Rahvariiete pillerkaar. 16 Eesti last ja nende rahvariided
Rahvariided on vana aja riided
Selles raamatus saad tuttavaks kuueteistkümne Eesti lapsega. Nad on tänapäeva lapsed, kellele meeldivad vana aja riided ehk rahvariided. Need Eesti eri paigus elavad lapsed räägivad sulle, miks nad kannavad Eesti rahvarõivaid. Tule sinagi meie maa ilusaid vana aja riideid tundma õppima!
Rahvarõivad jutustavad sulle, kuidas umbes 150–200 aastat tagasi meie maal elati. Need on ühe ajastu mood. Tänapäeval on rahvarõivaste tegemine ja kandmine jälle väga au sees. Neid kantakse laulu- ja tantsupeol, aga ka väiksematel rahvapidudel ja pereüritustel. Kas teadsid, et rahvarõivaid ja nende detaile võib kanda ka argipäevadel? Eesti rahvarõivad on meie kultuuri väga oluline osa, saame seda hoida iga päev.
Vanasti pidi iga uue riideeseme saamiseks palju tööd tegema ja vaeva nägema, sestap muutusid moed aeglasemalt ja samu riideid kanti kaua. Ise tehtud rõivaid hoiti hoolega, parandati ja paigati. Kulunud rõivaid kasutati tööriietena või tehti ümber uuteks rõivasteks.
Selleks, et vanal ajal särk valmis saaks, tuli külvata lina, sügisel see põllult koristada, ropsida, kraasida ja lõpuks lõngaks kedrata. Seejärel pandi üles kangaspuud ja hakati linasest lõngast kangast kuduma. Kodus kootud linane kangas oli jäik ja hallikas. Selleks, et kangas muutuks valgemaks, hakati seda õues päikese käes pleegitama. Pehmemaks muutus kangas alles siis, kui seda oli väga palju pestud. Päris väiksete laste särgid tehti ema või isa vanast, mille kangas oli juba pehmeks kulunud.
Vanasti ei tohtinud kangast raisata – särgi tegemisel ei lõigatudki kangast, särk õmmeldi ühest tükist kokku. Enne kokku õmblemist kaunistati särk tikanditega. Palju tööd, kas pole? Õnneks oli linane kangas tugev ja pidas kaua vastu. Lapsel oli terveks suveks üks särk ja kui see väikeseks jäi, sai selle särgi endale noorem õde või vend.
Kihnu tüdruk Roosi
Roosi on veidi häbelik tüdruk. Talle meeldib Kihnu väikeses sadamas suurel kivil istuda ja argsi uudistada, kuidas praamilt võõrad inimesed saarele tulevad. Talvel on Kihnu saarel vaikne ja rahvast liigub vähe. Roosi käib Kihnu kooli kolmandas klassis.
Kihnu tüdrukutel ja naistel on iga päev kört seljas. On ju naljakas sõna? Kört on Kihnu seelik. Kihnu on ainus koht Eestis, kus rahvarõivaste kandmise komme ei ole tegelikult üldse ära kadunud. Kõikidel Kihnu lastel on rahvariided ja vahel käiakse nendega ka koolis.
Roosi kört on tehtud vanaema kootud kangast. Roosi vanaemal on kapis seitse körti ja kõik on värviliste triipudega. Kihnu triibuseelik on villane ja punase põhitooniga, mille sees on tumesinised, erkroosad, rohelised, kollased ja valged triibud. Kihnu seelik ulatub veidi üle põlve, et sukamustrid näha oleks. Sellised seelikud on nii naistel, neidudel kui ka päris väiksetel tüdrukutel. Tüdrukute seelikutel on kitsamad triibud, naistel laiemad. Roosile meeldivad tema seeliku kollased triibud. Need isegi helgivad, kui ta jookseb.
Ema õmbles Roosile ka väikeste roosade lilledega sitsijaki. See on Roosil juba kuues jakk. Kõige esimese sitsijaki saab Kihnu tüdruk siis, kui ta kõndima hakkab. Roosile meeldib suvel kanda peas kirjut rätti. Tal on kaelas ka klaashelmed. Helmed kinkis Roosile isa, kui ta tuli ühelt kaugemalt merereisilt Euroopast. Roosile ei meeldi kanda kirivööd ega pastlaid. Vöö pigistab ja pastlad tulevad joostes jalast ära. Kui on pidulik külapäev, siis paneb ema ikka tüdrukule kirivöö vööle ja seob valgetele sukkadele punaste paeltega pastlad. Ütleb, et nii peab. Ja Roosi kuulab ema sõna.
Kõik Kihnu tüdrukud peavad oskama kududa. Roosi on kudumises juba päris osav. Vaata, tal on kudumistöö vardakotiga kaasas!
KAS TEADSID?
KÖRT öeldakse Kihnu keeles rahvariideseeliku kohta. Kihnu naisel on tavaliselt mitu körti – tööpäeva kört, pidupäeva kört, kirikus käimise kört. Valmis tehakse ka kört, millega naine maetakse. Mõnel tublimal naisel võib isegi 20 körti olla.
SITSIJAKK on poest ostetud tavalisest puuvillasest lillemustrilisest kangast õmmeldud pluus. Kangas peab seelikuga kokku sobima. Sitsijakil on ees värvilised nööbid ja nööbirea ääres väiksed kangatükkidest volditud sakid. Lastele ja neidudele tehakse jakid heledast kangast , naised kannavad veidi tumedamaid sitsijakke.
Seto poiss Vassel ja neiu Ode
Vassel on tavaline 7aastane Setomaa poiss ja Ode 15aastane neiu, kelle vanemad kolisid isa lapsepõlvekodusse elama.
Vasseli meelest on rahvariided veidi naljakad. Kes siis tänapäeval ikka sukki kannab, sukkadele säärepaelu seob või siis pikka linasesse särki riietub? Aga Vasseli isa ütleb, et rahvarõivad on osa Seto kultuurist ja ajaloost. Tegelikult on ikka väga uhke tunne, kui Eesti lõunapiiril Seto kuningriigipäeval kogu kihelkonna rahvas rõivis on. Mõnda inimest ei tunne äragi!
Vassel sai oma esimesed kaadsad eelmisel aastal. Ka vanal ajal said Seto poisid oma esimesed püksid alles umbes kaheksaselt, kui nad karja läksid. Seto poisid kannavad seljas valget lühikest särki ehk hamet, millele on punase lõngaga sisse kootud mustrid. Mustrid on krael, varrukaotstes ja särgi allääres. Nagu igal Seto poisil on ka Vasselil pidupäeval vööle seotud kitsas vöö, millel on otstes uhked tutid. Hamet kantakse Setomaal pükste peal. Vasselil on jalas mustrilised sukad ja pastlad ning peas nokkmüts. Kui ta suureks saab, on tal isaga ühtemoodi kaapkübar ja säärsaapad.
Ode kannab samuti valget särki, mille varrukatele on mustrid sisse kootud. Seto neiud kandsid särgi peal ka musta, valget või tumesinist sukmani ehk varrukateta kleiti. Neiul on ette seotud punane pitsidega põll. Odel on peas oma tehtud vanik, mida kannavad ainult Seto neiud. Jalas on Odel sukad ja mustad kingad.
KAS TEADSID?
KAADSAD on Seto poiste ja meeste püksid. Need õmmeldakse omakootud linasest kangast. Kaadsad on poolpikad püksid, mille peale tõmmatakse pikad sukad, mida aitavad üleval hoida pastlanöörid.
HAME on seto keeles rahvarõivasärk, seda kandsid kõik.
KAAPKÜBAR on peakate, mida kannavad mehed pidupäeval.
SUKMAN on neiu ja naise varrukateta pihtseelik. See tehakse villasest kangast ja on valge, must või sinine.
VANIK on litrite ja paeltega kaunistatud peaehe, mille külge seotakse siidilindid. Vanikut kannavad ainult Seto neiud.
