Imelik, et üks inimene maailmas suudab tekitada sinus sellised tunded, mis iial ei kustu...
Isegi kui sa väga soovid ja proovid unustada, ärkab kõik taas ellu, iga kord kui kuuled ta häält, näed teda kasvõi eemalt või loed ainult ta nime kusagilt...
Ja kõik elustub taas, mitte midagi ei ole kadunud ega kustunud.. vaid hingitseb kusagil tuha all, valmis taas süttima...
Öö on nii pime, kuid kui mõtlen sulle hakkab kõik minu ümber helendama... Taevas ei paista ainustki tähte, kuid kui sosistan sinu nime, lööb neid tuhandeid särama...
Pilved varjanud on kuu, kuid kui meenutan sinuga koos oldud aegu, tuleb kuugi välja ja tema kuma valgustab ööd niisama eredalt kui päike päeva...
Mul ei ole veel und, kuid kui sulen silmad –ilmud mu silme ette sina
Ja ma tunnen - nii hea on taas olla, nii turvaline, sest sina oled minuga minu unenäos, igal ööl, alati...
Ja ma uinun naeratus näol
Kas mäletad
Kas mäletad päeva, mil seisime rannal ja teadsime: see ongi viimane kord?
Meri suuri laevu enda peal kannab, kuid tol päeval raevutses lainetes torm
Me seisime rannas, vaid meie kaks, ja vihm muudkui kallas ja kallas
Olin su kaisus kui värisev laps, kelle hinges erutus möllas
Ma teadsime - kõik saab lõpu me jaoks, veel viimast korda hoida sain sind Hinges palve, et armastus iial ei kaoks ja et su süda mäletaks mind
Kuid siiski lahku läksid me teed, ma pidin minema ära
Kas meenuvad, kallis, sulle veel need päevad täis rõõmu ja sära?
Kas tunned valu, kui igatsen sind?
Kas naerad kui naeratan sulle?
Kas süda tunnetab vahest veel mind?
Kas mõtled öösiti mulle?
Ma enam ammu und ju ei saa igal õhtul kui voodisse heidan Mõtlen ja olen koos sinuga kuni uni mu lõpuks leiab
Mälestuste randa
Kaugel lootuste järve kohal on hõljumas tume leinapilv
Murest murtud kased kummardumas lõhenenud maa poole, kuulamas valust visklevat, ogavat mulda
Äikesevihm põristamas
valjusti vastu sünkjaid puutüvesid, sinetav kuu kumamas üle vaevade vee
Ning järsku sa näedlootuste järv on kadunud, kuivanud igaveseks
Süda praguneb, puruneb tükkhaaval paremale ja vasemale
Ja kõik kaobmustade mälestuste randa
Kuhu peita valu
Kuhu peita oma valu, kui see enam su sisse ei mahu?
Kuhu poetada pisarad, kui padjad on märjad ja tahaks vaid kisada?
Kuhu matta oma tunded, kui tunne on tuim, kui enam ei tunne?
Kuhu panna oma mõtted, kui hing on tühi ja kõiges kõhkled?
Kuhu varjuda? Kuhu pugeda peitu?
Kas karjuda? Olla väljaheitu?
Kuidas olla? Kuhu minna?
Kas veel tulla? Või jäädagi sinna...
Mida tegema peaks, et halb muutuks heaks?
Kas ise muutuda halvaks?
Või maailma salvaks...
Ma iseenda põimin sõnadesse ja oma käega kirjutan need read Nii sõlmin end su mälestustesse, kui sa mind meeles pead...
Parem on kaugemal
Olen hakanud mõistma maparem on olla sust kaugemal...
Võisin igatseda, mõelda ja tunda, võisin ohverdada iseenda, võisin nutta ja naerda, võisin minna või jääda...
Parem siiski on olla sust kaugemal...
Mis siis, et su järele janunen, et hing ikka igatseb sind
Mis siis, et süda on rebenend ja peksleb kui eksinud lind
Ma olin su sõber, su armuke
Võin olla su vihavaenlane
End tundsin su ligi, su embuses, kui sõltuvuses su lembusest
Aga haiget ma sain, nii haiget sain...
Siiski hinge mul jäid, südamesse lõid
Valu tõid - liig palju valu tõid
End sinu ees enam lolliks ei tee
Parem lähen ära - sust kaugele, sest nüüd ma teanparem on olla sust kaugemal
Autorilt
lugejale
Need read sündisid hetkedest, kus hinges oli rohkem, kui sõnadesse mahtus. Kui süda tahtis rääkida, aga suu vaikis.
See on rännak läbi armastuse erinevate varjundite –vaikivatest tunnetest valusa igatsuseni.
Sõnad, mis elasid südames ka siis kui kaugus lahutas.
See on raamat neile, kes on tundnud samamoodi –kaugelt armastanud, valus vaikinud või pidanud elama edasi, kuigi sees kõik karjus.
Kui mõistad, millest jutt, siis tead, et see raamat on Sinu jaoks kirjutatud.
