Ristikhein sügis 2016

Ristikheinaleht Nr 2 (140), sügis 2016

l SUVELAAGRI SUPERSEIGAD l KES ON MAILIIS? l PÕHJALIKULT PRANTSUSMAA SUURLAAGRIST l PAULA AVASTAB AUSTRAALIAT l LEEDU SKAUDID ŽIGULIGA EESTIS

2 Üritused Fotod: Kaire Jürgenson

TÕSINE ARUTELU EI PEA TÕSINE OLEMA

AJURÜNNAK

GAID OLLA ON PUHAS RÕÕM

KIRKE TEAB, MIS NÕU ANDA

HMM...VÕIB-OLLA TULEVAD PEA ALASPIDI PAREMAD MÕTTED SÜGAVAD MÕTISKLUSED, SOE TASS TEED

VÄLISSEKRETÄR RAGNE JUTUHOOS

Üritused 3 EI TEA, MIS NAD KÜLL RÄÄGIVAD...

Sügisesed nõupäevad Keilas 16.-17. septembril toimusid Keila Noortekeskuses gaidide sügisesed nõupäevad. Koht oli väga hubane ja arutleda oli kotttoolis lösutades mugav, isegi nooremad ütlesid sõna sekka. ohe alguses rääkisime uuest esinduskaelarätist ja vaatasime-katsusime erinevaid näiteid. Istekohta kogu väljapaneku keskel oli täitsa raske leida!

Veel rääkisime edutamistest, märgisüsteemist ning pingeliseks lõpetuseks tõstatati ka skautidega koostöö tegemise teema. Olgugi, et oleme suured sõbrad, on ühist keelt leida siiski raske!

Kui õhtu juba öösse veerema hakkas, pandi peale metsikult põnev mängufilm ja nauditi lihtsalt üksteise seltskonda.

Kuid öösel… VIU VIU VIU VIU VIU VIU ja nii täitsa pikka aega. Nimelt otsustas signalisatsioon tööle ha-

K

PSGM'I UHKE ESINDUS

kata ja kogu maja äratada.

Ometigi tuli ükskord hommik ja nõupidamine jätkus täies hoos. Tutvusime juhatuseliikmete tööga, tegime ettepanekuid, millele tähelepanu pöörata ning mille võrra juhatus paremini toimida saaks. Kahjuks ja õnneks on meil superjuhatus! Rääkisime ka uuest koolitussüsteemist ning Heade Mõtete Päevast järgmisel aastal, kõige lõpus koolitati kohalolijaid ka koosoleku juhtimise ja mentorlusega seoses.

Koosviibimine oli väga meeleolukas ja vahva!

Kindlasti tuleb tähelepanu pöörata ka imemaitsvale söögile, mida valmistas meie oma superkokk Kaire Koronen! Vegan ja suussulav ja kõhtu täitev ja kõik, mida üks söök olema peaks – kindlasti minu lemmikosa nädalavahetusest.

ENTUSIASTLIKUD LINDA JA SANDRA

vgd Kaire Jürgenson

LISAKS KOKAROLLILE VIIS KAIRE LÄBI KA HOMMIKUVÕIMLEMIST

Scoutsrännak ehk läbi raskuste tähtede poole

7. aprillil käisid kolm vaprat gaidi ja üks vapper tulevane gaid avastamas Paldiskit ja selle ümbrust. äbiti 32km, selle jooksul võideldi väsinud ja villis jalgadega, tühja kõhuga, vihmaga, ereda päiksega, mudaga, liivaga, heinaga ja sisemise motivatsioonikriisiga. Lühikestel pausidel viskasid rändurid jalad taevapoole, raskematel hetkedel laulsid peaaegu entusiastlikult kõiki laule, mille sõnu vähegi teati. Siiski, tehtud see sai ja tunne oli hüpersupermega!

L

KUT

ENNE RÄNNA

GAIDINIPP NR 7 – KUI ON RASKE, SIIS LAULA

OPTIMISM EI JÄTNUD MEID MAHA

Fotod: Kaire Jürgenson

4 Üritused

Üritused 5 KUI ENAM EI JAKSA KÕNDIDA, ON AEG PILTI TEHA

15 KM LÄBI, AEG PAUSIKS

20 KM ON LÄBI, AGA JAKS ON KA LÄBI

KAS TÕESTI MINU JALG?

RÕÕMSATE LASTE FESTIVAL

Päev algas loomulikult sellega, et endale eraldatud maa- ala täita kaasa võetud telkide, raamatute, lauamängude, istekohtade ja ka meie uue 50 mänguga.

Viimases oli võimalus kõigil proovida õnne sedapuhku peredena või suurematel ka koos sõpradega. See osutus väga toredaks isa- laste tegemiseks ja taolisi meeskondi oli palju.

Kõigi vahel, kes ületasid mängus 25 punkti piiri, loosisime välja gaidide auhindu: kenas kotis puff, helkur, võtmehoidja ja magusat. Noored aitasid vajadusel peresid ja saime kogemuse, et taolisel viisil on võimalik säästa inimressursse ja teha asja vahetustega. Nii said päeva jooksul kõik visata pilgu ka mujale ja nautida. Samuti

P

Sellel aastal toimus Pärnus esmakordselt Rõõmsate Laste Festival, eestvedajaks Kati Ruubel oma vahva meeskonnaga.

Kutsutud olime meiegi ja gaididel avanes suurepärane võimalus teha endale pisut reklaami.

tekitasime põnevust magamiskoti pakkimisega - see oli suur avastus paljudele. KUIDAS...

Vahetult enne festivali toimus Relika Luppi eestvedamisel ka kunstilaager. Kunst oli gaidide silmadest ja kätest ning toredate inimeste kaasabist.

Tolle kunstiga sai oma paika muuta kodusemaks ja uuel aastal on Relikal juba järjekord :) Rõõmsate Laste Festival oli tõesti üritus, kus oli palju peresid ja see on just õige koht jõuda peredeni. Oli endalgi rõõm näha, et meie 50 mäng tekitab suurt huvi lasteaiaõpetajates, et meie tegevused on toredad teha perele ja on arendavad. Saime enda tegevustest ja maailmapildist rääkida suurele hulgale inimestele ja ise toreda kogemuse.

Salakeeled räägivad, et taoline festival toimub kindlasti ka

Fotod: Reelika Ruubel

Kui GAID pole rõõmus, siis kes VEEL?

uuel aastal ja küllap ei lipsa see jutt, millal, meist vast lihtsalt mööda.

RÕÕMSATE KOHTUMISTENI! gdj Reelika Ruubel

6 Üritused

Fotod: Kaire Jürgenson

“Alkeemiku jälgedes” läbi korraldajate silmade Eksamite, loengute, praktikate ja teleseriaalide vahel leidsime öistel tundidel aega korraldada meile midagi südamelähedast - meie oma laagrit!

SUVELAAGER

ust sellist, nagu me ise laagris osalejatena oleme unistanud. Plaanisime oma unistuste laagrit: mudamaadlustega, langevarjuhüpetega, maastikumängude ja paljude abilistega/külalistega.

Paraku jäid paljud mõtted siiski veel unistuseks, mis täituvad ehk kunagi hiljem, kui Eesti Gaidide Liit leiab kullapaja.

Meie jaoks algas “Alkeemiku jälgedes” juba sügise alguses, kui Maila võttis meiega ühendust ja ütles, et me teeme suvel laagri. No hästi, teeme siis. Pärnumaa matkamängul kaunite metsade vahel ekseldes panime ajud tööle. Teema valik võttis tegelikult päris mitu nädalat aega. Ideid oli palju, aga need polnud need õiged. Meil oli mõeldud välja tegevusi, mida tahaksime lastega teha, proovisime siis neid üheks roaks kokku keeta ja nii sündiski alkeemik Sumra ja tema jälgede otsimine.

Laagri päevakava planeerimine oli väga tore aeg. Nii palju häid ja mitte just kõige paremaid ideid lendas lauda. Tallinn-Tartu vahemaad aitas lühendada võrratu internet ning gaidlikud üritused, kus sai genereeritud veelgi pöörasemaid ideid. Nalja ja naeru jagus kauemaks. Nii küll vist ei arvanud alati Maila ja Miia, kes üritasid meie jagatud ideedest aru saada, et kas hellakesed ja gaidid saavad see suvi midagi toredat teha või on KKKKtiim täitsa lootusetu juhtum. Aga nende konstruktiivne kriitika oli omal kohal ja tõi meid maa peale tagasi, siis kui me unustasime laagri ja möllasime värskete tudengitena Emajõe kallastel.

Laagri korraldamiseks on vaja ka kohta, kus laager toimub. See probleem lahenes õnneks kiires-

J

ÕNNELIKUD GAIDIJUHID ti ning Alavainu talu võttis meid lahkelt vastu. Käisime seal enne laagrit uudistamas ja pererahvaga rääkimas, et mida me saame teha ja mida mitte, aga kõik oli suurepärane. Ojake vulises meie telkide vahel ning koerad valvasid ööund.

Paar talgupäeva ja laagripaik oli korras.

Veel oli vaja süüa, sest ühes heas laagris on palju head süüa.

Ka koka probleem lahenes kiiresti, kuid tõi ilmsiks uue probleemi, nimelt tahtis ta teada, kui suur on meie laagri eelarve. See aga oli juba palju kõvem pähkel. Esitasime mitmeid sponsorluse taotlusi, kuid need said kahjuks negatiivse vastuse. Kaalusime mitmeid variante, kuidas odavamalt või täiesti ilma rahata hakkama saada. Aga need mõtted ja võtted ei läinud kokku ülemaailmsete inimõigustega ning oleksid ehk olnud ka pahuksis lastekaitseseadusega ja Euroopa standarditega. Okei, suvi oli tulemas ning lapsed tahtsid laagrisse.

Tuuseldasime läbi EGLi kontori, et näha, mis meil on juba olemas.

Kaire sai toidu väga hea hinnaga ning oma panus oli ka Kairi keldril.

Siis hoidsime pöialt, et laagrilised Lux Expressiga kohale ei sõidaks.

Ka seda ei juhtunud ning nüüdseks teame, tänu Elo osavusele kalkulaatorit kasutada, et me ei ajanud Gaidide Liitu pankrotti. Juhei!

Kui laagriplats, söök ja päevaplaan olid selged, oli vaja leida ini-

Õppisime: 1. Ei jäta asju viimasele minutile.

2. Delegeerimise oskus on hädavajalik.

3. EI JÄTA ASJU VIIMASELE MINUTILE! 4. Magamine on tegelikult oluline.

5. Söömine on ka tegelikult oluline. Kohvist ja kommist ei piisa!

6. EI JÄTA ASJU VIIMASELE MINUTILE! mesi, kes aitaksid meil kõike seda ellu viia. Selleks sobisid suurepäraselt rühmajuhid. Samuti kutsusime inimesi väljastpoolt organisatsiooni meile appi. Veel oli vaja kooskõlastusi erinevate asutustega. Väikeste viperustega ning Mailiisi ja Miia abiga saime ka sellega hakkama.

Kindlasti oli see meie jaoks väga tore kogemus ja saime palju uut teada ning arenesime selle jooksul oma mitu meetrit.

Kohe me uut laagrit ei korraldaks, sest on vaja koguda uusi häid ideid, aga mõne aasta pärast on KKKKtiim jälle valmis võtma ette selle mitu meetrit enesearendust ning siis on laager veelgi parem kui oli “Alkeemiku jälgedes”. vanemgaidid Kristina Kasvandik, Katrin Helen Kasvandik, Kadi Sagor, Keidi Sagor

Üritused 7

KORRALDAJA KATRIN HOIAB LÕKKEL SILMA PEAL REKORDIOMANIK KRISTELLE

GAIDLUS - SEE ON SÕPRUS

METSIKUS MÖLLUS EI JÄÄ KEEGI KUIVAKS

KURISTIKU GAIDID EI UNUSTA HAMMASTEPESU ISEGI LAAGRILUSTI KESKEL

PÕMM, KÕMAKI, PIU

HAMPELMANNID

8 Üritused

Suvelaagri meenutusi osalejate poolt Juulis toimunud suvelaager „Alkeemiku jälgedes“ oli gaidiperele kindlasti üks suve suursündmusi ning eredamad hetked meenuvad ka veel nüüd, kui sügis ammu käes ja talvgi juba siinsamas. uidugi, eks igaühel ole omad mälestused ja ka hellakeste, gaidide, vanemgaidide ning korraldajate vaatenurgad erinevad. Seekord said sõna laagris lustinud hellakesed ja gaidid.

M

Milline on parim mälestus, mille suvelaagrist kaasa võtsid?

Aelica (Lilleküla): Minule meeldis kõige rohkem matk. Meile näidati uusi ja huvitavaid asju ja söök oli nii maitsev! Ka see, mida punktides tegema pidi, oli vahva!

Raul (Nõo): Lemmikmälestus on kindlasti ööbimisega matk. Seltskond oli super ja nalja sai palju.

Karite (Kuristiku): Seal oli väike sild, kus oli väga mõnus jalgadega vees sulistada. Seda tegime päris mitu korda ja see jääb alatiseks meelde. Hästi lõbusad tegevused olid ka telgi-piknikud, kust ei puudunud söök ega unejutud.

Annabel (Pandad): Minule meeldis, et sain veeta terve nädala oma parimate sõprade seltsis ja, nagu alati, leidsin ka uusi sõpru. Väga lahe oli ka poistega jalgpalli mängimine.

Keity-Liisa (Tori Lillekesed): Parimad suvelaagrist kaasavõetud mälestused pärinevad kindlasti üleöömatkalt!

Kas said mõne uue sõbra? Või õppisid hoopis mõnda vana sõpra paremini tundma?

Annabel: Sain palju uusi sõpru! Lisett, Aida, Kaspar, Adrian ja paljud teised toredad tegelased. Vanu sõprussuhteid taastasin ka, näiteks Silver Erik Richardiga, keda teadsin juba varem, kuid ei olnud kaua kokku saanud.

Aelica: Sain uue sõbra, kellelt öösel telgis nii palju küsimusi küsida. Väga palju küsimusi.

Karite: Eesti Gaidide Liidus on kõik inimesed nii toredad ja kõikide vanade sõpradega on alati vahva uuesti kohtuda!

Raul: Mulle meeldis, et briti gaidid laagris osalesid. Nendega oli vinge rääkida ja rahvusvahelised sõbrad on alati hea lisa igaühe sõprade ringi.

gud. Sai palju liikuda ja naerda. Pealaest jalatallani saime kõik märjaks ja see pakkus palju põnevust. Lina peal veepommi lennutamine oli kõige parem osa.

Aelica: Supergaidi valimine oli väga vahva!

Karite: Kõige rohkem meeldisid mulle matkamised ja lõkkeõhtud.

Kas toit viis keele alla või oleksid Kas tundsid millestki puudust rohkem kommi tahtnud? ka? Kurda muret!

Kollektiivne vastus: TOIT OLI SUPER- Annabel: Pistikutest, aga mure polnud HEA! Aga rohkem kommi läheb alati väga suur. Hakkasime öösel üksteist igatkaubaks. sema, telgid segasid sõprust.

Aelica: Kõige suurem Milline oli sinu lempuudus oli WCdest! Nii Igatsesin miktegevus? kaugele pidi kõndima ja Keity-Liisa: Kuna söök siis veel järjekorras ootaoma pehmet oli super, siis lemmikuks ma. ja mugavat tegevuseks söömine!

Raul: Igatsesin oma pehRaul: Mulle meeldisid met ja mugavat voodit, aga voodit, aga veemäntelkimisest paremat pole ja telkimisest see oli seda väärt.

paremat pole ja see oli seda väärt.

Kas said ka mõne uue gaidliku või laheda oskuse? Äkki mõni kaarditrikk või sõlm?

Keity- Liisa: Ei meenu midagi, kuid põnev oli sellegipoolest.

Aelica: Õppisin uusi laule ja oskan nüüd teha kalamehesõlme.

Annabel: 50-mängus õppisime uusi sõlmi, tutvusime inglastega ja saime ka inglise keelt harjutada.

Kes on Alkeemik ja mida tema kohta teada said?

Keity-Liisa: Teadlane ja tal olid igasugused asjad kadunud.

Aelica: Ei mäleta, kes ta on. Aga tema lemmikujumine oli konn.

Raul: Alkeemik on teadlane.

Annabel: Mina olingi meie salga alkeemik! Tegelikult vast loodusteadlane.

SUPERGAID KRISTIINA NÕOST

Kellel oli kõige lahedam kaelarätt?

Aelica: Meie salgal.

Annabel: Grislidel ja Pandadel! Kuristiku kaelarätt meeldib mulle ka ja inglaste oma oli samuti äge.

Keity-Liisa: Mulle meeldib Pandade kaelarätt.

Raul: MINUL ON KÕIGE VINGEM! vgd Kaire Jürgenson

Üritused 9

TALISUPLEJAD LÕBUS JÄRJEKORD

GAIDLUS ON PEREKOND JA PEREKOND ON ARMASTUS!

RUUPOR – LAPSE HIRM JA JUHI RÕÕM

MÜÜDIMURDJA – GAIDIJUHT VÕIB OLLA KA MEES

TURVAMEETMED JA ELEVIL MEEL

LAAGERI LÕPUS VEEL VIIMASED KALLIPILDID

10 Üritused

Fotod: Miia Kraun ja Kirke Kalamats

Meenutusi gaidide motivatsioonipäevadest Vormsi saarel

AVASTASIME KA VORMSI SAART A...

OLL NU, VALMIS A P E L E H Ä T

Käesoleva aasta juunikuu 10. päeval kogunesid gaidijuhid motivatsioonipäevadele, kus veedeti koos kolm ülitoredat päeva.

Ma ei julgenud midagi erilist oodata või loota, sest olen ise gaidlusest päris pikalt eemal viibinud ja olin tol hetkel isegi natuke kartlik eesseisva nädalavahetuse ja inimeste ees. ean ausalt tunnistama, et kartmiseks või hirmu tundmiseks ei olnud mitte mingisugust põhjust. Kuigi erandid kinnitavad reegleid, sain positiivse kogemuse osaliseks: Vormsile olid kokku tulnud gaidijuhid, kes olid heatahtlikud, sõbralikud, rõõmsad ja särasilmsed ning kel oli motivatsiooni-idu südames, millest hakkas kasvama üks ilus taim.

Sain tol nädalavahetusel esimesed ristsed teiste inimeste koolitamise vallas.

Minu ülesandeks oli teistele edasi anda juhiseid ja teadmisi viha valitsemise ja emotsioonide juhtimise osas. Olen südamest tänulik selle toetava keskkonna eest, mille osaliseks tänu gaidijuhtidele sain. „Kõige toetavam seltskond algajale koolitajale on gaidijuhtide seltskond!“ öeldi mulle motivatsioonipäevadel. Tõepoolest – see pole vale väide! ☺ Kelmikas oli ka õhtu, mil läksime ühiselt kohalikku külapidu kiikama. Saime osa tõeliselt toredast saare möllust. Mulle meeldis meie seltskonna üksteist toetav suhtumine – keegi meist ei reetnud kohta, kus gaidijuhtidega ööbisime. Ajasime nagu ühest suust kohalikel uudistajatel pead segamini. Meeleoluka õhtu käigus saime ka üksteisega paremini tuttavaks, mistõttu on mälestus Vormsi saarel toimunud gaidijuhtide motivatsioonipäevadest võtnud minu jaoks tooni, mida saadab armas ja nostalgiahõnguline noot. vgd Kristin Mei

P

TRINE JAGAMAS NIPPE

NOBEDATE NÄPPUDE VOOR MOTIVATSIOONILÜKE PRAAMILE

Üritused 11 NÄITUSEKS VALMIS

Kunstilaager 12. – 16. juulil 2016 toimus Academia Gustaviana Seltsi ning Pärnumaa Skautide ja Gaidide Maleva koostööl noortele kunstija loovuslaager, kus linnalaagri formaadis õpetasid lapsi Pärnu kunstikoolkonna tipptegijad.

P

uulõike töötuba viis läbi Danny Gonzalez, siiditrüki oma Ott Piibeman, kollaaži Elise Ellermaa ja fotograaf oli Ca-

roline Sada.

Laagri ajal külastasid meid UK gaidid (GOLD Estonia 2016) ja UK skaudid.

Suur aitäh Noarootsi gaididele!

Maitsvad söögid valmistasid Reelika Ruubel ja Jaanika Parm.

Laagris valminud töödest tehti näitus, mis oli üleval Rõõmsate laste festivalil. gdj Relika Lupp

Fotod: Caroline Sada

ÕNNELIK ÕPETAJA RELIKA

NOAROOTSI GAIDID JA UK SKAUDID KUNSTI SÜND

JAANIKA PUULÕIGE

TRÜKIETTEVALMISTUS

12 Üritused

Jüripäeva pidustused Taba Põhjatähe üksuse gaidid käisid 22.-24. aprillil Tabasalus Jüripäeva laagris, millel teemaks olid seekord tervislikud seiklused. Laagri muutis meeldejäävaks see, et koos olid skaudid ja gaidid, eriti lahe oli see, et esindatud olid ka välismaa üksused. aagris oli palju põnevaid tegevusi. Toimus matk, kus saime teha küünlaleegi kohal popkorni, mängida Aliast ja luua loodusest kättesaadavatest materjalidest paadikesi. Samas, retk ei möödunud sugugi ilma äpardusteta. Nagu noarootsla-

L

sed ise ütlevad, siis milleks minna otse, kui saab ka ringiga. Matkal sai uhkelt seda põhimõtet järgitud ning sellest tingituna saime koju kaasa väga värvikad mälestused ning ka väikse šokiteraapia.

Korraldatud oli ka disko, kus tantsiti hiliste õhtutundideni, ning erinevad töötoad, kus sai meisterdada.

Laager oli küll lühike, kuid tundus tegelikkusest pikem. Nägime vanu sõpru nii skautide kui ka gaidide hulgast ja leidsime mõned uued sõbrad. Kogu meie üksusel oli väga lõbus ja kui saaksime, kogeksime seda kõike uuesti! gd Eli Mitman, Põhjatäht

PÄRNAKAD KOOS JA HOOS

ÄRA NÜÜD KUKU!

ELO JUUBELDAMAS

Heade mälestustega tagasi Lätti Jüripäev 2016 oli minu esimene laager, mis toimus Lätist väljaspool, nii et üritus jättis minusse sügava jälje ja kujundas mu arvamust sellest, kuidas skautlus ja gaidlus teistes riikides toimib. Sel samal põhjusel ei suutnud ma lõpetada Eesti laagri võrdlemist meie laagritega Lätis. Üheks suureks üllatuseks oli see, kui suure osa ajast veetsime siseruumides, ning ka see, et me ei pidanud sööki ise valmistama – mõlemad on meie laagrites harvad nähtused. Seetõttu tundus mulle, et vaba aega oli liiga palju.

Kõige rohkem meeldis mulle matk/orienteerumine, mis toimus teisel päeval. Ka üllatusdisko oli väga lahe!

Koju tagasi sõites tõdesin, et veetsin Tabasalus väga toreda nädalavahetuse ning sain kaasa võtta vahvad mälestused ning uued sõprussuhted.

Kristiāna Ledziņa, Läti skaut

VALVEL!

Üritused 13

Kevadine matkamäng Pirital

Fotod: Kirke Kalamats

salus

Fotod: Reelika Ruubel ja Kirke Kalamats

TABASALU KESKVÄLJAKUL

VIINERIPIRUKAD JA KANEELIRULLID MMM...

Nagu iga-aastaselt tavaks on saanud, toimus ka seekord Tallinna piirkonnas kevadine matkamäng, et panna proovile talvega kogutud gaidlikud oskused ja teadmised. el aastal korraldasid meile matka Kuristiku salga vanemgaidid. 22. mail kogunesid gaidid Pirita rannakeskuse juures kai peal.

Ilm oli suvine, rannaliival liikus palju jalutajaid ja kõik võrkpalliplatsid olid hõivatud tublide võrkpallurite poolt. Rannajoont mööda hakkasime ka meie matkapunkte otsima. Punktides tuli teha lõket ja

S

PALDIES!

seda seejärel liivaga kustutada, ehitada kõige kõrgem liivaloss, lahendada mõistatusi, kimi mängus mälu testida ja palju muud. Üks kõige huvitavamalt paigutatud mehitamata punkt asus hoopis vee sees kivi küljes ja selle leidmiseks pidime otsima maamärke. Pärast pikka otsimist ja mõningaid vihjeid suutsime selle punkti sealt mere keskelt ka kätte saada. Matka lõpetasime piknikuga mere ääres. Sõime Kuristiku gaidide poolt valmistatud head ja paremat, hingasime soolast mereõhku ja olime õnnelikud. Järgmisel aastal on matka võõrustajateks Pandade üksuse liikmed. vgd Annabel Klein

KÕIK LAPSED MAHUVAD SÜLLE

MATKA AINUKE VÕISTKOND FINIŠI POOLE SPURTIMAS

14 Üritused

Fotod: Kaire Jürgenson ja Kirke Kalamats

KÕIGE PIKEMA KÖIE MEISTRIVÕISTLUSED

Pärnumaa XXVI matkamäng Sellel aastal toimus matkamäng Pärnumaa kõige loodepoolsemas vallas Koongas. Osalejate arv oli suur. adade planeeritud pikkused jäid 10-25 kilomeetri vahele, kuid päris paljudel tuli arvestatust pikem teekond läbida.

Mõned allaandmatud lõpetasid raja isegi mõned tunnid pärast raja kinnipanekut.

Mõned kommentaare hellakeste-hundukeste raja läbinud Pandade liikmete suust:

R

KES OTSIB, SEE LEIAB

LIISU ON KÕIGE ENTUSIASTLIKUM MATKAJA!

M

MEIE OLEME SIIN

atkamäng oli väga tore, põnev ning ka rohkesti seiklusrikas.

Matk mulle meeldis sellepärast, et sai mängu alguses ühe suure õunapuu juurest suuri ja maitsvaid õunu süüa ning mängu keskel sai ka natuke ekselda.

Vahepeal sattusime ühe mehe aia juurde ja ta pakkus meile oma aia pirne. Viimaks lõpupoole läks juba ladusamalt, kuni lõpuks finišisse jõudsime. Algul me ei osanud arvatagi, et võiksime teise koha saada, aga pärast selgus, et me jäimegi teiseks ja olime väga rõõmsad. Kokkuvõttes oli see matkamäng väga tore.

Grete

Üritused 15

PISEMAD MATKAKS VALMIS

M

atkamäng meeldis mulle väga!

Selle päevaga nägin ma, et kui korra oma teelt eksisime, vähemalt nähtavasti, siis on võimalik oma tee uuesti leida ja et seal kandis on väga lahked inimesed. Kõige väsitavam koht oli metsas seiklemine (ja vahepeal nähtavasti eksimine) ja kõige energilisem koht oli siis, kui jalutasime maanteel ja järsku pakkus meile üks mees pirne. Sõime neid ja üsna peatselt nägimegi järgmist punkti, kuhu me lausa õnnelikena jooksime!!! Õppisin seda et ma ei tohiks järgmine kord nii raske kotiga tulla. Aitäh selle matkamängu kõigile teostajatele ja grislidele!

Kristelle

KUS EI SAA JÕUGA, SAAB NÕUGA PARIMATELE AUHINNAD KA!

M

atka aial tuli väga palju lahedaid seikasid ette, näiteks kui pidime üle põllu minema. Minu meelest kõige väsitavam osa oli, kui pidime mööda sõiduteed kõndima. Väga palju energiat andis juurde söögipunkt, mida me olime juba tükk aega oodanud. Äraeksimise tunne oli vahepeal küll, ma olin isegi natuke kurb selle üle. Järgmiseks matkaks kogusin tarkustera, et ära vingu väga palju ja kaaslastega tuleb palju arvestada, kaasa arvatud juhtidega. Matka lõppedes oli sees väga hea tunne, et me kohale jõudsime ja ma üldse osalesin. Võitsime Viikingi spaa piletid ja me plaanime oma Pandade ja Grislidega minna seda ühel nädalavahetusel külastama.

Jacqueline

KÕIGE PAREMINI VIIB EDASI TIIMITÖÖ

16 Üritused

Meie retk Hiiumaale algas Rohuküla sadamast 27. juunil 2016, nagu ikka Hiiumaale sõit! Mina, Karina Prans, Aveli Kohtla, Triinu Tomingas ja Keity-Liisa Luttvärk liitusime seltskonnaga just Rohukülas. otasime seal Luidja bussi. Bussis olid juba Berit Toome oma väikse koera Iirisega ja Keidi Sagor.

Kotid olid meil kõigil suhteliselt toekad: kaasas oli ju kogu toit neljaks päevaks, telgid ja magamiskotid. Ega me isegi ette ei kujutaud, kuidas me selle varustusega matkata jaksame, aga kõik olid täis indu, et saame hakkama. Enne Luidjasse jõudmist saime päris kena sõidu Hiiumaal – buss läbis ju Kärdlat ja Kõrgessaaret. Luidjal bussist väljudes nägime ka kohalikku lavkabussi – omamoodi elamus seegi. Luidjale tuli meile vastu RMK töötaja Andrus Roosa. Suure ja tugeva mehena oli ta ikka väga üllatunud, kui ta meid koos kottidega nägi. Natuke pani see vaatepilt ikka Hiiumaa mehe kukalt kratsima. Siis aga tegime plaani, et esimesena sõidame Rebasemäele. Pakid saime panna auto kasti ja kaks korda sõitmist temal – olimegi kohal.

Kohapeal otsis ta välja ämbrid ja tõrvaõli pudelid ning hakkasime vaateplatvormi torne võõpama – just treppe ja küljepiirdeid. Jagunesime kaheks grupiks ja hakkasime tööle.

See tööpäev läks kiiresti ja ei olnud raske. Lisaks muidugi kena vaade torni tipust.

Kui töö sai valmis, tekkis mure – kus me telkida saame.

Meie andsime RMK mehele vabad käed, tema ju teab – kus on ilus ja kus oleks meil kena olla. Tema valik oli Metsapere metsaonn, mis asub LääneHiiumaal, Lelu tee ääres. Puski - Emmaste teelt 8 km Lelu poole. Seal oli meie käsutuses

O

Fotod: Tiina Liiv

RMKle appi Hiiumaale!

MEIE ÖÖBIMISKOHA VEEKOGU – SAI JAHUTUST KÜLL grill koos puudega, metsamajake, kus sees laud ja kaks pikka pinki, veekogu, küll veidi kinni kasvanud, aga siiski vesi! Panime telgid üles ja hakkasime õhtusööki valmistama. Esimene päev Hiiumaal oli tore!

Teise päeva hommikuks oli meil selge, et seda kena kohta ei ole meil õhtul kindlast võimalik saada – päeva jooksul tuleb sinna kindlasti keegi puhkama. Siis tegime Nad ei olnud ühise otsuse, et Beritist uskunud, et saab meie koduvalvur.

Pärast hommikuputru nii noored ja ja võileibu helistasime kleenukesed oma kohalikule ülemusele ja ta tuli seekord tüdrukud meile järele koos oma sellega paarimehega. Kahe auhakkama toga sõitsime Tihu järveni viiva metsaraja juurde saavad!

– see rada oli 1 km pikk, VÄSITAV TÖÖPÄEV TIHU aga kuskil 500 meetrit METSARAJAL oli ilus tee, edasi märg ja sopane. Meile anti 4 käsikäru ja tööks oli hakkepuiduga kehvad kohad ära täita. Hakkepuitu oli 2 autokoormat ja töö oli raske.

Juba see kärudega mööda puujuuri ja kitsast rada liikumine oli paras katsumus. Mingi hetk oli tunne, et ei vähene see hunnik kuidagi – aga saime hakkama.

Meie kohalikud ülemused olid väga rahul! Nad ei olnud uskunud, et nii noored ja kleenukesed tüdrukud sellega hakkama saavad! Ise olime muidugi väsinud, aga ka uhked! Metsaonni tagasi jõudes ootas meid juba TORI LILLEKESTE ESINDUS HIIUMAAL soe toit ja tunne oli mega. Sel

Koolitused õhtul külastas meid ka peagaid Liina Siniveer. Tõi meile maasikaid, arbuusi ja rosinaid, aga ka vahukomme, mida siis grillil õhtul küpsetasime. Liina käest kuulsime – et hiidlased teavad seda metsaonni hoopis Kultuse koja nime all ja ka seda, et Andrus Roosa on kohalik kirjanik – avaldanud just hiiu naljade raamatu!

Kolmandal päeval sõitsime tööle Vanajõe orgu! See on koht, mis kinnitab, et Hiiumaal on olemas kõik see, mis n-ö päris Eestis: jõed, järved, mäed ja orud.

Just orgude olemasolu on siinses maastikus imekspandav, sest tasasest maapinnast veel allapoole laskumine näib võimatu. Ometi on see org oma kõrgete liivaste kallaste ja salapärase lahja kohvi värvi veega tõeline kaunitar. Kaitse alla võeti org 1962. aastal, kuid huviorbiidis oli ta juba sajandeid tagasi. Vanajõe orus ootas meid juba koorem hakkepuitu – aga kuna seal oli ainult 1 koorem ja ka vahemaa, kuhu oli vaja seda kallata, oli ainult 50 meetri kaugusel, siis oli tööpäev kiire. Loomulikult jalutasime pärast ka orus ja vaatasime imelist loodust. Kui oma laagriplatsil tagasi olime, jätsime hüvasti RMK inimestega. Nad tänasid meid veel kord ja lootsid, et sellist abi saaksime ka edaspidi neile osutada! Sel õhtul tuli Liina ise meile järele ja viis meid enda koju, kus saime saunas käia ja õhtusööki teha. Öösel hakkas ka veidi vihma sadama – seni oli ilm meid kenasti hoidnud.

30. juunil pakkisime oma asjad kokku, Keidi oli kulgenud juba hommikul Saaremaa suunas.

Meie olime päeva veel Liina juures ja hakkasime bussile liikuma kell 15.00. Üllatus oli aga suur – seda bussi lihtsalt ei tulnudki!

See info oli isegi kohalikele uudis! Igatahes hüppas Liina jälle Kärdlas bussirooli – kõndisime talle mõned kilomeetrid jala vastu – et saaks otsemat teed Heltermaale sõita. Jõudsime kohale umbes 10 minutit enne praami lahkumist. Kiired pileti ostud ja siis ruttu-ruttu praamile. Seal läksime koos päikesetekile . Oli ääretult ilus õhtu ja meie tuju mega.

Ilus aeg oli! Ja Hiiumaale tahtsid kõik kindlasti tagasi tulla! gdj Tiina Liiv

17

Kajaka koolitus Alul 19.-21. augustil oli Alul Kaitseliidu koolis Kajaka salga juhikoolitus.

Koolitusest võtsid osa noorkotkaste, kodutütarde, gaidide ja skautide esindajad. esmärgiks oli noori koolitada veelgi paremateks juhtideks ja ühendada nelja organisatsiooni omavahel. Koolitus algas lipu heiskamisega ja meid tuli tervitama Kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras. Kolme koolitusepäeva jookusul õppisime palju erinevatest inimtüüpidest ja kuidas neid motiveerida, kuidas suhelda meediaga, oma organisatsioonile hea sotsiaalmeedia kuvandi loomist ja palju muud.

Lisaks põnevatele ja harivatele koolitustele leidis aset ka muid huvitavaid tegevusi.

Tutvustati oma organisatsiooni, mängiti erinevaid seltskonnamänge ja tutvuti

E

omavahel. Pärast esimest koolituspäeva ootas meid öine seiklusmäng, mis oli korraldatud firma 360 kraadi poolt. Mäng kestis tunnikese, aga elamusi oli terveks õhtuks. Järgmisel õhtul ootas meid pidulik õhtusöök, kus tähistasime Kajaka salga

koolituse toimumist kui ka Eesti taasiseseisvumise 25. aastapäeva.

Kõigile planeeritud tegevustele lisandus veel osalejate vaba aeg, mida veedeti tihtipeale piljardit või kaarte mängides. Veel hilistel öötundidelgi võis noori näha piljardit mängimas või lihtsalt juttu ajamas.

Koju minek oli pigem kurvameelne, sest keegi ei uskunud, et kolme päevaga on võimalik niivõrd headeks sõpradeks saada. Mitmel pool oli kuulda, kuidas arutati eesootavaid sündmusi ja laagreid ning kutsuti ka teiste organisatsioonide esindajaid nendest osa võtma. Nende kolme päeva jooksul saadi aru, et tegelikult ei ole vahet, kas sa kannad noorkotka, kodutütre, skaudi või gaidi vormi, hinges on meie missioon üks – muuta maailma paremaks paigaks. Kõik osalejad on kindlasti väga tänulikud, et said sellel koolitusel osaleda ja soovitaksid seda kindlasti ka teistele. vgd Egeli Raudmäe

Juhikoolitus Otepää metsade vahel

M

inu jaoks oli see juhikoolitus kolmas ja ka kõige parem varasematest. Esimese asjana võtsime osa lipukoolitusest, mida läbisin mina teist korda. See sisaldas lipuvalve traditisoonide õppimsit ja lipu kokkupanemist. Esimese päeva õhtul panime kokku puzzle teiste inimeste gaidilugudest ning lisaks sellele pidime rääkima enda kogemustest gaidluses. Järgmisel päeval õppisime sõlmesid - täpsemalt tegelesime lipusõlme, seasõra, surma-

sõlme ja kalamehe sõlmega.

Järgmisena läksime õue, kus me rääkisime lõkketüüpidest ja õppisime ühte paljudest ka tegema, millele järgnes lõunasöögi valmistamine lõkke peal. Eelroaks oli mõeldud popcorn, mida me lõpuks ei saanudki, kuna suutsime selle ära kõrvetada. Muude söökidega läks paremini ja need maitsesid ka hästi.

Peale seda jõudsid kohale YFUkad kes olid väga toredad, nendega koos õppisime ürituse planeerimist ja eelarve korraldamist. Meid

jagati rühmadesse ja pidime välja mõtlema ürituse, mida tahame korraldada. Ürituse korraldamine oli õnneks juba veidi tuttav ja sellega polnud eriti suuri raskusi. Kõik rühmad tutvustasid oma üritust teistele: taheti korraldada näiteks külamängusid, saunaõhtut, organisatsiooni sünnipäeva üritust ja muud. Eelarve koostamises ei saanud mina osaleda ja sellega oli minu jaoks juhikoolitus läbi ja ma arvan et meil võiks olla veel üritusi koos YFUga. vgd Diandra Kallaste

18 Koolitused

Prantsusmaa suvelaagri Roverway 2016 WAGGGSi vabatahtlike koolitus toimus Tallinnas 12.-17. mail. overway on Euroopa suurlaager 16-22aastastele skautidele ja gaididele ning toimub iga 2 või 4 aasta tagant. Sel suvel veetis umbes 5000 gaidi ja skauti 3.-14. augusti Prantsusmaal.

Selleks, et gaididel ja skautidel oleks midagi teha, tegid WAGGGS, WOSM ja teised organisatsioonid noortele töötube. Töötoad toimusid kahel päeval, WAGGGS andis iga päev ühe teemaga kaks töötuba.

Kokku anti umbes 88 töötuba ning selleks, et kõik laabuks, tehti eelnevalt koolitus Tallinnas.

Koolitus toimus Kreutzwaldi hotellis, kuhu tuli kokku umbes 50 gaidi üle terve maailma. Juba vastuvõtt oli suurepärane – külalisi tervitasid abivalmis gaidid ja ootas õhtusöök. Pärast einet mängisime tutvumismänge ning toimus ka Eestit tutvustav viktoriin.

Terve koolitusaeg oli täis erinevaid õppetunde WAGGGSist, Roverway’st ja sellest, kuidas töötube läbi viia. Vahepeal leidsime aega ka värsket õhku hingama minna, samuti käisime hubases „Kohalik“ restoranis söömas. Toit oli väga maitsev ning atmosfäär kodune.

Kolmandal päeval oli nii öelda „la cinquieme“ - neljas söögikord, põhimõtteliselt kultuuride jagamise õhtu, kuhu kõik osalejad olid enda koduriigist süüa ja maiustusi kaasa toonud, et teised saaks ka erinevaid maitseid proovida, samal ajal tutvustati oma kodu skaudi/gaidiorganisatsiooni. Ülejäänud päevad tuhisesid mööda töises meeleolus.

Roverway koolitus Tallinnas oli hariv, tore ja vajalik Roverway 2016 WAGGGSi töötubade õnnestumiseks.

Ole sinagi järgmine Roverway vabatahtlik! Saa osa rahvusvahelisest kogemusest teiste riikide gaididega! vgd Katrin Helen Kasvandik, Roverway 2016 WAGGGS „Broadening your horizon“ töötubade pealik

R

Fotod: Mailiis Jõgis

Roverway koolitus Tallinnas

Fotod: Miia Kraun

Välismaa 19

Miia ja Mailiis trollide juures kellega oleme koos seigelnud Londonis, Omaanis ja Tallinnas Roverway koolitusel. Teiste kandidaatidega tutvumiseks moodustati grupid ja kõigiga sai rääkida, nendega tutvuda ja neid küsitleda. Lõga kolme aasta tagant kogupuks valisime selle põhjal, kes tundusid nevad Euroopa skaudid ja asjalikud, kui nendega rääkisime. Tegime gaidid konverentsile, et kinkoostööd ka teiste Ida-Euroopa maadenitada kolme aasta aruanded, ga ning jagasime oma informatsiooni ja valida uued Euroopa regioonide juhatumuljeid erinevate kandidaatide suhtes. sed ning uuendada koostöökokkuleppeid Komiteesse valiti hollandlane Marjolein skautide ja gaidide Euroopa regioonide Sluijters, UK gaid Laura West, norralanvahel. Toimusid ühised konverentsid ja na Eline Marie GrØholt, poola gaid Inga eraldi WAGGGSi (World Association of Rusin-Siwiak, Miriam Madsen Taanist ja Girl-Guides and Girl-Scouts) ja WOSMi muidugi meie lemmik Lilit Chilingaryan (Worl Organization of the Scout MoArmeeniast. vement) liikmete konverentsid. Lisaks Konverentsil ei olnud ainult asjalikud toimusid erinevad töötoad. Konverents teemad. Osalesime ka erinevates töötubatoimus Oslost tunniajase rongisõidu kaudes, mis olid seotud WAGGGSi prioriteegusel Oslofjordi konverentsitidega, turnisime mööda Norkeskuses, mis koosneski väga ra kiviseid künkaid ja õhtul ÕHTUNE MEELELAHUTUS JA VAHVA SELTSsuurest hoonest mäe otsas ja jutustasime Eesti skautidega KOND tuhandest pisikesest hütikeorganisatsioonide tulevikust ja sest orus, kus osalejad elasid. teiste gaidide-skautidega niiMeie jagasime majakest Malta sama elust ja mitteametlikult gaidide ja ühe Rumeenia gaitagatubade poliitikast. Ühel diga. Konverents algas suure õhtul käisime väiksel matkal, avamistseremooniaga. Varsti kus räägiti meile viikingitest kohtasime ka meie skaute ja ja Norra ajaloost. Saime katjuba tuttavaid sõpru Omaani suda ka tõelist viikingilaeva. foorumist. Esimene osa oli Üks vahvamaid õhtuid oli see, koos skautidega ja hääletasikui istusime suure kambaga me maade kaupa koostöölepelõkke ääres ja laulsime kitarrite poolt. de saatel – oli tõeliselt mõnus Teisel päeval oli WAGGGlõkkeõhtu.

Si koosolek. See meenutab ngdr Miia Kraun 17.-21. juunini viibisime Mailiisiga Melsomvikis WAGGGSi ja WOSMi Euroopa regioonide ühiskonverentsil Norras.

I

põhimõtteliselt meie aastakoosolekut, ainult aruanded kinnitatakse kolme aasta peale. Meil muidugi ei olnud õrna aimugi, kuidas nendel üritustel asjad toimivad ja olime tihti üsna segaduses. Õnneks olid juba tuttavad Belgia gaidid meile suureks abiks, rääkisid meile tagamaid ja seletasid lahti muudatusettepanekud. Meie jaoks olulisim teema oli Euroopa regiooni rahastus, mille kohta saime konverentsilt palju uut informatsiooni. Selgitusi rahastuse poolelt jagasid nii Euroopa regiooni esindajad kui ka WAGGGSi finantsjuht, kes mõlemad lubasid muuta ka rahastuse läbipaistvamaks ja näidata, kuidas rahad organisatsioonis liiguvad.

Toimus ka Euroopa regiooni uue komitee valimine. Meil oli oma lemmikkandidaat kohe olemas - Lilit Armeeniast,

ROVERWAY KOLME PILGU LÄBI

20 Välismaa 3.-14. augustikuu päeval leidis aset kauaoodatud Roverway laager Prantsusmaal Pariisi külje all Jambville külas.

Laagri osavõtust unistamiseks läks paar aastat, raha kogumiseks aasta, ettevalmistusteks pool aastat, mõnel juhul kohale jõudmiseks isegi 3 ööpäeva. 2016. aasta suvel sai sellest ka meie organisatsiooni enimkülastatud välislaager, kuhu saadeti kaks tiimi, kus oli kokku 15 energilist ja entusiastlikku liiget, ja korraldusliku poole pealt käisid kohal kolm tublit ja hakkajat gaidi.

Esimesed viis päeva löödi kogu laager erinevateks tiimideks mööda Prantsusmaad laiali. Tiim Grislid läks Püreneeesse ning Tiim Tallinn Vahemere äärde.

Viimased neli päeva veedeti kõik koos Jambville'is suurlaagris, kus oli kokku üle 5000 osaleja. Roverway oli seetõttu kõigi jaoks üsnagi erinev kogemus ning seetõttu saate lugeda ja näha sellest ka kolme erineva nurga alt.

Koolitajana Roverwayl „Geko!” hüüab Itaalia vabatahtlik Enrico Tallinnas toimunud Roverway WAGGGSi vabatahtlike kohtumise lõpul kokkuvõtteks. Rõkkava naeru saatel liibuvad kõik osalejad oma kehaga sisaliku kombel põranda või seina külge. el aastal otsustas WAGGGSi Euroopa regioon kaasata pisut üle 40 vabatahtliku gaidlikest organisatsioonidest liikumise olulistel teemadel töötubade läbiviimiseks Roverway laagri ajal. Vastavalt WAGGGSi poliitikale kuulutati selleks välja konkurss. Koolitajaks kandideeris 2,5 korda enam soovijaid, kui plaaniti kaasata. Nii tehti regioonis Roverway eest vastutava komitee liikme Pascale Vandersmisseni sõnul põhjalik valik osalejate ankeetide põhjal nimesid vaatamata. Eestist osutus valituks kaks koolitajat – OSKO gruppi juhendanud Tairi ning WAGGGSi Euroopa koolituse ja programmi vabatahtlike töögruppi kuulunud Lianne.

Valitud seltskond jaotati korraldajate poolt paarideks. Paariliste kokkupanemise põhimõtteid meile ei avaldatud. Küll aga pidi enamus koolitajaid koos partneritega leidma üheskoos töötoa teema ja tegevuse. Valdavalt erines see kandideerimisel pakutud teemadest. Näiteks Tairi võttis kasutusele algselt mõeldud OSKO kogemuste asemel hoopis oma Naiskodukaitses omandatud teadmised esmaabist.

Kõik koolitajad jagunesid Roverwayl pakutud nelja valdkonna vahel. Mina viisin läbi koos ühe Belgia gaidiorganisatsiooni välissekretäri Thaisaga uuskasutuse töötuba.

Suurtele sündmustele iseloomulikult tuli ka Roverwayl Jambvilles ette üllatusi, kultuuridest tulenevaid erisusi, rõõmustavaid äratundmisi gaidlikust koostööst ja nooruslikust lustist.

Algsetele külmadele öödele laagripaigas järgnes kuumalaine. Loodud kogukonna hingeks oli WAGGGSi Euroopa regiooni õppimise ja arengu koordinaator Manuela. Itaallasliku soojuse, brüsselliku informatiivsuse ning suu-

S

LIANNE UPCYCLING TEEMAGA TEGELEV PUNKT rele organisatsioonile vajaliku kindlakäelisusega juhtis Manuela meid olema abivalmid, rõõmsameelsed, nii ise toimetulevad kui teisi toetavad. Tairile oli nii suures gaidlikus välislaagris osalemine esmakordne. Võrreldes vabatahtlike kaitsejõudude sündmustega näis kohapeal mõni tegevus liiga vähe organiseeritud, ent kahe kuu möödudes on talle sündmust meenutavateks märksõnadeks mängud, abistamine ja ühtehoidmine. Mina sain kinnitust mitmetele nippidele suurürituste korraldamiseks. Näiteks sai taas kinnitust informatsiooni liikumise põhjaliku planeerimise vajadus ning kinnitus, et toitlustuses peavad olema laagrilised kõik võrdsed - nii juhid, köögitoimkond kui osalejad peavad sööma sama sööki. Nii mõistavad ka korraldajad, kas osalejatel on piisavalt ja mitmekesist toitu. Gaidlus on elustiil, mida kauem seda järgida, seda lõõgastavam see on. Aitäh selle võimaluse, kogemuse ja kuulumise eest. „Geko!” ütles Pascale võtmaks kokku oma 6-aastast tegevust WAGGGS Euroopa Regiooni komitee liikmena Roverway laagri lõpuõhtul Jambvilles oma meeskonnale ja vabatahtlikele. Järgmise Roverway eest vastutab regiooni tasandil uus komitee liige Lilit Armeeniast. Julget pealehakkamist ja erakordsete kogemuste saamist rahvusvahelises gaidluses osalemiseks! gr Lianne Teder

Välismaa 21

TIIM TALLINN, KUS KEEGI POLE TALLINN

AINULT EDASIKÄIK!

Tiim Tallinn Olen juba pikalt väike prantsuse keele fänn olnud ning nüüd, peale aastast armastatud keele õpinguid, avanes mul võimalus kaheks nädalaks Prantsusmaale Roverway’le minna. sialgu arvasin, et Roverway kujutab endast nädalapikkust rasket metsamatka ning olin veidi hirmul, et kas ikka vastu pean. Tegelikkuses on radasid väga erinevaid. Oli selliseid, kus matk kestis nädal aega, teistel pidi iga päev rasket füüsilist tööd tegema. Meie olime Vahemere rajal, kus veetsime nädala kuuma päikese all Marseille linna avastades ja mäe otsas tuletõrjujaid aidates.

E

Prantsusmaale sõidu eel jagunes Eesti esindus kaheks, üks pool startis mõned päevad varem minibussiga ning teine pool, kuhu ka mina kuulusin, läks lennukiga Barcelonasse ja liikus sealt bussiga edasi. Roverway avaüritus toimus keset Montpellier linna kenas puudealleega ääristatud pargis. Sealt kirjude kaelarättide ja vormide elava mere keskelt saadud nakkav naeratus jäi suule kuni laagri lõpuni. Pärast oma grupiga kohtumist ja

läbi mängude tutvumist asusid kõik suurte tellitud bussidega laagrialade poole teele. Meie tiimi eestlaste grupile jäi eelpool mainitud minibuss, millega me iseseisvalt GPS-i abil Marseille linna jõudsime ning ka edaspidi oma äranägemise järgi ringi sõitsime, kui piisavalt vaba aega tekkis.

Meie (raja) CME03 grupp moodustus inglastest, itaallastest, prantslastest, eestlastest ja soomlastest (kokku ~40).

Olime igal pool koos kuni laagri lõpuni ning tänu sellele saime väga lähedasteks sõpradeks. Teise kahe Vahemere grupiga tutvusime ühisel võrkpalliplatsil, kus me suure osa oma laagrialal veedetud ajast veetsime, lisaks ühised õhtused skautlikud/gaidlikud mängud, petanque’i turniir ja söögivalmistamine.

Puhkus ja missioon

CME03 MARSEILLE'I VALLUTAMAS

Päevasel ajal olime Marseille linnas, kas siis orienteerumas, kunstitänavatel seiklemas või kalurite eluga tutvumas. Ühel päeval said eestlased tänu oma minibussile pool päeva rannas veeta, kuigi ma ise olin samal päeval silmapõletikuga arsti ukse taga. Ühe päeva veetsime väiksemas grupis hoopis linna ääres hingematva vaatega mäe otsas missioonil, tuvastamaks võimalikke tulekahjusid ümberkaudses metsas.

Enne missioonile minekut saime vastava

22 Välismaa olid oma ala spetsialistid või asjaga kursis olevad skaudid-gaidid. Tegevuspunkte oli mitukümmend ehk valikut jätkus kogu päevaks.

Meditatsioon ja ilutulestik

100% TURISTID

MÄGEDES METSA VALVAMAS JA VAADET NAUTIMAS PIGEM TURISTIPUHKUS KUI GAIDILAAGER

õppuse kaardilugemise, piirkonna iseärasuste ning kaardi ja raadiosaatjaga info edastamise kohta. Lõunasöögiks oli laagrialalt eemal veedetud päevadel hommikul kaasa võetud baguette valitud lisandiga ning puuvili, mida sai meelepärases kohas piknikut pidades nautida.

Palun putru Toiduga seoses tuli ka välja Põhjamaade ja lõunapoolsete riikide suurim erinevus.

Nimelt oli baguette saatjaks eranditult kõigile toidukordadele - hommikuks baguette erinevate moosidega, lõunaks baguette soolaste lisanditega ning ka õhtusöögi ajal ei pidanud valgest saiast puudust tundma.

Vahemere riikidele ja inglastele ei olnud see mingiks probleemiks, ainukesed, kes hommikupudrust ja korralikust lõunasöögist puudust tundsid, olid eestlased, soomlased ning ka hiljem pealaagris kohatud

Viimane täispikk laagripäev oli teistest sootuks erinev. Hommik algas lipuväljakul positiivses õhkkonnas grupimeditatsiooniga, kus pidi viie võõraga oma elulugusid jagama. Lõunases tegevuses puutusime esimest korda tihedamalt kokku teiste oma all-laagri inimestega ning kogu pärastlõuna veetsin võõraste, kuid sarnaste huvidega inimestega oma n-ö ühiskonda luues. Õhtune programm oli tavapärasest pikem ning eriti ülevas meeleolus lauldi üheskoos tuntud laule. Õhtut jäi lõpetama umbes 20minutiline ilutulestik.

Viimasel hommikul oli meel eriti kurb, kuid samal ajal olime ka õnnelikud, sest möödunud kahe nädala jooksul olime kogenud midagi erakordset. Pidime juba pärast hommikusööki kõigi lähedaseks saanud inimestega hüvasti jätma, et enne oma tagasilendu Tallinnasse ka Pariis ära näha.

Seetõttu jäi meil küll laagri lõputseremoonia nägemata, kuid see-eest saime kuulsa Eiffeli torni kõrval pargis piknikut pidada ja Louvre’i juures jalutada, mis oli ka omaette elamus.

rootslased.

Vahemere ääres veedetud päevadele lisasid põnevust päikesetõusust loojanguni prääksuvad putukad ning öösiti ringi jooksvad metssead, kes ei pidanud paljuks otsida toitu magavate inimeste telgist.

Palavas Marseille’s veedetud sündmusterohke nädala lõpus istusime südaööl bussidesse ning alustasime 12tunnist sõitu jahedama kliimaga Pariisi lähistele Jambville’i. Kuna pealaagris oli oma 5000 inimest üle kogu maailma ning Prantsusmaal oli sellel hetkel kõrgenenud terrorismioht, siis oli kehtestatud n-ö erikord.

Laagri algusest peale pidid kõik kandma kaelasilte ning kui see juhtus telki jääma, Elumuutev kogemus võis sellest suur probleem tulla.

Kujutan ette, et igale laagrilisele oli RoJambville’is oli võimsaim skautide- verway täiesti erinev kogemus. Minu jaoks gaidide üritus, kus ma kunagi olnud olen. tähendas see laager vabadust ja sain aru, See oli nagu suur festival. Sealne laagriala mida noor olemine ja elu täiel rinnal nautiise oli juba tohutult suur ning võib arvata, mine tähendab. Sealne õhkkond oli täpselt et kui nii palju inimesi üheskoos on, siis on selline, nagu ma enda roosade prillidega isegi öösiti möll käimas. soovin, et kogu maailm oleks: abivalmis, Esimesel õhtul avati laager meeleolu- positiivne ja tolerantne. Mulle süvendasid ka programmiga, mille lõppedes laulsime need kaks nädalat veelgi rohkem armasja tantsisime esimest korda koos ka laagri- tust skautlusesse ja inimestesse mu ümlaulu järgi. Erinevate teeber. Roverway õpetas madega ühised õhtused tolerantsust, pani end Toiduga seoses programmid lipuväljakul ümbritsevasse rohkem olid lõpetamas iga laagpanustama ning aitas tuli ka välja ripäeva ning pärast seda kasvada maailmakodaPõhjamaade ja sai valida üle laagriala nikuna. Kogu laager oli nii klassikalise tümpsuva minu jaoks midagi sõlõunapoolsete muusikaga disko, Rainnulkirjeldamatut erilist riikide suurim bow cafe ehk geikohviku ja unustamatut ning mul erinevus. disko kui vaikse disko, on tohutult hea meel, et kus muusika tuli kõrvasain seal olla koos oma klappidest, vahel. parima sõbrannaga, kelPäevad olid sisustatud erinevate te- lega me laagri jooksul veelgi rohkem kokgevusväljadega, mis olid jaotatud nelja ku kasvasime. Oma grupi inimestega suhtteemasse: silmaringi laiendamine, enese leme siiani iganädalaselt ning plaanime ka tundmaõppimine, otsuste tegemine ja enda järgmisi kohtumisi, oleme nad ka Eestisse kaasamine ning maailma parandamine. suurlaagrisse kutsunud. Roverway on miIga päev käisime oma grupiga vastava tee- dagi sellist, mida iga noor kogema peaks. ma tegevuspunktides. Punktide juhtideks Grete Maidla

Välismaa 23

Fotod: Kaire Jürgenson

Tiim Grislid

KOGU GRUPP MÄGEDE VALLUTAJAID

Üheksakohalise minibussi kõlarid värisevad ja rattad rappuvad kui Master-Roverway-2k16-Playlist (ehk parim playlist üldse) on jõudnud Mark Bulaki soovilooni (Da Tweekaz!!).

Kogu bussitäis gaide (koosseisus Miia Kraun, Merilin Ulm, Kirke Kalamats, Kaire Jürgenson, Annabel Klein, Keidi Sagor, Mark Bulak, ja mina – Liisbeth Horn) ning üks skaudipoiss (Mark Alexander Fischer) kogu keha läbivate valjude bassinootide saatel reivib. Seljad, tagumikud ja jalad on juba kilomeetreid tagasi kangeks jäänud ning Läti liiklussüsteem on endiselt segane, kuid visa buss ei peatu ja pärast ohtraid bensukapause, kahte hostelis veedetud ööd (üks Varssavis ja teine Karlsruhes), umbes kümmet playlisti tiiru ja viit erinevat juhti on partybus lõpuks ometi pargitud Montpellieri parkimismajja ning aeg on vormid selga panna ja Lõuna-Prantsusmaa linnakesele pilk peale visata.

K

Tempokas algus Hoolimata Miia täpsest ajakavast, kiirusepiirangu puudumisest viimast võtmisest ja Margi (võib-olla veidi liiga) julgetest möödasõitudest jäime me siiski avatseremooniale hiljaks ning seega jõudsime Montpellieri vaid selleks, et lennukiga tulnud eestlasi tervitada ja seejärel jälle pooltele head aega öelda. Teine tiim ehk Tiim Tallinn (kuhu ei kuulunud muuseas mitte ükski tallinlane) võttis bussi ja suundus nauti-

HOMMIK VARSSAVIS

asuvat järve ja rahulikku sulistamist, kuid küll oli jahmatus suur, kui leidsime end hoopis adrenaliinilaksu all kalipsodes ja kiivritega keset veeliuge, hüpekaid ning surfi- ja duubiradu. Hullasime täiega ja olime esimese päevaga senimaani juba enam kui rahul (ühe maltalase jaoks see küll väga hästi ei lõppenud, kuid ka temaga sai kõik korda). Sellega aga tolle päeva üllatused ei piirdunud: juba õhtusöögi ajal märkasime, et platsi äärde hakatakse üles sättima lava ja valgustusi ning õhtul läkski suureks peoks - kohale tuli bänd, jagati pidusööki (jah, baguttiga) ning tantsu, tralli ja lõbusat meeleolu jätkus hiliste öötundideni välja.

Ja-jah, see oli alles esimene päev….

Ilusad prantsuse poisid PUHAS ÕNDSUS ma oma linnapuhkust Marsseille´s ja tiim Grislid visati karja võõraste ja lärmakate välismaalastega bussi ning sõidutati SaintPierre dels Forecatsi ehk siis imepisikesse mägikülla otse Püreneede südames.

Buss jõudis kohale öösel, seega esimest korda hiigelsuures telgis uinudes ei olnud meil aimugi, millisesse paradiisi me sattunud olime. Järgmine hommik oli see-eest hingetuks võttev, kuna saime veidi kuivapoolseid baguette (loe: bagutte) nautida vaatega kõrgete sinakas-roheliste mägedega ääristatud maastikule.

Pärast esimesele päevale kohaseid formaalsusi ootas meid ees üllatus, mille vihjeks öeldi ainult nii palju, et ujumisriided tuleb kaasa võtta. Ootasime siis kõik rõõmsasti mõnda tavalist mägede vahel

Järgmiseks kolmeks hommikuks jagati meid viide vabatahtliku töö tiimi. Grislid loosisid end meelega nõnda, et igas grupis oleks vähemalt üks eestlane ning nõndaviisi õnnestuski minul, Liisbeth Hornil, saada gruppi 12 noormehega, olles ainuke tüdruk (ja tõepoolest, kõik need kõige ilusamad poisid kuulusid selle 12 sisse). Meie töö seisnes metsa vahele mägiratta radade loomises ja nendele kurvide, hüpekate ja pehmenduste ehitamises. Tööandja oli väga-väga vinge ja tark mees, kes oskas rääkida mägedest, loomadest, matkamisest, ajaloost ja absoluutselt kõigest veel, seega saime palju uusi tarkusi, kogemusi ja nalja (autoga mägiteedel sõita sain ka, kuigi vaid nii palju, kui prantsuse poisid mulle rooli loovutada raatsisid). Õhtuti pidasime tublidele gaididele-skautidele kohaselt ka mõnusaid lõkkeõhtuid.

24 Välismaa SININE LAGUUN KESET MÄGILEHMI JA VILLIS JALGU

see osa, mis meid tõelisteks gaidideks teeb - gaidideks, keda raskused maha ei murra ja kes ei anna alla. Kogu too teekond sütitas meis igaühes midagi ning andis kindlasti tohutul hulgal juurde (ja ma ei pea silmas ainult kogunenud ville ja nihestunud puusa). Säärane eneseületus võiks igaühe teele ette põigata, kuna võin julgelt kõigi Grislide eest öelda, et paremat eneseusu ja kogemuste allikat on raske leida.

Pitsapidu

Vaikselt tiksuski kohale päev, mida me kõik juba pikalt-pikalt nii oodanud kui peljanud olime - matkapäev. Matk ei tähenda siinkohal aga seda, millega keskmine eesti gaid juba aegade algusest harjunud on - hoopiski mitte. Matk tähendab siinkohal kolme päeva Püreneedes. Kolm päeva tõusu (me räägime siin pea 3000 meetrist), kolm päeva langust (kaljudevahelised kitsad rajad ja lahtised kivid), kolm päeva raskeid seljakotte (eks ikka telgid, magamiskotid, magualused, kogu toit, selle küpsetamise vahendid jm), kolm päeva otsest päikesevalgust ja ligi 30kraadist kuumust, kolm päeva higi, verd, pisaraid ja valu.

Samas tähendas too ka täiesti uskumatuid vaateid, elamusi ja kogemusi: jõime puhast allikavett, hüppasime üle piiri Hispaaniasse, ärkasime kell kuus hommikul, et mäe tippu rühkides päikesetõusu nautides hommikukohvi juua, suplesime umbes 2600 meetri kõrgusel mägedevahelistes puhtalt sinise ja klaari veega järvekestes ning lisaks kõigele tugevdasime muidugi enda närve, vastupidavust, usaldust ja sõprussuhteid. Kogu see kogemus oli tõepoolest

ANNABEL JA BELGIA SKAUT FREDERIC PÜRENEEDES

Elamusterohke matka lõpetuseks saime tagasi oma kallisse külasse, kallile laagrialale, kus kõigepealt muljetasime pikalt Meriliniga, kes käis matkamas hoopis teisel rajal ja koos muulaga! Seejärel sõnulseletapesime Püreneede tolmu matuilt raske, maha ning asusime pakkieriti veel teise ma, et õhtul saabuva bussi(ehk kõige pikega öö läbi suurde üldlaagrisse ma) päeva viimane sõita. Pakkimine ja telgi korisja kogu matka kõige tamine võtsid aega umbes igaviku, järsem ja pikem tõus, mil kuna pidime vahepeal niisama aelema, jalad olid ammu villis, koti raskus köögist toitu varastama, minikõlari saatel surus keha aina enam maadligi ning päike- laulma ja tantsima ning kogu seda kaasase kõrvetav kuumus ega kogu teekonnast võetud ja mööda telki laiali visatud pahna kurnatud keha ei aidanud kõndimisele sorteerima. Kui omadega valmis saime, kaasa. Teekond paistis lõputu ning ausõ- ootas meid PITSAPIDU! Ehk siis päriselt na - mäe tipp lihtsalt ei disko ja pidu koos pitsajõudnud ega jõudnud ga (jah, isegi mina, väike lähemale ning motiveganplika, sain pitsat)!

Siiani on täiesti vatsioonivarud olid Mainimata ei saa jätta ka uskumatu samuti viimse piisatäiesti jahmatama panevat mõelda, mis ni tühjaks pumbatud. fakti, et pitsa kõrvale ei Siiani on täiesti uskupakutudki baguetti (ussundis meid üht matu mõelda, mis siis kumatu, ma tean). Kuni jalga teise ette sundis meid siiski üht bussi saabumiseni saimegi jalga teise ette tõstma vaheldumisi reivida, tähti tõstma ning ning hoidis meid kogu vaadata ja telki pühkida. hoidis meid pikka tuldud teed taSiis rabasime oma snäkikogu pikka gasi mäest alla veerekotikesed kaasa, jätsime mast. Ilmselt see ongi kohalike võõrustajatega tuldud teed hüvasti ning alustasime tagasi mäest alla jube ebamugavat öist teekonda Jambville’i poole. veeremast.

Kui igal rajal (nagu ka meie mägikülakeses) oli inimesi ligi 40, siis Roverway üldlaagris olid kõik rajad kokku tulnud ning seega oli gaide ja skaute igast maailma nurgast kokku ligi 5000. Kõige oodatum oli muidugi kohtumine Tiim Tallinnaga, kuna tahtsime kõik nende rajast ja tegemistest lugusid kuulda. Nelja Jambville’is veedetud päeva jooksul saime osa võtta töötubadest, mis jagunesid nelja teemavälja: parema maailma loomine, valikute langetamine, ole ise enda superkangelane ja laienda oma silmaringi. Lisaks oli seal veel mitmeid kõrvaltegevusi, nagu

Välismaa 25 KÕRVALEPÕIGE PARIISI

AVATSEREMOONIA MÄNGUD EESTI LIPP, EESTI INIMESED

GRETEL ENAM NII KÕRGEL MÄGEDES GRAVITATSIOONI POLNUDKI! riikide tegevused, WAGGGSi ja WOSMi telgid, roverway pank, pood ja palju muud.

Põgenemine turvameeste eest Ka õhtuti ei hoitud meid igavuses: suurel pealaval toimusid kontserdid ja show’d ning nende lõppedes sai varaste hommikutundideni end välja tantsida Rainbow Cafes, hollandlaste peoalas või silent diskol. Juhtus ka igast nurgast naljakaid juhtumeid nagu põgenemine turvameeste eest üle kahemeetrise kiviaia parklasse auto juurde, et meeleheitel ja saia täis gaidid saaks poodi minna ja osta abistavaid piimatooteid. Nimelt juhtus liiga tihti igasuguste kommunikatsiooniprobleemide tõttu, et kuigi laagri direktorilt oli saadud luba, takistati kogu jõu ja nõuga meie lahkumist laagri alalt. Sellest me end morjendada ei lasknud ja võtsime asja enda kätesse, lõpuks oli õnnelikult poes käidud ja laarialale võeti meid avatud väravatega sisse tagasi. Suurlaagris oli meil ka eksklusiivne võimalus igal hommikul ja õhtul lipuväljakul oma lippu ise heisata

ja langetada. Kokkuleppel hoolitses Tiim Tallinn hommikuse ja Grislide tiim õhtuse tseremoonia eest.

Kogu selle nelja päevaga suutsime oma armsa rajaga nii ühte kasvada, et sellisest õhkkonnast lahkumine tundus südame lõhki kiskuvat. Sellegipoolest ootas enamik juba koduvoodit (kaua seal telgipõrandal ikka nühkida jaksab) ning korralikku baguetti-vaba sööki. Kindlasti oli kõigile meile see veidi erinev kogemus, kuid samas ilmub kõigi näole sarnane naeratus, kui Roverway-aegasid meenutama hakata. Grislid oleme me olnud juba 7 aastat ning meie parima gaidijuhi Maria kunagiseks suureks eesmärgiks oli meiega koos suurde välislaagrisse minna. Kindlasti sai sellest meie gaidirühma eredaim üritus ning nüüdseks mälestus ja tänu tuleb selle eest avaldada Mariale, tänu kellele keegi meist poleks ilmselt sama inimene ilma temata. Aitäh Mariale ja Roverwayle, kes on pakkunud meile uskumatuid elamusi ja sõprussuhteid kogu eluks! Gaidlus muudab elusid, see on ehedaim näide sellest. vgd Liisbeth Horn

LÕKKEÕHTU ROVERWAY MOODI

MAAILMA PARIM JUHT MARIA 2500M KÕRGUSEL, RÕÕMUS JA ROOSA

GOLD projekt Juuli alguses seiklesid 6 briti gaidi – Charlotte, Emily, Tamara, Alyson, Katie ja Margaret Eestisse, et võtta osa suvelaagrist, abistada meid uue koolituskava koostamisel ning näha pisikese, aga ilusa Eesti ilma ja inimesi. iin veedetud paari nädala jooksul nägid britid nii päikest kui ka vihma, nii Pärnut kui ka Tartut ning said rüübata nii kamajooki kui ka traditsioonilist teed EGLi kontoris.

Kohe reisi alguses olid GOLDi tüdrukud kutsutud suvelaagrisse, kus said kogeda laagritegevusi koos nooremate gaididega, laulda lõkke ääres, matkata järjest koguni 26 tundi ning nautida eestipäraseid sööke. Ometigi ei piirdunud laagriprogramm nende jaoks vaid meie poolt pakutud tegevustega. Ka neil endil olid kaasas märkmepaberid, suured plakatid ja lõbusad mängud, mille kaudu Eesti gaidide ning gaidijuhtidega paremini tutvust teha ning

Foto: Päästeamet

S

uurida meie senise koolituskava kohta.

Peale laagrit naasid briti gaidid Tallinnasse, kus ootasid ees pikad päevad kontoris, et kohale tulnud juhatuse liikmete ja juhtidega arutada, millist koolitussüsteemi EGL vajab ning kuidas seda saavutada.

Kuna eestlased on üllatuslikel hetkedel kirglikud ning keelebarjäär pistab ka nina välja, tekkisid mõned teravamad vaidlused, kuid küpsised ja kuum tass teed parandasid olukorra. Kokkusaamised olid mõlemale poolele õpetlikud ja tulusad, kokku pandi süsteemi skelett, millega siis Tartusse ja Pärnusse rännati, et kohalike juhtidega kohtuda ja ka nende arvamust kuulda. Loomulikult ei puudunud ringreisilt vahvad ettevõtmised, näiteks trükkimine Pärnus ja kohvikukülastus Tartus.

Eestis viibimine lõppes briti gaidide jaoks Tallinnas, kus kohtuti veel viimast korda gaidijuhtidega ning lepiti kokku projekti tulemuses. Seejärel jäeti juba hüvasti ja anti üle kingitused ning suured tänusõnad. Aitäh, GOLD! vgd Kaire Jürgenson

PÄÄSTEARMEED ABISTAMAS

Briti gaidid kevadel Tallinnas Aeg, mille veetsime Tallinnas, oli suurepärane. Kohe peale saabumist kohtusime ühes väikses pubis Suurbritannia suursaadikuga ning Eesti gaididega. Kõik, keda kohtasime, olid väga toredad, kuigi kohati tundus, et meie huumorimeel tundus neile kummaline – kes seda neile ette heita saab?

Peale seda, kui kõhud täis ja magamine korraldatud, viis gaid Annabel meid kummitustuurile Tallinna vanalinnas.

Ta teadis kõigest nii palju ning kogu linna ilu võttis meid hingetuks, eriti vaade tervele linnale kõrgelt platvormilt.

Peale ringkäiku kohtusime ka paljude teiste Eesti gaididega, kelle juures hiljem

P

Fotod: Kaire Jürgenson

26 Välismaa

ka ööbisime. Vahetasime märke ja tänasime teineteist, muidugi ei puudunud ka laulmine. Siis aga oligi käes aeg suunduda võõrustajatega nende kodudesse. Nicky, Fran ja mina ööbisime Kaire juures ja me ei suuda teda ära tänada, et ta meid vastu võttis ja olemise nii koduseks tegi! Lemmikosaks oli kindlasti korralik soe dušš ja rikkalik hommikusöök. Proovisin mustika muffini teed – ja mulle meeldis!

Osana ühiskondlikust tööst külastasime teisel päeval Pelgulinna gümnaasiumi, kus tutvustasime lastele gaidlust, rääkisime elust Suurbritannias ja vastasime kõikvõimalikele küsimustele. Eesti kooli nägemine oli väga huvitav kogemus ja mulle meeldis, et igas klassis kujunes meie loeng erinevaks. Vanemate lastega läks jutt lausa sünnitamise ja kaitsevahendite peale, sest Nicky on günekoloog. Selline pööre oli meie kõigi jaoks ootamatu!

Peale kooli külastamist suundusime Toidupanka, kus ootasid meid väga karmid ja veidi hirmutavad töötajad. Tegime töö kiiresti ära ja tuleb tõdeda, et vaatamata pingelisele õhkkonnale oli mul väga lõbus. Ülejäänud päeva veetsime Tallinnat avastades, hiljem istusime bussi, et jätkata reisi Lätti.

Tallinna külastus oli kindlasti minu lemmikosa kogu reisist!

Jenny Costello, Briti gaid

Välismaa 27

KA EESTI GAIDID JÄTSID SÕNUMID BALTI AUTOLE

AUTO ON LEEDUST, INIMESED ON EESTIST EESTI-LEEDU SEMUD

SÕPRUS ON VÕIT! Liina Sõrmus – toim) on imeline inimene, kellel annet inimeste juhatamise ja linna tutvustamise koha pealt. Kõik gaidid, keda kohtasime, olid suurepärased ja meile väga meeldis, et saime õhtusööki kohalike seltsis nautida.

Missioon: Balti tee

Nelja leedu poisi mõtted ja muljed Eestist ja eestlastest

1.

Kuidas kulges teekond Eestisse? Kas juhtus ka midagi erakordset?

Meie meeskond peatus imelistes paikades. Leidsime palju piltilusaid linnakesi ja kohti, mis panid meid sellesse riiki armuma. Muidugi, mitte päris kõik ei olnud imeline – pidime Pärnu kandis alla andnud autot remontima, Tallinnasse jõudes leidsime tänavatäie inimesi, kes olid nukrad ja tusased ning suhtusid samamoodi meie ideesse kolme Balti riigi ühtsuse kohta. Mõni otsustas autoklaasidel ka Eesti maffiat kajastada, eesmärgiga meid ja meie eesmärki kritiseerida.

2.

Milline oli teie esmamulje eestlastest üleüldiselt?

Eestlased, keda õppisime paremini tundma, olid meeletult südamlikud ja soojad inimesed parimate kavatsustega. Samas, võõrad inimesed tänaval tundusid vastupidised: tagasihoidlikud, justkui üleolevad.

3.

Kas vastuvõtt oli soe ja sõbralik? Mis mulje Eesti gaidid jätsid?

See oli kõige soojem vastuvõtt, mida oleksime osanud ette kujutada. Meie kontaktisik Liina (kommunikatsioonijuht

4.

Kuidas suhtusid eestlased teie missiooni, võrreldes Leedu ja Läti elanikega?

Leedulased ja lätlased olid eestlastega võrreldes meie missioonist kindlasti rohkem huvitatud. Selle põhjuseid võime vaid oletada. Samas ei saa öelda, et huvi Eestis oleks väike olnud – kogusime tänaval üle tuhande kirjutise ning auto sai kaetud, kuid suur osa neist, kes huvi üles näitasid, olid turistid. Seetõttu arvangi, et huvi eestlaste seas oli tunduvalt väiksem.

5.

Milline on parim mälestus, mille Eestist kaasa võtsite?

Ma tõesti-tõesti jumaldan gaide, kes Tallinnas meie eest hoolt kandsid. Nad on imelised! Lisaks suurepärasele seltskonnale jääb kindlasti meelde ka kogemus Pärnust – katkine auto, mis viis mere ääres lageda taeva all magamiseni. Taoline värskes õhus ööbimine võõras riigis mahajäetud metsas keset lehmalautasid oli unustamatu.

Naglis J. Kazlauskas

28 Inimesed

Paula kaugetel

kängurumaadel

aua kokku reisil ära olid?

Sõitsin Eestist Austraalia poole 21. oktoobril 2013 ja minu reis kestab seniajani. Elustiiliks on saanud uute kohtade ja inimeste tundmaõppimine ja arusaam, et jälgin oma südame tunnet. Liigun, kui võimalus tekib, ja võimalusi on alati. Hetkel olen otsapidi Kanaaridel.

K

BRISBANE'S NÄITUSEL Kuristiku lippkonnast pärit gaid Paula Lepparu läks mõned aastad tagasi üksi Austraaliasse maailma avastama. Nüüd on meil esmakordselt võimalik lugeda tema eksootilistest seiklustest.

Kas läksid reisile mingi kindla plaaniga?

Läksin plaaniga kaugele sõita. Ei oodanud, et Austraalia mind üllatab, Esialgselt oli mõttes seal neli kuni kuus kuud farmis töötada ja siis Uus-Meremaale sõita.

Juhtus nii, et Austraalia suutis mind ära võluda oma kardinaalselt teistmoodi olemisega. Kõik olukorrad ja võimalused tekkisid teel olles. Seadistasin oma sammud hetkes, kuigi vahel tahtsin pikemalt ette planeerida. Planeeritud ja kontrollitud olukorrad minu jaoks ei toiminud ja mingi hetk pidin otsustama, et ma ei kar-

da muutusi. Jõudsin arusaamiseni, et olen kogu elu harjutanud olukordades toime tulemist ja tekkis usaldus iseenda probleemide võimalike lahenduste vastu.

Milline on kõige põnevam seiklus, mis meelde tuleb?

Ei suuda ühtegi olukorda teistest kõrgemale tõsta. Tean, et mulle meeldisid hetked ja kohad, kus ma sain midagi kogukonnale pakkuda, kas siis jagades oma olemist või õpetades läbi tegevuste.

Näiteks käisin vabatahtlikuks päris mitmel festivalil. Viimane oli permakultuuri farmis Austraalia suvel (Euroopa talvel).

Võtsime vastu jõule ja uut aastat pluss neljakümneses leitsakus. Suutsime istutada sadu puid, ühendasime selle väikese farmi päikeseenergiaga, ehitasime pitsaahju, mitu välikäimlat ja muid hooneid. Jagasime teadmisi taaskasutatud materjalidest, isetehtavatest taimeravimitest massaaži ja muusikani. Ise jagasin teadmisi acro jooga ja lõdvestava massaaži töötubades.

Kohale tuli ligi seitsekümmend inimest ja

Inimesed 29 ürituse lõpuks olime kõik suht kokku kasvanud. Nagu ühe uue pere liikmed.

ESIMENE RETK AUSTRAALIA LOODUSPARKI

Milline on kõige naljakam seiklus, mis meelde tuleb?

Jällegi koht, kus midagi esile tõsta, on raske. Kohtasin palju huvitavaid tegelasi ja nalja sai palju. Hetkel jään vastuse võlgu.

Kas puutusid kokku mõne eksootilise loomaga?

Töötasin ühe orgaanilise restorani köögis ja mu töökaaslane viis mu pärast kolme kuud Melbournes elamist linnast välja loodusparki. Kui kedagi huvitab, siis koha nimi on Üksvahe Wilsons Prometry. Roadtrippisime loodusesse. Kõnelasin disin krabikõnnis emudele mõned suht lähedale ja roomasin nädalad ühte koopasse, kus leidus Kõik need kaljud ja sajad nii sisalikke kui ämblikke. erinevad rannad ja eukalüpvihmametsa Öösel üritas meie telki tuntipuu metsad ning kõrbed. džunglis ja gida wombat, tundis vist Sajad päikeseloojangud ja võileibade lõhna. Ma arvatäiskuu õhtutel peetud lõkmu majal sin, et kohalikud tegid nalked ja muusikaringid ja seal puudusid ja, kui ütlesid, et toit tuleb kohatud inimesed ja nende seinad. ära peita. Sõbrustasin seal lood ja nendega tekkinud kuningpapagoide ja kookasidemed. burradega. Soovitan neid googeldada (kookaburradel on väga nalja- Milliseid erinevaid tööotsi tegid kas naer ja tavaliselt hakkavad nad laulma reisi ajal? just siis, kui kellegagi midagi tõsist arutad). Mööblit sai kokku pandud, garderoobis Ronisime mäkke ja meid jälitas wallabi – mantleid vastu võetud, pesin nõusid ja need on pisikesed kängurud ja kui outbac- kokkasin. Värvisin ühes korteris seinu, kis käisin, siis kohtasin känguru bandesid paaril korral käisin koristamas, massaa(nad on tihti väga suurtes karjades ja liigu- ži tegin ja õpetasin acro joogat, töötasin vad hirmuäratava kiiruse ja jõuga). Paaril mõned korrad baaris ja mängisin nagu korral kohtasin ka madusid ja ämblikke on moosekant tänaval muusikat. Peenart sai seal kandis ka, selliseid kämblasuuruseid. ka nii mõnelgi korral rohitud. Farmis lüpKusjuures need suured ämblikud on ohu- sin lehmi, aga siis nutsin ja lõpetasin selle tud ja pisikesed on need, millest hirmujutte ära, sest tundsin meeletut kurbust nende kuuleme. Üksvahe elasin mõned nädalad lehmade saatuse üle. Küttepuid lõhkusin vihmametsa džunglis ja mu majal puudu- ka ja aitasin ürituste tarbeks laohooneid sid seinad. Voodi oli selline baldahhiin, dekoreerida. Nii mõneski kohas sai loomis sääsevõrguga kaetud – nii hoidsin piiri duslikest ja taaskasutatud materjalidest ämblike ning muude elukate ja enda vahel. ehitatud maju ja muid hooneid.

Mul puudus elekter ja magama läksin, kui päike loojus. Öö jooksul jalutas läbi maja Mida imetled kõige rohkem mitu suurt sisalikku. Sellist suurema taksi- austraallaste või nende kultuuri koera mõõtu keredega ja pikkade keeltega. puhul? Ümbruskonnas elas mõnisada põõsakalku- Nende positiivset hoiakut. Nad elavad üsna nit (bush turkey), kes kummalisi hääli te- karmi loodusega maalapil. Ilmad on muutgid ja meile vahel väga lähedale jalutasid. likud, loomad ja putukad võivad vägagi hirmuäratavad olla (taimed on ka päris Mõni koht, mis jättis eriti sügava sitked). Tavapärased on suured tulekahjud, mulje? mis tekivad väikesest sädemest ja levivad Loodus, vahet polnud, kus – alati hin- hirmuäratava kiirusega, aga inimestel tungematvalt kaunis. Kahjuks mul puudus dub olema alati tagavara plaan taskust võtkorralik kaamera ja enamus ajast polnud ta. Nad on avatud ja ei kahtlusta, et kellelmul niikuinii aega, et pildistada. Talleta- gi mingi tagamõte mingite tegevuste taga sin nähtu oma mällu ja igasse keharakku. on. Kui sa juhtud kusagil väga isoleeritud

kohas olema, siis kohalikud abistavad või pakuvad öömaja ja inimesed alustavad suvalistes kohtades vestlust.

Kas mõnel hetkel kimbutas ka koduigatsus?

Ikka mõtleme eemal olles oma lähedaste peale, ma pole mingi erand. Tuletasin endale sellistel hetkedel meelde, et ainuke koht, kus ma olla saan, on hetkes ja minevikku meenutades kulutan ma seda aega, mida võiksin enese arendamiseks saada.

Kas puutusid välismaal olles kokku ka gaidide ja skautidega?

Märkasin skaute ja gaide erinevates linnades, kui ringi jalutasin. Otseselt vestlema ei läinud. Nägin päris mitmes kohas gaidide ja skautide üksuste staape.

Mis oli kõige põnevam roog, mida proovisid?

Sel ajal, kui Austraaliasse läksin, avastasin, et ei suuda enam liha süüa, seega känguru liha ei proovinud. Uus-Meremaal sai proovitud kohalike maooride poolt valmistatud traditsioonilist rooga - hangi.

Tavapäraselt paigutatakse liha koos erinevate köögiviljadega ja küpsetatakse suures augus lõkkes ja põhjasaarel maa termokuumusega augus. Austraalia looduses õpetati taimi tundma ja kõige eksootilisemad viljad olid jack fruit, bunya nut (suured pähklid) ja ice cream bean tree viljad.

Oskad sa jagada mõnda huvitavat võõramaist retsepti?

Reisimise ajal oli mul üks kindel söök, mida igal pool sai tehtud – küll lõkkel, küll pannil. Pole just eksootiline, aga reisisellile kasulik teada. Kandsin alati kaasas pakki jahu ja purki mett. Segada tuleb

jahu soola, pipra ja muude maitsetaimede ning veega. Mätsida ühtlaseks suht sitkeks käkiks ja jagada ümmargusteks pallideks.

Pallid rullida laiaks ja visata sütele või pannile (ilma õlita). Üsnagi kiiresti ümber keerata ja hetk hiljem uuesti (siis, kui ta silmnähtavalt ümaramaks paisub). Jälgida, et ära ei kõrbe ja et näppe ära ei kõrveta.

Selline tore lame leib.

Kui kauaks peatusid ühes kohas ning mis transpordiga liikusid?

Melbourne oli minu baas. Käisin sealt tihti väljas, aga umbes aasta ja mõned kuud sai seal elatud. Linnades kasutasin metrood, tramme, busse. Üksvahe sai väga palju rattaga liigutud, nii et ühistransporti kasutasin ainult siis, kui väga kaugele pidin liikuma.

Melbourne on suur linn oma neljamiljonilise elanikkonnaga. Ühest linnaosast teise liikumiseks võis kuluda metrooga kuni poolteist tundi. Uus-Meremaal liikusin enamus ajast häälega. Vahel vedas, kui oli auto kasutada, siis sõitsin ise. Liiklus, nagu te teate, on Austraalias vasakpoolne. Huvitav on ümber harjuda. Jala liikusin ka, kondimootori tähtsust ei tohi ära unustada.

Kas võtsid ette ka mõne pikema matka?

Enamus mu reisist ongi üks suur pikk matk.

Kannad kaasas kogu oma vara ja sööki, kui sa just kusagil linnas ei ela ja tuba ei üüri.

Reisisin erinevate vahenditega umbes kuu aega Brisbanest Melbourne´i. Kaardi pealt ei tundu just väga kaugel, aga vahemaa on suur, eriti kui igale poole põigata tahad.

Mäletan, et kõige kauem sai hääletades teel oldud kakskümmend kaheksa tundi jutti.

Liikusin Sydneyst Moulameini ühele festivalile. Selle aja jooksul ma magada ei saanud. Uus- Meremaal sai mitu mäge vallutatud. Boulder Lake Track oli väga põnev.

Mil viisil muutis see reis sind?

Mida oled võtnud endaga kaasa?

Ma olen rahus sellega, kes ma olen. Nii nagu gaidi laul ütleb - olen homme parem, kui olin täna, ja täna parem, kui olin eile.

Hoian silmi rohkem lahti ning märkan inimesi ja olukordi enda ümber. Ei ela enam selles, kus juba kord olnud olen, ja ei ehita liialt suuri õhulosse. Laiendan pidevalt oma silmaringi.

Kas õppisid mõne silmapaistva oskuse juurde? Õppisin vist hingamise selgeks :) Mis oli reisides kõige tähtsam asi, mida kaasas kandsid?

Kaine mõistus, avatud süda ja mu ukulele. vgd Kirke Kalamats

Fotod: Kaire Jürgenson

30 Inimesed

s i i l i a M Kes on ANNA MAILALE RUUPOR, KÜLL KISAB!

Minu nimi on Mailiis Jõgis. Olen EGLi tegevjuht kolmandat aastat.

Olen olnud Tori gaid aastast 1999.

Meie juhiks oli PSGM-i skaut Tarmo Oidekivi. ida sa siis täpsemalt EGLis teed? Mitte ametlikult, vaid tegelikult.

Kõige hullem küsimus üldse. Sellele on keeruline vastata, sest ma teen palju eri-

M

nevaid asju, mis on seotud hetke olukordadega. Kõige olulisem on vist see, et ma kirjutan juhatusega koos projekte, et meil oleks raha ürituste ja koolituste läbiviimiseks, et meil oleks kontor ja keegi saaks ka välismaal käia. Olen juhatuse liikmetele toeks ja aitan neid just seal, kus vaja.

Need tegevused võivad olla nii erinevad iga päev, et sellist ühte kindlat asja on keeruline välja tuua. Aitan teha natuke majanduse asju, natuke programmi ja koolituse asju, natuke välisasju, natuke

Inimesed 31 14 inimesega gaidlusest, nendest 4 pole mulle veel vastanud, aga kell on muidugi alles viis õhtul.

Kui peaksid valima, kas minna välismaale koolitusele või kodumaale laagrisse, siis kumma valiksid? Põhjenda ka!

No kodumaa laagrites oleks mul arvatavasti miski korraldamise roll, mis on alati mõnus väljakutse. Väliskoolitusel oleksin osaleja, mis on väga vahva vaheldus.

Seega hetkel valiksin välismaa koolituse.

Kuigi meil on nii ägedad laagrid, seega mul juba ongi tunne, et oleks ikka väga keeruline valida.

MÄRGATUD ÄMARIS

Jõgis? kommunikatsiooni asju, natuke liikmeskonna asju ja natuke vahel peagaidi asju.

Vaatan, et me ikka teeksime seda ka, mida oleme lubanud, ja torgin inimesi või ennast. Ma topin oma nina igale poole, et ikka oleksin kõigega kursis, sest kuna vastan info meilile, siis pean teadma kõigest, et kas kohe kiirelt ise vastata, kui on lihtne küsimus, või siis suunata õige juhatuse liikme või juhi poole. Igapäevaselt vastan meilidele ja tegelen jooksvate küsimustega. Minu töö pole mitte kunagi igav või rutiinis istumine, iga päev on midagi uut.

On vaikseid ja rahulikke päevi, on kiireid ja pingelisi päevi. Tegevjuhi või siis pigem vabatahtliku organisatsiooni ainukese töötaja päevad pole õed ega vennad, isegi mitte siga ja kägu.

Mitu telefonikõnet EGLi liikmetelt (organisatsiooniga seotud teemadel) ühes ööpäevas tavaliselt saad?

Sellel tehnikasajandi ajastul enam ei harrastata eriti helistamist, kõik pigem kirjutavad. Kõnede arvu ma ei loe ja tegelikult on päevi, kus vist keegi ei taha minuga rääkida. Üldiselt mulle meeldib suhelda, seega pole mul kirjade ja kõnede vastu midagi. Täna lugesin siis üle - kirjutasin

Milline on olnud kõige põnevam ja erakordsem reis, kuhu tänu gaidlusele jõudnud oled?

Omaan – see oli imeline. Soe ja hoopis teine kultuur, teistsugune loodus. Väga vahva ja inspireeriv üritus ning lahedad gaidid, uhked paleed, mošeed ja lõputud marmorväljakud. Seal oli lihtsalt kõik nii teistmoodi ja iga hetk oli tõeline elamus. See on ikkagi väga äge, et oleme rahvusvaheline organisatsioon ja meil on võimalus käia sellistes kohtades ning kohata imearmsaid inimesi üle maailma.

Kui tekib võimalus, soovitan kõigil minna välisriiki koolitusele või laagrisse.

Mida sulle töövälisel ajal teha meeldib?

Tegelen keraamikaga ja veedan aega oma kõige kallimaga – Melitega (Maila tütar – toim) või olen maal ema juures, aga ka kontsert, kino ja teater ning sõbrad on super.

ka eksida, ma väga hästi ei mäleta seda kokkulepet, olin siis see vabatahtlik. Me võiks ehk julgemalt ühiskondlikel teemadel sõna võtta ja osaleda hoopis arvamusfestivalil. Festivalidel võiksime pakkuda lastealadel tegevust, mis tutvustaks meie tegemisi rohkem kui lihtsalt piletite müümine. See toimiks pigem kohalikul tasandil, kus saaks näidata kohalikele, et seal tegutsevad gaidid ja nad teevad ägedaid asju.

Kas sulle lugeda meeldib? Milline on lemmikraamat?

Meeldib ikka ja lemmikut valida on raske.

Mulle meeldis väga keskkooli ajal loetud "Madame Bovary" (Gustave Flaubert) ja Goethe "Faust", mis jätsid ikka kerge jälje minusse. Eelmisel suvel lugesin "Päevalillede maja" (ei mäleta täpset pealkirja, veel vähem autorit), selles raamatus oleksin tahtnud elada. Sitg Rästa raamat oli ka täitsa vahva. Mulle sattus kätte keskkooli ajal üks lasteraamat (üldse ei mäleta selle nime), aga see oli mõeldud sellistele 12-aastastele vist. Igatahes ma armusin ära ühte kõrvaltegelasse - naabripoissi, peategelase sõbranna vanemasse venda, kes lihtsalt oli eriti äge matkasell.

Kui leiad ühel kolmapäeva õhtul, et sul on diivan, telekas ja tass teed, siis mis oleks ideaalne saade või film, mis telekast tulla võiks? "Šokolaad", peaosas Juliette Binoche – diivan, telekas, tee ja tekk – kindlasti tekk. See film räägib ühest üksikemast ja külmadest novembrituultest. On jälle selle filmi vaatamise aeg.

Põhjus, miks gaidlus kunagi su südamest ei Ma topin lahku? oma nina See kõik, mida gaidlus mulle on andnud, ja need väärtused, igale poole, mida me kanname. Hellakese et ikka säravad silmad ja lakkamatu entusiasm kõigest osa võtta, oleksin gaidi suured silmad, kui oled kõigega talle midagi õpetanud ja tal on kursis. see ahhaa! hetk. Vanemgaidi Lemmikkontsert on olnud naeratus ja lõbus meel, mis senini vist Damien Rice toidab hinge. Ja juhid, kelle Lätis – hoolimata sellest, et seisin keset pa- peale võid alati loota, kes aitavad sind alati dukat oma ketsides ja kleidiga veeloigus, ja on olemas ka keerulisematel hetkedel. tundsin end eriti õnnelikuna seal lava ees. Gaidlus on nagu toriseva vanaisaga pere – Minu lemmikfestival on põhupalli festival vahel keegi toriseb, aga päeva lõpuks oleOstrova Setumaal, ka Intsikurmu oli väga me ikkagi omad ja omasid hoitakse. vahva ja muidugi Augustiunetus.

Gaidid on tegelikult isegi käinud abiks Milline on su lemmikkook või Kloogaranna festivalil vabatahtlikena pile- -tort? teid ja jäätist müümas. Vabatahtlikud said Võileivatort. kontserti kuulata ja EGL veidi raha. Võin vgd Kaire Jürgenson Tean, et sulle meeldib erinevatel festivalidel ja kontsertidel käia. Milline on sinu lemmik siiamaani ja kas leiad, et gaidlust saaks taoliste üritustega rohkem siduda?

Foto: Mailiis Jõgis

32 Siit ja sealt

Uue esinduskaelaräti konkurss!

E

Vanemgaidide talverõõmud toimuvad seekord Käärikul!

Juba on võimalik end kirja panna Vanemgaidide Talverõõmudele, mis sel talvel toimuvad Käärikul 20.-22. jaanuarini! Kavas on veeta mõnus nädalavahetus hea seltskonna ja mõnusa olemisega lumises LõunaEestis. Ees ootavad meid suur ja avar maja koos saunaga ning vahvad tegevused. Kindlasti ei puudu kohapeal ka hea söök, mida valmistab meie master-chef Maila!

EGL tasub transpordi, toitlustuse ja ka majutuse, kuid Kuutsemäe suusalaenutus ning mäepilet tuleb soetada endal ise.

Registreeri end kohe info@gaidid.ee, sest kohtade arv on piiratud!

Kohtume Käärikul!

Lipupäev juunil oli traditsiooniliselt lipupäeva tähistamine Pika Hermanni juures Kuberneri aias. Ka sel aastal oli varahommikune ilm hiliskevadiselt karge, kuid ometi päikeseline. Lipuvalves oli terve autotäis varajasi ja veidi uniseid Pandasid koos Mailiisi ja Kirkega. Kohapeal ühinesid meiega Mann ja meie noorim lippur Aelica. Absoluutselt mitte kellelgi ei jäänud seekord kaelarätt koju või vorm maale, mida võib nimetada nii õnnestunud organiseerimiseks kui ka heaks kokkusattumiseks. Küll aga paar kihti sooje riideid jäi nii mõnelgi vormi alla pressi.

4

mata ja nii pääses ka jahe õhk kiiremini ligi. Moodustasime teiste organisatsioonide vahel oma sügavsiniste vormidega vahva värvilaigu ja seadsime end oma tavapärasele kohale. Lipp heisati uhkelt pilvitu taeva taustal, koor laulis ning peeti kõnesid. Lapsed said kõik vaheldumisi lippu hoida ja tunne oli paljudele uus ning uhke. Hiljem tähistati vahvat päeva pannkookide ja sooja kakaoga, et jahedas õues seismisest tulnud külmatunnet eemale peletada. Paari tunni pärast koju jõudes võis edasi põõnata või jätkata päeva uuemas ja värskemas võtmes. vgd Kirke Kalamats

Suurlaager tuleb taas!

Neli suve on möödas viimasest suurlaagrist, kus sai nii lõbutsetud, matkatud kui tantsitud. Järgmine ja eelmisest korrast veel ägedam laager kannab nime Seiklusratas. See leiab aset juba ammu armsaks saanud Tagametsa laagripaigas.

Igal laagripäeval on oma nimi – ohutuspäev, arvamuspäev, tervisepäev, heateopäev, ekstreempäev ja looduspäev.

Põnevatest tegevustest ei tule laagris igal juhul puudust!

Laager algab 15. juulil, sellele eelneb eellaager ja järgneb järellaager. Gaide ja skaute tuleb kohale nii Pärnumaalt, Tartumaalt, kaugelt-kaugelt Ameerikast ning mujalt!

Laagri osavõtutasu toetab osaliselt Eesti Gaidide Liit.

Rohkem infot lähiajal.

Kui soovid lugeda laagri kohta veidi lähemalt, siis seda on võimalik teha siin: www.seiklusratas.ee LAAGRIS NÄEME!

Fotod: erakogu

esti Gaidide Liit on välja kuulutanud uue esinduskaelaräti konkursi! Kui just sinul lendlevad peas kõige paremad ideed, siis laota oma mõtted julgelt paberile või teosta see internetis! Kõiki gaidlikke motiive saad küsida Mailiisilt info@gaidid. ee. Just sinna saad ka saata kõik kavandid!

Lase sulel lennata! Võib-olla valitakse just Sinu idee järgmiseks esinduskaelarätiks, mida kannavad uhkusega kõik Eesti gaidid nii välismaal kui ka kodus!

Pliiatsid kätte ja läks!

Siit ja sealt 33

Fotod: Berit Toome

PÕHJATÄHED HELENDAVAD ÖÖS

Suvelaagris kaotatud asjad otsivad omanikke!

Kuidas jõudsid Põhjatähed taevasse? uvi on läbi, sügis on läbi ja lumi juba kimbutab, mistõttu on mul hea meel teatada, et pimedates õhtutes säravad nüüdsest Põhjatähed. Põhjatähed on meie tublid ja säravad noored Noarootsist, kes olid juba pikalt oodanud seda meeldejäävat hetke, mil saaks tõotuse anda.

Tehtud see sai! Kuidas? Las ma räägin. Ühel soojal ja suvisel augustipäeval pakkisin koti ja asusin Noarootsi poole teele.

Kohtumispaika saabudes ootasid mind juba elevust täis noored. Seal nad olid: aktiivsed ja elevust täis, meisterdamas küpsisetorti ja küpsetamas vahvleid. Noored kibelesid kõik kotti piiluma, sest teadsid, et olin uhkete ja uute kaelarättidega vaeva näinud. Sidusime valmis sõprussõlmed ja imetlesime oma uusi kaelarätte – noored jäid õnneks mu käsitööga väga rahule!

Pärast kerget vestlusringi hakkas see jooksmine ja möll pihta. Otsisime välja vormipluusid, viigipüksid ja seelikud. Oma esindusliku välimusega tõime välja hilisõhtuse transpordi – jalgrattad ja päikeseloojangu saatel väntasime umbes 7 kilomeetri kaugusele jääva sadama poole. Kohale jõudes oli väljas juba üsna pime, tuuline ja veidi vihmane.

S

TÕOTUST ANDMA, RATTAD ALLA!

K

as sa läksid suvelaagrisse rohkema kui ühe sokipaariga? Kas sinu lemmikpluusi ei olnud laagri lõpus kuskilt näha? Kas sa arvad, et su plätud uhtusid vihmaveega kuskile kraavi?

Ilmselt leidis kõik su kadunud asjad alkeemik Sumra, kes andis need edasi Mailiisile, et kõik kaotatud asjad jõuaksid omanikeni. Mailiis viis need kontorisse hoiule ja seal need ootavad koju tagasi pääsemist!

Kui nüüd tuligi meelde, et miskit ei tulnud sinuga koos laagrist tagasi, siis kirjuta Mailiisile, kes saab sind sinu murega aidata!

MAGASIDKI HEINTES! Asukoha valik oli imeline – pilkupüüdev vaade merele ja ilusad sinised noored, kellest mõni läks ujuma, mõni kordas veel viimast korda tõotust. Lõpuks ometi oli aeg käes ja nii need soojad sõnad mere poole liuglesid "Annan pühaliku tõotuse…". Noored said rätid kaela ja kiitused-õnnitlused-kallistused muidugi ka. Tegime kiire

foto ja olime igati õnnelikud, et valisime pimeda õhtu, kus meie helkurid ikka eriti hästi silma paistsid. Helkurid meie kaelas turvasid meid ka kenasti öömajja tagasi, kus naersime, muljetasime ja nautisime headparemat, mis kodust kaasa võetud. Julgemad käisid ka vihmaga vaevu põleva lõkke ääres istumas. Magasime laka peal

heintes, kus pakkusid silmale mõnusat vaatepilti jõulutuled, mis me hilisõhtu tunde märksa hubasemaks tegid.

Mina ütleks, et igati gaidlik tõotuse andmine: jalgrattamatk, looduse ilu, lõkke soojus ja sõprade lähedus. Mida muud elult vaja?

Põhjatäht koos Kaire ja Beritiga

34 Siit ja sealt PÄRNUMAA MATKAMÄNGUL 2015

Noortekogu ootab oma ridadesse uusi aktiviste! esti Gaidide Liidus on juba palju-palju aastaid vaikselt, kuid edukalt tegutsenud Noortekogu, kelle ülesandeks juhatuse ja tegevjuhi abistamine ja toetamine. Koos on osaletud erinevatel spordivõistlustel, meisterdatud, peetud palju koosolekuid, abistatud ürituste korraldamisel ning eelmisel aastal käisime ka näiteks Tallinna loomadevarjupaigas.

AGA SELTSIS ON SEGASEM! Seetõttu ootab Noortekogu uusi liikmeid lustima ja otsustes kaasa rääkima.

Kas oled vähemalt 16 aastat noor ja elurõõmus?

Kas tahad juhatuse tegemisi lähemalt jälgida? Kas tunned, et ka sinu moto gaidluses on, et alati peab lõbus ja vahva olema?

Kui vastasid sellele kõigele valjuhäälselt „Jah!“, oled täpselt õige inimene meiega liitumaks.

Võta ühendust Kairega ja küsi juba täpsemalt, kesmillal-kuidas-miks! kairejrgenson@gmail.com

E

TALLINNA LOOMADE VARJUPAIGAS

Pildinurk 35 MARIA EI MAHU BUSSI!

NII TUBLI ON NII VÄSITAV OLLA

KÕVA MADIN SÖÖGI NIMEL

KÜKITAJAD JA PUUKALLISTAJAD

PUHAS RÕÕM

GAIDIDE JÄRGMINE SUPERMODELL RAUL LIINALE MEELDIB METSAS. AUSÕNA.

LIIKLUSHULIGAAN MARK TÄIES HIILGUSES

LÕPUKS OMETI GRISLI!

EI TEA, KAS SELLEST METSAST ÜLDSE VÄLJA SAAB...

OH, VABADUS!

36 Meelelahutus

LE U LU RK NU

TS I R A N Õ S

1. Üritus, mis toimus nii Pirital kui ka Pärnumaal 2. Augustis toimunud rahvusvaheline laager, millest võtsid osa paljud Eesti gaidid 3. Organisatsioon, mille radasid gaidid käisid ehitamas 4. Saar, kus toimusid vanemgaidide motivatsioonipäevad 5. 2016. a Jüripäeva laagri nimi 6. Noarootsi üksuse nimi 7. Riik, kus Mailiis ja Miia käisid Euroopa regiooni gaidide ja skautide konverentsil 8. Koolitus, milles osalevad neli Eesti noorteorganisatsiooni 9. Suvelaagri nimi 10. Leedu skautide projekt, mille jooksul nad sõitsid vana Žiguliga mööda Baltiriike 11. Inglismaa gaidide projekt, mis aitas Eesti gaididel uuendada koolitussüsteemi Ristsõna autor on Liina Sõrmus

Talveöö unenägu õues sajab laia lund toas näeb gaidineiu und ning kaugel eemal, lasnamäel sama und skaudineid näeb unes näevad jüripäeva kus kord teineteist nad näevad keset kooli koridore kohtuvad me vahvad noored vaid üks pilk ja kõik on muutun'd emotsioonid kantud ruutu alguse saab suur sõprus

Vastusest saad teada, mis on selle aasta Tibude Loenduse laagri nimi!

ses unenäos oktoobrikuus Külli-Triin Laanet

Toimetus: Liina Sõrmus Kaire Jürgenson Annabel Klein Kirke Kalamats Keeletoimetaja Anne Siniveer Kujundus Ruth Laasi Toimetuse aadress: Tööstuse 48a,Tallinn 10416 kommunikatsioon@gaidid.ee www.gaidid.ee Trükikoda Paar

Suur tänu ka kõigile kirjutajatele ja pildistajatele!

KES SAIA EI SÖÖ, SEE TIPPU EI JÕUA