Sae ja kraanaga koge kallal

Koge oli 1. juulil viimast korda ühes tükis. Laevakere all olid tunnelid saagimiseks ja troppidele. Laevakere ümbritseti seest ja väljast puitkarkassiga, et tõstetropid vana puitu ei puudutaks. Fotod: Madli Vitismann

Valus vaade: mootorsaag keskaja laevakeres.

Madli Vitismann

Tallinnas Lootsi tänava ehitusplatsilt leitud koge on nii suur, et selle kättesaamine kitsalt platsilt majade vahel oli väga keeruline. Tervena polekski laeva sulundseina tugitorude alt kätte saadud ja ka teekond mööda kitsaid tänavaid oli keeruline, et kõrged, laiad ja rasked veosed Lennusadamasse viia. 8. juuliks saadi sellega valmis.

Kompass ja kingad

Märtsi lõpus ehitusplatsil avastatud vrakk paljastus järk-järgult. Kui kogu laevakere oli välja kaevatud, sai selle üle mõõta: 24,5 m pikk, 9 m lai ja 4 m kõrge. Vraki tekk oli maapinnast umbes 1,5 m allpool. Arheolooge ja muuseumitöötajaid rõõmustasid ka vrakist leitud esemed. Meremuuseumis olid algul kogesaalis jalatsikatked, millest Tuuli Jõesaar oli magistritöös kokku seadnud tervikjalatsid, mis seal nüüd on. Ent nüüdsest kogest tuli peale jalatsidetailide välja kolm tervet kinga. Ka hulk puutööriistu.

Ehituse järelevalvearheoloog Mihkel Tammet teatas, et vraki seest alustatud väljakaevamistel leitud magnetkompass on seni leituist maailma vanim. Dendrokronoloogilise uuringu järgi on laeva ehituspuit lõigatud 14. sajandi alguses, lastiks olnud tammeprusside järgi võib laeva upppumisajaks pidada u 1375. aastat.

Vrakk saeti katki

Juuli algul selgitas pressikonverentsil enne vraki väljatõstmist EHC Lootsi OÜ arendusjuht Tarmo Miil, et kohal, kuhu tuleb merevaatega büroohoone, olid varem sadamalaod ning vraki leiukoht oli mere ja Härjapea jõe vahel. Tema sõnul plaaniti koge osad tõsta neljas jaos otse treieritele üle hoonete. Muinsuskaitse esindaja Tallinna linnavalitsuses Ragnar Nurk tõdes, et kripeldama jääb, et oli vaja vrakk osadeks võtta.

Eesti Meremuuseumi direktor Urmas Dresen rõhutas head koostööd, kui osapooled leiavad, et asi on seda väärt. Muuseum ehitab kõigepealt ajutise laevahalli Patarei ja Lennusadama vahele, liiva seest leitud laeva konserveerimise kogemus juba on. Ta ütles, et nende kogede najal saab näidata, kui suur oli Tallinna osa hansakaubanduses.

Meremuuseumi teadur Priit Lätti teadis vraki väljatõstmise riske, sest laev ei ole mõeldud tükkideks lõikamiseks ega üle hoone tõstmiseks, ning karta võis mingeid murdeid ja paindeid. Ent seest ja väljast puittoega vooderdatud laev pidas tänu sellele toele tõstmisele hästi vastu. Et vrakki poleks vaja rohkem kui neljaks tükiks saagida, tuli kaks ehitusplatsi sulundseina tugitoru u 1,5 m kõrvale nihutada. Esimese saelõike tegigi Tarmo Miil.

Tänavalaiune veos

Umbes sajatonnise kogukaaluga laeva kaks osa tõsteti 5. juulil tööpäeva lõpuks üle majakatuse treilerile. Need veeti ära ööl vastu 6. juunit ja teised kaks ööl vastu 8. juunit. Päevavalges kasutati tõstmiseks suurimat kraanat, mis majade vahele mahtus. Näiteks vööriosa kaalus 15,5 t ja sellele järgnev osa 32,2 t ning nende veoks kulus ligi 6 tundi. Tänavail tuli liiklus sulgeda, sest vraki iga osa oli peaaegu sõidutee laiune ja ajuti tuli saateautol kõnniteel sõita.

Pärast vraki muuseumi jõudmist on Priit Lätti seda mõõdistanud, kirjeldanud ja puhastanud ning ootab ajutise hoone valmimist, et laevakeret saaks katuse all konserveerida.

Tuleb kogefi lm

Kogega seotud töö ja ajakulu läks EHC Lootsi OÜ-le maksma umbes pool miljonit eurot, ent ehitatav hoone sai huvitava ajaloo ammu enne valmimist. Esialgu plaanitud lühivideo asemel tellis ettevõte KavalAntsStuudiolt dokumentaalfilmi, mis võiks veebruaris kinno jõuda. Stuudio esindaja Andres Luidre kinnitas, et eeldatavalt 30-45 minutit pika fi lmi esilinastust kavandatakse festivalile DocPoint.

Kuigi fi lmi fookus on vraki väljatõstmisel, on juttu kogu protsessist ning ajaloost – mis koge üldse on.