LISA BJÄRBO MARIA FARM
ülenädala Lapsed Lapsed
LISA BJÄRBO MARIA FARM
Lapsed üle nädala
Pereelu ajuti, tunded alati
Rootsi keelest tõlkinud
Kadi-Riin Haasma
Lapsed üle nädala 9
Sisukord
1. PEATÜKK Kuidas lastel läheb? 15
Laste huvides 17
Vaheldumisi elu 19
Mida ütlevad teadusuuringud? 24
Lapse kiindumussuhe ja vahelduv elukoht 27
Kodude vahet liikumine 31
Mis tähendab „kodus“? 34
Õnnelikud vanemad, õnnelikud lapsed? 37
Kui tõesti on põhjust muretsemiseks 40
2. PEATÜKK Süütunded 47
Mis on süütunne? 49
Vähem häbimärgistamist 50
Pole laste valik 51
Kõik aetakse lahutuse kaela 55
Lapsevaba aeg ja süütunne 58
Võlg tahab tasumist 61
3. PEATÜKK Igatsus 69
Igatsus laste järele 70
Ühiskonna ootused 72
Igatsusega toimetulek 75
Kui palju lastele välja näidata? 77
Kui lapsed igatsevad 80
Igatsus või lahkuminekuärevus? 82
Kuidas mõjutab igatsus vanemate ja laste vahelist suhet? 85
Vihane igatsus 86
4. PEATÜKK Majanduslik olukord 93
Suur majanduslik muutus 94
Toimetulek ja eluase 99
Raha ja sooline võrdõiguslikkus 104
Suurem haavatavus 106
Tavaline konfliktiallikas 108
Igavene võlg 111
Uued mõttemallid 113
5. PEATÜKK Stress 121
Olekute vaheldumine 123
Lapsenädalad ainult sinu õlul 126
Ajasurve lastega olles 131
Täis planeeritud aeg ilma lasteta 136
Kaugkasvatus – kui stressirohke see on? 138
Taastumine ja stressiga toimetulek 140
6. PEATÜKK Sugu ja võrdõiguslikkus 145
Isanädala saabumine ühiskonda 147
Võimalus uuteks rollideks 149
Tuttavatesse mustritesse takerdumine 152
Kellele helistatakse koolist? 156
Kas jaksad luua ka uue suhte? 160
7. PEATÜKK Uued armastused 163
Mida tähendab „kärgpere“? 164
Uue partneri tutvustamine lastele 166
Kas kolida kokku või ei? 171
Elu sama katuse all 175
Uue vanematandemi moodustamine 178
Laiendatud perekond 182
Kasulapsed 186
Mis siis, kui kasulaps ei meeldi? 190
Kärgpere ja sooline võrdõiguslikkus 192
8. PEATÜKK Kui lastel on erivajadused 197
Kuidas mõjutab lapse haigus vanemate omavahelisi suhteid? 199
Neuroerilised 204
Pärilikkus ja isiklikud neuroerilised väljakutsed lahutatuna 209
Söömishäired, ärevus ja muud vaimse tervise probleemid 211
Hädavajalikud pausid 214
Kuidas tööl läheb? 218
Ärevusega toimetulek 221
Võitlus laste eest koos oma eksiga 223
Kuidas ja kus me elama hakkame? 225
Lootuse elus hoidmine 228
9. PEATÜKK Vanemate koostöö 233
Armastussuhtest lapsevanemateks 235
Neli silma, mis näevad last 239
Sagedased konfliktiallikad 243
Piiride kaitsmine 245
Kui lapsed jäävad vanemate vahele 248
Mis sõnu valida? 252
Niisiis ... kuidas tunnevad vanemad end tegelikult oma üle-nädala-elus? 257
Aitäh! 260
Siit saab abi 261
Lugemissoovitused 263
Järelmõtteid raamatule 264
Viited 268
Lapsed üle nädala
LAHKUMINEKUST ON MÕNI aasta möödas. Äge faas on seljataga. Muidugi mäletad sa veel peensusteni seda õhtut, kui te lastele rääkisite, et kavatsete lahku kolida, kuid samas olete suutnud üsna hästi oma uue eluga kohaneda. Lapsed vahetavad kodu neljapäeviti pärast kooli. Sina ja su eks peate nendega jõule kordamööda, püüate koos sünnipäevi tähistada ja käite vaheldumisi arenguvestlustel. Üsna tihti unustate küll kodulugemise ülesande, mis on lapsel vaja teisipäeviti esitada, sest sellised asjad kipuvad kahe silma vahele jääma. Kuid muidu sujub praktiline pool võrdlemisi hästi.
Elu üle nädala on muutunud tavapäraseks. Või kas ikka on?
Fakt on see, et lahku läinud lapsevanema elu on sageli täis vastuolulisi tundeid ja muremõtteid veel kaua pärast seda, kui praktilised asjad on paika loksunud. Kuidas mõjutab lapsi tegelikult see, et nad kasvavad kahes kodus? Kuidas käituda, kui mängu tulevad uued kasuvanemad? Ja kuidas teha koostööd oma eksiga, kui armusuhe on lõppenud?
See raamat on täis tunnistusi ja mõtteid lahku läinud vanematelt, kes elavad kordamööda koos oma lastega. Uurimaks, kuidas vanemad oma üle-nädala-elu elavad, koostasime
küsitluse, mida levitasime sotsiaalmeedias. Saime vastuse ligi 500 lahutatud vanemalt ja viisime läbi süvaintervjuu neist kolmekümnega. Intervjuud paigutasime vaheldumisi põhjalikumate tekstide, faktide ja nõuannetega, mis aitavad samasse olukorda sattunud lapsevanematel edasi liikuda. Loodame, et see raamat annab sulle parema ülevaate lahutatud lapsevanema elust ja äkki tunned end ka vähem üksi, kui oled selle läbi lugenud. Et sa leiad siit tuge, lohutust või konkreetseid nõuandeid. Parimal juhul kõiki kolme.
Meie oleme Lisa Bjärbo (kirjanik ja ajakirjanik) ja Maria Farm (psühholoog ja psühhoterapeut). Me mõlemad elame juba aastaid lahutatud lapsevanematena.
MARIA:
Keeran kiirteele, jättes selja taha maja, kus mu tütred nüüd nädal aega viibivad. Vahemaa, mis mind ees ootab, enne kui jõuan oma noorima lapse ja tema isa koju, võib küll olla lühike, kuid emotsionaalselt on see pikk sild kahe erineva meeleseisundi vahel. Ma justkui hõljun vabalt kahe maailma vahel, üks neist on mina ja teine minu elu. Autos olen mõnda aega üksi ja saan olla lihtsalt mina ise, ilma teisteta. Koju jõudes tuleb mul hakata väikelapse emaks, sest teismelised on isa juures.
Lapsepõlves oli see teekond hoopis jalgrattatee ja pikk lage väli minu ema ja isa vahel. Hetk, mil olin üksi ja vahetasin käiku. Ma lahkusin ühest maailmast ja läksin teise. Mõlemad olid minu omad, kuid mitte üheaegselt.
Sellist elu elavad paljud, kuid sellest on vähe kirjutatud. Erinevatest seisunditest, kaheks jagatud olemisest. Mitte ainult eelnenud lahutusest, vaid ka järgnevast argipäevast – sellest, kus me oma elu elame.
LISA:
Ma koristan ennast läbi maja laste tubadesse välja. See on rituaal. Ma vahetan nende voodipesu, teen voodid korda, tõmban lapiga kirjutuslauad puhtaks. Tassin nende pakitud kotid trepist alla ja panen esikusse kuhja. Kui olen kõik nende isa juurde viinud ja ukse enda järel kinni pannud, on see tehtud.
Lastenädal on läbi. Nüüd on kogu see ruum minu päralt. Siis võib mõnikord juhtuda, et jään köögilaua taha lihtsalt omaette istuma. Kõikjal on nii vaikne. Puhas ja vaikne, ükski pall ei põrka, keegi ei vaata YouTube’i, diivanilaual ei ole poolikuid võileibu.
On kirjeldamatult tühi.
Ja kirjeldamatult mõnus.
Mul kulus aastaid, enne kui taipasin, et mõlemad tunded võivad eksisteerida ühekorraga. Et ma ei pea valima. Ikka veel mõtlen sageli, et aeg ilma lasteta tundub olevat väljamõeldis. Lünk tegelikus elus, erandolukord, mäng.
Kas see on kurb, et üle nädala tuleb mängida erinevat elu?
Või on see pigem suurepärane võimalus?
Mõne aasta pärast ehk mõistan, et see võib olla ka mõlemat korraga. Aga nii kaugel ma veel ei ole.
Mis tähendab „kodus“?
Kahe lapse ema Sofia on palju mõelnud sellele, kas tema lapsed võivad muutuda kahe kodu vahel üles kasvades juurtetuks. Mida tähendab nende jaoks „kodu“, kui nad on täiskasvanud?
Ta ise kasvas üles vanematega, kes on endiselt abielus. Vanematekodu on endiselt alles ja näeb välja peaaegu samasugune kui tema lapsepõlves.
Seal on ilmselgelt midagi erilist. Helid, mis tunduvad tuttavad, lõhnad, naabridki on samad kui minu lapsepõlves. Juured. Minu jaoks on see nii selge liikumapanev jõud, et ma tahan anda oma lastele sama, mis mul oli, sellise lapsepõlve. Ja nüüd ei saa ma seda enam teha. Ma tunnen kurbust. Ma ei ole kurb paarisuhte pärast, sest minu versioon ei olnud hea. Ma kurvastan selle pärast, et ma ei saa anda lastele seda, mis mul lapsena oli. Mõlemad vanemad ühe katuse all ja isa, kes on iga päev olemas.
Kas sa oskad sõnadesse panna, mis on sinu jaoks kodu?
See ei pea olema füüsiline koht, tegelikult ma ju tean seda. See võib olla koos mõne inimesega või kontekstis, kus sa tunned end mugavalt, või kasvõi mitmes füüsilises kohas. Aga ma arvan ... et see on soe ja külalislahke. Ma ütleksin, et selline peabki olema kodu. Seda ma üritangi lastele edasi anda, teadmist, et nad võivad alati siia tulla. Nad ei sega mind. Mul on hea meel neid näha.
Ei ole sugugi ebatavaline, et lapsed, kes elavad vaheldumisi kahes kodus, nimetavad (vähemalt alguses pärast lahkuminekut) ühte kodu „koduks“ ja teist „ema koduks“ või „isa koduks“. Lapsevanemana võib olla seda raske kuulda, eriti kui sina oled see, kelle kodu nimetatakse „ema/isa koduks“ ega
raske mõista, kuidas saab mitte pakkuda oma lastele kindlustunnet, näidates, et nad on alati koju oodatud.
Võibolla iseloomustab kodu just see, kuidas sind koduseinte vahel koheldakse? „Tunne end nagu kodus,“ ütleme oma külalisele, kes peaks end oodatuna, sundimatult ja loomulikult tundma. Selle all mõtleme, et ta peaks saama olla tema ise. Me tahame luua vaba õhkkonda, kus ka külalised saavad lõõgastuda ilma tundeta, et olukorras või ruumis kehtivad kindlad tingimused.
Keerulisem on see kodudes, kus liikmed vahetuvad ja jagavad elamispinda kahe kodu vahel. Eriti kui võrrandisse on lisandunud uusi pereliikmeid. Mitu tahet võivad kokku põrkuda, tuleb teha suuri kohandusi. Lapsevanemana võib tunduda, et üks nädal on rohkem teie, täiskasvanute päralt, samal ajal kui teisel nädalal tungivad majapidamisse lapsed, nende asjad, nende müra, hilised õhtud, teismelised, kes teevad õhtul kell 23.30 süüa ... Aga lapsed ju ei mõtle nii. Mis mõttes sisse tunginud? Nad tulid koju.
Täiskasvanutena peame silmas pidama laste vaatenurka, kuid püüdma hoida ka oma ootused vahelduva elurütmiga kodule madalad. Mõnikord on see tavalisest kaootilisem, kontrastid on vältimatud. Võibolla on nii sinul kui ka lastel vaja hingamisruumi väljaspool koduseinu, et end paremini tunda ja muutusi „taluda“. „Kodu“ ei ole ainult koht, kus sa elad, vaid ka meeleseisund. Kus saad sina enda eest hoolitseda, millises olukorras tunned, et sul on jalad kindlalt maas?
Mõte, et lapsed peaksid end alati kodus oodatuna tundma, on oluline ja seda tuleb meeles pidada. Kuid samal ajal tasub teada, et see ei pruugi tähendada, et lapsed peaksid saama kahe
vanema kodu vahel vabalt liikuda, tulla ja minna nii, kuidas neile meeldib. Paljudele lastele tuleb kasuks selge raamistik. Eriti vahetult pärast lahkuminekut kulub ära selge jaotus kahe kodu vahel. „Nüüd on issi nädal, me oleme siin, minu juures. Järgmisel nädalal oled sa emme juures.“ Ja see ei ole ainult lastele hea, selgus võib olla hea ka vanematele. „Nüüd on minu lastenädal, lapsed on siin ja mina vastutan.“
Mauri, 15 ja 18aastase lapse kasuisa:
Varem olid meil paindlikumad reeglid ning lapsed tulid ja läksid nii, nagu neile meeldis. Oli küll tore, et nad tundsid end eri kodudes teretulnuna, kuid see ei olnud ainuüksi hea. Neil oli kalduvus teise vanema juurde hiilida, et põgeneda nõudmiste ja õhtusöögiaegade eest: „Nüüd on ema nädal ja ema õiendab minuga kodutööde pärast ja on süüa teinud, aga kui ma lähen isa juurde, siis ta ei pruugi isegi kodus olla, sest see ei ole tema nädal, ja siis saan seal rahulikult omaette olla ja põgeneda kõigi nõudmiste eest.“ Seega on meil nüüd asi jälle selgemini korraldatud. Ka meil, täikasvanutel, on niimoodi lihtsam teada, kus teismelised on, ja saame vähemalt natukenegi kontrollida, mida nad teevad. Et nad ei mängiks meid üksteise vastu välja, kui me helistame ja küsime, kus nad on. Varem võisid nad pugeda selle taha, et on „isa juures“. Nüüd pole see enam samamoodi võimalik.
Õnnelikud vanemad, õnnelikud lapsed?
Kui „me peaksime laste pärast kokku jääma“ on tavaline refrään, mis sageli lahutuse puhul esile kerkib, siis „õnnelikud vanemad, õnnelikud lapsed“ on ehk sama tavaline vastuargument. Või teistpidi: kui meie täiskasvanutena ei ole oma
„Kui ma olin äsja lahutanud, ütles üks sõber, et uue elurütmi leidmiseks kulub palju aega, arvestagu ma sellega. „Vähemalt viis aastat.” See tundus jõhker ja masendav, aga tal oli õigus. Kõik võttiski palju aega, kõigi pereliikmete jaoks.”
Kuidas on õieti olla sellise lapse vanem, kes elab su juures üle nädala? Kuidas tulla toime argipäevaga, kuhu kuuluvad pakitud kotid ja kallistamine esikus? Mis tunne on mõni aasta pärast lahutust, kui äge faas on möödas? Mis mõtted peas liiguvad, mis on keeruline? Ja mida teha, kui ülenädalaelu tundub võimatu hallata?
Raamatus saavad sõna lahutatud lapsevanemad, kelle juures elavad lapsed ajuti. Juttu tuleb igatsusest, süütunnetest, murest, stressist ja majanduslikust toimetulekust, aga ka taasleitud ajast iseendale, suuremast võrdsusest, uutest armastustest – ja püüdlusest saada vanematevaheline koostöö toimima.
Lapsevanemate lugusid täiendavad analüüsivad tekstid, faktid, psühholoogiline perspektiiv ja nõuanded hakkama saamiseks kõigile, kes on samas olukorras.
Raamat kajastab keerukaid olukordi ja meeleolusid ausalt ja on väga ehe lugemine nii oma tõsisemates kui sekka ka veidi koomilistes seikades. Sümpaatne, et kohase käitumise juhiseid antakse neid peale surumata – just seetõttu on võimalik neid ehk enam ka järgida.
MEELIKE SAARNA, pereterapeut
