1945. aastal toodi Luftwaffe ülemjuhataja, riigimarssal Hermann Göring Luksemburgi kinnipidamiskeskusesse. Tal oli kaasas kuusteist kohvrit ja punane kübarakarp. Kohvrites leidus medaleid, vääriskive, kaks sigarilõikurit, siidist aluspesu, kuumaveepudel ja miljon sularahas. Ühes kohvipurgis olid peidus messingist viaalid läbipaistva vedeliku ja kaaliumtsüaniidiga. USA juhitavas kinnipidamiskeskuses oli koos Göringiga kokku 52 natsijuhti. Tagamaks, et need kurikuulsad vangid oleksid Nürnbergi kohtuprotsessiks vaimselt valmis, saatis USA armee kohale ambitsioonika sõjaväepsühhiaatri kapten Douglas M. Kelley. Kelley mõistis, et talle pakuti elu võimalust teha psühhiaatria ajalugu ning avastada kinnipeetavate mingi ühine iseloomujoon, mis eristaks neid kurjategijaid ülejäänud inimkonnast. Nii algas tähelepanuväärne suhe Kelley ja tema hoolealuste vahel, millest siin raamatus räägitakse esimest korda ajaloos, kasutades Kelley ainulaadseid ja kaua varjul olnud dokumente ning haiguslugusid. Göring oli peaaegu täitnu
