Ristikheinaleht sügis 2022

Nr 2 (152), sügis 2022

ÕED SAGORID MEHHIKOST KANADASSE  UKRAINA LAPSED OTTI OTSIMAS  KES ON KURISTIKU GAIDID?  KODUTÜTRED JA NOORKOTKAD LAOSEL  LEEDU LAAGRI VÕLUD JA VALUD  PAUGUTAMINE VOLBRIÖÖL

Fotod: Kaire Jürgenson

2 SÜNDMUSED

Väsinud paraadil sammujad.

HEA LUGEJA!

S

ügis on saabunud suure hooga ja loodetavasti on koonduste hooaeg olnud juba meeleolukas. On ju hellakeste ja gaidide särasilmad need, mis gaidlust edasi viivad ja sügisel saab uus hooaeg ka gaidluses sellest särtsu sisse.

Kuidas on aga Sinuga, kallis gaidijuht? Kas sära on silmis alles või on iganädalaste koonduste planeerimine juba oma töö teinud? Vast süstib ka sinusse motivatsiooni ja tegutsemisindu see õhin, millega lapsed koondusele tulevad või naerud, mida üheskoos jagate.

Pea aga meeles! Sinu jaoks on olemas ka teised gaidijuhid, vanemgaidid ja juhatus. Iga suure ja väikse murega ootab sind toetus ja abi, pead ainult olema julge ja seda ise paluma.

Samuti oled Sa alati väga oodatud juhtidele mõeldud üritustele ja juhtide klubisse, kus oma muresid ja rõõme jagada.

Soovin algavaks talveks ja pimedaks ajaks kõikidele gaididele soojust, valgust ja südamega tuntavat tuge lähedaste ning sõprade poolt. Olge paid!

Usinad abilised töötoas.

Peatoimetaja

gdj Kaire Jürgenson

Millest küll see raamat räägib?

Korraldajad Jaanika, Reelika, Kristel.

SÜNDMUSED 3

Kuidas oli korraldada Jüripäeva laagrit?

Mustmiljon gaidi Jõgeval.

Selle kevade Jüripäeva laager oli Käsilaste teemaline. Vallutasime Jõgeva tänavad 22.-24. aprilliks ning umbes sajakesi marssisime paraadil, tunnustasime üksteise silmapaistvaid tegevusi, matkasime ja läbisime töötubasid nii lastele kui ka juhtidele.

N

üüd saad aga lugeda, mis arvasid Jüripäeva laagrist korraldajad ja laagris osalenud gaidijuht.

Korraldaja Jaanika Mina, Reelika Ruubel ja Kristel Lehtme olime selle aasta Jüripäeva laagri korraldajad. Meie vahva Minioni kolmik tekkis juba augustis gaidide suvepäevadel. Seal oli meil koos väga lõbus, tegime head tiimitööd ja moodustasime üheskoos väga hästi toimiva meeskonna. See jätkus ka Jüripäeva korraldades. Kuna minu laagrite ja suuremate ürituste korraldamise kogemused on peaaegu olematud, olen väga tänulik, et sain seda laagrit korraldada koos Kristeli ja Reelikaga, kelle kogemuste pagas on märkimisväärselt suurem.

Kui me tegime kolmekesi oma esimese Jüripäeva laagri korraldamise vestluse, siis mulle väga meeldis, kuidas meil koheselt tekkis ühine visioon, et selle aasta Jüripäev võiks tulla veidi teistsugusem kui varasemad laagrid. Me tundsime, et gaidid võiksid saada mitmepäevase matka ja looduses ööbimisega rohkem

sõbraks. See annaks neile eduelamuse, palju uusi praktilisi oskusi ning tõuke selleni, et minna tulevikus ka ise oma salgaga pikemale matkale. Öömatkaga seonduv jäi kokkuleppeliselt rohkem minu vastutusalaks. See siis hõlmas matkakaardi tegemist, matkapunktide väljamõtlemist, mehitatud punktidesse inimeste leidmist jms.

Mis mulle meie koostöö juures meeldis ja mida ma tagasi vaadates väga hindan, on see, et meil, korraldajatel, olid kõigil küll omad ülesanded, aga toetasime üksteist. Proovisime koos leida parimaid lahendusi ja kuigi oli ka magamata öid, ei tundnud ma end kordagi korraldamises üksi – me kõik olime hingega asja juures.

Korraldaja Kristel Et kõik ausalt ära rääkida, siis peab ikka alustama algusest. Mullustel suverõõmudel sai Marki üllatatud lubadusega korraldada tema eest üks sündmus. Käidud, nähtud ja tehtud mitmeid sündmusi, aga need ei ole kunagi ainult sündmus ise. Nii ka jüripäev ei olnud ainult jüripäev või jüripäeva laager ainult üks laager.

Varastest mõttetalgutest hakkasid ridamisi vormuma ideed ja teod. Hea koht, vaheldus, asjalikkus. Ma alati imestan, kuidas jagub peale meie, gaidide, veel mõnusas mõttes segaseid, kes meie ideedega kaasa tulevad. Arvestades Virtuse suurust, tekitati meie laagrile mõnus pesa.

Naiskodukaitse naised koos perega tegid laagrilistele nii kontrollpunkti, kui aitasid

öösel köetavad telgid püstitada. Jõgeva Raamatukogu oli abivalmis ning lubas seal läbi viia meie enda Elavat Raamatukogu.

Oleme tänulikud kõikidele, kes meid jüripäeva laagri korraldamises aitasid.

Juht Kaire Selle aasta jüripäev oli tõesti täitsa teistmoodi! Ei olnud klassides ööbimist, ei olnud tavapärast matka, kuid selle asemel oli vingelt suur saal, kus lapsed kui silgud reas ja hästi planeeritud ning teostatud üleöömatk vanematele ja skautidega koostöös matk noorematele. Lisaks oli palju elamusterohkeid töötubasid, näiteks Elav Raamatukogu, Playbox jahmatavalt omapäraste etteastete ja žüriiga ning ülimõnus meditatsioonihetk laagris viibivatele juhtidele.

Juhina tundsin Jüripäeval, et ka mulle oli võimaldatud piisavalt vaba aega ja ma pidin vaid loetud kordadel muretsema, kas kõiki lapsi ikka suudetakse ohjata.

Ometigi sujus kõik hästi ning ka minu salga lapsed olid laagriga ülirahul.

Ka tunnustamised olid väga hästi korraldatud. Ma ei mäleta, millal viimati märke rinda panime niivõrd pidulikus ja uhkes õhustikus ja oli ikka eriline tunne küll! Paraad oli paraja pikkusega ning tõmbas Jõgeva tänavatel liikuvate inimeste tähelepanu ja kaasa elama.

Kõik jäid rahule ja korraldajad olid ülitublid! ngdr Jaanika Parm, ngdr Kristel Lehtme ja gdj Kaire Jürgenson

4 SÜNDMUSED

Volbriöö TEOORIA JA PRAKTIKA Volbriööle saabusime tuttavale Tagametsa laagrialale. Esimene ülesanne algas juba väravas, kui igaüks pidi üles otsima enda nimega sildi, mille taga oli ka kutse motivatsioonipäevadele.

S

Aega võttis, aga asja sai.

ellega ülesanded küll ajutiselt lõppesid, sest sai end toiduga kostitada. Vorstikesed, salat, liha ja ketšup – suvehõng oli juba toidus. Kõht sai täis ja hakkasime juba laisaks muutuma, kui korraldajad meile veel tegevust leidsid. Pidime bingolehelt uurima ruudukesi inimeste kirjeldusega ning siis leidma vastava inimese, kes sellega klapiks. Näiteks: “kes on nõelameister”, “kellel on 4 venda” ja “kes on käinud Usbekistanis”. Peale seda läks üritus korralikumalt käima ja hakkasime erinevate gaidiseaduste järgi harjutusi läbi viima.

Olles üksteisega põhjalikult tutvunud, saime ka natukene rohkem trenni harrastada. Pidime moodustama meeskonnad ja mängima teatevõistlust riiete selga panemisega. Kõigepealt jookseb üks tiimiliige riidekorvi juurde, haarab eseme, paneb endale selga ja jookseb meeskonna juurde tagasi, kes pidi seejärel aitama tal selle riideeseme seljast ja järgmise õnneliku jooksja selga. Kes oli targem, viskas endale kampsuni nagu salli kaela, kuid mõni hakkas ka iga kord särki uuesti selga panema ning pükse pükste peale. Veel ühe ülesandena aeti meid korraga ühe suure teki peale ja anti ülesandeks tekk teistpidi keerata ilma, et ise maha astuks. Kui üksteist kukile võtsime ja kikivarvul baleriini samme harjutasime, saime teki ka ümber keeratud. Selle tulemusel meid õnnitleti, volditi tekk poole väiksemaks ja kästi uuesti sama asja teha. Saime ka teist korda

Fotod: Kaire Jürgenson, Kirke Kalamats

SÜNDMUSED 5

Palju õhinat ja veidi hirmu.

Kõige stiilsemad gaidid.

Tiimitöö harjutamine teeb tiimimängijaks.

Vaata, et näpu pihta ei löö!

imeliselt hakkama. Järgmiseks ülesandeks tuli pime-arvamine, kus pidi pistma käe pimedasse kasti ja kobama ning oma meeskonnaga arutama, mis see ese küll olla võis. Õnneks olime mina ja Karina Tigeri poe veteranid ja mängu korraldaja oli õnnetult kõik esemed sealt hankinud, nii et enamus esemeid olid meile tuttavad ja mäng oli väga lihtne.

Tundsime ära nii keerulise kujuga pastakad, kummastava joonlaua, kui ka koera piiksulelu. Olime võitjad!

Kui olime "kuivtrenni" lõpetanud, oli aeg päris praktikaks. Meid juhatati saladuslikult teisele poole jõge, kus lebasid metsavärvides tunked ja püssid. Oli aeg mängida paintballi! Kes ei tea, siis reeglid on lihtsad: kui saad värvi täis kuuliga pihta, oled

mängust väljas ja oled värvine, aga kui saad teistele rohkem pihta kui nemad sulle, oled võitnud! Saime proovida erinevaid mänge ja ka algsed mitte nii entusiastlikud osalejad muutusid lõpuks üsna võistlushimuliseks. Kiiver ja püss olid üsna rasked ning tunkedes jooksmine võttis üsna võhmale, ent võistlushimu tekitas ikkagi ootamatu energialaengu ning veel viimasegi mängu ajal oli jaksu joosta. Mängud mängitud, värviseks saadud, metsas mütatud ja üksteisega tutvutud, sai suunduda magusale saunaõhtule, kust muidugi ei puudunud ka hiliskevadises soojas vees suplemine ja saunas praadimine. Volber oli edukalt tähistatud! gdj Mirelle Paap

6 SÜNDMUSED See aasta on käinud usin Laose äriplaani tegemine nagu teist juba mõnedki ilmselt kuulnud on. Äriplaan sai loodud omatulu teenimise eesmärgina, et anda nii laagrialale kui EGLile kestlikumaid alternatiive majanduslikult püsima jäämiseks. õik sai alguse, kui veel värskelt tegevjuhi ametiga kohanedes nägin Kodanikuühenduste kutset kandideerida rahataotluse vooru, mis aitaks ette valmistada kas arengukava või hoopis äriplaani omatulu teenimiseks. Koheselt sähvatas peas mõte meie armsast laagrialast, kus kõik jõudumööda üritame toimetada, kuid pikaajalisemaks arendamiseks oleks vaja strateegilisemat plaani. Mõeldud, tehtud – võtsin kohe ühendust laagriala juhi Mariaga ja panime pead kokku ning leidsime, et äriplaani koostamine võib laagriala mõtestamisele palju kaasa aidata. Pidasime nõu nii Raplamaa ekspertidega kui ka Mervi Raudsaarega, kes on suurte kogemustega nii gaidluses kui ka ettevõtluses. Nii saigi taotlus teele saadetud ja varsti saime teada, et meie äriplaani koostamist toetatakse täismahus.

Nüüd aga pidi tegutsema hakkama! Nii oligi meie kevad ja suvi väga tihedalt sisustatud kokkusaamiste ja virtuaalsete miitingutega.

Kõige suurem abi oli esiteks meile arengueksperdiks tulnud Mervist, kes õpetas selgeks põhitõed äriplaanist ja selle osadest. Polnud ju kumbki meist Mariaga enne sellist asja teinud ja panime kõik õpetussõnad kõrva taha.

Teiseks oluliseks abiks oli Mõttetalgute üritus, mida projekti raames tegime, ning kus kogusime sisendit äriplaani põhilise sisu jaoks. See toimus 10.-11.juunil Laose laagrialal ja sellele eelnes esmalt hiiglasliku Raplamaa kohalike ettevõtete ja ühingute tabeli koostamine ning seejärel kibekiire kutsete

K

Fotod: Kaire Jürgenson, Ragne Kangro

Laose äriplaan ja Mõttetalgud

Laosel maitseb kõik alati paremini.

edastamine. Nimelt soovisime oma üritusele lisaks meie organisatsiooni liikmetele kaasata ka inimesi väljastpoolt, kes oskaks anda ideid ja erinevaid vaatenurki, lähtudes kohalikest probleemidest. Kutsutud ja läbi helistatud sai vähemalt 50 erinevat kohta, kooli, ühingut ning siinkohal tahan tänada ka Maria Soraineni moraalse toe ja ka helistamisel abi eest.

Mõttetalgutele tuli lõpuks kolm organisatsioonivälist külalist Muinsuskaitseametist, Sillaotsa muuseumist ja Raplamaa Omavalitsuse Liidust terviseedendaja. Kokku osales üritusel kahe päeva peale kokku 18 inimest ning enne saime väärtuslikke ideid ka gaider-

SÜNDMUSED 7

Kibekiire tutvumisring.

kogu poolt tehtud ideekorjest.

Sisendi saamiseks kasutasime Avatud Ruumi meetodit, mille läbiviimise võttis enda peale Maria Bulak, ning hindasime, et meetod toimis päris hästi. Arutelude käigus tekkis 12 ideed, mida arutati kolmes grupis idee väljakäija eestvedamisel rotatsioonis kuni kõik pakutud ideed olid lahti räägitud. Lõpuks sai iga idee poolt hääletada. Ideede üle arutlemisel selgus, et paljude teemadega on kokkupuutekohti ja ühiseid tulevikusuundi.

Kuigi kõige rohkem punkte said suvekontserdite, majutuskoha, looduskooli ja noortevahetuse mõtted, siis teemade kitsendamisel arvestati realistlikke hetkevõimalusi.

Lõpuks tehti kolm gruppi, kes said ülesandeks oma teemasid edasi arendada ja katsetada sihtrühma peal: ● Laose laagriala kui renditav koht ürituste ja laagrite korraldamiseks ● Laose laagriala kui majutusteenust pakkuv koht ● Laose laagriala kui koolituspakette pakkuv koht Nendest kolmest teenusest saigi äriplaani tuum ja tulevikus arendame neid edasi, sest koostasime plaani 5 aasta peale. Näiteks esimesel aastal on kavas pakkuda Laose laagrialal majutusteenust glämpingutelkides, rippvoodites jne.

Samuti on meil välja arendatud lõkketoitude koolitus, loodustundja koolitus ja mockteil and paint ehk rüüpa ja maali

päevak. Laagriala aga rendime välja kunstikoolidele oma kunstilaagrite korraldamiseks.

Teenuste pakkumiseks luuakse liikmetele võimalus võtta suvel nädalapikkuseid töö-ampse Laose laagrialal haldaja/valvurina, mis on tasustatud ja tagavad ala korrashoiu.

Selleks, et äriplaan päriselt käima saada, taotlesime raha esmasteks investeeringuteks Kodanikuühenduste Arengu-

Laagriala juht Maria tegemas sissejuhatust.

Projekti eestvedajad Maria ja Ragne. hüppe põhivoorust. Nüüd tuleb vaid oodata, mis on nende otsus. Vaatamata sellele oli projekti tegemine väga kasu-

lik, kuna pani mõtlema Laose laagriala kontseptsiooni ja tuleviku peale. Samuti nägime kui potentsiaalikas ja väärtuslik

see koht on, andes võimaluse korraldada väga mitmenäolisi üritusi ja tegevusi. ngdr Ragne Kangro

8 SÜNDMUSED

Fotod: Kaire Jürgenson, Kirke Kalamats

Mitut vabatahtlikku o n

SUVELAAGER

Keset juulikuu leitsakut toimus Laose laagrialal suur gaidide suvelaager, kus seekord oli teemaks väliseestlaste poolt välja arendatud programm “Otsi Otti!”. See käsitles ellujäämisõpetust lastele, kes on metsas ära eksinud, ning selleks koolitati ka grupijuhte teemas pädevad olema.

Suur perekond Oti otsijaid.

L

Kristjan demonstreerib, kuidas saab sädet tekitada.

aagri jooksul said lapsed selgeks kolm kuldreeglit, kuidas tegutseda, kui oled eksinud: 1. Sõpra puud kallista!

2. Ole kuuldav ja nähtav!

3. Hoia sooja!

Otsi Otti! laager toimus Laose laagrialal 30. juunist 3. juulini. Lastel oli põnev ja lõbus laager. Loodan, et teadmine, et enda isoleerimine maapinnast on vajalik, sai lastele ka selgeks. Ideena edaspidiseks võtsin kaasa teadmise, et istumisalused on vajalik laagri- ja matkavarustuse osa. Päästeteki (termoteki) kasutamist peaks aga nii grupijuhtidele kui lastele veelkord näitama ja läbi proovima. Sain aru, et see osa jäi vist poolikuks, kui nägin, et mõned grupid teki päris riba-

deks tegid… tuleb teha vigade parandus. Sooja hoidmist võiks meelde tuletada ka mõnes talvises tegevuses, näiteks Heade Mõtete Päeva laagris.

Kummardus ja suur tänu kõigile 17-le grupijuhile, kes programmi aitasid läbi viia: Maria Bulak, Sirli Staub, Maria Kirss, Kristel Lehtme, Kaire Koronen, Hugo-Dominik Koronen, Mark Bulak, Karina Prants, Marke Lilleõis, Maribel-Angel Nelke, Marili Lilleõis, Ragne Kangro, Paula Lepparu, Diandra Kallaste, Diana Pajula, Madli Kaljo, Johannes-Rudolf Kits.

Laager oli lühike ja programm tihe Laager oli liiga lühike ja programm lühikese laagri jaoks pisut liiga tihe, eriti grupijuhtidele:

SÜNDMUSED 9

Fotod: Kaire Jürgenson, Kirke Kalamats

o n vaja, et otsida Otti?

Meie suvelaagri sponsorid, toetajad ja koostööpartnerid Sponsorid ● FARMI ● EESTI PAGAR Toetajad: ● Bambona ● Rõngu Mahl ● Chemi-Pharma ● Tartu Mill ● Nõo Lihatööstus ● Lipuvabrik ● Kinkston ● Tartu Ülikooli multimeedia talitus ● Värska Vesi

Igal rühmal oli oma värvi nokamüts.

Pannkoogid kogu laagrile. ● Grupijuhtidele jäi taastumiseks vähe aega. ● Laagri ehitamiseks ja kaunistamiseks jäi vähe aega. ● Orienteerumise algõpet oleks võinud kõik saada. ● Ujuma mineku ja tegevusväljade päeva oleks pidanud rohkem läbi mõtlema ja jooksumängud enne ujumist oleks pidanud vahetama rahulikuma tegevuse vastu. ● Eraldi aega laagrilaulu õppimiseks ja laagrimärgi õmblemiseks vormile ei olnud. ● Gaidipood leidis oma koha ajakavas, kuigi seda algselt seal ei olnud.

Juhtide puudus pani kolme grupijuhti täitma lisaks alllaagri juhi rolli – see pani neile topeltkoormuse, mis ei olnud õige ega hea.

Laagri programmijuhi Siim

Kirsikarude rühm

peale lubaduste

Lillemaa abiga jõudsid kõik lapsed ja juhid õigeks ajaks tegevustesse ning neil polnud aega igavust tunda. Infojuht Sirli Staub aitas kokku panna infokirjad laagri eel ning jagas juhtidele infot laagri ajal.

Gaidilaagri teevad eriliseks lõkkeõhtud, heateod ja sõbrad Lõkkeõhtud olid toredad. Mul on väga hea meel, et meie gaidijuhid julgesid võtta lõkkejuhi rolli. Kristel Lehtme sai suurepäraselt hakkama avalõkkega ning Kirke Kalamats viis läbi meeleoluka lõpulõkke. Mulle meeldis laulmine ilma kitarrisaateta ja ka gaidide hümn igal hommikul tuli kenasti välja ilma salvestatud helita. Lisaks suurlõketele kaasasid all-laagrite juhid

andmist.

oma lõkkeõhtute läbiviimiseks ka gaidlusest eemal olnud gaidijuhte – Liannet ja Paulat, see meeldis mulle väga.

Laagriala koristamine üks tund päevas ja kõik laagrilised korraga konkreetsete töödega oli hea mõte – kõik laagrilised andsid jõukohase panuse.

All-laagrite juhid Tiina Liiv, Kaire Koronen, Kristel Lehtme ja Maria Kirss said kogu laagri vältel päris kõva mahvi. Samas meeldis mulle näha kõrvuti kogemustega tegijaid ja noori juhte (Hugo, Johannes, Diana, Markus) – loodetavasti on mõni neist noortest peatselt juhtide rivi täiendamas.

Järgmine kord jagaksin aga igale juhile ainult ühe rolli – valigu, kas ta on all-laagrijuht või tegevuse läbiviija.

Koostööpartnerid: ● Kuukulgur MTÜ – laagrisärgid ● Horeca ● Kalevi Kommipood ● COOP ● Kaitseliidu Rapla Malev ● CRAMO (Rapla) ● Kingitare ● OKOK Vabaajakeskus ● Parvemajad ● Pajo trükikoda Laagri meeskond: ● Laagri juht – Tiia Lillemaa ● Programmijuht – Siim Lillemaa ● Tehnilise meeskonna juht – Tiit Lillemaa ● All-laagrite juhid: Kristel Lehtme, Maria Kirss, Kaire Koronen, Tiina Liiv ● Laagrimärgi kujundaja: Triinu Sarv ● Laagrilaulu autor: Veeda Kala ● Laagriraamatu kujundaja: Kristina Kasvandik

10 SÜNDMUSED

Tere tulemast uued hellakesed-hundud ja gaidid!

SUVELAAGER

Kõht oli täis, tuju hea ja turvalisus tagatud Laagri köök tegi oma tööd hästi. Kõhud olid kõigil täis, toit oli maitsev ja valmis õigel ajal. Vaheldusrikka menüü koostas Raine Lahtvee ja söögi keetis valmis Aira Laul koos Tarmo Oidekivi, Riina Tartu, Harald Pajumäe, Mai Oidekivi ja Lisbet Kotkasega. Sel korral tegelesin ise ka toiduainete tellimisega. Järgmistele laagrijuhtidele soovitan soojalt see töö jätta laagri kokale.

Turvalisuse tagas väga toimekas tehniline toimkond Tiit Lillemaa juhtimisel. Kristjan Kruus, Kaur Karp, Elvar Reiser ja Terje Karp aitasid kõikjal, kus vaja – söökla ehitamisel ja köögis, nii vee all kui vee peal, hommikul, õhtul ja öösel.

Esmaabi oli nii telefoni teel kui kohapeal andmas Evi Gulbis.

Kõik gaidisõbrad panid õla alla Mulle meeldis, et suutsin ära kasutada kõikide laagrisse saabunud täiskasvanute abikäed.

Reelika Ruubeli juhatusel tegi liputoimkond väga head tööd. Hommikuvõimlemise tegid meeleolukaks Madli Kaljo ja Kirke Kalamats. Terje Karp ja Tiit Lillemaa hoolitsesid selle eest, et nii laagrijuht kui grupijuhid mõnel varahommikul rabajärves ujuda saaksid.

Kaire Jürgenson koos Mark Bulaki ja Kirke Kalamatsiga panid üles ning korjasid kokku vaikuse raja. Mulle meeldis see

mõttepaus enne tõotuste-lubaduste andmist. Mark sai hästi hakkama tõotuste tseremoonia juhtimisega ning Leho Jõeorg tegi sellest vahva klipi.

Lea Koronen tuli appi pühapäeva hommikul pannkooke küpsetama. Elo Sagor aitas nokamütside tellimise ja kaubaveoga laagriplatsile.

Grupijuhtide koolitust aitasid läbi viia Kristjan Kruus, Mihkel Ivanov, Kristjan Pütsep ja Tiia Lillemaa. Karin Pai tuli lastele orienteerumist õpetama ja Jaan Kangro õpetas sõlmi ja köidiseid.

Asso Kommeri tehtud Oti rada oli äge ja õpitut kinnistav lisategevus! Asso poolt läbi viidud murunärimise jalutuskäik varahommikul enne äratust oli hea lisaboonus juhtidele.

Vaido Lillemaa õpetas sõlmi ja köidiseid ning oli nii nõu kui jõuga laagrijuhile toeks kogu laagri korraldamisel algusest lõpuni.

Laagrijuhina tänan kõiki laagrilisi ja kaasa aitajaid!

Tänan!

Tänan! Tänan!

Nüüd jääb teie hooleks, et õpitud tarkusi aeg-ajalt meelde tuletada ning teistelegi edasi anda.

Vanasõna, et Sa õpid nädalaga laagris rohkem kui terve talvega tubases tegevuses, pidas taas paika. gdr Tiia Lillemaa

Laose kurikuulus päikeseloojang.

Kristjani eriline tänusärk gaididelt.

Leleki grupijuhid Ragne ja Paula

SÜNDMUSED 11

Leleki Otti otsimas eadsin juba ammu, et tahan suvelaagris osaleda, üllatuseks sai aga see, missugust rolli kohapeal mängin. Nimelt oli juba mõnda aega juttu sellest, kuidas saaksime Ukraina jaoks oma panuse ja toetuse anda. Maria Bulak, kes siiani tublisti Ukraina perede abistamisega tegeleb, andis teada, et saaks laagrisse organiseerida Ukraina lapsi ja meil on enda poolt vaid vaja vene keelt kõnelevat juhti. Loomulikult liikusid minu mõtted kohe sellele, et võiks ju ennast välja pakkuda, kuna vene keelt oskan, samas tundsin meeletut vastutust ja näris ka väike kartusepisik, et kas saan ikka üksi nendega hakkama. Siis aga meenusid mõned sügavad vestlused vahetult peale sõja puhkemist Kuristiku lipkonna algataja Paulaga, kus olime mõlemad tundnud, et on vaja just noortele keskenduda ja neile häid kogemusi pakkuda.

Paulaga suvelaagri mõttest rääkides oligi ta nõus minuga koos Ukraina laste rühma vedama.

Leppisime kokku, et mina osalen grupijuhi koolitustel ja panen kõrva taha programmi põhitõed ning tema aitab seda lasteni toimetada ning tõlkida.

Grupijuhi koolitus oli väga asjalik ja tore ning instruktorid väga pädevad, sai meelde tuletatud vanu teadmisi ellujäämisest ja sai ka mõned uued faktid lisaks. Laagrisse tulin juba päev varem. Tagantjärgi ütleks, et varem kohaletulemine aitas ka selle meeletu 30-kraadise kuumusega natuke paremini harjuda ning ette valmistuda.

Järgmisel päeval hakkasid sisse voolama kõik laagrilised ja laagriala täitus müra ja elevusega. Olin end lubanud ka registeerimislauda osalejaid vastu võtma, nii et sagimist ja jooksmist oli palju. Lõpuks saime tutvuda esmakordselt ka meie hoole alla usaldatud 7 Ukraina

T

Fotod: Ragne Kangro

ehk seiklused Ukraina lastega suvelaagris

Eeskujulik onn, et hoida metsas sooja.

Eesti metsa võlusid avastamas. lapsega, kellest kõige noorem oli 11 ja kõige vanem 15 ning oli nii poisse kui tüdrukuid.

Lapsed olid pärit Eesti eri paigust ja üksteist eriti ei teadnud, seega pidime kõik üksteisega tutvuma. Kui olime kõik nimed teada saanud ja ennast tutvustanud, asusime mõtlema oma rühmale nime. Lõpuks otsustasime,

et meist saavad Leleki (леле́ки) ehk Kured ukraina keeles ja nii mõnigi kord võis laagri peal kurgede huikeid kuulda.

Kõige suurem väljakutse ja palju kannatust nõudev tegevus oli proovida tõlkida kogu laagriprogamm ja legend vene keelde. Päris tugevalt andis tunda, et nad ei teadnud gaidlusest või meie traditsioonidest eriti midagi. See pani mõtlema, kui palju on liigutusi ja asju, mis on meile kõigile juba iseeenesest mõistetavad. Aga nagu gaididele kohane, oskasime olla paindlikud ja uue olukorraga kohaneda ning jätsime ära need tegevused, mis lastele tundusid täiesti ebahuvitavad. Kogu programm oli ka väga tihe ja kui nägime, et nad ikkagi väga ära väsivad, võtsime rahulikumalt, kuna ei tahtnud lapsi kohe esimese laagrikogemusega traumeerida. Olime üllatunud, et neile väga meeldis hoopis laagriehitisi teha ja hea meelega kuulasid nad meie õpetusi köidiste kohta. Ma arvan, et meie all-laager sai just tänu tublidele

Ukraina lastele palju vahvaid ja kasulikke täiendusi!

Kõige rohkem meeldis lastele onni ehitamine (Asso korraldatud märkamisrada) ja loomulikult ujumine, kus tee peal saime ka koos juttu puhuda.

Vahva oli ka see, et natuke proovisid nad ka meie gaididega suhelda, kuigi kumbki teise keelt ei rääkinud. Kohati märkasime Paulaga, et ühiskogunemistel oli neil tegelikult igav, sest raske oli aru saada, millest räägiti, kuigi proovisime tõlkida nii palju, kui suutsime.

See võiks tulevikuks olla mõttekoht, et kui meil on teist keelt kõnelevaid inimesi, siis leida ka neile mingi ühisprogrammi osa.

Grupijuhtide koolitusel räägiti meile, et meeskonnas tekib mingil hetkel konfliktifaas.

Meie grupis toimus see juba teisel päeval, kui poiste vahel tekkis väike kähmlus ja ka kellegi magamiskott sai veega kastetud. Nagu lastele kohane, olid järgmiseks päevaks suuremad draamad unustatud ja tehti tegevusi koos. Ja nagu ikka, leidus ka meie grupis neid, kes jonnakalt ei tahtnud asju kaasa teha, kuid lõpuks saime ka nende lastega ühele joonele.

Leian, et kõige positiivsem oli, et nii mõnigi lastest küsis meilt laagri lõpus, et millal siis järgmine laager tuleb. See ehk on kõige suurem tänu, mida saab vastu võtta, kui lapsed on lõpuks oma kogemusega rahul.

Selline teises keeles grupi juhtimine ja vedamine oli ausalt öeldes päris stressirohke kogemus, kuid olen taevani tänulik Paulale, ilma kelleta ei oleks see kõik kuidagi võimalik olnud! Usun, et meie mõlema südamed on samuti natuke kergemad, et saime anda omalt poolt väikese panuse Ukraina noortele teadmiste ja kogemusepagasi suurendamiseks keset keerulisi aegu. ngdr Ragne Kangro

12 SÜNDMUSED

Noortekogu suvine koosviibimine Õdus õhtu ja uus päev

3.-5. augustil toimus Tagametsas noortekogu suvine koosviibimine, kus saime kõik kokku, et veeta üksteise seltsis üks mõnus paaripäevane olemine.

Et seda kõike korraldada, oli vaja kõigepealt välja valida kuupäevad, mis suuremale seltskonnale sobilikud oleksid. Siis muidugi tegin valmis regamislehe, kuhu osalejad end kirja panid, et oleks hea ülevaade sellest, kes mis transpordiga kohale saaks tulla ning kui suure söögikogusega arvestama peaks. Seejärel mõtlesin välja mõningad tegevused, mida saaks koos läbi viia võimalikult väikese rahasummaga.

Ning muidugi ei saa puududa ühest menukast koosviibimisest vana hea tünnisaun, seega tellisin ka selle kohale.

Õhtul saime kõik koos tünnis mõnuleda, snäkke süüa ja rääkida oma suvistest tegemistest. Teisel päeval peale hommikusööki hakkasime oma tegevustega pihta. Kavas oli minu isa väljamõeldud viktoriin ja mäng “Tunne oma koduaeda”, kus sidusime ühel inimesel kordamööda silmad kinni, keerutasime teda mõned ringid ja andsime ülesandeks leida üles üks konkreetne koht, kuhu ta peab viie minuti jooksul kohale jõudma. See ülesanne osutus keerulisemaks kui arvata oli. Kes kõndis laudade vahele, kes metsa okste vahele kinni ja mõni isegi peaaegu vette. Pärast läksime kõik koos tuppa, et valmistada maitsvaid tortillasid. Kõhud kõigil täis, asusime järgmise tegevuse juurde.

Raskused stardijoonel

Viimased tegevused ja kojuminek

E

Grete, Kirke ja Mark tünnisauna ootuses.

Fotod: Kaire Jürgenson

Kui osalejad olid esimeseks õhtuks kohale jõudnud, hakkasime ettevalmistustega pihta.

Jagasime ära rollid, kes tegeleb grillimise ja söögi valmistamisega ning kes aitab tünnisauna vett lasta ja seda kütta. Ainuke häda oli tünni veega täitmine, sest me ei leidnud alguses üles pikka voolikut. Margil tuli hiilgav idee teipida kokku lühema vooliku ots tolmuimeja pika toruga. Kuna tünn oli juba kinni paigaldatud, ei saanud me seda ka lähemale nihutada, et vett sisse lasta. Nagu arvata oli, ei tulnud isetehtud voolikust midagi välja, sest kohe, kui kraani lahti keerasime, hüppas toidukile toru otsast lahti ja vesi ei jõudnud õigesse kohta kohale. Õnneks pika otsimise peale tuli välja ka pikem voolik, millega sai probleem lahendatud.

Tõeline luksusspaa metsas.

Ostsin poest kuus erineva margiga Coca-Colat ning valasin need kõik sarnastesse topsidesse. Teised pidid neid maitsma ja arvama, mis colaga on tegu. Ka isegi kõige kogenumad Coca-Cola joojad pakkusid kõik maitsed valesti. Võitjaks osutus Sirli, kes pakkus kõik õigesti. Sellest eksperimendist tegime järelduse, et kõige odavam Rimi cola oli kõige parema maitsega. Õhtul tegime veel sauna ja käisime põlveni ulatuvas vees ujumas. Järgmisel hommikul pakkisime asjad kokku, tegime ära kurikuulsa söögi jagamise oksjoni järele jäänud snäkkidest ning liikusime kõik rõõmsalt oma kodude poole. Järgmise noortekogu ürituseni! vgd Grete Kolk

SÜNDMUSED 13 Mõnulejad triivivad jõel.

Fotod: Kaire Jürgen son

Paneme pead kokku!

Nõupäevad parve peal Sel aastal korraldas juhatus Nõupäevad Raplamaal parve peal. Asukoht oli väga lähedal Laosele, seega paljudel oli juba tuttav tee kohale tulla.

ui kohale jõudsin, tervitas mind rõõmsalt Ragne ning tutvustas parve. Õhtusöögiks saime nämmat liha koos kartuli ja salatiga. Õige pea kogunesid ka teised toredad gaidid ning saime nõupäevadega alustada!

Jutuajamise kõrvale olid paljud toonud ka imehäid kooke, mida hea meelega snäkiti.

Esmalt rääkisime sellest, kas üritustele tasub kohale tulla. Kõik olid ühel nõul, et ikka tasub ja üritustele meelitab inimesi kohale eelkõige komm – olgu see siis mõni huvitav

K

koolitus või põnev asukoht.

Otsustati motivatsioonipäevad järgmisel aastal lükata augustikuusse, et uueks koonduste hooajaks oleks kõikidel juhtidel motivatsioon laes. Rääkisime ka sellest, mida kõike liikmeskonna koordinaator tegema peaks ja jõudsime järeldusele, et Kirke on üks imeloom. Tegevusi oli rohkem, kui üks täiskohaga töötav inimene jõuaks vabatahtlikuna teha. Õhtu lõpuks oli saun juba kuumaks köetud ning väsinud peadega gaidid lasti lõõgastuma.

Järgmisel hommikul tervitas kõiki väga soojalt päike,

mis pea igast aknast sisse piilus. Kuna pannkookide tegemine ei sujunud kõige paremini, pidime hommikusöögiks leppima igaüks vaid ühe pannkoogiga ning snäkkidega eelmisest päevast. Pole lugu, igaühele jätkus natukene ning alustasime aruteludega.

Hakkasime pihta tegevuskava ja koolituskavaga uueks aastaks. Panime paika, kes hakkab millist üritust korraldama. Vaadati ka lähitulevikku aastasse 2024, mil toimub Roverway Norras, ja aastasse 2026, mil toimub Baltic Jamboree Eestis.

Pärast tegevuskava paneeli pidin ma nõupäevadelt hetkeks eemalduma, kuid juhatus tutvustas lahkuvaid liikmeid, ametikohti ning vastati küsimusele juhatuse töö kohta.

Pandi täpsemalt paika ka Laose laagriala äriplaan, mille kallal kõik tublisti töötasid. Järgnes arutelu järgukava kohta: mis on aegunud ja vajab uuendamist, mis on nii aegunud, et ei ole mõtet sisse jätta, ning mis sobib sinna nagu valatult. Kõik arutatud mõtted ja ideed saadeti Margile, kes on juba koostanud järgukava töögrupi. Töögrupiga liitumiseks kirjuta Margile, et saaksid kõik oma mõtted ja ideed välja käia.

Meie arutelud venisid pikale ja oli juba aeg minna parvematkale mööda Vigala jõge. Tragid gaidid tegid kaasa snäkke, matkajuht eraldas matkaparve põhimajast ning matk algas. Kaire tõstatas probleemi – mida teha Ristikheinalehega. Kahjuks on hinnad tõusnud kõikjal ning

Ristikheinalehe väljaandmine on eelarvest juba väljas. Kirja tuli panna kõik ideed: kas üldse on tarvis gaidide ajakirja, kuidas jätkata väljaandmist ning mis viisil lisarahastust leida. Kui jõudsime matkalt tagasi, siis ootas meid soe saun. Julgemad hüppasid ka jahutuseks külma jõevette.

Järgmisel päeval pärast hommikusööki kogunesid kogud ning arutasid endale aktuaalseid teemasid. Ma pole veel nii suureks kasvanud, seega mina ühinesin noortekogu aruteluga. Rääkisime sellest, kuidas noortekogu elavdada ning meie sihtidest edaspidiseks. Sai palju nalja ja väga mõnus oli päikese käes pikutades kohvi juua ning arutada noortekogu edasisi plaane. Nõupäevade viimaseks teemaks oli EGLi kodukord ning arengukava. Täpselt nii nagu järgukava on uuendatud viimati 10 aastat tagasi, on EGLi kodukord ja arengukava aastast 2010. Arutasime, millised lisad on vajalikud, millised on vaja uuendada ja millised tuleks välja praakida ning tööd sellega jätkavad juhatus ning gaiderkogu.

Et vahvale nädalavahetusele joon alla tõmmata, kogunesime kõik väikesele pikutamisparvele, kus sõprusringi saatel jätsime kõigiga hüvasti.

Ma ei ole kindel, kuidas teistel, aga minul oli väga vahva nädalavahetus. Ma ei olnud ammu käinud gaidiüritustel, seega oli tore vanu ja nooremaid nägusid näha ning tunda koos gaidluse võlu. vgd Liina Sõrmus

14 KOOLITUS

Fotod: Kaire Jürgenson

Kevadine looduskoolit u

Võimas onn võimsale perekonnale.

2.-3. aprillil kogunesime Raplamaal Preeriakojas looduskoolitusele. Kui Nõost kohale jõudsime, olid teised juba esimesel metsatiirul teadmisi kogumas ja saime sellel ajal niisama ringi vaadata ning kohaga tutvuda.

L

õunasöök algas, kui kõik tagasi jõudsid ja oli aeg uuteks tegevusteks. Selleks jagasime end kaheks rühmaks ning meie rühm alustas erinevate indiaanimängudega. Need toimusid kahes meeskonnas

ning ülesandeks oli kaitsta enda rühma sümbolit, milleks olid looma sarved.

Kõigepealt saime heita kirvest pakku, mis nägi peale vaadates palju lihtsam välja kui ise proovides, ja mitmel korral pääses kirves napilt kõrval asuva jõe põhja uppumisest. Järgmiseks oli täpsusvise, kus pidi kuule riide sisse tehtud aukudesse saama – mida keerulisema koha peal auk oli, seda rohkem punkte sai. Sellele järgnes mäng, kus pidi tennisepalliga pihta saama kõrge posti otsa kinnitatud indiaanimaskile. Visata sai meeskond, kes palli

Kõik teed on Preeriakojas valla.

kinni püüdis, mistõttu kiskus võistlus pisut maadluseks. Viimaseks oli rõngaste loopimine posti otsa sarvede ümber ning vahepeal ilmus meie sekka ka kohalik kiisu, kes pakkus vahepalaks osavat parkuuri puitaia otsas.

Kui mängud mängitud, läksime metsa orienteeruma. Selleks anti väga omapärane kaart, mistõttu ei saanud meie meeskonnas väga keegi aru, kuhu minema peab ja milline on täpne ülesanne. Põnevaim punkt oli kohe alguses (tõenäoliselt ainuke, millest abita aru saime), kus pidime saama põlema

KOOLITUS 15

t us Indiaanikülas Kevadtuuled on kõik õue toonud.

Siia tuleb õige pildiallkiri selle pildi kohta. ühe seene, aga selleks tegema ise väikese lõkke tulepulgaga süüdates. Edasi oli vaja põlenud seen toimetada järgmisesse punkti. Seal pidi omakorda sellega süütama lõkke, mis põletaks läbi tule kohale kinnitatud nööri. Ülesanne ise oli arusaadav ja lihtne, aga kahjuks meie seen jäi liiga kauaks tulle ning seetõttu oli see liiga väikeseks põlenud. Pidime poolel teel leppima tõsiasjaga, et me ei jõuagi kohale, aga kiidaksin siiski meie meeskonda, kes andis endast kõik. Meelde jäi ka vibulaskmine kõrgele puude vahele riputatud märklaua pihta. Ülesandeks oli nii palju nooli pihta

Hingetõmbepaus enne järgmist seiklust.

lasta, et märklaud langeks tänu noolte raskusele alla. Pärast metsas läbitud ülesandeid oligi aeg tagasi platsi peale suunduda. Õhtul toimus ravimtaimede koolitus, kus pidime rühmaga üles kirjutama nii palju taimi, kui teadsime, ning seejärel tutvustati meile taimi, mida me veel ei teadnud. Hiljem sai veel teed, muud snäkki ja niisama jutustada.

Edasi läksime tipidesse ja hakkasime ahju kütma, mida pidi ka öösel valvama.

Selleks pidime tooma piisavalt puid, et kogu öö hakkama saada (spoiler alert: neid ei olnud piisavalt). Pidime suure vae-

vaga tehtud tule ära kustutama ja uuesti alustama, kuna esimene katsetus läks ahju tehniliste probleemide tõttu aia taha. Tule valvamise tõttu jäi öö veidi lühikeseks, aga selle kompenseeris lõbusalt veedetud aeg noortekogu seltsis.

Hommikul toimus sõlmede ja laagriehitiste koolitus ning enne lahkumist õnnestus ka mõned sõlmed meelde tuletada, ent kuna pidime tagasi Tartu sõitma, lahkusime veidi varem kui teised. Oli tore ja hariv koolitus. Tänud korraldajatele ja järgmise korrani! gdj Diandra Kallaste

Markile ei ole kargud takistuseks.

16 VÄLISMAA

Baltic Jamboree

Esimesed välislaagri muljed

Selle aasta Baltic Jamboreele sõitsime seitse tundi. Alustasime kell pool 2, Mark ja Kaire isegi varem, ja jõudsime umbes kella 9 paiku hommikul Leetu Naisiaisse. aabumise päeval pidime kõigepealt minema registreerimislauda ja saama käepaelad, mis tähistasid seda, et me oleme gaidid/skaudid ja oleme laagrist, mitte suvalised turistid, keda seal samuti palju liikus. Saime oma käepaelad kätte ja hakkasime laagrialale minema.

S

Laagriala Laagriplatsile ehitati väravad ja seal oli 3 laagriala, iga värav tähistas ühte all-laagrit. Laagriplatsil olid tänavad tähistatud nööridega, et teada, kus võisid olla telgid ja kus pidid olema

kõndimisalad. Laagriala juures olid ka WC-d ja käte pesemise võimalus. Seal oli kaks suurt tünni, kus sai veepudeleid täita ja juua võtta. Nõudepesemise jaoks olid eraldi veetünnid.

Pean kindlasti ära mainima, et vetsupaber oli kogu aeg otsas.

Arvata on, et ei osatud väga hästi arvestada sellega, et vetsupaberit oli vaja 600-le inimesele ja see saabki otsa. Toidud olid ka üldiselt mitte kõige paremad ja see jäi kindlasti teravalt meelde.

aeg ja meile arvestatud õhtusnäkiga oli probleeme. See saabus alles kell 23 öörahu ajal.

Programm Meid jagati viite gruppi (P1, P2, P3, P4, P5) ja iga päev olid tegevused. Kes matkas, kes tegi töötubades asju, kellel oli linnapäev, kes mängis jne. Meil oli esimesel päeval tegevuseks

Esimesed hetked Esimesel päeval, peale asjade lahti pakkimist, oli söök ja õhtupoole laagri avamine. Heisati lipud ja lauldi hümne. Peale avatseremooniat oli vaba aeg umbes 30 minutit ja siis hakkas kontsert. Oli oma valik, kas soovid olla kontserdil või vaadata hoopis ringi, aga ma arvan, et enamus oli kontserdil.

Peale kontserti oli jälle vaba

Ehitud gaid Maria.

käsitöö. Oli võimalus kas maalida või joonistada omale kott, lisaks tegime käepaelasid.

Minu enda lemmikud töötoad olid kindlasti kotile maalimine ja nahatöötuba, mis oli meil päeva teises pooles. Neljandal laagripäeval oli külastuspäev, kuhu võisid tulla kas pere või sõbrad, samuti tähtsad riigitegelased. Kuna olid ka tõeliselt palavad päevad, saime käia ujumas ja külastada jänesesaart, kus olid päris jänesed.

Igal õhtul peale õhtusööki oli vaba aeg ja peale seda oli erineva riigi õhtu. Kõigepealt oli Leedu õhtu, siis järgmisel päeval oli Läti, peale seda oli Eesti õhtu ja lõpuks oli Israeli ning Ukraina õhtud. Hommikuti oli kell 8:30 hommikuvõimlemine ja peale seda kell 8:45 oli hommikusöök. Tegevused hakkasid kell 9:45 ja siis me pidime juba arenal olema. Arena oligi see koht, kus toimusid erinevad kontserdid ja üritused.

Fotod: Kaire Jürgenson

VÄLISMAA 17

Silla ehitamine töötoas.

Rahvusvaheline sõprusring.

Rahvuste õhtu ringmängud.

Linnapäev Reedel (29.07) käis meie P1 rühm linnapäeval ja see oli tegelikult väga tore. Me alustasime hommikul bussisõitu ICECUBE-i (niimoodi nimetasime sööklahoonet) eest ja sõitsime umbes 20 minutit linna, kus sel päeval tegevused toimusid. Me läksime kahe bussiga, seega tehti terve P1 grupp pooleks, et inimesi ei oleks liiga palju. Esimese asjana kõndisime bussipeatusest umbes 10 minutit, et minna paadiga sõitma. Me jõudsime kohale, võtsime päästevestid ning aeru ja läksime paadi juurde. Paate oli ka kaks ja me pidime ükshaaval sinna ronima. Peale paadisõitu liikusime jälle peaaegu bussipeatuse juurde, et süüa saada. Jõudsime kohale ja ootasime umbes 5 minutit, kui juba nägime, et laagrijuht meile süüa toob. Peale söömist käisime poes, kogunesime ja läksime muuseumisse, kus me

ja 3 tüdrukutele. Soe vesi oli absoluutselt kogu aeg otsas ja pidi jääkülma veega pesema.

Matkapäev

Hardi ruunimärkidega riidest kott. ringi vaatasime. Peale seda läksime taskulampi tegema ja see oli väga tore. Saime enamvähem kõik oma lambid õigesti tehtud ja suundusime tagasi muuseumisse, et teha pildimäng. Seda ei jõudnud palju, kuna oli vaja bussi peale minna.

Lõpetasime mängu ja sõitsime tagasi. Tund aega pärast tagasi jõudmist saime süüa ja siis oli kontsert. Aga samal ajal läksid paljud inimesed pesema peale matkapäeva või linnapäeva.

See oli raskendatud tegevus, sest seal oli 6 dušši, 3 poistele

Päev peale seda oli grupil P1 matk. See algas arenal, seejärel kõndisime kõigepealt mööda maanteed, siis põllu ääres, siis jälle põllul ja peale seda oli enamasti tee kuni jõudsimegi Ristimäele. Seal vaatasime kõigepealt ringi, täitsime veepudeleid, sõime ja siis hakkasime mängima. Seal oli näitlemismäng, arvamismäng, joonistamine ja mõtlemismäng. Kui mängud olid mängitud, saime oma märgid kätte ja hakkasime tagasi jalutama. Tagasi kõndisime lühemat teed pidi, aga tempo oli kiirem kui enne, kuna kõik tahtsid juba tagasi jõuda.

Jõudsime tagasi ja suundusime ujuma, kuna oli tõeliselt palav päev. Peale ujumist läksime sööma ja siis oli lõputseremoo-

nia, kus kõik olid vormides ja see oli samasugune nagu oli alguses, ainult lipud langetati ja peale seda oligi laager läbi ning suundusime telklasse.

Pakkimine Mõned läksid juba samal õhtul ära ja paljud pakkisid juba.

Pakkimine oli 3x lihtsam kui kodus asjade kokku panemine, kuna neid asju tundus väga palju vähem. Viimasel õhtul võis olla kella 2-ni öösel üleval võrreldes teiste päevadega, kus oli kell 23:00 öörahu. Aga paljud läksid varem magama.

Järgmisel hommikul oli äratus, hommikuvõimlemine, hommikusöök, pakkimine ja peale seda hakati koju minema. Reis tagasi möödus meil telefonirõõme nautides, sest lõpuks sai telefoni laadida ning teistel magades, sest laager oli ka tugevaimad jalgelt pühkinud. gd Lisanne Ilm

Fotod: Siim Lillemaa

18 VÄLISMAA

Eestlaste ühispilt on alati kõige värvilisem.

Üllatused korraldusmeeskonnas Minu Baltic Jamboree seiklus algas tegelikusses juba aprilli lõpus, kui laagris olev IST-de (IST ehk International Service Team) juht saatis välja kirja, et otsib endale abilist igapäeva tegevusteks. Võtsin temaga ühendust ja hakkasime planeerima IST-de tegevusi.

L

aagrisse jõudes oli megatore näha, kuidas tuttavad skaudid/gaidid tulid tervitama. Meile tuli päris korraliku üllatusena, et olukord oli absoluutselt teistsugune, kui algselt oli planeeritud. Nimelt selgus, et meil laagris oli kohal 90-st IST-st vaid 46! See oli keeruline algus laagrile, kuid varsti saime käima IST meeskonna ning edasi läks juba päris ladusalt edasi.

Meie põhitegevuseks Martynaga ehk IST-de juhiga oli IST-de koordineerimine ja jooksvate probleemide lahendamine. Näiteks laari värava ehitamine, IST-de sööklasse saatmine, ajakavade tegemine IST-de jaoks. Laagris oli ISTdel võimalik valida ise, milliseid tegevusi nad laagrites läbi viivad ja kus abiks on. Laagris meeldis mulle, et reaalselt nii IST-dele kui ka lastele oli

antud vaba aega, kus nad said käia ujumas, jalutamas või lihtsalt maha istuda ja muljeid jagada. Muidugi olid kõige toredamad need õhtud, kus me istusime IST-dega lõkke ääres ja rääkisime erinevatest laagri kogemustest. Laagri lõpus tegi meile Martyna päev enne äraminekut kaks kohupiimatorti marjade ja vahukoorega, et tähistada lõbusa ja toreda laagri lõppu. gdj Siim Lillemaa

Laagriala, kus silm seletab kaugele.

Täisväärtuslik öösöök.

Siim Lillemaa

Vingeim lõke IST all-laagris.

VÄLISMAA 19

Karite ja Ragne Pariisis WAGGGSi Ideathonil avaliselt on mul kalendris kirjas vähemalt üks põnev ja etteplaneeritud tegevus, nagu näiteks laager, matk või sünnipäev, aga praegu pole midagi," ütlesin sõbrannale veidi nukralt lootuses teha koos plaane. Ega seegi väga reaalne polnud, et koos temaga kuskile oleksin minna saanud, tal olid ju kogu aeg proovid, minul aga jalg haige ja proove peaaegu polnudki.

Siinkohal pean ära mainima, et käisin Balletikoolis, käin siiani ning aasta alguses valmistume alati suureks Galaks.

"Heihei, mul on selline viimase hetke pakkumine, aga kas keegi noortekogust tahaks järgmisel nädalavahetusel (13.-15. mail) minna Pariisi WAGGGSi Ideathonile, mis keskendub migratsioonitaustaga noorte integreerimisele gaidlusesse?" kirjutas Sirli noortekogu gruppi. Seda sõnumit lugedes olin hämmingus – ei tundunud reaalne, et oli võimalik sellisest

"T

võimalusest kinni haarata.

"Tsauki, kuule kas WAGGGSi Ideathonil saab 17-aastane aktiivne noor ka osaleda?" otsustasin ma Sirlile kirjutades võimalusest tõesti kinni haarata. Peale mõningat aega ja suurt kirjavahetust leidsin ma ennast koos Ragnega Tallinna Lennujaamast.

Ma polnud kunagi varem lennukiga lennanud, nii et kohale jõudes olin ma ainuüksi sellega seotud põnevusest kurnatud.

Hoolimata väsimusest möödus esimene õhtu uues seltskonnas hästi, sest teiste gaidide ja skautidega jututeemadest puudu ei jäänud.

Järgmisel hommikul sain aimu, kui suur ja ilus gaidide maa seal Prantsusmaal on.

Meie Laose on väike ja armas, nagu teine kodu. Prantsusmaa gaidide ja skautide teine kodu on lausa 52 hektarit suur, selle keskmes on nende enda loss.

Lossis me küll ühtegi töötuba ei läbinud, neid tegime läbi külalistemaja õuealal. Minu lemmikuks töötoaks osutus elav raamatukogu. Selleks oli teistest organisatsioonidest kohale tulnud 1-2 liiget. Töötoa eesmärk oli sulle ja paarilisele antud rolli tausta arvesse

Vaatamisväärsusi nägime ikka ka!

Ma polnud kunagi varem lennukiga lennanud, nii et kohale jõudes olin ma ainuüksi sellega seotud põnevusest kurnatud.

võttes ning varasematest töötubadest saadud teadmisi kasutades käia ühe laua juurest teise juurde, et saada teada, kuidas reaalses elus integratsioon ja ellujäämine toimub. Mina ja paariline saime sõja eest immigreerunud üksiku mehe rolli. Oli seda vast huvitav ja raske lahendada. Ürituse põhirõhk oli leida vastus küsimustele: "Kuidas kaasata pagulasi meie skaudija gaidiorganisatsioonidesse?" ja "Kuidas teha need organisatsioonid neile nähtavamaks?". Ürituse lõpuks kujunes meie töögruppides välja detailne juhend, kuidas seda teha võiks.

Kõige aluseks on aga ikkagi see, et me ise oleksime oma organisatsioonides vastutulelikud rasketes situatsioonides inimeste suhtes ja julgeksime oma abi pakkuda. Seda eriti siis, kui tullakse otse abi küsima. vgd Karite-Mirell Mander Fotod: erakogu

"Kas mul pole tõesti mitte midagi huvitavat peale kooli?", mõtlesin ma endamisi aprillikuu viimasel nädalavahetusel.

Öine kultuurikogemus.

20 VÄLISMAA Norrakate Roverway esitlus.

Fotod: Sirli Staub

Uus Euroopa regiooni juhatus.

Euroopa konverentsiks ning norrakad astusid lavale väga ilmeka presentatsiooniga järgmist Roverwayd tutvustades.

Edaspidi toimus suurem osa konverentsi ametlikust poolest WAGGGSil ja WOSMil eraldi, algas samuti avamisega ning siis suunduti seitsme kandideeriva juhatuse liikmega tutvuma. Hiljem toimus väga menukas rahvusvaheline õhtu, kus iga riik enda toitu ja kul22.-26. juulil Rotterdamis toimunud Euroopa gaidide ja skautide konverents oli juba 17. selletaoline ettevõtmine. tuuri teistele tutvustada sai.

Pühapäeval kirjeldati alusSee konverents on iga kolme aasta tagant toimuv suursündmus, kus kogunevad kõigi WAGGGSi ja WOSMi tuseks WAGGGSis tehtud tööd.

Paljud eelmise kolme aasta Euroopa regiooni liikmesorganisatsioonide esindajad, plaanid olid enesest mõistetaet analüüsida eelmise kolme aasta jooksul tehtut ning valt tänu ülemaailmsele panpanna paika plaan järgmiseks kolmeks aastaks. deemiale vastu taeonverents algas vast lennanud, aga reede õhtupooarvestades olukorda, likul, aga minu oli Euroopa juhatus siiski suurema osa lend Hollandisse eelmisel Euroopa oli juba päris varakult, miskonverentsil kinnitõttu sain nii Amsterdamis kui tatud regionaalplaaRotterdamis ringi konnata. nist täitnud, olgugi et Olles lõpuks hostelisse sisse seda võib-olla veidi check’inud, tuli mul registreeteisel viisil kui algrimiseks suunduda Rotterdami selt plaanitud. Samuti De Doelen kontserdihalli, kus tutvustati uut regiokogu ürituse põhiosa aset leinaalplaani, milles dis. Oli väga tore lõpuks näostoli pandud põhirõhk näkku kohtuda kõigi teiste liikmesorganisatsioovälissekretäride ja WAGGGSi Hääletamine toimus nii pabernidega suhtluse suuinimestega, kellega senimaani mandaadiga kui internetis. rendamisele, erinevate olin vaid Zoomi või meili teel programmide pakkumisuhelnud. Samal õhtul toimus ka suur avatseremoonia, kuhu, sele läksime. Esimene ametlik sele ning naiste ja tüdrukute juhpean tõdema, ma ei jõudnudki, osa oli WAGGGSi ja WOSMi tivpositsioonidele aitamisele. sest varajane start nõudis une- ühise konverentsi avamine, kus Kokkuvõte tehti ka WAGGGSi võla tasumist. muuhulgas mõlema organisat- finantsseisust ja erinevad liikLaupäeva hommikul sain siooni Euroopa regiooni juhid mesorganisatsioonid tutvustasid kõigepealt kokku Eesti skau- kõnesid pidasid, samuti esitle- oma ettepanekuid, mida veel tide esindaja Annikaga, kellega sid austerlased oma plaani järg- regionaalplaani lisada. Päeva koos Krakowi grupi kohtumi- miseks, 2025. aastal toimuvaks lõpetuseks saime valida erine-

Sirli Euroopa konverentsil

K

vate „Rotterdami õhtute” vahel.

Mina otsustasin „Õhtu pargis” kasuks, mille jooksul saime ühes skaudimajas ja selle aias erinevaid mänge mängida, filmi vaadata, kiviahju pitsat süüa, lõkke ääres istuda, Hollandi lipuvärvides kokteili lürpida ja pisikest kontserti nautida.

Esmaspäeval toimus WAGGGSi Euroopa regiooni juhatuse valimine, kus seitsmest kandidaadist valiti välja kuus, kes järgmisel kolmel aastal meie regiooni juhtima hakkavad. Toimus ka foorum, kus saime valida erinevate sessioonide vahel, et kuulda, mida põnevat teised organisatsioonid on korda saatnud ning kuidas ka teised nende kogemusi saaks ära kasutada.

Viimane päev oli hääletamise päralt. See osa oli üles ehitatud üpris sarnaselt meie aastakoosolekule, kus kinnitati eelmise perioodi regionaal- ja finantsaruanded, hääletati uue regionaalplaani ja liikmesorganisatsioonide ettepanekute üle ning kinnitati uus juhatus ametisse.

Päeva teises pooles tunnustati ka vabatahtlikke, kes on märgatavalt Euroopa regiooni arengusse panustanud, aga kahjuks olin mina selleks hetkeks juba lennukil, et jõuda Baltic Jamboreele. See oli kindlasti üks suurepärane kogemus, kus sain astuda mugavustsoonist välja, tutvuda paljude gaidide ja skautidega üle terve Euroopa ja kaasa rääkida meid kõiki puudutavatel teemadel. gdj Sirli Staub

MÕTTELÕNG 21

Cringe – eesti keeles “piinlik” või slängis “kringel” on väljend, mis kirjeldab midagi, mis on ebamugav, piinlikkuse ja häbitundega kohmakas. Me kõik oleme teinud midagi, mida võiks kutsuda cringe´ks või näinud pealt midagi, mis on täitsa kringel.

elissa Dahli sõnade järgi on “cringe kokkupõrge kahe maailma vahel: üks neist selline, mis vastab meie ettekujutusele iseendast; teine aga peegeldab, millised me teiste inimeste jaoks oleme.“ Miks on siis tähtis, et me n.ö “kallistaksime” oma kringleid? Muideks eestikeelne vaste cringe´le on “krige” ehk ka “krigema”.

See on tähtis, sest pahatihti mingi asja, mis pole laialt levinud, meeldimist kutsutakse krigeks või siis millegi uue proovimine ja sellega feilimine on jällegi täitsa kringel. Kujuta ette, et oled pikalt mõel-

M

Mis on “kringel” ja miks me peaksime seda rohkem “sööma”?

n u d selle uue tantsustiili proovimisele ja lõpuks sa võtad selle julguse kokku, et seda katsetada – nagu me kõik teame, tihtilugu alguses läheb kõik viltu ja sa näed välja pigem nagu surev kala maismaa peal kui graatsiline gasell. See võiks olla suurepärane krige, kuid tegelikult on see täiesti tavaline osa millegi uue tegemisel. Tähtis

Cringe on kokkupõrge kahe maailma vahel: üks neist selline, mis vastab meie ettekujutusele iseendast; teine aga peegeldab, millised me teiste inimeste jaoks oleme. on omaks võtta kogu teekond koos piinliku alguse, veniva keskosa ja paukuva lõppmänguga.

Samuti käib see millegi ebakonventsionaalse meeldimise kohta. Mäletan aegu, kui mina olin 12 ja avastasin anime, mis oli minu arvates väga lahe, kuid mitte keegi minu sõpruskonnast ei jaganud minu entusiasmi. Paar aastat hiljem nägin kedagi anime märgiga ja ma olin nii sillas, et leidsin kellegi teise, kes minu huvi jagas. Võtame kasvõi näiteks videomängud, kpopi, selfid jne – millalgi ei ole need asjad peavoolu meedias laialt aktsepteeritavad olnud, kuid nüüd on täitsa tavalised meie elus. Kõik, mis on olnud “moekas”, saab ükskord lõpu, seega pigem naudi täiel rinnal oma kringlit, sest tea: kui sina tunned lõbu, siis see on kõige tähtsam. Minu küsimus Sulle, kallis lugeja – mis on Sinu kringel? gdj Katrin Helen Kasvandik

Kes on

u k i t s i Kur ? d i d i Ga

Fotod: erakogu

22 INIMESED

Uhke Kuristiku gaidide järelkasv Jüripäeva laagris 2022.

Esimene koondus 2002.

K

uidas said Kuristiku gaidid alguse?

Kunagine Eesti peagaid Triinu Sagor kutsus Hiiumaale laagrisse „Võlumaa“ helitehnikuks Leho ning Allani. Leho töötas samal ajal Tallinna Kuristiku Gümnaasiumis ja sai suvel kõlareid laenata küll. Lehole hakkas gaidlik liikumine väga meeldima ning tal mõlkus meeles Kuristiku õpilane Paula Lepparu, kes sobiks suurepäraselt salgajuhiks.

Veel kaasati Kadi ja Keidi ning Paula õde Ida. Nii sündiski

Kuristiku üksus ning aastaks oli 2002. Esimese koondusega liitusid ka Eero Jämsa, Kristjan Jürgens, Elo Sagor ning Leho Jõeorg. Selle aasta 29. oktoobril sai Kuristiku lipkond juba 20-aastaseks!

tähendus on, et sinine ehk gaid toetab kollast ehk hellakest.

Hellakestel on kollane rätik sinise servaga ning gaididel sinine rätik kollase servaga.

Esimestel olid ka peale trükitud erinevad kooli logod, kuid sellest loobusime hiljem.

Mis värvidega teie kaelarätt on ja kas sellel on kindel tähendus?

Mis sündmus on kõige paremini meelde jäänud?

Sinine ja kollane, mis on ka Tallinna Kuristiku Gümnaasiumi koolivärvid. Samuti on meie lipul alumine laiem osa sinine ja ülemine kollane, mille

Iga üritus, kus meie hüüd kõlab! “Kuristikku me ei kuku ega pane metsast putku!

Sõlmi kiirelt sõlmime, sõprussuhteid põimime!”

Erilise sümboolse tähendusega oli muidugi ka meie lipkonnaks saamine ning Kuristiku lipu õnnistamine Jüri kirikus 5. märtsil 2006. aastal.

Milliseid üritusi koos korraldanud olete?

Jüripäev Kuristikus. Elo pidi meid valvama, aga oli ise hoopis reisil. Me siis umbes 15-16-aastastena selle korraldasime.

Laagri ajaks tuli Elo tagasi ja vaatas veidi rahalist poolt.

Suvelaager “Alkeemiku jälgedes”, mille korraldas KKKK-

INIMESED 23 tiim. “Hünersoni jälgedes” laagri juht oli Elo ja abijuht Kadi ning matkajuht Keidi.

Lisaks aitasid õed Kasvandikud teha KÕIKE, mida vaja oli.

Esimestel aastatel korraldasime oma üksuse laagreid, mis kasvasid väga suureks ja anti mõista, et võiksime ikka gaidide ühises suvelaagris osaleda. Erinevate väiksemate seltskondadega oleme korraldanud või aidanud korraldada väga mitmeid laagreid.

Kas keegi teist on juhatuses tegutsenud?

Elo Sagor 2006-2008 hellakeste tööalajuhina ja 2014-2020 majandusjuhina. Lisaks on juhatuse ridadesse kuulunud ka Sergei Osotin.

Kas teil on ka järelkasvu?

Gaidiealisi on ja suvelaagris oli meid lausa 12. Kadi on välja kasvanud uueks rühmajuhiks Tartu gaididele. Mitmete liikmete nooremad õed ja vennad on gaidlusega liitunud.

Kuristiku salga üks omapärasid on kindlasti see, et kasvasime küll välja Kuristiku koolist, kuid peale seda on liikmeid liitunud paljudest erinevatest koolidest üle Tallinna. Võime julgelt öelda, et järelkasv on tubli ja tugev!

Kuidas te praegu gaidlusega seotud olete, kui aktiivselt tegutsete?

Meie tublid gaidid elavad kaasa igast maailma nurgast ja leiavad tee ikka koju ja gaidirajale, et Kuristiku gaide au sees hoida.

Kadi on hetkel Galaktika pingviinide rühmajuht koos Tiiaga ning paljud teised toimetavad aktiivselt noortekogu ridades. Samuti võtab Kuristiku alati osa välislaagritest ning Leho on maailma kõige tragim ürituste fotograaf ning töömesilane Laosel.

Kõige naljakam või uskumatum seik teie toimetamistest?

Kiku: Noored Kristina ja Keidi soovisid väga osaleda

Lipu õnnistamine. siis hommikul valges edasi aerutada ja õige koht üles leida. Öö oli veidi jahe, aga ega Kuristiku gaididel kujutlusvõimest puudus pole.

Magamisalusena kasutasime oma päästeveste ja suured mustad prügikotid, mis meie asju Kanuumatkalised Kadi ja Jüri. pidid kuivana hoidma, said magamiskottideks. Hommikul, 24h matkal, aga vanus vajas kui tagasi sõitma hakkasime, meie kallist rühmajuhti meid tuli välja, et olime lõpule väga saatma. Rühmajuht Sergo sai meie seltskonnas imeliselt hak- lähedal ja kümmekond minutit edasi aerutades oligi juba lõpp. kama kuni kanuuni. Kanuus Seda osa esimesest 24-tunni tabas meie juhti päikesepiste matkast on alati lõbus meenuja uudis, et ujumisoskus pole tada. see, millega ta suurepäraselt pinnal püsiks. Asi poleks olnud Kadi: Mulle tundub, et need 24-tunni matkad on kõik väga traagiline, kui me poleks jõe meeldejäävad. Esimene, kus peal ära eksinud. See juhtus enne, kui igas telefonis oli GPS mina ka osalesin, oli kuulsas Puka laagris, kus vett ei olnud. sama tavaline nagu instagrami Kui vesi saab kaevust otsa, konto. Lisaks läks pimedaks ja võib järeldada, et jõgedes seda vees olevaid palke ja kive oli aina raskem märgata. Ja ega ra- ka üleliia ei voola. Lisaks tuli jameister meie kirjelduse peale välja, et sellel jõel polnud keegi ammu paadiga sõitnud ning ka väga head nõu ei osanud koprad elasid mõnusalt oma anda. Tõmbasime kanuu kalelu. Ehk kanuu-osa oli jalutusdale ja tegime väikse lõkke, et

käik kanuudega üle palkide.

Paljud katkestasid matka, kuid meie salk läks kõige kiuste lõpuni!

Järgmisel 24-tunni matkal meie suurest ühendtiimis käis kaks korda kolmene kanuu ümber, kusjuures Aliis ja Katu olid mõlemad korrad paadis ja said sel külmal kevadõhtul kaks karastavat suplust.

Veel tasub mainida meie Pärnumaa matkamänge, kus nii mõnelgi aastal me saabusime finišisse alles siis, kui juba koristaja põrandat pühkis ja bussitäis lapsi meid ootas. Aga meil oli vaja ise lõpuni minna, mitte auto peale hüpata!

Keidi: Mul tuli esimesena meelde Kihnu laager. Seal sai duši alla ainult kord kogu laagri ajal minna ja ma magasin selle maha. Me arvasime Kikuga, et oleme kavalad ja jalutasime teise saarde otsa mere äärde, et oma juuksed ikka puhtaks pesta. Tagasiteel juuksed tilkusid, märgi rätikuid peitsime põues ja siis vist Maila ja keegi veel sõitsid meist autoga mööda ning pakkusid küüti tagasi laagrisse. Ei mäleta, kas pidime selgitama ka, miks me laagrialalt nii kaugele oleme jalutanud või kas meid kahtlustati milleski.

Küsis gdj Kaire Jürgenson Vastasid Kuristiku gaidid

24 GAIDID MATKAVAD Kadi ja Keidi Californias Mt. Whitney otsas, kus oli levi ja sai korraks puhata.

K

us te rännakul käisite, kui kaua te seda rada läbisite ja mis teid sellise ettevõtmiseni kannustas?

Miks just Pacific Crest Trail?

Meie minekuks olid olulised kaks sündmust, mida mõlemat ühendab teada-tuntud koroona.

Nimelt vaatas Keidi koroona ajal palju videoid internetiavarustest ning avastas USA pikamaa matkarajad. Sel hetkel pakkus talle kõige rohkem huvi just PCT oma kõrgete mägede, lummavate vaadete ja kõige mitmekülgsema maastikuga.

Ta saatis ka Kadile linke, kuid Kadi ei arvanud neist midagi, vaevu avas neid. Suve tulekul soovis Kadi lugeda ning raamatukogust haaras suvaliselt raamatuid, mis tundusid huvitavad. Nende sekka sattus ka raamat “Metsik”, millest on vändatud samanimeline film Reese Witherspooniga. Luge-

Õed Sagorid matkasid Mehhikost Kanadasse mise edenedes sai järjest selgemaks, et peab ikka ise ka rajale minema. Keidi jutule minnes oli vastuseks vaid: “Millal me läheme?”.

Alustasime 16. märtsil 2022 ning Keidi lõpetas 25. augustil ning Kadi 30. augustil samal aastal.

Postitusi jälgides sain aru, et teil on omad hüüdnimed – Kadi on Puffs ja Keidi Queen of Hearts. Kas nende nimede taga on ka oma lugu seoses matkaga?

Kas räägiksite sellest palun lähemalt?

Kadi: Rajal on väga tüüpiline endale saada rajanimi.

Mina sain selle üsna raja alguses hommikusöögihelveste Reese´s Puffs järgi, sest need meeldisid mulle ja mul oli neid ka rajal kaasas. See ei olnud väga tüüpiline rajatoit ja tõenäoliselt paistis siis silma ning nii pandigi

Fotod: erakogu

GAIDID MATKAVAD 25

Kadi Kanada piiril. mulle nimi Puffs. Lisaks olin ma õnnelik, et sain lihtsa nime ameeriklaste jaoks, sest nad ei suuda mu nime öelda. Hiljem tuli välja, et Puffs ei olnud just väga lihtne nimi.

Keidi: Ma olin alati kiirem kui Kadi, seega matkasin temast veidi eespool. Üsna alguses hakkasin ma talle maha joonistama suuri südameid, kuhu sisse kirjutasin I tähe, et ta teaks, et need südamed on just talle ning kulgeme ühel rajal.

Kuidas hindaksite seda matkarada? Kas teekond vastas teie ootustele/lootustele? Olite hästi varustustatud?

Kadi: Ma arvan, et mul ei olnudki liiga suuri ootusi-lootusi. Ma ei vaadanud videosid ega uurinud üldse väga palju, mis mind ees ootab. Keidi isegi pahandas minuga mõnikord, kui ma mõne rumala küsimusega ta ette ilmusin, et miks mul kodutöö tegemata on. Laias laastus ma ikkagi teadsin, mis tulemas on ja mida ma vajan. Ma ütleks küll, et mu varustus oli väga hea. Pidin küll seljakotti vahetama, aga seda peamiselt seetõttu, et soovisin kergemat kotti.

Matkarada ise oli enamasti

Parem kui lõbustuspark – kosk, mille tagant läheb tunnel läbi. hästi hooldatud ja lihtsasti järgitav. Navigeerimiseks kasutasime mobiilirakendust FarOut, kus tuli lihtsalt jälgida, et sinine täpp oleks punase joone peal ning liiguks põhja suunas. See rakendus on lihtsalt suurepärane ja igaüks saab hakkama.

Lisaks rajale olid seal ka märgitud võimalikud veeallikad, ööbimiskohad ja palju muud. Ja mis veel parem, sinna sai jätta kommentaare ning internetilevi olemasolul sai neid uuendada, et lugeda kõige värskemaid kommentaare eesolevate veeallikate olukorra kohta. Igapäevases kasutuses polnud levi vaja ja seda meil tihti polnud ka. Muuseas, kommentaaridest sai ka välja lugeda, kus on levi.

Keidi: Rada oli väga hästi järgitav, suuremates tuuleheidetes võis raja ära kaotada, aga FarOut aitas alati tagasi rajale.

Minul oli kodutöö korralikult tehtud ja enam-vähem teadsin, mis tuleb, aga oma silmaga seda kõike lõpuks näha oli ikka võimas! Varustuse poole pealt oli kõik tiptop.

Millised on parimad mälestused sellest teekonnast?

Kadi: Üha enam tundub,

Eks vist kõige rohkem jäävad meelde keerulised hetked ja I-M-E-L-I-S-E-D vaated. Teiste matkajatega veedetud hetked ja jagatud lood. et raja järjest läbimine ühe korraga on üks õnnelik juhus. Ja meil see väikeste mööndustega õnnestus. Seltskond rajal on 99% mega. Kõik on abivalmid, sest meil on sama eesmärk, samad probleemid. Mõnikord teiste matkajatega rajal vesteldud või -kuuldud lausekatke üle mõtiskledes sain aru, et kui seda sama kuuleks mõni mitte PCT matkaja, siis ta küll vaataks meid veidi veidralt.

Eks vist kõige rohkem jäävad meelde keerulised hetked ja I-M-E-L-I-S-E-D vaated. Teiste matkajatega veedetud hetked ja jagatud lood.

Veel peaks mainima, et raja ümber on palju “rajaingleid” ehk inimesi, kes on nõus mat-

Gipsy yard sale ehk kuivatamise eesmärgil laotasime kõik asjad laiali. kajaid aitama erinevat moodi.

Toitma, majutama, pesema, sõidutama. Meile oli alguses eriti harjumatu, kuidas võõrad inimesed on nõus sind majutama kaheks ööks, toitma, pesema ja ringi sõidutama lihtsalt heast tahtest. Ja sina ei ole ainus, vaid nad teevad seda juba aastaid.

Keidi: Parimad mälestused on koos teiste matkajatega, kui naerad-nutad-peaaegu-pissidpüksi. Ja muidugi peale pikka ülesmäge ronimist tulid alati megailusad vaated!

Te olete õed, kuidas te omavahel läbi saite see pool aastat? Kas kõik oli tore või oli ka mõni pingelisem olukord?

Kadi: Ega me liiga palju näinudki teineteist. Keidi tuhises enamasti eest ära ja ma siis püüdsin talle järgi jõuda.

Kuniks ma enam ei jõudnud talle järgi. Siis paar kuud hiljem oli tore näha jälle!

Keidi: Ma arvan, et midagi pingelist polnud. Isegi kui koos ei matkanud, helistasime, videotasime, kirjutasime ja need olid alati nii vahvad, sest saime eesti keeles hästi palju väga kiiresti infot vahetada ja naerda.

26 GAIDID MATKAVAD Kas olete mõelnud ka juba järgmise matka peale?

Keidi: Järgmine matk on meil juba oktoobris oma matkapundiga ja läheme lõiku RMK Kauksi-Penijõe rajal tegema.

Ning siis, kui on tali käes, tuleb talvematkale minna.

Kas on midagi huvitavat, mida tahaksite veel lisada?

Kadi ja Keidi:  Sa sööd rajal uskumatult palju. Ja see Rada kulges ka mööda Star Treki võtteplatsist. on täiesti okei. Sa võid rajal olles süüa Mis on kolm ükskõik mida, ükskõik kui palju! Pool kilo nõuannet Nutellat nelja päevaga – ränduritele?

Kadi: Sellisel pikamaamatsilm ka ei pilgu.

Rajal läks viis kal on väga oluline süüa ja juua  Sa hakkad käes asjade paari jalanõusid. ja seda teha palju. Eriti kõrguskaalu hindama ja viskad tes. Veel ma arvan, et varustus ära asjad, mis on liiga peab olema kindel, mugav ja usaldusväärne. rasked. Näiteks ei sobi prügikotiks liiga Keidi: Kui lähed pikemale matkale/thruraske tühi pakend, sa pigem valid kerhike’le: gema tühja pakendi. Kes gramme ei loe, 1. Alusta väga rahulikult ja lühikeste miilisee kilosid ei võida! dega. Niiviisi ei lõhu sa end ära ja suudad  Sa igatsed hotellis olles tagasi rajale. Ei saa olla linnas liiga kaua, sest rada ju lõpuni minna. ootab.

2. Söö kõike, mida su keha tahab ja rohkemgi veel, sest mitmekuusel matkal kulutad  Sa valid ka toitu selle järgi, mis on kerge. väga palju kaloreid ja võid süüa, mida  Sa võid lakata hoolimast isiklikust hügieenist. Ehk iganes tahad! teed vaid kõige 3. Joo, joo, joo. Joo Keidi tuhises hädapäraserajal matkates. mad toimingud.

Aga ka siis, kui enamasti eest ära ja Meiega küll ei on linna/puhkema siis püüdsin talle juhtunud, kuid päev ning saad Kui vesi on liiga kaugel, siis võib teame mõndasid, juua ükskõik ju ka lund kasutada… hiljem pillas järgi jõuda. Kuniks mida. Minu üks kes ei hoolinud Kadi ühe liitri sellest veest maha. ma enam ei jõudnud. lemmikutest riiete pesust või Siis paar kuud hiljem linna jõudes oli läks mudaste jalšokolaadipiim, gadega magama. oli tore näha jälle! sest see aitab  Sa õpid hamkehal taastuda baid pesema ning sisaldab täiesti ilma veeta. palju kaloreid. Teiseks lemmikuks oli  Linnamugavustest hakkad igatsema kombucha, kuna toit rajal on üsna ükskõige rohkem WC-potti. luine ja puhas crap (minu puhul), siis nii-  Söö linnas seda, mis isutab – järelikult viisi tänasin oma seedesüsteemi. on kehal seda vaja.  Sa tead peast, kui palju iga ese su varusKas teeksite seda sama rännatusest kaalub.  Sa hakkad järgi vaatama teistele matkut uuesti?

Kadi: Ei. Maailmas on veel teisigi pikki kajatele, et näha nende varustust ja koti matkaradu, mida ei ole teinud. Iseenesest pakkimist. ei ole mul selle raja vastu midagi, aga kui  Sa hakkad oma sõpru rajal ära tundma midagi nii suurt veel ette võtta, siis pigem jalajälgede järgi. mõni teine. Aga aeg-ajalt juba unistan, kui-  Sa ei ole nõus linnas kõndima üle 100m das Sierradesse tagasi saaks. järjest.

Keidi: Jah. Aga alustaksin vahetult  Sa saad aru, kui lihtne on raja-elu ja kui pingeline on linnas.

Jeffersoni mändi tasus nuusutada, enne Sierra Nevadasid ehk siis jätaksin aga mitte tühja kõhuga, see lõhnab vahele esimesed 700 miili, kuna minu jaoks Küsis gdj Annabel Klein, oli kõrb suht igav ja üksluine. vastasid gdj Keidi Sagor ja Kadi Sagor nagu karamell või vaniljekreem.

Fotod: Maria Bulak

GAIDID MATKAVAD 27

Matka piirkonda jälgiti paberkaardilt.

Väike, kuid ettevõtlik matkaseltskond Asso Kommeri juhatamisel.

Assoga üleöö matkal Otsi Otti! suvelaagri grupijuhid käisid Asso Kommeri juhtimisel oktoobrikuu esimesel nädalavahetusel üleöö matkal.

kuhu me edasi suundume. Asso andis selline laagriplats, kus maapind pole turülesandeks leida sobiv koht, kuhu võiks bane. Veidike otsimist ja leidsimegi ühe ülesse seada laagriplatsi. Nagu tavaliselt, kõrgema mullapinnaga koha. kaart ja tegelik loodus ei olnud kooskõKõigepealt tuli ülesse seada “katus”. las. Metsasihid olid kinni kasvanud ja Olime selleks kaasa võtnud koormakatinu kõrvu jõudis info, et mitmes kohas oli korralikult raiet tehtud. ted. Kuna kate oli suur, siis sellest jätAssoga toimub matk ning siis Esimeste sammudega oli jalad märjad. kus nii katuseks kui osaliselt põrandaks.

Samuti kogusime koheei olnud seal midagi mõelda. Kohe sain õppetunni, Ma ei saanud jätta kasuta- et selliseks puhuks on selt küttepuid. Metsaalune oli niiske, kuid mata võimalust minna ühe parima ellu- leiutatud säärised, mida Asso andis siiski leidsime piisajäämiseksperdiga matkale. Tundus väga loomulikult minu varusnipi, et rabast valt lõkkematerjali. Sai õige, et grupijuhid lähevad ise ka metsa ja tuses pole. Õnneks saakogutud rohkem jämenäitavad, kuidas nemad tegelikult lageda pad pidasid lõpuni välja väljudes ja varbad jäid kuivaks. damaid latte, kuna ööks taeva all öö veedetud saavad. hoiaksime lubati 5 kraadi. Minul Alustuseks saime kaardi ja panime Matkasime raba ääres, pilku taamal oli küll hirm, et kuidas paika, kus me kaardi peal asume ning mistõttu tuli meil leida ma öökülma üle elan. metsas kõige Olin endale kaasa võtkõrgemal puul. nud kaks magamiskotti.

Assolt sain nõu, et kaasavõetud vihmakeebi võib ka endale veel peale tõmmata, sest iga kihiga tuleb mitu kraadi sooja juurde.

Esimeste toimetustega valmis jõudnud, jätsime seljakotid oma uhkete katusealuste alla ja suundusime rappa. Sattusime rabas punetavale jõhvikaväljale, kus minu silmad nägid esimest korda pöidlaotsa suuruseid jõhvikaid. Jäime mõneks ajaks paigale marju nosima ja kaasa korjama, ei saanud lihtsalt peatumata edasi minna. Järgmine siht oli rabast välja saamine. Asso andis nipi, et rabast väljudes hoiaksime pilku taamal Tiia ja Marke ööks varjualust ehitamas.

M

28 GAIDID MATKAVAD

Kas süüa või mitte süüa? metsas kõige kõrgemal puul.

Hoides pilku kõrgemal puul saime otse raba äärde. Olime laagriplatsi asukoha Google Mapsi salvestanud. Juhul kui me seda poleks teinud, siis me vist poleks oma laagriplatsi ülesse leidnud. Rabas kipub pea nii sassi minema, et võid hoopis vastassuunas liikuma hakata. Mapsis oli näha, et kusagil lähedal keset metsa on mingi korrapärane valge laik. Arutasime, et mis see küll olla võib, et satelliidipildilt nii hästi näha on.

Uudishimu sai meist võitu.

Läbi tiheda metsa, abiks GPS ja näos ämblikuvõrgud, jõudsime selle huvitava valge laiguni. Tegemist oli mahajäetud kasepalgi virnaga. Mõeldes kui palju maksab täna küttepuu, siis oli kurb kullahin-

naga palgid sinna jätta. Kui pildid leiuga tehtud, otsisime laagriplatsi üles.

Laagriplatsile tagasi jõudes asus Asso kohe labidaga lõkkekohta kaevama. Sellega tuli mulle meelde, et ühel õigel üleöömatkal, kus plaanis on

Matkatee viis läbi kinnikasvanud metsasihtide.

Eriline maius oli grillitud takjajuur ning halb ei olnud ka paks valgune kooreürask, mille samuti ära grillisime ja nahka pistsime.

Efektiivse lõkke tegemise A ja O.

lõket teha, peab kaasas olema ka labidas. Sujuvalt kergete liigutustega oli Assol paari minutiga lõkkeauk valmis.

Seejärel võttis Asso suurema peotäie kuuse alumisi oksi, murdis need veel omakorda pooleks. Välgumihkliga läitis käes olevad oksad põlema.

Põlevad oksad asetas lõkkekohale. Ladusime järjest paksemaid oksi peale. Kohe oli tunda lõkke soojust. Asso pani katelokiga vee tulele, et saaks kohvi keeta. Sööki valmistasime siiski priimusel, sest need juba kaasa võetud olid. Muidu oleks neid tühja seljas tassinud. Sain õppetunni, et kui ikka plaan lõket teha, siis milleks priimust ja gaasiballooni kaasas tassida. Lõkke ääres oli mõnus varbaid soojendada ja igat kaasa võetud maitsvat kraami maiustada. Eriline maius oli grillitud takjajuur ning halb ei olnud ka ühe paku sisekoorelt leitud paks valgune kooreürask, mille samuti ära grillisime ja nahka pistsime.

Oluline on meeles pidada, et parem on just takja esimese aasta juur. Teisel aastal läheb

juur juba puiseks. Loomulikult heas seltskonnas aeg lendas, kui äkki kella vaadates oli juba uus päev käes. Pugesime oma varjualuste alla magama.

Mina panin matkariiete alla veel sooja pesu, sest kartsin ikka öist külma. Tõmbasin mütsi pähe ja pugesin oma kahe magamiskoti sisse, peale tõmbasin veel vihmakeebi. Ma ei jõudnud külma ära oodata, mul olin nii palav, et ärkasin lausa higistamise peale ülesse.

Pidin jaheduse saamiseks üleriided lahti tegema. Magasin suurepäraselt. Hommikul ülesse tõustes ei kurtnud keegi külma üle. Tõdesin endamisi, et jäin ellu ja kõik, mis Otsi Otti! laagris sai õpitud, oli nüüd korralikult kinnistunud.

Kui on õige varustus ja tead, kuidas seda kasutada, siis metsas saab hakkama iga ilmaga ja eluvaimu hoidmiseks leiab loodusest alati midagi hamba alla. Suur tänu Assole, et viitsisid gaidid rappa viia!

Matkalised: Asso Kommer, Marke Lilleõis, Tiia Lillemaa ja Maria Bulak ngdr Maria Bulak

ESINDUS 29

K

iri postkastis

Head grillisõbrad!

Või niisama toredad noorte grupid, rühmad, kollektiivid. Olete oodatud osalema koolidevahelistele grillimise meistrivõistlustele "GRILLIUM 2022", mis toimub Pärnu vallikääru aasal 10. juunil 2022. Võistelda saavad koolid, noortekeskused, noorteorganisatsioonid ja teised grillisõbrad. Aga võistlus polegi niivõrd oluline, olulisem on aeg, mille veedate koos sõpradega mõnusasti grillides.

Lisaks on pärast võistlusi võimalik osa saada parimast kultuuriprogrammist, toidurestoranidest, suurest toidulaadast ja paljust muust.

Meeskond kokku Kas pole ahvatlev pakkumine!

Teadsin juba ette, et Pärnumaa juhid on sel päeval tööl ja kurtsin oma muret Markile.

Tema oma vennaga oligi valmis tulema toeks Tori Kuradikestele Aaronile, Grenetile, Markusele ja Sandrile ning Tori Lillekesele CarmenLizile. Koos tehti tubli töö.

Vaadake ainult päevakava: 07.00 võistlusplatside ettevalmistamine 10.00 toidukorvide jagamine võistkondadele, küpsetamise algus 13.00 1. voor: Talleggi kanalihavooru võistlustööde

Kööginurk pagasnikus.

Fotod: Mark Bulak

GRILLFEST 2022

Meie esindustiim.

pimehindamine 14.00 2. voor: Rakvere üllatusvooru võistlustööde pimehindamine 15.00 3. voor: Rakvere searibivooru võistlustööde pimehindamine 15.30 4. voor: fantaasiavooru võistlustööde avalik hindamine

Rutiku, kellele meie Reelikaga saime rääkida ka veidi gaididest ja gaidlusest. Tema sõnum meile privaatselt oli aga see, et väga mõistlik on noortega sellistel üritustel osaleda. Ei ole vahet, kes võidab – osalemine on oluline!

Lõpp hea, kõik hea Jah, võrreldes erinevate grillikoolidega ja kutsekoolidega ei õnnestunud meil sealt auhindu korjata, kuid noored jäid igati rahule! Vaatasid esinejaid, lõid tantsu ja nautisid päeva lõpuks ilutulestikku veel pealekauba. ngdr Tiina Liiv

Fantaasiavoor ja kohtunikud Meie Reelikaga jõudsime kohale just enne fantaasiavooru. Meie noored olid grillinud põnevaid lehttaigna koogikesi, mille sees oli toorjuust ja šokolaad. Ausalt, ise ühtegi ei saanud, sest kohtunikest järgi ei jäänud. Kohtunike meeskonda juhtis Emil

Noorimad gaidiplikad olid ka platsis.

30 ESINDUS

Omad pliksid Laose õuel.

Gaidid Laosel külalistena Suvel oli võimalik osaleda mõne ägeda gaidiga Raplamaa noorkotkaste ja kodutütarde laagris.

Meie enda armsal Laosel olid enda laagri sisse seadnud meiega sarnased noored. Noored, kellele pole metsas elamine võõras, kes oskavad nautida lõket, tantsimist ja nalja tegemist.

L

Lapsed said ise testida erinevat militaartehnikat.

aager ise algas hoopis laagrialalt väljas teeristil.

Seal korjas sõjaväe kastiauto noored peale ja tee laagrisse jätkus seal. Ööbimine oli meie jaoks klassikalisel telkimisalal, aga hoopis muul moel. Püstitada tuli suured sõjaväetelgid, vedada sisse ahi ja puud, isiklikud asjad ja elu võis alata.

Laagri märksõna oli suures pildis tants – seda oli igal õhtul ja kavas oli üles filmida ühine tantsunumber. Mõeldud, tehtud!

Meie laagritega võrreldes oli sel laagril siiski mõningaid eripärasid! Ühe erinevusena muidugi laiguline olukord ja pisut sõjaväeline kodukord.

Rivistusi, kahureid ja kaitseväe varustust oli rohkem.

Tööd sai ka tõeliselt palju teh-

tud, metsaalune sai puhtaks.

Kahjuks plaanitud matk jäi vihma tõttu ära ja piirkond seetõttu lastele avastamata. Õnneks on selleks kindlasti veel tulevikus võimalus.

Arvan, et meie gaidides ja Kaitseliidu noortes on palju ühist – võiksime kaaluda ühiseid üritusi. See annaks kindlasti juurde mõlema organisatsiooni noortele ja rikastaks mõttelaadi ning tegevusi. Igal juhul leidsid meie noored endale uusi sõpru, neile laager täiesti meeldis ja see oli kõige olulisem. Kogemuse võrra rikkamad, jäätise jagu raskemad, jõudsime koju tagasi. ngdr Reelika Ruubel

ESINDUS 31

Kuidas jätta jalad kuivaks käepäraste vahenditega.

Sõjamasinad tekitavad elevust.

Oeh, millal juba lõunasööki saab...

Lõke on iga laagri lahutamatu osa.

Üks eriti ilus õhtupoolik.

Tori gaide võis laagris näha juba kaugelt.

Fotod: Hans-Kristjan Raid, Kaire Jürgenson

32 SIIT JA SEALT

ENL juhatuse esinaine Triin Roos ja aseesimees Kaarel Taimla

Sirli ja Kaire esindamas EGLi.

ENL kevadine üldkoosolek Tallinnas

O

salesime 22. mail välissekretäri Sirliga Eesti Noorteühenduste Liidu üldkoosolekul Tallinnas, kus lisaks meie katuseorganisatsiooni oluliste dokumentide ja tulevikuplaanide üle vaatamisele toimus ka hääletus uue aseesimehe valimiseks.

Kandidaate oli kaks, kellest valituks osutus Kaarel Taimla.

Seega kinnitati 2-liikmeline ENL juhatus koosseisus juhatuse esinaine Triin Roos ja aseesimees Kaarel Taimla.

ENL-ile antud intervjuus kirjutas Kaarel plaanidest ENL aseesimehena järgmist: “Sooviksin, et ENL organisatsioonina laieneks. Oluliseks pean leida noorteühenduste näol uusi liikmeid ning aidata neid võrgustikuga kohanemisel. Plaanin koostöös tiimiga töötada selle nimel, et noortest

koosnevad nõuandvad kojad tegutseksid iga ministeeriumi juures. Lisaks seisaksin ka selle eest, et iga organisatsiooni liige tunneks ennast väärtustatuna ja kaasatuna. “ Gdj Kaire Jürgenson

Hääletus ikka sedelitega!

he koonduse ajal septembris käisime oma salgaga ukrainlastele varjevõrke punumas.

See oli väga äge ja hea heategu. Alguses aitasime riidetükke lõigata ja hiljem said soovijad proovida ka punumist. Kennet sai kasu-

Ü

tada pitsalõikurit (tegelikult on see pitsalõikurit meenutav riidelõikur). Need võrgud lähevad Ukrainasse sõduritele, kes saavad ennast nende alla peita, et vaenlane neid ei näeks. See käik oli seda väärt! hellake Alice Ein ja gdj Kadi Sagor

Usin võrkude punumiseks valmistumine.

Foto: Tiia Lillemaa

Galaktika pingviinid varjevõrke punumas

SIIT JA SEALT 33

Sügisene vormipäev 21. septembril tähistasime taas vormipäeva. Traditsiooniliselt tõmbasime sinise vormipluusi selga, et minna kooli ja tööle, miks mitte ka lihtsalt kodustele näitamiseks. Et gaidluse sädet edasi saata, vahetame alati ka sotsiaalmeedia profiilipildi!

Ngdr Kristel

el

Vgd Maribel-Ang

Vgd Liina Sõrmus Gdj Sirli

Gdr Tiia

Gdr Kirke

Gd Birgith Carina

34 SIIT JA SEALT

Toimetused Laosel

evadel käisime suure hooga koristamas, õuna- ja pirnipuid pügamas ning vahtramahla nautimas.

Talgud ei olnud küll rahvarohked, kuid ka paari inimesega saab hulga tööd tehtud. Kõige usinamalt toimetasid kindlasti meie Laose dünaamiline duo Mariasid, kes hoolitsesid, et pesulate ehituseks oleks puit laagriplatsil olemas.

Suve jooksul oli aga kogu see puitmaterjal tarvis paksusmasinast läbi lasta ning siis töödelda, et pesulad päiksele, vihmale ja lumele võimalikult kaua vastu peaksid. Selle jaoks ehitati õue muigama panevalt muljetavaldav saekaater. Paksusmasin ühel pingil, kummalgi pool veel pink töö ergonoomilisemaks muutmiseks. Selle töökorraldusega said sügisel kõik prussid ja lauad töödeldud, et pesulate ehi-

Fotod: Kaire Jürgenson

Kevadisest Ristikheinalehest on juba kaua aega möödas ja sarnaselt ülejäänud gaidimaastikuga on kibekiire toimetamine ka Laosele jõudnud. Nagu ikka, saame kõige rohkem tööd tehtud just siis, kui mõni suurem üritus kohekohe saabumas on. Nii ka sel suvel, kui Laose ootas meie uhket suvelaagrit.

K

Maria annab trimmerile valu.

tus täie hooga lõpuni viia. Üks suur ettevõtmine oli sel suvel ka niitmine. Niitmas käis mitu vahetust vabatahtlikke ja gaidisõpru, küll laenatud murutraktoriga, küll suitseva niidukiga ning ka miljoni erineva trimmeriga. Muruplatsi külvasime ju mõnuga, oleks meil

nüüd ainult päris oma murutraktor! Selleks saad teha annetuse ka sina, pead selleks ainult gaidide kodukale minema ja kohe avalehelt selleks lingi leidma.

Nagu enne mainisin, siis vaevu-vaevu enne suvelaagrit toimus palju. Ehitati pingid ja lauad osalejate toitmiseks,

väliköögi katus sai täiendust, paigaldati kraanikausid metsa servale ning palju muud. Muidugi on Laose lahutamatu osa ka riisumine, okste koristamine ja nende põletamine, puude lõhkumine ja muu.

Sel sügisel tegi Laosel rüüstetööd ka majavamm, mis hävitas suure osa majas hoiustatud jääkmaterjalidest. Oli see vast ebameeldiv üllatus selle avastajatele, kes muude tööde kõrvalt pidid kurjategijaga võitlema.

Lisaks käisid Laosel talgutamas ka Politsei- ja Piirivalveameti esindajad, Noorkotkaste ja Kodutütarde esindajad ning paljud gaidisõbrad, kelle ees teeme sügava kummarduse.

Talgutajaid ootame aga endiselt ka üksuste tasandil. Tõesti on vinge kohe hommikul kohale tulla, lõunani üheskoos tööd teha, siis kõht täis süüa ja veel viimane tööots teha enne kosutavat sauna. Just see viimane on meie oma Laosel tõesti mõnus: äge leil, soe vesi dušist ja veidi sahisev, kuid meeleolule vaid lisa andev raadio aknalaual. Kui kaljapudeli ise kaasa võtad, on elu parim saun garanteeritud, eriti nüüd, kus leiliruumi uks taas omal kohal on.

Loodan, et kohtume juba peagi Laosel, et koos meie laagripaika enda järgi voolida ja edasi viia.

Gdj Kaire Jürgenson

Pesula nüüdseks.

Puitu ja veel puitu pesulateks.

Gaidisõprade niitmistiim.

Suvelaagri söökla.

SIIT JA SEALT 35

3 S

mängu, mida koondusel mängida

ügis on täies hoos, samuti koondused! Vahel võib juhtuda, et oleks kibekiiresti vaja mõnda head mängu, mida koondusel mängida, kas siis niisama ajaviiteks, koostööharjutusena või eneseväljenduse arendamiseks. Äsja toimunud sügisese koolituse

mängukoolituse osast toome välja kolm mõnusat ja küllaltki erinevat mängu, mida lastega mängida! Pea silmas mängude valimisel oma grupi suurust, laste iga, ajakulu ning eesmärki, milleks antud tegevust läbi viia.

1. 100 Mängu eesmärk: lõbus ajaviide, energiataseme tõstmine Vahendid: kaks täringut, pastakas, paberileheke igale mängijale Mängu käik: Iga osaleja saab endale väikese paberilehe. Mängijate keskele jääb üks pastakas ning kaks täringut. Mängijad veeretavad kordamööda täringuid ning see, kes viskab esimesena kaks ühesugust silmade arvu (näiteks kaks kolme), haarab laua keskelt pastaka ning hakkab enda paberilehele kirjutama järjest numbreid: 1 2 3 4 5 6 7 8 jne. Senikaua jätkavad teised mängijad täringute viskamist ning kui keegi teine viskab kaks ühesugust numbrit, krabab ta pastaka endale ning hakkab samuti oma paberilehele numbreid kirjutama. Eesmärk on kõige kiiremini jõuda oma numbrite jadaga 100ni, kuid kirjutada saab ainult üks inimene korraga (see, kes viimati viskas täringutega kaks ühesugust arvu). Iga kord, kui keegi pastaka enda kätte saab, jätkab ta kirjutamist sealt, kus see tal varem pooleli jäi. NB! Oluline on, et numbrid 1st 100ni oleksid järjest ning ükski number ei jääks vahele. Mängija, kes saab esimesena numbrid täis, hõikab “SADA!” ja paneb pastaka maha. Sellega on mäng lõppenud.

2. Joonistamistelefon Mängu eesmärk: koostöö soodustamine, tähelepanu ja keskendumise harjutamine Vahendid: A4 paber, joonistusvahendid Mängu käik: Mängijad istuvad või seisavad üksteise taga rivis. Kõige tagumise mängija ehk “nägija” käes on mängujuhi poolt ette valmistatud pilt, millel on kujutatud paar lihtsat sümbolit. “Nägija” joonistab sõrmega täpselt samasuguse pildi enda ees oleva mängija seljale. Eesolija joonistab selle omakorda järgmise seljale, kuni järg jõuab rivi esimese mängija juurde. Rivi eesotsas olev mängija joonistab pildi tühjale paberile. Seejärel võrreldakse saadud tulemust algse pildiga. Kui mängijaid on palju, võib seda teha võistlusena mitme grupi vahel – kes suudab piltsõnumi edastada kõige kiiremini ja täpsemini.

professor 3. Hull Mängu eesmärk: suhtlemine, eneseväljendus, lõbus ajaviide Vahendid: Mängu käik: Esmalt valitakse üks mängija (Hull Professor), kes saadetakse hetkeks eemale, nii et ta teisi ei kuuleks. Seejärel mõtlevad ülejäänud inimesed välja mingi omapärase leiutise (näiteks laulev röster) ning valivad enda seast inimese, kes hakkab seda leiutist pantomiimi abil väljendama. Ülejäänud mängijatest saavad selles voorus pealtvaatajad. Siis kutsub mängujuht Hullu Professori tagasi teiste juurde ning palub tal panna käed selja taha. Eelnevalt valitud seletaja seisab Hullu Professori selja taha ning paneb oma käed tema käte vahelt läbi (nii et Hull Professor saab endale justkui “uued käed”).

Seletaja peab nüüd hakkama kätega näidates seda leiutist väljendama ning Hull Professor peab rääkima, mis leiutisega on tegu. Mängujuht võib anda Hullule Professorile vihjeid ja teda küsimuste abil suunata (“Professor, mis see on, mille te leiutasite? Kas te olete selle nime unustanud? Väga huvitav, mis selle leiutisega veel teha saab? Kas sellega saab näiteks toitu valmistada? Või on see hoopis mingi transpordivahend?”). Pealtvaatajatele pakub palju nalja see vaatepilt, kuidas Hullu Professori žestid ja jutt vahepeal omavahel üldse kokku ei pruugi minna – tegemist on justkui inimesega, kes on unustanud, mille ta leiutas. Sellest ka mängu nimi. Kui Hullul Professoril on leiutis “meelde tulnud” ehk ta on selle ära arvanud, valitakse uus professor ja pantomiimi tegija.

Uus stiiliraamat, uus nänn!

N

üüd, kui meile armsa, kuid oma aja ära elanud stiiliraamatu järgi tehtud pastakad, põlled, särgid ja muu on kontorist peaaegu otsas, on riiulis jälle ruumi! Ruumi, et avada uus stiiliraamat ning lasta sel ennast inspireerida.

Sel sügisel said valmis uue logoga märgid, pastakad, kangast kotid, taskunoad ja võib-olla, et kõige rohkem oodatud uued kleepsud. Kleepsud kujundas meie armas liikmeskonna koordinaator Kirke Kalamats ja mis teeb kleepsud veel erilisemaks on see, et kõik kasutatud fotod on täitsa meie enda omad: meie laagritest, meie laagrialast ja meie gaididest.

Vast leiab uute kleepsude hulgast igaüks oma lemmiku. Esimene õnnelik, kes saab kleepsude hulgast endale 3 valida, on vormipäeva profiilipildi konkurssi võitnud gaiderkogu juht Tiia Lillemaa, kes kandis vormi uhkelt oma töökohas. Su kleepsud ootavad sind!

Gdj Kaire Jürgenson

36 MEELELAHUTUS

Ristsõna koostaja: Ave Teeääre

-IT D S L PI N R AG N Ä MÕ S

LE U LU RK NU

TEGEVUSKAVA 2023 27.-29.01

kes jääb sind talvel hoidma kes suvest sooja salves hoiab kellegi Külm on trepikojas mu luudes luiskel luuletab see vari ei varjagi valgust sõnade taga ei kellegi palgeid pelgan ööbiku hoiatust kardan kätt, mis on külmast kange surmkindel on talve käepigistus Su pale jäälillede punetus kitsede kitsaste silmade valvatu roomab külma vahetu valendus mind jätab keeletuks keelatu too kellele meeldiks meeletus kes nüüd korjaks mind kurjuse teelt kes hoiaks mind haiguste eest Külli-Triin Laanet

Vanemgaidide talverõõmud 24.-26.02 Heade Mõtete Päev 17.-19.03 Aastakoosolek ja nõupäevad 21.03 Vormipäev 21.-23.04 Jüripäev 30.04-01.05 Volbriöö 19.-21.05 Kevadine koolitus 04.06 Lipupäev 19.-23.07 Suvelaager ja 24h matk 8.-16.07 Leedu Jamboree 27.-31.07 Maailmakonverents Küprosel 11.-13.08 Motivatsioonipäevad 15.-17.09 Sügisesed nõupäevad 20.09 Vormipäev 13.-15.10 Sügisene koolitus 17.-19.11 Tibude loendus November Academy koolitus Saksamaal 10.-12.12 Tänulõuna 26.-28.01.2024 Talverõõmud 23.-25.02.2024 Heade Mõtete Päev

Toimetus: Kaire Jürgenson Kirke Kalamats Annabel Klein Kujundus Ruth Laasi

Toimetuse aadress: Tööstuse 48a, Tallinn 10416 kommunikatsioon@gaidid.ee www.gaidid.ee Trükikoda Pajo

Suur tänu ka kõigile kirjutajatele ja pildistajatele!