Sissejuhatus: lähenemine judaismi ajaloole
Kolmandal kuul pärast Iisraeli laste lahkumist Egiptusemaalt, just sel ajal, tulid nad Siinai kõrbesse ... Mooses läks üles Jumala juurde ja Issand hüüdis teda mäelt, öeldes: „Ütle nõnda Jaakobi soole ja kuuluta Iisraeli lastele: Te olete näinud, mida ma olen teinud egiptlastele, kuidas ma teid olen kandnud kotka tiibadel ja kuidas ma teid olen toonud enese juurde. Ja kui te nüüd tõesti kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis te olete minu omand kõigi rahvaste hulgast, sest minu päralt on kogu maailm. Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks. Need on sõnad, mis sa pead Iisraeli lastele rääkima!“ ... Ja kolmandal päeval, kui hommik oli saabunud, sündis, et hakkas müristama ja välku lööma: mäe kohal oli ränk pilv ja kostis väga vali sarvehääl, nõnda et kogu rahvas, kes oli leeris, värises. Siis Mooses viis rahva leerist välja Jumalale vastu; ja nad jäid mäe jalamile. Ja kogu Siinai mägi suitses, kui Issand laskus sinna tule sees; selle suits tõusis üles nagu sulatusahju suits, ja kogu mägi vabises kõvasti.Ja sarvehääl läks üha valjemaks; Mooses rääkis ja Jumal vastas temale valjusti ...1*
Selle dramaatilise kirjelduse jumalikust ilmutusest, mis Moosesele osaks langes, leiab Teisest Moosese raamatust. Judaismi ajalugu koosneb selle lepingu jätkuvast ja mitmekesisest tõlgendamisloost „püha rahva“ poolt umbes kolme aastatuhande vältel.
Rohkem kui tuhat aastat pärast seda, kui Mooses olevat selle ilmutuse saanud, lisas Jeruusalemma preester ja ajaloolane Josephus kõige varajasema mittejuudi lugejaskonnale koostatud judaismi teoloogia, mis on meie ajani säilinud, oma raamatusse „Apioni vastu“, kus ta kaitses juudi traditsioone paganatest autorite laimu vastu.** Josephus
* Kõigi selle raamatu piiblitsitaatide aluseks on „Piibel. Vana ja Uus Testament“ (Tallinn: Eesti Piibliselts, 1997) [kasutatud lehekülje www.piibel.net kaudu]. Ka kõik tekstis esinevad piibelliku perioodi nimekujud tuginevad sellele allikale. Vt ka sissejuhatavad märkused allikate kohta viidete osas. Siin ja edasises tõlkija allmärkused.
** Eelkõige Apion Pleistonikese vastu, kes oli 1. sajandi pKr esimesel poolel tegutsenud grammatik ja sofist, helleniseerunud egiptlane, kes vihkas juute ja ässitas nende vastu üles keiser Caligulat, rääkides talle, et Egiptuse juudid ei austa teda. Tema teosed pole säilinud.
leidis, et Mooses lõi inimkonnale uue ja täiusliku ühiskonnakorra, ning kinnitas, et see erineb sedavõrd kõigist teistest, mida tunti tema ajal, nagu monarhia, demokraatia ja oligarhia, et ainsaks võimaluseks on selle kohta leiutada uus termin kreeka keeles, theokratia ehk „teokraatia“, kuna Mooses oli väitnud, et Jumal peaks kõige üle valitsema: „Ta ei muutnud vagadust üheks vooruseks teiste seas, vaid pani paika, et muud voorused on selle osad ... Kõik meie tavad ja kõik see, mida me teeme ja räägime, peab viitama sellele, et me tunneme vagadust Jumala ees.“2
Josephuse ajal, 1. sajandi lõpul pKr oli Mooses juba müütidest ümbritsetud kangelasfiguur. Josephus pakkus, et Mooses oli tegelikult elanud umbes 2000 aastat enne tema aega, kuulutades veendunult: „Ma väidan, et meie seaduseandja on muistsem kui kõik muud seaduseandjad, kellele on kuskil viidatud.“ Need mittejuudid, kellele Josephus oma teoloogiat kirjutas, polnud Moosesest sama vaimustunud. Nii kreeklaste kui roomlaste seas oli laialt teada, et juudid peavad teda oma seaduseandjaks, ning Hekataeus Abderast oli hilisel 4. sajandil eKr leidnud, et ta on „silmapaistev nii oma tarkuse kui vapruse poolest“. Aga teised nimetasid teda šarlataniks ja petiseks – Josephuse kaasaegne Quintilianus, Rooma retoorikaekspert, julges Moosest kasutada näitena selle kohta, kuidas „linnade rajajaid põlatakse selle eest, et nad keskenduvad rassile, mis on teiste jaoks needuseks“, ning ei pidanud isegi vajalikuks nimepidi nimetada seda isikut, keda ta pidas „alusepanijaks juudi ebausule“. Mida rohkem judaismi väljastpoolt rünnati, seda rohkem ülistasid vagad juudid, nagu Josephus oma traditsiooni, mis on „teinud Jumalast kõiksuse valitseja“. Josephus esitas retoorilise küsimuse: „Mis valitsusvorm saaks olla sellest püham? Mis au saaks rohkem sobida Jumalale kui see, kus kogu [rahva] mass on vagadust täis ... ja terve ühiskonnakorraldus on organiseeritud pühitsemisriituse sarnaselt?“3
Kontrast teiste rahvastega sundis Josephust kuulutama, et kuna kõigile juutidele õpetatakse neid seadusi, mis valitsevad nende eluviisi üle, nii et „need on nagu meie hingedele graveeritud“, on nad seega ühel nõul kõiges, mis puutub nende religiooni:
Eelkõige just see on tekitanud märkimisväärse kooskõla meie seas. Sest kuna meil on üks ja sama arusaam Jumalast, ja me ei erine üldse elustiili või kommete poolest, on tekkinud kaunis harmoonia [inimeste] iseloomudes. Meie seas ei kuule vastandlikke väiteid Jumala kohta, mis on tavaline teiste seas – ja mitte vaid tavainimeste, kui nad tunnetest haaratult
kõnelevad, vaid ka teatud julgeid väiteid esitanud filosoofide, sest mõned neist on oma argumentidega üritanud kogunisti Jumala olemasolu eitada, samas kui teised ei usu tema ettehooldusesse inimkonna hüveks. Ja pole näha ka erinevusi meie elamisharjumustes: me jagame ühiseid tavasid ja me kõik kinnitame ühtmoodi, kooskõlas oma seadusega, et tema valvab kõige üle.4
Selle raamatu käigus saab küll selgeks, et „ühtsus“ ja „ühetaolisus“ nii tavade kui usu puhul, mis eristas juute kreeklastest ja teistest polüteistidest antiikmaailmas, kus leidus palju jumalusi, kultusi, müüte ja tavasid, jättis judaismi sees siiski palju ruumi variatiivsuseks ja mitmekesisuseks, ja mitte ainult tollal, vaid kogu judaismi ajaloo kestel.
Judaismi ajalugu pole juutide ajalugu, kuid judaism on juudi rahva religioon ja seega peab see raamat andma ülevaate juutide poliitilisest ja kultuurilisest ajaloost vähemalt sel määral, nagu see nende usulistesse ideedesse ja tavadesse tunginud on. Samal ajal on judaism maailmareligioon – ja mitte vaid selles mõttes, et juudid on paljude asjaolude tõttu juba tuhandeid aastaid olnud laiali pillutatud, nii et nende usulised ideed on sageli peegeldanud (kas siis omaksvõtu või eitamise läbi) laiemat mittejuudi maailma, mille keskel nad elasid. Isegi kui judaism on etnilisusest palju vähem lahus kui mõned teised maailmareligioonid, nagu kristlus, islam või budism (kuigi ka nende religioonide sees võib usuline identiteet vahel olla etniline või kultuuriline tunnus), on juudi identiteeti lisaks sünnipärale defineerinud ka religioon, ning juba ammu enne seda, kui Josephus kirjutas Moosesele omistatud erilise ühiskonnakorra suurepärasusest. Hiljemalt 2. sajandiks eKr olid pea kõik juudid hakanud juutideks pidama neid äsjapöördunuid, kes soovisid omaks võtta juudi kombed ja end juutidena määratleda. Suurema osa vältel sellest ajaloost, mida siin raamatus kirjeldatakse, on judaismil leidunud potentsiaali olla universaalne religioon, ja juudid on uskunud, et nende religioonil on universaalne tähendus, isegi kui juudid pole (erinevalt mõnedest kristlastest) kunagi endale võtnud universaalseks missiooniks teisi enda usku pöörata.5
Kolme tuhande aastase juudi kultuuri religioossete külgede isoleerimine, kirjeldamine ja selgitamine pole kerge ülesanne, ja põhjuseks pole vaid allikmaterjali ja akadeemiliste uurimuste rohkus. Viimasel 2000 aastal on tunnistajaks oldud vägagi mitmekesistele judaismi väljendusviisidele. Lihtsaks lahenduseks oleks judaismi olemust määratleda nende tunnuste abil, mida mõni selle haru väärtustab tänapäeval, ning
jälgida siis nende tunnuste väljakujunemist sajandite jooksul. Viimasel paaril sajandil on sedasorti ajalugusid ka kirjutatud. Aga samas pole õigustatud lähtuda eeldusest, et see, mis tundub praegu põhiline, oli alati nii. Igatahes ei tasu endastmõistetavaks pidada, et judaismi sees oli alati olemas peavool ja selle religiooni muud variandid olid vaid peavoolu harud. Metafoorid, mis näevad seda avarat traditsiooni suure jõena või paljude harudega puuna, on veetlevad, kuid ohtlikud, sest praeguse judaismi kõige olulisemad küljed ei pruugi eriti sarnaneda antiikaja omadele. Näiteks on ilmselge, et 2000 aasta taguse liturgia peamine siht – ohvririitused Jeruusalemma templis – pole kuigivõrd seotud enamikuga tänase judaismi vormidest.6 Üheks viisiks, kuidas vältida tänapäevastest huvidest tuletatud narratiivi pealesurumist judaismi ajaloole, on võimalikult objektiivselt kirjeldada neid judaismi vorme, mis on õilmitsenud konkreetsetel perioodidel, lastes perekondlikul sarnasusel nende vormide vahel õigustada nende käsitlemist ühe ajaloo piires. Sellise pluralistliku lähenemise kiituseks võib öelda mõndagi head, kuigi iseenesest võib see tunduda ebarahuldav, sest väljasseisjatel on alati olnud kombeks näha judaismi üheainsa religioonina, kuitahes mitmekesine see seestpoolt vaadates ka näida võiks, samas kui juudi kogukonna sees valitseva ühtsuse vooruste ülistamine on juudi usukirjanduses olnud tavaline juba piiblist peale. Kui aga ajaloolane ei suudaks saavutada muud peale minevikusajandite judaismi kummaliste väljendusviiside kirjeldamise ega üritaks välja tuua nendevahelisi seoseid, oleks tulemuseks vaid veidruste galerii, mis lugejas lõbu ja kummastust tekitaks, kuid puudu jääks lugu, mis selgitaks, miks oli judaismi areng just selline ja miks on see ka praegu usund, mis mõjutab miljoneid elusid.
Seega kujutab selles raamatus kasutatud lähenemine otsekui abielu varasemate põlvkondade häbenematult lineaarsete ajalugude ja tänapäeva õpetlaste (kes eelistavad mõningase kahtlusega suhtuda kõigi traditsioonide väidetesse) eelistatud „polüteetiliste“ kirjelduste vahel. See raamat jälgib judaismi erinevaid väljendusi, mis on eri aegadel üksteise kõrval õitsenud, ja uurib siis – niipalju, kui tõendusmaterjal lubab – nende variantide omavahelisi suhteid. Siin üritatakse kindlaks teha, kus ja millal judaismi eri harud üksteisega võistlesid (legitiimsuse või järgijate leidmise nimel) ning kus ja millal üksteist salliti, kas siis sõbraliku omaksvõtuga või vastumeelselt ja torisedes.7
Judaismi pikk ajalugu kubiseb lahkhelidest, mõnikord küsimustes, mis väljasseisja jaoks võivad tühised näida, aga hoolimata retoorikast, mida ühed või teised tõsiusklikud on oponentide vastu kasutanud, oli
usupõhine vägivald juutide vahel haruldane nähtus. Piiblilugu Piinehasest, kes võttis seaduse oma kätesse, et moraalitusele vastu astuda, hukates liiderliku israeliidi ja ebajumalakummardajast naise, kelle see mees oli oma peresse toonud, pakkus küll mudelit usufanatismi kohta, kuid sedasorti juhtumeid esines harva. Judaismist ei leia me midagi sellist nagu kristlikud ususõjad Euroopas varasel uusajal, või see sügav vaenutunne, mis on tihtilugu rikkunud sunniitide ja šiiitide vahelisi suhteid islamis. Sallivuse ulatuse uurimine judaismis on üks selle raamatu teemadest.8
Samas peab ajalooteos jälgima arenguid judaismi sees ühest perioodist teise, nii et võimaluse korral olen ma üritanud näidata, kuidas iga judaismi variant väitis end olevat seotud eelmise põlvkonna omaga, ja välja tuua varasema traditsiooni neid elemente, mida tegelikkuses rõhutada otsustati. Kuna enamiku judaismivormide järgijad on esitanud väiteid minevikule truuksjäämise kohta, võib see isegi kummaline näida, et selle religiooni sees kohtab sellist variantide paljusust. Nähtavasti üritati konservatiivsete väidetega sageli maskeerida muudatusi ja uuendusi. Käesolev ajalugu toob esile, millised neist uuendustest mõjutasid juutide usuelu ka hilisematel perioodidel ja millistest said ummikteed.
Siinse ajalookäsitluse raames on pahatihti keeruline üheselt määratleda, keda juudiks pidada. Viga oleks arvata, et juudi identiteet oli kindel ja probleemivaba küsimus, enne kui moodne maailm selle keerukaks muutis. Ka varem esines perioode, mil end juutideks pidanud inimeste enesetajumine ei pruukinud tingimata kokku minna teiste nägemusega neist. Juba Josephuse ajal oli ebaselge, milline staatus peaks olema lapsel, kel on vaid üks juudist vanem, sest alles umbes esimese sajandi paiku pKr hakkasid juudid otsustavaks pidama ema ja mitte isa staatust. Nagu siis, nii ka nüüd võib mittejuudi judaismi pöördumist tunnustada üks grupp juute, mõni teine grupp aga mitte. See raamat kasutab praktilist lähenemist, lugedes juutideks kõik indiviidid või grupid, kes olid end valmis identifitseerima kõigi kolme põhinimega, millega juudid on oma ajaloo vältel endile viidanud. „Iisraeli“, „heebrea“ ja „juudi“ rahvanimetuste algupära on võrdlemisi spetsiifiline, kuid juudid hakkasid neid sisuliselt sünonüümidena kasutama, mistõttu teatud judaismist lahknenud gruppide, nagu samariitlased ja mõned varakristlased, otsus nimetada end „iisraeli“ ja mitte „juudi“ rahvaks andis märku selle lahkulöömise lõplikkusest.
Isegi nende juutide jaoks, kes lahku ei löönud, võib nende kolme nimetuse tähendusväli oluliselt erineda. Ingliskeelne Hebrew oli üsna
viisakas viis, kuidas juudile viidata 19. sajandi paiku, ent tänapäeval oleks see väheke solvav. Prantsuse juudid kasutasid 19. sajandil endi kohta sõna Israélite ja alles üpris hiljuti kaotas juif oma halvustava tähenduse. Muutlik terminoloogia, mida juudid kasutasid endi kohta heebrea ja kreeka keeles 1. sajandil pKr, sel poliitiliselt pingelisel perioodil, annab märku, et selles kõiges pole midagi uut. Kõik sõltub kontekstist, ja kontekst selgitab omakorda paljusid arenguid judaismis, seega puudutab see raamat ka Lähis-Ida, Euroopa ning (hilisematel perioodidel) mõlema Ameerika ja kaugemategi paikade üldajalugu, et seletust pakkude neile religioossetele muutustele, mis on meie põhiteemaks.
Laiema maailma sündmuste mõju juutidele on ette kirjutanud ka judaismi ajaloo perioodideks jaotamise selles raamatus: Lähis-Ida, Kreeka ja Rooma impeeriumid, Euroopa kristlikuks muutumine, islami tohutu mõju, kaasaja maailma teke alates renessansist läbi valgustusajastu kuni tänapäeva äärmiselt keeruka juudimaailmani, kus paljude diasporaa juutide käekäik on lähedalt seotud Iisraeli rahvusriigiga. Vaid üks periood on defineeritud juudi ajaloole spetsiifilise sündmuse kaudu. Jeruusalemma Teise templi hävitamine aastal 70 pKr algatas uue ajastu judaismi arengus, millel oli tohutu mõju kõigile tänapäevani säilinud judaismivormidele. Pole usutav, et tollased juudid taipasid, mil määral nende religioon muutub templi kaotamise tõttu, kuid selle aasta pidamine teelahkmeks judaismi ajaloos on õigustatud muuhulgas seetõttu, et saaks parandatud kristlikud teoloogilised eksiarvamused judaismist kui vana testamendi religioonist, mille esilekerkinud kristlus varju jättis ja ebavajalikuks muutis. Rabide judaism, mis on kujundanud kõigi nüüdisilma juutide religiooni, arenes tegelikult välja esimesel aastatuhandel paralleelselt kristliku kirikuga. Rabiinlik judaism põhineb tõepoolest tekstidel, mida kristlased nimetavad vanaks testamendiks ja juudid heebrea piibliks. Just rabid otsustasid, et pentateuhist ehk heebrea piibli viiest esimesest raamatust saab toora („õpetus“ või „seadus“), mis on sama termin, mida nad laiemalt kasutasid kõigi juhatussõnade kohta, mida Jumal juudi rahvale ilmutas. Kuid rabid ei lugenud piiblit vaid sõna-sõnalt. Selliste tehnikate arendamisega nagu midraš („tõlgendus“) kaasati oma halahásse („religiooniseadus“) piiblitekstide tõlgendused, mida saatsid õiguslikud otsused, mis olid edasi kandunud tavade ja suulise traditsiooni kaudu. Praktikas on halahá, eriti just sellisel kujul, nagu see on säilinud Babüloonia talmudis, rabiinliku judaismi jaoks sama oluline nagu piibel.