Moekuulutaja sügis 2025 by Tartu Kaubamaja

Sisukord

Kolumn

lk 14-15

Palun mulle

üks pikk suhe

lk 16-23

lk 28-39

Anett Kulbin

Unistuste ja argipäeva vahel

Moeseeria

Urbanistlik uitamine

lk 46-51

lk 52-61

Tartu Kaubamaja 20

Aasta oli siis 2005...

Meie raudvara

20 aastat

Tartu Kaubamajas

lk 62-67

lk 70-71

Raamatud

Kaide soovitab lugemist

Retsept Kõrvitsa-tšilli

20 aastat lugusid

Vau – juba 20 aastat Tartu Kaubamaja! Või Kaubamaja. Või Kaupsi. Oleneb, kuidas oled harjunud ütlema. Paistab, et selle südalinna ühes nähtavaimas kohas asuva majaga on paljudel tartlastel ja külalistel oma lugu.

See maja on mulle aastate jooksul palju õpetanud. Kõige esimesena õpetas see mulle naljakal kombel aga orienteerumist. Tartusse kolides oli telefon veel nuppudega ja ilma Google Mapsi äpita, seega oli kesklinna kõige kindlamaks teetähiseks just see hoone. „Oota, kummale poole see Kaupsist jääb?“ leidsin end esimestel nädalatel tihti küsimas. Vahel tulid teekonnale küll veidrad ringid sisse, ent hirm ära eksida ja ajakirjanduse tipptegijate loengutesse hilineda oli alati suurem.

Tartu Kaubamajas töötavad ausõna imelised inimesed ning selles numbris on hea meel mitut neist veidi lähemalt tutvustada – mõni jagab mälestusi algusaegadest, mõni soovitab oma lemmikraamatuid. Saame tuttavaks inimestega, kes on end sellele majale pühendanud kõik need 20 aastat. Olgu öeldud, et siin ajakirjakaante vahel on vaid väike seltskond, sest usu või mitte, kokku on neid rohkem kui 70! Mõned neist tervitavad sind iga päev leti taga, teised

Hebe Paas

Tartu Kaubamaja turunduse projektijuht, Moekuulutaja toimetaja

toimetavad usinasti tagatubades, et iga külastus oleks alati võimalikult meeldiv kogemus.

Mina alustasin Tartu Kaubamajas praktikandina. Mis mind just siia kutsus? Selle maja ja inimeste soe kuvand ning tunne, et siin on loomingulisust ja põnevaid väljakutseid. Kõik see on tõeks osutunud ja nii olen endiselt siin. Kuidagi on nii, et see maja oma toredate inimeste ja tegemistega kipub olema selline, mille ust on raske selja taga kinni lüüa.

Tartu Kaubamaja 20 aasta juubeli pidustustele andis oma näo muusik Anett Kulbin. Aasta naisartisti tiitli ja mitme teise muusikaauhinnaga pärjatud Anett, kelle mõtetest saame selles numbris veidi lähemalt lugeda, on samuti Tartu tüdruk ning killuke tema südamest on siiani siin.

Kui Anett meenutas, kuidas Kaupsis trehvas ta alati tuttavatega, leidsin end kaasa noogutamas –nii see tõepoolest on. Ka mina kohtusin aastaid tagasi päris esimest korda oma lapsepõlve kirjasõbraga ajakirja Täheke veergudelt just selle maja seinte vahel. Täiesti planeerimata.

Selline see maja ongi – täis ootamatuid, ent sooje kohtumisi.

Palju õnne ja pikka iga sulle, mu armas Kaups!

Toimetuse lemmikud

M. W. Craven „Viimne vanne“

Lõpuks ometi uus raamat Briti krimikirjaniku M. W. Craveni Washington Poe sarjast! Järjekorras juba seitsmes, on see täpselt see, mida ühel sügisõhtul vaja: parajalt põnev, parajalt naljakas ning kohe kindlasti äärmiselt kaasahaarav. Kui sulle krimikirjandus meeldib, aga Washington Poe ja Tilly Bradshaw’ga veel kohtunud pole, siis vabandust, aga mida sa veel ootad?

Anett

x reket „Ajavahe“

Tartu Kaubamaja 20 aasta juubeli kampaaniale on sel sügisel oma näo andnud imetabaselt soe ja andekas Anett Kulbin, kes on oma lapsepõlvemälestusi loonud just Tartus. Kampaania tunnusmeloodiaks sai aga tema koostöö räppar reketiga. Juba hiliskevadel ilmunud lugu „Ajavahe“ sobib suurepäraselt sumedatesse sügisõhtutesse ning põimub temaatikalt kaunilt selle maja sünnipäevapidustustega.

Sigrid Kuusk x Kaubamaja 65

Kui Tartu Kaubamaja hoone tähistab sel aastal 20 aasta sünnipäeva, siis Kaubamaja ajalugu ulatub nii kaugele, et tähistamist vajab juba 65. sünnipäev. Piduliku sündmuse puhul on sel sügisel Sigrid Kuusk Kaubamajale loonud kauni erikollektsiooni, kust leiab nii kuldseid kui ka hõbedasi toone, pärleid ja hematiiti. Esindatud on kõrvarõngad, kaelakeed, sõrmused, prossid ja loomulikult ear cuff. Tähistama!

Ajakiri Moekuulutaja on autorikaitse objekt. Ajakirjas ilmunud materjalide kasutamine on lubatud vaid täieliku viitega allikale. Ajakiri ei vastuta reklaamtekstide sisu ega keelekasutuse eest.

Kaanefoto Renee Altrov

Stiil Britt Samoson

Meik ja soeng Gerda Miller

Modell Anett Kulbin

Toimetaja Hebe Paas

Keeletoimetaja Killu Mei

Kujundus Tuuli Laumets, Dint

Trükk Kroonpress

Väljaandja TKM Kinnisvara Tartu

Toimetuse kontakt tartu.kaubamaja@kaubamaja.ee

Uudised

Kullasära, mis jätab kustumatu mulje

Uus hooaeg serveerib ehtetrende, mis katavad meid rikkaliku kullasäraga. Viimastel aastatel tugevat võidukäiku tegev kollane kuld on kogumas populaarsust ning võitnud eestlaste südamed. Nii on sel sügisel moegurmaanide ehtegarderoobis ülekaalus just kollasest kullast julgetes vormides ehted. Pealegi, kullasärased aksessuaarid koos sügisgarderoobi kuuluvate sügavate toonidega jätavad kustumatult stiilse mulje. Nii leiad Goldtime’ist selle hooaja trendikaimas toonis ehted Sif Jakobsi, Thomas Sabo, Flame’i jpt brändide valikust. Tule avasta oma uued lemmikud Goldtime’ist Tartu Kaubamaja 1. korrusel.

Sif Jakobsi uus kollektsioon

loob tänapäevast ilu

Armastatud Taani ehtebrändi uued disainid ammutavad inspiratsiooni arhitektuurist, metropolide rütmist ja aegumatutest disainidest. Nii tempokal päeval kui ka zenlikul õhtul – Sif Jakobsi ehted on loodud naisele, kes hindab julget lihtsust ja puhaste vormide tänapäevast ilu. Stiilsed Sif Jakobsi hõbeehted leiad Goldtime’i kauplusest.

Pehme sügis tuleb UGG-iga

UGG-i pehme pop-up on vallutanud kõik Kaubamaja moemaailmad – nende soojad ja kvaliteetsed jalatsid on saadaval nii naistele, meestele kui ka lastele. Eesti sügistalvises kliimas on UGG-i saapad saanud lahutamatuks osaks garderoobist. Lisaks leiad Kaubamajast ka seemisnahale sobivad hooldusvahendid, millega oma uusi lemmikuid hooldada. Mõnusalt mugavad UGG-i tooted ootavad proovima Kaubamajas!

Pollini kingameistrite jalatsid

Pollini moemärgi juured on Itaalias San Mauro Pascolis, mis on tuntud oma kingameistrite poolest. Nüüd on Pollini meestejalatsid saadaval ka Kaubamajas. Brändi ajalugu ulatub aastasse 1953, mil Vittorio Pollini lõi oma esimesed ikoonilised jalatsimudelid. Pollini kuulub samasse brändiportfelli, kus on näiteks ka Moschino ja Alberta Ferretti, seega on tegu tõeliselt luksusliku ja erilise moemärgiga. Leiad brändi Kaubamaja Meestemaailmast.

The Man – näita oma iseloomu!

Meestemood jätkab militaarlainel ning serveerib laigumustri ja roheliste toonide paletti. Nii on selle sügise lemmikuks The Man’i ehtebrändi kollektsioon „Kaitsetahe“, mis kombineerib üheks tervikuks Eesti riigikaitsjatest inspireeritud disainid digilaigumustriga. Uuenenud tootevalikus leidub nii tekstiilist kui ka terasest ehteid, samuti graveeritavaid eksemplare. Kõik need jutustavad lugu autundest, koostööst ning julgusest näidata oma tegutsemisindu. Ehtekollektsioon on loodud koostöös Kaitseministeeriumiga ning ehteid kaunistab ametlik Eesti Vabariigi digilaik. Ühtlasi toetab iga aksessuaari ost Eesti Reservväelaste fondi, et panustada kodumaa riigikaitsesse. Leiad heategevusliku ehtekollektsiooni „Kaitsetahe“ Goldtime’i kauplusest Tartu Kaubamajas.

Teraapiline käsitöö

Sügisõhtud on ideaalne aeg sukelduda lõõgastavasse käsitööteraapiasse, et ise omale midagi moodsat luua. Miks mitte alustada millestki lihtsamast, ent sügisesse hädavajalikust, nagu sallist? Ja miks mitte teha seda veidi ootamatult, sokilõngast? Sokilõngad toodetakse küll eelkõige sokkide valmistamise jaoks – nende koostis on piisavalt vastupidav ja materjal masinas pestav –, aga tegelikult sobivad need ka ideaalselt teisteks kudumiteksheegeldusteks. Kirjud ja triibulised sokilõngad annavad käsitööks palju inspiratsiooni ja võimalusi! Näiteks uus Rainbow Symmetric Socks, mille leiad kauplusest Liann Lõngad. Lisaks sellele on poes veel teisigi sokilõngu, mille koostises leidub meriinot, siidi, kašmiiri ja alpakavilla, mis teevad tulemuse mõnusalt pehmeks. Tule Liann Lõngapoodi Tartu Kaubamaja 3. korrusele inspiratsiooni saama ja ütle sügiskaamosele head aega käsitööteraapiaga!

Aastadtruu k a a s agesal Kolumn

Palun mulle üks pikk suhe

Tekst Hedviga Vei Foto Getter Raiend

Mäletan väga selgelt hetke, kui esmakordselt seda nägin. Milline kuju ja milline värv! Olin hetkega lummatud. Nii ma siis käisin teda aeg-ajalt Kaupsis paitamas ja silitamas, sest sama silmapaistev, nagu oli tema välimus, oli kahjuks ka tema hind. Värske lapsevanemana olid kulud niigi suuremad ning unistuseks see kaunitar jäigi. Ah, et millest ma räägin? Veekeedukannust muidugi.

Keera nüüd aega tagasi pea kakskümmend aastat ning pööra pilk veekeedukannude riiulile. Mida sa seal näed? Valgest plastist kanne, sekka ehk ka alumiiniumist hõbedatooni kanne, kõik sarnase sirge kujuga. Ja siis äkki nende keskel üks punane ümarate kurvidega Kenwoodi kaunitar. Justkui ilmutus seal riiulil, nii et kujutad ette minu vaimustust, mis kaasnes ühe kõige argisema esemega inimese köögis. Ma küll proovisin enda mõistust südamega veenda, et just kõige argisemad asjad meie elus võiksid olla eriti ilusad, kuna nendega puutume ju kõige rohkem kokku. Mõistus mõistis südame häält, aga endiselt pidas hinda liiga kalliks.

Ja siis tuli Osturalli ning punasel iludusel selline pakkumine, et ma enam ei suutnud vastu panna: 990 Eesti krooni ja see oli minu! Oh seda rõõmu, mida üks veekeedukann köögis tuua võib! Lähed hommikul kööki, vaatad neid lopsakaid vorme ja suu läheb naerule. Esialgu jõin teed kindlasti

keskmisest rohkem ja kõik kohvisõpradest külalised pidid samuti teega leppima. Ajapikku asendus vaimustus harjumusega, aga lugupidav suhtumine jäi. Seda enam, et aastad möödusid ning truu kaaslane muudkui toimetas, näitamata mingitki vananemismärki. Alati valmis jahedaid õhtuid ja hommikuid soojendama.

Kuni ühe augustikuu hommikuni, mil tavapäraselt kannu nupu alla vajutasin, kuid temalt null reageeringut vastu sain. Proovisin mitu korda, vahetasin stepslit – ikka mitte midagi. Mees oli isegi nii kallis, et lammutas kannu osadeks – äkki õnnestub elu taas sisse puhuda –, kuid kahjuks oli üks plastosa ajale alla vandunud ning teha polnud enam midagi. Kui kurb oli seda kurvikat kaunitari jäätmejaama viia! Samasugune ilmutus, nagu ta oli olnud ostuhetkel riiulil, oli ta seda ka väikeelektroonika konteineris. Endiselt punane ja kauni vormiga, aga kahjuks parandamatult katki.

Nii olengi ma juba pea kaks kuud teevett potis keetnud. Hing ei lase veel lahti ning käsi ei tõuse uue järele. Ikkagi üheksateist aastat ühiseid hetki ja mälestusi, tahaks jätkata millegi sama püsivaga. Õhtud on juba pimedad ning jahedad, mis tähendab, et kaua selle valikuga enam venitada ei saa. Loodan, et uus saab lõpuks olema esimese vääriline…

„Tartu mõjub kesknärvisüsteemile hästi, sest on kui heade asjade kuldne kesktee, kus ei ole midagi liiga palju ega midagi liiga vähe – kõike on täpselt parajalt.“

Unistuste ja argipäeva vahel

Tekst Hebe Paas

Fotod Renee Altrov

Paljud meist nägid teda esmakordselt aastal 2014 Eesti Laulul ansambel Wilhelmi koosseisus. „Vabandage, kes on see kauni häälekõlaga tüdruk ja kust ta tuleb?“ See oli Anett Kulbin ja tuli ta loomulikult Tartust. Viis Eesti Laulu konkurssi, kolm sooloalbumit ja mitu muusikaauhinda hiljem tähistab Anett taas oma kodulinna Tartut, olles Tartu Kaubamaja 20 aasta juubeli kampaania näoks. „Tartu sümboliseerib minu jaoks hoitust,“ ütleb ta. „See linn mõjub kesknärvisüsteemile hästi, sest on kui heade asjade kuldne kesktee, kus ei ole midagi liiga palju ega midagi liiga vähe –kõike on täpselt parajalt.“

Kohtume Anetiga ühel esmaspäeva hommikul sügiseses Telliskivi loomelinnakus. Leppisime

Loovadvalik ud , desutsinudegleh

kohtumispaigaks kokku The Brick Coffee Roastery, kus kohale jõudes tervitab mind mõnus nädala alguse kohvikusumin. Anett on minust varem kohale jõudnud ning end veidi eraldatumas nurgakeses, kus teda esialgu ei märganudki, sisse seadnud. Nii satume mõneks minutiks teineteist otsima, kuni lõpuks korraga kohtume. Naerame olukorra üle ja kallistame tervituseks, nagu oleksime vanad tuttavad. Võtan kõrvale cappuccino, Anett täidab tassi musta kohviga. Näiliselt ebaoluline detail, kuid huvitaval kombel temaga imetabaselt kokku kõlav: must kohv kui sirgjooneline ja tugev, tema olemus seevastu pehme ja soe. Justkui kahe vastandi kohtumine, mis loob täiusliku tasakaalu. Vestluse käigus, mis kulges samuti, nagu oleksime ammused tuttavad, saab mulle selgeks, kuivõrd on

Inspireerija

Anetis sedasama sirgjoonelisust ja jõudu, mis on aidanud tal jõuda oma elus tänasesse punkti.

Klaas pooltäis ja pea selge

Oma laulus „Glass Half Full“ laulab Anett, et on klaas-pooltäis-tüüpi-tüdruk. Kuidas hoida pea selge artisti tempokas maailmas? Ta ütleb, et on vanusega õppinud end paremini hoidma ja ära tundma hetki, mil on vaja korraks aega endale võtta. „Kui mulle tundub, et mingi imelik kaamos hakkab ligi hiilima, siis võtan aja ja lähen iseenda, oma mõtete ja mõne lemmikalbumiga ning lihtsalt liigun looduses. Kas või tunnike päevas,“ avaldab ta. „Kui ma seda juba nädal aega teinud olen, siis tavaliselt tunnen, kuidas see kaamos hajub.“

Ta jääb hetkeks mõttesse ja lisab siis: „Liikumine on enese hoidmise seisukohast nii oluline.“ Elu üks kõige ilmsemaid tõdesid, ent ometi vajame, et meile seda aeg-ajalt meelde tuletataks.

Aga kriitika? Seda kipub inimestel ikka jagada olema, eriti artistile, kes seisab laval kogu oma haavatavuses. Anett tunnistab, et oli oma karjääri alguses kriitikale vastuvõtlikum, ent on aja jooksul õppinud sõnu kaaluma ja neid enda sees lahti harutama. „Ma ikka võtan tagasisidet vastu,“ ütleb ta rahulikult. „Aga seda saades ma analüüsin, millele see taandub ja kas mul on sellest midagi õppida. Kui vastus on ei, lasen sel minna.“ Tal on umbes viis inimest, kelle arvamus talle päriselt korda läheb. Need on inimesed, kellelt ta vahel teadlikult nõu küsib, sest teab, et just nemad aitavad tal vajaduse korral endas selgusele jõuda. „Vahepeal on lähedastelt arvamuse küsimine justkui kinnistamise meetod läbi välistamise,“ jutustab ta. „Kui mulle vastuseks öeldakse, et tee nii, siis ma saan kohe aru, kas see on see, mida ma ka ise teha soovin. Tagasiside küsimine aitab mul jõuda vastuseni, mida ma tegelikult juba tean.“ Hea viis sõeluda välja tühine müra ja kuulata seda, mis on päriselt sisemise kompassiga kooskõlas.

Muusikuks loodud

Kui Anetti laval vaadata – seda, kuidas ta laseb muusikal end kaasa kanda, nagu ümbritsevat

„Inspiratsioon on seal, kus sa tahad teda näha.“

maailma polekski –, on selge, et see naine on loodud muusikat tegema. Millal ta ise sellest aru sai? „Siis, kui see oli miski, mida ma enam ei teinud,“ ütleb ta mõtlikult. „Mingi tühimik tekkis. Ja mulle ei meeldinud, et see koht tühi oli.“

Muusika on talle justkui teraapia ja aus peegel. „Kirjutamine on väga iseendaga tegelemine ja iseendaga sõber olemine, sest kirjutades sa sõnastad erinevaid tundeid ja hetki korduvalt ja erineva nurga alt,“ räägib ta. Kirjutamine nõuab tohutut avatust ja empaatiat, sest just empaatia on see, mis aitab ridu seada ka siis, kui ainult enda kogemusega jääb sõnadest puudu. „Enese vahepeal tühjaks kirjutamine hoiab pea selge. Ma ei tea, kuidas ma muidu seda osa endas maandaks. Võib-olla peaksin tihedamini teraapias käima,“ muigab ta, jättes hetkeks õhku väikese naerukerguse.

Anett tunnistab, et on väga empaatiline ja tundlik ning kipub vahel isegi liiga palju muretsema teiste inimeste emotsioonide pärast. Kõige tugevamalt ilmneb see siis, kui ta parasjagu uue muusika kallal töötab. „See hetk, kui ma otsustan midagi kirjutama hakata, nõuab palju tunnete läbielamist. Ma füüsiliselt tunnen, kuidas justkui kaks suurt maast laeni ust lahti läheks ja see tunnete tulv, mis siis tuleb, on päris suur. Järjepidevalt nii ei saaks elada.”

Muusikuks olemine tähendab mõistagi ka pidevat eneseületust. Möödunud aasta detsembris andis ta Kultuurikatlas oma esimese soolokontserdi: väljamüüdud saal, 1200 inimest. „Ma arvan, et ma polnud selline närvipundar varem olnud, kui sel õhtul enne lavale minekut,“ meenutab ta. Aga närv tuleb alati heast kohast. Selle taga on siiras soov, et kõik läheks hästi ja kuulajad saaksid kogeda midagi erilist. Praegu, olles üle elanud koroonapandeemia, teab Anett, et live-kontserdid on midagi, milleta ta muusikukarjääri ette ei kujutaks. „See energia, mis kontserdisaalis tekib… See on täiesti asendamatu, seda ei saa mitte kusagilt mujalt.“

Inspiratsiooni peab nägema

Küsimusele, mis inspireerib Anetti uue muusika loomisel, vastab ta vaat et kuldsete sõnadega: „Inspiratsioon on seal, kus sa tahad teda näha.“

Hoia süda avatud, siis hakkavad asjad juhtuma –mõtted leiavad tee ja lood hakkavad kuju võtma.

Uue muusika puhul juhib enamasti harmoonia seda, kuhu sõnad liiguvad. Kuigi Anett tunnistab, et vahel meeldib talle ka kontrastidega mängida: lisada melanhoolsele harmooniale väga positiivsed sõnad või vastupidi. Justkui selline väike kakofoonia, nagu ta ise ütleb. Millal laul valmis on? „See on väga konkreetne tunne. Ja see on inimestel alati väga erinevas kohas.“ Anett on loonud palju muusikat koos Fredi ehk Frederik Küütsiga – selle koostöö puhul on kaugele näha klapp, mis kahel muusikul omavahel on. „Me võime Frediga mõne oma loo koos läbi kuulata ja 95% ajast paneme näpu peale täpselt samale kohale ja ütleme täpselt sama asja. Ma arvan, et see, et me oleme tunnetuslikult niivõrd samas kohas, ongi põhjus, miks me nii hästi koos töötame,“ kirjeldab ta.

Hiljuti koges ta sarnast äratundmist ka räppar reketiga. Koostöö, millest sündis hiliskevadel ilmunud lugu „Ajavahe“, oli mõlemale väike samm mugavustsoonist välja. Anett laulab seal osaliselt eesti keeles, samal ajal kui reketilt kuuleb paar fraasi inglise keeles. „Seda koostööd alustades ei kujutanud me kumbki sajaprotsendiliselt ette, kuidas toimib eestikeelse räppari ja ingliskeelse pop-soul’i laulja kooslus ning kuhu see välja jõuab,“ tunnistab ta. Ometi tundus see niivõrd intrigeeriv, et lõpuni välja minna.

Singel ilmus maikuus ning sai kohe sooja vastuvõtu osaliseks. „Leppisime enne kirjutamissessiooni kokku, et proovime teha seda kakskeelselt. Adusime, et see võib tulla kas väga äge või üldse mitte äge. Meile endale tundus, et see sulandus väga hästi kokku.“

„Kunagi olin ainult pea pilvedes, aga tänaseks on elu piisavalt õpetanud, et kaks olulist asja –unistamine ja kahe jalaga maa peal olemine –ei välista teineteist.“

Tõepoolest, „Ajavahe“ on üks viimase aja mõnusamaid kuulamisi Eesti muusikas. Kui millegi kallal norida, siis ainult selle, et lugu saab liiga kiiresti läbi. Teisalt on see lugu, mis kestab veel ka pärast viimast nooti, sest iga kuulaja võib sealt leida killukese omaenda igatsust.

Mood kui enese uuesti loomine

„Mood on mulle väga oluline nii laval kui ka argielus,“ ütleb Anett veendumusega. Seda on kerge uskuda, sest ta näeb tõepoolest alati välja, nagu igapäev ja lava oleksid ühe ja sama stiilse terviku kaks eri poolt. Mood on tema jaoks kui eneseväljenduse mänguväljak, kus on võimalus end iga päev justkui uuesti luua. „Mulle meeldib, kuidas mood toob igapäevaellu teatava mängulisuse, mis võimaldab sul ennast kogu aeg otsida ja leida. See on nii värskendav ja tore.“

Ka moe loomine pole muusikule sugugi võõras. Paljud lavakostüümid on Anett ise õmmelnud ning hetkel käib ta regulaarselt ka õmbleja juures õppimas, et oma ideid veelgi täpsemalt ellu viia. „Mulle meeldib, kui saan ennast loominguliselt rohkem kui ühes kohas teostada,“ ütleb ta. See loomingulisus on juba viinud mitme omanäolise projektini: näiteks klaassõrmuste kollektsioon „Glass Half Full“, debüütalbumi „Morning After“ laulude pealkirjadega taaskasutuspõhine jakikollektsioon, koostöö disainer Kriss Soonikuga. Kas siit võib sirguda uus nimi Eesti moemaastikul?

„Võib-olla kunagi, kui ma tunnen, et ei jaksa enam laulda,“ vastab ta naerdes, ent lisab siis ausalt:

„Tegelikult ma ei tea, kas ma tahaksin ise päris rõivadisainer olla, äkki oleks hoopis tore mõni sellealane koostöö.“

Mood on Aneti jaoks pigem peegel kui mask –võimalus peegeldada iseenda eri tahke, mitte tingimata midagi varjata. Nii nagu muusikas, on

ka moes tema jaoks oluline vabadus katsetada ja mängida.

Igavene unistaja

Anett iseloomustab end kui igavest unistajat, kes näeb elus pigem võimalusi kui takistusi. „Mõnikord on see hea,“ tunnistab ta muigega, „mõnikord peab keegi mind ka maa peale tagasi tooma.“ Samas tõdeb ta, et oskab seda juba ka ise paremini teha. „Kunagi olin ainult pea pilvedes, aga tänaseks on elu piisavalt õpetanud, et kaks olulist asja –unistamine ja kahe jalaga maa peal olemine –ei välista teineteist.“

Oma praeguseid unistusi avades räägib Anett soovist reisida läbi muusika. „Muusika on nii universaalne keel, et eri paikade inimeste ja kultuuri tundma õppimine läbi muusika on minu meelest üks ausamaid viise selle tegemiseks.“

Päriselt välismaale kolida ta siiski ei soovi. „Mulle meeldib ära käia, aga samas ikka alati tagasi tulla,“ ütleb ta tuntava rahuga hääles. „Näiteks kolm kuud kuskil välismaal albumit teha oleks põnev, sest nii saab muusikasse mingit teist kultuuri. Ümbritsev keskkond jõuab väga tugevalt muusikasse.“

Anetil on ka mõned unistuste lavad, millele ta mõttes juba astunud on, näiteks Royal Albert Hall Londonis. Kuid talle meeldib, kui unistused on pidevas muutumises, sest nii ei jää need kaugeks miraažiks, vaid muutuvad päriselt kättesaadavaks. „Mulle meeldib mõelda suurelt, et tahaksin mängida Royal Albert Hallis, kuid tahan jätta ruumi ka selliste unistuste täitumisele, millest mul enne aimugi polnud. Võin mõelda oma suurest unistuste lavast, kuid tõenäoliselt ei ole ma lihtsalt veel teadlik mõnest teisest vahepealsest väga ägedast saalist, et sellest unistada osata. Tahan ka sellele ruumi jätta, sest selle eest ei oleks ma ju vähem tänulik.“

See on viis jätta oma teekonnale alati väike ootamatuse võlu – võimalus, et kõige ilusam unistus on lihtsalt veel unistamata.

Kui küsin, kuhu unistused teda seni viinud on, vastab ta rahulolevalt: „Kümme aastat tagasi unistasin täpselt sellisest elust, nagu mul praegu on.“

Aneti head valikud

Minu praegune lemmiklaul on Raye „Where Is My Husband!“.

Minu salasõltuvus on Sour Apple’i datlid.

Mind teeb õnnelikuks muusika ja reisimine ning eriti äge, kui need juhtuvad käsikäes käima.

Viimati avastasin, et vajan vist tegelikult üheksa tundi und.

Kõige ilusam värv maailmas on roheline.

Minu viimane tõeline elamus oli kontsert „Pärt ja Aphex Twin“.

Minu lemmikkoht maailmas on kodu.

Kui saaksin, kutsuksin endaga kohvile Mark Ronsoni.

Inimesed ei tea üldjuhul minu kohta seda, et ma ei oska süüa teha.

Minu käekotis on alati kõrvaklapid, mõni taskuraamat ja huulepalsam.

Kõige parem lõhn maailmas on männilõhn.

Kõige geniaalsem moeese, mis maailma loodud, on kimono.

Inspireeriv Instagrami konto, mida soovitan teistelegi, on @jesslapsed.

Minu Kaupsi-lugu

Kui igas külas kipub nii olema, et pood on see koht, kus sa tavaliselt inimestega kokku saad, siis mina mäletan oma Tartuaastatest seda, kuidas Tartu Kaubamaja oli koht, kus nägid alati tuttavaid. Alati. See tähendas, et kui muidu hüppaksid pidžaamas poodi, siis Kaubamajja ei tasu pigem minna. Kõik, mida sa vajasid, oli seal kättesaadav, ja eks sellistes kohtades kohtud ikka inimestega.

Hommikust õhtusse pitsilise kleidiga

Tekst Hedviga Vei

Fotod tootjad

Päev

Küpsed ja soojad toonid aitavad möödunud suvega kergemini hüvasti jätta. Lemmikkleit tuleb aga sügisesse kaasa, sest lisades põnevaid kihte ning ilmastikule sobivaid materjale, saab sellega nautida ka argist tööpäeva naiselikul viisil.

Kleit Boss Orange / Kaubamaja 199,99 €

Kõrvarõngad Sigrid Kuusk / Goldtime 210 €

Käekott Ecco 250 €

Pluus Gestuz / Kaubamaja 240 €

Parfüüm Nina Ricci Nina Rouge Crush 50 ml / Kaubamaja 109,99 €

Jakk Cortefiel 109,99 €

Alpakavillased sokid Sokisahtel 6,90 €

Loafer’id Ecco 120 €

Õhtu

Võrgutav sügisõhtu on värvidelt küps ja salapärane. Lemmikkleit palju juurde ei vaja. Punased huuled ja punane pesu. Müstiline parfüüm, mis hõljub karges õhus, ning ihu paitav villane mantel, millega kontsaklõbinal salapärast õhtut avastada.

Kleit Boss Orange / Kaubamaja 199,99 €

Kõrvarõngad Bronzallure / Eesti Juveel 147 €

Pärlikee Gaura / Eesti Juveel 495 €

Rinnahoidja women’secret 37,99 €

Villane mantel Marc O’Polo / Kaubamaja 429,95 €

Käekott Furla / Kaubamaja 399,99 €

Huulepulk Clarins Joli Rouge Velvet 754V / Kaubamaja 31,99 €

Parfüüm Hugo Boss Alive Absolu Intense Parfum 50 ml / Kaubamaja 137,99 €

Kingad Högl / Kaubamaja 249,99 €

Hommikust õhtusse velvetpunaste pükstega

Tekst Hedviga Vei

Fotod tootjad

Päev

Sügispäeva asjalikkus on tumedates toonides, kuid ikkagi värviline. Staariks on tumepunased velvetpüksid, mis julgustavad ka muus mõttes formaalsusega mängima. Suure mustriga triiksärk, metsa roheline pintsak ning väikesed detailid, mis näitavad isikupära ja head maitset.

Püksid Polo Ralph Lauren / Kaubamaja 219,99 €

Pintsak Matinique / Kaubamaja 269 €

Triiksärk Joop! / Kaubamaja 139,99 €

Siidlips Olymp / Kaubamaja 39,99 €

Arvutikott Tommy Hilfiger 179,90 €

Juuste- ja kehapesugeel Graham Hill 250 ml / Kaubamaja 19,99 €

Nahkvöö Calvin Klein / Denim Dream 49,90 €

Villamantel Bugatti / Kaubamaja 319,99 €

Kingad Ecco 170 €

Õhtu

Sügisõhtu toob vabadust nii kehale kui ka hingele. Lemmikpüksid jäävad jalga, sest need on lihtsalt… lemmikud! Pehme kampsun asendab pintsakut ning jalga lähevad mugavad saapad. Aksessuaare on mõnuga nagu külluslikule sügisele kohane.

Püksid Polo Ralph Lauren / Kaubamaja 219,99 €

Parfüüm Calvin Klein Eternity for Men EdP 100 ml / Denim Dream 104 €

Nokkmüts Tommy Hilfiger 59,90 €

Nahkkindad Calvin Klein / Denim Dream 89,90 €

Kampsun Only & Sons / Kaubamaja 49,99 €

Mantel Hugo / Kaubamaja 459,99 €

Käekell Tommy Hilfiger 239 €

Seljakott Levi’s 99,95 €

Saapad Levi’s 119,95 €

Urbanistlik uitamine

Fotod Getter Raiend

Stiil Külli Piibar, Jörgen Terepson

Meik ja soeng Piret Sootla

Modellid Helena, Alan (Vector Management)

Täname Sinimandria pagarit & restot

ALAN

Beež särk Boss / Kaubamaja 109,99 €

Sinine särk Olymp / Kaubamaja 89,99 €

Püksid Tommy Hilfiger 209 €

Vöö Weekend Max Mara / Kaubamaja 99,99 €

Päikeseprillid David Beckham / Pro Optika 389 €

HELENA

Kudumid Joop! / Kaubamaja 289,99 € / tk

Pluus Marella / Kaubamaja 179,99 €

Jakk SAND / Kaubamaja 549,99 €

Püksid KÄT / Kaubamaja 199,99 €

Sõrmus Flame / Goldtime 39 €

Mantel HUGO / Kaubamaja 399,99 € | Pluus HUGO / Kaubamaja 149,99 € | Kleit Weekend Max Mara / Kaubamaja 219,99 € Teksad Levi’s 129,95 € | Müts Marc Cain / Kaubamaja 99,99 € | Kingad Albano / Kaubamaja 159,99 € Sokid Oroblu / Kaubamaja 17,99 € | Päikeseprillid Gucci / Pro Optika 305 € | Kaelakee Ti Sento / Goldtime 206 €

Hugo / Kaubamaja 319,99

Pintsak

Särk Stenströms / Kaubamaja 159,99

Lips Kaubamaja 47,99

HELENA | Jope Weekend Max Mara / Kaubamaja 479,99 € | Jakk Boss / Kaubamaja 349,99 € | Seelik SAND / Kaubamaja 549,99 €

Kott Weekend Max Mara/ Kaubamaja 399,99 €

Fotod

Pluus Calvin Klein Jeans / Denim Dream 69,90 € | Jakk SAND / Kaubamaja 599,99 € | Seelik Cortefiel 74,99 €

Müts Seeberger / Kaubamaja 49,99 € | Kott Coccinelle / Kaubamaja 229,99 € | Jalatsid Alohas / Kaubamaja 229,99 € Sokid Oroblu / Kaubamaja 17,99 € | Kell Balmain / Goldtime 550 €

Jakk Moose Knuckles / Kaubamaja 1299,99 €

Kudum Tom Tailor 59,99 €

Särk Stenströms / Kaubamaja 169,99 €

Lips Calvin Klein / Denim Dream 49,90 €

Püksid Hugo / Kaubamaja 149,99 €

Kingad Pollini / Kaubamaja 339,99 €

Sokid Tommy Hilfiger / Kaubamaja 13,99 €

Päikeseprillid Carrera / Pro Optika 248 €

Kaubamaja 65 x Sigrid Kuusk

Tekst Kelly Kipper (Anne & Stiil)

Fotod Marleen Muhuste

Stilist Sonya Christina Tomson

Ehtekunstnik Sigrid Kuusk usub, et ehted on nagu legod, mille kõik tükid sobivad kokku ja loovad erinevaid tervikuid. Maailmu ja mustreid. See on mäng, kus pole õpetust ega reegleid. Ainult sisetunne. Ole vaid julge ja iga käik viib võidule.

Sel sügisel on kinkinud Sigrid tükikese enda ehtemaailmast Kaubamajale. Kollektsiooni, kus kulla ja hõbeda isepäine vool tulvab ehtekarbis tervikuks. Voolab kõrvarõngasteks ja keerdub sõrmusteks. Need on külluslikud lained, milles nii punki kui ka pompoossust. Kontrastide kõminat ja valgete pärlite õrna puudet.

Sigrid, mida võime Kaubamajale loodud erikollektsioonilt oodata?

Fluiidseid, voolavaid vorme. On pärleid, on hematiiti. Materjalina kasutan enamasti hõbedat ja kullatud hõbedat. Esindatud on nii kõrvarõngad, ear cuff, sõrmused, prossid kui ka kaelakeed. Viimastega olen otsinud uusi viise, kuidas ehet kanda, näiteks sättida kee ka käevõruks.

Tundub, et valik on lai.

Jah, kuidagi kujunes nii, et ideid hakkas tulema, ja ma ei pannud stoppi peale – vaatasin, mis välja koorub. Tahtsin mitmekülgsust, et leiduks nii statement-esemeid kui ka lihtsamaid ehteid.

Mil määral sarnaneb kollektsioon sinu varasema käekirjaga?

Iga minu kollektsioon erineb kasvõi natukene. Näiteks ENNE ja ENNE Haute on justkui sama tekstuuriga ehted, ainult et ühes kollektsioonis on muster otsekui sisse zoom’itud. Selle kollektsiooni puhul samamoodi – lainemuster on olemas, aga veelgi laugem, veelgi lähem pilk.

Kuidas mõjutas loometööd märksõna „Kaubamaja“?

Kaubamaja 65. sünnipäevaga hakkas mängima mõte ajast. Mina olen seal lapsena käinud, minu ema oma nooruses, ka mu vanaema. Nüüd on mu emme ise vanaemaks saanud. Märksõna „ajajoon“ hakkas hästi toredasti tööle.

„Kui ehe on heast materjalist, saab seda alati pärandada, ja kui ei soovi, võib hõbedat taaskasutada. See ei kaota ajas väärtust.“

Väärismetallide võlu peitubki selles, et need ei igane. Ka kollektsiooni käekiri on ühtaegu ajatu, kuid modernne. Kui ehe on heast materjalist, saab seda alati pärandada, ja kui ei soovi, võib hõbedat taaskasutada. See ei kaota ajas väärtust.

Millised ehted sulle olulised on?

Tegin endale tütre ehk Säde sõrmuse, millel on minu jaoks kandev sõnum: ma ise loon enda elu. See sümboliseerib, kelleks võin saada, kelleks kasvada. On otsekui meenutus, et enda elu eest tuleb ise vastutus võtta.

Mitu olulist eset olen saanud ka vanaema ja ema ehtelaegastest. Näiteks üks messingist südamekujuline ripats, kuhu vanaema on pannud enda ja vanaisa pildid sisse. Hästi ilus, romantiline ehe oma sügavuse ja ajastu vaimuga.

Emalt jällegi on üks heas mõttes veider helmestega ripats. Õega on meil ühesugused sõrmused, mille materjal tuli esivanematelt, nende kantud ehete sulamist. Palju on ümbertöödeldud materjali, kus vana kannab tähendust uues disainis.

Kui valikut on palju, siis kuidas soovitad „seda õiget“ ehet valida?

On hästi tore, et ollakse üha julgemad katsetama. Samamoodi see, et piir hõbeda ja kulla korraga kandmise vahel on hägustumas. See on üks mõte, mida olen püüdnud ka kollektsioonis edasi anda. Materjalidega võib ja peabki mängima. Pole nii, et kui on kullast kõrvarõngad, siis peab ka muu olema kuldne.

Ühtlasi on ehetel väga suur võim anda riietele erinev iseloom. Kui paned kleidi juurde lihtsad pärlkõrvarõngad, on tulemus klassikalisem, kui aga valid suure ja julge ehte, muutub ka outfit modernsemaks.

Mood, mis räägib mälestuste keelt

Estonian Fashion Festivali tänavuse festivali peaauhinna pälvis disainer Alice Pärtelpoeg, kelle loomingus kohtuvad isiklikud mälestused, vormiline julgus ja keskkonnateadlik lähenemine. Eesti moekul

Tekst Kristi Vikman

Fotod Andero Kalju, Kätlin Klaus

Alice Pärtelpoeg

Sel aastal peapreemia ehk jätkusuutlikkuse auhinna võitnud Pärtelpoja kollektsioon “OF SCARCITY” on poeetiline tõlgendus Eesti maaelust – mälestused, tööriistad ja rooste muutuvad skulpturaalseks moekunstiks. Žürii sõnul paistis kollektsioon silma sellega, et idee ja teostus olid võrdselt tugevad. Ta julges katsetada vormi ja materjalidega. Rooste, looduslikud värvid ja jääkmaterjalid ei olnud lihtsalt efekt, vaid osa terviklikust loost.

Festivali juht Key Külaots toob välja, et Pärtelpoja looming on ehe näide sellest, mida festival soovib esile tõsta: „Alice’i kollektsioon oli läbimõeldud ja sisukas tervik, milles peitus rohkemat kui esteetika. Ta suudab rääkida isiklikku lugu nii, et see puudutab ka neid, kes pole temaga varem kokku puutunud.“

Pariisi mõjutused

Kollektsioon sai alguse Pariisis, kus Pärtelpoeg viibis vahetusõpingutel. „Samal päeval, kui mina lendasin Pariisi, läksid mu vanemad kartuleid

„Mind käivitavad enim isiklikud lood: vana ese, kellegi mälestus või mõni perelegend. Neis on ausus ja sidusus, mida püüan ka rõivastesse tuua.“

võtma. See kontrast jäi minuga ja just see tunne andis kollektsioonile aluse.“ Loomeprotsess aitas tal võõras keskkonnas endaga ühenduses püsida, meenutas kodu ja tuttavat rütmi. „Kollektsiooni loomine aitas mind vaimselt väga palju välismaal, meenutas mulle kodu, aitas jalgu maa peal hoida ja iseendaks jääda,“ ütleb ta.

Tema loomingus kohtuvad ready-to-wear’i ja haute couture’i põhimõtted. Vormilt eksperimentaalne, kuid sisult maandatud. Kollektsioonis kasutab ta näiteks roostega töödeldud kangaid,

looduslikke värvimistehnikaid ja materjalijääke, mis oleksid muidu läinud raisku. Üks kollektsiooni keskseid visuaalseid elemente on traktori rehvimuster, kuna teda köitis mõte, kuidas see mudasse jäänud jälg võiks saada uue tähenduse moes.

Laiem vastutus

Disaineri jaoks ei tähenda jätkusuutlikkus ainult jääkmaterjalide kasutamist, vaid laiemat vastutust. „See algab austusest nii materjali kui ka töö vastu. Iga valik loeb. Proovin anda kangastele uue elu ja tähenduse, sidudes traditsioonilised tehnikad tänapäevase ideega.“

Ta ei varja, et jätkusuutlik moedisain Eestis ei ole lihtne tee. „Meil on väike turg, tootmisvõimalused vähenevad ja tarbimisharjumused muutuvad aeglaselt. Kiirmoe odavus on paljude jaoks peamine. Samas usun, et iga ehe lugu, mis on ausalt ja mõtestatult tehtud, leiab oma kandja, olgu Eestis või kaugemal.“

Praegu õpib Pärtelpoeg Pariisis moekoolis Institut Français de la Mode’is ja töötab oma magistriprojekti kallal, mis põhineb samuti mälestustel. „Mind käivitavad enim isiklikud lood: vana ese, kellegi mälestus või mõni perelegend. Neis on ausus ja sidusus, mida püüan ka rõivastesse tuua.“

Alice Pärtelpoja looming on nagu vaikne, aga selge seisukohavõtt: mood võib olla ühtaegu tundlik ja tugev, kandes endas nii vormi kui ka väärtust. Sel sügisel leiad Alice Pärtelpoja loomingu ka Antoniuse pop-up’ist Kaubamaja Naistemaailmas. Pop-up jääb avatuks 10. novembrini.

Suve hakul toimuv Estonian Fashion Festival toob igal aastal Tartusse kokku nii värsked kui ka kogenud disainerid. Sel aastal sai festival teisena Baltikumis hinnatud rahvusvahelise A Greener Future sertifikaadi, millega tõsteti esile ürituse võimet koondada disainereid, kes tegelevad vastutustundliku

Aasta siis oli 2005…

Tekst Hedviga Vei

Fotod Tartu Kaubamaja

Iga linna siluetis on hooneid, mis muutuvad oma ajastu sümboliks ning jutustavad lugu visioonidest, vaidlustest ja kompromissidest. Tartu Kaubamaja on kahtlemata üks sellistest ehitistest.

Tartu Kaubamaja rajamise eesmärk oli selge ja ambitsioonikas: luua Lõuna-Eesti tähtsaim ilu- ja moekeskus. Vana kaubamaja oli oma aja ära elanud ning arendaja nägi võimalust tuua Tartusse täiesti uus kaubandustase ja

Tartu südalinn a s grämenili Vaade ajalukku

ostukeskkond. Fookusesse seati rahvusvahelised kaubamärgid, millest paljud polnud varem Lõuna-Eestis esindatud. Nende hulka kuulusid näiteks Itaalia kiirmoebränd Terranova, Poola noortemoemärk House ja kosmeetikafirma The Body Shop. Lisaks maailmatasemel brändidega Ilumaailm ning uudse kontseptsiooniga Toidumaailm. Eesmärk ei olnud pakkuda ainult kaupu, vaid luua tänapäevane, mugav ja meelelahutuslik ostukogemus, mis tooks mõnusat sagimist Tartu südalinna.

„Eesmärk ei olnud pakkuda ainult kaupu, vaid luua tänapäevane, mugav ja meelelahutuslik ostukogemus, mis tooks mõnusat sagimist Tartu südalinna.”

Viimase hetke võidujooks ajaga Maja pidulik avamine, mis oli algselt planeeritud 29. septembrile 2005, lükati ehitustööde venimise tõttu ligi kaks nädalat edasi, 12. oktoobrile. Ametlike põhjustena toodi välja üldehitus- ja elektritööde viibimine. Arendaja ja arhitekti sõnul oli üheks peamiseks teguriks ehitusturul valitsenud oskustööliste puudus ja ehitajaid tuli käia teistelt objektidelt värbamas. Töö käis sõna otseses mõttes viimase hetkeni – veel paarkümmend minutit enne pidulikku lindilõikamist veeretati

paraaduksest välja suurt tõstukit ning värviplekilistes tunkedes töölised askeldasid hoones veel minuteid enne uste avamist.

Väljakutseid pakkus ka hoone kasutusluba, mis saadi alles avamiseelsel õhtul. Nimelt olid maja katusel ventilatsioonikambrid, mis olid saanud lubatust kõrgemad. Kasutusloa saamiseks lepiti linnavalitsusega kokku, et neid hakkab varjama haljastus, täpsemalt viinapuuaed. Algsed taimed toodi Lõuna-Itaaliast, mis olid meie kliimasse

„Huvi pindade vastu oli väga suur ning kõik üürnikud olid olemas juba avamisaasta kevadeks.”

sobimatud ning külmusid esimese talvega. Seejärel toodi katusele järgmised taimed, mille eest kantakse siiani hoolt. Kahjuks on Eesti kliima ja tuuline asukoht ikkagi takistuseks, et saavutada sellist rohelist efekti, nagu oli esialgne soov.

Üüripinnad kadusid kui soojad saiad

Uus maja tõi kokku 15 700 m2 müügipinda, mis jagunes 62 üürniku vahel. Huvi pindade vastu oli väga suur ning kõik üürnikud olid olemas juba avamisaasta kevadeks. Lisaks võimalusele tegutseda kesklinna esimese kaubanduskeskuse äripinnal meelitas uusi üürnikke maja loogiline ülesehitus.

Esimesele korrusele koondati tuntud ilu- ja rõivakaubamärkide müügikohad. Teisel korrusel paiknesid meestele mõeldud brändide, spordikaupade ja

jalatsitega kauplejad. Kolmandale korrusele koondati kõik kodu, pere ja lastega seonduv, lisaks suurem toitlustusala. Avamishetkel oli hoones ka kolm pangakontorit, kindlustusteenus, reisibüroo, solaariumi- ja ilukeskus, kunstisalong jpm. Hoone alumistel korrustel asuv siseparkla oli esimene omataoline Tartus, kus oli kokku 227 parkimiskohta.

Kirgi küttev välisilme

Tartu Kaubamaja välisilme pälvis nii avalikkuse kui ka arhitektide seas laialdast kriitikat. Küll oli maja liiga suur, siis sambad liiga väikesed, lisaks puudus üks konkreetselt eristuv peasissepääs. Avalik debatt hoone sobivuse üle Tartu linnapilti sai ootamatu ja võimsa kõlapinna, kui sellesse sekkus president Lennart Meri, kes ütles intervjuus Eesti Ekspressile, et see inimene, kes selle inetu maja tegi, tuleks naelutada häbiposti.

Maja arhitekt Raivo Puusepp suhtus aga kriitikasse rahulikult ning palus selle sobivust linnaruumi analüüsida aastate pärast, kui Riia ristmiku ümbrusesse on kerkinud ka teised planeeritud hooned. Kriitikale, et hoone on Tartu jaoks liiga suur, vastas Puusepp, et maja ei pea jäljendama olemasolevat ega ajalugu, vaid peab looma täiesti uue keskkonna. Tema argument oli, et hoone tundub suur vaid seetõttu, et ümbritsev keskkond pole veel välja arenenud, andes kätte piirkonna tulevased kõrguse kontuurid.

Avamispäevad tõid rekordkülastusi

Lõpuks oligi käes 12. oktoober ehk kauaoodatud avamispäev. Tuhanded sisenemist oodanud külastajad leidsid end uues, värviküllases ja ostuhimu tekitavas kaubanduskeskuses ning valgusid rahulolevalt maja peale laiali. Varasem hirm, et kuu keskpaigas avamine toob vähe inimesi, ei

osutunud tõeks, sest esimestel päevadel oli uudistajaid 24 000 - 26 000 inimest päevas ja pigem oli mure, kas eskalaatorid sellisele massile vastu peavad.

Uus maja avati Osturalliga, mis praeguse nädala asemel kestis kolmapäevast nädala lõpuni. Sellist möllu, rahvamassi ja ostuhullust, nagu sellega kaasnes, ei ole keegi vist varem ega hiljem näinud. Tekkis massipsühhoos ja rabati igaks juhuks kõike. Niipea, kui teenindaja kaubakäruga müügisaali jõudis, haarati kõike lennult otse sealtsamast kärust ning kaupu letile sättida ei olnud vajadustki.

Kui maja välisilme oli varem saanud kriitikat, siis maja sisemus meeldis külastajatele väga. Suursugune, valgusküllane ning mõnus liigelda – need olid peamised märksõnad, mis esimesed külastajad välja tõid.

„Niipea, kui teenindaja kaubakäruga müügisaali jõudis, haarati kõike lennult otse sealtsamast kärust ning kaupu letile sättida ei olnud vajadustki.”

„Maja, mis omal ajal tundus väga suur, on nüüdseks pigem väike ja kompaktne.”

Tulid, et jääda

Suured uuendused toimusid Kaubamaja poes, kus igale korrusele tekkis temaatiline maailm. Eriti suur muutus leidis aset Ilumaailmas, kus kasvas luksuskosmeetika osakaal. Tekkisid brändiboksid, mis oli täiesti uus lähenemine kohalikus kaubanduses, seda nii kosmeetika- kui ka riieteosakondades. Naistemaailmas oli tänu Baltika toonastele kaubamärkidele väga palju kohalikke brände. Rahvusvahelistest brändidest on siiani alles sellised märgid nagu Gerry Weber, Betty Barclay, S.Oliver ja Tommy Hilfiger.

Esimestest üürnikest tegutseb majas siiani 14 ettevõtet: Kaubamaja, Apollo, Apotheka, XS Mänguasjad (enne Chicco), Tele2, Liann Lõngad, Nordbaby (enne Beebicenter), Universaal Universum, Elisa, Charlot (enne Knopka), Instrumentarium Optika, Pro Optika, Denim Dream ja Pärlipakend ehk pakkelett.

Maja, mis muutis linnaruumi

Uus Tartu Kaubamaja, mis kerkis alale, kus varem oli asunud linnaliinide bussijaam ja legendaarne Toidutorn, tähistas olulist pöördepunkti Tartu linnaruumis. Selle loomine muutis Küüni tänava tõeliseks jalakäijate alaks ning tõi kaubanduse ja aktiivse tõmbekeskuse kesklinna tagasi. Aastal 2005 oli Tartu Kaubamaja maja esimene kaubanduskeskus südalinnas, kuid tänaseks on selle ümbrusesse kerkinud teisigi kõrgeid kaubandus- ja ärihooneid ning lähiaastatel on linnatsentrisse oodata veelgi täiendusi uute hoonete näol.

Võib öelda, et Tartu Kaubamaja andis ümbritsevale linnaruumile uue arengusuuna, muutudes osaks linna südamest. Maja, mis omal ajal tundus väga suur, on nüüdseks pigem väike ja kompaktne hoone, mille loogilist ja mugavat ülesehitust külastajad kiidavad. See on maja, mis pakub paljudele tartlastele tööd ning mis on toredate kohtumiste alguspaigaks. Kus trehvame? Ikka Kaupsis.

Avamisaeg uues majas

Ingrid Kuusalu

Kaubamaja Tartu turundus ja väljapanekujuht

Mina töötasin sellel hetkel Kaubamajas moenõustajana, mis oli täiesti uus ja enneolematu teenus. Väga paljud inimesed käisid lihtsalt niisama uudistamas, mida see endast kujutab, sest teenus oli Partnerkaardi omanikele tasuta. Mäletan korda, kui üks proua ostis vaid ühe heategevusmärgi pärast seda, kui ma olin kaks tundi temaga möllanud. Proovis igasuguseid riideid ja muud kraami ning siis ütles: ma võtan selle märgi.

Gunnar Mäll

Tartu Kaubamaja haldusjuht

Lisaks kohalike elanikele tuli Tartu Kaubamajja busside viisi kliente Pihkvast, sest Vene rubla ja Eesti krooni kurss tegi meil ostmise soodsaks. Eriti hooga haarati asju Kaubamaja Kodumaailmast. Mäletan üht seika, kuidas proual oli ostukäru asju täis laotud ja siis kassas uuris, mis see üldse on, mida ta ostma hakkab. Selgus, et pasta valmistamise masin. Sellel oli lihtsalt väga ilus karp.

Juta Süggis

Kaubamaja Laste ja Kodumaailma laojuhataja

Mäletan uue maja esimesest Osturallist seika, kus pidin laost müügisaali viima kärutäie sidrunikujulisi plastist lõikelaudu. Nii kui ma käruga saali jõudsin, oli mul parv naisi ümber ja läks metsikuks rabamiseks! Kuna ka mina tahtsin seda osta, siis haarasin ise samuti ühe kaenlasse, et mitte ilma jääda. Mul on see muuseas siiani alles.

20aastat Tartu

Meie raudvara

K a u sajamab

Maja süda on selle inimesed

Fotod Rein Leib

Kui mõtled sellele, miks sina Tartu Kaubamaja külastad, siis mis põhjus sulle esimesena pähe tuleb? Kas see võib olla seotud varasema meeldiva teeninduskogemusega mõnes kaupluses? Või leiad end teinekord sellesse sammastega majja sammumas just seepärast, et siin töötab mõni sinu lemmikteenindaja –inimene, kelle pakutavat soojust ja tähelepanu ei ole ühestki e-poest võimalik saada?

Tartu Kaubamaja südameks on inimesed – need, kelle käed ja naeratused on loonud koduse, usaldusväärse ja heatahtliku õhkkonna nii klientidele kui ka kolleegidele. On rõõm saada veidi lähemalt tuttavaks mõne sellisega, kes on pühendanud end Tartu Kaubamaja majale terve selle eluaja, juba 20 aastat. Olgu öeldud, et mitmed neist on tuttavad juba „vana kaubamaja“ ajast.

„Korduvalt on juhtunud, et tulevad vanemad, kes soovivad pojale ülikonda ülikooli lõpetamiseks, ning ütlevad siis, et riietasin poega ka põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamiseks.“

Helvet võib julgelt nimetada Kaubamaja raudvaraks. Olles Kaubamajas töötanud juba 54 aastat, on Helve tänaseks riietanud terveid põlvkondi. Kui seltskonnas arutatakse, kust leida hästi istuv ülikond mõneks tähtsaks sündmuseks, tuleb teadjamatelt kiirelt soovitus: mine Kaubamajja ja küsi Helvet. Sel aastal pälvis Helve ka rahvusvahelise tunnustuse:

Maailma Kaubamajade Organisatsiooni IGDSi konkursil „World’s Best Sales Associate at a Department Store 2025“ jõudis ta klienditeenindajate esikolmiku hulka. Nii et kui Helve juurde satud, saad uhkelt öelda, et oled käinud ühe maailma parima teenindaja juures!

Igapäevaselt tegelen klientide nõustamisega. Olen algusest peale olnud ka osakonna moenõustaja. Moenõustamisel saab klient broneerida aja ja eraldi prooviruumi, kus siis tegelen ainult temaga, annan nõu ja aitan valida sobivad tooted. Teenus on tasuta ja huvilisi leidub.

Avamisest mäletan, et ootasime seda päeva suure põnevusega. Uus maja tundus pigem suure lossina – ehitis oli Tartu jaoks oluline ja võimas. Mäletan, et kõikjal olid roosad õhupallid ja lindid, pakuti suupisteid ja tervitusnapsi ning toimus lindilõikamine.

Tartu Kaubamajas on mind hoidnud armastus oma töö vastu. Vaatamata erinevatele aegadele ja

raskustele on Kaubamaja alati püsinud kindla tööandjana. Mulle meeldib väga inimestega silmast silma suhelda ja loodan, et Kaubamaja jääb püsima veel pikaks ajaks.

Meelde on jäänud üks noorpaar, kelle pulmadeks sain peigmeest riietada. Pärast pulmi tuli paar minu juurde pulmapilte näitama, et vaadake, kui kena peigmees meil pulmas oli! Korduvalt on juhtunud, et tulevad vanemad, kes soovivad pojale ülikonda ülikooli lõpetamiseks, ning ütlevad siis, et riietasin poega ka põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamiseks. On juhtunud ka, et isa tuleb koos pojaga ja ütleb, et kui mina lõpetasin, soovitasite te mulle, palun soovitage nüüd minu pojale ka. On väga südantsoojendav kuulda, et inimesed tulevad uuesti minu juurde ostma.

Vabal ajal meeldib mulle teatris käia, head muusikat kuulata ja palju lugeda.

Tartu Kaubamajale soovin palju häid ja toredaid kliente ning loomulikult palju õnne juubeliks.

20 aasta pärast loodan siiralt, et robotid ei ole teenindaja tööd üle võtnud, vaid silmast silma suhtlus on veel säilinud. Emotsioone ei paku kunagi masinad – emotsioon on aga teeninduse juures üks olulisimaid tegureid, mida inimene ootab ja vajab.

Helve Eelmäe

Kaubamaja Meestemaailm

„Mis seal salata, iga päev on omamoodi seiklus: kord pean olema detektiiv, kord psühholoog, kord maratonijooksja.

Igav ei hakka kunagi!“

Ene Punak

XS Mänguasjad

Ene on just selline inimene, keda mänguasjapoodi astudes ette kujutadki – rõõmsameelne ja naerusuine, sekka veidi lapselikku krutskit. Tema silmad säravad samamoodi nagu lastel, kes poodi saabuvad, ning tema soe olek loob kaupluses õhkkonna, kus iga klient – nii väike kui ka suur – tunneb end oodatuna. Ene igapäevane pühendumus ja siiras rõõm nii oma tööst kui ka sellest majast on teinud Tartu Kaubamaja XS Mänguasjadest koha, kuhu tahavad tulla nii lapsed kui ka lapsemeelsed.

Igapäevaselt tegelen poe elus hoidmisega –juhendan inimesi, tellin kaupa, panen asjad õigesse kohta ning vaatan, et kliendid lahkuksid naeratusega (ja mitte tühjade kätega!). Olen olnud juhataja üle 20 aasta, nii et tean täpselt, millal riiul vajab värskendust ja millal töötaja kohvi. Olen arenenud koos ajaga: alustasin siis, kui arved ja tellimused käisid paberil, nüüd klõpsin ringi süsteemides, mis vahel tunduvad targemad kui juhataja ise. Mis seal salata, iga päev on omamoodi seiklus: kord pean olema detektiiv, kord psühholoog, kord maratonijooksja. Igav ei hakka kunagi!

Avamisest mäletan, et see oli võidujooks ajaga. Ehitajaid oli raske leida, kuna kõik olid Soomes raha teenimas. Meil muidugi laabus kõik suurepäraselt tänu maja haldusjuhile Gunnarile.

Tartu Kaubamajas on mind hoidnud tunne, et see maja on mulle tõesti nagu kodu. Kuna olen siin juba üle 20 aasta toimetanud, tean täpselt, kes on mu „naabrid“, ja hoian silma peal, et kuskil laest

vett ei tilguks. See maja on täis sooja õhkkonda ja tuttavat sagimist. Igal korrusel on oma iseloom ja igal tööpäeval oma väike üllatus. Mulle meeldib, et siin ei hakka kunagi igav – selle maja inimesed, minu meeskond ja kliendid toovad alati rõõmu ja energiat. Just see kodune tunne ja rõõmus melu ongi põhjus, miks ma siia ikka ja jälle rõõmuga tööle tulen. Olgem ausad, kui juba kodus oled, siis oleks ju imelik mujale kolida!

Meelde on jäänud, kui viimase lihvina oli veel vaja valmis teha riietusruum. Jooksin maja ees ringi ja küsisin igalt mehelt, kas ta on ehitaja. Kui ütles ei, uurisin, kas oskab ehk ikka ehitada. Lõpuks leidsime ehitajad ja saime poe õigeks ajaks avatud. Meenutan seda seika siiani naljaga.

Vabal ajal meeldib mulle lastelastega Eestis ringi tuuritada ja üritusi külastada. Nii nagu tööl on lapsed minu elus kõige tähtsamad, on ka kodus.

Tartu Kaubamajale soovin palju rõõmsaid kliente, särasilmseid töötajaid ja ikka sama kodust õhkkonda, mis on hoidnud mind ja paljusid teisi siin majas.

20 aasta pärast võiks maja olla veelgi moodsam ja nutikam – robotid aitavad kaste tõsta ja võib-olla tervitab uksel isegi hologramm. Kõige tähtsam on, et see jääks sama koduseks paigaks nagu praegu: koht, kuhu tullakse head emotsiooni saama, mitte ainult ostlema. Olgu see maja ka tulevikus justkui Tartu süda – koht, kuhu on alati hea tulla ja kus tunned end koduselt!

„Iga uus hooaeg toob uusi mõtteid ja häid emotsioone.“

Urve Mandel

Kaubamaja Ilumaailm

Daamid teavad, kui hea tunne on teinekord astuda kosmeetikaosakonda ja lahkuda sealt mõne uue parfüümi või huulepulgaga.

Selle eest, et iga naise (ja ka mehe!) külastus Kaubamaja Ilumaailma oleks täidetud heade emotsioonidega, on Urve hoolitsenud juba 46 aastat. Tema soe naeratus, malbe hääl ja siiras abivalmidus on selle aja jooksul teinud temast justkui hea ja usaldusväärse tuttava, kelle juurde ikka ja jälle tagasi tullakse.

Igapäevaselt tegelen klientide teenindamisega Ilumaailmas, kauba väljapaneku ja korrashoiuga.

Avamisest mäletan päikesepaistelist päeva ja tihedat rahvamassi. Järgmisel päeval tehti meile viktoriin, kus küsiti, mitu inimest külastas esimesel päeval Kaubamaja. Pakkusin lähima arvu, mida enam ei mäleta, ning sain kingituseks dekoratiivpadja.

Tartu Kaubamajas on mind hoidnud toredad ja abivalmid kolleegid, meeldivad kliendid ja armastus oma töö vastu. Kliendid on toredad ja rahulolu, mis neist kiirgab, annab tagasi palju head energiat. Iga uus hooaeg toob uusi mõtteid ja häid emotsioone.

Meelde on jäänud avamispäeval ühe toreda proua teenindamine, kes, kommikarp käes, otsis midagi riiulitelt. Lähenesin ja pakkusin abi. Selgus, et proua oli näotooniku otsingul. Valisime mitme brändi vahel ja valituks osutus Arnaudi näotoonik. Kassas oli proua väga tänulik abi eest ja ulatas mulle kommikarbi – kiisukommid, koorepumati kompvekid.

Vabal ajal meeldib mulle ujumas käia, mis on suurepärane treening kogu kehale ja vaimule. Suvel rahustab mind lilledega tegelemine. Naudin väga ka teatrit: sel suvel pakkusid elamusi „Rohelised niidud“ ja „Ma armastasin sakslast“. Veedan palju aega ka lapselapse Lisetiga.

Tartu Kaubamajale soovin väärikat kestvust, õnne ning plaanide kordaminekuid.

20 aasta pärast arvan, et maja on uuenenud moodsa sisustuse näol ning lisandunud on palju digitaalseid lahendusi. Kliendid vajavad positiivseid emotsioone, mida nad saavad kaubamaja külastades.

„Kolleegid on mu teine pere – on uusi tulnud ja läinud, kuid alles ka palju neid, kellega koos alustasime.“

Juta Süggis

Kaubamaja Kodu- ja Lastemaailm

Juta on tõeline pärl juba „vanast kaubamajast“, kus ta alustas 1988. aastal teenindajana. Uude majja tuli ta laojuhatajaks – enda sõnul sai ta selleks seetõttu, et oli suurim hädaldaja. Kuigi

Jutat praegu müügisaalis igapäevaselt ei näe, ei hoia ta end sealt siiski päriselt eemal –Osturalli püsikliendid on teda kindlasti mõnel rallil märganud usinalt heade toodete kohta soovitusi jagamas ning suure tõenäosusega ka mõne tema soovitusega kassa ja sealt edasi kodu poole liikunud.

Igapäevaselt tegelen kaupade vastuvõtmise ja tagastamisega, juhiste andmistega laohoidjatele, hankijate ja varude juhtidega suhtlemisega. Minu põhiline töövahend on rokla – see suur sõber on mulle vaat et käe külge kasvanud.

Avamisest mäletan, et maja avamine lükkus edasi ja kattus lõpuks Osturalliga. Siis tundus, nagu oleksime ainus kaubandusettevõte Tartus –rahvast oli nii palju! Uues majas oli alguses paras peavalu õigesti orienteeruda: saalist ei leidnud lao ust üles ega osanud rõivistusse minna. Naljakaid hetki oli sellega omajagu.

Tartu Kaubamajas on mind hoidnud töökohatruudus. Tuleb ju teha seda, mis peaaegu selge

ja kus end hästi tunned. On ju kuulda, et vanus mängib rolli uue töökoha otsingul – mida siis rabeleda! Kolleegid on mu teine pere – on uusi tulnud ja läinud, kuid alles ka palju neid, kellega koos alustasime.

Meelde on jäänud 2005. aasta augustikuu, kui maja ehitus oli veel pooleli, kuid laos pidi juba töö käima. Töötasime siis elektrita laos nii, et kauba vastuvõtul üks näitas taskulambiga tuld, teine otsis paberilt kaubarida ja kolmas markeeris – liinitöö! Ladu oli pilgeni kaubakaste täis, käisime nagu labürindis.

Vabal ajal meeldib mulle kodus toimetada, rännata ei meeldi. Kevadsuvine aeg on aiamaa ja kasvuhoone päralt.

Tartu Kaubamajale soovin ehitusplaanide täideminekut, innovaatilisust, häid kaubavalikuid, samuti lojaalset ja ausat, rõõmsat ning tarka personali.

20 aasta pärast on toimunud kindlasti suur areng, kuid Kaubamaja on ja jääb – ei kao see kuhugi!

„Tunnen, et siin töötamine hoiab mind kursis ka uute trendidega.“

Maire Jaakson info- ja piletipunkt

Kui oled esmaspäeva hommikul kell 10 Piletilevi leti juurde kiirustanud, et mõne lauluväljaku suurkontserdi pilet esimesena kätte saada, siis oled tõenäoliselt kohtunud Mairega. Küllap oled temaga kokku juhtunud ka mõnel kultuuriüritusel – Maire on alati sündmuste melu keskel nii Tartu Kaubamajas, kus ta on tervitanud kliente 1. korruse infoletis juba maja avamisest saadik, kui ka sellest väljaspool. Ta võib sulle une pealt öelda, kus üks või teine pood majas asub, samal ajal pileti kultuuriüritusele välja otsida ja anda ka nõu, milline on kõige parem istekoht saalis.

Igapäevaselt tegelen maja kohta info jagamise, Piletilevi piletite müügi ja muu kultuuriga seonduva info jagamisega.

Avamisest mäletan, et oli palju sagimist –mõned tööd olid pooleli ning said napilt korda. Oli väga eriline, ootusi täis päev. Toimus ka lindilõikamine – linnapea oli siis Laine Jänes. Mäletan, et minu töökoha lett oli nii suur ja suurejooneline.

Tartu Kaubamajas on mind hoidnud see, et mul on olnud seal töökoht, kus iga päev on erisugune ning toob uusi väljakutseid ja

kohtumisi erinevate inimestega. See muudab töö mitmekülgseks ja huvitavaks. Mulle meeldib siin majas, sest siin töötavad toredad inimesed, kellest mõned on mulle ajaga väga kalliks saanud ning kellega suhtleme ka väljaspool tööaega. Tunnen, et siin töötamine hoiab mind kursis ka uute trendidega.

Meelde on jäänud seik, kui minu lapse ämm tuli Kaubamajja kampsunit proovima. Võttis oma kalli sõrmuse sõrmest, et mitte kampsuni lõngu välja tõmmata ning asetas selle kabiinis olevale tumbale. Koju jõudes avastas, et sõrmust pole! Mina siis jooksin ruttu Kaubamaja naiste juurde, et appi, aidake, ja minu kätte see saigi! Ütlesin siis hiljem õnnetule, et mina oleksin selleks puhuks sõrmuse keele alla pannud – siiani naerame selle üle.

Vabal ajal meeldib mulle teatris ja kontsertidel käia, samuti käsitööd teha: kududa ning kangastelgedel vaipa kududa. Trennis käin ka!

Tartu Kaubamajale soovin, et see jääks alatiseks inimestele lähedaseks ja hubaseks paigaks.

20 aasta pärast kujutan robotite ajastut, mis võib tuua uusi väljakutseid, kuid loodan, et see maja säilitab oma sooja ja inimliku õhkkonna ka siis.

„Minu käest küsitakse tihtipeale küsimusi ka linna kohta üleüldse.“

Karin Miller pakkelett

Karin ja tema loomingulisus on paljudele klientidele tuttav juba „vana kaubamaja“ ajast.

Tema osavad käed muudavad ka kõige lihtsama eseme kauniks kingituseks, mis pakub rõõmu nii kinkijale kui ka saajale. Avamispäevast alates majas töötanuna on Karin alati kõigega kursis –see teeb temast lisaks suurepärasele pakkimisvõlurile ka abivalmi teejuhi Tartu Kaubamajas.

Igapäevaselt tegelen klientide kingituste pakkimisega, kuid pidevalt tuleb vastata ka mitmesugustele Tartu Kaubamaja puudutavatele küsimustele. Minu käest küsitakse tihtipeale küsimusi ka linna kohta üleüldse.

Avamisest mäletan, kuidas maja oli veel enne uste avamist saginat ja toimetamist täis.

Tartu Kaubamajas on mind hoidnud pikaajaline ja positiivne koostöö maja juhtkonna ja meie pakkeleti vahel, mis on andnud võimaluse kõik need aastad seda tööd teha.

Meelde on jäänud keskuses toimunud Moekuulutaja üritused.

Vabal ajal meeldib mulle võimalikult palju aega oma lapselapsega veeta.

Tartu Kaubamajale soovin, et ka järgmised 20 aastat mööduksid sama toimekalt.

20 aasta pärast loodan, et meil on ikka veel toredad teenindajad, mitte ainult aparaadid nende asemel.

„Iga kingipakk on erinev lugu, kus põimuvad kliendi nägemus ja soovid ning minu loomingulisus.“

Marika Helemäe pakkelett

Marika pikaaegne kogemus ning mänguliselt osavad pakkimisvõtted on teinud temast paljude tartlaste lemmiku. Kui kingitus vajab grandioosset rosetti või keerukat pakendit, sünnib just tema käe all ka lihtsast esemest tõeline kunstiteos. Murutrimmer või mootorsaag? Marika ei kohku ka kõige keerulisemate asjade pakkimise ees. Tänu pakkeleti kesksele asukohale majas on ta veidi nagu ka keskuse entsüklopeedia, kellelt sageli nõu majas orienteerumiseks või niisama soovitusi küsitakse.

Igapäevaselt tegelen toredate klientide teenindamisega, keda saan rõõmustada kaunilt pakitud kingitustega.

Avamisest mäletan elevust, mida „vanast kaubamajast“ uude ja uhkesse tulek kaasa tõi. Oli palju sagimist ja sättimist ning hästi pidulik tunne.

Tartu Kaubamajas on mind hoidnud tunne, et see maja on mulle kui teiseks koduks. Mulle meeldib suhelda toredate inimestega ning teha

loomingulist tööd. Iga kingipakk on erinev lugu, kus põimuvad kliendi nägemus ja soovid ning minu loomingulisus.

Meelde on jäänud seik, kui pidin pakkima kilpkonna. Iga tööpäev on väga erinev ja ettearvamatu, kuna inimesed on erinevad oma soovide ja küsimustega.

Vabal ajal meeldib mulle end inglise keeles täiendada. Samuti aiatöödega tegelemine ja sisekujundus. Naudin ka pilatest ja aeroobikat, kuid kõige suuremaks rõõmuallikaks on minu kolm toredat pojatütart.

Tartu Kaubamajale soovin jätkusuutlikkust ja tempoka arengu jätku. Palju toredaid kliente ja et see lipp ikka kõrgel hoitud saaks!

20 aasta pärast loodan, et Tartu Kaubamaja on jätkuvalt koht, kuhu tulevad päris inimesed ostlema ja poes teenindavad neid samuti päris inimesed.

„Tartu Kaubamaja juures meeldib mulle kõige rohkem asukoht, asukoht ja veel kord asukoht! Ikkagi kesklinn!“

Piret Puniste

Suured raamatusõbrad janunevad pidevalt uute teoste järele, mis haaraksid endasse juba esimestelt lehekülgedelt. Nende leidmine pole alati lihtne, kuid Piret on see, kes kuulab ära sinu eelistused, arutleb koos sinuga varasemate lugemiste üle ning leiab hetkega raamatu, mille järele sa võibolla ise ei oskakski haarata. Eriti tasub Piretilt küsida soovitusi põnevike kohta –võid kindel olla, et lahkud raamatuga, mis jätab südame põkslema veel kauaks pärast viimase lehekülje keeramist.

Igapäevaselt tegelen ikka klientidega.

Avamisest mäletan meeletut kauba vastuvõtmist ja sättimist hommikul. Kui lõuna ajal pood avati, vaatasime üle kolmanda korruse käsipuude, kuidas rahvas esimeselt korrusel massina ülespoole valgus. See oli selline natuke kõhe tunne isegi, sest rahvast oli nii palju! Müüsime nelja kassaga ja minu meelest olid järjekorrad kogu aeg taga!

Avamispakkumisteks olid Tänapäeva kirjastuse „Punase raamatu“ sari ja mäletan, et õppisime veel raamatuid kampaanialaudadele panema nii, et poodi sisse tulles oleks raamatute seljad näha ja virnad pidid olema kõrged ja duubeldatud!

Minu päris esimene mälestus Tartu Kaubamajast on aga üks suur auk keset Tartu kesklinna. Algul ma ju ei teadnud, et isegi sinna valmivasse majja tööle satun, aga Apollost sai keskuse üürnik ja minust seega Tartu Kaubamaja Apollo töötaja.

Tartu Kaubamajas on mind hoidnud Apollo ja Apollos raamatud. Mulle meeldib, et suures pildis on mu töö rutiinne, et ma tean, mida tegema pean ja loodetavasti teen seda hästi, aga elevust ja isegi põnevust annavad tööle uued raamatud. Ja muidugi inimesed – nii toredad töökaaslased kui ka värvikad kliendid. Tartu Kaubamaja juures meeldib mulle kõige rohkem asukoht, asukoht ja veel kord asukoht! Ikkagi kesklinn!

Meelde on jäänud palju põnevaid seiku. Oleme aja jooksul oma poega kolinud, läbinud kapitaalremondi, üle elanud uputuse ja pommiähvarduse… Päris eriline tunne on olnud Raamatu ja Roosi päeval vastu võtta sadu roose! Oleme kliente teenindanud ka printsessikleitides ja Harry Potteri mütsides. Igav ei ole see elu siin just olnud!

Vabal ajal meeldib mulle olla koos perega. Nendega koos reisida, teatris käia, sportida, maal sauna teha või lihtsalt olla... Ja sinna juurde igal võimalikul ja võimatul ajahetkel lugeda! Aga oma hobiks pean ma oma isikliku raamatukogu haldamist, see vajab pidevat hoolt ja armastust!

Tartu Kaubamajale soovin tasakaalukat arengut, vastupidamist ja kestmist üle aja!

20 aasta pärast võiks keskus olla pühapäeviti ja kõikidel riiklikel pühadel suletud.

„Mulle meeldib koos tootmismeeskonnaga leida uusi maitseid ja neid uute elamuste näol klientideni viia.“

Ülo Sepping

Kaubamaja Toidumaailm

Kaubamaja Toidumaailma üheks suurimaks tugevuseks on kahtlemata kvaliteetne ja rikkalik lihatoodete valik. Selles, et lihavalik Toidumaailmas oleks alati värske ja esmaklassiline, on väga suur roll kogenud lihameistril Ülol, kes on seda tööd teinud juba aastast 1998. Ülo teadmised, osavad käed ja südamega tehtud töö on teinud temast usaldusväärse meistri nii klientide kui ka kolleegide silmis.

Igapäevaselt tegelen lihatoodete ettevalmistamisega letimüügiks. Lõikan, maitsestan ja marineerin lihaletis müügil olevaid lihasid. Samuti valmistan hakklihast kotlette, pikkpoisse, lihavardaid, suveperioodil grill-lihasid ja šašlõkke.

Avamisest mäletan kiiret ja hästi töist päeva, kliente oli palju. Ettevalmistused avamiseks olid ka töörohked.

Tartu Kaubamajas on mind hoidnud see, et mulle meeldib minu töö. Mulle meeldib koos tootmismeeskonnaga leida uusi maitseid ja neid uute elamuste näol klientideni viia. Meil on Tartu Toidumaailmas ka väga hea ja ühtehoidev meeskond.

Meelde on jäänud temaatilised suvepäevad, mida kunagi korraldati ning kus Toidumaailma rahvas oli alati aktiivne osaleja.

Vabal ajal meeldib mulle maal käia ning seal nõu ja jõuga abistada. Naudin ka häid teatrietendusi ja elulooraamatuid.

Tartu Kaubamajale soovin palju häid kliente.

20 aasta pärast loodan, et teenindustöö on paremini hinnatud ja tasustatud.

Kaide soovitab lugemist

Fotod Rein Leib, Apollo

Raamatudtoo v a d r umõõ Lugemispärlid

„Kas Kaide ka täna tööl on?“ Kui oled raamatupoes töötanud juba üle 19 aasta, ise soe ja raamatutarkusest pakatav, siis leidub ikka kliente, kes uksest sisse astudes just nii küsivad ja sind silmadega otsima asuvad. Kaide Kukrus on Tartu Kaubamaja Apollos aidanud raamatusõpradel leida uusi lemmikuid nii värskete menukite kui ka peidetud pärlite seast peaaegu sama kaua, kui see maja linnasüdames olnud on. Sel sügisel jagab ta raamatuid, mis on teda ennast ühel või teisel moel puudutanud, ka Moekuulutaja lugejatega.

Ilmar Tomusk „Isa preemia“

Päevakohane ja mõtlemapanev lasteraamat sellest, kuidas me tänapäeval inimestena aina vähem üksteisega koos oleme ja päriselt suhtleme. Lasteaias käiv Laura hindab väga oma vanematega koosveedetud aega, ent kahjuks on ema õhtuti köögis söögitegemise ja muude toimingutega hõivatud, isale aga meeldib vaba aega sisustada telefonis mängides.

Ühel õhtul koju jõudes avastab isa, et on telefoni töö juurde unustanud. Esialgu on ta sellest omajagu häiritud, kuid seeläbi tekib võimalus hoopis teistmoodi aega veeta – Laura saab nüüd isalt igasugu küsimusi küsida ning tema tark isa neile vastata.

Anti Saar „Härra Haraldi unistuste aed“

Oma olemuselt küll lasteraamat, kuid teksti mitmekihilisuse ja eriliste illustratsioonide poolest sobib ka suuremale lugejale mõtisklemiseks. Lugu algab lihtsamates toonides ja on lastele kergemini mõistetav, kuid edasi lugedes muutub tummisemaks ning võib-olla seisnebki raamatu võlu selles, et laps näeb seda oma silmade läbi, täiskasvanu lisab oma nüansid.

Meil kõigil on oma unistused, mille poole püüelda. Osa unistusi on edasiviivaks jõuks ning määratud täituma, teised mitte. Unistuste kirjeldamiseks on loodud härra Harald ja sümbolina reaalne aed, kus kasvavad erinevad aiasaadused. Taimede kasvuks on vajalik, et nende eest hoolitsetakse, neid kastes, väetades, rohides. Teinekord on vaja harvendada, sest muidu pole taimel ruumi kasvada, või vajaduse korral kärpida.

Raamat on pälvinud Eesti Lastekirjanduse Keskuse auhinna „Aasta rosin“ kõige omanäolisema raamatu eest.

Triinu Laan „Poiss ja papa“

Armsad ja südamlikud lood ühe vanavanaisa ja tema perekonna kõige pisema igapäevastest tegemistest.

Poiss käib lasteaias, aga kuna tal on kodused papa ja mamma, veedab ta rohkem aega nende seltsis. Ühel päeval mamma sureb, poiss ja papa jäävad kahekesi ning peavad õppima isekeskis toime tulema. Nii õpivadki nad koos süüa tegema ja koristama. Talvel käiakse kelgutamas ja uisutamas, sügisel peetakse pargipingil piknikut, kuulatakse tuult ja süüakse maitsvaid võileibu. Need ja teised vahvad tegemised, milles üksteist toetatakse, lisaks papa elutarkus ja põlvkondade vaheliste sidemete tähtsustamine annavadki raamatule erilise väärtuse.

Poisi ja papa dialoogid on võru keeles, aga vajaduse korral saab lehe all servast ka eestikeelse tõlke üle lugeda.

Florence Knapp „Nimed“

Senimaani kindlasti selle aasta kõige raputavam ja meeldejäävam lugemiselamus, milles on juttu koduvägivallast ning inimeste võimalustest ja valikutest, mida me teeme või mis tehakse meie eest.

Cora on pealtnäha õnnelikus abielus kohaliku arsti Gordoniga, kellest peetakse väga lugu. Koduseinte vahel on mees aga naise vastu verbaalselt ja füüsiliselt vägivaldne.

Paaril on tütar ja vastsündinud poeg, kellele naine läheb nime panema. Mitme põlvkonna vältel on poisslapsed kandnud isa nime, ent tütrele meeldib nimi Bear, Corale endale Julian ja nii pakubki autor välja kolm paralleeleset lugu, mis üksteisest väga erinevad, ning tekibki küsimus, kas lapsele pandud nimi võib muuta tema elusaatust ja teda ümbritsevate inimeste elusid.

Kohati oli raamatut keeruline lugeda, kuid valdavaks jäi positiivne alatoon. Meeldis autori oskus keerulist teemat delikaatselt käsitleda.

Elif Shafak

„Armastuse 40 reeglit“

See on raamat, mida tekib soov iga paari-kolme aasta tagant üle lugeda, kuna sisaldab väga sügavamõttelisi ja aegumatuid tarkuseteri ning on nagu sibul, mis kiht kihi haaval lahti koorudes avardab, andes oma õpetlike lugude kaudu aina uusi taipamisi-teadmisi.

Raamatu keskmes on kaks tegevusliini. Esimene kirjeldab tänapäevase koduperenaise Ella vaimset ärkamist ja tema perekonna lugu, teine rändab 13. sajandisse, milles läbi eri nimitegelaste jutustuste rullub lahti kuulsa Pärsia jutlustaja ja õpetlase Rumi kohtumine rändmunga Tabrizi Šamsiga, kellega kokkupuude mõjutab ja muudab temaga kohtunud inimeste elu vähemal või rohkemal määral.

Mõlemat lugu seob Ellale tööülesandena arvustamiseks antud käsikiri, kellegi tundmatu autori A. Z. Zahara „Magus pühadusetõotus“, milles kirjeldataksegi Rumi ja Šamsi kohtumist, ning selle raamatu lugemisest alates ei ole naise elu enam endine.

Ann Napolitano „Tere, kaunitar“

Selle raamatu puhul võlusid mind kaunis pealkiri ja kaanepilt.

Romaani peategelaseks on üksildasevõitu noormees William, kes kasvab üles kurbusest läbiimbunud kodus. Poisi suureks kireks ja päästjaks saab korvpalliga tegelemine, mis saadab teda elu lõpuni. Ülikoolis kohtub

William särava ja ettevõtliku neiu Juliaga, kes näeb mehes potentsiaali oma unistuste teostumiseks. Koos Juliaga saab William päranduseks neiu perekonna, kus on kolm väga eriilmelist, kuid lähedast ja kokkuhoidvat õde. Esimest korda elus kogeb mees, mida tähendab olla märgatud, ning kodu, kus valitsevad hoolivad inimsuhted.

Ent elus ei lähe kõik alati plaanipäraselt, suhted võivad puruneda, kuid kõige raskematel hetkedel on inimeste vaheline armastus ja andestamine kõige paremad ravimid.

Ann Napolitano „Kallis Edward“

Sarnaselt Napolitano eelmise romaaniga on see äärmiselt tundeküllane ning paneb Edwardile ja tema lähedastele siiralt kaasa elama.

12-aastane Edward on oma isa, ema ja vanema vennaga lennureisil, kui rasked ilmastikutingimused põhjustavad lennuki allakukkumise ja ainsaks ellujäänuks on poiss ise.

Traagilise lennuõnnetuse tagajärjel läheb poiss elama tädi ja tädimehe juurde, kelle elu varjutab oma lapse puudumine. Ühtäkki on neile antud füüsiliselt ja vaimselt traumeeritud laps, kes peab ise õppima uuesti elama ja kelle kõrval tuleb õppida elama.

Sügavalt liigutav ja elujaatav romaan annab teadmise, et isegi, kui oled kogu varem tuntu ja turvalise kaotanud, on võimalik uuesti alustada.

Michael Connelly „Pime õnnis öö“

See on teine osa Los Angelese politseiuurija Renée Ballardi raamatutest, esimene osa kannab pealkirja „Öine vahetus“. Mind vaimustas selle raamatu puhul naispeategelase südikas karakter – tavapäraselt meestest ümbritsetud keskkonnas jääb selline tegelaskuju eredalt silma.

Minevikus teatud sündmuste tõttu päevaselt tööajalt öisesse vahetusse sattunud Renéel tuleb tihtipeale tegemist ohtlike ja karmide juhtumitega, kuid uurija nutikus ja hulljulgus on mõnelgi korral päeva päästnud.

Seekordses osas satub Ballard juhuslikult kokku legendaarse ja pensionile siirdunud uurija Harry Boschiga, kes võtab käsile aastaid tagasi jõhkralt tapetud tüdruku mõrva, mida omal ajal ei õnnestunudki lahendada. Naisele pakub lahendamata juhtum samuti huvi ning koos moodustatakse suurepäraselt töötav tandem, mis ainult ei otsi õiglust, vaid pakub ka sõprust ning päästab üksteise elusid.

Sümpaatsed peategelased, tempokas sisu ja põnevad, kohati küll vägivaldsed juhtumid pakuvad huvitavaid elamusi. Samuti meeldis, millise põhjalikkusega on kirjeldatud ühe Ameerika linna politseisüsteemi töökorraldust ja toimimist.

Liz Moore

„Metsajumal“

Kaasahaarav põnevik, millest ei puudu omad keerdkäigud ja saladused. Rikkale ja ümbruskonnas tuntud Van Laaride perekonnale kuuluvas Emersoni suvelaagris veedavad aega teiste jõukamate perekondade lapsed. Ühel 1975. aasta suvehommikul leiab laagri kasvataja Louise tühja voodi, milles peaks magama Barbara Van Laar, laagri asutajate ja omanike 13-aastane tütar.

Kummaliseks osutub seejuures asjaolu, et 14 aastat tagasi kadus salapäraselt sama pere 8-aastane poeg Karu, kelle juhtum jäi omal ajal otseselt lahendamata, kuid arvatav süüdlane sai karistatud. Kuid sellised kokkusattumused ühe pere laste kadumise näol ei saa ju olla juhuslikud, või saavad?

Lugu hargneb vaheldumisi kahel kõrvuti asetseval ajajoonel, minevikus ja olevikus ja alguses oli natuke keeruline järge pidada, milline tegelane millal oma lugu jutustab, kuid mõne aja pärast oli juba lihtsam sageli vahelduvate sündmustega kursis olla.

Alison Espach

„Pulmarahvas“

Kolleeg soovitas seda raamatut lugeda, Goodreadsi lugejatele meeldib see samuti – võtsin siis minagi ette ega pidanud pettuma.

Phoebe Stone on alati olnud parimate ja tublimate seast, et olla eeskujuks. Kuid nüüd on ta väsinud, tema abielu on karile jooksnud, töö ei paku enam rõõmu, raamatukirjutamine ei edene, vahepealsed koroona-aastad on oma kurnava jälje jätnud ja tagatipuks sureb ka ühine kass Harry –seda kõike on liiga palju. Lisaks veel traagilise lapsepõlve kaasas kandmine. Naine broneerib kaunisse rannahotelli üheotsapileti, et sealt enam mitte tagasi tulla, aga see kõik ei ole määratud nii minema, sest just samal ajal on hotellis toimumas pulm ja kui pruut saab teada, et keegi on ohustamas tema püha üritust, ei jäta ta midagi juhuse hooleks.

Phoebe ja pruut Lila juhuslik kohtumine on elumuutev mõlema naise elus. Oluline roll on mängida veel nii mõnelgi teisel pulmakülalisel ja edasi hakkavad toimuma sündmused, mis keeravad nii mõnegi inimese elu pea peale, ikka heas mõttes.

Taas kord rasked teemad vaimse tervise probleemide näol, aga mõnusa muheda huumoriga kirjutatud raamat oli hea kerge lugeda.

Haruki Murakami

„1Q84“

Ilmselt üks minu lemmikraamatutest, millest ei puudu Murakamile omane maagiline-müstiline element.

Aomame ja Tengo on olnud üksikud lapsed, kelle on korraks lapsepõlves saatus kokku viinud. See üks käepigistus on aga jäänud kummagi meeltesse kustumatu mälestusena. Nüüd, täiskasvanuna, on kumbki läinud oma teed: Aomame töötab eratreenerina mainekas spordiklubis, Tengo õpetab õhtuti tudengitele matemaatikat ja on vabal ajal pühendunud raamatu kirjutamisele. Ometi ei ole kadunud lootus, et kunagi üksteisega ehk veel kohtutakse. Seniks aga tuleb neil kokku puutuda uue pöörase maailmaga ning enneolematute inimeste ja sündmustega. Lisaks tuleb siin juttu kahest kuust taevas, mõjuvõimsast ja hirmuäratavast ususektist, õhunukust, müstilisest tüdrukust, kellel on uskumatu lugu kirja pandud, ja jõukast vanaprouast, kes on valmis ette võtma võimatut... Lihtsalt võrratu!

PAI muinasmaailm

Tekst Kelly Kipper (Anne & Stiil)

Fotod Virge Viertek

Kunstnik Kätlin Kaljuvee on loomult tasane. Märkab, mõtestab ja kannab siis julge pliiatsitõmbega paberile. „Mulle meeldib mõelda, et elu on karussell,“ räägib ta levinud motiivist oma loomingus. Vahel traavid tuliselt kõrgustes, teinekord vead jalgu jõuetult järel. Karussell aga seisma ei jää. Elu läheb edasi. Sel sügisel jõudis romantiline kujund ka PAI voodipesukomplektidele. See on järjekorras juba kaheksas PAI disainervoodipesukollektsioon Kaubamaja Kodumaailmas.

„Hobused ja luiged on minu põhisümbolid,“ tõdeb kunstnik.

„Lapsepõlves oli mu lemmikfilmiks

„Metsluiged“,“ räägib ta Helle Karise linateosest, mille aluseks

Hans Christian Anderseni muinasjutt. Loo keskmes on kuningatütar Elise, kelle üksteist venda on nõiutud luikedeks. Selleks, et kurja nõia loitsu murda, peab ta kuduma igale vennale nõgestest särgi.

Trillerliku lastefilmi pildikeel on ajastule omastes uhutud toonides. Seegi on miski, mis Kätlini loomingule iseloomulik. Sinine, lilla, roosa ega roheline pole kunagi otse kriidikomplektist, vaid otsekui udu sees.

Uneloomad

„Mulle meeldib mõte, et elu on nagu karussell, mõnikord on kergem, teinekord raskem, aga ratas muudkui pöörleb.”

PAI kaks voodikomplekti on salvei ja piimašokolaadi toonides. Esimesel troonivad luiged ja raudrohuoksad, teisel võtab võimust Kätlini hingeloomade paraad. „Joonistamist alustades olid mul teemad välja mõeldud. Teadsin, kes tegelased olema saavad.“

Kui nooremana võlusid kunstnikku muinaslood, siis nüüd inspireerivad võrdväärselt paigad, sageli ootamatud. „Näen midagi ja ühendun,“ kirjeldab Kätlin momentumit. Nii on ka karussell pruunil voodipesukomplektil saanud alguse Olustvere mõisapargist. „Sealsetel kaevudel on sellised katused,“ viitab Kätlin siksakis palistatud ääretele. „Mul

ei ole Olustverega mingit sügavamat sidet, ent kui koht tekitab tunnet, nagu oleksin muinasjutus, hakkab inspiratsioon voolama.“

Karussellid on Kätlini loomingus olulised. „Mulle meeldib mõte, et elu on nagu karussell, mõnikord on kergem, teinekord raskem, aga ratas muudkui pöörleb.“ Samuti on tema käekirjas läbivad loomad ja metsataimed. „Luiged elavad mu maakohas Matsalus, rebaseid aga näen isegi Tallinna kodu ümbruses…“ Kangale otsustas ta kanda loomad n-ö loomulikus kuues.

„Mõnel minu pildil on jänestel kraed ja rebastel keebid. PAI projektis otsustasin nad jätta naturaalseteks. Isegi sadulad võtsin hobustelt ära –tundus, et pilt ei vaja midagi nii magusat.“ Kätlin tunnistab, et vahel ongi kompositsioon valmis mitte siis, kui pole enam midagi lisada, vaid vastupidi – siis, kui kõik ebavajalik on ära võetud.

Teise mustri tuumaks on luiged. „Kasutan palju joonemotiivi, millest tegin varjud. Jällegi, on ju ka elus nii, et on silmale nähtav ja on varjupool. See, mis peidus,“ kirjeldab Kätlin. Raudrohuoksad on aga joonistused kunstniku märkmikust. „Suviti võtan aega, et joonistada taimi ja loomi, mõnikord kritseldan lihtsalt eluolu…“ Päevik pildikeeles.

Särtsakas sügis

Kõrvitsa-tšilli

Retsept ja foto Britt Paju

Neljale sööjale

350 g kooritud, puhastatud ja tükeldatud kõrvitsat

1 punane paprika, hakitud

1 sibul, hakitud

3 küüslauguküünt, hakitud

1 sl tomatipastat

1 tl suitsupaprikapulbrit või jahvatatud chipotle’i pipart

1 tl kuivatatud punet

½ tl jahvatatud vürtsköömneid

½ tl tšillihelbeid

1 loorberileht

1 purk konserveeritud musti ube

1 purk konserveeritud punaseid ube

1 purk konserveeritud tükeldatud tomateid

2 dl köögiviljapuljongit soolapipart

veidi õli praadimiseks serveerimiseks värskeid tomati ja laimisektoreid, avokaado ja tšilliviile, hapukoort (või selle taimset aseainet) ja koriandrilehti ning nacho’sid või keedetud riisi

Head maitsed m sketasunõ kedekteh s Hõrgud maitsed

Kuumuta sügavamal kaanega pannil või hautamispotis õli sees väiksemateks tükkideks hakitud paprikat, sibulat ja küüslauku umbes 5 minutit, kuni köögiviljad on veidi pehmenenud. Lisa kõrvitsakuubikud ja tõsta veidi kuumust ning pruunista pannisisu kergelt. Lisa maitseained ja tomatipasta ning kuumuta veel kergelt läbi.

Nüüd kalla pannile tomatikonserv, loputatud ja nõrutatud oad ning puljong ja hauta kaane all umbes 20 minutit, kuni köögiviljad on pehmed. Eemalda kaas ja keeda vajaduse korral veel veidi, et liigne vedelikukogus aurustuks.

Serveeri koos keedetud riisi või nacho’dega, lisa laimi- ja tšilliviile ning koriandrilehti. Soovi korral lisa ka avokaado viljaliha ja veidi hapukoort.