Ann Claire KURITEGUDE ja SARVESAIADE maailmas
Ann Claire
Jalgratturi
teejuht
KURITEGUDE ja SARVESAIADE
maailmas
Jalgrattamüsteerium
Inglise keelest tõlkinud
Kadri Metsma
Proloog
Kui oleksite minult aasta tagasi küsinud, mida ma teen 365 päeva pärast, oleksin kindla peale öelnud: seda, mida ikka.
Kas pole see nii enamikuga meist? Me popsume oma harjumuste taktis sama kindlalt nagu rong rööbastel. Kui läheb õnneks, tuleb ette mõni märkimisväärne sündmus, selline, millele netiküsitlustele vastajad ja vanaemad julgeksid panustada.
Kui tõenäoline on see, et sa oled järgmisel aastal samal ajal abielus, äsja lapse saanud, lapse ülikooli saatnud, et sa ostsid uue maja või suuremat sorti kodumasina, lasid oma majale panna neljakordsete klaasidega aknad, käisid kruiisil või külastasid Wisconsin Dellsi veeparki?
Mida tegin mina eelmisel aastal samal ajal? Võib enamvähem kindlalt öelda, et ei midagi ebatavalist. Mul ei olnud plaanis mitte midagi suurejoonelist. Ma olin ettearvatav ja seda teadsid kõik. Keskkooli lõpus kroonis minu klass mu „kõige ettearvatavamaks klassikaaslaseks“. Isegi mitte miss Ettearvatavaks. Mina, Sadie Greene, tegin puhta töö terves kategoorias. Ma ise ütlen tavaliselt, et see tuleb sellest, et ma olen tugev statistik, aga tegelikult ma ju tean. Matemaatika
ei too kellelegi nii suurt tunnustust, isegi mitte kahtlase väärtusega tunnustust.
Kõigi eelduste kohaselt nägi minu tavaline tööpäev juunikuus välja selline.
Kell kuus hommikul kõlas äratuskell Illinoisi Elm Parkis. See on osa „suuremast“ Chicagost. „Suurem“ tähendab antud juhul tunni ja viieteist minuti pikkust venimist kiirteel päris Chicagosse.
Kardinaid eest tõmmates nägin väsinud vahtrapuud ja kaugemal eri kohtadesse suunduvatele inimestele mõeldud suure infotahvli tagakülge. Ma olin üksi ja sellega rahul.
Al Weston ja mina läksime lahku aasta varem. See oli alustugesid kõigutav, kuid mitte dramaatiline lahkuminek. Ali ja minu südant ega omandit ei tabanud San Andrease murrangu tekitatud maavärin. Meie lahkuminek oli sündmuste loomulik käik, nagu mandrite triivimine, mida tõukavad tagant sügaval maapõues igavlevad jõud ja peaaegu olematud, ainult tööga seotud ühised huvid.
Üksik ja sellega rahul nagu ma olin, panin selga tööriided, mida näevad ainult mu kolleegide silmad, tegin kohvi, jõin kohvi, sõin hommikuhelbeid, pesin hambaid ja väntasin jalgrattaga kuue kilomeetri kaugusele firmasse Appleton Financial, kus seadsin end oma kuubikus valmis järjekordseks finantselamusi täis päevaks. Elamusi mainides ma muidugi liialdan. Olgu sellega kuidas on, oma tööd tegin ma hästi. Väga hästi. Oleksin vabalt võinud püstitada Kesk-Lääne maismaakindlustusjuhtumite kalkulatsiooni koostamise rekordi, aga jällegi – kes see ikka selliste asjade eest auhindu jagab.
Mõnikord juhtus, et mu sõber Gemma tuli ilusal juunipäeval minu juurest läbi ja meelitas mind endaga koos lõunale.
Mina ei saa mitte kunagi teist võimalust.
Mitte kunagi, mitte kunagi, mitte kunagi.
See kohutav päev ongi põhjus, miks ma olen siin, paigas, mille olemasolust mul aasta tagasi aimugi polnud. SansSouci-sur-Mer on postkaardilik mere ja viinamarjaaedade vahele pugenud küla Prantsusmaa lõunapoolseimas otsas, ainult kiviviske kaugusel Hispaania piirist. Ja ma ei ole siin lihtsalt turistina. Ma elan siin ja olen Oui Cycle’i uhke omanik, see on parim väike jalgrattatuuride firma Sans-Soucis.
Eelmisel aastal klammerdusin leinast muserdatuna Gemi viimaste sõnade külge: ela ikka ka! Ma ei teadnud, kuidas seda ilma oma parima sõbrata teha. Siis saadeti mulle märk. Kui lähemalt rääkida, siis jäi mulle pärast tundidepikkust tuima telefonis surfamist silma kaks sõna. Vajatakse jalgratturit. Ü ks prantsuse paar kavatses oma armsast jalgrattatuurifirmast pensionile siirduda. Nad ootasid uusi omanikukandidaate, kes teeksid rahalise pakkumise, aga neid huvitasid ka kirglikud motivatsioonikõned. Nad olid nõus müüma ainult õigele inimesele. Nagu selgus, olin see mina, aga ainult juhul, kui olin valmis hüppeks, mis poleks ü ldse minu moodi.
Ma hüppasin. Ma jätsin oma igati mõistliku töö ja turvalise argirutiini sinnapaika. Ma matsin kõik oma säästud jalgrattaärisse ilma kordagi koha peal käimata. Nüüd väntan üksinda unistuste elus, mis pidi kuuluma kahele. Meil oli Gemiga kombeks fantaseerida, et rajame oma jalgrattaäri, seda unistust toitis kuulsusrikas vaheaasta, mil töötasime Provence’is tuurijuhtidena. Päris ausalt? Ma ei uskunud tegelikult, et me seda teeme.
Elu võib mõnikord päris hirmutav olla. Sa võid plaane haududa ja kavandada, täita detailseid tabeleid (kui sa oled
1. peatükk
1. päev, neljapäev. Tere tulemast Sans-Souci-sur-Meri! Sans souci tähendab ilma mureta ja me loodame, et just nii te end meie üheksapäevasel Salajasel Lõuna-Prantsusmaa Tuuril tunnetegi. Saagem oma esimesel ühisel pärastlõunal tuttavaks üksteise ja meie armsa Sans-Souciga!
Dom Appletonile ei meeldi sarvesaiad. Ausalt öeldes olen ma šokis, aga mul on hea meel, et teada sain. Teadmised on tõhusa tuurijuhtimise alus. Nüüd ma ei hakka oma mitteametliku motoga Domi läheduses eputama. Oui Cycle – me peatume, et sarvesaiu süüa! Suurem osa mu külalistest peab sellistest hüüdlausetest (ja sarvesaiadest) lugu. See annab neile teada, mis sorti tuurile nad tulid –nimelt sellisele, kus tuntakse rõõmu Prantsusmaal olemisest, peetakse lugu joie de vivre ’st ja korralikest kaitserajatistest.
Kuid on üks tuurijuhtimise reegel. See on ühtlasi elureegel. Sa ei saa kõikidele meeldida, isegi kui oled juhtumisi sarvesai.
„Ma lihtsalt ei salli neid,“ ütles Dom ja lisas: „ Ärge nüüd solvuge“, mis andis mõista, et meie solvamine tegi talle tegelikult rõõmu.
Dom käis oma hinnangu pagaritoodetele välja minu
Ü ks reisikirjanikust sõber rahustas mu maha. Nii see käibki, kinnitas ta. Tänapäeval ei maksa enam keegi, välja arvatud Rick Steves. Tõsi või mitte, igatahes õnn kaasa, Rick! See moodne vabakutseline mängib tasuta ja allahinnatud asjad välja potentsiaalse kasumi vastu. Mina kui oma endise töö järele igatsev kindlustusametnik mõistan seda. Ikka risk ja kasum käsikäes.
Kui ajad oma aju hammasrattaid ringi ainult selleks, et välja nuputada, mis võiks valesti minna, ei jõua sa eriti kaugele. Uus mina läheb riski peale välja. Suure riski peale. Nigeli arvustused kuuluvad ühte kahest äärmusest: mõõdutundetu kiidulaul või otsejoones prügikasti lendav rämps. Kiidulaul tõstaks väikese Oui Cycle’i pildile. Prügikastirämpsuks tembeldamine laseks mu unistuse hoobilt auklikuks.
Piilusin salamisi Nigeli poole. Ta ei näinud oma puhvis puusaosaga ratsapükste, tviidi jäljendava lükrakostüümi ja hülgevuntsidega üldse eriti hirmus välja. Välimus võib petlik olla. Kahe tunni põhjal, mil olen Nigelit tundnud, tegin järelduse, et tema näokarvad toimivad meeleoluavatarina. Hetkemeeleolu: pruntsuine pahameel. Palvetasin mõttes, et see oleks lühiajaline kriitikapuhang Domi sarvesaiakaebuse peale.
Ja jõudsingi oma Ameerika kü lalisteni. Dom ja Judith Appleton, nende poeg Lance ja Lance’i kallim Lexi Conners.
Ma tunnen Appletone sama hästi nagu omaenda perekonda, ehk isegi paremini. Elasin lapsena nende aiamajas, olime koos emaga nukumajakeses, mis on nende üleelusuuruse Tudorite stiilis maja koopia. Tõllakuuris, parandaks ema. Üürigaraažis. Hea kü ll, olgu nii, aga ma olin Appletonide juures alati teretulnud.
Judith käis mul lasteaias ja algkoolis järel, kui emal oli
parajasti tegemist mõne oma töö või mehega. Dom õpetas meid Lance’iga jalgrattaga sõitma. Või noh, ta palkas sõiduõpetaja. Appletonide maailmas on see sama hea, nagu oleks ise õpetanud. Dom andis mulle ka minu esimese „päris“ töökoha oma firmas Appleton Financialis.
Ja Lance? Lance on tüütu ja kaitsev vend, keda mul endal ei olnud. Suur vend, kes oli minust ainult kolmteist päeva vanem. Ta sai äsja kolmkümmend, nagu minagi.
Ma tahan ka neile iga hinna eest muljet avaldada. See tuur on minu võimalus näidata neile jalgrattasõidu ja Prantsusmaa hiilgust – ja tõestada, et ma tegin töölt lahkudes ja teisele poole maakera kolides õige otsuse.
Muud polegi. Kaalul on ainult terve riigi maine, jalgrattasõit kui selline, minu äri ja elu tähtsaimad otsused. Selle tuuri kaasategemine on lausa lillepidu!
Ma ei suuda ikka veel uskuda, et nad nii kaugele kohale tulid. Mu pea käib pisut ringi, justkui oleksin tunnistajaks millelegi ebamaisele. Appletonid – minu terrassil siin, SansSoucis. Dom pealaest jalatallani spandex ’is!
„Asi on saiapurus,“ teatas Dom. Ta pühkis oma beežikasvalgetelt ratturipü kstelt kujuteldavaid raasukesi.
Saiapuru? Sellepärast ta sarvesaiu vihkabki?
Ma ei mõista kohut. Igaüks väntab omamoodi, ütlen ma ikka. Ma ei kritiseeri isegi Domi spandex’it. Ma olen täiesti veendunud, et igaüks võib mugavad venivad materjalid omaks võtta – ja peakski seda tegema.
Asi on värvis. Valget ja muud heledat värvi spordivahendid ei ole kunagi nii läbipaistmatud, nagu nende omanikud sooviksid uskuda, eriti kui mängu tulevad higi, porilombid ja võised hõrgutised.
Lance norsatas ja kohendas käega oma laisa lt lehvivat lokkis liivakarva juuksepahmakat. „Isa, kas sulle mõni Prantsuse toit meeldib ka?“
Tüüpiline Lance. Meelita teine lõksu.
Dom hõõrus oma laia kõhtu ja kaalus, kas Prantsusmaal –Prantsusmaal! – leidub mõni roog, mis võiks talle meeldida.
„Prantsuse kartulid – friikartulid,“ ütles ta sõnu venitades. „Kas siin neid tehaksegi?“
Judith manas näole süüdlasliku naeratuse, Lexi itsitas viisakalt. Nigeli vuntsid läksid turri.
Astusin vahele, enne kui Dom sai uuesti suu lahti teha.
„Meil on kavas palju suurepäraseid roogasid,“ teatasin grupile. „Igaühele midagi. Veinidegusteerimised, eraõhtusöögid, piknikud ja hulganisti jõudu taastavaid pagaripoepeatusi.“
Õed plaksutasid käsi.
Naeratasin ja jätkasin meie reisikava tutvustamist. „Täna on meie reisi proloog. Nagu Tour de France’il, alustame ka meie lühikese avaetapiga.“ Distantsi pikkus on aga meie tuuri ainuke sarnasus Prantsusmaa suurima rattatuuriga.
„Ei mingeid võidusõite või võistlemist esimesel päeval,“ teatasin kindlal toonil. „Me oleme siin selleks, et lõbutseda ja lõõgastuda.“
Nigel turtsatas.
Naeratasin veel laiemalt ja eirasin tusast kriitikut. „Me oleme kaks ööd imearmsas Sans-Soucis, et saaksite kohaneda. Siis läheme liikvele. Sõidame mere äärest otsejoones suurte Pürenee mägedeni.“
Lõpetuseks mainisin jalgrattatuuri parimat osa, vähemalt külaliste jaoks. Minu tiim ja mina ajame korda kõik tüütud pisiasjad. Me kanname kohvreid, kaupleme broneeringute
pärast ja sätime logistikat. „Teie lihtsalt vajutage pedaale ja nautige,“ sain öeldud, kui Dom vahele segas.
„Jajah, aga tagasi sarvesaiade juurde,“ ütles mees, kellele peab alati jääma viimane sõna ja kõrgeim koht edetabelis. „Kuhu see või neile määrida tuleb? Ja katsu sa neid röstrisse toppida, täitsa võimatu, on ju?“
Ma loodan, et te naudite seda, parandasin end mõttes.
Vaatasin hindavalt oma gruppi. Järgmised üheksa päeva oleme nagu väike perekond. See võib olla imeline ja rikastav kogemus. Või düsfunktsionaalsus ratastel.
Õekesed nunnutasid logelevat kassi. Manfred vaatas üksisilmi merele. Lexi sättis Lance’i koos endaga selfile ja meelitas talle kõditades näole totra naeratuse. Judith tegi nende pildist pilti.
Nad tundusid õnnelikud. Aga karta on, et Domile on raskem meele järele olla.
Ja ärgem unustagem Nigel Foxi. Taipasin võpatades, et mees lonkis terrassi serva poole. Lähemale hingematvalt kaunile merevaatele ja millelegi, mida ma ei tahtnud tal näha lasta.
Plaksutasin käsi nii kõvasti, et Lexi ehmus.
„Sõidame!“ hüüatasin helge ja rõõmsa häälega. „Kõik ratastele!“
Nigel viivitas, nina kirtsus ja vuntsid võbelemas.
Kas ta tundis aerosoolvärvi lõhna? Või äkki haistis korrarikkumist. Viimastel nädalatel olen pidanud võitlust ühe vandaaliga. Võitluse all pean silmas, et mina olen kaotaja ja pean käpuli maas tagajärgi koristama.
Mu peas sprintisid üksteise järel tavalised stressimõtted. Miks? Miks mina? Miks Oui Cycle? Miks ainult Oui Cycle?
Ma tahan, et kõik oleks õigesti.
Nagunii ei ole, tuletasin endale meelde. See on tuurijuhtimise esimene reegel: ükski tuur ei lähe täielikult plaani järgi. Muutujaid on liiga palju. Juhuslikud kivikesed. Teel keksivad lambad. Lahtised koerad. Närvilised autojuhid. Tuul, vihm, rahe. Prantslaste spontaanne suhtumine puhkusegraafikutesse. Kõige sobimatumal ajal ründav vandaal.
Ajasin selja sirgu ning suunasin tähelepanu oma grupile ja kõikidele positiivsetele teguritele. On imeilus juunikuine pärastlõuna Lõuna-Prantsusmaal. Mu sõbrad on siin, nii vanad kui uued. Kui mul on vähegi õnne, ei saa keegi teada minu inimesekujulisest probleemist, ja kõik jamad jäävad meist kaugele maha.
See raamat viib teid Lõuna-Prantsusmaale, kus jalgrattatuuril kauneid vaateid nautides tuleb tegemist teha ka mõrvaga. Ja mitte ainult ühega!
Ameeriklanna Sadie Greene šokeeris oma sõpru ja peret teatega, et jätab korraliku kontoritöö Chicagos ja ostab Prantsusmaal jalgrattatuure korraldava rma Oui Cycle. Nüüd elabki ta oma unistuste elu hunnitus Prantsusmaa väikelinnas. Kui tuurile saabuvad tema sõbrad kodumaalt, nende seas ka tema endine ülemus, annab Sadie endast kõik mis võimalik, et näidata neile Prantsusmaa imelisi aardeid ja pakkuda parimaid hõrgutisi. Ja tõestada, et kolimine oli õige otsus.
Hingematvad vaated merele ja mägedele, veinidegustatsioonid, hea seltskond, maalilised väikelinnad ja sarvesaiad. Vargused, valed, kalahais ja mõrvad. Tee mäkke viib lähemale ka tõele.
ANN CLAIRE õppis ülikoolis geograa at ja on rännanud kogu maailmas. Praegu elab ta koos oma geograa st abikaasaga Colorados, kus nende köögiaknast paistavad mäed. Ta kirjutab palju, aga kui ta seda parasjagu ei tee, siis ta kas matkab, tegeleb aiatööga, karjatab kasse või loeb häid kriminaalromaane, näiteks Agatha Christie omi.
www.ajakirjad.ee