Issuu on Google+

TĂľnis Asson

Vene kroonus ehk Ă„ratus ku(u)bis


Tõnis Asson

Vene kroonus ehk

Äratus ku(u)bis Meenutusi teenistusest Nõukogude armees 1979–1981


Kujundanud Andres Tali Toimetanud Kristiina Ainelo

Kujunduses on kasutatud Toomas Boltowsky joonistusi ning fragmente Toivo Lambingu demblialbumist.

© Tõnis Asson © Toomas Boltowsky (joonistused) © Tammerraamat, 2012

ISBN 978-9949-482-46-7 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee


AASisukord Saateks 9 Mõisted 11 I OSA. Sissejuhatus ehk kutsutute hulgas 13 Kevad 1979 13

Kutse 15 Teekonna alguses 17 Kogunemispunktis 19 Rongisõit Tallinn-Riia-Kaliningrad 21 Väeosadesse 22 II OSA. Vorm ja sisu (esimene veerandik) 25 Karantiini vormistamine 25 Vormist ilma sisuta 29 45 sekundit on ikkagi kolmveerand minutit 30 Kollektivism 33 Juhtimine 36 Taktika 39 Vandumisest 41 “Prisjaga” 43 Jagunemine 44 Segane pilt 45 Tehnilisse patareisse 48 Königsberg 50 Häired 52 Lõputu argipäev kestab ka öösel 53 Füüsiline mõjutamine 56 Puhka ja maga 59 III OSA. Relvastus ja tehnika 62 Tooted 3M9 62 Suvine väljaõppeperiood 64 Konveier käivitub 65 Montaaž ja kontroll 67 Kus suitsu, seal tuld 68 Diviisiõppustel 70 Tagasi kasarmutesse 73

5


IV OSA. Teenistust toetavad tegevused ja tegelased 75 Teenistustoimkonnad 75 Päevnik 77 Tunnimees 80 Köögis: Köök kui nöök ja söök kui öök 84 Ettekandja-saaliteenindaja 85 Kartulikoorimiskombain 89 Eriülesanne 92 Alkoholi mittesihipärane kasutamine 94 Patareikomandör Saburov 97 Juhtivkoosseisu vahetus 100 Julguseproov 103 V OSA. Töökad jalad ja käed 105 Jalavigastus 105 Majandustöödel tehases 107 Ehitusel 110 Tavaline lugu tavalisest inimesest 112 Tavatum lugu (järg) 113 Saunas 116 Kolhoosis 117 Postipakid 119 VI OSA. Juhtivas rollis 122 Ootamatu pakkumine 122 UAZ-469 123 Alampolkovniku autojuht 124 Komandeeringusse 126 Pohmakas simulant 129 Poris ja linnas 130 Remont teeb nina õliseks 132 Mamediga “linnaekskursioonile” 134 Garnisoni arestimajas 136 Valus kukkumine 138 VII OSA. Teine veerandik (“vananenud” noored) 140 Emba polügoonile 140 Piiritus 142 Stepilaager 144 Sooritatud heale hindele 145 6


Moskva kontroll 146 Kiirmarss 147 Talvine periood 151 Linnaluba 153 Annetusi kogumas 156 Kolonnis Nemanile 159 Aastavahetus 1979/80 162 Talvine pori 166 Sport 167 Diviisi koondises 169 Komandeerimistunnistus 172 Ebaseaduslik puhkus kodumaal 173 VIII OSA. Teine poolaeg 177 Algavad “kuumad” kaheksakümnendad 177 Suvi 1980 algab 179 Palavas stepis 181 Valmistumine 183 Odekolonniabi 184 Suveniirindus 185 “Tuld” 187 Selge pilt 190 Teine kodu ootab meid tagasi 191 Viimane vaatus algab 192 IX OSA. Viimane veerandik (kiirvanadus) 196 “Vanakeste” seas 196 Kirjavahetusest kodumaaga 198 Kampaania algab 200 Rutiin on piin 202 “Vanakas” teeb ka “vanad” pehmeks 204 Demograafia 206 Otsige naist 208 Väärtushinnangud 211 Kolmandale stepiturneele 212 Arktiline talv 215 Poriralli stepis 217 X OSA. Demobilisatsioon (dembel) 221 Kaitseministri käskkiri ehk kauaoodatud “prikaaz”

221 7


Demblitööd 222 Lugemine vahipostil 224 Demblieelne seisund 225 Demblisse 227 Statistikat 229 Lõpetuseks 230

8


AASAATEKS See raamat jutustab minu kohustuslikust kahe aasta pikkusest ajateenistusest Nõukogude armees. Selle etapi läbimine polnud eriline kangelastegu, kuigi meenutas kohati halvasti korraldatud ellujäämiskursust. Iga Nõukogude meeskodaniku kohus oli aega teenida ja enamik neist armeesse ka jõudis. Mõni ei naasnud elusalt, mõni maksis füüsilise või vaimse tervisega. Oma meenutuste kirjapanekul püüdsin luua reipamat õhkkonda ja kasutada humoorikat sõnastust, võib-olla olen isegi klišeedes kinni ning tarvitan kohati ebatsensuurseid väljendeid. Niisugune see teenistusaeg oligi – täis klišeesid, molutamist, ropendamist ja vägivalda. Tollane nõukogude süsteem võimaldas inimesel tunda, et ta võib seda lollitada, kuid ei suuda võita. Kahtlen nende omaaegsete tulihingeliste kommunistide sõnavõttudes, milles nad õigustavad parteisse astumist sooviga süsteemi seestpoolt nõrgestada. Vaid tugev süsteem võib tekitada sellise illusoorse tunde. Seitsmekümnendate lõpus ja kaheksakümnendate alguses oli süsteem veel siseriiklikult stabiilne, toetudes Brežnevi võimuperioodil valitsenud eneseimetluslikule stagnatsioonile. Stagnaajal aset leidnud Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) XXVI kongressil kuulutati tribüünidelt rahvale, et elu on parem kui kunagi varem. Kohati oligi, sest varem lihtsalt polnud üldse midagi. Kusagil Siberi avarustes asetasid entusiastlikud kommunistlikud noored otse igikeltsale maha raudteerööpaid ja rajasid Baikali-Amuuri magistraali (BAM), mis kuhugi ei viinud. Rahvusvahelises plaanis jätkusid “imperialistide salasepitsused”, millele pidi regulaarselt vastulööke andma veel alatumate ja salajasemate kombinatsioonidega. Kestis külm sõda selle parimas vormis, toites võidurelvastumist ning kosmoserallit. Kogu rütmi lõid segamini näiliselt ebaolulised ettevõtmised, nagu Afganistani sõda. Doominoefekti mõjul politiseeriti isegi sport, kui Moskva olümpiamängud said boikoti osaliseks. Suurriikidevaheline kemplemine hoogustus ka sellest, kuigi sport oleks ideaalis pidanud olema apoliitiline. Loogilise järjena toimusid Poola sündmused ametiühinguliikumise Solidaarsus eestvedamisel. Kummalisel kombel jäid kõik loetletud sündmused aega, mil Nõukogude armees teenisin, ning moodustasid omapärase tausta, mis mõjutas mind ja kaaslasi. Sundkorras mobiliseeritud sõdurpoisid ei vaeva oma pead globaalsete probleemide ja suure poliitikaga. Pigem kulub energia immuunsüsteemi loomisele, et võimalikult kiiresti ja normaalselt uue olukorraga kohaneda. Kohanesingi kiiresti ja sain hakkama, kuigi teatud väärtushinnangud võisid ajutiselt deformeeruda. 9


Kaks aastat Nõukogude armees polnud mulle kadunud aeg, mida tahaksin eluloost maha kriipsutada. Liiatigi kui teise teenistusaasta teisel poolel paranes meie olukord tänu omandatud kogemustele ja traditsioonilistele määrustikuvälistele suhetele. Armees käimata poleks nii sürrealistlikku materjali suutnud sulest välja imeda ka parima fantaasiaga inimene. Sain väikese ja tähtsusetu sõdurina jahmunult vahtida suure riigi suurt sõjaväge, mille abil partei ja selle juhtide suurele asjale lisandväärtust kuvati. Miks “Äratus ku(u)bis”? Sest kohustuslik tegevus  toimus igakülgselt piiritletud, piiratud ja suletud keskkonnas nagu kastis ehk siis nagu kuubis. Selles sürreaalses süsteemis tekkis tahtmine ärgata mitmendasse astmesse, sest isegi pärast esimest äratust tundus uni edasi kestvat. Lisaks kutsuti meie raketikompleksi sõnaga “kub”, mis vene keeles tähendab kuupi. Autor

10


AAMõisted Abrekk – noorsõdur Ded – poolteist aastat teeninud Dedovštšina – nn määrustikuvälised suhted, mis rajatud kauem teenistuses olnute traditsioonilisele vägivallale nooremate teenistuskaaslaste suhtes Dembel – “ded” pärast demobiliseerimiskäskkirja; sõdur, kes ootab teenistusest vabastamist ehk demobiliseerimist Diviis – armee koosseisu kuuluv üksus, mis koosneb polkudest ja pataljonidest, suurusjärk ca 10 000–12 000 inimest Fiška – “vanakeste” poolt postile paigutatud valvur, hoiatamaks ohvitseride lähenemisest Hebee (Х/Б) – igapäevavorm, puuvillane sõduririietus Jagu – rühma koosseisu kuuluv allüksus, võib jaguneda meeskondadeks, suurusjärk kuni kümme inimest Kalmõkk – noorsõdur Kaptjorka – allüksuse riidevarustuse hoiuruum Pataljon – polgu koosseisu kuuluv üksus, mis koosneb roodudest, patareidest ja rühmadest, suurusjärk ca 800–1000 inimest Patarei – tavaliselt pataljoni koosseisu kuuluv tehniline toetusüksus, mis koosneb rühmadest, suurusjärk ca 70–100 inimest Polk – diviisi koosseisu kuuluv üksus, mis koosneb pataljonidest ja roodudest, suurusjärk ca 2000–3000 inimest Praporštšik (lipnik) – üleajateenija auaste Prikaaz – kaitseministri käskkiri ajateenistusse värbamiseks ja demobiliseerimiseks PVO – противостужная оборона (õhukaitse, õhutõrje) Reks – noorsõdur Rood – tavaliselt pataljoni koosseisu kuuluv jalaväeüksus, mis koosneb rühmadest, suurusjärk ca 70–100 inimest Rühm – roodu või patarei kooseisu kuuluv allüksus, mis koosneb jagudest, suurusjärk ca 30–40 inimest Salaaga – noorsõdur Starlei - vanemleitnant Šlang – lohv, laiskleja, simulant või looder, ka tööpõlgur Zahhar – ZIL-157, 1950. aastatel tootmisse lastud algeline, kuid lollikindel kuuesilindrilise ridasmootoriga kolmesillaveoline veoauto Tšerpak – aasta ja rohkem teeninu Tšurka – pahatahtliku varjundiga sõna, mida kasutati Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasia päritolu inimeste kohta 11


Ajalehemüüja vastus kioskist tollaseid tuntumaid ajalehti osta soovivale kliendile: “Seltsimees, Rodina (Kodumaa) on maha müüdud, Pravdat (Tõde) pole, jäänud on vaid Trud (Töö).”


I OSA.

Sissejuhatus ehk kutsutute hulgas

A Kevad 1979 Pärast agronoomiaalase keskerihariduse omandamist Antsla sovhoostehnikumis, mille lõpetasin 24. veebruaril 1979, tuligi päris ellu astuda. Meessoost kodanikel ehk kutsealustel tuli selleks ületada minekukünnis – ees ootas kohustuslik ajateenistus. Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu konstitutsiooni §132 ütles: “Üldine sõjaväekohustus on seadus. Teenimine NSVL-i relvajõududes on Nõukogude kodanike aukohus.” Ja §133 rõhutas: “Kodumaa kaitsmine on iga kodaniku püham kohustus.” Arusaadavamas keeles öeldes – tuleb riiki teenida ja kodumaad kaitsta. Kui juba konstitutsioonis oli kõik nii selgelt kirjas, siis polnud minul enam midagi lisada. Pealegi lubas sama dokument igasuguste nahahoidjatega karmilt arveid klaarida, neile pidi langema üleüldine vihkamine ja töörahva põlgus. Kuna olin märtsikuust alates töötanud Tartu rajooni Koosa sovhoosi põllundusbrigadirina, siis pidin ennast armee kohalikus esinduses kohe arvele võtma. Muidu katkenuks teavitamisahel ja ma poleks pruukinud kutset saadagi. Segaduse ennetamiseks läksin õigel ajal Tartu sõjakomissariaati, kus mul soovitati mõelda sõjalisse õppeasutusse astumisele. Tehnikumis oli sõjalise algõpetuse õpetaja teinud samasuguse ettepaneku, ja tundsin, et mingi iva siin isegi peitub. Põllumajanduse kui perspektiivitu valdkonna vastu olin ükskõikne, kuid militarism mind köitis. Tundsin kusagil alateadvuses, et see võib olla minu kutsumus, ja arvasin selle “ismi” oma väheste perspektiivikamate hobide hulka. Okupatsiooniarmee kui võõra ideoloogia kandja ei tundunud olevat piisavalt tugev argument, et mind ümber veenda. Pealegi ei tundnud ma tollal inimesi, kes teinuks vastavat selgitustööd. Neid võis ehk kohata kaugel Siberis metsatöödel või koduvabariigi hullumajades, kuhu teisitimõtlejaid 13


saadeti või õigesti mõtlema pandi. Mõlemast variandist olin kuulnud, kuid teisitimõtlejate ideed olid mulle tollal võõrad. Komissariaadi asjamehed tundsid äraütlemata suurt rõõmu, et keegi noor eestlane tahab ohvitseriks saada. Rõhutasin kohe esimesel kohtumisel, et tahaksin küll, kuid seejuures ei rääkinud ma mingist erilisest soovist õppida. Kohe avanesid kabinettide uksed ja otsiti välja koole tutvustavad kataloogid, mida tavalistele inimestele mingi hinna eest ei näidatud – Nõukogude Liidus piirati juurdepääsu sõjaväega seonduvatele materjalidele. Kiirelt tehti mulle selgeks, et ma ei pea kartma venekeelseid sisseastumiseksameid. Vastu võetakse igal juhul, piisab, kui kohale lähen, st suudan kooli üles leida. Nõukogude Liidu sõjakoolidele olid kehtestatud väikerahvaste vastuvõtukvoodid ja alati oli nende täitmisega raskusi. Eriti keeruline oli Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis (ENSV) pesitsevatel komissariaatidel. Fašistilikud-natsionalistlikud ugrimugrilased ei soovinud suurt kodumaad teenida ning ei tahtnud kuidagi omandada slaavikeelset ohvitseriharidust. Ega minagi seda suurt kodumaad nii väga hoomanud – olin ikkagi pärit pisikesest kartulivabariigist. Täielikult polnud välistatud oht, et võin oma tulevase ameti tõttu sattuda olukorda, kus tuleb kodumaa piire veelgi avardada ja tutvuda teiste põllukultuuripiirkondadega. See võimalus polnud olematu ka tavalise Nõukogude kodanikuna rahumeelset elu elades – riigis kehtis totaalkaitse printsiip. Kuid ohvitserina sai mõnikord valida oma väe- ja relvaliiki ning masinat, millega sõita silmaringi laiendavale “turismireisile” vitamiinirikaste saaduste piirkonda. Pealegi maksti korralikku palka ning lisasoodustused olid märkimisväärsed. Kindlat õppeasutust ma esialgu välja ei valinud, maainimesena lubasin kaaluda peamiselt maaväe suunda, kuid ka merevägi polnud välistatud. Teadsin vaid, et kitsama profiiliga tehnikaspetsialisti minust ei saa. Keeleoskuse pärast ma ei muretsenud, kuna valdasin vene keelt vabalt, mis vastavalt kutsealuse isiklikus toimikus kehtestatud tasemele tähendas – ilma sõnaraamatuta. Paljud kutsealused tehti sageli keelemeheks, kui mitte polüglotiks, sest tasemed, millega keeleoskust määrati, olid väga leebed. Nii piisas, kui inimene oskas loetleda levinumaid keeli, ja kohe kirjutati tema toimikusse, et valdab keelt sõnaraamatu abil (cо словарём). Kriisiolukorra eskaleerumisel oleks meie rahumeelse ja piiratud mõnemiljonilise väekontingendi padrunikoorma kõrval leidnud koha veel suurem koorem vastava vaenuliku, kuid abi vajava riigi keelt pehmendavaid sõnaraamatuid. Nii jagati punaarmeelastele 1940. aastal, enne meie esimese vabariigi liitmist suure liidu külge, laiali väike vene-eesti 14


vestlussõnastik. Too keskendus olulistele nappidele monoloogilaadsetele dialoogidele, nagu “Käed üles”, “Raha siia”, “Kus on staap?”, “Seis, lasen”. Viimane käsklus on igale sõjaväelasele oluliseks abiks kriitilises situatsioonis, sest liikuvat märki on raskem tabada ja padrunikulu suurem. Komissariaadis avati minu kohta mu senise kidura kutsealusetoimiku baasil teistsugune toimik, millesse pidi kogunema palju asjakohast, kuid huvitavat erimaterjali. Iga Nõukogude kodaniku kohta pidi julgeolekukaalutlustel toimiku koostama. Suure riigi püsimine sõltus väikestest inimestest, eriti nende usaldatavusest. Korraliku nõukogude inimese kohus oli teenida oma riiki, ning et nad sellelt teelt ei hälbiks, kahtlustasid ja kontrollisid julgeolekuorganid neid pidevalt. Agaralt korjati andmeid minu enda ja kogu mu suguvõsa kohta mitme põlvkonna ulatuses, eriti nende nõukogudevaenuliku tegevuse kohta. Usun, et küsimusi oleks esitatud minu emapoolse vanaisa Herberti kohta, kes suri Siberis sunnitööl. Vanaisa oli sõja ajal sakslaste koostööpartnerina omakaitses ja punased arreteerisid ta 1945. aasta veebruaris. Siiski ei usu ma, et see fakt oleks saanud eriliseks takistuseks. Rohkem kardeti elavaid sugulasi ja tuttavaid, eriti kedagi ligemast ringist välismaal. Surnuid enam ei kardetud, kuid liigselt ei usaldatud. Mõlemad kategooriad olid KGB haardeulatusest väljas ega saanud oma süütust tõendada. Inimene, keda ei saanud enam üle kuulata, polnud kunagi kuigi usaldusväärne.

AAKutse Kevadkuud kadusid ja lumi sulas hoogsalt, kuid märkamatult. Minuga samal ajal tehnikumi lõpetanud sõbrad, kel armeekutse käes, valmistusid lahkumispidudeks. Ärasaatmistraditsioon oli tugev ja trall pidi olema vägev. Nende kõrval kahvatusid isegi juubelid, lõikuspeod, pulmad ja eriti matused. Sageli topiti täis oksendatud ja mäluaugus kutsealune komissariaadis bussi ja sõidutati Tallinna kogumispunkti. Mõnigi jätkas seal mürgeldamist ja tuli mõistusele kusagil kaugel teises liiduvabariigis, kui mitte suisa Siberis, kus karm reaalsus ta kaineks ehmatas. Samas oli hilisema raske teenistuse ajal vähemalt midagi ilusat meenutada. Kui minekukutse tuli sõber Hillarile, kellega koos Koosal töötasime, pidin minagi otsustama hakkama. Ja otsustasingi – tsiviilkarjääri kahjuks. Lühikest aega põllumajanduses töötanud inimesena nägin kohe, et selles valdkonnas minul tulevikku ei ole. Tulin tööga kenasti toime, ilmselt oli pikemas perspektiivis ka arenguruumi, kuid polnud seda õiget sädet. 15


Sõjavägi mind aga huvitas, ent enne otsustasin tutvuda telgitagustega ja läbida ajateenistuse, et enne ohvitseriks saamist olukorda hinnata. Ohvitseriks sai õppida kohe pärast keskkooli ning sellisel juhul ei pidanud ajateenistusse minema. Sõitsin laenatud ametiautoga Tartusse, et kevadise teenistussekutsumise ajaks ametlik dokument hankida. Olin küll kergelt vindine, kuid enam ma ei hoolinud ega kartnud isegi liiklusmiilitsaid. Nimelt olid sõjaväekohuslastest poiste juhiload, sealhulgas minu oma, komissariaadi raudkappides kindlalt luku taga. Load võeti kutsealustelt hoiule ettenägelikult, et need õiglase ja karmi Nõukogude miilitsa kätte ei satuks. Nõukogude armee lahinguvõime oleks oluliselt kannatanud, kui mõni juhiks planeeritud mees pidanuks jala käima. Plaan oli plaan ja Baltikumi mehed kroonus heade autojuhtidena tuntud. Isikut tõendavate dokumentidega tehti suurel sotsialismimaal alates Oktoobrirevolutsioonist igasuguseid imelikke kübaratrikke. Pikka aega neid rahvale isegi ei väljastatud, kuna nii oli parem halli massi ohjata ja paigal hoida. Hiljem võeti kutsealustelt ajateenistuses ära ka pass (kui selline asi üldse olemas oli), mida teatud ajaks asendas sõjaväepilet. Läksin komissariaati ühe alampolkovnikust kauge sugulase jutule ja palusin ennast kevadel aega teenima saata. Alampolkovnik naeris ja ütles, et tavaliselt tullakse ajapikendust paluma või üritatakse teenistusest pääseda. Laususin, et õige ohvitser saab olla vaid inimene, kes on sõdurina teeninud, seega alustan kõige madalamalt tasandilt ja siis lähen õppima, et ülespoole ronida. Mõistliku mehena toetas ta seisukohta, et sõduri parimaks mõistmiseks peab olema sõduritee läbitud. Samas polnud mul esitada ühtegi veenvat argumenti, miks ühte või teist versiooni eelistada. Kui ma läinuks kohe ohvitseriks õppima, oleks mu saatus olnud pikemaks ajaks otsustatud. Suure vaevaga kauplesingi endale kutse välja, see lubati kohe ka ametlikult posti panna. Vaikival kokkuleppel sain garantii, et teenin kaks aastat kusagil kodule lähemal. Toimikule kirjutati kohe peale “Kohalikud motolaskurväeosad”. See “kohalikud” tähendas ainult kuni paari-kolme tuhandet kilomeetrit, sest vahemaid arvestati nõukogude kodumaa proportsioonide järgi. Olin üsna rõõmus, et kutsutute hulka pääsesin, ehkki sõjakooli astudes saanuks selle etapi vahele jätta. “Tulgu nüüd, mis tulema peab,” mõtlesin ja lootsin vähemalt paariks aastaks oma tuleviku kindlustada. Pikemas perspektiivis tahtsin militaaralale asudes põllumajandusest alatiseks pääseda. Paraku õnnestus mul hiljem ikkagi tegutseda ka selles valdkonnas. Peagi oli minu sõjaväekutse kohal ja sain sellega sovhoosi kontoris vehkida ning lõpparvet nõuda. Kutsel märgitud kuupäevani oli vaid paar 16


nädalat, ja see vähene vabadusperiood tuli kasulikult sisustada. Maha tuli loomulikult arvata administratiiv-bürokraatlik ja logistiline ajakadu, mis kaasnesid ametikoha vabastamise, varustuse üleandmise ning Koosalt lahkumisega.

AATeekonna alguses Peagi selgus, et enamik meessoost kursusekaaslasi läheb samuti kevadel teenistusse. Ülejäänud aeg läks sõprade teelesaatmisele – sõitsime ühelt lahkumispeolt teisele. Kõiki semusid ära saata ei jõudnudki, sest üritused kippusid kattuma. Ühel järjekordsel rongisõidul sattusin täbarasse olukorda. Ebakaines seisundis olles viskasin läbi klaaside välja vaguniseinalt maha kistud piraka tulekustuti. Ilmselgelt vajas vastavat vahendit mõni raudtee ääres elav kodanik, kes võis sellega otse raudtee eraldusribas kevadist kulu kustutada. Hilisema juurdluse käigus tuvastas raudteemiilits pealtnägijate abiga minu isehakanud, kuid vabatahtlikust pritsimehest isiku, ja olevat mind kodunt otsima tulnud. Õnneks polnud nad eriti operatiivsed, sest nende tulles olin juba läinud. Niisiis oli kätte jõudnud aeg ka enda lahkumispidu pidada ja teele asuda. Seekord olid ustavad sõbrad minul külas. Kodus andsin viimase lahkumissaluudi vanast logust Saksa vintpüssist Mauser 98K, mille vend Jaan oli hankinud ja mina ise tehnikumi ühiselamust koju vedanud. Selle ümberlaadimine oli padrunikesta tõmmitsa rikke tõttu raskendatud. Peksin tühjad kestad padrunipesast pika ja jämeda terastraadist tehtud varda abil välja. Lasin viimased padrunid vastu taevast ja andsin püssi isa Tõnisele üle. Arvasin, et armees saan moodsama ja kiirema relva ning hulga värskemaid padruneid. Igal juhul paremaid, kui olin seni kasutanud Mausri jaoks, mille taganev Saksa armee 1944. aastal maha unustanud oli. Emale ja õele ütlesin, et pole tarvis muretseda, ma saan hakkama. Sõitsime Ungari päritolu ja “kapsaussina” tuntud diiselrongiga Tartusse, vanast vaksalist jalutasin koos pereliikmetega kutsel näidatud aadressile. Komissariaadi ees sumises juba rahvamass, jätsin saatjatega hüvasti, rüüpasin kiiruga mõned õllelonksud ning sisenesin. Kandsin korrapidajale ette: “Kutsealune Tõnis Tõnissovitš ilmus kohustusliku ajateenistuse läbimiseks.” Sisenenud kutsututest kedagi enam välja ei lastud, kohe kontrolliti dokumendid uuesti üle ja aeti ka juuksed kiiresti nulliga maha. Sellal kandsid noormehed vabaduses pikki õlgadeni ulatuvaid soenguid, mis minu puhul väljendus kergelt lainelistes kuldsetes kiharates, 17


kui mitte lokkides. Kes polnud varem taibanud lühikest soengut hankida, tehti riigi kulul vilunult kiilaks. Tegelikult polnud vahet, sest väeosades lõigati hiljem ka lühikesed soengud veelgi lühemaks. Seepärast ei olnudki ma pidanud vajalikuks oma raha enda kiilastamisele raisata. Kohapeale jõudes toimus nagunii standardimine: ühtne vorm, ümarad siledad pead, siledad ajud ja hall mass. Ootasime pikalt, kuni kogu rahvas koos ning kõikidel dokumendid kontrollitud. Tavaliselt ilmus enamik kutsututest ka kohale, kui keegi polnud just vahepeal elust lahkunud. Värbamiseks kohandatud keskuse tagaõu oli ettenägelikult ümbritsetud planguga, mille kõrgete kahepoolsete väravate taga ootas meid buss. Enam ei tahetud nekruteid

18


Vene kroonus ehk äratus kuubis