Ristikheinaleht sügis 2018 by Eesti Gaidide Liit

Ristikheinaleht Nr 2 (144), sügis 2018

l 550 KILOMEETRIT ARMASTUST l UUED TEGIJAD GAIDIDE REAS l 24H MATK: KES VÕITIS? l SININE SELTSKOND HOLLANDIS l KIHNU SAARE VALLUTAMINE - OSA 2

2 SÜNDMUSED Fotod: Kaire Jürgenson

Trips-TrapsTrull Kiirversioon.

Mõisakoolitus

Veebikonstaabel jagamas õpetussõnu.

29.-31. märts olime tarkust kogumas Vääna mõisakoolis, kus meil oli 3 päeva sisustatud koolitustega, töötubadega ja lauamängudega. simesel päeval oli kohe õhtul peale kohale jõudmist koolitus internetis käitumisest ja selle turvalisusest, millest käis rääkimas Maarja Punak. Põhiasju olin ikka varem teadnud, kuid hea oli ikkagi need teadmised uuesti kõrva taha panna. Õhtu lõpetuseks mängisime loovaid ja seltskondlikke mänge. Peale seda läksime õue jääplatsi juurde kelgutama, tutvusime ümbruskonnaga ja nautisime tähistaevast. Järgmist päeva alustasime värskendava trenniga, kus tegime jõuharjutusi ja muid lõ-

Aga mida Kadi käes hoiab?

busaid asju. Jätkasime päeva esimest poolt koolitusega, kus meile rääkis Ivica Mägi laste autismist, selle tunnustest ja kuidas suhelda inimestega kellel on autism. See andis väga palju juurde, kuna ma teadsin eelnevalt ainult selle tunnustest. Ma õppisin nii palju juurde ja nüüd tean, kuidas teatud olukordades käituda. Teises pooles toimusid erinevad töötoad. Ise käisin Maila juhatatud ajaplaneerimise töötoas, siis õpetas Mercedes Merimaa meile taimedest, mida saaks süüa, kui näiteks kusagil matkal vaja on. Rajaleidjast tuldi õpetama kuidas saaksime oma potentsiaali ära kasutada ning saime juhtnööre oma tulevikuks. Kui päev oli peaaegu läbi, võtsime aja maha, läksime Laulasmaa Spa veekeskusesse ja veetsime seal paar tundi. Kuumad saunad ja mõnusad basseinid olid ideaalsed lõõgastumisviisid informatiivse päeva lõpetuseks. Viimasel päeval toimus fotojaht, kus ma ise ei käinud, kuid see tundus päris huvitav olevat. Peale seda saigi otsad kokku tõmmatud ja veel targemana koju mindud. vgd Linda Malmet

Kaotajate karistuseks.

Kas sinu tass on täis?

Kõik see kamp.

SÜNDMUSED 3

Gaidid suures tuules jüripäeval tuuline. Lõkkeõhtu algas, nagu üks lõkkeõhtu ikka, lõkke süütamisest, millele järgnesid tunnustamised ning tänukirjad tublimatele ja tegusamatele, kuulutati välja ka matka kõige edukam, kes sai auhinnaks supergaidi tiitli. Sel aastal sai selle Kristelle Pandade üksusest.

Tänavune gaidide jüripäeva üritus toimus 21. aprillil Valgehobusemäe suusaja puhkekeskuses matka ja lõkkeõhtu näol. Saime lustida, ajusid ragistada ja lõkke ääres mõnuleda. uni kõik osalevad rühmad olid kogunenud, saime süüa, teed juua ja kaaslaste seltskonda nautida. Edasi jagati kõikidele meeskondadele matkakaardid ja meie, nõokad, saime rajale esimestena. Nagu ühele gaidimatkale kohane, said osalejad panna proovile oma teadmised ja oli ka, mille nimel end proovile panna, sest peaauhinnaks oli väärikas supergaidi tiitel, mille peale võistlesid ka mõned meie rühma liikmed.

Üks õige gaid ei ütle hüvasti, alati ainult nägudeni Jüripäeval kaasa löödud, laagrimärk ära teenitud!

Tuli, tuli, tuli, tuli... Endalegi üllatuseks jõudsime me tagasi esimeste rühmade seas ja pidime teisi ootama, kuid see-eest saime natuke kauem jalgu väsitavast mat-

kast puhata ja ka end lõkkeõhtuks valmis sättida. Enne kui päriselt lõkkeõhtu algas, said kõik kuuma suppi ja kisselli, mis kulus marjaks ära, kuna ilm oli veidi jahedavõitu ja

Katsumused matkapunktide näol

Meeskondlik tööjaotus on paigas.

Fotod: Kaire Jürgenson

Matka käigus pidime ära arvama erinevaid taimi looduses, juppidest kokku panema gaidiseadused ja ka gaidide tõotuse, sai ka näidata teistele oma teadmisi lõkketüüpidest, pannes kokku okstest erinevaid lõkkeid ja neid õigesti nimetades, olgugi et metsiku tuule tõttu oli see raskendatud.

Kõik rühmad esitasid ka lõkkenalju, mis nad olid välja mõelnud selleks spetsiaalselt tehtud matkapunktis. Meie näiteks taaslavastasime Jüriöö ülestõusu oma äranägemise järgi, kuna see tundus päevale asjakohane. Lõkkeõhtu juurde kuulusid muidugi ka mängud ja laulmine minu kitarrimängu saatel. Õhtu lõppes mänguga ja seejärel pidimegi jälle kallistama ja hüvasti jätma, et kodude poole liikuda. Mulle väga meeldis selle aasta jüripäev, sest see toimus põhiliselt vabas õhus, sai teistega koos istuda ja alati on tore oma rühmaga mujale välja sõita. Samuti oli see minu jaoks eriline, sest ma pole ise viimasel paaril korral jüripäevale jõudnud. Suured tänud korraldajatele ja loodan, et järgmine aasta tuleb samasugune või veel parem! vgd Diane Kallaste

Tublid matkalised seiklemistest õhetamas.

Vanemgaidid olid matkal kenasti esindatud.

4 SÜNDMUSED

Fotod: Kaire Jürgenson

Motivatsioonipäevad vägevaimal saarel

Suvine soe õhk tervitas meid Munalaiu sadamas, kuhu kogunesime maikuu viimasel reedel, et edasi liikuda Kihnu, transpordivahendiks ei miski muu kui parvlaev Kihnu Virve. unnise laevasõidu vältel saime tunda ootusärevust, milliseks kujunevad motivatsioonipäevad sellel aastal ja kas see täidab meie kõikide ootused. Kihnu Sadama öömajja jõudnud, alustasime õhtusöögiga, milleks oli maitsev salat, mida jätkus ka hiljem mugimiseks õhtu ainsa töötoa vältel, mis kandis nime “Kuidas tulla toime muutustega”. Kirke Kalamatsi läbi viidud töötuba andis mitmeid kasulikke nippe, et motivatsoonipäevade kõigil osalejatel oleks hõlpsam edaspidi muudatustega toime tulla. Töötuba viidi läbi õues istudes, kus meid kippusid kiusama sääsed, kes veidi segasid meie keskendumist, juhtides tähelepanu töötoalt eemale. Laupäeva alustasime toitva pudruga, et produktiivseks päevaks valmis olla. See kuuma ilmaga suvine päev algas Mailiis Jõgise läbiviidud töötoaga

Rattamatk mööda Kihnut on omaette elamus.

“Vaatame tulevikku”, mis käsitles gaidluse tulevikku. Sellele järgnes peale pausi programmijuht Miia Krauni töötuba “Eesti gaidlus 100”. Mõlemad töötoad sisaldasid nii grupitöid kui ka individuaalset mõtlemist, eesmärgiks ideede genereerimine gaidluse helgemaks tulevikuks. Kui olulised tegevused läbi, oli aeg süüa suppi, juua smuutit, et energiat koguda edasisteks tegevusteks, milleks oli õhtune rattaretk. Seda alustasime Sadama öömajast, kruiisisime saarel ringi Kihnu sadamast renditud ratastega. Teel olles meenutasime aastatetagust suvelaagrit, külastades laagriplatsi. Teel kohtasime veel armsaid kohalikke ja loomakesi, imetlesime saare ilu ning lisaks nägime ära Kihnu kiriku ning ühe nende poodidest, kus peatusime, et jahutuseks jäätist osta. Peale seda oli meil vaba aeg ning kõigil oli võimalus kasutada ratast õhtu vältel, paljud valisid sõidu-

Marki uue aasta vastuvõtmine.

Pühapäevaseid tegevusi alustasime rannas, kus pistsime varbad liiva ja hakkasime tuulelohesid meisterdama. suunaks mereranna, sest jäätis polnud piisav jahutus palavasse päeva. Oli ka mitmeid seiklejaid, kes võtsid ette pikema tee, et külastada Kihnu tuletorni. Õhtuks kogunesime jälle majutusse, et grillida ja tähistada maitsva rabarberikoogiga Mark Bulaku sünnipäeva. Tegus päev ja kuum ilm väsitas meid kõiki, seega tuli heita unne koos päikeseloojanguga, mis oli õhtu lõpetuseks nagu kirss tordil. Pühapäevaseid tegevusi alustasime rannas, kus pistsime varbad liiva ja hakkasime tuulelohesid meisterdama. Tuulelo-

hede jaoks taaskasutasime värvilisi kilekotte, millele lisasime juurde värvilisi sabasid krepppaberist. Kui õige lennutehnika kõigil käpas ja lohed tuule alla võtsid, jäi üle ainult imetleda, kuidas need tuules graatsiliselt lehvisid. Enne lõunat käisime veel ujumas, ehitasime liivalosse, nautisime piknikku ning imelist seltskonda. Lõunaks valmistati meile imemaitsvat šnitslit, et enne praamisõitu mandrile oma nälga veidike leevendada. Tunnine praamisõit oli kõikide osalejate ja koolitajate tänamiseks, tagasisidestamiseks ning hüvasti jätmiseks. Tahaksin omalt poolt tänada kõiki osalejaid, mind korraldusel abistanud inimesi, töötubade läbiviijaid, Sadama öömaja, oma kullakallist ema Kerstit imemaitsvate koduste toitude eest ning armsaid Kihnu elanikke, kes olid lahked meile jagama koogi jaoks rabarberit ja laenama smuuti jaoks saumiksrit! Järgmiste motivatsioonipäevadeni! gdj Elise Taal

SÜNDMUSED 5

Volbriöö ehk Gaidiöö

Traditsiooniline inimbingo.

võtta. ast uk

ritus, mis lisaks nõidade ja gaidide ühendamisele tõi kohale ka hulganisti gaidisõpru Eesti erinurkadest. Kohale tuldi nii Pärnust, Tallinnast, Tartust kui ka Viljandist. Nõnda oli seltskond piisavalt kirju ja huvitav ning jututeemasid jätkus kauemaks ajaks, nii mängude vahepeale kui ka hiljem lõkke

ümber jutustamiseks. Kristina tõuseb Nagu juba vanadel aegaõnnest õhku! del, sai ka seekord nõidade valvsate silmade all läbi mängitud palju eriilmelisi seltskonnamänge ning võisteldud erinevates tiimitööd nõudvates mängudes. Kõige meeleolukamaks sündmuseks kujunes öine lipujaht, mida saatis närvekõditav adrenaliinisärin. Öises ootamatuses pidi hakkama saama vastaste ootamatute rünnakutega ja tagaajamistega. Kõike seda saatsid täiskuu kiired, mis lisasid õhhea plaan va tule salapärasust. i t rr la Pärast hoogsaid mänge sai

Marial o n

Müstilisel 30. aprilli ööl toimus juba paljudele tuttaval Tagametsa laagriplatsil teist aastat järjest sündmus, mis ühendas nõiad ja gaidid.

Fotod: Raido Vint

Tagametsa Jahiloss täies hiilguses.

nautida lõkke soojust ning saunahigi, siis aga juba magusat und. Hommikul, peale heade mõtete jagamist söödi kõhud täis, koristati ja seati sammud kodupoole. Olles antud üritusel esimest korda, ei osanudki muud oodata kui head seltskonda ja jutuvadinat, ootused said täidetud ja enamgi. Lipujaht oli üllatav, aga äge osa õhtust, mis vabistas sisemust ja tõi välja salajase spiooni, olgugi, et lapspõlvest on omajagu aega möödas. Heas seltskonnas aeg möödus kiiresti ning sai veedetud üks lõbus, mänguline volbriöö. gaidisõber Maria Kirss

Kõht sai kõigil igatahes täis.

6 SÜNDMUSED

SUVELAAGER

Laagrisse registreerimine 1. päeval.

Suvelaager „Tagasi tulevikku“ tõi kokku terve hulga gaide ja nende sõpru kogu Eestist Gaidipere suvelaager toimus sel aastal Valgamaal Pukas. Koos veetsime lõbusa, katsumusi täis nädala ja nautisime aasta suursündmust Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistades. Pea 100 aastat tagasi sai ju ka Eesti gaidlus samas kandis alguse!

t lisada Eesti juubeliaastat tähistavale laagrile väärikust, tegi organisatsiooni juhatus laagri korraldajatele ettepaneku valida laagri kandvaks teemaliiniks teater. Nõokatel, kes olid sel suvel laagri korraldajateks, oli päris palju peamurdmist, kuidas panna laagrikava kokku gaidlikke põhiväärtusi arvestades, kuid samas järgida kahte etteantud teemat – teater ja Eesti Vabariik 100. Teadagi ei alustata ühegi laagri korraldamist vahetult enne laagri toimumist. Nii võttis laagri ettevalmistamine üsna suure osa nõokate iganädalastest koondustest. Juba varakevadel algasid mõttetalgud, et laager võimalikult põnevalt kokku panna. Mitmel koondusel oli kõneks laagri nimi. Viimaks saavutas kõige rohkem hääli „Tagasi tulevikku”. Meie arvates oli just see nimi hästi haakuv laagri teemaga. Küpses mõte laagrilised minilavastuste abil läbi Eestimaa saja-aastase ajaloo viia ja jõuda laagri lõpuks tagasi tänapäeva, et sellest koos liikuda tuleviku poole. Jagati vastutusalad. Laagrimärgi kujundamine - Egeli ja Kätli, sportmängud - Raul, laagriliste matk - Mark, lõkkeõhtud ja kahoot Diane, Diandra. Lauamängud, sh UNO turniir - Kristiina. Üldkorraldus jäi Aira hooleks, sh köögi komplekteerimine, veetorustikud, maa-ala heakorrastamine, varikatused, lauad-pingid ja sada muud pisiasja, ilma milleta laager toimuda ei saaks. Et tavalisest suvekodu õuest saaks laagriala, alustati talgutega juba sel ajal, kui lumekirme oli veel maas. Esimestel talgutel puhastati rada laagriala keskusest telkimisalale, hiljem puhastati võsast parkimisala, korrastati hooviala ja lõkkeplatse, pandi riita puud laagriköögi tarbeks ja varuti metsa alla oksahunnikud laagrilõkete jaoks. Lisaks oma rühmale olid talgutel tublideks abilisteks Kirke ja Kaire. Laagrimenüüd pani kokku ja toidutegemist juhtis Kaire Koronen. Traditsiooniliselt toimus suvelaagri raames ka 24 tunni matk. Selle eestvedamise võttis innukalt enda peale peagaid Merili, kaasates oma venna Margo, sõbrad Franki ja Maarja, tuttavad Päästeametist. Teatriteemast tulenevaid teatritegevusi paluti lavastama Lendteater Elvast, kes mitme laagripäeva kestel valmistas nelja laagrilistest moodustatud grupiga ette minilavastused erinevatest Eesti ajalooetappidest. Nende lavastuste oskusliku sidumise teel said laagrilised viimasel laagriõhtul osa suurejoonelisest koondetendusest. Korraldajate mõtteid: Laagri ettevalmistamine ja läbiviimine andis tohutult nii meeskonnatööoskust kui ka ürituste korraldamise kogemust. Saime taaskord end proovile panna tiimina ja uut indu gaidiradadel käimiseks. Nõo gaidid

Fotod: Kaire Jürgenson ja Kirke Kalamats

Korraldajad suvelaagrist

SÜNDMUSED 7

Fotod: Kaire Jürgenson ja Kirke Kalamats

Kesksuve popim ajaveetmisviis ongi just metsas telkimine.

Keegi oleks lenksu peale ka veel mahtunud.

Mulle meeldisid väga jänkud! Kadi Sagor 22

Laagrilised suvelaagrist Meenutusi Eesti ajaloost oktoobrilaste ja pioneeride näol. Meister ja õpilane.

Kui muuga pole visata, siis ikka saapaga.

simesel päeval oli meil laagrilipu valmistamine ja laagri avamine. Iga salk pidi kaunistama ka oma telgi ümbruse, tehti lahedaid väravaid ja aedu. Vähemalt ühe korra laagri jooksul sai käia ka köögitoimkonnas ja sai parimal kokal Kairel abiks olla. Sai teha katla alla tuld ja nõusid pesta ning süüa teha. Laagris oli palju huvitavaid asju, näiteks töötoad, mängud, matk, UNO turniir, pannkookide valmistamine, lõkkeõhtud, päästeameti külaskäik ja palju teisi huvitavaid asju. Lisaks oli meil veel ööhäire, kus tuli otsida üles oma juhid. Kuid asi sellega ei piirdunud. Meile tulid külla Lendteatri näitlejad. Kuna laager toimus Eesti 100. sünnipäeva auks, siis jagati meid gruppidesse ja iga grupp pidi esitama väikese etteaste Eesti ajaloo sündmustest. Need sündmused toimusid Esimesest maailmasõjast kuni Eesti taasiseseisvumispäevani. Hoolimata halbadest ilmadest toimusid meil iga päev ka proovid. Viimasel lõkkeõhtul oli etendus, kus

erinevad grupid näitasid läbi ajaloo kurbi, rõõmsaid, samuti muusikalisi etteasteid. Pärast etendust said kõik näitlejad väikese kommikarbi. Neljandal päeval algas meil matk, siis kui vanemgaidid saabusid 24 tunni matkalt. Matkal pidime ise orienteeruma kaardi järgi ja läbima erinevaid punkte. Nendes tuli lahendada erinevaid ülesandeid, nagu näiteks otsisime loodusest sinna mitte kuuluvaid asju aja peale, saime vaadata asju ja pidime need meelde jätma ja siis ette lugema, pidime läbima takistusraja ning palju muud. Lõpuks kiirustasime finišisse. Laagri eelviimasel päeval oli meil laagri pidulik lõputseremoonia. Laagri viimasel päeval pakkisime oma asjad kokku ja jätsime kõigiga hüvasti. Kogu selle laagriaja jooksul meeldis meile kõige rohkem matk, sellepärast et seal olid huvitavad ülesanded ja sai veeta aega koos oma salgaga. Aga kõige vähem meeldis meile see, et laager sai kiiresti läbi ja ilmad olid vihmased. gaid Lisett Ilves 12, gaid Melite Pärnpuu 13

8 SÜNDMUSED Tõotusteks valmis.

olaarrebaste suvelaager toimus Sutlepa Vabaajakeskuses 27.-29. augustil, mille Danguole Tamberg meile kasutada andis. Hoone on ääretult mõnus ning erinevate võimalustega, alustades konverentsisaalist lõpetades saunaga, olles samal aja parajalt väike, et meie sinna ära ei kaoks. Laager algas esmaspäeval sellega, et tegime ära “voodid” ning tutvusime majaga. Seejärel oli lastel vaba voli igal pool ringi joosta, mängida ning omavahel rääkida pärast pikka lahusveedetud suve. Pärastlõunal tuli külla Noarootsi Vabatahtlik Tuletõrjeselts koos Nubluga ning nemad õpetasid lastele veeohutust ja kuidas panna selga päästevesti. Õhtuks olid kõik kurnatud ning vajusid varakult magusasse unne. Teisipäeval toimus väike matk, kus pidi proovile panema oma gaiditeadmised ja oskused. Näiteks ühes punktis pidi lahendama morset ja eelviimases Kaire poolt koostatud ristsõna. Peale matka sebisid lapsed veel ringi ja tegid viimased ettevalmistused enne laagri tähtsaimat momenti lubaduste andmist. Hellakese

Fotod: Kaire Jürgenson

Juba talvel tekkis Noarootsi gaididel idee teha laager, täitsa ise ja omaette. Kogusime ideid, arutasime menüüd ning suve lõpus saimegi laagrimõnusid nautida.

Noarootsikate päris oma laager

lubaduse andsid 28. augustil tähistaeva all ning õueküünalde valguses Orm-Johannes Piir ning Adele Paalvelt, kes olid seda hetke pikisilmi terve aasta oodanud. Vanemgaididest andsid tõotuse Kustav-Rudolf Kari, Mona Liinat, Mathias Laur, Johannes Kooviste ja Tindur Leškin. Kuna otsus lubadused ja tõotused anda olid küllaltki impulsiivne, ei olnud kohe võtta kaelarätte, kuid sel-

le probleemi lahendame juba Tibude Loendusel. Hilisõhtul vaatasid lapsed veel filmi ning suuremad tegid plaane järgmise laagri korraldamiseks. Kolmapäev tuli ootamatult vara ning oligi aeg hakata otsi kokku tõmbama. Hommikusöök oli laagri kohta üpris eriline - pannkooke sõid lapsed terrassil, sooja päikese käes. Joosti viimased ringid maja mätaskatusel, kiiguti sinitaeva

all, emmati sõpru ja oligi juba aeg lahkuda. Minu kõige suuremad tänusõnad lähevad oma rühmakaaslastele, kes aitasid laagris nõu ja jõuga, Danguole Tambergile, kes andis sellise suurepärase maja meie kasutada ning Kairele ja Annabelile, et nad tulid ja olid. Selline laager oli just see punkt suvele ja avapauk sügisele, mida me kõik vajasime. gdjd Eli Mitman & Sandra Piir

Noarootsi gaidid. Lemmikmäng Ha! Ha!

Kuulsusega pilti kah!

SÜNDMUSED 9

Nagu ikka, tahavad noored nautida täiest jõust neid suve viimaseid nädalaid enne kooli. Seepärast ajasime torikatega 10.-12. augustil pundi kokku, et üks vahva laager maha pidada. asutasime ära võimalust teha laager Tagametsa laagriplatsil pop-up laagrina. Kohale tuli 7 Tori Lillekest ja 1 julge Kuradikene. Lastekarjaga ümber käis ainult üks täiskasvanu, Leili Silm, kelle tütar on gaid. Leili ise pole gaid olnud, seega oli meil hea võimalus oma teadmised tööle panna ja talle gaidlust selgitada, lahedaid oskusi edasi anda ning kõige meeleolukamaid mänge õpetada. Alustasime enda laagrit ühise söögitegemisega ja suvemuljete jagamisega. Peale õhtusööki tulime arusaamale, et juba esimese õhtuga oli kõik kakao tarbitud ning juurde tuli tuua ka piima. Reede õhtul läksid kõik vara magama eesseisvaks päevaks. Laupäeva hommikul valmistusime väikeseks retkeks metsa, kuid milleks me polnud valmistunud olid herilased, kes meid juba täitsa endast välja ajasid. Laupäeva õhtul toimus ka väike saunatiir, kus sai tehtud näomaske ja palju palju pilte. Saunalised rahul ja meel hea, suundusime tagasi majja, et lõpetada enda õhtu mitmetunnise “mafia” mängimisega. Viimane päev, pühapäev, möödus mängides ja laagrimuljeid jagades. Laagri vaieldamatu lemmik osa kõikidel oli õhtud. Kui päevasel ajal sai matkatud ja möllatud, siis peale õhtusööki läks suureks peituse mängimiseks. Peideti nii treppide alla kui ka reisikohvrisse ning hoiti hinge kinni, et neid üles ei leitaks.

Fotod: Karina Prants

Torikate Suvelõpu laager

Metsakirikus käidud!

Ilu nõuab ohvreid. Kokkuvõttes oli meil väga meeleolukas laager oma väikses pundis. Kuigi suurlaagrid ja jamboreed on lahedad, soovitan ma kõigil üksustel mõelda ka oma laagritele. Nii on perekonna tunne suurem ja üksusetasandil gaidlus kõigi jaoks südamelähedane! gdj Karina Prants

Kivi toetab gaide, gaidid toetavad kive.

MariiEliise oma kauneima nurga alt.

Fotod: Kirke Kalamats

10 SÜNDMUSED

Ettevalmistused muusikaõhtuks.

Tundub nagu väga tähtis jutt. Aina rohkem pabereid täitub...

Lõpetuseks sõprusring

SÜNDMUSED 11

Sügisene nõupidamine põlevatel gaidlikel küsimustel Sügisesel nädalavahetusel kogunesid Sindisse vanemgaidid, gaidijuhid ja gaiderid nõu pidama. Arutleti organisatsiooni puudutavatel sisulistel ja programmi ja koolitustega seotud jooksvatel teemadel ning jagati üksteisele häid mõtteid. sjaliku nädalavahetuse avasid noortekogu ja avatud juhatuse koosolekud. Laupäeva hommikut alustas koolitusjuht Elise, kes palus kõigil anda tagasisidet ning üles kirjutada plussid ja miinused koolituste ja motivatsioonipäevade kohta, mis on nii sel aastal kui varasemalt toimunud. Samuti täiendati ühiselt koolitajate andmebaasi. Järgmisena rääkis programmijuht Miia läbi tegevused mis on sel ning järgneval aastal plaanis, pandi paika korraldajad ja laagrite asukohad. Rohkem tagasisidet küsiti Vanemgaidide talverõõmude ning jüripäeva kohta, et teha igal aastal neid üritusi paremaks, huvitavamaks, teist moodi. Tehti ettepanekuid ka uute ürituste lisamiseks 2019. aasta tegevusplaani. Arendati edasi plaani, kuidas tähistada aastal 2020 gaidluse 100 aastapäeva ning tehti olulisi edusamme organiseerimise suunas. Mailiis, meie tegus tegevjuht, on näoga tuleviku poole. Arutleti EGL arengusuundade, visiooni ja missiooni üle läbi pika ja põhjaliku analüüsi, mis oligi koostatud spetsiaalselt organisatsioo-

Tuuline nõupidamine.

Arendati edasi plaani, kuidas tähistada aastal 2020 gaidluse 100. aastapäeva nide arenguanalüüsi jaoks. Tulemused olid üllatavalt positiivsed ning nii on hea edasi minna uute arengueesmärkide püstitamise poole. Õhtune saun jäi küll elektririkke tõttu ära, kuid laulu, mängu ja naeru sai sellegipoolest! Pühapäeva hommikul and-

sime kõik oma panuse gaidide kodulehe arendamiseks ning rääkisime, kuidas kaasata veelgi rohkem lapsi oma tegevustesse ja luua pop-up salke. Otsisime ideealset paika gaidide püsilaagriks, vaatasime otsa reaalsusele ja tõime välja plusse-miinuseid konkreetsete paikade kohta. Eesmärgid saime ühtsemaks ja käimas on intensiivne gaidide uue suvekodu otsimine. Oma lõplikud kokkuvõtted tegi ka GOLDi tiim, kes vastas hea meelega teemavälistele küsimustele, aga ka kõigile gaidlust puudutavatele küsimustele. Ühtlasi jagasid nad veel viimaseid põnevaid mänge, näpunäiteid ja nippe ning juba nad olidki koduteel. Nõnda ka meie - pakkisime, kallistasime ja lubasime kohtuda juba järgmistel gaidiüritustel! ngdr Miia Kraun

Keidi ja Katu teavad mugavaimat nõupidamise asendit.

12 GAIDIDEGA MATKAMA

Hakkamasaamine looduses

ui algselt oli kursus mõeldud 15 gaidile ja 15 skaudile, siis lõpuks 1. juuni õhtul kohtusid RMK Simisalu loodusmaja ees vaid 10 gaidi Tallinnast, Tartust ja Nõost. Seljakottidesse kahe päeva toiduja veevarud ning siis tuli ainult kaardi ja kompassi abiga leida õige teeots, mis sai tehtud suurema vaevata ja nii olimegi teel Kollassaare poole. Kui algselt oli plaan esimene öö veeta veidi kaugemas paigas, veel Kollassaarest edasi, siis kuna oli juba väga vihmavaene aeg ja selles paigas polnud mõne kilomeetri raadiuses ühtki veevõtu kohta, otsustasime oma laagri püstitada sinnasamasse Kollassaarele. Jagunesime kaheks viieliikmeliseks grupiks ja valisime endale meelepärased varjualused. Esimene õhtu jäi meile sisseelamiseks ja suurimaks katsumuseks oli toidu valmistamine, kui kiirnuudlite tegemine võttis ligikaudu kaks tundi, kuna pidime kaks kolmjalga valmistama, ise tule üles saama ja siis selle kohal vett keetma. Väga menukaks sai meie seas ka kohalik rebane, kelle kohta meie ühel juhendajal Toomasel oli mitmeid põnevaid lugusid jutustada ning kes ka meilt ühe leivakoti pihta pani. Laupäeva hommikul peale söömist

Fotod: erakogu

Suve mitteametlikku algust tähistas sel aastal vanemgaidide jaoks 1.-3. juunil toimunud koolitus Simisalus Järvamaal, mis keskendus, nagu nimestki järeldada võib, uute teadmiste omandamisele looduse ja seal hakkamasaamise kohta.

Väga menukaks sai meie seas kohalik rebane, kes meilt ühe leivakoti pihta pani. tõmbasime kummikud jalga, valisime matkakepid ja seadsime sammud raba poole, et õppida, mida teha, kui älvesse vajuma hakkad või kui oled tuvastanud älve, siis kuidas sellest üle saada, abiks just nimelt meil kõigil kaasasolev matka-

kepp. Rabakoolituse lõpus vaatasime üle ka koha, kus oleksime pidanud esimese öö veetma, ja leidsime, et olime teinud õige otsuse, sest seal oleks olnud võimatu teha tuld ilma ümbrust põlema panemata. Lõunasööki tegime Kollassaarel, millele järgnes õpetus, kuidas tulepulgaga tuld teha, peale mida saime targemaks ka erinevate taimede koha pealt. Hundinuia juured on väga hea energiaallikas, vaarikalehtedest saab keeta maitsvat teed ja kase küljes kasvav seen on põletades suurepärane sääsetõrjuja. Õhtul tehti meile ka sauna, mis oli eriline selle poolest, et sellel polnud korstent, ja seda, millal sauna minna tohtis, et mitte vingugaasi mürgitust saada, pidi vaatama süte värvi järgi. Pühapäeval näitas Toomas veel enda ellujäämiskoti sisu ja andis näpunäiteid, mida me enda omadesse panna võiks. Enne minekut varusime Kollassaarele uued puud ja koristasime platsi enda järel korralikult ära, rääkisime üle tähtsamad asjad, mida nädalavahetusel õppinud olime, ja küsisime viimased küsimused.

Maailma parim peavari.

Pidulaud on kaetud Meie tookordne seiklus lõppes seal, kus algaski: RMK loodusmaja juures, kus Tartu tiim oma autoga teele asus ja meie, tallinlased, oma transporti veel mõnda aega oodates muljeid vahetada saime. vgd Sirli Staub

Fotod: Kirke Kalamats

GAIDIDEGA MATKAMA 13 + Kõrge meeskonnatöö, hea orienteerumisoskus isegi ilma kaardita, üheskoos hädaldamise sünergia. - Halb jalgratta valikutes, kanuus kolmekesi sõitmise piirangud.

Tiim Jakkkk (Jüri, Aliis, Katrin, Keidi, Kristina, Kadi)

Tiim 25H

24 tundi metsas 30. juuni varahommikul alustasid esimesed võistlejad ligikaudu 70-kilomeetrist rattadistantsi, kellel tuli see pikem, kellel lühem. ellele järgnes 8 tundi kanuutamist Elva jõel, mis oli erakordselt sooja ja kuiva suve jooksul tublisti kokku kuivanud. Kõige viimaseks tuli läbida 8 tunni jooksul 25-kilomeetrine jalgsimatk. Võistlustules oli palju erinevaid meeskonnatööd ja täpsust proovile panevaid ülesandeid: mängiti discgolfi, paugutati õhupüssi, lasti vibuga täpsust ja palju muud. Mis jäi osalejatele kõige eredamalt meelde? Alljärgnevalt saab lugeda tiimide meenutusi matkal toimunust.

natuke külm ka. Teise võistkonna käest sain rosinaid, mis olid uskumatult head ja vajalikud. Positiivne oli ka see, et asjad jäid kanuus kuivaks ning meie oma tiimiga kanuust vette ei lennanud. Need harvad hetked, kui kolmekesi koos kanuuga sõita saime, olid imelised. Pärast mitmetunnist 5-kilomeetrist kanuuga jalutamist saime ikka katkestatud ka. Nii et võib öelda, et kõike saime proovida sellel matkal. Matkapunktid olid mitmekesised, näiteks discgolfi sain esimest korda proovida ja ma sain nii palju korvi! Ja lõpuks, saun oli väga mõnus soe. Tiimi plussid ja miinused:

Kadi – Ma usun, et see kanuuretk on üks eredamaid hetki. Mingi hetk võtsime kanuu veest välja, sest me ei viitsinud hakata üle maha langenud kuuse ronima. Meil on üks video kanuust, mida nüüd on hirmus naljakas tagantjärele vaadata. Üks kanuu läks vette ja teise kanuu inimesed on seal eemal kaldal ning hüüavad, et oodake meid ka. Jah, seda nad ei pidanud kaua paluma, sest kanuu vees nagunii edasi ei liikunud. Aliisile oli see esimene kanuumatk. Pidime talle kinnitama, et päris nii see ikka tavaliselt ei käi, et päriselt istutakse suurem osa kanuutamisest ikka kanuus. Siis kui me juba finišile lähenema hakkasime, oli 24 tunni täissaamiseni veel aega päris mitu tundi. Kristina ja Keidi magasid Puka silla all selle aja. Tiimi plussid ja miinused: + Kaardilugeja Jüri, ergutav Katrin, üleüldine rõõmsameelsus. - Liiga palju rõõmsameelsust ajab tiimiliikmed siiski hulluks.

Tiim Lilleküla (Sirli, Elisabeth, Mirjam) Sirli – Rattaga oli päris mõnus maratoniradadel vurada. Mina kui põhjaeestlane hindan väga kuppelmaastikku. Kanuumatkaga tuleb meelde eriti häid lugusid. Istusime kanuusse ja sõitsime meetrikese eemale ja juba olimegi kivi peal kinni. Mõtlesime, et lükkame aerudega ennast lahti, aga ei jaksanud lükata. Siis tegime kordamööda paadist väljas lükkamist. Ühel hetkel olin mina paadist väljas ja teised kahekesi paadis ning tahtsin oma

Tiim 25H (Maria, Kaire, Annabel) Maria Kirss – Rattadistantsi finiš oli väga meeldejääv ja juubeldamist täis. Oi, kuidas me seal toitu ja maapinnal istumist nautisime! Mulle meeldis loomulikult see ,,kanuu jalutamine’’, kus me kaelaräti kanuu otsa külge sidusime ning siis kanuu kõrval vees jalutasime ja seda edasi talitasime. Erakordselt madal vesi, kriipiv põhi küll, aga mul oli vaatamata sellele tore, kui ma seal keset jõge kõndisin. Ühel hetkel olin juba puusani vees, siis hakkas

Teekond veeni on pikk...

Heraklese jõudu kasutades nad kanuuga üle palgi tõsta. See kanuu läks ümber. Noh ja siis edasi ei olnud enam midagi, end kuivana hoidmisest polnud enam lugu. Kõndisime edasi üle roigaste ja vohasime rinnust saati läbi kopratammide. Lõpuks oli juba pime ja külmavärinad olid nii suured, et ronisime koos kanuuga veest välja ning otsisime levi, et ennast positsioneerida ja keegi järele kutsuda. Kanuumatka puhul olid mõnusamad sellised sügavamad kohad, kus sai korraks lõõgastuda paadis istudes ja puhata ning vaikselt vee peal edasi hõljuda. Pärast kanuutamise katkestamist otsustasime finiši poole edasi kõndida, sest tahtsime proovida ikkagi lõpuni minna, aga lõpuks me katkestasime, sest jalad andsid ikka korralikult tunda. See oli üks vägev proovilepanek. Tiimi plussid ja miinused: + Head sõbrad, saame üksteisest hästi aru ja suudame hästi koostööd teha. - Üksteise peale nähvamised, ajuvabad kanuutõste numbrid.

Tiim Lost in the woods (Mark, Raul, Ivo, Andre, Oskar aka Nipernaadi) Mark ja Raul – Meil oli kolm väga huvitavat seika. Esimeseks oli see, kui otsisime ratastega ühte boonuspunkti 20 kilomeetrit ühele poole ja teisele poole edasitagasi. Lõpuks helistasime ja uurisime, mis värk on, ja öeldi, et oleme väga tublid Märk tabatud. ning saime punkti läbitud juba sinna kohale minekuga. Teine seik oli kanuutamine jõe peal, kus ei saanud kanuutada. Siis kõndisime suurema osa teest. Umbes poole peal juhtusime kokku kolme ATV vennaga, kes proovisid jõe peal sõita, aga nad ka eriti ei saanud. Kuigi kokkuvõttes nad said rohkem ATV-ga sõita kui meie oma kanuuga. Õnneks viimased kolm kilomeetrit saime rahulikult kanuutada. Kolmandaks, kui olime juba jalgsimatkal ja käisime vahepeal Olerexis söömas, sest aega oli veel üle ja 24h tuli ikkagi täis saada. Kõige lõpus, kui olime juba Pukas finiši lähedal, istusime 20 minutit võsas. Tiimi plussid ja miinused: + Mitmekesine meeskond, kõrgelt motiveeritud. - Puudus naiste jõud. Noarootsi on valmis! gdj Annabel Klein

Fotod: Kirke Kalamats

14 GAIDIDEGA MATKAMAS

Vaprad matkajad, suud naerul.

Tallinna kevadmatka suur heitlus: Pandad vs Kuristiku 21. mail oli juba üpriski soe ilm meie karge kliima kohta ning seetõttu sobis täiuslikult kavasse Tallinna kevadmatk! uristiku üksus oli selleaastase matka ette valmistanud ja ootasid osalejaid Järve matkarajal. Rajale mahtusid korraldajate enda tiimi kõrvalt osalema ka sama linna vastased Pandad. Uuenduslikult toimus seekordne kaardi lugemine äbi äppi MOBO, mis on mobiiliorienteerumiseks loodud rakendus, mis võimaldab läbida orienteerumise püsiradu. Meie läbisime Järve terviseradade marsuuti. Ette tuli mitmeid klassikaliste gaidioskuste proovilepanekut nagu sõlmed, priimuse praktiline kasutamine, töö kompassiga ning mälutreening läbi Kimi mängu. Vahepalaks

köitis Pandade tähelepanu ka treeninguks mõeldud ronimisatraktsioon, millelt noori peaaegu võimatu edasi saada oli. Pehme õhtupäike ja soojad turbamättad mändide all oli küll puhas idüll, kuid elamusi jagus kauemaks ka tänu aasta esimestele sääskedele, kes eriti suure mõnuga igal paigalseistud sekundil suuri ampse hammustasid. See innustas ka viimast duelli lõpupiknikul, kui selgus, et mõlemad võistkonnad on viigis. Püstitatud ülesandeks sai ühe minuti jooksul püüda nii palju sääski kui võimalik. Väga napi tulemusega edestasid Pandad Kuristikku üheainsa sääsega! Nii on järjekordne nimi kirjas võitjate karikal ja ka au korraldada järgmise aasta matka. Aitäh korraldajatele selle õhtupooliku eest. Jääme ootama järgmist! ngdr Kirke Kalamats

Kõik see Tallinna kamp!

GAIDIDEGA MATKAMAS 15

Matkamäng Pärnumaal Enamusele meie tiimist hakkas seekordne Pärnumaa matkamäng juba õhtu varem, kui suundusime Pärnusse, et hommikul oleks lühem tee starti. Tummine hommikusöök kõhus, võtsime suuna Tihemetsa.

Kristina pikutab. Esimeses punktis läks meil hästi. Väga meisterlikult tegin pantomiimi ning väga taiplikult suutsid kaaslased ära arvata, mida ma vehin. Nägime ka kopterit maandumas ja hiljem tegime sellega pilti. Siis läksime põllule oma esimest postkasti otsima. Leidsime ainult lambad, veetakistuse ning silo ja heina. Selgus, et postkast oli hoopis koopas. Läksime sellele järele ja tegime loodusteemalise haiku: Pärnu matkamäng tuul, vihm, rahe, päike, pilv kõik meid ümbritseb. Finišis selgus, et see polnud meie postkast ja ei läinud arvesse. Politsei punktis saime juurde paar teadmist paari kaotatud punkti eest. Edasi viis matkatee meid läbi Eesti pikima nimega linna. Uudistasime leiva- ja limonaaditehast ning liikusime edasi kummipaadiga aerutama. Võistkonna ülesandeks oli valida üks julge aerutaja ja ülejäänud olid ergutajad ning kaasajooksjad. Panime Mihkli tanki ja ta sai suurepäraselt hakkama. Paat tuli ühise pingutusega tagasi starti toimetada ja aeg läks kinni, kui viimane puudutas paati. Mina üritasin ka siis paadist kinni haarata, et aitan

Mihkel ei lubanud kopterit ärandada. tassida. Aga niipea, kui paat oli veest väljas, panid mehed sellega plehku. Katrin sai veel kinni haarata ja lohises neil ankruna kaasas. Mina tegin tõenäoliselt oma jooksu kiiruserekordi, sest Pärnumaa matkamängu võit on suurem motivaator kui stopperiga kehalise kasvatuse õpetaja. Siis korjasime veel mõned postkastid, mis polnud meile mõeldud, ja mõned, mis olid meile mõeldud. Jõudsime omadega metsa. Seal sai süüa maitsvat ja kosutavat ühepajatoitu. Kõht täis, läksime takistusrada läbima. Suur strateegia läbi arutatud, loobusime sellest ja tegime lihtsamalt ja loodetavasti kiiremalt oma raja läbi. Pärast postkastide kogumist algas jalutuskäik järgmisse punkti läbi võsa. Mõtlesime juba, et noh, nüüd ongi käes see hetk, kus me jälle kuhugi metsa ära kaome teadmata ajaks, kuid, oh imet!, mehed suutsid meid sealt õige pea ja hiljem ka ainult mõned põdrakärbsed välja tuua. Rõõm oli üürike, kui avastasime, et oleme kellegi koera territooriumil. Õnneks selgus lähemal vaatlemisel, et haukuja on ohutu. Väike silitus kassipojale, tervitus perenaisele ja jätkasime teed. Kurvi taga juba oligi punkt, kus küsiti fakte KilingiNõmme kohta. Tallinlastena jäi

Iga eksimine ei ole kaotus, meie nägime lambaid.

Fotod: Kadi Sagor

tardis kohtusime oma viimase liikmega ning asusime kaardile pandud punkte kontrollima. Tegelikult tegid seda kaasa võetud maskuliinsema soo esindajad, sest eelnevad kaks aastat on näidanud, et orienteerumisega vajab KKKK tiim abi, et ükskord see mäng võita. Oleme olnud üsna lähedal, kuid siis helistab Maila ja küsib, et kus me oleme ja millal plaanime saabuda. Meie siis vastame, et kuskil metsas ja niipea kui välja saame. Etteruttavalt võib öelda, et kaasavõetud meestest oli kasu ning padrikus seiklemine jäi kontrollitud piiridesse. Esimeses punktis tuli veidi oodata, trotsida tuult, vihma ja rahet. Mõned mõtted ja vaba aja sisustamise nipid tiimikaaslastelt. Katrin: „Mõtlesin 20 minutit enne matka, kas võtta jope või mitte. Olin 10 minutit rajal ja mõtlen, miks ma ei võtnud jopet...“ Keidi ja Mihkel teevad akrojoogat. Kadi otsib metsas pärmiproove, et esmaspäeval oleks pärmigeneetika praktikumis midagi teha. Jüri kirjutab koodi.

üks küsimus vastamata, kuid päris mitu sai vastatud. Algas retk mööda kruusateed järgmise punkti poole, kus oli vaja kasutada nutikust. Sellest heidutatuna hakkasin kohtunikule oma järelejäänud šokolaadi pakkuma, kuid õnneks Keidi teadis, mida teha nende nööride ja puuklotsidega ning saime väga hea aja kirja. Pisike mõttepaus, et kas me ei võiks sinna lõkke äärde istuma jäädagi, aga – juba liikusime edasi. Meid ootas taas KilingiNõmme ning kotist leitud asjade viskamine ämbrisse roosa reketiga. Täpsus ei olnud just parim ning teenisime pooled punktid. Jätkus teekond ning leidsime lehmad ja õige pea ühe külmetava tütarlapse, kes palus meil asju veidi suuremasse kasti loopida. See oli juba edukam ning väheste sekundite möödudes oli Keidi juba kõik asjad sisse pildunud. Edasine teekond kulges väga hämaras ja lausa pimedas. Otsisime helkurid välja. Meie matkamist saatsid tagumise grupi tulukesed, mis kindlalt järel käisid. Viimases punktis oli vaja ette näidata oma esmaabivahendid. Teenisime päris mitu punkti, sest kogenud matkajatena oli meil nii mõndagi kaasas. Veel viimane pingutus ning lausa jooksusammul olimegi tagasi Tihemetsas. Lõppkokkuvõttes saime tubli kolmanda koha 17 võistkonna seast oma vanuseklassis, vahvaid mälestusi ning valutavad jalad. Loodame järgneval matkamängul veelgi paremini teha! ngdr Kadi Sagor

Fotod: Kaire Jürgenson

16 GAIDIDEGA MATKAMAS

õlluserval.

Söögipaus p

Raul ja Kirke – võitmatud, vankumatud ja vaimukad.

Südamlikud matkajad läbisid metsa ja raba – ikka südame heaks! 4.-29. augustil matkasid vaprad gaidid Eesti kaardile südamekujulise matkaraja. Teele jäid metsad, põllud, maanteed, külapoed, rabamättad ja imelised ujumisvõimalused. Koos läbiti 26 päeva täis nuttu, naeru ja motivatsioonikriise, kuid iga osaleja väljus võitjana. Mida aga arvab Südamematkast Raul Pastak, kes oli üks kahest püsimatkajast? ust tuli idee kinkida Eestile 100. sünnipäeva puhul südamekujuline matkajoon? Idee algatajaks ning esimese koosoleku läbiviijaks oli Maria Bulak, kelle nõul, jõul ja toel kogu matka idee sai selliseks, nagu ta lõpuks välja kujunes. Süda on hea motiiv selle poolest, et väga palju sirgjoonelist liikumist ei toimu, samas ei ole ka liiga

keeruline. Samuti ei ole ükski süda lõpuks ideaalsete kontuuridega, vaid loeb selle tekkelugu ja armastus selle taga. See jättis matkates ka piisavalt eksimisruumi. Millised olid sinu mõtted enne rajale asumist? Kas olid elevil või pigem tundsid hirmu? Enne matka algust ei osanud ma seda karta ja ma ei teadnud, mis mind ees võib oodata. Endamisi mõtlesin, et see

ei tohiks väga raske olla, kuna päevane distants ei olnud just midagi enneolematut. Peale esimest päeva ma siiski mõistsin, et kõik polegi nii kerge, kui arvasin, ja raja läbimiseks läheb ikka korralikult tahtejõudu vaja. Kuidas raja läbimine välja nägi? Kust tuli kaart ja kes tõi söögi? Rada oli õnneks üldiselt mööda teed ja mõnikord ka metsasihtidel, vahel kõndisime radadel, mida oli viimati kasutatud võibolla kümmekond aastat tagasi ja polnud just kõige mõnusam koht, kus kõndida. Tänu Mark Bulakile, kes hoolitses selle eest, kuidas meie igapäevane tee välja näeb, saime me peaaegu kõikidel päe-

Kas lõpp juba paistab? vadel kõndida kohtades, kus ei pidanud ujuma või muid ootamatuid vigureid tegema. Mark oli ka osa varustajate tiimist, kes tõid meile vajaliku söögi ja joogi, et meil oleks ikka piisavalt energiat matka läbimiseks. Peale Marki kuulusid varustajate sekka veel majandusjuht Elo ja Reelika PSGMist. Ilma nendeta oleks see matk palju, palju raskem olnud. Tuhat tänu neile, et nad olid nõus oma vabast ajast meid abistama! Kas peale 25 ööd telgis magamist oskad meiegagi mõnda kasulikku nippi jagada, kuidas telkimine võimalikult mugavaks teha? Telkimisel on vaja arvestada

GAIDIDEGA MATKAMAS 17 paljude asjadega. Kõigepealt tuleb leida sile ja kui võimalik, siis ka pehme pind, mis pole kalde all ega lohus ja millel pole peal juurikaid või kände, mis hiljem külje all ebamugavusi tekitaks. Kui koht on paigas, siis on aeg telk püstitada. Selle juures on oluline et kõik oleks võimalikult tugevalt kinnitatud ja pinges, et vihm läbi ei tuleks ja tuuled telki ära ei viiks. Telgis võiks üldiselt olla magamisalus ja magamiskott, need mõlemad võiks kotis võtta võimalikult vähe ruumi. Ometigi on ainus asi, mis iga telkimise erakordseks teeb, see rahvas, kellega õhtul telgis kaarte mängid või armsaid külaliskasse võõrustad. Kas rajal kohtasite ka mõnda suuremat katsumust? Räägi meile sellest! Üheks suurimaks katsumuseks kogu matkal oli tõenäoliselt esimene matkapäev, kus pidime läbima sood ja nõgeseid täis metsasihte, samal ajal tuli alla paduvihma ja müristas äike. Matkapäev lõppes oodatust mitu tundi hiljem ja kohale jõudes olid kõik riided märjad. Sellel õhtul sain aru, et matka ei tee raskeks selle distants, vaid takistused, mis ees ootavad. Matkasid suurema osa matkast koos Kirkega. Kui peaksid teda 10 omadussõnaga kirjeldama, millised need oleks? Hoolitsev, tugev, ustav, heasüdamlik, abivalmis, hakkaja, humoorikas, võimekas, omaalgatuslik ja kohusetundlik. 20 aasta pärast, mis on see mälestus, mille Südamematkalt kaasa oled võtnud? Füüsiliseks mälestuseks on mul õnneks pilt ja karikas, mis ilusasti kapi peal säravad. Üheks mälestuseks võib olla mu sünnipäev, mis oli matka ajal. Kindlasti ka saunapäevad. Ma arvan, et kogu see matk on üks suur mälestus, millest on kõik loodetavasti ka 20 aasta pärast meeles.

Palju õnne, Eesti!

Ometigi on ainus asi, mis iga telkimise erakordseks teeb, see rahvas, kellega õhtul telgis kaarte mängid või armsaid külaliskasse võõrustad. Kas Südamematk andis sulle midagi? Kas tunned ennast nüüd imehea kaardilugejana või hoopis parima lõkkekokana? Südamematk andis mulle vastupidavust, tugevust ja loovust juurde. Kas ma just mõnda asja tunduvalt paremini oskan, seda ma ei julge öelda. Tõenäoliselt

Algus oli tormine. on see matk andnud mulle uusi oskusi või varasemaid lihvinud, aga ise ma veel pole sellest aru saanud. Üks asi, mida aga kinnisilmi nüüd teha võin, on priimuse kasutamine. Kui sulle pakutaks võimalust sarnast matka uuesti läbida või lausa ise korraldada, kas teeksid seda? Kindlasti ma tahaks kas teisi ekstreemsemaid matku läbida või isegi aidata korraldada, aga hetkel ma vähemalt ei saa 100% nõusolekut anda, et järgmisel osalen. Praegu veel pole suurt soovi sellist matka uuesti läbida, sest Südamematk alles värskelt lihastes ja meeles, kuid kui uus matk välja kuulutatakse, siis võib veel elevus tulla. gdj Kaire Jürgenson

Tähistame koos!

Matkamine teeb Markuse rõõmsaks.

Fotod: Kaire Jürgenson

18 VÄLISMAA

Eestlased on ju ikka laulurahvas

Gaidipere Hollandis

Roverwayl 23. juulist 2. augustini käis terve posu Eesti gaide ja skaute Hollandis Roverwayl. Paljude jaoks oli suur rahvusvaheline laager elu esimene, teiste jaoks aga juba vanadest sõpradest pungil taaskohtumine. Külastasime mitut erinevat linna, kogesime meeletut palavust ning rajusid vihmahooge, nautisime keelt alla viivat toitu või paari palakest taldrikul. Osalesime korraldaja, vastutaja või osalejana, aga rahule jäime kõik.

Trine WAGGGS’i vabatahtlikuna Viimase aasta jooksul on mul olnud võimalus kutsuda end WAGGGSi vabatahtlikuks. Nimelt alates jaanuarist liitusin WAGGGS @Roverway mees-

Trine sai tubli töö eest uhke märgi.

konnaga koordineerijana. Minu ülesandeks oli enne Roverwayd ning selle ajal koordineerida 10 WAGGGSi vabatahtliku tööd nende töötubade läbiviimisel. Töötubade hulgas, mida koordineerisin, varieerusid teemad seinast seina. Näiteks tegi üks meeskond päikesevalguse abil toidutegemise jaoks kasutatavaid kaste ehk solar cookereid, samas räägiti ka kestliku arengu eesmärkidest, mis tulenevad ÜRO 2030. aastaks seatud eesmärkidest. Lisaks minule oli veel neli koordinaatorit ning kokku tegutses Roverwayl veidi üle 70 vabatahtliku. Kogemus oli väga hariv, hoolimata hektilisusest, mis kaasneb rahvusvahelises meeskonnas töötamisega. Ma olen siiralt õnnelik selle võimaluse eest, sest, nagu pildilt näha, valitses meeskonnas positiivne ja toetav õhkkond. Kui varasemalt olin tegutsenud gaidlusega vaid Eesti tasandil, siis rah-

VÄLISMAA 19

Peaaegu kõik eestlased Roverwayl. vusvaheline kogemus andis mulle juurde suuremaid teadmisi gaidlusest ning tugevat missioonitunnet, mis valitseb nii WAGGGSi kontoris kui ka kõikide nende inimeste südametes.

Miia HoC’ina Head of Contingent - kõlab uhkelt! Minu laagrisse toodud inimeste arv oli küll tagasihoidlik, 15 seiklushimulist hinge, kuid oli ka juhte, kes olid kaasa toonud 500 või rohkem laagrilist. Sellest vaatenurgast oli minu elu laagris täielik lill, paljudel olid käed-jalad tööd täis, lahendades erinevaid situatsioone ja laagri ajal juhtunud äpardusi. Minu põhiline ülesanne oli otsida ja edastada informatsiooni laagrilistele ning aeg-ajalt üle küsida, kuidas neil läheb ja kas neil on kõik hästi, sellest olenevalt edasi tegutseda. Peale avamist, kui laagrilised suundusid radadele, pidin mina sõitma põhilaagripaika, kuhu osalejad saabusid alles mitme päeva pärast. Minu ainukeseks kohustuseks oli igahommikune koos-

olek, kus anti meile ülevaade viimase 24h ilmapilti, on see, mis teeb iga rahvusvahejooksul toimunust ning info edasise koh- lise ürituse unikaalseks ja meeldejäävaks. Välislaagris olles saad aru, ta. Rääkisime muredest ja kui suur on gaidlus-skautrõõmudest ning õppisime lus maailmas ja kui palju üksteist tundma. Nagu Me kõik me koos suudame ära teha. ikka rahvusvaheliste ürioleme üks Me kõik oleme üks kümtuste puhul on see üks suur nest miljonist gaidist maaseltskond põnevaid inimekümnest ilmas! si ja tihtipeale ka suur hulk miljonist uusi sõpru-tuttavaid, kelMerilin osalejana gaidist lega on hea taas kohtuda juba järgmistes laagrites. Sel aastal toimus Roverway maailmas! Kui mina Zeewoldesse suurlaager imeilusas Holjõudsin, oli enamus laagrit landis. Asusime teele juba alles ehitamisel ja suured mitu päeva varem, et enne lavad-telgid püstitamisel. Palju sagimist, laagrit Amsterdamis ringi uudistada. Koülipalavad ilmad, supertublid ISTd - nii hale jõudes ning peale kahtekümmet misuure laagri ülesehitamise protsessi jälgi- nutit parkimiskohta otsides, leidsime end da oli juba omaette põnev kogemus. meie megavahvast hotellist ja seadsime Olen nüüd Roverwayl käinud kaks sisse. Mööda linna ringi tuiates tegime korda, osaleja ja HoCina. Mõlemad kor- palju pilte ning nautisime kuuma suveilrad ei ole ma pidanud pettuma, isegi kui ma. Mõni võiks öelda, et isegi liiga kuuürituse korraldus ei ole parimal tasemel, ma, aga ega see meid heidutanud. Kolasisiis seltskond ja need tuhanded inimesed, me ringi nagu õiged turistid, külastasime kes jagavad kõik ühiseid väärtusi ja maa- kommipoodi ja ka „I Amsterdam” vaata-

20 VÄLISMAA

Amsterdami võlud.

Lippude alleel. misväärsust. Edasi suundusime Haagi - esimesse laagripaika, kuhu kõik osalejad kogunesid ning öö veetsid. Esimesel õhtul toimus avamine ja rannal kõik koos päikeseloojangu ajal jalga keerutades saigi selle õige laagritunde sisse. Ka liiva sai telki ja magamiskoti sisse.

Järgmisel hommikul oli aeg asjad taas kokku pakkida ja igal rajal sõita oma ajutisse laagrikohta. Meie oma asus otse Saksamaa piiri lähedal keset väikest linna sealsete kohalike skautide majas. Kuna meie raja teema oli “Osko” ehk Olen see, kes olen, rääkisime palju iluideaalidest ja sellest,

õhtul erineva riigi poolt pakutava toidu söömine. Eestlased loomulikult valmistasid rohkesti salatit, pikkpoissi ja läätsepada, kõrvale olime Eestist mitu pudelit meie lemmikut kalja kaasa ostnud. Kokkuvõtlikult võib öelda, et eestlaste kord süüa teha oli kõigi lemmik, sest toitu oli palju ja lõpuks said kõik, nii veganid, vegetaarlased, gluteenitalumatusega kui ka tavatoidulised laagerdajad kõhu täis. Peagi jõudis kätte viimane päev tolles majas, mis sisaldas nii mõndagi põnevat tegevust. NiEsimesed melt viidi meid emotsioonid bussiga alguses seiklusparki turnima ja pärast jõe peale paadiga aerutama. Räägiti küll parvetamisest, kuid kuna sellel jõel ei olnud voolu ollagi, istusime ja jutustasime niisama, vahepeal mõlaga vett riivates. Sellegipoolest oli kõigil kuhjaga lõbu ja saime häid mälestusi. Järgmisel hommikul suundusime bussiga viimasesse Rada 60 oli meie koduks. laagrikohta Zeewoldesse, mida ümbritsesid vesi ja mõnus tuul. Need viimased neli päeva veetsime mitu korda Meie päevas supeldes, käies ringi ja võttes osa tegevusest ja võistrajakaaslased lustest, samuti sõitsime ratasPortugalist tega ning mina lausa abiellusin! Küll ainult mängult, aga ostsid endale elamus siiski. isegi basseini, Laagri viimasel päeval lihtsalt selleks, kella kümneks olid telgid ja kotid kokku pakitud, vormid et veidigi seljas ning suundusime lõjahutust leida. putseremooniale. Nagu iga suurema laagriga käib kaasas ütlus, et “algul ei saa vedama, kuidas need on ekstreemselt pärast ei saa pidama”, oli nii väärad ja peab armastama end, mõnigi meist natuke kurb. nagu oled. Samuti osalesime Algaski järjekordne automitmes õuetegevuses ja män- sõit tagasi Eesti poole, enne gisime palavuse tõttu palju veel Amsterdami lennujaamas veemänge. Meie rajakaaslased peatudes. Koju jõudsime terve Portugalist ostsid endale ise- sajandi hiljem, kõigil silmad gi basseini, lihtsalt selleks, et pahupidi peas ja istmikud veidigi jahutust leida. kandilised, aga nägu naerul ja Traditsiooniks kujunes igal gaidisoojus südames.

VÄLISMAA 21

Kairega

Fotod: Kaire Jürgenson

Gdanskis

IST ja korraldajate elupaik

All-laagri väravad olid vägevad 10.-12. augustil võtsin ette esimese sooloreisi kaugemale kui lõunanaabrite juurde. Astusin Tallinna lennujaamas lennukile, et lennata Varssavisse ja sealt edasi Gdanskisse, kus kohtusin juba kohalike Poola skautidega ning HoC’idega üle terve Euroopa. Koos veetsime 2 täispikka päeva laagripaika uudistades, koosolekuid pidades ning olulisi küsimusi genereerides.

Rahvusvaheline teekond laagrisse Reis Tallinnast Varssavisse ja sealt Gdanskisse sujus kui lepase reega, sama võib öelda retke kohta lennujaamast mere äärde, ka lennujaamast laagrialale oli

Osalejad peaaegu igast Euroopa riigist võrdlemisi lühike ning meeleolu kõikide külastajate hulgas väga ülev ning rõõmsameelne. Kokku oli meid ligikaudu 30, kõik erinevatest riikidest.

Laager nagu mitte ükski, mida varem olen näinud Esmamulje laagrialast rabas mind jalust. Seda ei juhtu just iga päev, et seisad laagriväravas, kust paistavad telgid ja telgid ja veel suuremad telgid nii kaugele kui silm seletab. 15 000 gaidi ja skauti! Pean tunnistama, et laagris ringi liikumine ning

erinevate osadega tutvumine oli ajamahukas ja tõeline füüsiline koormus. Ainuüksi ujumiskohta ja pealava külastades olin juba teinud 9000 sammu, päeva lõpuks küündis number 50 000-ni ja tänasin kõrgemaid võime, et jalatsid nii hästi jalga sobisid.

Kõigele on mõeldud Kogu laagris viibimise vältel külastasime vaimse heaolu telki, kontserti pealaval, ujumisala mererannas, registreerimismaja Gdanski linnas, mitut all-laagrit, regioo-

22 INIMESED Silmailu telkide vahel

5 nippi Poolast 1. Alati on vaja rohkem ISTsid. Isegi kui neid on juba 1000, on kindlasti 5 veel vaja. 2. Prügi sorteerimine on ühe gaidliku laagri alustala. 3. Vanadest igapäeva tarbeesemetest on võimalik teha väga lahedaid atraktsioone või elamusobjekte. 4. Palavate ilmadega on veemängud nii praktilised kui ka kõigi jaoks täiesti meeliülendavad. Kilked on lõputud ja minestajaid 0. 5. Sul on ilmselt ainult 2 t-särki vaja. Jäta ülejäänud koju ja säästa oma selga! nide päeva turgu ja palju muud põnevat. Kõikjal, kuhu läksime, olid ees sõbralikud ja endaga kaasa kutsuvad laagerdajad. Oma tegevusi, traditsioone, ehitusi ja kõike muud näidati suurima heameelega, paljusid asju saime ka ise proovida. Minu jaoks olid väga huvitavad näiteks kõik programmeerimisega seotud töötoad, sest neid viisid valdavalt läbi noored ise, sihtgrupiks veel nooremad. Seda kõike tehti mänguliselt erinevate ülesannete või mõistatuste kaudu ja lastele meeldis metsikult.

Gaidid-skaudid rambivalguses Ka viimase õhtu lavaprogramm oli meie mõistes üüratu. Lapsed olid ise paari üksuse peale kokku pannud muusikalise etenduse, kus meenutasid Poola ajalugu ning erinevaid suursündmusi, mida peaksid kõik oma koduriigi kohta teadma. See oli tõesti väga läbimõeldud ja jättis mulje, nagu oleks see otse suurtelt ja kuulsatelt

Minu hotell lavalaudadelt. Kogu kogemus algusest lõpuni oli minu jaoks põnev ja uudne, nii üksi reisimine kui ka nii suure hulga võõrastega kolm päeva ninapidi koos olemine. Nagu

uued asjad ikka, oli ka see seiklus alguses natuke hirmutav, kuid nüüd tagantjärele mõeldes ei loobuks ma sellest mitte mingi hinna eest. gdj Kaire Jürgenson

Tuhandeid telke õhtukumas

VÄLISMAA 23

Kadiga

USA-s Nagu igal aastal, kutsuti ka 2018. aasta augustis Eesti skautlikest noorteorganisatsioonidest noori USA-sse juhikoolituse programmi Kajakas, mida rahastab EestiAmeerika Heatahtliku Selts.

aide esindasin mina, Kadi Sagor, skaute Henni-Maria Johanson, kodutütreid GreteKai Saar, noorkotkaid GeorgHenry Kolnes ning lisaks kutsuti tagasi eelmise aasta noorkotkas Romet Pazuhanitš. Ebatüüpiliselt oli meid siis seekord viis, aga see tähendas meie jaoks vaid üht lisasõpra, kelle saime sealt reisilt. Programm koosneb neljast osast: koolitus, laager, silmaringi avardavad külastused ning New Yorgi külastus. Koolitus kestis veidi üle nädala ning sel ajal olime USA väliseestlaste laagripaigas Järvemetsas, Lakewoodis (Estonian Boy Scouts Camp). Vahelduvalt õppisime ja õpetasime ning käisime ka ümbrusega tutvumas. Muuseas külastasime Eesti Mänge, mis on väliseestlaste sportmängud juba pika traditsiooniga, Eesti Maja, Eesti arhiivi ning kirikut. Käisime ookeanis ujumas, restoranis söömas ning saime piiluda majaehituse telgitagustesse. Koolituse aeg lõppes sellega, et algas laager ning pidime Järvemetsa peamajast kolima oma all-laagritesse. Mina olin abis vanemgaidide juures, Grete gaidide juures, Henni tegeles hindudega, Georg skautidega ning Romet valvas vanem-skaute. Meile anti telgid, millel polnud põrandaid, ning välivoodid ja magamiskotid. Mina ja Grete kolisime kohe ühte telki kokku ning laagri lõpus liitus meiega ka Henni. Georg magas oma võrkkiiges ning Romet ehitas kohalike eeskujul endale voodi palkidest ja köitest. Laager kulges sarnaselt EGLi suvelaagritele. Erinevustest võiks välja tuua selle, et nad liiguvad rangelt alati all-laagriga koos ning lapsi ei jäeta kunagi omapead. Söömas käies nad tervitavad alati valjuhäälselt pererahvast ning kui kõht täis, siis laulavad ja tänavad pererahvast. Palju tehti ka tegevusi all-laagrites. Üldiselt olid laagri tegevused vähem või rohkem skautlikud-gaidlikud, nagu ka meil. Ühe suure erinevusena võiks välja tuua, et neil ei olnud matkapäeva. Selle asemel käisid gaidid, skaudid, va-

Poosetame palaval rahvarohkel Brooklyni sillal. saime mitmekordselt täis! Käisime nende päevade jooksul paadiga ümber Manhattani, vaatasime pilvelõhkujaid saare lõunaosas, jalutasime Brooklyni sillal, külastasime MaaKajakad Eesti majas pärast pressikonverentsi ilma Kaubanduskeskuse kaksiktornide mälesnemgaidid, vanemskaudid kanuumatkal tuskohta jne. Aeg oli küll üürike nii suure laagri alast väljas. Lõunaks tegime hommi- linna jaoks, kuid mingi maigu saime ikka kul võileibu kaasa ja saime veel pisut näk- suhu. Viimase päeva hommikul külastasisimist. Õhtusöögiks tulime tagasi. Pärast me Eesti Vabariigi konsulaati ning konsul kanuutamist saime seal jões veel paar tundi tutvustas asutuse tööd. Oli väga huvitav hullata. Lastele väga meeldis! kuulata maailma jaoks tähtsate asutuste Laagri lõpetamine oli väga kena ning põnevaid telgitaguseid lugusid. Kahju, et lahkumine pisaraterohke. Lastel oli kahju konsulil pikemalt meiega aega polnud rääsõpradele head aega öelda ning meil kogu kida, töökohustused ootasid. Järvemetsa seltskonnale. Meile said selle Pärast konsulaadi külastust pakkisime ajaga nii mõnedki inimesed väga kalliteks oma 170 kodinat mõneks kotiks ning pining kahju oli neist lahkuda teadmata ajaks. dime hüvasti jätma ka selle kohaga. Auto Kuid nii see programm ette näis ja oli juba viis meid lennujaama, kus ootas taas Priit ju saabudes teada, et igaveseks me sinna Parming – selle programmi organisaator. jääda ei saa. Pakkisime oma asjad autosse, Arutlesime veidi programmi üle ning ajakallistasime, nutsime ja lehvitasime. Algas sime kõik dokumendid korda. Seejärel oli meie programmi viimane osa – New York. aeg taas lennukile minna. Läbisime eduMeid majutas Manhattani lääneküljel kalt passikontrolli ning asusime pardaleüks vahva väliseestlane. Tal on mitme- minekut ootama, et jõuda koju. korruseline maja ning meie saime endale Lõpetuseks tahaksin öelda, ja tean seekasutamiseks paar tuba sellest. Laagrist ja juures, et räägin kõigi meie eest, kui ütlen, emotsioonidest küll väsinud, läksime siis- et see reis oli õpetlik – saime palju uusi ki õhtuse linnaga tutvuma. Käisime kohe teadmisi, südamlik ja sõbralik – meid võeära Times Squarel ja hakkasime jalutama ti nii hästi igal pool vastu ja inimesed olid mööda avenüüsid põhja, kodu poole. Nä- väga sõbralikud, emotsionaalne, silmaringi gime kuulsat Plaza hotelli ning kogesi- avardav ning eelkõige seiklusterohke – saime newyorgilikke hetki. Järgmine päev me endale kõik kuhjaga vahvaid mälestusi oli meie sisustada ning sellest järgmisel ning uusi sõpru. Soovitan kõigil kandideetutvustas meile linna üks väliseestlasest rida! Aitäh, Ragne, et mind torkisid! endine maratonlane. Oma 10 000 sammu gdj Kadi Sagor

24 INIMESED Kalamats Nimi: Kirke lid Üksus: Gris Vanus: 21 -sinised s a ik ll a h : v Silmavär ning “su varbad on kui kuivanud aprikoosid” (selle viimase autor oli kindlasti Liisbeth).

? e k r i K Kes on Ma olen Kirke Kalamats ja olen gaidluses olnud alates 2009. aastast ehk 9 aastat. Õpin Eesti Kunstiakadeemias sisearhitektuuri ning satun ka poolkogemata mitmetele teistele aladele abiks ja niisama aktivistiks. Hei, Kirke! Kui kaua gaid oled olnud? Hei Kaire! Ma andsin oma gaiditõotuse suurlaagris Tähemetsa 2009 aastal, mis kalkulaatori abiga teeb kokku üheksa aastat gaidlust minu elus.

Mis on su kõige-kõige eredam mälestus gaidirajalt? Ma lihtsalt ei saa enam rääkida inimestele Tartu suvelaagri 24h matka tiigivee joomise lugu, kuna kõigil on see peas juba. Peaksin ütlema, et Heade Mõtete Päev Noarootsis kunagi sadu aastaid tagasi (tegemist on liialdusega), kui olime veel üpris noored gaidiplikad koos Liisbethiga ja veetsime terve nädalavahetuse teistele häid sõnumeid saates. Nimelt oli suure saali sein kaetud ümbrikutega, kuhu sai ilusaid kirjakesi jätta ning igal osalejal

oli oma ümbrik. Me veetsime ka terve öö ajusid ragistades ning kõigile kirjasid kritseldamast. Meeldejäävamad sõnumid meie poolt olid kindlasti “ülimalt malbe”

Tean, et õpid Eesti Kunstiakadeemias. Millega seal täpsemalt tegeled? Õpin EKAs sisearhitektuuri juba kolmandat aastat. Õpin ruumitunnetust, mööblidisaini, kunstiajalugu, teen palju erinevates skaalades projekte. Koolis pole meil kuiv ja traditsiooniline õpe, pigem leiab meid tihti koolist öösel, vahel ka metsast, soost või lausa Berliini või New Yorki tänavatelt. Meie osakonnas on suur rõhk ise tegemisel, mistõttu on mu kool üsna intensiivne ja gaidilaagris võib mind näha veidi löppis näoga, mis suuremal jaol lihtsalt tähendab, et unetundidest on puudus. Sellest pole midagi, kuna mulle väga meeldib see, mida ma õpin ning usun ka ise, et õppimine ja areng tulevad läbi suure töö. Mis on kõige suurem projekt, millega kooli raames seotud oled olnud? Ma arvan, et see on sisearhitektuuri ja RMK koostöös loodud vaateplatvorm TREPP, mis on Tuhu rabas. Minu kursus disainis ja ehitas selle ning mina sain olla projektijuht. 2017 aasta suvel valminud torn on siiani rabas uhkelt püsti ja soovitan soojalt minna kõigil uudistama, eriti efektne on see päikesetõusude ja päikeseloojangu ajal. Poleks uskunud, et meie kui veel üsna noorte ja teadmatute noorte projekt võib päriselt teoks saada, see protsess õpetas mulle väga palju. Kas oled sisearhitektuuri ka gaidlusega sidunud? Võib vist lausa öelda, et olen gaidlust sisearhitektuuriga sidunud. Meie keerulistel ja ekstreemsetele koolimatkadel olen küll gaiditarkusi ära kasutanud ning ka teistega jaganud korduvalt. Ruumiloomes mõlgutan küll mõtteid mitteakadeemilise hariduse jaoks parimate uute lahenduste loomiseks, kuid see on tänapäeval sel alal juba väga aktuaalne teema. Muidugi meie laagriala otsingutel lipsavad ka igasugused ideed peast läbi.

Saarisoo laagris Merilini, Liisbethi ja Annabeliga.

Sul on oma gaidisalk Pandad. Mis on kõige olulisem asi, mida gaidijuht olemisest õppinud oled?

INIMESED 25 ja olen täis gaidipisikut. Kui asi puudutab suhtumist siis Lady Gaga, sest temale mõeldes tean alati, et võin ja pean olema täpselt selline nagu olen. Ja kui asi puudutab lihtsalt kõike siis Kaire, sest see on Kaire (maailma kõige tugevam inimene).

...ja seikleja

Kirke on kunstiinimene... ning Pandade salgajuht

Ja viimaseks, kui peaksid sattuma üksikule saarele ja saaksid 3 asja kaasa võtta, mille kotti pistaksid? Õnneks ma just ostsin suure uue koti, kuhu sisse mahub ilusti Kaire ära ja siis jääb üle veel võtta kaardipakk ja päiksekreem, sest Kaire ei võta seda kunagi. gdj Kaire Jürgenson

Mis on kõige suurem katsumus, millega Pandade juht olles silmitsi oled seisnud? Päris raske küsimus. Ma arvan, et lastes empaatiavõime suurendamine on üsna raske katsumus ning on midagi, mille peale alati mõtlen harjutusi ette valmistades. Lisaks juhiametile oled ka EGL-i juhatuses. Millega seal tegeled? Juhatuses olen liikmeskonna koordinaator ehk pean täpset arvet kõikide meie liikmete kohta. Samuti on mind tihti näha sõnumitega “Hei, kas sa sinna üritusele ka jõuad tulla?”, kui üritusele registreerijaid üritan jahtida. Minu kohustuseks on ka leida meile uusi vabatahtlikke ja lapsi. Gaidlus on sind võrdlemisi palju ka välismaale viinud. Milliseid riike külastanud oled ja milline oli lemmik? Tõepoolest, tänu gaidlusele olen käinud Prantsusmaal, Ungaris ja Hollandis. Prantsusmaa ja Holland olid mõlemad suurlaagrid, kus käisime mõnusa pundiga, kuid Ungaris käisin koolitusel täitsa üksinda. Kuigi ma väga väga nautisin Amsterdami, mis on väga lihtsalt armastusväärne linn siis elamuse tõttu pean ütlema Ungari, kuna see reis oli minu jaoks väga eriline võimalus. Kes on su suurim eeskuju ja mille poolest tema moodi olla tahad? Kui asi puudutab gaidlust siis Maria Bulak, kes on olnud mulle parim juht, keda iial tahta võiks ning tänu kellele on mul lapsed

ja naudib kõiksuguseid erinevaid vorme huumorist.

Fotod: Kaire Jürgenson

Pandadega alustamist pean ma küll enda elus üheks parimateks valikuteks ja olen alati tänulik, et minu juurde on sattunud kõik nii toredad lapsed. Ma arvan, et olen õppinud, et kuigi lastega tegelemiseks läheb palju energiat, tuleb sealt veel rohkem energiat tagasi.

Tean, et sulle ei meeldi paprika ja ananass. On sul veel mõni toiduaine, komme või asi, mis üldse ei meeldi? Mm peaks kindlasti ära mainima ka mannavahu ja oliivid ja võib-olla ka kompoti. Ma ei naudi suitsetamist. Ja kirglikult ei naudi ma veel klienditeeninduse pakkumist Tallinna kesklinnas. Ja üldse ei meeldi, kui pean kloorivees suplema, kuna mu juuksevärv tuleb siis maha. Ei naudi, kui keegi, kellel pole lube, õpetab mind sõitma. Ja kriidiga joonistamine on ka suht nõme.

26 MÕTTELÕNG

6 kuud juhatuses ja olen parem kui varem! Otsustasin juhatusse kandideerida üsna spontaanselt. Kuna paljud meie Grislide salgast, Trine, Liina ja Liisbeth, olid juba juhatusse kuulunud, mõtlesin, et ma vist ikkagi ei taha. Mitte, et neile ei oleks see meeldinud või nad oleksid öelnud, et ära mine, vaid küllap tundsin lihtsalt, et ei ole õige hetk. ii paljud Grislid olid juba seda kogenud ja arvasin, et ilmselt tahavad vanemgaidid teistest salkadest samuti kätt proovida ja rohkem kaasa rääkida. Ometigi ärkasin ühel jaanuari külmal hommikul ja leidsin oma peast mõtte, et see sobiks mulle ja mina sobiksin selleks. Kes minust siis sai? Olen Eesti Gaidide Liidu kommunikatsioonijuht. Kõlab uhkelt. Ilmselt sellepärast ma seda umbes 5 korda päevas liiga palju ütlengi. Iga päev, iga kell, igale inimesele, keda huvitab ja siis niisama ka veel mõned korrad, sest tõesti on hea tunne, kui annad oma panuse ja saad vastutasuks tänu ja vinge tiitli. Igapäevaselt, vähemalt peaaegu-igapäevaselt, tegelen ma kõigega, mis on meie organisatsiooni sotsiaalmeediaga seotud. Suurem osa postitusi, mida Facebookis ja Instagramis näed, on sinna jõudnud embkumb kas minu vahendusel või minu sulest, samuti üritused, kuhu Kirke sind meeletu innuga kutsub attend vajutama. Vastavalt hooajale tegutsen ka Ristikheinalehega, piitsutan oma tublisid kaaslasi, kes omakorda piitsutasid suure tõenäosusega sind, et artiklid nendele lehekülgedele jõuaksid. Ka koduleht on minu hallata ja hoolitseda, vahel meilid, mille

enda postkastist leiad. Aga mis tunne on ikkagi juhatusse kuuluda? Väga hea tunne. Saan veidi valjemal häälel kaasa rääkida, natuke rohkem asjadest teada, olen killukese motiveeritum oma argielu gaidlusega siduma. Hetkel kuuluvad juhatusse inimesed, kellele saan loota ning kellega koos plaane haududa, kellelt saan tuge ja kellega koos jagan katsumusi, mida üksi liiga raske ületada. Ja see ei kehti vaid juhatuse kui 7-liikmelise seltskonna kohta. Alati on olemas ka Maila, kes vist tõesti teab kõike kõigest ja kõigist ning muudab meie seltskonna 8-pealiseks ühisrindeks. Siiski, kõige rohkem meeldib mulle sisetunne, mis ütleb mulle, et teen midagi hästi ja õigesti. Võib olla ei muuda ma sellega maailma, et üritan iga postituse teha veidi paremaks või igat pilti valida

Võib olla ei muuda ma sellega maailma, et üritan iga postituse teha veidi paremaks või igat pilti valida grammi võrra hoolikamalt, aga ma muudan sellega iseennast. grammi võrra hoolikamalt, aga ma muudan sellega iseennast. Olen iga päev tublim, töökam, motiveeritum ja tänu sellele ka edukam. Ehk on ka meie organisatsioon natuke rikkam, silmapaistvam ja mõistetavam, kuid eks aeg näitab.

Fotod: Kirke Kalamats

Tänu juhatusse kuulumisele olen nende lühikese 6 kuuga päris palju maailma näinud. Käisin esimest korda üksinda pikemal välismaa reisil Poola, koos Kirkega käisime Riias, lisaks sõitsime terve bussitäiega Hollandisse Roverwayle, käisin Arengusprindil ja ka ENL-i üldkoosolekul. Elamusi on palju ja ma ei vahetaks seda kogemust tõesti mitte millegi vastu. Kas oleksin nendel reisidel ja üritustel käinud, kui ei oleks juhatuses? Ilmselt mitte. Suure tõenäosusega ei oleks ma ka gaidluse-välistel reisidel nii suure innuga maailma avastamas käinud ja see on põhjus, miks iga vanemgaid, kes seda loeb, peaks kaaluma, kas või korraks, juhatusse kandideerimist. Meie kõigi panus on tegelikult suurem, kui meile tundub. gdj Kaire Jürgenson

UUED TUULED 27 Ergo (23): Orm(8): Enamus minuvanused gaiGaidlus on did, keda ma tean, on olnud gaidid lahe, sest saan juba aastaid, sest traditsiooniliselt võepalju õues takse gaidid organisatsiooni umbes esimesolla ja sõptesse klassidesse astudes. Mina aga hakkasin radega uusi gaidiks praegu. Käies gaidiüritustel, nägin enda mänge jaoks võimalust ühineda organisatsiooniga, mis mängion väga huvitav, aktiivne ning kuhu kuulub da. palju lahedaid noori eri vanuses. Hakkasin gaiMarkus (20): diks, et kõigest sellest osa saada ning anda Käisin matkal Eesti midagi endast noortematele gaididele gaididega ja see seltskond ehk hakata juhiks. Muidugi saan oli väike, aga kõik olid väga siin ise ka ennast leida ja oma sõbralikud ja mulle tundus, et oskusi arendada. gaidid teevad palju väga huvitavaid asju. Ja nad teevad neid Mona (17): asju väga hästi. Sellepärast Kui läksin gümnaasiutahtsin ka ise nende mi, sain sõpradeks gaididega. sekka kuuluda! Kuulsin ikka vahel mõnd seika matkamistest, mis tekitas huvi gaidluse vastu. Peagi käisin ka mina gaidiringis ja edasi ühes teistega laagrites. Gaidlus koos oma laagrite ja koosviibimistega lähendab sõpru ning annab võimaluse luua uusi tutvusi ja lugusid, mida rääkida.

Uued näod gaidiperes! Peale eelmise Ristikheinalehe ilmumist on gaidiridadesse astunud palju vahvaid inimesi, mõned alles noored, teised juba ülikoolilapsed. Mis neid siis gaidlusesse tõi ja mis neid selle juures paelub?

IngelAnn(20): Gaidlusega tutvusin esimest korda gümnaasiumis, kuid lähemalt puutusin kokku juba ülikoolis käies. Gaidiks hakkasin ma sellepärast, et gaidid on ühed suure südamega head inimesed ja mina olen ka. Üheskoos on kergem suure südamega olla. Kustav(16): Olen gaidluses aktiivTindur (17): ne olnud juba aastaid, kuid Gaidluses saan aega tõotuse andsin alles nüüd ja veeta oma imeliste olen otsusega väga rahul. Gaidlusõpradega, samuti kohtan ses saan sõpradega lahedaid asju pidevalt uusi ja huvitakoos teha ja silmaringi laiendada. vaid inimesi, kellega Samuti ei saa mainimata jätta muidu kokku ei sööki! Alati saab kõhu täis puutuks. ja meele heaks.

Mathias (17): Ma tutvusin gaidlusega läbi ühtede oma parimate sõprade, kes olid ise sellega juba pikalt tegelenud. Kuigi ma siis veel ise ei teadnud gaidluse kohta eriti midagi, läksin ühte laagrisse kaasa ja kui nägin kui lahe on see millega nad tegelevad, teadsin kohe, et selle organisatsiooniga tahan ma ühineda. Hiljuti oli mul au ka ise tõotus anda ja väga uhke tunne on sellisesse seltskonda kuuluda. Adele(11) : Minule meeldib gaidlus üle kõige, sest saan sõpradega matkamas käia ja laagrid on ka lahedad!

Johannes(17): Hakkasin gaidiks, kuna mulle meeldib väga matkata ja üldiselt looduses aega veeta. Nägin, kuidas gaidlus pakub võimalust olla endast väiksematele eeskujuks ja võimalust näidata neile, et ka looduses on tore aega veeta. Gaidlus pakub head võimalust kohtuda väga toredate inimestega. Olen igati rahul, et tõotus sai ära antud ja olen nüüd ametlikult osa gaidiperest.

28 SIIT JA SEALT

Tuul meid minema ei pühi.

Sündinud on midagi uut – Gaidikirbukas!

ust idee sündis: Motivatsioonipäevadelt mai kuus, kui arutasime töögruppides gaidlus 100 projekte Toimumispaigad seni: Suvelaager Pukas ja Telliskivi kirbuturg septembris Milleks kogume raha: Gaidibussi ja laagripaiga jaoks Mida teeme: müüme soodsalt gaidide

riideid, mida enam ei kanta, ning promome keskkonna säästmist läbi taaskasutamise Uued kirbuka toimumispaigad teatatakse ette! Kui Sinul on riideid, mida ei soovi enam oma kapis hoida, siis leia üles Kirke, kes nende eest hea meelega edaspidi hoolt kannab!

Stiilikonsultant Markus.

Viime gaidluse Euroopasse ja vastupidi

Huvi noortes on äratatud.

mail püstitasid Kaire, Annabel ja Raul gaidilaua Tartus Noorte Euroopa Päeval. Koos meiega olid esindatud veel teised noorteorganisatsioonid, seal hulgas YFU ning erinevad kohalikud huviringid. Veetsime pool päeva mööduvatele inimestele ning festivaliala külastavatele noortele gaidlust tutvustades, jagasime kleepse, demonstreerisime vormi ning ajasime niisama juttu. Alati on põnev uusi inimesi kohata ning neile millestki uuest rääkida, sest isegi kui nad gaidlusega ei ühine, on nende silmaring siiski laiem ja maailmas üks inimene rohkem, kelle mõtteviis muutunud!

Fotod: Kaire Jürgenson

SIIT JA SEALT 29

Õpime läbi mängu.

Kuldsed tüdrukud Eestis Kas sina tead, mille eest seisab lühend GOLD? See on lühend Guiding Overseas Linked with Development’ist. ui varasemalt on GOLD’i tüdrukud aidanud meil arendada koolituskava, siis sel korral tulid nad meile appi, et rääkida turundusest ja meie värbamisplaanist. Alates 7. septembrist külastasid nad Tartut, Tallinnat ja ka Sindit, kus osalesid sügisestel nõupäevadel. Paljud meie gaididest kohtusid nendega näost näkku ja said kaasa rääkida eri-

nevate strateegiate kujundamisel ja elluviimisel. Palju maaliti kokku igasuguseid graafikuid, mõttekaarte ja post-it note’e, mängiti hulganisti mänge. Väga põnevad olid kindlasti ka lood, mida UK gaidid rääkisid enda kogemustest ja äpardustest. Kuna GOLD põhineb sellel, et kohaliku organisatsiooni arengut toetatakse, ei tee nad meie eest midagi ära. Pigem suunavad nad meid mõtlema, mis on meie jaoks oluline; mida tahame näidata ka neile, kes ei ole veel gaidid; mida peame kõige kõrgemaks väärtuseks ning millega püüda nende

pilku, kes paljude erinevate huviringide seast just meie oma ot-

sivad. Siin saad ka sina oma panuse anda, täites ära järgnevad lüngad.

Kõige parem asi gaidluse ju ures on... Kui ma ei olek s

gaid, siis ma ei oskaks...

Kui mõtlen ga idlusele ja mei e tegevusele, meenuvad m ulle kohe sõna d: 1. 2. 3. Kui peaksin m aksimaalselt 20 sõnaga seleta mis on gaidlu ma, s, ütleksin, et gaidlus on...

Kõige parem moodus leida endale uusi sõ kes tahaksid ga pru, idid olla, on ... Lõpetuseks ki rjuta siia terve hunnik hashta millega gaidlu g’e, st iseloomusta da. Lase oma mingulisus va loolla! # # # # # #

Koostöö viib sihile.

Fotod: Kaire Jürgenson

30 SIIT JA SEALT

Laagritalgud Puka metsade vahel

Maakad. Terve aasta ootavad kõik suvist suursündmust – laagrit! Aga kes on laagriala valmisoleku tagajad? Kes lähevad kohale mitu-mitu kuud varem, et langetada metsa, lõhkuda ja vedada puid, paigaldada veetünne, välikööki?

lmselt need samad, kes koristavad staabituba, niidavad muru, vabanevad prahist ja naudivad seda kõike täiel rinnal. Nõo noored korraldajad, Aira, Liina ja nii mõnedki teised pealehakkajad gaidid olid tõsimeeli platsis juba mitu kuud varem. Üheskoos mõistatasime, kuhu tegevusplatse paigutada, kus on piisavalt ruumi, et lipp vardasse tõmmata ning kuhu mahuvad kõikide laste telgid. Kui platsid jagatud, tuleb koristada ka. Eks keegi meist ei taha oma telki juurikatele püstitada või vööni heinas palli taga ajada. Ühekoos niitsime, koristasime oksi, vedasime puid, riisusime ja pühkisime tolmu nii,

et aknad valla ja kaugele kloppimist kuulda. Muidugi pistsime vahepeal ka head-paremat suhu ja naljatlesime niisama. Töö läheb alati kiiremini, kui terve kamp lõbusaid selle ühiselt ette võtavad. Muidugi, vahel langevad ka valed puud või lagunevad rehad, kuid see kõik käib asja juurde. Aira juhendamisel sai talumaast kiirelt igati sobilik laagriala ning mõne talgupäeva möödudes olid noored valmis laagrilisi vastu võtma. Telkidele oli piisavalt ruumi, staabil oli oma puhas peakorter ning küttepuud väliköögis kokkamiseks oli justkui joonlaua järgi riita laotud. Jäigi üle ainult tegevused ette valmistada ja laager võis alata! gdj Kaire Jürgenson

Lõunapaus Aira

el.

kokakunsti saat

Lollitamiseks aega jagub.

SIIT JA SEALT 31

Roosalindijooks kollakas Kadriorus

13.

Kõigi kolme riigi esindajad.

oktoobri päeval oli jooksmiseks imesoe päev Kadriorus, kus toimus rahvusvahelise rinnavähinädala raames Eestis esimest korda heategevuslik jooks, et koguda annetusi ravikindlustamata naistele mammograafiauuringuteks ning tõsta teadlikkust rinnavähi varajase avastamise olulikkusest rinnavähi ravis. Gaidid olid jooksul Kadrioru pargis viiekilomeetrisel distantsil vabatahtlikena rajal suunanäitajad ning samuti üleni roosasse mässitud!

Kirke ja terve tuba sõpru.

Suunanäitajad.

Kirke ja Kairega Riias BALTIMAAD KOHTUSID!

oktoobril toimus Riia Läti Skautide ja Gaidide Ühenduse kontoris Baltimaade skaudi- ja gaidiorganisatsioonide ühiskoosolek. Eestist olid vuranud kohale Kirke ja Kaire ning skaudid Siim ja Monika. Põhiliseks teemaks oli Lätis 2019. aasta suvel toimuv Baltic Jamboree ning sellega seonduvad

korralduslikud küsimused, kuid lisaks ka kõikide erinevate Balti organisatsioonide töö tutvustamine ning koostöökohtade leidmine. Baltic Jamboree kohta võib küll öelda, et info tuleb pea-pea välja, kuid seni võite end juba ühe võimsa Baltimaade suurlaagri jaoks häälestada!

Grislid ja Roosa Lint on kokku loodud.

2019. aasta Heade Mõtete Päev on pühendatud gaidluse ajaloole ja juhioskuste arendamisele. Saame teada, kuidas olla maailma parim juht ja seda tehes olla ise muutus, mida tahame maailmas näha ja milleni jõudmises tahame kaasa lüüa. Mis on sinu imelised juhiomadused ja mis on see heategu, millega meid kõiki ümbritsevat muudad?

Kristina jättis oma jälje.

32 MEELELAHUTUS

LE U LU RK NU

Vahepeal seisan

selle vahe peal, mis end

ilmutab sügiskuude sees

Siis kui maa on niisket

Siis kui mul on veel jalas

mu suvetennised

ja jahe hirm poeb

naha vahele

Leia rägastikust nii palju gaidluse ja igapäevaste tegevustega Leia rägastikust nii palju gaidluse ja igapäevaste tegevustega mõisteid kui suudad seotud mõisteid kui suudad ja saadaseotud nimekiri sõnadest aadressil ja saada nimekiri sõnadest aadressil kommunikatsioon@gaidid.ee, et võita auhind! kommunikatsioon@gaidid.ee, et võita auhind!

TS I R NA SÕ

mulda täis ja taevas hall

Et kui ma juhtuksin libastuma siis kindla peale oleksin kaelast saati porivees Aga seni, kuni sa seisad mu kõrval on mul kindlus, et kui ma ka kukun siis maani ei jõua ma kunagi Külli-Triin Laanet

PILDIALLKIRJA KONKURSS!

Toimetus: Kaire Jürgenson Annabel Klein Kirke Kalamats Kadi Sagor Keeletoimetaja Anne Siniveer Kujundus Ruth Laasi Toimetuse aadress: Tööstuse 48a, Tallinn 10416 kommunikatsioon@gaidid.ee www.gaidid.ee Trükikoda Paar Suur tänu ka kõigile kirjutajatele ja pildistajatele!

Järgmine Ristikheinaleht ilmub aprillis. Kõik kaastööd on oodatud!

Mõtle sellele fotole välja vaimukas pildiallkiri ja saada see Ristikheina peatoimetajale Kaire Jürgensonile Facebooki või meilile kommunikasioon@ gaidid.ee.

Parima idee esitaja saab ka eriauhinna!

Eelmise pildiallkirja konkursi võitis

Maria Kirss: Printsessi ilust pimestatult minestanud poiss. Palju õnne, võitjaga võetakse auhinna osas ühendust.