Peatükk1–Kadunudvalgus
Peatükk2–Kohtuminevarjuga
Peatükk3–Ukssügavikku
Peatükk4–SegadusteLabürintjaliikuvadseinad
Peatükk5–Mustadetiibadekahin
Peatükk6–Võbelejaterünnak
Peatükk7–Saladusedkivisees
Peatükk8–Pimedusemaailmasüdames
Peatükk9–Kuikividärkasidellu
Peatükk10–PõgenemineläbiMõõkadeMetsa
Peatükk11–Mimmiuni
Peatükk12–Roniminevalgusepoole
Peatükk13–Gönnikarje
Peatükk14–VastusTõePeeglisügavusest
Selhommikultunduskõikkuidagiteisiti.Mimmiärkasvaravalges, kuidtoasoliikkapime.Pisikesehaldjatüdrukusüdapekslesärevalt–polnudkuuldatavalistlindudesiristamistaknataga,egaIiakerget, kõlavathaukumist,kestedahommikutitervitamatuli.
„KusIiaon?“mõtlesMimmijalükkastekipealt.
Ta kiirustas välja verandale, et näha, kuidas Iia hommikupäikeses ringijookseb.Agasedasära,midaIiaigalhommikuljagas,eiolnud.
Taevas oli kuidagi tuhm ja jahe, nagu keegi oleks soojuse ning valguseäravarastanud.
„Iia!“ hüüdis Mimmi üle õue, kuid keegi ei vastanud. Ainult tuul tõstisülestolmukübemeidjaviisneedkaugusesse.
Seeeiolnudküllesimenekord,kuiIiahetkekskadus.Vahelolita öelnud,etläheb„valgusniiteparandama“või„pilvetaskuidtäitma“.
Agaseekordtundusmidagiteistmoodi.Midagiolivägavalesti.
Mimmi otsustas Iiat otsima minna. Ta teadis, et Haldjamaa taga laiubsuurUdudeorg,kuhueijulgenudkeegiminna.Kuidmidagi ütles talle, et just seal võib leiduda vastuseid. Mimmi haaras taskulambijavanapäevikuningasusteele.
Orgu jõudes tundus Mimmile nagu oleks kogu maailm seisma jäänud.Õhkoliraskejamaapindtundusniipehme,etselleleastudes nagu vajuks iga sammuga kuhugi sügavamale ning välja pääseda tunduks võimatu. Ta haaras päeviku ja avas selle leheküljelt, kuhu olikirjutatud:
„Valguseikaokunagi.
Kuisatedaeinäe,kuulatemasosinaid–
needjuhatavadsindõigessepaika.“
Mimmi sulges silmad ja keskendus. Kuskilt kaugelt kostus nõrka sosinat- nagutuulolekskandnudsõnu,millestkeegiarueisaanud.
Mimmi liikus vaikselt hääle suunas, kuni jõudis vana puu juurde, mille juured nägid välja nagu maapinnale toetunud sõrmed. Need peitsidendaallmidagi.
„Iia?“sosistasMimmipuupoole.JustkuivastuseksMimmisosinale, ilmuspuujuurtevahelevalgus–väikejanõrkagakindel.Iiaoliseal.
Valguskoera valgus oli kahvatum kui kunagi varem ja ta ütles väga nõrgahäälega:„Mimmi...mavajasinsind.“
„Kessedategi?“küsisMimmihirmunult.
„Pimedusevarjud.Nadelavadseal,kusvalgusonunustatud,“vastas Iia.
Mimmiteadis,etIiapäästmisekspeabtavalgusetaastama,kuidseeei olelihtne.Seetähendas,ettapidivastuastumamillelegi,midataise polnudkunagitäielikultmõistnud–hirmudeleomahinges.
„Mimmiseisiskoduukseljakuulas… agalinnudeilaulnudjaIiatpolnudkusagil.“
Edasikulgesteemöödakäänulistrada,mistundusolevatkuhugiväga kaugele unustatud. Metsas paistis hämar valgus aga varjud ei olnud kadunud. Nad järgnesid Mimmile ja Iiale puude vahelt aegajalt sähvatadesjatundusnaguootaksidnadmingithetke.
„Kuhu me minema peame, Iia?“ küsis Mimmi suurele lagendikule jõudes.Nendeeeskõrgusvanakividestkaar,millekohalhõljuskerge hõbedanekuma.
„Siitviibukssügavikku,“ütlesIiarahulikult,kuidMimmimärkas,et valguskoeravalgushakkastaashääbuma.
„Kassatead,misseeon?“küsisMimmijaosutaskivistkaarepoole.
„Pimedusevarjudeisaaluuaisemidagiuutaganadvõivadvarastada olemasolevat. See värav on nende tee valguse maailma. Kui me tahameneidpeatada,peameminemaläbisellejavaatama,kustnende jõudalgusesaab.“
Mimmi neelatas. Mõte pimeduse maailma minna pani ta keha värisema, kuid ta ütles endale, et ta ei tohi karta. Ta surus päeviku tugevamini enda vastu. Iia valge karv oli tuhmunud, ainult tema käpadjasabaotssädelesideredalt.
„Kasoledvalmis?“küsisIia. Mimmisulgesomasuured,helehallidsilmadjahingassügavaltsisse.
Tameenutaskõike,midanadjubaläbiolidteinudjateadis,ettagasi pöördudapolevõimalik.
„Olenvalmis,“ütlestalõpuks.
Nadkõndisidläbihallikaarejasattusidmaailma,misolitäiestierinev sellest, mida Mimmi oli seni näinud. Taevas oli tumesinine, sealt puudusid tähed ja kuu oli nii suur, et see peaaegu varjas silmapiiri.
Maapindnendejalgeallolimustjapeegelsilenagujääagaseeeiolnud külm.
„Kusmeoleme?“sosistasMimmi.
„Varjude maailmas,“ vastas Iia. „Siin maailmas on varjude reeglid.
Nadotsivadviise,kuidaspannasindhirmutundma,etsiissinuhirmu kasutada.Äraannaneilevõimalust,Mimmi.“
Mimmiastusettevaatlikultedasi.Iiavähenevalgusnäitamas teed.
Lõpuks jõudsid nad hiiglasliku järveni, mille vesi keerles tugevalt, nagutahaksallaneelatakõike,misjärveleliigalähedalesatub.
„SeeonMustKeeris,varjudesünnikoht.“sosistasIiavaikselt.
„Me peame järve vaigistama,“ jätkas koer. „Aga seda saab teha vaid heasüdamegahaldjas,kesjulgebsellesisseminna.“
Mimmi vaatas musta, keerlevat järve. See tundus nagu lõputu auk, kuhukõikkaovadjakuseioleväljapääsu.
„Kasma…kasmajäänsellestväljatullessamaks?“küsistavaikselt.
„Sajäädiseendaksagasee,kessaoled,saabtugevamaks,“vastasIia.
Mimmineelatasjaastuspaarväikestsammuedasi.
Tatundis,kuidasjärvesttõusismidagikülmajakleepuvat,mistahtis tedakaasatõmmata.
Tallemeenusidhetked,miltaoliväetijatatundis,kuidashirmtahtis temaülevõimustvõtta.
Ruttutuletastameeldeolukordi,miltaoliotsustanudmitteallaanda –kuidastaesimestkordaüksindametsaläks,kuidastaIiapäästisja varjujulgusegatagandas.
„„Seeonukspimedusemaale,“ütlesIiavaikselt.“
Nadkartsid,agaastusidsisse.
Põnevjaõpetlikluguneile,kesarmastavadsalapärastmaailma.
Misjuhtubsiis,kuivalguskaobjaümbrusjääbvaikseks?
KuhukadusvalgusekoerIia?
Kesonsalapärasedvarjud,kellegakohtutakse?
Jamidapeidabendasmaailm,kuhuükskivalguskiireiulatu?
Kuitahadteada,kasvapradsõbradsuudavadkoospimeduselevastuastuda —haaraseeraamat,rändakoosMimmijaIiaga.
Seeraamatonkõigileneile,kellesüdaihkabpõnevust.