VALLY OJAVERE
laulusõnad
Laulud tähestiku järgi
Aarete saar (Rock Hotel) 186
Aeg on kallis / Kallis, aeg on kallis (Kersti Rosenberg) 192
Ajaproov (Anne Veski) 194
Ajastu naine (Laine) 216
Andesta mu kapriisid (Olga Nool jt) 120
Armastuse lugu / Millest algas see (Marju Kuut) 28
Armsaim (Marju Kuut) 22
Ausus (Jaak Joala) 158
Ei märkagi, kuis kaovad aastad (Vello Orumets) 166
Ei ole vaibund igatsus (Vello Orumets) 204
Eluküünal (Marju Länik) 170
Detsember (Anne Peterson, Milvi Klaas ja Leida Käen) 20
Hei! (Marju Kuut) 146
Heida varjud näolt (Anne Veski) 152
Hüvasti, Maria (Vello Orumets) 42
Ikka üks jääb puudu (Vally Ojavere) 88
Inimene ikka eksib (Vello Orumets) 180
Juanita Banana (Uno Loop ja Vally Ojavere) 8
Jääda iseendaks (Jaak Joala) 160
Kaks maailma / Purunenud maailm (Jaak Joala) 164
Kas saan sind aidata / Kui saan aidata (Jaak Joala) 154
Kassipoja unenägu (MERL jt) 64
Kauneim laul (Nancy) 212
Kolm kaunist sõna (Vello Orumets) 96
Kop! Kop! (Vally Ojavere jt) 10
Kui Julie tuleb koju (MERL jt) 70
Kui lähed mu juurest (Vello Orumets) 74
Kui neid on kolm (Jaak Joala jt)
Kui vaikib suu / Vaikib suu (Tiiu Tulp)
Kuldsed viljapead (Tarmo Pihlap jt)
(Vello Orumets)
Kõike juhtub (Anne Veski)
Laintesse heidan end / Kus on see rand (Ivo Linna jt)
Lapsepõlve mälestused / Lapsepõlvevalss (Anne Veski)
Laulge minuga, sõbrad (Vello Orumets)
mind tuhandete seast (Anne Veski)
ja lilled (Laine)
(Rein Tuus jt)
Läks katki naer / Keegi on hea (Jaak Joala)
on elu antud / Lauluks
Oksad toomepuult / Unistus (Jaak Joala ja Tarmo Pihlap jt)
Poing-poing / Rütmiline süda (Vello Orumets jt)
ümber kahvatu kuu (Marju Länik jt)
Saagu nüüd, mis saab / Chirpy Chirpy (MERL, Laine jt)
muutsid kõik (Nancy)
Sa olid see õige (Jaak Joala)
See tunne pole uus (Els Himma)
Selliseks ma jäin / Jah, ma olen siin (Silvi Vrait jt)
Sinine lina (Anne Velli jt)
Soome saun (Rein Tuus)
Soovi meile õnne (Marju Länik)
pole see (Laine)
/ Ballaad (Jaak Joala)
inimene (Vally Ojavere)
päev (MERL jt)
kõrval tool / Nüüd mine (Jaak Joala)
(Anne Veski)
baar (Vello Orumets)
Unistus / Üks väike hõbepaju (Vello Orumets)
päev (Vello Orumets)
klubi rag (Ele ja Kaja Kõlar)
öö (Vello Orumets ja Anne Velli)
Valged roosid / Valgeid roose (Tarmo Pihlap jt)
Vihma käes (Vally Ojavere ja Ivo Linna)
Viimne hüvastijätt / Su veetlev naeratus (Vello Orumets)
Vikerklubi (MIR jt)
Viva šampanja / Šampanja (Laine jt)
Võiks kõndida üle vee (Anne Veski)
Võta vastu see valss (Vello Orumets)
Ära väsi (Vello Orumets)
Üksinda maailmas (Vello Orumets jt)
Üks korralik jutt (Ivo Linna)
Saateks
Vally Ojavere (sünnijärgselt Valentina Professorova, ema poolt eestlane, isa poolt Petserimaa venelane) sündis 6. juunil 1941. aastal – kaks nädalat enne seda, kui teine maailma sõda jõudis Nõukogude Liitu. Kõndima ja kõnelema õppis ta metsapunkris Valgamaal. Tema elu esimene mälupilt on umbes kolmandast eluaastast: punkrist väljudes, kõndides metsast külla ema käekõrval, vaadates oma lapsesilmadega ringi ja fikseerides rindejoonest jäänud tummi tunnistajaid. „Ema käis minust vasakul pool, hoides mu käest kinni. Üsna lähedal meie rajale oli surnud hobune, soolikad kõhust väljas. Maas vedeles kellegi üksik, keha küljest ära rebitud käsi koos käekellaga randmel. Juhtisin ema tähelepanu nähtule ja ema ütles: las olla...“
Sellest, 1941. aasta paiku Euroopas ja Venemaal sündinute põlvkonnast on väga paljudel esimene mälupilt midagi niisugust... vere ja valuga seotut. Aga võime ka kaugemalt ja kõrgemalt vaadata. Läbi aegade on inimkond sõdinud, kusagil planeedil on ikka ja alati olnud need lapsed, kes on valu eest kusagile varju pidanud minema ning sealt maailma lapsesilmadega vaadanud.
Pärast suurt sõda jäi Vally isa punkrisse, temast sai metsavend. Väike Vally ei käinud veel koolis, aga oskas juba käia ema antud toidupakki metsa viimas, ta oli selleks missiooniks parajalt pisike ja õbluke, peaaegu nähtamatu. „Minna tuli pisut mööda teed, siis keerata paremale ja otse läbi viljapõllu kuni metsani. Isa koos õega oli paos punkris. Oma tädi nägu ma ei mäletagi, sest sinna punkrisse ta eluke jäi...“
Vallyt ennast ootasid ees elu vintsutused ja „suure kodumaa“ avarused, aga kümme aastat hiljem läks nii, et metsapunkri vereplekkidega padi, mis oli surmahetkel tädi pea all, sai just tema omaks. „Mamma ehk emapoolne vanaema andis selle mulle, kui ma Tallinna rätsepaametit õppima sõitsin.
Aastaid lamas mu eluolu vaagiv plikapea tädi surmapadjal...
Halbasid unenägusid ei mäleta, küllap oli tädi hea inimene.“
Aga metsavennast isa? Tema tee viis punkrist edasi Ufaasse, karistuseks „vaid“ kümme aastat vanglat.
Mõnikord võib kümne aasta jooksul väga palju muutuda. Ja kui isa lõpuks tagasi naise ja lapse juurde jõuab, ei ole talle jäänud ühtegi lihtsat valikut. Selles loos pole mitte kellelgi lihtsaid valikuid...
Siinsetel lehekülgedel on Eesti ühe viljakama ja romantilisema tekstilooja laulud, aga ka sellesama looja elulugu, mida võib kohati lugeda kui melodraamat.
„Talent on mul ilmselt sünnipärane, olen selle eest Jumalale tänulik,“ ütleb Vally. „Minu panus on olnud vaid selle anni visa arendamine ja lihvimine. Kuidas olen oma ülesandega toime tulnud, otsustagu teised. Vaeva olen näinud kuni infarktideni välja.“
See on ühe loova natuuri lugu. Aga see on ka eesti rahva lugu. Samasuguseid tragöödiaid on meie kõigi suguvõsade minevikus. Pered puruks kistud, lapsed orvuks jäänud, kasvueas valus küsimus „kuhu ma üldse kuulun?“. Nii on kasvanud paljud, ja kasvavad siiani, sest see pole mitte ainult Eesti, vaid kogu inimkonna lugu.
Heal juhul võib minna nii, et valust saab alguse loovus. Sellesama hukkunud tädi verepritsmetega padja peal puhkav pea pani kokku laulusõnu, mis sügavalt puudutasid ja puudutavad siiani. Vally kirjutatud, Jaak Joala lauldud „Oo, rand, jää vait!“, Marju Kuudi lauldud „Millest algas see?...“, Els Himma lauldud „Sellest, mis piinab mu hinge...“ või Vello Orumetsa „Meid lahku viia võib igavene öö...“ on kõik lood, mis publiku pisarateni võivad ajada. Ja nagu Vally tunnistab, on ta neid sõnu otsides ka ise pisarateni jõudnud.
Aga valu uuristab inimhinge kaevu, mida saab täita rõõmuga, nii täidavad seda näiteks Ivo Linna lauldud „Laintesse heidan end“ või MERLi ja Laine lauldud „Saagu nüüd, mis saab“.
Valu ja rõõmu piirimail on veel palju emotsioone, näiteks lapsepõlvenostalgia: Anne Veski lauldud „Kuidas ka aeg ei veereks, lapsepõlv ei läe meelest...“. Küllap armastuski on miski, mis ühendab valu ja rõõmu, ja armastusest laulab enamik Vally kirjutatud laule.
Kui palju on Vally laulusõnu täpselt kokku seadnud, ei teagi keegi (umbes 600), sest osa laule on ilmselt instantsidesse kirja panemata jäänud. Vally on elust läbi tulnud sõltuvustega võideldes, boheemlikku ja kohati eraklikku elu elades, ta ei ole osanud end bürokraatiamaailmas alati kehtestada – nii öeldakse. Vallyl endal pole sellest probleemi, kui mõni ta laul on kellegi teise sõnameistri nime alla pandud. „Minu elu kõige olulisem partner on Jumal ja otsustused on Tema teha.“ Nii ta ütleb, õigemini kirjutab.
Aitäh, Vally, selle julguse eest oma emotsioonide kihte jagada!
Aitäh ka kõigile teistele, kes selle raamatu sünnile on kaasa aidanud: Lagle Alpius, Olav Ehala, Jaan Elgula, Toivo Elme, Kalle Erm, Hedvig Hanson, Nancy Himma, Tambet Ind, Silvi Jansons, Doris Joala, Maire Joala, Katrin Kalde, Meelis Kapstas, Silver Kuusik, Ele Kõlar, Tõnis Kõrvits, Eduard Lang, Boris Lehtlaan, Merle Lilje, Ivo Linna, Reet Linna, Marju Länik, Ivar Must, Olga Nool, Andres Oja, Margit Ossipova, Olavi Pihlamägi, Priit Pihlap, Vello Salumets, Raivo Sersant, Siiri Sisask, Külli Talmar, Heli Teedla, Andres Valkonen, Anne Velli, Anne Veski, Hanna-Liina Võsa.
Postuumne tänu Els Himmale, Marju Kuudile ja Vello Orumetsale, nendegi sõnad on ajaloost leitud ja siia raamatusse pandud.
Epp Petrone koostaja
Juanita Banana (1967)
Eestikeelsed sõnad: Uno Loop (ametlikult Vally Ojavere)
Originaal: „Juanita Banana“, autorid Murray Kenton ja Tash Howard, esitaja The Peels
Eestikeelse laulu esitajad: Uno Loop ja Vally Ojavere
Ühes väikeses Mehhiko linnakeses elas imeilus Juanita.
Ta müüs banaane, aga tema suurimaks sooviks oli saada ooperilauljaks.
Ka tema isale meeldis see mõte väga.
Ja nii ta siis laulis, banaanide all.
:,: Aaaaaaa ah ah ah ah aaaaa! :,:
Juanita Banana, Juanita Banana!
Juanita Banana, Juanita Banana!
:,: Aaaaaaa ah ah ah ah aaaaa! :,:
Ta laulis linnatänavatel ja varsti oli kõigile selge:
Juanita on täht. Ainult tema isa ei uskunud seda. „Aga kui see siiski on tõsi?“
Ta jättis kõik oma banaanid, sõitis linna ja ostis ise Juanitale kitarri.
:,: Aaaaaaa ah ah ah ah aaaaa! :,:
Ühel ilusal päeval sõitis sellesse linna noor kuningas. Kuuldes Juanita laulu, ta armus temasse.
Ja sellest ajast peale laulavad nad koos.
:,: Aaaaaaa ah ah ah ah aaaaa! :,:
Juanita Banana, Juanita Banana!
Juanita Banana, Juanita Banana!
:,: Aaaaaaa ah ah ah ah aaaaa! :,:
The Peels
Uno Loop ja Vally Ojavere
Vally Ojavere: Juanita-laulu teksti autori teema tuli päevakorda alles selle raamatu koostamisel. Kui Uno Loop andis välja oma plaadi, pöördus ta minu poole küsimusega, kas tohib sellele panna ka „Juanita Banana“. Vastasin, et muidugi.
Siis ta tunnistaski, et pani omal ajal sõnade autorina kirja mind. Ja kuigi seda tean ainult mina, et see tekst on tegelikult Uno töö, ei lubaks mu südametunnistus tõde mainimata jätta.
Mäletan, kuidas „Juanita Banana“ meie repertuaari tuli... Meie orkestri juht Felix Mandre küsis: „Vally, kas sa võtad nii kõrge noodi välja?“ Vastasin, et tuleb proovida. Ja tuligi, täiesti vabalt.
Sellest laulust sai minu visiitkaart.
Lavastasime selle nii, et pianist andis mulle vaikselt noodi kätte ja mina, nääpsuke, suur kunstroos peas, jooksin mikrofoni juurde, panin kõrvad kinni ja võtsin kõrge tooni välja.
Mäletan, kuidas Odessas kargas keegi esimeses reas ehmatusega püsti. Nagu tulekahju! Meie laulu kasutati ka telereklaamides mitu korda.
Olin filharmoonia estraadiorkestri solist seitse aastat. See laul oligi minu ainus stuudiosalvestis estraadiorkestriga. Täitsa toore häälematerjaliga, ilma mingisuguse koolituseta, nii nagu nokk loodud – nõnda ma lavale sattusin.
Lagle Alpius: Ilus kõrge sopran! Sale, vaikne, tagasihoidlik, pisike, ja siis teeb suu lahti! Vally oli selle lauluga legendaarne.
Vally Ojavere, Uno Loop ja estraadiorkester, 1960ndad
Kop! Kop! (1970)
Eestikeelsed sõnad: Vally Ojavere
Originaal: „Knock, Knock Who’s There“, autorid John Carter ja Geoff Stephens, esitaja Mary Hopkin
Eestikeelse laulu esitajad: Vally Ojavere; Els Himma jt
Vihmapisarad, nii rasked, suured, toovad palveid suule, nukrust hinge. Jälle toas mu kurbus minuga, kuid sajus sinuga mu mõtted käivad ringi.
Refrään
Kop, kop! Sa tea, uks ikka lahti sulle, kui seal, mu kallis, oled sa.
Kop, kop! Niipea, kui õhtu saabub jälle, sa tulla võid, sind ootan ma!
Siis, kui samme kuuleks trepiastmeil, neile saadaks vastu vaikse palve.
See, kes kurbuse mult viia saaks, tean, eal ei tulla saa, mis sest, et kuulen jälle...
Refrään
Kop, kop! Sa tea...
:,: La-la-la... :,:
See, kes kurbuse mult viia saaks, tean, eal ei tulla saa. Mis sest, et kuulen jälle...
Refrään
Kop, kop! Sa tea... Mary Hopkin
Vally Ojavere, 1971
Inglise esindaja 1970. aasta Eurovisioonil. Mary Hopkini esitatud koputamise laul jäi toona võistlusel teisele kohale, aga saavutas suure populaarsuse terves Euroopas.
Katrin Kalde: Vally lauldud laulud olid omal ajal väga populaarsed, mitu hitti... Ta oleks võinud edasi laulda! Selles ei kahelnud mitte keegi. Pigem imestasime, miks ta mõne aja pärast tagasi tõmbus.
Vally Ojavere: Mäletan, kuidas Tõnis Kõrvits tegi mulle komplimendi: „Vally, väga hea, et sa vahepeal ei hinganud, originaalis laulja hingas fraasi keskel.“ Andsin oma parima! Ka laulusõnadega; need tegin küll kiirelt. Enamik mu algusaegade laulusõnu tuli kirjutada käigu pealt, enam-vähem järgmiseks päevaks. (Kõige esimene sõnade tellija oli mul Kalmer Tennosaar, kes tellis Venemaa ringreisil olles mult laulu, mis pühendatud ta tütrele, see oli vene keeles.)
Kuna koputamislaulu meloodia oli minu meelest kergelt igatsev ja ka pealkiri pakkus välja kohtumist või selle ootust, siis selline see tekst mul tuli. Mine tea, ehk olen selle koputuse ootel veel tänagi?
Aga eks elus ole neid uksekoputusi olnud igasuguseid...
Vally Ojavere
Vally Ojavere: Kus ma sündisin, millised olid minu kasvuolud...? Raske on kirjutada sellest, mida oled püüdnud kogu oma teadliku elu jooksul unustada. Tunnen end inimesena, kes on aina roninud, kogu oma füüsilist ja vaimset jõudu kokku võttes süngest ja sügavast kuristikust mööda, peaaegu püstloodis seinapidi ülespoole, pilk suunatud üles, pilvedesse kaduvale mäetipule, et kuidagi jõuda toekamale ja kindlamale pinnasele. Ühtäkki tonksab mind keegi küünarnukiga, et nüüd oleks paras aeg heita pilk tagasi alla ja püüda sõnades kirjeldada läbitud teekonda.
Külmajudinad seljal, veel tuikuv ja hingeldav, peas mõtete rägastik – kas kõik see oli tõesti reaalsus või halb unenägu? Aga alateadvusse on see salvestunud ja aeg-ajalt tõuseb see esile. Kannan möödunu taaka endas, kuigi ilma kibestumiseta, ilma etteheideteta.
Aastaid olen vaaginud mõtet: kas kirjutada oma toonasest eluolust midagi? Kui objektiivne suudan olla? Laps ei oska märgata seda olulist, mida näeb täiskasvanu. Võin panna paberile ju üksnes seda, mida hoomasin ja tundsin oma madala mätta otsas istudes... Jõudnud kindlale otsusele, et lahkun siitilmast koos läbielatuga, lajatati mulle kui kärbsepiitsaga südametunnistuse pihta: „Aga Siber?!“
Hakkasin hüsteeriliselt nutma. Momentaalselt ujusid möödunust silme ette kõige valusamad hetked. Viskusin voodisse ja peaaegu kisendasin: „Ma ei suuda! Mul on valus!“
Aga olen ju meie suguvõsast siinpoolsuses ainus, kes võib veel midagi jutustada, sellest, mis tabas eesti rahvast 1949. aasta märtsikuus... Üks paljude teiste hulgast, ainult üks...
Mu isa oli selleks ajaks juba vahistatud ja viibis vangis Ufaas. Olime emaga elanud nagu kaks sõbrannat, isegi maganud samas voodis.
Kuni tuli üks võõras mees nimega Evald meie ellu. Ema edaspidine elukaaslane. Mina teda kunagi nimepidi ei kutsunud: minu jaoks sai justkui ta teiseks nimeks Onu ja nii see jäi kuni lõpuni.
Kord öösel äratas meid üles võigas lõhkumine uksele. Ema tormas ust avama, seejärel ruttas suure ähmiga tuppa, kamandas mu voodist püsti ja ruttu-ruttu hakkas mind riietama. Millest ma aru sain? Eimillestki... Seisin toa ja köögi vahelisel ukselävel, nukuke kramplikult vastu rinda surutud. Ema tuuseldas edasi-tagasi köögist tuppa ja toast kööki, käigult haarates üht ja eemale heites teist.
Nii algas märtsiküüditamine. Oli kevad, märtsikuu 25. päev. Tagantjärele tean, et kell oli siis öösel 1.30.
Asjade kaasahaaramiseks oli antud pool tundi. Emal oli nuppu mahutada asjade hulka ka õmblusmasin, mis tulevikus õigustas end igati ära, et me poleks näljas ja paljad... Minule ühmas, et jäta see nuku kus see ja teine, aga ei loobunud ma sellest siiski. See nukuke oli mu esimene ja jäi ka viimaseks.
Et ka minu lapsepõlv sellel ööl lõppes, seda ma siis veel ei teadnud.
Äkitselt, keset seda siginat-saginat ilmus uksele Onu. Küsimusele, kes teie olete, vastas ta vist, et armastab seda naist, ja ütles, et tuleb Siberisse meiega kaasa vabatahtlikult, kui tohib. Mõtlemiseks ju aega polnud. Lubati. Kas armastus? Võibolla...
Väike Valentina 1940ndatel
Ohe öös (1970)
Eestikeelsed sõnad: Vally Ojavere
Originaal: „A Salty Dog“, autorid Gary Brooker ja Keith Reid, esitaja Procol Harum
Eestikeelse laulu esitajad: Jaak Joala; Boris Lehtlaan; Hanna-Liina Võsa; Valter Soosalu jt
Oo, rand, jää vait!
Aeg seisma jäi.
Ohet öös kuulis maa.
Siin praegu kõik on lootust täis.
Ja lootus und ei saa.
On sel ööl viimsel teel nüüd koduranda laev.
Ei tea keegi, et saadab neid kuu varjus valge vaev.
Hirm hinge poeb.
Vaid pettus soe on kuukiirtes lainte mäng.
Veel viiv ja lõpp, surm hetki loeb.
On valmis jäine säng.
Terve päev surma teel ees seisis laste naer.
Soojad käed jääkülmas vees...
Ei jõua randa laev.
On tähti täis külm merepind. Hetkeks võppus kuu mänglev kiir.
Torm põhjas käis ja ootel siin on laintel kiikuv miin...
Üle vee on heitnud käed kaks needust: surm ja vaev.
Procol Harum Valter Soosalu
Piin tardus maal. Kord ohkas vaid veesambas surev laev...
Jaak Joala
Vally Ojavere: See on esimene tekst, mille ma Jaak Joalale kirjutasin. Eks ta oli kusagilt kuulnud, et need paar laulu, mis olid mul lindistatud, põhinesid mu oma sõnadel. Ka meie tutvumine läks nii: Jaak ise tuli varietees mu lauda ja kiitis ühte mu laulu.
Võtsingi siis Jaagult helilindi vastu ja asusin tööle. Ma ei teadnud, millise vastutuse oma hingele võtan. „A Salty Dog“ pole mingi lihtne lauluke.
Sain Jaagult teada, et originaalis oli see laul, kus laev läks põhja. Üks vana merekaru pääses eluga, istus kusagil üksikul saarel ja meenutas juhtunut. See oli ka kõik, mida teadsin. Mõtlesin: kuidas läheneda? Mida mina, kes ma vaid üks kord praamiga Saaremaal olen käinud, üldse midagi laevahukkudest teada võin!?