Peatükk1–Kadunudvalgus
Peatükk2–Kohtuminevarjuga
Peatükk3–Ukssügavikku
Peatükk4–SegadusteLabürintjaliikuvadseinad
Peatükk5–Mustadetiibadekahin
Peatükk6–Võbelejaterünnak
Peatükk7–Saladusedkivisees
Peatükk8–Pimedusemaailmasüdames
Peatükk9–Kuikividärkasidellu
Peatükk10–PõgenemineläbiMõõkadeMetsa
Peatükk11–Mimmiuni
Peatükk12–Roniminevalgusepoole
Peatükk13–Gönnikarje
Peatükk14–VastusTõePeeglisügavusest
Selhommikultunduskõikkuidagiteisiti.Mimmiärkasvaravalges, kuidtoasoliikkapime.Pisikesehaldjatüdrukusüdapekslesärevalt–polnudkuuldatavalistlindudesiristamistaknataga,egaIiakerget, kõlavathaukumist,kestedahommikutitervitamatuli.
„KusIiaon?“mõtlesMimmijalükkastekipealt.
Ta kiirustas välja verandale, et näha, kuidas Iia hommikupäikeses ringijookseb.Agasedasära,midaIiaigalhommikuljagas,eiolnud. Taevas oli kuidagi tuhm ja jahe, nagu keegi oleks soojuse ning valguseäravarastanud.
„Iia!“ hüüdis Mimmi üle õue, kuid keegi ei vastanud. Ainult tuul tõstisülestolmukübemeidjaviisneedkaugusesse.
Seeeiolnudküllesimenekord,kuiIiahetkekskadus.Vahelolita öelnud,etläheb„valgusniiteparandama“või„pilvetaskuidtäitma“. Agaseekordtundusmidagiteistmoodi.Midagiolivägavalesti.
Mimmi otsustas Iiat otsima minna. Ta teadis, et Haldjamaa taga laiubsuurUdudeorg,kuhueijulgenudkeegiminna.Kuidmidagi ütles talle, et just seal võib leiduda vastuseid. Mimmi haaras taskulambijavanapäevikuningasusteele.
Orgu jõudes tundus Mimmile nagu oleks kogu maailm seisma jäänud.Õhkoliraskejamaapindtundusniipehme,etselleleastudes nagu vajuks iga sammuga kuhugi sügavamale ning välja pääseda tunduks võimatu. Ta haaras päeviku ja avas selle leheküljelt, kuhu olikirjutatud:
„Valguseikaokunagi.
Kuisatedaeinäe,kuulatemasosinaid–needjuhatavadsindõigessepaika.“
Mimmi sulges silmad ja keskendus. Kuskilt kaugelt kostus nõrka sosinat- nagutuulolekskandnudsõnu,millestkeegiarueisaanud.
Mimmi liikus vaikselt hääle suunas, kuni jõudis vana puu juurde, mille juured nägid välja nagu maapinnale toetunud sõrmed. Need peitsidendaallmidagi.
„Iia?“sosistasMimmipuupoole.JustkuivastuseksMimmisosinale, ilmuspuujuurtevahelevalgus–väikejanõrkagakindel.Iiaoliseal.
Valguskoera valgus oli kahvatum kui kunagi varem ja ta ütles väga nõrgahäälega:„Mimmi...mavajasinsind.“
„Kessedategi?“küsisMimmihirmunult.
„Pimedusevarjud.Nadelavadseal,kusvalgusonunustatud,“vastas Iia.
Mimmiteadis,etIiapäästmisekspeabtavalgusetaastama,kuidseeei olelihtne.Seetähendas,ettapidivastuastumamillelegi,midataise polnudkunagitäielikultmõistnud–hirmudeleomahinges.
„Mimmiseisiskoduukseljakuulas… agalinnudeilaulnudjaIiatpolnudkusagil.“
Mimmisüdatuksusniikiirestinagutahaksseerinnustväljahüpata.
„Sa ei saa neid võita hirmuga, Mimmi. Pimeduse varjud toituvad sellest.Sapeadleidmavalguseendas–seal,kusseekõigeeredamalt särab,“õpetasIia vaevukähisevalhäälelMimmit.
Väikehaldjatüdrukvaatasomavaevuhelendavatkoerajaneelatas.
„Maleianviisi,kuidasvalguspäästa,“ütlestakindlalt,kuigitundis, kuidashirmhiilisigatemamõttevahele.
MimmisuundussügavamaleUdudeorgujaigatemasammtundus raskemkuieelmine.Siinpuuduspäikesevalgusjaõhkoliniipaks,et raske oli hingata. Isegi lehed ei sahisenud kui tüdruk nende peale astus.Kõikjalvalitseshaudvaikus.ÄkitseltkostusMimmiseljatagant sosinat.
„Mimmi…Saeitea,kuhusatulid,“ütleshääl.
SeepolnudIiahääl–seeolimidagisügavamatjakõhedusttekitavat.
Mimmi pööras ringi ja nägi musta kuju, kellel polnud nägu ega kontuure.Seeoliüksvarjudest.
„Kes sa oled? Mida sa tahad?“ küsis Mimmi, püüdes oma värisevat häältkindlanahoida.
„Valgust.Kõike,missärab,“sosistasvari.„Seepeabkuulumameile.“
Mimmi tundis, kuidas külmavärinad ja hirm jooksid üle tema selja aga samal ajal ärkas temas jonnakalt tugev jõud, millist ta varem polnudtähelepannud.
TamõtlesIialejakõikidelehetkedele,misnadkoosonveetnud.Ja sellele, kuidas Iia valgus teda alati soojendab. Mimmi tundis, et see polnudlihtsaltvalgus–seeoliarmastus,lahkusjalootus.
„Valgus ei kuulu kellelegi,“ ütles Mimmi lõpuks „Ja ma ei lase sul sedaäravõtta.“
Vari lähenes aeglaselt, kuid iga sammuga muutus Mimmi sees olev jõudtugevamaks.Tasulgessilmadjameenutashetki,miltatundis ennasttõeliseltjulgejaõnnelikuna:päeva,miltaõppisesimestkorda kõndima; õhtut, mil nad Iiaga koos tähti vaatasid ja salasoove laususid; ja hommikut, mil ta julges naerda, kuigi oli öösel unes midagikartnud.
KuiMimmitaassilmadavas,olivarikadunud,justkuiMimmiheade nägemuste valgus oleks selle eemale ajanud. Tüdruk seisatas veel korraks. Ta tundis, et pimedus polnud tegutsenud omapead. Keegi oleksnagusaatnudvarjudsiia.
Ta vaatas enda ümber. Udude org tundus veidi heledam ja hingata kergem.Nüüdkiirustastatagasivanatammejuurde.Eemaltpaistis, etIiavalgusolijubapisuttugevam.
„Saleidsidselle,“hüüatasIiavaikselt.
„Mille?“küsisMimmijavaatasarusaamatultIiapoole.
„Julguse,misonalatiolnudsinusees,“vastasIia. Mimminaeratas.
„See ei olnud lihtne aga ma teadsin, et pean seda tegema. Ja ma ei peatuenne,kuiolemesinuvalgusetäielikulttagasitoonud.“
„Esimenesammontehtud,“teatasIiaennastpuujuurtevaheltvälja pressides. „Aga valguse säilitamiseks peame minema pimeduse varjudevastujanadeitegutseüksi...”
“Kellekäsulnadtulevad?”küsisMimmi. Iiasilmadtumenesidhetkeks.
“MõnednimetavadtedaGönniks,”vastastavaikselt.“Taonkeegi, kesihaldabkogumaailmapimedussekiskuda.”
Mimmitundis,kuidaskõhuskeeramahakkas.Taeiteadnud,kesvõi misGönnon,agaseenimijäikummitama.
MIS JUHTUB SIIS, KUI VALGUS KAOB JA MAAILM JÄÄB VAIKSEKS?
ÜHEL VARAHOMMIKUL AVASTAB VÄIKE HALDJAPIIGA MIMMI, ET TEMA
PARIM SÕBER – HALDJAMAA HELENDAV VALGUSEKOER IIA – ON KADUNUD. PÄIKE EI PAISTA, LINNUD VAIKIVAD JA KOGU MAAILM NÄIB
OLEVAT KAOTANUD OMA HIILGUSE.
ILMA KÕHKLEMATA ASUB MIMMI TEELE, ET LEIDA ÜLES IIA, TAASTADA
TEMA VALGUS JA HALDJAMAA SÄRA.
TEE VIIB LÄBI SALAPÄRASTE METSADE, UNUSTATUD TEMPLITE JA VARJUDE MAAILMA, KUS PEITUB PALJU ENAMAT, KUI ARVATA OSKAKS. SEE ON LUGU JULGUSEST, SÕPRUSEST JA VALGUSE VÄEST.
TULE SEIKLE KOOS MIMMI JA IIAGA!
“KÕIGILE NEILE, KELLE SÜDA IHKAB PÕNEVUST”
