Issuu

Ristikheinaleht Nr 2 (146), sügis 2019

 NOORTEKOGU ÜHES PAADIS  GAIDIAASTA ÜHE ÕHTUGA  JUHATUS SÕITIS LÕUNAMAALE  5 NÕUANNET RASKEKS SÜGISEKS  10 TUTIKAT GAIDI  LEIDSIME OMA LAAGRIALA!

Jüripäev

ehk “Musta Täku Tall, ou vaata kaarti, ma olen Jänedal!”

Tõrvikud põlevad kui gaidide silmad.

27. aprill

ehk “Väsimus võib olla tappev, aga gaidivaim on tugevam.”

elle aasta jüripäevast meenub esimesena, et sellele eelneval ööl sain millegi pärast väga vähe magada (umbes 2,5h). Rong väljus Balti jaamast juba seitsme paiku hommikul ning Jänedal ootas kohe pisike jalutuskäik ööbimiskohta. Tõotasin endale, et kui vähegi võimalik, teen enne matka starti powernap’i. Aga kus sa sellega, aega oli maa ja ilm, aga uni oli otsustanud just selle 1,5h pausi ajal leebet tõmmata. Umbes 9.30 ajasin ennast matilt püsti ja läksin matka kohta täpsemat infot uurima, sest kui tavaliselt on vanemgaidid matkapunktides, siis seekord saime me vahelduseks ise

matkasaapad jalga tõmmata. Meie jaoks oli selle matka puhul ka eriline, et tiimid olid vaid kaheliikmelised ning loosiga määratud. See loosi aspekt mulle meeldis, sest kuigi enam-vähem kõik tundsid üksteist, siis koostöö kogemus enda üksuse väliselt siiski suures ulatuses puudus. Kuna kõik see tuli väga ootamatult, siis väänasime reegleid pisut ja suurema osa ajast liikusime 8-liikmelise grupina (siinkohal tahan vabandada korraldajate ja punktitegijate ees, kui omavolitsemisega punktidesse troppe tekitasime), sest leidsime, et suuremas pundis on lõbusam (see hüpotees pidas paika). Punkte oli nii mehitatud kui mehitamata: ühes saime aja peale seiklusrada läbida, teises jälle oma teadmisi gaidipantomiimis rakendada. Meil oli ka üks ajalise

piiranguga punkt Aegviidu loodusmaja juures, kuhu jõudsime vaevalt kümme minutit enne selle sulgemist. Olime selleks ajaks juba üpris väsinud ja demokraatlikul otsusel seadsime sammud ülejärgmisesse punkti (jah ülejärgmisesse, sest nende vahepealne jäi tookord meile kättesaamatuks) viivale kõige otsemale teele: raudteele. Vot see oli üks lõputu

Poolel teel sinna näitas Raul vägilase jõudu, kui tõmbas Jäneda Allikajärvest välja kuidagi sinna sattunud liiklusmärgi.

tee, iseenesest vaid Aegviidu ja Jäneda rongipeatuste vaheline maa, aga kohutavalt üksluine. Kuid kuna seltskond oli tore ja mõned üksikud mööda sõitvad rongid pakkusid vaheldust, sai ka see osa matkast naerulsui läbitud. Jäneda rongijaamas, kus oli ühtlasi ka mehitamata punkt, tegime pikema pausi. Rääkisime lõbusaid lugusid, tutvusime kohaliku kassiga ja vaatasime veel viimast mööduvat rongi. Ja siis liikusimegi eelviimasesse punkti, mis kujunes lõpuks viimaseks punktiks, sest olime liiga hiljapeale jäänud. Aga poolel teel sinna näitas Raul vägilase jõudu, kui tõmbas Jäneda Allikajärvest välja kuidagi sinna sattunud liiklusmärgi. Viimases punktis pidime meenutama oma teadmisi esmaabist. Kui kõik meie pundi neli tiimi olid selle

Fotod: Kaire Jürgenson

2 SÜNDMUSED

Fotod: Kaire Jürgenson

SÜNDMUSED 3 söögi, mis oli sel hetkel kui jumala õnnistus. Õhtu lõpetas disko, mille jaoks küll peokleidi selga tõmbasin, kuid enam jõudu ei leidnud, et ka tantsupõrandal jalga keerutada. Tolle öö uni oli ilmselt parimaid minu elus.

Rongkäik Jäneda linnamäele

28. aprill

ehk “Killud toovad õnne ja tunnustused, tunnustused, tunnustused!”

läbi teinud, võtsime jõuvarud kokku ja panime kooli poole jooksu, taustaks vaikselt loojuma hakkav päike ja juba traditsiooniks kujunemas “The Final Countdown”. Koolimajja jõudes oleks küll tahtnud kohe külili visata ja mitte enne järgmist hommikut ärgata, aga paraad oli algamas. Olin nii väsinud, et algselt plaanisin sellest kõrvale hiilida, andsin vaid Mirellele tõrvikud ja istusin trepile, et vähemalt seda uhket sündmust kõrvalt vaadata. Siis aga läks üks meie üksuse tõrvikutest veits rohkematest kohtadest põlema kui ette nähtud. Haarasin selle kiirelt enda kätte ja läksin nurga taha, et

ühapäev oli kõvasti rahulikum, aga siiski ääretult tähtis päev – jagati tunnustusi! Ärkasime üheksa ajal, sõime hommikust ja pakkisime juba esimesed asjad ära. Seejärel pandi vormid selga ja suunduti maja kõrval olevale platsile. Ilm oli kohutavalt tuuline, aga see meid ei muserdanud. Toodi lipud ja räägiti paar tutvustavat lauset selle kohta, mis toimuma hakkab. Tunnustusi jagus Tatsajate Kiitustest Kuldsete Ristikheinteni, kõik auga välja teenitud. Teadsin, et sel aastal mina ühtegi tunnustust ei saa, sest Gaidi Hoolsusmärgist on vaid aasta möödas, kuid minu suureks üllatuseks anti mullegi tänukiri, mis tegi südame soojaks küll. Toodi välja ja autasustati ka matka parimaid ja eelmisel aastal igal gaidiüritusel käinud gaidi. Pidulik osa läbi, suundusime tagasi majja, et enda järel ruumid ära koristada ja viimased asjad kokku panna. Rongile suundumist oodates otsustasime väiksema seltskonnaga kõik kasutuses olnud klaasid puhtaks pesta. See aga lõppes suure klaasikillu hunnikuga prügikastis (polnud nii kavatsetud). Aga jäime lootma, et need killud toovad vaid õnne. Enne lahkumist muljetasime veel kordaläinud laagri üle. Siis jätsime hüvasti ja võtsime suuna Jäneda raudteejaama. vgd Sirli Staub

Pool teed juba läbitud!

mitte kedagi ohtu seada ega paanikat tekitada. Palusin Mirellel toast kustutamiseks vett tuua, kuid mõistsin, et kui ma ei taha, et midagi muud põlema läheks, pole nii palju aega. Krabasin hoopis kraavist peotäie vett ja sellega suutsin isepäise tõrviku ära kustutada. Saatsin Mirelle ja teised paraadile ja jäin ise tõrviku jäänuseid koristama. Kui see

tehtud, otsustasin siiski vormi selga tõmmata ja paraadiga liituda, aga kuna nad olid juba üpris kaugel, pistsin enam-vähem sinna suunas jooksu, kuhu nad varem olid suundunud. Õnneks varsti saingi nad suure tee peal kätte. Paraad leidis lõpu Jäneda linnamäel, kus nautisime keskaegset etendust tõrvikuvalguse taustal. Jõudnud tagasi koolimajja, sain lõpuks ka oma õhtu-

Näitemäng on haaranud kõiki.

Fotod: Raido Vint

4 SÜNDMUSED

Volbriimedeöö

tegi gaidide aastale tiiru peale

meile tähendas öist aardejahti. Tuli tegutseda kahes eri grupis, luurata ja hiilida ning aardevalvur üle kavaldada. Äge! Teoorias oli plaan napsata vihjelaekad ja noh veel luurata ja hiilida. See nägi praktikas aga välja harjutusjadana taskulamp põlema-taskulamp kustu, astun umbes-täpselt teiste jälgedes, sosistan ja jälgin häälsignaale, hiilin ja luuran veel ühe puu tagant teiseni aardevalvuri lambi valgusvihtu vältides. Pfff, vaevalt meid keegi kuulis ja nägi, eksole! Kohtumispaigas uurisime vihjelaekaid ja järgnes hämming – mis pagana part meile kaartidelt vastu vaatab? Keegi ei teadnud pardist midagi. Siis aga kuulsime juba teise grupi rõõmsaid hääli ja saime aru, et napilt sinna see part sai. Metsakiriku pidulikul kogunemisel jagasime muljeid ja rõõmu. Autasustamise ja tänu-

"Ükskord ennemuiste käisid gaidid ja nende sõbrad kohe-kohe-gaidid kohtingul…" äsi püsti, kes teab, milline muinasjutt nii algab? Ei ma vihja millelegi muule, kui meie tänavusele volbriööle, mis vahvaid mälestusi lõi. Kohtingule kohaselt lõime end (sini)lille. Pakkisime kaasa kõik aastaks vajaliku ja võtsime suuna Tagametsa poole. Siinkohal juba energiline tänulehvitus idee autoritele, et sündmus just sellises vormis lahendatud sai, sest noh, tähtpäeva firmamärkidega ehk siis luudadega oleks näiteks meie autos totaalne jama olnud. See oli lihtsalt väike. See aga ei takistanud osalistel mõõtu võtmast autos kiir-riietumisega, et väravas lunastada peopilet. Ja juba oligi gaidlusaasta alanud, sest need olid puhtad vanemgaidide talverõõmud, mis riietega mässates maha peeti. Ega täpselt ei mäletagi, kas oli tegu kolmapäeva õhtuga,

Mis küll tema nimi on? aga sisseseadmise juurde käis ka kiire sõbrabingo. Kogunedes ja õhtusöögi ettevalmistusi tehes lisandus nii värskeid kui varem kohatud tegelasi. Kuna tegelikult juba sel ajal olid ilmad-meil-siin-kuumad, ilmnes, et meist olid saanud anonüümsed lõkkevabad gaidid. Ainus elav tuli oli lubatud grillis, kuid seegi oli aus, küpsetades meile head-paremat kraami. Täis kõhuga oli igavesti lõbus tuttavamaks saada ja jäämurdmismänge mängida. Ja mitte ainult! Kinnaste ja vaipadega, nimede ja nätsudega, kokku-lahku-järjest ja ülelugemistega, maisikärsatamise ja

üksteise mõistatamisega said peetud nii heade mõtete kui iseseisvuspäev ja nõugi. Volbriöö võttis kusagile sinna metsa alla varju (no pimedaks kiskus vahepeal) ka juba jüri- ja motivatsioonipäevadki. Ja uskuge mind, sellest viimasest seltskonnal juba puudust ei tulnud! Ma lihtsalt ei usu, et leiduks teist nii usinat youtube’is tuuseldavat seltskonda kui meie oma hetkel, mil märgimasin keeldus koostööst. Otsingute ja katsetuste tulemustena „sõitis ka see luud“ ja olime veel ehitud kah. Varasaabunud suvest oli juba juttu, aga siis oli mängultpäriselt juba 24h matka aeg, mis

gaala öös päädis ka tõotuse andmise tseremooniaga tõrvikute valgel ning kaaslaste ja lippude kinnitusel. See oli nii armas ja eriline ning usun, et seda jäävad osalised endas kandma veel kaua-kaua. Suur ja südamlik aitäh korraldusmeeskonnale selle imelise seikluse eest! Sündmused panid muidugi piduliste mõtted gaidiradadel liikuma ja tagasi majas sai laulude- mängude vahele meenutatud juba olnud laagreid ja seiku. Uued kaaslased said seejuures nii-öelda gaidlusesse kastetud, sest oli aega rääkida kõigest, mis neid huvitas. Gaidijuht Kristel Lehtme

Fotod: Kaire Jürgenson

SÜNDMUSED 5

Õppetund – pinguta pesunööri korralikult!

Pannukad Pangodil! Tartumaa gaide oli suvel veel 3 salka, nüüd juba 4! Neist 2 salka korraldasid aga ühise suvelaagri Pangodi järve ääres, et nautida gaidluse rõõmu ja koosolemise õndsust ka juunikuus, enne kui suur suvelaager ükskord käes.

Langevad tähed ja Päikesekarud.

Mark näitab ette, lapsed teevad ikka nii nagu ise tahavad.

Õhtune juturing.

õo Langevad tähed ja Tartu Päikesekarud veetsid lõkkeümber 3 päeva, magasid mugavas ja soojas telgis 2 ööd ning hoidsid üksteist justkui 1 pere. 3 päeva jooksul ujusime lugematul hulgal minuteid, grillisime kümneid vorstikesi, tegime pannkooke, ehitasime nõudekuivatusresti ning mõnulesime võrkkiikedes. Lisaks kõigele muule vahvale õppisime ka salatit tegema ning üksteist juhendama, et isegi kinni seotud silmadega sõbrad labürindist välja saaksid. Juhina nägin, et tegime Margiga laagri korraldamisel kõige õigema otsuse, lastes lastel tegevused suures osas ise planeerida. Kuigi andsime kätte ülesande, oli lahenduskäigu leidmine nende ühine töö. Kuna lapsi ei olnud palju, sujus omavaheline koostöö väga hästi ja ma arvan, et see on ülioluline, kui tahame kujundada ja kasvatada tõesti ennast juhtivaid, iseseisvaid ja tublisid noori, sest parim viis õppimiseks, nagu me kõik teame, on tegutsemine. Nii valmisidki omanäolised ja veidi viltused nõuderestid, said täis

puhutud kõik ujumismadratsid ja sõime lõunaks täiesti meeliülendavaid burkse. Mis aga meeldis lastele? Annelile meeldis, et saime alati ujuma minna, kui isu tuli. Annale meeldis, et ta sai sõpradega Nõost nii palju aega koos veeta. Stenelyle meeldis, et ta sai ise koos sõpradega süüa teha. Kätlinile meeldis, et rääkisime õhtul telgis lugusid ja naersime kõik koos. Carmenile meeldis, et kordagi ei hakanud igav ja et saime õhtu lõpetuseks lõkkeääres istuda. Lisetele meeldis, et ta kohtus oma esimeses gaidilaagris uusi sõpru ja sai teada, mida gaidlus endast kujutab. Kui meie pisikesest laagrist on midagi õppida, siis on see järgmine: Laager on koht, kuhu laps tuleb seiklema, avastama ja arenema. Lase tal seda teha viisil, mis sobib talle, seltskonnas, mille ta on endale valinud. Alati ei pea iga minut planeeritud olema – laps planeerib ise! Gaidijuht Kaire Jürgenson ja Tartumaa hellakesed

6 SÜNDMUSED

Motivatsioon rabast, merest ja loovusest! Kõige paremini töötad ikka seal, kus oled segajatest eemal. Nii leidsid ka meie motivatsioonipäevad aset looduskaunis kohas ilusates kämpades. nda motivatsiooni tõstmist alustasime muidugi gaididele kohase matkaga, milleks oli seekord linnuvaatluse retk koos kohaliku ornitoloogiga, kohal oli ka muid inimesi lähedalt ja kaugelt. Nägime ja kuulsime erinevaid linde ja hääli ning imetlesime vaateid. Mina leidsin ka ühe teo, kes oli ilmselgelt palju söönud, sest ta oli hiiglaslik. Pärast natukest uurimist lasime ta loodusesse tagasi ja loodan, et temast ei saanud linnutoitu. Olles enda üsna lühikese matkaga lõpule jõudnud, ootas meid ees veel kaetud laud kringli ja teega. Meil vedas nii hästi, et matka lõpp-punkt oligi meie ööbimispaik, seega ei pidanud väga kaugemale pärast enam minema. Peatusime Salumäe Loovkojas. Kõige keskel oligi suur loovkoda koos pika laua, toolide ja köögiga. Selle läheduses veel paar majakest, kus oli saun ja edasi juba kaugemal olid meie kämpingu kohad. Meil oli ka suur muruplats, kus sai muidugi peetud paar jalgpallimängu ja vedeletud ka võrkkiiges. Siis oli aeg tegevuste jaoks. Alustasime koonduste planeerimisega. Sealhulgas saime ka igaüks ühe koonduse õpetliku tegevuse välja mõelda. Kes teab, võibolla on teie järgmise koonduse idee sündinud just meie motivatsioonipäevadel?

Pärast hirmtähtsate juttude rääkimist olime kõik omajagu väsinud, seega saime minna endale kämpasid valima. Igas kämpingus oli 2 korrust, 2 voodit all ja 2 madratsit üleval. Üleval magamine tundus väga ahvatlevana kuni avastasin, et seal oli sääski, seega kolisin ikka allakorrusele. Mina, kaksikud Diane ja Diandra ning Ergo pidime kõik end ühte kämpasse ära mahutama, seega vedasime ühe madratsi alla ja kuna ruumi oli vähe, siis tundus justkui koosnekski meie põrand ainult madratsitest. Ergo ajasime aga ülakorrusele sääski söötma. Vahepeal levis ka kuuldus, et keegi oli loovkojas hiirt näinud, läksime siis vaatama ka, kas isegi midagi näeme, kuid ei leidnud midagi. Hiirt nägime alles järgmisel õhtul, aga ta sibas nii ruttu eest ära, et peaaegu ei näinudki. Järgmisel hommikul ootas meid ees hea hommikusöök, kahjuks täpselt enam ei mäleta mis süüa oli, aga kõht mäletab. Siis oli aeg rääkida arengukavast ja Gaidlus 100 sündmustest. Sellel päeval oli meile ka väljastpoolt kutsutud koolitaja, kes tegi meiega SWOT harjutust. SWOT on siis ingliskeelsete sõnade Strengths, Weaknesses, Oportunities ja Threats esitähtedest kokku pandud. Eesti keeles on see Tugevused, Nõrkused, Võimalused ja Ohud. Pidimegi siis kirjutama gaidluse kohta iga sõna alla. Näiteks mis on tugevused ja mis nõrkused. Saime ka välja mõelda gaidlusele uue missiooni. Kuna vana oli juba ammu kirjutatud, siis vajas see natukene uuendamist. Nii oli-

Abistasime kohalikke. Võitlesime tormiga paadiretkel.

Planeerisime koondusi. gi meie päralt siis gruppides valmis mõelda uue missiooni sõnastus. Neid sai kokku paar tükki ja nende vahel valimisega tegelesime juba nõupäevadel. Pärast veel mõningaid harjutusi oli meil aeg lõuna jaoks. Siis oli aeg töötubade

jaoks. Kuna meie hulgas on väga tervislikke gaide, oli esimeseks töötoaks minu grupil kehakoorija valmistamine. Ma polnud ise kunagi midagi säärast teinud, seega oli minu jaoks üllatav, et kehakoorija sai valmis teha täiesti söödava-

Fotod: Kaire Jürgenson

SÜNDMUSED 7

Tähistasime Margi sünnipäeva. test koostisosadest. Kookosõli, palmisuhkur (nämm), mesi, kookoshelbed ja kakaopulber (super nämm). Kuna meil kindlaid kaalusid polnud ja koorija valmistamine ka eriline raketiteadus pole, saime lisada kõike enda silma järgi niipalju kui

tahtsime. Valmis tõeline vikerkaar. Osadel tuli pruun ja vedel segu, teistel jällegi paksem ja kollakam. Mõni tegi selle purki kihilisena, lisades koorija allapoole ja peale õhukese kihi kookoshelbeid. Ka purke, mille sisse koorija pandi, sai kaunis-

tatud ja nimetatud. Minu oma nimeks sai kõhukoorija, sest see oli väga maitsev. Ühesõnaga kunsti sai tehtud. Järgmisena saime proovida enda kätt kaunistavate tuulekellade tegemisel. Meil oli hunnik nööri, puuoksi ja savist tehtud kaunistusi, vaja oli natuke nutikust ja gaidisõlmede teadmist. Muidugi ei kõlisenud need sama moodi nagu päris tuulekellad, kuna olid savist, aga need tegid ikkagi paar klõnksu, seega tuulekella kriteerium oli täidetud. Enda tuulekellad pidime sinna jätma, kuna need olid kingituseks meie võõrustajatele. Õhtu lõpetuseks saime ka sauna minna, sest mis on laager ilma saunata? Seekordne saun tuli eriti kuum ja kingitusena võõrustajate poolt saime proo-

Valmistasime tuulekellasid.

vida nii saunaaroome kui vedelaid seepe. Üks neist lõhnas tõrva järgi, ehk siis Eesti värk eks. Vanemgaid Mirelle Paap

8 SÜNDMUSED

SUVELAAGER

25.-28. juulil toimus gaidipere suvelaager Saarisool, meile juba tuttavas kandis. Osalejaid oli palju-palju ning osalusrõõmu seega metsikult! Arvestades, et laagri teemaks oli oma loomingulise külje avastamine kokkuhoidvas sõprade seltskonnas, nautides samal ajal värsket õhku, ei olegi üllatav, et parimad mälestused on erksates värvides, täis kirge. Suvelaagrid jätavad meie kõigi hinge alati sügava jälje. Just seal kohtame inimesi, keda hoiame terve elu, süütame lõkked, millest unistame terve aasta järgmise laagrini ning loome mälestusi, mis eal ei unune. Noortekogu annab Sulle, armas lugeja, ülevaate kõigest, mis suvelaagri eriliseks tegi. Gaidijuht Kaire Jürgenson, Noortekogu ja Kädi

Ei teagi, kas päike paistis silma või midagi jäi segaseks.

Mir

elle: Selles laagris sain mitu uut kogemust näiteks õhtul öövalve pidamise näol, sam uti venitasin häälepaelu lauldes Diane ja Diandra abiga sere naade. Minu lemmikosa oli see, kui tegime vanemgaididega oma värvisõja nende akrüülvärvidega, mis jäid väikeste maalimisest üle. Värviplekid kulusid nahalt nädalaga, kuid kirkad mälestused rõõmust ei unune niipea. Sirli: Suvelaagris sain uue ägeda kogemuse öövalvest, omandasin ka olude sunnil vaid vasaku käega kanuu tüürimise, sain üle oma ujumisega seotud hirmudest ning mul oli au olla juures ühel väga südamlikul tõotuste ja lubaduste andmisel. Taasavastasin, kui kiiresti jõuab kätte päikesetõus, kui oled head seltskonnas, varbaid soojendamas lõke.

Kõik, isegi Kustav, on elevil.

Maria: Suvelaagri tipphetkeks oli esimene Kirsikaru lubaduse andmine, mis pigistas minust välja päris mitu pisarat.

Ootusõhinas.

Fotod: Kaire Jürgenson

SÜNDMUSED 9 Karina: Lemmikosa suvelaagrist oli see üleüldine chill vibe, mida teistes laagrites pole siiamaani kordagi tundnud. Nii mina kui mu väikesed nautisime natuke oma eakaaslastega eraldi olemist, sest nii pidid ka väiksed rohkem ise tegema ja vastutama. Üks armas juhtum oli kindlasti ka see, et Annabel andis enda prillid Margile, kui viimane enda omad rabasse kaotas. Mark nägi välja nagu Harry Potter. Üks parimaid mälestusi on ka öövalve, mis polnud võib-olla nii vajalik, kuivõrd andis laagrile mõnusat hõngu juurde ja lõi võimaluse ka suurtele laagri nautimiseks omakeskis.

Lennuk-Lind-Gaid

Tindu

r: Kogesin taas , kuidas tiim raskuste üle istöös peitu tam b kogu 400 veepom ise võlu. Soojal suvep äeval oli va mi, aga koo ja täita s saime hak kama.

Killul on õiged gaidisilmad – täis sära!

Suur Maalritöö Saarisool

Diane: Suvelaagrist jäi meelde, kuidas me Mirelle ja Diandraga igal õhtul lastele serenaadi laulsime, kui me öövalve ajal Tammeka oma mulisemisega ära tüütasime ja saime nosida Oideka kaasa pakitud toitu lõkke ääres. Samuti see, kui me hommikul äratust tegime nii, et olime ise ainult 2 tundi maganud. Teeks veel teinekordki.

Vägev laagri avalõke.

Annabel: Ööbisin

laagris ühe öö. Sellest ööst jäi minuga mälestus varajastest hommikutundidest, kui käisin vetsutiirul ja sattusin ootamatult magavate öövalvurite platsile. Kõik magasid mõnusasti lõkke ümber.

Kadi: Mulle ka väga meeldis see laager. Mõnna oli mõned päevad lastega värvidega plökerdada. Tegime Jüriga pudelist vaasi ja näpuvärvidega värvisime kana. Sooja ilma tõttu ei pidanud ujumisriideid seljast võtmagi, iga natukese aja tagant viskusime lihtsalt vette. Kui Sulle noortekogu mälestustest veel ei piisanud, siis lõpetuseks jätan sulle veel selle ühe kõige-kõige-kõige olulisema mälestuse, mis jäi meelde lastele, kellele laager suunatud oli ja mille võttis kokku väga hästi üks laagris osalenud värsketest hellakestest.

Kädi: See laager oli natuke nagu

suguvõsa kokkutulek. Kõik kallisi tasid koguaeg ja alati naeris keeg kui ja s koo kuskil. Saime kõike teha gaidlus ongi selline, siis ei taha ma kunagi ära minna!

Fotod: Kaire Jürgenson, Ergo Veskilt

10 SÜNDMUSED Teisel päeval jätkasime kivist ehitise erinevatest ruumides leiduvate asjade sorteerimisega. Seekord leidsime hokilitreid, vanu kardinaid ja isegi venekeelne Tolkieni ,,Kääbik" oli kusagilt ruumist üles leitud. Tekitati üks ruum tööriistade hoidmiseks ja teise päeva lõpuks saime ühe tagumisest ruumidest täiesti puhtaks. Vägev saavutus!

24.08

Talgud 29.06.2019.

Mina olen talguline, sina oled talguline Koos laagriala ostuga võtsime gaidiperega endale ka terve kärutäie tööd. Iga kodu vajab kõpitsemist, mis tuleb otse pere soojast südamest, nii ka meie oma Laosel. ui paneme kõik käe külge, pakume oma ideid ja unistame ühisest paigast, teeme veidi armetust kuid juba südamelähedasest paigast oma pesapaiga!

20.07 Olid minu ja Diandra jaoks kõige esimesed talgud. Üldiselt tegeleti laagriplatsi kerge korrastamisega, mille käigus võeti maha võsa, mis jäi suitsuahjust majapoolt vaadatuna vasakule, ja mõned kuivanud puud, mis lihtsalt kasvasid veidra koha peal. Siseruumidest veeti välja mitu kasti raamatuid, millest enamus olid kooliõpikud. Meie kahekesi sattusime aga õigel ajal õigesse kohta ja saime hoopis lõket valvata. Palav oli küll, aga vähemalt ei pidanud me tegema miljonit sammu päevas nagu teised!

30.07 – 01.08 Esimesed kahepäevased talgud laagrialal ehk 2x rohkem tööd. Ka seekord võeti osa sellest võsast maha, mis jääb suitsuahjust maja poolt vaadatuna vasakule. Puude ära vedamisel suudeti kaasa tirida ühe suurema kukkunud puuga punaste sipelgate pesa, mis oli väga kena. Kui päeval tegeleti pigem välitöödega siis esimese päeva õhtupoole liikusime siseruumidesse ja tassisime välja mööbliesemeid, mida ei saaks uuesti kasutada. Leide oli päris lai valik, poeriiulitest kuni surnuaia väravateni välja.

Seekord vedasime kuivanud ja kukkunud puid ning niidetud sai see ala, mis jääb sissesõidust põllu poole. Kuigi teised rabasid tööd samamoodi nagu meie, ei tea me eriti, mis nad tegid, sest aina riisusime ja riisusime, kuni peopesad villis ja tunne, et näeme oma rehasid isegi unes. Päeva lõpetuseks saime ära proovida laagrialale kõige lähema ujumiskoha, mis oli täiesti võrratu! Kes ei unistaks päevast, mil töötad kui loom ning siis puhkad kui paradiisis.

30.08 – 31.08

Sirlil on hea tuju!

Ergo teab, kuidas tulega ringi käia.

Selle suve kõige viimastel talgutel pandi rohkem rõhku sissesõidu juurde jäävate alade koristamisele. Hõredamaks sai puude riba, mis jääb eelmisel korral niidetud ala ja maja vahele. Päeva lõpetasime taaskord ujumise ja saunas käiguga. Teise päeva hommikul tuldi meile appi ja ära sai veetud peaaegu kõik olmeprügi, vanaraud ja elektroonika. Hiljem aga vedasime jälle puid kuni kõik pidid ära minema.

Miks aga talgutel üldse käia? Mina käin talgutel, sest see on hea viis oma vaba aeg panustada millessegi, millest gaidlus Eestis nii palju juurde saab. Ma saan ennast kasulikuna tunda, samas on see hea viis tuttavatega toredalt aega veeta. Miks peaksid aga just sina talgutele tulema? Kui sulle meeldib teha tööd koos toredate inimestega suurema eesmärgi nimel ja tahaksid gaidlusele midagi tagasi anda, siis just see on see õige koht! Vanemgaid Diane Kallaste

Fotod: Kaire Jürgenson, Maria Bulak

SÜNDMUSED 11

Mis on meie missioon tegelikult?

Raine andmas head nõu. Tundub, et Juss on laua alla surutud.

Õhtul oli vist ka soenguvõistlus.

Menukad pulgakoogid.

Tiia oli lausa joovastuses!

Tugev konkurent küpsetusvõistlusel.

Nõupidamine Viljandimaal Sügisesed nõupäevad leidsid sel aastal aset 14.-15. septembril Vanaõue Puhkekeskuses Viljandimaal.

okku tuli palju toredaid gaide. Nagu päevakavas, arutati tulevasi koolitusi, rahalist olukorda ja vaadati üle

logo hääletus, mis küttis parasjagu kirgi. Sealsamas kohapeal sai alguse ka uus ja vinge Eesti Gaidlus 100 potentsiaalne kujundus. Veel tuli Gaidlus 100 raames arutlusele gaidi peenarde rajamine, mis minu arust on väga lahe idee. Ja loomulikult uued rühmad. Mul on ääretult hea meel, et meie keskel on palju hakkajaid gaide, kes on

südamega asja juures. Kohapeal võeti vastu julgeid otsuseid ning kokku sai juba 9 uut rühmajuhti, kes on kõik nõus võtma enda alla 10 uut hellakest või hundukest. Esimese päeva maiuspala oli küpsetiste võistlus, kus kõik said suu magusaks teha. Au ja kiitus kõigile küpsetajatele. Võistluse pani kinni aga ainuke soolane võistlustöö, seenepiru-

kas mmmmm. Juba mõte sellest paneb süljenäärmed tööle, kuigi loomulikult olid kõik küpsetised imelised. Ei saa kiitmata jätta ka kohapealset vapustavalt head toitlustust. Parimad magustoidud üldse! Kuigi kõik teemad ei jõudnud kulmineeruda otsusteks oli väga külluslikke arutelusid täis nädalavahetus. gdj Leiki Lahtvee

12 GAIDIDEGA MATKAMAS

Fotod: Kaire Jürgenson

Pärnumaa Matkamäng 28. septembril toimus Pärnumaa matkamäng hoopis Pärnu linna rohealadel. Varajasel hommikutunnil olid igast Eesti otsast kohale sõitnud suuremad, väiksemad ja keskmised gaidid, samuti muud matkahuvilised. Kõik asusid erinevatele radadele ja seega sündis matkast mitmesuguseid erinäolisi lugusid. Vaatame, kuidas läks Kirkel vanemgaidide rajal, Karitel gaidide rajal ning gaidisõber Irenel sellel päikest täis laupäeval.

Kirke ja Annabel söögipausil.

#nublude roostes matk uba ammu settis peas mõte, et tahaks ikka hullult ise ka kuskil matkata ja taas olla üritusest osavõtja, mitte kardina taga nööritõmbaja. Mitte, et matkata poleks üldse saanud, eelmine suvi justkui tulid sammud aastateks täis, kuid isud tulevad taas. Ja veel eriti tuli isu omaenda rühma, minu Grislide järele. Niisiis juhtus, et planeerisime osavalt oma grupi, kellest osa olidki Grislid, kuid matkapäeval vaid

50% planeeritud grupist jäid samaks. Erakorralised puudujäägid leidsime kohapealt endale kohe asemele. Niisiis startis meie koosseis, mis koosneb 80% Grislidest ja 20% muust. Mina, Kaire, Annabel, Maria ja Mark olime stardijoone taga, täielikult valmis eesseisvateks raskusteks. Lehvitasin veel oma lastele uksepealt hüvasti ja juba me läksimegi. Otsustavalt olin pannud meie grupile nimeks Nublud omaenda rõõmuks ja teiste meelehärmiks.

Klassikalisel Grislide viisil vaidlesime pikalt ja põhjalikult torni kõrguse, loogika ja põhimõtteliste küsimuste kompotis.

Me ei olnud veel väravast väljaski, kui kotist lendasid välja snäkid ja kellelgi oli kaart tagurpidi käes. Olgem ausad, meie enam matkale igapäev ei satu. See siiski meie hoogu ei pidurdanud, suhu jõudsid pähklid ja samm oli hoogne, samal ajal oli ka tugev diskussioon teemal “Kas keegi üldse teab, kuhu me minema peame?”. Absoluutne klassikaline matkakuld. Ilm oli selle sombuse septembri lõpu kohta absurdselt soe ja kihid hakkasid esimesel

GAIDIDEGA MATKAMAS 13 kilomeetril seljast tulema. Esimeses punktis koorisime mõnuga sibulaid ja istusime märjal murul pepusid märjaks. Sealt edasi liikusime kohe postkastide juurde, kus pildiks akrobaatiliselt poseerides oleksime äärepealt näoli pingilt asfaldile lennanud. Õnneks halva tasakaaluga tiimikaaslased lõpuks ikka tasakaalustavad üksteist. Siis tuli ka meie esimene ja viimane eksitee sel matkal – jäime kuhugi majade vahele lõksu, kõik olid oma tared aiaga nii hoolsasti piiranud, et meie väljapääsu ei leidnudki. Läksime tuldud teed mööda tagasi. Edasi seigeldes sai meile osaks adrenaliinirohke punkt silla all, kus pidime paadiga aja peale üle jõe sõudma. Libisesime potastega porisse, panime plärtsti tagumikud märga loiku paadis, sumasime kaheldava eduga üle jõe ja libastudes ronisime üles tagasi. Juba oli olnud meeletu hommik. Sealt edasi saime veel järjest kuumeneva ilma ja lõkketegemisega riideid seljast koorida ning liikusime edasi Pärnu rohealasid mööda tuuletorni mõõtma. Klassikalisel Grislide viisil vaidlesime pikalt ja põhjalikult torni kõrguse, loogika ja põhimõtteliste küsimuste kompotis. Lõpuks muidugi oli kõigil õigus. Saime kiirendussüsti ühe aia juures pakutud õuntest, mis meele eriti reipaks tegid, ning liigses erutuses ehk ka mõned õunatükid otse kopsu viisid. Panime aga edasi Pärnu kesklinna poole uutele jahimaadele. Järsku leidsime end rannast, kus kaevusime käte ja jalgadega liiva, et võimalikult kõrge liivatorn ehitada ning muidugi teistele jõhkralt pähe teha. Peab tunnistama, et vorm pole enam endine ja kokkuvõtlikult saime ise pähe. Loeb aga siiski hea idee, tiimihing ning kaunistustiimi raske töö – aitäh, Mark! Veidi segaduses olekus liikusime kuskil liiva sees mööda Pärnu naisteranda isegi mitte kindlad olles, kas oleme enam Pärnus. Asi läks kiirelt veel hullemaks – olime järsku Pärnu motofestivali keskel. Kõikjale vaadates silmasime

Peab tunnistama, et vorm pole enam endine ja kokkuvõtlikult saime ise pähe. Saku õlletelke, nahkjakke, hõredaid habemeid ja risti-rästi pargitud motikaid. Pigistasime end kuidagi läbi selle massi ja veidi maad eemal leidsime siiski ka meie seltskonna. Mõnus matkasupp ja minu lemmikkohuke (kiidusõnad!) täitsid kõhtu. Täis suudega ikka üritasime ka virisemisega moepärast algust teha, aga tegelikult oli lihtsalt lõbus. Mõnisada meetrit toitlustusest edasi liikudes põrkasid viis Grislit ja üks Bulak kokku Grislide juhi Maria Bulakiga, kes esimest korda oma uue salgaga meile vastu tuli ja näost suisa leemendas. Ka tema oli tiba roostes ning see muidugi vallandas kogemustevahetamise laviini. Tõeline kokkutulek, kõigi näod õhetasid ja tuju oli laes. Maria pidi siiski edasi oma uute hundude järel jooksma ja meie saime salainfot, et peame kiiresti lipsusõlme selgeks õppima. Kökimöki! Viiekesi oli meil sõlm selge mõne minutiga ning närviliste ergutuste saatel tegime maailmarekordi

lipsusõlmede tegemises kolme minuti jooksul. Noormees punktis polnud meie rekordis sama kindel. Ise patsutasime ergutavalt üksteise selgadele ning mõtlesime, mida me küll selle esimese koha auhinnaga ikka pihta hakkame. Ees ootas meid veel selfie veekeskuse hoonega ja pikk rännak Pärnu Loodusmaja juurde, kus sattusime ühe kõrbeülesande otsa. Seal kasvasid meil küll juured alla, sest seal, kus on võimalus vaielda ja kaaluda, võtame meie ikka asja eriti tõsiselt. Argumenteerimine ei tahtnud ega tahtnud otsa saada, niiet üritasime sealt lõpuks lihtsalt enne pimedat minema saada. Vahepeal olid Kaire ja Maria jalgadele tekkinud juba esimesed vigastused. Nagu Grislid kunagi, otsustasid nad nutta selle üle järgmisel nädalal ja meie hoog ei vähenenud kordagi. Väikese lonkega jõudsime tuvastamata põõsasse

Tegime maailmarekordi lipsusõlmede tegemises kolme minuti jooksul.

Ehita nii kõrge liivaloss kui suudad!

ühes tuhandest Pärnu pargist, kus punt mehi etendasid meile esmaabi vajavat situatsiooni. Hetkegi kõhklemata asusime aktsiooni ning jagasime kohustused kiirabisse helistamise, žguti panemise ning üliaktiivse sõbra taltsutamise vahel. Pärast meid tunnustati, kuid keeruka ülesande tõttu õppisime ka mitmeid asju, mida oleksime võinud veel paremini teha. Täiskäik edasi ja siht silme ees panime me edasi lahendama küsimustikku Eesti ajaloo kohta, mille tagasihoidlikult öeldes me jõhkralt kinni panime. Kohe peale seda saime me teha akrobaatikat meie tiimikaaslaste valulike nurinate saatel ning mänguväljakul mõned sportlikumad sooritused teha. Päevale pani ilusa punkti särasilme Reelika, kes meid naerusuil jõe kõrval ootas ja kohemaid hümni laulma pani. Meile see katsumuseks polnud ja hea meelega demonstreerisime oma oskusi. Nüüd jäi veel ainult tee koolimajja, kus ootasid juba meie endi lapsed, kel soengud tuulest sassis, kommid põses ja kiituskirjad näpuvahel. See oli üks väga tore päev ja ma olen lõputult tänulik, et sain osaleda koos oma väga heade gaidisõpradega. Mitte ükski teekond pole liiga pikk, kui on snäkid ja energilised sõbrad. Aitäh, et see võimalus on olemas! ngdr Kirke Kalamats

14 GAIDIDEGA MATKAMAS

Kuristiku gaidide laetud emotsioonid des ja au andes tekkis minus tõsiselt tugev ühtekuuluvustunne. Mõistsin, kui toredad ja hoolivad inimesed igalpool minu ümber on ja kui väga ma neid selle eest tänan ja kui väga ma seda punkti armastan. Ka ülejäänud punktide kohta pole mul absoluutselt mitte midagi halba öelda, isegi kuskil pargipingil sibulate koorimine, mis silmad kipitama ja vesiseks ajas, oli omakorda eriline ja huvitav sündmus, poleks ju kunagi arvanud, et midagi sellist teen. Mõlema takistusraja läbimise juures meeldis mulle kõige rohkem see, et saime seda teha koos terve tiimina, mis seal muud öelda, igas inimeses peab olema natuke ulakust, lapselikku meelt ning mängimishimu. Õnneks Kui minu olid meil need omadused oletulevane mees mas ja turnisime seal, kuidas jaksasime. Meeste lipsu ajaja see teadmine, et sa endale ise lipsu peale sidudes kuulsin, kuidas midagi oskad, teeb ette siduda ei teised tüdrukud rääkisid selle meele ja oleku väga oska, siis ma matkapunkti vajalikkusest rõõmsaks. Seal teiste ja oma tulevastest meestest. gaidide ja hellakeste jätan ta maha. Väga hästi jäi meelde, kuidas ees gaidide hümni laulüks pisike plika ütles: ,,Kui minu tulevane mees endale ise lipsu ette siduda ei oska, siis ma jätan ta maha". Ilmselt talle ei meeldi kikilipsud, aga sellised situatsioonid panevad alati kõik lähedal viibivad inimesed südamest naerma. Tänu punktile, kus pidime kätte antud eseme poest ilma abita üles leidma ja selle kasutusviisi või kasutusala ütlema, sain teada paljude varem nägemata jäänud meditsiiniliste esemete otstarvet ja nimesid. Nende esemete õppimise protsess oli iseenesest väga meeldiv ja huvi pakkuv, sest õppimismeetod erines varasematest kogemustest. Kokkuvõttes oli matk tänu ilusale ilmale ja väga hästi ettevalmistatud punktidele ülimalt meeldiv. Halbu muljeid pole jagada, sest kõik oli uus ja vaieldamatult põnev. Tean, et need kogemused, mis pärnumaa matkamängult sain, tegid mind veel paremaks ja pädevamaks, rõõmsameelseks gaidiks. Nii suur loss, et suu vajus lahti. gaid Karite-Mirell Mander Fotod: erakogu

Milline tuntud Pärnu hoone on Kuristiku tiimi taustal?

äisin Pärnumaa matkamängul ja olen ausalt väga rahul. Sain sõpradega häid mälestusi nii matkapunkte täites kui ka nendevahelistel liikumistel. Koos õppisime Pärnu linna paremini tundma ja harjutasime ka kaardilugemist. Matka päeval oli Pärnu väga ilus, päike paistis, lehed olid puudel juba sügise värvi, rannaliiv oli puhas ja teed olid mõnusalt siledad. Hellakeste ja hundukeste rajal tuli läbida 8 punkti. Minu lemmikuks matkapunktiks oli kindlasti liivalossi ehitamine. Seal pidime 10 minutiga võimalikult kõrge liivalossi ehitama, samas mõtlema selle disaini ja legendi peale. Lossi oli väga lõbus kujundada, kõikidel olid oma ülesanded, mida nad tahtsid fantastiliselt täita. Kui lossi tipp hindamise ajal natuke kokku varises, ei lasknud võistlusest tekkinud adrenaliin ja rõõmus meel meil pead norgu vajuda. Kaks vahvaimat punkti olid minu jaoks veel "Paberi täitmine ette antud ülesande järgi" ning "Gaidide hümni laulmine ja au andmine". Paberi täitmine meeldis mulle väga, sest tänu ülesannete korralikult läbi lugemisele pidime paberi nurka ainult oma tiimi ja enda nimed märkima, saime maksimumpunktid. Tänu sellele punktile saime aru, et oskame küsimusi korralikult lugeda

Fotod: erakogu

GAIDIDEGA MATKAMAS 15

Silver ja sõbrad.

25 kilomeetrit ja 34 272 sammu.

Jalad märjad, ise õnnelikud.

Matkasupp.

#SILVER+30 meeskond matkal S

ilveril ja ta sõpradel (kes kõik on umbes 30 aastat vanad) tuli mõte minna Pärnumaa matkamängule, sest varasema kogemuse põhjal on tegemist olnud ägeda üritusega. Mis saaks olla mõnusam kui heas seltskonnas värsket õhku nautida ning sealjuures ka täiesti kogemata 25km jooskul 34000 sammu teha. Registreerides olime mui-

dugi natukene pettunud, et matk seekord linnas toimub, sest ootasime väga metsade vahel rändamist. Õnneks viis meie tee meid vahepeal ka peaaegu linnast välja ning ka jalad said vähemalt korraks rannakarjamaad läbides läbimärjaks. Meie motivatsioon oli nii laes, et jõudsime nii mõnessegi punkti enne punkti läbiviijaid. Eriti kurb oli muidugi toidupunkti jõudes näha, et seal ei

ole veel kedagi (ka süüa mitte). Mõningase ootamise ning uute punktide vallutamise järel saime siiski oma tassikese suppi kätte ja retkega edasi minna. Lisapunktid annaks muidugi sellele vanale, kes vaatamata paduvihma prognoosile suurepärase ilma tellida suutis. Nina sai päikesest isegi punaseks ning koju jõudsime täpselt enne õhtust padukat. Irene Puust

16 GAIDIDEGA MATKAMAS

Fotod: Kaire Jürgenson

Noortekogu vallutas Põltsamaa jõe

Meie, tallinlased alustasime kanuumatka hommikul varavalges. Kõigil oli padjanägu peas ja nõnda ronisimegi bussi, lootusega natuke und saada.

oole tee peal hirmutas meid äkiline ilmamuutus – hakkas sadama kõva rahet. See läks üle selle aja peale kui bussist maha tulime, kuid jäi ikka hirm, et äkki muutume me kanuudes lumememmedeks. Võin etteruttavalt öelda, et õnneks seda siiski ei juhtunud. Vedas.

punktideta. Kuna üks matka korraldajatest oli Kaire, siis oli näiteks küsimus, et kui palju on Kairel lumekuulikesi ja mis riikidest need pärit on. Tuleb tunnistada, et mitte keegi meist ei tabanud selle küsimuse vastust, sest tal on neid kohe-kohe lausa 100.

Väejook metsast ja igavene sõprus

Kubujuss kanuus Jõudsime Põltsamaale, kust Kaire meid peale võttis, ning üsna pea istusime juba bussi ümber, et matka alguspunkti sõita. Kohapeal jagati meid kõiki kolmestesse kanuudesse. Mäletan veel, kuidas teised arvasid et mul hakkab enda paksude riietega kanuus ebamugav. Reaalsuses olin ma vist ainus, kellel soe oli, sest mu emps oli mulle jalga surunud talvesaapad ja peale talvejope, mille all oli veel kampsun ka.

Ühendasime talgupäeva ja kanuutamise Kanuusse istudes ootas mind erakordne vaatepilt. Kuna ma istusin kõige ees, oli minu ees valla terve jõgi. Minu varasemates kanuukogemustes olen alati istunud taga või keskel, seega olin seekord üllatunud, et „Oo vau, sellepärast see inimestele meeldibki!“. Kuna

Üks heategu päevas. kanuumatk toimus talgutega samal päeval, otsustasime, et oleme tublid gaidid ja korjame jõe äärtest kõik prügi kokku. Sellest sai lausa omamoodi võistlus, et kes kõige rohkem korjab. Mark ja Raul olid muidugi väääga võistlushimulised, peaaegu hetkeni, kus lõpetasime kõik pea vee all.

Esimene kanuus ja esimene puhkusel. Kes?

Mida kõike jõelt ei saa! Niimoodi leidsime ka päris huvitavaid asju, muuseas auto ilukilbi, vana teekannu, pusa, mis oli oksa küljes kinni, põrandaharja ja lisaks palju palju pudeleid. Muidugi pole ükski gaidimatk tervik ilma matka-

Lõunapunktis saime teha ka viktoriini küsimustega Margi ja Kaire kohta, lisaks ootas meid rikkalik lõuna, mille saime ise tulepeal küpsetada. Lisaks tõmbas Kaire metsast välja hiiglasliku blokitäie kokakoolat. Lõkkel valmisid nii head vorstid kui ka smoorid, ehk vahukommid ja šokolaad kahe küpsise vahel. Kogu see kokakoola põhjustas jubeda vetsuhäda terve ülejäänud matka, aga õnneks aeg lausa lendas, või kanuutas, kuna seltskond oli tore. Mulle meeldis matka juures eriti see, et kuigi olime kõik eri paatides, ootasime ikka üksteist järgi ja nii oli alati kellegagi rääkida ja nalja visata. Sedamoodi ei heiduta õiget gaidi ei rahe, tormine jõgi ega ka see, kui iga 20 minuti tagant sunnitakse jälle kanuust välja ronima, et Kairet ja Marki tundma õppida. Aitäh Ebru Matkadele meie vahvat kanuumatka toetamast! vgd Mirelle Paap

GAIDIDEGA MATKAMAS 17

Fotod: Kirke Kalamats

Kevadmatk Tallinna päikese all Päikesekiirtest küllastunud kevadisel laupäeval, täis suurt elevust, ootasid Kuristikulased, Lohed ja Kirsikarud Stroomi ranna sillerdava mere ääres, et alustada traditsioonilist Tallinna matkamängu. Kirsikarudel oli õnn minna rajale viimasena.

Konkurendid Kirsikarud ja Lohed.

Iga matka lõpus on väike snäkk.

Kõige ees võitjad Lohed.

nni, Kirsikarude esimene liige, oli täis ärevust ja põnevust, sest tegemist oli ikkagi tema kodulinna matkamänguga. Pärteli, Kirsikarude teise liikme jaoks on gaidlus uuem kogemus ja seetõttu oli temal matka jooksul palju õppida, kogeda gaidide matkamängu ning lihtsalt veeta üks mõnus päev värskes õhus. Matkamängu iseloomustas taaskasutamine ja prügi sorteerimise teemalised matkapunktid, mis aktiivselt kaasasid keskkonna heaolu üle kaasa mõtlema. Teadmiste kontrollid gaidlu-

sest ja sellega seonduvast ning põnevad meisterdamispunktid, kus valmistati taaskasutavatest materjalidest esemeid, olid ka muidugi üheks matka osaks. Ka matkarada oli põnevalt looklev metsatee, mille puude vahelt kohises meri. Korraldajad Pandad andsid tulemuste selgudes teatepalli edasi Lohedele, kellelt ootame tulevasel kevadel suuri tegusid. Kõikide osavõtjate jaoks lõppes päev kerge piknikuga ja Leho pannkookidega, oi kui hea oli! Ja koju minnes oli kaasas hea tuju ning uued mälestused gaidirajalt. gdj Maria Kirss

18 VÄLISMAA

Seiklus number miljon lõunanaabrite juurde! Tean, tean, ka minul on sama küsimus. Mitu korda võib seal Lätis käia?! Iga number sisaldab artiklit, kus Kaire ja Kompanii jälle Lätis käisid seda või teist arutamas ja kolmandat korraldamas. Uskuge mind, ka meil on raske seda teekonda iga kord ette võtta.

Kaire, sul seda pole vaja?

ei viiks. Lootusetu juhtum, lõpuks võtsime ikka kõik alla. Kui võitlus tuulega välja arvata, oli koosolek produktiivne. Arutlesime meenete, programmitiimi vahetuse, turvalisuse ja külalistepäeva üle. Nii uskumatu, kui see ka pole, saime kõik vajaliku arutatud ja siis veel lisaks niisama jutustatud. No ja muidugi palju ootamist. Mingil põhjusel meeldib meie lõunanaabritele asju aaaaeglaselt võtta ja ootamist ikka tõsiselt nautida, kuid mis viga oodata, kui asukoht on nii vinge ja jagad oma ahastust leedukatega. Nüüd aga mu lemmikosa juurde. Ilmselgelt sõitsime me 3-tunnise ringiga koju, et IKEAsse minna, sest IKEA on minu jaoks nagu Disneyland. Teate küll, the happiest place in the world ja muu. Mark ja Raul küll üritasid mu tähelepanu hajutada ja mind takistada, aga ikkagi mahtusime ise vaevu autosse. Kogu selle metsiku Läti seeria lõpetuseks võib öelda vaid üht: On hea, et lätlased ja leedukad meiega nii lähedased on ja on veel parem, et neil IKEA on. gdj Kaire Jürgenson

Koosolek värskes õhus. Tutvumisring

Järjekordne hetk, mil ootasime koos leedukatega.

Fotod: Kaire Jürgenson ja Renāte Klava

aikuus käisime aga viimast korda Baltic Jamboree eelsel koosolekul, kus kohtusime Läti ja Leedu skautide ja gaididega, et veel viimast korda kõik mured ja rõõmud üle arutada. Sel korral oli õnneks ka veidi elevust, sest kohtumispaigaks oli Ezernieki ehk see sama turismikeskus, kus laager ise paar kuud hiljem aset leidis. Esimese asjana saimegi mina, Mark ja Raul tuuri, kus lätlased kõndisid kõige ees ning osutasid puule, künkale või platsile ja lisasid siis, et „siia tuleb…“. Tuleb tunnistada, et ega see kujutlusvõime väga ei töötanud küll. Kogu mets nägi samasugune välja ja eriti ei olnud vahet, kus on korraldajad ja kus on osalejad või millisele nurgale tahvel püsti pannakse. Saladuskatte all võin öelda, et tagantjärgi polegi vahet, paljude asjade asukoht muutus juulikuuks nagunii. Edasi istusime juba maha, tõmbasime bännerid üles, et ikka piltidel hiljem hea reklaamimõju oleks, ja nägime siis pool tundi vaeva, et kõike kinnitada nii, et tuul kogu nähtud vaeva ei rikuks ja endaga kaasa

Fotod: erakogu

VÄLISMAA 19

Kristina oma lemmiku SDG-ga.

Mark ja Kristina säästlikul seiklusel Oktoobri alguses oli minul ja Markil võimalik osaleda WAGGGSi koolitusel Rootsis Malmö linnas, kuhu, juhinduvalt koolituse teemast, läksime kohale võimalikult väikse CO2 jalajäljega ehk tavapärase lennuki asemel võtsime ette reisi laeva ja rongiga. aunid panoraamvaated rongi aknast ja mereõhk laeval, ei tundnud puudust läbi turvaväravate seiklemisest ja pagasiga mässamisest. Aga millest siis koolitus oli? Tegu oli „Unlock Leadership for Change“ koolitusega ehk milleks ja miks peaksid gaidid teadma, mis on säästva arengu eesmärkid ehk inglise keeles rohkem tuntud Sustainable development goals (SDG-d). Lühidalt öeldes, 2015. aastal lepiti globaalselt kokku säästva arengu eesmärgid järgmiseks 15 aastaks. Tegu on tasakaalu leidmisega planeedi piiratud ökoloogiliste ressursside ja inimestele heaolu loomise vahel. ÜRO liikmesriikidelt, ka Eestilt, oodatakse poliitika kujundamisel nendest eesmärkidest lähtumist – oluline on, et kõik, mida me teeme, ei teeks maakerale ega siin elavatele inimestele veel rohkem kahju. Ja kuna gaididena oleme me osake sellest maailmast ja tänu WAGGGS-ile üle maailma esindatud, siis need

eesmärgid peaksid olema ka iga gaidi südame asi, et hoida ja parandada elu meie planeedil. Saime ka käia Taanis Ühinenud Rahvaste City-s, mis koosneb kahest kompleksist ja kuhu on koondunud Euroopa regiooni kontorid, kus nähakse igapäevaselt vaeva, et säästva arengu eesmärgid saavutataks, pakkudes abi ja teadmisi oma liikmesriikidele. Koolitusel tutvustati meile ka www.wagggs.thegoals. org platvormi, mis on gaidi

Mark koos Ü RO peasekre täri Antonio Gute rresiga.

gruppidele alates 14. eluaastast, et saada SDG-de alast haridust ja tekitada diskussioone. Samuti saime palju uusi teadmisi, millised probleemid on aktuaalsed teistes riikides ja kuidas see mõjutab meid. Keskkonna peale mõeldes olid kõik lõunad lihavabad ja julgustati vähem liha tarbima, sest see raiskab tohutul hulgal loodusvarasid, saastab vett, pinnast ja õhku ning on suurim kasvuhoonegaaside tekitaja kõigi tööstusharude hulgast. Avastasin palju maitsvaid taimetoite, mida enne polnud proovinud. Kuna Malmö linnapea on üks toredaim ja keskkonnasõbralikeim daam, siis rahvusva-

helisel tüdrukute päeval kutsus ta meid ka linnavalitsusse tuurile ja õhtusöögile, kus kaunite lühtrite all maitsvaid falaﬂeid mugisime. Õhtu lõpus hüppas linnapea oma ratta selga ja väntas koju, vot nii tore linnapea on Malmö linnas, mis muideks ei ole midagi nii jube, kui meedia kajastab. Kõige tähtsam rootsi keelne sõna on – FIKA! Tegu on kohvipausi moodi sõnaga, mis ei pea hõlmama kohvi, aga samas hõlmab magusat suupistet kohvi kõrvale, aja maha võtmist, kas seltskondlikult või üksi, erinevate inimeste jaoks erineva tähendusega, aga samas kõigile mõistetav ja väga oluline. gdj Kristina Kasvandik

Mis on sulle kõige olulisem?

20 VÄLISMAA

Baltic Jamboree

Meie all-laager.

Teekond Baltic Jamboreele algas meil väga erinevalt. Siimu arvamusel oli teekond sinna üsna kiire, sest ta isegi ei märganud, et möödunud oli 4 tundi stardi algusest. Erinevalt Siimust oli Kristini meelest see sõit üks kõige pikemaid sõite tema elus.

Eesti delegatsiooni juht Kaire.

simene päev möödus tegusalt ja päikseliselt. Päeva kõige esimene tegevus oli registreerimine ja all-laagri ülespanek. Siim sai abi ka toredatelt Läti skautidelt, kes aitasid teda telgi ülespanekuga. Tseremoonia möödus samuti päikesepaisteliselt ja väga erinevalt. Kui Kristin oli rahva seas tseremooniat jälgimas ja samal ajal lootmas, et ta päikesepistet ei saa, heiskasid Siim Lillemaa ja Karl-Hain Kruus Eesti sini-mustvalget lippu. Avatseremoonial saime teada ka, et Balti riikidest eestlasi oli kõige vähem ja üllataval kombel oli leedukaid kõige rohkem, olgugi, et laager toimus Lätis. Õhtul

Kuskil miskit toimub, eestlased! toimus ka niinimetatud avalõke. Miks niinimetatud? Niinimetatud, sest tegemist ei olnud ainult ühe, vaid nelja lõkkega, mida pidi iga riigi esindaja ise süütama. Nüüd tekib küsimus, miks kolme lõkke asemel neli lõket oli? Neid oli neli sellepärast, et lisaks Balti riikidele osales Baltic Jamboreel ka Iisrael. Avalõkkel pidi iga riik tegema ka väikese etteaste enda riigi kohta. Kui teised riigid tutvustasid enda riike hüüdlausetega, siis eestlased tegid väiksese etenduse. Avalõkke lõpetasime iga riigi sõprusringi ja nende lauludega. Baltic Jamboree üks eripära oli see, et osalejad said enne laagri algust ise en-

dale laagritegevused valisega. Siimu esimene töötuda. Teisel päeval algasidki ba oli “4 word build”. Selle Lisaks Baltieelmainitud tegevused. töötoa alguses anti teema ja maadele Kristini kõige esimene temoodustati paarid, kes piosales Baltic gevus oli “Crazy comics”. did koos välja mõtlema neli Selles töötoas jagati grupp sõna antud teema kohta, siis Jamboreel paarid moodustasid omakaheks meeskonnaks, kes ka Iisrael. vahel grupi ning arutasid, pidid moodustama koomiksi ilma, et joonistamise ajal millised neli sõna on teema jaoks kõige paremad. Ja nii oleks rääkinud koomiksi teemast. Koomiksi teema pidi läbi arutle- mindi edasi kuni kõik töötoas osalejad olid ma enne joonistamist. Töötoas sai ta ka tut- üks suur tiim. Lisaks laagritegevustele toimus koltavaks ühe lätlase ja ühe leedukaga, kellega sai juba peale töötuba pikemalt räägitud mel järjestikusel õhtul iga Balti riigi traüksteise kogemustest skautluse ja gaidlu- ditsioonide ja mängude tutvustus. Kõige

Parimad jutud üle söögikausi.

Lõppematu puudelõhkumine.

Fotod: Kaire Jürgenson ja Ergo Veskilt

VÄLISMAA 21

22 VÄLISMAA

Sussikuivatus. esimesena tutvustas ennast Leedu. Enamjaolt tutvustasid nemad oma riigi rahvustantse. Järgmisena tutvustasid eestlased oma jooksu- ja laulumänge, mida me üldiselt laagrites mängime, näiteks „Hiirelõks“, „Mul on üks tore tädi“ ja „Kes aias“. Aga õhtu kõige pilkupüüdvam tegevus oli naisekandmine, mis oli kõigi osalejate jaoks tore. Naisekandmisvõistluse võitis Leedu. Viimastena tutvustasid enda traditsioone lätlased, sest neil

oli kõige uhkem õhtu terve laagri peale kokku. Rahvale õpetasid rahvatantse inimesed, kes olid ise uhketes rahvariietes. Osalejad pidid suurele platsile sisenema läbi lehtedest tehtud värava. Laagri viimasel päeval said öeldud viimased hüvastijätud oma uutele sõpradele. Samas toimus viimasel päeval ka lõputseremoonia, kus paraadil oli Eesti imeliseks hüüdlauseks, “Saabas, saabas, saabas, suss, kaloss!” ja “Mänd, mänd, mänd, kuusk,

käbi!”, kuna eestlastel esialgu hüüdlauset ei olnud. Olgugi, et laagri ilmastik ei olnud just kõige toredam, oli seal lõbus. Saime sealt uusi sõpru, mälestusi ja kogemusi, mis jäävad terveks eluks meelde. Nagu näiteks tuleks laagrisse kaasa võtta villased sokid. Väga karm õppetund. Kindlasti ei tohiks unustada ka vihmakeepi. vgd-id Siim Lillemaa ja Kristin Lünekund

Vot nii käib naisekandmine.

Õdede õndsus.

Keitlin valvab toitu.

Peekaboo.

Fotod: erakogu

VÄLISMAA 23

Horvaatiat avastamas.

Euroopa konverents Horvaatias Maailma peagaidi Ana Maria Miderosega.

Ka linnatänavad on head kohad laulmiseks..

Eesti Gaidide Liidu peagaid Merili ja tegevjuht Mailiis osalesid augusti lõpus gaidide ja skautide maailmaorganisatsioonide (WAGGGS ja WOSM) Euroopa regioonide ühisel konverentsil. uumalainet trotsides tehti tähtsaid otsuseid nagu uute juhatuste valimine, uue arengukava vastuvõtmine, samuti arutleti tulihingeliselt liikmemaksu üle. Uueks Euroopa juhatuse esimeheks sai armas Norra neiu Eline. Hea oli näha liikmete toetust juhatusele, isegi kui nende arvamused läksid lahku. Konverentsilt toome EGLi juhtimisse üle aastakoosoleku korraldamise stiili. Nimelt järgmisel aastal ei vasta juhatus aastakoosolekul küsimustele, vaid need arutame läbi eelne-

vatel nõupäevadel. Aastakoosolekul saab teha sõnavõtte otsuste poolt või vastu. Nõupäevade aruteludega saame viia sisse vajalikud muudatused ja hoiame aega kokku aastakoosolekul. Kogu asjaliku toimetamise juures saime tutvuda ka natuke kohaliku kultuuri ja ajalooga. Külastasime linnust, kus on filmitud Troonide mäng ja kohtusime WAGGGSi peagaidiga ning veetsime meeldivalt aega Horvaatia skautide ja gaididega. nrgdr-id Mailiis Jõgis ja Merili Laul

Fotod: Ergo Veskilt ja Mari-Liis Lind

24 KOOLITUSED Georg näitab oskusi.

Metsaoskuste koolitus Kogunemine metsaoskuste koolitusele oli reede õhtul gaidide uues kodus Laosel, Raplamaal, kuid tegelikult algas koolitus juba nädal varem sest siis tehti teatavaks soovitusliku varustuse nimekiri.

õhiliselt oli kaasa vaja võtta soojad ja veekindlad riided, ööbimis- ja

matkavarustus, taskulambid, termosed, söögiriistad ja isegi lutsukommid. Reede õhtul oli meie ülesandeks kõht korralikult täis süüa ja oma ase suures ühistelgis leiada. Alguses tundus, et kõik telki ei mahugi, kuid üsna pea olid kõik oma uute või vanade sõprade kõrval koha leidnud ja valmis magama. Enne und tulid meile ennast tuvustama koolitajad Kristjan Prii, Asso Kommer, Mari-Liis Lind ja Tiia Lillemaa. Kuna suvi on juba läbi ja väljas korralik sügis, siis saime oma esimesed õpetussõnad, kuidas jääda soojaks ja kuivaks väljas matkates ning ka väga külma ilmaga telkides. Võtmesõna siin on kihiline riietumine. Peale koolitajate külaskäiku ei saanud veel keegi magada peale Malle, kes õpetussõnad kohe kasutusele võttis ning kaaslaste jutusuminast ja kitarrimängust hoolimata magama jäi. Vaikselt hakkasid ka kõik koolitusel osalejad üksteise järel magama jääma, kuni oli kuulda ainult väljas möllava tuule ja vihma vahetpidamatut ulgumist. Esimesel hommikul aega lebotamiseks polnud, ärkasime kell 8 ja kella 9ks pidid kõik juba telgi ees rivis ja matkamiseks valmis olema. Valiti välja neli meeskonna kaptenit, kaptenid valisid endale liikmed ja igale grupile anti kaart sihtkohaga. Sihtkohaks oli läheduses olev metsatukk, kuhu pidime ise endale sobiva ööbimiskoha valima. Orienteerudes vahetasime kaardilugejaid, et kõik saaksid oma suurepäraseid oskuseid näidata. Kohale jõudes saime veel palju õpetussõnu, kuhu oma ööbimispaik ehitada, kuidas langetada puid ja kuidas teha tuli üles ka märja ilmaga ning siis olidki meil vabad käed seda kõike praktiseerida. Tegime endale magamisaluse ja lõunasöögi lõkkel. Magamisalused valmis ja koolitajate poolt üle vaadatud, võtsime need lahti ja kaotasime igasugused jäljed enda sealviibimisest ja suundusime tagasi laagripaika. Uute teadmiste saamine

KOOLITUSED 25

Meie öömaja on valmis. Liisu teab, kuidas metsas toime tulla.

Koolitajal ka rõõmus meel. sellega ei piirdunud, sest siis istusime maha ja saime vähe rahulikumalt aega veeta. Saime oskused noakasutamises ja joogivee filtreerimises. Pühapäeval ärkasime, sõime kõik kõhud täis ahjust tul-

Sihtkohaks oli metsatukk, kuhu pidime ise endale sobiva ööbimiskoha valima.

nud juustuvõikudest, maisihelvestest ja muus heast-paremast. Siis tõime metsateele kukkunud puud ja hakkasime neid saagima. Saagisime mingi tunnike, korjasime riita need, mis valmis said ja siis hakkasime uuesti nööri põletama. Seekord tuli kõigil välja. Siis pakkisime oma asjad kokku ja tegime tunni matkaplaneerimisest. Tegime plaani marsruudist ja tegevustest (sihtgrupp 7-11a). Pärast seda sõime veel kõhud täis ja hakkasime koristama. Põneva koolituse lõpetuseks kogunesime kõik välja ja meile jagati tunnistused. gaid Ergo Veskilt ja Georg Ter-Zahharjants

Markus ja meie uhke nädalavahetuse loss.

26 KOOLITUSED

ENLi koolituste maraton ehk Kirke ja Kaire püsikundedena Eesti Noorteühenduste Liit on välja tulnud sel aastal uue sündmustesarjaga, mis kannab nime Mõjus Võrgustik. See on võimalus erinevate noorteorganisatsioonide esindajatel kokku saada ja suhelda samal ajal ka uutel asjakohastel teemadel uusi teadmisi saades.

nägusid, kes samuti püsikunded olid, kaasaarvatud meie oma Trine. Koolitajaks oli Hede Kerstin Luik, kes on varem juhtinud Statoili turundustegevust, aidates Statoilil tõusta tugevaks turuliidriks, samuti globaalse kultuuriorganisatsiooni British Councili Eesti esindust, üleEuroopalist loomemajanduse projekti ja TBWA keti Eesti agentuuri. Käsitlesime erinevaid protsessi osasid muutus-

Vurasime laivi nagu vanad kalad ja parkisime muidugi taas kümne minuti kaugusele. Otsustasime, et see on lihtsalt meie stiil.

eni on toimunud neli koolitust, millel oleme püsikundedest osalejatena käinud mina ja Kaire. Ühe korra osales juunikuus tublilt ka Mirelle ja õppis grupidünaamika kohta. Soovime lühidalt ka teile anda ülevaate nendest sündmustest ja seal omandatud teadmistest, kuid püsiklientidena võtame endale õiguse teha seda veidi huvitavamalt ning panime käidud koolitused lausa pingeritta. Siit joonistub edasi muster, et mida edasi, seda paremaks üritused läksid.

2. koht Organisatsiooni bränd ja oskuslik meediasuhtlus

3. koht Juhtimine ja muutuste juhtimine Saime Kairega kokku karges aprillikuu hommikus Centennial Hotelli ees Tallinnas ja võtsime hoogu, et sukelduda koolitusruumidesse. Kui juba sees olime ja kohvitass nina all, sujus kõik kiiremini. Kohal oli jälle uus punt inimesi, keda varem kohanud polnud, kuid samas märkasime ka mitmeid

te juhtimisel. Tarkusi saime nii suurema kollektiivi keskel muutuste juhtimisest, kui ka oma isiklikul tasandil. Näiteks võivad ka lugejad kujutleda, mis on see saavutus, mida tahate olla saavutanud viie aasta pärast ja mida peaks tegema, et sinna jõuda. Koolitus oli väga sisutihe ning andis paljudele kindlasti väärtuslikke mõtteid, kuidas oma organisatsioonis juhtida edukamalt muutuseid või et neid üldse saab juhtida. Mind on aga gaidlus juba viinud sama sisuga koolitusele välismaale Academyle, seega oli suur osa infost mulle täiesti tuttav. Aga – kordamine on tarkuse ema!

Salajutud.

Taaskord oli üritus toonud meid kesklinna ja lonkasime (Kaire oli värskelt vigastuse saanud) koos Selveri parklast, kuhu me parkisime, Eesti Ametiühingute Keskliidu parklasse, kus me mõistsime, et oleks pidanud hoopis sinna parkima. Suundusime nagu ikka otse kohvi ja saiakeste poole ning panime uhkelt registreerimislehele mõned allkirjad. Koolitajaks oli Elis Tootsman. Tema portfellis on kogemusi nii noorteorganisatsioonidest kui ka erasektorist. Elis annab kommunikatsiooninõu organisatsioonidele, projektidele kui ka äriühingutele. Üheks mahukamaks ettevõt-

Fotod: ENL ja Kaire Jürgenson

KOOLITUSED 27

Mõjus võrgustik. Lisaks saime koolitusel ka praktiliselt läbi teha erinevaid ülesandeid, mis kinnistasid omandatud teadmisi. Elise toodud näited jäid eredalt meelde ning andsid parema ettekujutluse meediasuhtlusest.

1. koht Organisatsiooni jätkusuutlikkus ja liikmete motiveerimine

Kirke jagas meie strateegiat motiveerimisel. miseks on olnud üliõpilaskonna katusorganisatsiooni Eesti Üliõpilaskondade Liidu (EÜL) kommunikatsiooni juhtimine – Tootsmani eestvedamisel suurenesid ühingu tulemusnäitajad keskmiselt 600%. Ta tõi palju elulisi näiteid brändidest, kes on erinevalt lähenenud oma

imago loomisele ja loovad oma brändi kuvandi läbi storytellingu. Näiteks võivad hea näitena lugejad vaadata Inglise kaubamaja John Lewise jõulureklaame. Rühmatöös koos teiste organisatsioonide noortega analüüsisime ka Eesti brändide kuvandit.

Vurasime laivi nagu vanad kalad ja parkisime muidugi taas lihtsalt niisama kümne minuti kaugusele. Otsustasime, et see on lihtsalt meie stiil. Libistasime oma kohvitassi kõrvale ka mõned maasikad ja kiivid ning sättisime end jälle sisse. Kohal olid ka juba vanad sõbrad skaudid, lisaks leidsime endale ka uued tutvused teistest ühendustest. Koolitajaks oli Ene Seidla. Enel on juhtimiskogemus nii avalikus kui erasektoris. Üle 15 aasta on ta tegelnud interaktiivse koolitusega, mis on muutnud

organisatsioone nii avalikus, erasektoris kui ka vabaühendustes, kiirendanud protsesse ja osalejaid innustanud. Ta on olnud ka JCI Estonia president 2002 ja JCI Estonia Senati president 2010. Koolitaja kasutas väga gaidlikku lähenemist ehk õppimist läbi mängimise. Tal oli varrukast tõmmata mitu erinevat mängu läbi mille sai teema sisu hästi edasi anda. Näiteks õppisime me meeskonnatöö motiveerituse ja tootlikkuse suhte kohta läbi üliintensiivse pastakate tootmise. Lisaks Enele rääkis enda värbamisloo ka BEST Estonia ja sõna anti ka minule kui EGLi liikmeskonna koordinaatorile. Rääkisin lühidalt oma nägemusest, kuidas hoida liikmeid. Mulle väga sobis koolitaja formaat ning hea tasakaal aktiivsete ja passiivsete töötamise viiside vahel. Muidugi mõista oli mul eriti hea meel järgmisel päeval, kui koonduseks olid kohe värsked mängud võtta. ngdr Kirke Kalamats

28 INIMESED

Kes ? a r d n a S n o Mina olen Sandra Piir ja olen gaid olnud aastast 2013 (vist). Meie esimene juht oli Irmeli Alt, kes tegi meile päästeringi ning sealt arenes asi vaikselt edasi gaidluseks. Paari aasta pärast loobus ta gaidlusest ja meie uueks juhiks sai Kaire. Tõotuse andsin 25. augustil 2018. aastal ning meie salk võttis toona ka uue nime - Põhjatäht. uidas kirjeldaksid oma senist kogemust gaidluses? Kui saaksin oma kogemuse gaidluses kokku võtta ühe mälestusega, oleks see susiseva lõkke ääres istumine poole ööni oma salga, Kaire ja Kirkega.

Mis on sinu kõige parem gaidilugu, mida rääkida? Ma ei tea, kas see just hea on, aga see kuidas me eelmine aasta 24h matkal käisime oli üks tragikomöödia. Mina, Heleri, Johannes ja Eli olime ühes tiimis. Panime siis ajama ratastega ja juba esimesel ristmikul

läksime kuidagi valesti ja pidime tagasi selle kanuu ikka üle sellest risti ees olevast keerama. Rallitasime Lõuna-Eesti mägede kuusest (või kolmest kuusest järjestikku). Ilm läks aina pimedamaks, Anne-Mai vahel vist 70-80 km. Eli ja Juss panid ees minema, mina ja Heleri sõtkusime vaikselt ja Linda lõdisesid nii et hambad plagisejärgi. Metsa vahel ei olnud sõitmisest juttu- sid. Peale ühte eriti sügavat kohta tuli idee gi, ratas käe kõrval me seal vaikselt kruiisi- kogu see jant ära lõpetada. Ümberringi oli sime. Viimasesse punkti ei jõudnudki, sest must mets ning GPS näitas meid olevat asustusest kaugel. Mida tuul oli vastu ja ühishääletuteeb üks õige Noarootsi sel võeti vastu otsus minna gaid sellises olukorras? sööma ja kanuutama. Mida teeb Ilmselgelt helistasime Noh söök oli tore ja värki üks õige 112. Vedasime kanuud aga kanuutama minnes tunNoarootsi niivõrd-kuivõrd kaldale dus asi kohe kuidagi kahtlaja hakkasime mööda ATV ne. Vesi oli põlveni ja ojapõhi gaid sellises jälgi minema. Õnneks oli teravaid kive täis. Taasolukorras? jõudsime üsna ruttu tänu kord nägime Heleriga varsti päästeteenistuse juhistele Jussi ja Eli vaid kauguses Ilmselgelt ning läinud nad olidki. Me ja eesolevatele jälgedele helistasime ei heitnud meelt. Vedasime maantee äärde, kuhu Elva 112. kordamööda kanuud, vahekiirabi oli tulnud meid peal tegime väikse snäkipausoojendama. Sealt edasi si ja rühkisime edasi. Fast tuldi meile järgi ning sai forward umbes 4h edasi, kui taevas hak- sauna (parim osa matkast). kas pimenema ja saime kokku Anne-Mai, Meie mälestused olid lausa nii kustuKustavi, Linda ja Caroliniga. Koos edasi matud, et läksime juba ülejärgmisel päeval minna oli märka kergem, kuuekesi veab minema.

Fotod: erakogu

ra Piir Nimi: Sand jatäht Üksus: Põh Vanus: 18 Silmavärv: ised hallikas-sin

INIMESED 29 Mis on olnud seni kõige suurem väljakutse gaidluses? Koonduste välja mõtlemine Polaarrebastele. Sorry, olen krooniline unustaja ja mõnikord tuleb samal hommikul meelde et oi, mul on täna ju koondus. Siis tuleb käpet mingi film välja otsida ja sõlmi meelde tuletada. Mis on olnud sinu lemmik gaidilaager ja miks? Suvelaager “Kadunud noole otsinguil”. Ma ei tea, seal oli kõik kuidagi nii hästi. Ilm oli palav, käisime iga päev karjääris ujumas, matk oli lahe, maitsvaid sööke saime, laagripulma nägin esimest korda. Perfektne, läheks uuesti. 10/10st.

Enne gaiditõotuse andmist

Mida on gaidlus sulle andnud? Oma salga, minu väikesed gaidid Polaarrebased, Kaire, Kirke, Annabeli ja Maria ja oh neid inimesi veel ja ka kogemusi on niiii palju. Eks need sõlmed ja lõkketüübid kulu ka ära aga olulisim on vist siiski see mindset, mis on tekkinud – ükski mure ega takistus pole ületamatu, vajad enda kõrvale lihtsalt õigeid inimesi ja veits paremat tuju. Millega tegeled gaidluse kõrvalt? Olen Noarootsi Gümnaasiumi õpilasesinduse president ehk korraldan koolis koos õpilasesindusega üritusi ja elavdan muidu koolielu. Oma lõbuks teen trenni, käin keraamikas ja rahvatantsus. Vahepeal jõuan kohalikku poodi tööle ka. Kes on su kõige suurem eeskuju ja miks? Ikka mu enda vanemad, kes on ise loonud oma eduka ettevõtte, kasvatavad kolme last ja õudselt palju kanu. Olen neilt väga palju õppinud sihikindluse ja eesmärkide seadmise kohta. Kodus võtan kaasa mõtte – kõik mis teed, teed endale.

Sandra teab, et ükski mure ega takistus pole ületamatu. pole mõtet fantaseerida lotovõidust või kuldkalast. Nimeta viis asja, mida võtaksid kaasa üksikule saarele? Nuga, telk, õlivärvid, pintslid ja lemmiktass.

Kelleks tahad saada, kui suureks kasvad? Plaan on õppida eesti keele ja kirjanduse õpetajaks. Tunnen suurt huvi kirjanduse vastu ning armastan lugeda. Samuti on mul keelevaistu ja pean eesti keelt väga eriliseks keeleks, mida tuleb hoida ja armastada. Natuke motiveerib see ka, et praegune õpetajate põlvkond läheb kohe-kohe pensionile ning vaja on uut põlvkonda, kes üle võtaks. Mis on su kolm kuldkala soovi? Minu jaoks imelik küsimus, ma ei ole kunagi osanud sellele vastata. Asjade nimel tuleb ise tööd teha ja ise need saavutada,

Nimeta kolm asja, mis sulle üldse ei meeldi. Võltsid inimesed, hallitus ühika vannitoas ja rootsi keele kodused tööd.

Polaarrebased – Sandra gaidilapsed.

Nimeta neli asja, mis sulle väga meeldivad. Kui oled kodus ja ärkad pannkookide lõhna peale, pikad autosõidud laheda seltskonna ja hea muusikaga, ujumine kuumal suvepäeval ja sõpradega naermine nii, et kõhulihased hakkavad valutama. Küsis ngdr Kirke Kalamats

Foto: Kaire Jürgenson

30 MÕTTELÕNG

Ma ei tea, mis värk selle pimedaga on, et ta laisaks teeb. Tean aga seda, et soe valgus, mis ei ründa su silmi, teeb tegutsemise palju kergemaks. Ei ole mõtet kõiki tulesid põlema panna lootuses, et see justkui äratab talveunest. Tekitad endale ainult peavalu. Rohkem kohustusi? Väga hea! See tähendab, et sul on rohkem tegevusi, mille vahel valida ja kui tõesti ongi tunne, et mitte midagi ei jaksa teha, vali enda nimekirjast see 1 asi, millega tunned, et saaksid hakkama ja tee see ära, isegi kui suudadki teha ainult selle ühe. Tähtaeg tähtaja otsa? Tean seda tunnet. Võta lihtsalt valge, või veel parem oma lemmikvärvi, paberileht ja pane kuupäevaliselt kirja terve oma to-do list. Selle silmaees hoidmine aitab tegevusi prioritiseerida ja ausalt öeldes arvan, et asjade pärast, mis peavad alles mitme kuu pärast tehtud olema, ei ole mõtet praegu põdeda. Alati on parem varem alustada, aga mitte enda vaimse tervise ja puhkeaja arvelt. Kord päevas tee midagi, mis paneb silma särama. Loe peatükk oma lemmikraamatut isegi siis, kui peaksid tegelikult 4 peatükki õpikut lugema. Mine jooksma, jalutama või ujuma, sest meie kõigi pea nokib veidi rohkem, kui oleme kehaliselt aktiivsed. Kinos on uus film? Suurepärane, mine vaata ja ära muretse selle essee pärast, mille tähtajani on veel aega. Ära arva, et oled üksi. Teistel on ka raske ja sama palju kui sina vajad nende tuge ja toetust, vajavad nemad sinu oma. Võib-olla on asjade läbi arutamine absoluutne lõiketee kiire ja hea lahenduseni. Äkki on su listis mõni asi, mille saab sõber sinu eest ära teha ja vastupidi. Võib muidugi ka juhtuda, et see, mida sa tegelikult vajad, on korraks ennast sõbra najal tühjaks nutta ja see on ka okei, sest milleks need pisarad muidu on.

2. 3.

Kuhu kaob aeg ja miks 4. sügis nii raske on? Kaks väga head küsimust, millele ma vastus ei tea, kuid millega ometigi oma väikest pead pidevalt vaevan ja millega jagelen nii isiklikus elus kui ka gaidluses. Arutlen natuke siin paberil ka, sest kes teab, äkki tead just sina vastust kõikidele mu muredele. ingil põhjusel on eranditult igal aastal nii, et kohe kui kätte jõuab 1. september, tahaksin ma lihtsalt voodis lamada, küünla põlema panna ja teed juua. Võib-olla isegi kõrvaklapid lisada, puhtalt ainult selleks, et mitte kuulda, mis mu ümber tegelikult toimub. Aastatega on aina selgemaks saanud, et tegemist ei ole murega, mis haarab ainult mind – nii minu ümber kui ka internetiavarustes kõlab suur must masendus. Väiksena arvasin, et raskused ja väsimus tulid kaasa kooliaasta algusega. Mulle küll väga meeldis koolis käia ja mul läks seal keskmisest paremini, aga ärgata, et sinna minna, oli siiski raske. Paar aastat hiljem tundus,

et äkki on tegemist hoopis sellega, et õues on alatasa pime ja pimedusega koos tuleb tunne, et on aeg puhata ja mitte midagi teha. Nojah, Eestis ei saa sellise mõtteviisiga kahjuks midagi tehtud, seda õppisin ka oma vitsadelt. Keskkoolis juhtus nii, et ühel aastal tuli sügis ja tõi endaga kaasa hoopis depressiooni, tunde, justkui oleks suur must nälkjas mu küljes koguaeg ja imeks minust energia sõna otseses mõttes välja. Ülikooli minnes mõtlesin, et ehk on tegemist hoopis kohustuste hüppelise tõusuga. Suvel on ikka natuke vähem tegemist, eriti kui oled gaidijuht ja üliõpilane. Pole iganädalasi koondusi, pole koduseid töid, on ainult soe ilm,

palju valgust ja vabadus teha seda, mis hingele pai teeb. See on siis jäätis, rand, ujumine ja pikad autosõidud sõpradega. Kui sügis toob kaasa väsimuse, tüdimuse ja halva tuju, pole imestada, et tundub justkui ei saakski midagi tehtud ja aeg aina libiseks käest. Tunnistan ausalt, et ka seekordset Ristikheinalehte tehes oli sama tunne – aina artikkel ja artikkel ja pildid ja tähtajad. Tean küll, et pean tegema, aga midagi ikka tehtud ei saa. Asjad peab aga siiski tehtud saama, sest kuskilt peab see enesega rahulolu ju tulema. Seetõttu jagan sinuga 5 tähelepanekut, mis kehtivad minu puhul, aga võib-olla aitavad ka sinul ületada seda suurt katsumust, milleks on sügis ja selle möödumine.

Mul on hea meel, et haarasid Ristikheinalehe ja veetsid killukese oma ajast natuke teises maailmas, kus ei ole tähtaegu ja kohustusi, vaid on ainult head sõbrad, südamelähedased mälestused ja meid edasi viinud kogemused. See on kõik, mida me soovime, kui istume peadpidi tekiall, teetass käes ja küünal süüdatud ainult selleks, et jälle leht tähtajaks valmis saada. Ainult sinu jaoks. Gaidijuht Kaire Jürgenson

UUED TUULED 31

Maria (Grisli, 22): Olles gaidisõber juba ammustest aegadest, siis ühel pimededal nõidade ööl leidsin, et on aeg kuuvalguse saatel gaiditõotus anda. Gaidlus paneb proovile, annab materjali enesearengule ja toob tänapäeval linnastunud meeled looduse keskele. Mulle meeldib gaidlus, sest loodus ja matkamine südamelähedane. Kaardi lugemine matkamängudel ning meeskonnatöö teiste liikmetega on alati põnevad.

Joonas

Anni

(Jääkaru, 8a): Maria pakkus mulle gaidilaagrisse tulemist, mulle meeldis seal ja tahtsin ka gaidiks hakata.

(Kirsikaru, 9): Minu õde Maria kutsus mind ja kuna mulle meeldib matkata, siis olin nõus esimesel üritusel, Tallinna matkamängul osalema.

Fotod: Kirke Kalamats

Soﬁa (Jääkaru, 8a): Eelmine aasta kutsus Maria mind gaidilaagrisse, seal saime huvitavaid asju teada ja Joonas oli ka seal. Mulle meeldib gaidlus, sest gaidid käivad matkamas ja telkimas ning see mulle meeldib.

Elor-Tõnuri

(Põhjatäht, 19): Kui ma läksin üheteistkümnendasse klassi, siis nägin koridori seinal gaidluse plakatit. Armusin ideesse kohe ja tahtsin liituda, kuid nägin, et kutse kehtis ainult põhikooliõpilastele. Möödus paar kuud ja ma leidsin endale tüdruksõbra, kes on gaid olnud väiksest saati ja juhatas sedasama gruppi, kelle plakatist ma vaimustuses olin. Nõudsin, et tahan ka ise liituda ja peale mitmeid laagreid sain ma lõpuks ka gaidiks. #ÜksEluunistusTäidetud Mulle meeldib gaidlus, kuna see on Nagu tavaks on saanud, tutvustame õpetlik ja huvitav. Selle eesmärk on Ristikheinas ka uusi ja värskeid gaide, hellakesi midagi, millega kõik võiksid tening juhte, kes meie sekka tulnud on. Kuidas nad geleda ja, come on, seltskond siia sattusid ja miks neile gaidlus meeldib? on super!! Armastan gaide, armastan gaidlust.

uhiuut gaidi

Lukas (Jääkaru, 8a): Ka mulle pakkus Maria gaidiks hakkamist. Tahtsin õppida lõket tegema ja märke teenida.

Kädi (Päikesekaru 9a): „Leidsin gaidiringi läbi sõbranna Carmeni. Temaga koos käimegi iga nädal koondustel uusi tarkusi õppimas. Käisin juba ka suvelaagris, mis oli nii äge! Saime palju ujuda ja kunsti teha, koguaeg oli lõbus.

Karola (Päikesekaru 13a): „Tulin gaidlusesse koos noorema õega ja kuigi olen enda salgas kõige vanem, oleme kõigiga nüüdseks lähedased. Kõige parem asi gaidluse juures ongi need uued sõbrad, kelle saanud olen ja kõik seiklused, milles juba osalenud olen, näiteks terve nädal Läti metsas koos sõpradega üle terve maailma. Keitlin (Päikesekaru 11a): „Gaidluse avastasin täitsa kogemata. Läksime esimesele koondusele Tartu Skaudimajja ja kuigi hilinesime, õppisime koos teistega loomajälgi tundma. Kõik tundusid toredad ja sellepärast mulle gaidlus meeldibki. Oleme juba päris paljudes laagrites käinud ja need kõik on lahedad olnud!

Mia (Jääkaru, 8a): Sofia kutsus mind siia ja siin on äge, saab loodust vaadata ja õppida.

Fotod: erakogu

32 SIIT JA SEALT

Teekond gaidide koju Iga gaid on kuulnud mõnda seikluslugu või katsumust, mis pärineb laagriala otsingutelt. Eks neid sooju südameid ole ka palju, kes sellesse protsessi oma aega ja armastust panustanud on, niiet kõigil meist on enda vaatenurk, mälestused ja õppetunnid, kõik tänu sellele, et otsustasime kaasa mõelda, kaasa lüüa ja kaasas käia. Jagan sinuga enda kogemust.

ui ma õigesti mäletan, siis teekond meie enda koju, Laose Laagrialale, sai alguse juba paar aastat tagasi, võib-olla isegi kauem. Algselt moodustati töögrupp, kuhu kuulusid paljud tulihingelised gaidid, kes siis läbi lume ja päikse erinevaid paiku vaatamas käisid. Mõni parem pala jäi silma, teised aga polnud meile. Eelmise aasta jaanuaris kohtusid paljud huvilised Tallinnas, et tutvuda töögrupi poolt pakutud Jalase krundiga. Arutelu oli tuline ja sädemed lendasid, aga olgem ausad, siin maailmas polegi midagi paremat kirglikest inimestest, kes teevad asja südame ja sädemega. Jalase krunt küll ei osutunud valituks, kuid andis palju

mõtteainet edasisteks otsinguteks. Samuti oli see selge näide sellest, et mida suurema kella külge otsused ja uudised panna, seda rohkem on neid, kes otsustavad, et on õige aeg ringi astuda ja otsingutes osaleda. Peale jaanuarikuu koosolekut liitusime otsingutega ka mina ja Mark. Lisaks tervele hulgale kruntidele, mida käis algse koosseisuga töögrupp vaatamas, külastasime me veel vähemalt 15 krunti ja kuigi see võttis päris korralikult läbi, saime ka korralikult nalja. Ma olen oma elus autoga kinni jäänud ilmselt umbes 5 korda ja suurem osa neist juhtusid siis, kui käisime Margiga jälle mõnel päikesepaistelisel päeval uut maalappi vaatamas. Oli see siis lumi või muda, ühe õppetunni me sealt siiski sai-

Laose kaart. me. Pargi alati tagurdades. Alati. Eriti kui sa oled Mark. Peale lõputuid kilomeetreid üle terve Eesti, olime töögrupiga valinud 3 krunti, mis vastasid vähemalt enamustele me

See tundus siis ja tundub ka nüüd justkui märk universumilt, et olime millegi jälil.

tingimustest. Selleks, et nende üle arutleda, kohtusime Kirna mõisas. Nagu ikka, ei puudunud ka sealt intensiivsed arutelud ja ootamatud tulemused. Õige maatükk meie seiklusteks oli ikka veel leidmata! Aga me ei loobunud, sest kuskil siin Eesti riigis pidi olema üks lagendik keset metsa, mis oli täpselt meile loodud. Vaid paar päeva peale Kirna koosolekut saatis pidevalt internetti kammiv Mark mulle kinnisvara portaali lingi. Tundsin selle kohe ära, sest olin paari minuti kaugusel Margile täpselt sama lingi saatmisest. See tundus siis ja tundub ka nüüd

Fotod: erakogu

SIIT JA SEALT 33 Kas pole mitte imeline tunne astuda Laose õuele ja lasta endal mõelda „Siin on kodu“? justkui märk universumilt, et olime millegi jälil. Kuna elevust oli palju ja otsust oli ruttu-ruttu vaja, on järgnev sündmustejada veidi sassis ja segamini, kuid mäletan selgelt, et peale meili välja saatmist koos antud lingiga, helistas Maria Bulak mulle põhimõtteliselt sekundi möödudes ja küsis „Miks see juba meie oma pole?“ Naersime mõlemad suures õnnejoovastuses ja jäimegi arutlema. Ei möödunud nädalatki, kui krundi omanike-

ga olid käed löödud, oodata oli vaid notarit. Kogu protsess oli keeruline, aeganõudev, väsitav ja täis vastuolusid, aga kas pole mitte imeline tunne astuda Laose õuele ja lasta endal mõelda „Siin on kodu“? Minul küll on, sest samamoodi nagu gaidlus jääb minuga igavesti, jääb minuga igavesti see tunne, mis mind valdas, kui astusin autouksest välja, vaatasin üle põllu säravat päikest ja kuulasin sääselaulu, teades, et olen killuke Eesti gaidluse kujundamisest. Olgugi, et saame järgmisel aastal 100-aastaseks, loome me gaidlust uuesti iga koondusega, iga koolitusega, iga tõotusega ja iga hea teoga, mille toel rajame enda kodu. Aitäh sulle, et oled siin ja jagad minuga meie kodu! gdj Kaire Jürgenson

Siis, kui mudasse kinni jäime.

Veetsime autos rohkem aega kui kuskil mujal.

Uus raamat Gaidlus on suur mäng, mida üheskoos mängivad nii lapsed kui täiskasvanud. Üsna pea on trükivalgust nägemas uus raamat “Kes on gaidid?”, mis annab lugejale kätte teeotsa põnevale saja-aastasele gaidirajale ja avab talle uksed gaidluse salamaailma.

aidluse idee on midagi võluvat, haaravat. Kus iganes noored temaga tutvuvad, seal lööb ta õitsele. Ta on kui võimas puu, mis ajab oma juured sügavale ja järjest sügavamale inimhinge, sest ta pakub nii palju ilusat elamust. Ilusaid ja tormiseid aegu on näinud see puu oma eluea jooksul. Kuid teda pole suuteline murdma ükski torm, ükski käsi, mis on sirutunud välja, et teda hävitada, sest ta on ILUS, ta on HEA, ta on ELULINE. Seda puud võib painutada, tema võra võib kärpida, isegi tüve saagida maha, kuid aja möödudes ajavad juured välja jälle uusi võsusid ning aastate möödudes sirutab uhke ja võimas puu end säravale päikesele vastu … “

Nii kirjutas Eesti Gaidide Maleva Peastaabi sekretär Sigrid Elken 80 aastat tagasi. Järgmisel aastal tähistab Eesti Gaidide Liit Eesti gaidluse 100. tegevusaastat. Gaidlik liikumine on 1919. aastast alates aidanud suunata paljude eesti noorte maailmavaadet ja sihte. Läbi tegevuste koondustel, matkadel, laagrites ja koosviibimistel on noored õppinud hoidma loodust, aitama abivajajaid, hindama vaimseid väärtusi ja tegema heategusid. Okupatsiooni perioodil sai eesti gaidlus tegutseda vaid paguluses. Tänaseks on taastatud elujõuline noorteorganisatsioon, mis kasvatab Eestile tublisid inimesi ning suunab noori meie kiiresti muutuvas maailmas õi-

gete väärtuste juurde. Kas Sina tead, kes on õrnakesed ja tatsajad, hellakesed ja hundukesed, gaidid ja vanemgaidid või mis loom on gaider? Aga miks gaididel on nii naljakad riided? Mis asi on südamematk? Mis tibusid gaidid sügisel loevad? Millal oli Jaaniussikese või Pärituule laager? Seda ja palju muud saab gaidide tegevuse kohta lugeda sellest raamatust. Raamat annab aimu gaidlikest väärtustest, meie traditsioonidest ja värvikamatest ettevõtmistest. Hoiatan ette, et vahepeal võib nii huvitavaks minna, et ei raatsi seda üldse käest panna. Pilte on ka palju, aga kahe näpuga neid kahjuks suuremaks teha ei saa. See trükis on mõeldud eelkõige lapsevanematele, gaidisõpradele, gaidijuhtidele, õpetajatele, noorsootöötajatele, meie toetajatele ja sponsoritele, sest gaidid on üks suur pere ja meie sõprusringi kuuluvad ka kõik meie tegevusele kaasa aitajad. Üheskoos muudame ju maailma paremaks! Ära siis unusta – tee iga päeva üks heategu ja Sinu homne heategu võib olla kinkida see raamat mõnele oma heale täiskasvanud sõbrale ja rääkida kui vahvaid asju me teeme! Raamatu teksti pani koos teiste gaidijuhtide Liina, Maria, Lea, Kirke, Raine, Aeda, Antsu abiga kokku gaider Tiia Lillemaa, pildid valis ja kujunduse lõi kunstnik Triinu Sarv. Kohtumiseni gaidiradadel! Gdr Tiia Lillemaa

34 SIIT JA SEALT

Haara kohe oma märkmik ja tee 15.-19. juuli 2020 punaseks! Just sel ajal toimub EGL-i suurlaager

„KODU LÄVEL“, millega tähistame nii oma kodupaiga leidmist kui ka terve sajandi jagu tegutsemist. Selleks koguneme kõik juba 14. juulil Laose laagrialal, et enda pesapaik valmis sättida ja siis juba hoogsalt töötubades osaleda, lõkkeõhtuid nautida ning matkal seigelda. Registreerimine avaneb peatselt ning esimene, soodsaima regamise tähtaeg on 1. jaanuaril 2020. Lisainfot saad Facebookist „Suurlaager Kodu Lävel 2020“ ürituselt või www.gaidid.ee

Meistergaidid Noorel Meistril

-4. mail Tallinnas toimunud oskuste festival "Noor meister 2019" kutsus nooremaid ja vanemaid kalu kokku üle Eesti. Gaidioskusi olid tutvustamas Kirke ja Annabel. Mälu treeniti Kimi mängu läbi, kus tuli 30 sekundi jooksul laua peal leiduvast meelde jätta tikutopsist kuni gaidi kaelarätini. Kõige paremaks tulemuseks oli 22 asja 30st, kuigi see oli kahe inimese töö. Festivali alal sai tutvuda kutseliste lilleseadjate, mehhatroonikute, tislerite, pottseppade, juuksurite ja paljude teiste kutseõppeliste tegelastega. Toimusid kutsevõistlused ja sai aimu, milliseid ameteid on

Palju sulle meelde jääb? Eesti kutsekoolides võimalik õppida. Kui mõelda eluala valikule, siis tasub kaaluda kõiki võimalusi, nii kõrgkoole kui kutsekoole. Järgmisel aastal soovitame külastada kindlasti "Noor meister 2020". gdj Annabel Klein

Otsi kõik sõbrad kokku ja kohtume juba „Kodu lävel“!

SUUR GAIDIDE KOKKUTULEK 18.07.2020 Suurepärane võimalus kutsuda oma salk/rühm/lipkond taas kokku, koos lahedaid gaidilaagreid meenutada ja tänaste gaidide tegemistest aimu saada. Suure gaidide kokkutulek koos piduliku õhtusöögi ja suurlõkkega meie oma Laose laagrialal Raplamaal. Ära maga seda võimalust maha! PS. Kokkutulek saab teoks gaidide suurlaagri „Kodu lävel“ ajal, mis kestab 14.-19. juulil 2020. Kui soovi on, tule võta enda või sõprade lapsed kaasa ja laagerda koos meiega.

Foto: Kaire Jürgenson

SIIT JA SEALT 35

Üleskutse: gaidide oma raamat „Lood, mida rääkida“ ootab kaastöid ea sõber gaidlusest. Nagu juba aegade hämarusest teada, tähistavad gaidid järgmisel aastal ehk siis 2020. aastal „Eesti gaidlus 100” juubelit. Meil, gaididel on tõsine plaan juubeliks välja anda raamat „Lood, mida rääkida“, alustades ajaloolistest faktidest ja lõpetades trükimusta mitte just palju kannatavate lugudega. Ükskõik kui kaua sa olid või oled olnud gaidluses, ükskõik kas rühma lihtliikmena või juhi rollis, igal juhul on sinu panus gaidluse sajanda juubeli väärikaks tähistamiseks hindamatu. Ootame lugusid kohalike üksuste loomisest ja tegutse-

Esimene tähtaeg on 1. detsember 2019 misest. Kuidas alustasite, kes olid eestvedajad ja missugused tegevused teil olid. Ära unusta kirjutada ka mõnest meeldejäävast laagrist, matkast või tähtpäeva tähistamisest. Nii mõnelgi üksusel kujunesid välja oma traditsioonid ja rituaalid. Mõnel üksusel oli oma päevik. Kindlasti märgi ära, mis värvi kaelarätt teie üksusele sai valitud. Kui oli lipp, siis ehk on ka see veel alles. Otsi välja fotod. Fotodele saad juurde lisada, kus see on tehtud ja kes on pildil. Pilte vaadates võib meenuda nii mõndagi ...

Ja mis kõige tähtsam: pea meeles, et meie ise olemegi need inimesed, kes on teinud gaidluse ajalugu viimasel kolmekümnel aastal ja kelle mälestused just ongi – lood, mida rääkida!

Niisiis, tegutsema peab hakkama kohe, sest aeg on kiire kuluma. Täiendavat infot ajakava ja muude detailide kohta annab gdr Tiia Lillemaa. Kirjuta mulle tiia.lillemaa@ut.ee või helista 517 6596. Esimesi kaastöid ootame gaidlikuks emadepäevaks 1. detsembriks 2019. Vasakuga Gaiderid Tiia ja Lea

Fotod: Kirke Kalamats ja Ergo Veskilt

36 MEELELAHUTUS

s a k u b r i Gaidik l o o s i r Saa tus eale, mis juh Heida pilk p ati nöörid m m i taas tõ u k l, o so ri a Sa leida kaarest võis üles ja igast sukeldus riideid. Kes uhja ja millisesse k ale d mispidi en seelikud pähe, jalga või pihale tõmmati?!

Seekord oli peakassiiriks Maria Kirss.

Toimetus: Kaire Jürgenson Kirke Kalamats

Sandra särab stiilselt.

LE U LU RK NU Sügis siis kui linnas lombist hoidudes astusin hoopis suuremasse ja läksin märgade säärtega kooli manasin ette vapra näo siis kui päevad on hämarad ja ööd on pimedad päikesetõusu asendab lehepunane ja loojangut valgusfoori tuled siis kui mere peal ulguv tuul on tavalisest kiledam ja kargem ja see suve soojus ja rõõm tundub enneolevalt kaugel tean et tuule kätte jäämisel ja vihma käes, millega ei harju on mind hoidmas miski suurem kui sügiskülm – südamesoe, mis pakub kaitset ja varju. vgd Külli-Triin Laanet

Kostüüm otse New Yorgist.

Võis näha ka kõige ootamatu maid mod elle.

Kujundus Ruth Laasi

Toimetuse aadress: Tööstuse 48a, Tallinn 10416 kommunikatsioon@gaidid.ee www.gaidid.ee Trükikoda Pajo Suur tänu ka kõigile kirjutajatele ja pildistajatele!

Parimad leiud tulevad kuhjade põhjast.