimeta

vähemalt 5 gaidlikku sündmust ja tähtpäeva koos kuupäevadega kui võimalik.

Fotod: erakogu

SÜNDMUSED 5

Musternäidis kiire kanderaami meisterdamisest.

Kusjuures kõik Inglismaal teavad ja oskavad hellakese tervitust − fakt.

Tegemist on ajaloo kolmekümnenda mänguga ja ka võrdlemisi erilisega. Veel enne kunagi ei ole toimunud mängu äppi kaudu, veel enne kunagi pole Pärnumaa Matkamängul olnud rahvusvahelist mõõdet ning veel enne kunagi pole seda tehtud sellise utsitamise peale. unnistan, et ilma Tiina utsitamiseta poleks ma vedu võtnud, kuna see on kuidagi alati olnud proffide pärusmaa ning mina ja digiajastu… Kuid tänu Tiinale sai mäng valmis ja tänu lehetüdrukutele Liinale ja Kairele ka see mälestuste kokkuvõte.

Mäng toimus seekord koostöös 360 kraadi seltskonnaga, kes pakkus tehnilist lahendust, et vältida kogunemist ja võimalust siiski teostada pikaajaline traditsioon. Küsimused said ettevalmistatud selliselt, et oleks äratundmist nii gaidile kui niisama matkajale silmaringi laiendamiseks. Ma päriselt ka ei teadnud, kes on aastaloom, enne küsimuste koostamist.

Rahvast osales kokku siiski vähem kui muidu, aga see on ka mõistetav arvestades hilist infot. Kokku oli radade nimekirjas 16 võistkonda ja võistlejaid erineva Eesti nurga pealt, kuid mitte ainult. Kristina ja Sander ületasid piire (piilu edetabelisse).

Kolme raja asemel oli meil sellel korral 2 rada: 7- ja 15-kilomeetrine. Kokku läbiti selle ajaga meie poolt sajad kilomeetrid. Matka lõppedes saab siiski tunnistada, et ka tehnilisiste takistuste tõttu pole kõik kilomeetrid isegi loendis. Aega rada valida ja osaleda oli kokku 10 päeva ja vaid ühel nendest

T

Kõige värskemad tatsajad pääsevad tatsamisest.

XXX Pärnumaa Matkamäng esmakordselt ka välismaal

mängis ilm vingerpussi. Kõik ilmad lausa kutsusid loodusesse ja ei olnud vaevarikas ennast ühendada seadmega ja toimetada päris mitmes punktis aktiivselt tegutsedes. Olid nii lõkked kui loovus ja lihtsalt lõbu, mida pildile püüda.

Mina tänan südamest igat võistkonda ja vabandan, et Teid niiii kaua teadmatuses hoidsin:

7 km raja võimas kolmik Kuristiku Ragne, Elo, Jaan, Keitlin, Helerin, Killu, Birgith, Heili, Arko, Sass Galaktika Pingviinid Siim Lillemaa, Sune Palu, Alice Ein, Anna-Ly Ein, Eha Mari Maasik, Anette Tamme, Grete Kruus, Terje Karp, Tiia Lillemaa, Maribel Angel Palm, Mary-Angela Ruttu Superkutsad LM Kits, LJ Kits, JR Kits, K Lehtme

15 km raja võimas kolmik Manchester Kristina Kasvandik, Sander Rebane PSGM/Krootuse Raine, Leiki, Emily, Muri Täiskuu Keity-Liisa Luttvärk, Vilda Luttvärk, Jaanus Luttvärk, Stenar Luttvärk, Marika Priimägi ngdr Reelika Ruubel

Fotod: Kaire Jürgenson

SUVELAAGRID

6 SÜNDMUSED

e h ä t a j h õ P noorte e k h o r s u l k sei r e g a a l e v su Laosel

Aastal 2020 pidi kogu oma elu suutma ümber korraldada, nii leiutasid gaidid oma suvelaagri toimumiseks uutmoodi viisi. Nimelt said kõik üksused ise valida parima aja, mil Laosele minna ja koos oma üksustega rohke ruumi ja distantsi sees supeldes kuni kolmepäevane laager läbi viia. Minitelkimised toimusid vahemikus 10.20. juuli mõne erandiga.

Mitmed üksused otsustasid, et seltsis on segasem ja mindi ikka üheskoos sõbersalgaga. Ootamatult rohketest ja mitmekülgsetest ettevõtmistest, väljakutsetest ja seiklustest saate lugeda eraldi kõigi laagrite kohta.

Küll see telk ka ühel päeval püsti saab.

ogunesime 10. juulil Põhjatähega Laose Laagrialale, et veeta mõnus ja meeldejääv kolmepäevane suvelaager omade seltsis. Reedel jõudsime kõik laagrialale (välja arvatud Heleri, kes pidi laupäeval tulema) ning panime telgi püsti. Juba nädal enne meie väljasõitu laagrisse tuli tormihoiatus. Pidi olema selle suve karmim torm. Hulljulged nagu me oleme, otsustasime ikkagi minna Laose võlusid nautima. Õhtu möödus väga vahvalt.

Istusime sooja lõkke ääres ja veidike grillisime head ja paremat.

Karantiini tõttu polnud me üksteist ammu näinud, seega jutujärge jagus kõigile. Hetkel, mil päike loojumas oli, jooksime kõik põllu äärde lummavat taevast imetle-

K

ma. (Laose päikeseloojangud on reaalselt kõige värvirikkamad ja ilusamad, mida ma oma silmaga näinud olen.) Õhtu lõppedes valmistusime vaimselt suve kõige hullemaks tormiks.

Järgmisel hommikul tundus kõik päris rahulik. Veidi tuult oli siin ja seal, kuid see tõusis iga minutiga. Hommikusöögi ajal hakkas tuul sööklaks ristitud telki sahistama ja metsa poolt kostus rakse, mis viitasid puude murdumisele. Samal ajal kui tuul möllas, mängisime me lauamänge ja pugisime kõhtu täis eelneva päeva jääkidest. Tahtsime midagi grillida ja näksida, seega hakkasime kaevust vett võtma, aga oh üllatust – vett ei tulnud! Selgus, et elekter oli läinud. Saime kohe aru, et ju on mingi elektrikatkes-

SÜNDMUSED 7

Plastiliinide, Nõo Langevate Tähtede, Inglikeste ja Skunkide suvelaager eie olime esimesed (peale Põhjatähte), kes suvelaagriga alustasid. Meie vahetuse aeg oli 12.-14. juulil. Meiega oli seal: Nõo Langevad Tähed, Skungid, Inglikesed ja meie – Plastiliinid.

Paar päeva enne laagrit oli suur torm, mille tõttu meil ei olnud laagris elektrit ega vett. Me tutvusime ümbruskonnaga ning hiljem suundusime telkimisala koristama ja telke üles panema. Pärast seda läksime süüa tegema. Hiljem liitusid meiega ka legendaarsed Nõokad Diane ja Diandra. Järgmisena oli päevakavas lõkkeõhtu, milleks tuli valmistuma hakata. Kõigepealt süütasime lõkke ja siis hakkasime laulma. Õhtul enne magama minemist mängisime kaarte ja kuulasime vaikselt muusikat, et teisi mitte häirida.

Teist päeva alustasime hommikusöögiga ja valmistasime rabamatkaks võileibu. Rabas olles käisid mõned ujumas. Suundusime tagasi laagrialale, kus alustasime lõunasöögi tegemisega. Pärast söömist koristasime laagriala. Samal ajal kui me külmkappe puhastasime, andsime me teistele ülesandeks kirjutada luuletus loodusest. Jahekapid läikisid oma puhtuses ja meil oli vaba aeg selle hetkeni, kui pidime valmistuma õhtuseks programmiks. Lõkkeõhtuks oli meile kõigile antud ülesanne tutvustada enda salka kas laulu, hüüu või luuletusega. Igal salgal olid väga huvitavad ja lahedad etteasted.

Lõkkeõhtul anti meile ka laagrimärk ja Ristikheinaleht. Samal ajal kui me lõkke ääres istusime, tegi Aira meile pannkooke ja kakaod. Kui snäkid olid söödud, kordasime samu asju, mis esimesel õhtul.

Kolmas päev algas varakult hommikusöögi, laagriala koristamise ja telkide kokku panemisega, et järgmised saaksid tulla laagrisse.

Plastiliinid

M

Foto: Pixabay

tus tormi tõttu ja paari tunni pärast saame juba uuesti vett. Viskasime Helerile kõned peale ja palusime tal igaks juhuks paar liitrit vett meile tuua.

Heleri oli kohale jõudmas ja kurtis, et tee peale olevat mitu puud kukkunud ning ta ei saa üksi nendest jagu. Lippasime rõõmuga Sandrale ja Carolinile toob kirvestega tema poole. Olime juba päike naeratuse suule 10 minutit jalutanud, aga ühtegi puud tee peal ei näinud ja ühtki Helerit ei jalutanud meile ka vastu.

Taas ühendust võttes selgus, et Tsirkuse ta oli hoopis teise artistid tee peal. Kõmpienne.... sime siis tagasi.

Lõpuks oli Heleri silmapiiril ja läksime päästeteenust osutama.

Julged poisid ees ja veel vapramad neiud järel avastasime, et Heleri oli pinge all maa pealt meieni jalutanud! Järeldusele tulime sellest, et noormehed said pisikese elektrilöögi. Elektriliinidele oli kukkunud üks pikk kuusk, mistõttu oli meil elekter ära läinud ja plaanid ümber pööranud. Teavitasime päästekeskust ohtlikust olukorrast ja suundusime tagasi laagrialale. Kallis Kaire viis Heleri ringiga auto juurde (ma olin ka peal!) ja oodata oli vaja ainult päästjaid.

Teel laagrialale veelja pärast etteastet. kord tagasi minnes nägime suure tee peal päästjate autot ja jäime nendega rääkima. Ega nemad meie Tuli langetada olukorrast midagi ei arvanud ja pootsus, mis leks nagunii autoga pääsenud laagrialale lähedalegi. Tuli langetada lõppes sellega, otsus, mis lõppes sellega, et mahuet mahutasime tasime kõik end kahe auto peale ja meie tahetud kolmepäevane laager kõik end kahe kestis alla 24h. auto peale ja Üleüldiselt jäin laagriga megameie tahetud rahule. Oleme ka kogemuse võrra rikkamad ja kindlasti ei ole enam kolmepäevane plaani tormihoiatusega laagrisse laager kestis minna. Või kui isegi minna, siis lihtsalt tagavara veega. alla 24h. gd Linda Malmet

Fotod: Kaire Jürgenson

8 SÜNDMUSED

Karude ühine ujumine.

Head ideed paberile kirja.

Mark õpetab jõu- ja ilunumbreid palliga.

Kas smoorid juba tulevad?

Karude lipko Sellel aastal pidasime Suurlaagri asemel oma enda lipkonna suurlaagrit.

Endine Grislide lipkond korraldas oma laagri mõttega teha oma lipkonna lipp, hüüd ja välja mõelda lipkonna nimi. Kindlasti tahtsime ka lastes tekitada tunnet, et nad on osa millestki ägedast ja suuremast, kui nende oma salk.

L

Aeg käsitööks.

aager algas kohe peale Nõo ja Pärnu gaidide laagri lõppu, seega olid nii mõnedki eeltööd juba tehtud.

Ometigi seadsid kõik ennast all-laagrisse sisse, esimesed julged hakkasid suppi keetma ja kõik ülejäänud hakkasid oma telgialust koristama. Kõik käbid, oksad ja juurikad kadusid, et asenduda mõnusa ase-

mega. Kuna vett ikka ei olnud, tuli supi keetmiseks teha väike seiklus Annabeli vanaema juurde, kes meid veega varustas, ja juba saigi suppi lürpida.

Lisaks telgialuse koristamisele, tuli hakata meisterdama ka lippu, varjualust, lõkkekohta ja all-laagri väravat. Oi, kus said need alles omanäolised!

Nii mõndagi on ka täna Laosel võimalik uudistada. Kui alllaagri ehitised valmis said, oli aeg ujumiseks kohalikus lompkarjääris. Retk nii sinna kui ka tagasi kujunes mõne lapse jaoks küll vaevaliseks, kuid lõppkokkuvõttes oli kõigil hea meel ikka, sest lapsed said puhtaks ja soojas vees oli mõnus mängida. Peale ujumismatka sai juba õhtusööki. Päev lõppes toreda lõkkeõhtuga enda valmistatud lõkkeplatsil ja oligi esimene päev läbi.

Teisel päeval alustati gai-

SÜNDMUSED 9

Kas tunned kõiki karusid?

konna suvelaager didele tavaks saanud hommikuvõimlemisega, peale mida sai sooja hommikuputru. Kõik lapsed, kauss näpus, rivistusid poti juurde järjekorda ja umbes 15 minutit valitses vaikus, sest unimütsid alles ärkasid ja suud olid ometigi putru täis. Peale hommikusööki tuli kõigil pea tööle panna ja hakata mõtlema oma parimaid hüüde ja lipkonna nimesid. Lisaks tuli panna vaim valmis lõbusate mängude mängimiseks, laagriala koristamiseks ja meisterdamiseks.

Kui parimad ideed olid paberile kirja pandud ning mängud mängitud, oli aeg süüa lõunat. Jah, tõesti! Jälle sõime. Peale lõunat sai mängida tiimidega sportmänge, mille järel sai minna taaskord suplema. Seekord sai suplemise ajal sõita ka täispuhutava kanuuga.

Kanuuga sõites võisteldi, kes jõuab kõige kiiremini ühest

kaldast teise ja tagasi. Seejärel oli taaskord aeg süüa ja õhtu lõpetada lõkke ümber erinevaid mänge mängides ja "smoore" küpsetades.

Viimasel päeval võimlesime ja sõime putru, peale mida tuli hakata koristama telki ja telgi ümbrust. Laager lõpetati pidulikult lipkonna lipu ees, kus kuulutati välja uus lipkonna nimi, milleks sai Karude Lipkond. Jagati kätte laagri märgid ja asuti rõõmsalt koduteele.

Meie esimeses lipkonna laagris sai selgeks, et kõik koos on ikkagi palju vahvam, kui omaette oma klassiruumis või koonduste paigas. Leidsime kõik uusi sõpru, meenutasime juba varasemalt tuttavate naeratuste nimesid ja laagerdasime nagu üks suur perekond muiste. Lihtsalt priima!

Päikesekarud ja gdj Kaire Jürgenson

Jääkarud pesevad nõusid.

Lõkkeõhtuks valmis!

10 SÜNDMUSED Galaktika Pingviinid valmis lubadusteks ja tõotusteks

Galaktika Pingviinide ja Kuristiku „Kriisilaager“ Galaktika Pingviinid pidasid oma laagri koos Kuristiku vahvate hellakeste ja gaididega 17.19. juulil Laose Laagrialal.

L

aager algas juba reede hommikul ning saabumise järel otsisime endale platsi, kuhu telk püstitada.

Enne seda tuli tulevane ööbimiskoht puhtaks teha okstest, lehtedest ja muudest segavatest objektidest, sest telgi alus pidi olema tasane ja sile. Veel

kaunistasime telke puulehtede ja muu looduslikuga.

Laupäev algas hommikuvõimlemisega. Peale virgutavat võimlemist oli hommikusöök.

Järgmine päevakorrapunkt oli telkide kontroll ning kõige korralikuma ja kaunima ööbimiskoha elanikud said auhinna.

Järgnes valmistumine matkale minekuks, et ümbritsevat loodust avastama minna. Matkale läksime ikka laulu ja rõõmsa tujuga. Teel tegime ühe peatuse kaevu juures, kus sai janu Fotod: Leho Jõeorg

Gaidisõbrad on parimad sõbrad.

kustutada, seejärel läksime edasi. Suundusime metsa, kus kõik pidid korjama viis taime, mida nad tunnevad. Vahepeal tuli teha veel joogipause, kuna

ilm oli hästi palav. Lõpuks viis meid tee imelisse rappa, kus oli ilus vaade järvele ja kõik lapsed said oma jalad vette pista.

Peale looduses käimist viis meid tee lõpuks ujuma. Palava ilma juurest ei puudunud ka jäätis. Õhtul toimus lõkkeõhtu, kus tegime lõkkenalju, laulsime ja küpsetasime vahukomme. Enne lõkke süütamist said Galaktika Pingviinid omale kaelarätid ehk toimus lubaduste ja tõotuste andmine päikeseloojangus, mis tolle laagri eriti meeldejäävaks tegi. Pärast pidulikku hetke saime nautida värskeid kaelarätte ja mõnusat seltskonda.

Pühapäeva hommikul oli ka hommikuvõimlemine ja peale seda söömine. Lisaks tegime heateo laagrialale. Meie ülesandeks oli kivide korjamine kraavist ja hunnikutesse panemine. Pärast seda pakkisime telgid ja koristasime platsi.

Veel saime Kuristiku salgaga lausa kaks laagrimärki, mille oma vormile õmmelda saame.

Peale lõunasööki oligi ärasõit oma kodudesse. gaid Maribel-Angel Palm

Väsinud laarilised turgutamas end marmelaadiga.

Päikeseloojangu kaelarätitseremoonia.

Fotod: Sandra Piir

SÜNDMUSED 11

Polaarrebaste suvelaager Sutlepas

S

utlepa Vabaajakeskuses toimus 14.16. augustil Noarootsi gaidirühma Polaarrebased suvelaager, millest võttis osa 16 last vanuses 8-16. Meie rühmale juuli keskel olev ajavahemik suvelaagriks hästi ei sobinud, mistõttu otsustasime enda laagri veidi hiljem ja mujal teha.

Laagri eesmärgiks ei olnud seekord meeletult tihe kava ja kümneid erinevaid tegevusi, vaid pakkuda võimalus rühmale veel enne kooli viimast korda ühiselt mängida ja üksteise seltsis rõõmsalt aega veeta. Ilm soosis meid väga ning lapsed veetsid palju aega õues mürades ning gaidlike tegevustega.

Polaarrebaseid tunneb kollastest pusadest.

Esimesel laagripäeval said proovile pandud koostööoskused ja varasemad teadmised nagu kuidas panna üles telk.

Tänu Tuuleenergia fondilt saadud toetusele soetasime Polaarrebastele veel telke, mis on välilaagrite jaoks hädavajalikud ja seekordses laagris sai need ka sisse õnnistatud. Mõningase pingutusega olid telgid peagi püsti, kuigi vaiade pärast läks tihedaks rebimiseks. Mõni telk oli veidi viltu, kuid mis see loeb – tähtis oli ise ja oma tarkusest see püstitada. Peale seda asus köögitoimkond vilkalt kartuleid koorima ning muid toimetusi tegema, et toita ära terve see seltskond. Kuid mis on üks laager ilma lõkkeõhtuta? Erksal lõkke-

Filosavist meisterdamine.

tulel valmisid maailma parimad smoorid ning hiljem jutustati ära kõige hirmsamad tondilood.

Juba oligi aeg hambad pesta ja telki unele heita.

Teine laagripäev algas matkaga Sutlepa ümberkaudsetel teedel. Augustipäike soojendas põski ja laagrilugusid rääkides möödusid kilomeetrid linnutiivul. Tagasi VAKi jõudes meisterdasime filosavist temaatilisi polaarrebaseid ning kirevatest helmestest käe- ja jalavõrusid. Õhtul oli aeg taaskord puhuda leegitsema lõke, mille ümber mängisime traditsioonilisi lõkkeõhtu mänge, laul-

sime mõned laulud ning sõna said kõik, kellel oli rääkida mõni vahva lugu. Pikk päev seljataga, magasid lapsed pika ja magusa une jahedas augustiöös.

Heas seltskonnas läheks aeg justkui topeltkiirusel ning nii ka seekord. Mängisime viimased mängud, tegime sissekanded rühmakroonikasse ja heitsime pilgu Polaarrebaste pildialbumisse. Hoolikalt koristati ära VAK, pandi kokku telgid ja oligi aeg asuda koduteele. Suured tänusõnad vallale ning Danguole Tambergile, tänu kelle toetusele see laager toimuda sai! gdj Sandra Piir

Uhiuued telgid läksid käiku.

Fotod: Kaire Jürgenson

12 SÜNDMUSED

SuverÕÕmud

lükates, tõmmates ja libisedes Suverõõmud oli minu arvates kõige lõbusam ja suvisem gaidiüritus.

Tänavu sain esimest korda võimaluse osaleda Vanemgaidide Suverõõmudel ja olen sellest kogemusest vaimustunud. Need kaks päeva olidki, nagu nimi ütleb, täis ainult rõõmu, lõbu, gaide ja toredat meelt. agametsa jõudes tegime esimese asjana sulpsu vette, vesi oli üllatavalt jahutav. Sellele järgnes väike ümbrusega tutvumine ja edasi sai mekkida imemaitsvat grillilt tulnud toitu, kusjuures arvestatud oli ka tai-

T

Merilin rammugaidi tiitli jahil. metoitlastega. Mul ei lähe ilmselt mitte kunagi meelest, kuidas järgmise asjana mängisime ühiselt pommimängu. Nalja oli kõigil laialt, kui minust vanemad gaidid ühel jalal hüpates ja teist "jalgadeta" inimest seljas kandes edasi liikusid või kuidas "pimedale" inimesele plaksutamise teel õiget taktikat

õpetada prooviti. Õhtul läks lahti tõeline trall – sai sauna ja ka tünnisauna, söödi kooki ja lõbutseti seltsis.

Järgmisel hommikul hakkasime endale käsule kohaselt millegipärast suvalisi kaikaid koguma, lõpuks pidime neist endale nöörijuppide abil suusad tegema ja mingi maa võidu

Kõige huvitavam oli kindlasti jalgpallimatš, mille väike kiiks seisnes selles, et kõik mängijad panid selga inimestele mõeldud läbipaistvad ja täispuhutavad pallid. peale jooksma. Korraldusmeeskond nimetas seda "halejooksuks". Palju õnne võitjale,

SÜNDMUSED 13

Rammugaidi viimane etapp.

Esimene ala − halejooks isetehtud suuskadega.

Mullijalgpall niitis nii mõnegi jalust.

Kristina vibulaskmissoolo.

Margi parkuurioskused viivad võidule.

see oli erakordne jooks ja sellega tehti algus sportmängudele.

Päev pakkus veel rahulikumat bingot, autolükkamist, slip’n’flipi. Viimane ala oli takistusrada, mis koosnes toolide ja laudade alt roomamisest, puuhalgude tassimisest ja inimmassiga käru vedamisest.

Kõige huvitavam oli kindlasti

jalgpallimatš , mille väike kiiks seisnes selles, et kõik mängijad panid selga inimestele mõeldud läbipaistvad ja täispuhutavad pallid. Päeva lõpetasime öömatkaga ja usun, et Tagametsa pole mitme aasta jooksul nii väheste inimeste poolt niivõrd trambitud olnud.

Lõpetuseks ei lähe mul mitte kunagi meelest Kadi järgmised sõnad: "Ma võitsin sportmängud!". Suvisemaid ja rõõmsamaid suverõõme ei ole mu silm veel näinud, jään neid igatsema ja ootama uusi! vgd Karite-Mirell Mander

Liina Peugeot on raskem, kui arvasime. Õed Kasvandikud peale pingutust horisontaalis.

14 SÜNDMUSED

Motivatsiooni päe Mis motiveerib gaide olema tubli ja panustama oma vaba aega ja meenutama, kui ägeda organisatsiooni liige ta on?

Loomulikult motivatsioonipäevad!

Kui sa pole veel tundnud inspiratsiooni ja suurt teotahet peale motivatsioonipäevi või oled lihtsalt juba unustanud need emotsioonid – pole muret, kohe meenutan viimast motivatsioonipäevade (MP) kulgu.

agu kõik head asjad algavad reedel, algas ka uus lugu Tagametsas. Kõht täis, tuli teha valik, kas minna peagaidiga sokušašlõkki või sama nobedaid näppe nõudvas makramee tehnikas küünlaaluseid tegema, mis nägid väga boho chikid välja. Midagi igale maitsele − soku jalalt liha maha nülgida ja erinevaid marinaade katsetada või rahulikult nokitseda ning kuulda lugusid Koronenide kogemusest vahetusõpilasega. Ööd on siin mustad. Pimeduse saabudes saime natuke targemaks või noh vähemalt mina sain teada, et minu väike vanker pole väike vanker. Meie õnneks oli teadjamees olemas, kes jutustas meile kosmose elulugu, kuni pilved otsustasid lahkuda. Nägime

N

kaunist augustikuist tähistaevast ja otsisime vankreid ja penisid. Tähemehel oli kaasas ka teleskoop, millega Saturni rõngas oli ilusasti näha. Saturni tuli küll natuke taga ajada, aga kõik kes soovisid nägid oma silmaga Saturni koos oma rõngaga ära.

Laupäeval toodi meid maa peale tagasi. Parim viis selleks oli gaidide arengukava seminar. Sest kui me teame kuhu me liigume ja selge siht silme ees, siis liigub ka organisatsioon edasi.

Meid ju-

hend a s U r m o Reitav, kes teadis, mida teeb, ja aitas ka meid tagasi raja peale, kui me vahepeal teemast liiga kaugele läksime.

Peaga palju tööd tehtud, tuli käbarad käima panna ja tõelise udmurdi juhendamisel neid kõige õigemaid pelmeene vorpima hakata. Kas teadsid, et pelmeenid on oma nimetuse saanud udmurdi ja komi keeltest: пель – kõrv, нянь – leib. Kõigi käed leidsid kasutust – nii taigna sõtkumisel, hakkimisel kui erikujuliste „kõrvaleivakeste“ kokku keeramisel. Ja oi kui maitsvad meie tehtud pelmeenid olid, minu lemmikud olid klassikalised sealiha omad ja seenepelmeenid. Valmistasime veel kartuli- ja magusaid peedipelmeene. Aga ega sellega söömine ei lõppenud, eelmine päev marinaadi pandud šašlõkk ootas tegemist ja degusteerimist. Värska veega marinaad on nüüd mu uus lemmik. Õhtul lahutasime meeli erinevate meeskonna- ja iga-mees-enMeie arengukava ekspert da-eest mängudega.

Urmo.

Fotod: Liina Sõrmus ja Kaire Jürgenson

Soojalembelised noored praevad end akna all

d a v äe

SÜNDMUSED 15

Karina kruusis peituvad igatsetud vastused.

Pühapäeval ootas meid ees väike matk Margi juhtimisel, kus saime veel viimaseid mõtteterasid avaldada ja tagasisidet anda. Tagasi tulime jahustena nagu värsked kuklid ahjust ja see, kuidas me jahusteks saime matkates, on mõtlemisaine neile, keda kohal polnud.

Oleme tublid ja motiveeritud ja näeme järgmisel aastal! vgd Kristina Kasvandik

Päeva lõpetas ühine pelmeenitegu eksperdi juhendamisel.

Urmo räägib jäägitult lummatud kuulajaskonnale.

Fotod: erakogu

16 KOOLITUSED

Meie armas salk oma innovatiivse maketiga.

Kajaka salga koolitus 18.-20. augustil toimus Kajaka salga koolitus, kus olid kokku kogunenud neli noorteorganisatsiooni. Gaidid, skaudid, noorkotkad ja kodutütred – igast organisatsioonist oli viis liiget üle Eesti tulnud Rapla Kaitseliidu kooli. oos saime veeta kolm vahvat ja harivat päeva, mille jooksul õppisime teiste organisatsioonide tegevustest ning ka muud, mis loengutest endaga kaasa võtsime.

Esimene päev algas piduliku rivistusega, kus oli lipu heiskamine ja soe sissejuhatus järgnevatele plaanidele. Üheks esimeseks asjaks olid organisatsioonide tutvustused, kus iga organisatsioon oli loonud esitluse ning räägiti, millega nad tegelevad. Kui kõik olid põhitõed lahti rääkinud, siis selgus, et tegelikult me polegi nii palju erinevad üksteisest. Oli vaja ka luua salgad ja nende moodustamiseks oldi juba meid laiali jaotatud nimekirja alusel. Tekkisid neli salka ning igas salgas oli viis liiget erinevatest organisatsioonidest. Salkadele jagati erinevad ülesanded, mis nad kolme päeva jooksul läbi viima peavad. Näiteks mõned salgad said energiapausid ja mõni sai hommikuvenituse. Saime omavahel veidi tutvuda ja kuna kõik olid nii sõbralikud, tundsin end kohe juba palju paremini. Meile

K

Kõik olid nii siirad ja meil tekkis imeline grupidünaamika, millega saaks tulevikus veel edasi töötada ja midagi suurt korraldada. oli loengut pidama tulnud Henrik Guthan, kes aitas meid grupidünaamika loomisega ning rääkis erinevatest juhitüüpidest.

Sellest loengust sai päris palju mõtteid ja ideid, mida kindlasti kasutan oma edasistes tegevustes. Õhtusöögiks viidi meid bussiga Nõmme kõrtsi, kus saime mekkida keelt allaviivat kana ja kartuli rooga, millele järgnes mahlane kook. Pearoa ja magustoidu vahepeal saime üksteisega veelgi rohkem tutvuda ning juba sai visata nalju, nii et kõht kõveras. Tagasi kooli naas-

nud, saime veidi puhata ning siis ootas meid kõiki juba põnev seiklusmäng, mille oli meie jaoks korraldanud Seikluspank.

Tundus, et kõigile see meeldis ja pärast oli nii vahva muljetada ja kogemustest laterdada. Kui oli saabunud juba öörahu, olime

teiste noortega üleval ja mängisime kaarte ning selleks hetkeks oli tekkinud tunne nagu istuks vanade sõpradega lõkke ääres.

Järgmisel hommikul oli juba kella kaheksast äratus, millele tuli otsa mõnus hommikuvenitus, mille minu salk läbi viis.

Kajakad koos oma särava koolitusjuhiga.

KOOLITUSED 17

Kas tunned kõiki noori vormide järgi?

d.

valad mõtte

on eriti ka b, et mõnel

Tundu Esimene loeng oli riskianalüüsist, millest rääkis meile Argo Bachfeldt. Mulle meeldis see, sest sain teada nii palju, et vihikulehed täitusid kiiremini kui koolis. Edasi rääkis meile Auli Andersalu Targo konfliktidest ja nende lahendamisest. Olin neid põhitõdesid varem küll teadnud, kuid oli hea jälle need mälusopist üles leida ja veidi vanu teadmisi värskendada. Järgmiseks

koolitajaks oli meie oma armas Maria Bulak, kellega saime arutada koonduste plaanidest ja arutasime, milline oleks ideaalne koondus. Tulevased juhid kindlasti võiksid selle koolituse osaliseks kunagi saada! Päeva viimaseks loenguks tegime laagrialast makette. Need pidid olema kindlate nõudmistega,

millest meile eelnevalt räägiti.

Kui maketid olid valmis, saime vaadata ka teiste omi ja arutada, mis peaks paremini olema ja miks.

Päeva lõpetuseks oli pidulik õhtusöök vanade Kajakatega värskes õhus ja saime jalga keerutada Lepatriinuga, kelle muusika oli nii kaasahaarav, et isegi kõige aremad sellid tant-

sisid kõigi keskel. See oli üks meeldejäävamaid hetki, sest siis tundsin end nii rõõmsa ja õnnelikuna, et mu ümber nii elurõõmu täis inimesed olid.

Viimasel päeval oli küll kurb meel, et koolitus lõppemas oli. Kõik olid nii siirad ja meil tekkis imeline grupidünaamika, millega saaks tulevikus veel edasi töötada ja midagi suurt korraldada. Sellel päeval oli meil üks, kuid pikk koolitus sotsiaalmeediast ja selle platvormidest. Seal sai tuttavamaks meile teada tuntud rakendustega ning sai ka mõnegi uue rakenduse telefoni alla laetud. Ma ei teadnudki, et selle kohta tegelikult nii palju infot on. Samal päeval toimus ka koolituse lõpp, kus saime kätte oma isiklikud tunnistused ja kingitused, mida oodata ei osanudki. Kuigi lõpp oli veidi kurb, siis oli ka hea meel, et ikkagi just mina sain nii arendava kogemuse.

Kajaka salga koolitus andis mulle sõpru, teadmisi ja rohkem uudishimu selliste koolituste vastu, nii, et kui järgmine kord midagi taolist korraldatakse, siis oleksin kohe käpp. Ma olen ka tänulik selle eest, et kui enne koolitusele minemist olid teistest organisatsioonidest eelarvamused, mille üle ma uhke pole, siis nüüd tean, et tegelikult nad on kõik väga head ja toredad inimesed, vahet pole mis organisatsioonist. vgd Linda Malmet

Kolm uut laagrikasvatajat-juhatajat Selle aasta maikuule tagasi vaadates saavad kõik öelda, et karantiinis olemine oli hea vaheldus.

Olenemata kodus püsimisest toimusid koolides tunnid edasi, kuid virtuaalselt. arnaselt õpilastega sain ka mina oma aega produktiivselt arvuti taga istudes ära kasutada, ärgates hommi-

S

kul vara ning kohe videokõnesse Zoom keskkonda kolides.

Minu koolis õppimine on juba lõppenud, seega võtsin mina ette koos Kirke ja peagaid Meriliga laagrikasvataja-juhataja e-koolituse. Viiel päeval järjest tõusin koos oma õdede ja vennaga juba enne kella üheksat üles, et valmistuda ette oma Zoomi-tunniks.

Selle e-koolituse eesmärgiks oli lühidalt öeldes õpetada osalejaid välja vastutavateks

isikuteks laagrites ning mõista ja osata käituda noortega vastavalt nende ealistele iseärasustele.

Meie kolm õpetajat andsid kordamööda erinevatel teemadel loenguid. Anneli Liivamägi rääkis noorte arengust, iseärasustest ja õiguste/seaduste rikkumisest. Argo Bachfeldt teemade alla kuulusid erinevad õppimise viisid, turvalisus laagris, õpetajate ja kasvatajate tööd ning noorte ettevõttlikus.

Galina Ozdoba rääkis meile tuleohutusest.

Ning nagu kooliski, oli terve meie loengu materjali peale test, millest kõik kolm meie gaidi edukalt läbi said.

Kuna tegemist on iga-aastase koolitusega, loodan ka järgmistel aastatel meie 18+ gaidide osalemisest kuulda. Tegemist ei olnud isegi niivõrd õppimisega kui endale varemtuntud teadmiste ülekordamisega. gdj Karina Prants

18 KOOLITUS

Pai tüdruk või vihane noor naine?

Millalgi ammu-ammu suvel saadeti gaidijuhtide meililisti pakkumine mulle juba esmapilgul väga huvitava nimega üritusele: “Väeneidude koolitus”.

Uurisin internetist lisa, kuid kohe end ei registreerinud. õni nädal hiljem tuli koolitus uuesti meelde ja mingi uitmõtte ajel panin end registreerimisjärjekorda, sest kohad olid juba täitunud.

Augusti keskel, mõni nädal enne koolitust, sain siiski positiivse vastuse – olen oodatud!

27. augusti hommikul ärkasin kell 5, et jõuda kella kuuesele rongile, mis viiks mind Tallinna. Läbi vihmase linna vantsides mõtlesin kibedalt, et mis tuhin see mind valdas, et mingi koolituse pärast niiiiii hirmus vara oli vaja ärgata. Rongis tukastades see tuju õnneks kadus ja olingi juba Tallinnas Punase Puu Koolituskeskuse ust otsimas.

Koolitus algas (nagu ikka) väikese viperusega − kuna koolitaja oli soomlanna, siis jõudis tema jutt meieni eesti keeles läbi tõlkide. Keda aga veel kohale polnud jõudnud, olid need viimased. Õnneks oli koolitujate seas naine, kes soome keelt valdas ning koolituse algus ei viibinud. Õige pea jõudsid õnneks kohale ka tõlgid, kelle väljendusrikkus koolitaja Mari jutu tõlkimisel oli imekspandav ja tegi koolituse veelgi enam nauditavaks.

M

Soome kultuurikeskkonnas seisab naiseks kasvav noor vältimatult dilemma ees: kuidas olla korraga hea ja ka sihiteadlik? Kuidas näidata viha ja tõmmata piire, ilma ise probleemseks osutumata? Selles raamatus olen vaadelnud naiseks kasvamist ennekõike naispõlvkondade ahela vaatenurgast. Raamatu teooriaosa kujunes välja, kui tekkis selgus teema mitmekihilisusest ja olulisusest naise identiteedi

loomisel. Ise olen vähehaaval jõudmas etappi, kus mõistan, et parem on hoida kinni oma piiridest ja olla vahepeal pisut keerukam inimene, kui loobuda oma tahtest. See tundub vabastav ja värskendav Koolitus algas Väeneidude programmi ja koolitaja enda tutvustusega. Mari Lankinen on Soomes praktiseeriv terviseteaduse õpetaja, paarisuhete ja seksuaalterapeut, kelle juhendamisel on Eestis ja tema kodumaal koolitatud mitusada Väeneidude grupijuhendajat.

Väeneidude enda idee seisneb kümnes kokkusaamises, kus igal kohtumisel on oma teema, just nagu meie endi koondusedki. Väeneidude rühmad on mõeldud 13-17-aastastele tüdrukutele ning neidusid peaks ühendama mõni sarnane teema, nt samasugune noorsookultuur.

Juhin siinkohal tähelepanu ka sellele, et Väeneidude rühmajuhid on ainult naised ning gruppides on ainult tüdrukud.

Esimeseks teemablokiks oli jõustamine ja tundekasvatus.

Nende definitsioonid on materjalides kirjeldatud järgmiselt.

Võimestumine kirjeldab laiemat heaolu kasvu. Selle tulemusel suureneb üldine heaolu nii inimese enda seesmises tegelikkuses kui ka tema lähiümbruses (Siitonen 1999).

Võimestumist (empowerment) võib määratleda järgmiselt: ”Võimestumine on inimesest endast lähtuv protsess. See on korraga nii personaalne kui ka ühiskondlik. Võimestumine on (sotsiaalne) protsess, ja jõudu ei saa tegelikkuses kellelegi edasi anda.“ (Siitonen ja Robinson 2001)

Arutlesime rühmades, milline on meie jaoks jõustatud naine ja kuidas selleks saada. Minu rühmas olime mina, minuvanune kodutütar, skaudijuht ja kaks noorsootöötajat ja nagu selgus, on eneseteadliku ja -kindla naise mõiste vanuseti väga erinev.

Peale väikest pausi oli teemaks enda jõud ning tundesõnad, agressioon ressursina ja teadlikkus enda jõust – kuidas oma emotsioone sõnadesse panna ja enda soove ning arvamust selgelt väljendada. Praktikas on oma jõu kontrolli alla saamine väga vabastav, kuna annab enda agressiooni alla suruvale “heale” noorukile võime oma tahet väljendada ning agressiivselt käituv noor õpib oma jõudu tunnetama ja arvestama ka nõrgema osapoolega. Koolitaja juhtis meie tähelepanu ka sellele, et peaaegu pooled neiud kasutavad suhetes sotsiaalset vägivalda, olgu see siis klatšimine või muu selline.

Koolituse teise päeva esimese poole teemadeks olid naiselikkus ja agressioonid, enda jõu väljendamine, põlvkondi ületav naiseksolemine ning tublide tüdrukute toetamine. Mind puudutas väga koolitaja lugu sellest, kuidas kunagi aeti taludes kari karjalaskepäeval perenaise jalgade alt läbi – naise ehe jõud pidavat loomadele edasi kanduma. Naise jõud oli püha ja au sees, kuid nüüd nähakse selles konkurenti mehelikule agressioonile ning edasipürgimisele.

Pai tüdruk või vihane noor naine? Heaks naiseks nimetatakse naist, kes jätab oma jõu enda teada ega näita oma agressiooni, väldib konflikte.

Naiste viha kohta kasutatavad mõisted on sageli nt järgmised: ta hüsteeritses, näägutas, ajas kiusu, kuid harva on avalikkuses kuulda, et naisel sai mõõt täis või naine pani kellegi paika.

Psühhoanalüütik Reenkola toob esile karmi tõe: meie kultuur ei ole võimeline vaatama naist terviklikult. Tüdrukute hobisid seostatakse pigem graatsia, kaunite ja toredate liigutustega, kuid neile tuleks rohkem anda võimalusi harrastusteks, kus nad saavad tunnetada oma keha jõudu ning teha meeskonnatööd. Sellise iganenud mustri tulemuseks on aga see, et suhetes tekib kaugenemine, kuna naine ei suuda väljendada oma ehedaid emotsioone ning naises endas kerkib raev. (Lankinen, 2011) Koolituse läbimine andis mulle taas uue perspektiivi naiselikkusele, naise agressioonile ja ka meie organisatsioonile endale. Kavatsen programmi enda rühma neidudega läbi viia ning olen valmis seda tutvustama ka teistes rühmades. Seda koolitust tehakse ka edaspidi – kes saab, siis minge! Soovitan tohutult, kuna sellise teema käsitlemine on meie ühiskonnas ja ka gaidide vaatepunktist ülioluline. gdj Sandra Piir

Fotod: Raido Vint

GAIDLUS 100 19

Palju õnne meile!

Gaidlus 100 on paari kuu kaugusel oma finišijoonest. Oleme paari kuu kaugusel oma 101. eluaastast ja arvan, et meis kõigis on sel aastal õitsele löönud see ühtekuuluvustunne ja rõõmuemotsioon, millest alatasa räägime ja millega tahame uude eluaastasse astuda.

Räägime 100 aasta tähistamisest

Ristikheinalehe toimetus tervitab Sind, juubilar!

P

eaksime enda üle uhked olema, sest tõsiasi, et tänase taevalaotuse all suutsime siiski leida midagi, mida tähistada, millest kinni haarata ja mida sõpradega jagada, on suur saavutus. Tee endale pai!

Sünnipäevad sunnivad meid kapist välja vedama kümneid traditsioone. Ka gaidlus ei ole teistsugune! Kindlasti leidub perekondi, kus just sünnipäevadel istutakse laua ümber ja meenutatakse aegu, kus sünnipäevalaps oli veel mähkmetes, õppis rattaga sõitma või lõpetas keskkooli.

Gaidlus oli samuti kunagi veel sipupükstes, õppis oma jalgel

seisma ja oma häält kõlama panema. Kokkutulekul, varasemates Ristikheinalehtedes ja ka oma igapäevases gaidluses tuletasimegi sel aastal meelde neid magusaid, kuid proovile panevaid aegu ning üheskoos tundsime rõõmu ja hingerahu selle üle, kuhu oleme tänaseks jõudnud.

Sünnipäevadel lauldakse nii, et seinad värisevad suurest imetlusest ja klaasid klirisevad rõõmuhõisetest. Teada värk, et gaidid on vähemalt suures osas laululinnud ja just sel samal põhjusel kõlasid meie oma hümn ning meile tuntuimad laulud sel aastal kordi ja kordi. Just sel põhjusel said sel aastal meie noored valjult kaasa rääkida nii meie tuleviku kui ka oleviku osas, arutades arengukava, tegevuskava ja muu meie gaidlust kujundava osas.

Sünnipäevadel on tort ja muu hea kraam, mida süüa. Kas gaidiüritustelt on kunagi hea söök puudunud? Kindlasti ei puudunud tort meie sünnipäe-

valaualt ja oi kui hea see oli!

Sel juubeliaastal õppisid mõned meie gaidijuhid, kuidas paremini lõkkel süüa teha, kuidas pelmeene valmistada ja kuidas kõht ilusti täis süüa. Meie peolt ei lahku keegi tühja kõhuga.

Kindla peale on ka sõpruskondi, kus sünnipäeva puhul toad kaunistatakse ja õued üles vuntsitakse. Gaidid lõid sünnipäeva puhul vaat, et läikele oma värske koduõue ja püstitasid telgid, et pimeduseni tantsu vihtuda. Oli see vast pidu, ja meie oma kodus! Arvan, et see oli eriline nii meie jaoks kui ka nende jaoks, kelle elutee gaidirajalt kõrvale juhtinud.

Kingitused! Saime nii palju

20 GAIDLUS 100

Ristikheinalehe peatoimetaja Kaire on alati valmis. kingitusi oma toetajatelt, teistelt noorteorganisatsioonidelt, annetajatelt ja meie oma lastelt, kes kõik tõid naeratuse suule ja õnnetunde õuele. Vast ei olegi gaidluses suuremat tänu kui noor, kes tunneb meie kujundatud ja ellu viidud tegevusest rõõmu, kes läheb koju ja räägib vanematele, kui tore tal oli ja kui palju ta õppis. Pole paremat kui inimhing, kellele on õpetatud headust, abivalmidust ja pealehakkamist ning pakutud turvatunnet ja tuge seda õppides. Pole suuremat preemiat kui teadmine, et meie lõime selle tunde ja paiga, et meie oleme need, kellele mõeldakse heldinult veel 100 aasta pärast, sest jätsime heade tegude ja heategudega oma jälje gaidiradadele, mida mööda tatsuvad tuleviku tatsajad.

Viimaks ja kõige olulisemaks − küünalde puhumine ja oma suurima südamesoovi edastamine nendele, kelle häält ja juhatamist usaldame üle kõige muu. Olen alati mõistatanud, miks öeldakse, et kui oma soovi kõva häälega välja ütled, ei lähe see täide. Arvan, et on just täpselt vastupidi. Mida rohkematele oma soovi avaldad, mida rohkemate abi selle täitmiseks oled valmis vastu võtma, seda

suurem on tõenäosus, et see läheb täide. Seega, siin on minu südamesoov Sulle, gaid, ja sulle, mu armas gaidlus.

Soovin, et järgmise 100 aasta jooksul peaksid meeles samme, mis meie kõigi ühisel rajal juba astutud. Võib ju tunduda naljakas öelda, et see on meie kõigi sünnipäev, aga gaidlusega juba on nii.

Enne Sind on olnud tuhandeid gaide ja peale sind tuleb neid rohkem veel. Ometigi oleme kõik omavahel nähtamatu paelaga seotud, selle sõprussõlmedesse põimitud oma mõtete, jagatud kallistuste ja üleelatud raskustega. Sel samal põhjusel meeldib mulle mõelda, et igaüks meist on üks saapajälg gaidluse lõppematul rajal, mis iga sammuga aina edasi ja edasi kulgeb, linnulaul ja roheline sammal saatjaks kaasas. Mida rohkem meid on, seda kiiremini rada edasi viib, seda väärtuslikumaks saavad ka meie kõigi individuaalsed saatused ja seda mitmekülgsemaks kujuneb sada aastat tagasi loodud Eesti gaidlus.

Soovin, et lisaks varasematele õppetundidele oleksid avatud uutele väljakutsetele ja valusatele põrumistele. Paraku on just need viimased kõige õpetlikumad, seega soovin, et ruttaksid uutele sõpradele ja seikadele

avasüli vastu teades, et seljataga on need samad tuhanded jäljed, millesse tatsatud kõikide gaidide julgus, vastupidavus ja headus. "Kord gaid, alati gaid" kandub üle kõigesse, mida teeme.

Kord hoitud, igavesti hoitud.

Soovin, et oskaksid astuda sammu tagasi ka eelmisesse saapajälge või ehk hoopis järgmisesse, et näha meie maailma kellegi teise kõrguselt ja kauguselt. Vast on maailm hoopis teistsugune. Vast kannab Su teekaaslane moonakotti, mis tema jaoks kaks korda liiga raske ja vajab Su abi. Soovin, et tahaksid ja oskaksid sõpra märgata, et talle ka oma tuge pakkuda ja raskused koos ületada. Üle kõige siin ilmas soovin, et gaidlus pakuks Sulle iga päev rõõmutunnet, kohta, kus saad olla Sina ise, ja tugivõrgustikku, kellega oleksid valmis lahingusse minema. Soovin, et järgmise

"Kord gaid, alati gaid" kandub üle kõigesse, mida teeme.

Kord hoitud, igavesti hoitud.

100 aasta jooksul tooks gaidlus Su näole kibedate pisarate asemel naerukortsud ja pakuks Su hingele puhkepaika ümbritseva kaose keskel. Soovin, et just meie, Sinu ja minu, kujundatud gaidlus oleks see, millest rääkides lähed õhinale ja millele mõeldes ei jõua ära oodata järgmist korda, kui oma gaidipere keskele jälle saad.

Soovin, et oleksid iseenda ideaalne gaid, et Sinu gaidlus oleks täpselt selline, nagu see Sinu arvates olema peaks ja et leiaksid sealt sõbra käe, mis aitab Sul selleni jõuda.

Ristikheinalehe toimetus saadab paid teele kõikidele gaididele, kes sel aastal üritustel vapralt osalesid ning tegevusi eest vedasid. Kõige suurema kalli paneme aga posti ja saadame gaidlus 100 koordinaatorile Miia Kraunile, ilma kelleta oleks selle aasta pidustused pidamata jäänud. Miia, Sinu suur süda ja gaidihing on kindlasti üks suur ja kindlat sihti hoidev jalajälg Eesti gaidluse rajal, millele 100 aasta pärast tagasi vaadatakse, noored südamed imetlusest pekslemas ja silmad märjad, sest nende gaidluse lõid just Sina. Aitäh! gdj Kaire Jürgenson ja Ristikheinalehe toimetus

GAIDLUS 100 21

Tähistasime kokkutulekuga sünnipäeva

ks nii siis minagi, oli ju küllaga põhjust osalemiseks.

Juba paar päeva enne otsisin välja vanad pildialbumid ja sättisin ritta erinevaid dokumente ja esemeid, mida oleks huvitav näidata ja teistel vaadata.

Ilm oli fantastiline, sättisime tüdrukute abiga üles telgi, mille juurde oli juba eelnevalt gaidide poolt ettevalmistatud tore viit – mälestuste telk.

Telki said ka laud ja pingid, et oleks, kus istuda, albumeid vaadata ja mälestusi heietada.

Sättisin üles näituse laagri särkidest, mis mul on alles erinevatest laagritest. Kahjuks polnud kõiki, sest mõned särgid olid nii armsaks saanud, et sai lihtsalt ära kantud. Kõige vanem alles hoitud särk oli käsitsi ise valmistatud, aastast 1994 Kalevipoja ainetel toimunud „Sortsi” laagrist Treppojalt.

Tasapisi hakkas rahvast kogunema. Kuna Keila üksus on otsustanud teha uued kaelarätid, siis olin kaasa võtnud praegused veel kasutamata Keila üksuse kaelarätid. Lootsin kokkutulekul kohata endisi Keila üksuse

Fotod:Raido Vint

Jah tõesti, Eesti gaididel oli põhjust kokku tulla ja suurt sünnipäevatorti süüa. 20. septembril 2020. aastal seadsid oma sammud Raplamaale Laosele laagrialale inimesed erinevatest Eestimaa paikadest. Kõik, kellel on mälestusi kas enda või oma lähedaste gaidiaegadest, olid kutsutud.

E

Lea ja üllatuskülaline Luule. gaide ja tundus päris tore mõte anda neile meie kaelarätt kaela.

Meenutuseks vanadest aegadest.

Taaskohtumisrõõm Esimene minu pikaajaline gaidituttav, keda kohtasin, oli Pille Türilt. Tema tuli eriti gaidlikul viisil kohale: Türilt rongiga Raplasse ja sealt siis kümmekond kilomeetrit jalgrattaga Laosele.

Pille oli aktiivne tegutseja gaidluses just nendel aastatel, kui me ehitasime koos skautidega

välja Tagametsa laagriala. Enamalt jaolt oli ta köögi toimkonnas, aga kui vaja siis lõi käed külge ka mujal. Tänaseks oleme me mõlemad vanaemad kolmele toredale lapselapsele Hugole, Emma Luisele ja Ronile, sest meie lapsed leidsid teineteist ühises gaidide ja skautide suurlaagris Hõimusild ning abiellusid 2006. aastal.

Tohutu üllatuskülaline oli Luule Laineväe Raplast. Kokkutulekule tõi teda lapselaps Grithy, kellel omal juba viie-

aastane tütar kasvamas. Luulega esimene kohtumine oli mul 1991. aastal gaidide suurlaagris Pisuhänd. Mäletan, et külaliste päevaks tegid kokad pannkooke ja neid jagati üksustele lõunaks.

Elvi Pirk teatas, et tuleb konkurss-ülevaatus, kes kui kenasti katab laua. Meie tüdrukud jooksid lilli korjama ja lauda kaunistama. Tuli päris ilus laud. Aga esimese koha said Rapla gaidid, sest Luulel oli kaasas valge ümmargune pitsiga lina, mis oli laotatud muru peale ja tüdrukud sõid selle ümber kombekalt nagu päris pidulauas.

Luule oli juba toona vanaema ja rühm koosnes suures osas tema lapselastest. Oli ka teisi tüdrukuid muidugi. Igatahes oli ta väga pühendunud ja Rapla üksus oli üks suuremaid üksusi malevas.

Luule oli kokkutulekule kaasa toonud pilte ja mälestusesemeid, mis ta jättis meie praegustele gaididele. Ise ta väga kauaks ei jäänud, aga oma tervituse oli kirjutanud toredale kaardile, mille luges ette pidulikul hetkel Tiina Liiv. Uskumatu rõõm oli teda näha, vanu aegu meenutada ja sain aru, et see rõõm oli mõlemapoolne. Meil oli tõesti palju, millest rääkida.

Mitte ainult tüdrukutele Algselt kuulusid Eesti Gaidide Malevasse ainult tüdrukud.

Loomulikult olid gaidivormis tüdrukud kenad ja pilkupüüdvad ning nii mõnedki skaudid oleks tahtnud hoopis meie ridadesse kuuluda. Vahel kui näen Tartlani Marti meenub mulle, kuidas

22 GAIDLUS 100

Pille tuli Türilt rattaga!

Vanad reisikaaslased Relika ja Liina proovivad kätt puutöös.

Lea ja Luule mälestuste telgis. ta 1996. aasta Treppojal kirjutas omakäelise avalduse Eesti Gaidide Maleva toonasele peagaidile Mervile, et palub ennast vastu võtta esimeseks poiss-gaidiks. Selles avalduses oli veel rida lubadusi, mis ta pidi kõik head tegema, kui teda vastu võetakse. Kahjuks ei ole säilinud enam seda avaldust ja meelest on läinud ka need lubadused.

Aga ükskord kui see tegelikult ka võimalikuks sai, moodustas Mart esimese suurte poiste üksuse – Vabaisaste salga. See eksisteerib tänaseni. Mardi ehk Mardika mõnusa huumori, kitarrimängu ja laulude saatel on päris palju noori gaidluses üles kasvanud. Ka minule pani ta hüüdnime – ema Lea või vahel ka ema Koronen.

Gaidlus ja pere koos Nii tore oli näha, et kokkutulekul olid kohal kõik minu õe lapsed, kes kasvasid lausa gaidluse sees üles koos minu enda lastega.

Annely ehk Mann, Lianne, Monika, Ott,

Võtsime aja, et teha märgiline foto Eesti gaidlus 100 puhul.

Kai. Kail olid isegi lapsed kaasas, väiksem natuke üle aasta vana. Kõik Ristikivid on olnud väga ägedad tegijad.

Annely sobis hästi hellakestega, hiljem juhtis aastaid Lilleküla gaidide rühma.

Lianne tegi koolipõlves rühma Nõosse, kust kasvas välja meile kõigile tuttav Maria Bulak. Hiljem oli Lianne aastaid peagaid.

Tema koostatud on enamus juhendmaterjale, mida meie organisatsioon kasutab praeguseni.

Monikast suuremat ideede generaatorit ei leia vist tänaseni. Alati kiire mõtlemisega, kiire tegutsemisega ning tugev sõpruskonna hoidja. Ükskord Tagametsas otsustasid nad kahepäevase matka ühe päevaga läbi teha.

Läks aga nii, et nad eksisid ära ja terve laager otsis taga. Kokku hoides ja positiivset vaimu säilitades leidsid nad ikkagi ise tee ööbimiskohta.

Ott – no tema oli meil asendamatu. Kui ükskord Treppojal laagri avamisel takerdus lipp heiskamisel poolde masti kinni, oli Ott

jooksuga kohal, vinnas ennast käte abil lipumasti mööda üles ja päästis olukorra.

Kai oli nii tubli, töötas isegi gaidide kontoris mõnda aega ja juhtis erinevaid projekte.

Kokkutulekul juhtisid Mart ja Lianne lõkkeõhtut, kaasa lõid ka Monika ja Ott. Teine pere, kes osales kokkutulekul ja kes on panustanud gaidlusse oli perekond Masingud. Nemad oma kolme lapsega jäid veel minust sinna meeleolu nautima. Ehk nii mõnedki veel mäletavad gaidide suvelaagrit, mis toimus nende maakodus Keila vallas.

Märkimata ei saa jätta ka Siniveeri Liinat, kes oli kohale sõitnud koos noorema lapsega Hiiumaalt. Liinal oli kaasas fotoalbum, kus olid iga pildi juurde kirjutatud, mis sündmusega on tegu ja nimed, kes on pildil. Vaatasin ja mõtlesin, et pooled sündmused, mis seal kirjas olid, pole mul enam meeleski. Hea jäädvustus. Ja muidugi Irmeli Alt koos tütrega. Nemad tulid Noarootsist.

Irmeli oli ise 12-aastane, kui tegi esimese

GAIDLUS 100 23

Kuristiku gaidid Birgith ja Heleri.

Unistus pikast pidulauast täitus.

Meie külalised skaudid igas suuruses.

Juhatus on täiskoosseisus pildile püütud. rühma Noarootsi koolis. Uskumatult tubli tüdruk. Tänu tema tehtud algusele on Noarootsis praegu aktiivselt tegutsev üksus.

Sild läbi ajaloo Sõime juubelitorti ja jõime sooja teed. Päev kaldus tasapisi õhtusse. Istusin ja vaatasin rõõmsameelseid lapsi, noori ringi sahmerdavaid gaiditüdrukuid. Mõtlesin nende inimeste peale, kellega olen ühiseid gaidiradu käinud. Imelik, kuidas aeg on lennanud, olen nüüd ise nii vana nagu Elvi Pirk, kes taastas kunagi gaidluse. Noored gaidid tantsisid, vormipluusid seljas, kaelarätid kaelas, eks olnudki ju see Elvi Pirgile üks tähtis teema, et gaidid kannaksid uhkusega oma vormi.

Mõtlesin gaidluse õpetajale ja minu gaidiemale Urve Põhile, kes elab Ameerikas.

Nii suurt isamaalisust, pühendumust eestlusele ning Eesti gaidlusele nagu Urve ja tema perekond endas kandis, ei saa mõõta ühegi mõõdupuuga. Urve kutsus mind oma

„kodumaa tütreks”. Olen sageli mõelnud, et kas ma olekski nii kaua gaidluses olnud kui Urve poleks mind toetanud, andnud nõu ja uskunud minusse. Täna mõtlen ma tänutundes tema peale. Jah, tema on ja jääb igavesti minu gaidiemaks.

Lugesin mõtetes kokku, mitu endist peagaidi on tänasel üritusel olnud. Mina, Lianne Teder, Mari-Liis Lind, Liina Siniveer. Polegi nii vähe, igaüks neist on panustanud mingil perioodil oma elust gaidlusse väga palju. Austus ja lugupidamine neile.

Mervi Raudsaar, samuti kunagine peagaid ja gaidluse alustugi, vaatas meie pidu laivis internetist.

Mervi saatis mulle isegi sõnumi, et mis sa istud, vutt-vutt nüüd tantsima. Naersin selle sõnumi peale natuke ja meenutasin, kuidas me koos Merviga laagrites oleme olnud. Ise selline pealtnäha vaikne ja kleenuke, aga küll oli kange laagrites krutskeid tegema. Pea oli tal kogu aeg häid plaane täis.

Gaidlus on alati olnud sõprus. Nagu

Jääkarude rühm andis enda hellakese-hundukese lubaduse. eluski – ühed inimesed on saanud aastatega omasemaks, teised jäänud kaugemaks.

Häid sõpru erinevas vanuses olen gaidlusest kohanud küll ja veel. Sõbrad on suur põhjus, mis kutsub jälle ja jälle ennast kodust välja ajama ja välja kannatama nii mõnegi ebameeldivuse, et siis õhtul kõik koos lõkke ääres istuda ja laule laulda.

Ega ilmasjata gaidid ennast iga ürituse lõpus sõprusringi ei säti. Eks ikka selleks, et õlatunnet kinnitada ja tunda ja ikka ja jälle olema valmis nii uusi kui vanu sõpru kohtama.

Oli suur au olla osaline nii tähtsal sündmusel. Aitäh Miia, aitäh Maila, aitäh Leho meie ajalugu pildis jäädvustamast, aitäh kõigile korraldajatele ja aitäh meie juhatusele toreda ja meeeldejääva Eesti Gaidlus 100 sündmuse korraldamise eest. Edaspidi kuulub see kokkutulek kindlasti rubriiki „Lood, mida rääkida”. gdr Lea Koronen gaid alates 198. aastast

24 GAIDLUS 100

Suur Rapla gaidide saam Oli aasta 1990. Lugesin ajalehest Pärnu gaidide juhi ja tookordse Eesti peagaidi Heljo Aarma teadet, kus anti teada, et Eestis tegutsevad jälle gaidid ja julgustati uusi noori tüdrukuid liituma selle organisatsiooniga aidide tegevus ja eesmärgid olid väga haaravad ja inspireerivad. Helistasin kohe Heljo Aarmale Pärnusse ja sain palju julgust ja tuge väga lahke ja erudeeritud inimese käest. Ta varustas meid kohvritäie kirjandusega gaidlusest.

Algas õppimine lausa kahel rindel: noorte õpetamine ja iseenda koolitus. Kohe ulatati abikäsi ka teistelt gaidjuhtidelt nagu Tiia Rahuoja-Lillemaalt, kes ei pidanud paljuks kohale sõita Raplasse Tartust. Tiia viis läbi ka meie esimese gaidide kogunemise – koonduse 2. aprillil 1990, tutvustas noortele gaidluse sisu ja tegevuse eesmärke.

Tüdrukute leidmisega mul raskusi ei olnud. Oma perest

G

Luule ja Elvi Pirk Tagametsa Suurlaagris 2001.

Pangodi laagris 1991.

Kristiine Randmaa astus gaidiks 1990. a ja oli aastast 1997 Rapla gaidide lipkonna juht.

liitusid kohe kuus lapselast: Kristiina, Maarja, Käthe, Grethe, Grithy ja mõne aasta pärast veel Gerda. Kuna ise töötasin Rapla koolis algklasside õpetajana, sain palju tüdrukuid juurde ka oma klassist ja hiljem nende sõprade näol.

Algasid koondused, õppused, laagrid. Oma kogemusi jagasid lahkelt meile Pärnu gaidide juht Meedi Rajari, Rapla lähedal Kuusikul elav skautmaster Harry Tulp, muidugi edasi veel Tiia ja Tallinnast gaider Elvi Pirk. Elviga arenes meil hiljem tihe kirjavahetus, kus ta ikka jagas kogemusi, õpetusi ja tähelepanekuid temale omase põhjalikkuse, huumori ja tarkuseteradega läbielatust.

Valmistusime hoolega hellakeste ja gaidide katsete ja eksamite sooritamiseks, et anda tõotus ning saada EGLi liikmeks.

Nägin selles noorteorganisatsioonis midagi väga köitvat, mis ei andnud mulle rahu ega mõtetki sellest loobuda. See oli hea inimese õpetamise kool. Kinnitust sellele andis veel teadmine, et sama teed kõnnivad miljonid noored kogu maailmas. Gaidlus on rahvusvaheline noorte or-

Külas Rootsi skautide laagris 1996.

ganisatsioon. Oleme omavahel kõik sõbrad ja iialgi ei kao meis soov olla homme parem, kui olime täna ja eile.

1991. aastal andsime gaiditõotuse Rapla Huvikoolis.

Tõotuse võttis vastu skautmaster Harry Tulp. Algasid laagrid, esimesed muljed ja kogemused telkides ööbimistest, matkadest metsades, mere ääres ravimtaimi korjates, loomulikult vees möllates. Praegugi on veel meeles Pangodi järve äärne imeline männimetsa lõhn, pohlad,

Vanemad gaidid ja juhid said võimaluse osaleda ka välisriikide laagrites Rootsis, Belgias, Soomes, Kanadas ja USAs. Millised kogemused!

GAIDLUS 100 25

amise ja olemise lugu maasikad, kohutava plaginaga luiged veest õhku tõusmas.

Avastasime enda jaoks oma kodumaad ja kõike seda võimaldas gaidlus! Juba hiljem said vanemad gaidid ja juhid võimaluse osaleda ka välisriikide laagrites Rootsis, Belgias, Soomes, Kanadas ja USAs. Millised kogemused! Uued sõbrad! Kirjavahetus! Teistmoodi maailm!

Aastad aina lendasid ja isegi ootamatult jõudis kätte pereheitmise aeg. Rapla gaidide ja skautide viimane suurlaager oli 14.-22. juulil 2001. aastal Tagametsas "Hõimusild". Vanemad gaidid lõpetasid järjest keskkoolid. Edasine tee viis aga neid Raplast ära, kõrgkoolid olid Tartus ning Tallinnas. Oli ka elukoha vahetusi, kuid ikkagi lahkuti... Veel hiljem asuti tööle välismaale ja üle Eesti laiali.

Kohapeale ei jäänud enam neid gaide, kes oleks soovinud edasi viia meie gaidirühma. Maailm oli avanenud, kuid oli selleks liiga ahvatlev, et jääda. Grithy küll alustas keskkooli päevil hellakestega Kohila keskkoolis, kus ta ka ise õppis, kuid õpikoormus ja kodu Raplas tegi selle hea mõtte raskeks teostada. Ja lõpuks minu vanus ületas juba 60 piiri, olin 11 aastat olnud gaididega. Tundsin, et minu töö on tehtud, aitasin üle 50-el noorel saada gaidiks ja tunda ennast ühises sõprusringis. Püüdsin anda endast kõik, et neist saaksid head ja hoolivad

Luule Lainväev oma rühma lastega 1992.

Rapla gaididel on külas Doris Stockman Rootsist 1992.

inimesed ja seda ma saan öelda, et gaidlus lihvis tõesti neid väga tublideks ja sõbralikeks noorteks. Gaidlus tegi meist uued inimesed – see oli nagu tervistav sõõm ja värske tuul meie elutee alguseks.

Lootus jääb, et gaidlus saab uue ärkamise Raplas.

See on minu südamesoov.

Pealegi on meie lähedale Koiksesse kodu leidnud Eesti Gaidide Liidu püsilaager.

See on hea!

Palju õnne ja häid tegusid praegustele Eesti aktiivsetele gaididele! KORD GAID – ALATI GAID! ngdr Luule Lainväev

Gaidikaare laagris 1999.

Pärlselja laagris 1992.

26 GAIDLUS 100

Kuidas gaidid endale postmargi said Uusi postmarke ilmub aastas keskmiselt üks või kaks tükki kuus.

Neid antakse välja kas sarjadena või oluliste sündmuste ja tähtpäevade puhul.

Ettepanekuid markide väljaandmiseks võivad teha kõik Eesti inimesed ja organisatsioonid. arkide väljaandmise plaan tehakse vähemalt aasta jagu ette. Ettepanekuid kaalub ja markide väljaandmise otsustab AS Eesti Post emissioonikomisjon, kes soovitab ka kunstniku, kes margi kujundab ning määrab margi nominaali ehk nimiväärtuse (hinna).

Plaan gaididele oma mark luua tekkis kodus skautlikkugaidlikku vanavara ühest kohast teise tõstes ja Facebooki lehele Skauudimuuseum ülespandud reaalseid asju korrastades. Skautidel oli peale organisatsiooni taastamist ilmunud juba kaks postmarki, kuid meil mitte ühtegi. Pealegi kuidas saaks veel meeldejäävamalt Eesti gaidluse 100. sünnipäeva tähistada ja sellest teistelegi teada anda kui mitte oma postmargiga. Iga gaidijuht teab, et ainult plaanist ei piisa – selleks, et asjad teoks saaks, tuleb kambajõmme leida ja tegutseda.

Esimene samm oli minu jaoks kõige lihtsam – kirjutada Eesti Gaidide Liidu nimel pöördumine emissioonikomisjoni poole ja põhjendada gaidide margi vajalikkust. See juhtus 2019. aasta mai algul. Oma kirjas avaldasin lootust, et AS Eesti Post emissioonikomisjon on meiega ühel nõul, et gaididki väärivad oma postmarki, et väärikalt tähistada 100-aastase ajalooga noorteorganisatsiooni vägevust ja kestmist. Nagu ka postihärradele kinnitasin, usun

M

siiani, et see organisatsioon kestab veel vähemalt sama kaua.

Auväärt komisjon võttis meie häält kuulda ning oktoobris 2019 anti mulle teada, et postmarkide 2020. aasta plaanis on postmark „Eesti gaidlus 100“ ja on vaja määrata ilmumispäev.

Kinnitasin juhatuse toel, et jüripäev – 23. aprill – gaidide ja skautide ülemaailmne püha, on selleks hästi sobiv päev.

Peale seda oli mõnda aega vaikus, ent märtsi algusest läks asi taas lõbusamaks. Meil on kodus üks paadunud perfektsionist, utopist, koguja ja gaidisõber, kelle sõnavaras on aastakümneid puudunud väljend „ei saa“, seetõttu utsitati mind ikka kõvasti tagant, et kõik saaks nii nagu vaja – nii margid, ümbrikud kui tervikasjad. Ühelt poolt oli endalgi suur õhin, et aidata teha nii ägedat asja nagu gaidide oma postmark. Teiselt poolt tahtsin gaidijuhina noorte eest asju mitte ise ära teha, vaid suunata ja juhendada neid ise tegema ning olukordadele lahendusi leidma. Päris keeruline oli selles protsessis end mõnikord tagasi hoida, sest nii palju lihtsam on ju ise asjad ära teha.

Eesti gaidluse juubeliaasta kevad võttis 2020. aasta märtsis

ootamatu pöörde – koroona epideemia vallutas kogu maailma, paiskas segi suure osa gaidide plaanidest ning õpetas meid kiiresti reageerima muutuvas olukorras. Juhatus pidas nõu ja suhtles kunstniku Jaan Saarega, vaagis erinevaid kujundusi ning lõpuks valiti välja kaelaräti ja sõprussõlmega mark.

Tavaliselt käib margi ilmumisega kaasas ka margi esitlus.

Sellegi mõtte keeras koroona pea peale. Võisime ju plaanida margiesitlust Tartus, kuid kui ära olid keelatud kõik kogunemised siseruumides ja õueski pidi 2-meetrist vahet hoidma, siis kellele ja kuidas sa seda ikka teed. Nagu te aga teate, siis gaid ei heida meelt. Soov, et sellest košmaarsest juubeliaastast lõpuks ikkagi midagi ilusat, kena ja püsivat tulevikule kaasa saaks, oli sama suur, kui tahtmine kõiki Eesti gaide üle kogu maailma kallistada ja oma margiga südamlikult tervitada.

Meie suurepärane juhatus ja juubeliaasta eestvedajad eesotsas Miiaga leidsid nutika, väga gaidliku ja armsa lahenduse – gaidid ja gaidijuhid üle kogu maailma said margi ilmumise päeval (jüripäeval) templiga kena kirja peagaidi tervitusega

omale postkasti. Tegemist oli päris kirja, päris margiga ja päris ümbrikus, ja seda ajal, kus enam kirju ega postkaarte palju ei saadeta, sest suhtlemine käib elektroonilisi kanaleid pidi. Vaeva nende nimekirjade ja aadresside kokku korjamisega oli omajagu, ent ilmselt tulid siin kasuks mu kunagised töökogemused kantseleijuhatajana ja Vaido pidev sõbralik küsimine, et kas ja kuidas ikka Eesti Postile aadresside edastamisega on. Jõudsime, kuigi napilt enne tähtaega. Tuletan meelde, et postkontoridki olid margi ilmumise päeval ju koroona tõttu suletud.

Vaev aga oli seda väärt! Oh seda rõõmu, neid rõõmupisaraid ja tänusõnu, mis meie gaidisõsaratel Eestis, Kanadas, USA-s ja Rootsis Facebooki vahendusel öelda oli, kui kirjad kohale hakkasid jõudma. Nagu hiljem teada saime, siis koroonast vaevatud postiteenistuste vahendusel jõudsid USA-sse ja Kanadasse margid küll mõningase hilinemisega ja märjaks saanud ümbrikes, kuid loodetavasti see ei kahandanud saadetiste väärtust.

Südamlikud tänusõnad kõigile, kes kaasa aitasid! gdr Tiia Lillemaa

Eesti Posti teadaanne.

LAAGRIALA 27

Lipumastide tee laagrialale Nagu kõik juba on näinud kokkutuleku piltidelt ja ka meie postitusest meedias, on meil olemas nüüd oma lipuväljak koos kolme lipumastiga. Kuidas me nendeni aga jõudsime? ui meie laagriala oli juba käega katsuda ja esimesed talgud peetud eelmisel suvel, siis hakkas pilk juba ekslema mõttega mööda meie maa-ala. Ikka ju unistad – nii unistasin ka mina!

Kodus mõtteid seedides otsustasin kirjutada erinevatele ettevõtetele, kellelt paluda abikätt. Meil on olemas nii tore plaan ja nii tore koht, aga laagri mõõdu annab see välja ikka siis, kui on ka lipumast. Muidugi esialgu küsisin neid meile kingituseks! Just seetõttu, et ega meil eelarves ju vahendeid laagrialale kulutamiseks mõeldud ei olnud 2019. aastal.

Mulle vastas Schwenn Seene firmast Swella OÜ väga positiivse kirjaga. Ta oli väga huvitatud meie aitamisest. Temale kirjutasin ma leides kontaktid selliselt kodulehelt nagu www.lipumastipood.ee.

Meie kirjavahetus aga venis, sest eks nii minul kui ka temal olid igasugu muud tegemised ka. Meil oli vaja otsustada, kui

Foto: Mailiis Jõgis

K

pikka masti tahame ja mis lisadega peaks olema. Muidugi ei olnud me sugugi nõudlikud. Ütlesime, et masti pikkuseks sobib 9 meetrit, aga edasi võivad nad ise vaadata, milline on meile kõige mõistlikum lahendus.

Algselt jäi jutt, et mast tuleb hõbedane ja see pannakse meile püsti mai alguses 2020. aastal ning need on suvelaagriks olemas.

Aga siis tuli kevad ja meist paljud olid kodus nii töötamas kui õppimas!

Kirjutasin arglikult aprillis, et kuidas on – kas kokkulepe kehtib? Selleks ajaks oli paljudel firmadel kitsas käes ja ma ei oleks sugugi pettunud olnud, kui kokkulepe oleks katki jäänud. Minu suureks rõõmuks vastas härra Seene, et kui lubatud, siis peab saama. Arutasime juhatuses meie võimalused üle ja otsustasime lisaks kingitusele ka neilt osta juurde 2 lipumasti. Firmaga läbirääkimisi pidades uurisid nemad ka oma vabrikust ja otsustasime, et valime valged mastid, sest nende tükihind on odavam ja meile sobivam.

Igatahes nüüd panime paika juba päeva ja edastasin kontaktid Mailiisile, kes kohapeal hakkas mastide paigaldamist juhendama. ngdr Tiina Liiv

Mailiis, tema hari ja lipumastide ülespaneku seiklus

P

eale mõningast aegade kokku leppimist ja ära ütlemist (küll oli ühel meist käsi haige, siis teisel pea haige ja kolmandal naine haige), leidsime lõpuks võimaluse kohtuda ühel päikselisel päeval.

Mina jõudsin Laosele esimesena ja kallis Maria oli mulle juba töö ka valmis seadnud – pidin pühkima koosoleku ruumi lae ja seinad jamast puhtaks ja õunad kokku korjama. Lipumasti härrasid oodates alustasin siis pühkimisega – kapuuts peas, kaitseprillid ja respiraatoriga mask ees. Mainin ka, et tegemist oli üsna tolmuse tööga.

Mul seekord hakkas Laosel üksi olles kõhe ja hakkasin kuulma autode ja kõndimise hääli. Käisin korra isegi piilumas, aga ei olnud kedagi. Lõpuks otsustasin teha pausi, kuna kaitseprillid olid udused ja olin tolmu ka juba omajagu üles keerutanud. Kui harja käest panin, kuulsin vilistamist… Keegi vilistas mingit viisi. Võtsin harja tagasi kätte

ja läksin vapralt süda rinnus tagumas vilistajale vastu. Peas käisid mõtted, et mis ma talle ütlen ja kas see hari ikka kaitseb mind.

Jõudsin uksele ja vilistamine oli jätkuvalt kuulda, aga kedagi näha ei olnud.

Kohene järeldus oli – kummitab!!! Pidin juba kiljudes auto poole jooksma, kui sauna nurga tagant ilmusid härrad, kellest üks lõpetas mind nähes ka vilistamise. Suurest õnnest viskasin harja ukse najale ning läksin töömehi tervitama ja kui pool minu tervitust oli kaduma läinud, sain aru, et mul veel mask ees ja kapuuts peas oli. Olin ise üks paras tont. Õnneks lipumasti onud olid väga muhedad sellid. Tegin neile majas tuuri, kuna üks neist oli suur vanade majade austaja. Siis näitasin kätte lipumastide asukohad ja töö algas – neil kaevamine ja raiumine läbi pae, minul pühkimine.

Olin vaevalt saanud harja kätte kui kuulsin, et mingi auto sõitis ikka täitsa ukse ette.

Lähen siis jälle hari käes korda looma, aga minu suureks õnneks oli see hoopis meie armas Laose majavaim – Leho. Pühkisin lage ja seinu ja korjasin õunu, kui Leho ütles, et tal kohvi valmis – puhas õnn ma ütlen, olin selles kohvist juba esimesest pühkimisest saadik unistanud. Väike kohvipaus ja Leho tarkused taskus, asusin taas tööle. Mina sain oma asjadega esimesena valmis ja sain lipumaste pildistama minna kuni neid loodusega loodi seati. Kui muhedad lipumastisellid olid ära läinud, istusin kase alla ja nautisin uhket vaadet, siis oli ka minul aega kodu poole kobida ja ainult usin Leho jäi veel toimetama.

Laagrialale tasub tulla tegutsema, preemiaks võid istuda kase all ja nautida vaadet.

Nendel hetkedel on sinus rahu, uhkus ja rõõm. Leidke kõik tee meie laagrialale, see on seda kõike väärt! ngdr Mailiis Jõgis

28 LAAGRIALA

Tükke ja kaad talgutest 13. juuni. Olelusvõitlus Põhjatähe poiste ja betooni valatud posti vahel. Post alistati!

Fotod: Kaire Jürgenson

31. mai.

Hommikusöögi järel toimus akrojooga, mille trikke õpetas Paula.

30.mai. Ristikheinalehe toimetus on talgutel täiskoosseisus.

27. juuni. Sein valmis kahe tiimi teostuses, kus üks vahepeal varjus istuma pidi, et mitte endale päikesega liiga teha.

27. juuni. Poseerib seinalaudade lõikeja tõstetiim Kristjani ja Kaire näol.

tul Mona õh öd. ja r u d in T d tö 13. juuni. tamas oma tehtu s a v taasla

LAAGRIALA 29

adreid

Suvine talgutamisperiood on lõpmatult pikk ja tagasi vaadates oleks mul lihtsam kirjutada sellest, mida mina talgutel EI näinud ja teinud. Niisiis väike nimekiri veel tegemata asjadest: ei ole kohanud metsas ühtegi sebra, elevanti ega karu; tiiki ei ole veel kaevatud (küll aga jõgesid); ühtegi teed pole asfalteeritud; ühtegi kullakamakat pole leitud; ühtegi last pole veel laagrialal sündinud ning ühtegi suurlaagrit pole peetud.

S

30. mai. Kiviaia ladumise meistrid, kes selle kunsti käigupealt selgeks õppisid. Järgmisel päeval polnud selg enam endine.

13. juuni. Laagriala juht saab professionaalseid teenuseid omaenda salga laste poolt – hea põhjus, miks endale salk võtta.

ee-eest olin tunnistajaks umbes sajale erinevale tööle, mida suurem või väiksem rahvamass kindla meelega ikka tegi. Kaevatud elektri- ja veetrassid, majas mahakistud seinad ja laed, sauna uus pumbamaja ja pesuruum; tühjendatud pööning, ehitatud lava lipuväljakul, puhastatud metsaalune, püstitatud lipumastid, mahapeetud minilaagrid, põletatud risu, pügatud muru, ehitatud telgid, kaevatud kraavid-augud, püstitatud väliköök ja palju-palju muud on küll toredad, kuid ei tohi unustada kõige olulisemat – lugusid, mida rääkida. Eks me kõik ju ise teame nagunii suuremal või väiksemal määral, mis on tehtud ja mis veel tegemata, kuid soovin teiega jagada suuremaid ja väiksemaid hetki, mis kogu selle töö vahele jäid. Need on mu lemmikud! ngdr Kirke Kalamats

14. juuni. Tihti oli peale talguid tarvis ka tükike Laosest koju vaasi viia.

13. juuni.

K ohverdad aire otsustas om a auto a tõsisek s Sedasam a oksapu oksaveoks. ru korjam istmete v ahelt tän apäevan e me i.

30. mai. Valmib uus ja võimas pumbajaam – seinad ei ole takistuseks.

30 INIMESED

? l e t s i r K n Kes o

el Lehtme Nimi: Krist kad Üksus: Viru 2 Vanus: 18x hall Silmavärv:

rasilmsest da meie sä e g lu d a sa bris tust võib alehe num tavat naera a in k e a h n k ti ja is u R p up a saada, Selles unast pean asi, et tead p d e e b ll e e o k L , l. st li se vaselt tööta üritu Kriste a ta igapäe ta pea igal n a e ll rg e ä k m t, lt ri e kaug ristel pä rühmale. susest on K psed enda la a m millisest ük te d si nime vali ning millise elu, reeglid olid ikka paigas.

Ka Toolse röövlikas on sü- Nii palju oli korraldajana esisau Kristel! dame ligi, sest korraldasime mesi-esimesi hetki ja mäletan, Kuule, kui seda Manniga. Kuna ootasin et teiste juhtide juhatused olid kaua sa juba beebit ja tema tuleku aeg oli nii suureks toeks ja õhtused Lea gaid oled lähedal, pühendasime igaks jutud nii põnevad. olnud? üheteistkümneks juhuks kähku Gaidlusesse tulin gümnasisti- teemasse ka Külli. Sõna otseses Kas oled ise ka mõnda na. Alguse sai see lihtsalt teis- mõttes saime vett ja natsa vilet üritust korraldanud? tega koos tegutsedes ja aidates kah, möllata päikeses kui ragis- Kuidas läks ja mida seltoimetada koolis ning suure- tada metsa all. Polnud midagi lest õppisid? väga Jeerum, nüüd kappasin juba matel sündmustel. Tõotuse nii röövli pisut ette. Ma arvan, et selles andsin 2002 Hiiumaa laagris. kogemuses on koos gaidluse olemus või miks ma selJa milline on olnud sinu les veel osaline olen. Ma kõige-kõige lemmikum olen ikka pabistaja ka, laager kõikide nende aga kui pole suurt julaastate jooksul? Miks gust, on samas täitsa okei see kõige meeldehulljulgus. Ja see, et mu jäävam oli? ümber ongi alati see nähSedasama laagrit mäletamatu sõprusring, mis tan hästi ja siis oli kõik tähendab, et mu ümber on nii uus. Võlumaa laager, see oli tõesti kihvtilt tehinimesed, kellele saan loota ja oma mõtteid või kogemusi tud erinevate all-laagritega ja vahetada. Minule olid paljud erinevate tegevustega. Praegu asjad Toolsel esimesed, aga mõtlen, et huvitav, millal me hulgale laagrilistele puhkasime üldse, sest oli see ka üldse mäletan esimene laager nii päeval ja tahtsin, kui öösel et neimüttamist.

T

le oleks see samuti meeldejääv nagu minul Võlumaa. Kasutan praeguse hetke väljendit - äkki nakkas ikka.

Milline näeb välja sinu argipäeva gaidlus? Kas teed koondusi või saad rakendada oma gaiditeadmisi?

Olen oma lapsed sellesse pühendanud ja nemad omakorda oma sõpru, nii on kokku saanud vahva punt Superkutsad.

Kuna ma ise pole nii varakult alustanud, on nendega toimetamine olnud põnev teekond.

Kes on olnud sinu kõige suurem eeskuju gaidirajal? Mida temalt õppinud oled? Milles sooviksid olla tema moodi?

Minul on selleks Maria, kelle kaudu ma Lähtel gaidlusesse jõudsin. Imetlen tema soojust, pühendumust, tasakaalukust, väga kihvti huumorit ja usku inimestesse. Tema võime haarata suurt pilti teeb täitsa kadedaks. Kuidagi on see hea tunne temalt kuklasse jäänud päris algusest, et kõik on võimalik, tuleb ainult ette võtta. Ainult astu see samm, et sa tuled ja nii vinge on koos tegutsedes.

Kas oled gaidlusest palju sõpru saanud?

Gaidlusest olen kaasa saanud mitu sõpra, kellest olen ära tundnud, et nad on väga-väga minu inimesed. Elul on oma käigud ja kõigil pole need enam gaidlusega

INIMESED 31

Fotod: Kaire Jürgenson ja erakogu.

…Kõige tähtsam inimestes, pole paksus ega pikkus.

Kõige tähtsam inimestes kõigi jaoks on inimlikkus!

Kui kord inimene oled siis ka mõtle oma peaga ja kui teiste sekka tuled, püüa tulla ikka heaga…

Millega sa muidu igapäevaselt peale gaidluse tegeled? Mida õppinud Tiina, Lea ja Kristel 2020.a. aastakoosolekul. oled ja kus töötad?

Ma olen kolme päiksekese ema ja perega toimetamine on oluline osa minu ajast. Peres oleme tänavusest septembrist kõik koolilapsed, õpin ka ise TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias huvijuhtimist. Töötan Väike-Maarja valla raamatukogu direktorina, mis on põnev ja mõnusalt rutiinivaba töö. Praegu ei ole raamatukogud Kõige suurem ainult teabe sõber. vahendaKristel oma lastega jad, vaid Jüripäeval Jänedal. oluline roll on kogukonseotud. Ma ise olen samuti va- lapsed hepeal üldse eemal olnud. Aga gaidlunakeskusikka see nähtamatu sõprusring ses kaasa tena ehk on jäänud − ühised väärtused, lööksid? siis koostöös kogemused ja mõtted. Ühendaja roll, teiste asutustetuletada meelde, et ga on minu tööks Milline on sinu arvates iga inimene on oluline. terve Eesti mälumängaidluse kõige suurem Kasutan laenatud sõnu, mida gu pakett: ajalugu, kultuur, looroll meie maailmas? Miks olengi oma lastele laulnud ja dus, geograafia, sport ja varia. pead oluliseks, et ka sinu mis hoiakuna on edasiviivad: Põhiline tegevus on ikka ena-

Gaidid sajas eesti rabas

J

uubeliaasta tõmbab küll juba hõlmad koomale ja pakib kohvri, kuid gaidid teevad veel viimase lõpuspurdi finišisse.

Juba eelmisel aastal arutasime omavahel, et võiksime kokku koguda pildid sajast gaidide rabakülastusest.

Käisime sel aastal vast kõik mõnes Eesti rabas. Kas tegid pilti ka?

Super! Jaga seda teistega ka ja postita oma pilt rabakülastusest teemalinkidega #gaidlus100 ja #100raba.

Postitusi, mis teised on teinud, saad vaadata Facebooki lehelt 100 raba ja ka Eesti Gaidide Liidu kodulehest gaidlus 100 rubriigist.

Postitada võid pildid, mis pärinevad aastast 2020, meie juubeliaastast. Käisid 6 kuud tagasi? Pole hullu, käidud sai ikka! Kavatsed alles detsembris lume peal sammuma minna? Veel parem, jaga meiega ka!

Postitusi lisame seni, kuni 100 postitust on koos ja gaidid vähemalt 100 korda rabas käinud.

Tähelepanu, valmis olla, 100 raba!

muse päevast inimestega suhtlemine ja väikese koha võlu on see, et tunned neid. Ka meie kandi väiksemaid inimesi nii läbi oma laste kui seltsimajas ringijuhina perepidusid korraldades.

Kirjelda ennast 10 sõnaga, mis annavad edasi sinu olemust ja ellusuhtumist. Kas arvad, et teadsime seda kõike juba sinu kohta?

Heauskne, elavaloomuline, seltsiv, kärsitu, mitmetahuline, uudishimulik, katsetav, krutskid on ka.

No vat ei teagi, kas te teadsite.

Kui peaksid teadlikult minema asustamata saarele, mis oleksid 10 asja, mille kaasa võtaksid?

Telgi, magamiskoti, tikud, nosimist, raamatu, pleedi, pliiatsi, märkmiku, vett ja ülehomseks tagasisõidupileti.

Mida soovid oma gaidiperele 100. sünnipäeva puhul?

Ma soovin, et meie tegemisi saadaks samasugune õhin ja põnevus kui sünnipäeva ette valmistades ning et meie „mesitaru“ õuele jätkuks sellist mõnusat suminat nagu pidupäeval.

Küsis gdj Kaire Jürgenson

32 INIMESED

Minu mentor gaidirajal

Gaider Elvi Pirk

Foto: erakogu.

Esimene tõeline õpetaja, kes mulle rääkis gaididest ja gaidlusest põhjalikumalt, oli Pääskülas elanud esimese Eesti Vabariigi aegne gaider Elvi Pirk.

le üle ta on tõeliselt uhke.

Esimene oli Pääsküla jaama juurde küüditatutele mälestusmärgi tegemine. Üksipäini käis erinevates asutustes ja inimeste juures raha taotlemas. Ise korraldas kavandi tegemise kunstniku poolt ja siis selle kooskõlastamise ja lubade taotlemise ehitamiseks. Ise otsis ehitajad ja ise korraldas mälestusmärgi avamise. Ka meie olime oma Keila üksusega mälestusmärgi avamisel. Toona ainult ei teadnud ma, millist tähtsust omas tegelikult see mälestusmärk Elvi Pirgi jaoks.

Teine asi, mis tema enda arvates vääris erilist tähelepanu, oli Nõmme rahu kirikus Tartu Rahulepingu aastapäeva tähistamine.

Elvi Pirk põlise Nõmme elanikuna mäletas, et kui kirik ehitati, siis sai kirik Rahu kiriku nime just Tartu Rahulepingu sõlmimise auks.

Seda ei teadnud isegi kirikuõpetaja. Elvi aitas vanu kirikudokumente leida ja nii elustatigi üks vana traditsioon.

Gaidluse ja skautluse taastamine − no see oli nii iseenesest mõistetav asi, et see polnud Elvi meelest mingi eriline tegu. See tuli lihtsalt ära teha, sest uuesti gaidlusega tegeleminis veduri peale, et teada anda, et kohe on ne oli ju puhas rõõm ja talle hingelähedane venelased siin ja vaja on kiiresti ära sõita, aga tegevus.

Meenub veel üks oluline seik Elvi Pirgi siis nägi hoopis, et vedurijuht oli purupurjus, abilist ei olnud ja niimoodi ei olnud võimalik elust, millest ta rääkis. Kui ta vangilaagrist tagasi tuli, siis ei lubatud teda Nõmmele oma rongiga liikuma hakata.

Elvi haaras kühvli ja hakkas kivisütt ve- koju tagasi elama tulla. Suure vaevaga ja duri katlassse loopima. Ise ajas rongijuhti vanade tuttavate abiga leidis ta lõpuks võinii kõvasti tagant, et see lõpuks asus kuidagi maluse sissekirjutus saada kuskile maakohta kellegi suvemajja. Esialgu moodi rongi juhtima ja nii pidi ta seal ka elama, aga nad sõitsid Keila jaamast Isegi peale hiljem õnnestus ikkagi välja Haapsalu poole. Kuni Nõmmele tagasi tulla, sest Risti jaamani kühveldas ta kümmet aastat ema oli vana ja vajas hoolüksipäini kivisütt veduri Venemaa damist. katlasse, et rong ikka liivangilaagris Isegi peale kümmet guks. Risti jaamas tegid aastat Venemaa vangilaagesimese peatuse ja siis kinnipidamist ris kinnipidamist kartsid tulid kohalikud inimesed kartsid venelased, et mine tea, appi. Osa raskelt haavatuid mida ta veel nõukoguviidi Risti haiglasse ja sealt venelased, et de võimu õõnestamiseks Ristilt tuli juba abilisi, kes mida ta veel korda suudab saata. Tema aitasid rongiga edasi Haapnõukogude nõukogude võimu poolt sallu sõita. välja andud passi oli lööKüsisin kunagi Elvilt, võimu dud spetsiaalne tempel, et mida ta väärtustab oma õõnestamiseks mis tähendas, et ta oli potegevuses kõige rohkem. liitiliselt eriti ohtlik inimeTa ütles, et kaks asja, mida korda suudab ne nõukogude võimule. ta on teinud, on tema jaoks saata.

Elvi oli gümnaasiumi suurema väärtusega ja mil-

ema pühendumus gaidlusele ja skautlusele oli imetlusväärne.

Elvi eestvedamisel taastati esimese Eesti Vabariigi ajal tegutsenud ja 1940. aastal keelustatud Eesti Gaidide Malev. Pole ju saladus, et just Elvi Pirk oli see, kes ajas kokku ka vanad skautmasterid ja tema abil ning toel taastati ka Eesti Skautide Malev. Liikumine, mis oli keelustatud kogu nõukogude võimu perioodil 50 aasta jooksul sai taastatud ja tee noortele gaidluse ja skautluse radadele jälle avatud.

Elvi Pirk oli vägagi keerulise eluteega inimene. Meie põhilised jutud puudutasid gaidlust. Kuigi jah, olin temaga kaunis lähedane ja nii mõnigi kord rääkisime ka muudel elulistel teemadel, sain aru, et tegelikult talle ei meeldinud eriti enda elust rääkida.

Kõige põhjalikum elulookirjeldus tema elukaarest on saada peale tema surma kirjutatud poliitvangide järelhüüus.

Seda lugedes meenub mulle, kuidas ta rääkis Keila lahingus osalemisest. Sellest, kuidas ta tuli Nõmmelt jala Keilasse, et Kumna kandis käisid ägedad lahingud ja kuidas ta taganevate Eesti poistega jõudis Keila jaama juurde. Jaamas seisis kõrvalteel rong, mille peal oli umbes 200 haavatut. Tema ro-

T

SIIT JA SEALT 33 haridusega ja mõned aastad isegi Tartus ülikoolis õppinud. Kuid tänu sellele templile oli tal suur probleem töökoha leidmisega. Mitte, et ei tahetud, vaid ükski asutus ei julgenud teda tööle võtta. Lõpuks õnnestus tal tööle saada laborandiks. See laborandi töö sisaldas tegelikult väljaheite proovide viimist polikliinikutest ja haiglatest laborisse ja pärast vastuste tagasi viimist. Nagu ta ise naljatades ütles, et minu käekott oli alatasa proove täis ja hais käis üle pea, kui ta trammis juhtus käekotti avama.

Sellist tööd ei tahtnud keegi teha, aga Elvil polnud valikut, elada ja süüa oli vaja. Lisaks valvasid nõukogude võimu esindajad pingsalt, et kui ta poleks tööd teinud, siis oleks teda klassifitseeritud kui tööpõlgurit, kes ei taha nõukogude võimu heaks töötada ja oleks võidud uuesti vangi panna.

Nõukogude võimu jaoks poliitiliselt eriti ohtlikul inimesel ei olnud lubatud käia teatris, kirjanike majas, kunstisaalides ja veel terve rida kohti, mis tundusid nagu rahvakogunemised. Näiteks reisides mööda Nõukogude Liitu ei olnud tal lubatud ööbida hotellides. Aga inimene on leidlik. Koos abikaasaga reisisid nad väga palju ja abikaasa andis alati oma passi ja võttis kahekohalise toa. Siis nii mõnigi administraator oli vaadanud teda kui mingit „linnukest”, kes mehel kaasas oli. Samamoodi osteti teatripiletid või muudele üritusetele pääsmeid. Tänu abikaasale sai ta ikka elada enam-vähem normaalset elu. Kuigi jah, alati oli võimalus, et kontrollitakse ja nad võivad jääda vahele. Ükskord tundsin huvi ja küsisin Elvilt, et kas ta teab, kes teda reetis ja kelle pärast vangi langes, kui ta Rootsist Eestisse tuli paroole tooma.

Ta ütles, et teab küll ja on isegi mõned korrad selle inimesega samas seltskonnas viibinud. Aga ta pole kunagi tahtnud selle inimesega rääkida sellest, mis kunagi juhtus ega ka millestki muust. Ta arvas, et piisab sellestki, et ka see inimene sai teada, et Elvi on teadlik tema teost.

Mis olid kõigeolulisemad asjad, mida ta gaidlusest tähtsaks pidas?

Kindlasti korrektne gaidivorm, samuti korralik rivis käimine ja au andmine. Olulisel kohal oli Eesti lipp ja lipu statuudi tundmine. Ja muidugi meie toredad gaidlikud traditsioonid − sõprusring ja unelaulu laulmine.

Tõotuse andmisel pidi tõotuse andja olema korralikus gaidivormis.

Teda häiris tohutult „dressides” või kampsunis tõotuse andmine. Gaidi tõotuse andmine oli püha toiming, mis viidi läbi lippude juures. Siin ei saanud olla mingit järeleandmist. Kui toimus kätlemine, siis käsi ei saanud olla lodev. Käepigitus pidi olema selline, et tõesti tunned, et tervitus oli südamest südamesse, mitte ei läinud lõdva käepigistusega kaduma.

Elvi suur isamaalisus oli teda küll omal ajal viinud poliitvangina Venemaale vangilaagrisse, aga tema austus ja isamaa armastust elas kõik rasked katsumused üle. Seda ei suudetud murda.

Vaatamata oma eale nautis ta väga laagrites käimist. 1995 aastal Treppojal „Jaaniussikese” laagris oli Elvi ühe all-laagri juht. See oli „Puruvanakeste” all-laager. Seal olid koos nii kodu-Eesti kui välis-Eesti vanad gaidid ja skaudid. Elvi korraldas nendele tegevust laagris ja see tuli tal suurepäraselt välja. Koos tähistasime me Eesti Gaidluse 75. aastapäeva.

2001. aastal Tagametsas „Hõimusilla” suurlaagris, kui trombi ohu tõttu tuli terve laager evakueerida, avastasin juhuslikult, et Elvi istus vaikselt oma telgis. Ajasin teda välja, et kohe kohe lähevad bussid, et tuleb ruttu minna, aga tema vastas mulle rahulikult, et ei tema ei lähe kuskile. Tema tormi ei karda ja jääb siia. Suure vaevaga sain ta nõusse ja viisin ta metsavahi majasse, kus olid juba teised vanad gaidid ja skaudid ees.

Tema suur soov oli osaleda ka Rännumaa laagris 2005. aastal ja meil oli isegi kokku lepitud, millise rongiga ta tuleb, aga kahjuks sellele rongile ta enam ei jõudnud. Enne haiglasse minekut oli ta kodus valmis pannud karbi fotodega, oma gaidikaabu ja gaidlikud märgid minule edasi andmiseks juhul, kui tema on meie hulgast lahkunud.

Tulime laagrist matustele, et avaldada viimast austust inimesele, kes oli küll kasvult väike, kuid hingelt suur. Tema panus Eesti rahva ja gaidluse heaks oli hindamatu. Saatsime teda gaidide austusavalduste ja traditsioonide kohaselt viimsele teekonnale. Meie siiras ja sügav austus sulle, Eesti Gaidide Liidu esimene augaider Elvi Pirk. gdr Lea Koronen

Elvi Pirgi elulugu

E

lvi Pirk (Akman) sündis 28. septembril 1921. aastal Nõmmel. Siin algas ka Elvi koolitee – 1934. aastal lõpetas ta Hiiu algkooli ning jätkas õpinguid Tallinna Linna I Tütarlaste Gümnaasiumis. 1931. aastal ühines E. Pirk gaidide organisatsiooniga. Aktiivse noortejuhina sooritas ta 1938. aastal gaideri eksamid. Kui 15. detsembril 1938 Nõmme gaidide rühm reorganiseeriti Nõmme Gaidide Malevaks, sai nooremgaider E. Pirk siinse rühmajuhtide kooli etteotsa.

Ta täiendas end treeninglaagrites Rootsis ja Taanis. Tolleaegse noortetöö põhimotoks oli isiklik eeskuju – nii sooritas E. Pirk koos teise gaideriga 1939. aasta suvel jalgsimatka Nõmmelt Narva! Niisugune eneseületamine oli aga tol ajal pigem reegel kui erand. Gaiditöö jätkus kuni Eesti skaudiliikumise peatamiseni nõukogude okupatsiooni poolt 23. augustil 1940.

1940-41 töötas Elvi Pirk arveametnikuna TallinnNõmme linnaosas. 1942. aastal oli ta lasteaiakasvataja Juurus ning Nõmmel. 1943. aastal asus Elvi Pirk elama Tartusse ning tööle ajalehes Postimee. Ajakirjaniku töö viis teda paljudesse Eesti linnadesse, aga samuti Lätti ja Leetu. 1944. aastal määrati Elvi Pirk Postimehe reportaaži osakonna toimetajaks, ainukeseks meie naisrindereporteriks. Pidevalt lähenev sõjavanker sundis teda septembris 1944 naasma Nõmmele. Koos taganevate Pitka-meestega osales ta Keila lahingus ning organiseeris haavatutega rongi evakueerimise Haapsallu.

Sõja lõpuaastal õnnestus tal pääseda Saksamaa ja Taani kaudu Rootsi. Patriootilise inimesena ei saanud Elvi Pirk jääda kõrvalvaatajaks kodumaal toimuvale. Võitlemaks Eestis alanud okupatsiooni vastu suundus ta juunis 1946 mootorpaadiga Elts Ojamaa nime all Eestisse. Kuid NSVL luureorganid olid need operatsioonid juba läbi näinud ning alustanud salakavalat mängu. Kohtamata sidemehi ja reedetud ühe oma kaaslase poolt, otsustati Rootsi tagasi sõita, kuid nad tabati piirivalvepatrulli poolt. Veebruaris 1947 langetas erinõupidamine Elvi Pirgi suhtes otsuse - kümme aastat töölaagrit. Laagris töötas E. Pirk sapöörina, luuraja eriväljaõpe kuulus siin kurioosumina marjaks ära!

E. Pirk vabanes laagrist detsembris 1955 ning asus tööle laborandina Nõmme Tuberkuloosi Dispanseris ja Vabariikliku Veneroloogia Dispanseri Raba tänava osakonnas. 1961. aastal abiellus ta kunstnik Varmo Pirgiga (1913-1980). Eesti taasiseseisvumine andis Elvi Pirgile uue võimaluse. Ta on üks väheseid sõjaeelse Eesti seltsielu juhte, kes on olnud aktiivselt tegev seltsielu taastamisel uuel iseseisvusajal. Elvi Pirk oli Eesti gaidiliikumise taastajate hulgas, ta oli korduvalt valitud Nõmme Heakorra Seltsi juhtorganitesse, aastaid oli tema vedada Endiste Poliitvangide Seltsi Nõmme osakond. Veel käesoleva aasta 14. juunil organiseeris ta suurküüditamise mälestuspäeva tähistamist Pääsküla mälestusmärgi juures.

Elvi Pirgi initsiatiivil ja juhtimisel avati 14. juunil 1991 Pääsküla jaama juures 1941. aasta suurküüditamise mälestusmärk. Tema algatas Tartu rahulepingu aastapäeva tähistamise traditsiooni Nõmme Rahukirikus iga aasta 2. veebruaril. E. Pirgi teeneid oli vääristatu Kotkaristi IV klassi teenetemärgiga (1997), Keila lahingu mälestusristi, Kaitseministeeriumi III klassi teeneteristi ja mälestusmedaliga. 1996. aastal annetati talle Nõmme medal ja 2000. aastal Suure Nikolai autasu. 12. novembri 2003. aastal, Nõmme linna 77. aastapäeval, sai Elvi Pirk Nõmme linnaosavalitsuselt elutöö preemia. Elvi Pirki pole enam meie seas, on jäänud legend karismaatilisest naisest nimega Elvi Pirk. On katkenud tugevaim elav side vana ja uue Nõmme vahel.

Elvi Pirk maeti Metsakalmistule gaidide tseremoonia saatel.

Foto: Kaire Jürgenson

34 MÕTTELÕNG

Milline on gaidlus väljastpoolt sisse vaadates? Raido räägib meile.

Esimest korda kuulsin gaidlusest mitmeid aastaid tagasi. Sain teada, et on olemas nii skaudid kui ka gaidid. Huvitaval kombel ei teadnud gaididest ja skautidest kauged inimesed ka see aeg, et gaidlusest saavad osa võtta ka poisid ja vastupidi. simest korda üritusele tulles oli mul juba olemas ettekujutus, kuidas ja millega gaidid tegelevad, kuna mõned minu sõbrad on gaidid ning olin saanud infot tegemiste kohta enne, kui üritusele tulin. Kuid üritusele tulles sain aru, et gaidid on väga ühtekuuluvad, hoolivad ning tegusad inimesed, kellel on tahe alati aktiivselt aega sisustada. Nii läks see ka Volbriööl, kus lõin esimest korda kaasa terve hulga gaidide ja nende sõprade seas.

Aega on päris palju mööda läinud ning olles siiani nii-öelda toetajaliige platsi kõrval, olen kogenud või vähemalt kõrvalt näinud paljusid muresid ja rõõme, mis käivad kaasas salgajuhiks, juhatuse liikmeks või ka näiteks hellakeseks olemisega.

E

Minu arvamus ei ole muutunud pärast esmamuljet: siiani arvan, et gaidid on väga aktiivsed ja ühtekuuluvad, kuid nüüd saan ka aru, et sõpruskonnad, mis erinevate ürituste käigus tekivad, ei jää ainult üritustele, ei rända laagrist laagrisse, vaid sidemed tekivad ka väljaspool gaidlust ja paljud sõbrad on igavesed. On gaidid üle maailma ju ikkagi mingil määral sarnased ja paljude ühiste joontega.

Kui peaksin kirjeldama üht ehtsat gaidi, ütleksin kindlasti, et gaid on aktiivne "duracellijänku", kes ei kohku ettejäävatest takistustest ning ületab iga tõkke üksi või koos oma sõpradega. Gaid võib olla kes iganes väljaspool gaidlust.

Linnatänaval ei pruugi sa teda kohe ära tunda, kuid kokku tulles on näha, et iga gaid omab

valdavalt ühesuguseid ja õigeid väärtusi. Ja sel samal põhjusel lähen laagritesse ikka ja jälle tagasi.

Olen osalenud mitmes laagris, kõige rohkem Volbriööl, kus on kavas olnud erinevad seltskonnaüritused lauamängudest metsas müttamiseni. Seal olen olnud tunnistajaks vist küll sellele gaidluse koorekihile, nii inimeste kui ka tegevuste vallas. Öömängudel on välja löönud gaidide probleemi lahendamise oskus, meeskonnatöö vaim ja kindlasti ka orienteerumiseks vajalikud teadmised. See on minu jaoks päris ilmekas tutvustus gaidlusesse.

Mulle meeldib gaidluse juures kõige rohkem see, et gaidid jäävad oma põhimõtetele ning väärtustele kindlaks. Nad

õpetavad ja juhivad noori õiges suunas ning annavad noortele edasi vajalikud oskused ja enesekindluse. Tänapäeval ei ole palju linnades elavaid lapsi, kes oskaksid looduses taimed ära tunda, märgadest puudest lõket süüdata või ilma Google Mapsita oma teed leida. Kindlasti on seda võimalik ka mujal õppida, aga kõrvaltvaatajana näen, et gaidlus on täpselt see keskkond ja seltskond, kus õppimine on lihtne ja lõbus.

Kindlasti annab gaidlus palju nii lapsele, täiskasvanule kui ka kogu meie ühiskonnale.

Nagu ka enne mainisin, annab gaidlus noortele sõpruskonna, enesekindluse ja tahte midagi väljapool kodu teha. Gaidlus aitab noortel olla aktiivsed nii füüsiliselt kui ka enda kogukonnas, mis nende tulevikus kindlasti neid edasi aitab ja aitab edasi ka neid ümbritsevat kogukonda.

Gaidisõber Raido Vint

ESINDUS 35

Pärnakad võtsid osa siseturvalisuse võistlusmängust tus või siis naabrivalve ristsõna, mis oli hirmus raske!

Oli selliseid ehmatavaid asju nagu näiteks mootorrattaõnnetuse juures esmaabi andmine ja elustamine, kui samal ajal karjub kõrval keegi: „Ta enam ei hinga, juba enam ei hinga…ta jookseb verest tühjaks juba…“. Üks väga huvitav punkt oli ka: Reelika andis „Tre-Raadiole“ intervjuu, mis kohe ka eetris

kõlas. Saime ka koos teha foto, mis meie organisatsiooni iseloomustaks. See foto tuli raamituna meile kingituseks kaasa.

Väga põnev oli ka maanteeameti punkt oma prillidega, kus prille kandes nägid maailma nagu alkoholijoobes olles ja oli vaja teha väga täpseid ülesandeid.

Kaitseliidu digiturvalisus oli ka huvitav koht – oli tehtud va-

Reelika on eetris.

Fotod: Tiina Liiv

S

el aastal 25. augustil toimusid Pärnumaa külade turvalisuse mängud Pärnumaal Pärnjõe külas. Läksime sinna Pärnumaa gaididena. Lisaks minule olid kaasas Keity-Liisa Luttvärk, Triinu Tomingas oma sõbraga ja Reelika Ruubel.

Kuigi ilmaga meil väga ei vedanud – tibutas veidi vihma, aga see ei vähendanud sugugi meie entusiasmi. Ülesandeid pidime lahendama väga erinevaid. Pommirühm tahtis näha, kas oskame leida lõhkekehi ja teame, kui ohtlikud on roostes lõhkekehad. Oli vaja üksteisele seletada erinevaid turvalisuse abivahendeid, mängisime päästeameti Kahooti. Vaja läks teadmisi erinevate metsloomade jälgede määramiseks (ei olnud lihtne leida nirgile, nugisele, mägrale jne õiget jälge – ikkagi oli seal 14 looma). Huvitav oli raudteeohutuse punkt, kus tuli valikvastustest leida õige vas-

Hüürus gaidlust tutvustamas

A

ugustis kirjutas Mailiis mulle ja küsis, kas me Lohedega saaksime 17. augustil Hüürusse minna ning paar tundi kümne eri vanuses lapsega gaidlikke tegevusi teha. Teistele see kuupäev ei sobinud, kuid mul oli too päev vaba, seega otsustasin, et võin seda üksi teha – see ei saa ju raskem olla, kui enda üksusega koondust läbi viia.

Kirke tõi mulle eelneval õhtul kontorist vajaliku varustuse ja õige päeva hommikul istusingi Tallinn-Paldiski bussile, et kell 11 Hüüru mõisa juures programmiga alustada.

Tegemist oli nende laagri esimese päevaga, seega rääkis laagri korraldaja kõigepealt osalejatele üldist infot, mis andis mulle parajalt aega, et viiekümne mäng valmis seada.

Pean ära mainima, et lubatud 10 lapse asemel oli neid lõpuks ligi 20. See andis mulle kogemuse, kuidas käigupealt algne plaan ümber mängida.

Kõigepealt rääkisin sissejuhatuseks pisut gaidlusest ja endast kui gaidist. Seejärel ja-

gunesid lapsed väiksemateks gruppideks ja viiekümne mäng võis alata. Meeldejäävaimateks tegevusteks oli matkavarustusega kimi-mäng, gaidi-Alias ja Eesti lipu õige voltimine. Punktide juures tõin ka välja, miks just sellised ülesanded ja kuidas need gaidlusega seotud on. Mäng sai läbi ning oli aeg lõunapausiks, mille ajal saime kodust kaasatoodud einega kõhtu kinnitada. Päeva teises pooles sain aru, et lastel on energiat kõvasti üle, mistõttu otsustasin nendega mõningaid aktiivsemaid mänge teha. Soojenduseks jooksid nad mööda väljakut ringi ning minu vile peale tegid ettenähtud harjutuse.

Järgmiseks mängisime mitu ringi Ninjat ja siis „Part, part, hani”. Lõpetuseks küsisid lapsed väga sisukaid küsimusi gaidluse kohta ning kui laagri korraldaja neilt küsis, kes tahaks nüüd gaidiks hakata, tõstsid peaaegu kõik oma käe. Mulle kingiti mälestuseks käsitöökruus, mida nüüd igapäevaselt kasutan ja mis mulle toredat päeva meenutab. gdj Sirli Staub

lekonto Facebooki lehele ja oli vaja määrata sealsete postituste järgi, mis on sellele kasutajale ohtlikud. Et ei ole mõistlik jagada meedias elukohta, reise, raha, tehinguid ja muud sellist.

Ma olen väga rahul, et otsustasime sellise mänguga liituda. Sealt sai nii palju huvitavaid teadmisi, kogemusi ja ka mõtteid, mis punkte ja kuidas saaks me ka oma laagrites matkadel teha või milliseid teadmisi koondustel lastele jagama peaks. ngdr Tiina Liiv

36 MEELELAHUTUS

LE U LU RK NU astud samblale, meelega aga suud ei anna huulhein maa räägib siin oma sooja keelega selles toas, millel puudub sein lähed valgejänese pehmetes jälgedes metsas, kus puid ei ole

Eesti Skautide Ühing peletas igavust – toaonnidega!

kõnnid tühjuse tohutus embuses

evadel kui uus elukorraldus oli veel meie kõigi jaoks uus ja pidime kodus nelja seina vahel olema, esitas Eesti Skautide Ühing meile väljakutse osaleda toaonnide võistlusel. Igal nädalal valiti võitjad. Mille eest? Ikka kõige suursugusema ja vägevama onni eest!

Onne oli ehitatud igasuguseid. Tekkidest, patjadelt, linadest ja kõigest muust.

Ei saanud meiegi kehvemad olla ja valmis meiepoolne toaonn. Inspiratsioon tuli nagu ikka õigel gaidil kaelarätist, millega kaunistasime ukseava.

Osalejaid oli palju-palju üle terve maailma. Kas juhtusid ka ehk mõnda onni nägema või ehitasid hoopis enda oma?

need sinikad ei valuta

K

paigas, kus üksindus ei tundu kole neilt hingedelt ei saa metsvitsa need teed ei olegi kitsad millel vabana jalutad Külli-Triin Laanet

Eelmise Ristikheina Gaidlus 100 viktoriini võitis

Liina Sõrmus.

e d u g u l i Gaid korje

PALJU ÕNNE!

Toimetus: Kaire Jürgenson Kirke Kalamats Liina Sõrmus Kujundus Ruth Laasi

Toimetuse aadress: Tööstuse 48a, Tallinn 10416 kommunikatsioon@gaidid.ee www.gaidid.ee Trükikoda Pajo

Suur tänu ka kõigile kirjutajatele ja pildistajatele!

Räägi oma gaidilugu!

G

aidluse 100. sünnipäeva raames oleme võtnud plaani koostada üks vahva mälestuste raamat, mis peegeldaks gaidluse vahvaid hetki, seiklusi, rõõme, raskemaid ja keerulisemaid situatsioone ning tõelist gaidluse olemust. Seda kõike, miks meie gaidlust armastame. Ole sa vana või noor, alles värske gaid või kogenud gaidijuht, gaidisõber või suurim fänn, pane oma lugu kirja

ja saada meile! Lood laagritest, lõkkeõhtutelt, koondustelt, matkaradadelt või lihtsalt gaidluse olemuslik mõtisklus – kõik on oodatud. Lugusid gaidirajalt saab saata gaidlus100@gaidid.ee. Meil kõigil on lood, mida rääkida. Võta hetk ja pane vähemalt üks neist kirja ning saada teele. Et Sinul, minul ja kõigil teistel oleks vahva meenutada kooskäidud laagreid ja matkaradu. ngdr Miia Kraun