Ristikheinaleht sügis 2021

Ristikheinaleht Nr 1 (150), sügis 2021

150.

Ristikheinaleht

APRILLIS KANUUGA ÜMBER  900 KM 36 PÄEVAGA  SÕPRUS KOTKASTE JA TÜTARDEGA  KES ON GRISLID?  LAOSE TUTIKAD EHITISED  KURISTIKU KORISTAB  SUVELAAGER 

2 SÜNDMUSED

Kõ tu

Käes on kevad

Kirke võtmas südikalt poosi.

S

ellest sügisesest Ristikheinalehe numbrist leiad terve romaani pikkuseid jutte sellest, mis katsumusi ületavad gaidid matkates, üritusi korraldades või Laosel toimetades. Oma kätega saad katsuda lehte, mille kokku panemine on olnud päevade ja ööde pikkune töö, isegi terve suure meeskonna jaoks, ning oma silmadega saad lugeda sõnu, mille on kirja pannud nii gaiderid kui ka meie kõige pisemad hellakesed. Seega loodan, et leiad mõne hetke, et istuda ja ennast gaidlusel kallistada lasta.

Vaatamata sellele, et oleme pidanud paljud üritused ümber mängima ning oleme sel aastal saanud kriminaalselt vähe üksteisega aega veeta, on see Ristikheinaleht tõestus gaidide loovusest ja innukusest, sest leht on sama paljude lehtedega kui see oli paar aastat tagasi.

Ristikheinalehe toimetusel on selle üle ainult hea meel ning me loodame, et naudid jutustusi ja vahvaid pilte viimasest poolest aastast.

Suur aitäh Sulle, kes sa kirjutasid mõne artikli, saatsid mõne pildi või koostasid tükikese meelelahutust. Sinu suurt panust on märgatud! Kniks ja kraaps toimetuse ees, sest saatsime jälle midagi sõnul seletamatut korda.

Mõnusat lehitsemist!

Peatoimetaja gdj Kaire Jürgenson

Maria ja Kristina näitavad oma tugevust, et vastasmeeskonnad hirmust judiseks.

Motivatsioonip 4. juunil, reede õhtupoolikul kogunesid vanemgaidid ja juhid Sokka puhkekeskuses Otepääl.

Teekond sinna oli kurviline ja künklik kesk kollaselt kumavaid lõputuid rapsipõlde.

E

simese päeva õhtul karastasime end tiigi kaldal motiveeriva leiliga tünnikujulises saunas, harjutasime vettehüppeid ja mängisime lauamänge hiliste õhtutundideni.

Laupäev ehk teine päev oli päikseline. Alustasime päeva meeli turgutava joogaga meie joogameistriks stiliseerunud programmijuht Marki juhendamisel. Iidsed joogahelid taustal meie poose saatmas. Pärast hommikusöögiga keha turgutamist asusime päikese käes peesitamise kallale ja selle kõrvale juhendas meid kogenud matkasell Maria Bulak, mida suve kuumimale Rannajoonematkale varustusest kaasa tasuks võtta ja mida üldse koju jätta. Tuleb kanda kvaliteetseid matkajalatseid või käi pigem paljajalu. Järgnevate tegevuste jaoks

moodustasime kolmeliikmelised meeskonnad ja liikmeskonna koordinaator Kirke ning välissekretär Liina võtsid ohjad enda kätte. Nende eesmärk oli meile teha väike sissejuhatus augustis toimuvatele suverõõmudele. Nad olid meile mõned meeskonnamängud välja mõelnud. Aja peale tuli tassida (rohelise) pesugeeliga libedaks määritud kangi, mille ühes otsas rippus veel liivakott. See oli küll ekstreemseim sport, mida gaidid on teinud. Meisterdasime kinnisilmi küpsi-

Aja peale tuli tassida pesugeeliga libedaks määritud kangi, mille ühes otsas rippus veel liivakott. See oli küll ekstreemseim sport, mida gaidid on teinud.

SÜNDMUSED 3 Kõige parem kook tuleb siis, kui sa improviseerid koostisainete lisamisel.

Tugevad naised Miia, Reelika ja Sirli vägeval sammul vägikangi vedamas.

setorte meie selle päeva sünnipäevalapse kommunikatsioonijuhi Kaire jaoks. Kairel tuli siis hinnata meie tortide välimust ja maitset ning kuulutada välja võitja.

Kaire sõnul oli võidutorti väga keeruline valida, aga mina teadsin küll, et enda oma ikka kõikse parem.

Päeva teises pooles tegi Kadi meile laagris käimise kiirkursuse. Pidime koos tiimiga aja peale küpsetama vahukommid, need alla kugistama ja siis telgi püsti panema, seal sees korraks magamiskottides kiiruinaku sooritama ja telgi uuesti kokku panema. Mõne jaoks oli see niisama loomulik harjutus, kuid teisel jälle tuli näha kurja vaeva juba gaasipõletil vahukommide grillimisega. Üheks ülesandeks oli veel gaidluse ajaloost kronoloogilises järjekorras siltide kokkupanek. Saime enda mälu värskendada oluliste aastaarvude ja gaidluse jaoks tähtsate inimestega. See tore ülesanne meenutas mulle, et nii paljude inimeste järjepideva tegutsemise tulemusena saame nüüd meie siin gaidiperena koos edasi tegutseda.

Motiveerisime end edasi võrkpallimänguga. Võrkpalliproff Maria Bulak näitas õigeid löögivõtteid ja pidasime selle najal mitu matši maha nii, et käed pärast punased. Teise päeva õhtu lõpetasime traditsioonide kohaselt taas saunaga ja saime proovida Kaire uue SUP-lauaga vee peal sõitmist. SUP-lauast sai meie põhiatraktsioon, niiet vahepeal sõideti sellel lausa kolmekaupa.

Pühapäeval tuli meile külla helmehaldjas Katrin MTÜ-st Vaprusehelmed.

Tema juhendamisel meisterdasime palju erineva suuruse-kujuga vaprusehelmeid vähihaigete laste jaoks. Iga kord kui laps läbib mõne protseduuri haiglas, olgu selleks vereproovi võtmine või ravimi andmine, saab ta selle eest vaprusehelmekese enda kee külge lisada. Näiteks ühte haiglanädalat tähistab roheline ussike.

Suured tänud koolitusjuht Relikale ja kõigile tegevuste läbiviijatele motivatsioonipäevade korraldamise eest. Ise olin motiveeritud kohe nii sügavuti, et mitu kuud näpul olnud vigastus paranes üleöö. gdj Annabel Klein

Fotod: Kaire Jürgenson

ipäevad Valgamaal

Valmis voolitud vaprusehelmed ootamas kuumutamist.

4 SÜNDMUSED

Nõupäevad Pärnumaal

ehk gaidid, alpakad ja muud loomad 10.-12. septembril sai peale väga teguderohket suve koguneda taas olulisteks nõupidamisteks seekord Pärnumaal Vita majas.

K

ohale sai tulla juba reedel ja kuna kuulutati välja küpsetusvõistlus, siis otsustasin ka ühe piruka ahju lükata. Sellega läks nagu alati – absoluutselt kõige viimasel minutil sai küpsetis valmis ja jooksin tulikuuma anumaga autole.

Reede õhtul toimusid ka mõned koosolekud juhatusel, gaiderkogul ja noortekogul. Gaiderkogu koosolek oli enamuses virtuaalselt, kus jõuti arutada erinevaid teemasid alates gaiderite vormist kuni laagrialani.

Laupäev algas väga suure ajugümnastikaga, kus peagaid Miia palus meil mõel-

da erinevate huvigruppide peale, kellel on EGL-ile mingid ootused, näiteks lapsevanemad, gaidid, vanemgaidid, kadunud gaidid jne. Meil tuli neid ootusi kaardistada ja siis leida ka mõõdikud ning nende seast veel viimasena valida kõige olulisemad. Omamoodi oli väga tore koos ajurünnakut teha ja uute ideede peale tulla – see on minu jaoks gaidluses alati üks tore osa olnud. Kuna selleks hetkeks aju juba täitsa susises, siis oli ääretult vahva väike väljasõit, et väga karvaseid tegelasi vaatama minna.

Nimelt külastasime alpakafarmi, kus meiega jalutas ringi ja küsimustele vastas väga suurte teadmistega loomade hooldaja

ja giid. Lisaks alpakadele olid seal veel laamad, kitsed, oinad, minilambad, küülikud ja üks väike känguru. Oluline fakt on see, et laamasid ega alpakasid ei tohi pea pealt paitada, kui just ei taha sattuda nende sülitusorbiidile, eriti kuna seda haisu ei kannataks välja. Saime ka teada, kuidas nad on kõik väga suured karjaloomad, kuni selleni, et oma sõpradest ilma jäädes võib üksik alpaka üksindusse surra. Päris tore oli kuulata lugusid, kuidas meie giid ka laamadega sülitusvõistlust pidas ehk kui laamad teda ründama tulid, siis kasutas ta nende taktikat ning peale seda ei julgenud ükski loom talle vastu astuda. Kas te teadsite, et sinisilmsus alpakate maailmas tähendab ühtlasi ka kurt olemist? See väljasõit oli väga hea vaheldus

SÜNDMUSED 5

Miia viilib tööst.

Peagaidi kook.

Uued sõbrad ikka läbi snäkkide. nende mitmekesisus. Samuti ei saa mainimata jätta Raine imelist söögitegemise oskust, sest nagu ühele gaidiüritusele kohane, ei jäänud kellelgi kõht tühjaks ja eks saime ka virtuaalsete osalejate eest portsu süüa. ngdr Ragne Kangro

Fotod: Kaire Jürgenson

ning sai õppida päris palju uut ja põnevat soovitakse sel aastal rohkem aktiveerida nende loomade kohta. noortekogu.

Nõupäevad jätkusid informatiivse ja Viimaseks tähelepanupunktiks oli veel ülevaatliku sessiooniga laagriala kohta 2022. aasta tegevuskava arutamine ja leiti, Maria Bulaki poolt. Tema kokkuvõte seni- et volbriüritus ning talverõõmud võiksid sest tegevusest andis väga hästi märku, kui ikkagi comebacki teha, suverõõmud ühilpalju on laagriala ikkagi arenenud, olles dada meile antud Tagametsa ajaga. nüüd heaks kohaks, kus laagreid ja üritusi Tegus päev lõppes väga mõnusa saupidada. Maria palus meil kõigil ka mõelda, naõhtuga, kus sai jõkke hüpata, jutustada mis tegevusi või üritusi võiks veel seal läbi ning kuulata ka tegevjuhi töö kohta. Hiliste viia, kuna just see toob lisamotivatsiooni öötundideni sai veel mängitud mängu, kus laagrialal tegutseda. Ikka otsaette kleebiti mingi asi ja jälle ootab ta ka talguvõi tegelane, mida siis Oluline fakt lisi, sest tööd ei saa kuküsimuste teel ära arvata. on see, et nagi otsa. Sellega seoses Asi kiskus kohati täitsa on olemas kindlad talgute hullumeelseks, kus agoolaamasid ega kuupäevad, aga ka oodanias gaidid üritavad kell 2 alpakasid ei takse, et üksuste juhid vaöösel meeleheitlikult ära liks veel eraldi välja ajad, arvata oma teist isiksust tohi pea pealt kus oma lastega laagriala– eriti headeks näitedeks – paitada, kui le minnakse. Lisaks sellehambapuur, linn või sein. just ei taha le on idee luua talgusalk Peale sellist tormilist vanemgaididest või juhtiööd sai hommikul maitsta sattuda nende dest, kes saaks periooditi imelisi küpsetisi. Veel sai sülitusorbiidile. kuulata Kirke ettekannet käia ja vajaminevaid töid teha. gaidluse kohta, kus lisaks Peale seda jätkas väajaloole ja infole pidi ka lissekretär ülevaadet maailmakonverent- järjestama esemed, mis sul kõrbelisel saarel sist, mis algselt pidi toimuma Ugandas, võivad aidata ellu jääda. Tegelikult oli see aga liikus siis üle virtuaalsesse keskkonda. ettekanne mõeldud kõikidele gaididele, kes Valiti uus maailmajuhatus, võeti vastu uusi tahaks käia gaidlust tutvustamas just potentotsuseid, kus oluliseks suunaks ikka suu- siaalsetele uutele juhtidele. Seda kuulutusrem noorte naiste kaasamine juhtimisse. tööd paluti meil kõigil minna tegema, sest Suurt rõhku tahetakse panna ka keskkonna see on viis, kuidas saame neid puuduvaid peale, kus saaks gaidlikul meetodil basee- juhte endale juurde. Lisaks oli veel võimaruvat materjali jagada. lus täita ära oma koonduste aastatabel ning Seejärel saime teada iga juhatuse liik- mõelda läbi, mis tegevusi võiks teha. me eesmärkidest sellel aastal ja üldse juÜldiselt olid nõupäevad väga mitmesuhatuse kui terviku suundadest. Üldiselt gust nõu ja infot täis ning eriti meeldiv oli

Gaidide ja alpakade sõpruskohtumine.

6 SÜNDMUSED

Fotod: Kaire Jürgenson, Kirke Kalamats

SUVELAAGER

Delegeeritud suvelaage

Suvelaagri korraldamine usaldati sel suvel gaiderkogu kätesse ning vapper Elo võttis selle enda õlule.

Delegeerimisoskustega nooremgaider nagu ta on, tegi enne muidugi kindlaks, kas tal ka abilisi selleks on. Seekordne suvelaager oli eriline juba selle tõttu, et see oli esimene suurem laager Laosel.

Kui lõpnud tööke ja aland ööke...

L

aagrit hakkasime korraldama mõned kuud varem ja tuli idee, et laager võiks olla ajalooteemaline. Abi küsisime gaideritelt Tiialt ja Lealt, sest nemad teavad meie ajaloost ju kõige rohkem. Püüdsime mõelda, kuidas oleks kõige põnevam lastele seda tutvustada ja nii sündiski idee, et laagris võiks olla Hünerson. Abivalmis gaidijuht Maria oli nõus selle näitlejatöö endale võtma. Tiia oli nõus oma kauni häälega noortele tutvustama traditsioonilisi lõkkelaule. Maila ja Katrin arendasid laste näputööosavust ning kohalik skaut Aat tutvustas meile meie ümbrust.

Suurepärane kulbiliigutaja Kaire vastutas selle eest, et lastel oleksid kõhud täis. Soovisime, et ka lapsed saaksid veel rohkem kogemusi lõkkel ise süüa tehes ning umbes pooled toidukorrad valmisid all-laagrite köökides. Lastelt saime tagasisidet, et see neile meeldis ja ehk oli juba selles suvelaagris mõni järgmise suvelaagri peakokk.

Keidi pani lastel proovile kaardilugemisoskuse ning meeskonnatöö. Matka ajal saime ka veidi jahutavat vihma, mis oli väga tervitatav.

Oli põnev saada teada, kuidas hakkab Laose meiega koos tööle. Kuumast suvest tingituna oli maapind koos kaevuga kuiv ning pidime tooma lisavett, et kõigi janu oleks alati kustutatud. Lisaks segunes kõndimise käigus tekkiv tolm ihul higi ja päikesekreemiga ning õhtu lõpuks olin vähemalt mina küll nahavärvilt oluliselt tumedam kui hommikul. Õnneks sai ennast saunas veidi loputada, et ikka puhtana magamiskotti pugeda.

Laagri eel jäin ma haigeks ning kahjuks ei saanud esimesel päeval osaleda. See omakorda lõi rivist veidi välja ka Elo, kes jooksis ringi natuke nagu peata kana. Küll jäid tal tikud maha, et lõket süüdata ja küll ei olnud lippe kaasas, mida heisata. Õnneks keegi ei pahandanud ning avalõke sai süüdatud ja lipud heisatud.

Teise päeva hommikuks jõudsin ka mina kohale ja saime töid omavahel jagada. Lisaks olid meile suureks abiks veel ka õed Kasvandikud, kes tegid vist kõike, mida palusime.

Laagri käigus nägime, kus on hea tegevusi teha, et edaspidi seda ala kohendada veelgi mõnusamaks. Eriti pakkusid huvi meile varjulised kohad. gdj Kadi Sagor

SÜNDMUSED 7

ger Hünersoni jälgedes Kes oli Eleonore Hünerson?

Eleanore oli eesti gaidide maleva kauaaegne peavanem, kes oli Eesti gaidluse eestvedaja enne II maailmasõda. Septembris vormipäeval tähistati Eleonore Hünersoni 121. sünniaastapäeva.

Aasta kasum gaidide kirbukale.

Mailiisi käe all vihmase ilma tegevuste nuputamine.

Ise teen, ise söön.

Vesi polnud piisavalt magus.

Aitäh Sulle, Leho.

Tunnustus Siimule.

8 SÜNDMUSED

SUVELAAGER

Aga millal juba oode tuleb?!

Uurisime, kuidas m suvelaagris osaleja

Tulnukate juht Mirjam.

hellake Rebecca:

Minule jäi e riti erksalt mee lde laagris onn ide ehitamine ja se e põnevustunne, kui sa in seal ka pärast salgag a ööbida.

(Kirsikarud)

hellake Miina:

Laagris oli NII palju põnevat ja ka ilm oli hää, kohati võib-olla liiga hea, kuid telgis magamine ning sõpradega koos võrkkiikedes kiikumine olid väga meeldejäävad.

(Kirsikarud)

rta: hellake Maloojangud se Laose päike imsad ning võ is är olid p id väga. nautisin ne ) (Kirsikarud

hellake Chloe:

Mulle jäid meelde koos söögitegemised ja Laose taasavastamine, mis on muutunud ja mis on eelmisest korrast sama.

(Kirsikarud)

hellake He lene: Mina sain la agris anda hellake ste lubaduse ja selle peale tulid isegi pisarad silma.

(Kirsikarud)

hellake Alice: Meelde jäi nõudepesemine. Punased sõstrad.

Tiiaga oli tore laulda.

Mulle meeldis vahukomme grillida.

(Galaktika Pingviinid)

SÜNDMUSED 9 Üks suurimaid tõotuse ja lubaduse vastuvõtmisi.

Tähemetsa all-laager.

meenutavad ejad oma laagrielu

Päikesekaru de tugev sõ prus.

gaidijuht Tiia: HÜNERSON! Lõkkel söögi tegemine tegelikult meeldis. Hämmokis magamine. Matk oli ka lahe! (Galaktika Pingviinid)

hellake Anni:

Kõige rohkem jäi mulle meelde see tunne, ku i sain sõpradega mitu päeva koos veeta ja ka matkamäng ul osaleda. Meie salk töö tab alati koos hästi ja seetõt tu on meil alati lõbus koos.

(Kirsikarud)

vanemgaid Liis Mariann:

Oli vinge üleöömatk ja tore oli laagrit kaunistada.

Saime ise vahepeal süüa teha ja saunas sai ka käia. (Pandad)

Kõigi laagriliste nimed Hünersoni pingile.

Fotod: Kaire Jürgenson, Kirke Kalamats

10 SÜNDMUSED

Baranka-match.

Ülikülmas basseinis sai nalja nabani.

Millest koosnevad suverõõmud?

Augusti viimasel nädalavahetusel toimusid megalahedad suverõõmud. Ühtlasi tähistati ka rannajoonematka lõppu. Reedel finišisse, Ikla piiripunkti jõudes võeti meid vastu õhupallide, kahe tordi, šampuse, medalite, karikate ja kingikottidega. oolimata sajast villist ja valusatest jalgadest olid kõik uhked, et nii pikk matk on elusalt läbitud. Eriti suur tunnustus läheb Sirlile ja Raulile, kes läbisid terve matka, mis oli 940 kilomeetrit pikk.

Ainuke, kes nuttis, oli Killu, sest tema sõnade järgi oli läbitud teekond nüüd edaspidi vaid elamusterohkeks mälestuseks ja jäänud oleviku asemel minevikku. Õnnitlused edasi antud, jõudsime oma puhkemajade juurde, kus meid soojalt vastu võeti, et suverõõmudega alustada.

Kui kotid olid kämpingutesse ära viidud,

H

hakkasid pihta Kirke ja Liina korraldatud malt basseini lükkas, aga eks see käib ühe mängud ja tegevused, kus õppisime nii korraliku suverõõmu juurde. Õhtul veetmõndagi põnevat. Õhtul grillisime vors- sime aega lõkke ümber ja ööpimeduses te, sõime salatit, saiakakukesi ja kõike varjusime vihma eest kämpingutesse, kus muud head ja paremat ning pärast saime saime veel jutustada ja kaarte mängida, kõik jääkülma kümblustünni, basseini ja sest rannajoone matkamise emotsioonid olid veel edasi andmata. sauna külastada. Miks Hommikul tegevukümblustünn jääkülm sed jätkusid ning esioli? Raske öelda. KütLisaks saime ülesandeks anti sime, mis me kütsime, nuputada, kuidas meseks kõigile käsk Margile jäi temperatuur tõuspajakinnastega üks üllatus teha. Selle mata ja kuigi mõned võistluse panime muiüksikud ullikesed katkomme dugi meie kinni, tehes setasid seal supeldes sorteerida ning talle ühe lõõgastava karastamist, oli mõjalavanni koos päikenusast kümblusest asi kibekiirelt käest setervituse rituaaliga. siiski kaugel. Samas oli kinni hoides Lisaks pakuti Margile väga lahe see, et peakolmekesi veel võimalust veerele saunas käimist oli tada ühe ürituse korralvõimalik ka jääkülma magamiskotti damine Jaanika, Reebasseini hüpata! Olen pugeda. lika ja Kristeli kaela, siiamaani kuri Killu peale, et ta mind jullaulatati ta ootamatult

SÜNDMUSED 11

dvaks!

Lase käsi lõ

Võiduüllatus Markile – üks hea jalavann.

Hansuga ning pakuti ka adrenaliinilaksu vahistamise ja basseini lendamise näol. Üheks meeldejäävamaks üleskutseks jäi aja peale paarilisega koos asjade kätele ladumine ja iseseisvalt nende ära viimine Kirke autosse, tehes lahti auto ja ka selle pagasniku. Sellega sai ikka kõvasti naerda, kui mõnel terve hunnik pastakaid maha kukkus ja iga pastaka eest küki sooritama pidi. Lisaks saime nuputada, kuidas keset laia platvormi paigutatud ese kätte saada, milline on parim taktika pajakinnastega kommide sorteerimisel ning kuidas kibekiirelt käest kinni hoides kolmekesi magamiskottidesse pugeda.

Lõppkokkuvõttes olid suverõõmud täis täpselt seda, mida need minu arvates peaksidki olema: kuhjaga rõõmu, ojadena klassikalist Eesti suveilma ja parimaid kaaslasi terves maailmas.

Kiitus ja au korraldajale Kirkele ja tema abilistele! vgd Grete Kolk

Katrin Helen maadleb kommidega.

Üllatusabielu.

Lapsevanemad näitavad kõrget taset pakkimises.

Ülesanne elust enesest – ühe korraga viia asjad kontorisse.

12 SÜNDMUSED

18.-20. juunil toimus Saaremaal Karujärve kämpingualal Saaremaa noorkotkaste ja kodutütarde ühine suvelaager, kuhu oli seekord kutsutud ka Noarootsi gaidirühm Polaarrebased. egelikult hakkas kotkaste ja tütarde laagrisse mineku plaan pihta aasta enne laagri toimumist, kui Kajaka juhikoolitusel sain ma tuttavaks sellise vahva noorkotkaga nagu seda on Mark Lonks. Jutu käigus tuli välja, et ka Mark tegeleb noortega ning tegin temaga kohe kokkuleppe – kui teete laagri, kutsuge meid ka! Peale koolitust me enam ei suhelnud ja arvasin, et sinnapaika see jutt jäigi…

Aprilli lõpus potsatas mulle messengeri kiri Markilt. Sisu oli lihtne – juunis on laager, kas te tulete? Me ei mõelnud pikalt ja teatasime kohe, et oleme tulemas. Ootamisõhinas möödus maikuu kiiresti ning oligi aeg hakata kotte pakkima. Telgidmagamiskotid õlal ning parim nokamüts peas saigi start Noarootsist alata. Bussis toimus arutelu, et millised need kotkad ja tütred ikkagi on ning kuidas nad meist erinevad. Praamisõit üle väina oli ka elamus omaette – tuul sasis juukseid ja päike paitas põski. Jäätis maitses praami peal samuti kuidagi eriti hästi. Natuke veel bussisõitu ja olimegi täpselt kell 12 Karujärve kämpingualal kohal.

T

Merevahus ja soolvees ristitud Kaugelt tulnuna olime ilmselgelt esimesed, kes laekusid.

Kella 15ni tuli aega kuidagi sisustada ja kuidas paremini seda teha, kui telke püstitades. Suure surmaga said telgid püsti, mis sest, et vähe vildakad – peaasi, et ise pandud! Preemiaks läksime nautima järvemõnusid.

Selge vee, liivaranna ja tutikate kaidega Karujärv oli 30 kuumakraadiga erakordselt mõnus.

Pikalt peesitada me ei saanud, sest ajakava andis endast märku ning oli aeg liikuda avarivistusele.

Laagris oli osalejaid ligikaudu 150 ning tegevuste sujumise huvides jaotati noored peredesse. Iga pere sai oma värviga mütsid ja lipu, mida pidi kaasas kandma ja valvama. Kõik pered pandi seejärel rivistusse ning harjutati veidi rividrilli. Järgnes avarivistus, kus tutvustati laagri teemat ja tegevusi, mis järgnevatel päevadel toimusid. Siis liikusime koos Karujärve äärde, kus meid külastas Poseidon isiklikult ja ristis julgemad merevahu ja soolaveega. Aeg lendas kui linnutiivul ja oligi juba aeg pugeda magamiskottidesse ja puhata päevastest katsumustest.

Laupäev algas meie jaoks juba kell 7. Peale äratust pidid kõik mõne minutiga maast lahti ja hommikuvõimlemisel olema, mida viisid läbi noorkotkad. Uimaste nägudega lapsed üritasid päikesetõusu saatel oma jäsemeid õiges rütmis vehkida, kuid mida ei suuda, seda ei suuda.

Hambaid pesema ja oligi aeg hommikusöögiks. Peale seda algas laagri kõige väsitavam osa – tegevused. Kokku oli 8 tegevuspunkti, millest ühte viisin läbi ka mina 50-mängu formaadis. Punktides käidi koos peredega ja õppida sai sõlmi, veeohutust, tantsimist, taimetarkusi ning palju muud põnevat. Seda kõike muidugi 30-kraadises kuumuses, kuid õnneks keegi päikesepistet ei saanud tänu perede jagatud mütsidele. Lõunasöögil küsisin Polaarrebastelt: ”Kuidas teil punktides läinud on?” ja sain vastuseks vaid mõned mühatused ja oiged. Väsimus niitis, kuid silmad särasid ja teotahet jätkus. Eriti motiveeris lapsi jätkama veetegevuste rohkus, neid punkte oodati pikisilmi. Pärastlõunal jätkusid

Fotod: Sandra Piir

Polaarrebased noorkotk

Igas tegevuspunktis sai veidi pingutada. tegevused kuni õhtusöögini ja pean tunnistama, et peale 8. korda oma punkti tegemist olin ka mina täiesti ribadeks, rääkimata siis lastest. Kummalisel kombel olid mu noored rahul: ”Nii äge, et palju tegevusi on!

Igav ei ole olnud.”

Lipu varastamise au anti mingil põhjusel siiski meile ja tänutäheks anti lipp veel kingiks kah.

Disko, ööhäire ja hommikuvõimlemine vees Õige pea algasid õhtused mängud, millele järgnesid peredega ettevalmistatud etteasted, mis kujunesid õhtu hitiks. Nalja ja naeru jagus kauemaks. Ning siis algas muidugi iga laagri kõige tähtsam osa – disko! Polaarrebased võtsid asja tõsiselt ja näitasid saarlastele, kuidas gaidid tantsida ja elu nautida oskavad.

Higised lapsed said peale disko lõppu ka kiire supluse teha.

Rampväsinutena vajuti telkidesse, et siis ööhäirega taas äratatud olla. Häire lahendatud, saadi natuke veel sõba silmale ja jälle oli käes hommik.

Hommikuvõimlemine toimus pühapäeva hommikul vees, mis tekitas vastakaid tundeid.

SÜNDMUSED 13

tkaste ja kodutütardega Esitasin mõned küsimused ka oma Polaarrebastele: Mis jättis Saaremaa laagris kõige kustumatuma mulje?

Saaremaa laagri puhul oli teistmoodi see, et see oli palju rangem, kui meie gaidilaagrid. Reeglitest kinni pidamist oodati igal hetkel. Tegevusi oli väga palju ning vaba aega eriti ei olnud. Kuna ilm oli väga soe, toimus hästi palju tegevusi vees, mis oli vahva ja värskendav. Laagrilipp kingiti ka meile sõpruse märgiks ja kutsuti järgmisel aastal uuesti laagrisse.

Kärgpere.

Mida uut said teada?

Helistage, kui buss kohal on.

Laagris õppisime ja kordasime sõlmesid ning saime selles osas palju targemaks. Ühes punktis harjutasime isegi kummipaadi ümberkeeramist. Veeohutuse juures saime uusi teadmisi sellest, kuidas päästevesti õigesti ja kiiresti selga panna.

Kes sulle kõige rohkem meelde jäi ja miks?

Mark Lonks. Ta kutsus meid oma laagrisse ja oli meie vastu väga lahke.

Kas ja miks läheksid sellesse laagrisse tagasi?

Kindlasti läheme! Seal olid põnevad tegevused ja kuigi vaba aega oli vähe, tegi just see laagri veel paremaks.

Igavus ei saanud tekkida, kuna teha oli nii palju.

Mis oleks võinud olla teisiti?

Oranži pere ühine eneseületus.

Ühest küljest olid Polarrebased rahul, sest tegu oli eneseületusega, et hommikul jahedas külma vette ronida ja seejuures ellu jääda. Teisest küljest ei olnud just kõige mõnusam teha kõhulihaseid vee sees ja poolalasti.

Hommikusöögil oli energia kõigil laes ning juttu ja kilkeid jagus pikemalt. Pered koguti taas kokku ning toimusid viimased tegevused, laagri lõpetamine, kus meile kingiti laagri lipp ja kutse kindlasti saarlaste-

le uuesti külla minna, seejärel laagri kokku pakkimine.

Teel koju oli muljeid nii palju, et tavapärase magamise asemel olid kõik äksi täis ja muljetamine kestis koduukseni ja kestab tegelikult siiamaani.

Legend räägib, et saarlaste laager oli nii vahva, et see oli meie gaidide elu parim laager. Aktiivsete ja tahet täis noorte korraldatud laager oli täpselt teisi noori ja lapsi ärgitava energia ja sütitavusega. Aitäh ja suured kal-

Ööhäire ja ärkamisaeg, polnud aega enda mõteteks ja tunneteks ( SANDRA KÄSKIS SELLE KIRJUTADA) Laagri lõpus juhtus nii, et mingi osa inimesi sai lihtsalt puhata ja läksid discgolfi mängima samas kui osad pidid koristama. See ebavõrdsus ei olnud väga tore.

listused saarlastele, kes meid nii hästi vastu võtsid ja suurepärase laagri korraldasid! Sõlmitud sõprussidemed ei katke loodetavasti kunagi ning oleme leidnud usaldusväärsed sõbrad teistest noorteorganisatsioonidest.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean mainima ka lipuröövi.

Reede õhtul heisatud lipp lehvis laupäeval väga ilusasti, lausa nii ilusti, et kommenteerisin seda kodutütarde juhile. Lisasin muuhulgas, et kuidas ta seal nõnda üksi lehvib ja keegi teda ära ei võtagi? Lipurööv on ju laialt levinud. Kodutütarde juht, kelle nime ma anonüümsuse huvides ei maini, võttis jutust kohe tuld ja teatas: ”Naised, lähme võtame selle lipu ära. Ise nad jätsid ta järelvalveta, saavad siis natuke otsida.” Paar tundi hiljem oli lipp

salapäraselt kadunud, kuid alguses ei märganud seda keegi. Vesi ahjus tunne tekkis korraldajatel pühapäeva lõunal, kui oli vaja laager pidulikult lõpetada koos lipu langetamisega, mis osutus lipu puudumisel raskendatud ettevõtmiseks. Üks korraldajatest tuli minu juurde ja sosistas: ”Kas te võtsite lipu ära? Võid sa vähemalt vihje anda, kus see on?” Kehitasin õlgu – mina ei teinud ju midagi (agitaator võibolla olin, kuid sellest ajalugu vaikib). Kogu laager saadeti lippu otsima ning õnneks see ühest puuõõnest ka leiti. Lipu varastamise au anti mingil põhjusel siiski meile ja tänutäheks anti lipp veel kingiks kah. Noorkotkad nentisid ka ise, et laagrilippu järelvalveta nad enam ei jäta. gdj Sandra Piir

14 VÄLISMAA

Maailmaveebikonverents Sel suvel juulikuus toimus taaskord gaidide maailmakonverents. Selle asemel, et kohtuda põnevas Ugandas, saime me, teadagi miks, istuda kõik oma kodudes arvuti taga. Eks olukorral on oma plussid ja miinused, kuid kokkutulemise eemärk sai kenasti täidetud.

Ü

jahädade, kodusõdade ja muude keeruliste teemadega. Seetõttu on maailmakonverentsil arutlemine ja otsustamine alati väga keeruline ja nõuab korralikku empaatiavõimet, et iga osaleja suudaks panna enda ka selle teise riigi gaidijuhi kingadesse ja mõelda ka nende vajadustele.

Seetõttu ongi maailmakonverents minu silmis üks suur kompromisside leidmise koht.

Muidugi töötavad mitmed riigid koos ühise eesmärgi nimel, et teha enda hääl rohkem kuuldavaks. Üksi võid sa väga kergelt 152 riigi sisse ära sumbuda ja sinu mõtteid ning ideid ei kuule keegi. Selleks toimub maailmakonverentsi eel ja ajal Foto: erakogu

le maailma erinevate riikide gaidide organisatsioone ühendav WAGGGS korraldab kord kolme aasta jooksul maailmakonverentsi, et arutada tulisemaid teemasid ning võtta vastu olulisemaid otsuseid. Nii nagu meiegi seda teeme oma aastakoosolekul iga-aastaselt. Ka WAGGGS-il on juhatus, kuhu igal maailmakonverentsil kedagi uut meid esindama valida.

Samuti teeb ka maailmajuhatus palju tööd, et lihtsustada gaidijuhtide elu kogu maailmas ning teha gaidielu põnevamaks igale gaidile rühmatasandil. Selleks, et seda tööd suunata ja hõlpsamalt koordineerida, teebki maailmajuhatus igale maailmakonverentsile mitmeid ettepanekuid, mis edaspidi hakkavad suunama nii meie kui kõigi teiste maailma gaidide tegevusi. Võib ju arvata, et kõik riigid on selles osas ühel meelel, milliseid suundi oma tegevustes ette võtta, kuid reaalsus on palju keerulisem. Oleme ju meiegi siin näinud, kuidas võõrustades välismaa gaide, on nende jaoks meie moodi matkamine, lõkke tegemine või kasvõi saunataminegi totaalselt uus kogemus ja täielik müstika. Nii on ka kõikides teistes teemades. WAGGGS ühendab 152(!) riigi gaide – see on väga palju erinevaid kultuure, keeli, harjumusi, tavasid ja isegi poliitikat.

Paratamatult mõjutab selline kultuuride mitmekesisus kõiki otsuseid, mida maailmatasemel gaidide organisatsioonis ellu viia soovitakse. Erinevates riikides on gaidiorgaisatsioonil väga palju erinevaid probleeme.

Kui mõnes riigis tegeletakse eelkõige laste ja noorte turvalise elukeskkonna hoidmisega, siis mõned peavad tegelema ka näl-

väga palju nn liitlasriikide kohtumisi. Tavapäraselt (silmast-silma konverentsidel) on kõik vaheajad ja lõunapausid täidetud koosolekutega, kus arutatakse seisukohti ning uusi asjaolusid, et olla kindlalt ühel lainel ja seista kõrvuti oma tõekspidamiste eest. Tõsi, ka “liitlasgrupi” siseselt tuleb teha häält, et Eesti gaidide eest seista. Aga üldjuhul annab ühtse grupina tegutsemine ikkagi tugevama tunde ja kogu maailmaga ühes saalis istudes ei tunne ennast nii väikesena.

Olles käinud maailmakon-

Nende jaoks on meie moodi matkamine, lõkke tegemine või kasvõi saunataminegi totaalselt uus kogemus ja täielik müstika.

verentsil Indias ja Euroopa regiooni konverentsil Norras, on mul piisavalt kogemust, et võrrelda veebikonverentsi kogemust tavapärasega. Veebikonverentsi võlu oli see, et aega oli rohkem. Kõik need tagatubade arutelud, mis vaheajad ja lõunapausid endale röövisid, jäid nüüd endale. Aga tegelikult eelistan mina ikka iga kell silmast-silma kohtumisi. Väga oleks tahtnud neid armsaid, juba tuttavaks saanud nägusid uuesti näha. See on võimas tunne, kui sul on sõpru üle maailma. Julgustan kõiki haarama võimalustest osaleda rahvusvahelises gaidluses, olgu selleks laagrid, koolitused, seminarid või vabatahtlik töö mõnes gaidide maailmakeskuses. See on kogemus, millest kindlasti saad sõbrad kogu eluks ja lood, mida rääkida. ngdr Miia Kraun

Miia valmistumas koos teiste noorte naistega maailmakonverentsiks.

Fotod: Kaire Jürgenson

KOOLITUS 15

Juhtide klubi Zoom.

Päris oma tass.

Nüüd oskan voolida ja kokata Veel mõnda aega tagasi olin veendunud, et Zoomi vahendusel koolitust teha ei ole ikka päris see õige asi. Aga võta näpust, oli küll!

3.

aprillil, mis muide oli vähemalt Tallinnas üks imeilus päikseline päev, kogunesid kõik huvilised salastatud Zoomi, nende hulgas nii vaprad vanemgaidid kui ka gurmaanidest gaidijuhid, et koos koolituda, enda loomingulisust duellile kutsuda ja veidi pulssi tõsta.

Hakkame aga pihta!

Alustasime hommikul ühtse grupina, et ikka üksteist tervitada ja uusi soenguid kommenteerida, kuid edasi kulgesid koolitajate ja juhtide klubi päevakavad kumbki omasoodu. Juhtide klubis algas kohe suure hooga kogemuslugude vahetamine, et rollidesse sisse elada ja häid, lastega töötavaid meetodeid koonduste läbi viimisel teistelt juhtidelt õppida.

Edasi sõime juba kõik koos kaamera ees head-paremat ning pidasime ka väikse võileivavõistluse. Võileiva materjali pole? Pole hullu! Tükk juustu, tükk õuna ja lusikatäis pähklivõid riisikoogil ajab asja ära ja aitab ka koonduse planeerimisel kastist välja mõelda!

Osavate näppude voor Samal ajal said vanemgaidid ja gaidijuhid, kes hetkel aktiivselt rühma ei juhi, aga hoopis keraamika koolitusel osaleda. Juhendajaks oli Stina Valgma, kelle kullipilgu all valmisid päris kruusid ja muud omaloomingulised esemed. Mis kõige ägedam? Kuigi savi saabus gaidikulleriga koju, oli koolitusel osalejatel võimalik oma teosed ka päris ahju põletamisele saata, et tassist teed juues pool kruusi kurgust alla ei läheks.

Midagi vaimule, veel rohkem võhmale Päeva lõpetuseks paluti meil trenniriided selga tõmmata ja toas piisavalt ruumi leida, et ka oma lihastele ja liigestele säru teha. Alis Võigas juhendas treeningut, vanemgaidid ja gaidijuhid aina hüppasid ja kargasid ja lamasid ja hingeldasid. Ma ei unusta vist kunagi gaidijuht Kirket üritamas „kuival maal“ rulluisutamist imiteerida. Tõeline lisatrenn kõhulihastele!

Katse kaks!

Peale ööund ja veidi trennist taastumist kogunesime pühapäeval, et koos läbida veel ülimaitsev ja silmaringi avardav kokanduskoolitus Epp toidupaki sisu.

Andreseni juhendaKoju saabunud misel. Valmistasime kõike nuudlitest rebitud kanani da ja palju muud. Epp oli ise ja õppisime lahedaid nippe, kui- ülientusiastlik ja abivalmis, nii das sööki serveerida, hakkida, et ma ei kahtle selles üldse, et k ü p s e t a - kõik jäid koolitusega rahule.

Eriti peale seda, kui kõik oma põsed ise Peale valmistatud jäätist ja koolitust nuudlirooga täis olid algas parim muginud. osa – Koolituse lõpemekkimine. tasime tagasisideringiga ning vastavalt veel õuetegevuste ja kogemuslugudega.

Kirjutasin alguses, et arvasin varasemalt, et Zoomi koolitused ei ole ikka päris need, mis näost-näkku koolitused?

Kallistada oleks muidugi ülim, kuid paremat koolitust oleks raske ette kujutada! gdj Kaire Jürgenson

16 GAIDID MATKAMAS

Fotod: erakogu

24 tundi õnne ja äpardusi

Mai esimene päev tõotas tulla imeline. Päike paistis, osalejad kibelesid ratta selga. Nii ammu polnud saanud koos ühisel rajal matkata. salejad olid juba eelneval õhtul Eesti erinevatest otsadest Tagametsa Jahilossi kokku sõitnud ning üritanud elevust trotsides enne olulist matkapäeva mõned head tunnid magada. Kuid nüüd sai lõpuks rajale tormata – ees ootas kaheksa tundi jalgrattasõitu, kaheksa tundi kanuutamist ning kaheksa tundi jalgsimatka. Ja muidugi igal rajal mitmeid matkapunkte, mis tuli edukalt läbida võimalikult paljude punktidega. Ja ärme unusta 24h matka kuldreeglit – ära jõua tagasi enne 24 tundi. Vaatame, mida on selle elamuse kohta meenutada matkasellidel.

O

ratas

Kuidas läksid matka esimesed kilomeetrid?

KKKK tiimist Kadi: Tuju oli hea. Tiimis oli ka uusi inimesi ja asusin tutvuma.

Kohe üsna varakult sai tehtud ka mõned ümberkorraldused tagumiku pehmenduste osas. Täpsustuseks peaks veel mainima, et KKKK tiim veetis kogu matka kahe sõprustiimiga.

KKKK tiimist Keidi: Esimestel kilomeetritel nägime paaris teeristis karu jälgi, see oli nii ootamatu!

IIII tiimist Aliis: Me lendasime kahe megatiimiga sellele võistlusele peale nagu ma-ei-tea-mis. Me olime õppinud oma 2018. aasta 24h matka vigadest ja ma võin lausa väita, et tundsime end nagu eksperdid selle võistluse raames. Olime ka õppinud, et ära kunagi proovi teed lühemaks lõigata. See ei ole kunagi hea idee.

Tiigivee tiimist Annabel: Esimesse punkti jõudsime kohale tänu intuitsioonile.

Metsateed raputasid tugevalt, kuid me pidasime vastu. Rattasadulad olid veel täitsa pehmed ja mugavad.

Milline oli teie meeskonna strateegia? Kas läbida kõik punktid

ja postkastid või jõuda lihtsalt lõppu?

Kadi: Eesmärk oli võit ehk tuli korjata kõik punktid, mis vähegi saadaval olid.

Aliis: Meie kahe ühise tiimi eesmärk oli esiteks jääda ellu, läbida see matk ja minu isiklik eesmärk oli sel reisil kuivaks jääda. Etteruttavalt võin spoilida, et see viimane eesmärk ei täitunud.

Annabel: Eesmärk oli tiimiga koos üle elada taaskordne hull seiklus.

Kuidas rattavalik end õigustas?

Kas kaasas oli ka parandamiseks vahendeid?

Kadi: Sõitsin Keidi vana rattaga ja üsna pea mõistsin, et see ratas on imeline. Minimaalse väntamisega jätsin juba teised selja taha.

Keidi: Õiged rattamatkajad nagu KKKK tiimis on, jätsid kõik parandusvahendid Tagametsa.

Aliis: Kuna me olime liitnud jõud kahe tiimiga, oli meil repertuaar erinevaid rattaid – küll maastikuks ja karmimaks pinnaseks loodud rattad, kui ka rasked linnarattad, millega oli turul kapsaid

GAIDID MATKAMAS 17

Järjesta kaalu alusel.

Kurikuulus mullikile-sadul.

Väntame-väntame-väntame kuniks leiame järgmise punkti.

Mis tunded valdasid teid ostmas käidud. Me olime igaüks võtnud rattasõidu lõpuosas? kaasa endale parima ratta, kuid lõpus Kadi: Hakkasime rattaid vahetama saime aru, et see jaotus lõi meie grupi tiimisiseselt. Kõigil ei olnud nii vapuskaheks – kiired heade ratastega kihutatavat ratast ja nii palju energiat nagu sid ees ära ja aeglasemad linnaratastega mul. Sain endale lõpuks Katu äärmiselt sõitsid vaikselt järele. Poole tee peal aga saime aru, et paremini toimib see, kui me sobiliku roosa ratta tagumiku alla, millega rühkisin kolonni ees nagu vankuvahepeal vahetame rattaid omavahel, et matu vedur, aeg-ajalt üle õla kiigates, kõik saaksid linnaratastega veidi kannakas sõbrad on ikka kannul. Tagumik ei tada, aga ka meie tempot ühtlustada. See olnud enam väga koostööaldis jalgratta strateegia toimis väga hästi ning aitas sadulaga. meil ühiselt edasi liikuda.

Aliis: Oh jummel, kuigi me olime igati Annabel: Meie tiim oli endale igasuguvalmis, siis see umbes 90-kilomeetrine sõit seid rattaid varunud. Olemas oli kamba ikka hakkas ajudele küll. Lõpus oli nii suur peale nii moodsa naise linnaratas kui ka väsimus, et kaheksa tundi kanuus sõitu kändude tümitamiseks mõeldud maas(loe: istumist) tundus tikuratas. Kui me kõiki lausa luksusena. Teisisõrattaid omavahel oleks nu meid motiveeris vaid kombineerinud, siis oleks Esimesel eesootav toidupaus. saanud sellele retkele kilomeetril käis Annabel: Ratta lõpusirsobivaima lenksu. Minu gest mälestusi palju pole ratta nõrkuseks oli sadul meie ühistiimi kogu energia kulus ja esimestel kilomeetritel kolmene kanuu –rattasadulas istumise aitas seda pehmendada esimest korda leevendamiseks. Pigem mullikile. See töötab, oli selline muhe zombie kuni mullid metsateel ümber. tunne juba. istumise all katki ei lähe.

Toidupaus, sõiduki vahetamine.

Kadi: Ma ei uskunud oma silmi, kui nägin toidupunkti. Kas tõesti me jõudsimegi kohale? Kas sai läbi see tuule trotsimine ja sadulas istumine? Toit maitses hästi. Ja see magus tee oli väga kosutav.

Keidi: Magus tee oli üle kõige ja suured portsud!

Aliis: Jumal, see toit, mida me kaugusest nägime! Mul kohe lendas ratas esimese puu najale ja ma ei suutnud uskuda, kui maitsev võib olla üks makaronipada. Me sõime pausideta umbes pool tundi ning see tankimine võis küll kõrvalt välja näha nagu metslaste söömapidu, aga meie jaoks oli see päeva kõige tähtsam toidupaus. Lisaks sai rattalõigule öelda sayonara, b***h vana sõber!

Annabel: Sõime tiimiga korralikult palliks ennast, et ikka edasi annaks liikuda pärast. Täitsa kummaliselt imeline tunne oli ratta pealt maha tulla ja noh ega tükk aega ei kippunudki enam sinna tagasi.

KANUU

Kuidas möödusid esimesed kilomeetrid jõel? Kas olid varem sõitnud?

Keidi: Esimesel kilomeetril käis meie ühistiimi kolmene kanuu esimest korda ümber. Taaskord, kõva tiim nagu KKKK on, kamandasime märjaks saanud inimesed kohe kaldale, paljaks ja komplekteerisime neile kuivad riided selga. Arusaadavatel põhjustel vahetasime paatkondi ning läksime uuesti jõele ja andsime tuld!

Aliis: Nagu Keidi mainis enda loos – jah,

18 GAIDID MATKAMAS

Tähistasime poole rattamatka läbimist piknikuga.

Osalejad andmas mittekonstruktiivset tagasisidet. meie kolmene kanuu (loe: mina, Katrin ja baleriin) käisime haigelt käna. Selle mõõduka kiirusega jõel ei tundunud meile jões istuv kivi olevat suurem takistus, kuid no sellest üle ega ümber me ei saanud.

Ronisime kaldale, Keidi käskis meil riided ära võtta, teised klappisid meile uued kuivad riided ning uue tuusa riietusega jätkasime oma sõitu. Nüüd saime endale osava inimese tüüriks, et edasisi äpardusi vältida.

Annabel: Meie tiim oli varem sõitnud kanuus, aga esimestel kilomeetritel toimus ikka väike kokkusobitumine, kuidas parem koostööd teha oleks. Olime oma tiimiga kahes kanuus.

Mis juhtus?

Aliis: Me ei vältinud edasisi äpardusi...

Annabel: Peale mõnda kilomeetrit vees nägime paremal kaldal palju inimesi meie matkalt, keegi ei öelnud, mis juhtus, aga nad tundusid märjad olevat.

Midagi veel?

Annabel: Järgmise kurvi taga nägime ees silda, mille alt tuli läbi kanuutada. Silla kõrval

Matkapunktide digisüsteem. nägime ka mehi. Aga nad ei olnudki vetsupausil, vaid tuli välja, et silla all on jõhker kärestik. Meid suunati täpselt kahe kivi vahelt kanuudega läbi. Jäime kuivaks. Kui juhendamist poleks olnud, oleksime ka meie olnud silla kõrval pausil.

Kuidas oli tunne kanuu lõpuosas?

Keidi: Kuni umbes üheksa kilomeetrit oli hästi, siis saabus pimedus, vesi oli väga madal ja põhjas kolmese kanuu jaoks liiga palju kive.

Ning uus kolmene kanuu käis ümber. Seekord ei olnud enam kuivi riideid võtta. Tõmbasi-

me kanuu kaldale, värisesime veidi, otsisime telefoni välja, mis otseloomulikult oli märjas püksitaskus, aga imekombel töötas veel. Kiire kõne Markile, saatsime oma koordinaadid ja Google Maps näitas, et lähedal on talud ja oi kui õnnelikud me olime, kui nägime, et ühes majas on valgus. Niisiis koputasime kell 11 öösel valgusega aknale ja palusime, nagu vettinud kadrisandid, et saaksime tuppa sooja päästeingel Marki ootama. Vanapaar oli väga üllatunud ja uudishimulik, et kuidas sellisel kellaajal külmas ja pimedas ühed märjad noored nende ukse taha sattusid.

Nad olid väga lahked ja andsid meile rätikuid kuivatamiseks ja soojendamiseks. Saime seal end veidi soojendada ja juttu puhuda kui kõlaski Marki koputus. Tänasime ja istusime autosse, et jahilossi jõuda kuivi riided otsima ja taas rajale suunduda.

Annabel: Nii hea tunne oli, et jäime kuivaks sellel öisel kanuuretkel.

Toidupaus. Liikumisvahendi muutus.

Keidi: Külm, pime, väsinud, näljane, aga söögiisu puudus.

Toitu pidi sisse suruma! Ei mäleta, kas magusat sooja teed pakuti või mitte, aga loodan, et oli.

Kadi: Oli küll sooja teed. Nii hea oli.

Aliis: Kuna me olime tänu kanuuäpardustele käinud korra tagasi peamajas, et kolmas riidekomplekt endale kokku klapitada, oli raske öine võitlus

une ja väsimuse versus 30 km kõndimise vahel. Võite isegi arvata, kumb paremini kõlas…

Siiski otsustasime kangekaelsetena minna tagasi soojast majast külma kanuusse.

JALGSI

Algas viimane osa.

Mida mõtlesid?

Kadi: Miks ma jälllllle siin olen? Ma juba tegin ühe korra sellise matka läbi. Miks ma pean veel tõestama, et suudan kell 2 öösel jalgsi kõndida?

Keidi: Pea igas teeristis võtsime horisontaalasendi ja riskisime silmade kinni hoidmisega, aga saime seda teha kõigest 2 minutit, kuni (sel hetkel häiriv) Kadi hääl meid edasi liikuma sundis. Aga noh, see oli vajalik, muidu oleksime esimeses teeristis sügavalt magama jäänud.

Annabel: Jalgsimatka alguses mõtlesin, et paneme täiega, et külm ei hakkaks öösel ja viimane distants jäänud. Jalgsimatka keskel mõtlesin ühe silmaga voodist ja otsisin teisega punkte ning üritasin tiimikaaslastega ühte sammu astuda, jutustasime vist kõik jutud maailmas ära. Jalgsimatka lõpuosas enam tiimikaaslaste sammu ei suutnud hoida ja kakerdasin omaette, silmad olid poolkinni, olin mingis rammestuse transis põhimõtteliselt.

Kas asi läks paremaks?

Kadi: Päikese tõusuga läks tuju paremaks ja tuli energiat ka veidi juurde. Väga ilus päikesetõus

GAIDID MATKAMAS 19 oli. Maa oli härmas ja sillerdas.

Keidi: Meie tiimiga liitus ka Sirli ja KKKK eesmärk oli kõik oma sõbrad finišisse saada! Jootsime talle KKKK superkokteili, mis koosnes energiajoogist, suhkruga teest, kiirkohvipulbrist ja spordiveest ning finišisse me lendasime läbi une!

Aliis: Läks küll, kilomeetrid lisandusid ja finiš jõudis aina lähemale. Tipphetk oli muidugi see, kui vaatasime kaarti valesti ja mõtlesime, et saame ühte punkti lühemat teed pidi minna.

See tee ei olnud lühem, me eksisime korra ära ja pidime pika tee tagasi rajale kõndima.

Annabel: Kui finišis voodisse jõudsime, siis oli kohe päris hea olla.

Kuidas kulges punktide leidmine ja ülesannete lahendamine?

Kadi: Punkte leidsime täitsa hästi. Ülesannete lahendamine ei kulgenud enam nii sujuvalt.

Keegi ei jaksanud mõelda ega teha midagi. Kui punkt tuli, võtsid osad kohe horisontaalasendi ja snäkipaki kõrvale.

Käe liigutamine pakist suhu oli ainus, mida nende jõuvarudega veel suudeti teha. Ajuressurssi ei olnud enam.

Annabel: Jalgsiraja teises punktis avastasime, et meie oleme ühel pool kraavi ja punkt on teisel pool, pidime ringi tegema ja sammud venisid. Aga meile meeldis hästi helkurirada metsa vahel. Tekitas hasarti, kui midagi helkivat kuskil taskulambi valguses nägime ja andis jõudu edasisi ülesandeid ka lahendada.

Kui täpselt jõudsite tagasi Tagametsa?

Keidi: KKKK tiim lõpetas minutipealt õigel ajal, ei olnud aega põõsas põõnata, et aega parajaks teha, ega pidanud ka ajaga võidu jooksma hakkama.

Annabel: Alustasime laupäeval 8:15 ja jõudsime pühapäeval umbes täpselt 8:15 Tagametsa ka.

Suur-suur aitäh korraldajatele Maria Kirsile ja Markile!

Kannatuste tõestuseks.

Pimedusse mõlamine.

Tiim:

Ei Maga

Tiimi liikmed: Miia, Kirke, Katrina

M

iks otsustasite osa võtta 24h matkast? Tiimi varasem matkakogemus?

Pidime matkalt osa võtma, sest peagaidi tiim peab ju ikka rajal olema. Professionaalsed matkalised ei ole, pigem matkahuvilised.

Lõbusad ühepäevamatkad on meie lemmikud.

Millised olid ettevalmistused matkal osalemiseks?

Suures osas ilmateate jälgimine, et oskaks parimal viisil valmistuda ja varustuda.

Mis tundus enne matka algust suurim väljakutse?

Kindlasti kanuu. Teadsime, et kanuu osa võib jääda pimeda peale. Istudes hakkab ikka ka jahedam ja kevadine ilm hoiab ka veetemperatuuri mõnusalt jahutavana. Lisaks oli üks meist natuke kanuuhirmul, nii et kõik asjaolud kokku pannes nägime juba ette, et sellest tuleb katsumus.

Mis oli suurim väljakutse ja miks?

Ma arvan, et meie kõigi jaoks langes lõpuks suurima väljakutse koht erinevale matkaosale. Kel-

le jaoks oli see ikkagi kanuu, kelle jaoks ootamatult raske ja pikk rattasõit ning kelle jaoks lõputu lonkimine finiši poole. Oluline on see, et hiljem need suured väljakutsed ei taha hästi meenuda või ei tundu enam nii hirmsad.

Kõige meeldejäävam hetk matkal?

Kanuult mahatulek. Siis saime kuulda, kuidas teistel läks, mis kõik vahepeal juhtunud oli ja kui palju keegi jõega tutvust tegi. Suur pluss olid kuivad riided, soe söök ja tuttavad näod. Sealt oli hea edasi minna jälle oma tiimiga pimedusse komberdama.

Kõige suurim õppetund matkal?

Tähtis pole võit, vaid osavõtt.

Kust ammutasite jõudu edasi minemiseks?

Ilusatest vaadetest, päikeseloojangust ja -tõusust, linnulaulust ja mõnusast seltskonnast.

Miks peaksid teised inimesed 24h matkast osa võtma? Kas ise võtaksite veel tulevikus osa?

Kui vähegi võimalik, oleme kindlasti ka tulevikus rajal.

See on eriline kogemus ja suur eneseületus. Eduelamus ja head mälestused garanteeritud.

Tee pilti ühe Mardiga.

Fotod: Kaire Jürgenson

20 GAIDID MATKAMAS

Tiim:

Matkatibud

Liikmed: Relika Lupp, Grete Kolk, Mirjam Maasalu, Caisy Sutt

M

iks otsustasite osa võtta 24h matkast? Tiimi varasem matkakogemus?

Otsustasime teha see eneseületus, et saada esimest korda teada, milleks meie kehad võimelised on. Ainukesena oli varem 24h matka läbinud Relika.

Millised olid ettevalmistused matkal osalemiseks?

Meie tiim pandi kokku eelneva päeva õhtul enne magamaminekut. Matkavarustusse kuulus: jalgratas, veepudelid, soojad riided, vahetusjalanõud. Õhtu enne tundsime puudust esmaabikotist.

Mis tundus enne matka algust suurim väljakutse?

Enne matka pidasid kõik suurimaks väljakutseks kanuusõitu, kuna enamus ei olnud varem sellega sõitnud, eriti veel öösel.

Kahjuks pidi üks liige matka katkestama enne kanuusõitu.

Edasi liikusime kolmekesi.

Mis oli suurim väljakutse ja miks?

Suurim väljakutse oli tegelikult rattasõit, sest distants oli väga pikk ja tuul puhus vastu. Ühel liikmel hakkasid põlved valutama ja lahenduseks sidusime sokid tugevalt nende ümber, et valu leevendada. Järgmiseks suureks hirmuks oli kanuu, kuna korduvalt kukkus keegi meie ees vette. Vee peal ulpisid nende vette kukkunud asjad, mida me mõladega kinni püüdsime.

Kõige meeldejäävam hetk matkal?

Kõige meeldejäävam hetk matkal oli kanuusõit, sest

Kubujussid hetk enne finišeerumist. lõpupoole läks see päris ekstreemseks ära. Nimelt oli külm, pime ja veidi hirmus ka. Kitsast jõest, mille põhjas

Vee peal ulpisid nende vette kukkunud asjad, mida me mõladega kinni püüdsime.

olid suured kivid, pidi hoolega mööda triivima, et mitte kõik koos ümber käia. Samas oli sõidu ajal päikeseloojang tohutult ilus ning selle aja sees sai palju erinevaid jutte ja lugusid üksteisega jagatud.

Kõige suurem õppetund matkal?

Suurim õppetund sellel retkel oli see, kui oluline on tiimitöö, sest kui meeskond poleks kanuusõidu ajal koostööd teinud, oleksime kõik

koos ümber käinud või siis poleks üldse omadega kohale jõudnud. Ja kindlasti oleksime pidanud rohkem soojemaid riideid kaasa võtma.

Kust ammutasite jõudu edasi minemiseks?

Pärast kanuusõitu alustasime jalgsimatka ja meiega ühines Ivo tiim. Nendega koos tuli jõudu edasi minemiseks, sest sai palju nalja #vaseliin. Ning muidugi on suurimateks elupäästjateks alati snäkid.

Fotod: Kaire Jürgenson

GAIDID MATKAMAS 21 siis ringiga tagasi, et neist veel teist korda mööduda. Lahendasime terve hunniku ülesandeid, muuhulgas taimede tundmise punkt, salakoodi lahendamise ülesanne ja mõistatuste lahendamine. Lisaks pidime üheskoos läbima Kahooti mängu ja nuputama, mida kõrbes kõige rohkem vaja oleks, et elus püsida. Muidugi ei saa unustada ka minu lemmikut punkti, kus pidime käepäraste vahenditega nõia püstitama, et siis finišis enda kunstiteos ette näidata.

Sõpradelt skautidelt kuulsime finišis veel viimast viskemängu mängides ka matka kõige naljakama repliigi, mis

Kraavis põnevam kui kaldal.

Kogu matk oli ainult pagana motivatsioonisirgeid!

läbides oli lastel suus viimane motivatsiooniküpsis ning veel jaksasime lõpp-punktini võidu joosta, kuid siis oli võhm otsas ka ja saimegi piknikutekile istuda, et lõunat süüa.

Muljed vahetatud Hiljem muljetasin ka lapsevanematega, kes oma lastega rajal olid, ning saame kõik rahuliku südamega öelda, et lastel tuli raja käigus siiski ennast ületada, et jaksata rada läbida, gaidijuhtidel ja lapsevanematel ilmnes eneseületus hoopis kannatlikkust üles näidates ning neil, kes gaidlusega võibolla vähem kokkupuudet, tuli ennast ületada gaiditeadmistega, sest ei ole see sõlmede ja lõkketüüpide tundmine nii igapäevane ühti. Rahule jäime aga kõik! Kniks ja aitäh korraldajatele Margile ja Mariale! gdj Kaire Jürgenson

Matkamisel pole otsa ega äärt!

Arvasite, et peale 24h matka on kõikidel osalistel jaks otsas?

Vot ei ole nii need lood!

Peale 24h matka läks nii mõnigi veidi ogar tagasi rajale, et ka jüripäeva puhul korraldatud matkast osa saada. okku oli rajal täitsa mitu tiimi, nii gaide, nende vanemaid kui ka sõpru skaute ja teisi toetajaid. Nagu ikka, on igal matkagrupil kindlasti omad muljed, mida jagada, kuid mina jagan enda matkasellide eredamaid hetki.

K

Matk sai hoo sisse Kõige raskem oligi vist algus nagu matkade puhul ikka on.

Kõigepealt ei saa vedama ja hiljem, kui oleks juba aeg mat-

kasaapad nurka visata, ei saa enam pidama. Nii oli ka meil.

Kõigepealt olid lastel ninad vingus, sest kaarti oli raske lugeda ja siis oli raske aru saada, kus me üldse oleme. Paari kilomeetri peale väsisid juba jalad ja tekkisid esimesed villid, kuid Päikesekarud pidasid vapralt siiski veel vastu. Mõne aja möödudes kohtusime esimeses mehitamata punktis ka teiste salgakaaslastega, kes matkasid koos lapsevanemate ja nooremate õdede-vendadega. Oli lahe vahepeal muljeid vahetada ja siis jälle kiirustada, et sõpradest ikka ette saada.

Seiklused rajal Kuna meie salgas olid staarkaardilugejaid, seiklesime mööda kuivenduskraave ja eramaid, tardusime hirmutavate koerte valvsa pilgu all ja tulime

ometigi oli kõige tõesem kokkuvõte matkale üldse. „Kogu matk oli ainult pagana motivatsioonisirgeid!“ Viimased sirged Lõpupoole olid tõesti ka väiksed päikesekarud proovile pandud, sest vaheldumisi tassiti üksteist seljas, et jalgadele lõpututel sirgetel kruusateedel puhkust anda. Olgu see spordijalats, mis ta on, kuid hiiglaslike villide vastu oleme kõik kaitsetud, kui matkal lõppu ei tundugi saabuvat. Viimast põlluvaheteed ja metsarada

Matkapunkt – Anna kehastus volbrinõiaks.

22 GAIDID MATKAMAS Fotod: erakogu

Gaidid korraldasid 2001. aastal ühe kõige hullumeelsema matka – rannajoonematka!

Rohkem kui kuu ajaga kõnniti Narva-Jõesuust mööda mereäärt Iklasse Läti piirini.

Veel hullumeelsem on see, et gaidid tegid seda üle 20 aasta uuesti! atkama asuti 2021. aasta 23. juulil ning kohale jõuti 27. augustil, kokku 36 päeva. Kõndijate seas oli nii täiesti värskeid noori, kui ka neid, kes 20 aastat tagasi selle matka läbi tegid.

Järgnevalt räägivad kuus kõndinud inimest sellest, kuidas nemad seda matka meenutavad.

Ole lugedes tähelepanelik ning ürita välja selgitada tõde, mis tegelikult juhtus heinaküünis!

Eks kõik mäletavad asju ikka omamoodi.

M

Sirli ja Raul, kes ainsana läbisid Rannajoonematka kõik 900km, õnnelikult finišis koos Mariaga.

Rannajoo JANAR: K

una saab öelda, et sa oled jäänud vanaks? Vot ei teagi. Kuigi esimesest rannajoonematkast on möödas juba 20 aastat, oli see minu jaoks kõik kui suvi tagasi. Kahjuks mitte. Mu keha oli juba selle aja jooksul ära harjunud selliste hüvedega, millest minu 18-aastane keha veel undki ei osanud näha – auto ja 30 lisakilo.

Läks siis niimoodi. Läksin liiga uljalt ja külmalt sellele matkale vastu. Soetasin endale hea varustuse, aga jätsin mõned põhidetailid kahe silma vahele.

Tänu sellele ei suutnud seda matka täismahus kahjuks kaasa teha. Aga pole hullu, olin matkajatega kogu aeg ühenduses

NarvaJõesuu

Ikla

ja käisin Raulile pinda, et instagrami on video vaja stoorisse panna. Aga see aeg, mis ma seal matkal olin, oli lahe. Sain ajas tagasi rännata ja olla nagu nooruspõlveradadel. Enamus matkajaid olid minust ju tegelikult pea 20 aastat nooremad. Kui küsida, et mis oli kõige ägedam seik matka jooksul, siis ei oskagi kohe välja tuua. Aga tore on see, et ikka veel on noori, kellele meeldib matkata. Mäletan, et juba 20 aastat tagasi olid noortel muud huvid ja nüüdseks on see interneti ja nutiajastu veel hul-

lem. Nüüd, kus mu elu sõltub sellest nutindusest, olen ma õnnelik, et kui mina noor olin, siis minu elus seda polnud.

Kõige ägedam koht, kus me olime ja ka ööbisime oli Toolse. MEGA! MEGA! MEGA! Meil olid kiiged tõmmatud varemete vahele, päike loojus oma punase taevakaarega ja miljon sääske sumises kusagil eemal. Ei saa just öelda, et miljonivaade aga 100 000 vaade küll. Aga kui näed sotsiaalmeediast ilusaid randasid, kuhu välismaale reisile minna, siis kinnitan, et pole vaja. Eestis on väga palju randasid, kuhu minna rannamõnusid nautima. Ma ju tean, et kõigile on oluline, et saaks panna Instagrammi pildi #türgi. 20 aastaga on muutunud

Janar oma teisel Rannajoonematkal 20 aastat hiljem.

GAIDID MATKAMAS 23

onematk

Start Narva-Jõesuus. Kõik on alles ees.

-

5. päeva ööbimineToolse varemetes.

Uni oli hea vaatamata kummitustele.

palju. Liigagi palju. Üks koht, millega ma ootasin pikisilmi kohtumist, oli üks külapood, kus käis vilgas külaelu. Poe ees oli pikk laud ehitatud küla napsitrallide poolt, mille taga tähtsaid külajutte aeti ja arvatavasti külaelu edendati. Kui me sinna kohale jõudsime, siis mina seda kohta ära ei tundnud, ent Maria ütles, et näed olemegi kohal. Suurlinnast oli saanud alevik. Maja, kus varem oli pood, oli küll alles, kuid pood ei tegutsenud seal juba aastaid.

Kõik oli nii rohtu kasvanud ja pisikeseks jäänud. Ma loodan, et selline rannajoonematk saab traditsiooniks, mitte iga 20 aasta tagant, vaid 10 oleks paslik.

Luban, et löön kaasa ja teen enne matka ka trenni! gdj Janar Rebane

24 GAIDID MATKAMAS Püstloodis kaljusein pole gaididele mingiks takistuseks.

MARIA: minu kuus ime-

kaunist matkapäeva Rannajoonematkast, mis toimus 20 aastat tagasi, oli mul meeles, et just matka algus peaks olema ilus, huvitavate vaadetega ja mõnusalt soe nagu Costa Brava.

Kui sai selgeks, et rannajoonematk toimub taas, siis oli mul kindel soov alguse osa korrata ja olla stardis olulises kohas – Eesti-Vene piiril.

S

tardis tuli teha fotojäädvustus jõe taga paistvast naaberriigist, sest kui tihti ikka Venemaad näeb?

Narva jõe suudmes oli kihvt olla, ent Läti piir ootas. Ümberpöörd ja algaski matk kergel sammul Ikla poole. Esimesed 10 kilomeetrit oli puhas liivarand. Jääb küll maailma pikimatele 100-250 kilomeetristele

liivarandadele selgelt alla, kuid Eesti mõistes on see suur ja alati külastamist väärt.

Kohe paistsid välja jõujooned. Raul, Sirli, Mark ja Kaire panid pika sammuga ees minema. Lühikeste jalgadega mina, Kristel ja Janar jäime tempot pidurdama. Rand oli suur, merel möllasid korralikud lained, päike paistis ja tuju oli kõrgemas kraadis. Merekohin saatis meid terve esimese päeva.

Rannast leidsime kuus surnud hüljest, kelle asukoha koordinaadid salvestasin Keskkonnaametile saatmiseks. Hiljem selgus, et korjuste ära toimetamine on kohaliku omavalitsuse töö, vähemalt nii ütles telefoni teel keskkonnaametnik.

Enne matka muretsesin veidi oma vanuse pärast, et kas 37-aastasel ei hakka noortega igav ja vastupidi. Matkajuhina tundub suurem vanusevahe

normaalne, kuid osalemine tavalise matkajana, pigem noorte seltskonnas, tekitas sisimas küsimusi. Juba autosõidul Narva-Jõesuusse oli selge, et sellel murel pole mingit alust.

Noored on üliasjalikud ja teevad silmad ette! Samal ajal matkasid ka Kristel ja Janar, kes minuga samas vanuses ja kellega juttu jätkus nii pikalt, et ei jõudnudki kõiki maailma asju ära arutada. Ilmselgelt koroona-teemale pidime vahepeal keelu peale panema.

Jõudes esimese päeva lõpppunkti Päite pangale, läks meil kohe kiireks telgi ja hammokite ülespanekuga, sest päike oli loojunud ja pimedas on raske asjatada. Kokku kõndisime 29,6 km ja selleks kulus meil pausidega 10 tundi.

Teise päeva suurim elamus oli Toila, mis on arenenud väga kenaks puhkamiskohaks, kuhu

tasub kindlasti perega tagasi tulla. Ja siis mitte ainult olla kogu aja spaas, vaid avastada seal lähedal ka kõike muud.

Matka üks ohtlikuim seik oli ka Toilas, kus miskipärast arvasime, et suudame peaaegu püstloodis panga seinast ülesse ronida. See oli keeruline, sest raske seljakotiga kõikusime tasakaalu hoidmise piiril. Ekslemise ja komistamiste kiuste meil ikka õnnestus tervena ülesse ronida.

Seekord jättis mulle matkast erilise mulje kolmandal päeval Purtse-Aseri vaheline lõik. Alustuseks sai nalja Purtse jõest üle ujumisega ja uhkes Tulivee restoranis einestamisega. Pärast Purtset avastasin panga all kõndides, kuidas mulle pakub tohutut rõõmu fossiilide leidmine. Imestasin endamisi, kui suuri fossiile võib Eesti rannas olla. Kristelil

GAIDID MATKAMAS 25 oli samasugune rõõm, jagasime oma leide, mõned läksid kotti ka. Mis sellest, et kott niigi raske ja tahe oli hoopis sealt midagi välja visata.

Kakskümmend aastat tagasi jättis kustutamatu mulje just Purtse rand, mida pidasin toona oma lemmikrannaks. Ööbisime siis Purtses. Käisime ujumas kõrgetes lainetes. Seekord laineid ei olnud, kuid ujuda saime ikka, sest meil tuli Purtse jõgi ületada ujudes.

Neljanda päeva hommik algas romantiliselt Aseri rannas päikesetõusuga. Ilm oli palav, päike sillerdas peegelsiledal merel, kõik oli vaikne. Vaade väiksele künkale püstitatud telgist oli nii lummav, et ainus soov oli see, et hetk lihtsalt kestaks. Kirss tordil oli varahommikune jahutav ujumine, kui Raul alles oma teist külge keeras.

Sel päeval olime oma veevarusid valesti hinnanud. Mõne tunniga oli juba vesi otsas. Jõudes loodusest küla vahele küsisime seal väljas jutustanud külameestelt vett. Selgus, et neil kaevud seal tühjad. Neile endile tuuakse vett 5-liitriste kanistritega. Vot, ka Eestis elavad osad inimesed ilma veeta. Ühel härral polnud üldse kahju endale suure vaevaga saadud vett meiega jagada. Janaril hakkas nii kahju, et tahtis oma rahakoti vahel olevate uhkete eurostega härra ära osta, aga härra ei soovinud raha, vaid tahtis meid lihtsalt aidata. Matkapäev oli pikk, kokku 34,4 km, milleks kulus 10 tundi ja 9 minutit.

Pika päeva lõpuks tegi hingele pai võrratu päikeseloojang Toolse rannas. Ööbisime Toolse linnuses, mis oli omamoodi kuninglik ja kummituslik. Öösel käisid sellised mütsud, et suurest hirmust pidime üles tõusma ja oma telgi linnusest välja vedama. Normaalselt magada ei saanud, sest mõttes oli, mis meie matkajuhist Raulist ja Janarist saab, kes keset linnust õndsalt tugitalade küljes hammokites rippusid.

Uus hommik oli jälle imeline. Sammusime alustuseks merevees, et saada otsem järg-

misesse sihtkohta. Lõhkusime vees oma jalataldu ja tempo oli üliaeglane. Kindlasti oleks ringiga kiiremini saanud, aga siis poleks saanud nautida merematka ja rannavaateid. Siinkohal mõte, et järgmisel korral tasub kaasa võtta vees kõndimiseks veesussid ja miks mitte ka jõgede ületamiseks täispuhutav madrats, kuhu peale saab panna seljakotid, et need kuivalt üle jõe ujutada. Õhtuks jõudsime Mustojale, kuhu armas Lähte gaid Külli Kukk on oma perega unistuste pesa pununud. Saime saunas käia ja rikkaliku õhtusöögi. Põnev fakt on seegi, et 20 aastat tagasi ööbisime samas kohas juhuslikult Külli naabri juures.

Eesti on väike. Igatahes sai palutud, et Külli kindlasti matkurite poolt naabrit tervitaks.

Minu viimane, kuues päev algas pannkookidega. Küllil

Gaidid tegid seda taas – kõndisid läbi Eesti rannajoone, 900 km, NarvaJõesuust Iklasse, 36 päevaga ja ka mina ise sain sellest veidi osa! oli lausa pannkookide küpsetamise süsteem, kahel pannil korraga, et kõikidel matkalistel kõhud täis sööta. Kõhud täis, sammusime Käsmu poole. Teele jäi Altja kaluriküla, kus olid vahvad vanad talukesed, mida

Maria on matkamises juba vana kala ja teeb noorematelegi silmad ette.

olid samal ajal uudistamas Saksa turistid. Ei teadnudki, et sealne kant turistide meelispaik on. Sel päeval oli väga raske Janaril, kelle üks varvas oli villidest nii põletikus, et seda vaadates jäi mulje, et kas see tuleb varsti küljest ära. Kuna minule tuldi autoga järele, siis oli Janarile kaasa pandud kotitäis medikamente ja uued jalanõud.

Koju ravitsema minemine oli õhus, aga vaim ei lubanud ja Janar matkas edasi.

Koju tagasi sõites jäin autos kohe magama, aga kui Tallinna piirile jõudsime ja müra mind äratas, siis hakkas mul sees kripeldama, kui nõme on tagasi olla linnas – igal pool autod, inimesed, müra, asfalt ja betoon. Ma ei tahtnud hinges seal olla, tahtsin tagasi matkale, kus kõik oli nii suurejooneline ja imekaunis. Nautisin iga hetke matkal – meri tema igas variatsioonis, rannaliiv, pisikesed ja mürakad kivid, männimetsad, samblaväljad, uued avastamata kohad (mis sellest, et ma juba seal olen olnud). Põhimõtteliselt lummav vaade igal sammul, see on meie rannajoon.

Matka ägedaim seik oli, kui Toilas suvalises tihedas võpsikus tuli ootamatult vastu äge ennustaja-mammi, kes raputas meie suunas oma helmeid ja soovis naerulsui energiat ja armastust. Ilusatest kohtadest jättis sügava tunde ebareaalne rannaäär enne Aserit, kus sai kõndida ainult veepiiril, sest püstloodis pangasein oli kohe kõrval. Sel lõigul olid tormimurrud, - heited, palju fossiile ja sinisavi. Võrreldes 20 aasta taguse matkaga oli suurim vahe mobiiltelefonid ja akupangad. Iga võimaliku pausi ajal võeti telo välja.

Läbi virtuaalruumi sai olla ka mujal kui rannas ja suhelda nende inimestega, kes asusid teises Eesti otsas. Ja akud ei saanudki tühjaks.

Mul on suur rõõm ja uhke tunne, et gaidid tegid seda taas – kõndisid läbi Eesti rannajoone, 900 km, Narva-Jõesuust Iklasse, 36 päevaga ja et ka mina ise sain sellest veidi osa! ngdr Maria Bulak

26 GAIDID MATKAMAS

: matkal teist korda!

L E T S I R K K

ui ütlen sulle, et käisin matkal 5 päeva algusest ja 5 lõpust ning vahepeal poolteist päeva lastega, ei arvaks sa sellest ilmselt suurt midagi. AGA… Ma käisin 2. rannajoonematkal!!! Ja kui sa nüüd mõtled nagu Tali Arno, kelle jaoks kodu oli päike ja karjamaad, et rannajoonematk oli vaid meri, liiv, kivid ja tuul, võid heaga jala käia. Nendesse päevadesse mahub nii, nii, nii palju.

No esiteks palju päikest.

See oli ere juba varahommikul, kui ettevalmistushoos sain Kaire sõnumi, et 35 minuti pärast Valgejõel kohtume. Ja siis kärgatas pikne ehk viimane asi, mida ma mäletan enne puugipaanikat, olid esimesed mõnusad hommikukohvi lonksud.

Ainus lubatud puuk matkal oli, on ja jääb seljakott!

Selle kotiga on ka nii, et tuleb enne minekut valmis mõelda nimevariandid. Miks? Sest noh teisel hommikul ei pruugi see üldse olla sõber, mida lahkelt selga võtta. Igapäevaselt ju sellist portsu kaasas ei tassi ja seljal on asjast oma arvamus.

Kõigega harjub ja siis ongi vaja nime, kuidas uut sõpra teistele tutvustada. Minu Kotjuuša sai sõbraks umbes kolmandal päeval, kui seljast võtmine ja selga upitamine läks nobedamalt ning koti sisugi nii selge, et teadsin täpselt, mis asi kus taskus asub.

Meri, liiv, kivid ja tuul olid ka jah, aga mitte kogu aeg. Näiteks Narva-Jõesuus möirgas meri kui ookean, aga sellest hoolimata vadistasime ise taaskohtumisrõõmus ja matka esimesed kilomeetrid läksid täitsa lennates. Elevus ja õhin oli nii suur, et alles Sillamäelt varusid täiendamast tulles avastasin järsku, et oot, meri ei mühise enam kõrva ääres. Olime vahepeal ju panga peale turninud.

Põhjarannik on lihtsalt kirjeldamatult ilus! Usun, et meie matka alguse vaimustuses ei jäänud vist ükski kivi pildis-

3. päeval jõe ületamine.

Matk kulges nii maal kui vees.

tamata ja savi vähemalt 50 sinist varjundit on kõik tabatud.

Vaated panga alt, selle pealt ja pangale on kõik hingematvad, sest mõistad, et oledki Eestimaa serval. Ei, edasi ei kuku sa üle ääre kaduvikku, vaid siis on vastas juba meri, mille vastu tuleb tunda aukartust – see võtab ja väntsutab sind just nii nagu tema heaks arvab. Orul ja Pärispea otsas ujumas käies oli see eriti tuntav.

Suurte tegurite kõrval hakkasid matkal aga tööle väikesed asjad. Näiteks just Toolselt läbi mere edasi minnes oli vahelduseks merelt maad vaadata kuidagi võõras. Loodus saab aga nii omaks, et tajud kusagil selgroos päeva kulgu. Olime umbes-täpselt Kalvi ja Kunda vahel enamuse päevast ilma levita ning lihtsalt kulgesime teadmata läbitud vahemaad.

Selline kergelt eksimise tunne, aga närvi minna polnud justkui vaja – suund ju õige, sest meri oli kogu aeg paremat kätt.

Või üleüldine keha automaatika. Kui tulid matkale, siis vot kõnnidki, sest see on su jalgade töö ja plaasterdamine käib asja juurde. Kõht on tühi siis, kui on söögiaeg ning öösel magad olenemata külmast või märjast. Ühel ööl me aga ei maganud hästi. Alustan seda juttu ikka sellega, et ma küll ei usu vaimudesse, aga…… Midagi seal Toolsel meil oli! Sättisime sedapuhku oma tudupesa linnuse müüride vahele, et hommikupäike kohe peale ei paistaks. Juba söömist lõpetades kuulsime esimest mürtsu, kui kivi kukkus teisele poole müüri. Pärast olime just magama jäämas, kui neid mütsatusi tuli paaril korral veel. Isekeskis nuputasime, kui suur peaks see kivi olema, et läbi telgi meile kaissu kukuks. Otsustasime, et ei jää seda pidulikku hetke ootama ja kolisime oma telgi linnuse ette lagedale. Hommikul oli linnus omal kohal, kuigi sellise sagedusega kivide

GAIDID MATKAMAS 27 Ütlemata uhke olen ma Sirli üle, kes 2. päeval ütles, et hea, kui Käsmu jõuab. Tjaaah, selle Käsmu nihutasime me nüüd vaikselt Iklani välja. potsatades nagu öösel, oleks tänaseks päevaks alles ainult kivihunnik.

Matka ajal muutuvad paljud skaalad. Rändrahnud näitasid kui suur võib olla suur kivi; kui müttad savis põlvini, on kunstiringis muditav savi vaid nõelapea jagu selle kõrval; pärast kuumalainet on vihm ikka väga märg ja samas pärast mitmendat vihmasaju päeva pole enam vahet, kas dressikas on märg või poolmärg. Toit on toit ka peaaegu valminult, isegi esteedid käivad 3. päeva sama särgiga ja

samas sinu igapäevane “juust” on täitsa okei võrreldes paari “Munsteriga”*, mis telgi ukse taha jätad, et hommikul jälle jalaotsa tõmmata – ikkagi oma.

Omad on ka inimesed, kellega kõrvuti tosse kulutad. Ma ei kujuta ette üksi pikalt matkamist. Mul on nii kahju, et ma ei saanud matkata tervet teed ja olen omakorda läbitud päevade üle üdini õnnelik. Ka läbimata päeva üle, mil minu matkaks sai 4 tundi bussisõitu Pärnusse ja Reelika võttis meid kõiki vastu nii mõnusalt hubaselt. Mu oma lapsed olid väga väga tublid ja loodan, et nad said aru, et on osa millestki suurest ja paljudele olulisest. Matk on helge osa nende suve mälestustest. Ütlemata uhke olen ma Sirli üle, kes 2. päeval ütles, et hea, kui Käsmu jõuab. Tjaaah, selle Käsmu nihutasime me nüüd vaikselt Iklani välja. See ei tähenda teps mitte seda, Raul, et ma sinu üle uhke ei oleks – ma olen lihtsalt kade, et sul on minust palju pikem samm. *üks vängemalt haisev juustu sort ngdr Kristel Lehtme

Matka lõpp-punktis 36 päeva hiljem.

: GRETE see oli vägev

R

Grete sünnipäevatorti lahti lõikamas.

annajoonematk on ilmselt üks minu kõige vägevamatest matkadest, kus siiani käinud olen.

Esiteks oli meil super seltskond, kellega läheks koos kasvõi luurele. Teiseks olid ilmad mõnusad ja suvised ning selle retke jooksul läbitud rannad, metsad ja muud toredad paigad olid kõik väga kaunid ja lummavad. Ja kolmandaks sai selle matkaga end ilusti füüsiliselt ka vormi.

Mina matkasin kokku umbes kaks nädalat, tehes vahepeal ühe nädalaajase pausi. Selle aja jooksul sain nii palju värsket õhku hingata, mõtteid muust eemale viia, kena kuldpruuni päevituse ja end pisarateni välja naerda. Üks kõige ägedamatest seikadest selle teekonna jooksul oli see, kui üritasime oma samme Österby sadama poole seada, aga vihma hakkas nii kõvasti kallama, et pidime kuhugi varju alla saama. Meil polnud muud valikut, seega läksime kuhugi heinaküüni, kus olid heinapallid üksteise

otsa laotud. Ronisime üksteise abil koos oma tavaariga nende pallide otsa ning ootasime, mil see vihm kord otsa saaks.

Sadu lihtsalt ei jäänud järele, nii et pidime sinna ööseks jääma ja sealt varahommikul võimalikult kiiresti ära minema, et peremees meiega pahandama ei hakkaks. Siiski loodame, et ta ei olnud pahane, sest me ei kuritarvitanud kuidagi seda küüni ära ja jätsime endast puhta jälje, sest meil tõesti oli seda vihmavarju vaja.

Kõige ägedam koht, kus me käisime, oli Toolse linnus. Seda sellepärast, et sealne päikeseloojang, linnus ja rand nägid õhtul nii ilusad välja, et karp vajus lausa lahti!

Eriti tahaksin kiita Sirlit ja Rauli, kes terve matka ära tegid ning meie energiapommi Killut, kes terve aeg hoidis üleval positiivset energiat ja entusiasmi.

Ja kes teab, võib-olla järgmine kord teen isegi terve matka kaasa. vgd Grete Kolk

28 GAIDID MATKAMAS

: I SIRL läbinisti südamlik

ja unustamatu Kui tahta seda lugu päris algusest alustada, siis tuleb kerida aeg tagasi eelmise aasta märtsikuusse, kui sõitsin Maria Bulakiga Tallinnast Pärnusse nõupäevadele.

S

elle autosõidu ajal kuulsin ma esimest korda 2001. aastal toimunud suursündmusest – rannajoonematkast – ja ka sellest, et on plaan seda korrata. Maria rääkis sellest nii suure pühendumise ja uhkusega, ta oli ju selle ise otsast lõpuni läbi teinud, et tekitas minuski soovi see retk ette võtta, eriti kuna Eesti rannik on mulle väga südamelähedane olnud. Juba siis mõtlesin, kui võimas oleks see täies pikkuses ette võtta, aga ega ma ei uskunud küll, et selleks võimeline olen.

Nüüd hüppame ajas veidi edasi selle aasta maisse, kui toimus 24h matk, mida ma olin varem juba kaks korda üritanud läbida, kuid lõppu polnud veel jõudnud. Nüüd aga oli mul lisaeesmärk: kui sellega hakkama saan, saan ka terve rannajoonematkaga. Ja kas sa näed, saigi tehtud! Enam vabandusi polnud ning registreerimisvormis sai tehtud linnuke „teen kaasa kogu matka” ette.

Oleme jõudnud matka endani, aga kui ma hakkaks siin igat päeva eraldi lahkama, siis lõpetaks me ilmselt täispika romaaniga, seega üritan teha mingisuguse kokkuvõtte. 23. juulil startisime Narva-Jõesuust ja kohe algusest võis tunda, et ees on ootamas midagi eriti suurt.

Esimese poolsaare tipust pilku tuldud teele heites käis esimest korda uhkustunne peast läbi. Ja oi, neid poolsaari jagus sinna matkale veel mitmeid. 2. päev sai minu jaoks kuidagi eriti märgiliseks, sest see oli hetk, kus

Sirli ja Raul surfavad samal lainel.

Ma arvan, et mul ei olnud vist matka lõpuks ühtki lihast või liigest, mis vähemalt ühel hetkel poleks valutanud. ma olin tõesti valmis alla andma. Mitte, et see füüsiliselt nii kohutavalt raske oleks olnud, aga mul ketrasid terve päev peas küsimused, et miks ma seda teen ja kas ma tõesti tahan seda ka järgmised 34 päeva teha. Aga järgmisel hommikul startisin uuesti, siis järgmisel samamoodi ja nii edasi. Lisaks olid mul väikesed vahe-eesmärgid, mis märkamatult täituma hakkasid, nagu Käsmuni jõudmine, Janarist kauem vastupidamine

ja Tallinnasse jõudmine, mis andsid lisamotivatsiooni. Peale esimest nädalat tekkis mul juba selline suhtumine, et ma olen nii kaua vastu pidanud, seega nüüd oleks narr pooleli jätta.

Kui esimeses pooles kimbutasid peamiselt mentaalsed raskused, siis hiljem hakkasid suuremat rolli mängima terviseprobleemid. Tegelikult olin kohe algusest kimpus villidega, kuid eriti hulluks läks asi siis, kui mu kanna alused olid nii villis, et neile ei saanud enam korralikult toetada. See viis selleni, et ma kandsin matka jooksul umbes viit eri paari jalanõusid.

Ja ma arvan, et mul ei olnud vist matka lõpuks ühtki lihast või liigest, mis vähemalt ühel hetkel poleks valutanud. Eriliseks füüsiliste piiride katsetuseks sai aga Matsalu lahe äärne päev. Teadsime selle keerulisust ette juba alguses ja meil oli erinevaid stsenaariume, kuidas see läbida, mis päädis sellega, et kõndisime Rauli ja Katriniga kõigepealt

ligikaudu 12 kilomeetrit väga rasket maastikku ja siis Rauliga veel 31 kilomeetrit mööda teed. Pean mainima, et meil kummalgi oli tol päeval kaasas vaid pool liitrit vett ja ainsaks toiduks paar õuna, mille tee peal puudelt korjasime. Kaire tehtud pannitäis lasanjet oli õhtul täielikuks päästjaks. Üks aspekt, mida veel enne matka kartsin, olid inimestevahelised suhted, sest Janar oli maininud, et esimese rannajoonematka ajal oli sellega probleeme olnud. Aga peab tõdema, et kuigi meilgi polnud kõik suhted hõõrdumistevabad, siis vähemalt Rauliga, kellega pidin kõik 36 päeva koos veetma, oli meil üksteisemõistmine kogu aeg olemas ja see hoidis ära igasugused vaidlused. Samuti tõi iga matkaga liitunud uus inimene vaheldust ja muutis teekonna huvitavamaks. Muidugi ei saa ära unustada kõiki, kes meid enda juures kostitasid sooja söögi, katusealuse või lau-

GAIDID MATKAMAS 29

Ka Rauli sünnipäev sai peetud, seekord 15. sa lõõgastava saunaga. Neid toredaid võõrustajaid juhtus igasse matkaetappi üllatavalt palju nii gaidide seast kui väljastpoolt.

Viimane nädal möödus lõpu ootuses ja pisut rahulikumalt võttes, sest need päevad olid meelega lühema kilometraažiga planeeritud. Vallutasime Pärnu ning ega Iklagi tulemata jäänud. 27. augustil jäi meie start veidi hilisemaks kui algselt plaanitud, kuid kuidagi suutsime ikka varem finišisse jõu-

da, kui meilt paluti. Ma ütleks, et see lõpetus võtab väga hästi kokku kogu rannajoonematka: parima seltskonnaga, pisut kaootiline, aga läbinisti südamlik ja unustamatu.

Matkajärgselt tundsin end imelikult.

Oli veider, et iga päeva eesmärk ei olnudki enam jõuda punktist A punkti B. Kuigi ma ei naasnud otseselt endise elu juurde, sest ees oli ootamas ülikooli esimene aasta väljaspool Eestit, viis rutiini muutus mind esmalt siiski tasakaalust välja. Nüüdseks aga väärtustan seda võimalust ja kogemust kõrgelt ja ei vahetaks neid 36 päeva millegi vastu.

Mõeldes matka ägedaimate seikade peale torkab esimesena ikka pähe öö, mille veetsime pisut enne Noarootsit heinaküünis vihmavarjus. Pidime seal nelja heinapalli kõrgusele ronima, et üldse kuidagi ära mahtuda. Ja muidugi sellele järgnenud hommik, kui Grete oma magamiskoti sinna heinapallide vahele kukutas ja ma sellele järele ronima pidin.

Toilas saime seevastu mägironimist harrastada, kui meil oli vaja autoteele saada, aga rannast vaatas meile vastu vaid peaaegu püstloodis pankrannik. Pisut peale Karepat oli meil väga emotsionaalne kaasaelamine

Eesti epeenaiskonnale olümpia kullamängus, kui istusime suvalises kohas tee äärde maha ja jälgisime põnevusega telefoniekraanilt otseülekannet.

Eraldi väärivad ära märkimist ka Purtse ja Keila jõe ületamised. Esimese puhul üritasime alguses kottidega kõndida, sest sadamas olnud kaatrimehed ütlesid, et poide juures on ainult meeter kümme sügavust. Ega ikka ei olnud küll ning kui Maria ja Janar juba vaikselt uppumas olid, küsis Raul nendelt samadelt tüüpidelt nii möödaminnes, et kas nad ei tahaks meie kotte üle aidata. Öeldud-tehtud ja me saime üle ujuda ja siis Tulivee restoranis õhtusööki nautida. Keila jõe juures oli meil vaid üks kott, mille transportisime erasadamast laenatud päästerõngaga üle, aga mis kõlama jäi, oli Killu geniaalne küsimus vahetult enne seda kui vette minema hakkasime: „Oota, kuhu me lähme?” Ägedaid kohti jagus sellele matkale palju, aga päikeseloojang Toolse linnuse taustal ja ka Purekkari neeme tipus ei unune kunagi. Toila mõisa park on samuti imeilus koht, mida tahan kindlasti uuesti külastada.

Viis asja, ilma milleta poleks ma matkal hakkama saanud on Coca-cola, saun, sissekantud ketsid, parimad matkakaaslased, Rauliga samal lainel olemine. vgd Sirli Staub

: KILLU mis ikkagi juhtus küünis

S

ee matk on olnud tänase seisuga minu elu kõige parem matk. Mida rohkemat ihkab üks süda, kui 17 päeva imeilusat loodust, seljakotiga matkamist, telkimist, head seltskonda ja lugusid, mis panevad kuulajad imestama.

Minu seiklus sai alguse 30. juulil. Ma olin ennast paar päeva vaimselt ette valmistanud veetma öö üksi kuskil endale täiesti tundmatus metsatukas, kartuses, et ma ei leia matkajaid üles. Tegelikkuses läks kõik liiga hästi – mind võeti bussilt kohe autole ning sõidutati äsja leitud öömajja, kus sain sooja sööki ja ka voodikoha. Ehk minu plaanist esimesel ööl oma uues telgis magada ei tulnud midagi välja. Terve matka peale kokku sain oma telgis magada vaid kahel ööl, see aga tähendab, et järgmisel rannajoonematkal, mille kindlasti tervenisti läbin, saan seda heas seisukorras uuesti kasutada.

Oma esimesel matkapäeval käisime läbi mulle juba tuttavast kohast, Juminda vaatetornist. Sellel päeval sain maigu suhu, mis tähendab olla matkapäeva videotel.

Et teile jutustada iga päeva seiklustest, peaksin avaldama raamatu, sest põnevaid lugusid, mida rääkida, on liiga palju. Küll

aga räägin ühest matka meeldejäävaimast seigast. Selleks oli päeva lõpetamine heinaküünis. See oli tõeline bucketlisti kogemus – kõige ägedam koht, kus käisin. Peale väsitavat ja vihmast matkapäeva otsustasime kaardil märgitud ööbimiskoha sobimatuse tõttu veel veidike edasi kõndida, sest oli veel valge ja vihma ei sadanud. Küünile

Killuke päikest.

lähenedes mõtlesime, et teeme seal vaid peatuse, vaatame ringi ja liigume edasi.

Oi milline vedamine! Maksimaalselt viis minutit pärast seda, kui olime kotid küüni paigutanud ja otsustanud öö pehmetel heinapallidel veeta, hakkas ladinal vihma sadama. Seejärel vinnasime end üheskoos maast kolme heinapalli, siis 4 ja lõpuks 5 heinapalli kõrgusele. Kuna küüni teises otsas ringi kappavad hobused tekitasid meis paranoiat, et järsku tuleb peremees kohale, näeb meie kotte ja käsib lahkuda, otsustasime ka rasked seljakotid üles viia. Kerge hirmu möödudes olime oma valikutega väga rahul. Põhiliseks ajasisustuseks sai meil YouTube'st discgolfi vaatamine, snäkkimine ja pildistamine. Magama sättides hüppasime üle sügava heinapallikuristiku, võitlesime ämblike ja kõrvaharkidega, põikasime katuseaugukestest nirisevate piiskade eest ja hoidusime kuristikku kukkumast.

Minu jaoks oli Rannajoonematk täpselt see, mida hing ihkas. Ma olin terve matka vältel nii rõõmsameelne ja rahulolev, et teised naljatasid, et mulle tuleks depressante anda (seda muidugi ei juhtunud). vgd Karite-Mirell Mander

30 INIMESED Meie salga loomise lumepall läks veerema, kui Liisbeth ja Trine 2008. aasta suvel noorte messil Tammsaare pargis kohtasid Mariat, kes oli seal parasjagu gaidlust tutvustamas.

S

eejärel tuli Maria ka Pelgulinna Gümnaasiumisse tüdrukute klassikaaslasi gaidlusesse kutsuma. Grislide rühm sai esimest korda kokku 2008. aasta sügisel. Salganimi Grislid osutus valituks salgajuhi eestvedamisel tugineda loomanimedele. Saime endale lilla põhjaga ja roosa äärega salgale iseloomulikud kaelarätid. Iganädalased koondused toimusid meil Kopli noortekeskuses ja ilusate ilmadega olime võimalikult palju õues. Legendid räägivad, et alguses pidi ka üks poiss koolist koondustel hakkama käima ja see meelitas nii mõnegi tüdruku kohale. Lõpuks olid tüdrukud kohal ja ehkki toda poissi küll mitte, siis oli meil koos üks lahe salk. Esimene meessoost salgaliige tuli meile alles 2019. aasta Südamematkal Ergo näol.

2009. aasta osaleti salgana esimest korda suuremal üritusel HMP-l ja juba sama aasta suvel esimeses suurlaagris Tähemets, mis toimus Tagametsas ja mida aitas korraldada ka meie rühmajuht Maria. See laager oli kindlasti miskit meeldejäävat, mis paljud meist tugevalt gaidlusega sidus. Suurlaagris andsid esimesed liikmed ka oma gaiditõotused, kuna kõik olid just parasjagu gaidiealiseks saamas.

Terve salgaga koostöös saime ka ise gaididena korraldada Tibude Loenduse Sigatüüka võlumaailm (2012).

Koos oleme osa võtnud paljudest matkadest. Meie lemmikmatkaks lisaks legendaarsele Pärnumaa matkamängule sai Scoutsrännak. Sellel raskel matkal 15 kg kottidega 30 km läbida polnud üldse kerge ja peale esimest korda ütlesid kõik, et seda pole vaja enam korrata, aga sellele vaatamata olime kohal ka järgmisel aastal, et ületada eelnevat aastat. Meid salgaga ühendab kindlasti see

n o s e K

? d i l s i Gr

suhtumine, et kui midagi on raske, siis tingimata tuleb seda korrata, et näha, kas suudame ka uuel korral sama hästi vastu pidada.

Scoutsrännakutega saime end ette valmistatud ka Prantsumaa Püreneede mäestikus matkamiseks Roverwayl 2016. Roverway oli meie salga viimane suurem ühine ettevõtmine ja eks igaühel meist oli aeg tiibu sirutada, kes läks edasi kooliteed pikendama ja kes kaugemale maailma avastama.

Tänaseks päevaks on meie salga liikmed Kirke (Pandad), Kaire (Päikesekarud) ja Maria K. (Kirsikarud) ka omale salgad võtnud, millest sirgumas karude lipkonnale aktiivset järelkasvu. Nüüd kui esimesed karupojad on pesast lahkunud, siis Maria Bulak on uue salgaga Jääkarud alustanud (seal ülekaalukalt poisid liikmeteks, eks näis, mis saab). vgd Annabel Klein

Fotod: erakogu

16 Roverwayl 20 e Püreneed s.

2020. aasta kokkutulekul. Gaidid on armastus, Grislid on elu.

LAAGRIALA 31

Alates eelmise Ristikheina lehe ilmumisest on Laose laagrialal toimunud terve hulk lahedaid muutusi.

Kui oled ise Laosel käinud, oled kindlasti oma silmaga nii mõndagi neist juba näinud, kuid toon Sulle siin välja kõik, mis vähegi pähe tuleb.

Fotod: Kaire Jürgenson

Mis toimub Laosel?

8.

9.

1.

Valmis on kaevatud augud pesulate ja WC-de rajamiseks metsaservas. Suvel kasutasime küll ühte aukudest basseinina, kuid tegelikult on juba uuel aastal oodata paremaid pesuvõimalusi ja meie oma tarkade planeeritud ning ehitatud välikäimlaid. Üks paar käimlaid on tänaseks juba mõnda aega kasutusel olnud, selle eest suur aitäh Urmasele!

Suur osa metsaalusest on tänu Vellole ja tema abilistele puhastatud, oksad ja pakud metsast välja kantud. Suvelaagri ajal korrastasime ka all-laagreid ning telkimiseks sobilikku metsaalust on nüüd nii palju, et igaüks võib täitsa oma telgi püsti panna.

Mitmel-mitmel korral oleme parandanud teeolusid Laosele sissesõidul. Auke on täidetud kruusaga, lisaks aitasid lapsed ja juhid suvelaagris eemaldada oksi, mis takistaksid kõrgemate sõidukite ligipääsu Laosele.

Ettevalmistusi on tehtud Raplamaa vingeima võrguplatsi rajamiseks. Kaks suurt võrkpallientusiasti Miia ja Maria on käpad löönud, et leida rahastus kvaliteetse platsi rajamiseks ning tänu Relikale saime platsile ka filterkanga.

Kevadel külvasime vahetustega muru. Spetsialistil Elol läks töö ludinal, Maria ja Meelika katsetasid aga murukülvimasinat, millega töö küll korralik, kuid mitte liiga kiire.

Nüüdseks on meil aga ilus roheline muruplats, mida saab kevadel jälle täie hooga niitma hakata.

sama kraanijupi järgi 5 korda sõitnud, siis kas sa oled üldse midagi Laosel ehitanud?

Maakelder on vahepeal uuenenud täpselt nii palju, et nüüd on keldris võimalik toiduaineid hoiustada uhiuutel riiulitel.

Saun läbis samuti uuenduskuuri ning võib-olla, et kõige lahedam uuendus talguliste ja gaidijuhtide jaoks ongi see, et nüüd on meil täitsa töötav boiler, 2 dušši, mille all ennast tööst ja vaevast puhtaks küürida, ja uus lavaruumiuks. Lisaks on Mark viimastel nädalatel olnud ametis, et duširuumile uus põrand valada. Nii on lootust, et pesuvesi ka toast lahkub.

Lisaks õuepealsele saunamajale on peaaegu valmis ka kilesaun, mis jäi suve lõpupoole küll teiste projektide kiireloomulisuse tõttu tagaplaanile, kuid on paari sammu kaugusel saunaõhtust sellele vaatamata. Tänu metallsisustus. ee veebipoele saime uhiuue Skamet kerise, mis kütab ruumi korralikult soojaks ning näeb tagatipuks veel ka imeilus välja!

Elumaja osas on muutused kevadest alates olnud küll pealtnäha tagasihoidlikud, kuid suvel tehti tükk tööd katuse veekindlaks muutmisega, samuti on spetsialisti soovitusel lahti monteeritud maja rehekapp ning langetatud ohtlikke läbi mädanenud palke lae alt.

Uueks aastaks on plaanid aga suured, niiet kohe kui ilm lubab, jookseme Laosele tormi ja astume aina vingemaid ja õpetlikumaid samme maailma parima laagriala suunas. Suur aplaus ja kiidulaul gaidijuhile Maria Bulakile, kes endiselt Laose laagriala täiustumist vapralt juhib ning meid kõiki tööle utsitab, et saaksime uutest töödest õppida ning koos naerda, kui ükski pruss loodi ei saa ega ükski masin tööle hakka. Aitäh, et hoolid, Maria!

Gdj Kaire Jürgenson

10.

2.

Unistuste väliköök on valmis.

3.

11.

Välikäimla valmimine.

4.

Uhke Skamet keris kilesaunas. mahub terve köögimeeskond toimetama. Kööki on veetud nii vesi kui ka elekter, seega on köögitoimkonnas ainult lust olla.

Köögist rääkides, kohe seal samas kõrval on ka köögile mõeldud kraanikausid ning ka Kirke magistritöö järgi planeeritud ja ehitatud kraanid laagriliste nõude- ja kätepesuks. Selle kraanikompleksi juures ei leidu ühtegi detaili, mis oleks igav või läbimõtlemata, sest selle ehitamine oli terve suure tiimi ja kõikide Eesti ehituspoodide koostöö. Kui sa pole ühe ja

7.

5.

Hõljuvad kraanikausid

6.

Suur samm edasi meie unistuste laagriala osas on Ivo kuldsete kätega valmis klopsitud välikook. Katus on peakohal, riiulid mahutavad kõik vajaliku ja laua ümber

32 MÕTTELÕNG

Foto: erakogu

Tegevjuhi kingadesse astumine

Olen gaid olnud peaaegu pool oma elu ja kuigi ma ei tulnud gaidlusesse pisikese hellakesena, jäid mitmed põhimõtted ning teadmised kohe külge. Siiski kõige olulisemaks oli siis ja jääb ka täna gaidluse õhkkond oleme ju parima sõpruskonnaga noorteorganisatsioon.

V

õin täitsa kindlalt öelda, et ilma gaidluseta ei oleks ma see inimene, kes ma olen täna, eneselegi teadmata on gaidlus minu elu käänlevaid radasid mõjutanud.

Ma alustasin algselt Merirooside salgas, kus õigupoolest oli meid vähe ja lõpuks ainult kaks. Koos sõbrannaga üritasime ka teha salka, aga ehk olime siis veel ise natuke liiga noored ja rohelised. Siiski võtsime aktiivselt osa pea

kõigist üritustest ja rändasime ka välismaale. Nii käisin lõpuks paljudel Kuristiku koondustel ja olingi pooleldi seal lipkonnas. Üheks suurimaks mõjutajaks oli kindlasti Kajakaks saamine USA väliseestlaste programmis.

Nagu ikka elu käib üles ja allamäge, siis vajas kool ja muu elu väga suurt tähelepanu ning võtsin ka pausi gaidlusest, mis venis 5 aasta peale.

Mingil määral olin ikka gaidlusega seotud, aga seda roh-

kem väliseestlaste seas. Siiski, kord gaid, alati gaid ning järsku avastasin, et aitan korraldada koolitusi ja olen vastu võtnud pakkumise hakata juhatuses välissekretäriks.

Järgnevad 5 aastat olid põnevad, uudsed ja täis mitmeid väljakutseid välismaa gaididega suheldes. Samal ajal tegime ka koos Eloga Kuristiku gaidirühma. Kui gaidlus, siis ikka korralikult!

Nüüd seisan jälle silmitsi uue teekonnaga tegevjuhi ametis. Öeldakse, et head ja õiged asjad loksuvad ise paika, kui selleks võimaluse annad. Ka seekord tundus, et asjad pididki nii minema ja just nüüd, mitte varem või hiljem.

Nimelt, kuidagi juhuslikult olin teinud oma peas otsuse lahkuda 9 aastat kestnud stressi ja mandumist tekitanud kontoritöölt kuu aega tagasi. Kuigi siis mõtlesin, et ehk avaneb võimalus liikuda rohkem oma õpitud eriala suunas (kunst ja kultuur), ei teadnud ma päris täpselt kuhu välja jõuan. Tundus, et ühest asjast lahti lastes ja mugavustsoonist välja astumine tõepoolest saatis kuskile universumisse mingi sõnumi, sest nüüd nägin uusi pakkumisi ja võimalusi.

Kuigi käisin ja kaalusin mitmeid variante, ei tundunud ükski ikkagi selline, kuhu entusiasmiga minna. Siis tuli jälle postkasti kiri, et gaidid otsivad tegevjuhti ja mõtlesin "aga mis siis, kui…". Ühe

Kindlasti on need väga suured kingad, mida täita, kuid samas ma tean, et ma ei ole üksi ning ajaga tulevad ka teadmised.

koolituse ajal sain ka Mailaga jutustada ning sellest ametikohast aimu.

Mida rohkem selle peale mõtlesin ja mõnede teiste pakkumiste kõrval vaatasin, seda enam sain aru, et just see paneb kuidagi silma särama ja toob naeratuse näole.

Tegelikult on ju see ka omamoodi loogiline jätk – olles olnud mitu ametiaega juhatuses, tean juba tagatubade süsteeme ja juhatuse toimimist ning on siiani säilinud sidemed nii väliseestlaste, välismaa välissekretäridega kui ka mingil määral meie katuseorganisatsiooniga.

Kindlasti on minu jaoks uudne ja väljakutsuv tegeleda kohalikul tasandil noortepoliitikaga, samuti aruandlusega ning leida viis, kuidas olla seal ja kohal kõigi jaoks. Teistmoodi on minu jaoks ka võimalus oma aega rohkem planeerida ehk mitte kogu aeg istuda kontorilaua taga, samas tervitan seda võimalust väga.

Ma usun, et me kõik oleme tihti mõelnud, et issand, kuidas Maila seda suudab ja vahel tundub, et ta on kümnes kohas korraga olles samal ajal väga pädev ning kursis.

Kindlasti on need väga suured kingad, mida täita, kuid samas ma tean, et ma ei ole üksi ning ajaga tulevad ka teadmised.

Iga inimene on erinev ja eks need erinevused rikastavad ning ma veel ei tea, missugune tegevjuht olen mina, kuid usun, et kõik koos leiame meile sobiva koostöö vormi.

Olen teie jaoks ikka olemas nii palju kui saan ja ootan kõigi sisendit, et saaksime olla parimad selles, mida teeme.

Tegevjuhi töö väljakutset tervitan põnevusega ja tean, et on palju, mida tuleb veel omandada ja millega kohaneda. Siiski arvan, et kui igapäeva töö sisse saab panna natuke hingest tulevat kirge, siis sujub ka selle tegemine ladusamalt. ngdr Ragne Kangro

ESINDUS 33

Kuristiku gaidid Maailmakoristuspäeval

E

20. augustil Toompeal

Taasiseseisvumispäeva lipuvalve

S

el aastal oodati gaide 20. augustil Kuberneri aeda lipuvalvesse, et tähistada Eesti Vabariigi taasiseseisvumisaastapäeva. Seega haarasin ühes meie gaidide lipu ja Eesti lipu ning astusin pikema sammuga Falgi teed mööda üles Toompeale. Mind ootasid ees Pandadest Mirjam, Liis Mariann ja Janete ning Kuristikust Helerin, Heili ja Birgith, kes kõik olid kenasti vormides.

Need, kes on lipuvalvetel käinud, teavad väga hästi, kuidas üks lipuvalve Kuberneri aias käib. Päikesetõusul heisati lipp Pika Hermanni torni ning pidupäev sai alguse hümni lauldes. Kordamööda võtsid sõna peaminister, riigikogu esimees ning luterliku kiriku peapiiskop Urmas Viilma. Tseremoo-

nial kõlasid vahele südant soojendavad isamaalised laulud täiskasvanute- ja lastekooride esituses.

Kuigi hommik algas suve kohta jahedalt, kuid kuivalt, hakkas keset lipuvalvet sadama väga kõva paduvihma. Kui mina leidsin vihmavarju all endale sõbra Kodutütarde juhi seast, siis sellist luksust meie tublidele noortele kahjuks ei jätkunud. Siiski seisid kõik vapralt lipuvalves edasi ning juba enne valve lõppu jäi ka vihm järele.

Selleks, et saada natukenegi sooja, otsustasime minna kohvikusse sooja teed jooma ning hommikust küpsist sööma. Nii vara olid kahjuks enamus kohvikuid veel kinni. Kui ootasime paar minutit, saimegi juba minna tuppa end soojendama. gdj Liina Sõrmus

estist alguse saanud suur maailmakoristuspäev toimus 18. septembril.

Seekord sai koristada nädal aega järjest, et osalust hajutada.

Kuristiku salk käis samuti meile olulist loodust ja ümbruskonda puhastamas. Seekord võtsime ette teekonna Pirita Selveri juurest kuni seal kõrval olevate terviseradadeni ja suutsime tunni aja jooksul täita ära umbes 3 prügikotti.

Esmapilgul tundus, et nii palju prügi polegi, aga kui kiikasime põõsaste alla ja autotee juures olevale mururibale, siis oli pilt täitsa teine. Kogu see koristusaktsioon on viimastel aastatel keskendunud just väikeprügi kogumisele ning tõesti leidsime ka meie suurtes kogustes konisid, plastikut ja kommipabereid. Suurema au-

Lipupäeva hommik Kuberneri aias

N

Lipupäeval, 4. juunil

agu lipuvalve päeval tavaks, tuli meil kõigil olla juba 6.45 Kuberneri aia ees valmis. Seekord olid lippuriteks mina, Grete, Mirjam Pandadest ja Kuristiku salgast Helerin, Birgith ja Killu ning Liina, kes lipud kohale toimetas.

Kõik jõudsid õigeks ajaks kohale ja ootasime sündmuse algust. Õnneks oli sel

totee äärest leidus kahjuks palju klaaspudeleid ja purke ning muud prügi, mida inimesed aknast välja viskavad. Meie kõige põnevamateks leiduteks võiks lugeda beebisussi, lauda ja kaht päris heas korras olevat tooli!

Muide, kas teadsite, et kui leiate metsast ohtlikku prügi, väärisesemeid või pabereid, kus on delikaatne info, või märkate keskkonnareostust, siis teavitage sellest Keskkonnaametit telefonil 1313.

See ühine ettevõtmine tegi meele heaks ja tahaks rohkem sellist koristamist salgaga regulaarselt ette võtta ning kutsun ka teid prügikotte ja kindaid haarama. Ega selleks ei pea olema kindel päev kord aastas, vaid miks mitte kord kuus.

Koristamas käisid Ragne, Laura, Killu, Birgith ja Helerin. ngdr Ragne Kangro

Killul on päris hea saak! hommikul ilus ja soe ja ei pidanud muretsema märjaks saamise pärast, kuna meie Mirjamiga pidime kella kaheksaks kooli jõudma. Kõik läks õnneks hästi. Liina pakkus välja, et läheks ka kohvikusse ja suur oli ta üllatus teada saada, et oli koolipäev ja me pidime ruttama tundidesse.

gaid Liis Mariann Lannes

34 SIIT JA SEALT

„Kes on gaidid?” jõudis noorteni üle Eesti

L

iikmeskonna töögrupp võttis endale sügisprojekti, mis juba oktoobri alguses edukalt lõpuni viidi. Nimelt saadeti tutvustav trükis “Kes on gaidid?” koolidesse, noorte- ja vabaajakeskustesse üle Eesti.

Sada trükist leidsid tee Raplamaale, Läänemaale, Pärnumaale, Viljandimaale, Järvamaale ja Lääne-Virumaale. Suur aitäh gdj Maria Kirsile, gdj Katrin Helen Kasvandikule, gdj Kadi Sagorile ja gdj Kaire Jürgensonile.

Gaidide tegevustega on oodatud ühinema noored ja vabatahtlikud üle Eesti, tuleb vaid meiega ühendust võtta liikmeskond@ gaidid.ee. ngdr Kirke Kalamats

Värskelt valminud Pärnu Leinapargis 14. juunil

Leinapäeva lipuvalve Pärnus li pühapäeva õhtu, kui Kirke kirjutas Pandade gruppi, et kas kolm inimest oleks valmis järgmisel päeval Pärnusse sõitma, et lipuvalvesse minna. Seda seoses juuniküüditamise 80. aastapäevaga.

O

Järgmisel hommikul sõitsime Pärnusse. Kohale jõudnud, vormid seljas ja lipud käes, sammusime leinapargi poole. Oli tohutult palav ilm, päike küttis ja higi voolas.

Kõrvalolevad lippurid minestasid ükshaaval, kuid õnneks suutsime meie, Pandad, vastu pidada. Pärast tegime koos

Reelikaga pilte ning jõime palju vett. Reelika oli meil Pärnus vastas ja hoidis silma peal kogu üritusel ning pakkus meile vahetust.

Hiljem ootas meid Maila Steffani pitsarestoranis, ajasime tähtsaid jutte ja nautisime päikselist suvelõunat pitsa seltsis. vgd Kristelle Reiser

Uued hellakestehundukeste töövihikud!

K

ui Sina pole veel saanud oma uusi töövihikuid, siis kirjuta kindlasti info@gaidid.ee.

Varsti on tulemas ka gaidide töövihikud!

Suur tänu ja kiitus koostajale nooremgaider Tiina Liivile ning kujundajale Ave Teeäärele!

SIIT JA SEALT 35

Et sõnum leviks!

Lõime kaasa Pärnumaa külade vahelises siseturvalisuse võistlusmängus!

4•

septembril toimus Pärnumaal külade vaheline siseturvalisuse võistlusmäng, mis sai teoks MTÜ Pärnumaa Kodukant eestvedamisel. Kui eelmisel aastal olime väljas Tori gaidide meeskonnana, siis seekord kutsuti meid sinna punkti läbi viima.

Tänavune omalaadne võistlus sai teoks juba kuuendat aastat järjest ning peeti sel korral viimase võistlusmängu võitja, Halinga küla eestvedamisel. Kokku osales 12 suuremat Pärnumaa küla kuni viieliikmelise võistkonnaga.

Igas punktis oli ülesande täitmiseks aega täpselt 12 minutit ja meie ülesandele kulus enam-vähem täpselt selline aeg. Meie punktis oli vaja priimus kinnitada gaasiballoonile, leida veepudel ja soojendada enda valitud nõus vett. Kuum vesi tuli valada tassi, millele ilmus soojuse mõjul salakiri.

Nendest meeskondadest üks suutis selle ülesande lahendada 4 minutiga! Täiesti rekord, mille poole püüelda.

Mida see punkti tegemine meile andis, see ehk ei olegi

nii oluline, aga kõik võistlevad võistkonnad said teadmiseid küll. Ainult üks võistkond ütles, et on enne ka priimust näinud ja kasutanud. Teistele oli see esmane kasutamine.

Kokkuvõtvalt oli tegu igati hea üritusega. Eesmärk on ju üllas – tutvustada kõike seda, mis teeb elamise maal (miks mitte ka linnas) turvalisemaks. Neid punkte teevad pommirühmad, politsei, kiirabi, jahimehed, raudtee ohutuse inimesed, naabrivalve, päästeamet ja paljud teised ametid.

Pärnumaa külade vahelise siseturvalisuse võistlusmängu üldvõitjaks tuli Eesti Punase Risti Pärnumaa selts.

Järgmisel aastal toimuvad võistlused arvatavasti Häädemeeste vallas. Kas oleme seal võistlemas või teeme punkti – seda näitab juba aeg. Kahe aasta kohta võin öelda – mõlemad kogemused on toredad. ngdr Tiina Liiv

Igal sügisel on tunne, et peaks midagi veel tegema. Just selleks, et täita meie ridu uute juhtidega. Ja muidugi ka uute hellakeste ja uute gaididega. Meil Pärnumaal on tänaseks päevaks koolidest tegutsevad gaidirühmad kadunud. On sõpruskonnad, kes kogunevad juba kooliväliselt – sest elutee on viinud eemale koolist ja eemale isegi kodulinnast. Kuidas meid siis nähtavaks teha? Eks ikka tutvustades. See mõte oli mul juba enne Kirke meili ja tabelit – seetõttu oligi mul lihtne sinna neid kuupäevi panna. Kui keegi ei saa aru, millest ma räägin, siis gaidijuhtidel on tabel, kuhu saab panna kirja kõik esinemised meie tutvustamiseks.

Esimesed kaks kohtumist olid mul Tori koolis.

Käisin esinemas Tori kooli 6. klassile 16. septembril ja sama kooli huvijuhile 17. septembril. Noortega tunnis kasutasin samuti Kirke jagatud esitlust – aga väikeste täiendustega. Lisaks lahendasime koos salakirja ja kohtumine kestis 45 minuti asemel 60 minutit. Klassis oli näha mõnusat elevust kõike seda kuulates.

Huvijuhiga kohtumine oli päev hiljem, aga kuna ta ei teadnud meist midagi, siis kestis see kohtumine samuti terve tunni. Igatahes noormehel hakkasid silmad särama! Ta on noor aktiivne mees ja kunagi olnud isegi parimaks noortelaagriks kuulutatud laagri juht olnud.

20. septembril oli väga suurejooneline kohtumine Pärnu linna huvihariduse ja noortevaldkonna esindajatega. Seal kohtumisel olid kõik noorsootöö tegelased Pärnu linnavalitsusest. Kuna Pärnu linnavalitsuses on meil ka oma inimene – Reelika Ruubel, siis kutsusin sinna kohtumisele ka tema. Seal anti meile ainult 15 minutit aega. Õnneks oli meie ees ürituse sissejuhatus ja see kujunes lühemaks – nii saime omale veidi varuaega. Mina rääkisin Pärnumaal tegutsevate gaidide hetkeolukorrast ja miks me otsime uusi juhte. Reelika rääkis seda, mida see annab ühele juhile, kui tal on oma rühm ja kui tähtis see side on nii juhile endale kui noorele. Reklaamisime välja mentorluse ja igakülgse toetuse uuele juhile.

24. septembril sain teha tutvustust Tori kooli 3. klassile. Seal rääkisin samuti kõike gaidlusest ja noorte silmadest oli näha suurt huvi.

Muidugi selles ei ole ma kunagi kahelnudki – noored tulevad, kui on, kes neid juhib.

Tänasel päeval võin öelda, et tänu nendele esinemistele on uuesti hoogustunud Tori gaidide tegutsemised. Koondused toimuvad küll Pärnus, aga see annab võimaluse ka Pärnu gaididel neis osaleda. Kohtumised on igal esmaspäeval Paikuse noortekas PaNoKe. Üks, mida ma tahan öelda: kõik need kohtumised on olnud väga soojad. Kui räägid asjast, mis sind ennast huvitab, siis on ka teistel huvitav seda kuulata ja kindlasti on sellel kõigel ka mingi tulemus. Ideaalis kuulab sind uus gaidijuht või uus gaid, aga miks ka mitte uus hellake või hunduke. ngdr Tiina Liiv

36 MEELELAHUTUS

LE U LU RK NU kui november on vihmast tühjaks saanud jääb maa magama armsad kes alles kaugemal kui varem talvel lähedal Külli-Triin Laanet

Baltic Jamboree 2022 KADDUlen kindel, et külmal sügisõhtul meenutad vahvaid suveseikluseid, mis eelnevatel aastatel oled koos gaididega kogenud.

Tean, et mina küll meenutan vahvaid seikasid 2015. aasta Baltic Jamboree laagrist, kus nalja sai nabani, leidsin endale palju uusi sõpru ja kohtasin mitmeid vanu tuttavaid.

Selleks, et tulevatel aastatel oleks kuhjaga erinevate mälestuste vahel valida, on sul võimalus neid minna tekitama Leetu, Naisiaisse 24.07–31.07.2022!

Laagrisse on oodatud osalejatena kõik gaidid vanuses 12-17 aastat. Osalejad saavad ennast registreerida kuni 10 gaidi suuruse üksusena. Ka vanematel on võimalik Jamboreest osa võtta, kuid seda siis IST-na

O

(International Service Team), toetades tegevuste läbiviimist muul moel või üksuse juhina. Registreerides enne veebruari lõppu on osalemistasu 140 eurot ning IST-le/juhile 50 eurot.

Korraldajad on võtnud arvesse ka olukorda, kus koroonapiirangute või haiguspuhangute korral võidakse laager tühistada.

Antud olukorras laagri ettevalmistamiseks kulutatud summad arvutatakse kogunenud osalemistasudest maha ning ülejäänud kantakse osalejatele tagasi.

Leia oma heade gaidisõprade seast need 9, kellega sa tahaksid kindlasti Naisiaisse laagrisse minna ning pane vaim valmis!

Info registreerimise kohta tuleb peatselt! gdj Liina Sõrmus

NU

K

adunud ristkülikukujuline kõrgete servadega küpsetusvorm! Tõin rannajoonematka finišis sellega küpsisekooki, kuid edasist saatust enam ei tea! gdj Annabel Klein

M

inu väga armsad matkapüksid läksid peale 24h matka kaduma. Viimati nähti neid Jahilossi põrandal hunnikus koos teiste tiimiliikmete märgade riietega.

Leidmisel palun kirjutada keidi. sagor@gmail.com või leia mind facebookist. gdj Keidi Sagor

Leia 10 erinevust

Kujundus Ruth Laasi

Toimetuse aadress: Tööstuse 48a, Tallinn 10416 kommunikatsioon@gaidid.ee www.gaidid.ee Trükikoda Pajo Suur tänu ka kõigile kirjutajatele ja pildistajatele!

Joonistas: Kristin Lünekund

Toimetus: Kaire Jürgenson Kirke Kalamats Liina Sõrmus Annabel Klein