Rein Õnnise lugu

50 aastat mere kutsel – k

Jane Hõimoja

Müts näpus 51 aastat tagasi merekooli astunud Rein Õnnis siirdus tänavu mais „Silja Europa “ kaptenitoolilt pensionile. Reinu meretee on olnud pikk ja sündmusrohke ning räägime temaga õpinguist Leningradi Kõrgemas Merekoolis, Angoolast, komparteist, „Georg Otsa“ autotekist, ISM-süsteemi loomisest, Tallinki-aastaist, Eesti Kaptenite Klubist ja paljust muust.

Tsaariaegse purjelaeva jälgedes

Pärnust pärit noore Rein Õnnise tõid mere juurde fotograafist isa noorpõlvelood. Reinu isa oli aastail 1913-1915 seilanud madrusena purjelaevas, millest jutustas pojale põnevaid unejutte. „Olin suhteliselt hiline laps ning isa noorusaeg jäi ikka juba tsaariaega. Aga jah, ta oli madrus purjelaeval, mis sõitis Arhangelski ja Inglismaa vahet metsalastiga. Käis ka Kanadas ja Ameerika Ühendriikides. Hiljem omandas isa fotograafi kutse ja sattus ka Esimese maailmasõja ajal fi lmioperaatorina ameeriklaste dessanti fi lmima,“ meenutab Rein aega, mil pisik tasapisi temasse tuli. „Niisiis umbes kuuendas klassis käisin perele välja, et mina lähen ka merekooli. 1970. a, pärast keskkooli proovisingi astuda Leningradi Kõrgemasse Merekooli, ent esimene katse ebaõnnestus. Kuskilt jäi poolteist punkti puudu.“ Ent mere kutse oli nii tugev, et noormees nii lihtsalt alla ei andnud ning teisel katsel õnnestus sisse saada riikliku suunamise toel.

Koolitee kestis kokku kuus aastat ning lisaks eksamile pidi ta kirjutama ka diplomitöö. Ka praktikat oli ohtralt ning selleks, et seda täis saada, pidid kursandid igal suvel 2-3 kuud laeval veetma. „Koolis olid omad õppelaevad, segalastilaevad, mis olid ehitatud niiviisi, et laeval olid õppeklassid. Komandosild oli dubleeritud, all sai harjutada ja üleval käisid päris vahis. Laevad sõitsid päriselt ringi ja vedasid kaupa ning kursantidel oli imeline võimalus soodsates tingimustes harjutada. “

Kaptenid Rein Oolmets, Kalle Juurik, Toomas Tammeorg, Rein Õnnis ja Alar Kask Inreko Laeva ASile ISM tunnistuse üleandmisel. Fotod: Erakogu

Eesti Kaptenite Klubi

Rein Õnnis on Eesti Kaptenite Klubi president. Klubi nimekirjas on praegu 55 kaptenit, hiilgeajal oli liikmeid suisa 200. Klubi loodi 1988. a kaptenite arutluskohana ja kollektiivse kaitse väljatöötamiseks seoses Mustal merel juhtunud reisilaevaõnnetusega, mille järel tahtis nõukogude võim mõlema laeva kaptenid pikaks ajaks vangi panna. Kuigi see põhjus langes ära, jätkab klubi tegevust. „Iga kuu viimasel kolmapäeval on meil kuskil istumine, saame kokku ja räägime uudiseid. Võtame osa merendusnõukoja tegemistest, merenduspoliitika arengusse oleme kaasatud. Sõprusklubi on Helsingi kaptenite klubi,“ loetleb ta. „Võtke kodulehe kaudu ühendust ja astuge liikmeks.“

Kapteniks sai vaid parteiliige

Koolis jõudis Rein saada rooduvanemaks. Ühel päeval tuli noormehe juurde roodu komandör ning pakkus, kas Rein sooviks parteisse astuda. Kuna kapteniks saamise eeltingimus oli partei liikmesus ning Rein soovis kindlasti kapteniks saada, tegi ta pragmaatilise otsuse ja võttis kutse vastu. „Parteisse ju igaüks astuda ei saanud. Kui olid tubli ja vääriline ning paistsid silma, siis võisid saada kutse. Seejärel oled aasta aega liikmekandidaat ning kui mingi lollusega hakkama ei saa, siis võeti päriselt ka vastu,“ kirjeldab ta oma parteikarjääri algust ning täpsustab etteruttavalt, et parteisse astumise peamist hüvet ta kasutada ei saanudki, sest Eesti taastas õnneks iseseisvuse enne seda. „1990. a keelustati Eestis kompartei ning siis kirjutasin avalduse ja astusin välja. “

Et Rein oli Eestist õppima suunatud, siis asus ta pärast kõrgkooli lõpetamist 1980. a tööle Eesti Merelaevanduses kolmanda tüürimehena ning sõitis seal seitsme aasta jooksul vanemtüürimeheks. „Sõitsime Läänemerest kuni Angolani välja. Ükskord juhtus selline lugu, et La Manche’i väinast keerasime Biskaia pe ale, kena karvane ilm oli. Pööramise ajal sai laine meid kätte ning trümmi hakkas vett tekkima järsku.

kapten Rein Õnnise lugu

Rein Õnnise laevale „Mihhail Kedrov” Elevandiluurannikul San Pedro reidil punase puu palkide laadimine. 1982. a veeti neid Tallinna sadama kaudu päris hoolega.

Keerasime vööri vastu lainet, käik maha, ja hakkasime uurima, milles asi,“ jutustab ta. „Mingil hetkel tuvastasime, et natukene allpool veeliini oli parda sisse pragu tulnud, kust tuli vett sisse. Kapten pidas nõu ning otsustas, et kuna pumbad suudavad ilusti töötada, läheme edasi. Ja jõudsimegi koos praoga Angolani, kus see korda tehti.“

Angolast mäletab ta veel eredaid seiku, näiteks tuli seal suure laevaga ka mööda kitsast jõge ülesvoolu nühkida. „Jõe säng oli selline püstloodis kanal, sügavust oli palju, aga see oli väga kitsas. Jõekaldad olid mangroovitihnikuid paksult täis ning iga kord, kui jõudsime käänakust läbi, pidime ahtrit okstest puhastama.“

Toona oli laevas ka selline amet, nagu kapteni esimene abi, kelle ülesanne oli jälgida, et laevapere järgiks kommunistliku režiimi kasvatust. „Ta oli, jah, selline poliitkasvataja, kes suhtles ilmselt kõige tihedamini KGBga. Sel ajal tulid laeva kaptenile salajased kirjad, mida võis lugeda vaid kapten ja tema esimene abi. Juurdepääs oli salastatud, nii et ei tea, mis seal seisis. “

Esimese abi ülesanne oli jälgida, et laevapere järgiks kommunistliku režiimi kasvatust.

Aafrika-teekond lõppes ootamatult

Ükskord kodumaal puhkusel olles nägi ta linnas juhuslikult kapten Kalle Juurikut, kes oli Leningradi kõrgkooli lõpetanud samal kursusel Tarmo Ojametsa, Viktor Palmeti ja Toomas Tammeoruga. „Kalle oli vanemtüürimees „Georg Otsal “. Ta tuli mu juurde ja palus, et sõber, aita hädast välja, ja asenda mind kuu aega. Mõtlesin, et mis siin ikka, aitan. Aga kui kuu aega sai täis, juhtus nii, et „Georg Otsal “ jäi vanemtüürimehe püsikoht vabaks ning seda pakuti mulle. Mõtlesin veidi ja võtsin vastu. Ja niiviisi Aafrikateekond minu jaoks ootamatult ka lõppes.“

Rein töötas seal aastail 19871991, sellesse aega jäid ka vabaduse taotlemine ning iseseisvuse taastamine. „Georg Ots“ sõitis iga päev ju Nõukogude Liidu ja vabaduse vahet ning samuti kui teistel mängis ka laevapere ruumides kogu aeg raadio, mille vahendusel pingsalt kuulati olukorrast riigis. „Kui ma nüüd päris aus olen, siis taasiseseisvumine oli ikka üle noatera minek. Ega ma palju loota ei julgenud…,“ meenutab ta. „Georg Ots“ oli mäletatavasti reisilaev, mille rambid avanesid küljele ja kuhu hädapärast mahtus paar autot ka. Rein oma meeskonnaga mängis alumisel tekil tetrist, kuidas oskas, ning mahutas autotekile ära lausa seitse sõiduautot. See oli tol hetkel maksimum. Sinna oleks teoreetiliselt veel mahtunud, ent üks suur ruum oli pagasi jaoks, teine ruum diplomaatilisele postile ning kolmas ruum oli pootsmani värviladu. „Liidu ajal oli nii, et kõigile laevadele ehitati ka sõjaaegse kasutuse võimalus. „Ots“ oli määratud ujuvhospitaliks. Kaks konkut – värviruum ja postiruum – olid määratud surnukuurideks, kus oli tugevdatud ventilatsioon,“ kirjeldab Rein.

Toonasel laevasõidul pidid reisijad samuti kui lennukile minnes enne laeva sisenemist oma pagasi ära andma. „Tallinna jõudmisel oli nii, et kõigi reisijate pagas laotati lahtiselt kaile, siis tuli piirivalvur koeraga, kes need kohvrid läbi nuusutas, ja alles seejärel said inimesed laevast lahkuda ning oma kohvri kaasa võtta, “ kirjeldab ta nõukogudeaegset piiriületust. „Ükskord oli muidugi nii, et piirivalvur oli koeraga, kes tol päeval küll ei tahtnud tööd teha. Vaatas eemale ega tahtnud nuustutada. Piirivalvur ikka püüdis, aga koer vaatas eemale. Kogu selle aja kõik reisijad vaatasid kannatamatult pealt, millal see protseduur juba läbi saab. Ja siis see koer nuusutas ühe kohvri ära, tõstis jala ja pissis selle peale. Kogu laev ikka vappus sellest reisijate naerust. “

„Georg Otsa“ autoteki laiendamine

Et nõudlus autode veo järele oli niivõrd suur, hakkas „Georg Otsa“ meeskond vaikselt käepäraste vahenditega autotekki laiendama. Kõigepealt tehti pagasiruumi väiksemaks, seejärel pootsmani värviruumi ning kuna diplomaatiline post kadus ära, siis ka see ruum sai vabaks. „Autode laadimine oli nii, et tüürimees võttis reisijalt võtme ning madrused parkisid need nii üksteise otsa kui suutsid,“ naerab ta. „Teinekord tulid Soomest sellised uunikumid, mida jaksas nelja mehega tõs-

ta. Lükkasime uunikumid üksteise vastu, pappkastid vahele, et ära ei kriimustaks, aknad lahti, ning kaks kõhna madrust ronisid siis akende kaudu välja, sest uks enam lahti ei mahtunud. Rekord oli laiendatud autotekil 22 autot. “ 1993. a reisilaev lõpuks moderniseeriti ning autotekk taastati. „Otsal“ töötades möödus veel üks verstapost. Nimelt oli Reinul jäänud puudu 1,5 kuud kaugsõidukapteniks saamise staaži. „Tahtsin „Vinokurovil“ teha puuduoleva aja täis, ent sõit venis viiekuuseks. Tallinn - Punane meri - Must meri - Valge meri - Tallinn.“

„Corbiere“ ja ISM

1991. a sügisel hakkas üks edukas Eesti fi rma Inreko samuti laevaäriga tegelema ja nad võtsid Ahvenamaalt rendile laeva nimega „Corbiere “. „Enn Rohula oli selle fi rma juht. Ta tegi Ülo Kollole ettepaneku sinna kapteniks minna, aga Ülo keeldus ja soovitas mind üheks kapteniks. Võtsin pakkumise vastu. Seal saime sõita kuni 1994. aasta jõuluni, sest siis lõpetas laev tegevuse. Mina siirdusin hoopis kontoripoolele ISM koordinaatoriks ja peakapteniks, sest ettevõte oli vahepeal soetanud Lindaliini tiiburid.“ 1990. aastail alles tuli rahvusvaheline laevade ohutu käitamise ja reostuse vältimise juhtimise koodeks (ISM) ning kõik pidid korraga õppima, kuidas see toimib. „Mina Inrekost, Veeteede Ametist oli viis inimest ja keegi ka Eesti Merelaevandusest ning läksime kõik koos nädalaks Malmö ülikooli õppima, kuidas uus süsteem toimib.“

„Povenetsil” tegi Rein Õnnis esimese või teise praktika Eesti Merelaevanduses, aasta oli siis 1977.

25 aastat Tallinkis

Ka Tallinki sattus Rein juhuse tahtel. Ta töötas Tallinkis kaptenina veerandsada aastat ning selle jooksul sõitis pea kõigil ettevõtte laevadel. „Olin „Meloodia“, „Fantaasia“, „Galaxy“, „Stari“, „Baltic Princessi“, „Baltic Queeni“ ja „Silja Europa“ kapten. „Staril“ olen kaptenina asendanud,“ loetleb ta. „Tallinki areng on olnud nii tormiline, kõike kogu aeg ehitati ja arendati. Pole vist sellist aastat olnudki, kui Tallinkis midagi uut ei ehitatud. “

Kui Enn Pant võttis Tallinki juhtimise üle, jäi senine peadirektor Ülo Kollo nõunikuks ja peakapteniks. „Siis Kollo ütles, et ta tahaks oma koormust vähendada ning küsis, kas ma ei tahaks tulla tema asemele peakapteniks? Ta oli minu jaoks suur autoriteet, südametunnistus ei lubanud ära öelda, kuigi merel meeldis mulle ikka rohkem, “ nendib ta. „Peakaptenina andsin kaptenitele nõu, kui neil seda vaja oli, kontrollisin ISMi, jälgisin laevaperede liikumist ja vahetusi. Aga 2006. aasta lõpus hakkas majandusel kehvemini minema ja juhatus otsustas, et eraldi peakapteni kohta pole vaja. Kollo täitis nõunikuameti kõrvalt jälle peakapteni rolli ning ma läksin rõõmuga laevale tagasi.“

Reisilaeva kaptenina on Rein näinud ja kogenud rohkem, kui suudaksime kirja panna. Ühe lustaka loo trükime aga ära. „Üks noor soomlane, kergelt auru all, tuli linnast ning soovis öösel laeva saada. Aga öösel on kõik ju kinni, sadamakoridori uksed ja keerdtrepid olid kõik lukus. Tema end sellest segada ei lasknud ja kuidagi, keegi ei tea kuidas, sai ta ikkagi sadama territooriumile sisse. Leidis seejärel kuskilt korvtõstuki, sõitis sellega laeva poordi, pani käima ja tõstis end laevatekile. Seejärel turvamees alles märkas teda ja nabis ta kinni,“ naerab Rein. „Aga kuna ta oli laeva klient, siis me muud ei teinud, kui viibutasime näppu, et ära rohkem nii tee.“

Tänavu maikuus otsustas Rein aga kaptenimütsi varna riputada ja pensionile siirduda, jätkates vaid osakoormusega Tallinki juhatuse nõuniku ametis. Mida teeb Tallinki juhatuse nõunik? „Kui nõu küsitakse, siis annab nõu,“ naerab ta. „Käin reisidel, räägin inimestega, ja kui on teemasid, mida oleks vaja otse Enn Pandini viia, siis viin otse temani.“