Uued leviaatanid

UUED LEVIAATANID

Liberalismiajastu järgsed mõtted

JOHN GRAY

Leviaatani tagasitulek

Seni, kuni inimesed elavad ilma ühtse, neid kõiki vaos

hoidva võimuta, on nad seisundis, mida kutsutakse sõjaks; sõjaks, milles kõik sõdivad kõigi vastu ...

Sellistes tingimustes ei ole kohta tootmisele, kuna tootmise viljad pole püsivad, ja järelikult ei harita maad, pole merel sõitmist ega kasutata meritsi imporditavaid kaupu, pole ühiskasutuses olevaid ehitisi, pole vahendeid liikumiseks ja palju jõudu nõudvate asjade teisaldamiseks, pole teadmisi maa pealispinnast, pole ajaarvestust, pole kunsti, pole kirjavahetust, pole seltskonda, ja mis kõige hullem –valitseb pidev hirm ja oht saada vägivaldselt surma ning inimese elu on üksildane, vaene, vastik, jõhker ja lühike.

„Leviathan“, 13. peatükk

XXI sajandi riigid on muutumas Leviaataniteks, Hiiobi raamatus mainitud piibelliku merekoletise järglaseks – mõiste, mida XVII sajandi inglise filosoof Thomas Hobbes kasutas kujutamaks suveräänset võimu, mis ainuüksi võiks tuua rahu ohjeldamatule inimkonnale. Ainult allumine piiramatule valitsemiskorrale võimaldaks

neil pääseda looduslikust seisundist, milles kõik sõdivad kõigi vastu ja kus keegi ei ole kaaslaste eest kaitstud.

Nagu Hobbes seda protsessi oma meistriteoses „Leviathan“ kirjeldas, ei valitsenud looduslik seisund kauges minevikus enne ühiskonna tekkimist, vaid tekib ühiskonna kokkuvarisemisel anarhiaks, mis võib juhtuda igal ajal. Ei olnud tähtis, kas suverääniks oli kuningas või president, parlament või türann. Ainult piiramatu võimuga riik võis tagada „avarad elutingimused“, kus tööstus, teadus ja kunstid võisid rahus õitseda.

Järgnevatel sajanditel näis, nagu oleks Hobbes eksinud. Tekkisid riigid, kus võimu piirasid seadused. Tekkisid demokraatiad, kus valitsusi võis vastutusele võtta. Kahekümnendal sajandil paistis natsismi ja kommunismi lüüasaamine näitavat, nagu oleks liberaalne valitsemine diktatuurist olemuslikult tõhusam. Pärast külma sõja lõppu uskusid paljud, et liberaalne demokraatia on muutumas universaalseks.

Tänapäeval on riigid loobunud paljudest liberaalse ajastu piirangutest. Riigist kui institutsioonist, mis enda väitel pidanuks vabadust laiendama, on saamas riik, mis kaitseb inimesi ohtude eest. Selmet kaitsta inimesi türannia eest, pakub riik hoopis pelgupaika kaose eest.

Venemaal ja Hiinas on esile kerkinud uued diktatuurid, kus nii kommunism kui ka vabaturumajandus on kõrvale heidetud. Paigus, kus demokraatia on jätkuvalt toimiv, sekkub riik ühiskonnaellu sellisel määral, mida ei ole nähtud alates Teise maailmasõja lõpust.

Need riigid ei ole Leviaatanid, mida Hobbes tunnustaks. Hobbesi Leviaatani eesmärgid olid rangelt piiratud. Lisaks alamate kindlustamisele üksteise ja välisvaenlaste vastu ei olnud tal mingeid volitusi. Uute Leviaatanite sihid on kaugemale ulatuvad. Ajal, mil tulevik näib olevat äärmiselt ebakindel, on nende eesmärk tagada alamatele elu mõtestatus. Nagu kahekümnenda sajandi totalitaarsed režiimid, on ka uued Leviaatanid hingede insenerid.

Üllatava tulemusena on toimunud naasmine looduslikku seisundisse selle kunstlikes vormides. Isegi turvalisust lubades kasvatavad uued Leviaatanid ebakindlust. Toidu- ja energiavarusid sõjarelvana kasutades on Venemaa põhjustanud näljahäda ja vaesust kogu maailmas. Hiina on kehtestanud jälgimissüsteemi, mis tehnoloogia ekspordi vahendusel ähvardab lääneriikide vabadust. Lääne ühiskondades püüavad rivaalitsevad rühmad haarata riigivõimu uues, enesemääratletud kollektiivsete identiteetide vahelises sõjas, kus kõik sõdivad kõigi vastu. Toimub lakkamatu võitlus mõtte ja keele kontrolli pärast. Vabaduse enklaavid püsivad, kuid sallivuse viljelemisel põhinev liberaalne tsivilisatsioon on jäänud ajalukku.

Koolides ja ülikoolides taotakse pähe valitseva progressiivse ideoloogia järgimist. Kunsti hindamisel lähtutakse kriteeriumist, kas see teenib heakskiidetud poliitilisi eesmärke. Rassi-, soo- ja impeeriumiküsimustes õigeusust eriarvamusel olijad leiavad, et nende karjäär leiab lõpu ja nende elu avalik pool kustutatakse. Need repressioonid ei ole valitsuste töö. Valitseva katekismuse sõnastab ja jõustab kodanikuühiskond. Raamatukogud, galeriid ja muuseumid välistavad tagurlikena hukka mõistetud seisukohtade kajastamise. Tsenseerijateks on suured, kõrgtehnoloogiat valdavad korporatsioonid. Kitsarinnalised institutsioonid jälgivad ühiskonda ja iseendid.

Ülemaailmne pandeemia, kiirenev kliimamuutus ja sõda Euroopas on kõnealuseid muutusi kiirendanud. Ometi algasid muutused –nagu paljud ajaloolised pöördepunktid – vastupidise suundumuse näilise võidukäiguga. Kuigi läänes tervitati Nõukogude Liidu kokkuvarisemist oomenina liberaalsete väärtuste ülemaailmsest levikust, sai sellest liberaalsuse – selle varasemas tähenduses – lõpu algus.

Alates avaldamisest 1651. aastal on Thomas Hobbesi „Leviathan“ tekitanud segadust ja seadnud kahtluse alla meie arusaamu maailmast. Tema kaine poliitiline visioon, mida iga järgnev põlvkond on üha uuesti hukka mõistnud ja halvustanud, paljastab jätkuvalt kõigi inimlike poliitiliste ja eetiliste tühikargamiste tagamaid.

Oma võrratult innustavas raamatus „Uued Leviaatanid“ lubab John Gray meil aru saada käesoleva kümnendi maailmast koos kõigi selle vastuolude, moraalsete õuduste ja pettumustega. Nõukogude Liidu kokkuvarisemine käivitas läänemaailmas trium meelsuse, vallandades siira usu, et inimkonda ootab nüüdsest ees ratsionaalne, liberaalne ja hästi korraldatud tulevik ning et türannia, natsionalism ja irratsionaalsus kuuluvad minevikku. Sestsaadik on aset leidnud niivõrd palju kohutavaid sündmusi ja esile kerkinud hulgaliselt toksilisi ideid, kuid ometi käsitleme oma liberaalsete veendumuste kütkeis olles neid kui hälbeid, mis mingil moel lahenevad. Meie asemel ei oleks Hobbes nii enesekindel.

Põnevaid ja väljakutsuvaid tähelepanekuid täis „Uued Leviaatanid“ on mõjus mõtisklus ajaloolisest ja praegusest rumalusest. Liigina näeme end pidamas pidevat võitlust, seistes silmitsi tegelikkuse ja eksitavate inimlike instinktidega. Äkki aitaks meid eneseteadlikum, realistlikum ja eksiarvamustevabam eetika?